II. Kuidas sattusid poliitvangid Eestist
Kaug-Põhja ja mis neist seal sai
Nende piina-pigistused,
nende vaeva-väsimused
muistsed kallid mälestused
kostku meile kustumata.
" Kalevipoeg"
Esimesed eestlased sattusid poliitvangidena Kolõmale 1930. aastate massirepressioonide aegu eesti asulatest Venemaal. Oma mälestusi sellest ajast on avaldanud eesti kommunistliku liikumise tegelane 1924. aasta mässust osavõtja ja hilisem põrandaalune Heinrich Ross [15], kes arreteeriti NLiidus 1937. aastal.
Praegu teadaolevatel andmetel ei ole 1940-41 Eestis arreteeritud eestlasi suuremate tappidega Kolõmale saadetud. Esimene eselon - 38 vagunit umbes 1200 mehe ja 16 naisega - asus Tallinna Lasnamäe tapivanglast Kolõma poole teele 27. aprillil 1945.a. Teekond Nahhodkani loomavaguneis kestis üle kuu aja. Nahhodka tapilaagris peeti vange karantiinis kümme päeva. Mereteekond laevaga "Feliks Dzeržinski" Buhta Nagajevo sadamasse (Magadani) vältas nädalapäevad. Sealt toimetati vangid autodega laagritesse [4,17].
Aastatel 1946-48 saadeti veel vahemalt 3 eseloni (Artemi Raavel mäletab, et 1948.a., kui saadeti ära koik eesti laagrites kinnipeetavad poliitvangid, oli ešelonis 40 vagunit, kokku umbes 2000 mehega).
Viimane teadaolev otsetapp 12 vagunit (umbes 600 inimest, neist pooled kriminaalvangid), sealhulgas üks vagun naisi, saadeti Endel Palmiste andmeil Lasnamäelt Vaninosse teele 12. aprillil 1951. See tapp saabus Vaninosse 10. mail. Huvitav on mainida Gulagi dispetšer-teenistuse korraldamise kohta, et tapp Riiast tuli sisse 11. mail ja Vilniusest 12. mail. Eestist toimetati vange Kolomale ka väiksemate partiidena ja üksikult kuni 1952. aastani. Näiteks, saadeti nende ridade autor 1951.a. kevadel Lasnamäe vanglast paarikümnemehelise partii koosseisus tappi stolopiniga. Selle partii teekond kulges vahepeatuste ja ümberistumistega läbi Leningradi (Peterburi), Kirovi (Vjatka), Sverdlovski (Jekaterinburgi) ja Novosibirski tapivangla Krasnojarski tapilaagrisse. Seal formeeriti umbes 40 loomavagunist ešelon, mis saadeti Vaninosse. Kogu teekond Lasnamäe vanglast sihtkohalaagrini Kolomal (Orotukan) kestis umbes kolm kuud.
Pärast Steplagi ja Gorlagi vangide ülestouse ning voib-olla muudelgi pohjustel toodi eestlasi Kolomale ka teistes N.Liidu osades asunud laagritest, nii et aastatel 1945-56 vois Kaug-Pohja laagrites viibinud eestlaste üldarv autori hinnangul olla vähemalt 6000 - 8000 inimest.
Paljude vangide hukkumises oli süüdi äärmiselt küüniliselt väljamoeldud ja ratsionaalselt rakendatud toitlustamise ja arvestuste süsteem. Kolomal olid nii USVITLi kui ka Berlagi laagrites vangide toidunormid diferentseeritud soltuvalt töönormide täitmise protsendist, kusjuures toidunormi suurenemine ei korvanud täielikult suurema töönormi täitmiseks vajalikku energiakulu.
Venda Soelsepa andmeil oli mittetöötava vangi päevane teoreetiline toidunorm Duskanja laagrijaoskonnas 1946.a. järgmine:
Leib (+ jahu leivajuuretiseks + jahu toidumaitseks s.t. soustiks)
560 + 40 + 4 = 604 g 1300 kcal
2. Tangained (neist tehti 2 korda päevas
suppi ja üle kahe päeva putru) 70 " 235 "
3. Suhkur 17 " 66 "
4. Liha 27 " 33 "
5. Voi 12 " 88 "
6. Juurvili (kui seda polnud, tuli see
asendada tangainetega) 180 " 90 "
7. Kala 120 " 60 "
8. Sool 1 " -
-----------------------
Kokku 1872 kcal
Seejuures tasuks meenutada, et inimese ööpäevaseks madalaimaks energiakuluks (vaimse töö puhul) loetakse 2 200 - 2 400 kcal. Praktiliselt ei saanud aga reavang sedagi normi kätte, sest valvurite ja köögitööliste hulgas lokkas vargus.
Niisuguses olukorras hukkus enamik vange üldtöödel esimese talve jooksul. Neil, kes elasid selle talve üle, oli suur šanss ellu jääda. Peab mainima et 1948. aastal suurendati toidunorme tunduvalt.
Teatavat, ehkki mitte enam määravat rolli vangide hukkumises mängis ka 1948.a. rakendatud karistusaja lühendamise arvestussüsteem. Selle järgi arvestati soltuvalt töö raskusest ja kvalifitseeritusest ning töönormi täitmisest üks tööpäev 1,25 - 3 karistuspäeva eest. Siin sai otsustavaks juba vangi enda taiplikkus ja arukus, kas ta oskas süsteemi oskuslikult ära kasutada ja pääses tunduvalt varem laagrist välja, voi hakkas motlematult rasket tööd rabama ning hukutas end. Need poliitvangid, kellele aastatel 1944-47 oli moistetud kuni 10 aastat vabadusekaotust ja kel oli olnud onne ellu jääda, hakkasid arvestuste alusel laagritest vabanema juba 50-ndate aastate algul, kuid reeglina jäeti nad samasse asumisele isegi sel juhul, kui kohtuotsuses polnud asumist ette nähtud.
Eraldi tuleb mainida neid, kellele ei olnud karistus oli määranud mitte sojatribunal, vaid Erinoupidamine ( ). Vangi karistusaja lõppemisel too kohtuväline organ sageli lihtsalt pikendas seda. Näiteks viibis siinne autor laagris koos ühe hiinlasega, kes oli saanud karistuse 10 aastat vabadusekaotust juba 1932.a. 1942.a. pikendati seda 10 aasta võrra ja 1952.a. veel viie aasta võrra.
Põhiline poliitvangide vabastamine algas GULAGi süsteemis üsna varsti pärast Stalini surma 1953.a., ent massiliseks muutus see 1954.a., kui vangilaagrite valitsuste juurde moodustati erilised komisjonid karistuste läbivaatamiseks ja vähendamiseks ning eriti pärast NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 17. septembri 1955.a. amnestiaseadlust (vt. lisa 2).
Samal ajal hakati vabastama asumiselt ka neid vange, kes olid varem lahti saanud ja jäetud sundasumisele.
Autori hinnangul jäi Kaug-Põhja saadetud eestlasi poliitvangidest ellu ja tuli Eestisse tagasi 8 - 12 %. Ülejäänud hukkusid ebainimlike tingimuste tagajärjel. Et valdav enamik suri juba mõne esimese kuu jooksul, ei mäleta kahjuks ka ellujäänud neist paljude nimesid. Pealegi oli rohkesti laagreid, kust pole teada lihtsalt ühtegi tagasi tulnud vangi. Käesolevas ülevaates avaldatud vangide nimed on kirja pandud saatusekaaslaste mälu järgi, mistõttu neis võib esineda ebatäpsusi ja moonutusi.
Andmeteoses "Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-88" [22] sisaldub register kinnipidamiskohtade järgi. Selles on 706 Kaug-Põhja vangistuspaikades karistust kandnud poliitvangi nimed (vt. registrit). Kahjuks on see register KGB toimikute kehva kvaliteedi ning nende täitmist iseloomustava kirjaoskamatuse tõttu tulvil vigu ja ebamäärasusi ning seda ei saa võtta aluseks tegelike kinnipidamiskohtade väljaselgitamisel.