10.1. Õigusriik, demokraatia ja Eesti maine maailmas
Õigusriigi ja demokraatia kehtestamine on vältimatu nõue igale väikeriigile, mis otsib rahvusvahelise avalikkuse heakskiitu ja tunnustust. Õigusriiklus (rule of law) on juba ammust aega suur ühendav idee, millele on rajatud inimese vabadus Euroopas ja mis tegelikult määrabki maakaardil Euroopa piirid. Eestile ja eesti rahvale on õigusriikluse ideed alati omased olnud (“õiguse vastu ei saa ükski”). Eesti rahvas on säilinud läbi sajandite eelkõige seetõttu, et Eestist kujunes väga varakult Lääne-Euroopa õigusprovints ja et Eesti talupoeg on sajandeid saanud osaleda valdade omavalitsuses. Sealt on pärit ka meie demokraatliku mõtteviisi põhi.
Uus põhiseadus kujundas Eestist parlamendikeskse, võimude lahususele rajatud demokraatliku õigusriigi, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kus kõik on seaduse ees võrdsed, kus riik peab oma esmaseks kohustuseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmist ja soodustamist, kus inimeste õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja demokraatliku ühiskonna huvides ning kus riigivõim kohustub kõiges seadusi järgima ega keegi saa seista seadusest kõrgemal. Kõigil on võrdsed õigused pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Põhiseaduslikkuse üldise järelevalve organite (kohtute, presidendi ja õiguskantsleri) kõrval valvab täidesaatva riigivõimu ja omavalitsuste ning nende ametnike tegevuse õiguspärasuse järele veel omaette halduskohus, kus igaüks saab vaidlustada nende kõiki üksikakte või toiminguid.
Õigusriik on alati ka kohturiik. Kohtud on Eestis ümber korraldatud, nende koosseisud uuendatud, demokraatlikud menetlusseadused kehtestatud ja käivitunud. Mõnikord äratab imestust, miks meil leidub nii palju hädaldajaid, kes pole millegagi rahul, ja nii vähe inimesi, kes viitsiksid oma õigusi kohtute kaudu teostada.
Taasrajatud õigusriik, demokraatia, parlamentaarne kord ja võimude lahusus on Eesti iseseisvuse parimad tagatised. Demokraatia ei taotle sunduslikku ühtemoodi mõtlemist. On igati normaalne, kui riigiasju ajab pool tosinat elujõulist erakonda, kes väljendavad rahva loomulikku jagunemist eri mõtteviiside ja püüdluste vahel. Normaalne demokraatlik ühiskond saab olla üksmeelne ainult kõige põhilisemates asjades. Otsused tuleb vastu võtta laialdase arutluse ning poolt- ja vastuväidete kaalumise alusel. Riigielus on väga vähe küsimusi, millel on olemas mingi ainuõige lahendus. Tähtsamates asjades tuleb avalikkusega nõu pidada. Poliitika avalikkus ja läbipaistvus ongi vist demokraatias kõige tähtsam. Kui aga võim koondub ühe rühma või, mis veelgi hullem, ühe tugeva isiksuse kätte, siis on lisaks demokraatiale ohus ka riik ise. Siis tekib salastamine, otsuseid hakkab määrama kitsa kildkonna ühekülgne arvamus ja huvi. Seepärast välisjõud, kes taotlevad Eesti naasmist Venemaa mõju alla, saavad panuse teha ainult demokraatia nõrkuse või nõrgestamise peale.
Ei saa kaugeltki veel väita, nagu oleksid demokraatia ja õigusriik Eestis juba valmis ehitatud. Oleme alles väljunud selle tohutu töö algusjärgust. Kuid ikkagi oleme kommunistliku ikke alt vabanenud riikide hulgas oma poliitiliste ja majanduslike saavutuste poolest esirinnas, oleme kujunenud iseseisvuse ja demokraatia taastamise vägivallavabade meetodite üheks näidisriigiks ja elavaks tõestuseks, et bolševike loodud süsteemi on võimalik edukalt muuta. See on tänapäeva maailmas meie olemasolu suurim õigustus. See on põhiväide, millele saame tugineda oma julgeolekule tagatiste nõudlemisel. Seepärast oleme kohustatud pidevalt arvesse võtma, mida see eriseisund meilt nõuab, ning mitte ühelgi juhul kahjustama oma mainet demokraatliku õigusriigina.
Praegu võib meie mainet kõige enam kahjustada sõjaohvrite kaitse Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide järjekindel eiramine Eesti riigikogu ja valitsuse poolt, mis kestab juba viiendat aastat. See on väga tõsine õiguserikkumine. Eesti poliitikute teadvuses pole kahjuks veel tänini kinnistunud, et need on rahvusvahelise humanitaarõiguse põhidokumendid, millele kuulub maailmarekord allakirjutanud riikide arvu poolest (186 riiki!) ja mis on tervikuna tunnistatud kõigile riikidele sunduslikuks rahvusvaheliseks tavaõiguseks.
Kõigepealt, Genfi dokumentide vaikeid on meil siiamaani tõlkimata ja Riigi Teatajas avaldamata, ehkki konventsioonid kohustavad lepinguosalisi riike levitama neid vaikee nii laialdaselt kui võimalik. Iseäranis oluliseks peetakse konventsioonide lülitamist sõjaväelise ja võimaluse korral ka tsiviilõpetuse programmidesse, nii et nende põhimõtted saaksid tuntuks kogu elanikkonnale. vaikeid peavad olema kõigi tsiviilsete, sõjaväe, politsei ja muude võimude käsutuses, kes sõja ajal hakkavad kandma vastutust konventsioonidega kaitstud isikute eest. Lisaks tuleb korraldada asjaosaliste erijuhendamine ja konventsioonisätete selgitamine. Konventsioonide ametlikud tõlkevaikeid, samuti konventsioonide rakendamiseks avaldatud seaduste ja eeskirjade vaikeid tuleb Šveitsi Föderaal-nõukogu kaudu üle anda kõigile Genfi konventsioonidega ühinenud riikidele, niisiis tegelikult kogu maailmale. Kõik see suur töö on Eestis tegemata. See on rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine.
Teiseks, eespool nägime, et sõjakuritegude karistatavust on meil püütud õigusvastaselt piirata üksnes ajastuga, mil Eestis kestis sõjategevus, ning kuriteokoosseisude lünkliku loeteluga. Kriminaalkoodeksi paragrahvides toodud üldsõnalised viited “muudele” tsiviilelanikkonna kaitset käsitlevatele rahvusvahelise õiguse normidele, sõjavangi kohtlemise õiguslikule režiimile ja kehtivatele sõjapidamisnormidele on tegelikus elus mõttetud, sest selle kõige kohta pole mitte midagi riigikeeles avaldatud.
Kolmandaks, Genfi konventsioonide rikkumisele lisandub veel mitme inimsusevastaste kuritegude konventsiooni puudulik kajastamine Eesti kriminaalkoodeksis. Koodeksi sellekohases paragrahvis otseselt mainitud kuriteod kuuluvad kitsalt Stalini valitsusaega. Ei viidata apartheidivastasele konventsioonile, mis ometi kirjeldab nõukogude võimu kuritegusid kõige täpsemalt. Genotsiidikuritegudest on mainimata jäetud (tahetud karistamatuks tunnistada?) genotsiidi bioloogilised vormid. Ja veel hulk muid puudujääke, mida eespool on loetletud piisava põhjalikkusega.
Eesti maine poolest on põhiline, et Eesti ühitaks oma käitumise ja seadused maailmas kehtivate standarditega, nii palju kui neid on, ega lubaks endale ainsatki eksimust rahvusvahelise õiguse ürgnormi (“lepinguid peab täitma”) vastu. Seetõttu on kõige olulisem Genfi konventsioonide kiire avaldamine ja nende kajastamine meie kriminaalõiguses. Kurjategijate karistamine on samuti tähtis, kuid võrreldes rahvusvahelisest õigusest kinnipidamisega alles teises järjekorras.
Rahvusvahelise õigusega ettekirjutatud kriminaalnormides on meil igasuguseid puudusi kahtlustäratavalt palju — nii palju, et seda ei saa enam kuidagi seletada juhusega ega isegi mitte rumalusega, vaid seletust tuleb ehk otsima hakata riigivõimu lähedusse jäänud kollaborantide (võimalike süüdlaste) ja nende mõttekaaslaste ringkaitsest. Miks apartheidivastase konventsiooni vaike (kõigest 5½ lehekülge) avaldati eesti keeles esmakordselt alles 8. märtsi 1995. aasta Riigi Teatajas, kolm ja pool kuud pärast seda, kui inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toimepannud isikute kriminaalvastutuse seadus oli Riigikogus vastu võetud, ja kolm ja pool aastat pärast konventsiooni ratifitseerimist? Miks sattus apartheidivastase konventsiooni vaikei eksitav tõlkeviga, et mõiste apartheid tähendab (ainult) “sellist rassieralduspoliitikat ja rassilist diskrimineerimist, mida viiakse läbi Aafrika lõunaosas”, kui ometi ametlikus vaikeis seisab kirjas, et see hõlmab Lõuna-Aafrikas harrastatuga sarnanevaid poliitikaid ja praktikaid kogu maailmas? Miks vaikib kriminaalkoodeks bioloogilisest genotsiidist? Kas tõesti tahetakse apartheidi ja bioloogilist genotsiidi karistamatuks jätta sellepärast, et need kestsid taasiseseisvumiseni? Miks sai kõige olulisem sõjakuritegude paragrahv eksitava pealkirja “Vägivald elanikkonna kallal sõjategevuse piirkonnas”, mis muudaks nagu karistamatuks 45 järgmise okupatsiooniaasta kuriteod? Miks kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud eiravad neid sõjakuritegusid, ehkki PS §123 ütleb, et kui Eesti seadused on ratifitseeritud välislepingutega vastuolus, siis tuleb kohaldada välislepingu sätteid? Miks sõjavangi kohtlemise režiimi rikkumist peetakse Eestis sõjakuriteoks ainult siis, kui see on “seotud erilise julmusega või toime pandud haige või haavatud sõjavangi suhtes”? Kas sellega tahetakse karistamatuks tunnistada vangivõetud metsavendade kui sõjavangide vastu toimepandud jõhkrad rahvusvahelise õiguse rikkumised? Miks peaaegu viie aasta eest ratifitseeritud Genfi konventsioonid ja kaks lisaprotokolli on Eesti rahva ja avalikkuse eest maha salatud?
Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute niivõrd silmatorkav ja kindla suunitlusega rikkumine kahjustab tingimata Eesti mainet. Tuleks loota, et riigikogu asub rikkumise põhjusi uurima ja teeb vajalikud järeldused. Laenates sõnu president Lennart Me-relt peame järjekordselt tunnistama, et see ei ole enam skandaal, see on demokraatliku õigusriigi tõsine kriis. Eesti riiklus ja põhiseadus lähtuvad pool sajandit kestnud okupatsioonist kui faktist, kogu maailm tunnustab seda, ainult mitte Eesti kriminaalkoodeks.
Õigustatud oleks samuti ka arupärimine õiguskantslerilt, kes on rahvusvahelise kriminaalõiguse norme moonutava seaduse tänaseni protestimata jätnud, ehkki õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus tunnistab ratifitseeritud välislepingu rikkumise niivõrd erakorraliseks juhuks, et see on juriidilistelt järelmitelt võrdsustatud füüsiliste isikute elu või tervise ohtuseadmisega.
Aga asi annab parandada. Riigikogu peaks uuesti täiendama ja muutma kriminaalkoodeksit, asendama selles inimsusevastaste kuritegude paragrahvi uuega, mis hõlmaks ka apartheidi ja bioloogilist genotsiidi, ning muutma esimese sõjakuritegude paragrahvi pealkirja, nii et paragrahv laieneks tervele okupatsiooniajale, ühtlasi täiendama ka paragrahvide sisu vastavalt Genfi konventsioonide ja esimese lisaprotokolli normidele. Kui Riigikogus suures ülekaalus olevad endised kompartei liikmed end selleks sundida ei suuda, siis — nagu eespool näidatud — on hädakorral võimalik toime tulla ka olemasolevate paragrahvide laiendava tõlgendamise abil. See sõltub muidugi kohtutest ja eelkõige Riigikohtust kui meie põhiseadusliku järelevalve kohtust. Eespool (osas 7) antud tõlgendused kui eraviisilised on mõeldud ühe võimalusena, lõplik sõna on Riigikohtul. Kuidas rahvas saab kohtuid mängu tuua, sellest tuleb juttu tagapool (osas 10.5).
Kui asja oleks tahetud tõsiselt võtta, siis oleks pidanud kriminaalõiguses just sõjakuritegude osa põhjalikumalt välja arendama. See oleks meie tingimustes mitmeid juriidilisi probleeme tunduvalt lihtsustanud, sest suur osa genotsiidi- ja apartheidikuritegusid on Genfi neljandas konventsioonis ja esimeses lisaprotokollis sisuliselt dubleeritud, kuid keeruliste rassisuhete vaatlemise asemel kaitstakse siin okupeeritud riigi kogu kodanikkonda. Täiesti välistatud on ka võimalus vett segada väljamõeldisega kommunistlikust riigipöördest või kollaborantliku nimetusega “teine vabariik” ENSV tähistamiseks, sest kuni okupatsioon kestab, seni ei saa okupeeritud riigi rahvas mitte kuidagi loobuda neile Genfi konventsioonidega kindlustatud õigustest. Neid õigusi ei saa rahvalt ühelgi viisil ära võtta, ka mitte valitsemiskorra muutmise teel või kokkulepetega, mida omavahel sõlmivad okupant ja okupeeritud territooriumi kollaborantlikud võimud, ega ka mitte anneksiooniga.
Kahjuks ei piirdu eksimused õigusriigi ja demokraatia vastu Eestis üksnes rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Nii mõnigi kord on võimude tegevuses ilmnenud ka kõrvalekaldeid põhiseadus-likkusest. Riigikohtu esimees ja õiguskantsler koostasid ning õiguskantsler esitas 1995. aasta 28. septembril riigikogule põhjaliku analüüsi õigusriigi loomisel sinnamaani ilmnenud vigadest ja puudustest. Selles teeb kõige enam muret asjaolu, et riigikohtus arutatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjad näitavad suundumust taganemisele võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest. Põhiseadus tunnistab riigikogu ainsaks seadusandjaks. Valitsus ja ministrid saavad anda õigusakte vaid seaduste alusel ja täitmiseks, sealhulgas määrusi ainult igakordse sõnaselge, seaduses sätestatud erivolituse alusel, mida nad ei tohi edasi delegeerida. Riigikohtu esimees ja õiguskantsler kirjeldavad mitut eksimust nende põhimõtete vastu. See näitab, et täidesaatev võim on mõnikord püüdnud riigis ülekaalu saavutada.
Oluline puudus on ka see, et meil ei suudeta paljusid olemasolevaid seadusi täita. Mõnel juhul on viga riigikogu tegevuses: üllitatakse raamseadusi ja jäädakse hiljaks neid sisustavate seadustega. Seadusloome ei ole ka piisavalt süsteemne, tekivad seadustega korraldamata lüngad. Üldiselt on tegemist taastamisel oleva riigi jaoks vabandatava olukorraga. Sageli on aga puudustes süüdi haldusvõim, mis ei suuda seaduste täitmist kindlustada, niisiis ei suuda hakkama saada oma põhiülesandega.
Vahetult pärast seda kriitilist ettekannet antud intervjuus täpsustas õiguskantsler, et Eestis esineb kalle haldusriigi suunas. Seda iseloomustab ametnike ülemäärane suva ja vastutamatus ja avalikkuse ebapiisav teavitamine asutuste tööst. Täitevvõimu ülekaalu on süvendanud seadusandlik võim ehk riigikogu ise, sest valitsusele on sageli antud liiga avaraid erivolitusi seaduste elluviimiseks määruste kaudu. Õiguskorrale võib saada ohtlikuks ametnike vähene pädevus ja kogu riigis valitsev madal õiguskultuur. Seda olevat rõhutanud ka mitmed välismaised asjatundjad. Küsimus on aga veelgi laiem, sest Eestis on raskusi põhiseadusest tulenevate üldiste põhimõtete ja eetiliste väärtuste arvestamisega. Täitevvõim ja riigikogu enamus ei mõista kõige olulisemat — seda, mida tavatsetakse nimetada põhiseaduse vaimuks ja hingeks.
Õiguskantsleri mainitud “põhiseaduse vaim ja hing” hõlmab eeskätt põhiseaduse aluseks tunnistatud üldpõhimõtteid (vt eespool osa 1.1), mille hulgas on kõige tähtsamad riigi järjekestvuse ning riigi enda kindlustamine ja arendamine, sisemise ja välise rahu kaitse, eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine, toetumine kõigis asjus rahvale kui riigivõimu kandjale, ja lõpuks vabadus, õiglus ja õigus kui riigi kolm alussammast. Riigivõim ja riigiametnikud on kohustatud neid põhimõtteid järgima eranditult kõigis oma tegemistes. Need peavad kajastuma ka kõigis seadustes. Eriti hulluks läheb lugu siis, kui neid lisaks eiramisele juba otseselt rikkuma hakatakse.
N. Liit oli totalitaarne haldusriik, kus kõike juhtis ja korraldas ainuüksi NLKP ning kus “seadusandlikud” ülemnõukogud, valitsus ja nimeliselt töörahva nõukogudele rajatud haldus, kõnelemata kohtusüsteemist ja “õiguskaitsest”, olid paljalt partei ripatsid, ühtlasi ka silt totalitarismi maskeerimiseks. Eestis on suundumused haldusriigile pärit sovjetlikest vaadetest ja harjumustest, mida püüavad oma “kogemuse ja kompetentsuse” varal salakaubana demokraatlikku riiki üle tuua nõukogude süsteemist pärit riigiametnikud ja osa endisi direktoreid (“meie direktorite vennaskond”, nagu ütles üks lühiaegne minister). Teisiti nad lihtsalt veel ei oska. Ollakse harjunud, et valitsev partei ja nomenklatuur seisavad seadustest kõrgemal, ja et rahvas ei saa valitsemistöösse sekkuda. Ollakse harjunud, et haldusvõimu tegevus ei tarvitse olla kõiges “läbipaistev” ning seda pole vaja pidevalt rahvale tutvustada ega seletada. Mida salastatum, seda lihtsam asju ajada. Ka oma isiklikke. President põhjendabki meie haldusriiklikke suundumusi asjaoluga, et oleme riigiaparaadi suures osas pärinud nõukogude ajalt, mistõttu see pole ei tugev, aus ega töökas. Peaminister Tiit Vähi möönas aasta aega hiljem, et ametnikud armastavad tõepoolest ülemäära reguleerida, käskida ja keelata. Sel juhul on süüdi valitsus, kes seda ei takista.
Haldusriigi tekkevõimalusele on üldistava hinnangu andnud riigikohtu esimees. Ta väidab, et haldusriigi ilmingutes tuleb näha ohumärki Eesti demokraatia arengule. See võib olla pööre 1930ndatel aastatel Euroopas valitsenud autoritaarse mõtteviisi ja režiimi suunas (sisuliselt alustataks sellega ühtlasi sovjetluse elluäratamist). Majanduse huvigruppide surve riigiaparaadile ja kohtule on enneolematult suureks kasvanud: nad nõuavad, et poliiti-lised rühmitused, keda nad on oma rahade toel võimu juurde aidanud, peavad nüüd nende huve kaitsma. Esineb kaugeleminevaid katseid vähendada kohtusüsteemi jõudu. Riigikohtu esimees on korduvalt arvustanud püüdeid võtta kohus justiitsministri kontrolli alla, seda eriti kohtute finants- ja kaadriküsimuste vallas. Ta tõlgendab seda kui põhiseadusega sätestatud võimude lahususe ja kohtute sõltumatuse nõude rikkumist. Ja selles on tal õigus.
Riigikontrolör avalikustas 1997. aasta maikuus, et viimane peaminister püüdis tema tegevust mõjutada. Ta kõneles kibestunult, kuidas osa riigikontrolli akte on jäetud arvesse võtmata, nii et need jäävad paratamatult vaid majandusajaloo tulevaste uurimuste alusmaterjaliks.
Ajakirjanduses on esinenud hinnanguid, et ka justiitsministeeriumile alluv prokuratuur, mille ülesanded on seadusega viidud miinimumini, tunneb end nõukogulikul kombel endiselt ülemäära tähtsana. Üks iseloomulik näide oli riigiprokuröri tegevus kurikuulsa lindistamis- ehk nuhkimiskriisi puhul, kui ta asus tema meelest mitmetimõistetavat seadust omavoliliselt tõlgendama ja seiskas oma vaieldava tõlgenduse alusel kogu juurdluse. Igasuguste, sealhulgas iseäranis mitmetimõistetavate seaduste lõpliku tõlgendamise õigus kuulub põhiseaduse järgi teatavasti ainuüksi kohtuvõimule, kuid riigiprokurör lülitas kohtuliku kanali välja. Ja keegi ei protesteeri.
Lisaks eelöeldule on esinenud kriitikat, et valitsus harrastab haldusvõimu liigset tsentraliseerimist ja püüab järelikult nõrgendada omavalitsusi, mis põhiseaduse järgi peaksid tegutsema “seaduste alusel iseseisvalt”. Kohalikke omavalitsusi kontrolliv haldusaparaat on arendatud kahetasemeliseks, mida põhiseadus igatahes küll ette ei näe. Sovjetlik ülalt-alla-juhtimine kestab, ning omavalitsuste nõrkus on kaasa toonud väikese Eesti jaoks sündsusetu mahajäänud ääremaade tekke. Selline suundumus kestab hoolimata põhiseaduslikkuse järelevalve organite poolt juba 1995. aastal tehtud märkusest, et kohalikke omavalitsusi oleks vaja arendada detsentralisatsiooni põhimõttel, mis soodustaks vahetut demokraatiat kohalike küsimuste otsustamisel. Nõukogude totalitarismist pärinevat keskuse ületähtsustamise püüet taunis president järjekordselt oma teistkordse ametisseastumise kõnes ning avaldas lootust, et paljude tegusate omavalitsuste kogumõju annab vajaliku vastukaalu vältimaks Eesti kaldumist ametnike riigi suunas.
Sovjetliku mõttelaadi säilmed ja nõukogulikud “kogemused”, millest oli eespool juttu ja mis esinevad peamiselt nõukogude nomenklatuurist ja ametnikkonnast tulnute hulgas, on hakanud häirima kogu meie poliitilise kultuuri arengut. Ametivõimus nähakse tuluallikat. Osa poliitilisi rühmitusi on ühinenud mitte niivõrd oma vaadete kui just isikuvaheliste sidemete ja vastastastikuse majandushuvi alusel. Nende baas rahva hulgas on nõrk, mõnel juhul olematu, kuid selle asemel ollakse sõltuvad majanduslikest huvigruppidest. Majandus on meil edenenud võrratult kiiremini kui ideoloogiline küpsus. Haldustegevus kipub mõnikord kujunema otsustamiseks kitsas ringis, avalikkust piisavalt teavitamata. Selles kätkevad suured võimalused korruptsiooniks, mida ajakirjandus ongi viimasel ajal väga laialdaselt paljastanud, nagu ka otsest seaduste rikkumist või nendest möödahiilimist. Esineb ikka veel ükskõikset suhtumist riigi vajadustesse, mis oli talutav okupeeriva riigi suhtes, kuid omaenda riigis enam mitte. Riigi huvidele eelistatakse isiklikke ja kambahuve. Poliitikas osalemist peetakse tulusaks äriideeks. Üks juhtiv poliitik eitab otsustavalt vajadust moraalinõuetele alluda (“moraal on üksnes kirikuõpetajate ja presidendi probleem”). Kui avalikkus on selgelt paljastanud kellegi ebaeetilise käitumise ja nõudnud ameti mahapanekut, siis on süüdlasel tihti jätkunud jultumust väita, et ilma kohtuotsuseta on ta süütu kannataja (nõukogude nomenklatuuril oli teatavasti eriõigus istuda kas ametitoolil kuni raugaeani või vangis).
Kirjeldatud kalded haldusriigile ei ole aga siiamaani suutnud Eestis haldusriiki tekitada. Kallete põhjus näib peituvat sovjetlikes harjumustes, vähem maailmavaates. See seletab, miks rahva põhiliselt demokraatlik meelelaad ja seda kajastav sõltumatu ajakirjandus on ikka varem või hiljem mõjule pääsnud. Patustanud valitsused on kriisi tipul seni alati tagasi astunud. Ja mõnikord on see olnud nende parim tegu. Valitsuskriisid on meid puhastanud ja tugevdanud, demonstreerides vaba ajakirjanduse ja avaliku arvamuse elujõudu. Ükski riigiametnik ega minister ei saa Eestis enam kindel olla, et ebaeetilised teod ja seaduserikkumised jäävad avalikkuse ette tulemata. See on üks küpseva ja tugevneva demokraatia tunnuseid. Lõppkokkuvõttes on Eesti maine maailma silmis sellest paranenud, ehkki ohtlike kallete põhjused on jäänud.
Eespool kirjeldatud mõistusevastased ja rohmakad rahvusvahelise õiguse rikkumised on aga hoopis teine asi. Seal näib olevat peapõhjuseks “endiste” suur hirm, et neil tuleb hakata ühiselt vastutama kommunistliku partei koletute kuritegude eest. See hirm, mis on tegelikult küll põhjendamatu, on samuti nõukoguliku suhtumise näide. Ei mõisteta, et me elame nüüd demokraatlikus maailmas ja et isegi see maailm on sõjajärgsest ajast saadik põhjalikult muutunud. Ausa kohtupidamise vankumatu nõue koos süütuse eeldamise reegliga on “nõiajahid” võimatuks muutnud.
10.2. Nõukogulik pärand Eestis
Vaatleme lähemalt sovjetlikku pärandit, mis tundub olevat meie poliitiliste lastehaiguste peamine põhjus.
Kommunistlik partei ja Nõukogude okupatsioonivõim on poole sajandi jooksul teinud kõik, mis vähegi suutis, murdmaks eesti rahva selgroogu ja nõrgendamaks ta eluvõimet. Eesmärk oli hävitada peamised eestlust kandnud rahvakihid: poliitiline ja sõjaväe juhtkond, haritlaskond, majanduse koorekiht, iseseisev talurahvas ja keskklass. Eesmärk saavutatigi väga suurel määral. Hävitatud inimeste perekonnad ja need, keda ei suudetud või ei jõutud hävitada, pandi tingimustesse, kus nendel laste sünnitamine oli muudetud raskeks, kui mitte võimatuks. See kõik kokku oli eesti rahva kallal toimepandud äraspidine tõuaretus: hävitati või vähemalt jäeti järglasteta või arenguvõimalusteta üle veerandi eesti rahvast, sealhulgas enamik neid, kes endas kandsid eestlaste sirgeseljalisust, iseseisvat mõtlemist, rahvuslikku meelsust, algatusvõimet või ettevõtlikkust. Pole tähtis, kas need omadused on päritavad või kanduvad järglastele edasi perekondliku eeskuju ja kasvatuse kaudu, sest tulemus sellest ei sõltunud, mõlemad võimalused olid arvesse võetud. Igatahes praegusel riigi taastamise ajastul annab ennast tunda algatusvõimeliste, demokraatlikult mõtlevate ja rahvuslikku idealismi kandvate juhtkujude vähesus.
Sovjetlus pole kadunud. Selle jätkuvat väljarookimist takistavad kõige enam nõukoguliku meelelaadi säilmed meis endis. Aus enesevaatlus näitab nelja liiki vaimseid kahjustusi. Neid ei tohi häbelikult maha vaikida. Üsna suurel määral oleme neist juba lahti saanud või saamas, kuid rahva lõplikuks tervenemiseks on vaja kõigi nõukogulike paisete avamist ja põhjalikku enesepuhastust. Eelkõige on aga vaja teada, millest tuleb puhtaks saada.
Esimest liiki kahjustused on nõukoguliku rahvakasvatuse tagajärg. Kommunistide eesmärk oli teha kõigist “nõukogude inimesed”: kuulekad ja algatusvõimetud käsutäitjad, kes on vabastatud nii kohustusest kui ka vajadusest mõelda ja otsustada ning kes tunnevad vaid rahulolu, kui keegi teine (ülemus, partei, riik) raske otsustamistöö nende eest ära teeb. Psühholoogid nimetavad seda nähtust õpitud abituseks. Inimeste kallal rakendati loomade dresseerimise kunstist pärinevaid valu (terrori) ja mõnu (allaandnute tasustamise) võtteid. Lõppkokkuvõttes oli see kõik rahvusliku vastupanu jõhkrast lömastamisest tekitatud vaimne trauma — loobumise ja lüüasaamise moraal ja allaheitlikkus, mis osalt on tulnud meiega kaasa tänasesse päeva. Tulemus oli laialt levinud hirm langetada iseseisvaid otsuseid, sest omaalgatus oli enamasti karistatav, ning selle pöördpoolena moonaklik suhtumine kõigesse, vastutustundetus, ükskõiksus ja muretus, mida teadlikult soodustati ametlikult jutlustatava müüdiga valitsejate kõrgest kompetentsist, partei eksimatusest ja rahvasõbralikkusest.
Lennart Meri on iseseisvast mõtlemisest ja otsustamisest ja oma-algatusest loobumise jääknähte nimetanud meie kõige traagilisemaks vaimseks kahjustuseks. Tal on õigus, sest need vaimupuuded on raskelt ravitavad ja võivad moodustada hea toitepinnase odavat populaarsust taotlevale põhimõttelagedale poliitikale, võimupüüetele või koguni demokraatiat ohustavale juhikultusele. Nende puuduste kandjaid ei ole eesti rahva hulgas palju. Nad on nõukogude korra vastutusvõimetud ohvrid, vaimsed vaegurid (Rein Veidemanni termin), kes demokraatliku korra tingimustes loodetavasti oma puuetest vabanevad.
Teist liiki vaimsed kahjustused tekkisid tegusatel inimestel, kes püüdsid nõukogude ühiskonnas vaatamata kõigele midagi saavutada või lihtsalt talutavale järjele jõuda. Selleks tuli parteivõimuga ja valitseva korruptsiooniga kaasa minna: kasutada tutvusi, käendust, altkäemaksu ja kambapoliitikat. Paratamatult hakkasid vohama põhimõttelagedus, silmakirjatsemine, seadustest möödaminek, riigivargus ja valskus. See iseloomustab paljusid, kes materiaalsete varade või võimu lähikonnas liikusid ja rahuldavalt elada püüdsid. Tekkisid harjumused, mida psühholoogid on iseloomustanud kui agressiivset tarbijalikkust ja muidusaamise moraali. Tegemist on elanikkonna aktiivse osaga, kellest paljud püüavad praegu kohaneda uutes tingimustes, kuid sageli vanal viisil.
Kohanejate hulgas moodustavad eriti vastuolulise seltskonna endised parteilased. Tõelise karjääri tegemiseks pidi kuuluma parteisse, milleks tuli eestluse huvid ning oma mõtte- ja sõnavabadus maha müüa (“isiklik arvamus riidehoidu ära anda”, nagu on viisakamalt kirjutanud Juhan Smuul). Pikaaegne parteisse ja eriti parteilise nomenklatuuri ridadesse kuulumine laostas sageli kogu isiksuse. Nomenklatuuri hulka pääsnu pidi olema truu parteisulane, kuid vastutasuks tohtis ta end tunda rahva ülemusena ja lubada endale omavolitsemise, salatsemise ja riigi kulul elamise harjumusi. Suurimat muret tänapäeva vabas Eestis tekitabki nõukoguliku inertsi mõjul jätkuv korruptsioon, isikliku tulu tagaajamine, inimeste võõrandumine riigist ning riigi ja maksumaksja tagant varastamine. Moskvalt võtmist ilma midagi vastu andmata peeti varem teeneks Eesti ees, nüüd püütakse unustada, et riik on juba enda oma ja rikutakse hoopis Eesti seadusi. Mõnes uues parteis näib olevat võidule pääsmas suhtumine, et demokraatlikus riigis on poliitikasse pürgimine lihtsalt hea äriidee ja rahva teenimise jutud ainult viisakas silt oma põhitegevuse varjamiseks. Samasse ritta kuuluvad ka mitmed eespool (osas 10.1) kirjeldatud süüdistused meie ametnikkonna vastu.
Nüüd ei saa kahjuks ka kõige eestimeelsema jutuga esinevaid “endisi” lõpuni uskuda. Kes on ennast kord müünud, võib seda alati uuesti teha. Ausate inimeste äratundmiseks pole ühtki kindlat meetodit. Oma minevikust ei nõustu keegi rääkima. On see siis hirm või häbi, kuid eriti toonased juhtivad kommunistid pole tänini ilmutanud mingeid kahetsuse ega avameelsuse märke. Mõni kiitleb küll, et just tema tõttu jäid paljud Moskva kurjad plaanid ellu viimata, — aga millised plaanid ja kes plaanitses või kohapeal kaasa aitas, sellest mitte kunagi mitte kellelegi mitte sõnagi. Tegemist on nagu salatsevate vandenõulastega, kelle käitumine meenutab kohaliku KGB viimase ülema poolt uhkelt kuulutatud kagebeeliku kõlbluse põhiseadust: mitte ilmaski ei tohi mäletada oma tegevust ega nimetada kaasosalisi! Partei (nagu ka KGB) saladuste hoidmise eest tuleb nähtavasti vastutust kanda surmani. Ja saladuste põikpäine pidamine sunnib kahtlustama, et parteisse ka jäädakse surmani, hoolimata igasugustest väljaastumistest.
Kolmandat liiki vaimsed kahjustused avalduvad aastakümneid kestnud teabesulust ja kommunistlikust ajupesust tekkinud infovaeguses ja vildakates mõttemallides. Eesti rahvast ja haritlaskonda peeti pool sajandit tsensuuri umbkotis kinni, igati takistati vaba ja kaasaegse mõtte sissepääsu läänest. Eesti ajalugu võltsiti kõige häbitumal kombel. Võltsingutele elujõu kindlustamiseks püüti hävitada rahva ajaloomälu. Selles ürituses oligi tähelepandavaid saavutusi mitte ainult raamatute ja mälestusmärkide hävitamise valdkonnas, vaid ka tõearmastajate järjekindla represseerimise ning enesepäästeks omandatud silmakirjalikkuse vohamise tõttu. Kõige hirmsam on, et paljusid nõukogulikke muinasjutte õnnestus muuta laialt levinud vaadeteks, millesse nii mõnigi lihtsameelne tänini usub.
Faktide ja kaasaegse mõtte puudujääk on õnneks kõige kergemini korvatav, seda on tehtud juba 8 aastat. Siiski on säilinud paljud nõukogulikud vassingud, mille visast elust näiteks Eesti ajalooteaduses on asjaliku uurimuse avaldanud Vello Helk. Kõige raskem on vabaneda teadvuses juurdunud mõttemallidest. Paljud eesti inimesed on ikka veel mitmete nõukogulike käibetõdede vangid ja kasutavad harjumuslikult neist järelduvaid mõttekäike.
Sovjetliku mõtteviisi üks otsene tulemus on eelkõige meie leninlik poliitikastiil, mida iseloomustab äge võimuvõitlus, tagaselja sepitsused, igas asjas vaenlase otsimine ja püüded teda maksku mis maksab hävitada isikutele suunatud kahtlustamise ja laimu abil. Ülimas aus on leninlik loosung, et igasugusel poliitikal saab olla vaid üks eesmärk: võimulepääs ja võimu enese käes hoidmine. Iga poliitikamehe igast teost kiputakse otsima ainuüksi võimuiha. Täielikult on ununenud võimalus, et sageli esineb hoopis kutsumuse ajendil tehtav poliitika, näiteks soov teostada oma maailmavaadet või püüda rahva ja riigi asju paremasse seisu viia. Või lihtsalt talupoeglik harjumus vajalik töö ära teha. Puudub parlamentarismi arenguks hädatarvilik sallivus teistsuguseid vaateid esindavate isikute ja erakondade vastu. Leninlik ebausk lihtsasse maailma, kus igal probleemil on üksainus ja ainuõige lahendus, elab edasi.
Neljas nõukoguliku pärandi jäänuk esineb eriti noorema rahva teadvuses: see on lauspõlastus poliitika ja ideaalide vastu. Püütakse seista kõigest ülemal, kõige üle ironiseerida ja mitte millessegi tõsiselt suhtuda. Kunagi oli see loomulik vastutoime nõukogulikule teesklusele ja valskusele. “Laulva revolutsiooni” ajal ehk langeti üleoleva vaatleja rollist välja, ja nüüd tuntakse kohustust neid eesti rahvuslikkuse kõrghetki, nn “laevõõpamist” häbeneda. Ning muidugi, nagu eespool nägime, on ka vana nõukogulik teesklus ja valskus jõudnud poliitikas uuel kujul juuri ajada. Ent ikkagi: poliitika põlgamine parema poliitika pooldamise asemel ja rahvuslike ideaalide häbenemine tähendab rahvusliku moraali mandumist. Kõik kokku avaldub ka siin sovjetiaja kaudne isiksust laostav mõju.
Iseloomulik poliitikapõlguse näide oli meie avaliku sõna järjekindel kaldumine demokraatia, Eesti riigi ja parlamentarismi halvustamise ja äranaerutamise ohtlikule teele. Nüüd on asjad veidi paranenud, kuid veel hiljaaegu esines ülimalt maitsetuid liialdusi stiilis “poliitikud on sulid”, “riigikogu lehmakauplemine” (=seadusandlik tegevus), “kukepoks võimu ümber” (=arutlused poliitilistel teemadel), “piruka jagamine restoranis nimega Riigikogu” (=läbirääkimised riigikogus), “erakondade tubateater” (=riigikogu), “parteide liivakastimäng” (=valitsuse kujundamine), “võidujooks pumba juurde” (=valimispropaganda) jms. Osalt on need labasused kriitikata üle võetud esimese iseseisvusaja ajakirjandusest, kus niisuguse lahmiva vapsliku stiili tulemus oli teatavasti üldrahvalik “kõva käe” ehk autokraatliku riigi nõudmine ja hiljem selle tegelik kujundamine, nii et N. Liidu agressioon tabas ennast ise abituks muutnud Eestit. Kas on ka nüüd selle kõige taga soov tekitada pettumist parlamentarismis ja demokraatias?
Ajakirjanduses on esinenud arvamusavaldusi, et “seda Eestit pole meile vaja, see pole see õige”. On korrutatud, et meil pole sõjaväge tarvis, niikuinii annavad alla. On korrutatud, et meil pole demokraatlikku põhiseadust ega õiglasi valimisi, ja tihtilugu on halvustatud mitte konkreetseid halbu riigiametnikke, vaid riigiasutust ja riiki kui sellist. Teiste sõnadega: meil pole korda, tulge ja valitsege meid! Sealjuures ei taheta märgatagi, et me oleme seni võrdlemisi hästi edenenud, ega võeta arvesse, et rahuldavalt toiminud, niisiis praktikas proovitud põhiseaduse läbematu muutmine võib anda ettearvamatuid tagajärgi. Küllaltki märgatav osa rahvast ei pea riiki omaks, järelikult on kas sisepoliitikas või avalikus sõnas midagi tõsiselt viltu. Oleks vaja kahekõnet rahva ja parlamendi vahel, tuleb avalikult rääkida eesmärkidest ja tehtud vigadest ning püüda vabaneda mineviku stereotüüpidest.
Eesti veretu vabanemise hind on see, et palju probleeme jäi lahendamata. Nii ei saa me veel tükk aega tunda tõelist vabanemisrõõmu. Sovjetliku päranduse räpane pundar tuleb lahti harutada. Ainult siis tekib vajalik õhkkond. Praegu oleme sellest veel kaugel, seda püütakse igati vältida. “Me oleme kogu rahvaga kõik süüdi”, kõlab üks armastatud vabandus, mida on muuseas kuulutanud ka kirjanik Jaan Kaplinski. Peaminister Tiit Vähi avardas seda loosungit veelgi ning väitis 1996. aasta ESTO avamisel Tallinnas, et “me olime kõik pagulased”. Niisugusest suhtumisest võidab üksnes käputäis süüdlasi, eesti rahva ahistajaid, kes püüab nüüd kõigest väest ennast samastada partei realiikmetega ja parteid kogu eesti rahvaga.
NLKP (EKP) süü varjamise kõrval esineb veel teine paljutõotav ajaloo võltsimise võte: kogu süü piiritlemine mingi kitsama seltskonnaga. Üks näide on ammust aega KGB ja nõukogude sõjaväeluure ümber keerlevad arutlused. KGB tahetakse üksinda vastutama panna absoluutselt kõige eest. Muidugi, kurikuulsa “partei kilbi ja mõõga” KGB hinge peal on väga suur osa inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Neid tuleb tingimata uurida. See aga ei anna kellelegi õigust meid unustama panna, et KGB allus parteile, kellele ta oma tegevusest aru andis ja kes teda juhatas, käsutas, kontrollis, autasustas ja usinuse puudujääkide eest karistas. Parteis kannuseid teeninuile tuleb suureks kasuks, kui kogu energia kulub osavalt salastatud KGB paljastamise katsetele, selle asemel et avalike okupantide ja kollaborantide tegusid uurida. Paari endise komparteilase kirjutistes on isegi KGB uurimine asendunud välismaale sõita lubatud mitteparteilaste uurimisega. Kas siin ei taotletud mitte samasugust süü hajutamist, nagu täheldasime partei puhul: otsida tõestusi, et isegi KGB ei saa süüdi olla, sest ka KGB oli rahvas ise? Või kui mitte kogu rahvas, siis ehk eesti haritlaskond?
10.3. Okupantide kohtlemisest
Nõukogude võim Eestis oli okupatsioonivõim. Okupantideks nimetame välismaalasi, kes seda võimu esindasid ja kasutasid ja selle nimel meid valitsesid, hävitasid ja ahistasid. Järelikult mitte kõiki sisserännanuid, vaid üksnes neid välismaalasi, kellel olid võimufunktsioonid. Esmajoones tuleb sellisteks arvata parteiaparaadi kõigi tasandite töötajad, sest just partei oli igas asjas kogu N. Liidu “juhtiv ja suunav jõud”. Tähtis okupatsiooniorgan oli muidugi ka partei truu abiline KGB, mistõttu okupantideks tuleb pidada selle kogu koosseisu, välja arvatud rutiinse kantseleitöö ja majandustöö tegijad. Tavakohaselt loeme okupantide kilda ka Eestisse paigutatud kõigi väeliikide, sealhulgas KGBle allutatud piirivalve ohvitserkonna.
Okupandi mõiste on aga siiski tublisti laiem. Täiendavalt võiks kaasa arvata välismaalased, kes võimu kasutasid vastutavatel kohadel haldus- ja kohtuasutustes ning siinsete sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtete ja organisatsioonide juhtkonnas. Sõjalis-tööstuslik kompleks oli väga oluline okupatsioonimasin, korraldas muulaste hulgalist sissevedu ja võitles hiljem agaralt Eesti iseseisvuse taastamise vastu.
Sõjaväe, piirivalve ja KGB ohvitseride kohta kasutame üldnimetust militaarokupandid, kõik ülejäänud on siis vastavalt tsiviilokupandid.
Ei tohi silmi tõe ees sulgeda: Eesti vastu agressiivseid plaane pidaval idanaabril (vt osa 9.1) on õnnestunud siia maha jätta kohutavalt palju endisi okupante. Nad võivad moodustada meie riiklusele tõsiseks ohuks oleva “viienda kolonni”, millel on väljaõppinud juhtkond ja luurestruktuurid kohapeal olemas ja tööks valmis ning mille reservid on samahästi kui ammendamatud. Vaatleme selle koosseisu.
Okupatsioonijõudude kõige nähtavam osa, nimelt sõjavägi, lahkus küll 1994. aastal, kuid sedagi ainult tänu demokraatlike suurriikide tugevale survele. Ent sõjaväepensionäridena elab Eestis üle 2000 tegevteenistusealise vene ohvitseri ning 800 sõjaväeluure ja KGB ohvitseri. Nende koguarv on tublisti suurem Eesti ohvitser-konnast. KGBga on lugu üldse halb. Hoolimata kahekordsest “likvideerimisest” Savisaar–Bakatini lepetega (detsembris 1990 ja pärast augustimässu 1991) sai ta ikkagi võimaluse arhiivid Vene-maale viia ja kaader vaikselt hajutada (põranda alla sokutada?). Nii saame me ainult oletada, et endisi KGB ametimehi võib Eestis olla mitu tuhat. Enamiku kohta me ei tea, kes nad on, kus asuvad ja mida teevad. Agentidest ei maksa rääkidagi.
Aga sõjaväe ja KGB tähtsust on meil kogu aeg liialdatud, nende peale on kõigest väest püütud pöörata üldsuse kogu tähelepanu. Ilmselt meelega on unustatud peaasi: NLKP ise, eriti need sisseveetud “aparatšikud”, kelle peal süsteem püsti seisis ja kes olid tähtsaimad okupandid. Meie seadusandjad pole soovinud juh-tivaid vene kommuniste–parteilasi üldsegi mitte endiste okupantidena teatavaks võtta. Enne 1990. aasta 1. juulit ENSV alalise sissekirjutuse saanud muulaste hulgas on ka NLKP “aparatšikud” tunnistatud seaduslikeks Eesti elanikeks. Nende arvu pole keegi kokku lugenud, on ainult teada, et kõiki muulastest komparteilasi oli 1989. aastal ligi 60 tuhat pluss perekonnad. Lisaks on okupanditööd meil hakatud tunnustama üldkasuliku tööna — ja see on juba liig mis liig. Isegi NLKP palgalised töötajad said õiguse erastada oma luksuskorterid, kogu tööstaaž läks neil arvesse ja okupatsiooni eest hakkasid või hakkavad nad Eesti riigilt, niisiis iga eestlase taskust pensioni saama. Kes valdab eesti keelt, saab soovikorral Eesti kodanikuks. Peaks vaevaks võtma uurida, kuidas ja kelle eestvõttel niisugused seadused läbi suruti.
Kommunistlik partei ise keelati valitsuse otsusega 23. augustist 1991, ehkki otsuse elluviimine jäi õiguslikult tagamata. Aga pole andmeid, kas partei vene tiib Eestis ka tegelikult likvideerus või läks — kas või osalt — põranda alla. Kuni ärakeelamiseni olid nad igatahes peamine meie riikluse vastu võitlev kohalik jõud. Eriti tormiline tegevus käis aastail 1988–1991. Eesti ülemnõukogus oli neil tugev esindus. Hulgaliselt esines partei vahendusel üleskihutatud muulashulkade meeleavaldusi, streike, allumatust, loodi relvastatud võitlussalku, oli isegi katseid referendumi korras ennast autonoomseks tunnistada. Sõjaväegarnisoni ja sõjatehaste kattevarjus ja katustel töötas ässituspropaganda ringhääling, põrmugi lojaalne polnud ka kohalik venekeelne ajakirjandus.
Ka iseseisvas Eestis on riigivastase vaenulikkuse ja ebalojaalsuse ilmingud lähtunud eeskätt endise NLKP innukamailt välismaalasist liikmeilt. Võib arvata, et partei vene tiiva liikmete nimestikud on kellegi käes alles, mistõttu parteilise teavitus- ja ohjamisvõrgu loomine, kui seda veel pole tehtud, on lihtne tehniline töö. Siiajäänud okupantidel on juhtimise ja propagandatöö suured kogemused. Venemaa uusimperialism paneb neile suuri lootusi. Kas nad on pandud ootama “revolutsioonilise situatsiooni” teket, nagu õpetas Lenin?
Aktiivsuse puhangud kestsid 1993–1994 peaaegu kuni vene vägede väljaviimiseni. Rahunemise tõi alles majanduse kiire tõus. Mõju võisid avaldada ka 1994. aasta juulilepingud, milles lihtimmigrandid nägid ehk enese hülgamist “emakese Venemaa” poolt. Aga 10. novembril 1995 avaldas “Suomen Kuvalehti” Soome välisministeeriumi eriuurijate raporti poliitilisest olukorrast Venemaal, millest jääb kõlama väidetava sõjakurjategija Viktor Alksnise (Aleksandr Rutskoi rahvussotsialistliku partei juhtiva liikme) kiitlemine: venelastel on Baltikumis põrandaalune relvastatud vastupanuliikumine, mis ootab Moskvast käsku. Kremlis olevat valmis Baltikumi olukorda sekkumise kava. See nägevat ette esmalt tulistamistega meeleavaldusi ja seepeale Vene vabatahtlike tungimist üle piiri ja “etnilist puhastust”.
On esinenud palju soovitusi endine kommunistlik partei Eestis tervikuna kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutada, nii nagu Nürnbergi sõjatribunalis olevat kuritegelikuks tunnistatud Saksa natsipartei. Nende kahe inimvaenuliku partei võrdsustamine tuleb täiesti kõne alla, sest politoloogia klassikud on juba ammu tuvastanud Saksa natsismi kaugeleulatuva sarnasuse NSVLiidu kommunismiga (tõsi küll, enne sõda peeti natsismi kommunismist liberaalsemaks, sest majandus ei olnud seal totalitaarne). Sellest hoolimata tundub, et kompartei kohtulik kuritegelikuks tunnistamine ei ole Eestis teostatav, selle vastu kõneleb hulk raskekaalulisi vastuväiteid.
Kõigepealt juriidilised vastuväited. Esiteks, Nürnbergi sõjatribu-nal ei ole natsiparteid tervikuna kunagi kuritegelikuks kuulutanud: seal tehtud otsus puudutab ainult partei “poliitiliste juhtide korpust” ehk juhtivat koosseisu. Teiseks, kompartei juhtiv koosseis Eestis oli vaid üleliidulise NLKP ripats, sellest sõltuv kohalik okupantide ja kollaborantide “väesalk”. Kogu NLKP “poliitiliste juhtide korpuse” kuritegude arutamine aga nõuab rahvusvahelist kohut. Kolmandaks, mingi rühma kuulutamine kuritegelikuks jääb tänapäeval suuresti deklaratiivseks aktiks, sest inimõiguste normid nõuavad iga väidetava kurjategija konkreetsete süütegude arutamist.
Praktilistest vastuväidetest on kõige olulisem Nürnbergi tribunali poolt loodud menetluse erakordselt suur töömahukus. Natsipartei asjus kuulasid tribunali volimehed partei advokaatide ja süüdistuse esindajate juuresolekul üle kümneid tuhandeid tunnistajaid, püüdes jõuda iga sõjavangini ja arreteeritud natsini, kellel oli enda arvates midagi olulist öelda. Tribunali käsutusse läksid ülekuulamiste kokkuvõtted, kuid advokaatidel oli õigus kaitse seisukohast olulisi tunnistusi eraldi välja valida ja ka tunnistajaid endid kohtusse protsessis osalema tuua.
Natsipartei ja NLKP ülesehitus ja tegevusmeetodid olid aga tõesti väga sarnased. Kui kasutada kompartei ametinimetusi, siis arvas sõjatribunal natsipartei kuritegelikku “poliitiliste juhtide korpusse” kõigi tasemete parteikomiteede sekretärid, partei palgalised juhtivametnikud kuni rajoonitasemeni, viimane kaasa arvatud, ning alama taseme territoriaaljuhid ja “ühiskondlikel alustel” tegutsevad parteigruppide partorgid. Nende süülisuse määrasid kaks põhilist asjaolu. Tuvastati, et nad tegid oma kuritöid just nimelt parteitöötajaina ning pidid piisaval määral teadlikud olema partei kuritegelikke üritusi ja meetodeid kirjeldavate salajaste dokumentide ja väljaannete sisust (alama taseme parteitöötajaile tutvustati salajasi dokumente küll enamasti suuliselt, lihtparteilasi aga ei tohtinud isegi nende olemasolust informeerida). Teiseks tuvastati, et “poliitiliste juhtide korpus” korraldas partei kogu kuritegevust ning territoriaaljuhid said, Saksamaal küll alles sõja ajal, riigiorganite käsutamise õiguse (NLKP puhul vastas sellele tegutsemine “telefoniõiguse” kaudu ka rahuajal).
Nürnbergi kohtuotsusest võib kahe partei ülesehituse, meetodite ja tegevuse kaugeleulatuva sarnasuse põhjal teha järelduse, et ehkki NLKP “poliitiliste juhtide korpuse” tunnistamine kuritegelikuks organisatsiooniks ei ole Eestis teostatav, võib selle siinse haru välismaalastest liikmeid täie õigusega vähemalt endisteks okupantideks pidada. See ei tähenda nende kurjategijaiks tunnistamist, vaid üksnes väidet, et nad on otsustava jõuna osalenud Eesti riigi ja rahva vastases tegevuses, milleks nad ju olidki siia ametisse pandud. Suur osa arendas hiljem koguni otseselt Eesti riigi julgeoleku vastu suunatud tegevust. Välismaalaste seaduse kohaselt ei saa niisugused isikud Eestis elamisluba.
Eesti põhiseadus on määranud “sisemise ja välise rahu kaitsmise” riigi üheks peaülesandeks. Seetõttu peavad Eesti riigivõimud kindlasti püüdma lahti saada välismaalastest, kes on kunagi meie riiklust kahjustanud või kahjustada püüdnud või kes seda praegugi veel ohustavad. Oma minevikutaaga tõttu tulevad esmajoones arvesse need naaberriigist päritolevad isikud, kes on toime pannud inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, kuid ka suur osa endisi okupante, nii nagu see mõiste sai eespool määratletud. Meenutame, et aegumatuskonventsioon tunnistab vastutavaks kõik riigivõimu esindajad, kes teadsid kuritegudest. Võimalike vaenlaste hulgaline kohalolek on isegi otseselt tõestatava riigivastase tegevuse puududes tõsine ähvardus rahule ja julgeolekule siinses maanurgas, seega oht nii Eesti kodanikele ja riigitruudele välismaalastele kui ka naaberriikidele. Seda ohtu süvendab Vene Föderatsiooni praegune suhtumine Eesti riiki, eriti tema jultunud ülestunnistused, kuidas ta kavatseb “võimsat vene aktiivi” kasutada Eesti poliitika mõjutamiseks, samuti tema nõnge keeldumine taastunnustada Tartu rahulepingut ning selles sätestatud eesti rahva riikliku enesemääramise õigust.
Ent okupatsioonipärandi mädapaisete avamisel ei tohi tegutseda uisapäisa. Tuleb vältida kõike, mida võidaks märgistada kommunismivastase “nõiajahina” (sest seadus kaitseb kõigi inimeste vaateid) või inimõiguste rikkumisena, ning kohelda iga üksikut okupanti individuaalselt selle järgi, kuidas ta varem on osalenud sovjetliku süsteemi tegevuses, millest ta on teadlik olnud ning milline on ta agarus ja mõju praegu.
Inimsusevastaste ja sõjakuritegude süüdlastega on asi lihtne. Neid jälitama ja karistama kohustavad allakirjutatud konventsioonid niihästi meid kui ka Venemaad. Eriti meil pole küll vähimatki mõtet mõnekümne või ka mõnesaja välismaalasest kurjategija huvides õigust väänama ja rahvusvahelisi konventsioone eirama hakata, nagu siiamaani näib sündinud olevat. Nad saadeti siia N. Liidu imperialistlikke taotlusi ellu viima, genotsiidi ja apartheidi teostama ja eesti rahvast maa pealt kaotama ning seda oma võimete ja oskuste piires nad ka tegid. Huvitav oleks näha, kas ja kuidas hakkab Venemaa inimsusevastaste ja sõjakuritegude toimepanijaid oma kaitse alla võtma. Kurjategijate karistamine on oluline tegur ka rahvastikupoliitikas. Siiani pole Eesti riigilt tulnud ühtki märgu-annet, et sõjakurjategijad ja teenelised eestlaste ahistajad on siin ebasoovitavad isikud ja et nende vastutusele võtmisega on meil tõsi taga.
Endiste okupantidega on asi keerulisem. Meil on küll olemas välismaalaste seadus, mis sätestab väljasaatmise põhjused, kuid tänaseni pole väljasaatmise seadust, mis sätestaks vaenulike või riigi julgeolekut ohustavate välismaalaste väljasaatmise (ja selle vaidlustamise) menetluse. Nii ei saa ka imeks panna, et riigi sisemist rahu kaitsma kohustatud ametkonnad on selles tegevusvaldkonnas abitud, kaotavad kohtuprotsesse ning eelistavad olla tegevusetud või koguni kaitsta Eesti huvide asemel “venekeelse elanikkonna inimõigusi”, mille olemusest neil näib olevat vägagi ähmane ettekujutus. Eespool näidati, et nad ei täida koguni valitsuse määrust selle kohta, millistele sõjaväepensionäridele ei tohi anda elamisluba.
Väljasaatmise seaduses tuleks arvestada, et väljasaatmine ei ole kriminaalkaristus, vaid avalikõiguslik akt. Väljasaatmise põhjused olid alles hiljuti eranditult riigi otsustada, sellekohast rahvusvahelist õigust käsitlesime põhjalikult eespool (osas 9.2). Nüüd, kui Eesti on ühinemas Euroopa Sotsiaalhartaga, tuleks arvestada seal migranttööliste kohta kehtestatud täiendavaid kitsendusi: seaduslikult riigis viibivaid võõrtöölisi tohib riigist välja saata ainult siis, kui nad ohustavad riigi julgeolekut või tegutsevad avalike huvide või moraalireeglite vastaselt (offend against public interest or morality). Ühtlasi kohustatakse riike kehtestama väljasaatmise seadust, mis annaks sobivad tagatised meelevaldse väljasaatmise vastu ning kindlustaks väljasaadetavaile õiguse pöörduda apellatsiooni korras mingi sõltumatu ja erapooletu kogu (mitte tingimata kohtu) poole.
Loomulik on eeldada, et igasugune endine okupant juba oma olemasoluga “ohustab riigi julgeolekut” ning just selleks ta siia jäigi (või jäeti). Väljasaatmise seaduses tuleks määratleda endise okupandi mõiste.
10.4. Kollaborantide probleemist
Sõna kollaborant ehk kaasatöötaja tähistab okupatsioonivõimu abistajat okupeeritud riigi rahva hulgas. Vene hariduse saanud ütlevad keerulisemalt: kollaboratsionist. Võimu abistajat võib nimetada kollaborandiks sel juhul, kui ka temale oli antud mingi osake võimu. Eesti tingimustes eeldas see peaaegu alati kuulumist N. Liidu kommunistlikku parteisse, mistõttu tuleks alustada ülevaatega meie kommunistide osast ENSV arengus.
Eesti kommunistide tegevus on olnud väga vastuoluline. Suurtes joontes võib eristada kolme perioodi: Stalini aja “verine kommunism”, järgnev “pehme genotsiidi” ehk sotsialismi ehitamise ajastu ja lõpuks süsteemi allakäigu ja roiskumise aeg. Asja teeb keeruliseks, et partei ise oli kogu aeg üks ja sama ning põlvkondade voolamise tagant paistab panetunud bolševistlik mõtteviis, mis parteis tooni andis ja mida püüti kõigile peale sundida.
Stalini aja lõpuks oli eestlastest NLKP liikmeid veel tublisti alla 10 tuhande. Pärast juunikommunistidest “alusepanijaid” sai eesti kommunistide taimelavaks eesti korpus. Sinna kuulunud Eesti kodanikud olid tööpataljonides ja punaväes nii valusa kooli läbi teinud, et nende hulgast hakkasid tulema meie esimesed sõnakuule-likud nõukogude inimesed. Juunikommunistide ja korpusest värvatute kaasabil käivitas okupant armutu terrori ja võitluse rahva enesemääramisõiguse teostajate vastu. Truude käsutäitjate saamiseks kasutati totalitaarsüsteemide tüüpilist meetodit: värvatute sidumist partei veresüüga ja sedakaudu “omapoisteks” tunnistatute soosimist. Eespool (osas 3.3) tõestasime, et “verine põlvkond” osales tervikuna vähemalt 1949. aasta suurküüditamises. Okupantide kõrval vastutab selle põlvkonna enamik kõige rängemate inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest, mis Eestis okupandi eestvõttel toime pandi. Ise on nad aga inimvaimu sandistamise nõukoguliku süsteemi kõige kahetsusväärsemad ohvrid.
Nüüd on endistel NLKP liikmetel kombeks saanud häbeneda alusepanijate võikaid kuritegusid ning väita, et ega kommunistide järgmine põlvkond polnud eesti rahva ees enam milleski süüdi, nemad ainult ehitasid sotsialismi. Järgmine põlvkond ei valanud küll verd, kuid andis oma sõnakuulelikkusega ja karjäärihimuga eesti rahvuse likvideerimise üritusse kestvaima panuse: nad tõstsid muulaste osakaalu rahvastikus kolmandikuni, panid käima venestamise, kujundasid iseseisvaks funktsioneerimiseks täiesti kõlbmatu majanduse, allutasid kõik asjad Moskva diktaadile, hävitasid iseseisvusaegse kultuuripärandi, saastasid rahva hinge ja eesti looduse. Ent ikkagi tuleb õigeks tunnistada Tunne Kelami hinnang: eestisugu kommunistide hulgas ei esinenud teadlikku või tahtlikku venestumist, nad soovisid jääda eestlasteks ja erinesid sellepoolest oma väga paljudest parteikaaslastest mujal. Sellel kõige sügavamal tasandil on eesti rahvas ühendatud. Ja seda tuleb tingimata arvesse võtta.
Murrang suhtumises parteisse tuli “kuldsetel kuuekümnendatel”, kui kauaaegne terror oli eesti mehemeele murdnud ja kui rahva valdaval enamusel hakkas vabanemislootus juba kaduma. Tollal kestis veel Hruštšovi “sulaaeg”, lihtsameelsed lootsid “inimnäolist sotsialismi”. Moskvast oli komsomoli ja KGB eestvõttel algatatud esmakordne impeeriumi suure uuendamise projekt, mis ulatas otsapidi ka äärealadele. Noore eesti põlvkonna esindajad, kellel puudus ettekujutus riiklikust sõltumatusest, hakkasid võimule püüdlema. Lähtuti enesepetlikust lootusest, et nõukogude korda saab ehk seestpoolt pehmendama hakata.
Tegelikult polnud kuuekümnendad mitte “kuldsed”, vaid hoopis koledad: eesti rahva vastupanuvaim reedeti, kadus rahva ühtsus, algas komsomolikarjerism ja hulgakaupa parteisse astumine. Üle viiendiku partei 1989. aasta koosseisust Eestis oli sündinud aastatel 1940 kuni 1950 ja üle kahe viiendiku oli veel noorem. Eestlastest parteilaste hulgas oli noorte protsent sellest keskmisest veel suuremgi. Asjaosalised ise peavad tollast suunamuutust siiamaani õigeks lahenduseks. Ometi ei tohi unustada, et parteilaste osakaal eestisugu täiskasvanute hulgas jäi kuni partei armetu lõpuni 7% raja lähikonda (võrdluseks: Rumeenias oli parteilasi täiskasvanute hulgas ligi 20%, Tšehhoslovakkias 14%, Poolas 12%, Ungaris 10%). Eestis oli partei võõrkehaks rahva ihus ja ka jäi selleks, jäi võõra võimu esindajaks.
Viivi Luik on kirjutanud, et päris NSV algas Eestis “kuldsete kuuekümnendate” põlvkonnaga. See alustas küll komsomoli-opositsioonina, kuid NSV oli nende jaoks saanud juba ainuvõimalikuks ja igikestvaks paratamatuseks: nende ajud olid pestud ja mõistus tehtud voolujooneliseks. Neil oli kaks üllast eesmärki: muuta süsteem inimnäoliseks ja teha oma elust meistriteos.
Kokkupõrge NSV tegelikkusega ja eelkäijate põlvkonnaga, kuid eriti vapustus 1968. aasta Tšehhi sündmuste pärast kaotas nende üksmeele. Ühed “said oma vigadest aru” või tehti küpseks, kuid mõlemal juhul võtsid nad koha sisse eelkäijate sõnakuulelikus rivis. Neid oli kõige rohkem — ja ka nendest said nüüd vaimsed vaegurid, nagu on ühes artiklis nõustunud Rein Veidemann. Teised põgenesid teadusse ja kultuuri ja — au neile! — aitasid säilitada ja rohkendada eesti rahvuslikke vaimseid väärtusi, päästes sellega mingil määral oma põlvkonna maine. Kolmandaist said kommunismi salavastased, hilisemad vastupanuvaimu esindajad. Neid oli kõige vähem. Peaaegu kogu komsomoli-põlvkond astus kõigest hoolimata parteisse ja oli sunnitud läbi tegema parteilise töötluse.
Nähtavasti vastab tõele, et paljud noored eesti kommunistid ei võtnud tollal kommunistlikku õpetust enam tõsiselt, vaid käsitasid seda mingisuguse tüütu, kuid sundusliku “riigiusuna”. Sellest järeldub, et kommunistlik impeerium oli juba “sula” ajal jõudmas oma taandarengu järku: enamus kommuniste taotles vaid isiklikku heaolu, sest mingist “inimnäolisest” süsteemist ei saanud ju pärast 1968. aastat enam ükski mõistuslik olend unistada. Muidugi pidid nad tegema, mis kästi, kuid pole alust eitada, et vähemasti Eestis tegi enamik võimalikult vähe ja punaseid klassivõitluse fanaatikuid enam polnud. Nad tõenäoselt ei uskunud Nõukogude ikke alt vabanemise võimalikkusse, kuid paljud ehk siiski pidasid seda soovitavaks, pidasid vabanemist mingiks ilusaks unistuseks. See on teine neid eesti rahvaga ühendav side Tunne Kelami poolt esiletõstetu kõrval.
Gorbatšovi “perestroika” tõi impeeriumi uuendamise teistkordse katse (asjaosalised — vt eespool — jäid paljus samaks). Sellega seondus Moskvast algatatud rahvarinnete loomine ühekorraga paljudes “vabariikides”. Nende kaudu läks lõpuks käima kommunistide “teise ešeloni” esiletõus, mis oli ette nähtud juba 1960ndatel. “Uutmise” (kehtib ka otsetõlge: ümberrivistumise) eestvedaja roll langes üsna suurel määral Eestile. Rahvarinne sai “rohelise tee” ajakirjanduses, raadios ja televisioonis. Moskva ehmatuseks aga kujunes Eesti rahvarindest iseseisvusliikumise oluline osa. Sellesse sööstsid ärganud ja ärkavad rahvuslikud jõud väljastpoolt parteid ning rahvarinne muutus komparteile ja suuresti ka iseenda juhtkonnale juhitamatuks. Kommunistide kolmas, nüüd hellitlevalt “roosaks” hüütav põlvkond lõi laulvas revolutsioonis peaaegu algusest saadik kaasa. Pidevalt käis eestlaste massiline lahkumine kompartei ridadest, jäänukpartei lõhenes eesti ja vene osaks. Eesti osa kuulutas enese organisatsiooniliselt NLKPst sõltumatuks ja säilitas tänu sellele esialgsest 55 tuhandest eestlasest oma ridades ligi 5 tuhat (1991. a. keskpaiga andmed). Praeguseks on liikmeid alla 2 tuhande, kuid partei hakkab varjusurmast ärkama.
Kahetine roll oli isesseisvumise sündmustes täita eesti endistel kommunistidel. Ühtepidi suutsid nad nii mõnelgi murranguhetkel oma sidemete kaudu okupatsioonivõimu soodsalt mõjutada. Näiteks 1991. aasta jaanuaris õnnestus neil Jeltsini abiga olukorda ootamatu pööre tuua ja sügisel Moskva augustimässu ajal tulid kasuks nende suhted okupandi sõjaväelastega. Teistpidi ei saa aga eitada eesti endiste komparteilaste osa NLKP süü mahasalgamises või peitmises ja imporditud tsiviilokupantide soosimises ega seda, et peaasjalikult nende hulgas elavad nõukogude vaimse pärandi jäänused siiamaani edasi (vt osad 10.1 ja 10.2), mis mõnikord tuleb kahjuks Eesti demokraatia ja õigusriigi arengule. Paraku ei ole nad enamasti ise selles teadlikud.
Endiste kommunistide praegust hingeseisundit on ajakirjanduses sageli kirjeldatud kui skisofreenilist. Skisofreenia tähendab isiksuse kahestumist, millega võivad kaasneda kinnisideed ja tagakiusamishirm. Ja tõepoolest: kõrvaltvaatajale jääb sageli arusaamatuks, miks nad ikkagi nii kangekaelselt püüavad ajalugu võltsida ning jätta muljet, nagu poleks kommunistlik partei tervikuna milleski süüdi, ja ajada kõik partei häbiteod kas KGB või “leninlikke norme rikkunud” väikesearvulise juhtkonna kaela.
Endiste kommunistide probleem on tänapäeva Eestis üks valusamaid ja keerulisemaid. Nende hulgas leidub kõiki sorte alates Stalini aegse eestlusevaenu kandjaist ja ärahirmutatud kaasajooksikuist kuni hilisemate omakasupüüdlike karjeristideni, kuid ka hulk ausaid laulva revolutsiooni asjaosalisi, vabariigi taastajaid, rahva valitud riigikogulasi ja omavalitsuste volikogulasi. Seda laiduväärsem on küsimuste avaliku selgeksrääkimise kramplik vältimine — kõnelemata sellest, et ka kõige süütumad “endised” kalduvad päris vabatahtlikult end tõeliste kollaborantidega ühte patta panema ja veel ka okupantide kaasavõtmisega seda omakeedetud suppi lõplikult ära rikkuma.
Meil on vaja põhjalikku arutelu ja selget rahvuslikku kokkulepet endiste kommunistide asjus. Paistab, et nüüd on ühiskond selleks juba piisavalt valmis. Esmajärjekorras tuleb lõpetada rahvusvahelise õiguse rikkumine inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude karistamise küsimuses, teha vajalikud muudatused meie kriminaalkoodeksisse ja jõuda otsusele, keda ja kui palju siis ikkagi karistada (vt allpool osa 10.5). See pole sugugi lihtne otsus, kuid kaotab ehk lõpuks ometi endiste kommunistide ebamäärase ja tegelikult põhjendamatu hirmu, et mingid opositsioonilised jõud ikkagi neid kõiki maha tallata kavatsevad. Ehk kaob ka paljuski sellest hirmust johtuv mõttetult äge võimuvõitlus ja uuendusmeelsete lausründamine, mis pole ju suurel määral midagi muud kui “endiste” enesekaitse.
Loodetavasti on juba ammu kõigile selgeks saanud, et demokraatlikus riigis ei ole mõeldav kedagi vastutusele võtta vaid mingisse organisatsiooni kuulumise eest. Loevad üksnes inimese enda teod. Ometi, oma tegude eest vastutamine on õigusriigis paratamatu. Ja tunnetatud paratamatus ongi vabadus, nagu nad ehk mäletavad oma “teadusliku kommunismi” õpinguist.
Pole kahtlust, et veel uue aastatuhande alguses tuleb meil kõigil tükk aega elada koos endiste kommunistidega, aga ka nendel tuleb elada koos oma rahvaga, keda kommunistlik võim poolsada aastat hävitas ja ahistas, — 900 tuhande eestlasega, kes NLKPsse ei kuulunud. Siit järeldub põhimõte, mida viimasel ajal on tihti rikkuma hakatud: rahvas peab täpselt teadma iga avalikus elus osaleva või sinna pürgiva isiku minevikku, keegi ei tohi häbi või edu pärast midagi maha salata. See näitaks, et ei olda aus ei iseenda ega rahva vastu, aga ebaausaid poliitikuid pole kellelegi vaja. Ainus usaldatav juht teel tulevikku on mäletamine, ja seetõttu mäletamine on kohustus, millest ei pääse.
Mineviku asjade väljaselgitamine ja tähelepanu all hoidmine on vaba ajakirjanduse tähtsamaid ülesandeid ja jääb selleks veel kaua. Tahaks loota ka asjalikke uuringuid, kuidas endised kommunistid on jagunenud erakondade vahel ning milliseid vaateid vanasti esindasid ja nüüdsel ajal esindavad. Ning kas ja kuidas sovjetlik mõtlemine neis ja meis kõigis ja igaühes eraldi edasi kestab. Küll siis rahvas ise otsustab, kelle kätte võib valitavaid ameteid usaldada. Tema käes on kõrgeim võim. Tema teab.
Pole kokku lepitud, keda ikkagi lugeda endisteks kollaborantideks. See teema on meil häbelikult maha vaikitud, ehkki kollaborandid olid eesti endistest kommunistidest vaid väike osa. Kindlasti kuulusid nende hulka NLKP kohaliku haru ehk EKP kõik tähtsamad ametnikud, niisiis partei palgalised ja sõnaõigusega kaasarääkijad: Eesti keskkomitee büroo liikmed ja koos nendega kogu keskkomitee, keskkomitee osakonnajuhatajad, linna- ja rajoonikomiteede sekretärid, kõigi tasemete palgaline partei “aparaat”, nende hulgas eelkõige “telefoniõigust” kasutanud isikud, ja lõpuks ka ettevõtete ja organisatsioonide partorgid. Eeskujuna on mõtet arvestada ainsa juriidilise ennaklahendi, Nürnbergi kohtuotsuse “vaimu”, nagu seda eespool (osas 10.3) kirjeldasime. Neisse partei ameteisse ei sunnitud kedagi. Need inimesed viisid tegelikkuses ellu partei eestivaenulikku poliitikat. Nemad teadsid salajaste paberite sisu. Isegi kui nad tegutsesid käsutäitjaina, langes neile kaasvastutus sovjetivõimu tegude eest. Nad teadsid, mida tegid ja mida tehti.
Kollaborantide hulka võiks keskhalduse ja ametkondade juhtkonnast lisada ka mingi osa parteilistesse kogudesse mittekuulunuid. Ega neid palju polnud. Tingimata on kollaborandid niisugused, kes panid toime poliitilistel põhjustel tagakiusamisi, jälitamisi, pealtkuulamisi, läbiotsimisi ja uurimisi, ükskõik kas partei ülesandeid täites või omal algatusel. Samuti poliitiliste süüdistusasjade ja kohtuprotsesside prokurörid ja kohtunikud — me peame teadma nende nimesid seda enam, et normaalses ühiskonnas nende isikud on ja peavadki alati olema avalikud. Ja muidugi tuleb kollaborantidena arvele võtta ka tsensorkond.
Piisab, kui kõigi eelmainitute nimed organiseeritult kokku kogutakse ja avalikustatakse. Selleks tööks tuleb luua eriülesandeline organisatsioon. Avalikustamisest kaugemale minna enamasti pole vaja. Ei saagi ju kedagi vastutusele võtta paljalt kollaborandiks olemise eest, lähtuda tuleb ikkagi isiku tegudest.
Avalikustamine on vajalik ka õigluse seisukohast, sest ekslik on arvata ja kuritegelik propageerida, et kõik meie hädad tulid venelastelt. Eestis sündinud ja eesti keelt kõnelevate inimeste hulgas leidus samuti neid, kes nõukogude võimu ja diktatuuri teenistuses oma rahvast taga kiusasid. Mis sest, kui ise olid karjeristid. Nad olid just seda, mida nad ütlesidki end olevat — nõukogude kommunistid. Ja ka seda, mida me oleme tänapäeval kohustatud nende kohta ütlema: võõrast võimu teeninud kollaborandid. Ning just nende nimede avalikustamise kaudu on vaja minevikuga lõpparve teha. Jäädavalt. Rahvas ei taha mitte kättemaksu, vaid tõde.
Endiste kollaborantide valdaval enamusel pole põhjust samastuda okupantidega, sest paljud neist lõid kaasa iseseisvusvõitluses.
Endistesse kollaborantidesse suhtumise kujundamisel on oluline kogu aeg meeles pidada, et kollaborandid moodustavad väikese osa komparteisse kuulunuist, tõestatavad kurjategijad omakorda väikese osa kollaborantidest ja karistuse kergendamist mitteväärivad kurjategijad väikese osa kurjategijaist. Endiste kommunistide probleem on hoopis midagi muud kui kollaborantide probleem. Mis endistesse kommunistidesse puutub, siis pole õige ainuüksi mineviku pärast kõõrdi vaadata inimestele, kes on sellele minevikule kriipsu peale tõmmanud ja võtavad ausalt osa vabariigi tuleviku kujundamisest. Eestlasi on niigi liiga vähe. Teistpidi on naeruväärne nõukogude tingimustes omandatud “juhtimistöö kogemusi” lugeda väärtuseks, mis võiks kellestki valmis poliitiku teha. Pigemini on sellised kogemused häbiasi.
Eesti rahval on kaks edasilükkamatut ülesannet: kollaborandid avalikustada ja muude endiste kommunistidega lepitus sõlmida.
10.5. Kuidas ja kui palju karistada
Ametlik suhtumine Nõukogude võimu kuritegudesse kujundati rahvarinde kongressil oktoobris 1988 ning pole sellest ajast saadik kuigi oluliselt muutunud. Selleks ajaks olid juba minevikuks saanud nende kuritegude esmakordne, küllaltki üksikasjalik avalikus kõnes kirjeldamine Hirvepargi meeleavaldusel, esmakordne juriidiline hinnang professor Herbert Lindmäelt, seisukohavõtud loomingu-liste liitude ühispleenumil aprillis 1988 ja seal vastuvõetud dokumendid ning paljud arutelud “Eesti ajaloo valgete laikude” teemadel ajakirjanduses. Oleks pidanud juba teadma.
Kongressi resolutsioonis “Suhtumisest stalinismi kuritegudesse” nõudis nüüd rahvarinne vaid aastatel 1940–1945 toime pandud kohtuväliste repressioonide tunnistamist kuritegudeks inimsuse vastu, nende kuritegude organisaatorite kindlakstegemist ja nimede avalikustamist ning ainuüksi massimõrvade vahetute süüdlaste kriminaalvastutusele võtmist. 1949. aasta suurküüditamisest juttu ei olnud. Rahvarinde üldprogrammis nõuti pisut enam: kõigi, ehkki määratlemata jäetud “stalinistlike kuritegude” kuulutamist inimsusevastaseks ning jällegi üksnes “aktiivsete täidesaatjate” selgitamist, nende avalikustamist ja “süüküsimuse otsustamist”.
Rahvarinde tollase kongressi materjalidest selgub, et isegi “stalinistlikesse” kurjategijaisse suhtumine kujunes seal tüliküsimuseks. Programmi toimkonna nimel esinenud Rein Veidemann kõneles “väga suurest hulgast” kirjadest, milles nõuti kurjategijate andmist kohtu alla, sest üksnes nimede teatavakstegemine oleks ülekohtune ohvrite mälestuse suhtes. Ent ta teatas ühtlasi, et selles küsimuses toimus rahvarinde konsultatiivnõukogus tõsine arutelu ja et “meile tundus niisugune radikaalsus vastuolus olevat liikumise eetiliste põhimõtetega”. Kongressi kõnedest ei selgugi, miks rahvusvahelises õiguses kohustuslikuks tunnistatud tegevust, inimsusevastaste kuritegude karistamist, peeti ebaeetiliseks ja liiga radikaalseks. Sõnavõttudes kaitses samasugust seisukohta Rein Tamme, kes nõudis küll stalinismi ja stagnatsiooniaja poliitikat ja aktsioone elluviinud isikute väljaselgitamist ja nende ilmajätmist riiklikul tasandil omistatud privileegidest, kuid väitis, et “samas oleme humaanse ühiskonna nimel valmis loobuma karistusi kavandavatest hoiakutest”. Saarlane Valter Hommik tahtis teada, kes Eestimaal nende julmade tegude juures seisid, oma käsi määrisid ja neid nüüd peitma peavad, avalikustas Vassili Riisi nime ning vihjas valdade partorgidele ja täitevkomiteede esimeestele, kuid kuulutas, et “me ei poolda tasumistundi” ja “kõige suurem karistus on südametunnistuse piin”.
Õiglaselt valgustas probleemi üksnes Marju Lauristin: partei aparaadi ja parteidistsipliini jäik surve tähendas stalinismi ja stagnaaja tingimustes kommunistide vabatahtlikku loobumist oma südametunnistusest ja kriitilisest mõtlemisvõimest ning tõi kaasa sadade tuhandete kommunistide muutumise kaassüüdlasteks massirepressioonides; süü koorem on nii raske, et see takistab tänini ühiskonna vaimset vabanemist demagoogiast ja topeltmõtlemisest ning paneb ette tõkked stalinismi ametlikule ja avalikule tunnistamisele inimsusevastaseks kuriteoks koos kõigi sellest tulenevate moraalsete ja õiguslike tagajärgedega. Marju Lauristin avaldas kindlat lootust, et Eestimaa kompartei suudab end vabastada mineviku süükoormast ja lõpetada häbeliku minevikust möödavaatamise. Lootus, mis pole tänaseni täide läinud. Pikemate arutlusteta nõudis ka Heinz Valk hinnangut stalinismile kui inimsusevastasele süsteemile, ja Hando Runnel nõudis kogu Stalini aegse partei kuulutamist süüdi olevaks inimsusevastastes kuritegudes.
Edgar Savisaare lõppsõnast selgub, et redaktsioonikomisjon töötas stalinismi kuritegude küsimuses välja kompromissvariandi, mida taheti plaksutamisega vastuvõetuks lugeda. Seepeale laekus hulgaliselt proteste. Savisaar tegi arutlustele järsu lõpu ja esitas kongressile ultimaatumi: kompromiss kas võetakse kahekolmandikulise häälteenamusega vastu või kogu punkt jäetakse programmist välja. Otsustati hääletada. Hääletamise tulemustest andmeid pole, kuid punkt jäi sisse.
Partei kogu süükoorem on nüüdseks sisuliselt maha kantud, okupantide süükoormaga ei julgeta Venemaad pahandada. Kongressist möödunud kaheksa aasta jooksul on “stalinism” sõnades küll mitu korda hukka mõistetud, kohtuväliselt represseerituile lisaks on rehabiliteerituks tunnistatud ka ellujäänud poliitvangid, vangis ja küüdituses veedetud aeg läheb kõigil pensionistaaži kolmekordselt, kriminaalkoodeksisse on lisatud neli nuditud paragrahvi (vt eespool osa 7) ning suure usinusega, kuid tulemusteta on otsitud KGB agente... Aga see on ka kogu progress. “Kuldsest” stagnaajast on saanud paljude helge noorusmälestus, inimsusevastasteks kuritegudeks pole Eestis tunnistatud midagi konkreetset, Eesti vabaduse eest võidelnud metsavennad on ühe ministri arvates jäänudki bandiitideks, isegi küüditamisi püütakse tasapisi unustama hakata ja neid Tallinna linnavalitsuse loal rocksummeriga tähistada, sõjakuritegude konventsioonid on maha salatud, apartheidivastasest konventsioonist on saanud Aafrika probleem, ühtki “inimsusevastaste kuritegude organiseerija” nime (muidugi peale Stalini, Beria, Kummi, Moskalenko ja veel mõne kadunukese) pole välja selgitatud ega avalikustatud, privileege pole kelleltki ära võetud, “aktiivseist täideviijaist” on jõudnud kohtu ette vaid tudisevad raugad V. Riis ja I. Jakobson, kelle kuriteoasjad peatati ootamaks nende tervise paranemist. Et säästa eesti rahva teenelisi hävitajaid neile ettenähtud kõrgeimast karistusmäärast, südametunnistuse piinast, on okupatsiooni ja kommunismi saja tuhande surmaohvri nimekiri siiamaani koostamata, selleks vajalik pool miljonit krooni “leidmata”. Viimane täpselt nii suur summa kulus ülemnõukogu eksesimehe taskurahaks.
Asi on hull, aga mitte lootusetu. Õiguse vastu ei saa ükski. Rahvas nuriseb, ja demokraatlikus riigis ei saa teda keegi keelata alga-tust enda kätte võtmast. Sellest allpool, kuid kõigepealt täpsustame okupatsioonivõimu kaht liiki esindajate, okupantide ja kollaborantide juriidilise seisundi erinevusi.
Inimsusevastaseid või sõjakuritegusid toime pannud okupantide jätmine ilma karistuseta ei ole küll millegagi põhjendatud. Selline suhtumine tähendab rahva õigusteadvuse ja õiglustunde laostamist. Need kuriteod jätkusid kuni okupatsiooni lõppemiseni ja on kõigile teada. Kui juba nii jõledad kuriteod jäetakse karistamata, siis ei ole enam mõtet riigis üldse kedagi karistada. Siis ei ole mõtet kõnelda ka õigusriigist.
Juurdlused ja kohtupidamised kurjategijate suurte hulkade üle nõuavad suurt raha ja palju juristide tööjõudu, kusjuures ammuste ja salastatud asjade puhul ei saa igati õigustatud kahtlustust mitte alati laitmatult tõestada. Seetõttu on kasulik meeles pidada, et välismaalasi võib riigist välja saata ka halduskorras, kui neid põhjendatult kahtlustatakse Eesti riikluse või riigi julgeoleku kahjustamises või ohustamises, või Eesti seaduste või Eestis tunnustatud rahvusvaheliste konventsioonide rikkumises. See pole karistamine, vaid lihtne haldustoiming, kusjuures näiteks Eurokonventsiooni organid (komisjon ja kohus) jätavad riigi julgeoleku vajaduste üle otsustamise enamasti riikide siseasjaks. Ollakse nõus, et nagu igasugune isikute tegevusvabaduse piiramine, nii ka väljasaatmised on riigi enesekaitseks alati lubatud. Vanade asjade eest väljasaatmised on aga meie tingimustes põhjendatud alles siis, kui on juba olemas mingi hulk kohtulikult süüdimõistetuid.
Keerulisem on lugu endiste kollaborantidega. Nende puhul on kohtu alla andmine ainus võimalus, sest riik ei saa oma kodanikke riigist välja saata. Genfi konventsioonid, kuid ka apartheidivastane konventsioon, nõuavad karistamisel üsna kaugeleminevat tegevust, mis ka seletab, miks Eestis on kollaborantidest süüdlaste vastutuselevõttu siiani takistada püütud. Esimesel pilgul paistab, et löögi alla võib sattuda liiga suur osa endiste kohtute, prokuratuuri, sõjakomissariaatide ja muude Nõukogude riigiasutuste töötajaid (vt kõige massilisemate kuritegude loetelud osades 7.2 ja 7.3). Ometi, sügavamal küsimuse uurimisel selgub, et süüd kergendav “käsutäitjate printsiip” Nürnbergi otsustes ja Eesti kriminaalkoodeksi üldosa annab kohtutele võimaluse igaühe isikut piisavalt arvesse võtta ja lahmivast karmusest hoiduda. Neid võimalusi on eespool (osas 7.4) põhjalikult selgitatud.
Kurjategijate karistamine on nõukogudejärgse ühiskonna jaoks vältimatu enesepuhastus, õigusriiki jõudmise eeldus. Praegu valitud tee, nimelt tegelemine üksnes Stalini aja kurjategijate, 90-aastaste vanakeste uurimisega ja kohtu alla andmisega, muudab ühiskonna enesepuhastuse naljanumbriks. Sama naeruväärne on see, et viiendiku eesti rahva hävitamise ja miljoni inimese ahistamise eest on seni algatatud ainult 5–6 kriminaalasja ja neistki vähemalt 2 seiskunud. Genotsiid, apartheid ja sõjakuriteod eesti rahva vastu on ajalooline tõsiasi, kuid maailm hakkab neid alles siis märkama, kui on ette näidata mõnikümmendki süüdimõistetud kurjategijat. Kindlasti on vaja uurimise alla võtta Nõukogude võimu ja võimukandjate, okupantide ja kollaborantide kuriteod kuni kaasajani välja. Ja tunnistada peasüüdlasteks mitte väikesed “täideviijad”, vaid kuritegude organisaatorid, käsuandjad ja ideoloogid. Ka need, kes on Eestist lahkunud. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele ka need peamehed, kes kuritegudest teadlikud olid. Ainult siis on näha, et meie poliitiline eliit, osalt küll endiste kommunistide hulgast pärit, on oma minevikust vabanenud ning võtab Eesti iseseis-vust ja õigusriiki ometi viimaks tõsiselt. Ainult siis on maailmalt loota toetust eesti rahva enesetaastuse meetmetele, kui me neid kunagi rakendama asume (vt allpool osa 10.6).
Asjatundliku hinnangu on okupantide ja kollaborantide karistamise küsimuses andnud juba 1995. aasta alguses president Lennart Meri. Ta nendib, et sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude aegumatus on kujunenud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiibiks. Eesti riikliku iseseisvuse vastased kuriteod, nagu ka inimsusevastased ja sõjakuriteod peavad leidma õigusliku hinnangu. Üksnes kohtu poolt õiguse mõistmise kaudu saab niisuguseid kuritegusid tulevikus ära hoida, kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi, tugevdada rahvusvahelist usaldust, ergutada koostööd ning tagada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Eesti jaoks on sellel ka enese-puhastuse tähendus. Paraku leidub ka kõige traagilisemate ajaloo õppetundide järel inimesi, kanapimedaid kollaborante, kes ei ole suutelised õppima ja kes demokraatiale eelistavad totalitarismi.
Okupatsiooniaja kriminaalasjade uurimise vaevaline käikuminek Eestis on osalt tingitud sellest, et inimesed on nõukogude ajast harjunud kõiges riigi peale lootma ja riigis ainsat kriminaalasjade algatajat nägema. Ning harjunud uskuma, et kui kellestki juba ajalehes kirjutatakse, siis küllap ta kohe ka vastutusele võetakse. Nüüd on kord muutunud ja kuriteo tunnuste avastamine juurdleja, uurija, prokuröri, kohtu või kohtuniku poolt on algatamise ajendite hulgas kõigest üks viiest võimalikust. Sama oluline on kodanikualgatus, nimelt isikute avaldused, teated ettevõtetelt, asutustelt ja ametiisikutelt, samuti ühiskondlikelt organisatsioonidelt ja töökollektiividelt, kuid ka ajakirjanduses avaldatud andmed (tingimusel, et need adresseeritakse paralleelselt politseile või prokuratuurile). Avaldused võivad olla suulised ja kirjalikud, teated peavad olema kirjalikud. Tuleb näidata, millise kuriteoga on tegemist, lisades andmed ja tehiolude kirjeldused, mis viitavad kuriteo tunnustele ja, kui vähegi võimalik, kurjategija isikule. Samuti kuritegu tõestavad dokumendid ja arhiiviteatised, kui neid on. Esitajat hoiatatakse teadvalt vale kaebuse esitamise eest ja võetakse selle kohta allkiri.
Avaldusi ja teateid võib esitada kaitsepolitsei uurijale, prokurörile või kohtunikule. Kehtib avalduse või teate läbivaatamise kohustus. Tulemustest peab uurija, prokurör või kohtunik avaldajale kahe nädala jooksul teatama. Tulemuseks peab olema kas kriminaalasja algatamise või sellest keeldumise määrus. Algatamisest keeldumise peale võib edasi kaevata: uurija peale prokurörile, prokuröri peale kõrgemalseisvale prokurörile ja kohtuniku peale — kõrgemale kohtule. Kriminaalasja algatamise korral järgneb aga eeluurimine koodeksis ettenähtud korras. Kriminaalasja algatamisest tohib keelduda ainult motiveeritult, koodeksis ammendavalt loetletud asjaoludel.
Kuni kriminaalkoodeksis on inimsusevastaste ja sõjakuritegude paragrahvid veel muutmata, seni ei saa avaldustes ja teadetes piirduda kriminaalkoodeksi paragrahvidele viitamisega, vaid tuleb ühtlasi näidata rahvusvaheliste konventsioonide artiklid vastavalt eespool (osades 6 ja 7) toodud selgitustele. Sellest ajast saadik, kui kriminaalkoodeks on sätestanud nende aegumatute kuritegude karistusmäärad ja oma paragrahvides otseselt või kaudselt viidanud rahvusvahelistele normidele, on rahvusvahelise karistusõiguse konventsioonid Eestis muutunud juba iserakenduvaks. Kohtud on sunnitud neid kõiki arvestama. Praegu on kõige otstarbekam esitada avaldus või teade otse kohtunikule. Kohus on ainsana volitatud kriminaalseadust tõlgendama ning kohtu kaudu läheb kõige otsem tee juhtudel, kui on tegemist koodeksis puudulikult käsitletud kuriteoga. Keeldumiste korral tuleb muidugi edasi kaevata kuni Riigikohtuni välja. Otstarbekas on asjaajamise käiku põhjalikult ajakirjanduses valgustada, et endale kindlustada ühiskondlike survegruppide (õiglusest huvitatud organisatsioonide) abi. Mida kõrgem süüdistatav, seda madalam “uudise künnis” ajalehetoimetuses.
Et riiklikud asutused on üles näidanud vastutustundetut suhtumist inimsusevastaste ja sõjakuritegude uurimisse, siis jääbki peamine lootus õiglust armastavate inimeste kodanikualgatusele. Kui aga kõik 900 tuhat komparteilise minevikuta eestlast ja 50 tuhat süütut või peaaegu süütut endist komparteilast mõnekümne või mõnesaja kurjategija süüteod vaikimisega ära summutavad ja heaks kiidavad, siis tähendab see, et kõik tohib ja võib korduda: tapatöö, piinamised, küüditamised, süütute massiline vangipanek, laagrites virelemine, näljasurm, tsensuur, nuhkimine, jälitamine, pealtkuulamised, tagakiusamised — kõik! Viiskümmend aastat meie rahva ajaloost jäävadki lihtsalt mustaks auguks, kuhu jäljetult kaovad nii kuriteod, nende toimepanijad kui ka ohvrid. Kui pärast kõike olnut mitte midagi ei juhtu, siis oli olnu järelikult moraalselt vastuvõetav ja kõlbeline, — ja miks mitte teha seda uuesti, kui võimalus peaks avanema? Endiste kollaborantide ringkaitse tähendab seda, et meie riigi moraalne vundament on pehkinud ja mäda, tähendab Eestis ühiskondliku moraali laostumist, hea ja halva, moraali ja moraalituse sihilikku segiajamist.
10.6. Kuidas kindlustada eesti rahvuse säilimine
Eesti rahvuse säilimine läbi aegade on ohus. Seda ohtu näitab murettekitav eestlaste arvu kahanemine, mis on jätkunud ka pärast iseseisvuse taastamist. Teise maailmasõja eel oli eestlaste arv Eestis ümmarguselt miljon. 1989. aastal elas Eestis 963 tuhat eestlast, kaasa arvatud umbes 80 tuhat Venemaalt ümberasunud ja osalt venestunud idaeestlast. Niisiis oli 50 aasta jooksul kodueestlasi vähemaks jäänud ligi 120 tuhande võrra. Sama suur hulk jäi puudu isegi iseseisvumisaegsest 1922. aasta tasemest (=970 tuhat eestlast). See kõik on okupatsioonivõimu genotsiidikuritegude, nimelt 200 tuhande inimese füüsilise likvideerimise ja rahva taastootmises mitmeks aastakümneks kunstlikult tekitatud seisaku otsene tagajärg (vt eespool osad 4 ja 6.3). Nüüdseks on eestlaste arv veelgi vähenenud, iive on olnud negatiivne juba viis aastat.
Hädaohtu on veelgi suurendanud eestlaste asuala tükeldamine järjekindla rahvusliku segregatsiooniga ning suure osa rahvusterritooriumi, sealhulgas linnade paremate elamurajoonide kuritegelik anastamine 400 tuhande püsivalt ümberasustatud sovjetlase mahutamiseks. Meenutame, et Eestis on 11-s suuremas linnas eestlasi keskmiselt 37%, kusjuures neis linnades elab ühtekokku ligi pool Eesti praegusest elanikkonnast. Kogu Ida-Virumaal on eestlaste osakaal rahvastikus kõigest 18%. Kui arvestada, et 1938. aastal oli eestlasi riigi praegustes piirides keskmiselt 93% elanikkonna koguarvust, siis on tegemist rahvusliku katastroofiga: Eestit on tabanud okupatsiooni ja nõukogude apartheidi tingimustes toimepandud väga põhjalik etniline puhastus. CSCE esindajad Eestis ei rõhuta küll etnilist puhastust, kuid on märkinud rahvusliku segregatsiooni olemasolu ning nõudnud rahu ja julgeoleku huvides selle kaotamist.
Genotsiidi ja etnilist puhastust oleme siiani käsitlenud peamiselt kui inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid (osades 6, 7 ja 10.5). Karistamine karistamiseks, kuid võõrvõimu kuritegude ohvriks langenud rahval on ka õigus hakata ennast igal võimalikul viisil taastama ning taotleda selleks tuge ja abi teistelt maailma riikidelt. Ei tohi unustada küsimuse kõige olulisemat tahku, nimelt rahva arenemise, seega ka enesetaastamise õigust. See on osa rahva enesemääramisõigusest. Enesemääramisõigust on eesti rahva suhtes ametlikult tunnustanud peaaegu kõik maailma riigid. Vaatleme selle õiguse sisu tähtsamate rahvusvaheliste dokumentide alusel.
ÜR Harta sissejuhatus märgib ÜRO ühe põhitaotlusena kõigi rahvaste sotsiaalse arengu soodustamist, ning põhikirja art. 1.2 rõhutab rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtet kui üht rahvusvahelise suhtlemise alust. Põhikirja art. 55 täpsustab, et rahvaste enesemääramise põhimõtte austamisele rajatud suheteks on vaja stabiilsust ja heaolu, milleks ÜRO peab lisaks paljule muule edendama tingimusi rahvaste arenguks ja aitama kaasa inimõiguste järgimisele. Art. 56 kohustab kõiki ÜRO liikmesriike ühiselt ja igaüht omaette tegema organisatsiooniga koostööd art. 55 eesmärkide saavutamiseks. Siin peetakse silmas asjaolu, et maailmas rahu säilitamine on võimatu ilma õigluse tagamiseta, mis tähendab kõigi inimõiguste ühendamist lahutamatuks tervikuks, sealhulgas eriti rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte järgimist ja rahvaste arengu kindlustamist.
Need napisõnalised kohustused on põhjalikult lahti kirjutatud ÜRO PA resolutsiooniga 2625(XXV) kinnitatud deklaratsioonis rahvusvahelise õiguse printsiipidest riikide sõbralike suhete ja koostöö alal vastavalt ÜR Hartale. Deklaratsioon võeti peaassamblees vastu üksmeele alusel, mistõttu seda on peetud üldkohustuslikuks. Enesemääramise põhimõtte kohta selgitatakse seal muuseas, et see annab rahvastele õiguse vabalt, ilma välise sekkumiseta, määrata oma poliitilist staatust ning areneda. Nagu enesemääramise õigus, nii ka arenemise õigus on põhiline rahvale kuuluv kollektiivne inimõigus. Kõik riigid on kohustatud neid õigusi austama ning kaasa aitama, ühiselt ja igaüks eraldi, enesemääramise põhimõtte teostamisele.
Eesti rahva enesetaastamise seisukohast oluline arenemise õigus on sätestatud ka mõlemas inimõiguste rahvusvahelises paktis: tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktis ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste paktis. Nendes selgitatakse, et enesemääramise õigus hõlmab rahvaste õigust kehtestada vabalt oma poliitiline staatus, õigust kindlustada vabalt oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ning õigust vabalt käsutada oma loodusvarasid ja ressursse. Uuesti on rahvaste arenemise õigust kinnitanud 1975. aasta Euroopa julgeoleku ja koostöö Helsingi nõupidamise lõppakt oma nn põhimõtete kataloogis, kus muuhulgas öeldakse, et “kõigil rahvastel on alati õigus ... omal äranägemisel korraldada oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arenemist”.
Rahva sotsiaalse arenemise õigus hõlmab endastmõistetavalt ka õigust kasvada ehk rahvaarvu pidevalt suurendada. See kollektiivne inimõigus oli eesti rahvalt ära võetud 50 aastat sel teel, et suured rahvarühmad olid ilma jäetud õigusest elule ja isikupuutumatusele, veelgi suuremad aga paigutatud tingimustesse, mis taotlesid nende osalist või täielikku füüsilist hävimist ja sündimuse takistamist. Toimus erakordselt jõhker rahva diskrimineerimine: ahistamine koos eeliste kehtestamisega sisserändajaile.
Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti täitmist jälgiva, ÜRO juures töötava Inimõiguste komitee üldkommentaar 12(21) rõhutab enesemääramise õiguse erilist tähtsust individuaalsete inimõiguste tagamise eeltingimusena, enesemääramise (sealhulgas muidugi ka arenemise) õiguse võõrandamatust ning kõigi riikide ühist kohustust edendada enesemääramist rahvaste puhul, kes pole suutnud seda oma õigust teostada või kellelt see oli ära võetud.
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ametlik üldkommentaar 3(1990) rõhutab oma punktis 14 samuti, et arengut toetav rahvusvaheline koostöö on kõigi riikide kohustus. Pakti täitmist jälgiv komitee, mis allub ÜRO Majandus- ja sotsiaalnõukogule, juhib tähelepanu iseäranis ÜRO PA 1986. aasta deklaratsioonile nr 41/128 arenguõiguse kohta ja nõuab, et paktiga ühinenud riigid arvestaksid täiel määral kõiki deklaratsioonis esitatud põhimõtteid. Deklaratsioonis mainitakse muuseas, et esmane vastutus rahvaste ja inimeste arenemiseks soodsate tingimuste loomise eest lasub vastavatel riikidel endil. Lisatakse aga, et kindlustamaks arenemist ja kõrvaldamaks arengu teelt takistusi on kõik riigid kohustatud tegema omavahel koostööd (art. 3.3). Muuhulgas peavad riigid võtma otsustavaid meetmeid kaotamaks rahvaste ja üksikisikute inimõiguste ulatuslikke ja häbiväärseid vägistamisi, mis on tingitud olnud apartheidist, igasugustest rassilise diskrimineerimise vormidest, kolonialismist, võõrvalitsuse ülemvõimust ja okupatsioonist, agressioonist, välisest sekkumisest ja ähvardustest rahvusliku suveräänsuse, rahvusliku ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu, sõjaähvardustest ja keeldumisest tunnustada enesemääramist kui rahvaste põhilist õigust (art. 5).
Selgub, et me oleme eesti rahva enesemääramisõigust kasutanud vaid poolenisti: oleme küll oma äranägemise järgi kehtestanud meile sobiva poliitilise staatuse, kuid oleme unarusse jätnud eesti rahva arenemisele soodsate tingimuste loomise, ehkki selleks kohustas meid rahvusvahelise õiguse kõrval ka meie oma põhiseadus (“tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”). Arenemise asemel oleks esialgu küll õigem kõnelda hoopis enesetaastamisest kui arenemise põhieeldusest, sest 50 aastat kestnud okupat-sioon, rassiline diskrimineerimine ja apartheid “vägistas” meie inimõigusi (eriti arenemisõigust) niivõrd “ulatuslikult ja häbiväärselt”, et kadus olematusse kogu sellele eelnenud poolsajandi rahvaiive alates eelmise sajandi lõpust ja rahvas paisati saja aasta võrra tagasi. Vägistamise kaotamisest saab rääkida alles siis, kui eestlaste arv on jälle ületamas miljonit.
Eespool (osades 5.3 ja 5.4) käsitletud diskrimineerimisvastane konventsioon määrab tingimused, millal ühe rahvuse arengu soodustamine tohib sattuda vastuollu kõigi inimeste võrdsuse põhimõttega. Konventsiooni artikkel 2.2 sätestab, et kui tegelik olukord seda õigustab (when the circumstances so warrant), siis peavad riigid rakendama erimeetmeid, et kindlustada rassigruppide võrdne (adequate) arenemine ja kaitse ning tagada neile inimõiguste täielik ja ühetasane kasutamine. Niisugused erimeetmed on kindlasti õigustatud eesti rahva puhul, kelle arenemine ja kasv oli N. Liidu pikaaegse ja sihikindla apartheidipoliitika tõttu tagurpidi kulgema hakanud. Artiklist 1.4 järeldub, et Eestis tohib mainitud erimeetmete ainsaks eesmärgiks olla rahva tegelik järeleaitamine tema arenguõiguse kui ühe tähtsama kollektiivse inimõiguse kasutamisel, näiteks okupatsioonieelse rahvaarvu taastamine, ja et soodustused tohivad jõusse jääda ainult seniks, kuni erimeetmeid põhjustanud eesmärk on saavutatud. Neil tingimustel ei saa erimeetmeid pidada muude elanikkonna gruppide diskrimineerimiseks.
Mahajäänute soodustamise kohustuse on riikidele kehtestanud ka Inimõiguste komitee üldkommentaar 18(37), mis selgitab tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktis inimeste võrdsust sätestava art. 26 sisu. Selle kommentaari punktis 10 rõhutatakse, et inimeste võrdsuse põhimõte nõuab riikidelt mõnikord positiivset tegevust leevendamaks või kõrvaldamaks tingimusi, mis põhjustavad või aitavad jäädvustada paktis keelatud diskrimineerimist. Niisugune tegevus tohib vajaduse korral kaasa tuua osa elanikkonna ajutise eelistamise mõnes asjas. Kuni tegevus on vajalik tegeliku diskrimineerimise mõju vähendamiseks, tuleb niisugust vahetegemist rahvagruppide vahel pidada paktiga seadustatuks. Punktis 13 kinnitab Inimõiguste komitee uuesti, et kui mõistlike ja erapooletute põhjenduste alusel kehtestatud vahetegemine (differentiation) taotleb mingit paktiga seadustatud tulemust, siis ei saa kohtlemise erinevust nimetada teiste inimrühmade diskrimineerimiseks.
Nii näitavad rahvusvahelise õiguse dokumendid, et põhiseaduslik nõue “tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade” on niisugune riigi kohustus, mis toetub üldtunnustatud inimõigustele ja mida ei saa ega tohi mõista mitte ühegi teise inimgrupi diskrimineerimisena. Nägime, et Helsingi 1975. aasta nõupidamise lõppakt lubab rahvastel oma arenemist korraldada koguni omal äranägemisel, niisiis ilma seda kellegagi kooskõlastamata. Ka kaks tähtsaimat inimõiguste pakti annavad meile õiguse vabalt kindlustada oma arengut, seega ka õiguse omatahtsi rakendada kõikvõimalikke meetmeid eestlaste iibelanguse peatamiseks ja rahvaarvu taastamiseks. See on ka ainuke eelis, mida Eesti kui N. Liidu tohutute kuritegude ohver peaks enesele väsimatult nõudma: et ta saaks ka tegelikkuses kasutada rahva arenemise võõrandamatut õigust.
Eesti rahvast ähvardava teise hädaohuna sai eespool mainitud meie rahvusterritooriumi ebaühtlast asustatust põhirahvusega. Tükeldatud asuala on ajaloos sageli olnud tunnus, mis ennustab mingi rahva hääbumist. Sellepärast taotleski N. Liidu poliitika eestlaste sekka eraldi vene asundite moodustamist ehk etnilist puhastust ehk territoriaalset rahvuslikku segregatsiooni. Sellest tekkinud probleemide lahendamisel pole vaja isegi mitte kontrollida, kas ehk kedagi diskrimineeritakse, sest segregatsioon tähendab mõistemäärangu kohaselt juba iseendast kõigi omavahel eraldatute diskrimineerimist. Eestis 1991. aastal ratifitseeritud ja ammu jõustunud diskrimineerimisvastane konventsioon (art. 3) mõistab segregatsiooni otsustavalt hukka ja kohustab riike seda täielikult “välja juurima” kogu territooriumi ulatuses. Niisuguseid nõudeid, nagu nägime, on Eestile esitanud ka OSCE. Jääb üle vaid imestada, miks seda pole siiamaani tegema hakatud, kui see on ometi tõsine hädaoht eesti rahvale ja Eesti riigile, kõnelemata rahust ja julgeolekust kogu siinses Euroopa osas.
Mõlemad probleemid, nii rahvaarvu ohtliku kahanemise kui ka maa üleujutamise sisserändajatega, tõi 1988. aasta aprillis loominguliste liitude ühispleenumil täiel jõul avalikkuse ette nüüdne president. Tollane Lennart Mere kõne kujunes pleenumi keskseimaks, tema väljend “eesti rahva valupunktid” jäi kauaks ajakirjanduses vastu kajama. Ta kõneles eestlaste osakaalu langemisest 60% piirimaile, poolest miljonist sündimata jäänud eestlasest, rahva väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust, mille tagajärjed on šokk ja stress, suur enesetappude arv ja alkoholism. Ta kõneles eesti rahva diskrimineerimisest ning avalikustas, et kõigi mugavustega uuskorteritest läheb kaks kolmandikku migrantidele ja et 81% migrante elab Eesti linnade moodsates korterites. Põhiliseks eesmärgiks tunnistas ta rahvusliku iseteadvuse elustamise ja eestlaste arvu viimise uuesti miljonini. Põhiliseks valupunktiks, kuhu tuleks koondada meie piiratud rahalised vahendid ja seadusloome võimalused, tunnistas ta noore eesti perekonna ja nõudis sellele eeliste kindlustamist kõigi ees.
Sellest kõnest on möödas 9 aastat, aga eestlaste arvu tõstmiseks miljonini ja territoriaalse segregatsiooni kaotamiseks pole midagi tehtud. Noore eesti pere toetamise asemel hakati juba pool aastat hiljem, Rahvarinde üldprogrammis, kõnelema hoopis üldisest noore perekonna fondist, järelikult ka immigrantide iibe suurendamise vajadusest. Diskrimineerimisvastane konventsioon — ainuke rahvusvahelise õiguse dokument, mis võimaldab kannatanud inimrühmade ja rahvaste kollektiivset arengus järeleaitamist — ratifitseeriti Eestis 1991. aastal, kuid siiamaani pole vähimatki ette võetud selles peituvate võimaluste kasutamiseks. Selle asemel vaadatakse pealt, kuidas Venemaa postkommunistlik režiim teeb kõik, mis oskab, et sellesama konventsiooni ning tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti märksõnu ja norme Eesti vastu pöörata ja moonutatult oma uusimperialistlike taotluste teenistusse rakendada (vt eespool osa 9).
Miks Eesti poliitiline juhtkond ei ole tänaseni midagi ette võtnud eesti rahva rahvusvaheliselt tagatud arenguõiguse teostamiseks, eelkõige eestlaste rahvaarvu taastamiseks? Võib ju kahtlus-tada Vene mõju ja venehirmu, kuid õigem on vist uskuda Rootsi diplomaati D. S. Ahlanderit, kes erapooletu vaatlejana jälgis meie taasiseseisvumist otsast peale. Oma mälestustes pöördub ta ikka ja jälle tagasi mõnele teda kõige enam hämmastanud ja häirinud asjaolule: inimeste vaimsele stagnatsioonile, nomenklatuuri ja rahvarinde tegelaste “kohutavalt halvale” informeeritusele, “täiesti väärale” haridusele, iseäranis vähimategi teadmiste puudumisele inimõiguste valdkonnas ja juristide viletsale koolitusele. Ta aitas korraldada nende harimist, kusjuures rahvarinde juhtkonnal oli ainult üks eesmärk: saavutada olukord, et Eesti vastu poleks võimalik suunata vähimatki kriitikat inimõiguste alal ning et vene agitatsioon lõp-peks. Võib tõesti olla, et lihtsalt keegi ei teadnud, et eesti rahva enesemääramise õigus tähendab ka õigust areneda. Pealegi, arenemise põhjenduseks oleks vaja läinud liiga palju kommunistide kuritegude paljastamist, mida ei soovitud ja mida koguni kardeti (vt osa 10.5).
Meie suurim viga näib peituvat selles, et Eesti riik pole piisaval määral kontakti pidanud ÜRO kahe tähtsama inimõiguste erikomiteega, mis valvavad tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti ning diskrimineerimisvastase konventsiooni täitmist. Me pole suutnud kaheaastaste vahedega toimuvatel valimistel sinna ainsatki oma esindajat saata. Vähe sellest: me oleme rikkunud isegi oma lepingulisi kohustusi, mis näevad ette perioodilisi aruandeid inimõiguste alal Eestis valitsevast olukorrast ja meil rakendatud meetmeist. Näiteks diskrimineerimisvastase konventsiooni alusel oli vaja esitada esimene aruanne ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist Eestis ja edaspidised aruanded iga kahe aasta tagant. Meie pole esitanud ainsatki ja oleme Rassilise diskrimineerimise kaotamise komiteele võlgu kolm aruannet. Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti Inimõiguste komiteele esitasime suure hilinemisega vaid kõige esimese aruande ja võlgneme täiendavad aruanded. Nii pole midagi imestada, et neil komiteedel puudub õige ja küllaldane informatsioon Eesti kohta, mistõttu näiteks Inimõiguste komitee andis 1995. aastal Eestis inimõiguste alal valitsevale olukorrale eriti räige, tegelikkust väänutava hinnangu (vt eespool osa 9.5).
Riikide otsene kohustus teavitada ÜRO erikomiteesid olukorrast ja oma tegevusest inimõiguste valdkonnas taotleb kolme eesmärki: tegevuse ühtlustamist kogu maailma ulatuses, riikide abistamist nõuannetega ning vajaduse korral ka rahvusvaheliselt üldsuselt tuleva materiaalse abi organiseerimist. Aruannete koostamise ja oma tegevuse korralduse kohta on ÜRO avaldanud käsiraamatu. Aruannete ärakuulamise eesmärk on aruandva riigi ja komitee vaheline “konstruktiivne dialoog”, mis abistaks riiki paktiga või konventsiooniga enesele võetud kohustuste täitmisel ning teeks talle kättesaadavaks kogemused, mida komitee on kogunud teiste riikide aruandeid arutades. Komiteed omalt poolt võivad aruannete ja mujalt hangitud info alusel edastada lepinguosalistele riikidele ka “ettekandeid ja üldkommentaare” või “ettepanekuid ja üldisi soovitusi”. Kord aastas koostab kumbki komitee kogu oma tegevusest ja riikidele esitatud soovitustest üldaruande, milles ta muuseas käsitleb oma võimalikke muresid riikides kujunenud olukorra pärast. ÜRO Peaassaamblee võtab tavaliselt vastu resolutsiooni, milles annab komitee ja riikide tegevusele inimõiguste realiseerimise valdkonnas omapoolse hinnangu ja kavandab tarvilikud meetmed.
On selge, et kui tahame meetmetele eestlaste arvu suurendamise ja rahvusliku segregatsiooni kaotamise valdkonnas saada rahvusvahelise üldsuse heakskiitu, siis ei pääse me kuidagiviisi ÜRO komiteedest mööda. Euroopa inimõiguste konventsioon sätestab ainult üksikisikule kuuluvaid õigusi. Meie juures inimõiguste järgimist seiravad euroasjatundjad ei pea seetõttu rahvaste kollektiivsete õigustega tegelemist oma pädevusse kuuluvaks, ehkki inimõiguste paktid ja diskrimineerimisvastane konventsioon on ratifitseeritud kõigis Euroopa riikides (peale Iirimaa ja Türgi) ning ehkki kõik inimõigused, kaasa arvatud rahvustele kuuluvad, on tunnistatud jagamatuks ja vastastikku sõltuvaks. Euroopa inimõiguste konventsiooni art. 60 määrab samuti, et ükskõik millised siseriiklike seadustega või välislepingutega varem tagatud inimõigused ja põhivabadused jäävad konventsiooniga ühinenud riikides täiel määral kehtima.
Järelikult, rahva enesemääramisõiguse ja selles sisalduva arenemise õiguse kasutamine ning nende alusel abinõude rakendamine Eestis tuleb organiseerida sõltumata Euroopa Nõukogust ja Euroopa Liidust. Asjaolu, et meie eesmärk on Nõukogude vägivalla ja rahvusliku segregatsiooni tagajärgede kaotamine, lubab aga loota toetust niihästi Euroopast kui USAlt, sest just seda kõike on nende väga paljudes deklaratsioonides aastakümneid hukka mõistetud (vt eespool osa 3.1). USA puhul tuleb küll täiendavalt arvestada, et USA on allkirja andnud mõlemale inimõiguste paktile ja diskrimineerimisvastasele konventsioonile, kuid ei ole neist ühtki ratifitseerinud (1991. aasta andmed).
Me pole midagi nimetamisväärset ette võtnud ÜRO asutuste vähegi ulatuslikumaks või asjalikumaks informeerimiseks oma tohututest inimkaotustest, eesti rahva hääbumise ohust ning tungivast vajadusest midagi ette võtta eestlaste rahvaarvu taastamiseks ja pool sajandit kestnud etnilise puhastuse ja segregatsiooni tagajärgede leevendamiseks. Hädavajaliku töö tegematajätt maksab end nüüd eesti rahvale valusalt kätte. Venemaa on meie tegevusetust oskuslikult ära kasutanud. Üle viie aasta on kogu maailmas vohanud ulatuslik vene laimukampaania Eesti vastu, mis püüab ennetada kaebusi N. Liidu vastu ning selleks meid endid esitada paadunud natsionalistidena, inimõiguste rikkujaina ja “venekeelsete” ahistajaina. Eespool (osas 9) nägime, et neil süüdistustel puudub faktiline ja juriidiline alus ja et neid ei püütagi põhjendada. Ent piisava järjekindlusega korratav vale muutub kiiresti iseenda tõestusmaterjaliks, õpetas Joseph Goebbels.
Sellest järeldus: on viimane aeg asuda eesti rahvuse säilimist taotlevaid meetmeid kavandama, põhjendama ja kooskõlastama. Seda tuleb alustada nähtavasti Rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee kaudu, ja asi tuleb suurelt ette võtta. Maailmale tuleb selgeks teha, et meil on kindel tahtmine täita oma põhiseadust, veel kord kasutada eesti rahva võõrandamatut enesemääramisõigust ning hakata sellele toetudes uuesti arenema. Ning et me soovime oma arenemist juhtida selliselt, et rahu ja stabiilsus Eestis saaks kindlustatud palju tõhusamalt kui seda võimaldavad eespool (osas 9.5) kirjeldatud ühekülgsed, ainult “mitteajaloolise vähemuse” ehk immigrantide kaitsmisele suunatud euromeetmed.
Diskrimineerimisvastane konventsioon pakub meile selleks laialdasi võimalusi ja need tuleb täielikult ära kasutada. Eestis tuleb käivitada kaks suurt projekti. Esiteks tuleb kiiresti lõpuni viia eesti rahva kallal toimepandud genotsiidi ja apartheidi, samuti sõjakuri-tegude uurimine ja dokumenteerimine. See annab hädavajaliku aluse, millelt edasi minna, ja takistab Venemaad Eesti vastu valesid levitamast. Teiseks tuleb esimese projekti andmetest lähtudes kavandada rahvusvaheline projekt etnodemograafilise ehk rahvastikulise olukorra normaliseerimiseks Eestis. Teises projektis tuleb taotleda korraga kaht eesmärki, mis tegelikult püstitati juba 9 aastat tagasi: eestlaste rahvaarvu taastamist ja rahvusliku segregatsiooni täielikku likvideerimist. Alles piisavad edusammud mõlemas mainitud suunas loovad olukorra, kus saab hakata alustama vene immigrantide vähegi püsivamat integreerimist Eesti ühiskonda.
Esimese projekti põhiülesanne on veenvalt tõestada ÜRO ja Euroopa inimõiguslastele mõned olulised faktid, millest neil nähtavasti pole õiget ettekujutust: et füüsiliselt kadus tõesti viiendik eesti rahvast, et iive tõesti peaaegu peatati, et see oli kommunistliku partei juhtimisel toimetatud genotsiid ja apartheid, et okupeeritud väikeriigist veeti Venesse tõesti ligemale sada viiskümmend tuhat eestlast, et pool miljonit immigranti toodi okupeeritud maale tõesti riikliku organiseerimise korras ja etnilise puhastuse eesmärgil... Ühesõnaga: et eesti rahvas on jälgi vandenõu ja selle täideviimiseks toimepandud tohutute kuritegude ohver.
Vaatleme, mis on esimese projekti raames tehtud ja mis tuleb veel teha.
Kõige näitlikum ja seetõttu kõige veenvam tõestusmaterjal eesti rahva hävitamise kohta on hukatute, tapetute, vangipandute ja küüditatute võimalikult täielikud nimestikud. Inimkaotusi on meil kõige rohkem uuritud, sest nende arvelevõtuks vajalikud KGB ja muud toimikud ja kartoteegid on enamikus alles. Nii on juba ilmunud kaks nimestikku 1941. aasta küüditamisest, osaline nimestik 1941. aasta mõrvatuist, paar linna ja maakonna nimestikku 1949. aasta küüditamisest, esimene suur köide Leo Õispuu juhtimisel tehtavast kõikehõlmavast vangistatute registrist, nimestikud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi, kaadriohvitseride ja arstkonna saatuse kohta, mõned lühemad erinimistud jne. Eriti põhjalikku tööd on tehtud Sakalamaal, kus kirjasaatjate andmeile toetudes on koostatud üksikasjalikud uurimused eraldi iga kihelkonna inimkaotuste ja represseeritute kohta. Loodetavasti on kavas ka maakonna üldistav köide, milles ilmneks genotsiidi kogu ulatus võrreldes ajaga enne Nõukogude okupatsiooni.
Palju olulisi töid on pooleli ja nende valmimine lükkub pidevalt edasi. Uuringuteks ja andmete töötlemiseks hädavajalikke rahalisi vahendeid on Eesti valitsused eraldanud äärmiselt vähe. Tehtu aluseks on olnud tegijate kohusetunne ja tasuta töö (et mitte öelda isamaa-armastus). Kaasaegsete andmekogumite loomiseks tarvilik arvutibaas on tegijail peaaegu olematu. Trükikulusid on kaetud suuremalt jaolt pagulaseestlaste rahaabiga.
Käsilolevate tööde jätkamiseks ja lõpetamiseks läheb kiiresti vaja mõni miljon riiklikke finantseeringuid. See on häbiasi, et nii väikest summat pole senini “leitud”. Osa äärmiselt vajalikke töid on koguni alustamata. Näiteks olemas või tegemisel olevaist nimestikest tuleks koostada väljavõte hukatute ning laagreis ja küüdituses hukkunute nimedega. Seda surmaohvrite nimekirja tuleks täiendada andmetega tapetud metsavendadest, hävituspataljonide ja punaväe terrori ohvreist, “suure põgenemise” käigus Läänemerel uputatuist ja pärast sõda sõjavangis hukkunud eestlastest. Vajalik on põhjalik uurimistöö arhiivides, nähtavasti ka andmete kogumine kirjasaatjate abil. Ja lõpuks, unustatud on 15000 N. Liidu tagalas punaarmee “tööpataljonides” surnuks näljutatud meest, kellega pole tegelnud mitte keegi, kõige vähem punaarmeest parteisse astunud ja seal karjääri teinud korpusemehed.
Teine liik materjale genotsiidi ja apartheidi tõestamiseks on dokumendid ja nende põhjal represseerimiste kohta tehtud analüüsid. Dokumentide avaldamise ja analüüsi valdkonnas pole olukord sugugi kiita.
N. Liidu partei, valitsuse, halduse ja “õiguskaitse” dokumentidest massirepressioonide kohta on lisaks lünklikule vene väljaandele ilmunud kaks köidet kapitaalset Hilda Sabbo kogumik-ku. Kõige olulisem oleks läbi töötada NLKP siinsed dokumendid, kuid iseloomulikul kombel on nendest kogu uuem osa arhiividesse andmata. Igaüks võib ise teha oletusi, kelle käes midagi on. Keegi ei julge väita, et neid pabereid ei ole hävitatud. Pealegi valitses komparteis tava, et kõige rahvavaenulikumad dokumendid anti partei asjameestele allkirja vastu lugeda ja siis nad kadusid (?). Telefonilistest korraldustest, mis valgustkartvates asjades olid ülekaalus, ei jäänud harilikult mingeid jälgi (?). Ajakiri “Akadeemia” alustas 1991. aastal parteidokumentide avaldamist vastupanuliikumise kohta. Sari pidi hõlmama dokumendid kuni 1950. aastani, kuid miskipärast lõppes 1946. aasta juulikuu dokumendiga. Lisaks on eraviisiliselt ilmutatud veel 5 kogumikku “sortside” endi mälestusi kommunistliku partei hävituspataljonide tegevusest 1941. aastal ja tagasihoidlik dokumendivalimik 1949. aasta märtsiküüditamise kohta. See on ka peaaegu kõik. Partei saladused on pühad.
Ehkki asi ilmselt ei meeldi meie praegusele valitsusele ja mõnele parteile, kuid midagi pole parata: kui nad ei leia inimjõudu ja raha kommunistliku partei säilinud dokumentide kiireks läbitöötamiseks ja avaldamiseks, siis see tõestab, et nende ridades on otsustusõigus endiste kollaborantide käes. Sama hukkamõistev järeldus kehtib veelgi suuremal määral NLKP siinse järglase, nn Eesti demokraatliku tööpartei kohta. Kes väidab, et ta on pööranud uue lehekülje, see tõestagu seda tegudega. Sõnu on kuuldud viiskümmend aastat.
Analüüsidest on tähelepandavad mitu suurel määral Muinsuskaitse Seltsi kirjasaatjate tööle rajatud kokkuvõtvat käsitlust Mart Laari sulest, Jaan Isotamme uurimus KGB tegevusest ning Ülo Jõgi uurimus Soomega seotud vastupanijaist. Hiljuti lisandusid neile ajaloolase Indrek Jürjo üldistav teos KGB tegevusest eesti pagulaste jälgimisel, mis on Eestis esimene ulatusliku arhiivimaterjali alusel tehtud teaduslik uurimus KGB kohta, ning Kaljo-Olev Veskimägi põhjalik teos Nõukogude tsensuurist Eestis.
KGB tegevust käsitlevate dokumentide poolest on Eestisse jäänud allikabaas lünklik, mitu fondi hõlmab ainult ajajärku kuni 1960ndate aastate alguseni, ja mahukast väljasõidutoimikute kollektsioonist läks KGB arhiive ülevõtva Hardo Aasmäe komisjoni tegevuse ajal 1992. aastal kaduma kümneid tuhandeid toimikuid, sellest suur hulk tuntumate ühiskonnategelaste omi. Arhiivinduse spetsialiste komisjonis polnud. Paljudel juhtudel jääb mulje, et KGB on lisaks teinud arhiivimaterjalide seas sihiliku valiku kutsumaks esile “nõiajahti” kas vägisi värvatud ja vastumeelselt “töötanud” või talle väärtusetute isikute vastu. Pole välistatud ka nõukogude korrale iseloomulikud võltsingud ja juurdekirjutused eesmärgiga näidata KGB tööd edukamana kui see oli tegelikkuses. Indrek Jürjo teos näitab, et arhiiviandmed võimaldavad uurida KGB töömeetodeid (hea seegi!) ja saada peamiselt kaudset infot konkreetsete inimeste kahtlustamiseks koostöös KGBga. Ent nuhkide kohtulikuks karistamiseks piisavaid tõendeid on arhiivides vähe: need on hävitatud, Venemaale viidud või ära varastatud. Ajalehtede teatel on kadunud koguni Eesti valitsuse dokumente, mis puudutasid KGB “likvideerimist” (Savisaare–Bakatini läbirääkimisi). Järeldus: KGB asemel tuleb esmajoones uurida parteid ja nõukogulikke asutusi.
Aastatel 1989–1992 jäi nõukogude asutuste ja ettevõtete ümberkorraldamisel palju materjale arhiivi üle andmata. Kollaborandid, kes võisid isiklikult huvitatud olla nende mainet kahjustavate dokumentide kaotsiminekust, said seda volilt organiseerida. Näiteks tsensuuriameti salajased toimikud alates 1976. aastast saatis selle kolleegium (ülemus Kurt Ingermann jt) kõik Moskvasse. See toimus alles 12. oktoobril 1990, kui tsensuuriamet oli Eestis juba 12 päeva likvideeritud olnud. Endiste nn liiduliste ja liidulis-vabariiklike ministeeriumide ja ettevõtete arhiividest peaksid muuseas nähtuma üritused Eestisse immigrantide värbamiseks, kuid seda on võimalik tuvastada ka Venemaa ajalehtedes (eriti kohalikes) avaldatud kuulutuste järgi. Suurt huvi pakuks analüüs korterite jagamise poliitikast Tallinnas ja muudes linnades, mida isegi viimane ülemnõukogu hukka mõistis. Veelgi olulisem oleks uurimus rahvuslikust segregatsioonist kogu Eestis. Vajalik oleks ka analüüs nõukogude apartheidi raames läbiviidud talurahva rängast diskrimineerimisest rassistlikul klassipäritolu alusel. Seda peaks abistama Maaliit, kellel on parim ligipääs kolhooside ja sovhooside dokumentidele. Soovida võib paljugi, aga mida pole, seda pole.
Eesti riigiasutuste ükskõikne ja möödavaatav suhtumine okupatsiooniaegsete genotsiidi-, apartheidi- ja sõjakuritegude dokumenteerimisse on kestnud tänapäevani. Natuke liiga lihtne on vihjata inimjõu ja raha nappusele. Kuni midagi pole tehtud, jäävad kehtima eespool kirjapandud hukkamõistvad järeldused. Mitu ma-hukat tööd, millest oleks võinud saada väärtuslikke andmeid eestlaste ahistamisest, on tehtud ilma niisuguseid vajadusi arvestamata. Näiteks justiitsministeeriumi eestvõttel on lastud tühistada tuhatkond nõukogudeaegset seadust, seadlust, otsust ja määrust, kuid pole kuulda, et kõrvalsaadusena oleks tekkinud eesti rahvast diskrimineerivate ja represseerivate õigusaktide nimestik, samuti pole avalikkusele esitatud tollaste salastatud seadluste ja määruste nimestikku (analüüsi poleks julgenud lootagi). Kodakondsus- ja migratsiooniameti tegevuse suurim vajakajäämine on Eesti elanike register. Selle tarvilikkusest räägitakse juba aastaid, aga asi ei edene. Eesti rahvusest isikute kohta omaette andmed puuduvad. Sotsiaalministeerium arvestab kannatanuile pensionide määramisel represseeritustaaži eraldi ja on oma andmebaasi arvuteil korrastanud, kuid pole midagi teinud vangistuses ja asumisel veedetud aastate hulga kokkuarvamiseks ja avalikustamiseks. Sotsiaalministeeriumi andmebaasis on arvel ka pensionile läinud okupantide ja kollaborantide töökohad ja tööaastad, mille eest Eesti riik neile pensioni maksab. Pole teada, et keegi oleks selliste andmete vastu huvi tundnud (ja kas nende kallale lubataksegi?). Kokkuvõte oleks tarvilik kas või Venemaa ja maailma veenmiseks, et meie inimarmastus on tõepoolest piiritu.
Eestis toimepandud genotsiidi- ja apartheidikuritegude olemasolu kõige kindlamad tõendid maailma veenmiseks oleksid demokraatliku riigi kohtuotsused. Sellest veel üks järeldus: kuritegude karistamisel on Eestis õigluse kõrval ka teine, tähtsam eesmärk: olla tõestusmaterjal rahva säilimist toetavates üritustes. Jutud eestlaste sihikindlast hävitamisest ja ahistamisest jäävad paljalt juttudeks seni, kuni pole ette näidata kohtu korras tuvastatud ja süüdi mõistetud kurjategijaid. Karistamise peaeesmärk on siin tõe tõestamine, teises järjekorras rahva vaimne enesepuhastus ja õiglus, kuid üldse mitte kättemaks. Sellepärast suhtusimegi eespool (osades 7.4 ja 10.5) ükskõikselt karistuste suurusesse. Ent ometi: sõjakurjategijate karistamise vajadus on viimasel ajal (mai–juuni 1997) rahvusvahelises ulatuses uuesti esiplaanile tõstetud, mida näitavad USA ja teiste riikide järsusõnalised nõudmised Serbia, Horvaatia ja Bosnia vastu Daytoni rahulepingu alusel. Ja ka meil on siin nähtavasti õige koht rõhutada, et väga tähtis on alustada kriminaalasju Venemaale pakku läinud peasüüdlaste vastu, üritada need välja nõuda ja selleks kogu maailma inimõiguslaste abi taotleda.
Lõpuks ei tohi unustada vajadust hoida eesti rahva säilitamise probleeme pidevalt maailma avalikkuse vaateväljas. Ülevaated rahva hävitamise ja ahistamise kommunistlikust poliitikast Eestis ja selle tulemustest peavad olema kättesaadavad tähtsamais võõrkeeltes ning neid tuleb jagada Eesti saatkondades ja igasugustel rahvusvahelistel kokkutulekutel. Neil teemadel tuleb korraldada rahvusvahelisi konverentse. Tuleb arendada kontakte teiste riikide organisatsioonidega, mis juba ammust aega tõhusalt tegelevad kommunismi inimvaenuliku poliitika uurimisega (näiteks kannatanute ühingud, mitmesugused teadusasutused). See on valdkond, millest Eesti on senini eemale hoidnud: riigiasutustel pole olnud tahtmist, ühiskondlikel organisatsioonidel pole jätkunud jõudu ega raha. Võiks teha koostööd näiteks ka suurejoonelise Kommunismi muuseumiga Washingtonis (mõeldud sealse juutide Holocausti muuseumi paarilisena). Eesti-teemalist väljapanekut sellesse muuseumisse oleks juba praegu õige lihtne koostada. Ja miks mitte asutada ka Eestis kommunismi muuseum.
Eesti rahvastikulise olukorra normaliseerimise projekt põrkub arvatavasti Venemaa ägedale vastuseisule, sest see nõrgendab N. Liidu suursaavutusi etnilise puhastuse valdkonnas ja halvendab Venemaa neoimperialistlike kavade (vt eespool osa 9.1) eduväljavaateid. Sellepärast kirjeldasimegi Eesti taotlusi põhjendavat dokumenteerimisprojekti nii pikalt, ehkki rahva enesemääramise ja arenemise õiguse alusel võime igasuguseid meetmeid rakendada omal äranägemisel ja ilma kelleltki luba küsimata. Aga eestlastel on minevikust kaasas väga ränk koorem. Seetõttu on inimesi, iseäranis varem NLKPga seotuid, väga lihtne Venemaaga ära hirmutada, — ja igasugune eneseturve on siin omal kohal.
Tegelikult pole rahvastikulise olukorra normaliseerimises mitte midagi venevastast, vaid see eeldab inimõiguste tagamist kõigile täpselt nii, nagu need õigused on omavahel tihedalt seotud — ühtpidi individuaalsed inimõigused, mis ongi juba kindlustatud kõigile Eesti elanikele, ja teistpidi kollektiivsed, sealhulgas kogu eesti rahvale kuuluvad inimõigused, mida Eestis praegu veel piisaval määral ei järgita. Järgnevalt esitame normaliseerimise projekti kohta paar üldist põhimõtet ja juriidilist kaalutlust. Projekti konkreetset sisu ja selle raames rakendatavaid meetmeid ei saa siinkohal kavandada, sest see on poliitiliste otsuste küsimus ning nõuab pealegi täiendavate lähteandmete kogumist rahvastiku praeguse olukorra kohta. Soovitused andmestiku kõige üldisema sisu ja kogumise metoodika kohta leiduvad ÜRO aruannete koostamise käsiraamatus. Andmeid tuleb muidugi täiendada eespool iseloomustatud dokumenteerimisprojekti alusel.
Rahvastikulise olukorra normaliseerimise projekti peaeesmärk peaks olema eestlaste arvu taastamine miljonini. Eesmärgi saavutamise abinõud kavandati juba loominguliste liitude ühispleenumil 1988. aasta aprillis. Tollal Lennart Mere kõnes esitatud meetmed on mõneti vananenud, nüüd tahaks loota, et ta korraldab presidendiameti mõjuvõimu kasutades uue meetmete projekteerimise. Loomeliitude pleenumil algatatud ülemaailmne eesti pere sihtkapital näib praegugi olevat sobivaim projekti rahastamise vorm. Ent Eestis ratifitseeritud diskrimineerimisvastane konventsioon lubab nüüd kehtestada soodustusrežiimi eesti rahva suhtes eraldi kogu muust elanikkonnast — ja seda võimalust tuleks maksimaalselt kasutada. Tänu konventsioonile saab eesti pere sihtkapitali nüüd olulisel määral täiendada riigieelarvest tulevate vahenditega ja taotleda Rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee kaudu lisaks ka rahvusvahelist abi.
On tulnud aeg, et 1988. aastal meie valupunktiks tunnistatud noore eesti pere toetamine ometi viimaks käima pandaks. Eriti suured soodustused tuleks kehtestada lasterikastele peredele: pereemad oleks seal otstarbekas riigi palgale võtta. Meie poliitilises praktikas ja sotsiaalses astmestikus on noor eesti perekond endiselt viimasele kohale tõrjutud, peetakse ägedat poliitilist võitlust eeliste taotlemiseks hoopis pensionäridele, tagastatud majade üürnikele, riigiametnikele, põllumeestele ja kellele tahes, ainult mitte neile, kelle heast käekäigust sõltub eesti rahva püsimajäämine.
Rahvastikulise olukorra normaliseerimise projektis tuleks eestlaste rahvaarvu tõstmisega algusest peale siduda rahvusliku segregatsiooni likvideerimine kõikjal Eestis, kuid iseäranis Ida-Virumaal. Selle probleemi eiramine tähendab diskrimineerimisvastase konventsiooni otsest rikkumist. Probleemi lahendamine on Eestis poliitilise tasakaalu ja julgeoleku tagamise seisukohast palju kordi tähtsam kui meile pealesurutav “mitteajaloolise vähemuse” kaitsmine. Kõigile on selge, et just Ida-Virumaal asub Eesti kõige ohtlikum võimalik kriisikolle. Segregatsiooni kaotamine nõuab seal esmajoones erisoodustuste loomist eesti rahvusest isikuile, kes sinna ümber asuvad või seal juba elavad. Kõne alla võiksid tulla ümberkolimise kulude tasumine, riigi tagatisega sooduslaenud majapidamiste asutamiseks, palgalisad riigieelarvest töötasu saajaile, soodustused investeerijaile ja palju muud. Tuleks kaaluda ka mõne majanduslikult ebatasuva ja vananenud sisseseadega suurtehase kaotamist koos nende vene tööliskonna hajutamisega. Siin tuleb riiigil kanda kulusid, kuid Nõukogude võimu pärandina esineva segregatsiooni “väljajuurimiseks” on meil diskrimineerimisvastase konventsiooni alusel eriti suur õigus saada abi teistelt lepinguosalistelt riikidelt (üks võimalik idee vt eespool osa 9.5 lõpus).
Eesti rahva füüsilise hääbumise oht kestab. Selle kõrvaldamine on riigi tähtsaim ülesanne, mille täitmata jätmist ei saa millegagi õigustada. On mõistetav, et esimesed aastad pärast vabanemist kulusid õigusriigile ja majandusele aluste loomiseks. Nüüd aga tegelevad valitsused juba mitu aastat kolmandajärguliste küsimustega, sisuliselt paigaltammumisega ja erakondliku eneserikastamisega, üks skandaal ja korruptsioonilugu ajab teist taga, aga rahva tulevikust, isegi rahvuse säilimise kindlustamisest ei hooli keegi. Oleks nagu tagasi tulemas õnnis stagnaaeg koos kõigi väärnähtustega, mida loomeliitude pleenum esile tõstis. Kirjutame 1988. aasta kõnede kogumikust maha mõned märksõnad: massilised riigivargused, leebus ebaaususe vastu, oma tõelise tegevuse varjamine rahva eest, salastamine, andmete võltsimine, kõlbeline väärastumine, silmakirjalikkus, kahekeelsus, ameti kuritarvitamine isiklikes huvides, “nomenklatuuri” privileegid, riigiasjus minnalaskmise talumine, usaldamatus rahva vastu, kurjategijate karistamatus, ebaausus, hirm tunnistada tõtt, ajaloos valgete laikude lubamine, kommunismi kuritegude kustutamine rahva mälust ... Nähtavasti tuleb uuesti meenutada veel üht ammust loosungit, sedapuhku aga range elluviimise eesmärgil: plats nõuab ikka veel puhastamist!