TÖÖ ENDISE RIIKLIKU JULGEOLEKUKOMITEE DOKUMENTIDEGA
Mõningaid allikakriitilisi probleeme
Ojars Niedre, Aldis Bergmanis
Läti NSV Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) ja analoogiliste organisatsioonide dokumente on Lätis säilinud puudulikult. Meie käsutuses on umbes 31 700 KGB poolt uuritud kriminaalasja, mõned nimetatud organisatsioonide ettekanded Kommunistliku Partei Keskkomiteele (KK) ja Ministrite Nõukogule, avaldusi Lätimaa Kommunistliku Partei (ja Lätimaa Kommunistliku (bolševike) Partei – LK(b)P) KK-le ja Riia Linnakomitee Büroole, KGB töötajate esinemised KK, linna- ja rajoonikomiteede pleenumitel ja istungjärkudel, KGB osakondade parteikoosolekute ja büroo istungite protokollid ning samuti teised ärakirjad dokumentidest, mis adresseeritud KGB-le Lätimaa Kommunistliku Partei (LKP) vastavatelt asutustelt. TSDC (Põhiseaduse Kaitse Büroo Totalitarismi Tagajärgede Dokumenteerimise Keskuse) käsutuses on ka LNSV KGB agentuuri kaartkataloog, operatiivülesannete kaartkataloog ning KGB vastuluure elektrooniline andmebaas. Säilinud dokumentide hulgas on ainult natukene KGB operatiivmaterjali.
Töö KGB tegevusega seotud dokumentidega esitab mõningaid allikakriitilisi probleeme. Käsitleme ainult kolme:
1) KGB poolt uuritud kriminaalasjades, eriti neis, mis on koostatud enne 1950-ndate aastate keskpaika, puudub juurdlustoiming, mis evidentsiteooria seisukohalt lähtudes on hädavajalik ja endastmõistetav. Juurdluse käigus kasutas KGB sageli füüsilisi mõjutusvahendeid, püüdes sellega saada uut lisainformatsiooni, mida saaks kasutada represseeritavate isikute ringi laiendamiseks. KGB tegevus, kaasa arvatud kriminaalasjad, oli sel ajal suunatud peamiselt poliitilise opositsiooni kõrvaldamisele. Kriminaalasjade uurimisprotsess oli proletariaadi diktatuuri sõjariist Nõukogude režiimile soovimatute isikute isoleerimiseks voi elimineerimiseks, aga mitte tõe jaluleseadmise või kuriteo avastamise abinõu. See aspekt muudab KGB poolt uuritud kriminaalasjad küllaltki ebakindlaks allikaks üheste järelduste või analüüsi tegemisel.
2) KGB dokumentidel, nagu igal allikal, on oma subjektiivne komponent, mis on tihti seotud selle aja poliitilise konjunktuuri mõjuga. Sellepärast on konkreetsete sündmuste tegelikkuse kindlakstegemisel vaja kasutada nii palju eri allikaid kui võimalik. Mõned näited: • Võrreldes riikliku julgeoleku ja siseasjade organite aruandeid võitluse kohta rahvusliku vastupanuliikumise vastu sellest liikumisest osavõtnute mälestustega, avastame organite aruannetes ulatuslikku faktide moonutamist. Selle eesmärk oli tuua esile organite saavutusi ja varjata nurjumisi. • Mõnel juhul on dokumentide subjektivism tekkinud seoses repressiivorganite allüksuste kooskõlastamatusega. Nii hakkas sisemise vastuolu tõttu LNSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB) Kontrollosakonna Eriinspektsioon 1952.aasta lõpul uurima juhtumit, kus arreteeritud Veronika Valtmane tapeti MGB Ventspilsi linnaosakonnas ööl vastu 3. septembrit ülekuulamise ajal. ["Latvijas vesture" (Läti ajalugu) nr. 1, 1998, lk. 120-123]. • 2.-3. märtsil 1945 toimus rahvusliku partisanide pataljoni (200 meest Abrenest P.Supe juhtimisel) vahel Stampaku lahing. On kolm erinevat dokumenti, mis käsitlevad sündmuste käiku ja annavad faktilist informatsiooni: 1) diviisiülema ettekanne, 2) Partei Abrene maakonnakomitee esimese sekretäri A. Nikonovi informatsioon ja 3) selle maakonna sõjakomissari ettekanne.
3) On raske leida dokumente LKP juhtkonna poolt KGB organitele antud korralduste ja juhtnööride kohta, mis tuleb hinnata seadusevastasteks LNSV-s kehtinud seaduste seisukohalt. On olemas näiteks partei Liepaja linnakomitee sekretäri Dubovicsi avaldus LK(b)P KK sekretärile Kalnberzinšile taotlusega suurendada tunduvalt Liepajast küüditatavate isikute arvu. Sel avaldusel on Kalnberzinši resolutsioon, mis teeb MGB juhtkonnale ülesandeks "linn puhtaks teha". Säilinud on ka partei Riia maakonnakomitee esimese sekretäri Mucenieksi resolutsioonid 1948. aastast valla partorgide ettekannetel mõningate elanike nõukogudevastaste avalduste kohta. Mucenieks tegi maakonnakomitee töötajaile ülesandeks informeerida MGB jaoskondade juhtkonda ja "võtta need isikud nimekirjadesse", mis tegelikult tähendab nende represseerimist.
Ühe tähtsa aspektina, mida pole seni mainitud, rõhutame, et on vaja kasutada ja tõlgendada korrektselt KGB materjalides kasutatud terminoloogiat, muidu võib selline kahe silma vahele jätmine sageli viia väärjäreldustele.