EESTI LÄHIAJALOO PERIODISEERIMISEST
Enn Tarvel
Ajaloo kui distsipliini arvukate abiteaduste hulgas on kindlal kohal kronoloogia (ehk ajaarvestusteadus), nimelt ajalooline ehk tehniline kronoloogia, eristatuna astronoomilisest ehk matemaatilisest kronoloogiast. See on teadus dateerimisviisidest aegade jooksul, mis uurib, kuidas teatud daatumit eri aegadel on väljendatud ning kuidas seda ümber arvestada meie ajaarvamissüsteemi. Periodiseerimine aga ajalooteaduste nomenklatuuri ei kuulu, kuigi seda mõistet kasutatakse väga tihti. Periodiseerimisküsimustest ei saa üheski ajalookäsitluses kuidagi üle ega mööda.
Ajaloolise periodiseerimise all mõistetakse kogu ajalooprotsessi või mõne tema suurema ajavahemiku liigendamist väiksemateks üksteisest oluliste tunnuste poolest erinevateks alajaotusteks. Periood (mis kreeka keeles tähendab ringkäiku, ringjooksu) on ajajärk, ajalõik kahe pöördepunkti (kreeka keeli: epohhi) vahel. Epohh tähendab nimelt peatust, peatuspunkti, seega peatust, kus ajavoolus on markantne koht (hiljem on hakatud kasutama mitte alguse, vaid ka üldse ajajärgu tähenduses). Tähtis on, et tegemist poleks meelevaldse ajajaotusega, vaid et see jaotus vastaks arengukäigu orgaanilisele jagunemisele ning kergendaks selle arengu mõistmist. Seepärast peavad periodiseerimise aluseks võetud momendid olema tõesti olulised, määravad, epohhiloovad. Seda ei ole kerge saavutada, nii et periodiseerida ei ole lihtne. Johan Huizinga kirjutas, et ajaloo periodiseerimine on teisejärgulise tähtsusega, alati ebatäpne ja kõikuv, alati teatud määral meelevaldne – aga ometi hädavajalik abivahend andmaks kuju ajaloosündmuste pidevale voolule, möödapääsmatu saamaks ülevaadet suurest ajaloolisest arengust.
Ajaloo periodiseerimise põhimõttelises vajaduses kaheldakse harva. Vastulaused, mida mõnikord on esitatud, taanduvad väitele, et ajalugu on pidev protsess, kus pole kunagi mingit radikaalset murrangut, ühemõttelist tsesuuri, et minevik ei lakka iialgi järsult, vaid et igal uuel on oma eellugu, mis avaldab talle kaua järelmõju. See on muidugi õige. Aga ometi, ajalugu on küll tõesti kontiinuum, pidev protsess, kuid ajalooteadus pole paljalt faktide ja sündmuste korraldamata kogum. Ajalooprotsessi liigendamise nõue kasvab välja inimese loomuomasest vajadusest saada ülevaadet ja selgust. Arengus on vaja otsida seoseid, neil aga on algus ja lõpp ajas. Ajaloo periodiseerimine on tunnetusteoreetiliselt põhjendatud ja vajalik, kuid piiripunktide määramine (die Epochaldetermination), s.o. liigendamise alused, on alati olnud uurimis- ja vaidlusobjektiks. Ajaloo perioodid ei eksisteeri ju a priori, vaid on ainult retrospektiivsed konstruktsioonid, lihtsalt kategooriamoodustised, mis on loodud ajaloo arengu ja seoste paremaks mõistmiseks. See tähendab, et periodiseerimist ega ka perioode ei saa ega tohi absolutiseerida. Sellised mõisted nagu keskaeg või absolutismiperiood või valgustusajastu või ärkamisaeg vms. on küllaltki ebamäärase sisuga ja hägusate ajaliste piiridega.
Püüe leida pidepunkte ajaloo voolus tuleneb vajadusest ajalugu mõtestada, teha tunnetatavaks ja õpetlikuks. Iga periodiseerimine peab kujutama endast katset tuua välja ajajärgu olemust. See nõue tähendab perioodide mõtestamist, vajadust leida midagi rohkemat kui paljas aastatearvestus. Täiesti mõeldav on periodiseerida puhtkalendaarselt, aastasadade või -kümnete järgi, kuid see meetod ei ole viljakas. Mõnikord kasutatakse küll neid mõisteid piltlikult, perioodide määramiseks, mis on sisuliselt juba teisiti määratletud. Marc Bloch kirjutas ühele üliõpilastööle osutades: on hästi teada, et kaheksateistkümnes sajand algab 1715. a. ning jõuab lõpule 1789. a. Sama mõttekäiku arendades võiks veelgi paremini öelda, et 19. sajand kestab 1789. aastast 1914. aastani. Ja need, kes räägivad "kuldsetest kuuekümnendatest" Eesti NSV ajaloos, ei dateeri seda aega, mõistagi, 1. jaanuarist 1960 31. detsembrini 1969.
Kriteeriumide valik, mille järgi saab ajalooprotsessi jaotada kronoloogilisteks ajalõikudeks, on põhimõtteliselt vaba. Neid võib otsida mitmelt elualalt (resp. ajalooteaduse harust). Kõige tavalisem on poliitilise ajaloo järgi periodiseerimine. Paljud ajaloolased (G. v. Below, G. Ritter, H. J. Schoeps jt.) on rõhutanud, et just poliitiline ajalugu tuleb võtta periodiseerimise aluseks ning temast lähtuvalt nomoteetiliselt liigendada ajajärgud. G. v. Below kirjutab, et üldise ajaloo keskpunkt paikneb poliitilises ajaloos. See on muidugi kõige lihtsam ja käepärasem periodiseerimise alus, mida on kasutatud juba vanast ajast (Egiptusest ja Babülooniast) saadik kõige uuema ajani välja. Meenutagem NSV Liidu ajaloo periodiseerimist NLKP kongresside ja pleenumite järgi, uuemal ajal ka NLKP peasekretäride võimuperioodide järgi, täiesti analoogiliselt vaaraode, keisrite ja kuningate valitsemisaegadega. Vaevalt aga saab kahelda, et taoline poliitilise ajaloo periodiseerimine ainult valitsejate, riigivormide, sõdade vms. silmapaistvate sündmuste järgi on ühekülgne ja paindumatu ega suuda küllaldaselt avada ajastu olemust. Periodiseerida saab ka majanduse, kultuuri, teaduse (eriti tehnika), kirjanduse- või kunstivoolude (kultuurisuundumuste, kunstistiilide, kas või mööblistiilide ja moejoonte) jms. arengujärkude järgi. Üldise periodiseeringu väljatöötamisel ongi otstarbekas kombineerida eri eluvaldkondade tunnuseid ning viia neid mingi ühisnimetaja alla, püüdes tõmmata piiri seal, kus võimalikult palju dominantseid näitajaid kokku langeb.
Eesti lähiajaloo üldise periodiseerimisskeemi väljatöötamisega seoses korraldas Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus Tallinnas 6. detsembril 1998 periodiseerimisalase ajurünnaku. Sellest võttis osa mitme humanitaarala esindajaid, peale ajaloolaste majandusteadlasi, jurist, psühholoog, kunsti- ja kirjandusteadlasi. Esitati huvitavaid mõtteid. Sealhulgas oli soovitus kasutada periodiseerimist generatsioonide kaupa. Selle kohta võib märkida, et generatsioonide järgi dateerimist, mis on õigupoolest ju väga rahvaomane, on kasutatud juba muistses Kreekas (juba Homerosel). Üldiselt on aga seda periodiseerimisviisi välditud kui liiga voolujoonelist ja sujuvat, mis välistab epohhiloova kindlamapiirilise liigenduse. Viljakaid hajamõtteid esitasid periodiseerimisarutlusest osavõtnud majandusteadlased. Eriti läbimõeldult ja kaalukalt esines kunstiajaloolane Jaak Kangilaski. Tema kunstiajaloo periodiseering oli iseseisev, kunsti arenguprotsessist endast väljakasvanud liigendusega ega tuginenud ükspäinis poliitilise ajaloo (resp. parteiajaloo) dateeringutele. See ongi ootuspärane. Periodiseerimine eri elualade järgi ei saagi kokku langeda. Kunstiajaloolane peabki periodiseerima teisiti kui kiriku- või majandusajaloolane. Samuti nagu ükski periodiseering ei saa olla globaalne, kõigil geograafilistel ja kultuurialadel kehtiv. Isegi kõige üldtuntumad asjad pole üldkehtivad. Kas või selline mõiste nagu keskaeg, mis ei sobi Araabiamaade, Kreeka, Venemaa ajalukku ning ka Baltimaade ajaloos on hädavaevu rakendatav. Seepärast teda meil üldiselt ei kasutatagi.
Kõigest öeldust hoolimata tuleb Eesti lähiajaloo periodiseerimise üldisemaks aluseks võtta poliitiline ajalugu. Iseseisvat poliitikat ei olnud Eestil pärast 1940. aasta anneksiooni mingisugust, ei sise- ega välispoliitikat, majandus- ega kultuuripoliitikat. Seepärast saab periodiseeringu põhialus olla ainult Eesti-väline ehk, teiste sõnadega, üleliiduline, sest okupeeritud Eesti oli nii poliitiliselt kui majanduslikult absoluutselt sõltuv ja tasalülitatud. Need olid põhiliselt välisimpulsid, mis määrasid siinse arengu, ajalooprotsessi võnkealgused ja -lõpud. Pole võimalik küll üles ehitada päris Eesti-keskset periodiseeringut, kuid ometi saab maksimaalselt arvestada kohalikku eripära, tegureid, mis esinesid ja avaldasid mõju ainult Eestis. Sellistena tulevad kõne alla esmajoones kollektiivpsühholoogilised tegurid, ka kultuurilised, osalt ka majanduslikud, eriti esimesel Nõukogude aastakümnel, kus arvesse tulevad isegi poliitilised. Vastavalt pole mõtet Eesti ajaloo periodiseerimisskeemi lülitada selliseid üleliidulisi tegureid, mis ei avaldanud Eestis otsest mõju. Ei ole ainumõeldav periodiseerida valitsejate (peasekretäride) järgi või taandada Eesti ajalugu parteiajaloole, mis liigendub NLKP kongresside ja pleenumite järgi (või siis iseseisva periodiseeringu näilisuse loomiseks vastavate EKP ürituste järgi). Tuleb maksimaalselt arvestada ajalisi nihkeid ja erinevusi, mis kohati ilmnevad periodiseeringutes muude elualade alusel. Esines ka ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside toimimisel Eestis, mida tuleb samuti arvestada.
Eesti lähiajaloo periodiseerimine tähendab Eestimaa ajaloo periodiseerimist, s.t. Eesti territooriumil toimunud ajalooprotsesside liigendamist, mitte eesti rahva ajaloo periodiseerimist. Viimasel juhul tuleb kaalukalt arvestada väljaspool Eestit (paguluses ja deportatsioonis) asunud suurte rahvaosadega. Nende rahvaosade ajaloo käsitlemisel tuleb kohati paratamatult rakendada mõnevõrra erinevat liigendust ja liigendusaluseid.
Eri ajajärkudele ei saa periodiseerimisel tõmmata kindlaid piire. Kuupäevalise või aastalise täpsusega periodiseerimine on pahatihti täiesti formaalne. Seda saab paremal juhul rakendada poliitilise ajaloo dateerimisel (et nn. baaside aeg algas baasidelepingu allakirjutamisega 28. septembril 1939 või et täisokupatsioon algas 17. juunil 1940). Kunstistiile oleks näiteks täiesti mõttetu üritada dateerida aastalise või isegi aastakümnelise täpsusega. Sama kehtib majandusajaloo ilmingute kohta. Lähiajalugu on isegi suhteliselt nii lühike, et sinna ei mahu aastasadade või mõnikord isegi aastakümnete pikkused liigendused. Ometi tuleb sealgi kasutada mitte kindlaid teravaid ajalisi piire, vaid "piiripeenraid". Need võivad olla aastatepikkused ega tarvitse eri elualade järgi tehtud periodiseeringutes kokku langeda. See tähendab, et üldperiodiseeringus kasutatud tsesuurid ajajärkude vahel ei tarvitse olla lõigatud kokku pikkuses sirgjooneliselt, vaid võivad olla erinevad, just nagu murtud, siksakilised. Nii, et tegemist pole kindla piiriga, vaid ajavahemikuga, mil mingi üleminek toimus.
Ajalooperioodide piiride tõmbamisel kerkib veel määratleva nähtuse kvantitatiivse ja kvalitatiivse määramise küsimus. Van der Pot nõuab, et mingi perioodi algus ei tule panna ajapunktile, kus uus ennast tunda annab, vaid ajapunktile, kus see ülekaalu omandab. See ilmselt põhjendatud ja õigustatud seisukoht on hoopis vastupidine nn. marksismi-leninismi nõudele, mille järgi tuli rõhutatult arvestada just uute suhete ja nähtuste tärkamist vana, eelmise perioodi rüpes. Seda tegelikult küll ainult siis, kui oli tegemist ideoloogiliselt ja poliitiliselt vastuvõetava nähtusega.
Eesti lähiajalugu, mille periodiseerimisest on siinkohal juttu, kattub väga täpselt ja kindlalt nn. Nõukogude perioodiga (rahvalikult: Vene ajaga) 1940–1991. See periood mahutab peale kahe Nõukogude okupatsiooni ka vahepealse Saksa okupatsiooni aja 1941–1944, nn. Saksa aja. See lähiajalugu on täiesti selgesti piiritletav mitte ainult poliitilises ajaloos, vaid ka kultuuriajaloos ning samuti ka majandusajaloos, seal küll teatud ajaliste nihetega, s.o. väikese hilinemisega. Ka kollektiivpsühholoogiliselt on see ajajärk täpselt piiritletud, s.t. tal on kindlad piirid rahva ajaloomälus. Ajaloo arengule on üldiselt omane pidevuse, järjekestvuse, kontinuiteedi idee, aga meie lähiajalugu kannab diskontinuiteedi idee. Aastail 1940–1991 katkes loomulik elu ja senine ajaloo areng läks uutele rööbastele. Muutused olid väga sügavad ja vahe järsk.
Tänapäeval oodatakse üldiselt, et ühe maa ajalookäsitlus, seega soovitavalt ka periodiseering kui ajalooprotsessi liigendus, peaks olema antud üleeuroopalises ja ülemaailmses perspektiivis. Nõukogude perioodi eristamine Eesti lähiajaloona vastab sellele nõudele täiel määral. Tema algus langeb kokku Teise maailmasõja algusega ning lõpp Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisega.
Pakun Eesti lähiajaloo ehk Nõukogude perioodi periodiseerimisskeemi, mis alustab ajajärgu 23. augustiga 1939 ja lõpetab 20. augustiga 1991 ning liigendub omakorda üheksaks perioodiks.
I. Esimene on nn. baaside aeg, mis kujutab endast osalist okupatsiooni, on n.ö. eeltakt, täieliku okupatsiooni ja anneksiooni ettevalmistusperiood. See lõpeb 16. juuniga 1940. Tema alguseks võib lugeda kas Vastastikuse abistamise pakti [nn. baaside lepingu] Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel allakirjutamisest 28. septembril 1939 või – mis veelgi parem, märksa põhjendatum – Mittekallaletungi lepingu Saksamaa ja NSV Liidu vahel [nn. Molotovi-Ribbendropi pakti] allakirjutamisest 23. augustil 1939 (tegelikult ööl vastu 24. augustit). Viimatinimetatud leping oli ju kõige järgneva käivitajaks ja aluseks. Periood on niisiis poliitilise ajaloo sündmustega täpselt dateeritav. Ja juba siin annab ennast tunda perioodi piiritlevate nähtuste Eesti-välisus.
II. Esimene Nõukogude (resp. punane) aasta. Perioodi algus on kas 16. juunil 1940, mil NSV Liit esitas Eestile ultimatiivse nõude täiendavate Punaarmee üksuste sisselaskmiseks kogu Eesti territooriumile, või parem 17. juunil 1940, mil need üksused tegelikult sisse tulid. Sellega algas Eesti täielik okupatsioon. 21. juunil (mil toimus nn. juunipööre) või 21. juulil (mil uus Riigivolikogu kuulutas välja nn. Nõukogude võimu) või 6. augustil (mil Eesti formaalselt liideti NSV Liiduga) pole selle daatumi, okupatsiooni tegeliku alguse kõrval mingit tähtsust. Punaajaloolaste kauakestnud sügavteoreetilised diskussioonid, kas määravama tähtsusega oli juunipööre, s.t. fašistliku diktatuuri kukutamine, või juulisündmused, s.t. Nõukogude võimu taastamine, oleksid hirmus naljakad, kui nende aluseks olnud sündmused poleks nii tõsised ja kurvad. Perioodi tinglik lõpp võiks olla Tallinna vallutamine 28. augustil 1941 Saksa vägede poolt. Eesti territooriumi täielik vallutamine (Osmussaare hõivamine 5. detsembril 1941) oli ainult väike järeltakt, mida puhtformaalseltki ei saa võtta periodiseerimise aluseks. Väga oluline on ka Saksa-Nõukogude sõja algus 22. juunil 1941. See on nii poliitilise ajaloo seisukohalt kui kollektiivpsühholoogiliselt oluline daatum. Kuna aga punane aasta (resp. Nõukogude võim) veel paar-kolm kuud kestis (Sõrves 5. oktoobrini, mujal Saaremaal 21. septembrini, Hiiumaal 21. oktoobrini, Eesti mandrit vallutasid sakslased 5. juulist 5. septembrini), ei oleks sõja alguse kasutamine perioodi lõppdaatumina päris hea.
Periood on jälle täpselt piiritletav poliitilise ajaloo abil. Sellega langevad kokku kultuuriajaloolised ning kollektiivpsühholoogilised piiritlused, samuti ka majandusajaloolised piirid, kusjuures muudatused majanduses jäävad ajas mõnevõrra maha poliitilistest mullistustest.
III. Saksa okupatsiooni (resp. Saksa) aeg. Tinglik poliitiline ja sõjaajalooline piir oleks perioodi alguses Tallinna langemine 28. augustil 1941 ja lõpus jälle Tallinna langemine 22. septembril 1944. Eesti taasvallutamise lõppdaatum 24. november 1944 (Sõrve poolsaare lõplik hõivamine) ei pälvi erilist tähelepanu. Teise maailmasõja lõpp (8. mai 1945 või 2. september 1945) polnud Eesti ajaloo seisukohalt üldse piiriks. Kui vaadeldavat perioodi nimetada sõjaajaks, tuleks teda dateerida 22. juuni 1941 – 22. september 1944.
IV. Algdaatum võiks olla 22. september 1944, lõppu tähistaks aga aastapikkune perioodiraja 1949/1950.
V. Perioodi algus (ning vastavalt eelmise perioodi lõpp) oleks dateeritud lokaalsetel, s.t. Eesti-sisestel alustel poliitiliste näitajate järgi. Perioodiraja algab suurküüditamisega 25. märtsil 1949 ning sellele koheselt järgneva kolhoosiajamisega, lõpeb Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee VIII pleenumiga (26. märtsil 1950). Viimane tähendas ideoloogilise surve tugevdamist ning Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsuse suurendamist võimu teostamisel.
Nime panna sellele perioodile on raske. Rahvas räägib üldiselt Stalini ajast, kuigi see arusaadavalt kestis Stalini elupäevade lõpuni (5. märtsil 1953). Stalini surm ei kujuta iseendast mingit piiri Eesti lähiajaloos: õigupoolest midagi ei muutunud. Äärmisel juhul võib rääkida mingist alaperioodi piirist 1953. aastal Stalini surma ja Beria arreteerimise (26. juunil 1953) vahel, mis on nii poliitiliselt kui kollektiivpsühholoogiliselt (lootuste tekkimine) määratletav.
Lõppu peaks dateerima paariaastase perioodirajaga 1956/1958. See on küll väga pikk aeg (kui võrrelda eelnevate, poliitilise ajaloo põhjal päevapealt paikapandavate piiridega) ning mitme näitaja põhjal määratletav: osalt majandusajaloolised, osalt poliitilised ja kollektiivpsühholoogilised piirid. Aasta 1956 on paika pandud üleliidulisest poliitilisest ajaloost saadud kaalutlustel: 14. veebruaril 1956 algas NLKP XX kongress (kestis 25. veebruarini), mis lõi elu demokratiseerumise ja normaliseerumise illusiooni, tõi kaasa permanentse Siberi-hirmu kadumise. 4. novembril 1956 aga viidi Ungarisse NSV Liidu (ja tema satelliitriikide) väed maha suruma ungari rahva ülestõusu. See samm, eriti aga lääneriikide hoidumine vahelesegamisest, purustas kõik illusioonid Nõukogude korra demokratiseerumise suhtes ning tegi täieliku lõpu Valge laeva ootamisele. See ühelt poolt ning poliitilise surve teatud lõdvenemine (nn. sulaperiood) ja massiterrori lõpetamine teiselt poolt pani aluse rahva demoraliseerumisele, massilisele poliitilisele kaasajooksiklusele. Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete arv oli 1951. a. 19 000, 1956. a. 23 000, 1961. a. 38 000 ning 1967. a. 62 000.
Poliitilise ajaloo rajapostiga 1956 piirduda ei oleks aga päris õige. Vähemalt see oleks väga ühekülgne. Muudatused majanduses olid väga olulised, mitmeti määravad. Seepärast ei tohiks periodiseerimisel ignoreerida majandusajalugu. Õigupoolest saaks majandusajaloo järgi määrates veel pikema perioodiraja – 1953/1958. 1953. a. algasid ju teatavasti õrnad uuenduskatsed Nõukogude Liidu põllumajanduses (1953. aasta septembripleenum, samuti põllumajandusega tegelevad NLKP KK pleenumid 1954. ja 1956. a.). 1957. a. loodi rahvamajandusnõukogud, 1958. a. likvideeriti masina-traktorijaamad. Need on kõik üleliidulised meetmed, aga neil oli kõige otsesem mõju Eesti majandusele.
Eesti kunstiajaloos oli Jaak Kangilaski järgi aastail 1948–1955 stalinismi kõrgaeg, 1955. a. aga uue perioodi algus (nn. liialduste hukkamõistmine arhitektuuris, aga ka moderniseerimine ning esteetilise sfääri eluõiguse kasv kunstis).
Aastad 1956/1958 (1953/1958 asemel) perioodirajana on niisiis teatud kompromiss, kusjuures on arvestatud J. H. J. van der Poti nõuet, et uus peab domineerima, kui teda periodiseerimisalusena arvestama hakata. Aastad 1953–1955 olid veel tugevasti vana küljes kinni.
VI. Seda perioodi võiks ehk nimetada režiimi stabiliseerumise ajaks. Kui ta algab 1956/1958, siis tema lopu voiks paigutada aastaisse 1965/1968. See perioodiraja on märgatav nii majandus- kui poliitilises ajaloos, sealjuures üleliidulistes raamides. 1965. a. toimus üleminek rahvamajanduse ametkondlikule juhtimisele, s.o. rahvamajandusnoukogude kaotamine. See tähendab üldist tsentraliseerimist ning sellega kaasus üldine igakülgne poliitilise surve tugevnemine. Eestis olid seevastu perioodi lopul moned nähtused pigem positiivse märgiga (1964. a. üleminek rahapalgale pollumajanduses). Ka Eesti kunstiajaloos näeb Jaak Kangilaski 1964. aastas teatud piiri, mis tähistab eesti kunsti autonoomia algust. Perioodiraja päris selgeilmeline lopp on 1968. a.: NSV Liidu ja tema satelliittiikide sojavägede sisseviimine Tšehhoslovakkiasse 20. augustil 1968. Kollektiivpsühholoogiliselt tähendab see Eesti ajaloos kohanenuile ja kaasajooksikuile illusioonide täielikku loppu, seega küünilisuse uude ajajärku astumist.
VII. Seda perioodi nimetatakse üldiselt ja oigusega stagnatsiooniajaks. Tema alguspiirid on 1965/1968, lopp ulatub 1978. aastasse. See lopudaatum on määratud nii majandus- kui kultuuriajaloo järgi, nii üleliiduliselt kui Eesti-siseselt. 1970-ndate aastate lopul algas üleliiduline varjatud majanduskriis. Noukogude majanduspoliitika ei osanud 1970-ndate aastate naftašokile reageerida teisiti kui ekstensiivsuse teed minnes – tootmismahte suurendada püüdes ning teaduslik-tehnilist revolutsiooni ignoreerides. Eesti pollumajanduses algas 1975. a. agrotööstuskomplekside rajamine. Majanduslikuga käis käsikäes poliitiline stagnatsioon. 1970-ndate aastate lopul levis nii üleliiduliselt kui Eestis dissidentlus ning sellega kaasnev poliitilise surve tugevnemine. 1978. aasta lopust alates tugevneb järsult venestamise surve.
VIII. Üleliiduliselt on tegemist endist viisi stagnatsiooniajaga, selle teise perioodiga. Samuti Eestis. Eelmisele perioodile omased nähtused jätkuvad. Periood algab 1979. a., lopeb 1987. a.
IX. Periood algab 23. augustil 1987 ning lopeb 20. augustil 1991. See on režiimi lagunemise aeg. Üleliiduliselt nimetatakse seda perestroikaajaks voi kummaliselt eestindatult uutmisajaks. Eestis on loosungiliselt ja sobivalt kasutatud nimetust uus ärkamisaeg. Süsteem lagunes igas valdkonnas. Majandusjuhtimises algas teatud liberaliseerumine 1986. a., kuid majanduselu range allutamine Moskva keskvoimule kestis 1988.-1989. aastani. Periood on piiritletud Eesti-siseselt, üleliiduline areng (s.t. süsteemi lodvenemine ja lagunemine) kulgeb Eestiga vorreldes teatud hilinemisega. Perioodi algudaatumiks on siinkohal toodud Hirvepargi sündmused 23. augustil 1987, mis kujutavad endast suurt psühholoogilist murrangut, nimelt üldise hirmu kadumist (resp. vähenemist). Samasuguse olulise psühholoogilise tähtsusega oli üldrahvalik fosforiidikampaania, mis tähendas samuti vastuhakuhirmu murdumist. Perioodi lõpp on kergesti dateeritav Eesti taasiseseisvumisega 20. augustil 1991. See piir on puhtal kujul poliitilise ajaloo vallast, kusjuures ei tohi üle tähtsustada Eesti-sisest arengut ning alahinnata rahvusvahelise ja üleliidulise tagapõhja olulist osa.