NÕUKOGUDE AJA UURIMISEST VENEMAAL: UUEMAID ARHIIVITEATMIKKE JA ALLIKAÕPETUSLIKKE KÄSIRAAMATUID
Tõnu Tannberg
1. Sissejuhatuseks
Eesti kuulumine pikka aega Vene impeeriumi ja hiljem Nõukogude Liidu koosseisu on paljuski ära määranud meie ajaloo allikalise baasi laialipaisatuse. Tervikuna võttes asuvad Eesti ajaloo põhiallikad küll Eesti arhiivides, kuid enamike olulisemate teemade uurimisel ei saa mööda minna ka Venemaa arhiivides asuvatest arhiiviallikatest. See tõdemus kehtib lisaks tsaariaja allikatele suurel määral ka Eesti Vabariigi ajaloo puhul sõdadevahelisel perioodil ning eriti Eesti NSV ajastut silmas pidades. Tundub, et ka tulevikus, taasiseseisvunud Eesti ajaloo uurimisel, etendavad olulist osa Venemaa arhiivide materjalid.
Viimastel aastatel Eestis ilmunud Nõukogude ajastut käsitlevates ajaloouurimustes on Venemaa arhiivides asuvaid allikmaterjale suhteliselt vähe kasutatud. See ei ole öeldud etteheiteks, kuna sealsete allikate kasutamine on objektiivsetel põhjustel (teaduskomandeeringute rahastamine, materjalide salastatus jms.) takistatud. Sellegipoolest võiks seal asuvatele materjalidele rohkem tähelepanu pöörata, arvestades asjaolu, et kõigest hoolimata on juurdepääs Nõukogude aja dokumentidele Moskva arhiivides muutunud siiski vabamaks.
Samal ajal on aga Venemaa arhiivisüsteem viimasel kümnendil läbi teinud põhjaliku teisenemise ja uuenemise. Seetõttu ongi käesolevas referaadis antud põgus ülevaade Venemaa arhiivinduses toimunud muudatustest ning pealispindselt tutvustatud eelkõige neid arhiive, mis võiksid Eesti NSV ajaloo uurimisel enim huvi pakkuda. Sealjuures on aluseks võetud 1990-ndatel aastatel Venemaal ilmunud arhiiviteatmikud.
Teiselt poolt tuleb osundada ka sellele, et Venemaa eri arhiivides tallel olevad ja järjest rohkem teaduskäibesse toodavad allikmaterjalid vajavad kaasaja tasemele vastavat allikaõpetuslikku lähenemist. Sel põhjusel on lähemalt tutvustatud ka viimastel aastatel Venemaal ilmunud uuemaid allikaõpetuslikke käsiraamatuid, mis võiksid tuge anda Eesti NSV perioodi uurimisel.
2. Arhiiviteatmikud – esmased teejuhid allikate juurde
Olulist tuge pakuvad uurijatele viimastel aastatel Venemaal ilmunud eri arhiive tutvustavad arhiivijuhid ja teatmikud. Kõige ülevaatlikum teatmik Venemaa arhiivinduslikest suundumustest, konkreetsetest arhiividest (Moskva, Peterburi) ja raamatukogudest ilmus 1997. aastal nii vene kui ka inglise keeles. Suured teened selle teatmiku väljaandmisel olid P. Crimstedil, kes juba Nõukogude ajal üllitas sellelaadseid teatmeteoseid. Crimsted on ka Venemaa arhiivindust tervikuna puudutava käsiraamatu autor. Lisaks konkreetsetele allikmaterjalide ülevaadetele sisaldab viidatud teatmik Venemaa arhiivindust puudutava kirjanduse bibliograafia ja ülevaate viimastel aastatel arhiivisüsteemi reguleerivatest seadusandlikest aktidest. Teatmikus on hinnatud ka erinevate arhiivide uurijasõbralikkust (st. kasutamisvõimalusi) ning materjalide salastatuse astet. Siinkohal aga tuleb mõistagi tähele panna, et tegemist on 3-4 aasta taguste andmetega, mis ei pruugi tänasel päeval enam tegelikule olukorrale vastata.
Arhiivijuhtidelaadsed teatmeteosed on mitmes plaanis väärtuslikud. Ühest küljest aitavad nad "kodutööd" teha lastes muuta teaduskomandeeringuid Venemaa arhiividesse oluliselt efektiivsemaks: nii jääb kohale jõudes ära esmane fondidega tutvumine ning võib hoopis kiiremini jõuda peamise sihini – materjalide tellimiseni ja nendega töötamiseni. Teisest küljest sisaldavad osundatud teatmikud ka küllaltki väärtuslikku teavet riigiasutuste täpsete nimetuste, struktuurimuutuste jms. valdkondade kohta, aidates uurijal orienteeruda erinevate institutsioonide küllalt sagedastes struktuurimuutustes. Nõukogude aja dokumentide puhul on uuemate teatmike roll eriti oluline, kuna nad kirjeldavad paljudel juhtudel esimest korda seni salastatud ja uurijatele kättesaamatuid materjale.
2.1. Poolel teel: endiste parteiarhiivide "lahtisalastamine"
Nõukogude ühiskonna poliitilise elu keskmeks oli kommunistlik partei. Samas olid aga just partei dokumendid viimase ajani (ja on paljuski ka siiani) uurijatele kättesaamatud. Neid talletati parteiarhiivides (kesk- ja kohalikud parteiarhiivid), mis ei kuulunud ühtsesse riiklikku arhiivisüsteemi. Parteiarhiividesse enamikul ajaloolastel Nõukogude ajal asja ei olnud. Parteiarhiivide selline privilegeeritud seisund muutus Venemaal alles pärast 1991. aasta augustis toimunud riigipöördekatset.
Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi B. Jeltsini ukaasiga 24. augustist 1991. aastast allutati parteiarhiivide võrk riikliku arhiivisüsteemi juhtimisele. Osundatud ukaas lõi juriidilised eeldused juurdepääsuks parteiarhiivides talletatud dokumentidele, mis siiski ei tähendanud igapäevapraktikas, et uurijatel tegelikult oleks olnud võimalik neid materjale kasutada. 1991. aastast alates on juurdepääs parteidokumentidele küll pidevalt avardunud, kuid suured allikmaterjalide massiivid on siiski paraku tänini uurijatele suletud. Võrreldes 1990. aastate alguse ülioptimistliku olukorraga (mil kohati võis tunduda, et paari aastaga muutuvad arhiivid täielikult avatuks) on Venemaa tänane arhiivinduse tegelikkus siiski murettekitav: süsteemi alafinantseerimine ja bürokratiseerimine on kaasa toonud ka mitmete negatiivsete ilmingute (sh. ka materjalide taassalastamise) esilekerkimise, osaliselt taastumise.
Erandiks on muidugi Nõukogude impeeriumi lagunemisel iseseisvunud riikidesse jäänud liiduvabariikide parteiarhiivid – vähemalt Balti riikides ei tohiks nendes arhiivides juurdepääsuga olla erilisi probleeme.
Venemaal asuvatest parteiarhiividest polnud kuni viimase ajani süstematiseeritud ülevaadet, eriti regioonide tasandil mitte. Alles 1998. aastal ilmus teatmik "NLKP endise arhiivifondi dokumentide riiklikud hoidlad", mis annab esimest korda üldistava ja süstematiseeritud ülevaate 1997. aasta alguse seisuga kolmes föderaalses ja 73 regionaalses hoidlates säilitatavatest dokumentidest – kokku ligi 50 miljonist säilikust. Kõigi endiste parteiarhiivide kohta tuuakse teatmikus ära lühike ajalooline ülevaade, dokumentide annotatsioon, aadress ja mõned muud vajalikud andmed.
Kõige olulisemad parteidokumentatsiooni säilitajad olid kindlasti endise NLKP arhiivifondi keskarhiivid, mis nõukogude võimu taandumisel reorganiseeriti föderaalarhiivideks. 1991. aastal loodi tollase NLKP KK Sotsialismi Ajaloo ja Teooria Instituudi Partei Keskarhiivi – tollase kõige tähtsama ja elitaarsema parteidokumentide hoidla – baasil uus arhiiv: Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskus. Tegemist on arhiiviga, mis talletab tegelikult väga eripalgelist allikmaterjali alates Prantsuse revolutsioonist kuni Lenini isiklike dokumentideni ja mitmesuguste kunstiteosteni välja.
Eesti ajaloo seisukohalt pakuvad nimetatud arhiivis kõige enam huvi kindlasti Venemaa poliitilise ajaloo osakonna alla koondatud dokumendid, mis grupeeruvad üldjoontes kolmeks:
vene sotsiaal-demokraatia ja revolutsioonilise liikumise dokumendid,
Lenini arhiiv,
NLKP kõrgemate juhtorganite eripalgeline dokumentatsioon (peamiselt kuni 1952. aastani).
Nimetatud arhiivis on hoiul ka lugematul hulgal liiduvabariikide kommunistlike parteide tegevusega seotud dokumente, mis sageli kohapeal – endistes liiduvabariikides – puuduvad.
1991. aasta augustipöörde järel loodi veel teinegi oluline parteidokumente talletav föderaalarhiiv – Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskus. Arhiiv loodi tollal NLKP KK üldosakonna arhiivi alusel ning eeltoodust tulenevalt talletatakse seal eelkõige kommunistliku partei "igapäevase" tegevusega seotud dokumentatsiooni: kõikvõimalike kongresside, pleenumite stenogramme, protokolle ja otsuseid ning mitmesuguseid partei- ja kaadriarvestuse materjale. Ehk teisisõnu: Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskuse dokumentideta pole võimalik adekvaatselt mõista Nõukogude Liidu sise- ja välispoliitikat, eriti 1952. aastast alates. Varasemaid NLKP tegevust kajastavaid materjale hoitakse valdavalt, nagu eespool osundatud, Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskuses. Paraku on enamik Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskuses talletatud dokumentidest kirjeldamata ning seega ka uurijatele kättesaamatud. Paljuski kehtis see ka Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskuse arhiivimaterjalide kohta.
Mõlema nimetatud arhiivi materjalid on Eesti 20. sajandi ajaloo uurimise seisukohalt äärmiselt olulise tähtsusega. Kuid lisaks nendele väärivad föderaaltasandi arhiividest Eesti ajaloo seisukohalt veel kindlasti äramärkimist 1992. aastal endise ÜLKNÜ Keskarhiivi baasil loodud Noorsoo Organisatsioonide Dokumentide Säilitamise Keskus (Moskvas) ja NLKP Leningradi oblastikomitee Parteiajaloo Instituudi juurde kuuluva Parteiarhiivi baasil moodustatud Peterburi Ajaloolis-poliitiliste Dokumentide Riiklik Keskarhiiv.
Ülalkirjeldatud arhiivide struktuur kehtis 1999. aasta kevadeni, mil Venemaal viidi läbi järjekordne arhiivisüsteemi reorganiseerimine, millega kaasnesid erinevate arhiivide liitmised ja ühes sellega ka nimemuutused. Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskuse ning Noorsoo Organisatsioonide Dokumentide Säilitamise Keskuse ühendamisel loodi uus arhiiv – Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv. Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskus aga nimetati ümber Venemaa Riiklikuks Uusima Ajaloo Arhiiviks.
2.2. Nõukogude ajastu dokumendid teistes föderaalarhiivides
Endiste parteiarhiivide kõrval talletavad nõukogude ajastu dokumente mitmed muud tänase Venemaa föderaaltasandi arhiivid. Parteilise juhtimise kõrval võib Nõukogude võimu tegevusvaldkondadest tinglikult eraldi välja tuua riigivalitsemist, sõjandust, majandust ja kultuuri. Kõigi nende valdkondade arhiividokumendid on suurel määral jaotatud eri föderaalarhiivide vahel.
Nõukogude ajal oli kõige olulisem riigiasutuste arhiivimaterjalide talletaja NSV Liidu Oktoobrirevolutsiooni Riiklik Keskarhiiv (ORKA). 1992. aastal nimetati see arhiiv ümber Vene Föderatsiooni Riiklikuks Arhiiviks. Sellesse arhiivi on koondatud Nõukogude kõrgemate võimuorganite dokumendid alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1991. aastani välja. Nimetatud arhiivis asuvates materjalides kajastub mitmepalgeliselt ka Eesti NSV erinevate riigivõimuorganite tegevus. Kuigi ka selles arhiivis on veel hulgaliselt salastatud arhiivifonde või fondiosi, on siiski tegemist Venemaa tingimustes suhteliselt avatud arhiiviga. Vene Föderatsiooni Riikliku Arhiivi tegevusest võib veel eraldi ära märkida küllaltki aktiivset publitseerimistegevust, mis enamasti leiab piiritagust rahastamist. 1990. aastatel on koostöös Pittsburghi ülikooliga publitseeritud rida eriteatmikke, mis annavad ülevaate arhiivis tallel olevatest materjalidest. Siinkohal on silmas peetud eelkõige Stalini ja tema lähikondlaste "erikaustade" katalooge.
Nõukogude Liidu sõjalist tegevust kajastavad dokumendid on valdavalt hoiul Venemaa Riiklikus Sõjaarhiivis (Moskva) ja Venemaa Riiklikus Sõjamerelaevastiku Arhiivis (Peterburi). Nimetatud arhiivid talletavad üldiselt dokumente kuni 1940. aastani. Nendeski arhiivides säilitatakse Eesti ajaloo seisukohalt äärmiselt olulist dokumentatsiooni, eriti 1939. ja 1940. aasta sündmuste kohta. Kumbki arhiiv ei ole uurijatele suletud, kuid sõjaarhiivis on salastatuse aste kindlasti oluliselt suurem kui sõjamerelaevastiku arhiivis. Peterburi arhiiv on 20. sajandi allikaid silmas pidades kindlasti üks avatumaid ja ligipääsetavamaid arhiive tänasel Venemaal.
Nõukogude ajastu majandusalased arhiiviallikad on koondatud Venemaa Riiklikku Majandusarhiivi, mis 1992. aasta juunini kandis nimetust NSV Liidu Rahvamajanduse Riiklik Keskarhiiv. Kõige olulisem Nõukogude perioodi kirjanduse, muusika, teatri ja teiste kultuurivaldkondade arhiividokumentide säilitaja on Venemaa Riiklik Kirjanduse ja Kunsti Arhiiv.
Omapärane ja samas Eesti ajaloo seisukohalt väärtuslik föderaalarhiiv on Ajaloolis-dokumentaalsete Kollektsioonide Säilitamise Keskus. Tegemist on endise Eriarhiiviga, mis ametlikult loodi 1946. aastal hoidmaks neid dokumente, mis Punaarmee Teise maailmasõja ajal Ida-Euroopast "sõjasaagina" kokku korjas. Hiljem anti sellesse arhiivi hoiule ka nende Nõukogude asutuste arhiivifondid, mis tegelesid välisriikide sõjavangide ja interneeritutega punaimpeeriumi territooriumil. Nõukogude ajal oli tegemist salajase arhiiviga, mille olemasolust teatati ajakirjanduses esimest korda alles 1990. aastal. Paar aastat hiljem sai arhiivi ametlikuks nimeks Ajaloolis-dokumentaalsete Kollektsioonide Säilitamise Keskus, mis 1999. aastal aga liideti omakorda Venemaa Riikliku Sõjaarhiiviga.
Nimetatud arhiivis tallel olevad materjalid jagunevad üldjoontes kaheks suuremaks allikmaterjalide kompleksiks: sõjavangide (ja interneeritute) materjalideks ning nn. trofeedokumentide fondideks. Viimaste hulgas leidub omakorda rikkalikult eelkõige Saksamaa riigiasutuste (kuid ka teiste Euroopa riikide) ametlikke dokumente, Euroopa riikide valitsusväliste organisatsioonide materjale ning kõige lõpuks ka Euroopast kokkutassitud unikaalseid isikuarhiive ja kunstikogusid. Eesti ajaloo uurimisel pakub nimetatud arhiiv tõhusat tuge eelkõige Saksa okupatsiooni perioodi käsitlemisel ning Eestis asunud sõjavangilaagrite teemal.
2.3. "Riik riigis" – ametkondlikud arhiivid
Mitmesugust Eesti-ainelist arhiivimaterjali talletavad Venemaal ka need arhiivid, mis ei ole lülitatud riiklikku arhiivisüsteemi. Tegemist on ametkondlike arhiividega, kuhu tavauurijatel on juurdepääs mitmel viisil raskendatud, paljudel juhtudel aga sisuliselt üldse võimatu.
Kõige salapärasemaks ja aastast aastasse üllatuslikke avastusi pakkuvaks ametkondlikuks arhiiviks Venemaal on kindlasti Vene Föderatsiooni Presidendi Arhiiv, mis moodustati 1991. aasta detsembris. Vormiliselt on tegemist pidevalt täieneva arhiiviga, mis talletab Vene Föderatsiooni presidendi tegevust puudutavaid dokumente. Teisalt on aga Presidendi arhiivis hoiul ka ajaloolised arhiivid. Selles arhiivis on tallel Nõukogude Liidu presidendi M. Gorbatšovi arhiiv, kõigi Kremli tippvõimurite isiklikud arhiivid (sisaldades ka nende sekretariaadi materjale) ja mis eriti tähtis – kõrgemate parteiorganite kõige olulisem dokumentatsioon (sh. ka üle 2000 "erikausta") alates 1919 aastast kuni 1991. aastani.
Arhiivi loomisel võeti vastu otsus, mis sätestas, et arhiivi ajalooline osa (moodustab üle 90% kõigist materjalidest) antakse järk-järgult üle riiklikesse arhiividesse: materjalid kuni 1953. aastani Venemaa Kaasaja Dokumentide Uurimise ja Säilitamise Keskusesse ja hilisemad dokumendid Venemaa Kaasaja Dokumentatsiooni Säilitamise Keskusesse. See üleandmisprotsess küll toimub, kuid kulgeb seni siiski aeglaselt ning teaduslikku uurimistööd takistavalt. Presidendi arhiivi juhtkond on kiivalt piiranud juurdepääsu arhiivis asuvatele materjalidele, tegeledes aga ise aktiivselt nende publitseerimisega. 1995. aastast alates ilmub Venemaa ajaloo arhiivimaterjale üllitava ajakirja "Istotšnik" lisana ka eraldi Presidendi arhiivi dokumentide publikatsioon (Staraja ploštšad: Vestnik Arhiva Prezidenta Rossiiskoi Federatsii (Žurnal v žurnale)).
Noukogude Venemaa välispoliitika dokumendid asuvad Vene Föderatsiooni välisministeeriumi haldusalasse kuuluvas Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis. Samas alluvuses tegutseb muuseas ka Vene Impeeriumi Välispoliitika Arhiiv. Kui Vene impeeriumi dokumentatsioon on uurijatele avatud, siis nõukogudeaegsed materjalid Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis on paljuski veel ajaloolastele kättesaamatud. Kuid arhiiv ei ole uurijatele suletud ja ka Eesti uurijad on viimastel aastatel püüdnud võimaluse piires kasutada lahtisalastatud arhiivimaterjale.
Erilises staatuses – ka ametkondlike arhiivide seas – on mõistagi erinevad julgeolekuorganite ja sõjaväe arhiivid. Julgeolekuorganite arhiividest on kindlasti tähtsaim endine Riikliku Julgeolekukomitee Keskarhiiv, mis 1993. aastast kannab nime Vene Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse Keskarhiiv. Lisaks on olemas veel Vene Föderatsiooni Välisluureteenistuse Operatiivarhiiv, Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi Keskarhiiv ning Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi Sisevägede Keskarhiiv. Loetletud arhiividesse aga praegu tavauurijal küll vist asja ei ole. Tõsi – enamik üleliidulise siseministeeriumi materjalidest kuni 1960. aastani on üle antud Vene Föderatsiooni Riiklikku Arhiivi ja on seetõttu ka uurijatele osaliselt kättesaadav. Siseministeeriumi sisevägede dokumendid kuni 1951. aastani on üle antud Venemaa Sõjaarhiivi.
Venemaa relvajõudude ametkondlikest arhiividest tuleks esmalt nimetada Vene Föderatsiooni kindralstaabi alluvuses tegutsevat Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiivi (Podolskis), mis talletab eelkõige sõjaväe keskametkondade dokumentatsiooni, valdavalt alates 1941. aastast. Kuid mitmelaadset ja huvipakkuvat arhiivimaterjali leidub nimetatud arhiivis ka varasemast ajast, eelkõige 1939. ja 1940. aastast. Juurdepääsu nimetatud arhiivimaterjalidele tuleb taotleda Vene Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Ajaloolis-arhiivindusliku ja Sõjamemoriaalse Keskuse vahendusel. Tegemist on 1991. aastal loodud institutsiooniga, millele lisaks eespool viidatud keskarhiivile alluvad veel ka Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Sõjamerelaevastiku Keskarhiiv (Gatšinas) ja Sõjameditsiini Muuseumi Sõjameditsiini Dokumentide Arhiiv (Peterburis).
Kõik nimetatud ametkondlikud arhiivid sisaldavad suuremal või vähemal määral Eestit puudutavat seniteadmata arhiivimaterjali. Kuid nende kasutamisega on tõsiseid probleeme. Kokkuvõtlikult võiks ametkondlikke arhiive uurija seisukohalt iseloomustada järgmiste tunnustega:
juurdepääs materjalidele on enamikul juhtudel piiratud või välismaalasele täielikult tõkestatud;
uurijate kasutuses ei ole nimistuid ja seega puudub mingilgi viisil terviklik ülevaade arhiivides leiduvatest materjalidest;
kasutamisloa saamisel rakendub enamikes arhiivides "dokumentide temaatilise väljaselgitamise" printsiip – kasutada saab üldjuhul neid dokumente, mis on konkreetse uurimisteema jaoks arhiivi enda töötaja poolt välja valitud;
arhiivimaterjalide paljundamine on vaevarikas ja kallis.
Loodetavasti paotuvad tulevikus uurijatele rohkem ka Venemaa ametkondlike arhiivide uksed, sest seal asuvate materjalide üleandmine praegustesse föderaalarhiividesse võtab kindlasti veel aastaid, kui mitte aastakümneid aega.
3. Nõukogude aeg ja allikaõpetus
Kõigi ajastute allikate interpreteerimisel on uurija jaoks olulised eelkõige kolm aspekti: allikas endas sisalduv informatsioon, publitseeritud allika esmane tõlgendamine (eessõna, kommentaarid jms.) ja uurija enda tõlgendus. Uurijal on sobilik säilitada skeptitsism eri allikate suhtes ning mitte uskuda sõna-sõnalt allika teksti. Publitseeritud dokumentide puhul orienteerib uurijat koostaja või kommentaaride kirjutaja. Viimase puhul on mõistagi oluline tema kvalifikatsioon ning ideeline maailmavaade. Uurija aga peab leidma oma lähenemisviisi. Sellest lähtuvalt jõuame tõdemuseni – ajaloo kirjutamine on nii või teisiti sügavalt subjektiivne tegevus, ka nõukogude aega käsitledes.
3.1. Allikaõpetuslik vaade Nõukogude ajale
Nõukogude perioodi ajalooallikate suhtes kehtivad põhimõtteliselt samad allikaõpetuslikud lähenemisviisid, mis kõigi teistegi perioodide ajalooallikate puhul. Kuid erinevate perioodide allikatel on siiski ajastule omaseid eripärasid. See kehtib mõistagi ka Nõukogude aja allikate puhul.
Nõukogudeaegsete allikmaterjalide kasutamisel jääb sageli tuvastamata mingi protsessi või käitumisjoone algimpulss. Uurijal on sageli raske leida vastust küsimusele – kust kõik tegelikult alguse sai? Nõukogude aja puhul on see paljuski seotud telefoniõigusega.
Telefoniõigus juurdus NSV Liidus J. Stalini valitsemisajal. Suur juht nõudis ja hoolitses selle eest, et tema telefonikõnedest ja sel viisil edastatud korraldustest ei jääks jälgi. Samal ajal aga aeti telefoniga väga olulisi riigiasju. Sageli võeti ka kõige kõrgemal tasandil (näiteks Poliitbüroos) otsuseid vastu just telefoniküsitluse teel. Nii said paljud olulised protsessid ühiskonnas alguse telefoni teel esitatud korraldustest. Telefoniõigust kasutati sõjajärgsetel aastatel järjest enam kõigil riigivalitsemise tasanditel. Seda ka liiduvabariigi tasandil. Telefoniõigus oli nõukogudeaegsele bürokraatiale igati vastuvõetav, kuna võimaldas tegelikust vastutusest kõrvale hoida. Telefoniõigusest tulenevalt jäävad mitmete sündmuste tagamaad mõistmatuks, kuna enamasti ei kajastunud telefoni teel antud korraldused hiljem paberil. Samal ajal aga juurutati telefonikõnede pealtkuulamist poliitilise võimuladviku huvides.
Mõistagi ei olnud telefoniõigus Nõukogude ajastu allikate ainukese eripära. Kõige terviklikumalt on nõukogudeaegseid allikaid käsitlenud Venemaa Riikliku Humanitaarinstituudi õppejõud V. Kabanov oma publitseeritud loengukursuses ja kaasautorina samas üllitatud allikaõpetuse õpikus. Viimati nimetatud õpik on sisuliselt kaheosaline. Esimene osa on pühendatud allikaõpetuse teooriale ja meetodile ning teine osa käsitleb Venemaa ajaloo allikaid 11. sajandist kuni Nõukogude aja lõpuni. Autor analüüsib eraldi poliitiliste parteide dokumente, seadusandlust, memuaare, perioodikat, statistilisi allikaid, kohtumaterjale, diplomaatilisi dokumente ja mitmeid teisi allikaliike. Samuti vaatleb Kabanov ka nõukogulikku dokumendiringlust ja selle eripärasid. Lisaks tagapool osundatud allikaõpetuslikele õppevahenditele on Venemaal ilmunud veel mõned arvestataval tasemel väljaanded.
3.2. Nõukogude ajastu lingvistiline taust
Iga ajastu jätab nii või teisiti oma jälje kaasaegsete keelekasutusse ja kirjasõnasse. Eriti tuntav on see Nõukogude ajastu puhul, mistõttu selle perioodi allikate puhul on lingvistiline tausta tundmine äärmiselt oluline.
Nõukogude aeg sünnitas uue keele, mille tunnusjooneks olid arvukad sovjetismid – Nõukogude tegelikkust ja selle eri tasandeid peegeldavad keelendid. Kaasaja seisukohalt vaadates oli tegemist totalitaarse ühiskonna ülepolitiseeritud keelega, omamoodi "ideelise müüdiloomise" vormiga tollases Nõukogude ühiskonnas. Totalitaarse ühiskonna jaoks oli see uus keel vajalik vaimsuse, individuaalsuse ja vabamõtlemise tasalülitamiseks. Kõige üldisemas plaanis iseloomustas Nõukogude ajastu keelt aktiivse sõnatagavara ahenemine, sõnade lühendamine eesmärgil vältida võimude jaoks ebameeldivaid assotsiatsioone, neutraalse sõnavara politiseerimine ja ideologiseerimine.
Uute keelendite ja väljendite väljamõtlemise ja juurutamisega tegelesid aktiivselt nõukogude ametnikud, ajakirjanikud ning ka kirjanikud. Nõukogude ajastu jättis oma sügava jälje ka isikunimedesse. Mõeldi välja revolutsioonilisi nimesid. Tütarlapsenimi Traktorina tuli kasutusele peale esimese traktori käikulaskmist, aga nimi Rem (naisenimi – Rema) tähistas enamlaste üht täitumatut eesmärki – maailmarevolutsiooni (revolutsija mirovaja). Mõistagi jättis oma sügava jälje nimekujundusse ka punaimpeeriumi rajaja: Vilen (Vladimir Iljitš Lenin), Ninel (Lenin ümberpööratult), Vilora (Vladimir Iljitš Lenin – organizator revoljutsii) jne.
Tänapäeval võime tõdeda, et Nõukogude ajastu keel on omamoodi ajalooallikas, mille tundmine aitab ühiskonnas toimivaid protsesse selgemini ja adekvaatsemalt mõista. Tollase keele mõistmine on oluliseks abivahendiks ajastu uurimisel ja mõtestamisel. Nõukogude inimese olemus peegeldus tahes-tahtmata ka tema igapäevases suulises ja kirjalikus keelekasutuses, väljendites ja ütlemistes. Kõnes kasutatavad sõnad ja väljendusviisid märgistasid mitte ainult ajastu üldist tonaalsust, vaid peegeldasid ka kindla ajajärgu äärmiselt konkreetseid varjundeid. Küllalt lihtne on eristada võimuladviku keelekasutust tehasetööliste omast just kindlate väljendite ja sõnakasutuste abil.
Seega on ajastu lingvistiline tundmine äärmiselt oluline abivahend mingi kindla perioodi ajaloo uurimisel. See on omamoodi sillaks tollaste esmapilgul selgete ja üheülbaliste ühiskondlike suhete mõistmisel. Ajastu lingvistilise taustaga puutub uurija paratamatult kokku ka allikaõpetuslikust vaatenurgast. Osundaksin siinkohal konkreetselt vaid ühele tahule – Nõukogude ajal vohanud lühenditele. Allikaõpetuslikust aspektist vaadatuna on lühendite tundmine Nõukogude perioodi uurimisel hädavajalik.
Nõukogude ajastule tagasi vaadates näeme, et need lühendid on ühiskondlikus teadvuses talletunud kaheti. Ühest küljest on tegemist üldtuntud lühenditega (näiteks KGB, NKVD, NLKP jms.), mille lahtimõtestamine ei nõua tänapäeval erilist vaeva nooremalgi põlvkonnal. Teiselt poolt on aga tegemist vähetuntud lühenditega, mille lahtiseletamine on kohati äärmiselt keeruline. Neid tavaelus vähekasutatud lühendeid tundmata on äärmiselt raske, tegelikult paljudel juhtudel lausa võimatu, aru saada tolleaegsest dokumentatsioonist, kirjandusest, publitsistikast ning loomulikult ka allikmaterjalidest.
Siinkohal olekski sobilik osundada 1998. aastal Peterburis ilmunud mahukale käsiraamatule, mis annab küllaltki tervikliku pildi Nõukogude ajastu keelenditest. Käsiraamatu – tolle ajastu seletava sõnaraamatu – autorid on Peterburi Riikliku Ülikooli õppejõud V. Mokitijenko ja T. Nikitina, kes on ära teinud tänuväärse töö. Samas ei kata viidatud käsiraamatu või sõnaraamatu lingvistiline mõõde Nõukogude ajastu kõiki tahke.
Üks selline Nõukogude aega ilmestanud valdkond, mida märgistavad arvukad eripärased keelendid ja lühendid, oli Nõukogude võimu repressiivpoliitika ehk laiemalt vaadates julgeolekuorganid ja nende tegevus tollases ühiskonnas. Selles vallas ettepuutuvate lühendite lahtiseletamisel pakuvad tõhusat abi viimastel aastatel ilmunud põhjalikud käsiraamatud julgeolekuorganite struktuurist ja parandusliku töö laagritest. Tõsi, GULAG-i kohta oli juba 1987. aastast olemas J. Rossi asjatundlik ning põhjalik teatmik.
3.3. Sotsiaalse etiketi elemendid Nõukogude ühiskonnas
Ühiskonna sotsiaalsed suhted fikseeritakse sotsiaalse etiketi süsteemis: auastmete, teenistusastmete, nomenklatuursete ametikohtade, autasude, eraldusmärkide jms. tunnustega. Nii oli see ka Nõukogude ajal, kusjuures mitmetes elementides (autasud, eraldusmärgid jms.) võib selgelt täheldada punaimpeeriumi ihalust tsaariaja järele.
Kindel auaste või nomenklatuurne ametikoht osundab selle kandja kohale ühiskondlikus hierarhias ning näitab teeneid riigi ees. Eririietus ehk tavapärasemalt vormiriietus koos eraldusmärkidega annavad samuti võimaluse määrata selle kandja kohta ühiskondlikus hierarhias. Nõukogude ametnikkond kõige laiemas mõttes oli paljuski munderdatud, alates sõjaväelastest ning lõpetades näiteks rahandusministeeriumi töötajatega. Tõsi – see munderdamise aeg oli kõige ulatuslikum sõjajärgsel perioodil ning taandus järk-järgult järgnevatel aastatel. Erinevad auastmed ja eraldusmärgid ei olnud ainuomased üksnes sõjaväelastele, vaid ka paljude teiste ametkondade töötajatele.
Ühiskonna sotsiaalse etiketi kujundamisel on kindlasti oluline roll kehtival autasude süsteemil. Nõukogude ajal asutati kokku 38 üleliidulist ja 22 liiduvabariiklikku ordenit ning 61 üleliidulist medalit. Nõukogude aega iseloomustas autasude inflatsioon – nende väärtuse vähenemine ühiskonna silmis. Sellegipoolest võivad ka nõukogudeaegsed autasud küllaltki palju iseloomustada nende kandjat. Muidugi peab sellisel juhul teadma autasustamise korda ja selle eripärasid eri aegadel.
Nõukogude ühiskonnas oli eriline koht nomenklatuuril. Kindla nomenklatuurse ametikohaga käisid kaasas kindlad privileegid. Nomenklatuur ise oli mitmekihiline ning sellesse ringi saamisel ja seal püsimisel kehtisid kindlad käitumismallid ja kirjutamata reeglid, mida tuli püüdlikult jälgida.
Resümeerigem, et Nõukogude ajastu sotsiaalse etiketi tundmine aitab paremini mõista tollast ühiskonnaelu tervikuna ning selles kehtinud formaalseid ja mitteformaalseid suhteid. Paraku tuleb tunnistada, et see valdkond on tänini enamikus osades arvestataval tasemel läbi uurimata. Isegi selline Nõukogude ühiskonna keskne sotsiaalne grupp, nagu seda oli nomenklatuur, on seni leidnud üksnes põgusat käsitlemist. Küllaltki põhjalikult on kirjeldatud nõukogudeaegseid autasusid, kohati ka auastmeid ning eraldusmärke, kuid valdavalt siiski kirjeldavalt ning arvestamata sotsiaalse etiketi kui terviku konteksti. Puuduvad sellekohased interdistsiplinaarsed uurimised ja käsiraamatud. Viimastel aastatel on ilmunud arvestataval tasemel üksnes nõukogudeaegsete autasude ülevaade ja mõned kitsamad vormiriietuse (näiteks miilitsa) kirjeldused.
4. Lõpetuseks
Nõukogude aja uurimine Eestis on kujunemisjärgus ning paljud tollase ühiskonna tahud alles ootavad uurijat ja kaasaegsel teaduslikul tasemel läbitöötamist. Uurijate kasutuses on rikkalik senikasutamata allikmaterjal, mis ei asu ainult Eestis, vaid ka paljudes Venemaa arhiivides. Nõukogude aja käsitlemine vajab ühtlasi uuel tasemel allikaõpetuslikku lähenemist ning kaasaegsete uurimismeetodite kasutamist. Nende keerukate probleemide lahendamisel ei tasu kergekäeliselt kõrvale heita ka Venemaal viimastel aastatel tehtut.