KGB OPERATIIVTÖÖVIHIKUD KUI TÕESE TEABE KANDJAD
Arvo Pesti
Minu huvi on piirdunud põhiliselt KGB likvideerimiseelsete aastatega. Sellest ajast on dokumente säilinud minimaalselt. Leedu Eriarhiivis Vilniuses säilitatakse mõndkümmend Leedu NSV KGB 1. (välisluure) osakonna operatiivtöötaja märkmikku, bloknooti, kausta, mis võiks koondada ühisnimetaja "töövihik" alla.
Kuna tegemist on üleliidulise sõjaväelise organisatsiooniga ning lähtudes paremini säilinud aegade ja osakondade dokumentatsioonist, võib järeldada, et Leedu 1. osakonna operatiivtöövihikud sarnanesid näiteks nii Leedu 5. osakonna operatiivtöövihikutega kui ka Eesti NSV KGB osakondade operatiivtöövihikutega. Seetõttu aitavad Leedust leitud dokumendid laiemalt mõista ka Eestis baseerunud organisatsiooni nii struktuuri kui funktsioneerimist.
Vaadeldav ajaline piir on kaheksakümnendate aastate keskpaigast 1991. aastani. Viimane dateeritud dokument, mida mina näinud olen, on 30. juulist 1991. a.
KGB oli äärmiselt bürokraatlik organisatsioon. Iga toimingu või isiku kohta oli tingimata mitu kannet ja enamasti erinevates osakondades. Kogu tegevus oli rangelt reglementeeritud. Kaasa arvatud operatiivtöö. Loomulikult ei tohtinud majast välja viia ühtegi paberit. Seetõttu olid igal operatiivtöötajal kuni osakonna ülemani välja kõige muu hulgas ka mustandite kirjutamise kaustikud. Neid oli mitu eri liiki; lehed nummerdatud, antud ja võetud allkirja vastu ning hoitud seifis. Hiljem kuulusid nad hävitamisele, kuid nagu Leedu näitel näeme, sageli õnneks ei hävitatud. Teenistuslikke dokumente mitte ainult ei tohtinud hoonest välja viia, neid tohtis hävitadagi vaid ettenähtud korras aktiga ning operatiivtöötaja võis teada ainult rangelt tema tööd puudutavaid materjale.
Enamlevinud mustandite kaustikuid nimetati "töövihikuteks" (rabotšaja tetrad). Mida need siis sisaldasid? Eelkõige iganädalast tööplaani, mille operatiivtöötaja ise koostas ning osakonna ülem kinnitas. Seal oli kirjas kogu agentuur (ühel operatiivtöötajal oli tavaliselt veidi üle kümne agendi ja usaldusisiku), sageli agendinimede järel ka isikuandmed ning konspiratiivkorterite aadressid. Plaanis oli ette nähtud, kellega, millal ja kus kohtuda, ning vahel ka mõni lahendamist vajav küsimus. Tingimata olid kirjas juhtnöörid, kuidas täita KGB lõputut dokumentatsiooni: kaarte, ankeete, toimikuid. Näiteks, agendi isiklik toimik koosnes 17 erinevast punktist/dokumendist.
Edasi sisaldasid töövihikud kõikvõimalike dokumentide mustandeid, alates autoostu loa taotlusest ja lõpetades agentide ettekannetega. Viimaste puhul olid protseduurireeglid järgmised: agent, kellega operatiivtöötaja kohtus mitte harvemini kui kord kahe nädala jooksul, esitas oma varjunimega allkirjastatud omakäelise ettekande operatiivtöötajale, kes siis selles leiduva vajaliku ümber kirjutas või trükkis vastavale blanketile. Operatiivtöötaja kirjutas ettekande juurde omapoolsed märkused ja kommentaarid agendile antud ülesande täitmise või täitmata jätmise kohta ning dokument köideti vastavasse toimikusse. Agendikäeline originaal ilmselt hävitati.
Range perioodilisusega toimusid KGB-sisesed loengud, mida siis töövihikutesse konspekteeriti. Neid nimetati "tšekisti õppusteks" (tšekistskaja utšoba). Loengute pidajad olid teiste osakondade töötajad, pealinna ülemused või hoopis kõrged parteitöötajad. Sageli loengupidaja nimi puudub. Näiteks teema "Juudi rahvusest isikute värbamise eripära" raames nimetas lektor juute iseloomustavateks eripärasusteks nende egotsentrismi, etnilist solidaarsust ning valmidust vastastikuseks abiks. 1987. aasta aprillis peetud loengust saame teada, et Vilniuses kasutatakse iga päev "vahendit NN" (naružnoje nabljudenje) – varjatud jälgimist – 3–5 objekti puhul. Ühe objekti kallal töötas 5 inimest ja 2 operatiivautot.
Peeti loenguid ka üldpoliitilistel teemadel, nagu näiteks olukorrast Poolas jms.
Veel leidub töövihikutes konspekte Moskva direktiividest, nagu "Võitlusest mittetöiste tulude saamise vastu (KGB süsteemis)", "KGB ohvitseride atesteerimisest" (toimus, muuseas, iga nelja aasta tagant), "Agentide ja usaldusaluste isikute riigi piiripunktist ja tollist läbilaskmise korrast" (piiripunkti peab ette hoiatama vähemalt kolm päeva enne isiku saabumist, viimasel peab olema tingimata konkreetne registreeritud ülesanne jne.) jne. Aga ka igasugu pudi-padi nagu "Kirjanduse nimekiri, mida soovitada agendile konspiratsiooni küsimuses", mis sisaldas 11 Lenini artiklit, erinevate osakondade ülemate nimed, aukraadid, telefonid jm.
Enamasti on KGB direktiivdokumendid säilinud ainult töövihikute konspektidena.
Peale "rabotšaja tetradide" on säilinud mõned "spetstetradid" ja "spetsbloknoodid" – erivihikud ja eribloknoodid, mis sisult sarnanevad eelkirjeldatutega, kuid olid ette nähtud rohkem mustandite tarbeks. Arhiivi töötajate poolt on kaustadesse pandud ka ilmselt prügikastist leitud sarnase käekirjaga dokumentide hulgad, mis sisult samuti sarnanevad töövihikutele. Ühes viimastes leidus "Evakueerimisele kuuluvate dokumentide ja toimikute loend", 10 nimetust, ilmselt aastast 1991. See on ainuke teadaolev dokument, mis kinnitab KGB dokumentatsiooni kuhugi evakueerimist.
KGB tsentraalsest juhtimisest annab peale direktiivdokumentide aimu ka 1. osakonna ülema Karinauskase Moskvas käiku 1990. aasta veebruaris kajastav töövihik. Kahepäevases loenguseerias kõneles KGB ülem isiklikult, erinevate osakondade ülemad ja erinevates maades paiknevad residendid. Juba kujunevas ärevuse õhkkonnas anti järgmiseid juhiseid: a) mitteametlike kaastöötajate arvu suurendamine; b) varifirmade loomine; c) enese- ja perede kaitse tugevdamine. Muuseas, kõnealustest töövihikutest selguvad andmed kahe Leedu KGB poolt loodud varifirma kohta.
Töövihikutes sisalduva teabe tõepärasuse üle võib vaielda, kuid need on seni ainsad allikad, mis iseloomustavad KGB operatiivtöö "viimaseid päevi". Vahel harva on võimalik neis sisalduvat teavet võrrelda muu säilinud dokumentatsiooniga.