9.1. Venemaa nõuded ja nende juriidiline hinnang
Eesti taasiseseisvumisega on meil üheks tähtsamaks rahvusvahelise õigusega seonduvaks valdkonnaks hakanud kujunema Eestisse toodud ja tulnud idavälismaalaste kohtlemise ja nende õiguste küsimused. 1992. aastast saadik on Venemaa meid pidevalt rünnanud etteheidetega, et me rikkuvat okupatsioonivõimu poolt Eestisse asustatud N. Liidu kodanike inimõigusi. Ühtlasi on Venemaa püüdnud Eestile ette kirjutada, kuidas neid küsimusi lahendada, ning kasutanud Eesti mõjutamiseks ähvardusi, majanduslikke karistusmeetmeid ja piirilepinguga venitamist. Ajuti on see kujunenud otseseks suveräänse Eesti riigi siseasjadesse sekkumiseks, järelikult ÜR Hartas püstitatud nõuete rikkumiseks. Eriti häbematult esines 24. mail 1997 Venemaa välisminister Jevgeni Primakov. Kasutades diplomaatias tavaks olevaid mahendavaid väljendusi (“Venemaale teeb muret”, “Venemaale ei meeldi”, “Venemaa soovib”, “ei saa nõustuda”) tegi ta Eesti riigikogule sisuliselt ettekirju-tuse, et see ei tohi vastu võtta üht praegu eelnõu staadiumis olevat resolutsiooni (Eesti–Vene piirilepingu asjus), keelas Eesti riigile poliitika, mis on suunatud demograafilise olukorra muutmisele (ilmselt siis ka rahvusvaheliselt hukkamõistetud segregatsiooni kaotamisele), nõudis kodakondsust Eestis sündinud välismaalastele ja pani ette asendada kodakondsuse taotlejaile “kohustuslik Eesti konstitutsiooni eksam” loengute kuulamisega. Lühidalt, käitus Eestimaa kubernerina.
Probleemidesse selguse toomiseks püüame alustuseks selgitada Vene taotluste tõelisi põhjusi. Seejärel kirjeldame pikemalt rahvusvahelise õiguse tähtsamaid nõudeid välismaalaste ja vähemus-rahvuste kohtlemise ja neile riigi kodakondsuse andmise küsimustes ning võrdleme neid Eesti seadustega. Lõpuks vaatleme välismaalaste tegelikku olukorda ja Lääne esindajate suhtumisi Eesti välismaalaspoliitikasse. See on tohutu probleemipundar, mis nõuaks palju põhjalikumat omaette käsitlust, kuid tiheda seose tõttu rahvusvahelise õigusega ei pääse sellest siin mööda.
Vene taotluste teoreetiliseks aluseks kujunes 1992. aastast saadik nn Karaganovi doktriin, mille kohaselt Venemaa peaks hakkama endise N. Liidu osasid uuesti enda ümber kokku koguma. Selleks tuleks ära kasutada “võimas vene aktiiv” Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides ehk “lähivälismaal”, nimelt sealsed “venekeelsed elanikud”, ja teha kõik vajalik, et need jääksidki oma praegustesse asupaikadesse. Nende naasmine tekitaks Venemaale majanduslikke raskusi, seevastu nende kohalolu on “mõjutusvahend pikemaks perspektiiviks”. Tuleks kindlustada ka vene ohvitseride kohalejäämine kas või eraisikuina, arendada "lähivälismaal" Venemaa majanduslikku mõju ning kaitsta igal pool vene keelt.
Karaganov soovitab “venekeelsete” kaitsmist inimõiguste eest võitlemise sildi all, lisaks aga peab vajalikuks kasutada majanduslikke sanktsioone, jõuga ähvardamist või koguni jõuga sekku-mist. Eriti Kesk-Aasias ja võimaluse korral ka Kaukaasias loeb ta parimaiks tsaariaegseid võtteid, näiteks kohalike juhtide äraostmist ja, kui vaja, sõjaväe saatmist. Jõu kasutamisel ei tohiks rahvusvahelise avaliku arvamusega vastuollu sattuda, mistõttu ametlikuks ettekäändeks peab olema rahvaste kaitsmine ning korra ja stabiilsuse hoidmine või taastamine. Siit järeldub (ehkki seda otseselt ei öelda), et igasugused rahvustülid “lähivälismaal” on Vene otsestes huvides, sest muidu pole kedagi kaitsta.
Alustada tulevat Eesti ja Läti käsilevõtmisest, sest need ei tunnusta kodakondsuse nullvarianti ja see võivat kujuneda halvaks eeskujuks SRÜ maadele. Lähem eesmärk on moodustada Euroopa CSCE aladel Venemaa kontrolli all olev osa ("lähivälismaa"), kus rahu hoidmine jääks Venemaa ülesandeks. Oleks soovitav, et läänlased rahu hoidmise kinni maksaksid. Kaugem eesmärk: endise N. Liidu taasühendamine enam või vähem konföderatsiooni taoliseks moodustiseks.
On ilmne, et meie jaoks pole Karaganovi ettepanekud midagi muud kui suurvene ja nõukogude imperialismi igiammuse eesmärgi, nimelt Balti ruumi Venemaaga liitmise ja kohalikest rahvastest puhastamise (vt eespool osa 4.1) taotlemine uute meetoditega. N. Liidu elanike hulgaline ümberasustamine okupeeritud aladele oli ohtu seadnud eriti läti ja eesti rahva olemasolu, nüüd sihib Vene valitsus viimase poole sajandi saavutuste edasiarendamisele või vähemalt säilitamisele. Püütakse kindlustada, et Eesti riigil kujuneks võimalikult raskeks “tagada eesti rahva säilimist läbi aegade”, mida põhiseadus nõuab, ning nurjata ka teisi põhiseaduslikke eesmärke, eelkõige riigi kindlustamist ja arendamist. Karaganovi meetodite valik on oskuslik, sest just rahu ja stabiilsuse säilitamine ja inimõiguste kaitse on ÜR Harta kohaselt ainsad eesmärgid, mis lubavad rahvusvahelisel üldsusel (aga siiski mitte üksikul suurriigil!) sekkuda riikide siseasjusse. Niisugused taotlused, olgu siis põhjendatud või põhjendamatud, leiavad läänes seepärast alati tähelepanu ja võetakse uurimisele (vt allpool osa 9.5). Vastavalt on vene propaganda kogu jõuga püüdnud kujundada Eestist moonutatud pilti kui maast, kus jõhkralt rikutakse inimõigusi ja kus seetõttu on suures ohus sisemine ja rahvusvaheline rahu. Tänu taevale, et Venemaa on pidanud piirduma inimõiguste teemaga ja et pole tekkinud olukorda, mis oleks talle andnud igatsetud võimaluse rahu ja stabiilsuse eest hoolitsema hakata, nii nagu ta on seda teinud Tšetšeenias, Tadžikistanis, Armeenias ja Gruusias.
Karaganovi kui Venemaa Euroopa-instituudi asedirektori seisukohad jäid esialgu mitteametlikeks, ehkki Karaganovist endast sai presidendi nõuandja. Ametlik Venemaa muutus eriti avameelseks 1994. aasta jaanuaris. Siis võttis ühes artiklis nendes küsimustes pikemalt sõna B.Jeltsini nõunik ja presidendinõukogu liige, seega kõrge ametiisik Andranik Migranjan.
Artikli kokkuvõtvas osas rõhutas Migranjan “Venemaa selget teadet, et tal on erihuvid kogu endise NSV Liidu territooriumil”, ning ütles, et kolmandate riikide katseid takistada nende piirkondade Venemaa ümber integreerumist ja Venemaa abiga sealse olukorra stabiliseerimist “käsitleb Venemaa enda vastu suunatud ebasõbralike aktsioonidena”. Ta nõudis, et USA ja selle partnerid Läänes “arvestaksid tõsiselt Venemaa geopoliitilisi huve”, ning kuulutas välja erilise välispoliitika “lähivälismaa” tarbeks, kus “traditsiooniliste diplomaatiliste kanalite kõrval kasutatakse ka muid mõjutamise võimalusi”. Uue maailmakorra olulise osana näeb Migranjan “endise NSV Liidu vabariikide loomulikku ja rahumeelset ühtsesse majandus- ja sõjalispoliitilisse liitu integreerimist”. Mis tahes riigi katse tagada nende vabariikide vahel tekkinud piire võivat Venemaas äratada kahtlusi, et USA ja selle partnerid Läänes ei ole nõus Venemaa huve arvesse võtma.
Baltikumi käsitlemisel rõhutas Migranjan iseäranis seal elavaid “miljoneid venekeelseid inimesi” ning “erilisi geopoliitilisi huve”, mis johtuvad Baltikumi sadamatest ja ühendusteedest. “Venekeelseist” olevat seal tehtud “niiöelda teise sordi kodanikud”, kes on kodanikkonna hulgast välja arvatud. Kõik Venemaa sotsiaalsed kihid ja poliitilised rühmitused olevat veendunud, et Lätis ja Eestis “kehtestatakse rassistlik režiim eesmärgiga sundida muulasi Venemaale minema ja muuta etnodemograafilist olukorda põhirahvuse kasuks”. Migranjan ähvardas kokkupõrgetega “venekeelsete” ja eestlaste vahel ning teatas, et ükski Venemaa valitsus ei saa sel juhul osavõtmatuks jääda. Lõpuks nõudis ta Läänelt “ainult võrdset eemaldumist mõlemast konfliktipoolest ja Venemaa kui ikka veel suurriigi huvide arvestamist”.
Migranjan süüdistas ühtlasi välisminister Kozõrevi Venemaa huve kahjustava olukorra tekkida laskmises. Vastuseks avaldas välisministri nõunik G. Sidorova avaliku kirja tõestustega, et Boris Jeltsin ja välisminister on Migranjani seisukohti kogu aeg pooldanud ja ellu viinud. Lisaks mõnedele B. Jeltsini avaldustele tsiteeris ta välisministri ettekandeid ja artikleid, milles see oli rõhutanud, et SRÜ on “endise NSV Liidu uuendamise ainuvõimalik vorm” ja “Venemaa diplomaatia peamine prioriteet” ning pole välistatud “küllalt karmide, sealhulgas ka jõumeetodite kasutamine kaitsmaks Venemaa huve ja inimõigusi”.
Karaganovi ja Migranjani kirjutised tõendavad, et Venemaa välispoliitika esmane eesmärk näib olevat suurvene ülemvõimu taastamine vanal Nõukogude Liidu territooriumil. Nüüd on kommunistlik mask langenud ja tegemist varjamatu uusimperialismiga. Geopoliitiliste tegurite esiletõstmine ja “lähivälismaast” kõnelemine näitab, et Venemaa pole tegelikkuses ikka veel loobunud Hitleri-Stalini paktidest, millega Hitler suure osa Euroopat N. Liidu huvipiirkonnaks kuulutas, vaid püüab seda huvipiirkondade poliitikat uutes oludes jätkata ja nõuab lääneriikidelt Hitleri kingitud eesõiguste taaskinnitamist. Seda tõendab ka endise N. Liidu endiste kodanike erilise kaitse alla võtmine, ehkki paljudes muudes küsimustes ei taha Venemaa end kuidagiviisi N. Liidu järglaseks tunnistada. Kuni Venemaa pole avalikult lahti öelnud Karaganovi ja Migranjani doktriinidest, seni tuleb neid paratamatult pidada Vene välispoliitika teoreetilisteks alusteks. Kõik Eesti vastu esitatud seisukohad ja Vene välispoliitika on nendega täies kooskõlas.
Siin pole koht pikemaks Venemaa välispoliitika arutamiseks. Tuleb lihtsalt aru saada, et need jultunud avameelsusega kirjeldatud eesmärgid on Venemaa välispoliitika tegelik alus. Neist juhendub ta pidevalt ka siis, kui eelistab eesmärkidest vaikida või neid mingi üllama rüüga looritada.
Kooskõlas öelduga on juba üle nelja aasta üks Venemaa poliitika põhieesmärke olnud okupatsiooniaegsete sisserändajate võimalikult suure hulga säilitamine Eestis ja teistes N. Liidu ikkest vabanenud riikides. Selleks on Venemaa maailmas kogu aeg sihikindlalt tegutsenud ning väga suurt kaudset ja otsest survet arendanud. Ent Venemaa pole leppinud ümberasujate lihtsa kohaloluga, vaid on asunud oma ametiisikute suu läbi neile Eesti kodakondsust ja koguni topeltkodakondsust nõudma, nii et nad saaksid eesti asjades täiel häälel kaasa rääkida, kuid ühtlasi jääda Vene riigi kodanikeks koos kõigi sellest tulenevate kohustustega. Pidevalt on muidugi nõutud vene keele kuulutamist Eesti teiseks riigikeeleks. See kõik näib viitavat soovile igati pidurdada venelaste integratsiooni Eestis ehk, teisiti sõnastatult, takistada nende kaasatulekut Eesti riiklusega ja sulandumist kohalikku ühiskonda.
Venemaa käitumise kohta on põhjaliku analüüsi kirjutanud professor B. Meissner. Ta rõhutab juriidilist külge: Vene ähvardustega ühendatud korduvaid nõudmisi Eesti seaduste muutmiseks valdkondades, mille korraldamine kuulub iga iseseisva riigi ainu-pädevusse ja moodustab olulise osa selle suveräänsusest. Nii on Venemaa püüdnud ette kirjutada, kuidas Eesti peab määratlema oma kodakondsust ning välismaalaste seisundit, missugune peab olema eesti riigikeel, kellel peab Eesti riigis olema valimisõigus ja õigus valitud saada jms.
See näitab, et Venemaa rikub teadlikult ÜR Hartaga enesele võetud kohustusi. Venemaa ei soovi mingil määral tunnustada Eestit kui suveräänset ja temaga võrdset riiki, nii nagu seda temalt nõuab ÜR Harta kuues üldkohustuslik põhimõte. Venemaa nõuete põhjendamatus ja varjamatu jultumus nende esitamisel tähendab kõige otsesemat sekkumist Eesti riigi siseasjadesse ehk, teiste sõnadega, ÜR Harta kolmanda põhimõtte järjekindlat rikkumist (vt eespool osa 2.5). Eesti kuulekuse, järelikult poliitilise sõltuvuse saavutamiseks on Venemaa kõrged ametiisikud korduvalt kasutanud jõuga ähvardamist, rikkudes sellega ÜR Harta tähtsaimat, agressiooniaktide keelamise põhimõtet. Venemaa püüab end vabastada rahvusvahelise õiguse põhinõude “pacta sunt servanda” järgimisest. ÜR Harta eiramise kõrval tõendab seda tema kõige jõhkram kaudne ähvardus: Tartu rahulepingu kehtetuks pidamine, mis sisuliselt tähendab eesti rahva enesemääramisõiguse eitamist. See on ju ainus leping, milles Venemaa (VNFSV) on otsesõnutsi tunnustanud eesti rahva enesemääramisõigust. Eespool (osas 3.4) näitasime juba N. Liidu vastuoksuslikku suhtumist rahvaste enesemääramisõigusse ning püüdeid seda õigust ähmastada ja valikuliselt kohaldada. Nüüd on Venemaal hakanud ilmuma kirjutisi, mis rahvaste enesemääramisõiguse üldse küsitavaks kuulutavad ning sel alusel väidavad, et “niisuguste riikide nagu Eesti ja Läti olemasolul tervikuna pole piisavat legitiimsust”. See on otsene suund ÜR Harta viienda, rahvaste võrdsuse ja enesemääramise põhimõtte eitamisele.
Venemaa nõudmiste tegeliku olemuse paneb paika eespool (osas 6.3) antud nõukogude apartheidi käsitlus. Meenutame, et okupatsioonivõim püüdis Eestis luua teadlikult organiseeritud ja seadustatud rassistlikku süsteemi ühe rassirühma, nimelt nõukogude natsiooni (=okupeerivast riigist toodute) ülevõimu kehtestamiseks ja säilitamiseks ning kohaliku rahva kavakindlaks rõhumiseks ja hävitamiseks. Rahvusvahelise õiguse rikkumisega loodud “võimsat vene aktiivi” püüabki Venemaa nüüd Eestis igati säilitada ja talle eeliseid kindlustada, nõudes selleks “venekeelseile” eriõigusi. “Venekeelsete” omavoliline kaitse alla võtmine on rahvusvahelise õiguse järgi täiesti lubamatu liialdus. Vaevalt hakkaks näiteks USA taotlema endale eriõigust kaitsta maailmas kõiki inglise keele kõne-lejaid.
Tartu rahulepingu mittetunnustamine taotleb eesti rahva poolt likvideeritud ENSV õigustamist: selle kuulutamist igati seaduslikuks, eesti rahva soovidele vastu tulles rajatud moodustiseks. Tahetakse väita, et okupatsiooni polnudki, et etniline puhastus Eestis ei olnud sõjakuritegu, vaid hoopis eesti rahva vabastamine tema vaenlastest, ja et Nõukogude kodanike asustamine okupeeritud Eestisse oli lihtsalt “abistava vennakäe ulatamine” ühele impeeriumi tühjenevale “piirkonnale”, mitte Genfi IV konventsiooni art. 49 jultunud rikkumine.
Venemaa teab väga hästi, et Eestis inimõigusi ei rikuta ning et see, mida Venemaa nimetab inimõiguste rikkumiseks, oli igati seaduslik sisserännanute eriõiguste ja apartheidi tühistamine.
Inimõiguste teemal peetud propagandasõda pole Venemaale mingeid arvestatavaid tulemusi andnud. Rassitülisid ega rahutusi pole tal õnnestunud Eestis provotseerida. Välismaalaste inimõiguste rikkumisi pole Eestis avastanud ei OSCE vähemusrahvuste ülemkomissar ega ükski siin käinud rahvusvaheline uurimiskomisjon. Eesti põhiseadus ja seadused on kõigile elanikele kindlustanud võimalused inimõiguste kaitsmiseks kohtu korras, kuid pole olnud kohtuprotsesse, milles kedagi oleks välismaalaste inimõiguste rikkumises süüdi tunnistatud.
Ette nähes inimõiguste sõjakäigu nurjumist on Venemaa püüdnud rakendada majanduslikke sanktsioone Eesti idasuunalise kau-banduse kahjustamiseks (kahekordsed tollid, katsed takistada tööstustoorme müüki Eestisse jm), kuid see on ainult kiirendanud Eesti majanduse edukat ümberkorraldamist läänesuunale. Venemaa meetmed on Eestis halvendanud eeskätt “venekeelsete” olukorda, kahjustades apartheidi korras võõrkehana meie majandusse istutatud suurtehaseid, mis töötasid imporditud tööjõuga, idast toodaval toormel ja Vene turu vajadusteks. Oluliselt on kahju saanud ka kaasaegsed Vene turule töötavad ettevõtted, kelle töötajate ja juhtide hulgas on ülekaalus Eestis elavad venelased. Jutud “venekeelsete” kaitsmisest on järelikult silmakirjalik propaganda.
Venemaa on sisserännanute elutingimusi teadlikult kahjustanud, et tekitada nende rahulolematust Eesti riigiga. Sellega on kooskõlas ka Eesti tegelikkuse järjekindla võltsimise püüded: Vene enda poliitikast tekkinud majanduslikke raskusi on tõlgendatud Eesti “venekeelsete maalt väljatõrjumise” poliitikana, nõukogude apartheidiga kaasnenud segregatsiooni on hakatud süüks panema Eestile, apartheidi järelmite kaotamist kujutatakse immigrantide inimõiguste rikkumisena.
9.2. Välismaalaste õigused
Eestisse Nõukogude Liidust toodud ja tulnud välismaalasi nimetame sisserännanuiks ehk immigrantideks. Suurelt osalt olid need juurteta ringirändajad ja parema elu otsijad, keda nõukogude kord massiliselt tootis. Paljud immigrandid väidavad, et nende kodu oli (või koguni on) kogu N. Liit, mistõttu nad pole kuskile tulnud. Keskmine sisserändaja oli ehk tõesti mitte teadlik, vaid faktiline immigrant. Ta võis ka mitte teada, et saabus okupeeritud riiki, ja kuulda sellest alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Aga sisserändajad teavad väga hästi, et neil oli eriseisund, nimelt valitseva rahva seisund alaväärtuslike “kohalike” hulgas, ja et nad seda meeleldi ära kasutasid. Seetõttu on sisserännanuid rahva hulgas nimetatud okupantideks, mis on aga vale ja ilmaaegu solvab neid. Okupante on nende hulgas vaid väike osa: esiteks kommunistliku partei ametimehed, kes Eestis nõukogude apartheidi ellu viisid ja eesti rahvast ahistasid, ning teiseks Eestis teeninud sõjaväelased, KGB ohvitserid ja sõjalis-tööstusliku kompleksi juhtkond, kes kõik olid kompartei käsutäitjad.
Mõned nimetavad sisserännanuid kolonistideks, ja nõukogude apartheidi koos Eestis toimepandud etnilise puhastusega nimetavad nad kolonisatsiooniks. Need on sobimatud terminid, sest koloniseeritakse “mahajäänud” rahvaid. Seetõttu on koloniseerimine paljude läänlaste silmis auväärt tegevus maailmas kultuuri ja demokraatia edendamiseks. Niigi on tülikas igamehele selgitada, et me juba olime parlamentliku demokraatiaga, euroopalik kultuurrahvas. Pealegi eeldab kolonisatsioon tihedat õiguslikku sidet “emamaaga”, mistõttu sellest kõnelemine tähendaks meie riikluse põhialuste kahtluse alla seadmist. Ning kolonistide tagasisaatmiseks emamaale ei anna rahvusvaheline õigus niikuinii mingeid võimalusi. Targem on jääda oskussõnade “okupatsioon” ja “nõukogude immi-grandid” juurde, mis annab juriidilise aluse apartheidi järelmite kaotamiseks ja ka Genfi konventsioonide rakendamiseks (vt eespool osad 5.4, 6.3 ja 6.4).
Immigrantidel oleks tekkinud õigus Eesti kodakondsusele ainult juhul, kui Eesti oleks uustekkeline, N. Liidust 1991. aastal irdunud riik. Eesti riigi järjekestvus 1918. aastast saadik on aga tõsiasi (vt eespool osad 3.1, 3.4, 3.5 ja 8.2), mida on ametlikult tunnustanud maailma demokraatlikud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid ning mis on sätestatud meie põhiseaduse sissejuhatuses. Venemaa on kogu maailmas ainus riik, mis Eesti okupeerimist eitab, või õigemini püüab seda õigustada Eesti “vabatahtliku ühinemise” võimaldamisena. Immigrantide välismaalaseseisund omakorda järeldub otseselt Eesti riigi järjekestvuse põhimõttest, sest riigi järjepidevus tähendab kodanikkonna järjepidevust, ning Eesti kodakondsuse edasikandumise aluseks on alati olnud veresugulus. See põhimõte on samuti kirja pandud põhiseaduses ning veel enne põhiseaduse rahvahääletust taaskehtestatud kodakondsusseaduses, mis oli pärit 1930. aastaist. Eesti keele seisund ainsa riigikeelena on samuti põhiseaduses sätestatud.
Kõik olulisemad Venemaa taotlused nõuavad järelikult Eesti põhiseaduse muutmist, mis on Euroopas küll ennenägematult häbematu nõue ühelt suveräänselt riigilt teise vastu. Ainsatki nendest taotlustest ei saa rahuldada ilma rahvahääletuseta või vähemalt ilma rahva otsuseta, mille see annab riigikogu uue koosseisu valimise kaudu. Pealegi, Eesti välismaalaspoliitika lõdvendamise kohta on rahvas oma eitava sõna juba öelnud, nimelt koos põhiseaduse rahvahääletusega 28. juunil 1992, kui keelduti ka eestisõbralikemaile kodakondsuse taotlejaile erandkorras valimisõiguse andmisest.
Vene jutud välismaalaste rassilisest diskrimineerimisest (sealhulgas “eesti apartheidist”, nagu mõnikord on kostnud) on aga täielik juriidiline nõmedus. Eespool (osas 5.3) nägime, et nii Venemaale kui Eestile kohustuslik diskrimineerimisvastane konventsioon keelab otseselt enda tõlgendamise selliselt, et see võiks mõjutama hakata riigi seadusandlust kodakondsuse või naturalisatsiooni asjus, ning seletab, et vahetegemist mittekodanike ja kodanike vahel ei saa üldsegi diskrimineerimiseks nimetada.
Välismaalaste õiguste käsitlemisel on otstarbekas lähtuda Euroopa Konventsioonist inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks ehk nn Eurokonventsioonist, mis Eestis ratifitseeriti 1996. aastal. Selle täiendusena väärivad erilist tähelepanu Euroopa Inimõiguste Komisjoni ja Inimõiguste Kohtu otsused. Need täpsustavad ja tõlgendavad konventsiooni sätteid ning on allakirjutanud riikidele juriidiliselt kohustavad. Ka Venemaa on konventsioonile alla kirjutanud, kuid pole seda veel ratifitseerinud.
Välismaalase õiguste üldtunnustatud piirangud puudutavad nende lubamist riigi territooriumile ja väljasaatmist (mille erijuhuks on väljaandmine riikidevahelise lepingu alusel). Veel väga hiljuti peeti maailmas kõrvalekaldumatult kinni rahvusvahelise tavaõiguse sättest, et riikidel pole mingeid kohustusi välismaalaste lubamiseks riigi pinnale, ja selle sätte järeldusest, et kui riik on kellegi välismaalase sisse lubanud, siis võib ta igal ajal ka välismaalase lahkumist nõuda. Nüüd on hakanud kehtima paar erandit, millest olulisimad on kohustused poliitiliste põgenike vastu ja Ühisturu liikmesriikide kodanike vaba liikumise õigus ühisturumaades. Ühtlasi on rõhk nihkunud riigi õiguste tagamiselt inimõiguste tagamisele. Seda on kinnitanud ka Rahvusvaheline Kohus ühes oma otsuses, mille kohaselt riik peab oma territooriumile lubatud isikute suhtes kinni pidama teatud kohustustest. Eriti olulised on rahvusvahelise üldsuse vastu kehtivad kohustused, näiteks agressiooniaktide ja genotsiidi põlustamine ning inimese põhiõiguste kaitse, kaasa arvatud kaitse orjastamise ja rassilise diskrimineerimise eest.
Äsjamainitud normid on omaks võtnud ka Eurokonventsioon. Kõigepealt, välismaalasel on mõned absoluutsed õigused, millest ühelgi juhul ei ole lubatud taganeda ja mida ei tohi seetõttu ei väljasaatmisega ega sissesõidu keelamisega rikkuda. Tähtsaimad neist on õigus elule ning õigus olla kaitstud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest. Välismaalastele on lisaks tagatud veel minimaalsed õigused, mida Euroopa Nõukogu liikmesriigid tunnustavad kui oma vähimat ühisnimetajat. Tüüpilised näited on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele ning õigus õiglasele asjade arutamisele kohtutes (fair trial). Ja lõpuks tagab konventsioon kõigile hulga kvalifitseeritud õigusi, mille ulatust võib kvalifitseerida ehk täpsustada tingimusel, et iga piirang oleks ette nähtud seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Näited: õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele, usuvabadus, sõnavabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus.
Välismaalaste absoluutseid õigusi ühenduses väljasaatmisega selgitavad paljud konventsiooni täitmist tagavate euroorganite tõlgendused. Siin tulevad arvesse ka riikide kohustused polii-tiliste pagulaste vastu. Näiteks õigus olla kaitstud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest keelab välismaalase väljasaatmise juhtudel, kui sellega kaasneb arvestatav risk tema niisuguseks kohtlemiseks seal, kuhu ta välja saadetakse. Lähemal ajal ühineb ilmselt ka Eesti 1951. aastal vastuvõetud rahvusvahelise Konventsiooniga pagulaste staatuse kohta ja selle täiendprotokolliga 1966. aastast. Neile dokumentidele oli 1990. aastaks allkirja andnud 101 riiki. Ühinenute hulgas puudusid kõik tollased sotsialistlikud maad eesotsas N. Liiduga.
Minimaalsetest õigustest järeldub kõige olulisema piiranguna, et välismaalasi tohib välja saata üksnes igaüht eraldi otsusega, mis peab olema tehtud riigis kehtestatud seaduse alusel. Välismaalasel peab olema õigus otsust vaidlustada vastavate volitustega ametiisiku ees, kes aga ei tarvitse olla kohtunik.
Väljasaatmise juriidiline iseloom on määratud kolme selgitusega. Esiteks, väljasaatmine ei ole mitte karistus, vaid avalikõiguslik haldusakt, vähemalt normaaljuhtudel, iseäranis aga tegutsemisel riigi julgeoleku huvides. Siit järeldub lihtsustatud menetluse lubatavus ja see, et väljasaatmise menetlus ei tarvitse sisaldada isiku õigust asja kohtulikule arutamisele. Teiseks, pole olemas inimõigust, mis annaks välismaalasele loa omatahtsi siseneda mingi riigi maa-alale või keelaks mittesoovitava välismaalase väljasaatmise. Sellest järeldub riigi õigus väljasaatmise põhjusi ise seadustega määrata. Kui väljasaatmine viib perekonnaelu lõhku-misele, siis võib väljasaadetu taotleda otsuse tühistamist, kuid selleks peab ta tõestama piisavalt reaalse ja tiheda sideme enda ja perekonna vahel, pöörates eriti tähelepanu laste huvidele, ning näitama, et perekonda pole võimalik mujal ühendada. Kolmandaks, välismaalaselt tohib seadustatud korras võtta vabaduse kas takistamaks tema õigusevastast sisenemist riiki või meetmena väljasaatmise või -andmise käigus. Viimasel juhul peab menetlus olema alustatud, kuid jõustunud otsust ei tarvitse veel olla.
Välismaalaste nn kvalifitseeritud õiguste valdkonnas on kõige olulisem Eurokonventsiooni art. 16, mis lubab välismaalaste poliitilist tegevust piirata sõnavabaduse, rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabaduse kitsendamisega, ilma et seda loetaks diskrimineerimiseks. Piirangud tuleb sätestada seadusandlikul teel ning nad peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud näiteks riigi julgeoleku huvides või muudel olulistel, konventsioonis ammendavalt loetletud põhjustel. Piirangud olgu erandiks, sest üldiselt peab iga riik tagama konventsiooniga ettenähtud õigused ja vabadused kõigile, kellele laieneb ta kohtuvõim, ega tohi rikkuda tsiviliseeritud riikide poolt tunnustatud õiguse üldprintsiipe. Huvitaval kombel pole konventsiooni täitmist tagavatel euroorganitel (Inimõiguste Komisjonil ja Inimõiguste Kohtul) veel kunagi tulnud artikliga 16 põhjalikumalt tegelda, mistõttu “mõnelt poolt” on tulnud ettepanek kõrvaldada see “vananenud” säte konventsioonist. Seni pole seda tehtud. Küll aga on mõned välismaised nõuandjad Eestis lähtunud mitte konventsiooni vaikeist, vaid teoks tegemata parandusettepanekust.
Eurokonventsiooni art. 60 kohaselt ei või ühtki konventsiooni sätet käsitleda piiranguna või taganemisena sellistest inimõigustest ja -vabadustest, mis on lepinguosalise riigi siseõigusega või tema varasemate lepingutega juba kehtestatud. Seepärast võrdleme äsja Eurokonventsiooni kohta öeldut veel Tsiviil- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, millega ka Nõukogude Liit omal ajal ühines ning mis on seetõttu kohustuslik Venemaale.
Mingit õigust siseneda riigi territooriumile või kunagi sisenenul sinna elama jääda paktis välismaalaste jaoks ette nähtud ei ole. Riigil on õigus kõik loata sisenevad või sisenenud isikud oma äranägemise järgi välja saata. Välismaalastele viisade, elamislubade ja kodakondsuse andmine ja äravõtmine on iga riigi siseasi, millesse keegi ei saa sekkuda. Kehtivad mõned erandid perekonnaelu austamise ja varjupaigaõiguse valdkonnas.
Kui aga välismaalane on juba saanud loa riigis viibida ja teda välja ei saadeta, siis laienevad temale kõik paktis ettenähtud inimõigused peale selliste õiguste, mis kuuluvad ainuüksi riigi kodanikele. Viimaste hulgas on näiteks õigus osaleda riigi valitsemises, õigus hääletada ja saada valitud ja õigus pääseda riigiameteisse (vt pakti art. 25). Välismaalastele kehtestab kitsendusi ka art. 13 väljasaatmiste korra kohta: elamisloaga välismaalast tohib riigist välja saata ainuüksi seaduse alusel ja tema asjas tehtud individuaalse otsusega, mida tal on õigus vaidlustada. Ent sellekohane pakti säte käsitleb üksnes väljasaatmise menetlust ning jätab väljasaatmise põhjused riigi määrata.
Välismaalastele paktiga tagatud õigusi ja nende piiranguid selgitavad põhjalikumalt ÜRO Inimõiguste komitee üldkommentaarid nr 15(27) ja 18(37). Need käsitlevad peamiselt pakti üldist diskrimineerimiskeeldu (art. 2 ja 26) ja täpsustavad, kuidas riik on kohustatud kindlustama paktis sätestatud õigusi kõigile, kes viibivad tema territooriumil ja alluvad tema jurisdiktsioonile. Äsjases loetlesime välismaalaste koha kehtivaid erandeid.
Näeme, et konventsioon ja pakt on omavahel kooskõlas. Eespool (osas 5.3) nägime juba, et ka diskrimineerimisvastane konventsioon (=Konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta) ei pea diskrimineerimiseks riigis kehtestatud erinevusi, erandeid, kitsendusi või eelistusi, mis tekitavad ebavõrdsust riigi kodanike ja mittekodanike vahel.
Loetleme välismaalaste õiguste kitsendusi, nii nagu need on sätestatud Eesti põhiseaduses. Kooskõlas rahvusvahelise õigusega on riigikogu valimistel ja rahvahääletusel hääleõigus ja kandideerimisõigus üksnes Eesti kodanikel. Seevastu kohaliku omavalitsuse volikogude valimisel saavad hääletada, kuid mitte kandideerida kõik seal püsivalt elavad isikud. See on Euroopas erandlik vastutulek välismaalastele. Presidendiks ja riigikogu liikmeks pääseb ainult Eesti kodanik, kuid riigi ja omavalitsuste muid ametikohti lubab põhiseadus seadustega kehtestatud erandite korras täita ka välismaalastega. Eesti kodakondsuse olemasolu ei nõua põhiseadus isegi sellistes kõrgetes ametites nagu vabariigi valitsuse liige, kaitseväe juhataja, riigikontrolör, õiguskantsler ja kohtunik. See on väga erandlik võimalus välismaalastele vastu tulla, olgugi et sellekohast luba andvad erandiseadused seni puuduvad.
Põhiseaduses loetletud igaühe õigused ja vabadused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välismaalastel ning neid tohib piirata ainult põhiseaduse alusel antud seadustega ja juhtudel, kus see on tunnistatud demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks. Piiravaid seadusi lubab põhiseadus üsna vähestes valdkondades, nimelt riigilt sotsiaalabi saamisel, endale tegevusala, elukutse või töökoha valimisel, ettevõtlusega tegelemisel, tulundusühingutesse koondumisel, mõningate eriliste vara liikide omandamisel, riigi ja omavalitsusasutuste tegevuse kohta informatsiooni nõutamisel ning tutvumisel oma isiku kohta riigi poolt kogutavate ja hoitavate andmetega. Need ainsad seaduslikud kitsendusvõimalused on suures osas kehtestamata. Ja lõpuks, õiguse kuuluda erakondadesse ning õiguse keelata oma veendumuste kohta andmete kogumist ja talletamist tagab põhiseadus ainult Eesti kodanikele.
Venemaa nõuab kõigile välismaalastele õigust pääseda kõigisse riigiameteisse ning on sageli väitnud, et neilt olevat ära võetud võimalused oma väärtuste ja huvide rahumeelseks kaitsmiseks. See on vastutustundetu hämamine. Esiteks on kõigil alalise elamisloaga välismaalastel õigus hääletada kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Teiseks, inimesele tagatud õiguste ja vabaduste kaitsmise põhiline viis Eestis on kohtumenetlus, mitte valimised, ning kohtusse võib pöörduda igaüks (PS §15). Seda õigust on välismaalased kasutanud erakordselt harva. Nähtavasti on nad aru saanud, et nende tegelikke inimõigusi Eestis ei kahjustata.
Näeme, et Eesti põhiseadus suhtub välismaalastesse leebelt. Kahjuks pole seda suudetud Venemaale selgeks teha. Eesti põhiseadust ja seadusi on muide juba ammu ja korduvalt uurinud paljud rahvusvahelised vaatlejad ja nõuandjad, sest aastatel 1993 ja 1994 esitas Venemaa pidevalt kaebusi, nagu rikuks Eesti jõhkralt välismaalaste (“venekeelse elanikkonna”) inimõigusi. Juba 1993. aasta septembriks oli jõudnud Eesti palvel inimõiguste olukorda uurimas käia 15 rahvusvahelist komisjoni, kellest mitte ükski ei avastanud rikkumisi. Sellest ajast saadik on neid komisjone ja üksikuid asjatundjaid kohal käinud veel palju enam. Välismaa spetsid pole leidnud eesti seadustes midagi seadusevastast. Venemaa on sellest hoolimata jätkanud kaeblemist, ilma et keegi teda enam kuigi tõsiselt võtaks.
Järgnevalt vaatleme, kuidas eesti seadused korraldavad välismaalaste väljasaatmise võimalusi, ja veendume, et meil ei rikuta rahvusvahelist õigust ka selles valdkonnas.
Tsiviilokupantide ja üldse välismaalaste lausväljaviimine oleks saanud toimuda ainult Venemaa nõusolekul. Nüüd on enamik siia jäänud ja ilmselt jääbki. Idast toodud ja tulnud välismaalaste siinviibimise õiguslikuks aluseks on tunnistatud ENSV “alalised sissekirjutused” kuni 1990. aasta 1. juulini. On käimas nende asendamine Eesti Vabariigi elamis- ja töölubadega. Kui see üritus on lõppenud, siis peaksid selguma isikud, kes vahepealsetel aastatel on seadusevastaselt Eestisse imbunud. Elamislubade taotlemise tähtaeg oli 12. juuli 1995. Mõned endised okupandid tegid taotlemise vastu kihutustööd põhjendusega, et elamisloa “palumine” polevat kooskõlas vene inimese väärikusega (“meil on õigus siin elada, paluma ei hakka”). Taotlemine edenes seetõttu visalt. Valitsus kartis oma kohustust seaduserikkujatega tegelema hakata, oli sellepärast ülimalt vastutulelik ja pikendas tähtaega kaks korda. Neile, kes pole ikkagi taotlust esitanud, tuleks nüüd teha ettekirjutus lahkuda Eestist ühe aasta jooksul. Pole teada, kui palju niisuguseid on ja kas valitsus kavatseb seda kohustust täita.
Välismaalaste seadus lubab individuaalkorras välja saata neid, kes on kahjustanud või ohustavad praegu Eesti riiklust. Välismaalaste seaduse kohaselt saab välismaalane riigis seaduslikult viibida ainult viisa või elamisloa alusel, mille mitteandmisel, lõppemisel või tühistamisel on ta kohustatud Eestist lahkuma. Sellepärast ongi käimas nõukogulike “sissekirjutuste” asendamine elamislubadega.
Välismaalaste seaduses on öeldud, et elamisluba ei anta (või võidakse tühistada juba väljaantu) Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu tegutsenud välismaalastele, lisaks ka niisugustele, kes on loa taotlemiseks valeandmeid esitanud, või keda on karistatud vabaduskaotusega üle ühe aasta, või kes ei järgi põhiseaduslikku korda, või kes ei täida Eesti seadusi. Valitsuse poolt kehtestatud korras võib kõigil juhtudel teha individuaalseid erandeid. Seadus näeb veel ette, et elamisluba ei anta välisriikide relvajõudude tegevteenistuses olijaile või sealt kaadrisõjaväelastena reservi arvatuile või erru läinuile ega nende perekonnaliikmeile, ka mitte välisriikide luure- või julgeolekuteenistuses töötajaile või töötanuile. Eestisse jäetud vene sõjaväepensionäride kohta likvideeriti need piirangud 1994. aasta 26. juuli lepetega, kuid Eestile jäi õigus välja saata sõjaväepensionäre, kes on ohuks riigi julgeolekule.
Välismaalaste seadus lubab seega välja saata eelkõige Eesti vastu tegutsenud või riiklust ohustanud või ohustavaid või seadusi eiravaid välismaalasi. Välismaalaste seadust tuleks ainult kindlakäelisemalt rakendada, sest riigi kindlustamine ning sisemise ja välise rahu kaitse on põhiseaduse järgi võimude otsene ülesanne (vt eespool osa 1.1). See ülesanne on rahvusvahelise õigusega ja maailma demokraatlikes riikides kujunenud praktikaga igati kooskõlas. Rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste sõltumatud asjatundjad on seaduse põhjalikult läbi kontrollinud ja heaks kiitnud. Venemaalt õhutatud nõudmised seaduse muutmiseks on alusetud. Kahjuks puudub väljasaatmise menetlust sätestav seadus, mille kehtestamine peaks olema riigikogu üks pakilisemaid ülesandeid.
Eriseisundi omandanud vene sõjaväepensionäride kohta tunnustas Venemaa Eesti valitsuse pädevust ühepoolselt otsustada, kellele neist antakse elamisluba ja kellele mitte. Keeldumiseks piisab põhjendusest, et isik on ohuks Eesti riigi julgeolekule. Seda võimalust on valitsus kasutanud üllatavalt vähe ning on sisuliselt asunud moonutama Eesti seaduste ja 1994.a juulilepete mõtet. Oht Eesti julgeolekule on lähemalt määratletud valitsuse eraldi määrusega, milles ohtlikeks tunnistatakse näiteks sellised endised kaadrisõjaväelased, kelle isikuandmed ei välista nende kutsumist tegevteenistusse, kes on olnud kas julgeoleku- või luureteenistuses, kes on saanud illegaalsete relvaüksuste ülesehitamiseks sobiliku eriväljaõppe, kellel on ettevalmistus ja kogemused demokraatia-vaenuliku ideoloogia või propaganda alal, kes on osalenud karistus-operatsioonides või kes on pärast erruminekut arendanud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastast tegevust või rikkunud Eesti seadusi. Nüüd on valitsus asunud elamislube andma ilma selle määruse nõudeid arvestamata.
Elamisloa hankimise kohustus tähendab muide seda, et sõjaväepensionäridel pole õigust taotleda Eesti kodakondsust. Eesti põhiseadus tunnustab ratifitseeritud välislepingute ülimuslikkust siseõiguse ees. Järelikult sõjaväepensionäridele ei laiene välismaa-laste seaduse leebem kord, mida asume vaatlema osas 9.3.
Välismaalaste seaduse võrdlus kahe kõige tähtsama rahvusvahelise aktiga näitab, et Eesti seadused suhtuvad välismaalastesse maailma standardist märksa vastutulelikumalt. Igasugused diskrimineerimise jutud on sihilik vale. Venemaa on nõudnud automaatset elamisloa andmist kõigile okupatsiooni ajal Eestisse tooduile või asunuile. Tõenäoselt saabki valdav enamus esialgu vähe-malt tähtaegse elamisloa. Väljasaatmisele kuuluvate ülesleidmine sadade tuhandete hulgast nõuab aega. Ent lõpuks tuleb see töö ikkagi ära teha. Iseseisva Eesti vaenlastest ja seaduserikkujaist peab lahti saama. See on meie kui suveräänse riigi vaieldamatu õigus. Aga ka meie kohustus Eesti seaduskuuleka elanikkonna, kaasa arvatud riigitruude välismaalaste huvides, sest muud võimalust kindlustada siinmail rahu ja julgeolekut meil pole. Endastmõistetavalt ei tohi endisi okupante välja saata uurimata, mis nad praegu teevad.
Siin tuleb meil lahendada palju probleeme, millel puudub sar- nasus praegu Lääne-Euroopa riikides tuntutega. Probleemide ja võimalike lahenduste erandlikkust võiks õigustada see, et Teine Maailmasõda lõppes Eestis alles augustis 1994. aastal, kui Vene vägedeks teisenenud Nõukogude okupatsiooniväed meilt lahkusid. Seda, et Teine Maailmasõda kestis Eestis 55 aastat ja et rõhuv enamus endisi okupante on jäänud elama Eestisse, pole me suutnud läänlastele teadvustada.
Teoreetiliselt oleks mõeldav kasutada demokraatlikes riikides pärast Teist Maailmasõda antud lahendusi. Need on aga kahjuks vastuolus praeguste inimõigusnormidega, nii et neist abi pole. Tollal polnud peaprobleem üldsegi mitte okupandid, vaid USA ja Suurbritannia (vastavalt president Harry S. Trumani ja peaminister Winston S. Churchilli isikuis) tegid koos Staliniga Potsdami konverentsil koguni sellise otsuse, nagu seda oli 13.6 miljoni (nõukogude andmeil ligi 10 miljoni) suuruse “saksa elanikkonna osa” ümberasustamine Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist Saksamaale. See tuli korraldada “organiseeritud ja humaansel viisil”, ainult et organiseeritus ja humaansus jäid sõltuma Stalinist. Üritusele andsid põhjenduse poolakad, kes “õigluse nimel” nõudsid vähemusrahvusteta Poola riiki, sest sakslased olid püüdnud hävitada Poolamaa rahvast ja kultuuri. Nad saidki sellise riigi (enne sõda oli poolakate osakaal riigis 67%, nüüd 98%) ning tagasid poola rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Välismaalasteks on arvatud Eestis kõik, kellel pole Eesti kodakondsust. Välismaalasi on kaks sorti: teiste riikide kodanikud ja kodakondsusetud isikud. Nende väljasaatmise võimalused on erinevad.
Teiste riikide kodanikega on asi selge. Nad on igaüks oma riigi saatkonna kaitse all, aga kui elukohariigi seadus võimaldab kedagi välja saata, siis saab seda teha ja päritoluriik ei saa keelduda väljasaadetut vastu võtmast. Eurokonventsioon (IV lisaprotokolli art. 3.2) ütleb selle kohta, et “kelleltki ei või võtta õigust tulla riiki, mille kodanik ta on”. Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakt (art. 12.4) keelab võtta inimeselt õigust sõita oma kodumaale. Inimõiguste ülddeklaratsioon (art. 13.2) väidab, et igal inimesel on õigus kodumaale tagasi pöörduda.
Seetõttu on raske mõista, miks meie migratsiooniamet on tihti hädaldanud Vene kodanike arvu kasvu pärast Eestis — seda enam, et õigus valida endale kodakondsust on üks põhilisi inimõigusi. On väidetud, et see tähendavat “Vene riigi ehitamist Eestisse” ning nad võivat Eesti osade eraldumist nõudma hakata. See on hämamine. Vene kodanikud piirialadel pigemini soodustavad julgeolekut. Nende mäss oleks agressioon ja rahvusvaheline konflikt, mida Venemaa ehk siiski püüab vältida. Riigi terviklikkust on kergem ohustada nõukogude rahvusest Eesti kodanikel, sest nende mäss oleks kodusõda, järelikult siseriiklik probleem.
Kodakondsuseta isikud on tülikamad. Näiteks kui mõni neist peaks osutuma ebasoovitavaks, siis tema vastuvõtmiseks on teine riik üldjuhul kohustatud ainult vastava kahepoolse lepingu olemasolu korral. Ent Nõukogude passi alusel Eestis elavate, mujalt pärit isikutega on asi segasem. Nende seisund on ainulaadne selles mõttes, et rahvusvaheline õigus vaikib küsimuses, kellena käsitada rahvusvahelise õiguse rikkumise korras okupeeritud riiki toodud ja seal nüüd näiteks riigi julgeolekut ohustavaid isikuid, kui päritolumaa keeldub neid väljasaatmise puhul vastu võtmast. Eelmises lõigus viidatud tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti ja inimõiguste ülddeklaratsiooni “kodumaa” (ametlikus venekeelses vaikeis vastavalt sobstvennaja strana või svoja strana) on nende jaoks ju ikkagi Venemaa! Keeruline lugu on ka Venemaalt pärit, meil vangis istuvate kriminaalkurjategijatega, sest neil pole isikudokumente ja Venemaa püüab vältida neile oma kodakondsuse andmist.
9.3. Kodakondsusetute ja vähemusrahvuste õigused
Venemaa esindajad sarjavad Eesti õiguskorda väga üldsõnaliselt. Enamasti jääb segaseks, missuguste rahvusvahelise õiguse sätetega nad peavad Eesti seadusi vastuolus olevaks. Ja peabki segaseks jääma, sest süüdistused on alusetud. Suurem osa kaebusi on ajendatud püüetest sundida Eesti riiki kodakondsust andma isikuile, kelle Nõukogude kodakondsus kadus koos N. Liiduga ja kes pole soovinud hakata Vene kodanikeks. Teine osa kaebusi puudutab vähemusrahvuste õigusi: püütakse Eesti riiki sundida hõlmama vähemusrahvuse mõistega ka välismaalasi, sealhulgas Vene kodanikke. Järgnevalt vaatleme konkreetseid etteheiteid, alustades kodakondsusetuist.
Sissejuhatuseks võiks märkida OSCE seisukohta: ükski inimõigusi määratlev rahvusvaheline konventsioon ei pea õigust koda-kondsusele põhiliseks inimõiguseks, mis oleks tagatud tingimata igaühele. Ent keeldumine kodakondsuse andmisest võib osutuda mitmete muude rahvusvaheliselt tagatud inimõiguste rikkumiseks. Selliste erioludes rakenduvate normide hulgas võiks loetleda näiteks perekonna õigust kaitsele, lapse õigust kodakondsusele, keeldu diskrimineerida inimesi natsionaalse või etnilise päritolu alusel ning ebainimliku ja alandava kohtlemise keeldu.
Üks väheseid vene kaebustes viidatud norme on Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 15, mis ütleb, et “igal inimesel on õigus kodakondsusele”. Ülddeklaratsiooni art. 15-ndat täpsustab Konventsioon kodakondsusetuse piiramiseks, mis on pärit 1961. aastast, kuid jõustus alles 1975. aasta lõpul, kaks aastat pärast kuuenda riigi allakirjutuse laekumist. Eesti pole selle konventsiooniga ühinenud, nii et Eestit see ei kohusta. Sellest hoolimata vaatleme, mil määral on konventsiooniga kooskõlas Eesti kodakondsusseaduse uus väljaanne 1995. aastast.
Riigi poolt kodakondsuse andmist välismaalasele nimetatakse selle isiku naturaliseerimiseks. Kodakondsusetuse piiramise konventsioon nõuab kodakondsuse andmist isikuile, kes on alati kodakondsuseta olnud ning kes on riigi territooriumil sündinud ja jääksid muidu kodakondsusetuks, ning lubab riigil piirata kodakondsuse taotlemise tähtaegu ühe aastaga (taotleja 18. ja 21.eluaasta vahemikus) ja nõuda, et isik oleks riigis elanud harjumuspäraselt kuni 10 aastat, sealhulgas kuni 5 aastat vahetult enne taotluse esitamist. Eesti seadus aga lubab kodakondsust taotleda kõigil välismaalastel, sõltumata nende sünnikohast ja varasema või praeguse kodakondsuse olemasolust või puudumisest, ning nõuab üksnes, et isik oleks enne taotluse esitamist viibinud Eestis alalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat, kusjuures enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud isiku puhul piisab püsivalt Eestis viibimisest (st vähemalt 183 päeva aastas) NSVLiidu passi “sissekirjutuse” alusel. Kokku-võttes näeme, et Eesti seadus on palju vastutulelikum kui konventsioon.
Eesti kodakondsusseadus esitab naturaliseerumise taotlejale mõned igati loomulikud täiendavad nõuded, mis on ka paljudes teistes riikides tavaks ega pole kodakondsusetuse piiramise konventsiooni “vaimuga” vastuolus. Kodakondsuse taotleja peab näiteks oskama riigikeelt ning tundma põhiseadust ja kodakondsuse seadust, peab omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja ta ülalpeetavate äraelamise, peab olema lojaalne riigile ja andma sellekohase vande. Keeleoskuse nõudeid on lõdvendatud enne 1930. aastat sündinuile ja nägemis-, kuulmis- või kõnepuudega invaliididele. Seadus ei luba topeltkodakondsust. Ühe aasta möödumisel pärast kodakondsuse taotlemist peab isik sellepärast kinnitama, et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust, ja esitama tõendi, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsusetuks. Alles seejärel antakse isiku taotlus lõplikult käiku. Kodakondsusseadus sätestab veel mõned muud tingimused, mis lubavad kodakondsuse andmisest keelduda. Neid vaatleme allpool.
Kodakondsusetuse piiramise konventsioon nõuab kodakondsuse andmist kodakondsusetule, kelle üks vanematest oli isiku sünnihetkel riigi kodanik, aga kes on mööda lasknud kodakondsuse taotlemise tähtajad või ei rahulda riigi territooriumil asumise tingimusi. Samas esitatakse mõningaid piiranguid, mis võimaldavad ka sellisel juhul kodakondsuse andmisest keelduda. Eesti seadus ei sätesta siin mitte mingisuguseid piiranguid ega seosta kodakondsuse andmist ka mitte isiku sünnikohaga. Sünniga omandab Eesti kodakondsuse eranditult iga laps, kelle sündimise ajal üks tema vanematest on Eesti kodanik, või pärast isa surma sündinud laps, kelle isa oli surma hetkel Eesti kodanik. Eestis leitud laps, kelle vanemad pole teada, tunnistatakse samuti Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga. Sünniga omandatud Eesti kodakondsust ei tohi ega saa kelleltki ära võtta, küll aga on võimalik seda kaotada mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega või Eesti kodakond-susest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.
Konventsiooni järgi võib naturaliseeritud isikult kodakondsuse ära võtta, kui see on kaua aega välismaal viibinud ega pole riiki informeerinud oma soovist kodakondsust säilitada, või kui koda-kondsus saadi pettuse või faktide varjamise tulemusel. Konvent-sioon kiidab heaks ka hulga muid kodakondsuse äravõtmise põhjusi, kui need olid konventsiooniga ühinemise ajal riigi seadustes ette nähtud ja kui riik teeb konventsiooni allakirjutamisel sellekohase avalduse. Siin tuleb arvesse eelkõige riigi suhtes kehtivate lojaalsus-kohustuste rikkumine, näiteks riigi keelu vastane mõne teise riigi teenistusse astumine või niisuguse teenistuse jätkamine või teiselt riigilt rahalise tasu saamine, samuti riigi elulisi huve kahjustav käitumine, truuduse vandumine teisele riigile või muu sellekohane formaalne avaldus või mingi selge tõend, et isik on otsustanud rikkuda truuduskohustusi oma riigi vastu. Kõigil neil juhtudel võib kodakondsuse ära võtta ka juhul, kui isik seetõttu uuesti muutub kodakondsusetuks. Eesti seadus kehtestab kodakondsuse äravõtmi-seks needsamad põhjused, välja arvatud pikaaegne välismaal viibimine, mida põhjusena ei arvestata. Juhuti on kodakondsusseadus põhjusi täpsustanud. Näiteks lojaalsuskohustuse rikkumiseks peetakse ka teise riigi kodakondsusse astumist, Eesti põhi-seadusliku korra vägivaldse muutmise püüdeid ja allumatust Eesti seadustele.
Needsamad põhjused, mille puhul kodakondsust võib ära võtta, välistavad ka kodakondsuse andmise naturaliseerumise korras. Peale selle ei saa Eesti kodakondsust inimesed, kellele on mõistetud vabaduskaotus üle ühe aasta või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud (konventsioon arvestab küll alles 5-aastast vabaduskaotust). Eesti kodakondsust ei anta ka endistele või praegustele välisriigi kaadrisõjaväelastele, luure- või julgeolekutöötajaile. Vii-mase kitsendusega on Venemaa 1994. aasta juulilepetes nõustunud (vt eespool osa 9.2). Venemaa tunnustab samuti eesti keele oskamise nõuet, sest on korduvalt taotlenud eksaminõuete võimalikult suurt lõdvendamist.
On olemas veel Konventsioon kodakondsuseta isikute staatuse kohta, mis on rahvusvahelises õiguses praegu ainus selleteemaline, on pärit aastast 1954 ning jõustus aastal 1960 (pärast kuuenda riigi allkirja laekumist). 1990. aastaks oli konventsioonile alla kirjutanud kõigest 43 riiki, millest 8 oli selle ikkagi ratifitseerimata jätnud. Allakirjutanute hulgas puudusid näiteks USA, Hiina, N. Liit ja kõik tollased sotsialismimaad peale Jugoslaavia. Ka Eesti pole selle konventsiooniga ühinenud, ent mõned sätted väärivad meie olukorras mõeldava eeskujuna siiski tähelepanu.
Sissejuhatavalt mainib kodakondsusetute konventsioon kõigi inimolendite kohta kehtivat diskrimineerimise keeldu ja ÜRO sügavat muret kodakondsusetute olukorra pärast maailmas. Konventsioon sätestab, et kõigil kodakondsuseta isikuil on kohustused selle maa vastu, kus nad viibivad. See tähendab iseäranis allumist maa seadustele ja määrustele, sealhulgas avaliku korra tagamise meetmeile. Keelatakse kodakondsuseta isikute diskrimineerimine põhjustel, mis tulenevad nende rassist, usust või päritolumaast.
Kodakondsusetute õiguste kirjeldamisel ei lisa konventsioon midagi olulist võrreldes Eurokonventsiooniga ja selle rakendamis-praktikaga, mida eespool (osas 9.2) juba käsitlesime. Mõnes kitsamas valdkonnas, näiteks autoriõiguste ja leiutiste kaitses, põhihariduse kindlustamisel, maksustamisel, tööseadusandluse ning, mõningate piirangutega, sotsiaalkindlustuse alal võrdsustatakse koda-kondsuseta isikute õigused kodanike omadega.
Allakirjutanud riigid võtavad endale kohustuse kergendada kodakondsuseta isikute assimileerimist ja naturaliseerimist nii palju kui võimalik. Kui kodakonsusetuil pole kehtivaid reisidokumente, siis tuleb neile välja anda isikutõendid. Seaduslikult riigi territooriumil viibijad peavad saama dokumendid reisimiseks väljaspool asukohariigi piire. Need nõuded on Eesti seadustega rahuldatud. Kodakondsuseta isiku väljasaatmine riigist on lubatud ainult riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise huvides. Väljasaatmisel tuleb kodakondsusetule võimaldada mõistlik periood taotlemaks seaduslikku sisenemist mõnda teise riiki. Väljasaatmiste seadust Eestis praegu veel ei ole, ehkki peaks juba ammu olema.
Kokkuvõtlikult võib väita, et Eesti kodakondsusseadus on kooskõlas niihästi Inimõiguste ülddeklaratsiooni art. 15-ga kui ka seda täpsustava Konventsiooniga kodakondsusetuse piiramiseks, kuid võrreldes konventsiooni sätetega annab Eesti seadus mitmetes olulistes punktides palju avaramaid võimalusi Eesti kodakondsuse omandamiseks. Lisaks rahuldab kodakondsusetute olukord peaaegu kõiki kodakondsusetute staatuse konventsiooni eritingimusi. Venemaa süüdistused on alusetud seda enam, et kumbki konventsioon Eestit ei kohusta.
Venemaa on ÜRO inimõiguste komisjoni ees Eestit süüdistanud ka VNFSV ja EV suhete aluste lepingu rikkumises, milles pooled olevat Venemaa meelest endale vastastikku kohustuse võtnud tagada VNFSV ja Eesti elanikele, tollastele N. Liidu kodanikele, “õigus säilitada või saada VNFSV või EV kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele”. Nii on tõepoolest öeldud lepingu artiklis III, kuid süüdistuses ei mainitagi sama lepingu artiklit IV, mis täpsustab, et teise poole kodanikel, samuti kodakondsuseta isikuil, sõltumata nende rahvuslikust kuuluvusest, “on õigus valida kodakondsust vastavalt elukohamaa seadusandlusele”. Venemaa väidab oma süüdistuse põhjendusena, et kodakondsust korraldavad seadused võeti Eestis vastu alles pärast suhete aluste lepingu allakirjutamist. See on vale: 1995. aastani kehtinud Eesti kodakondsusseadus oli pärit 1938. aastast, 1995. aasta uus seadus ainult kaasajastas ja pehmendas seda. Seega on süüdistus lepingu rikkumises põhjendamatu.
Kodakondsuse andmist puudutab veel Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti art. 24 §3: “Igal lapsel on õigus kodakondsusele”. ÜRO Inimõiguste komitee üldine kommentaar 17(35) seletab oma punktis 8, et art. 24 eesmärk on vältida lapse ühiskondliku ja riikliku kaitse vähenemist kodakondsuse puudumise tagajärjel ning see ei tähenda riikide kohustust anda tingimata oma kodakondsus igale nende territooriumil sündinud lapsele. Küll aga on vaja siseriiklikult ja koostöös teiste riikidega võtta tarvitusele kõik sobivad meetmed, et iga laps saaks sünnijärgse kodakondsuse ning et kodakondsuseta vanemate last ei diskrimineeritaks võrreldes ühe või mõlema vanema kaudu kodakondsuse omandanud lastega. Samasuguseid nõudeid esitab ka 1989. aastast pärinev Lapse õiguste konventsioon, millega Eesti ühines 26. septembril 1991. Selle art. 7 järgi on lapsel sünnihetkest alates kodakondsuse omanda-mise õigus, mille riik peab tagama kooskõlas oma siseriiklike seadustega ja vastavuses oma kohustustega selle ala rahvusvaheliste dokumentide alusel, eriti kui laps jääks muidu kodakondsuseta. Ka siin võib täheldada ilmselt tahtlikku sõnastuse ebamäärasust. Venemaa süüdistusi lastekonventsiooni alusel pole kuulda olnud.
Eestil on nende rahvusvaheliste dokumentide alusel kohustused Eestis sündinud laste vastu. See oli ka üks põhjusi, miks 1995. aastal kehtestati kodakondsusseaduse uus väljaanne, mille eest Venemaa meid nüüd süüdistab 1991. aasta suhete aluste lepin-gu rikkumises.
Eesti kodakondsuse omandamine sünniga leidis käsitlemist juba eespool. Kui isik omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, siis peab ta 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või muu riigi kodakondsusest. Alla 15-aastane, püsivalt Eestis viibiv alaealine võib omandada Eesti kodakondsuse kodanikust vanema(te), lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel ja ainult ühe lisatingimusega: et ta oleks vabastatud või vabastataks senisest kodakondsusest või oleks tunnistatud kodakondsusetuks. Ta võib samadel tingimustel omandada Eesti kodakondsuse ka koos oma vanema või lapsendajaga, kes taotleb endale Eesti kodakondsust. Vähemalt 15-aastane välismaalane omandab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras üldistel alustel. 15- kuni 18-aastased peavad selleks esitama vanema, lapsendaja, eest-kostja või eestkosteasutuse nõusoleku. Igal Eesti kodakondsuse alaealisena kaotanud isikul on õigus kodakondsuse taastamisele, kui ta viibib püsivalt Eestis, on vabastatud või vabastatakse senisest kodakondsusest ja esitab ustavusvande. Taastamisest võidakse keelduda samadel põhjustel nagu kodakondsuse andmisest.
Sünniaasta või sünnikoha piiranguid meie seadus alaealistele kodakondsuse omandamiseks ei kehtesta, ehkki Eestil saab kohus-tusi olla üksnes pärast 1992. aasta jaanuari (st pärast eespoolmainitud rahvusvahelise õiguse dokumentide Eesti suhtes jõustumist) Eestis sündinud laste vastu, kes saavad passiealiseks alles aastal 2010. Järelikult ka siin on Eesti seadus rahvusvaheliste nõuetega võrreldes vastutulelikum.
Venemaa ja eriti kohalikud vene elanike esindajad on süüdistanud Eestit veel selles, et meil ei arvata välismaalasi vähemusrahvuste hulka. See on teine suur nõudmiste rühm ja pidavat tähendama vähemusi käsitlevate rahvusvaheliste normide rikkumist. Rainer Hofmanni põhjalik käsiraamat vähemustesse suhtumisest maailmas ja eriti Euroopas näitab selles küsimuses kahe erineva seisukoha olemasolu: Euroopas kaldutakse vähemusrahvaiks pidama üksnes riigiga tugevaid ajaloolisi seoseid omavaid, kodanikkonda kuuluvaid vähemusi, kuid ÜRO Inimõiguste komitee on viimasel ajal hakanud vähemusrahvaiks tunnistama ka riiki asunud välismaalaste gruppe.
Probleem lähtub rahvusvahelise tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti artiklist 27: “Maades, kus eksisteerivad etnilised, usulised või keelelised vähemusrühmad, ei tohi sellistesse vähemusrühmadesse kuuluvatele isikutele keelata õigust kasutada koos rühma teiste liikmetega oma kultuuri, tunnistada oma usku ja täita selle rituaale ning tarvitada emakeelt.” Sõnast “eksisteerivad” tehakse järeldus, et kõnealused vähemusrühmad peavad asuma riigis juba pikemat aega, ning veel hiljuti arvati vajalikuks ka nende kuulumine riigi kodanikkonna hulka. Inimõiguste komitee üldine kommentaar 23(50) aastast 1994 määras aga, et riik ei tohi artiklit 27 rakendada ainuüksi oma kodanikele. Pikemat aega riigis asumise nõue jäi eriteadlaste arvates küll kehtima, kuid siiski võib täheldada nihet välismaalasgruppide vähemusteks tunnistamise suunas. Endiselt ei kahtle keegi, et artikkel 27 määratleb isikuile individuaalselt kuuluvaid õigusi, mitte rühmaõigusi, järelikult välistab näiteks rühma enesemääramisõiguse. Oluline on veel, et artikkel 27 keelab meetmed, mida uue tõlgenduse alusel võiks käsitada kui kodakondsusetute integreerimisele või assimileerimisele suunatud survet. Assimileerimiskeeld tekitab vastuolu eespool mainitud kodakondsusetute konventsiooni nõudega, mis kohustab kergendama kodakondsuseta isikute assimileerimist ja naturaliseerimist.
Venemaa omistab art. 27 ÜRO tõlgendusele erilise tähenduse, kuid tegelikult ei määratle artikkel ju vähemusrahvuse mõistet, vaid juhib ainult tähelepanu vajadusele mitte keelata ühelegi riigi territooriumil asuvale isikule, sõltumata ta kodakondsusest, õigust “kasutada oma kultuuri, tunnistada oma usku ja tarvitada emakeelt”. Eesti põhiseadus ei keelagi neid õigusi kellelegi. Vastupidi, põhiseadus hoopis tagab need kõigile ja lubab vähemusrahvustele koguni kultuuriautonoomiat. Allpool näeme, et kultuuriautonoomia seadus lubab osavõttu vähemusrahvuse kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste tegevusest ka Eestis elavatele välismaa-lastele.
Nõude arvestada välismaalasi vähemusrahvustesse kuuluvaina esitab selgemalt ÜRO PA 1992. a. resolutsiooniga 47/135 vastu-võetud Deklaratsioon natsionaalsete või etniliste, religioossete ja keeleliste vähemuste õigustest. See kui riike mittekohustav dokument jäägu siinkohal kirjeldamata. Võrreldes art. 27-ga deklaratsiooni lisatud sõna national tekitab kahetähenduslikkuse, sest nationality võib märkida nii kodakondsust kui ka rahvust (vt eespool osa 5.3). R.Hofmann püüab teha vahet, lugedes natsionaalseks vähemuseks sellist, mis kuskil teisal on riiki kandev põhirahvus, ja etnilisteks vähemusteks kõiki muid, sealhulgas maa põlisvähemusi, kuid lükkab oma määratluskatse sealsamas balti venelaste näitega ümber.
Oluline samm vähemusrahvuste huvide tagamiseks oli Eesti ühinemine Euroopa Nõukogu Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooniga, mis on pärit 1995. aasta 1. veebruarist. Kuna vähemusrahvuse mõiste on konventsioonis määratlemata jäetud, siis Eesti defineerib selle oma ratifitseerimisseaduses järgnevalt: vähemusrahvusena käsitatakse Eesti territooriumil elavaid Eesti koda-nikke, kes omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Ees-tiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Mõistemääratlus ühtib Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee poolt 1. veebruaril 1993 antuga, nii nagu see sõnastati tollases rahvusvähemustesse kuuluvaid isikuid käsitava Eurokonventsiooni lisaprotokolli kavandis. Kavand võeti vastu pärast pikemaid vaidlusi, mis puudutasid iseäranis Balti probleeme.
Raamkonventsioon on maailma esimene mitmepoolne leping vähemusrahvuste kaitse küsimustes. Leping ei tunnusta vähemusrahvuste kollektiivseid õigusi, vaid eeldab, et vähemusrahvuste liikmed teostavad oma õigusi ainult individuaalkorras või koostöös teiste omasugustega. Sellega on vastu tuldud mitme Euroopa riigi kartustele, et vähemustele kollektiivsete õiguste andmine võiks tekitada territoriaalse autonoomia või koguni lahkulöömise nõudlusi. Rõhutatakse, et vähemuste ja neisse kuuluvate isikute õiguste kaitsmine peab toimuma õigusriiklikes (rule of law) raames, austades riikide territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust, ning moodustab ühe osa sellealasest rahvusvahelisest koostööst. Tehakse ka selgeks, et raamlepingu sätted ei ole iserakenduvad, vaid need tuleb ellu viia siseriikliku seadusandluse kaudu.
Igal isikul on õigus vabalt valida, kas ta soovib enda kohtlemist vähemusrahvusse kuuluvana või mitte. Riik kohustub looma eeldusi, mis on vähemusrahvusse kuulujaile vajalikud oma kultuuri alalhoidmiseks ja arendamiseks ning religiooni, keele, traditsioonide ja kultuuripärandi säilitamiseks. Neid tuleb kaitsta assimileerimisele suunatud tegevuse eest, kuid ilma eiramata riigi üldise integratsioonipoliitika meetmeid. Riigi kohustuste sõnastamisel (vt raamkonventsiooni II ptk) on ohtralt kasutatud tagasivõtvaid väljendeid, nagu “vajaduse korral”, “võimaluse piires”, “püütakse tagada”, “adekvaatsed meetmed” jms. Näiteks isikute õigust õppida oma vähemuskeelt ja asutada erakoole kohustub riik tunnustama eeldusel, et see ei pane riigile rahalisi kohustusi ega takista riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust. Riik kohustub loobuma meetmeist, mis muudavad elanikkonna arvulisi suhteid vähemus-rahvusse kuuluvate isikute asualal. Tõotatakse mitte sekkuda vähemusrahvusse kuuluvate isikute õigusesse luua ja pidada vabu ja rahumeelseid riigipiiriüleseid kontakte teistes riikides seaduslikult viibivate isikutega ning osaleda valitsusväliste organisatsioonide tegevuses. Siit järeldub, et vähemusrahvusse kuuluvail isikuil pole õigust kontaktideks teise riigi riigiasutustega, mis ilmselt näitab Euroopa kahtlustavat suhtumist “oma vähemusi välismaal kaitsva riigi” printsiipi. Ühtlasi järeldub, et selliseid kontakte võiks pidada lojaalsuskohustuse rikkumiseks.
Raamkonventsiooni rakendamise ja tõlgendamise üldistest reeglitest (vt konventsiooni III ptk) väärib tähelepanu ennast vähemusrahvusse arvava isiku kohustus austada siseriiklikke õigusakte ja teiste isikute õigusi, eelkõige enamuse või teistesse vähemusrahvustesse kuuluvate isikute õigusi. Erilise tähtsusega on see piirkondades, kus üleriigiline vähemusrahvus moodustab kohaliku enamuse. Niisuguste piirkondade kohta selgitab näiteks Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee eespoolmainitud kavandi art. 13, et riigi enamusrahvuse kohalikke vähemusrühmi tuleb sellistes paikkondades pidada vähemusrahvuseks koos kõigi sellest tulenevate eriõigustega.
Raamkonventsiooni tõlgendamisel on antud ülimuslik seisund Eurokonventsioonile ja selle lisaprotokollidele. Nende sätted määravad, kuidas tuleb mõista raamkonventsiooni põhimõtteist tulenevaid õigusi ja vabadusi. See jätab tee lahti ammusele kavatsusele lisada edaspidi Eurokonventsioonile vähemusrahvuste õiguste protokoll.
Eesti vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus rahuldab täiel määral kõiki rahvusvahelise õiguse ja äsjakirjeldatud konventsiooni nõudeid. Kultuuriomavalitsuse kandjaina on ette nähtud saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvus ja ülejäänuist need, millesse kuulujaiks loeb ennast üle 3000 inimese. Selle põhieesmärkide hulgas on kõige olulisemad vähemusrahvuse õppe- ja kultuuriasutuste moodustamine, emakeelse õppe, kirjastustegevuse ja rahvuslike kultuuriürituste korraldamine, koostöö rahvuslike usukogudustega ning oma tegevuseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ja määramine. Tegevuse rahastamise võimalustena on ette nähtud ka eraldised riigi eelarvest, sihtotstarbelised toetused riigilt ja kohalike omavalitsuste eelarvetest ning välisorganisatsioonide toetused. Vähemusrahvusse kuulujaina saavad ennast määratleda ainult Eesti kodanikud. Välismaalased võivad osa võtta vähemusrahvuse kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste tegevusest, kuid ei saa seal valida ega olla valitud juhtorganitesse.
Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus on välismaiste asjatundjate meelest eeskujulik. Kahjuks on meie suurim põlisvähemus, eestivenelased, siiamaani kultuuriautonoomiata. Vene kultuuriautonoomia loomist pidavat takistama Venekeelse elanikkonna esindusassamblee, kelle tungiv soov on oodata, kuni kõik Eestis asuvad “venekeelsed” on saanud kodakondsuse, et alles siis asuda kultuuriautonoomia õigusi “jõuliselt ellu viima”. Nende liidrite sõnul polevat praegune kodanikkonda kuuluvatele vähemustele määratud kultuuriautonoomia sugugi sobiv suurele “vene” kooslusele, sest venelased väärivat enamat. Seadus olevat neile “hirmsam poliitiline pomm kui välismaalaste, kodakondsuse ja keeleseadus ühtekokku”. Nende eesmärk paistab olevat haarata enda kätte venelaste esindamise monopol, mida eestivenelaste ühinemine kultuuriautonoomiasse ainult kahjustaks. Kultuuriautonoomia rakendamisega seonduvaid probleeme on arutanud presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaud, kus juhiti tähelepanu ka mõnede täitev-korraldavate õigusaktide puudumisele ja kutsuti ellu komisjon seaduse täiustamiseks.
9.4. Välismaalaste tegelik olukord
Välismaalaste täpne arv Eestis ja jagunemine liikideks pole teada, sest kodakondsus- ja migratsiooniamet ei ole igasuguse arvestuse alust, rahvastiku üldregistrit, suutnud riigi taastamisest saadik siiamaani arvuteil käima panna. Järgnevas esitatavad arvud on umbes 10-tuhandelise täpsusega.
Elamislubade saamiseks laekunud taotluste arvu järgi on Eestis praegu 345 tuhat välismaalast. Neile lisandub ehk kuni 50 tuhat seaduserikkujat: esiteks paarkümmend tuhat “sissekirjutatud” välis-maalast, kes peamiselt vene šovinistliku vastupropaganda tõttu (vt eespool osa 9.2) taotlust ei esitanud, ja teiseks 20 kuni 30 tuhat väljaspool igasugust arvestust olevat, illegaalse sisserände korras Eestisse imbunud inimest.
Meenutame, et 1989. aasta andmeil elas Eestis mitte-eestlasi 600 tuhat. Nendest on tänaseks üle 90 tuhande välismaalase Eestist lahkunud (sealhulgas ukrainlasi ja valgevenelasi üle 20 tuhande) ja ligi 145 tuhat pole enam välismaalased, vaid on hoopis Eesti kodanikud (nende hulgas umbes 80 tuhat eesti põlisvenelast ja peaaegu 65 tuhat pärast meie taasiseseisvumist kodakondsuse omandanud mitte-eestlast). Sisserännanuid N. Liidust ja nende järglasi oli 1989. aastal mitte-eestlaste koguhulgast ligi 85%. Nendest omakorda umbes viiendik oli sündinud juba Eestis. Nüüd on need protsendid tagasirännu tagajärjel muutunud, aga uued andmed kas puuduvad või pole ajakirjandusse pääsnud.
N. Liidu lagunemine tegi kõigist sisserännanuist kodakondsusetud. Tänaseks on Eesti kodakondsuses juba tublisti üle veerandi Eestis elavaid mitte-eestlasi. Venemaa kodakondsuse on endale võtnud umbes 120 tuhat, seega veidi alla veerandi kõigist mitte-eestlastest ehk umbes kolmandik välismaalastest. Praeguses Euroopas olevat see suurim Vene kodanike asurkond. Oma kodakondsust pole tänaseni soovinud määratleda ligi pooled praegu veel Eestis elavad mitte-eestlased. Need on esialgu jäänud kodakondsusetuks. Enamasti tähendab see soovimatust (vähemal määral ka võimetust) eesti keelt omandada, aga ka soovimatust Vene kodanikuks hakata. Siinsete muulaste hulgas võib mingil määral täheldada kaksikjaotuse teket: Vene kodanikud kalduvad Eestit ja eestlasi vaenama, ülejäänud näivad suhtuvat Eestisse soosivamalt kui Venesse.
Vene välisministeeriumi ametlik poliitika on Balti riikides elavate Vene kodanike nimekirjade salastamine. Nimekirjad võivat halvendada venelaste olukorda, iseäranis takistada topeltkodakondsuse hankimist, mis on Vene kodanikele lubatud, Balti riikides aga keelatud. Sisuliselt on tegemist Vene kodanike provotseerimisega asukohariigi seaduste rikkumisele. Eesmärk võib olla ka Eesti julgeolekut ohustavate isikute (vene “viienda kolonni”) väljasaatmise takistamine.
Venemaa allikad ja nende mõjul samuti mitmed välismaised väidavad aeg-ajalt siiamaani, nagu oleks taasiseseisvunud Eestis 40% elanikke ilma jäänud kodakondsuse õigustest. Mõnikord kõneldakse ühest kolmandikust. See oli liialdus isegi 1991. aasta segastes kodakondsusoludes. OSCE uurijad on tõe valgustamise suunas märgatavaid edusamme teinud ning olid 1996. aasta alguseks jõudnud hinnanguni 26%. Tegelikkus on teistsugune. Eesti-vastases propagandas käibivad arvud on ammu vananenud. Välismaalasi on Eestis praegu registreerunud 345 tuhat, niisiis umbes 23% elanikest. Kui sealt maha arvata Vene kodanikud, kellel on täied õigused oma riigis ja kes ei tohigi osaleda Eesti riigiasjade ajamises, siis jääb üle umbes 225 tuhat kodakondsusetut, seega kõigest 15% praegusest rahvaarvust. Mitte 40 ega 26! Jääb üle vaid imestada, miks me ei suuda neid positiivseid muutusi maailmale selgeks teha.
Sihilik liialdus ja tegelikult Venemaa soovunelm on ka jutt meie “venekeelsete” suurest huvist Eesti poliitikas kaasa lüüa. Eelkõige valitsevad neid olmehuvid ja kõik muu jätab võrdlemisi ükskõikseks. Eesti riigi taastamise kavadest tingitud tundevapustus põhjustas nende hulgas esmalt rahutusi. N. Liit (hiljem Venemaa) õhutas neid kommunistliku partei, sõjalis-tööstusliku kompleksi juhtkonna ja muude oma käsikute kaudu, kuidas jaksas. Kuulekalt lõi sekka ka okupatsioonigarnison, kes pani ässituspropanda tegemiseks käima koguni eraldi raadiojaama. Lärmi tehti palju, aga “internatsionaalse liikumisega” kaasaminejate arv jäi tagasihoidlikuks. Isegi suurimad meeleavaldused, kuhu inimesi üle Eesti kokku veeti, hõlmasid vaevalt paarikümmet tuhandet, neistki suur osa tehasejuhtide poolt käsukorras kohale saadetud. Tühine arv võrreldes “laulva revolutsiooni” 300-tuhandeliste eesti meeleavaldustega.
Täiendavaks tõestuseks on 1991. aasta 3. märtsil Eestis iseseisvuse taastamise küsimuses korraldatud referendumi tulemused. Hääletajate nimekirjadesse oli kantud alaline elanikkond, kokku 1.14 miljonit täiskasvanud elanikku. Neist andis oma hääle Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise poolt 0.74 miljonit. Eesti Kongressi valimistes aasta aega varem oli osalenud 0.56 miljonit Eesti kodanikku (hinnanguliselt 90% üldarvust), järelikult oli Eesti vabadust pooldavate muulaste osakaal üllatavalt suur. Ent referendumil sai eesti rahvas ka teada, et Eestis elas tollal alaliselt vähemalt 203199 täiskasvanut, kes olid Eesti iseseisvuse vastu, ja 196179 ükskõikset, kes ei võtnud hääletamisest osa. Nüüd on iseäranis vastaste grupp suuresti vähenenud, osalt ka kodumaale tagasi rännanud.
“Venekeelsete” poliitikahuvi ei ole Eestis kunagi suur olnud. Nad teadsid, et majanduslik olukord on siin palju parem kui Venemaal, ja veendusid varsti, et läheb üha paremaks ja kõiki lastakse rahulikult edasi elada. Kui arvesse võtta okupatsioonivõimu poolt eesti rahvale tekitatud tohutuid inimkaotusi ja kavakindlat eestlaste vaenamist (vt eespool osa 4), siis eestlaste üldrahvalik rahuarmastav immigrantidesse suhtumine on tegelikult üks suurimaid imesid tänapäeva Euroopas. OSCE ja Euroopa Nõukogu esindajad on seda “Eesti imet” kuus aastat hoolikalt uurinud ja maailmale kinnitanud, kuid Vene Föderatsioon ei suuda niisugust, tema meelest täiesti mõistetamatut käitumist siiamaani uskuda. Ent juba 1991. aasta jooksul hakkas eestlaste demokraatliku suhtumise tõttu Eestis tekkima muulaste laiade masside “passiivne lojaalsus”, mida imestusega on nentinud ka erapooletud vaatlejad. Lojaalsus on jäänud, aga passiivsus on nüüdseks veelgi süvenenud.
“Venekeelseile” tuleb eneseleidmiseks aega anda, praegu ei oska nad isegi veel endale rahvust ega kodakondsust valida. Üks venelasest riigikoguliikmeid on oma rahvuskaaslaste kohta väitnud, et venelased Eestis ei oska eesti keelt, ei tunne ega taha tunda eesti kultuuri ega ajalugu, nende hulgas on rohkem kuritegelikku elementi, nad on homosovetikused ja kommunistid, võimalikes konfliktsituatsioonides toetavad nad Venemaad, aga kõigest hoolimata ligi 90% peab Eestimaad oma kodumaaks ja soovib ka edaspidi elada Eestis, soovib oma lastele Eesti kodakondsust. Kuni Eesti majandus jääb Venemaa omast paremale järjele, jääb selline suhtumine tõenäoselt kestma.
Siia võiks lisada vene väärtussuundumuste märgatava erinevuse eestlastele omastest (s.t läänelikest) ja asjaolu, et neist on kuju-nenud suur omaette rahvaosa, kes elab küll Eestis, aga eestlastest mööda. Ning on väidetavalt halvasti informeeritud ja veelgi halvemini informeeritavad, sest Eestis ilmuvaid vene ajalehti loevad vaid vähesed. Lisandub suur vahe siinse vene eliidi ja massi vahel, jällegi üksteisest möödaelamine. Selle kõige kohta oleks vaja asjalikke uurimusi. Ent põhiasjas on ilmselt õigus Eesti presidendil, kes väidab, et Eestis asuvate venelaste integreerumissoov on suur ja vene äärmusparteide ässituskampaania ei leia mingit vastukaja.
Vene propaganda püüd hõlmata kõiki idavälismaalasi ja eesti-venelasi ühendmõistega “venekeelne kogukond” on veel üks sihilik vale. Sellega tahetakse, esiteks, üle võtta ja õigustada kommunistidelt päranduseks saadud silmakirjalikku ülemaailmse “rõhutute kaitsja” rolli ja sekkumist Eesti riigi siseasjusse. Teiseks soovitakse jätkata nõukogulikku venestuspoliitikat mittevenelastest sisserändajate vastu.
“Venekeelse kogukonna” ühtsus ja koguni selle olemasolu on kunstmuinasjutt. 1989. aasta statistika andmeil on Eestis esindatud üle saja rahvuse. Mitte-eestlastest oli venelasi kõigest 79%. Ülejäänud 120 tuhande (praegu küll juba umbes 100 tuhande) väidetav venekeelsus, kui seda üldse kunagi esines, oli võõrkeelsesse keskkonda sattumise ja nõukoguliku diskrimineerimise tagajärg, sest okupatsioonivõimud olid neilt teadlikult ära võtnud võimalused emakeele kasutamiseks, samuti vähimadki ajendid eesti keele õppimiseks.
Kõik need 100 tuhat ukrainlast, valgevenelast, ingerisoomlast, karjalast, lätlast, tatarlast, leedulast, juuti, armeenlast, aserit, volgasakslast, poolakat, grusiini, usbekki, tadžikki, eestirootslast, tšetšeeni ja veel üle 80 rahvuse esindajat on kommunistliku rahvaste omavahel segamise ja sihikindla venestamise poliitika ohvrid. Ehkki nende mingi osa suhtluskeel, eriti teiste rahvustega lävimisel, võib praegugi veel olla vene keel, tuleb neile kõigepealt pakkuda võimalust oma rahvuslike juurte taasleidmiseks. Seda on ka tehtud. Paljud neist — veerandsaja erineva rahvuse liikmed — on tõe-poolest hakanud ennast leidma ja on liitunud ühisesse demokraatlikku esindusorganisatsiooni, Eestimaa Rahvuste Ühendusse. Nad on väga tundlikud oma rahvusliku iseoleku eiramise suhtes, tulgu see kelle poolt tahes. Nende arvulise jagunemise kohta välisriikide kodanikeks, Eesti kodanikeks ja kodakondsusetuiks andmeid pole (ehkki peaks olema). Arvatavasti on enamik seni veel kodakondsusetud ning järelikult hõlmavad kodakondsusetute üldhulgast umbes 40%.
Näiteks Ukraina on korduvalt kinnitanud, et peab rahvuspoliitikat ja vähemustepoliitikat Eestis eeskujulikuks, ning avaldanud Eestile tänu selle eest, kuidas riik kohtleb ukraina vähemust. Eestis on ukraina kool ja Eesti raadios (lisaks venekeelseile) ukrainakeelsed saated. Ukraina ei kiida heaks Venemaa pürgimusi “venekeelse elanikkonna” huve esindama, sest tegemist on nii kultuuriliselt, demograafiliselt kui ka poliitiliselt ebakorrektse mõistega.
Vene propaganda leiutatud “kogukonnast” tuleb välja arvata ka 80 tuhat eestivenelast — meie põlismuulast, kes on juba kolmandat sajandit lahutamatu osa Eesti rahvastikust ja on nüüd uuesti Eesti kodakondsed. Ka nemad võtavad osa Eestimaa Rahvuste Ühenduse tööst. Nõukogude võim represseeris neid nagu eestlasigi ja seejärel püüdis sisserännanute vene massi lahustada, mis mingil määral ka õnnestus. See olevat tekitanud eestivenelaste omapoliitikas keerulisi probleeme: pooled hääletavat eesti parteide poolt, kuid mitu ülejäänute saadikut riigikogus ei tundvat ennast mitte neid valinud eestivenelaste, vaid kogu “venekeelse” elanikkonna, s.h Venemaa kodanike esindajaina ega soovivat kuuldagi eestivenelaste kultuuriautonoomiast. Viimast toetavat siiski vähemalt kolmandik vene rahvusest Eesti kodanikke.
Aga kas või kõige räigemaid Venemaa propagandavalesid oleksid Eesti kodanikest venelased, sealhulgas kindlasti riigikogu liikmed, mõnikord siiski tagasi lükkama pidanud, selle asemel et neid vaikimisega toetada.
9.5. Euroopa poliitika Eestis ja mõned järeldused
Veendusime, et Eesti süüdistamine välismaalastele kuuluvate õiguste rikkumises ei ole juriidiliselt kuidagiviisi põhjendatud. Eesti on püüdnud kodakondsuseta isikuid käsitavaid konventsioone oma võimaluste piires järgida isegi ilma nendega ühinemata. Seetõttu pole õigustatud näiteks Läänemeremaade nõukogu inimõiguste komissari Ole Esperseni kunagised nõuded, mida ta on esitanud kodakondsusetuse piiramise konventsiooni alusel, samuti nagu nõue, et just Eesti kirjutagu alla neile konventsioonidele, mida rõhuv enamik maailma riike veel ei tunnusta.
Eestilt on tahetud eelkõige kaht asja: esiteks, et me annetaksime oma kodakondsuse võimalikult ilma tingimusteta ja kiiremas korras kõigile okupatsiooni ajal Eestisse toodud ja sisserännanud välismaalastele, ja teiseks, et kõik välismaalased saaksid meil, vastupidi Euroopa üldisele tavale, kõik vähemusrahvustele kuuluvad õigused. Juriidilise aluse puudumise tõttu on need nõuded puhtpoliitilised. Venemaa ongi omaks võtnud (vt eespool osa 9.1), et inimõiguste loosung on vaid ettekääne ning et tema tegelik eesmärk on siinsele “võimsale vene aktiivile” kodanikuõiguste saamine: ilmselt lootuses, et nad võiksid otsustavalt ajama hakata Baltimaade ühinemist mingi uue suurvene impeeriumiga. Sinnamaani tahetakse aga kõigile “venekeelseile” vähemusrahvuse õigusi, et üleüldise vene kultuuriautonoomia alusel ja toel “jõuliselt ellu viia” (vt osa 9.3) oma eripoliitikat ning jätkata ka venestamist.
Samalaadseid poliitilisi nõudeid on meile pehmemal kujul esitanud demokraatlike läänemaade esindajad. Üks esimesi otsuseid tehti Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamise (CSCE) inimmõõtme konverentsil Moskvas 1991. aasta septembris-oktoobris, kui loodi nn Moskva mehhanism ehk järelevalve sõltumatute ekspertide kaudu. Seda hakati kõigepealt rakendama Eestis, Moldaavias ja endise Jugoslaavia riikides. Edaspidi sai olulisemaks rahvusvähemuste ülemkomissari amet, mis asutati CSCE tippkonverentsil Helsingis 1992. aasta juulis ja mida alates jaanuarist 1993 täidab Max van der Stoel. Tema ülesanne on kõikjal Euroopas konflikte ennetav sekkumine enamus- ja vähemusrahvuste suhetesse, kuni pinged pole veel viinud vägivallani. Oma tegevuses on ta keskendunud eriti “vene vähemuse” olukorrale Balti riikides, ungari vähemusele Slovakkias, kuid ka probleemidele Rumeenias ja Albaanias.
Eestis oli ta esimene töö 1993. aasta suvel meie välismaalaste seaduse eelnõu parandamine (mis sai sellega tema heakskiidu). Sestpeale on Eestis härra van der Stoeli üldjuhtimisel tegutsenud CSCE (hilisem OSCE) missioon. Ehkki CSCE vaatlejad ja nõu-andjad on paaril korral jõudnud tegelikkust moonutavate hinnanguteni (näitena vt eespool osa 4.3 lõpp), on neist ometi kasu olnud. Siia on saadetud peamiselt vene keele oskajaid. Mingil määral kujunesid nad kohalike vene liidrite ja vene lihtrahva harijaiks ja kaebuste piksevardaks ning leevendasid pingeid paljalt oma olemasoluga. Nüüd on sama ülesande endale võtnud mitteriikliku Eesti Inimõiguste Instituudi harukontorid Narvas ja Kohtla-Järvel. OSCE missiooni säilitamine Eestis, millega kunagi tahtsime oma avatust näidata, on hakanud kujunema vääraks märguandeks, et Eesti on ohtlik kriisiala. Näiteks pani USA välisminister ühes oma kõnes (septembris 1996) ühte patta Balti riigid, Bosnia ja Tšetšeenia.
Taastekkeliste ja uute riikide poliitikasse Ida-Euroopas sekkusid kohe ka Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu. Juba detsembris 1991 kuulutas Euroopa Liit, et nende riikide tunnustamise vältimatuks eeltingimuseks on õigusriikluse, demokraatia ja inimõiguste nõuete austamine ja vähemuste kaitse. Samal ajal asusid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peaaegu kõik taotlema Euroopa Nõukogu liikmeiks saamist, nähes selles euroopalikesse struktuuridesse pääsu esimest sammu. See andis hea võimaluse avaldada neile survet. 1992. aasta kevadest saadik on vähemuste õiguste austamise nõue kujunenud üheks Euroopa Nõukogu liikmeseisuse eelduseks. Ka siis, kui riik on juba vastu võetud, jäävad tema suhtes kehtima üldise demokraatiaseire meetmed. Vähemuste probleemide alal kogu Euroopa ulatuses on Euroopa Nõukogu ja selle parlamentaarne assamblee nüüdseks palju tööd ära teinud.
Eestile on aeg-ajalt esitanud nõudeid ka ÜRO. 1992. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni, milles ta avaldas muret venelaste okukorra pärast Eestis ja Lätis. 1993. aasta detsembris võeti vastu uus resolutsioon: “venekeelsete elanike” õigusi puudutavad probleemid olevat Lätis ja Eestis reguleerimata ja tuleb võtta ÜRO pikaajalise kontrolli alla. Peaassamblee pöördus ÜRO peasekretäri poole palvega informeerida liikmesriike regulaarselt olukorrast inimõiguste järgimisel Lätis ja Eestis.
Eriti räige otsuse tegi 1995. a. oktoobris ÜRO Inimõiguste komitee, mille ülesandeks on tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktist kinnipidamise jälgimine. Otsuses nenditi, et “Eestil on veel palju teha, et totalitaarse mineviku pärandist üle saada”, ning pakti täitmisel “on valitsuse poliitika naturalisatsiooni ja kodakondsuse vallas toonud kaasa hulga raskusi”. Süüdistati, et “venekeelne vähemus ei saa kasutada Eesti kodakondsuse kõiki eeliseid, sest nad ei suuda täita seadusega kehtestatud nõudmisi”, “keeleoskuse nõuded on liiga karmid”, “inimestel puudub võimalus kaitsta end ametnike omavoli eest”, “paljudelt kaua aega Eestis elanud inimestelt on võetud võimalus asutada oma, eeskätt poliitilisi organisatsioone”. Soovitatakse “muuta seadusi, mis diskrimineerivad mittekodanikke”, “garanteerida, et kedagi ei diskrimineeritaks süüme-vande andmisest keeldumisel”. Eriti jääb kõlama soovitus “laien-dada kultuuriautonoomia seadust kõigile vähemusrahvastele” jms.
Eeskujulikuks tunnistatud kultuuriautonoomia seaduse kritiseerimine äsjaosundatud otsuses on vist tingitud vähemusrahvuse mõistemäärangu erinevusest võrreldes Euroopas omaksvõetuga (vt eespool osa 9.3). Ülejäänus on aga paarile leheküljele kokku kuhjatud küll natuke liiga palju vassinguid. Otsuse koostajail pole ilmselt olnud võimalust tutvuda Eesti oludega, põhiseadusega ega tähtsamate seadustega, või on nad lihtsalt eelarvamuslikud. On ju tõe-poolest raske uskuda, et kuskil ägedaloomulise venelase mõjuulatuses elab rahuarmastav rahvas, kes ei püüagi “hammas hamba vastu” kätte maksta pool sajandit kestnud hävitamise ja ahistamise eest. Mõnedest (eelnevas kordamata jäetud) tunnustussõnadest hoolimata kipub otsusest jääma mulje, nagu oleks vaike kirjutatud Moskvas.
Meil tuleb tõele silma vaadata: Ida-Lääne suhetes on kogu Ida, ja meie kaasa arvatud, praegu mingil määral õpipoiste seisusse pandud. Lääs õpetab meile õigusriiklust, kaasaegset demokraatiat, inimõigusi ja kõike sinna juurde kuuluvat, arvab teadvat olukorda ja vajadusi meist paremini ja rakendab meile kõikvõimalikke diplo-maatia, ühises töös osalemise, õpetamise ja majandusliku toeta-mise kasvatusvahendeid. Ja meie püüame olla musterõpilased.
Mitmetel nõuandjatel on üllad ja kindlad seisukohad, kuidas asjad maailmas olema peaksid. Euroopa Nõukogus on püstitatud hulk pakilisi eesmärke. Nende seos rahvusvahelise õiguse standar-ditega on mõnikord üsna kaudne või koguni vaieldav, pealegi pole Eesti mitme konventsiooniga ühinenud. Aga olulisemad eesmärgid ei tuginegi rahvusvahelisele õigusele, vaid näevad hoopis ette uue õiguse loomist: Euroopa riikide seadustes muudatuste taotlemist omaenda ja võõraste kodanike võrdsuse edendamiseks, välismaalaste inimõiguste kaitse kindlustamiseks jms. Vanades Euroopa Nõukogu riikides võib selle kõige saavutamine võtta aastakümneid, meil ehk on võimalik kähku ära teha. Meie eesmärgid on muidugi täpselt samad, aga lisaks on meil veel üks põhiseaduslik eesmärk, mis on meile ainuomane ja mida ei ole ühelgi muul riigil maailmas: et eesti rahvus ja kultuur säiliks läbi aegade.
Tegelik olukord tänapäeva Euroopas on paljuski erinev sellest, mille poole püütakse. Lahkarvamuste tõttu pole “vanades” demokraatiates ikka veel suudetud ammu kavas olnud rahvusvahelise õiguse täiendusi teoks teha.
Juriidilisi raskusi tekitab eriti vähemusrahvuse mõistemäärangu puudumine. Euroopas on defineerimiskatsed andnud kaks vaikeikavandit, millel kummalgi pole seadusjõudu. Mõlemas esineb nõue, et vähemusrahvusse saavad kuuluda ainult asukohariigi kodanikud. Eeldatakse ka kauaaegseid ja tihedaid seoseid selle riigiga (vt eespool osa 9.3). Teiseks ei suudeta kokku leppida, millised õigused vähemustele anda. Nõustutakse, et igal kodanikul on õigus ise määrata, kas ta soovib vähemusrahvusse kuuluda, ja et see ei tohi talle kaasa tuua mingit halvemust. Diskrimineerimiskeeldu tunnistatakse üldiselt. Vähemusrahvusele tema iseoleku tagamiseks eriõiguste andmine võib aga osutuda võrdsete õiguste reegli rikkumiseks, järelikult ülejäänute diskrimineerimiseks — eriti siis, kui riigis on mitmeid vähemusrahvusi ja majanduslikud võimalused ei lase kõiki võrdselt abistada. Lisaks kaheldakse paljudes riikides tõsiselt, kas vähemusrahvuste emakeelset kooliõpet ikka maksab toetada ja kas seda üldse lubada, sest see töötaks otseselt vastu vähemusrahvuse sidumisele ühiskonnaga, kus nad elavad.
Poliitilised raskused on juriidilistest veel suuremad. Mitmes Euroopa riigis ei taheta üldse tunnistada vähemusrahvuste olemasolu. Väidetakse, et seal pole muud kui ainult üks üldine riigirahvas (natsioon). Selliste riikidena mainitakse enamasti Prantsusmaad, Kreekat ja Türgit. Mõni autor lisab vähemuste tõrjujate hulka ka Bulgaaria, Rumeenia ja mingil määral Belgia. Üha ilmsemaks muutub paljude riikide vastumeelsus vähemusrahvuste probleemide väljaaarvamisele riigi ainupädevusest. Riikide suhtumises eristatakse kaht vastandlikku suunda: integratsiooni eest võitlejad (Prantsusmaa, Suurbritannia, Rumeenia) tõstavad esikohale võrdsuse ja mittediskrimineerimise ning näevad vähemuste õigusi eranditult üksikisiku õigustena; kultuuride paljuse pooldajad (Ungari, Austria, Saksamaa) rõhutavad rühma koosseisus teostatavaid õigusi ja vähemuse iseolekut tagavaid positiivseid meetmeid.
Vähemusrahvusele kui tervikule kuuluvate kollektiivsete õiguste (eriti enesemääramisõiguse) küsimuses pole Euroopa riigid üldsegi suutnud kokku leppida, sest kardetakse eraldumispüüdeid. Vastupidi: valitseb üksmeel, et vähemusrahvuse õigusi peab piirama riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõte koos järeldusega, et vähemusrahvused on kohustatud olema lojaalsed oma kodukoha-riigile. Teiste sõnadega: ÜR Hartas, inimõiguste paktides ja 1975. aasta Helsingi nõupidamise lõppaktis kehtestatud rahvaste enesemääramisõigus vähemusrahvustele ei rakendu. See ei tähenda selle õiguse eitamist, vaid lihtsalt ei ole suudetud kokku leppida, mis vahe on “vähemusrahvusel” ja “rahval”. Siinkohal võiks veel kord meenutada, et Euroopa Nõukogu ja selle parlamentaarne assamb-lee on mitmel korral üksmeelselt tunnustanud vähemasti Balti rahvaste kui ammuste riike kandvate rahvaste enesemääramis-õigust (vt eespool osad 3.1 ja 3.4).
Näeme, et oma uutelt liikmetelt, sealhulgas Eestilt, nõuab Euroopa Nõukogu ranget kinnipidamist inimõiguste standarditest, mida ei austa kaugeltki mitte kõik vanad liikmed. Viimastest tekiks mõnel tõsiseid probleeme, kui ta peaks hakkama uuesti liikmeks-saamist taotlema. Tekib küsimus, kas ongi tegemist standarditega. See paneb kahtluse alla Euroopa Nõukogu poliitiliste eesmärkide usutavuse. Sama etteheide puudutab Euroopa Liidu vahekorda tema assotsieerunud liikmetega. Kahjulikud “topeltstandardid” on levinud ka ülemaailmsetes organisatsioonides.
Kodakondsuspoliitika probleemid on veelgi keerulisemad, sest neid peetakse “vanades” demokraatiamaades riigi siseasjaks, rahvusvaheline õigus sekkub sinna minimaalselt (vt ka eespool osa 9.3). Euroopas maad võtnud seisukoht, et vähemusrahvusse kuulumine eeldab riigi kodakondsust, tõendab riikide soovi mitte tunnistada vähemusrahvusteks võõrtöölisi, põgenikke ja muid sisserändajaid, isegi kui need on riigis juba väga kaua aega viibi-nud. Arvestamata paari endist koloniaalimpeeriumi (Prantsus-maa, Suurbritannia), kus kodakondsust on lahkelt jagatud “oma asumaadest” tulnutele, peetakse Euroopas loomulikuks, et võõr-töölised ei saa uue koduriigi kodakondsust. Üksnes Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis on neid aga kokku üle 10 miljoni, paljud juba teist põlve.
Eestile avaldatav surve okupatsiooniaegseile immigrantidele kodakondsuse andmiseks on veel üks “topeltstandardite” näide. Meie idavälismaalased on tänapäeva rahvusvahelises õiguses käsitlemata nähtus. Immigrantide tooja Eestisse oli N. Liit, nende toomine oli nõukogude apartheidi ilming ja sõjakuritegu (vt eespool osad 6.3 ja 6.4). Immigrandid muidugi ei kanna selle eest vastutust — isegi mitte need ligemale 100 tuhat, kes asustati tapetud, represseeritud, hukkunud ja välismaale pagenud eesti perede kodudesse ja nende mahajäänud vara peale. Nüüd sarnanevad nad oma rahvusvahelis-õiguslikult seisundilt kõige rohkem võõrtöölistega Lääne-Euroopa riikides, välja arvatud üks oluline erinevus: võõrtöölised on riik ise maale lubanud, kuid nõukogude immigrantide ees pole järjepideval Eesti riigil kohustusi, ei juriidilisi ega poliitilisi. Sest Eesti ei ole N. Liidu järglasriik. Vastupidi: Eesti riigile kaela jäänud immigrantide eest hoolitsemise kohustus raskendab suuresti eesti rahva enesemääramisõiguses sisalduva rahva enesesäilitamise ja arenemise õiguse teostamist (vt allpool osa 10.6).
Eestis käimasoleva elamis- ja töölubade väljastamise ning sellega kaasneva isikukontrolli lõppedes saab suur osa immigrante võõr-töölisteks selle sõna rangelt juriidilises mõttes. Erinevalt “vana-dest” demokraatiatest (ja kindlasti ka väljast avaldatud surve tõttu) on Eesti riik neile andnud laialdased võimalused kodakondsuse omandamiseks. Euroopa riikidele tuleks selgeks teha, et nüüd on tegemist võõrtöölistega ning ainus Eesti iseärasus on see, et nende saabumine meie maale oli naaberriigi imperialismi ilming ja et neid on palju rohkem kui muudes Euroopa maades.
Võõrtööliste olukorda sätestab Rahvusvaheline konventsioon kõigi migranttööliste ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitseks, mille ÜRO PA võttis vastu 18. detsembril 1990, kuid mis polnud aastal 1993 veel jõustunud. Eesti pole konventsiooniga ühinenud. Põgusa analüüsi järgi paistab, et elamis- ja töölubadega varustatud migranttöölistele ettenähtud õigused on Eesti põhiseadusega ja seadustega juba tagatud. Elamis- ja töölubadeta migranttöölistele (meil näiteks illegaalseile tulnukaile või elamisloa taotlemisest loobunud välismaalastele) konventsioon õigusi ei anna (art. 5 ja 35). Vastupidi, konventsioonis osalevad riigid peavad (shall) ühiselt kindlustama selliste isikute päritoluriiki tagasipöördumise ning peavad tõhusalt takistama nende töötamist võõrtöölisena, karistades vajaduse korral tööandjaid, kes neile seda võimaldavad (art. 67–69). Konventsioon ei kehti kodakondsuseta isikute kohta (art. 3-d).
Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu “topeltstandardid” ning tegusad meetmed rahvusvähemuste kaitseks ja vabameelse kodakondsuspoliitika läbisurumiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on tingitud murest, et rahvustevahelised pinged võivad “noore ja hapra” demokraatia oludes kergesti areneda tõsisteks konfliktideks. Ollakse veendunud, et eriti vähemuste õigusi suurendades ja kaitstes kindlustatakse maailmas rahu ja tasakaalu kõige tõhusamalt. Arvatakse, et just selline on endise Jugoslaavia sõdade õppetund. Loodetakse, et vähemuste kaitsmine suurendab nende lojaalsust riigi vastu või vähemasti hoiab ära vägivaldse “õiguste teostamise”. Kas vähemus on ka juriidiliselt vähemusrahvus ning kas ta taotleb arvatavaid või rahvusvaheliselt tagatud õigusi, see on niisuguses “ärahoidva diplomaatia” poliitikas teisejärguline küsimus. Unustatakse, et Jugoslaavia on küll käsiteldav N. Liidu vähendatud mude-lina, Eesti aga mitte.
Läänes on põhimure, et kõikjal säiliks tasakaal ja rahu, ainult rahu. Et Venemaalt võetaks ettekäänded Eesti süüdistamiseks ja ähvardamiseks. Et selleks võimalikult kõik välismaalased Eestis tehtaks kodanikeks. Eesti rahvale osaks saanud genotsiid ja nõukogude apartheid, okupantide sõjakuriteod ja eestlaste mure iseenda kui rahva säilimise pärast ei huvita tasakaalu ja rahu säilitamise tohutusuure mure kõrval kedagi. Ent, nagu nägime eespool Eesti muulaste “passiivset lojaalsust” ja “Eesti imet” (vt osa 9.4) kirjeldades, tundub see suur mure Eestis ülepingutatuks jäävat.
Läänlaste eesmärgid ja probleemidele lähenemise viis on üldiselt õigustatud, kuid mitmes asjas tuleb kahjuks täheldada liigset, koguni ohtlikku lihtsustamist. Demokraatliku korra tingimustes läänlastele sisseharjunud kalduvus taotleda igas olukorras kompromissi ja anda selle nimel (muidugi mõistlikes piires) järele on õige ja demokraatlik. Kui aga suhtluspartner pole demokraat, siis võib juhtuda, et kompromiss ei ole arukas kokkulepe, vaid taganemine, mis sunnib veelgi taganema. Totalitarist tunnistab ainult jõudu, kokkuleplust peab ta nõrkuse tunnuseks — ja arvab end olevat loll, kui ta nõrkust ära ei kasuta. Põhimõttelage sobingupoliitika (München!) võib osutuda lühimaks teeks sõjale: nii tuli Teine maailmasõda. Nii algas ja käis Külm Sõda. Eesti–Vene vahe-kordadele on iseloomulik, et Venemaa esitab kogu aeg ainult nõudmisi ja Eesti teeb kogu aeg ainult järeleandmisi, ilma midagi vastu saamata. Kompromissivalmidusest saab kõnelda ainult Eesti puhul. See on küll ülimalt läänelik, kuid absoluutselt tagajärjetu hoiak.
Läänlaste soovitusi tuleb sageli võtta kriitikaga, eriti meil ja eriti Venemaaga ja venelastega seotud küsimustes. Meie tunneme Venemaad ja venelast igas asjas palju paremini. Näiteks teame me, et praegune keskmine venelane on suurriiklikult tundev šovinist. Seda näitasid Vene riigiduuma valimised. Teame samuti, et venelane ja läänlane mõtlevad erineval viisil (st kummalgi on oma loogika ning ühtede ja samade sõnade taga on erinevad mõisted). See on ohtlike väärhinnangute allikas. Oleme õppinud Venemaa sõnade tagant nende sisu lugema (mida Lääs ei oska) ja Lääne väärotsuseid ära tundma. Näiteks olid läänlased veendumusel, et Gorbatšovi langus tekitab maailmas üliohtliku segaduse, mida tuleb vältida. Vahetult enne Gorbatšovi langust käis USA president ukraina suurrahvast hoiatamas, et nende iseseisvustaotlused on “enesetapjalik natsionalism”. Meile aga anti mõista, et ei tohi paati kõigutada (mõtlemata, et me ainus soov oli võõrast paadist välja pääseda). N. Liidu lagunemise ja nõrgenemise kogu ulatust ei taibanud Läänes õigeaegselt mitte keegi, mida alles nüüd häbelikult tunnis-tatakse. See oli selge ainult meile, sellepärast ronisime paadist välja ja pääsesime kõikumisest, mida üldsegi mitte meie ei tekitanud. Hiljem hoiatati meid, et eesti krooni kehtestamine paratamatult nurjub. Ei nurjunud. Et meie “venekeelsed” hakkavad mässama, kui kõik ei saa Eesti kodakondsust. Pole hakanud. Kes viitsib, võib meenutada veel hulga näiteid lisaks.
Ka praegu on Lääne mõõdupuud Venega suhtlemisel järjest lühenenud ja nõudmised vähenenud. Lääs püüab ennast veenda Venemaa üha kasvavas demokraatlikkuses ja teeb samas ikka uuesti kogu panuse võimalikult tugevale (järelikult ebademokraatlikule) ainujuhile, kes suudaks Venemaad koos hoida ja järjekordselt kinnismõtteks kujunenud “suurt segadust” ära hoida. Ei taheta aru saada, et rahvusriikide teke N. Liidu (või ka Vene Föderatsiooni) asemele on ajaloo seaduspärane areng, “rahvaste vangla” lõppu on võimatu ega tohigi vältida, see ainult pikendaks segadusi. Unustatud on tõsiasi, et kõigile tuntud Euroopa tsivilisatsiooni (ja demokraa-tia) idapiir ühtib Baltimaade idapiiriga. Sealt edasi on alati kehtinud hoopis teistmoodi reeglid. Meie ja teised kunagised “ikestatud rahvad” oleme neid reegleid oma ajaloo jooksul valusalt tunda saanud ja peame neid meeles. Eesti president on maailma korduvalt hoiatamas käinud, et kommunismi laipa pole veel keegi näinud ja et Külm Sõda kestab.
Eestis on läänlaste suurim viga, et idavälismaalaste ülikirevat hulka püütakse hõlmata üheainsa “mitteajaloolise vähemuse” mõistega, mis tähistab kõiki Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse asunuid. Sellega tahetakse loodetavasti öelda, et nad ei ole vähemus juriidilises mõttes, kuid sisuliselt tunnistatakse rassistlikku kogumõistet “venekeelne kogukond”, mis peab õigustama Venemaa agressiivseid taotlusi ja jätkuvat venestuspoliitikat ning mis otseselt solvab (ja valusalt solvab) Eestis oma rahvuslikku iseolekut taastada püüdva 25 vähemusrühma liikmeid. Samuti kostab ikka ja jälle vene keelele eriseisundi kindlustamise, sealhulgas venekeelse õppe riikliku finantseerimise nõue kuni kõrgkoolideni välja: ikka seesama nõukogude apartheidipoliitika põhiloosung, mis pidi tagama nii eestlaste kui ka Eesti territooriumile kokkusegatud muude rahvusrühmade kiire venestamise. Ent demokraatlik Eesti riik ei tohi ega saa endale lubada nõukogulikku venelaste eelistamist, mis tegeli-kus elus tähendab muude rahvuste diskrimineerimist. Mitte-eestlaste hulgas on ju “muid” tervelt 20%, võib-olla juba rohkemgi, ja kodakondsusetute hulgas tõenäoselt ligi 40% (täpsed andmed jälle puuduvad).
Läänepoolse demokraatliku surve toel esitatavate soovituste sisu on küllaltki sarnane Venemaa ähvarduste toel dikteeritud nõuetega, ainult leebem. Läänlaste peatähelepanu on liiga tugevasti kaldunud “mitteajaloolise vähemuse”, eriti vene vähemuse eelishooldamise ja kodakondsuse küsimuste valdkonda. Seda on tõenäoselt põhjus-tanud Venemaa eriti järjekindlad kaebused just nendes küsimustes. Läänlasi on varemgi segadusse viinud N. Liidu ja selle mantlipärija Venemaa ammune taktika, et kõige marulisemad propagandarünnakud keskendatakse alati punktidele, kus tuntakse end kõige nõrgemana.
Tundub, et Euroopa juhtorganisatsioonide poolt esikohale sea-tud eesmärke — õigusriiklust, demokraatiat ja inimõiguskaitset — ei ole läänlased oma soovituste andmisel arendanud tasakaalustatult. Liiga suur aktiivsus kõrvalsuundades on põhiprobleemid mitmeti varjutanud. Mis puutub eriti inimõigustesse, siis on unustatud, et inimõigused moodustavad vastastikku seotud õiguste ühtse terviku ning et eesti rahva enesemääramise õigus sisaldab õigust arenemisele, niisiis ka õigust enesetaastusele. Inimõiguste kompleksist ühe osa väljarebimine ja sellega liialdamine võib kiiresti tekitada olukorra, mida Euroopa inimõiguste konventsioon (art. 17) nimetab muude õiguste piiramiseks lubatust suuremal määral (sellele probleemile naaseme allpool osas 10.6).
Kõige enam on unarusse jäänud probleemide olulisimaid tahke: õigusriiklus. Õigusriiklus nõuab, et täitevvõim peaks seadustest rangelt kinni. Eesti riigikogus ja ajakirjanduses on aga esinenud etteheiteid, et mitmepoolse surve all olev valitsus ja kodakondsusamet on hakanud näiteks nõukogude eruohvitseridele liiga kergekäeliselt elamislube jagama, arvestamata riigi julgeoleku nõudeid ja rikkudes valitsuse määrust, mis neid nõudeid täpsustab. Viimasel ajal on valitsusringkondadest kostnud isegi hääli, et tähtajalise elamisloaga välismaalaste seas tuleks mõnesid rühmi eelistama hakata. Siin on tekkinud olukord, kus väljaspoolne surve hakkab juba põhjustama õigusriikluse (rule of law) õõnestamist Eestis. Tulgu see surve siis kellelt tahes, kuid kunagi ei saa nõuda riigi seaduste eiramist.
Ka kodakondsus- ja keelepoliitika on Eesti kui suveräänse õigusriigi põhiseadusega ja seadustega üsnagi täpselt ette kirjutatud. Siin on surve taotlenud põhiseaduse “mõtte ja vaimu” unarule jätmist: pidevat kodakondsuse jagamise tingimuste leevendamist ning võimalikult kiiret võimalikult paljude uute kodanike tootmist. Unustatakse, et kodakondsus on seisund, mida ei tohi kinkida. Inimest ei saa teha kodanikuks, kodanikuks peab kasvama. Ainult sel eeldusel võime loota tulevastelt kodanikelt lojaalset suhtumist oma riiki. Järeleandmistega on Eesti juba jõudnud piirini, kust edasi võivad hakata ohtu sattuma mitmed põhiseaduses sätestatud eesmärgid, iseäranis riigi enda ja demokraatia kindlustamise ja arendamise nõue, võib-olla koguni olemasolu.
Sisserännanute soov Eestisse elama jääda on otsustus puhtalt olmelisel pinnal, sest praegu on elu Eestis parem kui N. Liidust irdunud riikides, kaasa arvatud Venemaal. USA asepresident leiab, et edusammud mittepõlisrahvaste integreerimisel Eesti ühiskonda ja Eestis ülesnäidatud sallivus on kogu ülejäänud maailmale eeskujuks. Venestamiseks ja eesti rahvuse lämmatamiseks Eestisse toodud sadade tuhandete venelaste lojaalsus Eesti vastu on tõepoolest tähelepanuväärne saavutus, kuid esialgu vist veel habras. Muud rahvusvähemused otsivad aga juba oma rahvuslikke juuri, ei oska oma kodakondsust määratleda. Arengutele tuleb aega anda. Häid tulemusi toonud poliitika muutmine on alati ohtlik.
Vahepeal peab eestlane oma riigis ise peremees olema ja peremehelikult talitades kiiresti valmis ehitama demokraatliku õigusriigi, mis võib kujuneda eeskujuks kõigile sovjetipõrgust väljunud rahvaile, ka suurvenelastele endile. Probleemi lahendamise võimalikkus on lõplikult tõestatud alles siis, kui see kuskil lahendatakse. Liigsuurel Venemaal saab demokraatia tõeliselt arenema hakata alles siis, kui on juba lahendatud lihtsam ülesanne: demokratiseerimine nõukogude totalitarismi mõjuväljast ennast väljarebinud väiksemates ja väikestes riikides. Baltimaades on eeldused parimad. Siiani on Eesti oma demokraatiat ehitanud vist liiga edukalt, — ja ka see koos vene keelt rääkivate inimeste lojaalsusega Eestis on üks põhjusi, miks demokraatiavastased vene jõud meid laimavad ja meile tõkkeid teele veeretavad.
Kodakondsusseaduse nõuete edasine lõdvendamine ja massiline kodakondsuse jagamine kõigile soovijaile võiks Eestis esile kutsuda demokraatia ja õigusriikluse sügava kriisi. Kui riigikogu, niisiis seadusetegija valimistesse kaasatakse demokraatiat alles meenutavatele ja innukalt õppivatele eestlastele lisaks suured hulgad välismaalasi, kellel pole üldse mingeid teadmisi ega kogemusi demokraatiast, kes pole kunagi osaline olnud euroopalikus tsiviilühis-konnas ega teagi, mis see on, kes ei võta ühtki seadust tõsiselt, kes eelistavad sovjetlikult vabad olla oma peaga otsustamise vaevast ja ihalevad kõvakäelisi juhte, — siis satuks ohtu põhiseaduslik kord, mille eesti rahvas oma enesemääramise õiguse põhjal kehtestas. Inimest ei tee demokraadiks demokraatliku riigi pass, ka demokraadiks peab kasvama ja selleks kulub vähemalt üks inimpõlv. Harjutamise tingimused on välismaalastele loodud meie kohalike omavalitsuste süsteemi kaudu, kus neil on valimisõigus. Välismaalaste enamikult juba praegu rohkemat nõuda oleks liig mis liig.
Andes kogu “mitteajaloolisele vähemusele” kiirkorras Eesti kodakondsuse teeme vaid näo, et midagi on lahendatud. Tegelikult lähevad kõik probleemid palju keerulisemaks: demokraatia ja õigusriikluse lõpuniehitamine Eestis muutub küsitavaks, rahvuskonfliktide võimalused ainult suurenevad, võib sugeneda ebastabiilsus. Tekiks olukord, mida Venemaa vanad kommunistid ja uued imperialistid igatsevad ja luua püüavad (vt eespool osa 9.1): Eesti riik jääks pidevalt enesesäilitamise piirile kõikuma, Eestist tervikuna võiks saada sõjaeelse “sudeedisaksa kriisikolde” taoline nähtus. See näib olevat vene imperialistlike ja kommunistlike kildkondade taotlus, aga miks Euroopa peaks neid selles abistama? Meie ja loodetavasti ka Euroopa eesmärk peaks olema hoopis midagi muud: homogeenne ühiskond, mida oleks võimatu väljastpoolt konfliktseks muuta.
Sisserännanute suur hulk on ilmselt paratamatus, millega koos tuleb meil edasi elada. Sellega on mõningaid raskusi, sest nad pole mitte kõik toibunud vapustusest, et Eesti riigikeeleks on nüüd kuulutatud eesti keel ja neil polegi enam eesõigusi. Hoolimata suure massi lojaalsusest leidub ikka veel idavälismaalasi, kes ei võta Eesti iseseisvust tõsiselt, loodavad kõike pöörduvat tagasi “normaal-seks” ja püüavad omalt poolt sellele kaasa aidata. Niisuguses olukorras saab lahendusi tuua ainult selge kodakondsus- ja rahvastikupoliitika. Seesama, mis on toonud senise edu. Sisserännanud peavad harjuma, et nüüd on liidriks eestlased.
Lääne eriteadlaste hulgas hakkab siiski juba maad võtma arusaamine, et peaks arvestama eestlaste suuri muresid, mida õigustavad rahva ajaloolised kogemused ja varasem “massiivne venestuspoliitika” ning mida “tõepoolest üha uuesti kinnitavad” Vene valitsusliikmete ja poliitikute mõned avaldused ja Eestis elavate Vene kodanike käitumine Venemaa valimistel. Samuti jäädakse nõusse, et paljud venelased ei tahagi Eesti kodakondsust.
On hakatud avaldama tunnustust, et vastupidi mõnedele ”traditsioonilistele” Lääne demokraatiatele teevad Kesk- ja Ida-Euroopa “uued demokraatiad” tõsist tööd oma seadustes euronõukogu standardite kehtestamiseks. Vähemusõiguste alal standardite püstitamisel olevat võimalik maksimum juba saavutatud ja tegevuse usaldatavuse tagamiseks tulevat nüüd hakata rõhku panema nende normide rakendamisele kõikjal, niisiis ka “vanades” demokraatiates.
Rõhuasetuste teatavale ümberpaiknemisele viitavad kolm sündmust enne ja pärast aastavahetust 1996/97, mida hea tahtmise juures võiks tõlgendada kui Eesti senise välismaalaspoliitika heakskiitu. Esiteks, ÜRO Peaassamblee keeldus oma päevakorda võtmast järjekordset Venemaa kaebust muulaste inimõiguste rikkumise asjus Baltimaades. Teiseks, OSCE ülemkomissar härra van der Stoel saatis lõpuks ometi Tallinna vene ajalehele kirja, milles kinnitas, et 1993. aasta algusest saadik oma ametikohal töötades pole ta avastanud mitte mingeid tõendeid selle kohta, nagu ahistataks Eestis vähemusrahvusi või rikutaks inimõigusi. Kolman-daks, Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee otsusega sai Eestist teine riik Euroopas (pärast Ungarit), kelle suhtes lõpetati liikmekohustuste täitmise järelevalve.
Iseloomulik on USA välisministeeriumi värskeim iga-aastane aruanne olukorrast inimõiguste vallas kogu maailmas. Eestit puudutav osa aruandes on asjatundlik ja hõlmab kümmekond lehekülge. See ei sisalda ühtki kriitilist märkust “venekeelsete” olukorra ja nendesse suhtumise asjus, kui selleks mitte lugeda asjalikku nendingut, et esineb kaebusi ametnike aegluse peale elamislubade ja välismaalaspasside vormistamisel.
Niisuguses olukorras jäävad täiesti mõistetamatuks mõnedest eesti ringkondadest kostvad soovitused lõpetada aastaid kestnud ja meile rahvusvahelist edu toonud vastupanu Venemaa õigustamata nõudmistele.
Võtame kokku sisserännanuisse suhtumise põhimõtted, mis on Eestile siiamaani edu kindlustanud. Esiteks, kodakondsuse kergekäelisest jagamisest hoidumine kui riigi ja demokraatia säilitamise alus. Teiseks paindlik, kuid põhimõttekindel keelepoliitika kui kodakondsuspoliitika alus. Kolmandaks majandusedu kindlustamine, selleks et säilitada Eestis elavate välismaalaste rahulolu, rahulik meel ja suhteline lojaalsus (niisiis ka stabiilsus, mis läänlastele kõige tähtsam). Neljandaks range inimõiguste järgimine ja laialdane selgitustöö, mis need ikkagi on. Mõned pakuvad veel assimileerimist, st vene masside sulatamist eesti rahvasse. See on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja võimatu. Me oleme liiga erinevad ja eestlasi on liiga vähe.
Kaugemaks, praegu veel ebareaalseks eesmärgiks võiks seada ka ühe osa välismaalaste vabatahtliku tagasirännu või väljarännu soodustamise. Tagasirännuks läheb vaja Venemaa enda soovi ning rahvusvaheliste organisatsioonide või lääneriikide suurt rahalist toetust, kuid see lahendaks korrapealt palju probleeme, sealhulgas küllalt olulisel määral Venemaa toitlusprobleemi. Siis tuleks tõeline rahu ja stabiilsus, mida soovivad kõik peale vene uusimperialistide. See võiks aga kujuneda ka heaks äriks paljudele, sest tagasirändu saaks ühendada farmide, külade ja asulate ja kõige sinna juurde kuuluva ehitamisega ja sisseseadmisega Venemaal. Juba Brežnev kaebas, et Süda-Venemaa on inimtühi ja põllud söötis. Või eelistatakse tõesti kulutada lääne raha vene sõjalis-tööstusliku kompleksi kaasajastamiseks?
Osaprobleemiks välismaalastesse suhtumises on Venemaa viienda kolonni vastu võitlemine. See on väga tähtis osaprobleem. Venemaa jäigad välispoliitilised hoiakud ja sovjetivõimult päritud vilumus õõnestustöö alal kirjutavad meile ette vajaduse pöörata võimalikult palju tähelepanu kõige vaenulikumate endiste okupantide, nüüdsete õõnestajate väljasaatmisele ning inimsusevastaste ja sõjakurjategijate karistamisele. Ennast peitev hädaoht on kõige ohtlikum hädaoht. Neid küsimusi käsitleme allpool.