Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus
Mittetulundusühing S-KESKUS
Eesti Rahvusarhiiv
AJALOOLISE TÕE OTSINGUIL
20.jaanuaril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi
"Eesti lähiajaloo allikakriitilisi probleeme"
materjalid
Tallinn
1999
Toimetanud Enn Tarvel
Kujundanud
Umara Kirjastus
Trükikoda
ISBN
© Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 1999
SISUKORD
Saateks lk.
Leedu KGB välisluure dokumendid kui lähiajaloo allikas
Indrek Jürjo lk.
Sõjavangilaagrite dokumendid ajalooallikana
Erich Kaup lk.
Töö endise riikliku julgeolekukomitee dokumentidega. Mõningaid allikakriitilisi probleeme
Ojars Niedre, Aldis Bergmanis lk.
Omakaitse kogutud materjalid Suvesõja ajalooallikana
Tiit Noormets lk.
Nõukogude perioodi ajaloo allikalise baasi avardumine 1990-ndail aastail
Valdur Ohmann lk.
KGB operatiivtöövihikud kui tõese teabe kandjad
Arvo Pesti lk.
Eesti agraarajaloo allikad (aastail 1945–1950). Kasutatavus uurimustes
Ants Ruusmann lk.
Nõukogude aja uurimisest Venemaal: uuemaid arhiiviteatmikke ja allikaõpetuslikke käsiraamatuid
Tõnu Tannberg lk.
Eesti lähiajaloo periodiseerimisest
Enn Tarvel lk.
Tõe osakaal Eesti NSV ajalookirjutuses
David Vseviov lk.
Mõningatest julgeolekuorganite materjalidega seonduvatest allikakriitilistest probleemidest
Peeter Väljas lk.
SAATEKS
Viimasel paariteisrkümnel aastal on Eesti lähiajalugu uuritud suure hoolega. Paaril viimasel NSV Liidu lagunemise aastal vabanes ajalookirjutus nagu paisu tagant, ei olnud enam keeluteemasid, järjest julgemini hakati ajaloolist tõde välja tooma. Aga kohe tekkisid ka tõsised sisulised raskused selle tõe leidmisel. Need olid teoreetilist laadi, tulenesid ajalooallikate interpreteerimisvõimaluste paljususest ning teatud passiivsusest tõhusate uurimismeetodite otsingutel või leiutamisel. Allikakriitilist laadi puudujäägid tegid mõnikord tõhusad uurimistulemused järgnevas kriitilises analüüsis kergesti haavatavaks. Allikakriitika ja uurimismetoodika kujunesid meie tärkava teadusliku lähiajalookirjutuse tõsiseks kitsaskohaks.
Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, olles üheks oma tegevuse eesmärgiks seadnud Eesti lähiajaloo uurimise arendamise ja tõhustamise, asus omalt poolt kaasa aitama uurimistöö kindlamate allikakriitiliste ja metodoloogiliste aluste otsingutes. Korraldati ajurünnak Eesti lähiajaloo periodiseerimise küsimustes eri teadusharude esindajate osavõtul (6. detsembril 1998). 20. jaanuaril 1999 toimus ühepäevane konverents "Eesti lähiajaloo allikakriitilisi probleeme". Konverentsi ettekannete publitseerimine jäi nii kauaks hea kavatsuse tõttu täiendada kogumikku veel mõne asjakohase artikliga. Neid õnnestus lõpuks koguda neli (O. Niedre ja A. Bergmanise, T. Noormetsa, T. Tannbergi, E. Tarveli). Lugeja märkab kohe, et kõik kirjutised ei ole ühesuguse allikaõpetusliku suunitlusega, et vastavaid teoreetilisi elemente on erineval määral allikarühmade konkreetsete ülevaadete ja kirjelduste sees ja kõrval. Kummatigi tahaks loota, et käesolev kogumik leiab heasoovlikku vastuvõttu kui panus meie lähiajaloo uurimise teoreetilise külje arendamisse.
LEEDU KGB VÄLISLUURE DOKUMENDID KUI LÄHIAJALOO ALLIKAS
Indrek Jürjo
Nõukogude luure ajaloo uurimine on ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist raskendatud allikate kättesaadamatuse tõttu. Kui julgeolekuorganite poolt teostatud repressioone kajastavad dokumendid on osaliselt üle antud Venemaa riiklikule arhiivisüsteemile, siis operatiivtöö toimikud on KGB mantlipärija Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) halduses. Kiivalt varjatakse ka KGB välisluure materjale, mis on Vene Luureteenistuse (SVR) käsutuses, kus neid on osaliselt saanud kasutada vaid üksikud uurijad, reeglina endised KGB-lased. Kõige rikkalikum kogu praegu uurijatele kättesaadavaid KGB välisluure dokumente (860 toimikut) on säilinud Leedu Eriarhiivis. Need dokumendid annavad ligilähedase ettekujutuse ka ENSV KGB välisluure osakonna töömeetoditest ja dokumentatsioonist, mille aktuaalsem osa on peaaegu täielikult kas Venemaale evakueeritud või hävitatud. Eesti KGB 1. osakonna säilinud 60 toimikust on endises Eesti Riigiarhiivi Filiaalis moodustatud välisluure kollektsioon, kuid see hõlmab vaid ajaliselt varasemat perioodi 1924. aastast kuni 1960-ndate aastate alguseni.
Leedu NSV KGB 1. osakonna dokumentidega on vahetult pärast KGB arhiivi ülevõtmist tutvunud välisleedu ajaloolane ja politoloog Romuald J. Misiunas, kes on oma uurimistööst avaldanud ingliskeelse tutvustuse. Teiste leedu ajaloolaste tähelepanu on seni peamiselt köitnud massirepressioonide ja rahvusliku vastupanuvõitluse teema, Leedu KGB välisluure dokumente on uuritud suhteliselt vähem.
Leedu KGB välisluure dokumendid ei ole muidugi säilinud täielikult. Leedu KGB arhiivi ülevõtmise lugu puudulikult teades võib siiski oletada, et osa arhiivist jõuti Venemaale evakueerida, osa hävitati kohapeal. Viimast kinnitavad purukskiskumise jäljed mitmetel dokumentidel, mis leedu arhivaaride poolt on hiljem taastatud. Vastandina Eestile on Leedus säilinud just KGB välisluure uuemad dokumendid 1960.–1980-ndatest aastatest, vaid üksikud dokumendid viivad varasematesse aastatesse. Leedu KGB 1. osakonna allesjäänud toimikud on koondatud ühte temaatiliselt liigendatud nimistusse.
Kuna KGB dokumentatsioon on üldse väga isikukeskne, siis moodustavad suure osa Leedu KGB 1. osakonna dokumentidest (umbes 200 säilikut) välismaalaste kohta peetud operatiivtoimikud. Põhiliselt olid vaatluse all leedu pagulased, kuid tegeldi ka teiste Leedut külastanud välismaalastega, samuti langesid välisluureosakonna vaatluse alla mõned Nõukogude Liidust emigreerunud või põgenenud leedulased (näiteks Pranas ja Algirdas Brazinskased). Säilinud operatiivtoimikute maht kõigub mõnest leheküljest mitme köiteni. Veel on Leedu KGB välisluure dokumentide seas säilinud üksikuid agenditoimikuid, suur hulk temaatilisi operatiivtoimikuid, mis samuti puudutavad eelkõige leedu pagulasorganisatsioone ja pagulustemaatikat, teaduslik-tehnilise luure alast kirjavahetust, direktiivmaterjale ja aruandlust, operatiivtöötajate töövihikuid, raamatupidamise dokumente, žurnaale, kartoteegikaarte jms.
Leedu KGB välisluureosakond oli allutatud NSVL KGB Esimesele Peavalitsusele Moskvas, mis oli KGB raames tervikuna saavutanud suhteliselt suure iseseisvuse. Väliselt demonstreeris seda ka KGB välisluure kolimine omaette peakorterisse Moskva äärelinnas Jassenevos 1972. aastal. KGB 1. Peavalitsuse vastavad struktuuriüksused juhtisid erinevaid luuretöö liine liiduvabariikide julgeolekukomiteede välisluureosakondades. Näiteks teaduslik-tehnilist luuret, mille osatähtsus Noukogude Liidu viimastel aastakümnetel jätkuvalt tousis, juhtis KGB 1. Peavalitsuse "T" Valitsus. Liiduvabariigi KGB teaduslik-tehnilise luurepunkti juht oli ühtlasi liiduvabariigi KGB 1. osakonna ülema asetäitja. Kuna liiduvabariikide julgeolekukomiteede välisluureosakondade üheks tähtsamaks valdkonnaks oli paguluse jälgimine, siis said nad palju korraldusi KGB Esimese Peavalitsuse 19. osakonnalt, mis tegeleski ainult emigratsiooniga. Suurearvulise leedu emigratsiooni tähtsusele KGB jälitustegevuses viitab ka asjaolu, et 1980-ndate lopus tousis 19. osakonnas juhtivale kohale leedulane polkovnik Marcinkus. Romuald Misiunase hinnangul olid Leedu KGB 1. osakonnal paguluse jälgimisel suhteliselt vabad käed ja keskuse juhtimisel oli ainult piiratud tähendus. Leedu KGB luurajate "iseseisvus" oli siiski väga tinglik, sest kõik tähtsamad operatsioonid vajasid keskuse sanktsiooni, samuti tuli keskusse kinnitamiseks esitada tööplaanid, sealt saadi ka arvukalt direktiive ja uusi ülesandeid. Leedu KGB 1. osakond sai mõnikord korraldusi veel KGB 2. Peavalitsuselt, vastuluurekeskuselt ja ka 5. Valitsuselt, mis võitles "ideoloogilise diversiooniga". Mõnikord tegelesid ühe ja sama pagulasega nii liiduvabariigi KGB kui Moskva keskus (näiteks teadlased Rimvydas Šilbajoris ja Dietrich Loeber.)
Leedu KGB välisluureosakonna struktuur (nii palju kui seda võimaldavad selgitada säilinud dokumendid) ei kujutanud endast siiski luurekeskuse koopiat miniatuurvariandis, sest oli ka töövaldkondi, mis jäid peaaegu täielikult keskuse kompetentsi.
Sinna kuulus ka illegaalide ettevalmistamine, kus liiduvabariikide julgeolekukomiteedel oli ainult abistav funktsioon. Illegaalid olid KGB töötajad, keda saadeti välismaale luuretööle ilma tavapärase diplomaatilise kattevarjuta. Illegaal pidi esinema tõelise välismaalasena, selleks oli ta saanud vastava väljaõppe ning talle oli loodud legendeeritud biograafia, mille paljud faktid vastasid tõsioludele. Illegaale valmistas ette NSVL KGB Esimese Peavalitsuse "S" Valitsus. Leedu Eriarhiivis on säilinud mitu nn. S-liini toimikut, mis annavad mõningase ettekujutuse liiduvabariikide välisluureosakondade funktsioonist nende keerukate ja aeganõudvate luureoperatsioonide ettevalmistamisel. KGB luurekeskust Moskvas huvitas arvukas leedu diasporaa välismaal, kelle biograafiaid loodeti ilmselt kasutada välismaale saadetavatele illegaalidele legendide loomisel. "S" Valitsus tellis Leedu KGB-lt näiteks hulgaliselt andmeid Ladina-Ameerikas sündinud ja hiljem Leetu repatrieerunud leedulaste kohta. Leedu KGB välisluurajad varustasid keskust nende leedulaste dokumentidega (näiteks ristimistunnistused), tegid päringuid arhiividele ja käisid isegi külades perekonnaloolisi andmeid kogumas isikute kohta, keda loodeti kasutada alusena legendeeritud eluloo loomisel ("v katšestve kornevoi osnovõ"). Läbi sõeluti sadu isikuid, kellest legendina läksid kasutusele tõenäoliselt ainult üksikud. Oma illegaalide paljastamise kartuses loobuti näiteks nende repatrieerunud leedulaste kasutamisest, kellel oli liiga tihe side oma välismaale jäänud sugulastega. "S" liinis oli Leedu KGB-l koostöö ka teiste liiduvabariikide julgeolekukomiteedega. Huvitav juhtum on Karjala ANSV-s elav Matti Tuohino, kes oli 1951. aastal koos emaga Nõukogude Liitu elama asunud. Tuohino enda teadmata kasutas tema dokumente ja isikuandmeid välismaal tegutsev KGB illegaal. Kuna Petroskoid, kus Tuohino elas, olles vahepeal isegi ajakirja "Punalippu" vastutav sekretär, hakkas külastama üha enam soome turiste, tegi Karjala ANSV KGB 1970. aastal oma Leedu kolleegidele ettepaneku paigutada Tuohino koos emaga elama Leetu. Kindlasti oli ka leedu repatriantide seas mitmeid, kelle nime all nende endi teadmata tegutses välismaal KGB luuraja, kuid Leedu Eriarhiivi "S" liini toimikutest tegelikult läbiviidud illegaalide luureoperatsioonide kohta lähemat ettekujutust paraku ei saa.
Illegaalide ettevalmistamisel tegi Leedu KGB koostööd ka Nõukogude sõjaväeluure GRU-ga. Näiteks 1. juulil 1971 pöördus Balti sõjaväeringkonna luurevalitsus Leedu KGB esimehe poole palvega hankida neile näidiseid Skandinaaviamaade ja Saksa Liitvabariigi mitmesuguste isikudokumentide kohta.
Kuigi sõjaväeluure oli peamiselt GRU pärusmaa, tegeles sellega mõnevõrra ka KGB. Ka Leedu KGB 1. osakond on pidanud sõjaväeluure alaseid toimikuid, kuhu on talletatud välismaal viibinud agentide juhuslikke tähelepanekuid NATO sõjaväeosade, lennuväljade ja sõjalaevade kohta sadamates (peamiselt transiitveoautojuhtide ja meremeeste ettekanded). Spioneerimisülesandeid täitis ka uurimislaev "Lev Titov", mille pardal viibinud agendid ja usaldusisikud püüdsid kirjeldada Karlskrona sõjasadamat. Sõjalise luure eesmärkidel püüdis Leedu KGB ilma suurema eduta rakendada ka paari oma välisagenti, kuid kogu see sõjaväeluure informatsioon jäi, vähemalt Leedu Eriarhiivis säilinud toimikute põhjal otsustades, väga pinnapealseks.
Leedu Eriarhiivi dokumendid annavad ka mingisuguse ettekujutuse Leedu KGB välisluure osakonna agentuurist kodu- ja välismaal. Imekombel on alles isegi mõned 1. osakonna agentide isiku- ja töötoimikud. Näiteks agent "Vytautase" isikutoimik annab detailse pildi Moskva Rahvusvaheliste Suhete Riikliku Instituudi lõpetanud ja Leedu NSV Välisministeeriumisse tööle asunud Gediminas Blašyse agendiks värbamise kohta 1979. aastal. Värbajaks oli sealjuures sama ministeeriumi töötaja, KGB tegutseva reservi major Medekša. Peale raportite kontaktivõtust ja värbamisest sisaldab isiklik toimik veel kontrollandmeid vastse agendi kohta, tema iseloomustust ja tema kohta peetud kirjavahetust. Töötoimikus on agendi koostatud ettekanded, kus muuhulgas kirjeldatakse ka end juba iseseisvaks kuulutanud Leedu Vabariigi välisministeeriumi siseolusid. Agent "Vytautase" toimik viitab ühtlasi, kui tihedalt oli Nõukogude diplomaatiline teenistus seotud luurega: kui tegemist ei olnud otseselt KGB operatiivtöötajaga, kes töötas diplomaadi kattevarju all, siis tegi ka nn. "puhas" diplomaat sageli ikkagi koostööd KGB-ga kas agendi või usaldusisikuna.
Agenditoimikuid on siiski ka Leedu Eriarhiivis säilinud ainult üksikuid ja enamjaolt kajastub agentide salajane koostöö KGB operatiivtoimikutes, kus leidub hulgaliselt agentuurettekandeid ja raporteid ning kirjavahetust ja õiendeid agentide kohta. Alati ei ole neis toimikuis agente otseselt nimepidi mainitud, kuid seal sisalduva informatsiooni põhjal on agentide isikud enamjaolt ikkagi identifitseeritavad. Mingit kokkuvõtlikku statistikat Leedu KGB välisluureosakonna agentuuraparaadi kohta ei ole mul õnnestunud leida, kuid ka ilma statistikat tegemata tuleb toimikutega tutvumisel ilmsiks, et suure osa KGB 1. osakonna agentuurist (s.t. agendid ja usaldusisikud) moodustas intelligents. Teiste osakondade agentuuraparaadis oli intelligentsi osakaal kindlasti tunduvalt väiksem. Sealjuures on kodumaise agentuuri arv välisallikatega võrreldes palju suurem. See on ka enesestmõistetav, sest need inimesed asusid ju otseselt KGB mõjupiirkonnas, välisreisi võimalus oli iseenesest ka üks töötasu vorme salajase koostöö eest.
Välisallikate koostöö astet KGB-ga on palju raskem kindlaks määrata. Leedu KGB välisluure dokumente uurinud Romuald Misiunas on siin üliskeptiline. Ta on arvamusel, et suurem osa välisagentidest on KGB poolt fabritseeritud. Leedu ajaloolane Arvydas Anušauskas, kes kirjutab praegu raamatut Leedu KGB ajaloost, ei ole seevastu nii hüperkriitilisel seisukohal. Tema hinnangul oli Leedu KGB-l erinevatel aastatel 50 kuni 70 eri rahvusest välisagenti. Näiteks seoses Balti vabadusristlemisega (Baltic Cruise) 1985. aastal kogus Leedu KGB andmeid tervelt hulgalt välisallikatelt, kellest paljud kuulusid USA välisleedu ühiskonna kõrgemasse kihti: agent "Dmitri", USA Leedulaste Ühenduse juhatuse liige New Yorgis; agent "Vilnjale", pagulasajakirjanik New Yorgis; agendid "Muza" ja "Charlotta", teenistujad Philadelphias ja Washingtonis; agent "Baron", üks USA Leedulaste Ühenduse juhte Clevelandis; agent "Šarunas", pagulasajakirjanik Chicagos; agent "Omar", kirjandusteadlane Chicagos ja agent "Parik", tuntud arst Chicagos, kellel oli palju sidemeid pagulastegelaste hulgas.
Osa välisallikatest olid kindlasti vaid nn. usalduskontaktid, sageli naiivsed ja usaldavad inimesed. Mõnikord on märgitud, et informatsiooni saadi ka värbamistöötluse objektilt. Kuid mitmel juhul kirjeldatakse välisagentide külaskäike Leetu, kus KGB ümbritses neid erilise tähelepanuga ja viis läbi konfidentsiaalseid vestlusi ja instruktaaže. Sellisel puhul on ilmne, et välisagent pidi endale täiel määral aru andma, millega ta tegeleb.
KGB agentide hindamise skaalal olid kõige kõrgemalt koteeritud ideelistel kaalutlustel tegutsevad agendid. Kuid tavaliselt järgisid välisagendid egoistlikke eesmärke, saades oma teenete eest raha või muid soodustusi. Ühe näitena võib nimetada Läände abiellunud välisagent "Marijat", kes hakkas Torontos pidama reisibürood, mis korraldas välisleedulaste reise Leetu. Enne iga reisigrupi saabumist sai Leedu KGB alati "Marijalt" andmeid grupi liikmete kohta. Leedu KGB võimuses oli seevastu agent "Marija" reisibüroole Leedus soodsamate tingimuste loomine.
Mõnikord rakendas KGB oma välisagente ka väga küüniliste ülesannete täitmisel. Näitena võiks nimetada välisagent "Lenat" Lüübekis, kes andis üksikasjalikku informatsiooni 1979. aastal Lääne-Saksamaale ärahüpanud leedu kapteniabi kohta. "Lena" abiga oli KGB väga hästi informeeritud kapteniabi majanduslikust kitsikusest ja ka hingelisest masendusest. 1984. aasta KGB tööplaan näeb ette ära kasutada meremehe ebakindlat psüühilist seisundit ja igatsust tütre järele ning "instrueerida välisagent "Lenat" M.-le mõju avaldama tema läbielamiste ja koduigatsuse suurendamiseks". Sama küüniliselt kasutas KGB ka kapteniabi kodumaale jäänud naist, apelleerides mahajäetud naise solvumistunnetele. Takistamaks ärahüppaja töölevõtmist "Vaba Euroopa" toimetusse, püüdis KGB oma agentide turismireise Lääne-Saksamaale kasutades jätta kohalikele võimudele muljet, nagu püüaks KGB meremehega ühendust võtta, suurendades nii Lääne-Saksa eriteenistuste umbusku tema suhtes.
Välismaal viibinud või välismaalastega kohtunud KGB agentide raportid võttis vastu operatiivtöötaja, kes kohtus agendiga regulaarselt konspiratiivkorteris. Agent esitas oma tööaruande kas kirjalikul kujul või siis koostas operatiivtöötaja tema suulise ettekande põhjal kirjaliku raporti. Mõni agent luges oma ettekande ka magnetofonilindile, mille hiljem KGB tehnilised töötajad kirjutusmasinal ümber tippisid. Kirjaliku kuju saanud agentuuraruandel algas juba nagu omaette elu KGB bürokraatlikus paberimaailmas. Esmalt ladestus agentuurteade agendi töötoimikusse, kuid vastavalt operatiivtöötaja korraldusele lisati koopiaid ja väljavõtteid agentuurteadetest ka mitmetesse KGB operatiivtoimikutesse. Mitmesugused üldinformatsioonilised toimikud, mis kannavad mõnikord pretensioonikat pealkirja "Analüüsimaterjalid", sisaldavadki peamiselt agentide ja usaldusisikute ettekandeid, samuti KGB töötajate vestlusi välismaal viibinud isikutega, mis hiljem samuti dokumenteeriti. Vastandina levinud arvamusele, et KGB fabritseeris oma dokumentides agente ja niimoodi "täitis plaani", esinevad need isikud, kellega KGB niisuguseid infokogumise vestlusi läbi viis, KGB toimikutes oma tegeliku nime all, neile ei ole külge kleebitud mingeid agendinimesid ega funktsioone. Agentuurteadetest tehti tavaliselt väljavõtteid ka seal esinevate KGB vaatlusaluste välismaalaste kohta ning lisati need väljavõtted nende isikute kohta peetud operatiivtoimikutesse. Nii võis mõne aktiivsema ja pikemat aega tegutsenud agendi aruannetest jälgi jääda sadadesse KGB operatiivtoimikutesse.
Välismaal viibinud agentide aruanded ei paista tavaliselt silma mingite eriliste luureandmete või väljanuhitud saladuste poolest. Oma sisu poolest võiks neid rahulikult kõrvutada näiteks VEKSA arhiivi reisiaruannetega. Tervikuna annavad aga need agentide ja usaldusisikute raportid, kus üksikult võetuna nagu midagi erilist ei olekski, küllaltki rikkaliku ja diferentseeritud pildi leedu pagulasühiskonnast. Kui vaadelda näiteks KGB vastuluurevalitsuse poolt koostatud viieleheküljelist küsimustikku, mida operatiivtöötajad pidid kasutama välismaale suunduvate agentide ja usaldusisikute instrueerimisel, siis kipub jääma mulje, et KGB-d huvitas peaaegu kõik: eriti kinnistati tähelepanu Lääne vastuluureteenistuste võimalike aktsioonide hoolikale registreerimisele ja pagulaste tegevuse igakülgsele valgustamisele, kuid huvi tunti ka nõukogude turistidega kokku puutunud välismaalaste aadresside ja muude isikuandmete kohta.
Leedu KGB operatiivtoimikud annavad ka hea ettekujutuse KGB töömeetoditest pagulaste jälgimisel ja informatsiooni kogumisel. Välismaalaste jälgimiseks oli KGB-l väljakujunenud oma kindel menetluste kogum, võiks öelda töörutiin. Tavaliselt oli selleks ajaks, kui otsustati operatiivtoimik avada, vaatlusaluse välismaalase kohta juba mingeid andmeid ja signaale kogunenud. Siin võib näiteks tuua operatiivtoimiku "Ameerika Hääle" töötaja Romas Sakadolskise kohta. Kuigi toimik avati alles 1984. aastal, on sinna lisatud väljavõtteid välisagentide ja välismaal reisinud turistidest agentide ettekannetest juba 1970-ndatel aastatel, mis annavad ettekujutuse Sakadolskise poliitilistest hoiakutest.
Operatiivtoimikutesse kleebiti isikut käsitlevad artiklid pagulaspressis, millele enamasti on lisatud venekeelne tõlge. KGB uuris alati oma objekti sidemeid kodumaaga. Selleks tehti päringuid arhiividele ja selgitati välja vaatlusaluse pagulase kodumaal viibivaid sugulasi, püüdes nende seast sobivaid isikuid agentideks värvata. Kui objekt pidas kodumaal elavate sugulaste või tuttavatega kirjavahetust, siis võib toimikust sageli leida nende kirjade mahapildistatud koopiaid või ka konfiskeeritud eksemplare, mis kunagi adressaadini ei jõudnudki. Ulatuslikuma kirjavahetuse korral on selle sisu kohta koostatud eraldi kokkuvõtlikke õiendeid. Objekti tegevuse kohta välismaal saadi peale välisagentide veelgi sagedamini teateid välismaal viibinud nõukogude turistidelt, 1. osakonna agentidelt ja usaldusisikutelt, kelle ettekannetest tehti toimikutesse vastavad väljavõtted.
KGB võimalused avardusid tunduvalt, kui vaatlusalune isik otsustas külastada kodumaad. Sageli oli see asjaolu ka üldse põhjuseks välismaalase kohta operatiivtoimiku avamisel, mõnikord tegi KGB aga ise pingutusi, et pagulast kodumaad külastama meelitada. Siis käivitus juba hoopis põhjalikum jälitusarsenal. Külastuse eel oli KGB jõudnud koostada täpse agentuur-operatiivsete meetmete plaani, kus välismaalase jälgimine oli detailselt paika pandud ja funktsioonid jagatud. Objekti asus kohe jälgima varjatud jälgimise teenistus (7. osakond), kes esitas põhjalikke raporteid tema liikumiste kohta, millele on sageli lisatud ka salaja pildistatud fotod. Jälgitavale isikule on neis raporteis antud veel omaette varjunimi. Inimeste kohta, kellega objekt kas või juhuslikult kohtus, on koostatud eraldi õiendid (ustanovkad). Varjatud jälgimise teenistusele sekundeerisid telefonide ja hotellitubade pealtkuulamise teenistused, kelle teated on samuti lisatud toimikule. Need alati vene keelde tõlgitud teated paistavad silma erilise tehnilise perfektsionismiga: mitmekümneleheküljelised vene keelde tõlgitud stenogrammid on koostatud ka täiesti tühise sisuga hotellivestlustest, dokumenteeritud on ka üksinda hotellitoas viibiva väliskülalise omaette pomisemised (bože moi jne.), köhatused, olmemürad ja isegi vaikus. Objekti äraolekul otsiti tema asjad salaja läbi (nn. meroprijatie "D") ja pildistati tema märkmikke, isiklikke dokumente, kaasasolevat kirjandust jm. Salajastel läbiotsimistel midagi ära ei võetud, kuid sel kombel väljaselgitatud nõukogudevastase kirjanduse levitamist püüti hiljem takistada kas ametlikus korras või agentide kaasabil. Telefonikõnede pealtkuulamine õnnestus KGB-l mõnikord isegi välismaal. Siin võib näiteks tuua jälle Sakadolskise operatiivtoimiku, kus leidub stenogramm tema Ameerikast võetud telefonikõnest raadio "Vaba Euroopa" leedu toimetusse Münchenis, mille Leedu KGB 1. osakonnale edastas NSVL KGB 16. Valitsus.
Varjatud jälgimise ja salajase pealtkuulamisega tegelesid KGB vastavad tehnilised osakonnad, kuid sisulisi otsustusi langetas alati 1. osakonna operatiivtöötaja, kes suunas ka objektiga kokkupuutuvaid agente ja usaldusisikuid ning võttis neilt vastu raporteid. Kuigi iga kõige vähemalgi määral informeeritud välismaalane, eriti pagulane, oli teadlik välisturistide varjatud jälgimisest Nõukogude politseiriigis, oli tal siiski psühholoogiliselt raske kahtlustada nuhke inimeste seas, kellest nii mõnigi võis olla hea tuttav varasematelt kohtumistelt välismaal või lausa sugulane. Mõnikord suutsid ka mitmesuguste ametkondade sildi all töötavad KGB tegutseva reservi ohvitserid välismaalastele endast soodsa mulje jätta.
Viimastel aastatel ilmunud endiste KGB-laste (või ka Stasi luurebossi Markus Wolfi) memuaarides valitseb tendents kujutada KGB-lasi eelkõige puhtakujuliste luurajatena, inimõiguslaste ja intelligentsi jälitamisest ja ahistamisest minnakse vaikimisega mööda. Kuigi KGB välisluure teisitimõtlejate jälitamisega otseselt vähe tegeles, olid ka välisluure eesmärgid ja kogu dokumentatsioon samuti ideologiseeritud ja allutatud nõukogulikule must-valgele maailmapildile. Välisvõitlusele pühendunud balti pagulaste jälgimine ja nende tegevuse nurjamispüüded teenisid ju otseselt sama rahvusliku vastupanuliikumise mahasurumise eesmärki, millega Nõukogude Liidu piires tegeles KGB 5. Valitsus ja selle allüksused liiduvabariikides. Mitmeid operatsioone teostasid Leedu KGB välisluureosakond ja 5. teenistus ka ühiselt. Kui KGB 5. Valitsuse ohvitserid jälitasid dissidente sisemaal, siis välismaal kogusid selle teema kohta andmeid ja püüdsid teha vastupropagandat KGB välisluure töötajad. 1977. aasta Belgradi nõupidamise eel, kus kesksel kohal oli inimõiguste küsimus, on Leedu KGB 1. ja 5. osakond ning 2. Valitsus koostanud vastavalt
NSVL KGB 5. Valitsuse näpunäidetele operatiivtöö plaani, mis näeb ette välisagentide rakendamist ja Lääne "ideoloogiliste keskuste" vastu suunatud propagandakampaaniat nii kodu- kui välismaal. Siinkohal võiks mainida KGB katseid halvata ja takistada Balti vabadusristlemist 1985. aastal. Juba mitu kuud enne Balti vabadusristlemist ja Balti tribunali 28. märtsil 1985 on Leedu KGB 1. osakond ja 5. teenistus ühiselt koostanud agentuur-operatiivsete ja kontrapropagandistlike meetmete plaani nende ürituste nurjamiseks. Leedu luuretöötajate plaan imponeerib küll seal rakendatavate välisagentide hulga poolest (13, neist kaheksa KGB 1. osakonnast, neli 5. teenistusest ja üks Leedu KGB vastuluurevalitsusest), kuid tegelikult ei suutnud ka KGB välisluure ja ideoloogilise diversiooni osakondade ühispingutused balti pagulaste meeleavaldusi märkimisväärselt halvata.
Leedu KGB 1. osakonna ja 5. teenistuse ühistöös kulges ka Vilniuse ülikooli juures alates 1973. aastast korraldatavatele lituanistika kursustele saabunud noorte välisleedulaste jälgimine ja "läbitöötamine". Lituanistika kursused noortele välisleedulastele kujutasid endast analoogi VEKSA poolt noortele väliseestlastele korraldatud kultuuriseminaridele, paraku ei ole aga Eestis säilinud selliseid KGB töödokumente nagu operatiivtoimik "Kursantõ" Leedu Eriarhiivis. Kursuste KGB köögipoolt valgustavast toimikust ilmneb, et see oli lahutamatult seotud ürituse kultuuripoolega, kuna paljud seminari juhtivad lektorid olid KGB agendid ja tegutsesid otseselt KGB tööplaani järgi. 1984. aastal Vilniuse ülikooli juures korraldatud lituanistika kursustel osalesid kolm KGB tegutseva reservi ohvitseri: Kõrgema ja Keskerihariduse ministeeriumi esindaja Vilkuotis, välisministeeriumi esindaja Medekša ja ühingu "Teviške" (VEKSA sõsarühing Leedus) esindaja Bitinaitis. Veelgi paremad võimalused kursuslastele lähenemiseks olid nendega kursuste raames tegelevatel KGB mittekoosseisulistel töötajatel: üheksal agendil, kolmel usaldusisikul ja ühel värbamiskandidaadil. Sealjuures olid kaks agenti "Vingis" ja "Tomas" ülikooli õppejõud, kes otseselt juhatasid kursust. Agendid püüdsid vestluste käigus välja selgitada kursuslaste suhtumisi ja muljeid Nõukogude Leedust, nende poliitilisi vaateid ja tutvusringkonda, samal ajal kui KGB operatiivtöötajad salaja tuhnisid nende asjades, mis toimikus on samuti hoolikalt dokumenteeritud.
Nende kursuste efektiivsust KGB seisukohalt aitab hinnata Leedu KGB 5. teenistuse ülema polkovnik Baltinase pikem 1984. aasta detsembris koostatud tagasivaade. Baltinas nendib, et kursuse algaastatel saavutati noorte pagulaste ajupesuga tuntavat edu: kursuslased korraldasid välismaal fotonäituse Nõukogude Leedust ja esinesid ka muidu positiivsete ettekannete ja artiklitega, mis kutsusid esile pagulaste vanema põlvkonna vihapurske. Ka olevat õnnestunud kaks lituanistika kursustel osalenud noormeest KGB agentideks värvata. Kuid leedu pagulus muutis kiiresti oma hoiakut ja 1970-ndate aastate teisest poolest peale hakati Leetu saatma eelnevalt hästi instrueeritud noori, kes kasutasid kursusi eelkõige informatsiooni hankimiseks ja rahvusliku propaganda tegemiseks Leedu opositsiooniliselt meelestatud ringkondades. Mitmed kursuslased puudusid loengutelt, püüdsid salaja pääseda välismaalastele suletud piirkondadesse ja tegid korduvalt katseid sõlmida koduleedulastega fiktiivabielusid. Positiivsete artiklite ja intervjuude andmisest kursuslased reeglina keeldusid, pärast välismaale tagasi pöördumist asusid aga mitmed endised kursuslased juhtivatele kohtadele antikommunistlikes organisatsioonides. Seetõttu oli KGB vahepeal isegi sunnitud lituanistika kursuste korraldamise lõpetama, 1984. aasta kursused olid aga eriti hoolikalt ette valmistatud ja toimusid kõrgendatud valvsuse tingimustes.
Leedu KGB 1. osakond võttis samuti üle välismaale pääsenud teisitimõtlejate jälgimise, kellega varem olid tegelnud nende kolleegid 5. teenistusest. Ilmekas näide selle kohta on operatiivtoimik "Dekadent", mille Leedu KGB 1. osakond avas 1977. aastal USA-sse siirdunud dissidentliku kirjaniku Tomas Venclova kohta. Leedu KGB välisluureosakond püüdis oma agentide abil jälgida Venclova tegevust välismaal ja levitada tema kohta desinformatsiooni, et teda pagulasringkondade silmis kompromiteerida, Leedu KGB 5. teenistus lõi aga usaldussidemed tema kodumaale jäänud naisega. Manipuleerides igatsusega kojujäänud tütre järele, ei olnud KGB-l raske Venclovale emotsionaalset survet avaldada. Venclova hingeseisundit aitas KGB jaoks kontrollida veel välismaale sõitnud agent "Harris", loomulikult luges KGB ka poeedi kirju kodustele, mille koopiad on samuti talletatud toimikus.
Võiks küsida veel Leedu KGB välisluure tulemuslikkuse üle pikemas ajalises perspektiivis. Varasema perioodi kohta on leedu tšekistid ise ajaloolisi materjale kogunud. Leedu KGB poolt sõjaeelsest perioodist kogutud ajalooliste materjalide kõrval võib esile tõsta masinakirjalist Leedu KGB välisluure sõjajärgseid aastakümneid kajastavat ülevaadet: "Kratki obzor operativnoi dejatelnosti I-go otdela KGB Litovskoi SSR za 1945–1965 godõ", mis üsna kiretus ja objektivistlikus vormis kirjeldab luureoperatsioone välismaal. Külma sõja perioodil harrastas KGB eriti ründavat stiili ja oli sealjuures tihti edukas. 1945. aasta suvel röövis KGB operatiivgrupp Saksamaa läänetsoonist kindral Petras Kubiliunase, kes uimastati kloroformiga ja toimetati Ida-Berliini ning sealt edasi Leetu, kus ta ülekuulamistel andis ulatuslikke tunnistusi leedu pagulaste kohta. Edukad olid ka vastuluureoperatsioonid, millega tegelesid kõikide Balti liiduvabariikide julgeolekukomiteed sõjajärgsetel aastatel. Ka hiljem õnnestus Leedu KGB-l mitmed agendid infiltreerida juhtivatele positsioonidele leedu pagulaskonnas, naastes Leetu esinesid nad paljastustega, mis kutsusid esile segaduse leedu pagulaskonnas (agendid "Orest" ja "Tuvim").
Kuid juba alates 1960-ndate aastate lõpust, mil esmatähtsaks muutus ideoloogiline võitlus, need klassikalise luure meetodid, mida KGB oma loomisajast peale väga hästi valdas, enam nii edukalt ei toiminud. Sellele juhib muuhulgas tähelepanu ka Eesti KGB 1. osakonna ülem polkovnik Paul Toom oma kirjas leedu kolleegidele 29. veebruaril 1988, kus ta nendib, et KGB peatähelepanu on olnud suunatud pagulasorganisatsioonidesse agentuursele sisseimbumisele ja informatsiooni hankimisele, kuid see ei vii kuhugi, kuna samal ajal vastane võidab ideoloogilises sõjas enda poole järjest suuremaid inimhulki. Nn. aktiivsed meetmed ja propagandasõda olid aga kogu aeg olnud KGB tegevuse kõige nõrgem külg.
Mitmed juhtivad KGB ohvitserid (Oleg Gordijevski, Oleg Kalugin) on väitnud, et Brežnevi ajastul haaras stagnatsioon ka KGB välisluuret. Ka Leedu KGB välisluure toimikutest jääb mulje, et töö jätkus sissesoidetud rööbastes, hoolikalt vormistati toimikuid, mis tegelikult ei viinud mitte kuhugi. Erandiks on ainult teaduslik-tehniline luure, mille osatähtsus KGB süsteemis vaadeldaval perioodil tõusis ja kus saavutati ka olulisi tulemusi, mida aga Nõukogude majandussüsteemi ebaefektiivsuse tõttu tavaliselt ei suudetud rakendada seeriatootmisse.
Põhimõttelisi muudatusi KGB töös ei jõudnud tuua ka lühiajaline perestroikaperiood, mida on võimalik jälgida Leedu KGB kuni 1991. aastani säilinud dokumentide põhjal. Eeldatavad rahvuslikul pinnal tekkinud lahkarvamused leedulastest ja venelastest julgeolekuohvitseride vahel neis dokumentides küll ei kajastu. KGB jätkas oma luuretegevust ka Nõukogude impeeriumi viimastel aastatel, kuid ei suutnud enam sündmuste käiku oluliselt mõjutada. Kohati olid Leedu KGB-l leedu rahvuslaste jälgimiseks vägagi soodsad positsioonid. Leedu KGB välisagent "Gracija" sai Sajudise USA informatsiooniagentuuri direktoriks. 1990. aastal tegutses "Gracija" juba Leedus, olles Leedu Ülemnoukogu informatsioonikeskuse direktor ja Landsbergise usaldusalune. 1990. aasta suvel on Leedu KGB 1. Osakond maksnud "Gracijale" informatsiooni eest 1000 USA dollarit. Peale rahahimu sundis "Gracijat" jätkuvale koostööle KGB-ga ka hirm paljastamise ees.
Leedu KGB mitmed agendid said Sajudise aktiivseteks liikmeteks ja edastasid jätkuvalt KGB-le informatsiooni. Näiteks agent "Jurgis", üks Sajudise juhtivatest liikmetest, viibis 1989. aasta kevadel USA-s, kus ta kohtus paljude ameerika teadlaste ja leedu pagulastega. Tagasi saabunud, koostas ta Leedu KGB 1. osakonnale aruka analüüsi USA sovetoloogide hinnangutest perestroikale ja leedu paguluse hoiakutest Sajudise suhtes.
Ka selliste perestroika aastatel tekkinud uute institutsioonidega nagu Kultuurifond ruttas KGB koostööd tegema. 31. juulil 1987 on Leedu KGB esimees Eismuntas koostanud pöördumise Leedu Kommunistliku Partei Keskkomiteele, milles ta juhib tähelepanu leedu pagulaste valduses olevatele suurtele kunstiväärtustele ja lisab sellele nimekirja USA leedulastest, kes soovivad ära anda oma kunstikogud, muud kollektsioonid ja arhiivid. Nüüd tagantjärele võiks ju KGB-d isegi kiita tema ponnistuste eest välismaal asuvate kultuurivarade kodumaale toomisel, kuid Leedu KGB ei tegutsenud sealjuures sugugi mitte ainult kultuuripoliitilistel kaalutlustel: materiaalsete ja vaimsete väärtuste kogumise kõrval loodeti välisleedulaste kaasamisega Kultuurifondi tegevusse neid eemale hoida "reaktsiooniliste formeeringute" tegevusest ja tugevdada nende välisleedulaste positsiooni, kes pooldasid Leeduga kultuurisidemete arendamist.
Koos süveneva demokratiseerumisprotsessiga ja Nõukogude Liidu lagunemisega lõppesid läbikukkumisega ka kõik KGB püüdlused kasutada perestroika olusid ära oma taktikalistes huvides. Hästi illustreerib seda tagapoolkirjeldatud Tomas Venclova toimik. Juba 1988. aasta juunis ei suutnud Leedu KGB enam takistada Venclova külaskäiku Moskvasse ja Leningradi ning 1991. aasta aprillis oli Leedu KGB koguni sunnitud tegema ettepaneku ennistada Venclovale Nõukogude kodakondsus, millest viimane küll vaevalt enam huvitatud oligi. Selle kirjaga toimik "Dekadent" ka lõpeb.
Kuna Eesti KGB värskemad operatiivtoimikud (kui enamjaolt väheütlevad väljasõidutoimikud kõrvale jätta) on kadunud, siis omandab igasugune Eestit puudutav materjal Leedu KGB toimikutes erilise tähenduse. Paraku ei maksa siinkohal eriti suuri lootusi hellitada, sest peamine teabevoog KGB bürokraatlikus maailmas liikus vertikaalset telge pidi Moskva keskuse ja liiduvabariigi KGB vahet. Nn. paralleelset telge pidi on liiduvabariikide julgeolekukomiteed omavahel põhiliselt ainult informatsiooni vahetanud. Mõningatel juhtumitel tegelesid Leedu ja Eesti KGB 1. osakond ka ühiste "objektidega". Siin võiks mainida läänesaksa ajakirjanikku Marianne Butenschöni, kellele püüti ühiselt ideoloogiliselt positiivset mõju avaldada ja KGB mõtteviisile tüüpiliselt selgitada välja tema võimalikke sidemeid Lääne eriteenistustega. Leedus korraldas Butenschöni liikumisi ja kohtumisi agent "Marius".
Eesti KGB tegevust puudutavad ka keskusest alla saadetud direktiivmaterjalid, mis kehtisid ühiselt kõikidele julgeolekukomiteedele ning välismaal tegutsevate KGB residentide teated, mida vastavalt teemale saadeti sageli tutvumiseks kõigile Balti liiduvabariikide julgeolekukomiteede luureosakondadele ja mis Leedu Eriarhiivis on säilinud. Eriti palju on eestlastest juttu KGB Helsingi residendi telegrammides, mis Moskva KGB keskuse korraldusel saadeti edasi tutvumiseks Balti liiduvabariikide julgeolekukomiteedele. Mingit erilist luureinformatsiooni KGB residentide telegrammid ei edasta. Tavaliselt on neis juttu eesti poliitikute ja kultuuritegelaste avalikest esinemistest, ka Lääne ajakirjanduse ja riigitegelaste avaldustest Balti sündmuste kohta perestroika ajal.
Omavahel vahetati ka informatsioonilisi materjale pagulaskonna tegevuse kohta. Nii on Eesti KGB 1. osakonna ülem Torpan saatnud 8. aprillil 1977 leedu kolleegidele tutvumiseks venekeelses tõlkes Ants Kippari Lüneburgis peetud ettekande inimõiguste rikkumisest Balti riikides. Eesti KGB 1. osakond on Leedu KGB-le ka hiljem saatnud mitmeid informatsioonilisi õiendeid eesti paguluse kohta. Tavaliselt järgivad need õiendid nõukogulikke ideoloogilisi stampe ega sisalda mingeid konkreetseid andmeid Eesti KGB agentuur-operatiivse tegevuse kohta. Tõelist huvipakkuvat luureinfot edastas Eesti KGB ainult keskusele.
SÕJAVANGILAAGRITE DOKUMENDID AJALOOALLIKANA
Erich Kaup
Käesolevas ülevaates on võetud vaatluse alla arhiividokumendid ja -materjalid, mis käsitlevad aastail 1944–1949 Eestis paiknenud nõukogude sõjavangilaagrite süsteemi asutuste tegevust. Sõjavangilaagrid Nõukogude Liidus kuulusid Siseasjade Rahvakomissariaadi, hilisema Siseministeeriumi alluvusse. Sellest tulenevalt kandsid kõik dokumendid, mis neis kinnipidamiskohtades sündisid või nendega vähegi seotud olid, algusest peale salastatuse märget ehk nn. griffi. Nõukogude perioodil ajaloouurijatel nende juurde ligipääsu ei olnud.
Nüüd on keelud dokumentidelt ja materjalidelt maha võetud, kuid takistused nende põhjalikumaks läbitöötamiseks püsivad edasi. Asi on selles, et 1964. aasta sügisel toimetati Eesti NSV ORKA-s (Eesti Riigiarhiivis) asunud sõjavangilaagrite dokumendid käsukorras Moskvasse Eriarhiivi (nüüd Ajaloodokumentide Kollektsioonide Säilitamise Keskus – ADKSK). Kohapeale jäid ENSV Siseministeeriumi Arhiivis säilitamisel olnud dokumendid ja materjalid, mis 1993. a. anti üle Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) (edaspidi: ERAF).
1. Andmed dokumentaalse baasi iseloomustamiseks
Esitame orienteerumiseks põgusa ülevaate nimetatud arhiivides säilitatavatest dokumentidest ja materjalidest: kus asuvad, milliseid sõjavangilaagrite süsteemi struktuuriüksusi käsitlevad, kui palju on neid säilinud Moskvas ja Tallinnas.
Koondtabel:
|
Jrk/nr |
Struktuuriüksused |
ADKSK-s |
ERAF-is |
||
|
1 |
ENSV SM Sõjavangide ja Interneeritute Osakond |
101 s., 43 s. |
49 s. |
||
|
2 |
Sõjavangide koondamispunkt nr. 1 |
10 s. |
– |
||
|
3 |
Sõjavangide koondamispunkt nr. 12 |
5 s. |
– |
||
|
4 |
Sõjavangilaager nr. 71 |
10 s. |
5 s. |
||
|
5 |
Sõjavangilaager nr. 135 |
42 s., 36 s. |
40 s. |
||
|
6 |
Sõjavangilaager nr. 279 |
14 s. |
12 s. |
||
|
7 |
Sõjavangilaager nr. 286 |
44 s. |
49 s. |
||
|
8 |
Sõjavangilaager nr. 287 |
26 s. |
12 s. |
||
|
9 |
Sõjavangilaager nr. 289 |
40 s., 47 s. |
41 s. |
||
|
10 |
Kontroll-filterlaager nr 0316 |
– |
22 s. |
||
|
11 |
Sõjavangilaager nr. 331 |
4 s., 84 s. |
7 s. |
||
|
12 |
Sõjavangilaager nr. 332 |
1 s. |
1 s. |
||
|
13 |
Sõjavangilaager nr. 392 |
8 s. |
5 s. |
||
|
14 |
Üksik ehituspataljon nr. 483 |
4 s. |
– |
||
|
15 |
Erihaigla nr. 1011 |
16 s., 15 s. |
27 s. |
||
|
16 |
Baltvojenmorstroi |
– |
139 s. |
||
|
Peale selle on säilitamisel eraldi ENSV SM sõjavangilaagrite ja Erihaigla nr. 1011 poliitosakondade dokumendid. |
550 s. 598 s. |
409 s. – |
|||
|
Kokku: |
1148 s. |
409 s. |
|||
Seega on Eestis paiknevad sõjavangilaagrite ja teiste selle süsteemi struktuuri-üksuste kohta kokku poolteist tuhat arhiivitoimikut. Koos kartoteekide ja muude materjalidega, mis nende fondide juurde kuuluvad, on see mahukas ja rikkalik allikabaas.
Moskvas Ajaloodokumentide Kollektsioonide Säilitamise Keskuses leidub dokumente ka nende Eesti sõjameeste kohta, kes võitlesid Saksa armees ning relvastatud formeeringutes ja kes vastavalt Moskva korraldusele saadeti sõjavangidena väljapoole Eestit: Petroskoisse, Kondopogasse, Volossovosse, Gatšinasse, Novgorodi, Vologdasse, Novosibirskisse, Kolõmale, Petšoorasse, Vorkutasse, Norilski ja paljudesse teistesse kohtadesse.
Sõjavangilaagritega seonduvaid dokumente leidub samuti Eesti Riigiarhiivis ning mitmes teises Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) fondis: EKP Keskkomitee materjalide hulgas; Eesti NSV Siseministeeriumi Keskaparaadi fondis nr. 17/1 ja Informatsioonikeskuse fondis nr. 17/2; Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee fondides nr. 129 ja 130, mis sisaldavad ka sõjavangide uurimistoimikuid ning fondis nr. 133, mille põhisisuks on välisriikide järelepärimised seoses sõjakuritegude uurimisega.
Uurimistööd raskendava asjaoluna tuleb märkida, et suur osa dokumentidest on kirjutatud käsitsi halvale paberile või paljundatud mitmes eksemplaris läbi kopeeri, kusjuures sageli just viimane neist on köidetud toimikusse. Omaette tõsiseks probleemiks on isikunimede moonutamine vene keelde transkribeerimisel, kuna nimed said tihti üles kirjutatud vaid kuulmise järgi.
2. Mis sundis sõjavange laagrist põgenema?
Traditsiooniliselt kuulub sõjavangilaagrite temaatika sõjaajaloo ainevaldkonda, kuid tegelikult, nagu näitab ka viimaste aastate arhiivitöö praktika Eesti Riigiarhiivi Filiaalis, on nende dokumentide kasutamisala tunduvalt laiem. Olenevalt uurimisteemast on ühe või teise probleemi selgitamiseks kindlasti vaja otsida täiendavaid andmeid ülalnimetatud arhiivifondidest. Üheks niisuguseks teemaks, millega viimasel ajal tegeldakse, on saksa sõjavangide ning eesti vabadusvõitlejate, metsavendade, kontaktide ja koostöö kujunemise lugu.
Teema kasvas välja sõjavangilaagrite dokumentide läbitöötamise käigus. Lugedes laagrite operatiivosakondade ettekandeid, äratas tähelepanu fakt, et vaatamata relvastatud laagrivalvele ja konvoile, õnnestus sõjavangidel küllaltki sageli sealsest põrgust põgeneda. Mis siis sundis neid ette võtma selliseid eluohtlikke samme? Peamine põhjus, nagu näitavad laagrite dokumendid, peitus sõjavangide ebainimlikes töö- ja elutingimustes. Olgugi et sõjavangilaagrite dokumentides püüti vältida negatiivsete, nõukogude korda kahjustavate andmete esitamist, leidub neis suurel hulgal fakte vangide raskest, ülejõukäivast tööst.
Nende laagriametnike jaoks, kelle ülesandeks oli sõjavangide tööle rakendamine, ei eksisteerinud vangide sõjaväelised auastmed (need olid mõõdupuuks nn. Smerši ja operatiivosakondade töös).
Tsiviliseeritud riikides olid ohvitseridest sõjavangid vabastatud füüsilisest tööst. Nõukogude Liidus sellest reeglist kinni ei peetud, kuna riik ei olnud ühinenud 1929. aasta Genfi konventsiooniga sõjavangide kohta (seda tehti alles kakskümmend aastat hiljem, 1949. aastal). Siin olid aluseks teised kriteeriumid, kus peamist rolli etendas sõjavangi võime teha füüsilist tööd. Sellest lähtuvalt jaotati sõjavangid kolme gruppi. Esimesse kuulusid füüsiliselt tugevad mehed, kelle õlule langes raske töö kaevandustes, ehitustel, metsamaterjali varumisel. Teine grupp oli tavaliselt kõige arvukam ja neid sõjavange rakendati väga mitmesugustel töölõikudel. Ja kolmandasse gruppi arvati viletsa tervisega, invaliididest sõjavange, keda sunniti pidevalt tegema mitmesuguseid laagrisiseseid toiminguid.
Samal ajal kannatasid sõjavangid alatoitluse all, nende riietus oli räbaldunud, barakid olid külmad ja neis valitsesid antisanitaarsed tingimused. Vangid vaevlesid mitmesuguste haiguste küüsis. Kõige raskemaks ajaks pidasid näiteks eestlastest sõjavangid, kes olid saadetud Karjalasse, Siberisse ja mujale, perioodi 1945. aasta lõpust 1947. aasta kevadeni. Ka Eestis oli see raskeks ajajärguks. Selle tunnistajaks on ka (olgugi puudulikult täidetuna) sõjavangilaagrite kalmisturaamatud.
Kodumaale pääsemise võimalustest ei olnud sõjavangilaagrites siis veel midagi kuulda. Ja põgenemises nähti reaalset võimalust orjusest vabanemiseks ja metsavendadega ühinemiseks. Innustust selleks said eelkõige need sakslastest jm. rahvustest sõjavangid, kes mitmesugustel objektidel töötades puutusid päev-päevalt kokku tsiviilisikutega ning kuulsid lähemalt, kuidas areneb Eestis põrandaalune vabadusliikumine, kuulsid metsavendade tegevusest ja levitatavast illegaalsest kirjandusest, mis seda võitlust suunas.
3. "Vaba Eesti Tähistel"
Sel ajal oli põrandaalune nõukogudevastane tegevus haaranud paljusid linnu ja maakondi. Sellest võtsid osa ka kooliõpilaste illegaaalsed organisatsioonid. Üks nendest, "Eesti Iseseisvuse Liit", loodi Tallinnas 1946. aasta algul. Selle juhiks oli õpilane Ageeda Paavel. Anti välja ja levitati lendlehti. 7. mail 1946. a. õhkisid organisatsiooni liikmed Tõnismäel punasõduritele püstitatud puust monumendi.
Inimesed mäletasid veel hästi 1940. -1941. aasta punast terrorit ja massiküüditamist, mis puudutas väga paljusid peresid, ja uskusid nüüd kommunistliku režiimi peatsesse likvideerimisse inglaste-ameeriklaste abiga. Sellest räägiti lendlehtedes, sellest kirjutas lähemalt ka porandaalune häälekandja “Vaba Eesti Tähistel”. Seda andis välja Vorumaal Kolleste vallas grupp porandaaluseid voitlejaid eesotsas Valter Tammsaluga. Detsembris 1944. a. läks ta poranda alla ning hakkas koos mottekaaslaste Kiidjärve raudteetöölise Jaan Tsopi ning Varbuse külavoliniku Virve Kanaga välja andma noukogudevastast trükist “V.E.T” (“Vaba Eesti Tähistel”). Üliõpilane Olev Mihkelsaare kaudu jõudis kohale vajalik informatsioon Rootsis ilmuvast eestikeelsest trükisõnast, sealhulgas taskuformaadis trükitud väljaanne "Päris Eesti", septembrist 1943. a. ja "Eesti Teataja", augustist 1944. a.
Nõudmine vaba kirjanduse järele oli Eestis tunduvalt suurem kui õnnestus paatidega üle mere kohale tuua. Seepärast otsustatigi neid trükiseid kohapeal paljundada. Nii sündiski põrandaalune väljaanne "Vaba Eesti Tähistel". Selle esimesest numbrist (selles avaldati "Päris Eesti" nr. 1 materjale) sai lugeja lähemalt teada sellest, kuidas Saksamaa müüs 1939. aastal Eesti Nõukogude Liidule. "V.E.T" avaldas USA valitsuse ametliku seisukoha, nn. 1940. aasta 23. juuli deklaratsiooni, milles öeldi, et Ameerika Ühendriigid ei tunnista Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tutvustati Eesti välisesinduste tegevust, avaldati saadikute protestid Vene ja Saksa okupatsioonide vastu ning esitati konkreetseid fakte Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide toetusest võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.
Veebruarist oktoobrini 1945. a. ilmus ühtekokku 7 numbrit kirjutusmasinal paljundatud väljaannet "Vaba Eesti Tähistel" kogutiraažiga 350 eksemplari. See perioodiliselt ilmunud väljaanne, mis levis ka väljaspool Vorumaad, sisendas inimestesse usku ja joudu voitluseks Eesti vabastamise eest noukogude okupatsioonist, toetas metsavendlust ja üldse arenevat vastupanuliikumist.
4. Võitlus jätkub...
Vabadusvõitluse arenemisest Eestis ulatusid teated ka sõjavangideni ning olid kahtlemata tõukejõuks nende põgenemisele laagritest. Dokumentidest selgub, et suhteliselt kõrgem oli põgenemiste protsent Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 linnas paiknevates jaoskondades. Kahtlemata oli soodustavaks asjaoluks see, et töötati mitmesugustel objektidel ja sealt oli hõlpsam kaduda. Ent kas oli see ainuke põhjus? See huvitas ka laagrivõime.
Sõjavangilaagri nr. 286 1946.aasta esimese poolaasta aruandes, mis saadeti Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjavangide ja Interneeritute Osakonna ülemale alampolkovnik Santšukile, märgitakse: "Laagri operatiivosakonna käsutuses olevad agentuurandmed annavad alust kinnitada, et Eesti natsionalistlik põrandaalune liikumine on huvitatud omale kaadri saamisest sõjavangide hulgast nõukogudevastaseks tegevuseks ja esmajärjekorras põrandaaluste salkade täiendamiseks.
On teada juhtumeid, kus laagrist põgenenud sõjavangide jaoks on varem kindlaks määratud varjupaigad, kust nad saadetakse edasi. Ümbruskond osutab neile igakülgset kaasabi, varustab riietuse, toidu ja rahaga."
Niisiis teati milles on asi, aga piiri ei suudetud põgenemistele siiski panna. Seda kinnitavad andmed sama 286. sõjavangilaagri aruandest 1946. aasta neljanda kvartali kohta., Oktoobrist detsembrini põgenes laagrist 30 sõjavangi. See arv ei olnud suur, kui arvestada, et sel ajal oli selles laagris ligi 12 500 vangi. Arvestada tuleb sedagi, et osa põgenikest, kes ei valmistanud oma põgenemist vajalikult ette või kellel polnud lihtsalt õnne, saadi varem või hiljem kätte ja toodi laagrisse tagasi.
Nendel, kellel põgenemine õnnestus, kujunesid sidemed põrandaaluste organisatsioonidega. Dokumentides leidub andmeid selle kohta, et mitmes sõjavangilaagris, kust vangidel õnnestus vabadusse pääseda, hakati aktiivsemalt tegutsema selleks, et organiseerida vastupanu laagriametnike toorele omavolile, saboteeriti tootmisplaanide täitmist, otsiti võimalusi enda vabastamiseks jõuga ning loodeti selleks abi nõukogudevastaselt põrandaaluselt liikumiselt.
Samal ajal peeti vajalikuks teha kõik selleks, et teavitada rahvusvahelist üldsust sõjavangide ebainimlikest töö- ja elutingimustest Nõukogude Liidus. Üheks niisuguseks tõe ja õigluse eest võitlejaks kujunes ka 286. sõjavangilaagrist põgenenud sõjavang, kelle tegevusest tuleb antud ülevaates lähemalt juttu.
5. Kirjad Inglise saatkonda
1946. aasta 3. aprilli hommikul, nagu tavaliselt, läks laagrijaoskonna nr. 6 leedulasest sõjavang Alfonsas Stravinskas kaasvangidega, kelle brigadir ta oli, Oksa tänavale ehitusobjektile. Lõuna ajal astus ta tööasjus läheduses asuvasse Studemeisteri puutöökotta. Läks ja kadus. Kuhu ta jäi või mis mehest sai, sellele laagridokumentidest vastust ei leia.
Selguse nendesse küsimustesse toob aga A. Stravinskase ja tema eestlastest kaasvõitlejate kohta koostatud kaheköiteline uurimistoimik. "Töökojast läksin ma ühe töölise saatel samas Oksa tänaval elava töölise Laksi korterisse, et hankida viina," ütles Alfonsas Stravinskas ülekuulamisel 7. aprillil 1948. a. "Mind tutvustati kahe tütarlapsega, Laksi tütardega. Kui nad said teada, et kavatsen põgeneda ja et mul ei ole erariideid, sõjavangi omadega kukub aga peagi sisse, teatasid nad: Meie saame need muretseda. Ja mõne aja möödudes üks tütarlastest tõigi mulle soovitud ülikonna. Nende korteris riietusin ka ümber."
Esimese öö vaba mehena veetis põgenik Tartu maanteel varemetes. Järgmisel päeval aga otsis üles tubavabrikus "Ahto" töötava Ida Lillepooli, keda tundis ajast, mil käis sõjavangina selles vabrikus remonditöid tegemas. Algul palus A. Stravinskas ulualust mõneks päevaks. Jäi aga kaasüüriliseks Leineri t. 41-3a korterisse kogu suveks, augustikuuni 1946. a. Ida toitis teda ning muretses talle paberit kirjatöödeks.
Alfons Stravinskase esmaseks ülesandeks oli luua kontakt oma brigaadi liikmetega, et nende kaudu saata laagrisse vajalikku informatsiooni ja kirjasõna ning äratada sel teel sõjavangid aktiivsele võitlusele oma õiguste eest.
1946. aasta juulis said Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 6. laagrijaoskonna sõjavangid, ohvitserid Hans Jäger ja Klaus Petersen ning antifašist Tšervinski töölt tulnud kahe sõjavangi käest A. Stravinskase koostatud ja tema poolt saadetud saksakeelsed lendlehed ning kirja.
Varasem nendest, mis kandis 1946. aasta 9. juuni kuupäeva, oli adresseeritud: "Õilsatele, kultuursetele Tallinna kodanikele." Üleskutses öeldi:
Kui leiad selle lehekese, ära viska minema, aita hädasolijaid. Kirjuta ümber ja saada see kiri:
1. Inglise saatkonda Moskvasse.
2. Sõjavangilaagrite Valitsusele Moskvas.
3. Saada see kiri kolmele sõbrale, las ka nemad kirjutavad selle ümber ja levitavad omakorda edasi.
Lühidalt kokkuvõtteks räägiti selles järgmist:
Vene orjade piinad
Kas olete kunagi tulnud koju läbimärjana, vihma all! Vaid üksnes sõjavangi võidakse sundida töötama terve päeva märgades riietes, magama kogu öö märgades riietes koikus, kus igaühe jaoks on ruumi ainult 40 sm, magama temperatuuriga 37,5° märgades riietes ja minema järgmisel hommikul uuesti tööle... Noor inimene suudab selle üle elada, kuid vanadele meestele on see aeglane surm.
Häbi sotsialistlikule riigile! Mitte ühelgi maal, mitte üheski kapitalistlikus riigis ei ole sellist kultuuritust ja barbaarsust kui see valitseb Nõukogude Liidu ekspluataatorite juures. Miks ei vabastata vanu inimesi?
See, kes külvab vihkamist, ärgu oodaku kaastunnet!
Nõukogude Liit on väiklane ja arg, oma nõrkuse pärast maksab ta kätte kaitsetutele.
Millal lõpeb see piin?
Pigem surra kui teenida orjana.
Allkiri: Vana antifašist.
Lendlehed levisid salaja 6. laagrijaoskonna sõjavangide hulgas. Kui paljud nendega tutvusid, ei ole teada. Siis oli jaoskonnas ligi 3000 meest.
A. Stravinskas koostas juulis-augustis veel neli üleskutset-märgukirja vägivalla kohta sõjavangide kallal, mis olid määratud saatmiseks Inglise saatkonna kaudu Rahvusvahelisele Punasele Ristile.
7. "Chef Werwolf", "Must Jaaguar" ja teised
Üks üleskutsetest, mida sõjavangide hulgas levitati, kandis allkirja "Chef Werwolf" (Libahunt). Tõlk, kes selle vene keelde ümber pani, märkis, et allkiri ei ole loetav. Kuid uurimistoimikut lugedes saab see selgeks, samuti nagu selguvad mitmed põrandaaluse tegevuse tahud ja üksikasjad, millest siis sõjavangid osa võtsid.
Alustame järgnevate sündmuste peategelasest Alfonsas Stravinskasest. Rahvuselt leedulane, sündis ta 4. jaanuaril 1921. a. Taurage maakonnas Leedus. Samal aastal läksid ta vanemad lahku. Isa siirdus Leningradi, kus töötas insenerina. Viimane teade temalt tuli 1938. aastal. Ema, elukutselt arst, läks Saksamaale, Essenisse. Alfonsas elas aga kuni 1931. aastani oma sünnikohas onu juures ja siirdus siis ema juurde Saksamaale. Hiljem õppis ta Viinis Meditsiiniülikoolis ning omandas arsti diplomi.
Siis algas sõjatee. A. Stravinskas kui Saksa kodanik mobiliseeriti Hannoveris sõjaväkke ning saadeti Idarindele. Ta võttis osa rasketest lahingutest Ukrainas. Oli 6. armee 16. tankidiviisi 11. tankirügemendi 3. tankikompanii komandör ülemleitnandi auastmes. Lahingutes hävitas isiklikult 10 nõukogude tanki. Ülesnäidatud vapruse eest sai ta 1942. aasta mais teise järgu Raudristi ja juulis esimese järgu Raudristi. 11. märtsil 1943. aastal autasustati teda Stalingradi lahingute eest Kuldristiga.
Sõjas sai A. Stravinskas seitse korda haavata. Viimati 19. novembril 1943. a. raskesti. Oli seejärel pikemat aega ravil Itaalias ja Münchenis. Seal tekkis A. Stravinskasel raske tüli ühe majoriga ja haiglast vabanemisel võeti ta sõjaväearvelt maha. Aprillis 1944 läks A. Stravinskas tagasi Leetu. Sama aasta augustis, enne Nõukogude armee tulekut, läks ta põranda alla ning võttis aktiivselt osa vabadusvõitlejate organisatsiooni "Werwolf" tegevusest. Ülekuulajate hinnangul olevat A. Stravinskas jäetud põranda alla Saksa luure poolt selleks, et jätkata nõukogudevastast tegevust Punaarmee tagalas.
1944. aasta detsembri alul A. Stravinskas arreteeriti ning saadeti sõjavangina Eestisse, esiteks Kontroll-filterlaagrisse nr. 0316 ja sealt Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 6. laagrijaoskonda, kust ta põgenes.
Selleks, et saada vabamaid olusid liikumiseks ja vajalike kontaktide loomiseks, hakkas A. Stravinskas Leineri tänaval elades otsima võimalusi "ametlike paberite" saamiseks. See tal ka õnnestus. Endise Kontroll-filterlaagri nr. 0316 kaasvangi Eugen Urmi kaudu sai ta Kohtlas elavalt Adolf Kortelilt, kes ka ise oli laagrist põgenenud, blanketi järeltehtud pitserite ja ülema, alampolkovnik Santšuki allkirjaga Filterlaagrist nr. 0316 vabastamise kohta. A. Stravinskas trükkis sellele kirjutusmasinal vajaliku teksti ning sai lõpuks 13. septembril 1946. aastal Järvamaa TRSN Täitevkomitee Siseasjade osakonnast ametliku nõukogude passi.
Hiljem aitas ta ka ise, A. Korteli kaudu, muretseda mitmele metsavennale vajalikud dokumendid.
1946. aasta juuli lõpul, elades Ida Lillepooli korteris, tutvus A. Stravinskas Lilly Priskariga, kes töötas Pärnu maanteel asuvas juuksuritöökojas. Hiljem otsustati abielluda ning augusti lõpul sõitsid nad maale Lilly ema juurde Lehtse valda Tõrma külla. Oktoobris nad abiellusid ning kolisid hiljem elama Tapale. Siin sai A. Stravinskas linna polikliinikus arstina tööd, olgugi et tal ei olnud ette näidata kutsetunnistust. Nii laabusid tema isiklikud asjad.
Samal ajal aga laienesid A. Stravinskase sidemed vabadusvõitlejatega. 1947. aasta kevadel tutvus A. Stravinskas lähemalt "Relvastatud Võitluse Liitu" kuuluva metsavenna Pootsiga. A. Stravinskas võttis üheksal Pootsi saadetud eesti metsavennal maha SS veregrupi märgi. Poots oli seotud metsavendade staabiga Läänemaal, kel oli ühendus ka Rootsiga. A. Stravinskasele pakuti võimalust Rootsi sõiduks, kuid ei ole teada, kuidas ta sellele reageeris.
A. Stravinskas jõudis täita oma elu raskeima ülesande: hoogustada sõjavangide võitlust ja koguda ning saata tõepäraseid andmeid laagrite elust rahvusvahelisele üldsusele.
1947. aasta mais külastas A. Stravinskast tema leedulasest tuttav sõjapäevilt Jagus Inglise tsoonist Saksamaalt. Temaga saatis A. Stravinskas inglaste kätte kolm salajast materjali:
1. 80 nimest koosneva antifašistide nimekirja, mille ta koostas kartoteegi alusel öösiti, magades siis ruumi kitsikuse tõttu 6. laagrijaoskonna arvestusruumis.
2. Pani samuti kirja mõned nendest sõjavangidest, kelle kohta oli kindlaks tehtud nende koostöö NKVD-ga.
3. Mahuka materjali "Sotsiaalse olukorra kohta Nõukogude Liidus", mille ta 1946. aasta suve jooksul Ida Lillepooli juures elades kirja pani.
Tagasiteel Hamburgi kaudu toimetas Jagus need käsikirjad inglaste kätte.
A. Stravinskase kontaktidest ja kirjasõnast, mida levitati laagrikaaslaste hulgas, oli samuti tulemusi märgata. Hans Jägeri juhtimisel moodustati 6. laagrijaoskonnas sõjavangidest salajane löögirühm, kelle ülesandeks oli metsavendade pealetungi korral kõrvaldada laagrivalve ning puhastada väljapääs traattõketest. Väljaastumise parooliks oli "Must Jaaguar". Samuti toimiti ka sõjavangilaagri nr. 286 2. laagrijaoskonnas, kus loodi salajane grupp "Tallinna Ühendus". Selle ülesandeks oli ühenduse loomine teiste jaoskondade sõjavangidega. Kuid paraku ei olnud nendel ettevõtmistel siiski edu, sest agentuuri abil jõuti väljaastumised ennetada. Ükshaaval võeti kinni ka Alfonsas Stravinskas ja tema kaaslased.
17. septembril 1948. a. mõistis ENSV Sisevägede Sõjatribunal Vene NFSV Kriminaalkoodeksi §58 jt. alusel Alfonsas Stravinskasele, Adolf Kortelile ja Albert Sangale 25 aastat sunnitööd.
A. Kortel jõudis 1956. aastal tagasi Vorkutast. A. Sang samal aastal Komsomolskist Amuuri ääres. Aga järelepärimisele A. Stravinskase kohta teatati 23. novembril 1956, et 1949. aastal saadeti ta Moskvast Butõrka türmist Vorkutasse erilaagrisse nr. 6. Rohkem teateid ei ole.
Nii lõppes üks lehekülg vabadusvõitluse ajaloost.
TÖÖ ENDISE RIIKLIKU JULGEOLEKUKOMITEE DOKUMENTIDEGA
Mõningaid allikakriitilisi probleeme
Ojars Niedre, Aldis Bergmanis
Läti NSV Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) ja analoogiliste organisatsioonide dokumente on Lätis säilinud puudulikult. Meie käsutuses on umbes 31 700 KGB poolt uuritud kriminaalasja, mõned nimetatud organisatsioonide ettekanded Kommunistliku Partei Keskkomiteele (KK) ja Ministrite Nõukogule, avaldusi Lätimaa Kommunistliku Partei (ja Lätimaa Kommunistliku (bolševike) Partei – LK(b)P) KK-le ja Riia Linnakomitee Büroole, KGB töötajate esinemised KK, linna- ja rajoonikomiteede pleenumitel ja istungjärkudel, KGB osakondade parteikoosolekute ja büroo istungite protokollid ning samuti teised ärakirjad dokumentidest, mis adresseeritud KGB-le Lätimaa Kommunistliku Partei (LKP) vastavatelt asutustelt. TSDC (Põhiseaduse Kaitse Büroo Totalitarismi Tagajärgede Dokumenteerimise Keskuse) käsutuses on ka LNSV KGB agentuuri kaartkataloog, operatiivülesannete kaartkataloog ning KGB vastuluure elektrooniline andmebaas. Säilinud dokumentide hulgas on ainult natukene KGB operatiivmaterjali.
Töö KGB tegevusega seotud dokumentidega esitab mõningaid allikakriitilisi probleeme. Käsitleme ainult kolme:
1) KGB poolt uuritud kriminaalasjades, eriti neis, mis on koostatud enne 1950-ndate aastate keskpaika, puudub juurdlustoiming, mis evidentsiteooria seisukohalt lähtudes on hädavajalik ja endastmõistetav. Juurdluse käigus kasutas KGB sageli füüsilisi mõjutusvahendeid, püüdes sellega saada uut lisainformatsiooni, mida saaks kasutada represseeritavate isikute ringi laiendamiseks. KGB tegevus, kaasa arvatud kriminaalasjad, oli sel ajal suunatud peamiselt poliitilise opositsiooni kõrvaldamisele. Kriminaalasjade uurimisprotsess oli proletariaadi diktatuuri sõjariist Nõukogude režiimile soovimatute isikute isoleerimiseks voi elimineerimiseks, aga mitte tõe jaluleseadmise või kuriteo avastamise abinõu. See aspekt muudab KGB poolt uuritud kriminaalasjad küllaltki ebakindlaks allikaks üheste järelduste või analüüsi tegemisel.
2) KGB dokumentidel, nagu igal allikal, on oma subjektiivne komponent, mis on tihti seotud selle aja poliitilise konjunktuuri mõjuga. Sellepärast on konkreetsete sündmuste tegelikkuse kindlakstegemisel vaja kasutada nii palju eri allikaid kui võimalik. Mõned näited: • Võrreldes riikliku julgeoleku ja siseasjade organite aruandeid võitluse kohta rahvusliku vastupanuliikumise vastu sellest liikumisest osavõtnute mälestustega, avastame organite aruannetes ulatuslikku faktide moonutamist. Selle eesmärk oli tuua esile organite saavutusi ja varjata nurjumisi. • Mõnel juhul on dokumentide subjektivism tekkinud seoses repressiivorganite allüksuste kooskõlastamatusega. Nii hakkas sisemise vastuolu tõttu LNSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB) Kontrollosakonna Eriinspektsioon 1952.aasta lõpul uurima juhtumit, kus arreteeritud Veronika Valtmane tapeti MGB Ventspilsi linnaosakonnas ööl vastu 3. septembrit ülekuulamise ajal. ["Latvijas vesture" (Läti ajalugu) nr. 1, 1998, lk. 120-123]. • 2.-3. märtsil 1945 toimus rahvusliku partisanide pataljoni (200 meest Abrenest P.Supe juhtimisel) vahel Stampaku lahing. On kolm erinevat dokumenti, mis käsitlevad sündmuste käiku ja annavad faktilist informatsiooni: 1) diviisiülema ettekanne, 2) Partei Abrene maakonnakomitee esimese sekretäri A. Nikonovi informatsioon ja 3) selle maakonna sõjakomissari ettekanne.
3) On raske leida dokumente LKP juhtkonna poolt KGB organitele antud korralduste ja juhtnööride kohta, mis tuleb hinnata seadusevastasteks LNSV-s kehtinud seaduste seisukohalt. On olemas näiteks partei Liepaja linnakomitee sekretäri Dubovicsi avaldus LK(b)P KK sekretärile Kalnberzinšile taotlusega suurendada tunduvalt Liepajast küüditatavate isikute arvu. Sel avaldusel on Kalnberzinši resolutsioon, mis teeb MGB juhtkonnale ülesandeks "linn puhtaks teha". Säilinud on ka partei Riia maakonnakomitee esimese sekretäri Mucenieksi resolutsioonid 1948. aastast valla partorgide ettekannetel mõningate elanike nõukogudevastaste avalduste kohta. Mucenieks tegi maakonnakomitee töötajaile ülesandeks informeerida MGB jaoskondade juhtkonda ja "võtta need isikud nimekirjadesse", mis tegelikult tähendab nende represseerimist.
Ühe tähtsa aspektina, mida pole seni mainitud, rõhutame, et on vaja kasutada ja tõlgendada korrektselt KGB materjalides kasutatud terminoloogiat, muidu võib selline kahe silma vahele jätmine sageli viia väärjäreldustele.
OMAKAITSE KOGUTUD MATERJALID SUVESÕJA AJALOOALLIKANA
Tiit Noormets
Vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon Omakaitse kasvas välja metsavendade gruppidest ja loodi Kaitseliidu eeskujul. 1942. aastaks oli Omakaitse kogu Eestit hõlmav territoriaalne massiorganisatsioon, mille malevad tegutsesid maakondlikes piirides (erandiks oli Narva malev Narva linnas ja ümbruskonna valdades ning pealinnas Tallinn-Nõmme malev). Seega võib öelda, et Omakaitse maleva ajalugu kattub suures osas relvastatud vastupanuliikumise ajalooga vastaval alal. Omakaitselasi oli pärast Eesti vallutamist sakslaste poolt ja ülemaalise organisatsiooni loomist üle 40 000, sealhulgas enamik "punase aasta" üleelanud Eesti sõjaväe kaadriohvitseridest. Sõjaliste ülesannete kõrval tegeles Omakaitse aktiivselt ja tulemuslikult ka ajalooga. Kahjuks ei heida fragmentaarselt säilinud dokumendid valgust sellise huvi otsestele põhjustele ja ajenditele. Hoopis teiste, n.ö. praktiliste ülesannetega tegelevas organisatsioonis tunnetati aga ajaloo tähtsust ning osati ajaloolisi materjale koguda ja uurimistööga tegelda. See ei tohiks olla üllatav, kui võtta arvesse, et paljud eesti ohvitserid olid varem otseselt või kaudselt seotud selliste asutuste nagu Vabadussõja muuseum ja Vabadussõja Ajaloo Komitee tööga. Nii Eesti Kõrgema Sõjakooli kui välismaiste sõjaliste õppeasutuste, kus paljud eesti ohvitserid õppisid, programm nägi ette sõjateaduslike uurimuste kirjutamist, mille teema valiti sageli sõjaajaloo vallast. Tollaste kaadriohvitseride üld- ja erihariduslik tase võimaldas neil ka kutsetöö kõrval kirjutada sõjaajaloolisi uurimusi, sealhulgas mitmeid kõrgetasemelisi töid (näiteks Omakaitse ülema abi kolonel Jaan Maide oli silmapaistva uurimuse 6. jalaväepolgu ajaloost üks autoreid).
Ajalooliste väärtusega dokumentide säilimise eest hoolitseti juba sõjategevuse käigus. Pärast Tartu lahingute lõppemist andis Eesti vabastatud maa-alade partisanide üldjuht major Kurg 29. juulil 1941 ajakirjanduse vahendusel laiemalt levitatud käskkirja nr. 5, milles oli muuhulgas öeldud: "Ajaloo materjal saata Tartu Riigi Keskarhiivi märgusõna "Omakaitse 1940-1941" all". Kaks päeva hiljem avaldas Eesti Rahva Muuseum "Postimehes" üleskutse "Arhiivmaterjalide kogumisele", mille all mõeldi esmajoones küll Suvesõjaga seotud museaalse väärtusega esemeid. Käed rüpes ei istutud ka Riigiarhiivis Tallinnas. Novembris 1941 ilmusid ajalehtedes üleskutsed "...päästa ja säilitada igasuguseid nõukogude korra aegseid ajaloo seisukohalt huvi pakkuvaid mälestusi nagu arhivaale, propagandabroš üüre, plakateid jne." ja palutakse kogutud materjalid saata või tuua Riigiarhiivi Tallinnas Toompea lossis.
Nende üleskutsete praktilised tulemused ei ole teada, kuid Suvesõja osas ei saanud neil erilist tulemust olla. Eesti metsavendade võitlus oli klassikaline partisanisõda, mis erineb oma n.ö. tehnika, organisatsiooni ja taktika poolest konventsionaalsest sõjast. Arhiivi ja ajaloolase jaoks võib esmatähtsaks erinevuseks lugeda seda, et regulaarsõjaväes piltlikult öeldes iga liigutus dokumenteeritakse ja partisaniüksuses ei kirjutata ühtegi ametlikku dokumenti. Partisanisõja organiseerituse ja keskse juhtimisega kaasneb küll ka dokumentatsioon, kuid Eestis seda üldjuhul ei olnud. Dokumentaalsete algallikate olukorda kirjeldab lakooniliselt, kuid ilmekalt näiteks Omakaitse Saaremaa maleva ülem oma kaaskirjas Omakaitse staapi saadetud maleva tegevuse ülevaatele 11. veebruaril 1943: "Kuna Saaremaa Omakaitse tegevus maakonna vabastamisest kuni 1941. a. lõpuni toimus sõjale vahetult järgneval ajal, polnud siinne organisatsioon sellisesse järku arenenud, et oleks võimalik väljavõtteid teha miskisuguste täpsete tabelite või skeemide kujul lisana ajaloolisele ülevaatele. Andmed, mida läks korda usutavaist allikaist hankida, on sellepärast toodud sisus". Siiski koostasid vähemalt mõned suuremad, sõjaväeliselt organiseeritud ja juhitud metsavendade üksused juba partisanisõja perioodil oma asjaajamise dokumente. Näiteks juulis-augustis 1941 andis Virumaal tegutsenud Rakvere Ümbruse Rahvakaitse Pataljoni ülem välja oma käskkirju, mis muuhulgas sisaldasid täielikke andmeid üksuse isikkoosseisu kohta, kuid need dokumendid ei ole säilinud. Juulis-septembris eksisteerinud eesti vabatahtlike rindeüksuste nagu Tartu linna partisanide pataljon, Esimene Eesti vabatahtlike pataljon, Kapten Talpaku vabatahtlike kompanii jt. dokumendid läksid aga üksteisele järgnevate formeerimiste, ümberformeerimiste ja laialisaatmiste segaduses lihtsalt kaduma.
Seega jäi relvastatud vastupanuliikumise ajaloo jäädvustamise ainsaks võimaluseks sündmustes osalenute mälestuste kogumine. Sel teel saadud suulise ajaloo ehk oral history puudused sündmuste jäädvustamisel on üldiselt tuntud, see on ebausaldatav just faktide ja daatumite osas. Kogutud materjali väärtus oleneb otseselt ajalisest distantsist käsitletava sündmuse ja mälestuste kirjapaneku vahel ning andmete arvukusest, mis ainult viimaste massilisuse korral annavad võimaluse nende omavaheliseks võrdlemiseks ja analüüsiks. Omakaitse kui kogu Eestit kattev territoriaalne massiorganisatsioon, mille liikmeskonnast suur osa oli tegutsenud juba metsavennana ja samas kohas, andis vastava töö läbiviimiseks ideaalse võimaluse. Tulemuslikkuse tagas andmete kogumine vahetult sündmuste jälgedel ja Omakaitse Peavalitsuse keskse juhtimise ning juhendamise all. Mõningal määral, eriti Omakaitse loomise alguse kohta, oli tollal kasutada ka tänaseks mittesäilinud dokumente.
Jaanuaris 1942 nõuab Omakaitse inspektor kõikidele Omakaitse juhatajatele saadetud ringkirjaga malevate tegevuse ajaloolis-statistilise kokkuvõtte koostamist. See pidi sisaldama Kaitseliidu alal andmeid üksuste likvideerimise ja kaitseliitlaste represseerimise kohta. Omakaitse alal tuli kirja panna üksuste loomise käik, arvuline koosseis, tegevus ja kaotused. Sama aasta juulis nõuti Omakaitse üksustelt tegevuse ülevaateid 1941. aasta kohta, mis jõudsid järgmisel kuul Omakaitse Valitsusse ja on arhiivis tänini säilinud. Need olid sisult ja ülesehituselt analoogilised dokumendid pealkirjaga "Omakaitse 1941. aasta tegevuse ülevaade 22. juunist kuni 1. jaanuarini 1942. a." Sisuks oli ajalooline ülevaade järgmiste alapunktidega: metsavendluse tekkimine, tegevus enne sakslaste tulekut, Omakaitse tekkimine, kontakti loomine ja vahekordade korraldamine saksa sõjaväega, Omakaitse tegevus, organisatsiooni ja koosseisu kujunemine ning majanduse arenemine. Nagu sisukorrast näha, moodustab metsavendlus ja Suvesõda ainult ühe ja suhteliselt väikese osa käsitletud teemade ringist. Lisaks sellele on need sõna otseses mõttes ainult ülevaated, koosnedes keskmiselt kümmekonnast tekstileheküljest. Suur informatsioonihulk on aga mahutatud lisatud arvukatesse tabelitesse ja mõnes toimikus leiduvatele skeemidele. Kuigi need enamikus valgustavad organiseeritud Omakaitse tegevust, leidub tabeleid ka metsavendadest. Nii on Läänemaa toimikus tabelid detailsete andmetega metsavendade üksuste asutamise, juhtkonna, isikkoosseisu, relvastuse ja tegevuse kohta.
Suvesõja ajalooga seoses on uurijad pööranud tähelepanu sellele, et arvulised andmed on eri allikates oluliselt lahkuminevad. Vähemalt osaliselt peitub seletus selles, et eelkirjeldatud ülevaated olid ainult Omakaitse ajaloo-alase töö vahe-etapp. Virumaa Omakaitse juhataja kapten Vaska kirjutas selle kohta oma kaaskirjas 5. augustist 1942: "Tegevuse ülevaate koostamise aluseks oli kiirkogumise korras pataljonide ülematelt saadud andmed. Ajalooliste materjalide lõplikul läbitöötamisel, mis nõuab pikemat aega ja sellekohase eriülesandega tööjõu rakendamist, milleks staabil praegu inimene puudub, võivad käesolevaga esitatavas ülevaates esitatud arvulised andmed, eriti metsavendluse osas, muutuda". Töö jätkamiseks vajalik aeg ja tööjõud leiti.
1943. aastal valmisid malevates nende põhjalikud ajalood. Selle töö käigule on võimalik pilku heita Pärnumaa näite varal. Põhimõtteliselt samuti toimus see ka mujal. Pärnumaa Omakaitse ajaloolist tegevust valgustavate materjalide kogumist ja korraldamist alustati maleva staabi poolt jaanuaris 1942 vastavalt eelpoolmainitud Omakaitse Valitsuse korraldusele. Kogumistöö juhiks määrati maleva staabiohvitser major Martsoo ja tehniliseks korraldajaks staabi ametnik Parming, kes hiljem maleva ajaloo ka kokku kirjutas. Materjalide kogumine, koondamine ja kontroll toimus mitmes etapis. Kõigepealt saadeti allüksustele metoodilised juhendid tööks valdades ja linnades. Kontakt võeti ka Suvesõjas osalenutega, kes olid vahepeal Pärnumaa Omakaitsest lahkunud. Pärast viis kuud kestnud materjali kogumist kohapeal koostati selle alusel Pärnumaa Omakaitse maleva nelja ringkonna ajalood. Viimaste ja allüksustes kogutud algallikate alusel kirjutati kokku maleva ajalugu, mis omakorda enne lõplikku valmimist toimetati ja kontrolliti kõigi kogutud algallikate põhjal. Viimaseid oli märkimisväärne hulk. Kokku koguti ja korraldati Pärnumaa Omakaitses ajaloolisi materjale umbes 1300 lk. teksti, lisaks sellele lahinguskeemid, ajaleheartiklite väljalõiked, üleskutsed, fotod jms. See tohutu materjal on kaduma läinud. 1944. aasta septembris likvideeriti Omakaitse Punaarmee pealetungi eel, mis tähendab seda, et dokumendid läksid põhiosas ahju. Omakaitse malevate ajalugude koostamiseks kasutatud allikmaterjale on vähesel määral säilinud ainult Petserimaa ja Tartumaa kohta. Seetõttu ongi Suvesõja põhiliseks allikaks Omakaitse malevate ajalood. Nendes hõlmatud materjali ajalisi ja sisulisi piire oli eelnevate ülevaadetega võrreldes tunduvalt laiendatud. Lisati andmed Kaitseliidu likvideerimise, nõukogude võimu kehtestamise, tegevuse ja tegelaste kohta, samuti vastupanuliikumisest enne sõda. Tekst metsavendade salkade-laagrite ja lahingutegevuse kohta on süstematiseeritud geograafilisel printsiibil, valdade kaupa.
Ettekujutuse metsavendluse kohta leiduvatest andmetest annab hästi liigendatud sisukord. Näiteks Virumaa kohta on see järgmine:
1) Sõjajutud õhus, küüditamine ja esimesed metsavennad.
2) 22. juuni 1941 Virumaal. Rahva meeleolu. Metsavendluse sihikindel organiseerumine.
3) Kutsealuste noorte punaväeteenistusse kutsumine, eesti sõjaväelaste metsa põgenemine, metsavendade gruppide kasvamine ja nende relvastus.
4) Hävituspataljonide moodustamine, esimesed metsavendade rünnakud neile. Vastuhaarangud hävituspataljonide poolt.
5) Sõjasündmuste areng, saksa lennuväe tegevus Virumaal. Selle mõju rahvale ja metsavendadele.
6) Ülevaade metsavendade laagritest (sh. tabelid laagrite ja isikkoosseisu kohta).
7) Elu Virumaa metsades 1941. a. suvel
8) Metsavendade lahinguline tegevus, hävituspataljoni haarangud ja muu aktiivne tegevus (sh. lahingtegevuse tabel ja "Metsavendade kalender", kronoloogiline sündmuste loetelu)
9) Virumaa metsavendade tegevuse mõju.
10) Kokkuvõte Virumaa metsavendluse kohta.
Kõik see kokku moodustas Omakaitse Viru maleva ajaloo V peatüki mahuga üle 300 lehekülje.
Nende tööde sisuline tase sõltus, nagu iga ajalooalane töö, uurija ja kokkukirjutaja võimetest, töökusest ja huvist asja vastu. Enamus autoreid on jäänud anonüümseks. Kuid võib julgelt väita, et elukutseliste sõjaväelastena käsitlesid nad sõjaajaloolisi küsimusi asjatundlikult, täpselt ja põhjalikult. Nii sisuliselt kui mahuliselt on Omakaitse malevate ajalood siiski erineva tasemega. Nii näiteks kirjutati Virumaal kokku 816 masinakirjalehekülge. Teised tööd ei saa kaugeltki nõnda suure mahuga kiidelda. Virumaa autor toob tekstis ka selgelt välja vastuoksused ja puudujäägid algandmetes, kui selliseid on; samuti analüüsib neid ja vajaduse korral esitab erinevad seisukohad. Üldiselt iseloomustab neid tekste lakoonilisus, konkreetsus ja täpsus. Erandiks võib pidada vast ainult Eduard Suursepp-Grossschmidti töid. Olles enne sõda tuntuks saanud populaar-teaduslike ja memuaarteostega Esimesest maailmasõjast, Vene kodusõjast ja Vabadussõjast, kirjutas ta 1942.-1943. aastal Tartumaa, Valgamaa ja Läänemaa Omakaitse ajalood. Eduard Suursepa teoseid on iseloomustatud "vohava ilukirjandusliku stiili domineerimisega". Osaliselt on see etteheide ka põhjendatud. Samas lubavad aga Tartumaa Omakaitse ajaloo osaliselt säilinud algmaterjalid ja neil leiduvad redaktsioonilised märkused teha järelduse, et stiilist hoolimata oli kogu töö aluseks siiski põhjalik uurimistöö ja kokkukirjutatud materjal seega usaldusväärne. Põhiline ja suures osas ka taastamatu puudujääk Omakaitse materjalides on hoopis asjaolu, et kolme maakonna Omakaitse maleva ajalugu ei ole säilinud. Need on Harju, Järva ja Läänemaa - maakonnad, kus suvel 1941 oli arvukalt metsavendi, peeti aktiivset lahingutegevust ja sõjaperiood oli suhteliselt pikk. "Omakaitse Võrumaa Maleva tegevus Kaitseliidu likvideerimisest 1940. a. suvel kuni 1. jaanuarini 1942" koostaja leitnant Arvo Johari meenutuste järgi kirjutati see kolmes eksemplaris, millest üks saadeti Tallinnasse Omakaitse Peavalitsusele, teine läks maleva staapi ja kolmanda jättis ta endale. Tänapäeval Riigiarhiivis säilitatavad eksemplarid olid Omakaitse staapi maha jäänud ja langesid pärast Tallinna vallutamist 1944 NKVD kätte.
Kõigele vaatamata on arhiiviaines Suvesõja kohta ootamatult rikkalikult säilinud. Võib öelda, et see võimaldab uurida Suvesõda kui tervikut kogu Eesti ulatuses ja tagab üksikküsimuste lausa detailse uurimise. Omakaitse kogutud ja süstematiseeritud ajaloomaterjalid ei ole sealjuures mitte ainult traditsioonilises mõttes allikad, vaid relvastatud vastupanuliikumise ja Omakaitse tegevuse vallas ka juba nende ajalugu maakondlikul tasandil. Neid olulisel määral täiendada oleks võimalik Vene arhiivides asuvate Nõukogude Liidu riigikaitse ja julgeoleku dokumentides leiduvate andmetega (tänaseni pole küll ülevaadet isegi vastava dokumentatsiooni säilimise ja olemasolu kohta – teadaolevalt hävis palju nõukogude arhiivimaterjali näiteks Tallinna evakueerimise käigus 1941). Teiseks allikate liigiks Suvesõja vastaspoole tegevuse kohta on sõja ajal nõukogude tagalas Hans Kruusi juhitud ajalookomisjoni poolt kogutud 1941. aasta hävituspataljonlaste ning partei ja nõukogude aktiivi tegelaste mälestused, mis on suuremas osas ka publitseeritud. Viimased ei ole küll võrreldavad Omakaitse ajaloo ülevaadetega, kuna kujutavad endast üksikisikute mälestuste kogumit, milles leiduvat andmestikku pole mingil määral süstematiseeritud, omavahel võrreldud ega kontrollitud (samuti tuleb arvestada, et pärast sõja alguse suuri kaotusi säilinud küsitlusaluste ring oli piiratud ja suhteliselt juhuslik). Nõnda öelda rohujuure tasandilt nähtud üksikmälestustes on küll hulgaliselt värvikaid detaile, mis suures osas on hävituspataljonide tegevuse kohta ka ainus säilinud allikmaterjal, kuid sisaldavad samas ka palju vasturääkivusi ja vigu, tõe pähe esitatud nõukogude propagandat ja 1941. aasta palavlikus õhkkonnas ohtralt ringelnud kuulujutte, seda eriti vastupanuliikumise kohta, ning nõuavad seega tavapärasest allikakriitikast märksa kriitilisemat hindamist.
NÕUKOGUDE PERIOODI AJALOO UURIMISE ALLIKALISE BAASI AVARDUMINE 1990-NDAIL AASTAIL
Valdur Ohmann
1980-ndate aastate lõpus ühiskonnaelus toimunud protsesside taustal kasvas järsult nõudlus lähiajaloo sündmuste objektiivse, adekvaatsema käsitlemise järele. Senine üleideologiseeritus, valikfaktide esitamine, toimunud protsesside väärastunud käsitlemine, ridade vahelt väljaütlemised – kõik see oli oma aja ära elanud ning ei vastanud enam kardinaalselt muutunud ühiskondlik-poliitilisele situatsioonile. See pani ajaloolased ja arhivaarid komplitseeritud olukorda. Väga paljud arhivaalid olid paigutatud arhiivides erifondidesse ning nende kasutamine seetõttu raskendatud. Kujunenud uus olukord avas võimalused ning sundis energilisemalt tegutsema. 1987.-1988. aastal võeti arhivaaride eestvedamisel salastatus seni erifondidesse kuulunud Eesti Vabariigi institutsioonide arhivaalidelt. Sellega avanes ajaloolastel ja ajaloohuvilistel takistusteta juurdepääs allikateni, mille varasem eeltsensuurita kasutamine ja tsiteerimine oli välistatud või vähetõenäoline. Nõndanimetatud ridade vahelt väljaütlemise vajadus kadus. Ajaloolaste eestvedamisel korraldati mitmeid lektooriume, kus ettekandjate poolt toodi taas avalikkuse ette Eesti Vabariigi riigimehed, tutvustati nende vaateid ja saatust. Neil rahvast tulvil üritustel püüti anda objektiivne, nõukogude ideoloogiast läbiimbumata hinnang omaaegsetele suurmeestele.
Sellest siiski ei piisanud, sest objektiivset ümberhindamist vajas ka järgnenud Nõukogude okupatsiooniperiood. 1989. aasta veebruaris pöördusid Eesti arhivaarid ja ajaloolased avalikkuse poole märgukirjaga, millega kutsuti üles tagama uurijate juurdepääs Eestimaa Kommunistliku Partei, Eesti NSV Siseministeeriumi ja Riikliku Julgeolekukomitee arhivaalidele. Märgukirjale olid alla kirjutanud Kaja Altof, Jüri Kivimäe, Enn Tarvel, Tiit Noormets, Kalju Idvand, Rein Helme, Küllo Arjakas, Helmut Piirimäe, Aadu Must ja Peep Pillak. See oli üheks esimeseks avalikuks väljaastumiseks, kus tõstatati eelmainitud arhiivide edasise staatuse küsimus.
Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklik Keskarhiiv (lühidalt ORKA), kus säilitati erihoiul Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi dokumente 1940.–1941. aastast, tegi ka praktilise sammu märgukirjas soovitud suunas. Vastavalt ORKA dokumentide kasutuspiirangute läbivaatamise komisjoni aktile 18. maist 1989. a. läksid erifondis asunud Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi dokumendid kasutamise üldrežiimile. Sel moel oli hakatus sarnaste dokumentide üldkasutatavaks muutmisel tehtud, kuid probleemiks oli asjaolu, et hilisema perioodi arhivaale arhiivi käsutuses polnud ning neid säilitati endiselt Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivis. Siseministeerium kui üks jõustruktuure oli allutatud aga üsna tugevalt Moskva diktaadile. 1980-ndate aastate lõpust rahva arvamusega üha enam arvestava riikliku arhiivisüsteemi ning ajaloolaste suunitlused ja seisukohad olid Eesti NSV Siseministeeriumi ametnikele vastuvõetamatud. Seepärast hoidiski Eesti NSV Siseministeerium oma arhiividokumente kiivalt enda valduses ning nende üleandmine Eesti Riigiarhiivi (1989. aasta lõpul muudeti ORKA taas Eesti Riigiarhiiviks) tundus vaevanõudva ning isegi lootusetuna näiva üritusena.
Rahvusvahelisel areenil ja üsna jõuliselt mainitakse ametkondlikest arhiividest dokumentide ülevõtmise vajadust esmakordselt 1990. a. Peep Pillaku poolt, kes väidab, et KGB, ENSV Siseministeeriumi ja EKP arhiivid peaksid olema kättesaadavad ning kasutatavad avalikkusele, kuid see ei osutu ilmselt võimalikuks enne Eesti taasiseseisvumist.
1990. aastal moodustati siiski komisjon, mille liikmeile tagati juurdepääs EKP arhiivile. Mart Laar ja Lauri Vahtre komisjoni liikmetena kasutasid intensiivselt avanenud võimalust. Laiale uurijaskonnale jäi juurdepääs kompartei arhivaalidele siiski tagamata.
Märkimisväärsete tulemusteni jõuti kompartei ja ametkondlike arhiivide avamisel pärast Eesti taasiseseisvumist. Kõige esmalt asuti 1991. aasta septembris üle võtma kompartei arhiivi. Eesti Arhiiviameti peadirektori käskkirja nr. 29 alusel 25. septembril 1991 moodustati Eestimaa Kommunistliku Partei Teaduskeskuse arhiivi ja raamatukogu baasil Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv) keskarhiivi staatuses. Sellele olid eelnenud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27. augusti 1991 ja Eesti Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 otsused, millega Arhiiviameti bilanssi anti Tallinnas, Tõnismägi 16 asuv EKP Teaduskeskuse käsutuses olnud hoone ja muu vara (sealhulgas arhiivi säilitusüksused). 1991. aasta oktoobriks oli olemikontroll riiklike arhiivide arhivaaride tõhusal kaasabil teostatud ning see näitas, et arhiivis oli 508780 säilikut ja 12872 fotot. 4. detsembril 1991. a. määras arhivaaridest ja ajaloolastest koosnev komisjon kindlaks arhivaalide edasise kasutamise põhimõtted. Salastatus võeti enamikelt arhiividokumentidelt, kasutuspiirangud jäid vaid isiklikele toimikutele.
Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiividokumentide ülevõtmisele asuti 1991. aasta oktoobri lõpus. Valitsuskomisjoni esimeheks oli Hardo Aasmäe ning nn. Aasmäe komisjonina on see juurdunud avalikkuse teadvusesse tänini. Nimetatud komisjoni peatähelepanu oli arhiiviainese osas koondunud KGB materjalile ning tulenevalt ponnistustest niiöelda omal käel toime tulla arhiividokumentide ülevõtmisega, jäi õhku rippuma rida küsimusi, millele küsitavusteta vastuseid leida on tagantjärgi lootusetu.
29. oktoobril 1991. a. kirjutatakse ajalehes "Rahva Hääl", et Eesti Arhiiviameti peadirektori Peep Pillaku arvamuse kohaselt tuleks KGB arhiivide kriminaaltoimikud üle anda riiklikule arhiivisüsteemile ning et mainitud küsimustega tegelevasse komisjoni peaks kuuluma ka elukutseline arhivaar. Politseiameti arhiivi esindaja Heino Urvaste seisukohtade järgi ei tohiks mainitud arhiividokumente riiklikule arhiivisüsteemile üle anda seni, kuni kestab rehabiliteerimisprotsess (NB! rehabiliteerimisprotsess vältas veel 1998. aastalgi). Märksa liberaalsema mulje jätab valitsuskomisjoni esimehe Hardo Aasmäe arvamus, mille kohaselt Riigiarhiivi huvi olemasolu korral võiks siiski kaaluda nende üleandmist riiklikku arhiivisüsteemi. Näib, et kaalukeele nihutajaiks osutusid tollal siiski politseiametnikud, sest riiklike arhiivide esindajaid ülevõtmisprotsessi juurde ei lastud. Ka 1991. aasta detsembris Uljanovskist saabunud pool tonni KGB dokumente anti Politseiameti valdusesse.
Ametkondlikus arhiivis säilitatavate arhivaalide küsimus tõstatati taas avalikkuse ette rahvusvahelisel areenil Mert Kubu poolt "Dagens Nyheteri" veergudel 1993. aasta veebruaris. Eesti soost ajalehekorrespondent usutles mitmeid asjaomaseid isikuid ning püüdis välja selgitada salapärastes toimikutes sisalduvat. Mainitud artiklis räägitakse veel 86000 KGB väljasõidutoimikust, mille osalise kaotsimineku kohta oli teave Kaitsepolitseil tõenäoliselt juba 1993. aasta jaanuaris (Kaitsepolitseiametniku Toivo Kameniku 1993. aasta kevadel, ülevõtmisprotsessi ajal esitatud suulise väite kohaselt avastati sama aasta algul, et KGB väljasõidutoimikutele oli vaba juurdepääs, mistõttu võis kahtlustada nende osalist kaotsiminekut. Seda kinnitas nimetatud dokumendiliigi osas teostatud hilisem olemikontroll). Võimalik, et Mert Kubu artikkel ning Kaitsepolitsei varasem teave vabast juurdepääsust KGB väljasõidutoimikutele andis olulise tõuke umbes poolteist kuud hiljem avalikult välja käidud siseministri ja Vabariigi Valitsuse otsuse formeerumisele, mille kohaselt Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee ja Eesti NSV Siseministeeriumi arhivaalid otsustati anda ametkondlikust arhiivist riiklikku arhiivisüsteemi.
13. aprillist 1993 pärineb siseministri käskkiri nr. 29, mis kohustas Siseministeeriumi moodustama komisjoni arhiividokumentide üleandmiseks Arhiiviametile. Eesti Politseiametile polnud kummalisel kombel siseminister Lagle Pareki poolt allkirjastatud käskkiri veel piisavalt kaalukas, mistõttu tuli kurioosumina ootama jääda Vabariigi Valitsuse vastavat korraldust.
Vabariigi Valitsuse korralduse nr. 172-k 19. aprillist 1993 alusel asuti ENSV Julgeolekukomitee ja ENSV Siseministeeriumi arhiividokumente üle andma riiklikule arhiivisüsteemile.
Eesti Arhiiviamet moodustas ülevõtmisprotsessi käivitamiseks komisjoni, mille esimeheks määrati tollane Arhiiviameti nõunik Indrek Jürjo ning aseesimeheks Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) direktor Valdur Ohmann, kuivõrd eelnevalt oli kokku lepitud määrata üleantavate arhiividokumentide edasiseks säilituspaigaks just nimetatud arhiivi hoidlad. Olemikontrolli teostamiseks kaasati Tallinna riiklike arhiivide töötajad.
1993. aasta lõpuks oli enamik ENSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiivifondidest koos nende juurde kuuluva teatmeaparaadiga jõudnud Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) hoidlatesse. Probleemiks kujunesid veel Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivifondid, mille üleandmise osas ilmutas Politseiameti arhiiv taas tõrkuvat suhtumist. Iseäranis kummaline oli Politseiameti eirav hoiak seetõttu, et juba 1993. aasta suvel pandi Siseministeeriumi ja Arhiiviameti ühiskomisjoni poolt paika põhimõtted, millised ENSV Siseministeeriumi arhiivifondid antakse üle ning milliste üleandmine lükkub kaugemasse perspektiivi. Pärast vastava märgukirja tegemist Riigikogu ajutise komisjoni esimehele Enn Tartole, siseminister Lagle Parekile ja Arhiiviameti peadirektorile Peep Pillakule hakkas protsess taas paigast nihkuma.
Puiklevat suhtumist eriteadete ja väljasõidutoimikute üleandmise suhtes hakkas ilmutama seni üleandmisprotsessi soosivalt suhtunud Riigi Kaitsepolitseiamet. Esilekerkinud kõhkluste motiivid ilmnevad Kaitsepolitseiameti peadirektori Jüri Pihli kirjast riigikogu ajutisele komisjonile "NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks", kus märgitakse, et neis materjalides esineb andmeid veel elavate isikute seotuse kohta julgeolekuorganitega.
Ruumipuudus ning Riigikogu ajutise komisjoni arupärimised sundisid Kaitsepolitseiametit 8. juunil 1994. a. Eesti Riigiarhiivi Filiaalile üle andma KGB väljasõidutoimikud, kuid esialgu fondi juurde kuuluva kartoteegita. Sisuliselt oli sellisel moel üleandmise puhul tegemist deponeerimisega, millele vihjas Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl oma kirjas Riigikogu ajutisele komisjonile. Kaitsepolitseinikud laenutasid tuginedes nende valduses olevale kartoteegile toimikuid ning Eesti Riigiarhiivi Filiaali arhiivihoidla töötajad olid laenutusprotsessi fikseerijaiks ja tunnistajaiks. Aasta lõpupoole jõudis arhiivi seinte vahele ka KGB väljasõidutoimikute kartoteek ning sellest ajast võib arhiivi pidada kõnealuste materjalide täieõiguslikuks peremeheks.
9. jaanuaril 1995. a. andis Kaitsepolitseiamet vastavalt eelnevale lubadusele KGB fondi nr. 131 – Eriteadete materjalid – arhiivile üle. Fondile oli koostatud teatmeaparaat nimistu näol, kuid arhiivi ei rahuldanud niivõrd unikaalse materjali jaoks liialt pealispinnaline ning üksnes vene keelest tõlgitud variant. Arhiivi spetsialistile Peeter Väljasele tehti ülesandeks fondile märksa ülevaatlikuma ja uurijasõbralikuma teatmeaparaadi koostamine. Pärast põhjalikku ning igakülgset tutvumist materjalidega jõuti selle tööga 1996. aastal lõpule ning nimetatud ajast on uurijate käsutuses fondi ajalooline õiend ja laiendatud nimistu.
Kui Kaitsepolitseiametiga jõudis üleandmis-vastuvõtu protsess ajapikku lõpule, siis Politseiameti valduses olevate materjalide suhtes jäid probleemid püsima. 1994. aasta jooksul jõudis valdav osa Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivifondidest Eesti Riigiarhiivi Filiaali. 19. detsembril 1994. a. antakse viimasena üle ENSV Siseministeeriumi fond nr. 17 – NSVL ning ENSV Siseministeeriumi käskkirjad ja juhendid ajavahemikust 1944–1970. Vastavalt Siseministeeriumi ja Arhiiviameti poolt moodustatud arhiivikomisjoni arvamusele 7. juulist 1993. aastal jäi Politseiameti valdusesse seoses politseitöö korraldamisega rida fonde. Sarnaste materjalide hulka liigitati ka ENSV Siseministeeriumi käskkirjad ja keskaparaadi materjalid ajavahemikust 1971–1991. Siseministeeriumi Keskaparaadi fond (17/1) anti siiski Eesti Riigiarhiivi Filiaalile (Parteiarhiivile) 3. märtsil 1994. a. tervikuna üle. Politseiameti Teabebüroo direktori Leonid Zupsmani viimaste seisukohtade järgi kandub ENSV Siseministeeriumi käskkirju sisaldava fondi lõplik üleandmine 2011. aastasse.
Eesti riiklik arhiivisüsteem sai eelmainitud protsesside tõttu juurde hulganisti arhivaale, mis seisuga 1. jaanuar 1998. a. moodustas kogu arhiivisüsteemi arhivaalide üldmahust ligi 10%. Sellega tõusis Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv) mahu poolest kolmandaks arhiiviks Eesti arhiivisüsteemis (joon. 1 ja joon. 2).
Suure hulga lähiajalugu käsitlevate arhiividokumentide ülevõtmine riiklikku arhiivisüsteemi tekitas otsekohe küsimuse, millised peaksid olema nende kasutamise ja juurdepääsu kriteeriumid. Domineerivaks jäi juba eelpool mainitud 1991. aasta detsembris väljakujunenud arhivaaride-ajaloolaste ühiskomisjoni seisukoht, mille kohaselt kasutamise ja juurdepääsu piirangu aluseks võib olla ainult eraellu puutuva informatsiooni olemasolu arhivaalides. Sarnase kriteeriumi alla näisid langevat ainult EKP arhiivifondides säilitatavad isiklikud toimikud. Eraellu puutuv informatsioon kuulutati ka 1994. aasta märtsis vastu võetud KGB dokumentide kasutamist reglementeerivas seaduses piiramist väärivaks.
1995. aasta septembris-oktoobris Poolas toimunud rahvusvaheline konverents "Endiste kommunistlike parteide arhiivid Kesk- ja Ida-Euroopa maades" näitas, et Eesti oli sarnaste arhiivide kasutusküsimuses toiminud täiesti õigesti ning rahvusvahelistele arhiivireeglitele vastavalt. Konverentsil avakõnega esinenud Rahvusvahelise Arhiivinõukogu Euroopa komisjoni sekretär Jan van den Broek osundas korduvalt probleemile, mis tuleneb arhiivide võimalikult ulatuslikust avatusest ning eraelu kaitsest. Ta märkis, et eraelu kaitse ning avalikustamise vastastikune suhe on üldine probleem ning ei puuduta mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopat, vaid on aktuaalne ka Lääne-Euroopa ühiskonnas.18
Konverentsi peakorraldaja, professor Jerzy Skowronek, rõhutas kahte olulist aspekti, mida erinevate endiste kommunistlike parteide arhiivide esindajad pidasid oluliseks järgida dokumentide lahtisalastamisel. Ühest küljest tuli arvesse võtta riigisaladusega seonduvat (eriti riigikaitse valdkonnas) ning eraelu kaitset, aga teisest küljest peeti ülimalt oluliseks laiaulatuslikku juurdepääsu tagamist neile arhiividele.19
Mainitud konverentsil ilmnesid lahtisalastamise suhtes ühtsed seisukohad Eesti, Läti, Leedu ja Sloveenia puhul, kus primaarseks oli kujunenud siiski eraellu puutuvale informatsioonile juurdepääsu piirangu kehtestamine. Samas tuleb märkida, et eelmainitud riikides langetati otsustus sarnaste arhiivide kasutuspõhimõtete osas küllaltki kiiresti pärast üle, taasiseseisvumist ning seetõttu ei olnud ka tõsist vastuseisu vanameelsete poolt, kes tõenäoliselt polnud veel toimunust toibunud. Riikides, kus kommunistliku partei mõju jäi küllalt tugevaks või ajapikku hakkas tugevnema, ei olnud võimalik järske pöördeid teha ning seetõttu on seal kompartei arhiivide lahtisalastamise küsimus jäänud probleemina püsima.
Poolas toimunud konverentsil diskuteeriti ka selle kuivõrd usaldusväärsed on üldse kommunistlike parteide arhiivides säilitatavad dokumendid ning kas nimetatud arhiividel on üldse mingit väärtust. Mis puutub taolistele arhiividele väärtushinnangute andmisesse, siis selles osas rõhutati, et vastavad materjalid kujutavad endast üsna mahukat osa lähiajaloo uurimise dokumentaalsest baasist ning see kajastab uusima aja ajaloo suurimat poliitilist ja sotsiaalset eksperimenti, milleks oli katse üles ehitada nõndanimetatud kommunistlik ühiskond.20
Konverentsi kokkuvõtvas osas nenditi, et endiste kommunistlike parteide arhiivid on tähtis, mõningate küsimuste puhul aga lausa peamine allikaline baas Kesk- ja Ida-Euroopa maade lähiajaloo uurimisel, kuid ka sotsioloogiateaduste jaoks. Neisse arhiividesse koondatud dokumendid võimaldavad esile tuua ajalooprotsesside peamisi seaduspärasusi. Samuti võimaldavad need arhiivid formuleerida teaduslikud postulaadid alljärgneva kohta eri maades:21
Ühiskonna poliitilise, ühiskondliku, kultuurilise eliidi formeerumine ja evolutsioon viimase viiekümne aasta jooksul.
Partei juhtkonna ja riigivõimu ning valitsusorganite vastastikused suhted.
Ühiskonna meelsus ja sotsiaal-poliitilised kriisid Kesk- ja Ida-Euroopa maades.
Parteiinstantsidesse saadetud kirjad ja avaldused kui dokumentaalne baas sotsiaal-majanduslike elutingimuste uurimiseks.
Lääne-Euroopa komparteide mõjutamise vahendid.
NSV Liidu välispoliitika formeerumise printsiibid, Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri suhted, samuti kommunismibloki rahvusvaheline poliitika.
Kommunismimaade rahvusvahelised suhted.
Endiste repressiivrežiimide salateenistuste arhiivide kasutuspohimotetes on rahvusvahelisel tasandil soovitatud rakendada samu kriteeriume, millest oli juttu kompartei arhiivide puhul. Eelkoige peaksid siingi kasutuspiirangutega olema eraelu sisaldavad materjalid.22
Arhiivi praktilises töös pole siiski võimalik kiiresti ja koheselt fikseerida, millised arhivaalid sisaldavad eraellu puutuvat, millised mitte. Mõistagi on teatavaid dokumendiliike, milles eraelu kajastusi esineb rohkem. Niisugusteks on KGB väljasõidutoimikud, kus esineb konkreetse isiku lähisugulaste kohta andmeid, ette võib tulla fikseeringuid lapsendamiste kohta, koduse miljöö kirjeldusi, isegi seksuaalsuhetesse puutuvat. Sama kehtib ka EKP liikmete personaalküsimusi puudutavate toimikute kohta. KGB kriminaalasjades tuleb ette meditsiinidokumente, mis üldkehtivate tavade kohaselt ei kuulu avaldamisele. Esineb juhtumeid, kus on fikseeritud kuulumine seksuaalvähemuste hulka. Need on küsimused, mis üheselt mõistetavalt kuuluvad määratluse alla – eraelu. Paraku ei ole kusagil täpselt määratletud, kus algab ja kus lõpeb kellegi jaoks eraelu. Selle määratlemine on praegusel hetkel jäänud arhivaaride kanda, mis paneb selle kutseala esindajad üsna komplitseeritud olukorda. Tolerantse suhtumise korral võib uurija kätte sattuda materjale, mis teatud kriteeriumide järgi peaksid kuuluma eraelu valdkonda ning saadud andmeid võidakse kuritarvitada. Jäigema suhtumise korral jääks uurijal saamata unikaalne materjal paarisajaleheküljelisest toimikust, mis uurimistööks ääretult vajalik, kuna selles võib ette tulla 1-2 lehte informatsiooni, mis puutub eraellu. On selge, et siin on arhivaar tõsise dilemma ees, kuidas toimida ning paratamatult on tulnud balansseerida lubatu-lubamatu piiril. Konkreetset retsepti siin käitumiseks pole, kuid Parteiarhiivis kujundati kahtlusttekitavate juhtumite ning eraelu ebamäärasuse tõttu välja kindel toimimisviis, mille kohaselt piirangutega arhivaalide kasutamine on võimalik, kui uurija annab sellekohase allkirja, et ta kohustub eraellu puutuvat mitte avaldama. Ligi 1,5 kilomeetrit arhiiviainest leht-lehelt läbi vaadata olnuks mõttetu ajaraiskamine ning lükanuks vastava materjali uurija töölauale jõudmise määramata ajaks edasi. Arvan, et Eestis on toimitud arukalt võimaldades uurijatel siiski piiratud tingimustel kasutada unikaalseid arhiivimaterjale, kui nende kasutamine on vastavuses uurimisteemaga. Seda võimalust on ka usinasti kasutatud ning arhiivi lugemissaali külastatavus ning arhivaalide laenutuste arv hakkas järsult tõusma ning on praeguseks ilmsesti stabiliseerunud (joon. 3 ja 4). Üle viie aasta kestnud praktika, mille kohaselt uurija võtab enda peale kirjalikult kohustuse eraellu puutuvat mitte avaldama, on ajaproovile vastu pidanud. Praeguseks pole teada ühtegi juhtumit, kus oleks eraelu käivat teavet avalikustatud, kuritarvitatud ning sellised asjad oleksid jõudnud kohtusse.
Omaette küsimus on arhiiviainese tõlgendamisel esilekerkiv usaldusväärsuse küsimus. Selles valdkonnas on ette tulnud mitmeid juhtumeid, kus arhivaaride poole pöördutakse ning püütakse väita, et dokumentides kirjapandu ei vasta absoluutselt tõele või on väheusutav. Radikaalsemal kujul on avaldatud arvamust, et lähiajaloo arhiividokumendid ei võimalda küllalt lühikese distantsi tõttu anda käsitletavast perioodist objektiivset, piisavalt tõest pilti. Paraku lähevad viimased seisukohad vastuollu prominentse prantsuse sotsiaalajaloolase Marc Blochi arvamusega, kes on oma mõtted kirja pannud alljärgnevalt: "Paljud kordavad siiski meeleldi: 1914. või 1940. aastast peale ei ole enam ajalugu. Muide, mõistmata kuigi hästi selle ostrakismi motiive. Mõned, arvates, et meile kõige lähemad faktid on kogu tõeliselt tõsisele uurimisele kõige tõrksamad, soovivad üksnes säästa süütut Cliod liiga palavatest kontaktidest ... See osutab kahtlemata, et me valitseme nõrgasti oma närve. See tähendab ka unustada, et kui tunded astuvad mängu, siis ei saa piiri kaasaegse ja mittekaasaegse vahel kaugeltki reguleerida ajavahemike matemaatilise mõõtmisega."23
Keerukas on soovitada lähenemisviise sellele komplitseeritud allikmaterjalile, kuid tavapärasest rangema allikakriitika rakendamine peaks aitama pareerida süüdistusi, mis võivad esile kerkida uurimistöö valmimisel. Tänapäeva humanitaarteaduste teoorias rõhutatakse sageli konteksti olulisust allikmaterjalide interpreteerimisel. Oluline on see ka kompartei ja KGB dokumentide puhul. Vajalik on selgeks teha, kellele on dokument suunatud, kas see oli asjaajamises avalik, salajane või täiesti salajane. Võimaluse korral tuleks oma hüpoteesidele leida toetusi teiste allikate kaudu. Eristada tuleks ajastule omaseid ideoloogilisi aspekte, mis võisid mõjutada ja mõjutasidki dokumendi teket ning selle vormi. Nõukogude asjaajamises esines ebatäpsusi ning nende nähtaval esinemisel oleks otstarbekas hoolikalt kaalutleda, missuguseid tagajärgi üks või teine eksimus ja selle võimalik avastamine võis endaga kaasa tuua dokumendi koostajale. See ei tohiks siiski kogu arhiividokumentide kompleksi usaldusväärsust kahtluse alla seada.
Ajalooallika kui ajaloofakti usaldusväärsuse ja objektiivsuse tase sõltub võimalusest saada kinnitust toimunule erinevatest allikatest. Allikaõpetuse probleemiks on tõesus, usaldusväärsus ning ajalooline tõde. Allika tõesus peaks üldjuhul välja tulema selle päritolu kaudu. Usaldusväärsuseni viib nähtuse kui sellise kajastumine allikais. Samas pole usaldusväärsus iseenesest veel ajalooline tõde. Selle kaudu üksnes lähenetakse ajalooliste nähtuste objektiivsemale kajastamisele.24
Samas tuleb osundada, et eelpool mainitud allikatega kokkupuutumine võib esile kutsuda ka hüperkriitika, mis tuntud itaalia filosoofi ja ajaloolase Benedetto Croce arvates kujutab endast kriitika loogilist jätku ning on püüdeks lõhestada kriitikat enamaks ja vähemaks.25 Ajaloolaste jaoks kujuneb ajalugu ainult sellest osast inimkonna minevikust, mida on võimalik rekonstrueerida kättesaadavaist dokumentidest. Ajaloolasel ei ole lubatud kujutleda sündmusi, mis põhjendatult ei saanud toimuda. Teatavatel juhtudel võib ta kujutleda seda, mis võis aset leida. Kuid sageli on vajalik kujutada ette asju, mis pidid reaalselt toimuma.26
Eelnevat mõttekäiku toetavad Sigurd Šmidti seisukohad, mille järgi ajaloolasel pole võimalik eksperimentaalsel teel taastada ajaloolisi nähtusi ega kontrollida oma järelduste absoluutset täpsust. Seda põhjustab tavaliselt kõikide faktide puudumine. Fragmentaarsed teadmised viivad aga paratamatult ajaloo rekonstrueerimisele.27 Ajalugu on oma olemuselt paratamatult subjektiivne. Seetõttu on Benedetto Croce jõudnud arusaamisele, et pole «usaldusväärseid» ega «mitteusaldusväärseid» autoriteete. Kõik nad on ebausaldusväärsed ja erinevad vaid oma ebausaldusväärsuse taseme poolest.28
Kokkuvõtvalt võib öelda, et uurijate käsutusse jõudnud hulgaline materjal vajab süsteemikindlat läbiuurimist ajaloolaste poolt, kes peaksid oskama allikakriitiliselt läheneda arhiiviainesele. Kuigi kohati võib ette tulla raskusi allikate tõlgendamisel (seda eelkõige nappide andmete tõttu) tuleks seda siiski üritada, et mõista allika tähendust ja koostamisaegseid eesmärke. Ajaloolane püüdleb üldjuhul objektiivsema tõe poole, kuigi teda paratamatult mõjutavad nii sisemised kui ka välised subjektiivsed tegurid. Siinkohal oleks ehk paslik lõpetada Benedetto Croce alljärgneva mõttekäiguga: Võib tuua palju näiteid selle kohta, mis toimub meis endis, kui me ajaloolist mateeriat vaadeldes aeg-ajalt märkame, kuidas kajastuvad selles protsessis meie sümpaatiad või antipaatiad, meie praktilised huvid, meie isiklikud mälestused ning sõltuvalt sellest, kui hästi me neid suudame ületada, jõuame me lähemale ajaloolisele tõele.29
| Riigiarhiiv |
2532398 |
Jõgeva Maakonnaarhiiv |
94944 |
|
| Ajalooarhiiv |
1892841 |
Võru Maakonnaarhiiv |
91258 |
|
| Parteiarhiiv |
671611 |
Järva Maakonnaarhiiv |
89318 |
|
| Tallinna Linnaarhiiv |
313461 |
Põlva Maakonnaarhiiv |
87951 |
|
| Filmiarhiiv |
272927 |
Rapla Maakonnaarhiiv |
81175 |
|
| Pärnu Linnaarhiiv |
150083 |
Saare Maakonnaarhiiv |
74872 |
|
| Tartu Linnaarhiiv |
118898 |
Valga Maakonnaarhiiv |
67280 |
|
| Harju Maakonnaarhiiv |
105204 |
Narva Linnaarhiiv |
61532 |
|
| Viljandi Maakonnaarhiiv |
103594 |
Lääne Maakonnaarhiiv |
55239 |
|
| Lääne-Viru Maakonnaarh. |
100596 |
Hiiu Maakonnaarhiiv |
28724 |
|
| Ida- Viru Maakonnaarh. |
99088 |
KGB OPERATIIVTÖÖVIHIKUD KUI TÕESE TEABE KANDJAD
Arvo Pesti
Minu huvi on piirdunud põhiliselt KGB likvideerimiseelsete aastatega. Sellest ajast on dokumente säilinud minimaalselt. Leedu Eriarhiivis Vilniuses säilitatakse mõndkümmend Leedu NSV KGB 1. (välisluure) osakonna operatiivtöötaja märkmikku, bloknooti, kausta, mis võiks koondada ühisnimetaja "töövihik" alla.
Kuna tegemist on üleliidulise sõjaväelise organisatsiooniga ning lähtudes paremini säilinud aegade ja osakondade dokumentatsioonist, võib järeldada, et Leedu 1. osakonna operatiivtöövihikud sarnanesid näiteks nii Leedu 5. osakonna operatiivtöövihikutega kui ka Eesti NSV KGB osakondade operatiivtöövihikutega. Seetõttu aitavad Leedust leitud dokumendid laiemalt mõista ka Eestis baseerunud organisatsiooni nii struktuuri kui funktsioneerimist.
Vaadeldav ajaline piir on kaheksakümnendate aastate keskpaigast 1991. aastani. Viimane dateeritud dokument, mida mina näinud olen, on 30. juulist 1991. a.
KGB oli äärmiselt bürokraatlik organisatsioon. Iga toimingu või isiku kohta oli tingimata mitu kannet ja enamasti erinevates osakondades. Kogu tegevus oli rangelt reglementeeritud. Kaasa arvatud operatiivtöö. Loomulikult ei tohtinud majast välja viia ühtegi paberit. Seetõttu olid igal operatiivtöötajal kuni osakonna ülemani välja kõige muu hulgas ka mustandite kirjutamise kaustikud. Neid oli mitu eri liiki; lehed nummerdatud, antud ja võetud allkirja vastu ning hoitud seifis. Hiljem kuulusid nad hävitamisele, kuid nagu Leedu näitel näeme, sageli õnneks ei hävitatud. Teenistuslikke dokumente mitte ainult ei tohtinud hoonest välja viia, neid tohtis hävitadagi vaid ettenähtud korras aktiga ning operatiivtöötaja võis teada ainult rangelt tema tööd puudutavaid materjale.
Enamlevinud mustandite kaustikuid nimetati "töövihikuteks" (rabotšaja tetrad). Mida need siis sisaldasid? Eelkõige iganädalast tööplaani, mille operatiivtöötaja ise koostas ning osakonna ülem kinnitas. Seal oli kirjas kogu agentuur (ühel operatiivtöötajal oli tavaliselt veidi üle kümne agendi ja usaldusisiku), sageli agendinimede järel ka isikuandmed ning konspiratiivkorterite aadressid. Plaanis oli ette nähtud, kellega, millal ja kus kohtuda, ning vahel ka mõni lahendamist vajav küsimus. Tingimata olid kirjas juhtnöörid, kuidas täita KGB lõputut dokumentatsiooni: kaarte, ankeete, toimikuid. Näiteks, agendi isiklik toimik koosnes 17 erinevast punktist/dokumendist.
Edasi sisaldasid töövihikud kõikvõimalike dokumentide mustandeid, alates autoostu loa taotlusest ja lõpetades agentide ettekannetega. Viimaste puhul olid protseduurireeglid järgmised: agent, kellega operatiivtöötaja kohtus mitte harvemini kui kord kahe nädala jooksul, esitas oma varjunimega allkirjastatud omakäelise ettekande operatiivtöötajale, kes siis selles leiduva vajaliku ümber kirjutas või trükkis vastavale blanketile. Operatiivtöötaja kirjutas ettekande juurde omapoolsed märkused ja kommentaarid agendile antud ülesande täitmise või täitmata jätmise kohta ning dokument köideti vastavasse toimikusse. Agendikäeline originaal ilmselt hävitati.
Range perioodilisusega toimusid KGB-sisesed loengud, mida siis töövihikutesse konspekteeriti. Neid nimetati "tšekisti õppusteks" (tšekistskaja utšoba). Loengute pidajad olid teiste osakondade töötajad, pealinna ülemused või hoopis kõrged parteitöötajad. Sageli loengupidaja nimi puudub. Näiteks teema "Juudi rahvusest isikute värbamise eripära" raames nimetas lektor juute iseloomustavateks eripärasusteks nende egotsentrismi, etnilist solidaarsust ning valmidust vastastikuseks abiks. 1987. aasta aprillis peetud loengust saame teada, et Vilniuses kasutatakse iga päev "vahendit NN" (naružnoje nabljudenje) – varjatud jälgimist – 3–5 objekti puhul. Ühe objekti kallal töötas 5 inimest ja 2 operatiivautot.
Peeti loenguid ka üldpoliitilistel teemadel, nagu näiteks olukorrast Poolas jms.
Veel leidub töövihikutes konspekte Moskva direktiividest, nagu "Võitlusest mittetöiste tulude saamise vastu (KGB süsteemis)", "KGB ohvitseride atesteerimisest" (toimus, muuseas, iga nelja aasta tagant), "Agentide ja usaldusaluste isikute riigi piiripunktist ja tollist läbilaskmise korrast" (piiripunkti peab ette hoiatama vähemalt kolm päeva enne isiku saabumist, viimasel peab olema tingimata konkreetne registreeritud ülesanne jne.) jne. Aga ka igasugu pudi-padi nagu "Kirjanduse nimekiri, mida soovitada agendile konspiratsiooni küsimuses", mis sisaldas 11 Lenini artiklit, erinevate osakondade ülemate nimed, aukraadid, telefonid jm.
Enamasti on KGB direktiivdokumendid säilinud ainult töövihikute konspektidena.
Peale "rabotšaja tetradide" on säilinud mõned "spetstetradid" ja "spetsbloknoodid" – erivihikud ja eribloknoodid, mis sisult sarnanevad eelkirjeldatutega, kuid olid ette nähtud rohkem mustandite tarbeks. Arhiivi töötajate poolt on kaustadesse pandud ka ilmselt prügikastist leitud sarnase käekirjaga dokumentide hulgad, mis sisult samuti sarnanevad töövihikutele. Ühes viimastes leidus "Evakueerimisele kuuluvate dokumentide ja toimikute loend", 10 nimetust, ilmselt aastast 1991. See on ainuke teadaolev dokument, mis kinnitab KGB dokumentatsiooni kuhugi evakueerimist.
KGB tsentraalsest juhtimisest annab peale direktiivdokumentide aimu ka 1. osakonna ülema Karinauskase Moskvas käiku 1990. aasta veebruaris kajastav töövihik. Kahepäevases loenguseerias kõneles KGB ülem isiklikult, erinevate osakondade ülemad ja erinevates maades paiknevad residendid. Juba kujunevas ärevuse õhkkonnas anti järgmiseid juhiseid: a) mitteametlike kaastöötajate arvu suurendamine; b) varifirmade loomine; c) enese- ja perede kaitse tugevdamine. Muuseas, kõnealustest töövihikutest selguvad andmed kahe Leedu KGB poolt loodud varifirma kohta.
Töövihikutes sisalduva teabe tõepärasuse üle võib vaielda, kuid need on seni ainsad allikad, mis iseloomustavad KGB operatiivtöö "viimaseid päevi". Vahel harva on võimalik neis sisalduvat teavet võrrelda muu säilinud dokumentatsiooniga.
EESTI AGRAARAJALOO ALLIKAD (AASTAIL 1945–1950)
Kasutatavus uurimustes
Ants Ruusmann
Kahekümnendal sajandil on agraarajaloo põhiallikaks agraarstatistika. Esimeses Eesti Vabariigis viidi agraarstatistika arenenud riikidega võrdsele tasemele. 1929. ja 1939. aasta põllumajandusloendused toimusid Euroopas üldtunnustatud vormide alusel. 1925. a. asutatud Põllumajanduslik Raamatupidamistalitus esitas igal põllumajandusaastal põhjaliku valikuurimuse talude arengust ja majandusseisust. Statistika Keskbüroo põllumajandusosakond tegi omapoolsete valikuurimustega kindlaks saagid ja toodangud. Oluliseks allikaks on rahvaloendused ja jooksev demostatistika.
Nõukogude okupatsioonivõim Eestis pidi agraarstatistikas rakendama üleliidulisi vorme, mis hõlmasid põhjalikumalt kolhoose ja sovhoose, puudutasid aga siinseid talusid vähe ning pealiskaudselt. Alles pärast sundkollektiviseerimist hakkasid need vormid tegelikkust kajastama. Aastail 1945–1948 pidi ENSV Statistika Keskvalitsus rakendama mitmesuguseid lisavorme ja lisaküsimusi talude kohta. Väga suureks miinuseks oli see, et Põllumajanduslikku Raamatupidamistalitust ei taastatud. Kogusummas – sõjajärgne agraarstatistika on mitmeti vaesem kolmekümnendate aastate omast.
Sellegi poolest võimaldab ta tõepäraseid ülevaateid ja uuringuid maaelu ning põllumajanduse kõigist sfääridest. Suurem osa agraarstatistikast koondus Statistika Keskvalitsusse, kuid olulisi andmeid leiab ka ministeeriumide fondidest, ühiskondlike organisatsioonide, plaaniorganite, pankade ja muudest fondidest.
Pikka aega statistilisi andmeid ENSV kohta ei avaldatud. Ka kogu agraarstatistikat nägi ainult kõrgem juhtkond. Esimesed väheldase mahuga statistikakogumikud ilmusid alles kuuekümnendate aastate keskel. Siiski võis huviline inimene saada Eesti põllumajanduse kohta andmeid juba viiekümnendate teisel poolel, kuid seda üleliidulistest kogumikest. Eesti väljaannetes jäigi nii, et andmeid avaldati ainult 1945. ja 1950. aasta kohta, mitte aga vahepealsete aastate kohta.
Eesti vaadeldavate aastate agraarajalugu on puudutanud paljud autorid, kuid põhjalikumad uuringud pärinevad kolmelt kandidaaditöö kirjutanud mehelt. Evald Laasi kaitses oma dissertatsiooni 1966., Ants Ruusmann 1968. ja Ervin Kivimaa 1970. aastal. Sel ajal polnud enamik materjale veel riigiarhiivi jõudnud, dissertandid said vajalikud andmed statistikavalitsuse, ministeeriumide, riigipanga ja muude asutuste arhiividest. See oli tülikas kogumistöö. Kolm dissertanti olid oma allikakriitilistes analüüsides võrdlemisi üksmeelsed, väiksemaid hinnangute lahknevusi esines vaid Laasi ja Ruusmanni vahel.
Trükitud allikad
Tänaseks on kõik allikmaterjalid juba ammu riiklikes ja maakondade arhiivides. Osa neist on trükitudki. Allikatrükiste hulka kuuluvad ka kõnedekogumikud ja nõupidamiste avaldatud materjalid.
Aastad 1945–1950. 1945. aastal peeti Tallinnas Eesti NSV talurahva esimene ja 1947. aastal teine kongress. Mõlema materjalid kohe ka avaldati. Uurijaile pakuvad nad vähe, kuna ettekanded, kõned ja otsused olid väga paraadlik-propagandistliku iseloomuga. Eesti NSV kolhoosnike esimene kongress toimus Tallinnas 1948. aasta novembris ja esimene naiskolhoosnike konverents 1950. aastal. Nendegi tulemused avaldati.
Tolleaegne EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm üllitas oma aastail 1945–1949 peetud kõned kolmes raamatus, kus igaühes on üle 400 lehekülje. Kõik ülalloetletud raamatud võivad tõsisemat huvi pakkuda vaid propagandauurijaile. Karotamme kõnedest võib aga siiski välja lugeda ka tema isiklikud ideed ja kavad Eesti põllumajanduse arendamiseks nõukogude okupatsiooni tingimustes.
Eesti põllumajandusteaduse tasemest, probleemidest ja arengust annavad hea ülevaate kaks materjalikogumikku, mis kajastasid 1947. aastal Tartus toimunud ENSV Teaduste Akadeemia teadussessiooni põllumajanduse küsimustes ning 1949. aastal Tallinnas läbi viidud vabariiklikku nõupidamist loomakasvatuse küsimustes. Neiski on palju propagandat, kuid põllumajandusteadus siiski prevaleerib.
Vaadeldava perioodi üheks tähtsamaks allikapublikatsiooniks tuleb pidada Nikolai Buzulukovi pikemat artiklit, mis ilmus 1950. aastal. Buzulukov oli Venemaalt tulnud ja Eestis kõrgele kohale pandud mees, kes pani endale doktoritööd tegema Eesti parimad põllumajandusökonoomika spetsialistid eesotsas Endel Vindiga. Kaheköiteline mammuttöö kaitsti 1950. aastal. See sisaldab sadade lehekülgede kaupa marksistlik-leninlikku agraarteoreetilist vahtu (ilmselt autori enda kirjutatud). Ent töös on ka väärtusi.
Autor suunas oma abimehed kolme valda (Peningisse, Olustverre, Saardesse), kus need uurisid majapidamisraamatuid ja talusid endid. Nii valmis põhjalik valikuurimus, mis andis sotsiaalsete gruppide lõikes ülevaate talude majandustulemustest 1947. aastal ja ka hiljem. Kuigi uurimus jääb kaugele eestiaegse Raamatupidamistalituse uuringuist, on see ometi ainuke allikas, mis ütleb midagi olulist talude kogu- ja kaubatoodangu kohta, naturaal- ja rahatulude kohta, suhte kohta maksudega.
Uurija jaoks omab teatavat allikalist ja pedagoogilist väärtust ka 1949. aastal ilmunud kolhoosiaktivisti käsiraamat, kus on väga mitmesugust materjali.
1970-ndad aastad. 1978. aastal ilmus dokumentide ja materjalide kogumik "Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine". 664-leheküljelises raamatus on 298 suuremat ja väiksemat dokumenti. Peatoimetajaks oli küll tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist, kuid koostajana tegi tegeliku töö Evald Laasi.
Kogumikus on üle 100 mitmesuguse tabeli, mis sisaldasid varem avaldamata andmeid. Dokumentideks on mitmesugused ülevaated, aruanded, kokkuvõtted, ettekanded, selgitused, kaebused, avaldused (eriti kolhoosidesse astumise avaldused) jne. On ka tähtsamaid seadusi, palju määrusi, juhendeid, instruktsioone. Dokumendid pärinevad EK(b)P Keskkomitee, maakonnakomiteede ja vallakomiteede fondidest (EKPA-st), ENSV Ministrite Nõukogu ja põllumajandusministeeriumi ning ENSV Põllumajandusliku Ühistegevuse Keskliidu Fondidest (ENSV ORKA-st, praeguse nimega ERA-st) ning Tartu linna ja seitsme rajooni (nüüdse maakonna) arhiividest. Veel on andmeid Statistika Keskvalitsuse tolleaegsest jooksvast arhiivist ning perioodikast.
Kogumik algab ülevaatega Saksa okupatsiooni ajal Eesti põllumajandusele tekitatud kahjudest. Selles dokumendis on liialdusi. Kogumiku esimene osa kannab pealkirja "Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimise ettevalmistav ajajärk (1944–1947)". On rohkesti andmeid nõukoguliku maareformi taastamisest, kohalike partei- ja nõukogude organite tegevusest, metsavendlusest, sotsialistlikust võistlusest, šeflusest, ühistute tegevusest, traktorijaamadest, hobulaenutuspunktidest, maksudest, taludele määratud põllumajandussaaduste sundnormidest jne.
Kogumiku teise osa pealkirjaks on "Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimise elluviimine". Siin esitatakse palju ülevaateid ja õiendeid esimeste kolhooside loomisest, nende majandustulemustest. On põhjalik kollektiviseerimisstatistika majandite ja perede lõikes, ülevaated kolhoosimajandusest 1949. ja 1950. aastal. Mõningais dokumentides kajastub kaudselt ka maarahva vastuseis kolhooside loomisele. Metsavendlusest räägitakse vähe. Küüditamisest on juttu ainult ühes dokumendis ja sedagi ühe valla ulatuses. Tollane aeg rohkem ei võimaldanud.
Arvuline andmestik ja ka muu faktoloogia on esitatud dokumentides enamasti tõepärane. Juurdekirjutusi on sotsialistliku võistluse, šefluse, propagandaürituste, operatiivandmete ja muu säärase osas. Samuti on hinnangud, iseloomustused ja selgitused mitte objektiivsed, vaid "parteilised" ja "nõukogulikud".
70-ndail aastail ilmusid ka esimesed kolm köidet "Artiklite ja retsensioonide kroonikat", mis andsid bibliograafilised andmed kõigi aasta jooksul Eesti NSV ajakirjanduses ilmunud artiklite kohta. Järgmised kolm köidet ilmusid alles 1988., 1990. ja 1992. aastal.
Allikapublikatsioonid taasiseseisvunud Eestis. Et E. Laasi sai maarahva vastupanu nõukogude võimule ning eriti kollektiviseerimisele ülalkirjeldatud kogumikus kajastada suhteliselt vähe ja kaudselt, andis ta pärast Eesti taasiseseisvumist välja uue kogumiku, mille 147 dokumenti valgustavad just ajajärgu seda külge. Enamik neist pärinevad EKPA-st, mõned rajooniarhiividest. Kuigi dokumentide keelepruuk on "parteilis-nõukogulik", annavad nad selge ülevaate vastupanu ulatusest ja ägedusest, ohvriterohkusest. Selliseid dokumente publitseerisid V. Boikov ja A. Ruusmann ka ajakirjas "Akadeemia".
Eriline tähtsus nüüdis-Eesti ajalooalastes allikapublikatsioonides on punavõimude poolt represseeritud inimeste nimekirjadel. Neid hakkas ajalehtedes ja ajakirjades ilmuma juba 80-ndate aastate lõpul. Koostajaiks kodu-uurijad või represseeritud ise. Nimed saadi küsitluse teel või juhuslikest allikaist. Nimekirjad olid puudulikud, vahel ka vigaderohked. Selline isetegevus asendus varsti tõsisema uurimistööga. 1989. aastal asutati Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit (EÕRL) "Memento". Organisatsiooni ülesandeks sai oma liikmete huvide kaitse omandi tagastamise, pensionide ja muudes küsimustes. Samal aastal loodi Leo Talve juhtimisel "Memento" teabe- ja ajalootoimkond, mis võttis oma pädevusse nimekirjade väljaselgitamise, täpsustamise ja muud ajaloo küsimused. Toimkond sai siseministeeriumilt küüditatute nimekirjad, toimkonna liikmed pääsesid ligi kõigile arreteeritute ja küüditatute toimikutele, mis koondati riigiarhiivi. Nii algas tõsiteaduslik uurimistöö ja publitseerimine. Küüditatute nimekirjad sai ka Tartu Ülikooli ajalooteaduskond.
Esimesena publitseeris "Memento" teabe- ja ajalootoimkond (aastail 1991–1993) 1949. aasta märtsis küüditatute nimekirjad 12 maakonna lõikes kohalikes lehtedes. 1990. aastal reorganiseerus teabe- ja ajalootoimkond Eesti Represseeritute Registri Bürooks (ERRB). Algas suur ja pikaajaline punavõimude poolt arreteeritud Eesti kodanike nimekirjade koostamine.
Tänaseks on ilmunud kaks paksu köidet arreteeritute nimede ja lühiandmetega arreteerimisaja, süüdistuse, mõistetud aastate ning vabanemisaja või surmadaatumi kohta. Hinnangute järgi on sellega pisut enam kui poole arreteeritute andmed avaldatud. Töö jätkub. ERRB kavatseb avaldada ka kõigi küüditatute lühiandmed.
Viimatimainitud töös on edu olnud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnal. "Kleio" erinumbris (1992) üllitati 1949.aasta märtsiküüditatute isikuandmed Tallinna, Nõmme ja Harjumaa osas, 1998. aastal raamat samade andmetega Tartu linna ja maakonna lõikes. Väliseestlase Vello Salo raamat andmetega 1941. aasta küüditamisest on vigaderohke. Ka Hilda Sabbo väga mahukas repressioone kajastavas dokumentide kogumikus on vigu.
Kohalikest uurijaist on repressioonide-temaatikaga kõige enam tegelenud Enno Piir Viljandimaal. Kogunud peamiselt küsitluse teel andmeid represseerituilt endilt või nende sugulastelt, on ta need avaldanud mitme Viljandimaa kihelkonna lõikes.
Maarahva üldarvu ning selle jagunemise kohta soo, vanuse ning tööharude järgi (aastate 1947–1993 lõikes) avaldas koondandmed Lembit Tepp. On huvitav märkida et kogu okupatsiooniperioodi vältel hoiti maarahva arvu ja jaotumust aastaist 1945–1949 ranges saladuses. Sama L. Tepp, töötades Statistika Keskvalitsuse ülema asetäitjana, keelustas siinkirjutaja kahe artikli avaldamise, kus neid andmeid oli kasutatud.
Allikad arhiivides
Maareformi allikmaterjalid. 17. septembril 1944 tuli Võrus kokku Eesti NSV Ülemnõukogu. See oli esimene istung Eesti pinnal pärast kolmeaastast vaheaega. Võeti vastu seadus "Saksa okupantide poolt äravõetud maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele". Niiviisi hakati taastama 1940. aasta maareformi, mille saksa okupatsioonivõimud olid tühistanud. Enamik maareformialaseid seadusi ja määrusi avaldati trükis, sealhulgas määrused, mis nägid ette karme sanktsioone saksa okupantide käsilasteks kuulutatud talupidajate ja metsavendade abistajate suhtes.
Põllumajandusministeeriumi fondist (R-6, nim. 2) ja EKP Keskkomitee fondist (f. 1, nim. 37a) leiab uurija maareformi üleriigilised statistilised andmed. Andmed maakondade ja valdade lõikes asuvad enamjaolt maakondlikes arhiivides. Osale maareformiga maad saanud uusmaasaajaile anti ka riiklikke laene. Need andmed leiab NSV Liidu Põllumajanduspanga Eesti Vabariikliku Kontori Fondist (R-1020, nim. 3). Eesti NSV Ministrite Nõukogu fondis (R-1) on maareformialaseid materjale suhteliselt vähe.
Maareformialane statistika näib olevat suhteliselt usaldusväärne. Seniste uurijate analüüsid pole tõsiseid puudusi või lünki avastanud. Väga ettevaatlikult tuleb aga suhtuda valdadest kõrgematele organitele saadetud ettekannetesse, kus räägitakse rahva meeleoludest ja suhtumistest reformiperioodil. Neis on poolehoidu nõukogude võimule kõvasti üle hinnatud, kriitilist hoiakut aga varjatud. Tuleb kahetsusega nentida, et kõik senised nõukogude maareformi uuringud pärinevad okupatsiooniajast, mil objektiivne käsitlus polnud võimalik ja paljud tõsiolusid kajastavad allikad jäeti kõrvale.
Majapidamisraamatud. Totaalriikide okupatsioonivõimudele oli omane püüd võtta eramajandus oma range kontrolli alla. Sel eesmärgil seati sisse mitmesuguseid uusi kontrolldokumente. Saksa okupantide poolt rakendati 1942. aasta kevadel kõigis taludes erilised põhiraamatud, millega talude kogu tootmine läks võimude üksikasjaliku kontrolli alla. Raamatuisse märgiti maa suurus kõlvikute lõikes, külvipinnad kõigi kultuuride lõikes, kõik loomad ja okupatsioonivõimude poolt taludele peale pandud normikohustused.
Nõukogude okupatsioonirežiim läks sama teed. 1945. aasta kevadel loodi Eestis külanoukogud – igas vallas 2–4 (olenevalt valla suurusest). Kokku sai neid 637. Need olid väikesed haldusüksused – pooltes elanikke alla 1000, ülejäänuist enamik 1000–1500 elanikuga, üksikuis ka üle 1500 elaniku. Külanoukogus oli ainult kaks madalapalgalist töötajat – esimees (palk 150–200 rbl) ja sekretär (palk 125–150 rbl).
Eesti NSV Rahvakomissaride Noukogu määrusega 4. detsembrist 1945 seati koigis külanoukogudes alates 1. jaanuarist 1946 sisse majapidamisraamatud, mille korrashoiu eest vastutasid sekretärid. Need raamatud holmasid nii talusid kui tööliste ja teenistujate majandeid. Isikud, kel majandit ei olnud, kanti erilistesse nimekirjadesse.
Majapidamisraamatuisse kanti koik elanikud, fikseerides sünniaja ja -koha, sünnid, surmad, lahkumised ja saabumised, äraoleku pohjused, sugulussuhte perekonnapeaga, hariduse ja oppimise, töökohad ning muud demograafilised andmed.
Majapidamisraamatuis fikseeriti talude ja majandite maa üldsuurus, pollu-, heina- ja karjamaad, metsa- ja muud maad. Igal suvel toimus külvipindade loendus (ametnike ja aktivistide poolt) ning tulemused kanti raamatuisse, koondandmed läksid aga valda. Loomade loendusi korraldati isegi kaks korda aastas (jaanuari algul ja suvel) ning tulemused läksid jällegi nii raamatuisse kui valdadesse. Majapidamisraamatuis on andmed elu- ja majapidamishoonete kohta, koigi pollumajandusmasinate ja inventari kohta, vankrite-regede kohta.
Kokkuvottes voib öelda, et majapidamisraamatud on unikaalne allikmaterjal, mis voimaldab pohjalikke demograafilisi ja pollumajandusuuringuid vaadeldavaist aastaist. Seni on ainult E. Laasi kasutanud neid voimalusi püüdes määratleda eesti maarahva sotsiaalset seisundit kolhoosieelseil aastail.
Majapidamisraamatuis esitatud andmete tõepärasuse kohta peab mainima, et külvipindade ja loomade osas võib olla väikesi vajakajäämisi. Iga-aastased kontrollkäigud näitasid, et loendustel mõned talunikud varjasid loomi või esitasid nende kohta ebatäpseid andmeid. Kontrollimistega 1947. aasta suvel selgus, et loendamata oli jäänud 3% lehmadest, 11% vasikatest, 7% sigadest, 10% lammastest, 1% tööhobustest ja 7% varssadest. Näeme, et väiksemaid loomi varjati enam kui suuri. Tööhobuseid ja lehmi oli raskem varjata, kuna nad olid kõigile teada. Esines aga juhtumeid, kus äsja lüpsma tulnud lehmi loendati paaritatud mullikate rubriiki, mullikaid vasikaiks jne. Tavalisest suurem oli kodulindude varjamise protsent.
Kuna kontrollkäikudel kontrolliti üle 10–13% majandeist, siis on nende alusel parandatud ainult kokkuvõtlikke andmeid. Majapidamisraamatuid sel alusel parandada ei saanud. See aga ei vähenda nende allikalist väärtust kuigivõrd. Praegu, arvutite ajastul saaks sõjajärgsete aastate talumajandust väga edukalt uurida.
Igal aastal tegid külanõukogud enamikust majapidamisraamatute andmeist kokkuvõtted, mis esitati valdadele. Vallakokkuvõtted läksid maakondadesse ja maakonnakokkuvõtted Statistika Keskvalitsusse, kus koostati üleriigilised kokkuvõtted koos analüütiliste seletuskirjadega. Nii said EK(b)P Keskkomitee, Ministrite Nõukogu ja Plaanikomitee selge pildi olukorrast Eesti talumajanduses.
Toodangustatistika. Loomade loenduste andmeile tuginedes arvestas Statistika Keskvalitsus välja kogutoodangud. Talude ja tööliste ning teenistujate majandite toodang arvestati põhimõtteliselt samal viisil, nagu seda tehti sõjaeelses Eestis. Lihatoodangu arvutamisel oli aluseks loomade arvu liikumine ja keskmine tapakaal, piimatoodangu arvutamisel toetuti kontrollkarjade statistikale. Keerulisem oli lugu maaviljeluse saakide arvestamisel. Esimeses Eesti vabariigis tegutses nn. korrespondentide süsteem. Igas kihelkonnas oli ärksamaid talupoegi, kes värvati korrespondentideks. Nemad kogusid oma ümbruskonna taludest andmeid põllukultuuride külvipinna, külviaegade, oraste seisukorra ja muu kohta. Sügiseti aga hindasid nad hektarisaakide suuruse. Korrespondentidelt saadud andmete alusel arvestas Statistika Keskbüroo nii üleriigilised kui maakondlikud ja kihelkondlikud külvipinnad, hektarisaagid ja kogusaagid.
Sõjajärgseil aastail korrespondentide süsteemi ei taastatud. Statistika Keskvalitsus nõutas andmeid valdadelt ja maakondadelt ning määras kuidagiviisi 1945. ja 1946. aasta saagid. 1947. aastal asutati aga üle terve Nõukogude Liidu erilised saagimääramise inspektuurid, mis töötasid 1954. aastani. Eestis loodi kaks inspektuuri (Tallinnas ja Tartus) ning nende etteotsa pandi Venemaalt tulnud mehed. Eeskirjade kohaselt pidid nad saaki hindama kõrrel ja juurel (kartulil ja juurviljal), see tähendab ilma koristus- ja peksukadudeta. Moskva kahtlustas, et "vennasliiduvabariikide" kolhoosides ning Baltikumi taludes hinnatakse saake liiga madalalt ja kadude sildi all toimetatakse osa saaki kõrvale. Samal ajal algas kampaania, et kadusid ei tohigi üldse olla.
Tagajärjeks oli see, et saake hakati kõvasti üle hindama. Seda teed läksid ka Eesti inspektuurid, näidates kohati lausa fantastilisi saake. Hiljem on Statistika Keskvalitsus neid põhjalikult korrigeerinud. Siinkirjutajale tunduvad korrigeeritud saagid üsnagi usaldusväärseina. Kadunud E. Laasi oli aga veendunud, et on vähe korrigeeritud, et sõjajärgsed saagid olid üldse väga madalad.
Kohaliku elu juhtimine. Totalitaarriikides on kohaliku elu juhtimine hoopis teistsugune, kui demokraatlikes maades. Seda hakkas Eesti maarahvas tunda saama alates 1940. aastast. Vallavalitsuste vahetamine valdade täitevkomiteedega polnud lihtne sildivahetus. Täitevkomitee võim oli palju suurem ja laiem. Vallavalitsus võis talunikule käske ja korraldusi jagada vähesel määral. Täitevkomiteed ja partorgid pidid oma kontrolli ja juhtimise all hoidma taluelu kõik sfäärid. Selleks pidid nad värbama palju kaasaaitajaid ehk aktiviste, nagu siis nimetati. Juba 1945. aasta lõpul oli neid kokku umbes 30 000, hiljem see arv suurenes. Kuid kaugeltki kõik neist polnud veendunud nõukogulased. Osa aktiviste küüditati 1949. aasta märtsis isegi Siberisse.
Vallavõimud jagasid talunikele põllumajandussaaduste normikohustused, metsa- ja teetöö kohustused ning jälgisid nende täitmist, taludele koostati külvi- ja koristusplaane, loomade paaritusplaane (mis palju nalja tekitasid) ja igasuguseid muid plaane. Talupoegi sunniti osalema igasugustes nõukogulikes üritustes jne.
Arhiivimaterjale sellest kõigest on palju. ERA filiaalis asuvad igal tasemel parteiorganisatsioonide fondid, kohalikes arhiivides maakondade ja valdade täitevkomiteede fondid ning külanõukogude fondid. Selle allikmaterjali usaldusväärsus on aga märksa madalam, kui majandusallikail. Parteikoosolekute protokollid on täis õõnsaid loosungeid, hinnangud inimeste kohta võivad olla väga tõekauged nii positiivses kui negatiivses mõttes, operatiivaruandluses on massiliselt juurdekirjutusi ja ülespuhumisi. Need allikad nõuavad suurt kriitilist analüüsi ja hindamist.
Kohustustestatistika. Hitleri ja Stalini riigid ladusid Eesti talurahvale kaela palju raskeid kohustusi. Põllumajandussaaduste riigile andmise kohustused kuulutati 1941. aasta algupoolel küll välja, kuid enne sõja Eestisse jõudmist jõuti väga vähe kokku võtta. Saksa võimud nõudsid kohe suuri toiduainekoguseid ja kahandasid sellega oma populaarsust. 1942. aasta kevadel muudeti suurte toiduaineandamite nõudmine süsteemiks.
1944. aasta suvel ja sügisel langes talurahvale esimese kohustusena kaela Nõukogude sõjaväe edasiküütimine oma hobuste ja vankritega, samuti õhkulastud sildade taastamine ning teede parandamine. Kohe tulid ka toiduainetenormid, mis polnud aga suured, sest sakslased olid oma normidest osa juba kokku võtnud. 1944. aastal andis eesti talupoeg toitu kahele suurriigile.
Järgmisel aastal viidi asi süsteemi, mida edaspidi vähe muudeti. Sümboolse tasu eest tuli taludel anda vilja, kartulit, heina, piima, liha, mune, villa. Suuremad talud pidid ära andma üsna suured kogused. Talveks pandi taludele kaela metsatöökohustused, mille eest maksti samuti vaid sümboolselt. Suveti värvati osa talunikke tasuta teetöödele.
Müüginormide määramist ja sissenõudmist ei usaldatud kohalikele okupatsioonivõimudele. Eestis loodi NSV Liidu Varumisministeeriumi Voliniku ametkond, mis sellega tegeles. Normide täitmise tagamist peeti kohalike parteiorganisatsioonide ja täitevkomiteede tähtsaimaks ülesandeks. Eriti võimsalt arendati viljavarumiskampaaniat, mil maale saadeti sadu volinikke, organiseeriti punavoore, ähvardati tõrkujaid jne.
Enamik varumisstatistikat asub Voliniku fondis (R-1990). Nagu vene ametkonnale omane, on materjalides palju segadust, tabelid on sageli dateerimata. Tõepäraste andmete väljapeilimine nõuab palju tööd. Parteiorganite ja täitevkomiteede fondides leidub rohkesti materjale varumiskampaaniate kohta, kuid neidki tuleb allikakriitiliselt hoolsalt analüüsida. Vähe tõtt on varumiskampaaniaid kajastavais ajaleheartikleis.
Andmed maksude kohta. Maksudega talurahvast kohe pärast sõda eriti ei koormatud. Tõsiseks läks asi alles 1947. aastal, mil põllumajandusmaks kasvas kahekordseks. Samal aastal hakati jõukamaid talunikke ja külaettevõtjaid kulakuks kuulutama ning neid tunduvalt kõrgemalt maksustama teiste talupoegadega võrreldes. Eriti järsult tõusis põllumajandusmaks 1948. aastal, võttes tavaliste talude rahasissetulekuist umbes kolmandiku. Kulakukskuulutatute maksud aga tõusid kõrgemale nende sissetulekuist. Maksupressiga püüti talupoegi kolhoosidesse suruda ning kulakuid laostada.
Maksustatistika kajastub hästi rahandusministeeriumi fondis (R-4). Rahandusministeeriumi ja alamate rahandusorganite töökultuur oli sel ajal tunduvalt parem, kui paljudes teistes riigiasutustes. Maksustatistika usaldusväärsuses kahelda ei tule.
Andmed kulakuks kuulutamise kohta, samuti vaidlused selle üle, on üsna laiali paljudes fondides. Kõige enam on neid parteikomiteede ja täitevkomiteede fondides. Toimikuiks koondatuina leidub neid ka Ministrite Nõukogu fondis. Ettepanekutes ja otsustes kulakuteks kuulutamise kohta on palju vigu ja võltsinguid, eriti 1948. aasta lõpust ja 1949. aasta alguskuudest. Kulakumaterjalid vajavad alati tõsist allikakriitilist analüüsi, neid ei saa kasutada umbropsu.
Ühistegevust kajastavad allikmaterjalid. Sõjajärgseil aastail oli põllumajanduslikul ühistegevusel eriline roll, kuna tolleaegne parteijuht Nikolai Karotamm püüdis ühistute jõulise arendamisega kollektiviseerimist edendada. Ühistute liikmeiks oli lõpuks enamik talurahvast, ühistuile anti üle enamik erasektorist võõrandatud traktoreist ja muust varast. Paljud ühistud kujunesid võimsaiks majandusorganisatsioonideks, kes tegelesid mitmel alal. Põllumajandusühistute Keskliit (PÜK) ehitas Tallinna uhke maja.
PÜK-I fond (R-711) on hästi korrastatud, tal on väga head nimistud. Materjalid on enamasti tõepärased, ühistute tegevust kõigekülgselt kajastavad. Olulisi ühistegevust kajastavaid andmeid leidub ka Statistika Keskvalitsuse fondis (R-10).
Põllumajanduse riigisektorit kajastavad materjalid. Aastail 1945–1948 oli Eestis 24 riiklikku masina-traktorijaama (MTJ) ning kuni 1947. aastani ka üle 200 hobulaenutuspunkti. 1945. a. loodi 70 sovhoosi ja järgmisel aastal veel 21. MTJ-de arv kasvas 1949. a. 39-ni ja 1950. a. 62-ni.
MTJ-de ja sovhooside aastaaruanded on väga põhjalikud ja asuvad Statistika Keskvalitsuse fondis. Aruannete tõepärasus peaks olema üsna suur. Ainult töömahtude osas võib olla mõningaid juurdekirjutusi. Andmestik hobulaenutuspunktide kohta on üldiselt puudulik. Punktidest õiget nahka ei saanudki. Talviti vaevlesid hobused söödapuuduses, oli palju korralagedust ja kuritarvitusi.
Kollektiviseerimist kajastavad andmed. Need asuvad suurelt jaolt parteiorganite ja täitevkomiteede fondides (protokolliraamatud, ettekanded, aruanded, koosolekute protokollid jne.). 1949. aasta suvel viidi läbi kolhooside loendus, millega fikseeriti suur hulk täpseid andmeid. Palju teavet sisaldavad tekkinud kolhooside asutamisdokumendid (asutamiskoosolekud, varade ühistamisaktid, ametisse määramised jne.).
Nende materjalide faktoloogiline külg on suhteliselt usaldusväärne. Maarahva meeleolu kajastatakse aga moonutatult, ülespuhutult. Ei ilmne paaniline hirmutunne, mille tekitas 1949. aasta märtsiküüditamine ega rusutus ja alistuvus seoses maksupressiga. Kolhoosivastaste meeleolude ilminguid aegajalt siiski fikseeritakse, kuulutades need kulaklikuks õõnestustööks.
Tuleb möönda, et kollektiviseerimist kajastav allikmaterjal vajab allikakriitilist töötlemist ja hindamist, enne kui seda kasutada. Suure töö kollektiviseerimismaterjalide süsteemipanekul tegid Alfred ja Vaike Kasepalu, koostades laialipillatud materjalidest kolhooside registri, kus kirjas kõigi kolhooside nimed ja asutamistähtajad, nende liitumised, muutumised sovhoosideks jne.
Allikmaterjalid kolhooside arengu kohta aastail 1948–1950. Siin on tähtsamateks dokumentideks kolhooside aastaaruanded, üldkoosolekute ja juhatuse koosolekute protokollid, aruanded, ettekanded ja seletuskirjad kõrgematele organitele, finantsdokumendid jne. Suurem osa materjalidest asub maakonnaarhiivides, koondandmed keskarhiivides, eriti Statistika Keskvalitsuse fondis.
Ülalkirjeldatud allikad on suhteliselt usaldusväärsed, kuid tuleb arvestada võimalikke juurdekirjutusi ja ka sahkerduslikke mahakandmisi. Vähem usaldusväärsed on noorte kolhooside partei- ja komsomoliorganisatsioonide materjalid, sotsialistlikku võistlust kajastav materjal ja muud ideoloogiast tugevalt mõjustatud dokumendid.
Kaebused. Vaadeldaval ajajärgul esitati mitmesugustele partei- ja võimuorganitele palju erisuguseid kaebusi. Maakondade parteikomiteedes täideti nendega igal aastal paksud toimikud. Enamikes kaebustes kajastub nõukogude võimu lammutav ja inimesi ahistav tegevus. Paljud arvavad naiivselt, et mitte nõukogude võim, vaid kohalikud võimumehed teevad neile liiga ning otsivad kaebusi esitades õigust.
Teise kaebuste liigi moodustavad pealekaebamised. Punavõimudega kaasajooksikud süüdistavad oma naabreid, tuues neile kaela repressioonid. Kohati leidub ka väga kummalisi kaebusi, sealhulgas juhus, kus kaebaja süüdistab võimuorganeid, et need tema leiutatud perpetuum mobilet ei tunnusta ega rakenda.
Kaebuste uurimiseni pole meie ajaloolased veel jõudnud. Materjal on põnev, kuid raske, tõe ja vale piirid selles väga ähmased.
NÕUKOGUDE AJA UURIMISEST VENEMAAL: UUEMAID ARHIIVITEATMIKKE JA ALLIKAÕPETUSLIKKE KÄSIRAAMATUID
Tõnu Tannberg
1. Sissejuhatuseks
Eesti kuulumine pikka aega Vene impeeriumi ja hiljem Nõukogude Liidu koosseisu on paljuski ära määranud meie ajaloo allikalise baasi laialipaisatuse. Tervikuna võttes asuvad Eesti ajaloo põhiallikad küll Eesti arhiivides, kuid enamike olulisemate teemade uurimisel ei saa mööda minna ka Venemaa arhiivides asuvatest arhiiviallikatest. See tõdemus kehtib lisaks tsaariaja allikatele suurel määral ka Eesti Vabariigi ajaloo puhul sõdadevahelisel perioodil ning eriti Eesti NSV ajastut silmas pidades. Tundub, et ka tulevikus, taasiseseisvunud Eesti ajaloo uurimisel, etendavad olulist osa Venemaa arhiivide materjalid.
Viimastel aastatel Eestis ilmunud Nõukogude ajastut käsitlevates ajaloouurimustes on Venemaa arhiivides asuvaid allikmaterjale suhteliselt vähe kasutatud. See ei ole öeldud etteheiteks, kuna sealsete allikate kasutamine on objektiivsetel põhjustel (teaduskomandeeringute rahastamine, materjalide salastatus jms.) takistatud. Sellegipoolest võiks seal asuvatele materjalidele rohkem tähelepanu pöörata, arvestades asjaolu, et kõigest hoolimata on juurdepääs Nõukogude aja dokumentidele Moskva arhiivides muutunud siiski vabamaks.
Samal ajal on aga Venemaa arhiivisüsteem viimasel kümnendil läbi teinud põhjaliku teisenemise ja uuenemise. Seetõttu ongi käesolevas referaadis antud põgus ülevaade Venemaa arhiivinduses toimunud muudatustest ning pealispindselt tutvustatud eelkõige neid arhiive, mis võiksid Eesti NSV ajaloo uurimisel enim huvi pakkuda. Sealjuures on aluseks võetud 1990-ndatel aastatel Venemaal ilmunud arhiiviteatmikud.
Teiselt poolt tuleb osundada ka sellele, et Venemaa eri arhiivides tallel olevad ja järjest rohkem teaduskäibesse toodavad allikmaterjalid vajavad kaasaja tasemele vastavat allikaõpetuslikku lähenemist. Sel põhjusel on lähemalt tutvustatud ka viimastel aastatel Venemaal ilmunud uuemaid allikaõpetuslikke käsiraamatuid, mis võiksid tuge anda Eesti NSV perioodi uurimisel.
2. Arhiiviteatmikud – esmased teejuhid allikate juurde
Olulist tuge pakuvad uurijatele viimastel aastatel Venemaal ilmunud eri arhiive tutvustavad arhiivijuhid ja teatmikud. Kõige ülevaatlikum teatmik Venemaa arhiivinduslikest suundumustest, konkreetsetest arhiividest (Moskva, Peterburi) ja raamatukogudest ilmus 1997. aastal nii vene kui ka inglise keeles. Suured teened selle teatmiku väljaandmisel olid P. Crimstedil, kes juba Nõukogude ajal üllitas sellelaadseid teatmeteoseid. Crimsted on ka Venemaa arhiivindust tervikuna puudutava käsiraamatu autor. Lisaks konkreetsetele allikmaterjalide ülevaadetele sisaldab viidatud teatmik Venemaa arhiivindust puudutava kirjanduse bibliograafia ja ülevaate viimastel aastatel arhiivisüsteemi reguleerivatest seadusandlikest aktidest. Teatmikus on hinnatud ka erinevate arhiivide uurijasõbralikkust (st. kasutamisvõimalusi) ning materjalide salastatuse astet. Siinkohal aga tuleb mõistagi tähele panna, et tegemist on 3-4 aasta taguste andmetega, mis ei pruugi tänasel päeval enam tegelikule olukorrale vastata.
Arhiivijuhtidelaadsed teatmeteosed on mitmes plaanis väärtuslikud. Ühest küljest aitavad nad "kodutööd" teha lastes muuta teaduskomandeeringuid Venemaa arhiividesse oluliselt efektiivsemaks: nii jääb kohale jõudes ära esmane fondidega tutvumine ning võib hoopis kiiremini jõuda peamise sihini – materjalide tellimiseni ja nendega töötamiseni. Teisest küljest sisaldavad osundatud teatmikud ka küllaltki väärtuslikku teavet riigiasutuste täpsete nimetuste, struktuurimuutuste jms. valdkondade kohta, aidates uurijal orienteeruda erinevate institutsioonide küllalt sagedastes struktuurimuutustes. Nõukogude aja dokumentide puhul on uuemate teatmike roll eriti oluline, kuna nad kirjeldavad paljudel juhtudel esimest korda seni salastatud ja uurijatele kättesaamatuid materjale.
2.1. Poolel teel: endiste parteiarhiivide "lahtisalastamine"
Nõukogude ühiskonna poliitilise elu keskmeks oli kommunistlik partei. Samas olid aga just partei dokumendid viimase ajani (ja on paljuski ka siiani) uurijatele kättesaamatud. Neid talletati parteiarhiivides (kesk- ja kohalikud parteiarhiivid), mis ei kuulunud ühtsesse riiklikku arhiivisüsteemi. Parteiarhiividesse enamikul ajaloolastel Nõukogude ajal asja ei olnud. Parteiarhiivide selline privilegeeritud seisund muutus Venemaal alles pärast 1991. aasta augustis toimunud riigipöördekatset.
Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi B. Jeltsini ukaasiga 24. augustist 1991. aastast allutati parteiarhiivide võrk riikliku arhiivisüsteemi juhtimisele. Osundatud ukaas lõi juriidilised eeldused juurdepääsuks parteiarhiivides talletatud dokumentidele, mis siiski ei tähendanud igapäevapraktikas, et uurijatel tegelikult oleks olnud võimalik neid materjale kasutada. 1991. aastast alates on juurdepääs parteidokumentidele küll pidevalt avardunud, kuid suured allikmaterjalide massiivid on siiski paraku tänini uurijatele suletud. Võrreldes 1990. aastate alguse ülioptimistliku olukorraga (mil kohati võis tunduda, et paari aastaga muutuvad arhiivid täielikult avatuks) on Venemaa tänane arhiivinduse tegelikkus siiski murettekitav: süsteemi alafinantseerimine ja bürokratiseerimine on kaasa toonud ka mitmete negatiivsete ilmingute (sh. ka materjalide taassalastamise) esilekerkimise, osaliselt taastumise.
Erandiks on muidugi Nõukogude impeeriumi lagunemisel iseseisvunud riikidesse jäänud liiduvabariikide parteiarhiivid – vähemalt Balti riikides ei tohiks nendes arhiivides juurdepääsuga olla erilisi probleeme.
Venemaal asuvatest parteiarhiividest polnud kuni viimase ajani süstematiseeritud ülevaadet, eriti regioonide tasandil mitte. Alles 1998. aastal ilmus teatmik "NLKP endise arhiivifondi dokumentide riiklikud hoidlad", mis annab esimest korda üldistava ja süstematiseeritud ülevaate 1997. aasta alguse seisuga kolmes föderaalses ja 73 regionaalses hoidlates säilitatavatest dokumentidest – kokku ligi 50 miljonist säilikust. Kõigi endiste parteiarhiivide kohta tuuakse teatmikus ära lühike ajalooline ülevaade, dokumentide annotatsioon, aadress ja mõned muud vajalikud andmed.
Kõige olulisemad parteidokumentatsiooni säilitajad olid kindlasti endise NLKP arhiivifondi keskarhiivid, mis nõukogude võimu taandumisel reorganiseeriti föderaalarhiivideks. 1991. aastal loodi tollase NLKP KK Sotsialismi Ajaloo ja Teooria Instituudi Partei Keskarhiivi – tollase kõige tähtsama ja elitaarsema parteidokumentide hoidla – baasil uus arhiiv: Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskus. Tegemist on arhiiviga, mis talletab tegelikult väga eripalgelist allikmaterjali alates Prantsuse revolutsioonist kuni Lenini isiklike dokumentideni ja mitmesuguste kunstiteosteni välja.
Eesti ajaloo seisukohalt pakuvad nimetatud arhiivis kõige enam huvi kindlasti Venemaa poliitilise ajaloo osakonna alla koondatud dokumendid, mis grupeeruvad üldjoontes kolmeks:
vene sotsiaal-demokraatia ja revolutsioonilise liikumise dokumendid,
Lenini arhiiv,
NLKP kõrgemate juhtorganite eripalgeline dokumentatsioon (peamiselt kuni 1952. aastani).
Nimetatud arhiivis on hoiul ka lugematul hulgal liiduvabariikide kommunistlike parteide tegevusega seotud dokumente, mis sageli kohapeal – endistes liiduvabariikides – puuduvad.
1991. aasta augustipöörde järel loodi veel teinegi oluline parteidokumente talletav föderaalarhiiv – Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskus. Arhiiv loodi tollal NLKP KK üldosakonna arhiivi alusel ning eeltoodust tulenevalt talletatakse seal eelkõige kommunistliku partei "igapäevase" tegevusega seotud dokumentatsiooni: kõikvõimalike kongresside, pleenumite stenogramme, protokolle ja otsuseid ning mitmesuguseid partei- ja kaadriarvestuse materjale. Ehk teisisõnu: Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskuse dokumentideta pole võimalik adekvaatselt mõista Nõukogude Liidu sise- ja välispoliitikat, eriti 1952. aastast alates. Varasemaid NLKP tegevust kajastavaid materjale hoitakse valdavalt, nagu eespool osundatud, Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskuses. Paraku on enamik Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskuses talletatud dokumentidest kirjeldamata ning seega ka uurijatele kättesaamatud. Paljuski kehtis see ka Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskuse arhiivimaterjalide kohta.
Mõlema nimetatud arhiivi materjalid on Eesti 20. sajandi ajaloo uurimise seisukohalt äärmiselt olulise tähtsusega. Kuid lisaks nendele väärivad föderaaltasandi arhiividest Eesti ajaloo seisukohalt veel kindlasti äramärkimist 1992. aastal endise ÜLKNÜ Keskarhiivi baasil loodud Noorsoo Organisatsioonide Dokumentide Säilitamise Keskus (Moskvas) ja NLKP Leningradi oblastikomitee Parteiajaloo Instituudi juurde kuuluva Parteiarhiivi baasil moodustatud Peterburi Ajaloolis-poliitiliste Dokumentide Riiklik Keskarhiiv.
Ülalkirjeldatud arhiivide struktuur kehtis 1999. aasta kevadeni, mil Venemaal viidi läbi järjekordne arhiivisüsteemi reorganiseerimine, millega kaasnesid erinevate arhiivide liitmised ja ühes sellega ka nimemuutused. Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskuse ning Noorsoo Organisatsioonide Dokumentide Säilitamise Keskuse ühendamisel loodi uus arhiiv – Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv. Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskus aga nimetati ümber Venemaa Riiklikuks Uusima Ajaloo Arhiiviks.
2.2. Nõukogude ajastu dokumendid teistes föderaalarhiivides
Endiste parteiarhiivide kõrval talletavad nõukogude ajastu dokumente mitmed muud tänase Venemaa föderaaltasandi arhiivid. Parteilise juhtimise kõrval võib Nõukogude võimu tegevusvaldkondadest tinglikult eraldi välja tuua riigivalitsemist, sõjandust, majandust ja kultuuri. Kõigi nende valdkondade arhiividokumendid on suurel määral jaotatud eri föderaalarhiivide vahel.
Nõukogude ajal oli kõige olulisem riigiasutuste arhiivimaterjalide talletaja NSV Liidu Oktoobrirevolutsiooni Riiklik Keskarhiiv (ORKA). 1992. aastal nimetati see arhiiv ümber Vene Föderatsiooni Riiklikuks Arhiiviks. Sellesse arhiivi on koondatud Nõukogude kõrgemate võimuorganite dokumendid alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1991. aastani välja. Nimetatud arhiivis asuvates materjalides kajastub mitmepalgeliselt ka Eesti NSV erinevate riigivõimuorganite tegevus. Kuigi ka selles arhiivis on veel hulgaliselt salastatud arhiivifonde või fondiosi, on siiski tegemist Venemaa tingimustes suhteliselt avatud arhiiviga. Vene Föderatsiooni Riikliku Arhiivi tegevusest võib veel eraldi ära märkida küllaltki aktiivset publitseerimistegevust, mis enamasti leiab piiritagust rahastamist. 1990. aastatel on koostöös Pittsburghi ülikooliga publitseeritud rida eriteatmikke, mis annavad ülevaate arhiivis tallel olevatest materjalidest. Siinkohal on silmas peetud eelkõige Stalini ja tema lähikondlaste "erikaustade" katalooge.
Nõukogude Liidu sõjalist tegevust kajastavad dokumendid on valdavalt hoiul Venemaa Riiklikus Sõjaarhiivis (Moskva) ja Venemaa Riiklikus Sõjamerelaevastiku Arhiivis (Peterburi). Nimetatud arhiivid talletavad üldiselt dokumente kuni 1940. aastani. Nendeski arhiivides säilitatakse Eesti ajaloo seisukohalt äärmiselt olulist dokumentatsiooni, eriti 1939. ja 1940. aasta sündmuste kohta. Kumbki arhiiv ei ole uurijatele suletud, kuid sõjaarhiivis on salastatuse aste kindlasti oluliselt suurem kui sõjamerelaevastiku arhiivis. Peterburi arhiiv on 20. sajandi allikaid silmas pidades kindlasti üks avatumaid ja ligipääsetavamaid arhiive tänasel Venemaal.
Nõukogude ajastu majandusalased arhiiviallikad on koondatud Venemaa Riiklikku Majandusarhiivi, mis 1992. aasta juunini kandis nimetust NSV Liidu Rahvamajanduse Riiklik Keskarhiiv. Kõige olulisem Nõukogude perioodi kirjanduse, muusika, teatri ja teiste kultuurivaldkondade arhiividokumentide säilitaja on Venemaa Riiklik Kirjanduse ja Kunsti Arhiiv.
Omapärane ja samas Eesti ajaloo seisukohalt väärtuslik föderaalarhiiv on Ajaloolis-dokumentaalsete Kollektsioonide Säilitamise Keskus. Tegemist on endise Eriarhiiviga, mis ametlikult loodi 1946. aastal hoidmaks neid dokumente, mis Punaarmee Teise maailmasõja ajal Ida-Euroopast "sõjasaagina" kokku korjas. Hiljem anti sellesse arhiivi hoiule ka nende Nõukogude asutuste arhiivifondid, mis tegelesid välisriikide sõjavangide ja interneeritutega punaimpeeriumi territooriumil. Nõukogude ajal oli tegemist salajase arhiiviga, mille olemasolust teatati ajakirjanduses esimest korda alles 1990. aastal. Paar aastat hiljem sai arhiivi ametlikuks nimeks Ajaloolis-dokumentaalsete Kollektsioonide Säilitamise Keskus, mis 1999. aastal aga liideti omakorda Venemaa Riikliku Sõjaarhiiviga.
Nimetatud arhiivis tallel olevad materjalid jagunevad üldjoontes kaheks suuremaks allikmaterjalide kompleksiks: sõjavangide (ja interneeritute) materjalideks ning nn. trofeedokumentide fondideks. Viimaste hulgas leidub omakorda rikkalikult eelkõige Saksamaa riigiasutuste (kuid ka teiste Euroopa riikide) ametlikke dokumente, Euroopa riikide valitsusväliste organisatsioonide materjale ning kõige lõpuks ka Euroopast kokkutassitud unikaalseid isikuarhiive ja kunstikogusid. Eesti ajaloo uurimisel pakub nimetatud arhiiv tõhusat tuge eelkõige Saksa okupatsiooni perioodi käsitlemisel ning Eestis asunud sõjavangilaagrite teemal.
2.3. "Riik riigis" – ametkondlikud arhiivid
Mitmesugust Eesti-ainelist arhiivimaterjali talletavad Venemaal ka need arhiivid, mis ei ole lülitatud riiklikku arhiivisüsteemi. Tegemist on ametkondlike arhiividega, kuhu tavauurijatel on juurdepääs mitmel viisil raskendatud, paljudel juhtudel aga sisuliselt üldse võimatu.
Kõige salapärasemaks ja aastast aastasse üllatuslikke avastusi pakkuvaks ametkondlikuks arhiiviks Venemaal on kindlasti Vene Föderatsiooni Presidendi Arhiiv, mis moodustati 1991. aasta detsembris. Vormiliselt on tegemist pidevalt täieneva arhiiviga, mis talletab Vene Föderatsiooni presidendi tegevust puudutavaid dokumente. Teisalt on aga Presidendi arhiivis hoiul ka ajaloolised arhiivid. Selles arhiivis on tallel Nõukogude Liidu presidendi M. Gorbatšovi arhiiv, kõigi Kremli tippvõimurite isiklikud arhiivid (sisaldades ka nende sekretariaadi materjale) ja mis eriti tähtis – kõrgemate parteiorganite kõige olulisem dokumentatsioon (sh. ka üle 2000 "erikausta") alates 1919 aastast kuni 1991. aastani.
Arhiivi loomisel võeti vastu otsus, mis sätestas, et arhiivi ajalooline osa (moodustab üle 90% kõigist materjalidest) antakse järk-järgult üle riiklikesse arhiividesse: materjalid kuni 1953. aastani Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskusesse ja hilisemad dokumendid Venemaa Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskusesse. See üleandmisprotsess küll toimub, kuid kulgeb seni siiski aeglaselt ning teaduslikku uurimistööd takistavalt. Presidendi arhiivi juhtkond on kiivalt piiranud juurdepääsu arhiivis asuvatele materjalidele, tegeledes aga ise aktiivselt nende publitseerimisega. 1995. aastast alates ilmub Venemaa ajaloo arhiivimaterjale üllitava ajakirja "Istotšnik" lisana ka eraldi Presidendi arhiivi dokumentide publikatsioon (Staraja ploštšad: Vestnik Arhiva Prezidenta Rossiiskoi Federatsii (Žurnal v žurnale)).
Noukogude Venemaa välispoliitika dokumendid asuvad Vene Föderatsiooni välisministeeriumi haldusalasse kuuluvas Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis. Samas alluvuses tegutseb muuseas ka Vene Impeeriumi Välispoliitika Arhiiv. Kui Vene impeeriumi dokumentatsioon on uurijatele avatud, siis nõukogudeaegsed materjalid Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis on paljuski veel ajaloolastele kättesaamatud. Kuid arhiiv ei ole uurijatele suletud ja ka Eesti uurijad on viimastel aastatel püüdnud võimaluse piires kasutada lahtisalastatud arhiivimaterjale.
Erilises staatuses – ka ametkondlike arhiivide seas – on mõistagi erinevad julgeolekuorganite ja sõjaväe arhiivid. Julgeolekuorganite arhiividest on kindlasti tähtsaim endine Riikliku Julgeolekukomitee Keskarhiiv, mis 1993. aastast kannab nime Vene Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse Keskarhiiv. Lisaks on olemas veel Vene Föderatsiooni Välisluureteenistuse Operatiivarhiiv, Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi Keskarhiiv ning Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi Sisevägede Keskarhiiv. Loetletud arhiividesse aga praegu tavauurijal küll vist asja ei ole. Tõsi – enamik üleliidulise siseministeeriumi materjalidest kuni 1960. aastani on üle antud Vene Föderatsiooni Riiklikku Arhiivi ja on seetõttu ka uurijatele osaliselt kättesaadav. Siseministeeriumi sisevägede dokumendid kuni 1951. aastani on üle antud Venemaa Sõjaarhiivi.
Venemaa relvajõudude ametkondlikest arhiividest tuleks esmalt nimetada Vene Föderatsiooni kindralstaabi alluvuses tegutsevat Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiivi (Podolskis), mis talletab eelkõige sõjaväe keskametkondade dokumentatsiooni, valdavalt alates 1941. aastast. Kuid mitmelaadset ja huvipakkuvat arhiivimaterjali leidub nimetatud arhiivis ka varasemast ajast, eelkõige 1939. ja 1940. aastast. Juurdepääsu nimetatud arhiivimaterjalidele tuleb taotleda Vene Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Ajaloolis-arhiivindusliku ja Sõjamemoriaalse Keskuse vahendusel. Tegemist on 1991. aastal loodud institutsiooniga, millele lisaks eespool viidatud keskarhiivile alluvad veel ka Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Sõjamerelaevastiku Keskarhiiv (Gatšinas) ja Sõjameditsiini Muuseumi Sõjameditsiini Dokumentide Arhiiv (Peterburis).
Kõik nimetatud ametkondlikud arhiivid sisaldavad suuremal või vähemal määral Eestit puudutavat seniteadmata arhiivimaterjali. Kuid nende kasutamisega on tõsiseid probleeme. Kokkuvõtlikult võiks ametkondlikke arhiive uurija seisukohalt iseloomustada järgmiste tunnustega:
juurdepääs materjalidele on enamikul juhtudel piiratud või välismaalasele täielikult tõkestatud;
uurijate kasutuses ei ole nimistuid ja seega puudub mingilgi viisil terviklik ülevaade arhiivides leiduvatest materjalidest;
kasutamisloa saamisel rakendub enamikes arhiivides "dokumentide temaatilise väljaselgitamise" printsiip – kasutada saab üldjuhul neid dokumente, mis on konkreetse uurimisteema jaoks arhiivi enda töötaja poolt välja valitud;
arhiivimaterjalide paljundamine on vaevarikas ja kallis.
Loodetavasti paotuvad tulevikus uurijatele rohkem ka Venemaa ametkondlike arhiivide uksed, sest seal asuvate materjalide üleandmine praegustesse föderaalarhiividesse võtab kindlasti veel aastaid, kui mitte aastakümneid aega.
3. Nõukogude aeg ja allikaõpetus
Kõigi ajastute allikate interpreteerimisel on uurija jaoks olulised eelkõige kolm aspekti: allikas endas sisalduv informatsioon, publitseeritud allika esmane tõlgendamine (eessõna, kommentaarid jms.) ja uurija enda tõlgendus. Uurijal on sobilik säilitada skeptitsism eri allikate suhtes ning mitte uskuda sõna-sõnalt allika teksti. Publitseeritud dokumentide puhul orienteerib uurijat koostaja või kommentaaride kirjutaja. Viimase puhul on mõistagi oluline tema kvalifikatsioon ning ideeline maailmavaade. Uurija aga peab leidma oma lähenemisviisi. Sellest lähtuvalt jõuame tõdemuseni – ajaloo kirjutamine on nii või teisiti sügavalt subjektiivne tegevus, ka nõukogude aega käsitledes.
3.1. Allikaõpetuslik vaade Nõukogude ajale
Nõukogude perioodi ajalooallikate suhtes kehtivad põhimõtteliselt samad allikaõpetuslikud lähenemisviisid, mis kõigi teistegi perioodide ajalooallikate puhul. Kuid erinevate perioodide allikatel on siiski ajastule omaseid eripärasid. See kehtib mõistagi ka Nõukogude aja allikate puhul.
Nõukogudeaegsete allikmaterjalide kasutamisel jääb sageli tuvastamata mingi protsessi või käitumisjoone algimpulss. Uurijal on sageli raske leida vastust küsimusele – kust kõik tegelikult alguse sai? Nõukogude aja puhul on see paljuski seotud telefoniõigusega.
Telefoniõigus juurdus NSV Liidus J. Stalini valitsemisajal. Suur juht nõudis ja hoolitses selle eest, et tema telefonikõnedest ja sel viisil edastatud korraldustest ei jääks jälgi. Samal ajal aga aeti telefoniga väga olulisi riigiasju. Sageli võeti ka kõige kõrgemal tasandil (näiteks Poliitbüroos) otsuseid vastu just telefoniküsitluse teel. Nii said paljud olulised protsessid ühiskonnas alguse telefoni teel esitatud korraldustest. Telefoniõigust kasutati sõjajärgsetel aastatel järjest enam kõigil riigivalitsemise tasanditel. Seda ka liiduvabariigi tasandil. Telefoniõigus oli nõukogudeaegsele bürokraatiale igati vastuvõetav, kuna võimaldas tegelikust vastutusest kõrvale hoida. Telefoniõigusest tulenevalt jäävad mitmete sündmuste tagamaad mõistmatuks, kuna enamasti ei kajastunud telefoni teel antud korraldused hiljem paberil. Samal ajal aga juurutati telefonikõnede pealtkuulamist poliitilise võimuladviku huvides.
Mõistagi ei olnud telefoniõigus Nõukogude ajastu allikate ainukese eripära. Kõige terviklikumalt on nõukogudeaegseid allikaid käsitlenud Venemaa Riikliku Humanitaarinstituudi õppejõud V. Kabanov oma publitseeritud loengukursuses ja kaasautorina samas üllitatud allikaõpetuse õpikus. Viimati nimetatud õpik on sisuliselt kaheosaline. Esimene osa on pühendatud allikaõpetuse teooriale ja meetodile ning teine osa käsitleb Venemaa ajaloo allikaid 11. sajandist kuni Nõukogude aja lõpuni. Autor analüüsib eraldi poliitiliste parteide dokumente, seadusandlust, memuaare, perioodikat, statistilisi allikaid, kohtumaterjale, diplomaatilisi dokumente ja mitmeid teisi allikaliike. Samuti vaatleb Kabanov ka nõukogulikku dokumendiringlust ja selle eripärasid. Lisaks tagapool osundatud allikaõpetuslikele õppevahenditele on Venemaal ilmunud veel mõned arvestataval tasemel väljaanded.
3.2. Nõukogude ajastu lingvistiline taust
Iga ajastu jätab nii või teisiti oma jälje kaasaegsete keelekasutusse ja kirjasõnasse. Eriti tuntav on see Nõukogude ajastu puhul, mistõttu selle perioodi allikate puhul on lingvistiline tausta tundmine äärmiselt oluline.
Nõukogude aeg sünnitas uue keele, mille tunnusjooneks olid arvukad sovjetismid – Nõukogude tegelikkust ja selle eri tasandeid peegeldavad keelendid. Kaasaja seisukohalt vaadates oli tegemist totalitaarse ühiskonna ülepolitiseeritud keelega, omamoodi "ideelise müüdiloomise" vormiga tollases Nõukogude ühiskonnas. Totalitaarse ühiskonna jaoks oli see uus keel vajalik vaimsuse, individuaalsuse ja vabamõtlemise tasalülitamiseks. Kõige üldisemas plaanis iseloomustas Nõukogude ajastu keelt aktiivse sõnatagavara ahenemine, sõnade lühendamine eesmärgil vältida võimude jaoks ebameeldivaid assotsiatsioone, neutraalse sõnavara politiseerimine ja ideologiseerimine.
Uute keelendite ja väljendite väljamõtlemise ja juurutamisega tegelesid aktiivselt nõukogude ametnikud, ajakirjanikud ning ka kirjanikud. Nõukogude ajastu jättis oma sügava jälje ka isikunimedesse. Mõeldi välja revolutsioonilisi nimesid. Tütarlapsenimi Traktorina tuli kasutusele peale esimese traktori käikulaskmist, aga nimi Rem (naisenimi – Rema) tähistas enamlaste üht täitumatut eesmärki – maailmarevolutsiooni (revolutsija mirovaja). Mõistagi jättis oma sügava jälje nimekujundusse ka punaimpeeriumi rajaja: Vilen (Vladimir Iljitš Lenin), Ninel (Lenin ümberpööratult), Vilora (Vladimir Iljitš Lenin – organizator revoljutsii) jne.
Tänapäeval võime tõdeda, et Nõukogude ajastu keel on omamoodi ajalooallikas, mille tundmine aitab ühiskonnas toimivaid protsesse selgemini ja adekvaatsemalt mõista. Tollase keele mõistmine on oluliseks abivahendiks ajastu uurimisel ja mõtestamisel. Nõukogude inimese olemus peegeldus tahes-tahtmata ka tema igapäevases suulises ja kirjalikus keelekasutuses, väljendites ja ütlemistes. Kõnes kasutatavad sõnad ja väljendusviisid märgistasid mitte ainult ajastu üldist tonaalsust, vaid peegeldasid ka kindla ajajärgu äärmiselt konkreetseid varjundeid. Küllalt lihtne on eristada võimuladviku keelekasutust tehasetööliste omast just kindlate väljendite ja sõnakasutuste abil.
Seega on ajastu lingvistiline tundmine äärmiselt oluline abivahend mingi kindla perioodi ajaloo uurimisel. See on omamoodi sillaks tollaste esmapilgul selgete ja üheülbaliste ühiskondlike suhete mõistmisel. Ajastu lingvistilise taustaga puutub uurija paratamatult kokku ka allikaõpetuslikust vaatenurgast. Osundaksin siinkohal konkreetselt vaid ühele tahule – Nõukogude ajal vohanud lühenditele. Allikaõpetuslikust aspektist vaadatuna on lühendite tundmine Nõukogude perioodi uurimisel hädavajalik.
Nõukogude ajastule tagasi vaadates näeme, et need lühendid on ühiskondlikus teadvuses talletunud kaheti. Ühest küljest on tegemist üldtuntud lühenditega (näiteks KGB, NKVD, NLKP jms.), mille lahtimõtestamine ei nõua tänapäeval erilist vaeva nooremalgi põlvkonnal. Teiselt poolt on aga tegemist vähetuntud lühenditega, mille lahtiseletamine on kohati äärmiselt keeruline. Neid tavaelus vähekasutatud lühendeid tundmata on äärmiselt raske, tegelikult paljudel juhtudel lausa võimatu, aru saada tolleaegsest dokumentatsioonist, kirjandusest, publitsistikast ning loomulikult ka allikmaterjalidest.
Siinkohal olekski sobilik osundada 1998. aastal Peterburis ilmunud mahukale käsiraamatule, mis annab küllaltki tervikliku pildi Nõukogude ajastu keelenditest. Käsiraamatu – tolle ajastu seletava sõnaraamatu – autorid on Peterburi Riikliku Ülikooli õppejõud V. Mokitijenko ja T. Nikitina, kes on ära teinud tänuväärse töö. Samas ei kata viidatud käsiraamatu või sõnaraamatu lingvistiline mõõde Nõukogude ajastu kõiki tahke.
Üks selline Nõukogude aega ilmestanud valdkond, mida märgistavad arvukad eripärased keelendid ja lühendid, oli Nõukogude võimu repressiivpoliitika ehk laiemalt vaadates julgeolekuorganid ja nende tegevus tollases ühiskonnas. Selles vallas ettepuutuvate lühendite lahtiseletamisel pakuvad tõhusat abi viimastel aastatel ilmunud põhjalikud käsiraamatud julgeolekuorganite struktuurist ja parandusliku töö laagritest. Tõsi, GULAG-i kohta oli juba 1987. aastast olemas J. Rossi asjatundlik ning põhjalik teatmik.
3.3. Sotsiaalse etiketi elemendid Nõukogude ühiskonnas
Ühiskonna sotsiaalsed suhted fikseeritakse sotsiaalse etiketi süsteemis: auastmete, teenistusastmete, nomenklatuursete ametikohtade, autasude, eraldusmärkide jms. tunnustega. Nii oli see ka Nõukogude ajal, kusjuures mitmetes elementides (autasud, eraldusmärgid jms.) võib selgelt täheldada punaimpeeriumi ihalust tsaariaja järele.
Kindel auaste või nomenklatuurne ametikoht osundab selle kandja kohale ühiskondlikus hierarhias ning näitab teeneid riigi ees. Eririietus ehk tavapärasemalt vormiriietus koos eraldusmärkidega annavad samuti võimaluse määrata selle kandja kohta ühiskondlikus hierarhias. Nõukogude ametnikkond kõige laiemas mõttes oli paljuski munderdatud, alates sõjaväelastest ning lõpetades näiteks rahandusministeeriumi töötajatega. Tõsi – see munderdamise aeg oli kõige ulatuslikum sõjajärgsel perioodil ning taandus järk-järgult järgnevatel aastatel. Erinevad auastmed ja eraldusmärgid ei olnud ainuomased üksnes sõjaväelastele, vaid ka paljude teiste ametkondade töötajatele.
Ühiskonna sotsiaalse etiketi kujundamisel on kindlasti oluline roll kehtival autasude süsteemil. Nõukogude ajal asutati kokku 38 üleliidulist ja 22 liiduvabariiklikku ordenit ning 61 üleliidulist medalit. Nõukogude aega iseloomustas autasude inflatsioon – nende väärtuse vähenemine ühiskonna silmis. Sellegipoolest võivad ka nõukogudeaegsed autasud küllaltki palju iseloomustada nende kandjat. Muidugi peab sellisel juhul teadma autasustamise korda ja selle eripärasid eri aegadel.
Nõukogude ühiskonnas oli eriline koht nomenklatuuril. Kindla nomenklatuurse ametikohaga käisid kaasas kindlad privileegid. Nomenklatuur ise oli mitmekihiline ning sellesse ringi saamisel ja seal püsimisel kehtisid kindlad käitumismallid ja kirjutamata reeglid, mida tuli püüdlikult jälgida.
Resümeerigem, et Nõukogude ajastu sotsiaalse etiketi tundmine aitab paremini mõista tollast ühiskonnaelu tervikuna ning selles kehtinud formaalseid ja mitteformaalseid suhteid. Paraku tuleb tunnistada, et see valdkond on tänini enamikus osades arvestataval tasemel läbi uurimata. Isegi selline Nõukogude ühiskonna keskne sotsiaalne grupp, nagu seda oli nomenklatuur, on seni leidnud üksnes põgusat käsitlemist. Küllaltki põhjalikult on kirjeldatud nõukogudeaegseid autasusid, kohati ka auastmeid ning eraldusmärke, kuid valdavalt siiski kirjeldavalt ning arvestamata sotsiaalse etiketi kui terviku konteksti. Puuduvad sellekohased interdistsiplinaarsed uurimised ja käsiraamatud. Viimastel aastatel on ilmunud arvestataval tasemel üksnes nõukogudeaegsete autasude ülevaade ja mõned kitsamad vormiriietuse (näiteks miilitsa) kirjeldused.
4. Lõpetuseks
Nõukogude aja uurimine Eestis on kujunemisjärgus ning paljud tollase ühiskonna tahud alles ootavad uurijat ja kaasaegsel teaduslikul tasemel läbitöötamist. Uurijate kasutuses on rikkalik senikasutamata allikmaterjal, mis ei asu ainult Eestis, vaid ka paljudes Venemaa arhiivides. Nõukogude aja käsitlemine vajab ühtlasi uuel tasemel allikaõpetuslikku lähenemist ning kaasaegsete uurimismeetodite kasutamist. Nende keerukate probleemide lahendamisel ei tasu kergekäeliselt kõrvale heita ka Venemaal viimastel aastatel tehtut.
EESTI LÄHIAJALOO PERIODISEERIMISEST
Enn Tarvel
Ajaloo kui distsipliini arvukate abiteaduste hulgas on kindlal kohal kronoloogia (ehk ajaarvestusteadus), nimelt ajalooline ehk tehniline kronoloogia, eristatuna astronoomilisest ehk matemaatilisest kronoloogiast. See on teadus dateerimisviisidest aegade jooksul, mis uurib, kuidas teatud daatumit eri aegadel on väljendatud ning kuidas seda ümber arvestada meie ajaarvamissüsteemi. Periodiseerimine aga ajalooteaduste nomenklatuuri ei kuulu, kuigi seda mõistet kasutatakse väga tihti. Periodiseerimisküsimustest ei saa üheski ajalookäsitluses kuidagi üle ega mööda.
Ajaloolise periodiseerimise all mõistetakse kogu ajalooprotsessi või mõne tema suurema ajavahemiku liigendamist väiksemateks üksteisest oluliste tunnuste poolest erinevateks alajaotusteks. Periood (mis kreeka keeles tähendab ringkäiku, ringjooksu) on ajajärk, ajalõik kahe pöördepunkti (kreeka keeli: epohhi) vahel. Epohh tähendab nimelt peatust, peatuspunkti, seega peatust, kus ajavoolus on markantne koht (hiljem on hakatud kasutama mitte alguse, vaid ka üldse ajajärgu tähenduses). Tähtis on, et tegemist poleks meelevaldse ajajaotusega, vaid et see jaotus vastaks arengukäigu orgaanilisele jagunemisele ning kergendaks selle arengu mõistmist. Seepärast peavad periodiseerimise aluseks võetud momendid olema tõesti olulised, määravad, epohhiloovad. Seda ei ole kerge saavutada, nii et periodiseerida ei ole lihtne. Johan Huizinga kirjutas, et ajaloo periodiseerimine on teisejärgulise tähtsusega, alati ebatäpne ja kõikuv, alati teatud määral meelevaldne – aga ometi hädavajalik abivahend andmaks kuju ajaloosündmuste pidevale voolule, möödapääsmatu saamaks ülevaadet suurest ajaloolisest arengust.
Ajaloo periodiseerimise põhimõttelises vajaduses kaheldakse harva. Vastulaused, mida mõnikord on esitatud, taanduvad väitele, et ajalugu on pidev protsess, kus pole kunagi mingit radikaalset murrangut, ühemõttelist tsesuuri, et minevik ei lakka iialgi järsult, vaid et igal uuel on oma eellugu, mis avaldab talle kaua järelmõju. See on muidugi õige. Aga ometi, ajalugu on küll tõesti kontiinuum, pidev protsess, kuid ajalooteadus pole paljalt faktide ja sündmuste korraldamata kogum. Ajalooprotsessi liigendamise nõue kasvab välja inimese loomuomasest vajadusest saada ülevaadet ja selgust. Arengus on vaja otsida seoseid, neil aga on algus ja lõpp ajas. Ajaloo periodiseerimine on tunnetusteoreetiliselt põhjendatud ja vajalik, kuid piiripunktide määramine (die Epochaldetermination), s.o. liigendamise alused, on alati olnud uurimis- ja vaidlusobjektiks. Ajaloo perioodid ei eksisteeri ju a priori, vaid on ainult retrospektiivsed konstruktsioonid, lihtsalt kategooriamoodustised, mis on loodud ajaloo arengu ja seoste paremaks mõistmiseks. See tähendab, et periodiseerimist ega ka perioode ei saa ega tohi absolutiseerida. Sellised mõisted nagu keskaeg või absolutismiperiood või valgustusajastu või ärkamisaeg vms. on küllaltki ebamäärase sisuga ja hägusate ajaliste piiridega.
Püüe leida pidepunkte ajaloo voolus tuleneb vajadusest ajalugu mõtestada, teha tunnetatavaks ja õpetlikuks. Iga periodiseerimine peab kujutama endast katset tuua välja ajajärgu olemust. See nõue tähendab perioodide mõtestamist, vajadust leida midagi rohkemat kui paljas aastatearvestus. Täiesti mõeldav on periodiseerida puhtkalendaarselt, aastasadade või -kümnete järgi, kuid see meetod ei ole viljakas. Mõnikord kasutatakse küll neid mõisteid piltlikult, perioodide määramiseks, mis on sisuliselt juba teisiti määratletud. Marc Bloch kirjutas ühele üliõpilastööle osutades: on hästi teada, et kaheksateistkümnes sajand algab 1715. a. ning jõuab lõpule 1789. a. Sama mõttekäiku arendades võiks veelgi paremini öelda, et 19. sajand kestab 1789. aastast 1914. aastani. Ja need, kes räägivad "kuldsetest kuuekümnendatest" Eesti NSV ajaloos, ei dateeri seda aega, mõistagi, 1. jaanuarist 1960 31. detsembrini 1969.
Kriteeriumide valik, mille järgi saab ajalooprotsessi jaotada kronoloogilisteks ajalõikudeks, on põhimõtteliselt vaba. Neid võib otsida mitmelt elualalt (resp. ajalooteaduse harust). Kõige tavalisem on poliitilise ajaloo järgi periodiseerimine. Paljud ajaloolased (G. v. Below, G. Ritter, H. J. Schoeps jt.) on rõhutanud, et just poliitiline ajalugu tuleb võtta periodiseerimise aluseks ning temast lähtuvalt nomoteetiliselt liigendada ajajärgud. G. v. Below kirjutab, et üldise ajaloo keskpunkt paikneb poliitilises ajaloos. See on muidugi kõige lihtsam ja käepärasem periodiseerimise alus, mida on kasutatud juba vanast ajast (Egiptusest ja Babülooniast) saadik kõige uuema ajani välja. Meenutagem NSV Liidu ajaloo periodiseerimist NLKP kongresside ja pleenumite järgi, uuemal ajal ka NLKP peasekretäride võimuperioodide järgi, täiesti analoogiliselt vaaraode, keisrite ja kuningate valitsemisaegadega. Vaevalt aga saab kahelda, et taoline poliitilise ajaloo periodiseerimine ainult valitsejate, riigivormide, sõdade vms. silmapaistvate sündmuste järgi on ühekülgne ja paindumatu ega suuda küllaldaselt avada ajastu olemust. Periodiseerida saab ka majanduse, kultuuri, teaduse (eriti tehnika), kirjanduse- või kunstivoolude (kultuurisuundumuste, kunstistiilide, kas või mööblistiilide ja moejoonte) jms. arengujärkude järgi. Üldise periodiseeringu väljatöötamisel ongi otstarbekas kombineerida eri eluvaldkondade tunnuseid ning viia neid mingi ühisnimetaja alla, püüdes tõmmata piiri seal, kus võimalikult palju dominantseid näitajaid kokku langeb.
Eesti lähiajaloo üldise periodiseerimisskeemi väljatöötamisega seoses korraldas Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus Tallinnas 6. detsembril 1998 periodiseerimisalase ajurünnaku. Sellest võttis osa mitme humanitaarala esindajaid, peale ajaloolaste majandusteadlasi, jurist, psühholoog, kunsti- ja kirjandusteadlasi. Esitati huvitavaid mõtteid. Sealhulgas oli soovitus kasutada periodiseerimist generatsioonide kaupa. Selle kohta võib märkida, et generatsioonide järgi dateerimist, mis on õigupoolest ju väga rahvaomane, on kasutatud juba muistses Kreekas (juba Homerosel). Üldiselt on aga seda periodiseerimisviisi välditud kui liiga voolujoonelist ja sujuvat, mis välistab epohhiloova kindlamapiirilise liigenduse. Viljakaid hajamõtteid esitasid periodiseerimisarutlusest osavõtnud majandusteadlased. Eriti läbimõeldult ja kaalukalt esines kunstiajaloolane Jaak Kangilaski. Tema kunstiajaloo periodiseering oli iseseisev, kunsti arenguprotsessist endast väljakasvanud liigendusega ega tuginenud ükspäinis poliitilise ajaloo (resp. parteiajaloo) dateeringutele. See ongi ootuspärane. Periodiseerimine eri elualade järgi ei saagi kokku langeda. Kunstiajaloolane peabki periodiseerima teisiti kui kiriku- või majandusajaloolane. Samuti nagu ükski periodiseering ei saa olla globaalne, kõigil geograafilistel ja kultuurialadel kehtiv. Isegi kõige üldtuntumad asjad pole üldkehtivad. Kas või selline mõiste nagu keskaeg, mis ei sobi Araabiamaade, Kreeka, Venemaa ajalukku ning ka Baltimaade ajaloos on hädavaevu rakendatav. Seepärast teda meil üldiselt ei kasutatagi.
Kõigest öeldust hoolimata tuleb Eesti lähiajaloo periodiseerimise üldisemaks aluseks võtta poliitiline ajalugu. Iseseisvat poliitikat ei olnud Eestil pärast 1940. aasta anneksiooni mingisugust, ei sise- ega välispoliitikat, majandus- ega kultuuripoliitikat. Seepärast saab periodiseeringu põhialus olla ainult Eesti-väline ehk, teiste sõnadega, üleliiduline, sest okupeeritud Eesti oli nii poliitiliselt kui majanduslikult absoluutselt sõltuv ja tasalülitatud. Need olid põhiliselt välisimpulsid, mis määrasid siinse arengu, ajalooprotsessi võnkealgused ja -lõpud. Pole võimalik küll üles ehitada päris Eesti-keskset periodiseeringut, kuid ometi saab maksimaalselt arvestada kohalikku eripära, tegureid, mis esinesid ja avaldasid mõju ainult Eestis. Sellistena tulevad kõne alla esmajoones kollektiivpsühholoogilised tegurid, ka kultuurilised, osalt ka majanduslikud, eriti esimesel Nõukogude aastakümnel, kus arvesse tulevad isegi poliitilised. Vastavalt pole mõtet Eesti ajaloo periodiseerimisskeemi lülitada selliseid üleliidulisi tegureid, mis ei avaldanud Eestis otsest mõju. Ei ole ainumõeldav periodiseerida valitsejate (peasekretäride) järgi või taandada Eesti ajalugu parteiajaloole, mis liigendub NLKP kongresside ja pleenumite järgi (või siis iseseisva periodiseeringu näilisuse loomiseks vastavate EKP ürituste järgi). Tuleb maksimaalselt arvestada ajalisi nihkeid ja erinevusi, mis kohati ilmnevad periodiseeringutes muude elualade alusel. Esines ka ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside toimimisel Eestis, mida tuleb samuti arvestada.
Eesti lähiajaloo periodiseerimine tähendab Eestimaa ajaloo periodiseerimist, s.t. Eesti territooriumil toimunud ajalooprotsesside liigendamist, mitte eesti rahva ajaloo periodiseerimist. Viimasel juhul tuleb kaalukalt arvestada väljaspool Eestit (paguluses ja deportatsioonis) asunud suurte rahvaosadega. Nende rahvaosade ajaloo käsitlemisel tuleb kohati paratamatult rakendada mõnevõrra erinevat liigendust ja liigendusaluseid.
Eri ajajärkudele ei saa periodiseerimisel tõmmata kindlaid piire. Kuupäevalise või aastalise täpsusega periodiseerimine on pahatihti täiesti formaalne. Seda saab paremal juhul rakendada poliitilise ajaloo dateerimisel (et nn. baaside aeg algas baasidelepingu allakirjutamisega 28. septembril 1939 või et täisokupatsioon algas 17. juunil 1940). Kunstistiile oleks näiteks täiesti mõttetu üritada dateerida aastalise või isegi aastakümnelise täpsusega. Sama kehtib majandusajaloo ilmingute kohta. Lähiajalugu on isegi suhteliselt nii lühike, et sinna ei mahu aastasadade või mõnikord isegi aastakümnete pikkused liigendused. Ometi tuleb sealgi kasutada mitte kindlaid teravaid ajalisi piire, vaid "piiripeenraid". Need võivad olla aastatepikkused ega tarvitse eri elualade järgi tehtud periodiseeringutes kokku langeda. See tähendab, et üldperiodiseeringus kasutatud tsesuurid ajajärkude vahel ei tarvitse olla lõigatud kokku pikkuses sirgjooneliselt, vaid võivad olla erinevad, just nagu murtud, siksakilised. Nii, et tegemist pole kindla piiriga, vaid ajavahemikuga, mil mingi üleminek toimus.
Ajalooperioodide piiride tõmbamisel kerkib veel määratleva nähtuse kvantitatiivse ja kvalitatiivse määramise küsimus. Van der Pot nõuab, et mingi perioodi algus ei tule panna ajapunktile, kus uus ennast tunda annab, vaid ajapunktile, kus see ülekaalu omandab. See ilmselt põhjendatud ja õigustatud seisukoht on hoopis vastupidine nn. marksismi-leninismi nõudele, mille järgi tuli rõhutatult arvestada just uute suhete ja nähtuste tärkamist vana, eelmise perioodi rüpes. Seda tegelikult küll ainult siis, kui oli tegemist ideoloogiliselt ja poliitiliselt vastuvõetava nähtusega.
Eesti lähiajalugu, mille periodiseerimisest on siinkohal juttu, kattub väga täpselt ja kindlalt nn. Nõukogude perioodiga (rahvalikult: Vene ajaga) 1940–1991. See periood mahutab peale kahe Nõukogude okupatsiooni ka vahepealse Saksa okupatsiooni aja 1941–1944, nn. Saksa aja. See lähiajalugu on täiesti selgesti piiritletav mitte ainult poliitilises ajaloos, vaid ka kultuuriajaloos ning samuti ka majandusajaloos, seal küll teatud ajaliste nihetega, s.o. väikese hilinemisega. Ka kollektiivpsühholoogiliselt on see ajajärk täpselt piiritletud, s.t. tal on kindlad piirid rahva ajaloomälus. Ajaloo arengule on üldiselt omane pidevuse, järjekestvuse, kontinuiteedi idee, aga meie lähiajalugu kannab diskontinuiteedi idee. Aastail 1940–1991 katkes loomulik elu ja senine ajaloo areng läks uutele rööbastele. Muutused olid väga sügavad ja vahe järsk.
Tänapäeval oodatakse üldiselt, et ühe maa ajalookäsitlus, seega soovitavalt ka periodiseering kui ajalooprotsessi liigendus, peaks olema antud üleeuroopalises ja ülemaailmses perspektiivis. Nõukogude perioodi eristamine Eesti lähiajaloona vastab sellele nõudele täiel määral. Tema algus langeb kokku Teise maailmasõja algusega ning lõpp Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisega.
Pakun Eesti lähiajaloo ehk Nõukogude perioodi periodiseerimisskeemi, mis alustab ajajärgu 23. augustiga 1939 ja lõpetab 20. augustiga 1991 ning liigendub omakorda üheksaks perioodiks.
I. Esimene on nn. baaside aeg, mis kujutab endast osalist okupatsiooni, on n.ö. eeltakt, täieliku okupatsiooni ja anneksiooni ettevalmistusperiood. See lõpeb 16. juuniga 1940. Tema alguseks võib lugeda kas Vastastikuse abistamise pakti [nn. baaside lepingu] Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel allakirjutamisest 28. septembril 1939 või – mis veelgi parem, märksa põhjendatum – Mittekallaletungi lepingu Saksamaa ja NSV Liidu vahel [nn. Molotovi-Ribbendropi pakti] allakirjutamisest 23. augustil 1939 (tegelikult ööl vastu 24. augustit). Viimatinimetatud leping oli ju kõige järgneva käivitajaks ja aluseks. Periood on niisiis poliitilise ajaloo sündmustega täpselt dateeritav. Ja juba siin annab ennast tunda perioodi piiritlevate nähtuste Eesti-välisus.
II. Esimene Nõukogude (resp. punane) aasta. Perioodi algus on kas 16. juunil 1940, mil NSV Liit esitas Eestile ultimatiivse nõude täiendavate Punaarmee üksuste sisselaskmiseks kogu Eesti territooriumile, või parem 17. juunil 1940, mil need üksused tegelikult sisse tulid. Sellega algas Eesti täielik okupatsioon. 21. juunil (mil toimus nn. juunipööre) või 21. juulil (mil uus Riigivolikogu kuulutas välja nn. Nõukogude võimu) või 6. augustil (mil Eesti formaalselt liideti NSV Liiduga) pole selle daatumi, okupatsiooni tegeliku alguse kõrval mingit tähtsust. Punaajaloolaste kauakestnud sügavteoreetilised diskussioonid, kas määravama tähtsusega oli juunipööre, s.t. fašistliku diktatuuri kukutamine, või juulisündmused, s.t. Nõukogude võimu taastamine, oleksid hirmus naljakad, kui nende aluseks olnud sündmused poleks nii tõsised ja kurvad. Perioodi tinglik lõpp võiks olla Tallinna vallutamine 28. augustil 1941 Saksa vägede poolt. Eesti territooriumi täielik vallutamine (Osmussaare hõivamine 5. detsembril 1941) oli ainult väike järeltakt, mida puhtformaalseltki ei saa võtta periodiseerimise aluseks. Väga oluline on ka Saksa-Nõukogude sõja algus 22. juunil 1941. See on nii poliitilise ajaloo seisukohalt kui kollektiivpsühholoogiliselt oluline daatum. Kuna aga punane aasta (resp. Nõukogude võim) veel paar-kolm kuud kestis (Sõrves 5. oktoobrini, mujal Saaremaal 21. septembrini, Hiiumaal 21. oktoobrini, Eesti mandrit vallutasid sakslased 5. juulist 5. septembrini), ei oleks sõja alguse kasutamine perioodi lõppdaatumina päris hea.
Periood on jälle täpselt piiritletav poliitilise ajaloo abil. Sellega langevad kokku kultuuriajaloolised ning kollektiivpsühholoogilised piiritlused, samuti ka majandusajaloolised piirid, kusjuures muudatused majanduses jäävad ajas mõnevõrra maha poliitilistest mullistustest.
III. Saksa okupatsiooni (resp. Saksa) aeg. Tinglik poliitiline ja sõjaajalooline piir oleks perioodi alguses Tallinna langemine 28. augustil 1941 ja lõpus jälle Tallinna langemine 22. septembril 1944. Eesti taasvallutamise lõppdaatum 24. november 1944 (Sõrve poolsaare lõplik hõivamine) ei pälvi erilist tähelepanu. Teise maailmasõja lõpp (8. mai 1945 või 2. september 1945) polnud Eesti ajaloo seisukohalt üldse piiriks. Kui vaadeldavat perioodi nimetada sõjaajaks, tuleks teda dateerida 22. juuni 1941 – 22. september 1944.
IV. Algdaatum võiks olla 22. september 1944, lõppu tähistaks aga aastapikkune perioodiraja 1949/1950.
V. Perioodi algus (ning vastavalt eelmise perioodi lõpp) oleks dateeritud lokaalsetel, s.t. Eesti-sisestel alustel poliitiliste näitajate järgi. Perioodiraja algab suurküüditamisega 25. märtsil 1949 ning sellele koheselt järgneva kolhoosiajamisega, lõpeb Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee VIII pleenumiga (26. märtsil 1950). Viimane tähendas ideoloogilise surve tugevdamist ning Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsuse suurendamist võimu teostamisel.
Nime panna sellele perioodile on raske. Rahvas räägib üldiselt Stalini ajast, kuigi see arusaadavalt kestis Stalini elupäevade lõpuni (5. märtsil 1953). Stalini surm ei kujuta iseendast mingit piiri Eesti lähiajaloos: õigupoolest midagi ei muutunud. Äärmisel juhul võib rääkida mingist alaperioodi piirist 1953. aastal Stalini surma ja Beria arreteerimise (26. juunil 1953) vahel, mis on nii poliitiliselt kui kollektiivpsühholoogiliselt (lootuste tekkimine) määratletav.
Lõppu peaks dateerima paariaastase perioodirajaga 1956/1958. See on küll väga pikk aeg (kui võrrelda eelnevate, poliitilise ajaloo põhjal päevapealt paikapandavate piiridega) ning mitme näitaja põhjal määratletav: osalt majandusajaloolised, osalt poliitilised ja kollektiivpsühholoogilised piirid. Aasta 1956 on paika pandud üleliidulisest poliitilisest ajaloost saadud kaalutlustel: 14. veebruaril 1956 algas NLKP XX kongress (kestis 25. veebruarini), mis lõi elu demokratiseerumise ja normaliseerumise illusiooni, tõi kaasa permanentse Siberi-hirmu kadumise. 4. novembril 1956 aga viidi Ungarisse NSV Liidu (ja tema satelliitriikide) väed maha suruma ungari rahva ülestõusu. See samm, eriti aga lääneriikide hoidumine vahelesegamisest, purustas kõik illusioonid Nõukogude korra demokratiseerumise suhtes ning tegi täieliku lõpu Valge laeva ootamisele. See ühelt poolt ning poliitilise surve teatud lõdvenemine (nn. sulaperiood) ja massiterrori lõpetamine teiselt poolt pani aluse rahva demoraliseerumisele, massilisele poliitilisele kaasajooksiklusele. Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete arv oli 1951. a. 19 000, 1956. a. 23 000, 1961. a. 38 000 ning 1967. a. 62 000.
Poliitilise ajaloo rajapostiga 1956 piirduda ei oleks aga päris õige. Vähemalt see oleks väga ühekülgne. Muudatused majanduses olid väga olulised, mitmeti määravad. Seepärast ei tohiks periodiseerimisel ignoreerida majandusajalugu. Õigupoolest saaks majandusajaloo järgi määrates veel pikema perioodiraja – 1953/1958. 1953. a. algasid ju teatavasti õrnad uuenduskatsed Nõukogude Liidu põllumajanduses (1953. aasta septembripleenum, samuti põllumajandusega tegelevad NLKP KK pleenumid 1954. ja 1956. a.). 1957. a. loodi rahvamajandusnõukogud, 1958. a. likvideeriti masina-traktorijaamad. Need on kõik üleliidulised meetmed, aga neil oli kõige otsesem mõju Eesti majandusele.
Eesti kunstiajaloos oli Jaak Kangilaski järgi aastail 1948–1955 stalinismi kõrgaeg, 1955. a. aga uue perioodi algus (nn. liialduste hukkamõistmine arhitektuuris, aga ka moderniseerimine ning esteetilise sfääri eluõiguse kasv kunstis).
Aastad 1956/1958 (1953/1958 asemel) perioodirajana on niisiis teatud kompromiss, kusjuures on arvestatud J. H. J. van der Poti nõuet, et uus peab domineerima, kui teda periodiseerimisalusena arvestama hakata. Aastad 1953–1955 olid veel tugevasti vana küljes kinni.
VI. Seda perioodi võiks ehk nimetada režiimi stabiliseerumise ajaks. Kui ta algab 1956/1958, siis tema lopu voiks paigutada aastaisse 1965/1968. See perioodiraja on märgatav nii majandus- kui poliitilises ajaloos, sealjuures üleliidulistes raamides. 1965. a. toimus üleminek rahvamajanduse ametkondlikule juhtimisele, s.o. rahvamajandusnoukogude kaotamine. See tähendab üldist tsentraliseerimist ning sellega kaasus üldine igakülgne poliitilise surve tugevnemine. Eestis olid seevastu perioodi lopul moned nähtused pigem positiivse märgiga (1964. a. üleminek rahapalgale pollumajanduses). Ka Eesti kunstiajaloos näeb Jaak Kangilaski 1964. aastas teatud piiri, mis tähistab eesti kunsti autonoomia algust. Perioodiraja päris selgeilmeline lopp on 1968. a.: NSV Liidu ja tema satelliittiikide sojavägede sisseviimine Tšehhoslovakkiasse 20. augustil 1968. Kollektiivpsühholoogiliselt tähendab see Eesti ajaloos kohanenuile ja kaasajooksikuile illusioonide täielikku loppu, seega küünilisuse uude ajajärku astumist.
VII. Seda perioodi nimetatakse üldiselt ja oigusega stagnatsiooniajaks. Tema alguspiirid on 1965/1968, lopp ulatub 1978. aastasse. See lopudaatum on määratud nii majandus- kui kultuuriajaloo järgi, nii üleliiduliselt kui Eesti-siseselt. 1970-ndate aastate lopul algas üleliiduline varjatud majanduskriis. Noukogude majanduspoliitika ei osanud 1970-ndate aastate naftašokile reageerida teisiti kui ekstensiivsuse teed minnes – tootmismahte suurendada püüdes ning teaduslik-tehnilist revolutsiooni ignoreerides. Eesti pollumajanduses algas 1975. a. agrotööstuskomplekside rajamine. Majanduslikuga käis käsikäes poliitiline stagnatsioon. 1970-ndate aastate lopul levis nii üleliiduliselt kui Eestis dissidentlus ning sellega kaasnev poliitilise surve tugevnemine. 1978. aasta lopust alates tugevneb järsult venestamise surve.
VIII. Üleliiduliselt on tegemist endist viisi stagnatsiooniajaga, selle teise perioodiga. Samuti Eestis. Eelmisele perioodile omased nähtused jätkuvad. Periood algab 1979. a., lopeb 1987. a.
IX. Periood algab 23. augustil 1987 ning lopeb 20. augustil 1991. See on režiimi lagunemise aeg. Üleliiduliselt nimetatakse seda perestroikaajaks voi kummaliselt eestindatult uutmisajaks. Eestis on loosungiliselt ja sobivalt kasutatud nimetust uus ärkamisaeg. Süsteem lagunes igas valdkonnas. Majandusjuhtimises algas teatud liberaliseerumine 1986. a., kuid majanduselu range allutamine Moskva keskvoimule kestis 1988.-1989. aastani. Periood on piiritletud Eesti-siseselt, üleliiduline areng (s.t. süsteemi lodvenemine ja lagunemine) kulgeb Eestiga vorreldes teatud hilinemisega. Perioodi algudaatumiks on siinkohal toodud Hirvepargi sündmused 23. augustil 1987, mis kujutavad endast suurt psühholoogilist murrangut, nimelt üldise hirmu kadumist (resp. vähenemist). Samasuguse olulise psühholoogilise tähtsusega oli üldrahvalik fosforiidikampaania, mis tähendas samuti vastuhakuhirmu murdumist. Perioodi lõpp on kergesti dateeritav Eesti taasiseseisvumisega 20. augustil 1991. See piir on puhtal kujul poliitilise ajaloo vallast, kusjuures ei tohi üle tähtsustada Eesti-sisest arengut ning alahinnata rahvusvahelise ja üleliidulise tagapõhja olulist osa.
TÕE OSAKAAL EESTI NSV AJALOOKIRJUTUSES
David Vseviov
Nõukogude Eesti ajalugu – see on ka umbes pool sajandit nõukogulikku ajalooteadust. Selle aja jooksul on ilmunud hulgaliselt publikatsioone nii eraldi raamatutena kui ka artiklitena ning on kaitstud kümneid sotsialismiteemalisi doktori- ja kandidaadiväitekirju. Sotsialismiperioodiga tegelevaid uurijaid töötas nii EKP Partei Ajaloo Instituudis, Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis kui ka õppeasutuste kateedrites.
Tänase päeva seisukohalt on küllalt oluline küsimus, kas kogu see tuhandetesse lehekülgedesse ulatuv produktsioon on kasutuskõlbmatu või leidub selle hulgas ka midagi väärtuslikku. Ehk – milline võiks olla tõe osakaal sotsialismiperioodile pühendatud ajalookirjutustes?
Vastuse leidmine püstitatud küsimusele on juba sellepärast küllalt oluline, et vaevalt saab lähemal ajal rakendada arvuliselt nii palju uurijaid selle teemaga tegelemiseks nagu seda tehti nõukogude ajal institutsionaalselt erinevates asutustes.
Kui Nõukogude võim eitas olemuslikult kõike seda, mis oli tehtud varasematel aegadel, siis oleks tänapäeval põhimõtteliselt ebamõistlik visata kõik Nõukogude ajal sotsialismi ajaloo valdkonnas kirjutatu prügikasti ainult sellel põhjendusel, et nende kirjutiste tellija ja publitseerija oli võõras võim.
1970. aastal ilmus koguteos "Leninlik etapp eesti ajalooteaduses", kus antakse ülevaade tolleks ajaks ilmunud nõukogudeaegsest kirjandusest. Kitsamaid historiograafilisi käsitlusi sotsialismiperioodi ajaloo kohta on ilmunud ka järgmistel aastatel. Nendest võiks mainida ülevaadet üleliidulises ajakirjas "Istorija SSSR", 1981, nr. 6 ning historiograafilisi kokkuvõtteid, mis ilmusid suuremate üldkäsitluste sissejuhatavates osades. Kuid loomulikult, kõik need väljaanded hindasid tehtud uurimistööd lähtudes nõukogude ajalooteaduse väärtushinnangutest.
Viiekümnendate aastate keskpaigani on need hinnangud valdavalt puhtalt ideoloogilised. Neis tembeldatakse kõik eelnenu valdavalt vaenulikuks ning igandlikuks ja vananenuks, nõudes põhimõtteliselt uue ajaloo kirjutamist. Nii tuli asuda mitte ainult kirjutama uue ajastu ajalugu, vaid sisuliselt ümber kirjutama ka kogu eelnevat ajalugu. Kuulusid ju tegelikult kõik varasemad ajalooalased teosed selle kirjanduse hulka, mis keelustati või hävitati.
Kogu stalinlikul perioodil ilmunud ajalooalane kirjandus, mis käsitleb sotsialismi ajajärku, ei sisalda praktiliselt mitte mingisugust faktoloogilist ega teoreetilist väärtust. Lähtudes ajalooalastele publikatsioonidele esitatavatest nõuetest on teadusliku tõe osakaal neis tühine. Neil raamatutel ja artiklitel on tänapäeva seisukohalt tähtsust ainult kui toodang, mis on avaldatud mineviku ja oleviku kohta range ideoloogilise kontrolli tingimustes. Ilmunud teosed võivad anda näiteid sellest, mida ja kuidas võltsiti, millisel viisil kasutati ajalooteadust ideoloogilises võitluses ja kui armetusse rolli satub ajalugu, olles vaid ideoloogia teenistuses.
"Ideoloogia ja ajalugu" on iseenesest niivõrd aktuaalne teema, et annab teatud uue väärtuse ka nendele publikatsioonidele, mis ilmusid Eestis kuni viiekümnendate aastate keskpaigani. Olles omal ajal trükitud ainsa eesmärgiga võltsida ajalugu, on need tekstid tänapäeval omakorda muutunud selle ajastu tõesteks dokumentideks. Omamata omas ajas mingit tõsist ajaloolist väärtust on need raamatud ja artiklid ajaga muutunud tolle ajastu tõelisuse kandjateks. Ning muutunud seega väärtusetutest propagandistlikest väljaannetest väärtuslikuks ajalooallikaks. Sellesse kategooriasse kuulub ka kogu ulatuslik parteiajalooalane publitseering.
Andmata mingit vastust küsimusele, milline oli tegelik olukord Nõukogude Eestis, võimaldavad need publikatsioonid aga tänasel päeval saada küllaltki ammendava pildi sellest, millisena Nõukogude Eesti ajalugu taheti jäädvustada oleviku ja tuleviku jaoks.
Vastates pealkirjas püstitatud küsimusele võib öelda, et sisuline tõe osakaal on Eesti NSV-s stalinlikul ajajärgul ilmunud ajalookirjutistes nulli lähedane. Kuid iseloomustades tolle aja ideoloogilist lähenemist, võimaldavad need teosed saada täielikult tõest pilti valitsevast olukorrast sotsialistliku liiduvabariigi ajalooteaduses ning nõukogulikest ajaloo võltsimise mehhanismidest.
Ülaltoodu oleks esimeseks põhjenduseks, miks nõukogude ajal ilmunud ajalookirjandus vajab tõsist uurimist ja analüüsi.
Mahukas ning üldistav "Eesti NSV ajaloo" kolmas köide (ilmunud 1971, laduda antud 1969. aasta jaanuaris) võiks olla selleks tinglikuks verstapostiks, mis arvestades pea- ja tegevtoimetaja ideoloogilist positsiooni, kannab eneses nii vana stalinistlikku ajalookäsitlust kui ka juba järgneva etapi märke. Loomulikult ei tähenda see seda, et sellest ajast algas põhimõtteliselt uus etapp ning et Eesti NSV ajalooteadus lakkas täielikult täitmast talle pandud ideoloogilist ülesannet ja põhimõtteliselt pääses ajaloo moonutamisest. Kuid sellest ajast hakkavad sotsialismiperioodi ajaloo kirjutised kaotama puhtpropagandistlikku iseloomu, muutudes vähemalt väliselt, ja osalt ka sisuliselt, tasakaalukamateks ja tõsisemateks.
Selle perioodi kas otseselt või varjatumalt esitatud ideoloogilised nõudmised jätsid sotsialismiperioodiga tegelevatele ajaloolastele teatud võimaliku valiku alates valikulisest vaikimisest ja lõpetades tõe vassimisega. Mõlemad, sageli eetiliselt vastandlikud äärmused, kujundasid aga ühtviisi moonutatud pildi ajaloolisest tegelikkusest.
Erinevalt varasemast perioodist võib kuuekümnendate aastate algusest alates leida Eesti sotsialistliku ajajärgu uurimisele pühendatud ajaloolaste töid, milles pöördutakse klassikaliste ajalooteaduse meetodite poole. Loobudes üldsõnalisest deklaratiivsusest on uurijad pöördunud arhiivimaterjalide poole, püüdes lubatuse piirides saavutada maksimaalset täpsust. Ideaalses variandis võib isegi eeldada, et mõnes ilmunud töös saavutati teatud lõikudes praktiliselt sajaprotsendiline tõde. Kuid see tõde oma kitsastes raamides jäi paratamatult valikuliseks ja seega muutis arusaamise üldisest tõest kogu sotsialistliku ajajärgu kui terviku kohta isegi veelgi ähmasemaks. Uus situatsioon võimaldas valikulist tõde ainult niivõrd, kuivõrd see oli üldise vale teenistuses. Kuid teatud mõttes lubas selline lähenemine nii kirjutamist, kui ka lugemist ridade vahel, mis poleks stalinlikul ajajärgul olnud võimalik. Noppides neid üksikuid tõeseid fakte ja ühendades ühtseks tervikuks said Nõukogude ühiskonna uurijad Läänes küllaltki tõepärase pildi sellest, milline oli Eesti NSV ajalugu.
Samas, nagu ka varasemal ajal, kuulus rida teemasid salajaste ja keelatute hulka. Nii, näiteks, ilmus 70-ndatel aastatel ajaloolase R. Juursoo sulest rida põhjalikke uurimusi ehitustegevusest, ehitusorganisatsioonidest ja ehitustöölistest Eesti NSV-s, mille puhul pole mingit kahtlust, et neis toodud arvud ja struktuursed muutused vastavad täielikult tõele. Need faktid ja neist tulenevad otsesed järeldused on kasutatavad tänapäevani ning pole mingit vajadust seda põhjalikku tööd uuesti ette võtta. Kuid, kui me aga tahame saada tõest pilti ehitustegevusest Eesti NSV-s, siis tuleb arvestada sedagi, et hulk ehitamisega tegelevaid institutsioone (näiteks sõjavangid või Sillamäe ehitajad) ei kajastunud ametlikus aruandluses ega saanud jäädvustuda kirjalikus ajaloos. See muidugi ei tähenda seda, et konkreetne uurija ei võinud suurepäraselt teada tegelikku olukorda. Nende andmete publitseerimine oli lihtsalt võimatu. Seega on vaadeldava ajajärgu uurimustes tõe osakaal kohati praktiliselt absoluutne. Tervikuna aga annavad ka need väljaanded sama vildaka pildi tõesest olukorras nagu varasemal ajal ilmunud käsitlused.
Kokkuvõtlikul kujul esindab antud suunda 1985. aastal ilmunud venekeelne koguteos "Nõukogude Eesti töölisklassi ajalugu". See raamat sisaldab põhjalikku faktoloogiat, mille koguseline ületamine ei paista lähiaastatel olevat võimalik. Samas ei ole see raamat aga tervikuna kasutamiskõlblik. Ta on nagu halvatud, olles vaatamata ühe poole absoluutsele tervisele, käimisvõimetu. Selle ja analoogiliste väljaannete puhul ei saa öelda, et tegemist oleks pooliku tõega. Pigem on tegemist suure valega, mis sisaldab eneses olulisel määral kohatist tõtt. Kuid vajaduse puhul on see tõde küllaltki hõlpsasti väljanopitav ja tänapäeval rakendatav.
Ei tule karta tõeseid arve ainult sellepärast, et neid on vahel valikuliselt kasutatud ideoloogilistel eesmärkidel. Need samad arvud võivad tõese seletuse puhul rääkida hoopis teist keelt. Näiteks mitmed Nõukogude ajal ilmunud tehaste ja vabrikute ajalood sisaldavad tabeleid tingliku pealkirjaga "tööliskollektiivi internatsionaliseerumine". Nende tabelite eesmärk oli näidata uue nõukogude rahvuse tekkimise protsessi, mille käigus ettevõtetes pidevalt suurenes vene rahvusest ja vähenes eesti rahvusest tööliste osakaal. Samad arvud, kui neile anda tõele vastav seletus, illustreerivad aga suurepäraselt seda, milliste tempodega toimus tegelikult venestamine Nõukogude Eestis. Teatud üllatusega on mõningatel juhtudel võimalik tõese pildi saamiseks osaliselt kasutada sama faktoloogilist materjali, mis on varem toodud nõukogudeaegsetes käsitlustes.
Erinevalt stalinliku ajastu väljaannetest sisaldab enamus hilisemat sotsialismi uurimise alast toodangut teatud osa tõtt. Selle osakaal on reeglina suurem nendes uurimustes, mis puudutavad konkreetsemaid küsimusi. Need arvud, ja isegi kitsamad järeldused, on kasutatavad ka tänapäeva kontekstis, mis võimaldab kokku hoida hulgaliselt aega ning energiat.
Tänase päeva seisuga on Eestis sotsialismi sisuliselt uuritud ainult nõukogude ühiskonna tellimusel, ideoloogilistel ja propagandistlikel kaalutlustel. Ligikaudu viiekümne aasta jooksul Eestis eksisteerinud perioodi aga pole tänapäeval veel sisuliselt asutud teaduslikult uurima. Põhjalikumat käsitlemist on leidnud ainult repressiivorganite tegevus ja vastupanuliikumisega seotud temaatika. Selliste valdkondade, nagu näiteks poliitiline ajalugu, majandusajalugu ja rahvastikuajalugu, uurimise juurde pole veel praktiliselt isegi asutud. Esimeseks sammuks sellel teel võiks saada nõukogude ajal publitseeritu ajalookriitiline läbitöötamine. Võib olla oleks isegi otstarbekas alustada Nõukogude perioodi käsitlevate ajaloopublikatsioonide kommenteeritud bibliograafiast. See võimaldaks saada täielikuma ülevaate probleemidest ja teemadest, mis leidsid Nõukogude ajal vaadeldava perioodiga tegelevate ajaloolaste tähelepanu. Sellele võiksid hiljem tugineda uurimused nõukogude ajalooteaduse metodoloogiast sotsialismi uuringute vallas.
Nõukogude ajaloo uurimine Eesti NSV on jaotatav vähemalt kaheks eristuvaks perioodiks, mis võimaldavad kasutada ilmunud publikatsioone erinevatel eesmärkidel. Stalinliku ajastu omad annavad meile piisavalt palju materjali mõistmaks ajaloo võltsimise mehhanisme. Ja hilisema ajastu omad kasutada kohati rikkalikku faktoloogilist materjali.
Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et tõe osakaal Eesti NSV ajalookirjutuses sõltub eesmärkidest, mille nimel nende teoste poole pöördutakse.
MÕNINGATEST JULGEOLEKUORGANITE MATERJALIDEGA SEONDUVATEST ALLIKAKRIITILISTEST PROBLEEMIDEST
Peeter Väljas
Repressiivorganite rolli selgitamise tähtsust totalitaarsete režiimide toimemehhanismide moistmisel on raske ülehinnata. Täiel määral ja eriti kehtib see moistagi ka Noukogude süsteemi kohta. Pea voimatu on nimetada eluala, mis ühel voi teisel viisil ei oleks julgeolekuorganite huvi- ja mojusfääri kuulunud. Ehkki lisada tuleks kohe, et see moju kvalitatiivselt ilmselt siiski mitte nii orwelllikult totaalse haardega ei olnud nagu nimetatud organite töötajad ja nende suunajad ise moista andsid. Ülalöeldust tuletub, et meie käsutuses olevatel ENSV Siseministeeriumi (edaspidi: SM) ja julgeolekuorganite materjalidel on Eesti lähiajaloo seisukohalt oluline väärtus. Enamikku nimetatud materjalidest, mis Eesti Vabariigi piires asuvad, säilitatakse Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (Parteiarhiivis) (edaspidi: ERAF).
Laiemale avalikkusele on nõukogude sunniaparaadi dokumendid olnud kättesaadavad alates 1990-ndate aastate algupoolest. Kuna teaduslik uurimistöö eeldab teatavasti pikemaajalist süvenemist, on täiesti mõistetav, et esialgu vahendub arhiivi talletatu eelkõige massimeedia kaastöötajate ehk jälle publitsistide kaudu. Valdavalt tuleb nimetatute valgustav-tutvustav tegevus kahtlemata positiivseks tunnistada, ehkki nagu seda igal elualal võib ette tulla, mõnikord on teemaga tegelema asunud ka mitte eriti uuriva ajakirjanduse esindajad, kes tekitavad poole sajandi tagustest sündmustest päevauudiseid. Ajapikku on hakanud selguma ka üldisemad probleemid kõne all olevate materjalide kasutamisel ja tõlgendamisel. Alljärgnev olekski katse osutada allikakriitilisest vaatepunktist tähelepanu mõningatele üld- ja ka üksikküsimustele.
Riigiarhiivi filiaalis säilitatavad SM/RJK (Riikliku Julgeoleku Komitee – KGB) materjalid on tavapärasest erineval viisil arhiveeritud, provenientsiprintsiibist suurt pidamata – ühe fondimoodustaja dokumendid on mitmes erinevas fondis, omaette fonde on moodustatud üksikute sündmustega (näiteks küüditamistega) seonduvatest materjalidest; mõne allosakonna materjale võib leida mitmest erinevast fondist jne. Jämedates joontes võib kõnealuse materjali jaotada nelja gruppi: juurdlustoimikud; massioperatsioonide käigus väljasaadetute (1941. ja 1949. aasta küüditamine, 1951. aasta jehoovatunnistajate väljasaatmine) arvestus- ja isiklikud toimikud; nn. väljasõidutoimikud ja üksikute SM/julgeolekuorganite osakondade ja allasutuste materjalid (kinnipidamisasutused, miilitsaosakonnad, RJK kaadriosakonna eriinspektsioon, siseministeeriumi keskaparaat jne.).
Käesolev ettekanne toetub põhiosas ERAF fondile nr. 131 – ENSV Ministrite Nõukogu j.a. RJK Eriteadaannete materjalid (materialõ spetssoobštšenii). Tegu on ilmselt osaga RJK arhiveeritud materjalist (RJK arhiivis – sekretnõi fond no. 2), st. materjalist, mis ei olnud enam operatiivkasutuses, fondi 131 võib hinnata ka arhiivikollektsiooniks. Arhiivi anti nimetatud fondi 419 säilikut Riigi Kaitsepolitseiameti poolt üle jaanuaris 1995. Fondi juurde kuulub ka kartoteek viiteandmetega umbes 2000 isiku – tapetud metsavenna või kaasaaitaja ja metsavendade poolt tapetute kohta. Fondi piirdaatumiteks on aastad 1940–1965. Sõjaeelset perioodi puudutavaid dokumente on minimaalselt, valdav osa arhivaalidest pärineb 1945.–50-ndatest aastatest. Olulise osa arhiivifondi materjalidest moodustavad eriteadaanded, õiendid, operatiivkokkuvõtted ja aruanded (igapäevastest operatiivteadaannetest põhjalike aastaaruanneteni), lähetatud hierarhiliselt – linna- ja maakonna (rajooni) osakondadelt ENSV SM või julgeoleku keskorganitele, viimastelt omakorda NSVL julgeoleku keskaparaadile ja ENSV juhtkonnale – EKP Keskkomiteele ja Ministrite Nõukogule, kus nendega ilmselt tutvus vägagi piiratud arv isikuid.
Nimetatud dokumendid kajastavad muuhulgas nn. poliitilise banditismi (s.t. suures osas metsavendluse) vastast võitlust, nõukogudevaenuliku tegevuse tõkestamist, elanikkonna üldise meelsuse fikseerimist jne. Nn. banditismiilminguid puudutavad materjalid sisaldavad andmeid rühmituste liikmetest, Saksa armees või Omakaitses teeninutest, end varjanutest, legaliseerunutest, relvastatud kokkupõrgetest, teostatud operatsioonidest, julgeolekuorganite agentuurist jms., aga ka Nõukogude vägede marodööritsemisest. "Nõukogudevaenulikus tegevuses" kahtlustatavaid puudutava materjali hulgas leidub, vastavuses formuleeringu laialivalguvusega, andmeid "salaorganisatsioone" moodustanud algkooliõpilastest alates tippintelligentsi esindajate ja Eesti Vabariigi aegsete ühiskonnategelasteni välja. Laialdaselt on dokumenteeritud ka erinevate konfessioonide vaimulike "agentuur-operatiivtöötlus". Kajastamist on leidnud ka elanikkonna meelsus üldisemalt, seda eriti seoses mingite kindlate sündmustega (valimised, riigijuhtide surm vms.). 2. osakonna aastaaruannetes sisaldub põhjalik ülevaade ka vastuluure alasest operatiiv-agentuurtööst 1950-ndatel aastatel. Omaette rühma moodustavad materjalid mis puudutavad Kirde-Eestis ja mujal paiknenud erirežiimseid tööstusettevotteid. Fondi kuulub ka nn. sisemise asjaajamise materjale – osakondade juhtkonna vahetuse voi ümberformeerimise puhul koostatud dokumentatsiooni ja inventari nimekirjad, üleande-vastuvotu aktid, toimikute nomenklatuurid, arhiivi antud voi hävitatud dokumentide nimistud ja nimekirjad, raamatupidamise aruanded ( kust voib leida andmeid muuhulgas ka eriotstarbeliste kulutuste – agentuuri tasustamine, salakorterite pidamine jms. kohta).
Esmane probleem, millega uurija ilmselt põrkub, on raskused endale fondimoodustajast – siinkohal siis NSVL julgeolekuorganitest, minimaalselt vajaliku ettekujutuse loomisel. Sagedased ümberkorraldused riigiaparaadis, rahvakomissariaatide/ministeeriumite liitmised ja lahutamised sünnitavad nimerägastiku OBB, OGPU, NKVD, NKBG, MVD, MGB, KGB; GRU-st ja SMERŠ-ist rääkimata. Suurusjärgu võrra probleemsem on orienteerumine nimetatud organite sisemises struktuuris.
Viimastel aastatel Venemaal ja mujal ilmunud vastava temaatikaga kirjanduse tulvast leiab mõndagi, mis tõsiteadusliku käsitluse normistikku mahuvad ja mille koostamisel on tegevad olnud oma ala vaieldamatud asjatundjad (vt. näiteks 1997. a. Moskvas ilmunud raamatut "Lubjanka, VTšK-OGPU-NKVD-MGB-KGB 1917–1960. Spravotšnik. Moskva, 1997. [Izdanije MFD]", mille toimetuskolleegiumi on teiste seas kuulunud ka J. Primakov.). Kindlasti tuleks aga silmas pidada, et nimetatud ülevaatlikumad trükised kirjeldavad NSVL julgeolekuorganite üldstruktuuri, mis kohapealsete (Eesti NSV) allüksuste struktuuriga ei pruugi üks-üheselt kattuda. Näiteks kuulus banditismivastane võitlus üleliidulises mastaabis 1950. aasta juulini NSVL Siseministeeriumi kompetentsi. Kummatigi kannab Eestis (ka Leedus, Lätis, Lääne-Ukrainas) juba 1947. aasta jaanuarist metsavendluse ehk "poliitilise banditismi" vastase võitluse pearaskust mitte Siseministeerium, vaid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi banditismivastase võitluse osakond, sama aasta juunist-juulist 2N osakond. Aruanded esitati NSVL RJM 2. Peavalitsusele, mille tegevuse peasuunaks oli vastuluure. ENSV julgeolekuministri Boris Kummi direktiivis 25. märtsist 1947. a. määratakse: "Seoses SM [banditismivastase võitluse osakonna] ja maakonnaosakondade banditismivastase võitluse jaoskondade üleminekuga Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi alluvusse ja banditismivastse võitluse operatiiv-agentuurtöö õigeks korraldamiseks, sätestada, et RJM osakond, RJM maakonnaosakonnad ja maakondade BVV jaoskonnad teostavad agentuur-operatiivtööd kogu ENSV territooriumil /linnades ja maarajoonides/ ja nende töö peasuunaks on [võitlus] poliitilise banditismiga.[...] Juhtudel, kui agentuurtöötluse käigus, kinnipeetud kurjategijate osas läbiviidud uurimise või kuritegude juurdlusel selgub, et asi ei ole poliitilise banditismi värvinguga, antakse juurdlusmaterjalid ja kinnipeetud kurjategijad organi ülema sanktsiooniga üle SM maakonnaosakonnale, millise funktsiooniks on võitlus kriminaalse banditismiga.[...].
Kohalikud iseärasused ei põhjustanud erinevusi mitte üksnes organite struktuuris, vaid ka töömeetodites. Näitena võiks siinkohal tuua Venemaal 1920-ndatest aastatest rakendatud nn. hävitusagendid ("agent-bojevik"), kellele muuhulgas võidi anda ka ülesandeid režiimi vaenlaste füüsiliseks likvideerimiseks. RJK korgema kooli vastuluuretegevuse sonastik annab terminile “hävitusagent” järgneva seletuse – ”riikliku julgeoleku organite agent, kes lahingvarustust kasutades täidab eriülesandeid. H.-a. värvatakse reeglina nõukogude patriootide hulgast, kes omades vastavaid võimalusi ja isikuomadusi, on ideelistel kaalutlustel valmis eluga riskides rakendama otsustavaid meetmeid. H.-a.-na võib kasutada ka RJK poolt kinnivõetud ja värvatud vaenlase diversiooni-luuregruppide ja natsionalistlike bandede liikmeid. 1940.–50. aastatel värvati Lääne-Ukraina ja Baltikumi territooriumil h.-a. natsionalistliku põrandaaluse [liikumise] osaliste hulgast.[...]" Allakirjutanu on hävitusagente puutuva materjaliga pisut põhjalikumalt tutvunud ega oska Eestis tegutsenud nimetatud kategooria agentide puhul nimetada tõepoolest ühtegi, kes oleks "nõukogude patrioodina ideelistest kaalutlustest lähtudes" tegutsenud.
1940.–50-ndatel aastate salajaste kaastööliste puhul on rõhuvas, et mitte öelda absoluutses, enamuses tegu nn. kompromiteerivate materjalide alusel värvatutega, märkused nn. patriootlike tunnete ajel värvatutest on üsna haruldased.
Arhiivis olevaid julgeolekuorganite materjale iseloomustab eelkõige fragmentaarsus, mida võib pidada kõigi allpool mainitavate probleemide algpunktiks. Mõistagi on meie käsutuses olev murdosa dokumentidest, mis nimetatud asutuste Eesti territooriumil tegutsemise käigus tekkinud/tekib. Nagu mainitud, on säilinud näiteid mõningate allüksuste ettekannetest oma ametkonna juhtkonnale või kõrgematele partei ja riigiorganitele ning sisemise asjaajamise materjale, pea täielikult aga puuduvad näiteks paljud operatiivtöö käigus tekkinud dokumendiliigid – agentuurtöötluse toimikud, jälgimistoimikud, agentide isiklikud toimikud loomulikult. Siinkohal aitab pilti pisut täiendada meil olemasolevate materjalide kõrvutamine eelkõige Leedus ja Lätis säilinuga – õnneks-kahjuks on kolmes riigis õnnestunud üle võtta üsna eritüübilist materjali.
Olemasolevate allikate puhul tõuseb mõistagi esmaselt küsimus usaldusväärsusest ja autentsusest. Arhiivis teadlikele võltsingutele sattumise riski võib pidada suhteliselt vähetõenäoliseks. (Siinkohal on juttu mõistagi üksnes nn. tänapäeva suunatud võltsingutest ja kindlasti mitte ülekuulamisel väljapekstud tunnistuste tõepärasuse hindamisest, millel peatun allpool.) KGB teadaolevalt muidugi fabritseeris dokumente üksikisikute, organisatsioonide jne. kompromiteerimiseks. Püüdes ennast asetada mõne vastava ametkonna (nimetagem seda tinglikult kasvõi kompromiteerimisosakonnaks – 50ndate aastate kontekstis 5. osakond) töötaja rolli, tekib küsimus otstarbekusest. Kas on mõtet (ja oli 1980-ndate aastate lõpul aega) sobitada töödeldud dokumente Eesti riigile üleantavate 1940.–50-ndate aastate materjalide hulka, lootuses, et need Parteiarhiivi riiulilt kunagi mõne uurija või ajakirjaniku abil avalikkuse ette jõuavad ja ühiskonnas vajalikku resonantsi tekitavad? Pigemini võiks siis koostada ja vajalikul hetkel lekitada mingit kindlat liiki üksikdokumendi – agenditoimiku, "podpiska" või nn. väljasõidutoimiku, mida teadupärast mõnikümmend tuhat teadmata radadel ringi rändab.
Paradoksaalsel kombel võib materjali usaldusväärsust kergitada ka julgeolekutöötajate eneste kinnitus, et võltsinguid kasutati. ERAF fondist nr. 131 leidub muuhulgas Julgeolekuminister kindralmajor B. Kummi direktiiv 4. märtsist 1947. a. soovitusega operatiivtöötajatel "süstemaatiliselt kompromiteerida bandiitlike grupeeringute juhte bandiitide ja kohalike elanike silmis agentuuri kaudu levitatavate kuulujuttude teel ja operatiivtöötajate poolt "kaotatud" dokumentide kaudu, mis näitavad üksikute bandede pealike ja bandiitide sidemeid RJM organitega." Ei ole vist eriti tark tegu lisada tegelikke võltsinguid materjalikogumile, kus sisalduvad suunised nende kasutamiseks.
Järgmise momendina tuleks tähelepanu pöörata dokumentide mitmetüübilisusele ja eritasandilisusele. Mitmetüübilisuse all pean silmas seda, et dokumentide hulgas leidub nii originaale kui ka koopiaid ja ärakirju (originaaliks loetakse adressaadini jõudnud dokumenti, saatjale jäänud eksemplari puhul on tegemist ärakirjaga). Uurimistöös ja publitseerimisel tuleks mõistagi eelistada originaali, Moskvasse läkitatud ettekanded on laiali mitmes Venemaa arhiivis ja neile ligipääs on teatavasti problemaatiline. Üldiselt tundub, et saatjale (ENSV julgeolekuorganitele) jäänud ja adressaadini (NSVL julgeolekuorganite juhtkonnani) jõudnud eksemplarides ei tohiks olla olulisi erinevusi, kohati on ärakirja teksti siiski tehtud käsikirjalisi parandusi ja täiendusi, mis ei luba sajaprotsendilise kindlusega väita, milline oli lähetatud ettekande või teadaande täpne tekst. Eritasandilisuse puhul peetakse silmas seda, et arhiivimaterjalide hulgas esineb repressiivorganite mitme allüksuse materjale, mis on omakorda lähetatud erinevate tasandite riigivõimu- ja valitsemisorganitele. Teatavas osas on seega võimalik materjale kõrvutada. Selline paljusus tuleb uurimistöö puhul loomulikult ainult kasuks, võimaldades fakte mitmest allikast kontrollida ja võrrelda. Samas tuleb aga mõne perioodi või haldusüksuse puhul piirduda oluliselt lünklikuma allikalise baasiga, mis kokkuvõttes üldistuste tegemist raskendab.
Mõnigi kord võib põrkuda vasturääkivustele ja lahknevustele eri tasandi aruannetes. Näitena võiks siinjuures tuua 1946. a. Harjumaal agent "Atseliku" abil läbiviidud metsavendade Endel ja Lembit Rajandi (esineb ka nimekuju Raiend) likvideerimisoperatsiooni kirjeldused.
SM Harjumaa Osakonna ülema asetäitja major Lillipuu ja SM Harjumaa Osakonna BVVO ülema kapten Balandinski ettekandes 1946. a. ENSV SM BVVO ülemale alampolkovnik Živagale:
“12.07. s.a., 7 päeva peale ülesande saamist, tegi ”Atselik” kindlaks terroristi punkri asukoha, punkris viibis ka viimase vend Raiend, Lembit, kes oli kinnipidamiskohast pogenenud.
Punkris viibides kasutas agent soodsat hetke, haaras Raiend, Endlile kuulunud saksa automaadi ja tappis molemad bandiidid, molemad laibad vedas ta teele, et takistada nende peitmist teiste bandiitide poolt, kes juhuslikult punkrisse voisid tulla. Agent peitis ennast metsa, jälgides ümbrust hetkeni, kuni laibad avastati kohalike elanike poolt, kes sellest miilitsale teatasid [...]. Agent ”Atselikule” on antud uus ülesanne legaliseerunute töötlemisel. Bandiit-terrorist Raiendi hävitamise ülesande täitmise eest on agent ”Atselik” meie poolt tasustatud.”
Sama operatsiooni kirjeldus siseminister A. Resevi ja SM BVVO ülema Živaga ettekandest NSVL SM BVV Peavalitsuse ülemale kindralleitnant Leontjevile:
”[...]SM maakonnaosakonna poolt värvati peale operatiivtöötlust pseudonüümi ”Atselik” [...] all varem legaliseerunu – korduvalt karistatud ja vahi alt pogenenud kriminaalkurjategija, keda tundsid nii kohalikud elanikud kui ka bandiidid.
Uurimise ajal oli ta avameelne ja, eesmärgiga oma süü lunastada, andis lubaduse SM organeid abistada.
Arvestades agent ”Atseliku” avameelsust ja tahtejoulist iseloomu saadeti ta peale pohjalikku instrueerimist Rajandi toenäolisse asupaika ülesandega ta füüsiliselt hävitada.[...]
Kuuendal ”illegaalses olukorras” oldud päeval onnestus ”Atselikul” metsas enda varjamise paiga lähedal märgata Rajand, E. koos vennaga [...] kes olid relvastatud automaadi ja vintpüssiga. ”Atselik” jätkas varjatud vaatlust ja tegi kindlaks, et vennad Rajandid tihedas poosastikus soid ja seejärel magama heitsid.
Monda aega oodanud ja veendunud, et vennad on magama jäänud, lähenes agent neile, haaras magava Rajand, E. juurest automaadi millest tulistas viimase pihta valangu. Samal ajal üritas teine bandiit agent ”Atselikku” vintpüssist tulistada kuid agent neutraliseeris tänu oskuslikule ja otsustavale tegutsemisele enda vastu suunatud ründe, tappes ka Rajand, Lembitu.”
Põhimõttelist lahknevust ju pole – aktsioon oli resultatiivne, metsavennad likvideeriti. Kui aga juba peeti vajalikuks operatsiooni käiku nii detailselt kirjeldada, millest tekivad siis erinevused kahe ettekande vahel? Moskvasse lähetatud ettekandes rõhutatakse agendi kriminaalset minevikku, juhuslikku kohtumist. Maakonnaosakonna ettekandest võib järeldada agendi lähemaid sidemeid metsavendadega (viibis koos nimetatutega punkris).
Nagu märgitud, tuleb mõnel puhul piirduda suhteliselt väheinformatiivsete ettekannetega EKP-le ja ENSV Ministrite Nõukogule. Kompartei oli kahtlemata kõrgeim direktiivorgan ja julgeolek suuniste elluviija. Ehkki siinkõneleja ei ole küsimusega süvenenult tegelenud, võiks siiski märkida julgeolekuorganite ja liiduvabariigi parteilise juhtkonna suhetes teatud kahetisust ja muutlikkust. Nii on näiteks 1940-ndate aastate ettekanded EKP KK-le üsna napisõnalised sündmuste loetelud. Mõningasele usalduse defitsiidile viitab näiteks ka tõik, et 22.07.1947 ENSV RJM käsu nr. 0043 "Otsustavate meetmete rakendamisest ENSV territooriumil tegutsevate relvastatud natsionalistlike bandede likvideerimiseks" tutvustamisel EK(b)P maakonnakomiteede esimestele sekretäridele annab ENSV Riikliku Julgeoleku ministri asetäitja polkovnik Pastelnjak korralduse välja jätta, s.t. sekretäridele mitte tutvustada, operatiiv-agentuurtööd puudutavad käskkirja punktid 4–6. Samas on 1950-ndatel aastatel EKP KK sekretäri lauale jõudnud aruanded oluliselt üksikasjalikumad, sisaldavad ka agentuurtöö peensusi ega erine oluliselt kohalike julgeolekuorganite poolt Moskva keskasutusele lähetatud ettekannetest. Võiks ju arvata, et muudatuse põhjuseks võis osalt olla VIII pleenumil toimunu.
Suhete teatud ambivalentsust näitavad ka julgeolekuorganite keskorganite korduvad direktiivid arvata agentuurvõrgust välja partei-, nõukogude-, ametiühingu-, komsomoliorganisatsiooni juhtivtöötajad ja parteiorganeid teenindavad töötajad. Nimetatud korraldused on julgeoleku kohalikes (rajooni) organites vastuseisu leidnud, mistõttu võib järeldada, et initsiatiiv lähtus parteiorganitest kes võisid prognoosida potentsiaalse konflikti võimalust nimetatud kategooria isikute topeltalluvuses (partei- ja julgeoleku liinis).
Järgnevalt tulekski peatuda agentuurvõrku värvatutega seonduvatel, erilist ettevaatlikkust nõudvatel probleemidel. Nagu öeldud, ei ole laiema avalikkuse käsutuses olulise tähtsusega materjale, näiteks agenditoimikuid. Siiski võimaldavad olemasolevad dokumendid tuvastada nii mõnegi omaaegse salajase kaastöötaja isiku. Reeglina võis julgeolekuorganite dokumentides kasutada üksnes agendinime, seda näiteks ka finantsdokumentides agentidele hüvitiste maksmisel. Üksikutel juhtudel, aruannetes peamiselt seoses värbamise asjaolude kirjeldamisega, jäeti agendinime järele teksti lünk, kuhu agendi kodanikunimi käsitsi kirjutati, mis võib tekitada raskusi õige nimekuju tuvastamisel (eriti kui arvestada, et dokumendid on valdavalt venekeelsed). Värbamise fakt ei anna mingit tunnistust sellest, et isik julgeolekuorganitega ka sisulist koostööd tegi. Hulgaliselt on näited sellest, et mingit sisulist informatsiooni ei edastatud, oma agendistaatus paljastati või topeltmängu üritati. Paraku võib olla säilinud või kättesaadav üksnes värbamise fakti kajastav dokument.
Mõistagi ei saa välistada, et üldiselt aruandluslembelises õhkkonnas ka julgeolekutöötajad oma raportites statistilisi andmeid endale soodsas suunas kohendasid või ebaõnnestumisi pehmendada üritasid. Näiteks kasutatakse korduvalt sarnast formuleeringut: "agent peale värbamist andis algul väärtuslikku informatsiooni, hiljem asus aga organite petmise teele", kusjuures jäetakse mainimata, milles seisnes esialgne "väärtuslik informatsioon". Siiski tundub, et ka sisekontroll üsna tõhusalt toimis ja sanktsioonid ebaausate tšekistide suhtes olid kiired järgnema.
Kindlasti tuleks silmas pidada ka tõsiasja, et sageli ajaliselt ja geograafiliselt lähestikku (ühe maakonna piires) võis tegutseda mitu erinevat agenti ühe ja sama pseudonüümiga ("Jaan", "Jüri", Mets", "Kivi"). Sellised kokkulangevused on fikseeritavad näiteks Eesti NSV Siseministeeriumi Keskaparaadi materjalide hulgas säilitatavatest banditismivastaste osakondade agentuuri nimekirjadest 1947. aastast.
Päevakajalisem segadus agendinimede ümber toimub ilmselt August Sabbe kaasuse ümber. Juhtum on ootamatult laia kõlapinna leidnud ehkki Sabbe värbamise katset on kirjeldatud juba 1992. a. ilmunud M. Laari raamatus "Metsavennad". Kõigepealt lansseeriti ajakirjanduses väide, et A. Sabbe värvati agendiks pseudonüümiga "Ivan", hiljem väideti: mitte "Ivan" vaid "Jaan" ja kolmanda versioonina "Jaan", venepäraselt "Ivan". RJM Võrumaa osakonna ülema major Puškarjovi ettekandest ENSV RJM 2N osakonna ülemale polkovnik Taeverele selgub, et 1949. aasta juulis on Võrumaal värvatud nii agent "Jaan" kui ka agent "Ivan", tegu on siiski erinevate isikute, mitte kahestunud A. Sabbega.
18. juulil 1949. peeti Sabbe varjatult kinni (venekeelne termin: "sekretno snjat"), kuulati üle, värvati pseudonüümi "Jaan" all ja saadeti nn. "illegaalsesse olukorda" eesmärgiga imbuda Jaan Rootsi juhitud metsavendade rühma. Ei ole teada, et Sabbe oleks julgeolekuorganitele mingit informatsiooni edastanud, ilmselt on ta ennast uuesti tegelikult varjama hakanud, 1950-ndatel aastatel figureerib ta igatahes tagaotsitavana.
Samas RJM Võrumaa osakonna ettekandes, kirjeldatakse ka teise agendi värbamist 2. juulil 1949, kelle pseudonüümiks sai "Ivan", (on toodud ka tema kodanikunimi) ja kes suunati Johannes Heska juhitud metsavendade rühmitust otsima.
Võimalik, et tuleks rõhutada täiesti ilmselget asja üle korrutades, et repressiivorganite materjalidele keskendudes ei tohiks silmist lasta fakti, et tegu on valdavas enamikus ühepoolse materjaliga. Selle tõsiasja hägustumist võib soodustada see, et suurem jagu (võimuorganite siseringlusesse mõeldud) dokumente on ideoloogilisest retoorikast suhteliselt vabad. Ilmeka kontrasti tekitavad siinjuures julgeolekuorganitega kooskõlastatud, laiale avalikkusele mõeldud "Kõik tööle!"-laadsed legaliseeruma õhutavad üleskutsed kõrvuti tegelikkuses rakendatud meetodite kirjeldustega.
Julgeoleku materjalide hulgast või kriminaaltoimikutele lisatud asitõendite hulgast võib küll vähesel määral leida ka repressioonide ohvrite seisukohti avavat autentset materjali – päevikuid, erakirju, lendlehti vms. Enamasti tulevad aga tasakaalustava tegurina arvesse üksnes suuline pärimus või aastakümneid hiljem kirja pandud mälestused kõigi oma vooruste ja puudustega. (Siinkohal oleks vajalik muuhulgas uuesti viidata ülaltoodud B. Kummi juhistele kompromiteerivate kuulujuttude ja dokumentide levitamiseks.)
Omaette kategooria moodustavad ülekuulamiste materjalid (kriminaaltoimikutes ERAF f. 129 ja f. 130). Loomulikult on kõik läbi aegade juurdlus- või karistusorganitele antud tunnistused hangitud erivormilisi psühholoogilise või füüsilise surve meetodeid rakendades. Kõrvalseisjal võib üksikasjus kaunis raskeks osutuda – eriti drastilised juhtumid välja arvates – selle piiri tabamine, kus tõeste ütluste andmine asendub valmisolekuga ükskõik millele alla kirjutada.
Nõukogude repressiivorganite vastavate meetodite kirjeldusi on tänaseks ilmunud ajalookirjanduses leida hulgaliselt, kajastusi neist leidub ka arhiivimaterjalides. Eelkõige mainigem siin kassatsioonikaebusi ja proteste, mida uurimistoimikutes hakkab arvukamalt esinema mõistagi 1950-ndate aastate teisest poolest ja Siseministeeriumi ning julgeolekuorganite kaadriosakonna juures tegutsenud eriinspektsiooni materjale (ERAF, fond 134). Viimatinimetatud allüksus tegeles julgeolekutöötajate seaduserikkumiste ametkonnasisese juurdlusega.
Süüdimõistetute avaldustes räägitakse üldiselt ähvardustest, peksust, öistest või tõlgita läbiviidud ülekuulamistest, samuti sellest, et kirjutati alla ebaõigeid ütlusi sisaldavatele protokollidele lootuses neist kohtus lahti öelda – sageli võis aga järgneda Erinõupidamise otsus kohtualuse osavõtuta jne.
Eriinspektsiooni materjalides leidub dokumente juurdlustest julgeolekutöötajate osas, keda süüdistati "füüsilise mõjutamise meetodite sanktsioneerimata rakendamises." Toodud eufemismiga märgiti kinnipeetavate piinamisi "lihtsalt peksust" rafineeritumate võteteni nagu hukkamise instseneering vms. Süüdistuse sõnastus viitab sellele, et näidatud võtete kasutamine võis olla ka sanktsioneeritud, vähemalt ühel juhul (1947. a.) on juurdlus lõpetatud põhjusel, et "erirežiimi arreteeritu suhtes [...] sanktsioneeris kindralleitnant Gorlinski”. Tundub, et sageli piisas juurdluse lõpetamiseks julgeolekutöötaja kinnitusest, et ta "kategooriliselt eitab füüsilise mõjutamise meetodite rakendamist".
Kõrgendatud tähelepanuga tuleb suhtuda ka ettekannetesse elanikkonna hulgas levivatest meeleoludest, mille koostamisel kasutati eelkõige informaatorite ettekandeid, aga ka erakirjavahetuse kontrollimisel vms. vahenditega kogunenud andmeid. Nimetatud ettekanded on enamasti ühesuguse struktuuriga – algul tuuakse esile "positiivsed reageeringud" ja seejärel "negatiivsed ilmingud". Sageli on näited aga juba keeleliselt sedavõrd erinevad, "positiivsel" juhul kantseliidist ja loosunglikkusest pundunud, mis tekitab kahtlusi, et kõneleja või kirjutaja vähemalt ajuti aimas, kes tema seisukohavõtud fikseeris ja kuhu need lõpuks välja jõudsid.
Mõistagi tekib julgeolekuorganite materjalide seonduvalt hulgaliselt eetilist laadi probleeme.
Kokkuvõtteks: Eestis seadusega reglementeeritud korras säilitatavaid ja kasutatavaid NSVL repressiivorganite tegevust kajastavaid allikaid võib üldiselt hinnata autentseks ja sellelt seisukohalt lähtudes ka usaldusväärseks, erinevad tõlgendusvõimalused mõistagi vabaks jättes. Küll peaks aga äärmise ettevaatusega suhtuma väljaspool arhiive ringlevatesse analoogilise temaatikaga dokumentidesse.