I. Mõningaid üldandmeid Kolõma kohta,
lühi-ülevaade Kaug-Põhja hõlvamise ajaloost,
sealsete vangilaagrite rajamisest ja nende struktuurist
Ja Kolõma oli kõige suurem ja kuulsam saar,
julmusepoolus sel hämmastaval Gulagimaal.
A.Solženitson "Gulagi arhipelaag"
Tavageograafiline mõiste "Kolõma" hõlmab laialdast maa-ala endise NLiidu kirdeosas (ligikaudu 1/10 NLiidu territooriumist, pindalalt võrreldav Mehhiko või Gröönimaaga), mis piirneb läänes Jana jõega, idas Vaikse ookeaniga, põhjas Põhja-Jäämerega ning lõunas Ohhoota mere, Ohhoota ja Aldani jõega. Administratiivselt hõlmas see maa-ala N.Liidu ajal Vene NFSV Magadani oblastit koos Tšuktši rahvusringkonnaga ja Jakuudi ANSV kirdeosa. Keskus Magadan (asut.1929., linn 1932., elanikke 1959.a. 62 000, 1989.a. 152 000).
Tihti kasutatakse Kolõma sünonüümina ka mõistet - Kaug-Põhi -analoogiliselt mõistele Kaug-Ida.
Kolõmal on igikelts, maastik põhiliselt tundra ja mägitundra, kliima karmilt kontinentaalne, keskmine temperatuur jaanuaris -38° kuni -48° C, juulis +14° kuni +15° C. Kolõmal Verhojanski rajoonis asub maailma külmapoolus, kus on registreeritud madalaim temperatuur
-71°C.
Kolõma hõlvamine algas 1920-ndate aastate lõpul, pärast seda, kui seal avastati märkimisväärsed maavarad - kulla ja kassiteriidi leiukohad.
Esimesed viis kullauhtlat - Boriskin, Srednekan, Pervomaiski, Jubileinõi ja Holodnõi - rajati aastatel 1929-31. Algul töötasid neis lepingu alusel vabad kullaotsijad, kuid varsti hakati kasutama ka vangide tööjõudu.
1931.a. moodustati NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi alluvuses trust Dalstroi (kood-nimetus "Ehitus nr 500"), mille ülemaks määrati üks tolleaegse julgeolekuteenistuse GPU juhtivtöötajaid lätlane Eduard Berzinš (kolmekümnendate aastate lõpul "rahvavaenlasena" maha lastud). Pärast Berzinšit kuni trusti üleandmiseni NLiidu Värvilise Metallurgia Ministeeriumi koosseisu Peavalitsuse õigustes, mis toimus 1953. aastal, olid Dalstroi ülemateks Garanin ja Pavlov (30-ndate aastate lõpus) ja Nikišov ning Petrenko (40-ndatel).
Aastatel 1957-65 allutati Kolõma tootmisettevõtted Magadani oblasti rahvamajandusnõukogule, peale seda aga taastati see hiiglaslik konglomeraat tööstuskoondise Severovostokzoloto (vene k. kirdekuld) nime all jälle N.Liidu Värvilise Metallurgia Ministeeriumi koosseisus.
Dalstroi ülem, valitsuste ja ettevõtete ülemad nautisid praktiliselt piiramatut võimu. Vangide seas liikusid suust suhu lood sellest, kuidas Dalstroi ülem Garanin oma käega vange maha laskis ja alluvaid ohvitsere jämeda oksliku kepiga nüpeldas.
Kuigi Dalstroi halduses olev territoorium kuulus formaalselt Habarovski krai koosseisu, puudusid tegelikult kogu sellel maa-alal kohalikud nõukogude võimu organid (rajooni, linna ja oblasti rahvasaadikute nõukogud ja nende täitevkomiteed) ja kommunistliku partei struktuurid (partei rajooni-, linna- ja oblastikomiteed, nende bürood ja sekretarid). Ka sotsiaalne infrastruktuur -- tervishoiuasutused, koolid, isegi postiside jms ei allunud vastavatele liidulistele keskorganitele, vaid Dalstroi kaudu NKVDle, hiljem Siseministeeriumile.
Magadani oblast ja kõik eespool mainitud nõukogude võimu ning kommunistliku partei struktuurid moodustati 1953.a.
Kolmekümnendate aastate keskpaigaks oli Kolõma keskrajoonides juba rajatud laialdane teedeehituse, ehitus- ja kaevandusettevõtete võrk. II Maailmasõja alguseks oli trusti Dalstroi tootmisstruktuur täielikult välja kujunenud. See koosnes mäetööstusvalisustest , ehitus-, teede-, geoloogilise luure j.t. valitsustest.
Kaevandused, rikastusvabrikud ja karjäärid kuulusid mäetööstusvalitsuste koosseisu.
Kogu ehitus- ja tootmistegevus baseerus Dalstrois täielikult vangide-sunnitööliste tööjõul.
Kolõma karmide looduslike olude ning laagrites kehtestatud ebainimlike elu- ja töötingimuste tõttu oli vangide suremus tohutu suur. Paljudes laagrites (näiteks Butugõtšagi ja Galimõi kassiteriidikaevandustes) vahetus põhitöödel kontingent keskeltläbi ühe aastaga. Administratsiooni see kuigivõrd ei häirinud, sest tõenäoliselt oli selline kadu ja samuti uue kontingendi kohaletoimetamine süsteemis planeeritud ja küllaltki korralikult organiseeritud.
Trusti Dalstroi varustas tööjõuga USVITL
Kõigi mäetööstusvalitsuste juures olid laagrid, tootmis-ettevõtetel aga igaühel oma laagrijaoskonnad. Üksikutes eraldi paiknevates kaevandustes ja karjäärides olid OLPid ( -- üksik laagripunkt, laagri keskuses KOLP – ). Väiksemaid, tihti ajutisi laagripunkte nimetati ka podkomandirovka’deks.
Eraldi laagrid USVITLi alluvuses oma vastavate allüksustega olid UŠOSDORil
( – Maanteede Valitsus) ja Transpordivalitsusel. Lühendatult kandsid need nimetusi vastavalt Dorlag (keskusega peatrassi 103. km-l Karamkenis) ja Translag (keskusega peatrassi 285. km-l Mjakitis).
Tootmisüksusi ja vastavalt ka laagreid ja nende allüksusi moodustati ja likvideeriti vastavalt maardlate ekspluatatsiooni võtmisele ja ammendamisele.
Andmete nappuse tõttu on praegu võimatu välja joonestada laagrite struktuure ja alluvusskeeme kogu nende eksisteerimisperioodi vältel.
Aastatel 1945-55, kui eesti vangid viibisid põhiliselt Kolõmal, oli USVITLil 10-12 laagrit, mis vastasid mäetööstusvalitsustele, ja igas neist 5-25 laagrijaoskonda, mis omakorda vastasid tootmisettevõtetele:
- Indigirka, keskus Ust-Nera, asutatud 1941.a.;
- Jana, keskus Ege-Haja (mõnedel andmetel Batagai), asutatud arvatavasti 1930-ndate aastate lõpul;
- Jugo-Zapadnõi (edela-), keskus Seimtšan, asutatud 1937.a.;
- Južnoi (louna-), keskus Orotukan, asutatud 1935.a.;
- Magadan, keskus Magadan, asutatud 1931.a.;
- Omsuktšan, keskus Omsuktšan, asutatud arvatavasti 1940.a.;
- Severnoi (pohja-), keskus algul Hatonnahh, hiljem Jagodnoi, asutatud 1935.a.;
- Zapadnoi (lääne-), keskus Sussuman, asutatud 1938.a.;
- Zorjanka, keskus Zorjanka;
- Tenka, keskus Ust-Omtšug, asutatud 1940.a.;
- Tšai-Urja, keskus Neksikan; see laager eksisteeris 1941-46 Tšai-Urja joe orus asuvate kullamaardlate intensiivse kaevandamise ajal. Enne ja pärast seda perioodi kuulusid selle piirkonna laagrid Zapadnoi valitsuse alla;
- Tšaun-Tšukotka, keskus Pevek, asutatud 1939.a.;
- Tšukotstroi, keskus Egvekinot, asutatud 1946.a.
Kindlasti olid laagrid ja laagrijaoskonnad vastavalt noukogude ka tavadele nummerdatud, kuid need numbrid pole meil teada. Seeparast on kinnipidamiskohtade loetelu koostatud asulate voi tootmisettevotete järgi, kus need kinnipidamiskohad asusid ja/voi mida nad teenindasid.
Kuni 1948. aastani olid poliitvangid ja kriminaalkurjategijad koos ühistes laagrites. Siis aga otsustati "eriti ohtlike riiklike kurjategijate" kinnipidamiseks rajada range režiimiga erilaagrid (vt. lisa 1 [16, dok.347] NSV Liidu siseministri käskkiri nr 00219). Algul moodustati viis laagrit, hiljem oli neid seitse-kaheksa ja nad kandsid teadaolevalt järgmisi numbreid ja koodnimesid:
- erilaager nr 1 - asukohaga Komi autoomses vabariigis keskusega Intas;
- erilaager nr 2 - Gorlag ( - mäelaager) Jenissei suudmealal, keskusega Norilskis;
- erilaager nr 3 - Dubravlag ( - tammikulaager) asukohaga Mordva autonoomses vabariigis keskusega Temnikis;
- erilaager nr 4 - Steplag ( - stepilaager) asukohaga Kasahstanis;
- erilaager nr 5 - Berlag ( - rannikulaager) Kolomal keskusega Magadanis;
- erilaager nr 6 - Retšlag ( - jõelaager) Komi autonoomses vabariigis keskusega Vorkutas;
- erilaager nr 7 - Ozjorlag ( - järvelaager) Baikali-Amuuri piirkonnas keskusega Taišetis.
erilaager nr. 8 - Pestšanlag ( – liivalaager), asukoht Kasahstanis, keskus
Karagandas.
Iga Berlagi vangi isikliku toimiku esikaanel oli suur tempel "5" ja diagonaalne punane triip.
Berlag moodustati ksikute USVITLi laagrijaoskondade baasil. Sellel laagril oli 16-20 laagrijaoskonda. Berlagi moodustamine toimus arvatavasti raskelt. Kskkirjas 00219 esitatud nudmise alusel pidanuks 1. septembriks 1948 Berlagis olema 30 000 vangi, kuid 1. jaanuaril 1949 oli NKVD koondaruandes mrgitud vangide arvuks erilaagris nr 5 kokku vaid 17 092 [16, II k. dok.423], neist eestlasi 734. USVITLis oli selle aruande jrgi 137 139 vangi, neist eestlasi 604 (ei maksa lasta end petta suhteliselt vikestest arvudest - need thendavad vaid seda, et aruande koostamise momendil oli elus nii ja nii palju vange).
Teadaolevate Berlagi laagrijaoskondade numbrid on loetelus ra toodud.
Berlag likvideeriti 1954.aastal, prast Stalini surma, kui kik Koloma laagrid koondati jlle htsesse ssteemi, mis sai koodnimeks "Ettevte AV-...". Selle ssteemi koodnumbrite struktuuri ei ole siiani nnestunud vlja selgitada.
Laagrite komplekteeriti vangidega Kaug-Idast, algul Nahhodkast, hiljem Buhta Vanino tapilaagrist, mis valmis 40. aastate teisel poolel. Sealt viidi vangid laevadega Nagajevosse (Magadani sadam), Egvekinoti, Peveki, Zeljoni Mssi ja Ust-Jana sadamasse. Buhta Vanino tapilaagris oli 1950.a. suvel 28 tsooni, igas tsoonis 1000-2000 vangi, kes kik saadeti he navigatsiooniperioodi jooksul Kaug-Phja laagritesse. Suve jooksul tideti neid tsoone mitu korda.
Vangide veoks ostis NLiit 1935.a. Hollandist kolm laeva - "Jagoda", mis hiljem nimetati mber "Dalstroi'ks" (mahutavus 8 000 vangi) ja "Džurma" ning "Kulu" (mahutavus 6 000 vangi kumbki). 1937.a. osteti neile lisaks "Nikolai Ježov" (hiljem "Feliks Dzeržinski"), millega vange hakati vedama pärast soda. Siis voeti vangide veoks kasutusele ka II Maailmasoja ajal lääneliitlastelt saadud "Liberty" tüüpi kaubalaevad "Nogin", "Jerevan", "Vitebsk", "Sovetskaja Latvija", "Balhašš", "Lvov", "Kamenets-Podolsk". Igale laevale pandi 6000 – 8000 vangi.
Kokku veeti laevandustöötajate arvestuste kohaselt Nagaejevo sadamasse kuni kaheksa miljonit vangi [11, lk 53]. Autori peab siiski toenäolisemaks, et arv kaheksa miljonit ei kajasta ainult Nagajevosse, vaid koigisse Kaug-Pohja sadamatesse veetud vangide üldarvu.