OMAKAITSE KOGUTUD MATERJALID SUVESÕJA AJALOOALLIKANA
Tiit Noormets
Vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon Omakaitse kasvas välja metsavendade gruppidest ja loodi Kaitseliidu eeskujul. 1942. aastaks oli Omakaitse kogu Eestit hõlmav territoriaalne massiorganisatsioon, mille malevad tegutsesid maakondlikes piirides (erandiks oli Narva malev Narva linnas ja ümbruskonna valdades ning pealinnas Tallinn-Nõmme malev). Seega võib öelda, et Omakaitse maleva ajalugu kattub suures osas relvastatud vastupanuliikumise ajalooga vastaval alal. Omakaitselasi oli pärast Eesti vallutamist sakslaste poolt ja ülemaalise organisatsiooni loomist üle 40 000, sealhulgas enamik "punase aasta" üleelanud Eesti sõjaväe kaadriohvitseridest. Sõjaliste ülesannete kõrval tegeles Omakaitse aktiivselt ja tulemuslikult ka ajalooga. Kahjuks ei heida fragmentaarselt säilinud dokumendid valgust sellise huvi otsestele põhjustele ja ajenditele. Hoopis teiste, n.ö. praktiliste ülesannetega tegelevas organisatsioonis tunnetati aga ajaloo tähtsust ning osati ajaloolisi materjale koguda ja uurimistööga tegelda. See ei tohiks olla üllatav, kui võtta arvesse, et paljud eesti ohvitserid olid varem otseselt või kaudselt seotud selliste asutuste nagu Vabadussõja muuseum ja Vabadussõja Ajaloo Komitee tööga. Nii Eesti Kõrgema Sõjakooli kui välismaiste sõjaliste õppeasutuste, kus paljud eesti ohvitserid õppisid, programm nägi ette sõjateaduslike uurimuste kirjutamist, mille teema valiti sageli sõjaajaloo vallast. Tollaste kaadriohvitseride üld- ja erihariduslik tase võimaldas neil ka kutsetöö kõrval kirjutada sõjaajaloolisi uurimusi, sealhulgas mitmeid kõrgetasemelisi töid (näiteks Omakaitse ülema abi kolonel Jaan Maide oli silmapaistva uurimuse 6. jalaväepolgu ajaloost üks autoreid).
Ajalooliste väärtusega dokumentide säilimise eest hoolitseti juba sõjategevuse käigus. Pärast Tartu lahingute lõppemist andis Eesti vabastatud maa-alade partisanide üldjuht major Kurg 29. juulil 1941 ajakirjanduse vahendusel laiemalt levitatud käskkirja nr. 5, milles oli muuhulgas öeldud: "Ajaloo materjal saata Tartu Riigi Keskarhiivi märgusõna "Omakaitse 1940-1941" all". Kaks päeva hiljem avaldas Eesti Rahva Muuseum "Postimehes" üleskutse "Arhiivmaterjalide kogumisele", mille all mõeldi esmajoones küll Suvesõjaga seotud museaalse väärtusega esemeid. Käed rüpes ei istutud ka Riigiarhiivis Tallinnas. Novembris 1941 ilmusid ajalehtedes üleskutsed "...päästa ja säilitada igasuguseid nõukogude korra aegseid ajaloo seisukohalt huvi pakkuvaid mälestusi nagu arhivaale, propagandabroš üüre, plakateid jne." ja palutakse kogutud materjalid saata või tuua Riigiarhiivi Tallinnas Toompea lossis.
Nende üleskutsete praktilised tulemused ei ole teada, kuid Suvesõja osas ei saanud neil erilist tulemust olla. Eesti metsavendade võitlus oli klassikaline partisanisõda, mis erineb oma n.ö. tehnika, organisatsiooni ja taktika poolest konventsionaalsest sõjast. Arhiivi ja ajaloolase jaoks võib esmatähtsaks erinevuseks lugeda seda, et regulaarsõjaväes piltlikult öeldes iga liigutus dokumenteeritakse ja partisaniüksuses ei kirjutata ühtegi ametlikku dokumenti. Partisanisõja organiseerituse ja keskse juhtimisega kaasneb küll ka dokumentatsioon, kuid Eestis seda üldjuhul ei olnud. Dokumentaalsete algallikate olukorda kirjeldab lakooniliselt, kuid ilmekalt näiteks Omakaitse Saaremaa maleva ülem oma kaaskirjas Omakaitse staapi saadetud maleva tegevuse ülevaatele 11. veebruaril 1943: "Kuna Saaremaa Omakaitse tegevus maakonna vabastamisest kuni 1941. a. lõpuni toimus sõjale vahetult järgneval ajal, polnud siinne organisatsioon sellisesse järku arenenud, et oleks võimalik väljavõtteid teha miskisuguste täpsete tabelite või skeemide kujul lisana ajaloolisele ülevaatele. Andmed, mida läks korda usutavaist allikaist hankida, on sellepärast toodud sisus". Siiski koostasid vähemalt mõned suuremad, sõjaväeliselt organiseeritud ja juhitud metsavendade üksused juba partisanisõja perioodil oma asjaajamise dokumente. Näiteks juulis-augustis 1941 andis Virumaal tegutsenud Rakvere Ümbruse Rahvakaitse Pataljoni ülem välja oma käskkirju, mis muuhulgas sisaldasid täielikke andmeid üksuse isikkoosseisu kohta, kuid need dokumendid ei ole säilinud. Juulis-septembris eksisteerinud eesti vabatahtlike rindeüksuste nagu Tartu linna partisanide pataljon, Esimene Eesti vabatahtlike pataljon, Kapten Talpaku vabatahtlike kompanii jt. dokumendid läksid aga üksteisele järgnevate formeerimiste, ümberformeerimiste ja laialisaatmiste segaduses lihtsalt kaduma.
Seega jäi relvastatud vastupanuliikumise ajaloo jäädvustamise ainsaks võimaluseks sündmustes osalenute mälestuste kogumine. Sel teel saadud suulise ajaloo ehk oral history puudused sündmuste jäädvustamisel on üldiselt tuntud, see on ebausaldatav just faktide ja daatumite osas. Kogutud materjali väärtus oleneb otseselt ajalisest distantsist käsitletava sündmuse ja mälestuste kirjapaneku vahel ning andmete arvukusest, mis ainult viimaste massilisuse korral annavad võimaluse nende omavaheliseks võrdlemiseks ja analüüsiks. Omakaitse kui kogu Eestit kattev territoriaalne massiorganisatsioon, mille liikmeskonnast suur osa oli tegutsenud juba metsavennana ja samas kohas, andis vastava töö läbiviimiseks ideaalse võimaluse. Tulemuslikkuse tagas andmete kogumine vahetult sündmuste jälgedel ja Omakaitse Peavalitsuse keskse juhtimise ning juhendamise all. Mõningal määral, eriti Omakaitse loomise alguse kohta, oli tollal kasutada ka tänaseks mittesäilinud dokumente.
Jaanuaris 1942 nõuab Omakaitse inspektor kõikidele Omakaitse juhatajatele saadetud ringkirjaga malevate tegevuse ajaloolis-statistilise kokkuvõtte koostamist. See pidi sisaldama Kaitseliidu alal andmeid üksuste likvideerimise ja kaitseliitlaste represseerimise kohta. Omakaitse alal tuli kirja panna üksuste loomise käik, arvuline koosseis, tegevus ja kaotused. Sama aasta juulis nõuti Omakaitse üksustelt tegevuse ülevaateid 1941. aasta kohta, mis jõudsid järgmisel kuul Omakaitse Valitsusse ja on arhiivis tänini säilinud. Need olid sisult ja ülesehituselt analoogilised dokumendid pealkirjaga "Omakaitse 1941. aasta tegevuse ülevaade 22. juunist kuni 1. jaanuarini 1942. a." Sisuks oli ajalooline ülevaade järgmiste alapunktidega: metsavendluse tekkimine, tegevus enne sakslaste tulekut, Omakaitse tekkimine, kontakti loomine ja vahekordade korraldamine saksa sõjaväega, Omakaitse tegevus, organisatsiooni ja koosseisu kujunemine ning majanduse arenemine. Nagu sisukorrast näha, moodustab metsavendlus ja Suvesõda ainult ühe ja suhteliselt väikese osa käsitletud teemade ringist. Lisaks sellele on need sõna otseses mõttes ainult ülevaated, koosnedes keskmiselt kümmekonnast tekstileheküljest. Suur informatsioonihulk on aga mahutatud lisatud arvukatesse tabelitesse ja mõnes toimikus leiduvatele skeemidele. Kuigi need enamikus valgustavad organiseeritud Omakaitse tegevust, leidub tabeleid ka metsavendadest. Nii on Läänemaa toimikus tabelid detailsete andmetega metsavendade üksuste asutamise, juhtkonna, isikkoosseisu, relvastuse ja tegevuse kohta.
Suvesõja ajalooga seoses on uurijad pööranud tähelepanu sellele, et arvulised andmed on eri allikates oluliselt lahkuminevad. Vähemalt osaliselt peitub seletus selles, et eelkirjeldatud ülevaated olid ainult Omakaitse ajaloo-alase töö vahe-etapp. Virumaa Omakaitse juhataja kapten Vaska kirjutas selle kohta oma kaaskirjas 5. augustist 1942: "Tegevuse ülevaate koostamise aluseks oli kiirkogumise korras pataljonide ülematelt saadud andmed. Ajalooliste materjalide lõplikul läbitöötamisel, mis nõuab pikemat aega ja sellekohase eriülesandega tööjõu rakendamist, milleks staabil praegu inimene puudub, võivad käesolevaga esitatavas ülevaates esitatud arvulised andmed, eriti metsavendluse osas, muutuda". Töö jätkamiseks vajalik aeg ja tööjõud leiti.
1943. aastal valmisid malevates nende põhjalikud ajalood. Selle töö käigule on võimalik pilku heita Pärnumaa näite varal. Põhimõtteliselt samuti toimus see ka mujal. Pärnumaa Omakaitse ajaloolist tegevust valgustavate materjalide kogumist ja korraldamist alustati maleva staabi poolt jaanuaris 1942 vastavalt eelpoolmainitud Omakaitse Valitsuse korraldusele. Kogumistöö juhiks määrati maleva staabiohvitser major Martsoo ja tehniliseks korraldajaks staabi ametnik Parming, kes hiljem maleva ajaloo ka kokku kirjutas. Materjalide kogumine, koondamine ja kontroll toimus mitmes etapis. Kõigepealt saadeti allüksustele metoodilised juhendid tööks valdades ja linnades. Kontakt võeti ka Suvesõjas osalenutega, kes olid vahepeal Pärnumaa Omakaitsest lahkunud. Pärast viis kuud kestnud materjali kogumist kohapeal koostati selle alusel Pärnumaa Omakaitse maleva nelja ringkonna ajalood. Viimaste ja allüksustes kogutud algallikate alusel kirjutati kokku maleva ajalugu, mis omakorda enne lõplikku valmimist toimetati ja kontrolliti kõigi kogutud algallikate põhjal. Viimaseid oli märkimisväärne hulk. Kokku koguti ja korraldati Pärnumaa Omakaitses ajaloolisi materjale umbes 1300 lk. teksti, lisaks sellele lahinguskeemid, ajaleheartiklite väljalõiked, üleskutsed, fotod jms. See tohutu materjal on kaduma läinud. 1944. aasta septembris likvideeriti Omakaitse Punaarmee pealetungi eel, mis tähendab seda, et dokumendid läksid põhiosas ahju. Omakaitse malevate ajalugude koostamiseks kasutatud allikmaterjale on vähesel määral säilinud ainult Petserimaa ja Tartumaa kohta. Seetõttu ongi Suvesõja põhiliseks allikaks Omakaitse malevate ajalood. Nendes hõlmatud materjali ajalisi ja sisulisi piire oli eelnevate ülevaadetega võrreldes tunduvalt laiendatud. Lisati andmed Kaitseliidu likvideerimise, nõukogude võimu kehtestamise, tegevuse ja tegelaste kohta, samuti vastupanuliikumisest enne sõda. Tekst metsavendade salkade-laagrite ja lahingutegevuse kohta on süstematiseeritud geograafilisel printsiibil, valdade kaupa.
Ettekujutuse metsavendluse kohta leiduvatest andmetest annab hästi liigendatud sisukord. Näiteks Virumaa kohta on see järgmine:
1) Sõjajutud õhus, küüditamine ja esimesed metsavennad.
2) 22. juuni 1941 Virumaal. Rahva meeleolu. Metsavendluse sihikindel organiseerumine.
3) Kutsealuste noorte punaväeteenistusse kutsumine, eesti sõjaväelaste metsa põgenemine, metsavendade gruppide kasvamine ja nende relvastus.
4) Hävituspataljonide moodustamine, esimesed metsavendade rünnakud neile. Vastuhaarangud hävituspataljonide poolt.
5) Sõjasündmuste areng, saksa lennuväe tegevus Virumaal. Selle mõju rahvale ja metsavendadele.
6) Ülevaade metsavendade laagritest (sh. tabelid laagrite ja isikkoosseisu kohta).
7) Elu Virumaa metsades 1941. a. suvel
8) Metsavendade lahinguline tegevus, hävituspataljoni haarangud ja muu aktiivne tegevus (sh. lahingtegevuse tabel ja "Metsavendade kalender", kronoloogiline sündmuste loetelu)
9) Virumaa metsavendade tegevuse mõju.
10) Kokkuvõte Virumaa metsavendluse kohta.
Kõik see kokku moodustas Omakaitse Viru maleva ajaloo V peatüki mahuga üle 300 lehekülje.
Nende tööde sisuline tase sõltus, nagu iga ajalooalane töö, uurija ja kokkukirjutaja võimetest, töökusest ja huvist asja vastu. Enamus autoreid on jäänud anonüümseks. Kuid võib julgelt väita, et elukutseliste sõjaväelastena käsitlesid nad sõjaajaloolisi küsimusi asjatundlikult, täpselt ja põhjalikult. Nii sisuliselt kui mahuliselt on Omakaitse malevate ajalood siiski erineva tasemega. Nii näiteks kirjutati Virumaal kokku 816 masinakirjalehekülge. Teised tööd ei saa kaugeltki nõnda suure mahuga kiidelda. Virumaa autor toob tekstis ka selgelt välja vastuoksused ja puudujäägid algandmetes, kui selliseid on; samuti analüüsib neid ja vajaduse korral esitab erinevad seisukohad. Üldiselt iseloomustab neid tekste lakoonilisus, konkreetsus ja täpsus. Erandiks võib pidada vast ainult Eduard Suursepp-Grossschmidti töid. Olles enne sõda tuntuks saanud populaar-teaduslike ja memuaarteostega Esimesest maailmasõjast, Vene kodusõjast ja Vabadussõjast, kirjutas ta 1942.-1943. aastal Tartumaa, Valgamaa ja Läänemaa Omakaitse ajalood. Eduard Suursepa teoseid on iseloomustatud "vohava ilukirjandusliku stiili domineerimisega". Osaliselt on see etteheide ka põhjendatud. Samas lubavad aga Tartumaa Omakaitse ajaloo osaliselt säilinud algmaterjalid ja neil leiduvad redaktsioonilised märkused teha järelduse, et stiilist hoolimata oli kogu töö aluseks siiski põhjalik uurimistöö ja kokkukirjutatud materjal seega usaldusväärne. Põhiline ja suures osas ka taastamatu puudujääk Omakaitse materjalides on hoopis asjaolu, et kolme maakonna Omakaitse maleva ajalugu ei ole säilinud. Need on Harju, Järva ja Läänemaa - maakonnad, kus suvel 1941 oli arvukalt metsavendi, peeti aktiivset lahingutegevust ja sõjaperiood oli suhteliselt pikk. "Omakaitse Võrumaa Maleva tegevus Kaitseliidu likvideerimisest 1940. a. suvel kuni 1. jaanuarini 1942" koostaja leitnant Arvo Johari meenutuste järgi kirjutati see kolmes eksemplaris, millest üks saadeti Tallinnasse Omakaitse Peavalitsusele, teine läks maleva staapi ja kolmanda jättis ta endale. Tänapäeval Riigiarhiivis säilitatavad eksemplarid olid Omakaitse staapi maha jäänud ja langesid pärast Tallinna vallutamist 1944 NKVD kätte.
Kõigele vaatamata on arhiiviaines Suvesõja kohta ootamatult rikkalikult säilinud. Võib öelda, et see võimaldab uurida Suvesõda kui tervikut kogu Eesti ulatuses ja tagab üksikküsimuste lausa detailse uurimise. Omakaitse kogutud ja süstematiseeritud ajaloomaterjalid ei ole sealjuures mitte ainult traditsioonilises mõttes allikad, vaid relvastatud vastupanuliikumise ja Omakaitse tegevuse vallas ka juba nende ajalugu maakondlikul tasandil. Neid olulisel määral täiendada oleks võimalik Vene arhiivides asuvate Nõukogude Liidu riigikaitse ja julgeoleku dokumentides leiduvate andmetega (tänaseni pole küll ülevaadet isegi vastava dokumentatsiooni säilimise ja olemasolu kohta – teadaolevalt hävis palju nõukogude arhiivimaterjali näiteks Tallinna evakueerimise käigus 1941). Teiseks allikate liigiks Suvesõja vastaspoole tegevuse kohta on sõja ajal nõukogude tagalas Hans Kruusi juhitud ajalookomisjoni poolt kogutud 1941. aasta hävituspataljonlaste ning partei ja nõukogude aktiivi tegelaste mälestused, mis on suuremas osas ka publitseeritud. Viimased ei ole küll võrreldavad Omakaitse ajaloo ülevaadetega, kuna kujutavad endast üksikisikute mälestuste kogumit, milles leiduvat andmestikku pole mingil määral süstematiseeritud, omavahel võrreldud ega kontrollitud (samuti tuleb arvestada, et pärast sõja alguse suuri kaotusi säilinud küsitlusaluste ring oli piiratud ja suhteliselt juhuslik). Nõnda öelda rohujuure tasandilt nähtud üksikmälestustes on küll hulgaliselt värvikaid detaile, mis suures osas on hävituspataljonide tegevuse kohta ka ainus säilinud allikmaterjal, kuid sisaldavad samas ka palju vasturääkivusi ja vigu, tõe pähe esitatud nõukogude propagandat ja 1941. aasta palavlikus õhkkonnas ohtralt ringelnud kuulujutte, seda eriti vastupanuliikumise kohta, ning nõuavad seega tavapärasest allikakriitikast märksa kriitilisemat hindamist.