4.1. Okupantide eesmärgid ja meetodid
4.2. Vägivaldne genotsiid ja sõjaroimad 1940–1955
Kasutati kõige julmemaid vägivaldse genotsiidi ehk rahvamõrva meetodeid: otsest hukkamist ja mõrvamist, arreteerimist ja Venemaale surmalaagreisse saatmist ning perekonniti Siberisse küüditamist, kusjuures mehed (iseäranis perekonnapead) perekondadest eraldati ja vangi pandi. Represseeriti koguni lapsi, keda oli esialgseil andmeil 4005. Laagritesse paigutatud vangidest mõisteti hiljem surma ja hukati või suri paari järgmise aastaga nälga ja haigustesse üle 95%, küüditatuist suri nälja ja ebainimlike elutingimuste tõttu 59%.
Ka 1941. aasta juunikuu suur küüditamisaktsioon, mis teostati kolmes Balti riigis korraga ja mille käigus viidi Eestist N. Liidu territooriumile 1% elanikkonnast, oli ette valmistatud juba 1939. aastal, üheaegselt silmakirjaliku baaside lepingu sõlmimisega. Ameerika uurija Robert Conquest väidab, et “elimineerimine” pidi tabama vähemalt 25% tollaseks ajaks okupeeritud maade elanikkonnast. Nüüdseks on korduvalt trükis ilmunud ka üks eesti rahva ajaloo jälgimaid dokumente, nimelt N. Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Ivan Serovi salajane instruktsioon operatsiooni “Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist” läbiviimise korra kohta (käskkiri nr 001223 11. oktoobrist 1939). NKGB oli vaid ürituse läbiviija, käsuandjana seisis selle taga kommunistlik partei. Eesti prokuratuuri käsutuses on N. Liidu prokuratuurist 1988. aastal saadud küüditamisdirektiivi refereering. Tegemist on ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVLiidu Rahvakomissaride Nõukogu salajase ühismäärusega nr 1299–526 1941. aasta 14. maist, pealkirjaga “Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. Selles dokumendis loetletud üheksa küüditamisele kuuluvat isikukategooriat ühtivad nendega, millest kõneles 1941. aastal punaste põgenemise järel Pärnu miilitsahoonest leitud ja kogumikus “Eesti rahva kannatuste aasta” (1943) avaldatud julgeoleku rahvakomissariaadi (NKGB) teatis “Kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi arvelevõtmisest”. See tõendab refereeringu õigsust.
Pärast küüditamisaktsiooni hakkas palju inimesi ennast varjama. Sõja algpäevil andis Stalin oma kurikuulsas 3. juuli kõnes käsu “paljaks põletatud maa” taktika rakendamiseks. Eesti parteiarhiivis on säilinud hulk dokumente kommunistliku partei tolleaegsest tegevusest, nende hulgas plaan materiaalsete väärtuste ja elanikkonna evakueerimiseks ning direktiivid eriti suurte volituste andmiseks NKVD ja NKGB (edaspidise KGB) juhtidele, keda kohustati “pidama halastamatut võitlust igasuguste tagala desorganiseerijatega ja panikööridega”. Partei säilitas sõja ajal oma juhtiva ja suunava rolli, organiseeris karistusoperatsioone, haaranguid ja rekvisitsioone.
Eestis algas üldine terror rahva vastu ning talude rüüstamine ja põletamine. Kommunistlik partei, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu ja NKVD moodustasid nende ülesannete täitmiseks 13 hävituspataljoni, kellele vajaduse korral anti abiks ka armee üksusi. Kuu-pooleteise jooksul mõrvati ja jäi peamiselt Põhja-Eestis teadmata kadunuks ligi 3000 inimest.
Rahva enesekaitseks terrori vastu sündis metsavendlus ehk eesti rahva partisanisõda nõukogude okupatsiooni vastu.
Stalini käsul toimunud evakuatsiooniga hakati sunniviisil Venemaale viima suuremaid ettevõtteid koos töötajaskonnaga ja töötajate peredega. Koos nendega lahkusid tsiviilokupandid, suur osa kollaborante ja umbes 3/4 juudi vähemusrahvusest, keda ootas hävitamine hitlerlaste poolt. Teel Venemaale (merel ja õhurünnakuis) ja nõukogude tagalas hukkus evakueerituist 20%. Samal ajal korraldati okupeeritud Eestis rahvusvahelise õiguse vastaselt mobilisatsioon. Tegelikult oli see veel üks rahvamõrva meetod, sest mobiliseeritud saadeti tööpataljonide nime all sunnitööle ning “lubati” nn eesti korpusena rindele alles 1942. aasta lõpus. Selleks ajaks oli neist hukkunud 10% teel Venemaale (saksa miiniväljadel Soome lahes ja õhurünnakuis) ning 43% sunnitööl.
Vägivaldse genotsiidi ja sõjaroimade tulemus Nõukogude okupatsiooni aastail 1940/41 oli ümmarguselt 41 tuhat hukkunud, hukatud või lihtsalt mõrvatud Eesti kodanikku, seega siis ligi 4% okupatsioonieelsest rahvaarvust. Näiteks USA-s oleks mõrvatute selline protsent sõjaeelsest rahvaarvust moodustanud üle 5 miljoni, Saksamaal üle 3 miljoni, Rootsis 250 tuhat. Väga suur arv nii lühikese aja, üheainsa aasta kohta. Sellele lisanduvad ellujäänud arreteeritud ja küüditatud, tööpataljonidest sõjaväkke jõudnud mobiliseeritud ja hiljem koju tagasi pöördunud evakueeritud — teist sama palju ehk umbes 42 tuhat inimest lisaks surnuile.
Järgnes Saksa okupatsioon. Pärast sõda fabritseeris kommunistliku partei erikomisjon Saksa okupatsiooni ajal toimunud hukkamiste kokkuvõtte. Selles pandi kirja ja esitati Nürnbergi rahvusvahelisele tribunalile Eesti jaoks astronoomiline arv 125037 inimest, sealhulgas 61 tuhat kohalikku tsiviilelanikku ja 64 tuhat nõukogude sõjavangi. Kaasaegne põhjalik järelkontroll nimeliste arhiiviandmete, saksa aruannete ja mainitud erikomisjonile laekunud lähtematerjalide alusel näitab, et kohalike hukatud ja hukkunud tsiviilisikute tegelik arv ei saanud olla suurem kui 6600. Nende hulgas oli 929 eesti juuti ja 243 eesti mustlast, kes mõrvati rahvuse tõttu. Ülejäänute valdava enamiku moodustasid kättesaadud hävituspataljonlased, küüditajad ja arreteerijad, kommunistlikud aktivistid ja partei liikmed; osa neist tapeti ilma kohtuta.
Peamine osa Saksa okupatsiooni aegsest genotsiidist Eesti kodanikke ei puudutanud. Selle osa kohta on usaldusväärsete andmete hulk väiksem, kuid suurte võltsimiste tuvastamiseks siiski piisav. Punaarmeelastest sõjavange oli Eesti territooriumil üldse ainult 36 200, nendest suri umbes 12 600. Otseselt mõrvati kaks ešelonitäit Kesk-Euroopast ja umbes 2000 Leedust hävitamiseks toodud juudi rahvusest vangi. Peale selle hukkus veel täpselt selgitamata arv isikuid, kes asusid Kirde-Eesti koonduslaagreis. Ohvrite arv kokku, koos Eesti kodanikega, oli kõige rohkem 25 kuni 30 tuhat. Seega oli ENSV erakorraline riiklik komisjon fašismiohvrite arvule juurde luuletanud ligi 100 tuhat hukatut ja hukkunut. Komisjoni liige, nõukogude akadeemik Joosep Saat, tuletas näiteks Tartu tankitõrjekraavis hukatute ja sinna maetute arvu (12 tuhat inimest!) ainult kraavi pikkuse alusel, sest saksa okupatsioonivõimud olid maetud ohvrid välja kaevanud ja põletanud. Tegelikult maeti sinna hukatuid, kes olid pärit kõigest 60 tuhande elanikuga Tartu linnast. Neid oli ligikaudu 0.5% elanikkonnast, tänaseni on suudetud täpsustada 230 isikut. Andmete võltsimisega püüdsid kommunistid ilmselt luua mingit alust punaarmee “vabastajarollile” ja põhjendada, kuhu ikkagi kadus nii palju eestlasi.
Punaarmee uue sissetungi edenedes toimus massiline eestlaste põgenemine oodatava nõukogude terrori eest üle mere läände. Sinna jõudis 72 tuhat. Eesti rannarootslased põgenesid peaaegu kõik. Merel uputasid nõukogude sõjajõud vähemalt 4 tuhat põgenejat, teistel andmetel hukkus kõigi põgenemiste käigus ligi 7 tuhat. Kui kaasa arvata aastail 1939–1941 korraldatud baltisakslaste ümberasumine Saksamaale (21 tuhat), siis välismaale põgenemise tõttu vähenes Eesti kodanike arv umbes 100 tuhande võrra, mis moodustas 9% sõjaeelsest rahvaarvust.
Nõukogude okupatsioon taastus 1944. aasta sügisel. Nii genotsiid kui ka sõjaroimad jätkusid. Vallutajana käituva punaarmee terror rahulike tsiviilelanike kallal, röövimised ja vägistamised kestsid vähemalt 1945. aasta keskpaigani, osalt 1950. aastani. Aastail 1944/46 moodustasid kinnipeetavate suurima rühma eestlastest sõjavangid, kellest valdav enamus kuulus Saksa okupatsioonivõimude poolt mobiliseeritute hulka. Sõjavangilaagrites ning nn tööpataljonides suri neid ligikaudu viiendik (uurija L. Talve andmed). Pärast vabakslaskmist tuli suurel enamikul peatselt uuesti arreteerituina vangi minna, sedapuhku “nõukogude isamaa reetjaina”. Kokkuvõtted sõjavangide arvu kohta puuduvad, sest väga paljud võeti kinni väljaspool Eestit ja viidi otse Venemaa vangilaagreisse. Samal ajal käis ka läände põgenenud ja Nõukogude võimu käeulatusse jäänud eesti tsiviilisikute tagasitoomine. 1949. aasta seisuga oli “repatrieeritud” 20 500 inimest, kellest nähtavasti ligi 7000 oli selleks ajaks juba vangi pandud.
Igat sorti “nõukogudevastase elemendina” arreteeritud moodustasid kogu vaadeldava perioodi ulatuses represseeritute arvukaima liigi. Neid oli ligi 9% aastavahetuseks 1944/45 Eestisse jäänud elanikest. Kokku arreteeriti vähemalt 75 tuhat inimest. Ohvrite nimeline täpsustamine säilinud KGB toimikute alusel pole veel lõppenud, kuid nende üldarv võib osutuda veelgi suuremaks. Arreteerituist lasti maha või hukkus laagrites 35 kuni 38%. Peaaegu kõik vangid said pärast surmalaagris vaevlemist veel teise karistuse: ellujäänud jäeti või saadeti ilma kohtuotsuseta sundasumisele Nõukogude Liidu äärealadele.
1949. a märtsi lõpus korraldati Eestis järjekordne suurküüditamine. Selle käigus viidi paari päeva jooksul minema ja paigutati Siberi kaugetesse piirkondadesse laiali üle 22 tuhande inimese, mis moodustas 1945. aasta alguse rahvaarvust ligi 3%. Küüditamist nõudis kommunistliku partei eesti osakond “kulakluse kui klassi likvideerimiseks” ning see teostati kompartei ja riikliku julgeoleku ministeeriumi (hilisema KGB) ühisüritusena. Esialgne “sügavalt ekslik” plaan saata “kulakud” sundtööle Kirde-Eesti põlevkivirajooni asendati Moskva survel küüditamisega. Ligi kolmandikku kulakuks tunnistatuid ei saadud kätte, nende asemele “krahmati” (parteisekretäri Nikolai Karotamme väljend) muid perekondi (“et arv täis saaks”). Lõpuks võidi siiski parteile raporteerida, et plaan sai täidetud 105.13%. Küüditatute hulgas olid enamuses (65%) “bandiitide, käsilaste ja kodanlike natsionalistide” ehk varem vangipandute perekonnaliikmed. Selle eest, et liiga palju “kulakuid” pääses, võeti partei kohalik esimene sekretär N. Karotamm ametist maha.
Ka nüüd oli nimestikke juba ammu ette valmistama hakatud, sest ürituse käigus otsiti ka inimesi, kes olid 1943/44 välismaale põgenenud. Küüditamise juriidiliseks aluseks oli Nõukogude Liidu ÜNP seadlus 26. novembrist 1948, lõplikult kinnitati küüditamine ENSV MN määrusega nr 014 14. märtsist 1949, kuid väljasaadetute lõplik valik sõltus partei ja nõukogude kohalikest tegelastest. See järeldub asjaolust, et isikuti on valdav enamik küüditamisotsuseid vormistatud tagantjärgi, kolm kuud kuni aasta aega pärast küüditamispäeva. Noorim küüditatu oli ühekuine, vanim 95-aastane. Rongis sündis juurde vähemalt 2 plaanivälist last. On säilinud akt nelja ilma vanemateta Rakverest Siberisse saadetud alaealise lapse kohta, keda oli vanemate väljameelitamiseks enne seda kaks päeva pantvangis peetud.
Pidevalt toimetati ka väiksema mahuga küüditamisi, muuseas 1941. aasta küüditatute hulgast kojulastute teistkordset väljasaatmist. Juba pärast sõja lõppu, 1945. aasta augustis, viidi Permi oblastisse saksa rahvusest isikud, keda leiti Eestist kokku 342 inimest. Eriti jälk oli 1941. aastal küüditatud ja sõja lõppedes sugulaste juurde Eestisse lubatud laste teistkordne väljasaatmine pärast 1949. aasta märtsikuu küüditamist. Omski oblasti Semipalatinski aatomipolügooni vahetu mõju piirkonda saadeti küüditatuina 5 tuhat eesti inimest. Aastail 1949 kuni 1956 korraldati seal atmosfääris ja maapinnal umbes 260 aatomi- ja vesinikupommi plahvatust. Kiiritustõve ohvrid jäeti aastakümneiks arstiabita. Haigeile ning väärarenguga või surnult sündinud laste vanemaile seletati, et nad on saanud loomadelt brutselloositõve nakkuse.
Märtsiküüditatute saatust jagasid asumisele saadetute juurde hiljem vabatahtlikult appi sõitnud perekonnapead, kes seal otsekohe arvati samasse õigusteta inimeste liiki, ning vanglast vabanevad nn maksuvõlglased. Viimased olid ENSV MN 1947. aasta 30. augusti salajase määruse nr 654 alusel kulaklikeks majapidamisteks tunnistatud talude peremehed, kellele kehtestati kõrgendatud, sageli aasta sissetulekut ületavad maksud. Tasumata maksude eest võeti nad kriminaalvastutusele. 1949. aasta alguseks oli maksuvõlglastena vangis 2652 talunikku.
Eestis kogu sõjajärgse aja kestnud metsavendlus laienes massilise terrori olukorras ja omandas nüüd erakordselt suure ulatuse. Sisuliselt oli see rahva relvastatud vastupanuliikumine. Metsavendluse lämmatamist juhtis vahetult kommunistliku partei kohalik keskkomitee oma maakondlike komiteede kaudu, kelle otsealluvuses seisis 12 hävitus- ehk rahvakaitse pataljoni. Nendes teenis kokku enam kui 6700 meest. Pooltes maakondades loodi lisaks tugevad sõjaväe erigrupeeringud. Nende käsutusse olid antud veel suuremad jõud: 2 NKVD vägede polku ja hulk üksusi piirivalvevägedest, 10. kaardiväearmeest, Eesti 8. laskurkorpusest ning Balti laevastikust, lisaks muidugi NKVD ja NKGB operatiivtöötajad ja 10. armee vastuluure eriüksused. Ning tanke, millega metsades polnud küll suurt midagi peale hakata. Metsavendluses lühemat või pikemat aega osalenud eesti vabadusvõitlejate arvu hinnatakse 30 tuhandele, mis oli 1945. aasta alguse rahvaarvust ligi 4%. Suurbritannia, Prantsusmaa või Itaalia sõjaeelsest rahvaarvust oleks see olnud 1.6 kuni 1.8 miljonit, USA omast üle 5 miljoni.
Metsavendade hulgas lähenes hukatute ja hukkunute protsent 50-le, kaasa arvatud lahinguis langenud või kohtuta tapetud metsavennad, nende omaksed ja abistajaiks arvatud isikud. Metsapunkrite leidmiseks kasutas KGB ka elanike kollektiivset karistamist, talude hävitamist, metsavendade ja nende abistamises kahtlustatavate piinamist ja pantvangide võtmist. Alates 1950. aastast hakkas KGB Eestisse saadetud uue ülemuse polkovnik Moskalenko juhtimisel oma agentide kaasabil metsavendade vastu rakendama mürgitamisi ja salamõrvu. Laiaulatuslik metsavendlus kestis ligi 10 aastat ja vaibus aastatel 1953/54, kuid viimase metsavenna leidis KGB veel 1978. aastal.
Okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorra kohta 1983. aastal vastuvõetud resolutsioonis märgib Europarlament, et ta suhtub lugupidavalt nende, oma vabaduse eest väljaastunud rahvaste kaheksa aastat kestnud võitlusse ja relvastatud vastupanusse.
Metsavennad tapsid 10 aasta jooksul karistuseks kokku 300 “nõukogude aktivisti” ehk eraisikut-kollaboranti. Metsavendade vastu võidelnud mundrikandjate hulgas oli langenute arv muidugi väga palju suurem, kuid see on seni jäänud okupantide sõjasaladuseks.
Relvavõitlus vaibus, kuid jäi kestma eesti koolinoorte põrandaaluste organisatsioonide vastupanu. Kuni 50.-ndate aastate alguseni tegutseti kontaktis metsavendadega, sealt edasi omaette. Tegevussuundadeks said nõukogudevastane agitatsioon, lendlehtede valmistamine, eesti riigilippude heiskamine rahvuslikel tähtpäevadel, relvade kogumine, okupatsioonivõimu monumentide ja mälestustahvlite purustamine ja õhkimine. Kahjuks on koolinoorte tegevust eraldi uuritud vähe. 1994. aasta keskpaigaks kogunenud andmetel oli noorte vastupanuliiikumine vähemalt 1957. aastani pidev ja üle kogu Eesti levinud, läbivaadatud KGB toimikute andmetel tegutses üle 30 organisatsiooni. Viimane teadaolev kohtuprotsess noorte vastu toimus 1962. aastal, kuid vastupanuliikumine ägenes “Praha kevade” mõjul uuesti juba 1968. aastal, minnes sujuvalt üle nn dissidentlikeks liikumisteks ja rahvusvahelistele organisatsioonidele avalike märgukirjade esitamiseks. “Dissidentlus” ei ole õige termin, sest Eestis polnud “teisitimõtlemist” nagu Venemaal, vaid olid nõudmised iseseisvuse taastamiseks.
Metsavendade, koolinoorte ja kõigi neile järgnenud vabadusvõitlejate vastupanuliikumist saab tõlgendada rahva enesemääramise omalaadse aseainena. See kõrvaldas ühe Eesti riigi järjekestvust ähvardanud hädaohu: et alistatud rahva tegevusetust võidaks käsitleda kui vaikset nõustumist anneksiooniga.
Okupandi sõjaroimade ja genotsiidi, sealhulgas vastupanuliikumise mahasurumise püüdluste otseste surmaohvrite koguarv Eestis oli nõukogude teise okupatsiooni jooksul vähemalt 22 tuhat ini-mest, kelle hulka on arvatud ka välismaale pagemisel uputatud paadipõgenikud. See moodustab 1939. aasta rahvaarvust umbes 2%, kuid 1944. aasta lõpu rahvaarvust ligi 3% (kui lähtuda uue haldusühiku ENSV elanikkonnast).
Küllaltki suure osa eesti rahvastiku kaotustest moodustasid mitme sõjaväe koosseisus langenud mehed ja muud otsesed sõjaohvrid, nende hulgas Nõukogude terroripommituste ohvrid. Nõukogude armeesse rahvusvahelise õiguse vastaselt mobiliseerituist hukkus teel Venemaale ning langes rindel ligi 7.5 tuhat Eesti kodanikku, Saksa sõjaväe ridades võidelnuist langes rindeil 13 tuhat ja mõrvati Tšehhoslovakkias veel pärast sõja lõppu 1 tuhat, Eestist Soome sõjaväkke põgenenud vabatahtlikest langes rindel ligi 0.5 tuhat ja saksaaegse Omakaitse liikmeist 0.5 tuhat. Tsiviilelanikest pommitusohvreid oli umbes 2.4 tuhat. Langenuid oli kokku 2.1% sõjaeelsest rahvaarvust, seega rohkem kui mitmes ise sõdinud riigis (Jaapanis 1.7%, Poolas 1%, Prantsusmaal ja Itaalias 0.8%, USA-s 0.23%). Langenute hulka pole arvatud Saksamaale ümber asunud ja hiljem Saksa sõjaväes langenud või tagalas hukkunud baltisakslastest Eesti kodanikke.
Eesti otsesed rahvastikukaotused okupatsioonide algusest saadik ja kõigil eelmainitud põhjustel kokku olid 196 tuhat inimest ehk 17.5% sõjaeelsest rahvaarvust (arvestamata vangilaagreist ja küüditusest eluga tagasitulnuid). USA-s oleks niisugune protsent sõjaeelsest rahvaarvust tähendanud 22.4 miljonit, Saksamaal 13.7 miljonit, Suurbritannias 8.1 miljonit, Prantsusmaal 7.3 miljonit, Rootsis 1.1 miljonit. Genotsiidi ehk otsese rahvamõrva ja sõjakuritegude surmaohvrid Eestis olid rahvastiku kogukaotustest umbes 40% (74 tuhat). Üheksa kümnendiku ulatuses oli süüdlaseks nõukogude võim (=kommunistlik partei) ning ühe kümnendiku ulatuses saksa okupandid. Genotsiidi surmaohvreid oli Eesti kodanike hulgas umbes 3 korda rohkem kui sõjaohvreid. See lükkab ümber Vene propaganda väited, nagu oleksid eestlased kannatada saanud peamiselt sõjategevuse ja Saksa okupantide hirmutegude tagajärjel.
Genotsiidi vägivaldsed vormid peatati järkjärgult alates 1954. aastast, millele eelnenud aega langeb 9/10 eestlaste kallal kordasaadetud otsesest rahvamõrvast. Rahvuse suretamine (etnotsiid) aga jätkus kaudsete meetoditega. Nõukogude võimu repressiivsus hakkas uuesti tugevnema 1970-ndate aastate teisest poolest alates, kui asusid tegutsema juba Nõukogude okupatsiooni ajal sündinud ning Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (CSCE) Helsingi dokumentidest endale julgustust hankinud noored, kellel puudus otsene kogemus Stalini ajastu terrorist.
Genotsiidi “pehmenemine” oli Eestis küllaltki näilik. Üsnagi suur osa sundasumisele saadetud eesti eliidist ja keskklassist mõisteti kohaliku kommunistliku võimu poolt igavesele sundasumisele veel pärast stalinismi ja “isikukultuse” silmakirjalikku kaotamist. Seda tehti Eesti NSV ÜN Presiidiumi 1957. aasta 12. oktoobri salajase “seadlusega Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivatele tegelastele ja eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivselt osavõtjaile”. Omavolilise Eestisse tagasipöördumise eest oli neile ette nähtud vabadusekaotus 1–3 aastat ühes järgneva “eemaldamisega vabariigi piirest”. Seda seadlust pole küll kuidagiviisi võimalik Stalini või KGB kaela ajada. Sõnastuse ebamäärasus võimaldas asumisele jätta kõiki, keda oli süüdistatud poliitiliste kuritegude eest. Seadluse autorite (ENSV ÜN Presiidiumi liikmete) isikute tuvastamine jäägu kaitsepolitsei hooleks. Nende nimed on trükitud ENSV ÜN ja Valitsuse Teatajas. Käsuandja oli muidugi EKP KK poliitbüroo.
4.3. “Pehme” genotsiid ja rahvuslik segregatsioon 1940–1989
Eelmises osas (4.2) vaatlesime kõiki Eesti elanikke, siin piirdume peamiselt eesti rahvusest inimestega. Nõukogude võim (järelikult NLKP) jõudis rahvale nii suuri kaotusi tekitada, et paljud kahtlevad veel nüüdki eesti rahvuse püsima jäämises. Mõned uurijad selles siiski enam ei kahtle.
Rahvaloenduste ja täiendava statistika andmeil elas 1939. aastal Eestis 1 000 360 eestlast, 1941. aasta lõpuks oli neist alles 907 922. 1944. aasta lõpul asus sama suurel territooriumil 806400 eestlast, kuid 1945. aastal eraldati Moskva korraldusel Eestist osa Petserimaad ja Narva-tagune, kus elas 19 400 eestlast. Need muutusid sellest hetkest statistikas “venemaa eestlasteks” ehk idaeestlasteks, mistõttu järgnevaga võrreldavaks kodueestlaste arvuks 1944/45. aastavahetusel tuleks lugeda 787 või koguni 760 kuni 775 tuhat. Siis oli eestlaste protsent Eestis suurim, nimelt (olenevalt arvutusmetoodikast) 95 kuni 97.3 rahvaarvust.
1989. aasta rahvaloenduse ajaks oli eestlaste osakaal Eestis 61.5% ja arv 963 tuhat, sealhulgas umbes 80 tuhat kodumaaale naasnud idaeestlast Venemaalt. Vägisi Venemaale veetud eestlastest olid ellujäänud selleks ajaks juba peaaegu kõik Eestisse tagasi jõudnud.
Toodud arvudest nähtub, et kodueestlaste arv oli 50 aasta jooksul (1939–1989) vähenenud ligikaudu 117 tuhande inimese võrra. Eesti rahvas ei olnud suuteline vägivaldse genotsiidi ja sõjakuritegude ohvreid laste sünnitamise teel asendama. Sündimata jäänud lapsed on tegelikult meie suurim kaotus. Kui loomulik iive oleks olnud Eestis sama suur kui sõjajärgses vabas Soomes, siis pidanuks 1940–1990 lisanduma 313 tuhat kodueestlast. Uurija L. Talve hinnangul oleks vabale Eestile jõukohane olnud suurendada 50 aasta jooksul rahvaarvu 205 tuhande eestlase võrra, kuid tegelikult lisandus loomuliku iibena üldkokkuvõttes kõigest 30 tuhat. Sündimata laste arvel tekkinud puudujääk Eestis oli vähemalt 175 tuhat. Koos otseste rahvastikukaotustega (vt osa 4.2 lõpus) jääb puudu umbes 370 tuhat, seega tubli kolmandik sõjaeelsest rahvaarvust.
On selge, et sündide vähesus oli vägivaldse genotsiidi ja sõjaroimade kaasnähtus ning just seda okupant sooviski. Olid loodud tingimused, mis igati takistasid eestlaste iivet. Elujõulisi mehi mõrvati või hukkus vangistuses umbes 60 tuhat, lisaks veel 20 tuhat sõjarinnetel langenut, ning naisi mõrvati või hukkus ligi 17 tuhat. Sõjajärgse Euroopa kuulus “beebibuum” jäi Eestis täiesti ära, ehkki vallaslaste protsent sündidest, mis 1938. aastal oli 8.4, püsis aastatel 1945 kuni 1951 kogu aeg 20–23 protsendi piirides. Otsestele rahvastikukaotustele lisandub asjaolu, et eestlasi, esmajoones eesti mehi, viidi 15 aastat järjest Vene vangi. Väga palju perekondi lõhuti ja üle 80 tuhande ellujäänud inimese eraldati teisest sugupoolest keskeltläbi kümneks aastaks. Vangist vabanejad jäeti või saadeti ilma kohtuotsusteta tähtajatule sundasumisele Venemaa äärealadele. Pärast stalinismi hukkamõistmist vabastati paljud endised vangid asumiselt, kuid Nikita Hruštšovi vastav seadlus kehtestas erandi, et eesti, läti ja leedu “rahvuslased” tuli saata eriasumisele oma väljasaadetud perekondade juurde. Eesti NSV ÜNP täiustas ja laiendas seda korda salajase seadlusega 12. oktoobrist 1957. a., mida eespool (osa 4.2 lõpus) juba kirjeldasime ja mis tühistati sellesama organi seadlusega alles 17. mail 1989. aastal.
Üks viimaseid eestlaste iibe vastu suunatud meetmeid oli “kordusõppuste” sildi all kahe polgu saatmine Tšernobõli, kus nad pidid aatomikatastroofi likvideerima. Esiteks oli see kuritegelik kui okupeeritud riigi elanike sunduslik sõjaväeteenistusse kutsumine (vt allpool osa 6.4). Teiseks oli kiiritusohvriteks valitud meeste hulk liialt suur: suhteliselt rahvaarvuga oleks see eeldanud kogu nõukogudemaalt ligi 360 polgu, niisiis mitte vähem kui 3/4 miljoni mehe kohalesaatmist. “Kordusõppuslaste” tegelik arv Tšernobõlis oli ajakirjanduse andmeil umbes 350 000.
Kõik äsjakirjeldatu on definitsiooni kohaselt samuti genotsiid: rahvuslikule üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist, ning abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks. Sellisel veretul viisil käis genotsiid edasi ka siis, kui Hruštšov oli kõige räigema vägivalla peatanud, ning omandas koguni mõningaid uusi vorme, mida vaatleme allpool (osas 4.4). Nimetame seda “pehmeks” genotsiidiks, juriidilise terminoloogia kohaselt on tegemist genotsiidi bioloogiliste meetoditega.
Nõukogude Liidu genotsiidipoliitika eesmärk okupeeritud Eestis oli eestlaste asendamine slaavlastega, eelistatavalt venelastega. Seda on sageli nimetatud rahvastikuliseks (ehk demograafiliseks) agressiooniks või etniliseks puhastuseks. Kõigi eespoolkirjeldatud tapmiste, hukkamiste, arreteerimiste ja küüditamiste kõrvaleesmärk oli vabastada immigrantide jaoks elamispinda, et saaks kehtestada ja jäädvustada vene rahvuse ülevõimu Eestis, valitsemist põliselanikkonna üle ning “kohalike” (vene keeles mestnõje, mis on halvustava varjundiga sõna) süstemaatilist rõhumist ja diskrimineerimist nõukogude (suurvene) imperialismi huvides. Muidugi peeti silmas ka sillapea loomist edasiste maavallutuste tarvis Põhja-Euroopas.
Kuni 1959. aastani toodi Eestisse immigrante (osalt eestlastest mahajäänud, täielikult sisustatud korteritesse) 282 tuhat, ajavahemikus 1959 kuni 1989 lisandus veel 298 tuhat, niisiis kokku kolm inimest iga eestlase kohta, kellest oli õnnestunud lahti saada. Eesti rahvuse osakaal peaaegu 100-protsendilises rahvusriigis langes 61.5 protsendile. Taotlused olid okupatsioonivõimul küll palju suuremad, kuid kohaleveetud sisserändajaist jäi Eestisse püsima vaevalt 10–15%, ajuti veelgi vähem. Ülejäänud sõitsid aasta-paari jooksul tagasi, sest ei leidnud eest neile tõotatud korterite küllust ega kõrget palka madala kvalifikatsiooniga töö eest. Sellekohane statistika nõuab uurimist.
Vältimaks väikeste portsjonitena sisserändavate venelaste sulandumist kõrgema kultuuritasemega eestlaste hulka asustati immigrante valdavalt linnadesse ning taotleti linnades terviklike vene asurkondade moodustamist ja nende tarvis ühtsete asurajoonide loomist, niivõrd kui vähegi võimalik. Mitmetes esimese okupatsiooniaasta parteidokumentides on juttu “rahvavaenlaste” korterite vabastamisest, kinnitati koguni Eesti NSV RKN määrus elanike väljatõstmisest ja ümberpaigutamisest. Immigrantide asualadeks said linnade paremad elurajoonid, kust eestlased vangistamise ja küüditamisega plaanikindlalt kõrvaldati, ning kiirkorras ehitatud uuslinnajaod, kuhu “kohalikele” anti kortereid vaid minimaalsel määral. Sellise poliitika tavapärane nimi on rahvuste eraldamine ehk segregatsioon. Nüüd selgus ka nõukogude õhujõudude poolt 1944. aasta märtsis tähtsamate eesti linnade mahapõletamiseks ja purustamiseks korraldatud suurpommituste tõeline mõte ja see, miks need olid Narvas, Tallinnas, Tapal, Jõhvis ja Tartus suunatud just elurajoonide vastu. Mingit sõjalist vajadust pommitusteks polnud. Nähtavasti taheti lihtsustatud korras teha ruumi uusehitustele ning ühtlasi suruda eestlasi kokku võimalikult kitsale elamispinnale, et pidurdada nende iivet. Mitu autorit on rõhutanud terroristlikku eesmärki, mis tuleb samuti arvesse.
Pealinna Tallinna elanike arv neljakordistus, ja seda peamiselt sisserändajate arvel. “Kohalikud” olid suuremalt osalt kokku pressitud kitsastesse heakorrastamata korteritesse. Õigus uut korterit saada tekkis neil alles siis, kui ühe inimese kohta tuli alla 6 ruutmeetri pinda ja — peaasi — kui neile eraldatud elamufondis jätkus kortereid. “Kohalike” fond hoiti aga kogu aeg allpool hädavajalikku miinimumi, nii et pärast elamispinnaõiguse teket pidi lihteestlane korterijärjekorras ootama harilikult kümmekond aastat. Elamuehituse rahad ja elamufondid jagati majandusplaanides peamiselt nn liidulistele ja liidulisvabariiklikele ametkondadele, mis allusid Moskvale ning olid Eestis kohustatud oma toodangut pidevalt suurendama ja selleks tööjõudu importima. Sageli korraldati Venemaa linnades tööjõu Eestisse värbamise kampaaniaid, mida hoiti eesti elanikkonna eest salajas. Sisserändajad, eriti tööjõu värbamise teel saabunud, olid korterite jagamisel alati eelistatud. Nende kohta piirangud ei kehtinud.
Mitte üksi Tallinnas, vaid kõigis Eesti linnades kujunesidki uuslinnajaod suurimateks vene immigrantide asurajoonideks. Sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtted (Tallinnas näiteks suurtehas “Dvigatel” ja Kopli laevatehased) ja muidugi ka okupatsioonigarnison said sealjuures tervete linnajagude ainuomanikeks. Nad laiendasid oma elamufondi vastavalt vajadusele ja ilma kohalikule võimule allumata ning olid peamisteks immigratsioonipumpadeks.
Mida rohkem sisserändajaid Eestisse värvati ja saabus, seda enam oldi nende tagasirännu (vt eespool) vältimiseks sunnitud uusi ettevõtteid ehitama ja vanu laiendama, ja mida rohkem ja suuremaid ettevõtteid tekkis, seda rohkem tuli Venemaalt tööjõudu juurde vedada. Peagi selgus, et Moskva tõeline eesmärk Eestis polnud mitte tööstuse arendamine, vaid põlisrahva järkjärguline asendamine Venemaalt toodavate muulastega. Industrialiseerimine oli vaid ettekääne ja silt tegeliku rahvamõrva maskeerimiseks. Ülepingutatud industrialiseerimise eesmärk Eestis oli poliitiline, mitte majanduslik. Seda tõestab ilmekalt asjaolu, et väga sageli puudus rajatud uusettevõtetel igasugune majanduslik põhjendatus. Tüüpiline näide on Loksale ehitatud suur jõepraamide tehas, mille toodangu ainsaks tarbijaks oli Volga jõelaevandus mitme tuhande kilomeetri kaugusel, mille tooraine veeti kohale veelgi kaugemalt, mille kogu tööliskond oli samuti sisse toodud Venemaalt ja mis ise koos suure töölisasulaga rajati Venemaalt Eestisse ümberasustatud ehitajate kätega. Veelgi iseloomulikum näide on Venemaa aatomitööstusele seadmeid valmistanud tohutu Dvigateli sõjatehas Tallinnas koos temale ehitatud elamurajoonidega (peamiselt Lasnamäel). See oli sisseveetud vene töölistega vene tehas, kuhu eestlasi tööle peaaegu ei lubatud, mille jaoks Eestis polnud ei tooraineid ega tarbijaid ja mis vaid mõttetult koormas raudteed.
Segregatsioonipoliitika oli eriti tõhus Narvas ja Virumaal. Selle piirkonna elanikud said juba 1941. aastal ja teistkordselt 1944–1950 partei hävituspataljonide ja punaarmee väeosade terrori all kõige rängemini kannatada ja nende hulgas oli kõige enam inimkaotusi. Sõjajärgsel ajal anti kõigele lisaks veel ametlik kompartei korraldus, mis keelas koju, st Narva linna tagasipöördumise sõja jalust põgenenud varasemaile asukaile (sealhulgas ka Eesti kodanikest vene põlisvähemusele). Sõjas hävinud Kreenholmi puuvillakombinaat ehitati aastatel 1945–1962 ilma majandusliku põhjenduseta uuesti üles kui ENSV suurim käitis, mille toodangut tarbis kogu N. Liit. Kogu tööjõud toodi sinna Venemaalt ja toorainebaasiks sai nüüd Kesk-Aasia. 1946. aastal tegi eesti arhitektide komisjon ettepaneku Narva vanalinna kui ainulaadse kunstimälestise taastamiseks. Ehkki purustuste ulatus seda võimaldas, laskis Venemaalt toodud linnajuht “Narva kiirema taastamise huvides” varemed 1950. aastal ikkagi kokku lükata ja andis korralduse linna elama lubada “ainult ausaid nõukogude patrioote Pihkvast, Leningradist ja Novgorodist”.
Tohutusuureks immigrantide asualaks kujunes kogu Kirde-Eesti. Eesti parteisekretäril N. Karotammel oli esialgu kavatsus saata 1949. aastal küüditamisele määratud “rahvavaenlased ja kulakud” sunnitööle Virumaa kaevandustesse, kus ajutiselt oli puudus tööjõust. Moskva käskis aga 30 tuhat eesti inimest Siberisse küüditada ja vallandas Karotamme. Virumaale asustati vene immigrandid, nende seas parema tööjõu puudusel hulk elukutselisi kriminaalkurjategijaid, kellel pärast karistusaja äraistumist oli keelatud elada Leningradis ja muudes suuremates linnades. Kirde-Eestisse rajati ka suur Sillamäe linn, kuhu oli eestlastele isegi sissepääs suletud. Teine eestlastele täielikult keelatud linn oli Loode-Eesti sadamalinn Paldiski, kuhu rahva teadmata oli paigutatud kaks militaarset aatomireaktorit.
1989. aastaks oli Eesti 32 linna hulgas saavutatud muulaste ülekaal 11 linnas, kaasa arvatud pealinn Tallinn. Neis linnades elas kokku 711 035 inimest (niisiis ligi pool kogu Eesti elanikkonnast), kellest eestlasi oli vaid 36,7%. Eriti masendav olukord oli tekkinud Ida-Virumaal, kus 221 111 elaniku hulgas oli ainult 18,4% eestlasi.
Venemaa ja tema siinne agentuur on Kirde-Eestis valitseva olukorra ja selle tekkepõhjuste kohta järjekindlalt valeinformatsiooni levitanud. Näiteks NLKP sihiteadliku poliitikaga organiseeritud rahvuslikus segregatsioonis (mida nüüd sageli ka apartheidiks nimetatakse) on hakatud süüdistama Eesti riiki. Kahjuks on vene vassinguid mõnikord võimendanud ka rahvusvahelised vaatlejad. Näiteks OSCE vähemusrahvaste ülemkomissari van der Stoeli asemik Eestis saatis 14. märtsil 1994 tollasele CSCE esimehele raporti nr 55, milles mitme õige seisukoha kõrval väitis muuseas, et Kirde-Eesti eestlaste praeguse olukorra nimetamine nende inimõiguste rikkumiseks on “hämamine” (confusing) ning et Ida-Virumaa otsekui iseeneslik “tühjenemine rahvastikust” olevat olnud lihtlabane “Teise Maailmasõja tagajärg”, kusjuures “vene töölised täitsid tekkinud vaakumi”. Kõrge ametniku niisugune informeerimatus tema poolt jälgitava Euroopa osa lähiajaloost on hämmastav, seda enam et raporti järjenumber on juba 55. Eesti ajakirjanduse õigustatud kriitikat CSCE missiooni aadressil seletab ta “ikka veel ülekaalus oleva nõukoguliku mõtteviisi jääkidega”, kuid lõpuks teeb siiski väga õige järelduse, et Ida-Virumaale oleks vaja stabiilset eesti elanikkonda, kellega venekeelsed saaksid integreeruda. Tema peamure on, et Kirde-Eestist “vene getot” ei saaks. See termin on vale, sest sõna “geto” sisaldab elukohasundust. Põhiline eksimus väljendub aga selles, et Kirde-Eesti tehti venelastele tagatud asualaks juba aastail 1944–1960 lõpuni viidud rahvusliku segregatsiooniga, ja seda just Nõukogude okupantide suurte pingutuste toel.
4.4. Põliselanikkonna diskrimineerimine 1940–1989
Siin vaatleme okupantide ja kommunistliku partei niisuguseid ahistamismeetodeid, mida genotsiidi mõistega otseselt hõlmata ei saa.
Kõige rohkem on kommunistlikud okupandid ahistanud eesti maarahvast, keda enne N. Liidu kuritegelikku agressiooni loeti eesti rahvusliku iseoleku peamiseks kandjaks. Mõjusaim vahend oli vägivaldne kolhoseerimine 1948/50, millega talunikelt võeti ära nende varandus ning nad ise muudeti kas teoorjadeks või kõige odavamalt tasustatud palgatöölisteks. Esmalt püüti talusid laostada ülisuurte maksude abil ning seejärel, 1949. aastal, korraldati vastuseisu murdmiseks suurküüditamine, mis tabas esmajoones jõukamaid ja ärksamaid. Järgneva kümmekonna aasta jooksul pages maaelanikkonnast ligemale pool alevitesse ja linnadesse. Osa neist jäi samahästi kui kodutuks, sest suuremates linnades oli õigus korteri saamisele ainult neil eestlastel, kes olid seal juba hulk aastaid elanud. Kuni okupatsiooni lõpuni nägi nõukogude võim palju vaeva maainimeste kogu eluviisi muutmisega, eelkõige rahva koondamisega hajataludest kolhooside keskasulatesse, kus inimesi oleks lihtsam kontrollida. Keskendunud asustuse tagajärjel on Eesti nüüd lagunenud talumaju täis, kohati jõudsid aga suurmajandite juhid need ära vedada või maha põletada, õunaaiad hävitada ning taluõued põldudeks künda.
Masendav oli inimese põhiõiguste ja -vabaduste äravõtmine rahvalt, kes oli harjunud elama demokraatlikus riigis. Kommunistlikku korda kaitsva “raudse eesriide” taga kaotasid eestlased otsekohe õiguse kodumaalt lahkuda ning õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida. Stalini eluajal oli peaaegu kogu maarahvas (tollal ligi kaks kolmandikku elanikkonnast) isegi sunnismaine, sest neile ei väljastatud linnades elamiseks nõutavaid passe.
Eriti valusalt tabasid nõukogulikud muudatused rannarahvast, kes oli palju sajandeid oma tahtmist mööda saanud merd sõita ja kala püüda. Nüüd kuulutati kogu rannikuala ja saared keelualuseks piiritsooniks ning allutati rangele järelevalvele. Elanikud sõeluti KGB poolt läbi, “kahtlased” saadeti välja või arreteeriti. Mujal elunevad inimesed pidid isegi lühiajalisteks rannatsooni külastamisteks hankima miilitsast erilise loapaberi. Suplemine oli meres lubatud vaid vähestes randades ja ainult päeva ajal. Paljudes paikades suleti ligipääs merele okastaradega ja randa valvati ülesküntud kaitseribadega. Rannarahva paadid saeti vene piirivalvurite poolt pooleks, osalt korjati kokku valvealustesse okastraadiga ümbritsetud sadamatesse. Sõja lõpuperioodi paadipõgenike paadid nõuti Rootsi riigilt tagasi ja hävitati. Merel kala püüda tohtis ainult piiratud arv elukutselisteks kaluriteks kuulutatud elanikke ja needki piirivalve pideva range kontrolli all.
Paljud piirkonnad tühjendati sundkorras elanikest, et rajada keelutsoone sõjaväeobjektidele (lennuväljad, raketibaasid, suurtükiväe tulistamispolügoonid, lennuväe pommituspolügoonid, sõjaväe treeningualad, sõjaväelinnakud, relva- ja laskemoonalaod jms). Üle kogu maa seati sisse elukohtadesse “sissekirjutamise” süsteem. See raskendas “kohalike” pääsu suurematesse linnadesse, sest sissekirjutuse saamiseks pidi inimesel olema linnas töökoht, tööle aga võis võtta ainult samas linnas juba sissekirjutatud elanikke. Immigrandid said nii töökoha kui ka sissekirjutuse ühekorraga ja ilma bürokraatlike raskusteta. Välismaale sõitmist hakati pidama eriliseks privileegiks, mida sai lubada ainult kompartei liikmeile ja KGB põhjaliku kontrolli läbiteinuile.
Sisuliselt tähendasid välissõitude keeld, elukohavaliku vabaduse ja liikumisvabaduse piiramine ning sissekirjutamise süsteem kogu Eestis üldist sunnismaisust, millise hinnangu nüüd annavad isegi endised kompartei funktsionärid. Kuni 1950-ndate aastate alguseni kehtis lisaks keeld omal soovil töökohta vahetada, niisiis ka töökohasundus.
Maa põlisrahva õigust tööle ja haridusele piirati erialati. Töökohti laevanduse, kalanduse ja lennunduse alal ja õpikohti vastavates koolides jagus eestlastele vaid erandkorras. Ka sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtted, rasketööstus, raudtee ja side olid immigrantide pärusmaa. Teiste sõnadega, territoriaalse segregatsiooni kõrval oli väga levinud ka majandusalade järgi teostatav segregatsioon. Samas oli eestlastele keelatud või tõkestatud majandusharudes töötasu tunduvalt kõrgem kui mujal. Lisaks olid seal tunduvalt paremad ja lahedamad korteriolud ja sageli ka täiendav varustamine toidu- ja tarbekaupadega. Iseäranis tulusaks loeti välismaale pääsuga seotud töökohti. Majanduslik segregatsioon soodustas ühtlasi immigratsiooni ja meelitas Eestisse üha uusi ja uusi tuhandeid immigrante. Neile loodud elutingimused olid siin palju paremad kui N. Liidu territooriumil.
Sisserännanuile tagatud majandusaladel ja neile ettenähtud ettevõtteis valitses KGB eriti tugev kontroll. KGB ilmselt ka juhendas ja lõppkokkuvõttes otsustas, keda sinna tööle lubada ja keda mitte. Et eranditult kõik endised poliitvangid koos oma perekondadega ja välismail sugulasi omavad isikud olid kestvalt valvatavad ja et väga vähe oli eestlasi, kellel polnuks niisugustega tihedaid perekondlikke ja muid sidemeid, siis on selge, et üsna vähestel oli lootust immigrantidele tagatud ettevõtetes tööd saada.
Ka veendumuste ja eneseväljenduse vabadus oli rahvalt ära võetud. Range eeltsensuur kontrollis kõiki ajalehti, kirjastusi, raadiot ja televisiooni. Tsensuuri peeti eriti tähtsaks, nii et see ametkond oli allutatud otse Moskvale. Juba 1940. aasta esimestel okupatsioonikuudel suleti Eestis 212 perioodilist väljaannet (umbes 80% olemasolevaist). Alates 29. juulist hakati avaldama keelatud raamatute nimestikke: esmalt üldsusele kättesaadavalt, varsti aga salastatult. Lõpuks piirduti ebamäärase üldsõnalise iseloomustusega, mille kohaselt tuli kõrvaldada igasugune “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav, N. Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” ning lisaks veel usuline kirjandus. Koolides keelati hulk õpikuid, eriti ajaloo alalt, ning ülejäänutest kästi kõrvaldada “kõlbmatu” vaikeiga raamatulehed. Raamatukoguteadlane Kalju Veskimägi on koostanud kartoteegi ligi 10 tuhande keelatud raamatu kohta. Oli olemas ka keelatud eesti autorite nimekiri, kellel kuulusid käibelt kõrvaldamisele eranditult kõik teosed. Nimekiri sisaldas 1951. aastal 118 autorit. Isegi nende nimesid ei tohtinud enam kuskil mainida. Raamatukogutöötajaid kohustati fondides hoitavaid raamatuid läbi vaatama, ja juhul, kui keelatud autor esines mõne teise autori teoses näiteks toimetajana või tõlkijana, siis tuli ta nimi tušiga üle määrida või vastav leht raamatust välja lõigata.
Rahvaraamatukogudest, samuti koolide, asutuste, kaitseväe, kirikute ja mitmesuguste seltside ja ühingute raamatukogudest, raamatukauplustest ja kirjastuste ladudest asuti keelatud raamatuid juba 1940. aasta augustis paari keskusse kokku vedama. Kevadel 1941 algas keelatud raamatute hävitamine, milleks andis korralduse kirjandus- ja kirjastusasjade peavalitsuse ülem (ehk tsensuuriülem) Olga Lauristin. Sõja tõttu jäi üritus pooleli, kuid seda jätkati esimesel võimalusel pärast sõda. 1945. aasta novembris tuli Moskvast juhend puhastada kirikute ja koguduste raamatukogud ja kõrvaldada sealt kõik trükised peale liturgiaraamatute. Rahvaraamatukogudes oli raamatuvarade hävitamise haripunkt 1949. a. kevadel üheaegselt tollase küüditamisega. Hävitamise sildina kasutati väliskirjanduse koondamist linnade ja maakondade keskraamatukogudesse, kusjuures väliskirjanduseks loeti “kõik trükised nii originaalis kui ka tõlkes mistahes keeles, kui nad on trükitud väljaspool NSV Liidu piire 1917. aastast alates”. Järelikult kuulus hävitamisele kogu iseseisva Eesti trükitoodang. Kogutud kirjandus hakiti peeneks või põletati järgneva pooleteise aasta jooksul.
1953. aastaks oli Eesti raamatukogude varadest alles jäänud vaid umbes 15%. Need asusid tähtsaimate teadusraamatukogude “erifondides”, mis olid muidugi rahvale suletud. Kui kaasa arvata läbiotsimiste, arreteerimiste ja küüditamiste käigus ja välismaale põgenenute järelt kodude raamatukogudest konfiskeeritud raamatud ning pommitamiste tagajärjel hävinud raamatud, siis ulatub okupantide poolt Eestis otseselt ja kaudselt likvideeritud raamatute üldarv umbes 26 miljonile. Sellele tuleks lisada veel umbes 4 miljonit aastakäiku ajakirju. Kõik kokku ligi 40 köidet iga eestlase kohta, imikud kaasa arvatud. See oli maailmas ainulaadse ulatusega kultuurimõrv: püüti hävitada ühe väikerahva kogu kultuuri. Hitleri kurikuulsad raamatulõkked tunduvad selle kõrval lapse vallatusena.
Raamatute hävitamine polnud kaugeltki ainuke abinõu infovabaduse lämmatamiseks. Eravalduses olevate keelatud raamatute lugeda andmine teistele isikutele oli kriminaalkorras karistatav, ehkki omanikud ei võinud teada, millised raamatud on keelatud. Ka rahvusliku ja “kodanlik-demokraatliku” sisuga eraviisiliste kirjutiste eest võidi karistada pikaaegse vangistusega. Nõiajahti peeti eriti igasuguste omakirjastuslike väljaannete ja lendlehtede levitamise osalistele. Ametlikest seisukohtadest erinevaid vaateid loeti riigivastasteks, kuid riigivastaste vaadete avaldamise eest karistati: raskematel juhtudel kas vangistusega või sundraviga vaimuhaiglas.
Kogu välismaalt saabuv ja välismaale saadetav trükitoodang kuulus põhjalikule kontrollimisele, milleks tegutses Tallinnas salajane tsensoripunkt. Kompartei kohaliku keskkomitee büroo poolt sellele antud juhendi kohaselt olid sissetoomiseks keelatud näiteks “reaktsioonilist ideoloogiat, kodanlikku elulaadi ja religioosseid vaateid propageerivad väljaanded” ning eranditult kogu eesti pagulasorganisatsioonide trükitoodang. Posti teel välismaalt saabuvaist väljaandeist konfiskeeriti ja hävitati nimetuste järgi ligi kaks kolmandikku. Piiril pidasid KGB esindajad jahti eriti turistide poolt kaasatoodud piiblitele ja välismaistele ajakirjandusväljaannetele.
Välisraadiote eesti- ja venekeelseid saateid summutati üle maa laialipaigutatud mürageneraatoritega. Kommunistliku partei Eesti osakonna sekretär Karl Vaino hakkas Moskvast taotlema koguni luba Soome televisiooni saadete kohalikuks segamiseks Eestis, mis jäi teostamata ürituse tehnilise keerukuse ja suure kulukuse tõttu. Ning lõpuks: kogu riigis jälgiti pidevalt isegi eraviisilisi eneseväljendusi. Erakirjade läbivalgustamisega või avamisega ja telefonikõnede pealtkuulamisega tegeles pidevalt kaks KGB osakonda, mistõttu kogu sidesüsteemi tuleb pidada KGBle alluvaks asutuseks.
Okupatsioonivõimu väga tähtis eesmärk oli ka rahva ajaloomälu kustutamine. Kõige tülgastavam abinõu selle saavutamiseks oli järjekindel võitlus surnutega. Valdav enamik eesti aja- ja kultuuriloolisi monumente lasti õhku või utiliseeriti vanametallina. Hävitati või kõrvaldati peaaegu kõik 1918.–1920.a Vabadussõja mälestusmärgid. Teise maailmasõja aegsed saksa sõdurihauad ja -kalmistud künti üles ning eraldati tavaliselt ehitusplatsideks. Tallinnas Maarjamäel asuva suurima saksa sõdurikalmistu peale rajati punaarmee 1918. aasta nn jääretke memoriaal. Aastakümneid käis rahvamajandusele vanaraua kogumiseks surnuaedadest iidsete hauaristide ja haudu ümbritsevate tarade äravedamine. Sellele tööle kaasati koolilapsi. Hävitati paljud kultuurilooliselt olulised sajanditevanused kalmistud. Tallinnas puhastati hauatähistest, künti üles ja muudeti parkideks näiteks baltisaksa Kopli kalmistu ja eestisugu linlaste iidne Kalamaja kalmistu. Katoliku, juudi ja islami surnuaedade ning Vana-Kaarli surnuaia ühe osa peale ehitati Tallinna komsomoli spordistaadion. Eesti sõjaväekalmistult eemaldati enamik hauatähiseid ning hakati surnute peale matma punaväelasi ja KGB ohvitsere.
Kohe 1940. aasta suvel alustati ka eesti tsiviilühiskonna lammutamist, mis avaldus peamiselt inimeste ühinemisvabaduse täielikus keelamises ning aegade jooksul kujunenud rahva ühistegevuse vormide kavakindlas lõhkumises. Seltsid, ühingud ja klubid likvideeriti, eraannetuste ja korjanduste abil hangitud majad ja varad võeti neilt ära (“natsionaliseeriti”). Täpsed andmed on 521 sellise organisatsiooni kohta, mille koosseisus tegutsesid suuremad raamatukogud. Muude hävitatud organisatsioonide arv on palju kordi suurem. Esimesest okupatsiooniaastast on partei arhiivifondis säilinud kohaliku keskkomitee otsuseprojekt vabaharidusala korraldamisest. Sellest võib lugeda: “Likvideerida seni ... tegutsevad ühingud (haridus-, karskus-, kasvatus-, raamatukogu-, laulu–mängu-, masina-, eneseharimis-, õpiringi-, koolide ülalpidamis-, keelte õppimis-, nais-, põllumeeste-, kunsti- jne ühingud ja seltsid) ja nende liidud ... Likvideerimisele kuuluvad ka rahvamajade ehitamiseks ja ülalpidamiseks asutatud sihtasutused”. Likvideeriti samuti Eesti põliste vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse struktuurid, mis olid tollases Euroopas ainulaadsed näited vähemuste ja nende inimõiguste kaitsest. Nende varad riigistati.
Okupatsioonivõimude põhitaotlus oli kõigil ühiskonnaelu aladel ülima tsentralisatsiooni ja järelevalve sisseseadmine. Paljude erinevaid sihte taotlevate noorsooühingute ja koolides tegutsevate tuhandete isetegevuslike õpilasringide asemele moodustati vaid kolm ülemaalist organisatsiooni: komsomol vanusele 15–30 aastat, pioneeriorganisatsioon keskmise kooliea ja oktoobrilaste organisatsioon päris noorte tegevuse korraldamiseks. Kõik kolm olid allutatud rangele partei kontrollile. Eesmärgiks oli panna kõikjal käima riigitruude homo soveticuste kasvatamine. Kümnete kinniste üliõpilasseltside ja korporatsioonide asemele, millest igaüks hõlmas mitmeid ülikoole ning nende üliõpilasi ja lõpetanuid, asutati igasse ülikooli üksainuke sunduslik üliõpilaste ja õppejõudude ametiühing. Kõik heategevuslikud ning usulised või kirikutega koostööd harrastavad ühingud pandi täieliku keelu alla. Rohkearvulised spordiühingud asendati kolme–nelja ülemaalise struktuuriga. Kutseühingud keelati, mitmuslik erialati jagunenud ametiühingute süsteem asendati üheainsa ülemaalise ametiühinguga. See oli liigendatud tootmisharude ja ettevõtete järgi ning tal tuli tööliskonna huvide eest seismise asemel hakata korraldama “sotsialistlikku võistlust” ja kaitsma riigiettevõtete tootmishuve. Seniste ametiühingutegelaste hulgast sorteeriti välja “vastased”, kes kõrvaldati.
Rahva enesemääramisõigus sisaldab rahva vabadust käsutada endale seatud eesmärkide nimel oma loodusvarasid ja ressursse, kusjuures ükski rahvas ei või olla ilma jäetud talle kuuluvatest elatusvahenditest. Rahva õigus täielikult ja vabalt vallata ja kasutada oma loodusvarasid ja ressursse on võõrandamatu. Moskva asus seda eesti rahva õigust eriti jõhkralt rikkuma sellega, et otsustas Põhja-Eesti fosforiidilademeid hakata suurejooneliselt kasutama kogu Nõukogude väetisetööstuse tarbeks. Need plaanid tulid avalikuks 1987. a. veebruaris. Üldsegi ei arvestatud Eesti põhjavee ja õhu parandamatu saastamise ohtu ning seda, et peaaegu kolmandik Eestit oleks muutunud tööstuslikuks kõrbeks. Need plaanid vallandasid tolle aja jaoks ennenägematu eestlaste protestiliikumise.
Okupatsioonivõim oli juba enne seda “kogu nõukogude rahva üldistes huvides”, tegelikult aga Leningradi ja Loode-Venemaa energiavajaduste katteks aastate jooksul sihikindlalt harrastanud röövmajandust Eesti maavarade (eriti põlevkivi) kaevandamisel. Enne okupatsiooni arvestati põlevkivivarude otsalõppemise tähtaegu sajanditega, nüüd aga kümnete aastatega. Põlevkivi, keemiatööstuse väärtuslik tooraine, enamasti lihtsalt põletati. Kiireks suurte toodanguhulkade saamiseks lubati kaevandamisel väga suuri kadusid, kaevanduspiirkonna põllumaadel ja turbavarudel lasti hävida. Kogu Kirde-Eesti looduskeskkond oli tõsiselt kahjustatud, jõed, rannaveed ja paljud sisejärved tööstuse ja linnade reovetega rikutud. Kirde-Eesti väävligaasid olid muutumas tõsiseks ohuks koguni Soome loodusele.
Rootsi keskkonnaminister Birgitta Dahl, kes 1989. aasta septembris Eestit külastas, oli vapustatud “keskkonna ja inimeste säärasest süstemaatilisest ja ohjeldamatust ekspluateerimisest”. Rootsi delegatsioonil tekkis küsimus, kas üldse on kunagi võimalik Eesti loodust taastada. Ühtlasi sai selgeks, et keskkonnareostuse põhjustajaiks olid kommunistlikud võimukandjad Moskvas. Leningradi ja Baltimaadesse määratud Rootsi peakonsul D. S. Ahlander kandis oma valitsusele ühes aruandes ette: “Keskkonna hävitamine on siin jõudnud nii kaugele, et tuleb rääkida inimeste kuritegevusest looduse vastu. Elukeskkonda on hävitatud plaanipäraselt meie jaoks täiesti uskumatul kombel. Moskva otsuse kohaselt kaevatakse Kirde-Eesti täielikult üles, selleks et saada põlevkivi Leningradi kütmiseks ja fosforiiti kunstväetise tarbeks. Kogu see piirkond on kaetud halli tolmuga, taevas on suitsupilvedes, puud poolsurnud, inimeste näod tuhakarva ning vesi jõgedes ja ojades reostusest kollane, lilla või must”.
4.5. Venestamine
Rahva enesemääramisõigust rikuti ka rahva iseoleku (identiteedi) hävitamise taotlustega. Püüded eestlaste ümberrahvustamiseks kestsid kogu okupatsiooni vältel, kuid tugevnesid eriti alates kuuekümnendatest aastatest. Venestamispoliitika aluseid on NLKP kuulutanud üsna avameelselt, mis näitab, et venestamist peeti normaalseks tegevuseks. Seda hoogustasid 1961. aasta parteiprogramm ja 1977. aasta uus konstitutsioon ning see süvenes eriti Brežnevi ajal. Tollal kuulutati rahvussuhetes välja “uus etapp”, mis pidi väljenduma “rahvaste edasises lähenemises ja nende täieliku ühtsuse saavutamises” ning vene keelele rajatud “ühise internatsionaalse kultuuri” arendamises. Kompartei XXIV kongressi aruandekõnes 1971 ja N. Liidu asutamise juubeliaktusel 1972 esitas Brežnev sihte seadva loosungi “uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast”. Sellest loosungist kujunes venestamise ja üldise assimileerimispoliitika teoreetiline alus, mida täiendasid sisemaise “sotsialistliku internatsionalismi ja rahvaste sõpruse”, “rahvuste ja rahvusrühmade kõrvalekaldumatu üksteisele lähenemise”, “suure vene vennasrahva” kui riiki kandva härrasrahvuse ning vene keele kui “igaühe teise emakeele” rõhutamine, “rahvuslikest barjääridest” vabastatud uue, kommunistliku kultuuri taotlemine ja “järjekindel võitlus rahvusliku piiratuse ja kolkluse mis tahes ilmingute vastu”. Kõiki neid loosungeid korrutas ka Gorbatšov kuni N. Liidu lagunemiseni.
Venestamise õiguslikuks aluseks Eestis kujunes eriti NSVL Ministrite Nõukogu salajane määrus 13. oktoobrist 1978 (“Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides”). Sellele rajati partei kohaliku keskkomitee salajane otsus 19. detsembrist, mida täiendas eriti püüdlik, 29 punkti sisaldav meetmete plaan. Partei põhitaotluseks oli igati piirata eesti keele avalikku kasutamist ja saavutada eestlaste kakskeelsus.
Ametlikus asjaajamises oli vene keel kogu aeg suurt osa etendanud. Nüüd hakati lisaks veelgi tõhustama rahvuslikku segregatsiooni teenindusaladel (kaubanduses, transpordis, meditsiiniasutustes, side alal, hoiukassades), sinna umbkeelseid venelasi massiliselt tööle võtma. Nii muutus eriti pealinnas vene keele oskus igapäevases olmes eestlastele lausa hädavajalikuks. Asuti vene keele osatähtsust järsult suurendama ka kultuurielus (vene ooperite ja näidendite etendamine algkeeles, filmide näitamine vene keeles, venekeelse repertuaari lisamine). Ühe veidra liialdusena võiks mainida vene keeles kirjutavate või kakskeelsete kohalike autorite igakülgse soodustamise käsku. Teaduses oli juba varem tehtud sunduslikuks väitekirjade esitamine vene keeles, koguni eesti keele ja kirjanduse erialadel. Paljud rahvuskultuurile olulised raamatud hakkasid nagu iseendast muutuma raskelt kättesaadavaks, ehkki oli tegemist Nõukogude tsensuuri poolt kontrollitud väljaannetega. Igati püüti pidurdada vene keeles juba ilmunud väliskirjanduse (eriti ilukirjanduse) tõlkimist eesti keelde. Vene keelt hakati õpetama lasteaiast alates, suurte vene koolide juurde hakati asutama algkooliklasse eesti lastele (“peksupoiste klasse”). Koolide õppeprogrammides suurendati vene keele erikaalu teiste õppeainete arvel kolmandiku võrra, asutati vene keele õpetamise metoodika riiklik eriajakiri ja vene keele õpetajate kvalifikatsiooni tõstmise fakulteet pedagoogikaülikooli juurde. Vene keele õpetajad hakkasid saama 15% kõrgemat palka kui eesti keele õpetajad. Juba aastaid oli kokkuhoiu ettekäändel toimunud väikeste eestikeelsete maakoolide hulgikaupa sulgemine ja õppimise keskendamine suurtesse asulatesse. See suretas välja paljud eesti külad. Nüüd hakati finantseerima kõikvõimalikke kulukaid meetmeid vene keele laiendatud õpetamiseks.
Kakskeelsuse tekitamine jäi ühekülgseks, ainult eestlastele suunatud suurürituseks, muulaste seas ei vastanud sellele midagi samaväärset. Eesti keele algete omandamist, kõnelemata selle vähegi korralikumast õpetamisest, vene koolides keegi ei nõudnud. Eesti keele mittevaldamine oli kogu Eestis kõigi muulaste eriline “inimõigus”, mille kahtluse alla seadmine tembeldati kohe natsionalismiks. Okupatsioonivõimu surve tekitas rahvuslikku protesti, toimusid koolinoorte meeleavaldused ja rahutused. Nende mahasurumine peksu ja terrori abil, 40 eesti haritlase avalik kiri tekkinud olukorra ausa analüüsi nõudmisega ning sellele järgnenud uus nõiajaht täitsid 80-ndate aastate kogu esimese poole.
Kultuurikeskkonnale ja kultuuri arengule, sealtkaudu aga kogu rahva kultuuriteadvusele ning demokraatlikule mõtteviisile okupandi poolt tekitatud korvamatu kahju ei ole mõõdetav. Põhieesmärk, s.t eestlaste venestamine jäi siiski saavutamata. Viiskümmend aastat kestnud rahvusliku diskrimineerimise mürgised viljad, eriti inimväärikuse süstemaatilise solvamise ja inimteadvuste sandistamise tagajärjed (vt osa 10.2) jäävad meid aga vaevama veel vähemalt inimpõlve vältel.