MÕNINGATEST JULGEOLEKUORGANITE MATERJALIDEGA SEONDUVATEST ALLIKAKRIITILISTEST PROBLEEMIDEST
Peeter Väljas
Repressiivorganite rolli selgitamise tähtsust totalitaarsete režiimide toimemehhanismide moistmisel on raske ülehinnata. Täiel määral ja eriti kehtib see moistagi ka Noukogude süsteemi kohta. Pea voimatu on nimetada eluala, mis ühel voi teisel viisil ei oleks julgeolekuorganite huvi- ja mojusfääri kuulunud. Ehkki lisada tuleks kohe, et see moju kvalitatiivselt ilmselt siiski mitte nii orwelllikult totaalse haardega ei olnud nagu nimetatud organite töötajad ja nende suunajad ise moista andsid. Ülalöeldust tuletub, et meie käsutuses olevatel ENSV Siseministeeriumi (edaspidi: SM) ja julgeolekuorganite materjalidel on Eesti lähiajaloo seisukohalt oluline väärtus. Enamikku nimetatud materjalidest, mis Eesti Vabariigi piires asuvad, säilitatakse Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (Parteiarhiivis) (edaspidi: ERAF).
Laiemale avalikkusele on nõukogude sunniaparaadi dokumendid olnud kättesaadavad alates 1990-ndate aastate algupoolest. Kuna teaduslik uurimistöö eeldab teatavasti pikemaajalist süvenemist, on täiesti mõistetav, et esialgu vahendub arhiivi talletatu eelkõige massimeedia kaastöötajate ehk jälle publitsistide kaudu. Valdavalt tuleb nimetatute valgustav-tutvustav tegevus kahtlemata positiivseks tunnistada, ehkki nagu seda igal elualal võib ette tulla, mõnikord on teemaga tegelema asunud ka mitte eriti uuriva ajakirjanduse esindajad, kes tekitavad poole sajandi tagustest sündmustest päevauudiseid. Ajapikku on hakanud selguma ka üldisemad probleemid kõne all olevate materjalide kasutamisel ja tõlgendamisel. Alljärgnev olekski katse osutada allikakriitilisest vaatepunktist tähelepanu mõningatele üld- ja ka üksikküsimustele.
Riigiarhiivi filiaalis säilitatavad SM/RJK (Riikliku Julgeoleku Komitee – KGB) materjalid on tavapärasest erineval viisil arhiveeritud, provenientsiprintsiibist suurt pidamata – ühe fondimoodustaja dokumendid on mitmes erinevas fondis, omaette fonde on moodustatud üksikute sündmustega (näiteks küüditamistega) seonduvatest materjalidest; mõne allosakonna materjale võib leida mitmest erinevast fondist jne. Jämedates joontes võib kõnealuse materjali jaotada nelja gruppi: juurdlustoimikud; massioperatsioonide käigus väljasaadetute (1941. ja 1949. aasta küüditamine, 1951. aasta jehoovatunnistajate väljasaatmine) arvestus- ja isiklikud toimikud; nn. väljasõidutoimikud ja üksikute SM/julgeolekuorganite osakondade ja allasutuste materjalid (kinnipidamisasutused, miilitsaosakonnad, RJK kaadriosakonna eriinspektsioon, siseministeeriumi keskaparaat jne.).
Käesolev ettekanne toetub põhiosas ERAF fondile nr. 131 – ENSV Ministrite Nõukogu j.a. RJK Eriteadaannete materjalid (materialõ spetssoobštšenii). Tegu on ilmselt osaga RJK arhiveeritud materjalist (RJK arhiivis – sekretnõi fond no. 2), st. materjalist, mis ei olnud enam operatiivkasutuses, fondi 131 võib hinnata ka arhiivikollektsiooniks. Arhiivi anti nimetatud fondi 419 säilikut Riigi Kaitsepolitseiameti poolt üle jaanuaris 1995. Fondi juurde kuulub ka kartoteek viiteandmetega umbes 2000 isiku – tapetud metsavenna või kaasaaitaja ja metsavendade poolt tapetute kohta. Fondi piirdaatumiteks on aastad 1940–1965. Sõjaeelset perioodi puudutavaid dokumente on minimaalselt, valdav osa arhivaalidest pärineb 1945.–50-ndatest aastatest. Olulise osa arhiivifondi materjalidest moodustavad eriteadaanded, õiendid, operatiivkokkuvõtted ja aruanded (igapäevastest operatiivteadaannetest põhjalike aastaaruanneteni), lähetatud hierarhiliselt – linna- ja maakonna (rajooni) osakondadelt ENSV SM või julgeoleku keskorganitele, viimastelt omakorda NSVL julgeoleku keskaparaadile ja ENSV juhtkonnale – EKP Keskkomiteele ja Ministrite Nõukogule, kus nendega ilmselt tutvus vägagi piiratud arv isikuid.
Nimetatud dokumendid kajastavad muuhulgas nn. poliitilise banditismi (s.t. suures osas metsavendluse) vastast võitlust, nõukogudevaenuliku tegevuse tõkestamist, elanikkonna üldise meelsuse fikseerimist jne. Nn. banditismiilminguid puudutavad materjalid sisaldavad andmeid rühmituste liikmetest, Saksa armees või Omakaitses teeninutest, end varjanutest, legaliseerunutest, relvastatud kokkupõrgetest, teostatud operatsioonidest, julgeolekuorganite agentuurist jms., aga ka Nõukogude vägede marodööritsemisest. "Nõukogudevaenulikus tegevuses" kahtlustatavaid puudutava materjali hulgas leidub, vastavuses formuleeringu laialivalguvusega, andmeid "salaorganisatsioone" moodustanud algkooliõpilastest alates tippintelligentsi esindajate ja Eesti Vabariigi aegsete ühiskonnategelasteni välja. Laialdaselt on dokumenteeritud ka erinevate konfessioonide vaimulike "agentuur-operatiivtöötlus". Kajastamist on leidnud ka elanikkonna meelsus üldisemalt, seda eriti seoses mingite kindlate sündmustega (valimised, riigijuhtide surm vms.). 2. osakonna aastaaruannetes sisaldub põhjalik ülevaade ka vastuluure alasest operatiiv-agentuurtööst 1950-ndatel aastatel. Omaette rühma moodustavad materjalid mis puudutavad Kirde-Eestis ja mujal paiknenud erirežiimseid tööstusettevotteid. Fondi kuulub ka nn. sisemise asjaajamise materjale – osakondade juhtkonna vahetuse voi ümberformeerimise puhul koostatud dokumentatsiooni ja inventari nimekirjad, üleande-vastuvotu aktid, toimikute nomenklatuurid, arhiivi antud voi hävitatud dokumentide nimistud ja nimekirjad, raamatupidamise aruanded ( kust voib leida andmeid muuhulgas ka eriotstarbeliste kulutuste – agentuuri tasustamine, salakorterite pidamine jms. kohta).
Esmane probleem, millega uurija ilmselt põrkub, on raskused endale fondimoodustajast – siinkohal siis NSVL julgeolekuorganitest, minimaalselt vajaliku ettekujutuse loomisel. Sagedased ümberkorraldused riigiaparaadis, rahvakomissariaatide/ministeeriumite liitmised ja lahutamised sünnitavad nimerägastiku OBB, OGPU, NKVD, NKBG, MVD, MGB, KGB; GRU-st ja SMERŠ-ist rääkimata. Suurusjärgu võrra probleemsem on orienteerumine nimetatud organite sisemises struktuuris.
Viimastel aastatel Venemaal ja mujal ilmunud vastava temaatikaga kirjanduse tulvast leiab mõndagi, mis tõsiteadusliku käsitluse normistikku mahuvad ja mille koostamisel on tegevad olnud oma ala vaieldamatud asjatundjad (vt. näiteks 1997. a. Moskvas ilmunud raamatut "Lubjanka, VTšK-OGPU-NKVD-MGB-KGB 1917–1960. Spravotšnik. Moskva, 1997. [Izdanije MFD]", mille toimetuskolleegiumi on teiste seas kuulunud ka J. Primakov.). Kindlasti tuleks aga silmas pidada, et nimetatud ülevaatlikumad trükised kirjeldavad NSVL julgeolekuorganite üldstruktuuri, mis kohapealsete (Eesti NSV) allüksuste struktuuriga ei pruugi üks-üheselt kattuda. Näiteks kuulus banditismivastane võitlus üleliidulises mastaabis 1950. aasta juulini NSVL Siseministeeriumi kompetentsi. Kummatigi kannab Eestis (ka Leedus, Lätis, Lääne-Ukrainas) juba 1947. aasta jaanuarist metsavendluse ehk "poliitilise banditismi" vastase võitluse pearaskust mitte Siseministeerium, vaid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi banditismivastase võitluse osakond, sama aasta juunist-juulist 2N osakond. Aruanded esitati NSVL RJM 2. Peavalitsusele, mille tegevuse peasuunaks oli vastuluure. ENSV julgeolekuministri Boris Kummi direktiivis 25. märtsist 1947. a. määratakse: "Seoses SM [banditismivastase võitluse osakonna] ja maakonnaosakondade banditismivastase võitluse jaoskondade üleminekuga Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi alluvusse ja banditismivastse võitluse operatiiv-agentuurtöö õigeks korraldamiseks, sätestada, et RJM osakond, RJM maakonnaosakonnad ja maakondade BVV jaoskonnad teostavad agentuur-operatiivtööd kogu ENSV territooriumil /linnades ja maarajoonides/ ja nende töö peasuunaks on [võitlus] poliitilise banditismiga.[...] Juhtudel, kui agentuurtöötluse käigus, kinnipeetud kurjategijate osas läbiviidud uurimise või kuritegude juurdlusel selgub, et asi ei ole poliitilise banditismi värvinguga, antakse juurdlusmaterjalid ja kinnipeetud kurjategijad organi ülema sanktsiooniga üle SM maakonnaosakonnale, millise funktsiooniks on võitlus kriminaalse banditismiga.[...].
Kohalikud iseärasused ei põhjustanud erinevusi mitte üksnes organite struktuuris, vaid ka töömeetodites. Näitena võiks siinkohal tuua Venemaal 1920-ndatest aastatest rakendatud nn. hävitusagendid ("agent-bojevik"), kellele muuhulgas võidi anda ka ülesandeid režiimi vaenlaste füüsiliseks likvideerimiseks. RJK korgema kooli vastuluuretegevuse sonastik annab terminile “hävitusagent” järgneva seletuse – ”riikliku julgeoleku organite agent, kes lahingvarustust kasutades täidab eriülesandeid. H.-a. värvatakse reeglina nõukogude patriootide hulgast, kes omades vastavaid võimalusi ja isikuomadusi, on ideelistel kaalutlustel valmis eluga riskides rakendama otsustavaid meetmeid. H.-a.-na võib kasutada ka RJK poolt kinnivõetud ja värvatud vaenlase diversiooni-luuregruppide ja natsionalistlike bandede liikmeid. 1940.–50. aastatel värvati Lääne-Ukraina ja Baltikumi territooriumil h.-a. natsionalistliku põrandaaluse [liikumise] osaliste hulgast.[...]" Allakirjutanu on hävitusagente puutuva materjaliga pisut põhjalikumalt tutvunud ega oska Eestis tegutsenud nimetatud kategooria agentide puhul nimetada tõepoolest ühtegi, kes oleks "nõukogude patrioodina ideelistest kaalutlustest lähtudes" tegutsenud.
1940.–50-ndatel aastate salajaste kaastööliste puhul on rõhuvas, et mitte öelda absoluutses, enamuses tegu nn. kompromiteerivate materjalide alusel värvatutega, märkused nn. patriootlike tunnete ajel värvatutest on üsna haruldased.
Arhiivis olevaid julgeolekuorganite materjale iseloomustab eelkõige fragmentaarsus, mida võib pidada kõigi allpool mainitavate probleemide algpunktiks. Mõistagi on meie käsutuses olev murdosa dokumentidest, mis nimetatud asutuste Eesti territooriumil tegutsemise käigus tekkinud/tekib. Nagu mainitud, on säilinud näiteid mõningate allüksuste ettekannetest oma ametkonna juhtkonnale või kõrgematele partei ja riigiorganitele ning sisemise asjaajamise materjale, pea täielikult aga puuduvad näiteks paljud operatiivtöö käigus tekkinud dokumendiliigid – agentuurtöötluse toimikud, jälgimistoimikud, agentide isiklikud toimikud loomulikult. Siinkohal aitab pilti pisut täiendada meil olemasolevate materjalide kõrvutamine eelkõige Leedus ja Lätis säilinuga – õnneks-kahjuks on kolmes riigis õnnestunud üle võtta üsna eritüübilist materjali.
Olemasolevate allikate puhul tõuseb mõistagi esmaselt küsimus usaldusväärsusest ja autentsusest. Arhiivis teadlikele võltsingutele sattumise riski võib pidada suhteliselt vähetõenäoliseks. (Siinkohal on juttu mõistagi üksnes nn. tänapäeva suunatud võltsingutest ja kindlasti mitte ülekuulamisel väljapekstud tunnistuste tõepärasuse hindamisest, millel peatun allpool.) KGB teadaolevalt muidugi fabritseeris dokumente üksikisikute, organisatsioonide jne. kompromiteerimiseks. Püüdes ennast asetada mõne vastava ametkonna (nimetagem seda tinglikult kasvõi kompromiteerimisosakonnaks – 50ndate aastate kontekstis 5. osakond) töötaja rolli, tekib küsimus otstarbekusest. Kas on mõtet (ja oli 1980-ndate aastate lõpul aega) sobitada töödeldud dokumente Eesti riigile üleantavate 1940.–50-ndate aastate materjalide hulka, lootuses, et need Parteiarhiivi riiulilt kunagi mõne uurija või ajakirjaniku abil avalikkuse ette jõuavad ja ühiskonnas vajalikku resonantsi tekitavad? Pigemini võiks siis koostada ja vajalikul hetkel lekitada mingit kindlat liiki üksikdokumendi – agenditoimiku, "podpiska" või nn. väljasõidutoimiku, mida teadupärast mõnikümmend tuhat teadmata radadel ringi rändab.
Paradoksaalsel kombel võib materjali usaldusväärsust kergitada ka julgeolekutöötajate eneste kinnitus, et võltsinguid kasutati. ERAF fondist nr. 131 leidub muuhulgas Julgeolekuminister kindralmajor B. Kummi direktiiv 4. märtsist 1947. a. soovitusega operatiivtöötajatel "süstemaatiliselt kompromiteerida bandiitlike grupeeringute juhte bandiitide ja kohalike elanike silmis agentuuri kaudu levitatavate kuulujuttude teel ja operatiivtöötajate poolt "kaotatud" dokumentide kaudu, mis näitavad üksikute bandede pealike ja bandiitide sidemeid RJM organitega." Ei ole vist eriti tark tegu lisada tegelikke võltsinguid materjalikogumile, kus sisalduvad suunised nende kasutamiseks.
Järgmise momendina tuleks tähelepanu pöörata dokumentide mitmetüübilisusele ja eritasandilisusele. Mitmetüübilisuse all pean silmas seda, et dokumentide hulgas leidub nii originaale kui ka koopiaid ja ärakirju (originaaliks loetakse adressaadini jõudnud dokumenti, saatjale jäänud eksemplari puhul on tegemist ärakirjaga). Uurimistöös ja publitseerimisel tuleks mõistagi eelistada originaali, Moskvasse läkitatud ettekanded on laiali mitmes Venemaa arhiivis ja neile ligipääs on teatavasti problemaatiline. Üldiselt tundub, et saatjale (ENSV julgeolekuorganitele) jäänud ja adressaadini (NSVL julgeolekuorganite juhtkonnani) jõudnud eksemplarides ei tohiks olla olulisi erinevusi, kohati on ärakirja teksti siiski tehtud käsikirjalisi parandusi ja täiendusi, mis ei luba sajaprotsendilise kindlusega väita, milline oli lähetatud ettekande või teadaande täpne tekst. Eritasandilisuse puhul peetakse silmas seda, et arhiivimaterjalide hulgas esineb repressiivorganite mitme allüksuse materjale, mis on omakorda lähetatud erinevate tasandite riigivõimu- ja valitsemisorganitele. Teatavas osas on seega võimalik materjale kõrvutada. Selline paljusus tuleb uurimistöö puhul loomulikult ainult kasuks, võimaldades fakte mitmest allikast kontrollida ja võrrelda. Samas tuleb aga mõne perioodi või haldusüksuse puhul piirduda oluliselt lünklikuma allikalise baasiga, mis kokkuvõttes üldistuste tegemist raskendab.
Mõnigi kord võib põrkuda vasturääkivustele ja lahknevustele eri tasandi aruannetes. Näitena võiks siinjuures tuua 1946. a. Harjumaal agent "Atseliku" abil läbiviidud metsavendade Endel ja Lembit Rajandi (esineb ka nimekuju Raiend) likvideerimisoperatsiooni kirjeldused.
SM Harjumaa Osakonna ülema asetäitja major Lillipuu ja SM Harjumaa Osakonna BVVO ülema kapten Balandinski ettekandes 1946. a. ENSV SM BVVO ülemale alampolkovnik Živagale:
“12.07. s.a., 7 päeva peale ülesande saamist, tegi ”Atselik” kindlaks terroristi punkri asukoha, punkris viibis ka viimase vend Raiend, Lembit, kes oli kinnipidamiskohast pogenenud.
Punkris viibides kasutas agent soodsat hetke, haaras Raiend, Endlile kuulunud saksa automaadi ja tappis molemad bandiidid, molemad laibad vedas ta teele, et takistada nende peitmist teiste bandiitide poolt, kes juhuslikult punkrisse voisid tulla. Agent peitis ennast metsa, jälgides ümbrust hetkeni, kuni laibad avastati kohalike elanike poolt, kes sellest miilitsale teatasid [...]. Agent ”Atselikule” on antud uus ülesanne legaliseerunute töötlemisel. Bandiit-terrorist Raiendi hävitamise ülesande täitmise eest on agent ”Atselik” meie poolt tasustatud.”
Sama operatsiooni kirjeldus siseminister A. Resevi ja SM BVVO ülema Živaga ettekandest NSVL SM BVV Peavalitsuse ülemale kindralleitnant Leontjevile:
”[...]SM maakonnaosakonna poolt värvati peale operatiivtöötlust pseudonüümi ”Atselik” [...] all varem legaliseerunu – korduvalt karistatud ja vahi alt pogenenud kriminaalkurjategija, keda tundsid nii kohalikud elanikud kui ka bandiidid.
Uurimise ajal oli ta avameelne ja, eesmärgiga oma süü lunastada, andis lubaduse SM organeid abistada.
Arvestades agent ”Atseliku” avameelsust ja tahtejoulist iseloomu saadeti ta peale pohjalikku instrueerimist Rajandi toenäolisse asupaika ülesandega ta füüsiliselt hävitada.[...]
Kuuendal ”illegaalses olukorras” oldud päeval onnestus ”Atselikul” metsas enda varjamise paiga lähedal märgata Rajand, E. koos vennaga [...] kes olid relvastatud automaadi ja vintpüssiga. ”Atselik” jätkas varjatud vaatlust ja tegi kindlaks, et vennad Rajandid tihedas poosastikus soid ja seejärel magama heitsid.
Monda aega oodanud ja veendunud, et vennad on magama jäänud, lähenes agent neile, haaras magava Rajand, E. juurest automaadi millest tulistas viimase pihta valangu. Samal ajal üritas teine bandiit agent ”Atselikku” vintpüssist tulistada kuid agent neutraliseeris tänu oskuslikule ja otsustavale tegutsemisele enda vastu suunatud ründe, tappes ka Rajand, Lembitu.”
Põhimõttelist lahknevust ju pole – aktsioon oli resultatiivne, metsavennad likvideeriti. Kui aga juba peeti vajalikuks operatsiooni käiku nii detailselt kirjeldada, millest tekivad siis erinevused kahe ettekande vahel? Moskvasse lähetatud ettekandes rõhutatakse agendi kriminaalset minevikku, juhuslikku kohtumist. Maakonnaosakonna ettekandest võib järeldada agendi lähemaid sidemeid metsavendadega (viibis koos nimetatutega punkris).
Nagu märgitud, tuleb mõnel puhul piirduda suhteliselt väheinformatiivsete ettekannetega EKP-le ja ENSV Ministrite Nõukogule. Kompartei oli kahtlemata kõrgeim direktiivorgan ja julgeolek suuniste elluviija. Ehkki siinkõneleja ei ole küsimusega süvenenult tegelenud, võiks siiski märkida julgeolekuorganite ja liiduvabariigi parteilise juhtkonna suhetes teatud kahetisust ja muutlikkust. Nii on näiteks 1940-ndate aastate ettekanded EKP KK-le üsna napisõnalised sündmuste loetelud. Mõningasele usalduse defitsiidile viitab näiteks ka tõik, et 22.07.1947 ENSV RJM käsu nr. 0043 "Otsustavate meetmete rakendamisest ENSV territooriumil tegutsevate relvastatud natsionalistlike bandede likvideerimiseks" tutvustamisel EK(b)P maakonnakomiteede esimestele sekretäridele annab ENSV Riikliku Julgeoleku ministri asetäitja polkovnik Pastelnjak korralduse välja jätta, s.t. sekretäridele mitte tutvustada, operatiiv-agentuurtööd puudutavad käskkirja punktid 4–6. Samas on 1950-ndatel aastatel EKP KK sekretäri lauale jõudnud aruanded oluliselt üksikasjalikumad, sisaldavad ka agentuurtöö peensusi ega erine oluliselt kohalike julgeolekuorganite poolt Moskva keskasutusele lähetatud ettekannetest. Võiks ju arvata, et muudatuse põhjuseks võis osalt olla VIII pleenumil toimunu.
Suhete teatud ambivalentsust näitavad ka julgeolekuorganite keskorganite korduvad direktiivid arvata agentuurvõrgust välja partei-, nõukogude-, ametiühingu-, komsomoliorganisatsiooni juhtivtöötajad ja parteiorganeid teenindavad töötajad. Nimetatud korraldused on julgeoleku kohalikes (rajooni) organites vastuseisu leidnud, mistõttu võib järeldada, et initsiatiiv lähtus parteiorganitest kes võisid prognoosida potentsiaalse konflikti võimalust nimetatud kategooria isikute topeltalluvuses (partei- ja julgeoleku liinis).
Järgnevalt tulekski peatuda agentuurvõrku värvatutega seonduvatel, erilist ettevaatlikkust nõudvatel probleemidel. Nagu öeldud, ei ole laiema avalikkuse käsutuses olulise tähtsusega materjale, näiteks agenditoimikuid. Siiski võimaldavad olemasolevad dokumendid tuvastada nii mõnegi omaaegse salajase kaastöötaja isiku. Reeglina võis julgeolekuorganite dokumentides kasutada üksnes agendinime, seda näiteks ka finantsdokumentides agentidele hüvitiste maksmisel. Üksikutel juhtudel, aruannetes peamiselt seoses värbamise asjaolude kirjeldamisega, jäeti agendinime järele teksti lünk, kuhu agendi kodanikunimi käsitsi kirjutati, mis võib tekitada raskusi õige nimekuju tuvastamisel (eriti kui arvestada, et dokumendid on valdavalt venekeelsed). Värbamise fakt ei anna mingit tunnistust sellest, et isik julgeolekuorganitega ka sisulist koostööd tegi. Hulgaliselt on näited sellest, et mingit sisulist informatsiooni ei edastatud, oma agendistaatus paljastati või topeltmängu üritati. Paraku võib olla säilinud või kättesaadav üksnes värbamise fakti kajastav dokument.
Mõistagi ei saa välistada, et üldiselt aruandluslembelises õhkkonnas ka julgeolekutöötajad oma raportites statistilisi andmeid endale soodsas suunas kohendasid või ebaõnnestumisi pehmendada üritasid. Näiteks kasutatakse korduvalt sarnast formuleeringut: "agent peale värbamist andis algul väärtuslikku informatsiooni, hiljem asus aga organite petmise teele", kusjuures jäetakse mainimata, milles seisnes esialgne "väärtuslik informatsioon". Siiski tundub, et ka sisekontroll üsna tõhusalt toimis ja sanktsioonid ebaausate tšekistide suhtes olid kiired järgnema.
Kindlasti tuleks silmas pidada ka tõsiasja, et sageli ajaliselt ja geograafiliselt lähestikku (ühe maakonna piires) võis tegutseda mitu erinevat agenti ühe ja sama pseudonüümiga ("Jaan", "Jüri", Mets", "Kivi"). Sellised kokkulangevused on fikseeritavad näiteks Eesti NSV Siseministeeriumi Keskaparaadi materjalide hulgas säilitatavatest banditismivastaste osakondade agentuuri nimekirjadest 1947. aastast.
Päevakajalisem segadus agendinimede ümber toimub ilmselt August Sabbe kaasuse ümber. Juhtum on ootamatult laia kõlapinna leidnud ehkki Sabbe värbamise katset on kirjeldatud juba 1992. a. ilmunud M. Laari raamatus "Metsavennad". Kõigepealt lansseeriti ajakirjanduses väide, et A. Sabbe värvati agendiks pseudonüümiga "Ivan", hiljem väideti: mitte "Ivan" vaid "Jaan" ja kolmanda versioonina "Jaan", venepäraselt "Ivan". RJM Võrumaa osakonna ülema major Puškarjovi ettekandest ENSV RJM 2N osakonna ülemale polkovnik Taeverele selgub, et 1949. aasta juulis on Võrumaal värvatud nii agent "Jaan" kui ka agent "Ivan", tegu on siiski erinevate isikute, mitte kahestunud A. Sabbega.
18. juulil 1949. peeti Sabbe varjatult kinni (venekeelne termin: "sekretno snjat"), kuulati üle, värvati pseudonüümi "Jaan" all ja saadeti nn. "illegaalsesse olukorda" eesmärgiga imbuda Jaan Rootsi juhitud metsavendade rühma. Ei ole teada, et Sabbe oleks julgeolekuorganitele mingit informatsiooni edastanud, ilmselt on ta ennast uuesti tegelikult varjama hakanud, 1950-ndatel aastatel figureerib ta igatahes tagaotsitavana.
Samas RJM Võrumaa osakonna ettekandes, kirjeldatakse ka teise agendi värbamist 2. juulil 1949, kelle pseudonüümiks sai "Ivan", (on toodud ka tema kodanikunimi) ja kes suunati Johannes Heska juhitud metsavendade rühmitust otsima.
Võimalik, et tuleks rõhutada täiesti ilmselget asja üle korrutades, et repressiivorganite materjalidele keskendudes ei tohiks silmist lasta fakti, et tegu on valdavas enamikus ühepoolse materjaliga. Selle tõsiasja hägustumist võib soodustada see, et suurem jagu (võimuorganite siseringlusesse mõeldud) dokumente on ideoloogilisest retoorikast suhteliselt vabad. Ilmeka kontrasti tekitavad siinjuures julgeolekuorganitega kooskõlastatud, laiale avalikkusele mõeldud "Kõik tööle!"-laadsed legaliseeruma õhutavad üleskutsed kõrvuti tegelikkuses rakendatud meetodite kirjeldustega.
Julgeoleku materjalide hulgast või kriminaaltoimikutele lisatud asitõendite hulgast võib küll vähesel määral leida ka repressioonide ohvrite seisukohti avavat autentset materjali – päevikuid, erakirju, lendlehti vms. Enamasti tulevad aga tasakaalustava tegurina arvesse üksnes suuline pärimus või aastakümneid hiljem kirja pandud mälestused kõigi oma vooruste ja puudustega. (Siinkohal oleks vajalik muuhulgas uuesti viidata ülaltoodud B. Kummi juhistele kompromiteerivate kuulujuttude ja dokumentide levitamiseks.)
Omaette kategooria moodustavad ülekuulamiste materjalid (kriminaaltoimikutes ERAF f. 129 ja f. 130). Loomulikult on kõik läbi aegade juurdlus- või karistusorganitele antud tunnistused hangitud erivormilisi psühholoogilise või füüsilise surve meetodeid rakendades. Kõrvalseisjal võib üksikasjus kaunis raskeks osutuda – eriti drastilised juhtumid välja arvates – selle piiri tabamine, kus tõeste ütluste andmine asendub valmisolekuga ükskõik millele alla kirjutada.
Nõukogude repressiivorganite vastavate meetodite kirjeldusi on tänaseks ilmunud ajalookirjanduses leida hulgaliselt, kajastusi neist leidub ka arhiivimaterjalides. Eelkõige mainigem siin kassatsioonikaebusi ja proteste, mida uurimistoimikutes hakkab arvukamalt esinema mõistagi 1950-ndate aastate teisest poolest ja Siseministeeriumi ning julgeolekuorganite kaadriosakonna juures tegutsenud eriinspektsiooni materjale (ERAF, fond 134). Viimatinimetatud allüksus tegeles julgeolekutöötajate seaduserikkumiste ametkonnasisese juurdlusega.
Süüdimõistetute avaldustes räägitakse üldiselt ähvardustest, peksust, öistest või tõlgita läbiviidud ülekuulamistest, samuti sellest, et kirjutati alla ebaõigeid ütlusi sisaldavatele protokollidele lootuses neist kohtus lahti öelda – sageli võis aga järgneda Erinõupidamise otsus kohtualuse osavõtuta jne.
Eriinspektsiooni materjalides leidub dokumente juurdlustest julgeolekutöötajate osas, keda süüdistati "füüsilise mõjutamise meetodite sanktsioneerimata rakendamises." Toodud eufemismiga märgiti kinnipeetavate piinamisi "lihtsalt peksust" rafineeritumate võteteni nagu hukkamise instseneering vms. Süüdistuse sõnastus viitab sellele, et näidatud võtete kasutamine võis olla ka sanktsioneeritud, vähemalt ühel juhul (1947. a.) on juurdlus lõpetatud põhjusel, et "erirežiimi arreteeritu suhtes [...] sanktsioneeris kindralleitnant Gorlinski”. Tundub, et sageli piisas juurdluse lõpetamiseks julgeolekutöötaja kinnitusest, et ta "kategooriliselt eitab füüsilise mõjutamise meetodite rakendamist".
Kõrgendatud tähelepanuga tuleb suhtuda ka ettekannetesse elanikkonna hulgas levivatest meeleoludest, mille koostamisel kasutati eelkõige informaatorite ettekandeid, aga ka erakirjavahetuse kontrollimisel vms. vahenditega kogunenud andmeid. Nimetatud ettekanded on enamasti ühesuguse struktuuriga – algul tuuakse esile "positiivsed reageeringud" ja seejärel "negatiivsed ilmingud". Sageli on näited aga juba keeleliselt sedavõrd erinevad, "positiivsel" juhul kantseliidist ja loosunglikkusest pundunud, mis tekitab kahtlusi, et kõneleja või kirjutaja vähemalt ajuti aimas, kes tema seisukohavõtud fikseeris ja kuhu need lõpuks välja jõudsid.
Mõistagi tekib julgeolekuorganite materjalide seonduvalt hulgaliselt eetilist laadi probleeme.
Kokkuvõtteks: Eestis seadusega reglementeeritud korras säilitatavaid ja kasutatavaid NSVL repressiivorganite tegevust kajastavaid allikaid võib üldiselt hinnata autentseks ja sellelt seisukohalt lähtudes ka usaldusväärseks, erinevad tõlgendusvõimalused mõistagi vabaks jättes. Küll peaks aga äärmise ettevaatusega suhtuma väljaspool arhiive ringlevatesse analoogilise temaatikaga dokumentidesse.