Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus
AJALOOLISE TÕE OTSINGUIL II
Suur kunst metodoloogia
7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi
"Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme"
materjalid
Tallinn 2000
Toimetanud ja saatesõna kirjutanud Enn Tarvel
Kujundanud Jüri Titov
© Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 2000
ISBN 9985-895-20-7
SISUKORD
Saateks 5
Pertti Grönholm
Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nõukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates. 7
Kalervo Hovi
Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast 29
Kalev Katus
Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast 39
Anu Mai Kõll
Majandusajaloo metodoloogiast 57
Priit Pirsko
Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis 65
Enn Tarvel
Ajaloolase analüüsist 77
Nimeregister
Nõukogude ajalookirjutuse vägivaldne metodoloogiline hoiak, nõukoguliku marksistlik-leninliku ajaloolise materialismi isevalitsus tekitas nii mõneski siiras ajalooteadlases allergia igasuguse metodoloogilise lähenemise vastu. Nad hakkasid õigeks pidama ainult puhtempiirilist ajalootunnetust, ranget kinnihoidmist ajalooallikate vahetust puhtfaktoloogilisest teabest. Nagu Molière’i härrasmees, kes oli eluaja proosas kõnelnud, seda ise teadmata, ei pääse ometi ükski ajalookirjutaja ühe või teise uurimispõhimõtte rakendamisest oma töös. Metodoloogiat, teaduslike uurimismeetodite tundmist on igaühele väga vaja oskamaks esitada ajalooallikale võimalikult palju mitmesuguseid küsimusi saamaks sealt võimalikult palju mitmesugust teavet ajaloopildi maalimiseks. Raymundus Lullus, keda ajaloos ikka nimetatakse esimeste metodoloogide hulgas, ei pealkirjastanud 13. sajandil asjata oma teost Ars magna (Suur kunst).
Meie noores lähiajaloouurimises on metodoloogilist lähenemisoskust vaja. Seepärast Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, püüdes Eesti lähiajaloo uurimist arendada ja tõhustada, korraldas 7. detsembril 1999 ühepäevase metodoloogilise konverentsi. Käesolevas publikatsioonis on ära toodud konverentsi viis ettekannet, mida on täiendatud noorema põlvkonna Turu ajaloolase Pertti Grönholmi pikema kirjutisega.
Konverents oli küll puhtajalooteaduslik, kuid tavapärasest mõnevõrra laiema ülesehitusega; kaasa oli haaratud mõne lähedase teaduse problemaatika oma metodoloogiliste sõlmküsimustega. Kalervo Hovi ja Anu Mai Kõll andsid historiograafiliselt ülesehitatud globaalse probleemse ülevaate neile kõige lähematest ajalooteaduse harudest, vastavalt rahvusvaheliste suhete ajaloost ja majandusajaloost. Tutvustuslikku huvipakkuvust lisab autorite lähtumine Soome, resp. Rootsi lähtepunktist. Priit Pirsko esitas tõeliselt aktuaalse strateegilise kontseptsiooni Eesti arhiivinduse metodoloogilistest sõlm- ja valuküsimustest. Nentides arhiiviteoreetikute ja ajaloolaste kui arhiiviklientide töö ja selle lõppeesmärkide kokkulangemist teatud osas, tutvustab autor rahvusvahelisel metodoloogilisel tasandil Eesti arhiivinduse kitsaskohti ja neist ülesaamise teid. Kalev Katuse rahvastikuteaduslik ülevaade läheneb ühelt poolt K. Hovi ja A. M. Kõlli, teiselt poolt P. Pirsko ettekandele. Ta annab põgusa ülevaate kaasaegse rahvastikuteaduse tekkeloost ning sel foonil fikseerib Eesti rahvastikuteaduse saavutused, hetkeolukorra ja valupunktid. K. Katus mõistab hästi rahvastikuteadlaste ja ajaloolaste tulukooslust ning näeb selle avardamise teid. Pertti Grönholmi artikkel väärib samuti tähelepanu oma kaheaspektsuse poolest. Ühelt poolt tutvustab see eesti ajaloouurijaile üpris vähetuntud moodsaid ajalooteaduse arsenali ülevõetud uurimismeetodeid nagu diskursianalüüs, teksti- ja kontekstianalüüs, argumentatsioonianalüüs, narratoloogilised uurimismeetodid, teiselt poolt aga teeb seda Eesti nõukogude ajalookirjutuse taustal ning sealt võetud näidete varal.
Tahaks loota, et ka see järjekordne kogumik leiab ajaloohuviliste ja ühiskonnateadlaste heasoovlikku vastuvõttu kui panus Eesti lähiajaloo uurimise teoreetilise külje arendamisse.
DISKURSIANALÜÜS NÕUKOGUDE AJALOOKIRJUTUSE KRIITILISES LÄHIVAATES
1. Selle artikli eesmärgiks on revideerida, mida on diskursiuurimisel anda marksismi-leninismi ja eelkõige marksistlik-leninliku ajalookirjutuse uurimisele. Ma ise olen diskursiuurimist rakendanud oma Eesti nõukogude ajalookirjutust käsitlevas litsentsiaaditöös ning oma tulevases doktoriväitekirjas; minu uurimuses on keskne koht narratiivaspektil ja narratoloogilistel analüüsimeetoditel ning argumentatsioonianalüüsil. See artikkel tuginebki suuresti minu litsentsiaaditöö sissejuhatavale peatükile, kus olen selgitanud oma uurimuse teoreetilisi ja metodoloogilisi lähtekohti.
Kuna ajaloouurijate toodetud tekstid on minu uurimuses keskseks allikaks ja analüüsi objektiks, tähendab diskursiuurimise meetodite rakendamine eelkõige allikakriitika laiendamist ja süvendamist. Vaadeldes kultuuri tooteid, antud juhul ajaloouurimise tekste, kommunikatiivsest vaatenurgast, mis diskursiuurimises praegusel ajal domineerib, käsitletakse neid sotsiaalse, vastastikust toimet taotleva tegevusena. Nii olen üritanud analüüsida ja mõista ajalookirjutuse tekste ühenduses muude tekstidega ning nende relevantsete kontekstidega, mida on kommunistlik partei ja nõukogude süsteem, eriti Eesti kommunistlik partei ja Eesti ühiskond ning Nõukogude Eesti ajalooteaduslik üldsus, kuhu kuulusid institutsioonid, teadlaskond ja üksikud teadlased. Nii olles on minu uurimisteemas küsimus väga avarast poliitilisest, sotsiaalsest, kultuurilisest ja intellektuaalsest kompleksist.
Nõukogude Eesti ajalookirjutuse all mõtlen seda marksismil-leninismil põhinevat uurimis- ja publitseerimistegevust, mida harrastati Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudis ja Tartu ülikooli ajaloo osakonnas, unustamata ometi EKP Keskkomiteed ning selle propaganda- ja agitatsiooniosakonda, mis teoreetiliste sihtjoonte seadjana oli Nõukogude Eestis kõige tähtsam.
Minu litsentsiaaditöös on kolm ajatasandit. Esimene tasand on kaasaeg, kuhu on fikseeritud minu enda uurimuslik seisukohavõtt ning situatsioon, kus Nõukogude Eestit või Nõukogude Liitu pole enam ligi kümme aastat olnud olemas. Teine ajatasand on Nõukogude Eesti aeg (1940 – 1991). See ajajärk Eesti ajaloost on minu töö otsene uurimisobjekt. Kolmas ajatasand on Nõukogude Eesti ajaloo üldkäsitlustes ja uurimustes esitatud jutustus Eesti vabariigi ajast (1918/1920 – 1940). Eesti iseseisvuse aeg ei ole minu uurimuse esmane objekt, vaid see kujutab endast mingit peeglit, mille abil püüan näha Nõukogude Eesti ajalookirjutuse tekstide ja kontekstide sisse. Analüüsi objektiks on need Nõukogude Eesti ajal avaldatud üldkäsitlused ja monograafiad, kus kujutatakse Eesti vabariigi iseseisvuse aega.
Minu uurimuse peaülesanne on kujutada ja analüüsida Nõukogude Eesti ajalookirjutuses toodetud narratiive Eesti vabariigi ajast; püüan niisiis seletada, millel need narratiivid põhinesid, mida neis väideti, kes neid kirjutasid, kuidas need üles ehitati ja mis funktsioonid neil olid. Historiograafiline analüüs ja diskursianalüüs ei ole siiski üksnes ülesanded omaette eesmärgina, vaid ma olen nende abil toonud esile ka nõukogude süsteemi ja eriti Nõukogude Eesti ühiskonna keskseid ideelisi ja sotsiaalseid mehhanisme ning visandanud neis toimunud muutusi.
Ma käsitan oma uurimuses Nõukogude Eesti ajaloouurimist, ühiskonda ja ajalookirjutust mingi identiteetide ja ideoloogiate võitlusväljana, kus Eesti rahvusliku ajaloo traditsioon põrkas kokku NLKP ja Nõukogude Liidu ajaloo traditsiooniga. Oma litsentsiaaditöös olen ma vaadelnud eriti seda, milliseid piiranguid seati nõukogude süsteemis ajaloouurijale ja millisel määral need suutsid säilitada oma teaduslikku vajadust ja hoida oma erialast taset.
Kandvaks lähtekohaks minu litsentsiaaditöös ja tulevas doktoriväitekirjas on hermeneutiline aspekt; püüan mõista nõukogude ajalookirjutust ja selle toodetud tekste seoses uurijate ja uurimiskollektiivi sotsiaalsete, ideeliste ja kultuuriliste kontekstidega. Erinevuseks historiograafia traditsioonilisest pragmaatilis-realistlikust lähenemisviisist on siiski minu konstruktsionistlik kaemus keelest, mis on muuhulgas viinud mõnede struktureerivate mudelite, nagu narratiivianalüüsi ja argumentatsioonianalüüsi kasutamiseni.
1.1. Totalitarismiuurimise aspekt on liiga kitsas
Minu enda seisukoht Nõukogude Liidu ja marksismi-leninismi uurimise lääne traditsiooni suhtes on kuskil totalitarismiuurimise ja sotsiaalajaloolise aspekti vahel, kuid siiski viimasena nimetatule lähemal. Minu uurimisviis, näiteks, on rohkem interdistsiplinaarselt orienteeritud kui traditsiooniline totalitarismiuurimine, mis keskendub võimupoliitikale. Olen tahtnud vältida totalitarismikontseptsiooni kindla kohustusliku eelarvamuse näol ning kasutan seda pigem kui üht tõlgendusvahendit teiste hulgas; käsitan totalitarismi pigem ühe väga tugeva taotlusena kui täielikult realiseeritud olukorrana.
Totalitarismiteooria jäik vaatenurk toob hõlpsasti kaasa, et see, mis tõepoolest on kirjutatud ja avaldatud, kaotab oma tähtsuse. Kõiki tekste saaks vaadelda ainult kui totalitaarsete taotluste kas kordaläinud või ebaõnnestunud manifestatsiooni. Nõukogude ajalookirjutust võikski Jukka Paastela’ kombel nimetada "organiseeritud valeks". Jäiga totalitarismivaatenurga probleemiks on siiski, et keskendutakse ainult täielikku kontrolli taotleva külje (juht, partei, riigiaparaat) eesmärkidele, kusjuures hõlpsasti jäetakse tähele panemata kõik muu, mis toimub süsteemi sees, nagu see, milliseid muid funktsioone on ühiskonnas intellektuaalsel tegevusel, näiteks ajalookirjutusel.
Kuigi organiseeritud vale ongi mõne arvates nõukogude propagandat hästi kujutav mõiste, hakkavad selle mõiste enda totaalsus ja terav hinnangulisus vaatevälja liialt valitsema ja piirama, kui ta võetakse oletuslikuks eelduseks uurimistöös. Eriti, kui tahetakse analüüsida näiteks teadusetegemise ja poliitika keerulisi vastastikuseid mõjuvahekordi.
Ajaloouurimise traditsioonilised meetodid, nagu võrdlus ja allikakriitika, ei ole minu meelest piisavad nende teemade ja probleemide sügavaks ja mitmekülgseks vaatluseks, mida eelpool käsitlen. Kui näiteks kommunistliku partei ja ajalookirjutuseasutuste tegevust näha ainuüksi kavatsuslikuna, ei tule inimese toimimisega liituvad tahtest sõltumatud või ebajärjekindlad jooned üldsegi mitte esile. Rääkimata sellistest nähtustest, mis ei ole masside või suurte juhtide saavutus, vaid väikeste või marginaalsete rühmade algatatud.
1.2. Konteksti- ja tekstianalüüs on allikakriitika laiendus
Kasutan oma uurimuses kaheosalist teoreetilis-metodoloogilist programmi. Esimene abistav vaatenurk on funktsionaalne. Funktsionaalses vaatenurgas kerkib esile ajalookirjutuse tähendus poliitilise, sotsiaalse ja episteemse struktuurina. See vaatenurk on suuresti kinnistunud sotsiaalteaduste viiteraamistikku ja selle eesmärgiks on abistada ajalookirjutust ühiskonda puutuvate poliitiliste ja sotsiaalsete suhete mõistmisel. Funktsionaalse vaatenurga seisukohalt kujutavad endast relevantset konteksti episteemsed kollektiivid või kommunistliku partei teatud osad (keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakond ning partei ajaloo instituut) ning ajaloouurimisega tegelev akadeemiline teadusüldsus (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut ja Tartu ülikooli ajaloo osakond). Muud relevantsed kontekstid on minu arust NLKP Keskkomitee seisukohavõtud, mis käivad ajaloo tõlgendamise kohta ja nende rakendamise üleliidulised suunised ning marksismi-leninismi üldine teoreetiline ja ideoloogiline raamistik. Selles artiklis ma siiski ei kirjelda funktsionaalset vaatenurka täpsemini.
Teine abistav ning mu uurimisse kindlalt sissemonteeritud element on kommunikatiivne vaatenurk, mille esitamisele see artikkel ongi kontsentreeritud. Lühidalt, kommunikatiivsest vaatenurgast käsitatakse ajalookirjutust mitmemõõtmelise keelelise ja diskursiivse tegevusena ja vastastikuse mõjutusena. Kommunikatsiooni vaatenurgast nähtuna on minu uurimuses analüüsitud ajalootekstide, Eesti NSV ajaloo üldkäsitluste relevantseks kontekstiks muud tekstid ehk muud koguteosed, monograafiad, artiklid, propagandakirjandus jne.
Tekstianalüüs on sisemise allikakriitika teatud laiendus või süvendus, aga eelkõige on tekstianalüüs allikate lähilugemine, mille abil tulevad paremini ilmsiks erinevad mõjutustaotlused. Traditsiooniline historistlik-pragmaatiline allikakriitika ei ole üldse tähelepanu pööranud teksti väljendamise tasemele ega diskursiivsetele struktuuridele, vaid on pidanud rangelt kinni faktide ja dokumenteerituse vaatenurgast.
Lähtekohaks kommunikatiivses vaatenurgas on prantsuse keeleteadlase Émile Benveniste’i jaotelu, mille järgi inimese kogu keelekasutuses saab eristada kaks tasandit: väljendamise (énonciation) tasand ja väljendatu (énoncé) tasand. Väljendamise tasandi all mõtlen selles seoses ajalooteadusliku esituse narratiivseid ja argumentatiivseid struktuure, nagu liigendus- ja esituspraktikat, stiili, retoorilisi kujundeid jne. Väljendatu tasandil omalt poolt mõistan informatsiooni, mida ajalooteaduslik tekst vastuvõtjale vahendab ehk nn faktiteavet, oletusi, tõlgendusi ja seletusi. Lääne ajaloouurimine on historiograafilisel läbivaatamisel pööranud traditsiooniliselt tähelepanu ainult nimetatud tasandile. Need kaks tasandit loomulikult ei ole reaalsetes tekstides lahus, vaid moodustavad üksteisesse põimuva informatsiooni ja tähenduste kimbu.
Väljendamise tasandil Benveniste eristas üksteisest kaks keelekasutuse taset. Tase, mille ta nimetab histoire, on näiliselt objektiivne ja isikupäratu keelekasutus, kus kõne allikas püütakse kaotada. Selles väljendamislaadis kerkib esile see, mida öeldakse. Tüüpiliseks histoire-keelekasutuse valdkonnaks võib pidada ajalookirjutust, kus väljendav subjekt on võimalikult hästi ära peidetud ja kus on püütud jätta muljet, et subjektiivne element puudub täielikult. Tagapõhjal avaldab tugevat mõju ajaloouurimise traditsiooniline nn realistlik käsitus keelest kui neutraalsest vahendist mõtlemise ja tõelisuse vahel. Teine väljendamisviis discours on Benveniste’i järgi avalikult subjektiivne ja kommunikatiivne. Discours-tüüpi väljendamine toob selgesti esile väljendamise discours-taseme ega püüa peita kõne allikat. Tüüpiline discours-taseme intersubjektiivse kommunikatsiooni näide on vestlussituatsioon; seal on kõne allikas aina juures avalikult ja varjamatuna.
Nõukogude ajalookirjutus kuulub selgesti histoire-tüüpi keelekasutusse. Üldiselt võttes marksistlik-leninlik kõne, oli see siis kas keskkomitee teadaanne, ametlik propaganda või argielus ilmnev indoktrineeriv keelekasutus, ei olnud oma laadilt konverseeriv, vaid see püüdis anda igas olukorras ammendava, kõikehaarava ja õige käsituse vaatlusalusest nähtusest. See joon oli eriti tugev kõigis ühiskonnateadustes, kuhu ajalugugi loeti. Sellest ühesuunalisusest hoolimata leian, et nõukogude ajalookirjutuses olid kommunikatsioon ja mõju avaldamine kõne all kõige suuremal määral.
1.3. Ajalookirjutus koosneb erisugustest kommunikatsiooniprotsessidest
Olen oma väitekirja valmistades vaadelnud Nõukogude Eesti ajalookirjutuse raamides toodetud tekste ja seda mitte eraldi olevate ja ennastrahuldavate objektidena, vaid kommunikatsioonivahendeina või teadetena, mil on saatjad ja vastuvõtjad. Tekstide vaatlemine kommunikatsiooni ja vastastikuse mõjuavaldamise seisukohalt annab minu arust avaramad võimalused analüüsida uurija positsiooni ning tema tööd suunavate diskursiivsete eeltingimuste mõju diskursiivsetele konventsionaalsustele. Esimene kommunikatsiooniprotsess on uurimisprotsess ehk olukord, kus ajaloouurija esitab allikaile küsimusi ja püüab allikaist saada talle vajalikku informatsiooni. See protsess ilmneb publitseeritud tekstides loomulikult ainult kaudselt ja osaliselt, kuid mõningaid järeldusi protsessi kohta saab teha muuseas sellel alusel, millist informatsiooni on tekstidesse valitud ja mis on ära jäetud. Nii nagu Hannu Salmi on tõdenud, uurija kommunitseerib selles protsessis peamiselt iseendaga; ta on niihästi saatja kui vastuvõtja, kes püüab konstrueerida allikaile (teade) minevikku (saatja).
Teine kommunikatsiooniprotsess on jutustusprotsess, kus ajaloouurija (saatja) rüütab oma uurimistulemused sõnadeks ja koostab neist narratiivse esituse (teade), mis on suunatud võimalikule publikule (vastuvõtja). Siiski võib öelda, et ka sel juhul on peidus uurija iseendaga peetud kahekõne. Eriti olukorras, kus ilmneb erinevus selle vahel, mida uurija teab ja mida tohib jutustada, võib öelda, et sisemisel kommunikatsiooniprotsessil on ka narratiivi seisukohalt keskne tähendus. Nõukogude Eesti ajaloouurijad (saatja) üritasid sisse elada teate vastuvõtja (partei ja tsensorid) seisukohale ja siis hinnata narratiivi sobivust. Niisugust eneseuurimist kutsutakse ka enesetsensuuriks ning kommunikatsiooniteooriate järgi oli kindlasti tegemist kommunikatsioonitakistustega. Lisaks võib üksteisest veel eraldada uurija (tegelik saatja) ja partei kui kõrgeima autoriseeritud ajaloo tõlgendaja (implitsiitne saatja), mis lisab sellesse pilti omalt poolt veel keerukust. Just seda jutustusprotsessi ma olen oma uurimuses analüüsinud.
Ajalooteaduslik jutustus on üldiselt nii konstrueeritud, et uurimis- ja jutustusprotsess ühinevad või et uurimisprotsessist endast või uurija isikust ei jää jutustusse otseseid jälgi. See tuleneb ajaloouurimisele omasest jutustamistavast ja keelekasutusest, mida Benveniste’i histoire-iseloomustus kujutab minu meelest tabavalt.
Kolmas kommunikatsiooniprotsess on vastuvõtmine. Lugeja (vastuvõtja), olgu see siis teine uurija, tsensuuriametnik või nn tavaline lugeja, püüab saada tekstidest ootuspärast informatsiooni ja tähendusi. Vastuvõtmisprotsessis lugeja kommunikeerib eelkõige iseendaga, vastastikune mõjutamine sünnib tekstis vahendatud faktide, oletuste ja tähenduste ning lugeja enda teadmiste, uskumuste ja väärtuste vahel. Kolmandat kommunikatsiooniprotsessi ma ei saanud oma väitekirjatöö raames vaadelda otseselt, sest see nõuaks süstemaatilist retseptsiooniuurimist või praktikas rohkesti intervjuusid.
Tuleb meeles pidada, nagu Salmi on tähelepanu juhtinud, et ajaloouurimise jagamine eri kommunikatsiooniprotsessideks on labastamine, kus tuleks võtta arvesse see, et tihti on tegemist pealistikku ja samaaegsete kommunikatsioonisündmustega, konteksti, autori, teksti ja lugeja mitmekihilise dialoogiga.
2. Diskursiuurimine avardab historiograafia meetodivalikut
Milliseid teoreetilisi vaatenurki ja meetodeid on ajalookirjutusel siis pakkuda kommunikatsiooniprotsesside kujutamiseks ja tekstide tasemel analüüsimiseks? Nagu juba varem nentisin, ei piisa traditsioonilise ajaloouurimise allikakriitilisest aparaadist tihti tekstide sügavamaks lähilugemiseks, kuna see realistliku keelekäsituse mõjul ei tunne tingimata ära väljendamise taset selle mitmemõõtelisuses. Sotsiaalteaduste ning kultuuri- ja kunstiuurimise vallas diskursside uurimiseks väljaarendatud analüüsimeetodid annavad kätte tööriistad selle probleemi lahendamiseks.
Diskursianalüüs, mida eri viisidel rakendatakse muuhulgas ühiskonnateadustes ja keeleteadustes, on äratanud senisest enam huvi ka ajalooteaduste vallas. Diskursianalüüs ei ole siiski mingi üks meetod, vaid eriliste kvaliteetsete uurimismeetodite hajus kogum. Diskursianalüütilisi meetodeid on muuhulgas müüdiuurimine, narratoloogia ja retoorikauurimine.
Keeleteaduses on diskursiuurimise ja analüüsi objektiks keele semantilised, süntaktilised ja pragmaatilised struktuurid, näiteks sõnade tähendused ja keele (langue) abstraktse süsteemi ja selle praktikas rakendamise ehk kõne (parole) vahekord. Sotsiaalteadustes kuuluvad diskursianalüüsi uurimisvalda selle asemel lausetasandist suuremad tähendusväljad, eri kollektiivide vahelises ja siseses kommunikatsioonis mõju avaldavad struktuurid. Sotsiaalteaduslikku diskursianalüüsi on arendanud peaasjalikult ühiskonna ja kultuuri teoreetikud Euroopa mandrilt.
2.1. Mis kasu on ajaloolasel diskursianalüüsist?
Ameeriklase Nancy S. Struever’i järgi on diskursianalüütilistest meetoditest ajaloouurimise abina kahesugust kasu. Analüüs võib kõigepealt aidata mõista allikaid ning tõlgitseda neid kõnepruuke, mille peale ajaloolane põrkab minevikku rekonstrueerides. Struever’i järgi on diskursianalüüsi abil võimalik tabada tähtsaid sotsiaalseid protsesse. Diskursiivsete kasutusviiside kujutamine on tema järgi ühtlasi ka sotsiaalse tegevuse protsesside ja struktuuride kujutus.
Teine kasulik aspekt on see, et uurijate endi diskursiivsete kasutusviiside analüüs näitab, kuidas ajaloolased ise kasutavad eri esitusvahendeid ja diskursiivseid struktuure või et tegemist on ka refleksiivse projektiga. Diskursianalüütilised meetodid annavad võimaluse kujutada ajaloouurimist ajalookirjutuse sündmustena ja toimingutena, teiste sõnadega kommunikatsioonina. Struever’i järgi on ajalooliste tekstide diskursianalüüs oma oluliselt osalt historistlik projekt, mis kujutab erilisi informatsioonivahetuse toiminguid, nagu hüpoteeside kinnitamist ja tugevdamist ning uurimise eesmärkides ja eeldustes toimunud argumentatiivseid muutusi.
Minu enda uurimisprobleemi vaatenurgast võin kindlalt ühineda Struever’i visiooniga. Diskursiivsete struktuuride taga tuleb leida vastuseid ja mõistmist abistavaid vaatenurki mitmesugustes mineviku sündmusi ja nähtusi puutuvates probleemides. Usun, et diskursiivsed meetodid täiendavad suurepäraselt olulisel viisil ajalooteaduslikku kujutust ja tõlgendust.
Usun ka, et diskursiivsete struktuuride ja praktika analüüs ning nende liitmine ajaloosündmustega suudab anda ühiskonna olemusest ja tegevusest sellist informatsiooni, mida ehk muidu ei oleks võimalik saada. Eriti nõukogude süsteemis, kus enamikust ametlikest toimingutest, nagu otsustest, juhtimisest ja kontrollist ei jäänud tingimata kirjalikke dokumente üldse järele, on süsteemi poolt toodetud avalike tekstide ja neis esinevate diskursside mõistmine seda tähtsam.
Nõukogude süsteemi ja nõukogude diskursi kui jutustusliku või semiootilise nähtuse analüüsi ei ole igatahes ulatuslikult tehtud, kuid näiteks prantslane Alexandre Bourmeyster on kasutanud A. J. Greimas’ aktandimudelit analüüsides NLKP peasekretäri Juri Andropov’i tekste. Bourmeyster’i järgi meenutab nõukogude süsteemi poliitiline diskurss palju põlisvene "legendi" (skaz), kui see esitab Nõukogude Liidu kogu müütilise ajaloo 1917. aasta oktoobrist kuni käesoleva hetkeni kui marksismi-leninismi pideva kinnituse (konfirmatsiooni). NSV Liidu ajaloo jutustus kujutab endast tema järgi nõukogude rahva kollektiivset "isikutunnistust", mis sisaldab eluloolised andmed, elulookirjelduse ja programmi tuleviku jaoks.
2.2. Narratiivsus ajaloo diskursi võtmestruktuurina
Esitan selles seoses kaks üksteist täiendavat diskursianalüütilist vaatenurka ja meetodit, mis minu meelest on kõige paremini vastavuses minu enda käsitusega ajalooteadusliku diskursi ja kommunikatsiooni iseloomust. Need on narratoloogia ja argumentatsioonianalüüs, millest viimane on olnud valitsev meetod minu litsentsiaaditöö ja doktoriväitekirja tegemisel.
Miks ma olen otsustanud rakendada narratiivi analüüsi historiograafilises uurimuses? Kõigepealt, et ma käsitan ajaloouurimist ja -kirjutust tugevasti narratiivse või jutustusliku tegevusena. Sellele käsitusele on mõju avaldanud narratoloogia ehk jutustuse teooria ja analüüsi arendamine humanitaar- ja ühiskonnateadusliku kultuuriuurimise kindlakujuliseks metoodikaks ning peale selle osalt ka rahvusvaheline ja soome diskussioon ajaloo narratiivsusest.
Diskursianalüütilise uurimise avarates raamides nähti narratoloogias kaua aega ainult üht diskursiivsete toimingute kujutamise ja analüüsi mudelit, mille abil saadakse analüüsida avalikult jutustuse vormil põhinevaid kultuurisaadusi. Narratiivsust ongi alguses mõistetud ennekõike esitamisega liituvatena konventsionaalsustena. Narratoloogia on siiski avardunud tekstianalüüsist intertekstuaalsete ja kontekstuaalsete vaatekohtade kaudu suuremate diskursiivsete väljade uurimise poole. Ning sellisena on teda ka sotsiaalteadustes laialt omaks võetud.
Narratoloogia on esialgselt strukturalistlik jutustuse teooria ja analüüsimudel, mida arendasid 1950.-tel ja 1960.-tel aastatel muuhulgas Claude Lévi-Strauss, Vladimir Propp, Tzvetan Todorov, A. J. Greimas ja Roland Barthes. Hiljem on analüüs täpsustunud süstemaatiliseks mudeliks tänu muuhulgas jutustusteoreetikutele nagu Gerard Genette ja Seymour Chatman. Keeleteadlane Émile Benveniste on omalt poolt toonud kaasaja narratoloogiasse mõtte muuhulgas jutustuse kommunikatiivsusest, mis on suuresti mõjutatud kommunikatsiooniteooriate poolt.
Minu käsitus ajalooteadusliku jutustuse kommunikatiivsusest ja kontekstuaalsusest pärineb peaosis moodsast narratoloogiast ja eriti Émile Benveniste’ilt. Just kommunikatiivsus ning sotsiaalsete ja ideeliste kontekstide nägemine diskursiivsete väljadena on teinud narratoloogiast ajaloouurimise seisukohalt huvitava vaatenurga.
Ajalookirjutuse nägemine jutustusetaolise, narratiivse nähtusena on vaatenurk, millest on viimase 20 aasta jooksul ajalooteadlaste hulgas rohkem arutletud kui millestki muust diskursiuurimise vaatenurgast. Arutelu algas 1970.-tel aastatel ja jätkus uuesti vilkalt 1980.-te aastate keskpaigast 1990.-te aastate alguseni. Diskussioon on käinud küll rohkem filosoofide kui professionaalsete ajaloolaste hulgas ning paistab, et see ei ole veel toonud eriti palju uut ajaloouurimise ‘teooriasse’ või metoodikasse.
Diskussiooni ajalooteaduse ja mineviku narratiivsusest peeti alul anglo-ameerika analüütilise filosoofia ringkondades 1960. – 1970.-tel aastatel. Siis muuhulgas Arthur C. Danto ja Hayden White kritiseerisid historistlik-pragmaatilist traditsiooni ja ajaloouurijaid selle pärast, et need toodavad ainult narratiivseid konstruktsioone ja annavad minevikule sellise vormi, nagu sel ei ole olnud. White ja mõned muud analüütilise filosoofia esindajad mõistsid narratiivi ainult kunstliku esitustehnilise konventsionaalsusena, mille mõjul ajaloolane näeb minevikku jutustusetaolisena. Kriitika ja kahtlus, et minevikku süžeelistatakse tahtlikult, viis nii kaugele, et 1970.-tel aastatel diskussioon jooksis ummikusse poleemikana ajalookirjutuse teaduslikkuse üle. Paljud professionaalsed ajaloolased tundsid, et nad on ülekohtuselt sattunud kohtu alla. Ka ühiskonnateadustes peeti ajalugu liiga ebaanalüütiliseks ja spekulatiivseks. 1970.-tel aastatel sündinud antropoloogiliselt suunatud visioon seevastu rõhutas, et ajaloo mõistmine ja esitamine narratiivselt põhineb inimese loomupärasel taval kujutada aja kulgu narratiivsena. Selle suuna esindajad on, kui valida, muuhulgas David Carr, Paul Ricoeur ja Jörn Rüsen. Rüsen’i järgi näiteks on sündmuste kujutamine narratiivitaolisena inimloomuse põhiline kogemisviis, mida ei tohi ka inimteadustes kõrvale jätta. Antropoloogilise visiooni järgi narratiiv ei ole lihtsalt esitustehniline konventsioon, vaid minevik kui niisugune on juba kujutatud narratiivses vormis. 1980.-tel aastatel on nii analüütilises kui ka hermeneutilises filosoofias hakatud aktsepteerima mõtet, et aja ja sündmuste narratiivne mõistmine on inimmeele põhiline funktsioon.
Soomes käinud diskussioonis tõstsid 1990.-te aastate algul narratiivi mõiste ja narratiivsuse üles Heikki Lempa, Jorma Kalela ja Hannu Salmi. Näiteks Lempa on tõdenud, et narratiivsus läbib kõik ajaloouurimisprotsessi tasandid argikogemusest metoodika ja seletuse kaudu tulemuste esitamiseni. Lempa peab narratiivi loomulikuks ja kas või domineerivaks ajaloouurimise seletusmudeliks. Tema arvates on narratiivne kujutamine ja jutustamine, mis kujutavad struktuuride ja tegevuse vahelist ajalist ja sisemist suhet, domineerival positsioonil konstruktiivse ja intentsionaalse seletamise suhtes.
Narratiivsuses ongi tegemist rohkematasandilise nähtusega kui paljalt esitustehnilise konventsiooniga. Argimõtlemisest tuntud aja kujutamine lineaarse või spiraalse või perioodilise nähtusena ning mineviku nähtuste mõistmine sündmuste sarjadena jutustab inimese ajaorientatsioonist midagi olulist. Nagu Carr ja Rüsen on esitanud, on aja kulgemise kujutamine oma lähtekohalt narratiivne, sõltumata sellest, kas on tegemist ettekavatsetud tegevusega või kausaalsete sündmustega. Samuti on huvitav, kuidas jutustus tõstetakse põhjapanevaks seletusmudeliks ajaloouurimise traditsiooniliste intentsionaalsete ja strukturaalsete seletusmudelite kõrvale.
Narratoloogilisi meetodeid võib minu meelest rakendada viljakalt ka historiograafilises uurimistöös, kus on vaja avarat ja sügavamat allikakriitilist uurimismaterjali haaret – see sõltub siiski objektist ja küsimuseasetusest. Ajalooteadusliku teksti analüüs ei ole siiski küsimus fiktiivsete jutustuste eristamisest arendatud mudelite mehhaanilisest kopeerimisest. Mudeleidki tuleks minu meelest rakendada ja kohaldada nii, et ajalooteaduslike jutustuste argumenteerivat ja teaduslikku funktsiooni pandaks tähele.
2.3. Argumentatsioon ajaloo diskursi võtmestruktuurina
Narratiiv ei ole ajalooteaduslikus esituses ainus ega isegi tingimata kõige tähtsam selle loomust ja struktuuri kujutav mõiste. Näiteks Nancy Struever on sel arvamisel, et kui ajalookirjutust vaadeldakse paljalt retooriliste vahenditega avaldatud jutustusena, ei suudeta sel alusel üksteisest eristada teaduslikku ajalookirjutust ja muud minevikku puutuvat kirjandust, nagu ajaloolist romaani.
Enda uurimistöös ma olen paralleelseks diskursianalüütiliseks vaatenurgaks seadnud ajalookirjutuse teise põhifunktsiooni, argumentatsiooni. Ajalooteaduslikku jutustust eristab muist ajaloolistest jutustustest selle püüe esitada faktid ja tõlgendused nii, et need oleksid avalikkuse poolt heakskiidetavad, argumentatsioon võib olla eksplitsiitne (propaganda), aga väga sageli see on implitsiitne (indoktrinatsioon); selles seoses viitan Benveniste’i käsitusele ajaloolise diskursi histoire-iseloomust, mille olen varem juba esitanud.
Ajalookirjutus püüab veenda oma lugejat teaduse alal üldiselt heakskiidetud abinõudega, nagu dokumenteerimisega, et küsimuseasetus ja meetodid on pädevad ning tõlgendus ja jutustus usutavad. Argumenteerimise ehk teadusliku veenmise ja keelitamise vaatenurgast ongi ajaloolise esituse süžeestruktuuris tegemist peale minevikusündmuste mõistmise ja esitamise tehnika ka ajalooteadusele omase argumentatsioonistruktuuriga.
Argumentatsiooni vaatenurgal, mis kuulub muuhulgas uue retoorika nime all tuntud filosoofilisse suunda, on see tähtis omadus, et väites argumendi olevat ajaloolise diskursi võtmestruktuuri, see püüab paljastada ajaloo selliseid diskursiivseid kasutusi, mis ei liitu fiktsiooniga. Nii vaadeldakse ajalookirjutust argumentatsiooni vaatenurgast just nimelt teaduse alana ja kommunikatiivse kollektiivina. Viimane vaatenurk minu arust ühtib Benveniste’i narratoloogiakäsitusega. See vaatenurk tõstab esile ka küsimused ajalooalase teabe jagamisest ja vastuvõtmisest.
Argumenteerimise ja narratiivi vahel valitseb mitmetahuline vastastikuse mõjutamise vahekord ning neid ei tohi vaadelda üksteisest täiesti lahtikistuna. Minu uurimisteema problemaatika vaatenurgast narratiiv ja argumentatsioon ei välista üksteist. Minu arust on tegemist sama ajalooteadusliku diskursi vastaspooltega või üksteise vahel paiknevate tasanditega, mida saab analüüsida osalt samade, osalt erinevate meetoditega. Ka Struever näeb ajalookirjutuses argumendi ja narratiivi vahel mitmemõõtmelist suhet. Struever’i järgi ajaloouurija, erinevalt jutuvestjast, ei pea ainult jutustama argumente, vaid peab ka argumenteerima terveid narratiive. Ajalooteadusliku jutustuse argumenteering äratab vastuvõtjas aina mingisugust kriitilist ja kontrollivat reaktsiooni, mida fiktsioon Struever’i meelest tingimata ei tekita.
Uue retoorika alal mõju avaldanud diskussiooni algatajatest on minu uurimistöö küsimuseasetuse seisukohalt kõige huvipakkuvamad Kenneth Burke ja Cha?m Perelman, kellest viimase argumenteerimise üldiste lähtekohtade ja tehnikate mudelit kasutan mina oma uurimuses. Argumenteerimise üldise määratlemise poolest on Kenneth Burke’i ideed mulle endale siiski tähtsamad.
Ameeriklane Kenneth Burke oli elukutselt kirjandusteadlane ja -kriitik, aga tema tegevust keele, kultuuri ja poliitika nähtuste analüüsijana ja kriitikuna iseloomustas ehk kõige paremini interdistsiplinaarsus. Burke’i projekt pürgis inimtegevuse täieliku mõistmise poole. Tema meelest kogu inimtegevus, olgu see keeleline või mittekeeleline, on ainult sümbolite kasutus. Burke defineeribki inimese sümboleid kas õigesti või valesti kasutavaks loomaks. Teadlase ülesanne on tema meelest sümbolite loomise ja kasutamise tõlgitsemine ning selle kaudu inimtegevuse motiivide selgitamine. Retoorika roll on Burke’i projektis väga piiratud ja täpne; selle abil saab mõista mitteharmooniliste suhetega liituvat tegevust.
See, mis muudab Burke’i projekti huvipakkuvaks minu enda argumentatsioonianalüüsis, ilmneb kolmest tema loomingus esilekerkivast vaatenurgast. Esiteks, Burke käsitab inimtegevust dramaatilisena; tema järgi võib inimtegevust analüüsida samadest lähtekohtadest ja samade mõistete abil kui näiteks kirjandust. Ta tõstis esile kommunikatsiooni ja muu inimtegevuse esitavat iseloomu ning ühtlasi vastastikuse mõjutamise ning institutsioonide rituaalset ja sümboolset olemust. Teiseks, Burke’i meelest on kogu inimtegevus ühtekokku retooriline ehk seal on aina tegemist esitaja ja publiku suhtega ja vastastikuse mõjutamisega. Kolmandaks, Burke rõhutab vajadust mõista inimtegevust pluralistliku ja dialektilise programmina, milles kõige tähtsam on interdistsiplinaarsus ja üksikvaatenurkade piiratuse märkamine.
Burke’i retoorikakäsituse aluseks on identifikatsiooni ehk samastamise mõiste. Identifikatsioon, mis sisaldab niihästi nähtuse samastamise ja teiseks määratlemise kui ka isiku samastumise mingisse rühma, on Burke’i meelest olemas kõigis sümbolisüsteemides. Identifikatsiooni abil hoitakse ülal sotsiaalset korda, kusjuures retoorika ülesanne on kompenseerida inimeste lahusolekut. Retoorika ongi tema järgi üksikisikute ja inimrühmade vaheliste konfliktsituatsioonidega seonduv nähtus, mis meenutab pigem konflikti kui organiseeritud tegevust. Retoorika, kus aina ilmneb mõnel määral erapoolikust ja jõutendentse, esineb mitteharmoonilistes olukordades ehk seal, kus identifitseerumine ja eraldumine esinevad kõrvuti. Retoorilisus kuulub olukordadesse, kus on ruumi võistlevatele identifitseeringutele ja eraldamistele.
Burke’i mõistetepaar retoorika ja identifikatsioon sobib minu meelest kujutama ka Nõukogude Eestis valitsenud olukorda oma võistlevate ajalootraditsioonidega. Vaadeldes Nõukogude Eesti üldkäsitluste jutustusi Eesti Vabariigi ajast retseptsiooni ja lugeva publiku seisukohalt, tõusevad identifitseerimine, samastumine ja konflikt küsimusteks, millest ei saa mööda, eelkõige hinnates tekstide usutavust, mõju ja tähendust.
Belgia filosoof Cha?m Perelman on teine keskne retoorika “rehabiliteerija”. Perelman’i tähtsaim panus retoorika alal on argumentatsiooniteooria ning sellega liituvad argumentatsioonitehnikate süstemaatika ja argumentatsiooni lähtekohtade süstemaatika. Perelman’i kõige suurem teene on see, et ta tõi retoorika tagasi tema klassikalisse seosesse otsustamise ja väitmise uurimisena ning vääras sellega temale aastasadu omistatud paljalt ilukõnega piiratud tähenduse.
Perelman’i retoorikas ei ole vorm ja sisu enam kaks eri asja nagu näiteks Aristotelese klassikalises retoorikas, vaid üksteisega on segunenud mõjutamise ja otsustamise elemente. Tema argumentatsiooniteooria põhineb siiski, vastupidiselt Burke’i projektile, sellel lähtekohal, et kõik retoorilised olukorrad oleksid sellised, kus konsensust taotlev ratsionaalne argumenteering on võimalik. See seik teeb Perelman’i teooria üldisel tasemel viljatuks nõukogude marksistliku argumenteeringu analüüsimisel, kus tähtsaks koostisosaks on ajaloo eri traditsioonide vaheline konflikt, aga Perelman’i argumenteerimistehnikate kujutamisest ja süstematiseerimisest on suur kasu mistahes teksti argumentatiivseid struktuure eritledes. Perelman’i projekti teatud nõrkuseks on ka see, et ta pöörab enamasti tähelepanu ainult argumentatsiooni ratsionaalsele poolele. Afektiivne, tunnetele orienteeritud keelitamine (ehk klassikalise retoorika stiililis-esteetiline pool) jääb temal peaaegu tähele panemata.
Minu enda uurimispositsiooni ja metoodilisi lahendusi on mõjutanud muuhulgas teadussotsioloogias domineeriv mõte, et teadus on retooriline tegevus. See tuleneb oletusest, et argumentatsioon ja teaduslik otsustamine on oma loomult retoorilised, kuna modelleerimine ja abstraheerimine on vaieldamatult metafoorne tegevus. Argumenteerimisel ei ole niisiis tegemist näiteks õigete ja väärade järeldustega, nagu formaalses loogikas, vaid sellega, et järeldused teha aktsepteeritavateks. Argumenteerimine ei saa olla õige või vale, vaid ainult kas aktsepteeritav või mitteaktsepteeritav. Teaduse retoorikas on tegemist, mõistagi, muugagi kui väitmise tehnikaga. See on oma loomuselt episteemiline ehk see muudab meie arusaamu teadmisest.
3. Narratoloogia ja argumentatsioonianalüüs kui historiograafilised meetodid
Ajalooteaduslik esitus ei koosne, nagu olen eespool püüdnud esile tuua, ainult faktidest, tõlgendustest ja dokumenteerimisest, vaid ka mitmemõõtmelistest argumentatiivsetest ja narratiivsetest struktuuridest. Argumentatiivsete struktuuride all mõtlen seda retoorilist praktikat, millega kirjutaja või kõneleja üritab saada oma tõlgendus aktsepteerituks. Narratiivsete struktuuride all jällegi mõistan ajaloo ja aja visandamisega ning mineviku sündmuste ja nähtuste esitamisega liituvat praktikat.
Diskursiivsed struktuurid mitte ainult ei ühenda minevikku puutuvaid fakte ja tõlgendusi järjekindlaks tervikuks, vaid ühtlasi vahendavad ja annavad edasi eri mõttemalle, mõisteid, väärtusi ja hoiakuid. Argumentatiivsed ja narratiivsed kasutused toovad endaga kaasa oma kasutaja teadlikke ja ebateadlikke kohustusi, sümpaatiaid, hinnanguid. Poliitilises, mõju avaldada püüdvas keelekasutuses on argumentatiivsed ja narratiivsed struktuurid ja nende kasutamisviisid parimaks võtmeks koguideesse või ideoloogia mõiste- ja väärtussüsteemi.
Diskursiivsed kasutused peavad üldiselt kinni teatud domineerivatest mudelitest ja normidest, mida üksikisikud kohaldavad võimalust mööda oma eesmärkidele. Nõukogude ajalookirjutusega seoses pakub huvi, millist mõju avaldasid marksismi-leninismi diskursiivsed normid ja mudelid ajaloouurijate argumentatiivsetele ja narratiivsetele valikutele, ning mida muutused nende normide ja mudelite kohandamisel reaalsetes ajalooteaduslikes tekstides jutustavad teaduskollektiivi ja laiemalt kogu ühiskonna mentaalsest olukorrast. Argumentatiivsete ja narratiivsete struktuuride "paljastamine" ja analüüs ei ole eesmärk omaette, vaid abinõu pääseda ligemale küsimustele teadusetegemise ja poliitilis-ideoloogilise võimukasutamise suhtest.
3.1. Nõukoguliku jutustuse ja marksistlik-leninliku argumenteeringu struktuurid
Minu litsentsiaaditöös on narratiivsuse ja argumentatsiooni vaatenurgad toodud sisse eelkõige tõlgenduslike ja hermeneutiliste põhimõtetena ja alles teises järjekorras analüütiliste meetoditena. Meetodid ei anna automaatselt mingeid lõplikke seletusi minu esitatud küsimustele, kuid nad aitavad visandada tervikuid ning mõista nähtuste tähendusi. Järgnevalt esitan veidi lähemalt kaks jutustuse ja argumenteeringu mudelit. Kõnealuseid mudeleid on kasutatud nii kirjandusteaduses kui sotsiaalteadustegi alal.
Kõige tähtsam minu poolt kohaldatud narratoloogiline mudel on Pertti Alasuutari’ koostatud üldine süžeestruktuurianalüüs ja seda saab kohaldada mistahes jutustusesituse struktuuride analüüsiks. Seevastu minu poolt kasutatud argumenteerimisstruktuuri mudel on suurelt osalt sündinud uurimistöö edenedes ning ma olen seda arendanud eelkõige nõukogude ajalookirjutusele ja marksistlik-leninlikule argumenteeringule suunatud küsimuste esitamiseks. Selle tagapõhjaks on siiski suuresti niihästi Kenneth Burke’i kui Cha?m Perelman’i ideed ja mudelid. Usun, et minu kasutatud analüüsimudeleid saab kasutada väga mitmesuguste ajalooteaduslike tekstide lähilugemiseks.
Jutustuse süžeestruktuurianalüüs
Alasuutari süžeestruktuurianalüüsi mudelis on lähtekohaks fiktiivse jutustuse süžeelisus ehk see, kuidas teksti osad liituvad üksteisega ning moodustavad ühtse terviku. Süžee on element, mis viib teksti loogiliselt edasi. Jutustuse teatud osa ei ole ainult selle poolest tähtis, mis seal öeldakse, vaid ka sellest küljest, mis on selle funktsioon tervikus. Kasutan oma uurimuses Alasuutari’ mudelit peamiselt neis osis, kus see vaatleb süžeelisust sihiratsionaalse tegevuse vaatenurgast. Alasuutari oma mudelis vaatleb jutustust, eristades selles tegevuse eesmärgid, tegevuse vahendid, tegevuse tõkked või takistajad ning takistamise abinõud või viisid. Mudeli tagapõhjal võib näha mõjutusi nii Vladimir Propp’i muinasjuttude morfoloogiast kui ka A. J. Greimas’ aktandimudelist.
Olen kohaldanud Alasuutari’ mudelit nii, et olen jaganud neljaväljase mudeli uut moodi ning võtnud oma vaatlusobjektiks tegutsejad (oma eesmärkide ja abinõudega), muud tegevust edendavad tegurid (näiteks olud), tegevuse takistajad (oma eesmärkide ja abinõudega) ning muud tegevuse tõkked (näiteks olud). Nii võib jutustusi taandada mõnele põhimõistele ja tegevusele, millega süžeede tüpologiseerimine ja jutustuste võrdlemine läheb hõlpsamaks.
Süžeestruktuurianalüüs annab võimaluse näiteks nõukogude marksistlike suurte teemade, nagu vaesumisteooria, klassivõitluse või revolutsiooni, analüüsimiseks. Samuti võib selle abil pääseda ligemale ka eksplitsiitsetele narratiivsetele struktuuridele, nagu periodiseerimise tähendusele ja ülesandele nõukogude ajalookirjutuses. Periodiseerimises ei olnud tegemist üksnes mehhaanilise aja või mineviku sündmustesarjade liigendamisega, vaid sel oli tähtis osa ka tähtsamate mõistete ja tõlgenduste defineerimises ja juurutamises. Periodiseering oli marksismis-leninismis ka deduktiivne otsustus- ja seletusmudel. Partei juhtkonna ja Nõukogude Eesti ajaloouurijate loodud põhimõisted ja periodiseering olid selgroog, mis hoidis koos kogu Eesti vabariigi aja tõlgendust. Periodiseering seadis ka raamid sellele, milliseid fakte ja tõlgendusi ajaloouurijatel tuli esile tõsta, alles hoida ja võimendada.
Olen oma uurimuses seda Alasuutari’ mudelit kasutanud muuhulgas Eesti kommunistliku partei ja Nõukogude Liidu tähenduse ja rolli hindamiseks Nõukogude Eesti ajalookirjutuses eri aegadel. Lühidalt, asi on selles, kuidas kommunistliku partei pilt üles ehitati ja kuidas see muutus 1940.-test aastatest 1980.-te aastateni. Süžeestruktuurianalüüs, kuigi see on formaalne struktuuride analüüsimise viis, ei ole mingi seletav mudel, vaid heuristlik abivahend, mis aitab visandada ja mõista tekstides sisalduvaid narratiivseid elemente.
Argumenteeringu struktuurianalüüs
Argumenteeringu süžeetasand või argumentatiivne skeem on struktuur, mis koosneb väidete vastastikusest hierarhiast ja süsteemist. See on ülem struktuur, mis liigendab üksikargumendid oma kohtadel järjekindlaks tervikuks. Nõukogude marksistlikus keelekasutuses, kas oli siis tegemist propagandaga või ajaloo üldkäsitlusega, oli see tasand tugevate poliitilis-ideoloogiliste manipuleerimistaotluste objektiks.
Kesksed nõukogude marksistliku argumentatsiooni ülemat struktuuri kujutavad mõisted, mida mina kasutan, on dogma, võtmeargument, tugiargument ja fakt. Olen täheldanud selle struktuuri olemasolu konkreetsete tekstide tasandil või võrreldes Nõukogude Eesti ajalootekste omavahel, nii et mõisted dogma, võtmeargument, tugiargument ja fakt püüavad minu uurimuses kujutada erilist nõukogude marksistlikku struktuuri, kus tugeva juhtiva tõlgendusliku ja argumentatiivse põhiideena toimib deduktiivne järelduskujund.
Dogma all mõtlen ma sellist Nõukogude Eesti ajaloouurimise väidet, mis tugines partei keskkomitee formuleeritud, tihti marksismi-leninismi teooriast tuletatud definitsioonile või kontseptsioonile. Dogmad olid üldiselt ideoloogilised õpetuslaused, kanoniseeritud peatükid, mille puutumine oli üksikuurijail keelatud. Nii dogma tähenduse avardamine kui ka selle uuestitõlgendamine oli väljaspool ajaloolaste käeulatust. Dogmad olid marksistlik-leninliku argumenteeringu esmased tugisambad, mille varal tuli põhimõtteliselt kogu muu argumenteerimisstrateegia üles ehitada. Need olid näiteks määratletud "kodanlik diktatuur", "fašistlik diktatuur" ja "klassivõitlus". Nagu neistki näiteist on märgata, nad kandsid endas eriti tugevaid seletavaid ja hinnangulisi tähendusi ja olid oma stiililt hästi afektiivsed.
Võtmeargument on tähtsaks peetud mineviku sündmuse, protsessi või struktuuriga liituv dogma. Nagu dogmad, nii sisaldasid ka võtmeargumendid ise üldiselt hinnangulise või seletava tõlgenduse objektist. Võtmeargumendid on hierarhias siiski madalamal tasandil; kuigi need tuletati dogmadest, olid nad enamasti uurijate endi formuleeritud ning puutusid konkreetseid, üldises teabes olnud nähtusi. Võtmeargumendid olid tihti seletavad ja üldistavad tõlgendused, millel eriti marksistlik-leninlikus ajalookirjutuses oli tähtis osa. Analüüsi vaatenurgast lähtudes olid need võtmeteks marksistlik-leninliku argumentatsiooni süžeele. Võtmeargument on näiteks nõukogude ajalookirjutuse väide aastate 1920 – 1924 "revolutsioonilisest kriisist", mis oli "klassivõitluse"-teesi kinnitunud tõlgendus Eesti vabariigi ühiskondlikust olukorrast.
Võtmeargumentide tähtsus nõukogude ajalookirjutuses seisis selles, et need seadsid mineviku nähtuste tõlgendamisele ja seletamisele normikohase mudeli. Põhimõtteliselt määratles võtmeargument selle, millist informatsiooni allikaist valiti ja kuidas neid tõlgendati. Mudeliks oli see, et mineviku nähtustest tõsteti esile ainult need, mis toimisid ‘tõenditena’ ehk tugiargumentidena ja faktipõhjendustena võtmeargumentidele ja selle kaudu dogmadele.
Nõukogude ajalookirjutuses tugiargumendid on dogmad, mis sisaldavad mingi võtmeargumendi poolt kaetud segmendiga liituvaid tugitõlgendusi. Tugiargumendid üldiselt ei sisalda katvaid tõlgendusi või laiu üldistusi. Tugiargumentides sisalduv põhjendus võib olla oma loomult kas viiteaparaadis dokumenteeritud faktiinformatsioonile tuginev või nn üldisel teadmisel põhinev. Esimene põhjendusviis tugineb ajalooteaduste vallas aktsepteeritud dokumenteerimise ja tõestatavuse konventsioonidele. Teine põhjendusviis omalt poolt moodustub ‘üldiselt teadaoleva käsituse’ või oletatava vastuvõtja teadmiste põhjal.
Nõukogude Eesti ajaloo üldkäsitluste argumenteeringu deduktiivne struktuur põhineb siis peale teeside ka tugevatel tõlgenduslikel võtmeargumentidel, mille toeks konstrueeriti tugiargumente, mida omalt poolt tuletati tõlgitsedes minevikku marksismi-leninismi mõistete ja teooria järgi ning kohaldades ja üldistades autoriteetide mõtteid. Sageli põhjendati argumente ka faktidena esitatud informatsiooniga ning viidates nn üldisele teadmisele.
Argumenteerimistehnikate analüüs
Kui ma analüüsisin Nõukogude Eesti ajalookirjutuse toodetud Eesti NSV ajaloo üldkäsitluste argumenteerimisvahendeid, kasutasin abivahendina Cha?m Perelman’i argumenteerimise üldiste tehnikate klassifikatsiooni. Ta on oma klassifikatsiooni esitanud muuhulgas teoses "Retoorika riik". Tehnikate näol on tegemist vahenditega, millega kõneleja või autor püüab saada heakskiitu vahendatavale informatsioonile või faktidele ja tõlgendustele ning võib-olla ka suuremale kogumile, näiteks jutustusele. Need tehnikad on hästi tuntud igale keelekasutajale, aga harva kui on kellelgi teadvustatud ja identifitseeritud. Eriti huvitavaks teeb tehnikate analüüsi see, et nii tulevad hõlpsamini ilmsiks peale "kanoniseeritud" kontseptsioonide ja dogmade omavaheliste seoste ning nende seoste diskuteeritava teooriaga ka nende mõjumehhanismid ja argumenteeringu nõrgad kohad.
Perelman’i klassifikatsiooni teeb minu enda töö seisukohalt kasutoovaks, et see võtab arvesse nii argumenteeringu kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse mahu ning näib identifitseerivat enamiku neist mõjutusmehhanismidest, mis nõukogude marksistlikus keelekasutuses esines. Afektiivse ehk emotsionaalse elemendi eritlemise puudulikkust olen püüdnud korvata hinnates intuitiivselt afekti olemasolu argumenteeringus.
Kuigi siin pole otstarbekohane Perelman’i tüpoloogiat otsast otsani läbi arutada, toon siiski esile selle põhijaotuse ja kesksemad mõisted, kuna minu väitekirjas on tehnikate analüüs ‘uputatud’ muu kujutamise ja analüüsi hulka. Kõigepealt Perelman jagab argumenteerimistehnikad assotsiatiivseteks ehk siduvateks ja dissotsiatiivseteks ehk eralduslaadseteks tehnikateks.
Assotsiatiivsed tehnikad teevad võimalikuks muuta eelduste kohta käiv heakskiit ka järeldusi puutuvaks. Siduvlaadsete argumentatsioonitehnikate hulka kuuluvad muuhulgas kvaasiloogilised argumendid, tegelikkuse struktuuril põhinevad argumendid ning tegelikkuse struktuuri loovad argumendid.
Perelman’i järgi püüavad kvaasiloogilised argumendid esineda formaalloogilisest või matemaatilisest mõtlemisest kinnipidavate väidetena, kuid tegelikkuses need eeldavad lähtekohana teatud ei-kujuliste väidete aktsepteerimist. Teiste sõnadega, kvaasiloogilistes argumentides ainult jäljendatakse formaalse loogika täpset järeldamist. Tüüpilisi nõukogude marksistlikus argumenteeringus kasutatud kvaasiloogilisi argumente olid muuhulgas normatiivsed määratlused ("diktatuur"), deskriptiivsed määratlused ("kodanlik diktatuur", "relvastatud rahvaülestõus"), analüüsid tautoloogiatena, milles pole midagi uut ("kodanlus koosneb suurkodanlusest ja väikekodanlusest") ning võrdlused, kus võrdlusobjekti ei määratleta veenvalt ("tööliste ekspluateerimine kasvas ennenägematuks").
Tegelikkuse struktuurile tuginevad argumendid võimaldavad Perelman’i järgi siirduda üldiselt aktsepteeritult sellele, mida tahetakse saada aktsepteerituks. Nõukogude marksistlikus argumenteerimises olid sellisteks argumentideks muuhulgas pragmaatilised argumendid ("kodanlus veeretas majandusseisaku tagajärjed töörahva õlgadele"), epiteedid ("rahvavaenlane Päts"), autoriteetidele osutamine("nagu V. I. Lenin on näidanud..."), takistamistehnikad ("kogutoodangu veelgi kiiremat kasvu takistas siiski..."), ideaaltüüpide kategooriate tootmine ("tagurlik kirjanik", "oma klassist irdunud tööline", "kapitalism", "kosmopolitism"), sümboolne seos ja metonüümia ("töörahva kangelane", pidades silmas näiteks Viktor Kingisseppa), kaksikhierarhia ("kulakud olid kõige elajalikum kodanluse osa") ja periodiseering ("imperialismi ajajärk", "kapitalismi ajutise ja ebakindla stabiliseerumise periood").
Tegelikkuse struktuuri kujundavate argumentide abil, üksikute aktsepteeritud asjade abil püüti saada üldiseid seaduspärasusi aktsepteerituks. Selliseid argumente nõukogude marksistlikus ajalookirjutuses olid muuhulgas näitlikustamine ("klassivõitluse teravnemine ilmnes streikide lisandumises ja tööliste rahutuses"), mudel ("nõukogude rahva innustav näide"), analoogia ("jõhkra terrori laine veeres üle kogu Eesti") ja metafoor ("kodanluse sõda töörahva vastu", "töörahva timukad").
Dissotsiatiivsete argumenteerimistehnikate hulka, selliste, mis püüavad eristada kaks asja, kuuluvad Perelman’i järgi mõiste-eristamised, argumentide arvu ja kaalukuse reguleerimine ning argumentide järjestus esituses. Marksistlik-leninlikus keelekasutuses ja argumenteeringus olid eriti üldisteks mõiste-eristamisteks muuhulgas jutumärkide või eesliidete ja epiteetide abil konstrueeritud eristelu ("’demokraatia’", "’ühiskasu’", "näiline rahu", "nõukogudevastane", "poolproletaarne"), paradoksism ("ebakindel stabiliseerumine"), näilik tautoloogia ("kaks Eestit" [kodanlik-natsionalistlik Eesti ja töörahva Eesti]). Ka argumentide arvul ja kaalul oli nõukogude argumenteeringus õige suur tähendus. Tekstides võib sageli märgata püüet vältida nõrgaks osutunud argumente. Ka see põhimõte, mille järgi kõige suurem kaalukus omistati dogmadele ja neist deduktiivselt tuletatud võtmeargumentidele, valitses kindlalt Eesti vabariigi aja kujutamist peaaegu kõigis üldkäsitlustes sisalduvates tekstides. Nõukogude marksistlikus argumenteerimises torkab silma ka argumentide kuhjamine.
Argumentide järjestusele seevastu ei pööratud tingimata erilist tähelepanu, kuigi eriti 1950. – 1960.-te aastate tekstides argumenteering pidas üldiselt kinni klassikalisest dispositsioonist, aga see oli vist küll üldine tava ajalookirjutuses mujalgi. Ka see joon, et kõige tugevamad argumendid (dogmad ja võtmeargumendid) seati üldiselt algusesse (sissejuhatusse) ja lõppu (kokkuvõte või lõpulause), ei olnud tingimata mingi marksistlik-leninliku argumenteeringu erijoon.
Perelman’i argumenteerimistehnikate süstemaatikat olen ära kasutanud, püüdes analüüsida neid erijooni, mis annavad nõukogude marksistlikule keelele selle originaalse iseloomu. Peale selle olen püüdnud näitlikustada, kuidas eri tehnikate kasutamine kujutas eri teadlaste suhtumist ajalookirjutusse ning muudatustesse ajalookirjutuse ja üldkäsitluste funktsioonides.
3.2. Nõukogude jutustuse usutavus ja argumenteeringu aktsepteeritavus
Kuigi ma ei ole oma uurimistöö raames saanud eriti sügavasti puudutada Nõukogude Eesti ajaloouurimise poolt toodetud üldkäsitluste ja uurimuste loetavuse ja vastuvõtu küsimust, käsitlen oma töös sedagi vaatenurka, kuna see on tähtis eriti siis, kui küsida, mis mõju ja tähtsus ajaloo üldkäsitlustel ja jutustustel Eesti vabariigi ajast oli lugevale publikule. Eriti küsimus sellest, mil määral parteil õnnestus või ebaõnnestus saavutada ajalookirjutusele seatud eesmärgid, nõuab ajalooteaduslike jutustuste ja argumenteeringu kommunikatiivse diapasooni kaalumist.
Selle küsimuse jaoks olen kohaldanud kolm eri diskursianalüütilist vaatenurka, millest siinkohal tutvustan lühidalt kahte. Kõigepealt olen eristanud Hannu Salmi’ poolt formuleeritud, David Bordwell’i tüpoloogial põhineva kriteeriumide kompleksi abil nõukogude ajalookirjutuse narratiivset usutavust. Teiseks olen analüüsinud üldkäsitlustes kasutatud argumenteeringu heakskiitu mõjutanud tegureid. Teine mudel põhineb Cha?m Perelman’i süstemaatikal argumenteeringu üldistest lähtekohtadest ja heakskiidust.
Jutustuse usutavuse hindamine
Kontrollides seda, kuidas Eesti lugev publik ja eri publikurühmitised selle sees võtsid vastu ametliku ajalookirjutuse konstrueeritud jutustuse Eesti vabariigi ajast, tuleb eelkõige püüda selgitada, millistest elementidest narratiivne usutavus tekib. Episteemilisest seisukohast lähtudes on ajalooteaduslikes jutustustes tegemist tõesarnasusega, sest et professionaalselt toodetud ajalootekstidele seatakse üldiselt juba eelduseks nõue kinni pidada ‘tõest’ nii teaduslikus kollektiivis kui ka lugeva publiku hulgas. Tõesarnasus on siiski kogu ajaloolise jutustuse seisukohalt selles seoses problemaatiline mõiste, kuna see eeldaks vastuvõtjate poolt peaaegu samast kogemust ja nägemust sellest, milline jutustuse objektiks olev reaalmaailm ja selle eri nähtused on ‘tõepoolest’ olnud ja mida jutustus peaks sisaldama, et see oleks tõepärane. Tõesarnasus ongi mõistena võib-olla ehk liiga totaalne, selleks et ta oleks tarvitamiskõlblik ajalootekstide konkreetsel tasandil.
Hannu Salmi on minu meelest suurepäraselt pööranud küsimuse jutustuste üldisest tõepärasusest küsimuseks jutustuste usutavusest. Selles vaatenurgas tõuseb kõigepealt esile see, mis on üksikvastuvõtja, antud juhul lugeja kogemus loetud tekstist. Salmi on tuletanud briti jutustusteoreetiku David Bordwell’i tüpoloogiast kriteeriumide kompleksi, millega võib hinnata ka ajalooteadusliku jutustuse usutavust. Jutustuse usutavus koosneb Bordwell’i ja Salmi’ järgi neljast osategurist, mis on kompositsiooniline, teaduslik, transtekstuaalne ja realistlik usutavus.
Kompositsiooniline usutavus on jutustuse lähtekohtade ja liigenduse usutavus. Asi on selles, kas Nõukogude Eesti jutustused aja käsitlemise ja narratiivse terviklikkuse poolest vastasid oma rahva käsitusele järjekindlast jutustusest. Transtekstuaalne usutavus on kriteerium, mille abil saab hinnata ajalooteadusliku jutustuse usutavust uurimistraditsiooniga võrreldes. Selleks, et jutustus rahuldaks seda kriteeriumi, pidi ta suutma põhjendada oma mõistlikkust traditsiooni seisukohalt ja pidama kinni kindlaks kujunenud narratiivsetest ja argumentatiivsetest vahenditest. Marksistlik-leninlikus ajalookirjutuses oli sellele küljele pööratud erilist tähelepanu; nii ajaloolisele ja dialektilisele materialismile vastavad skeemid ja mõisted kui ka jutustuse- ja argumenteerimisetraditsioonid olid ju põhimõtteliselt kindlalt suunatud ja standardiseeritud.
Realistlik usutavus tähendab seda, kui hästi jutustus tervikuna vastab lugejate käsitusele objektiks olevast ajajärgust. Küsimus on kokkusobivusest üldise teadmisega ja ajalootunnetusega ega mitte ainuüksi allikate abil toimuvast argumenteerimisest. See usutavusekriteerium on lähedane eelpoolmainitud tõesarnasuse mõistele. Realistlikkust võidakse ka vastuvõtja seisukohalt pidada kõige tähtsamaks usutavuse kriteeriumiks. Nõukogude Eesti ajalookirjutuse usutavusprobleemid laiemalt rahva hulgas kristalliseerusid välja minu meelest just üldise teadmise ja ametliku ajalookirjutuse vahelise vastavuse puudumises; näiteks ajalookirjutuse poliitilis-pragmaatiliste funktsioonide (näiteks partei võimu ja tegevuse legitimeerimise ja ratsionaliseerimise) seisukohalt oli ajalooteksti realistlik usutavus võtmeküsimuseks.
Ajalooteadusliku jutustuse neljas usutavusekriteerium on Salmi’ järgi teaduslik usutavus. See, kas ajalooline esitus peab jutustuse poolest kinni ühtselt kokkulepitud teadusliku narratiivi mängureeglitest, on üksikuurimuse seisukohalt ikka tähtsaim usutavuse kriteerium, mis peaks vähemalt teaduskollektiivisiseses kommunikatsiooniprotsessis edastama transtekstuaalse usutavuse. Nõukogude teadussüsteemis tuli küll teadlasel teostada selle selgesti väljendatud põhimõtte järgi, et teadusel tuli esmajärjekorras teenida ideoloogiat ja süsteemi ega mitte mingeid abstraktseid (loe "kodanlikke") teadusväärtusi.
Argumenteeringu aktsepteeritavuse hinnang
Teine tähtis nõukogude tõlgenduste vastuvõtmisega liituv küsimus narratiivse usutavuse kõrval on argumenteeringu aktsepteeritavus. Aktsepteeritavus tähendab seda, kuivõrd marksistlik-leninlik argumenteerimispraktika ja selle taga mõju avaldavad episteemilis-eetilised, esitustehnilised ja tõlgenduslikud esialgsed oletused edendasid või nõrgendasid nõukogude teeside ja nende argumenteeringu aktsepteeritavust. See vaatenurk aitab mõista argumenteeringu tasandil, miks nõukogude ajalookirjutuse loodud jutustused ei leidnud jagamatut heakskiitu laiemalt rahva hulgas. Narratoloogilised analüüsimeetodid ei võta minu meelest küllaldaselt arvesse ajalootekstide mõjutada või veenda ja peale käia püüdvat iseloomu.
Nagu varem märkisin, valisin läbivaatamise lähtekohaks nn uue retoorika koolkonda kuuluva Kenneth Burke’i mõtted ajaloolisest diskursist. Burke’i käsituses on kesksel kohal mõisted retoorika, identifikatsioon ja konflikt. Sellist valikut mõjutas see, et ametlike nõukogude tekstide ja lugeva publiku vaheline kommunikatsiooniolukord oli hästi vastuoluline ja konfliktne. Kuna marksistlik-leninlik jutustamis- ja argumenteerimisstiil oli vähemalt ajaloo üldkäsitlustes hästi skemaatiline ja ideoloogiliselt jäik, tekitas see vastuvõtjais peale umbusalduse ka tugevat tõrjuvust. Samuti see, et kogu marksistlik-leninlik diskurss oli juurutatud Eesti ajaloouurimisse Stalini sundsovjetiseerimise ja terrori ajal, jättis kustumatu jälje ka lugeva publiku ettekujutusse marksistlik-leninlikust ajalootõlgendusest.
Kuigi Burke’i retoorikakäsitus sobibki minu meelest paremini argumenteeringu vastuvõetavuse analüüsimise lähtekohaks, olen oma uurimuses Nõukogude Eesti ajalootekstides kasutatud argumenteerimiskonventsioone analüüsinud Cha?m Perelman’i mudelite abil. Perelman’i argumentatsiooniteooriast on kasu hinnates, millised struktuursed seigad tugevdasid ja millised nõrgendasid argumenteeringu vastuvõtmist.
Perelman’i järgi ei püüta argumentatsioonis tõestada järeldusi, vaid kanda eeldustele antud aktseptsioon üle ka järeldustele. Marksistlik-leninlik mõju avaldada püüdev keelekasutus on Perelman’i vaatenurgast siiski problemaatiline niivõrd, kui selle loomusesse kuulub tugeva elemendina uudsus, irdumine vanast, orienteerumine tulevikku ja leppimatu agressiivsus vastaste suhtes. Nii olles oli see juba algusest peale seadnud end valmis konfliktolukorda võistleva, kodanliku keelekasutuse vastu.
Perelman’i seisukohast nõukogude marksistlik keelekasutus ei olnudki argumenteering, vähemalt mitte sellises publikus, kes ei kiitnud heaks selle lähtekohti ja eeldusi, vaid pigem puhas propaganda. Propaganda mõiste ei suuda siiski kirjeldada nõukogude ajalookirjutuses sisaldunud teaduslikku elementi ega seleta sedagi, miks nõukogude ajalookirjutusel õnnestus siiski osalt hämardada eestlaste rahvuslikku ajalootunnetust.
Kas siis oli tegemist otsese agitatsiooni ja propagandaga teabevahendeis või indoktrineeriva keelega ühiskonna ja argielu eri tasandeil, nõukogude keelega mugandumine ja kohanemine ei olnud iseenesest selge asi, eriti Baltimaades, mis olid vägivallaga liidetud Nõukogude Liiduga. Nii on kommunikatsiooniolukord kodanike ja ametivõimude poolte vahel juba siis olnud kõvasti konfliktne. Kokkupõrge äratas eestlastes hämmeldust, kartust, umbusku ja tõrjuvust. Võikski öelda, et nõukogude ajalookirjutusel ja muudel ametlikel tekstidel tuli jätkuvalt võidelda sellegi eest, et nõukogude narratiivi ja tõlgenduste eeldused, mille all mõistan marksistlik-leninlikke dogmasid ja skeeme (süžeesid), leiaksid vastuvõttu. Minu meelest on partei taotlused olnud kahesuunalised; sel ajal kui eeldused moodustasid aluse üksikuurijate tehtud tõlgendustele, püüti tekstides mineviku üldtuntud sündmustele ja üksikasjadele võimalikult osaks saanud aktseptsiooni laiendada ametlikele dogmadele ja skeemidele.
Nõukogude Eestis oli lähtekohaks see, et mujal Nõukogude Liidus oli marksistlik-leninlik keelekasutus juba kindlaks kujunenud kui mitte täiel määral heaks kiidetud, siis ikkagi valitsevaks argumenteerimisviisiks. Okupeeritud Baltimaade tarbeks nõukogude marksismi keelt siiski spetsiaalselt ei kujundatud ega kohaldatud, vaid see püüti mehhaaniliselt istutada uutesse Nõukogude liiduvabariikidesse sellisena, nagu see oli, ja loodeti, et esialgse šoki järel see hakkab juurduma ja leiab heakskiitu. Võib-olla oletati ka parteis, et üksikametnikud ja näiteks kohalikud tõlkijad ja teadlased kannavad piisavalt hoolt kohandamise eest. Minu meelest oli tegemist tõelise konfliktolukorraga, kus eeldustel ei olnud algusest peale piisavaks peetud aktseptsiooni, vaid neid tuli kõigi vahenditega tugevdada. Tuleb, tõsi küll, kohe nentida, et Nõukogude Eesti kommunikatiivne olukord näib olevat aastakümnete jooksul märgatavalt muutunud, võrreldes sellega, mis ta oli olnud kohe Nõukogude okupatsiooni järel. Hirmu, ebakindluse ja totaalse tagasitõrjumise asemel hakkasid iroonia ja varjatud vastupanu üha enam andma kommunikatsioonile ilmet; teiselt poolt võis hämmeldus vahetuda ka osalise aktsepteerimisega või käegalöömisega.
Perelman on siiski kõigest hoolimata koostanud kasuliku süstemaatika argumenteeringu üldistest lähtekohtadest, mida võib teatud ettevaatusega kohaldada ka konfliktolukordadesse ja eelkõige argumenteeringu aktsepteeritavuse analüüsimisse. Olen kasutanud Perelman’i süstematiseeringuid, nagu muidki siin esitatud struktureerivaid mudeleid, tõlgenduslike tööriistadena, aga mitte konstruktiivse seletusena.
Perelman’i mudel põhineb kohandamise, valiku, presentsi ja esitamise ning tähenduse ja tõlgendamise mõisteil. Kohandamise tasandil on tegemist publikut ühendavate teguritega, mis on tegelikkusesse puutuvad tegurid (tõsiasjad ja oletused) ning soovitavusse puutuvad tegurid (väärtused, hierarhiad, otsustamisreeglid). Tõsiasjade ja väärtuste valiku, presentsi ja esitamisega liituvad omalt poolt retoorilised kujundid: amplifikatsioon ehk argumentide arendamine ja suurendamine, agregatsioon ehk loetelude abil ühendamine, sünonüümi või sama tähenduse väljendamine eri viisidel, tegusõna aegade vahetus, hüpotüpoos ehk asjade esitamine justnagu jutuna, mis toimus "siin ja nüüd" ning prolepsis ehk vastuväidete esitamine ainult eesmärgil need otsekohe kummutada. Tõlgendus seostub niihästi asjade valikuga, nende tähtsaks tegemisega (signifikatsioon) kui ka asjade paigutamisega uude teooriasse või viiteraamistikku.
Nende mõistete abil on osutunud võimalikuks eritleda argumenteeringu aktsepteeritavust eri argumentatiivsete struktuuride tasandil. Olen näiteks analüüsinud tähtsamate nõukogude dogmade ja võtmeargumentide aktsepteeritavust, argumenteeringusse kuuluvaid otsustamiskujundeid ja loogilisust ning argumenteeringu ökonoomsust või argumentide kvantitatiivset ja kvalitatiivset piisavust.
Lõpuks
Eelpool lühidalt esitatud analüütilised meetodid seostuvad minu töös tihedasti historiograafilise läbivaatamisega ning on selle allikakriitilisteks ja heuristlikeks abivahenditeks. Mingit üldkehtivat ajalootekstidele kohaldatud analüüsimudelit ei ole olemas ning minu meelest ei ole võimalik sellist luuagi, vaid iga uurimisobjekt, oma ainukordse ajalise ja ruumilise konteksti seoses olev probleem nõuab omapäraseid uurimismeetodeid.
Historiograafilises uurimuses, mille eesmärgiks on välja selgitada ajalooteadusliku esituse ja tõlgenduste taga toiminud struktuure ja protsesse, ideesid ja ideoloogiaid ning mudeleid ja norme, toimivad narratoloogilised meetodid ja argumentatsioonianalüüs minu arust hästi ning aitavad uurijal mitte ainult klassifitseerida objektiks olevat materjali ja seda kriitiliselt läbi vaadata, vaid pääseda ligi teksti tähendusi vahendavaile ja tootvaile mehhanismidele. Tekstianalüüs mingil tasandil ongi minu silmis möödapääsmatu etapp, kui uurija tahab mõista oma objektiks olevat materjali ja selle konteksti vahelist suhet ja tähendust.
Soome keelest tõlkinud
Enn Tarvel
Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast
Rahvusvaheliste suhete ajalugu
on selliste inimeste ajalugu,
keda lahutab piir.
René Girault
Rahvusvaheliste suhete ajalugu on poliitiline ajalugu par excellence. Sellisena kuulub see ajaloouurimise kõige vanemate valdkondade hulka. Kuna seda on pikka aega viljeldud, on rahvusvaheliste suhete ajaloo kohta väga palju teavet. Seevastu ei ole sellelt alalt just üldkäsitlusi. Mõned üksikud olemasolevad on kas nime- ja sündmusteloetelusid hirmsasti täis topitud või on ühele aspektile või ajajärgule koondatud üldistused. Kõige parem rahvusvaheliste suhete ajaloo üldkäsitlus, mida mina tunnen, on ikka veel "Histoire des relations internationales" aastailt 1953 – 1958, mille Pierre Renouvin on toimetanud ja osalt ise kirjutanud. Isegi praegusel nappides joontes visandatud kujul haarab see kaheksa osa.
Erakordselt rohke uurimistöö on toonud siiski kaasa, et rahvusvaheliste suhete ajalugu on üks neist harvadest ajalooteaduse valdkondadest, mis on arendanud oma teooriat. Tavaliselt kasutatakse ajaloouurimises ära naaberteadustes väljaarendatud teooriaid, enamasti kultuurantropoloogia või süstemaatiliste ühiskonnateaduste, eelkõige sotsioloogia omi. Oma teooriate väljaarendamine sai alguse "seletava" ajaloo murrangust enne ja pärast Esimest maailmasõda. Ajaloouurimise traditsiooniliste peasuundade historismi ja positivismi kõrvale sündis siis väljakutseid esitavaid suundi. Neile kõigile ühine oli see, et nad ei rahuldunud traditsiooniliste põhisuundade poolt pakutud seletustega. Ajaloolised aja ja kohaga seotud teooriad olid ühtlasi otsesteks metodoloogilisteks juhtnöörideks.
Traditsiooniliste peasuundade probleeme
Kuigi historismil ja positivismil olid erinevad filosoofilised lähtekohad, olid nad oma avaldusvormidelt üpris samasugused. Historistlikud ajaloouurijad püüavad jutustada minevikust võimalikult täpselt ja tõepäraselt, "wie es eigentlich gewesen ist". Seda saavutada aitas kirjalike allikate täpne ja kriitiline läbitöötamine. Mõtestatud tõlgitsusi küll ei olnud, aga kui taheti midagi seletada, siis kasutati kirjalikest allikatest esile tulevat materjali. Seletati niisiis tegutsejate mõtete, ideede, eesmärkide ja taotluste abil. Positivistlikud ajaloouurijad püüdsid ühelt poolt saavutada loodusseaduste taolisi üldisi seaduspärasusi, teiselt poolt "positiivset", võimalikult paikapidavat teavet. Kui ajaloost ei leitud üldisi seaduspärasusi või need olid nii üldised ja triviaalsed, et neil ei olnud seletusjõudu, jäi positivistidelgi järele ainult võimalikult täpne töö allikatega.
Nendesse peasuundadesse kuulub uuenenud kujul ikka veel valdav osa rahvusvaheliste suhete ajaloo uurijaid. Nad jätavad oma seletustes kõrvale vahetud kausaalsed põhjused ning nende taga olevad finaalsed ehk lõplikud põhjused, tegutsejate eesmärgid. Pentti Renvall’i kuulsa, kuigi kahjuks fiktiivse näite põhjal on tegemist kausaalse põhjusega, kui puu langeb, kui mees raiub seda kirvega. Finaalse, kõrgema järgu põhjusega on tegemist, kui mees raiub puud selleks, et ta tahab teed teha. Mõlemad metodoloogilised peasuunad on täiesti legitiimsed ja heakskiidetavad voolud. Nad on ühtlasi kõige lähemal (loodus)teaduslikule ideaalile, kuna seletamiseks kasutatavaid põhjusi tuleb enamasti kirjalike allikatega põhjendada ja sellega tõestada. Uushistoristliku ja uuspositivistliku suuna (väikeste erinevustega) suur eelis on ka selles, et nad toovad ajaloolise sündmuse mitmepalgelisuse kõige paremini esile.
Traditsioonilised peasuunad ei ole viimase saja aasta jooksul suutnud rahuldada kõiki ajaloouurijaid. Need on pannud tähele, et ajaloolist sündmust on ilmselgelt mõjutanud muudki tegurid kui kirjalikes allikates ilmnevad asjaolud. Selleks, et tõlgitseda ja seletada õigesti, tuleks püüda neid tegureid võtta arvesse. Selleks, et süvaanalüüs oleks võimalik, tuleks kasutada kirjalike allikate kõrval analüüsi vahendeid. Või et allika mõistet tuleks laiendada väljapoole kirjalikke allikaid.
Nii jõutakse alale, kus on asjata rahulduda jutustamisega, mis ajaloos on sündinud. Aga kui seda tahetakse seletada võimalikult sügavasti, tuleb tungida sisse nn põhjuste põhjustesse, viimastesse seletavatesse teguritesse, mille taga ei ole enam muid seletavaid tegureid. Need on jällegi kausaalsed põhjused, teise astme kausaalsed põhjused. Renvalli näite varal tähendaks see analüüsi viimist puid raiuva mehe eesmärkide taha. Võib ju olla, et mees elab nii rasketes oludes, et hakkama saamiseks või oma pere elatamiseks on tal hädasti vaja rajada väljapääs inimeste hulka.
Tihtilugu hoiatatakse niisuguse seisukohavõtu eest ja juhitakse tähelepanu ontoloogia ohtudele. Teaduse seisukohalt ongi kõige nõrgem koht selles, et niisuguseid kõige kaugemaid, teise astme kausaalseid põhjusi on raske näidata ainuüksi allikaosutuse põhjal. Tõestus tuleb osadena üldtõlgenduse kaudu ja lõppude lõpuks teaduslikus väitluses teiste tõlgendustega. Seletused ja tõlgendused on ajaloouurimises kõige kergemini haavatav osa. Annaalide ja kroonikate sõnum püsib ning jutustusedki säilitavad väga kaua oma tõepärasuse. Üldtõlgenduste poolitumisaeg on minu enda kogemuse järgi 10 – 15 aastat, pärast seda on nad vananenud ja on põhjust uuesti ümber hinnata. Aga kas see on hea või paha, sel ajal kui nn täppis- või loodusteadustes teadmine vananeb palju kiiremini.
Kõigist metoodilistest ohtudest ja raskustest hoolimata on võimalikult sügavam mõistmine, seletamine ning üldtõlgenduste poole pürgimine võlunud osa ajaloouurijaid. Selles on midagi humanitaarteadustele omast, mis paneb uurijat pürgima kaugemale kui loodusteaduslikus ideaalis. Illustreerivad "kuidas"-küsimused on üksnes aluseks sügavamalt seletavatele "miks"-küsimustele.
Väljakutset esitavate suundade esilekerkimine
Selliseid traditsioonilistele peasuundadele väljakutset esitavaid voole on olnud mitmeid. Juba kirjeldatud peamine püüe täiendada kirjalike allikate antud seletusi analüüsi erinevate vahenditega (või allika mõistet avardades) on neile kõigile ühine. Ajaliselt kõige esimene väljakutset esitav suund oli geopoliitiline koolkond 1880. – 1890.-test aastatest alates. See, nagu ta nimigi ütleb, otsib lisaseletusi maateaduslikest teguritest. Need on nimelt ülimalt tõenäoliselt mõjutanud või vähemalt võisid mõjutada rahvastevahelisi suhteid, ilma et nad otseselt paistaksid välja traditsioonilistes kirjalikes allikates. Seepärast tuli asja lahendamiseks luua kirjanduse ja muude allikate abil ülevaade uuritava objekti maateaduslikest vahekordadest, viia selle raames läbi normaalne uurimistöö allikatega ning kõige lõpuks hinnata järeldustes, kuidas maateaduslikud tegurid on mõjutanud tehtud otsuseid või üldist poliitikat. Või miks läbiviidud poliitika oli niisugune, nagu ta oli. Geopoliitilist koolkonda päriselt enam ei ole, aga selle põhiideed elavad edasi muudes suundades.
Teine traditsioonilistele peasuundadele väljakutset esitav voolude grupp on äratanud tähelepanu sotsiaalmajanduslike seletustegurite ajaloos. Selline on par excellence marksistlik uurimissuund, mis alustab otsinguid 1890.-tel aastatel ja tugevneb 1920.-tel aastatel. See tahtis esitada kogu inimkonna arengu tulenevana tootlike jõudude ja tootmissuhete vahelisest dialektilisest suhtest. See otsis selgesti majandusest ja ühiskonnast seletavaid lisategureid ning tavatses näha rahvusvaheliste suhete ajalugu kas rahvusvahelise klassivõitlusena või majanduslike survegruppide tegevuse tulemusena.
Muudeks vastavateks suundadeks oleksid minu ettekujutuses ühelt poolt ameerika sotsiologiseeriv uurimine, mille juured ulatuvad samuti 1890.-tesse aastatesse, ja teiselt poolt saksa strukturalistlik uurimine, mille esimesed pääsukesed tulevad 1920.-tel aastatel. Esimene pööras seletavate lisateguritena erilist tähelepanu avalikule arvamusele ja poliitilistele survegruppidele, teine esialgu mingi poliitika toetajaskonnale, hiljem võistlevate ja ühteliitunud ühiskondlike eliidirühmitiste vastakatele majanduslikele ja ideoloogilistele taotlustele.
Kolmandaks peamiseks võistlevaks rühmitiseks tahaksin pidada prantsuse totaalse seletuse ideaali. Seda tuntakse paremini prantsuse annalistide koolkonnana. See sai oma nime ajakirjast "Annales. Économies, Sociétés, Civilisations", mis on ilmunud aastast 1929 alates. Selle asutajate Lucien Fèbvre’i ja Marc Bloch’i eesmärgiks oli uuendada historistlikku ja positivistlikku traditsiooni muuhulgas interdistsiplinaarsuse, allika mõiste uuendamise ja uute seletavate tegurite abil. Selle suuna arendas kõige kaugemale annalistide teise põlvkonna esindaja Fernand Braudel. Tema kirjutas oma väitekirja Vahemere maailmast Philippe II ajal kakskümmend aastat ja arendas siis seda edasi järgmised kakskümmend aastat. Tema ei jäänud rahule oma eelkäijate valitud seletavate lisateguritega, vaid püüdis võtta arvesse kõik võimalikud Vahemere maailmas mõju avaldanud tegurid. Sellistena ta valis välja geopoliitilise koolkonna poolt lansseeritud maateaduslikud tegurid, rahvastikuloo mõju, mis on üks iseloomulik prantsuse ajaloouurimise ala, siis majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid ning mentaliteet, mida siis kutsuti kollektiivpsühholoogiliseks teguriks. Veel andis ta ülevaate ametis olevate riigimeeste põhijoontest.
Originaalne oli ka, kuidas ta käsitles ainet vastavalt seda mõjutanud tegureile. Esimeses osas Braudel käsitles kõige põhjapanevamaid asju, väga aeglaselt, kui üldse, muutuvaid tegureid. Tema nimelt alustas pinnavormide moodustamisest. Kuulus oli tema start "Tout d’abord des montaignes" ehk "Kõige alguses olid mäed". Järgnevalt käsitles ta suhteliselt aeglaselt muutuvaid tegureid, nagu demograafilisi tingimusi, majandust, ühiskonda ja kultuuri jooni. Suhteliselt aeglaselt muutuvate joonte hulka kuulusid ka riigimeeste omadused. Alles pärast seda siirdus Braudel käsitlema kiiresti muutuvaid tegureid või sündmuste ajalugu. Pealegi pidas ta seda sügavamat mõju avaldavate tegurite kajastuseks.
Braudel’i teos oma karmis järeleandmatuses on jäänud ainulaadseks annalismi peamiste lahenduste manifestatsiooniks. Aga järgnevad põlvkonnad on keskendunud pigem mingisse tema poolt esile tõstetud teguriterühma. Revolutsioonilise vähemusvooluna alguse saanud koolkond on aja jooksul vallutanud kõik Prantsuse ülikoolid. Kuigi annalistid ei pidanud vajalikuks haarata kaasa poliitilist ajalugu ning rahvusvaheliste suhete uurijad ei ole ka tahtnud end nimetada annalistideks, on see koolkond väljastpoolt vaadatuna selgesti lähedane ka rahvusvaheliste suhete ajaloo uurimisele.
Rahvusvaheliste suhete ajaloo prantsuse koolkonna sünd
Rahvusvaheliste suhete ajaloo prantsuse koolkonna sünd seostub kindlalt Pierre Renouvin’i (1893 – 1974) nimega. Tema arengu jälgimine aitab mõista, milles oli küsimus koolkonna sündimisel. Ühtlasi valgustab see 1930. – 1940.-test aastatest alates toimunud siiret diplomaatia ajaloost rahvusvaheliste suhete ajalukku. Ta alustas traditsioonilist laadi väitekirjaga Suure Prantsuse revolutsiooni poliitilisest ajaloost. Esimene maailmasõda kujunes tema elus pöördepunktiks. Ta sai seal raskesti haavata ja pühendas kogu oma elu selle võimsa kogemuse seletamisele.
Muutus ei toimunud äkki. Renouvin võttis osa arutelust sõjaroimarite üle, toimetades ajakirja "Revue d’histoire de la guerre mondiale" ja avaldas teosed "Les formes du gouvernement de guerre" (1925) ja "Les origines immediates de la guerre" (1925, 2. trükk 1927). Nendes töödes oli ta veel selgesti sündmusteajaloo esindaja.
Paljast sündmuste kujutamisest ja seletamisest traditsiooniliste allikatega ei piisanud siiski kauemaks selle võimsa kogemuse tõlgendamiseks. Renouvin hakkas arutama, millised tegurid võiksid tõepoolest sügavasti seletada ülemaailmse tulekahju süttimist. Ta jõudis selleni, et otsida lahendust muist kollektiivpsühholoogilistest põhjustest, eelkõige natsionalismist ja sõjapsühhoosist, teiselt poolt suurriikide majanduslikust võistlusest. Leidnud kinnitust neist tegureist avaldas ta aastal 1934 ühe oma kõige kesksematest teostest "La crise européenne et la prémière guerre mondiale (1904 – 1918)". Teosest on tehtud uusi laiendatud väljaandeid päris 1980.-te aastateni.
Samu otsinguid jätkas ta pärast Teist maailmasõda. 1946. aastal Renouvin avaldas teose "La Question d’Extrème Orient 1840 – 1940". Selles ta arutles, mis võiks kõige olulisemalt ja sügavamalt seletada Kaug-Ida küsimust viimase saja aasta jooksul. Ta jõudis tulemuseni, et kõige paremini seletab kogu probleemi Aasia tohutu rahvamassi ja Euroopa majanduslike taotluste vaheline kokkupõrge.
Nii oli Renouvin hakanud oma eri teostes otsima lisaseletusi demograafilistest, majanduslikest ja psühholoogilistest teguritest. Pärast seda oli ta valmis esitama oma süstematiseeritud õppekäsitlust. Seda ta tegi kahes järgus. Aastail 1953 – 1958 avaldas ta oma ülalnimetatud kaheksaosalise rahvusvaheliste suhete ajaloo. Ta kirjutas sellest ise neli viimast osa Viini kongressist Teise maailmasõja lõpuni. Peale selle avaldas ta üldise sissejuhatuse ja sissejuhatuse igale osale.
Nende seisukohtade järgi seletasid rahvusvaheliste suhete ajalugu kaks põhitegurit. Olid olemas forces profondes, kõige foonil süvamõju avaldavad jõud. Sellele lisaks mõjutasid rahvusvaheliste suhete ajalugu riigimeeste isiksus, omadused ja varasemad kogemused. Vastavalt sellele arusaamale jagas Renouvin oma käsitluse kolme ossa. Iga järgu alguses on antud ülevaade olemasolevatest süvajõududest, siis on mindud analüüsima riigimehi ja alles kolmandas järjekorras on käsitletud sündmuste ajalugu ennast, üpris tagaplaanil ja napijoonelisena.
Väljastpoolt vaadatuna on lähedus annalistidele ilmne, eriti Fernand Braudel’i Vahemereraamatutele. Pealegi ütles Renouvin deklaratiivselt lahti diplomaatia ajaloost. Uurimisobjektiks ei pidanud olema kitsa eliidi ajalugu, vaid kogu rahvastiku ajalugu. Praktikas võib pildi teha segasemaks see, et uurimisobjektiks on üha enamatel juhtudel riik või välisteenistused, kuna neid nähakse kavakohaselt vastastikustes sisemistes ja välistes mõjusuhetes. Kavakohase tee lõpus on käesoleva kirjutise alguses tsiteeritud Renouvin’i õpilaseõpilase René Girault’ avar määratlus.
Järgnevalt oli Renouvin valmis esitama oma õppesüsteemi teoreetiliselt. Seda ta tegi üheskoos oma õpilase ja järelkäijaga Sorbonne’i (Pariisi I) ülikooli rahvusvaheliste suhete ajaloo õppetoolil Jean-Baptiste Duroselle’iga (1917 – 1992). "L’Introduction à l’histoire des relations internationales" ilmus esimest korda 1964 ning sellest on hiljem tehtud mitu täiendatud väljaannet selle aastakümne saadik. Renouvin keskendus talle kõige omasemale ehk forces profondes’idele. Aineesitus tugineb uurimistulemustest saadud näidismaterjali rikkalikule kasutamisele. Nende abil ta esitas mitu pearühma selliseid tegureid, mis on mõjutanud rahvusvaheliste suhete kujunemist. Järgnevalt ta jagas need üpris erilaadsetesse alarühmitustesse. Need olid 1) maateaduslikud tegurid alates pinnavormide kujunemisest, vahemaadest ja asukohast kuni ilmastiku kujunemiseni välja,
2) demograafilised tegurid alates lihtsalt rahvaarvust selle kasvamise ja migratsiooni mõjudeni välja,
3) majanduslikud tegurid, mis Renouvin jagas kahte peaossa vastavalt nende mõjule, eelkõige kaubanduslikud ja rahanduspoliitilised, ning
4) kollektiivpsühholoogilised tegurid natsionalismist hinnanguteni.
Need süvategurid olid Renouvin’i meelest osutunud ajaloo arengut mõjutavaks. Nende olemasolu ja mõju võisid päris suuresti vahelduda. Aga kui nad olid mõju avaldanud või olnud suutelised avaldama, tuli neid arvestada, kui taheti uuritavat objekti õigesti seletada. Need olid siis seletavad lisategurid, millele tuli püüda anda kuju ja esitada nad traditsiooniliste allikate põhjal loodud pilti toetava raamina. Originaalset lahendust tähendas ometi see, et süvategureid ei tulnud esitada Braudel’i kombel omaette eesmärgina, vaid üksnes taustana, lisaseletusena ja analüüsi vahendina. Praktikas tähendas see, et käsitluse alul oli vaja anda ülevaade küsimusealustest asjadest, teha nende raamides tavaline uurimistöö allikate põhjal ning lõpuks kõige viimaks vaadata lõppjäreldustes, kuidas peamised süvajõud võivad täiendada ja selgitada allikate antud pilti.
Majanduslike tegurite poolest oli Renouvin oma forces profondes-teoorias siiski ebajärjekindel. Kui nende eesmärgiks oli olla süvamõju avaldavateks teguriteks, äsjakirjeldatud viisil fundamentaalseteks põhjusteks, millest kaugemale edasi enam ei pääse, siis see asi libises tal küll ilmselt käest ära. Ta kõneles selles seoses ennekõike majanduspoliitikast kui seletavast tegurist, aga mitte selle taustale jäävast hüviste ja vajaduste jagunemisest. Ka kollektiivpsühholoogilised tegurid nimetati nüüd mentaliteediks.
Duroselle täiendas Renouvin’i esitust oma nägemusega riigimehe hindamisest. Duroselle vaatas alul ajaloos esinevaid riigimeheisiksusi. Ta lõi nende hindamiseks tüpoloogia, mille järgi riigimeheisiksust võib hinnata vastandite teljel – doktrinäär – oportunist, võitleja – lepitaja, idealist – küünik, jäik – paindlik ja riskiv – ettevaatlik riigimees. Omapärase lahendusena käsitas Duroselle ühiskondlikke jõude riigimehe tausta ja ümbruskonna osana. Selliste jõududena vaatles ta riigimehe panust nn rahvuslikku kasusse, põhjapanevate jõudude mõju riigimehele ja vastupidi ning vahetult riigimehe ühiskondlikku tausta. Duroselle lõpetab oma osa ülevaatega otsusetegemiseprotsessist, kus oma maa mõjuvad süvategurid ning riigimeheameti süsteem on kokku viidud muude maade vastavate nähtustega.
Prantsuse koolkonna edasine areng
Renouvin’i ja Duroselle’i õpilased jätkasid oma õpetajate ideede väljaarendamist. Selles oli kaks lainet. Esimese laine õpilased keskendusid lähemalt vaatlema ühe põhijõu, finantspoliitiliste tegurite mõju rahvusvaheliste suhete ajaloos. Selle tulemusel sündisid Jacques Poidevin’i, René Girault’ ja Jacques Thobie’ vormi poolest ühesugused väitekirjad Prantsusmaa ja Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa ning Prantsusmaa ja Türgi rahandussuhteist 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Need kinnitasid Renouvin’i peamist tähelepanekut finantspoliitiliste tegurite aeglasest mõjust rahvusvahelistes suhetes ning finantside kui survevahendi kasutamise riskidest. Samasse rühma tuleks arvestada ka Georges-Henri Soutou’ hilisem väitekiri suurriikide majanduslikest sõjasihtidest Esimeses maailmasõjas.
Teine laine koosnes uurimustest, kus üritati ära kasutada kogu Renouvin’i ja Duroselle’i seletussüsteemi rahvusvaheliste suhete ajaloo tõlgendamiseks. Selle rühma kõige silmapaistvamad tooted on Jacques Barièty’ väitekiri Prantsusmaa ja Saksamaa suhetest 1918 – 1929, Denise Artaud’ väitekiri sõjavõlgadest ja Euroopa ülesehitamisest ning Pierre Milza’ väitekiri Prantsusmaa ja Itaalia suhetest 1900 – 1902.
Barièty nende hulgast tõi rõhutatult välja selle raudse ringi, mis kujunes sellest, et Prantsusmaal oli rohkesti kõrgeklassilist rauamaaki, aga ei olnud sütt, ning Saksamaal rohkesti head koksistuvat sütt, aga mitte rauda. Nii ta nentis muuhulgas, et sellest tulenevalt oli Versailles’ rahulepingusse sisse monteeritud Prantsusmaa majandusprogramm, mis oli suunatud koostööle Saksamaaga. Milza omalt poolt keskendus eriti mentaliteetidele Prantsusmaa ja Itaalia suhete seletajana. Kuigi prantslaste hoiakuline suhtumine itaallastesse oli rõhutatult tõrjuv, olid julgeolekupoliitilised kalkulatsioonid kaaluvamad ning viisid maad salajasse liiduvahekorda.
Kogu selles seletussüsteemi kasutamises on ka üks hoiatav näide. See on Jean-Jacques Fol’i väitekiri Soome iseseisvumisest. Autor esitab selles Renouvin’i ja Duroselle’i kogu repertuaari aina Soome jääolude ja keskmiste temperatuuride saadik, ilma et üritakski nendega midagi seletada Soome iseseisvumisest. Prantslase jaoks on need kindlasti eksootilised asjas, aga nad näitavad, kui arutu on kasutada selliseid seletavaid tegureid, kui lepitakse ainult ajaloost jutustamisega.
Ka Duroselle oli omal ajal arutanud rahvusvaheliste suhete ajalugu mõjutavaid tegureid ja rakendanud neid oma nii Ühendriikide kui Prantsusmaa välispoliitikat käsitlevates uurimustes. 1982. aastal ta esitas oma teoreetilise nägemuse rahvusvaheliste suhete ajaloost pealkirja all "Tout empire périra. Une vision théorique des relations internationales." Duroselle’i lähtekoht on selge. Ta nendib, et nii kaua kuni aju-uurijad ei suuda tõdeda, millest ja kuidas tuleneb inimese ühiskondlik käitumine, peab ajaloo teooria olema empiiriline. Muidu ta lähtub küllaltki elementaarsest antropoloogiast ega aruta muuseas, mis on võõras, välismaine.
Esimene uus või tähelepanuväärne asi on see suur tähelepanu, mida Duroselle osutas nn väikese grupi vastu. See on see vahetu kollektiiv, mille kaudu riigimees või mutatis mutandis mistahes organisatsiooni juht liitub laiema ümbruskonnaga, ühiskonnaga, riigiga ja rahvusvaheliste koondistega. Selle kaudu ta saab oma informatsiooni, selle põhjal ta teeb oma otsused ning see aitab otsuseid ellu viia. Duroselle näitab lugematute näidetega, et kui väike grupp funktsioneerib hästi, on ka poliitikal võimalus paremini õnnistuda.
Duroselle arutas ka oma eelkäijast rohkem lõplikke eesmärke. Renouvin iseenesest, just nagu annalistidki, jättis need kaugele kõrvale kui süvateguritest tulenevad tagajärjenähtused. Duroselle jõuab selleni, et peab julgeolekutaotlusi kõige tähtsamateks lõplikeks põhjusteks, iseäranis rahvusriigi õitseajal. Enne natsionalismi ajajärku võisid ka prestiižikaalutlused, majanduskasu taotlemine ja ideoloogiaseigad olla suure tähtsusega. Päris viimasel ajal, näiteks Lahesõja puhul, näeb ta majanduslikke eesmärke rohkem esiplaanile kerkivat.
Järgnevalt analüüsib Duroselle eesmärkide saavutamiseks kasutatud vahendeid ja nendega liituvaid riske. Nendelt ta läheb edasi otsusetegemisele. Otsusetegemise olukorras tõmmatakse kaasa ka sisepoliitika ning välisreaktsioonide mõju. Otsusetegemine ei lõpe pealegi ühe otsusega, vaid poliitika jätkub protsessisiseste, sisepoliitiliste ja välispoliitiliste tegurite üldisel areenil. Renouvin aga rahuldus üksnes eesmärkide selgitamisega süvategurite abil ning arvas implicite, et teised riigid vastavad samadelt lähtekohtadelt.
Forces profondes on Duroselle’i süsteemis võrreldamatult tagasihoidlikumal kohal. Tema märkimisväärne lisapanus on siiski mõju avaldavate süvategurite jagamine organiseeritud ja organiseerimata jõududeks. Sellega ta parandab ebajärjekindluse, mis Renouvin’il oli majanduslike tegurite osas. Päris süvategurid ilmnevad spontaansete rõhkudena, näiteks toorainete ebaühtlane jaotumine maakeral. Seevastu eri survegrupid ja majanduspoliitikad on organiseeritud jõud ning süvategurite tagajärg.
Raamatu lõpuosa, üle 200 lehekülje, räägibki siis rahvusvaheliste suhete ajaloo avaldusvormide liigitamisest ja süstematiseerimisest. Ta eristab sündmuste ajaloos vahetult süvategureist tuleneva spontaanse arengu ja otsusetegemisest tuleneva loodud elemendi. Ta tüpiseerib rahulikke suhteid sümmeetrilisteks ja dissümmeetrilisteks ning järgnevalt kaubandus-, finants-, kultuuri- ja sõjalis-poliitilisteks suheteks ning sellele vastavalt, milliseid suhete ülalpidamisvorme need eeldavad. Tüpiseerimine jätkub eri konfliktsituatsioonide ja sõja osas.
Laiast tüpoloogiaosast Duroselle naaseb ajalooteooria võimaluste ja alajaotuste juurde. Arutelu lõpetab osa, mille pealkirjaks on raamatu tiitel: kõik ülisuured riigid hukkuvad. See on ometi pigem konstateering sellest, kuidas impeeriumide käsi on käinud, kui näiteks Paul Kennedy’ taoline hinnang, miks nii on läinud.
Duroselle’i teooria on niisiis üldvisioon nähtusest rahvusvaheliste suhete ajalugu. Ühelt poolt see avardab Renouvin’i nägemust ja revideerib mõningaid selle ebajärjekindlaid jooni. Valdavalt osalt meenutab see siiski politoloogilisi kirjeldavaid teooriaid. Need on asjalikud küsimuseasetuse toena ning juhivad tähelepanu kesksetele joontele. Kummatigi ei saavuta Duroselle minu meelest sellist sütitavust kui oli Renouvin’i epohhiloov süsteem.
Uue otsinguid
Renouvin’i ja Duroselle’i saavutuste järel on rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogias valitsenud tüünuse aeg. Õppesüsteem nagu muudki varasemad suunad on üha olemas ega ole veel selle kõiki võimalusi lõpuni välja arendatud, näiteks mentaliteetide osa rahvusvahelisi suhteid seletava tegurina. Peale selle on rahvusvaheliste suhete ajaloos üldse rakendatud ajalooteaduse uusi vaatenurki. Sellised on muuhulgas mikroajalugu, argipäevaajalugu või marginaalajalugu.
Teisest küljest võttes on Renouvin’i – Duroselle’i metodoloogilised seisukohad juba praegugi 20 – 30 aastat vanad. Kuigi metodoloogia areng ei eelda, et tõlgendused vananevad nii umbes 10 – 15 aasta tagant, on teatud seiskumine toonud ebamugavusi selle ala uurijaile.
Üks lahendus, mis on eriti angloameerika ajaloouurimises esile tõstetud, oleks olnud loobuda kogu senisest pärandist või tõlgendada traditsioonilist historistlikku suunda uut moodi. Siin ei ole küsimus enam ajaloo oma teoorialoomisest, vaid impulsid tulevad ühelt poolt keeleteadusest ja filosoofiast, teiselt poolt sotsioloogiast. Üks lähtekoht on nn lingvistlik pööre, mille varasemad juured on juba aastasaja vahetusel teotsenud keeleteadlase Ferdinand de Soussure’i arutlusis. Tema mõtteist, mis käsitavad keelt süsteemina, on arenenud käsitus, et keel mitte ei kajastanud tegelikkust, vaid ise oligi see ja lõi seda. Filosoofidest on seda käsitust kõige järsemalt järginud prantslane Jacques Derrida, kelle järgi väljaspool teksti ei olnud olemas mitte midagi, isegi teisi tekste mitte. Sedasama on praktikas arendanud prantsuse ajaloolane Michel Foucault. Ameeriklane Peter L. Berger ja sakslane Thomas Luckmann on rõhutanud sotsioloogiast lähtudes, samuti 1960.-tel aastatel, et kogu teadmine on ühiskondlikult üles ehitatud.
Diskursianalüüs on sotsiaalse konstruktivismi metoodiline rakendus. See eeldab teksti lähilugemist seal peituvate seletavate tähendussisude avamiseks. Tähendussisude read on loomulikult tõlgendused, mis uurija on "sotsiaalselt tootnud" ja mis võiksid olla teistsugusedki. Sellisena sobib diskursianalüüs kõige paremini olemasoleva ühe tekstiterviku analüüsiks, aga seda on kasutatud ka mitmesuguste hajatekstide hindamiseks.
Kuigi niihästi sotsiaalses konstruktivismis kui diskursianalüüsis on voole, mis tunnustavad mingi sotsiaalsest struktuurist sõltumatu põhiteadmise olemasolu või lubavad tähendussisusid ühendada tekstidest sõltumatul viisil, radikaalsed pooldajad neid ei aktsepteeri. Muudel suundadel on just seda asjaolu olnud raske omaks võtta. Kuigi sotsiaalne konstruktivism on viimastel aastakümnetel leidnud ühiskonnateadustes üha enam poolehoidu, ei ole ajalooteaduses teda küll omaks võetud.
Ainuke diskursianalüüsi tähelepanuvääriv rakendus rahvusvaheliste suhete ajaloos, mida ma tunnen, on Marko Lehti’ ääreriigipoliitika ümberhinnang. See on sangarlik katse tuua rahvusvaheliste suhete ajalukku käibesse uus meetod, kuid see nurjub just nende tegurite pärast, mille eest on kritiseeritud ainuüksi keelele tuginevat uurimissuunda. Diskursside otsimine avalikust arutelust jätab arvesse võtmata need allikad, sealhulgas riikide salalepingud, mis pole olnud arutelu objektiks. Kuna diskursidki on tõlgendused, võib jääda olulist teavet väljapoole valitud diskursse. Lõppude lõpuks kaotab uurija selle kasu, mis ta võitis mineviku hindamisest allikate komplekssuse alusel. Teiste uurimissuundade esindajatel on lubatud tagantjärgi näha seoseid, mida kaasaegsed ei näinud ega tundnud.
Võiks arvata, et kui sotsiaalne konstruktivism ja diskursianalüüs jäävad püsivateks nähtusteks rahvusvaheliste suhete ajalukku, siis tuleneb neist samasugune vajadus täiendada ja otsida lisaseletusi kui omal ajal historismist ja positivismist.
Soome keelest tõlkinud
Enn Tarvel
NELI KILDU RAHVASTIKUTEADUSE METODOLOOGIAST
Artikkel põhineb ettekandel, mis peetud Kistler-Ritso Eesti sihtasutuse korraldatud konverentsil "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme". See ettevõtmine ise väärib kiidusõnu, sest tänapäeva kiire tempo juures ei paista Eesti sotsiaalteadlastel üldiselt jaguvat vajalikku tähelepanu metodoloogilistele probleemidele, mis kõige muu kõrval nõuavad palju aega ja süvenemist. Veel enam väärivad korraldajad tunnustust seetõttu, et seminari programm oli üles ehitatud laiema eesmärgiga, kui üks teadussuund omaette – ajalooteadus – oleks traditsiooniliselt seda nõudnud. Palutud olid mitme lähedase teaduse metodoloogilisi probleeme vaagivad ettekanded, teiste hulgas ka rahvastikuteaduslik käsitlus.
Ühe ettekande raamidesse pole muidugi võimalik ega arvatavasti mõtetki valada kogu demograafia metodoloogia alast probleemistikku. Ettekandes ja käesolevas kirjatükis leidsid valikulist arendamist neli metodoloogilist kildu, mis autori arvates võiksid või koguni peaksid pakkuma laiemat, ka ajalooteadust hõlmavat huvi.
1. Seaduspärasused rahvastikuarengus
Kaasaegse rahvastikuteaduse tekkeloos on erakordne koht John Graunt'i raamatul "Natural and Political Observations Mentioned in the Following Index, and Made Upon the Bills on Mortality", mis ilmus Londonis 1662. aastal. Sageli pakutakse kõnealune töö välja kogu teadussuuna alguspunktina. Selleks on ka päris kaalukas põhjus: esmakordselt, pealegi andmeanalüüsile toetuvalt, esitas Graunt inimese, resp. rahvastiku elu ja surma müstika kohta statistiliselt olulised ja tõestust leidnud seaduspärasused, mida polnud tarvis seletada jumaliku tahteväljenduse või muu 'kõrgema jõu' poolt määratud arengutee kaudu. Mitmed viidatud teoses käsitletud rahvastikuarengulised seosed kuuluvad tänapäevalgi demograafiliste teadmise raudvarasse.
Mitut laadi põhjustel, millel pole siinkohal võimalust peatuda, jäi demograafia pikaks ajaks teaduseks, mis tegeles eelkõige andmete kogumise ja korrastamisega ning nendega ümberkäimise meetoditega. Selles seoses on põhjust ära märkida rida tuntud matemaatikuid, astronoome ja teisi peamiselt täppis- ja loodusteaduste alal tuntud isikuid, kes on andnud tähelepanuväärse panuse kaasaja rahvastikuteaduse kujunemisse, nagu Euler, Gompertz, Guillard, Halley, Laplace, Lexis, Lotka, Quételet. Nimekiri on muidugi palju pikem ning asjahuviline võib äratundmisrõõmu pakkuvaid teadusnimesid leida kasvõi rahvastikuteaduslikke entsüklopeediaid sirvides.
Kaua aega oli demograafia kui sotsiaalteadus koos asjaomase metodoloogiaga sisuliselt olematu. Üks tuntud katse rahvastikuteaduslikud andmestikud 'sotsialiseerida' on ajaloost siiski teada. Tegemist on muidugi omamoodi kuulsa Robert Malthus'ega, kes 1798. a. käsitles rahvaarvu kasvu ja majandusarengu vahelisi seoseid. Põhiliselt USA arvandmetele toetudes pakkus ta välja mõned lihtsakoelised seaduspärasused rahvastiku ühesuunalise paljunemisinstikti pinnalt, mida tema arvates kippusid kammitsema ja lõppkokkuvõttes ka teisendama eelkõige majanduslikud tegurid. Malthus'e väited osutusid liialt lihtsustatuiks, nagu paljud teised tollased sotsiaalteaduslikud seisukohad, ja oleksid ilmselt jäänud hilisema tähelepanuta, kui neid poleks rakendatud sotsiaalpoliitilises praktikas. Nimelt pakkus Malthus'e käsitlus teoreetilise aluse vaesemate rahvakihtide vastu suunatud, tänapäeva mõistes koguni inimvaenulike otsuste põhjendamiseks. Seetõttu sai Malthus'est üks enimkritiseeritud autor 19. sajandi sotsiaalteaduse raamistikus.
Olgu kas selle kurva kogemuse tõttu või ka mõnel muul põhjusel, katsed kasvatada demograafia sotsiaalteaduseks jäid enam kui sajandi vältel kobavaiks, millel väljaspool teaduslugu pole eriti põhjust peatuda. Alles 1930-ndatel aastatel algas uus või täpsemini murranguline areng rahvastikuteaduses, kui formuleeriti demograafilise ülemineku teooria põhitõed. Grand old man'ide reas on esikohal Adolphe Landry prantsuskeelses teadusmaailmas ja Warren Thompson ning eriti Frank Notestein ingliskeelses. Esmapilgul ehk koguni ootamatul kombel on kõnealune kontseptsioon jäänud tänaseni mitte ainult püsima, vaid on ülepea ainsaks tõsiseltvõetavaks teooriaks rahvastikuteaduses. Muidugi on tehtud katseid formuleerida teisi, kuid kõik need on üsna kiiresti tõsiteadusest kadunud. Tähelepandaval määral on niisuguse teadusloo taga suhteliselt hea, ja sotsiaalteaduste vallas ülihea, ruumi- ja ajamõõtes võrreldava andmestiku olemasolu rahvastikuarengu kohta ning samavõrra ka süsteemselt, mitmesaja aastase töö tulemusena väljatöötatud metoodikaaparaat.
Igasugune üldistav kokkuvõte rahvastikurevolutsiooni teooriast peab arvestama lihtsustustega, mis vahel võivad koguni ebaselgust külvata. Proovin siiski kõnealuse lähenemisviisi metodoloogilised põhiväited alljärgnevalt lugejani tuua. Esiteks, rahvastikuarengut on tarvis käsitleda omaette sotsiaalsüsteemina, mis toimib valdkonnaspetsiifiliste seaduste ja seaduspärasuste raamistikus. Kõigi teiste ühiskonnaprotsessidega on rahvastikuarengul muidugi mitmelaadseid seoseid, mis aga ei kätke endas, rahvastikuteaduslikes teoreetilistes töödes nii otseöelduna kui ka kaudselt selguvana, põhjuslikku vahekorda. Süsteemteooria terminoloogias, mida eriti vahepeal ohtrasti kasutati, moodustab rahvastikuareng ühe põhilise sotsiaalse süsteemi, mille dünaamika ja areng allub süsteemisisestele, resp. demograafilistele seaduspärasustele ega ole kuigivõrd sõltuvuses teistest sotsiaalsetest süsteemidest. Igatahes tundub see sõltuvus olema väiksem enamiku kui mitte kõigi teiste sotsiaalsete süsteemidega võrreldes.
Öeldule vaatamata on tõsiasi, et küllalt sageli, eelkõige empiirilistes majandus- ja sotsioloogiatöödes, püütakse mitmesugustele käsitletavatele andmekorrelatsioonidele anda tähendust, mis ei pruugi olla kooskõlas rahvastikuarengu metodoloogia seisukohtadega ja eriti demograafiliste seaduspärasuste suhtelise iseseisvuse printsiibiga. Selliste tööde puhul pole reeglina siiski tegemist mõnest muust teoreetilisest kontseptsioonist lähtumise, vaid empiirilistele töödele nii tavapärase ebapiisava tähelepanuga metodoloogilisele tasandile ning sageli ka rahvastikuteooria mitte just parima tundmisega.
Küll väärib tähelepanu, et kõnealune rahvastikumetodoloogiline väide on otseses vastuolus marksismi põhimõttega, mis omistab majandussuhetele ühiskonna arengu alusmootori tähenduse. Muuseas tuleb just siit otsida ühte põhjust, miks demograafia oli pikka aega Nõukogude Liidus keelatud ja hiljem küll lubatud, kuid mitte kuigivõrd soositud teadussuund. Huvitav on meenutada, et rahvastikuteadust salliva otsuse järel kuuekümnendate aastate alguses tehti Nõukogude Liidus katse formuleerida nn sotsialistlik või kommunistlik rahvastikuarengu kontseptsioon, kuid tulemus jäi ilmselgelt nõrgaks võrreldes tolleks ajaks kujunenud metodoloogiliste teadmistega rahvastikuarengust. Nii sai just demograafia esimeseks sotsiaalteaduseks Nõukogude Liidus, mis seitsmekümnendate aastate lõpus võttis Läänes välja töötatud ja marksismiga sisulises vastuolus oleva rahvastikuarengu metodoloogia oma teadussuuna tegelikuks aluseks: Višnevski selleteemalise doktoritöö kõrval lähtusid tollased juhtivad rahvastikuteadlased nii või teisiti kõnealusest kontseptsioonist.
Teine rahvastiku arengu metodoloogia oluline tõdemus on demograafiliste seaduspärasuste üldisus. Ühe lausega seletatult tähendab see asjaolu, et sõltumata konkreetsest rahvast ja elukeskkonnast, tema kultuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljust muust maailma rahvaid eristavatest asjaoludest on demograafilise arengu seaduspärasused oma põhimõtteliselt laadilt ühesugused. Küll aga kipub maade ja rahvaste lõikes märkimisväärselt erinema rahvastikuprotsesside ajastatus, igatahes tuleb seda tõdeda murranguliste ajajärkude puhul, nagu näiteks demograafiline üleminek. Seetõttu võib eri rahvaste demograafiline hetkeseis ajalõikeliselt ühel ja samal momendil olla kaugel kattuvusest või teatud protsesside osas koguni vastanduda. Kõnealuse asjaoluga seoses on tavaks rääkida rahva demograafilisest arenguastmest, sh tuua näiteks esile pioneer- ja arenguriigid rahvastikuarengus.
Kirjeldatud metodoloogiline seisukoht on saanud aluseks praktilisele tegevusele mitmes suunas. Vähemalt kaks suunda väärivad esiletoomist. Esimene neist seostub ÜRO raames moodustatud rahvastikuosakonnaga, millele muude ülesannete kõrval pandi rahvastikuprognooside koostamine kõigi maailma maade kohta. Neid tehakse ühtviisi defineeritud andmestiku põhjal alates aastast 1951, viimastel kümnenditel iga kahe aasta tagant. Rahvastikuprognoosid on osutunud, võrreldes paljude teiste ühiskonnaarengu valdkondade tulevikukäsitlustega nii ÜRO kui muude institutsioonide autorluses, päris asjalikeks ning leidnud laialdast kasutamist. Seejuures on oluline, et prognoosimeetodite rakendus tänapäeva nii erineva arengutasemega maailma maade kohta on lähtunud just rahvastikuarengu üldisusest. Teiseks näiteks on ülemaailmsete küsitlusuuringute, nagu Maailma Sündimusuuring (WFS - World Fertility Survey) ja Maailma Rahvaterviseuuring (WHS - World Health Survey, hiljem DHS - Demographic and Health Survey, Demograafiline ja Terviseuuring), metodoloogiline ettevalmistus, läbiviimine, andmetöötlus ja -analüüs, mis samuti on tuginenud demograafilise arengu üldisusprintsiibile.
Kolmandaks, eriti kaasaja arengusuundade seisukohalt oluliseks rahvastikuarengu metodoloogia põhitõdemuseks tuleb lugeda demograafilise revolutsiooni (prantsuskeelne teaduskirjandus) või ülemineku (ingliskeelne teaduskirjandus) kui rahvastikuarengu ainulaadse etapi esiletoomist rahvastikutaaste pikaajalises arenguloos. Kõnealune protsess asendab endise, traditsioonilise rahvastiku taastetüübi uuega, mida iseloomustab varasemaga võrreldes demograafilise süsteemi hoopis teistsugune tasakaal. Üleminek ise tundub olevat paratamatu, kuivõrd täna saame kõigi rahvaste osas tõdeda vähemalt selle algust, ja üsna kindla arenguskeemi järgi kulgev. Väärib meenutamist, et just kõnealuse ülemineku kirjeldusest ja selgitamiskatsetest saigi alguse kaasaja rahvastikuteooria.
Tänaseks on kogunenud aukartustäratav andmestik rahvastikuülemineku kohta. Demograafiliselt arenenud maade puhul hõlmab andmestik reeglina protsessi kogu tema pikaaegse toime ulatuses, kuigi ülemineku algus on arusaadavalt halvemini dokumenteeritud kui protsessi hilisemad järgud. Euroopa riikide kõrval kuuluvad sellesse rühma ka peamiselt eurooplastega asustatud maad. Seetõttu hõlmab näiteks Euroopa regioon ÜRO määratluse alusel ka USA, Kanada, Austraalia. Hilisema rahvastikuarengulise ajastusega rahvaste ja maade kohta on andmestik esialgu puudulik, kuivõrd protsess pole üldiselt veel lõppenud. Teiselt poolt aga osati selle rühma maades õigeaegselt andmeid koguda ja nii mõnegi rahva kohta on informatsioon kogu seni käidud üleminekutee kohta küllalt hea. Seetõttu ei pruugi imestada, kui poole sajandi pärast ületab nii mõnigi tänane arengumaa demograafilise ülemineku kohta olemasoleva teabe osas Euroopa riike.
Rahvusvahelistest võrdluskäsitlustest demograafilise ülemineku kohta on tuntuim Princetoni projekt, mille raames analüüsiti demograafilist üleminekut sündimusarengu kaudu. Arvatavalt on selle projekti näol tegemist kõige ulatuslikuma võrdlusuuringuga sotsiaalteadustes seni üldse. Princetoni projekt hõlmas sündimusarengut alates protsessi intensiivsuse langusest 19. sajandil kuni ülemineku lõpuni, kajastades niiviisi rahvastikutaaste põhitrendi enam kui saja aasta jooksul. Ruumiliselt hõlmas projekt Euroopa kontinenti, kusjuures territoriaalüksus defineeriti provintsi/maakonna tasemel. Teisisõnu, enam kui sajandi kestnud arengut käsitleti pooletuhande territoriaalüksuse kaupa. Projekti kahekümne tööaasta vältel koguti rahvastikuarengu andmete kõrval andmestik ka kõigi teiste peamiste ühiskonnaprotsesside ja eluväljenduste kohta, et võimaldada mitmelaadsete hüpoteeside kontrolli demograafilise ülemineku ja selle raames sündimusülemineku alguse ja põhjuste selgitamiseks. Mitme riigi ja/või riikide rühma kohta valmis andmetihe ja võrdleva analüüsi alusel koostatud monograafia ning projekti võttis kokku üldistav raamat.
Eelmine lõik püüdis sihiteadlikult välja tuua seda suurt tööd, mis nii ajalises kui ruumilises mõttes on rahvastikuarengu murrangulise perioodi käsitlemisel läbi viidud. Märkimisväärselt üksikasjalisele läbitöötatusele ja mitmesuunaliste hüpoteeside kontrollimisele vaatamata pole aga demograafilise ülemineku alguse ja ülepea asetleidmise põhjused kaugeltki selged. Tõsi, negatiivseid seletusi on järjest kogunenud ning Princetoni projekt lisas sellesse ritta hulga käibehüpoteese. Niiviisi on ära kukkunud sellised tavapäraselt eeldatavad rahvastikuülemineku põhjused nagu industraliseerimine või mõni muu majandusprotsess, pere- ja leibkonna elukorralduse muutus, urbanisatsioon, individualiseerumine jms. Veidi keerulisem on koondprotsesside, nagu näiteks ühiskonna üldine moderniseerumine, mõju hindamisega, aga ka siin on andmeanalüüs osutunud midagi lubavaks alles siis, kui tõesti võimalikult palju ühiskonna uuendusi kokku koondada.
Kirjeldatud kolmele põhiseisukohale toetudes ja veel kord tähelepanu juhtides paratamatule lihtsustusele nende sedavõrd lühidal esitamisel, saab viimase poolsajandi rahvastikuteadusliku mõtte arengu ja tänapäevase metodoloogilise seisu kokkuvõtlikult esitada alljärgnevalt. Rahvastikuarengu seaduspärasuste üldkehtivus ja järjest enam tunnetatav iseseisvus teiste eluvaldkondade suhtes on leidnud kinnitust. Samuti on tasapisi avanenud nende seaduspärasuste sisu ja toime, mis muuhulgas on teinud võimalikuks tulevikuprognooside koostamise täpsusega, mis ületab suurusjärgu võrra majandus- või muid sotsiaalvaldkonna prognoose.
Öeldule vaatamata on rahvastikuteadus jäänud suures osas empiirilisele alusele, nagu põhitõdede formuleerimise alguaegadel. Muidugi on mäekõrguselt kasvanud demograafiline andmestik ja selle läbitöötatuse aste. Samuti on mitmesuunaliselt ja sageli küllalt detailsel tasemel läbi uuritud demograafilise arengu sotsiaalseid seoseid jms, aga rahvastikuarengu kui süsteemi seaduspärasuste seletamisel ning arengut määravate ja selgitavate põhjuste tundmisel on inimkond 21. sajandi hakul pea sama tark kui pool sajandit tagasi. Kuigi edusamme n-ö positiivse metodoloogilise teadmise osas pole just palju ette näidata, on siiski kogunenud märkimisväärne teaduslik pagas n-ö negatiivset teavet, s.t mitmete hüpoteeside kontrollimisel on nende poolt eeldatud põhjuslikud seosed osutunud olematuks või toimelt vasturääkivaks eri rahvaste, kultuurikeskondade jm asjaolude võrdlusel.
Üsna ühemõtteliselt on siiski kinnitust saanud tänapäeval nii oluline demograafilise arengu ajastuse erisus ja selle järjest kasvav üldühiskondlik tähtsus rahvaste ja riikide, aga ka tervete maailmajagude lõikes. Pole üle pakutud öelda, et tänapäeva terav lahknevus riikide majandusarengus, julgeolekupoliitilised probleemid, rahvaste haridustaseme erinevused, rändepotentsiaali ebavõrdne jaotus ja palju teisi sedalaadi ülemaailmseid muresid tulenevad otse või kaudselt rahvastikuarengu ajastuse erinevusest, resp. demograafilise ülemineku alguse väljavenitatusest ligikaudu 150 aasta peale. Rahvastikuprobleem on õigusega saanud globaalprobleemi nime ja koha ning rahvusvahelised organisatsioonid käsitlevad teda sellisena.
2. Rahvastikuprotsesside inertsus
Rahvastikuarengu omapäraks tuleb lugeda demograafiliste protsesside inertsust. Metodoloogilises plaanis on tegemist küll sügavalt olemusliku, kuid samal ajal ka lihtsa ja arusaadava tõsiasjaga. Sedavõrd ei ilmne rahvastikuarengu seaduspärasused tavapärase ajaühiku – aastasammuga – mõõtes, vaid selleks otstarbeks tuleb rakendada demograafilist ajastandardit – põlvkonda. Rahvastikuarengu inertsus toetub olulisel määral demograafiliste protsesside kumulatiivsusele, mille toime kuhjub eluea vältel, nii iga inimest eraldi kui ka kogu sünnipõlvkonda tervikuna käsitledes. Kumulatiivse toimega rahvastikuarengut on aga arusaadavalt keeruline asetada perioodseisundite ja -sündmuste mõõtkavva ning seevõrra tekitab võrdlus mitmete teiste sotsiaalprotsessidega metodoloogilisi, seda enam praktilisi probleeme.
Põlvkonnapikkuste ajavahemike käsitlemine, analüüsides üksikute demograafiliste protsesside ja/või rahvastikutaaste kui terviku seaduspärasusi ning põhimõttelisi ja ka ajutisi suunamuutusi, on rahvastikuteaduses ammuilma kujunenud enesestmõistetavaks lähenemisviisiks. See ei tähenda muidugi lühemate ajavahemike jooksul toimuva arengu kõrvaleheitmist, kuid sedalaadi käsitlemisel ei püüta teha järeldusi rahvastikuprotsesside põhimõtteliste suunamuutuste või seaduspärasuste muude väljendusvormide kohta. Lühiaegse arengu analüüsi puhul on põhjust kõnelda eelkõige juhuvõngetest ning aeg-ajalt tõesti ka tõsisemat laadi uussuundumuste märguannetest, mida siis põlvkonnapikkuse ajajärgu käsitlus peab kinnitama või ümber lükkama. Rahvastikuarengu või mõne demograafilise protsessi käsitlemisel lühemate ajavahemike vältel, on kasutusel omaette termin – konjektuurdemograafia – laenuna prantsuse koolkonnast Gerald Calot’ tõhusal toetusel, et vältida segiminekut tavapärase lähenemisviisiga.
Oskus eristada rahvastikuprotsesside konjektuuruurimusi demograafilise arengu seaduspärasustest ja trendidest kuulub rahvastikuteadlase professionaalse ettevalmistuse juurde ega nõua igal sammul rõhutamist. Kaasaja teaduse viljaka integratsiooni ning piirteaduste kiire arengu ajajärgul on rahvastikuteadusliku teabega sageli tegemist ka ilma demograafilise ettevalmistuseta teadlastel, aga kõnealune oskus pole üldiselt sugugi mitte välja kujunenud. Iseenesest triviaalset laadi metodoloogiline tõsiasi, täpsemini selle eiramine, on määranud äpardumisele aukartustäratava hulga empiirilisi töid, kus demograafilised indeksid koos mitmesuguste muude näitarvudega kaasatakse nii- või naasugustesse mudelitesse ilma ajategurit, resp. rahvastikuprotsesside inertsustegurit, arvestamata. Väljundina saadakse muidugi sisutu tulemus, mis mõnikord uurijale endale ei pruugi selgudagi. Näiteks võib majandusteaduse raames leida töid, mis seletavad madalat sündimust raske majandusolukorra ja sissetulekute väiksusega, kõrvuti uurimustega, mis põhjendavad sedasama, just vastupidi, parema elujärje ja raharohkusest loodud uute elualternatiividega.
Ajalooteaduse seisukohalt pruugib inertsele aja kulgemisele rahvastikuarengus pöörata erilist tähelepanu ennekõike kahest vaatenurgast. Esimene neist seondub ajalooteaduse üsna olulise teemaga – ajaloo periodiseerimisega – mille kohta kasvõi Kistler-Ritso sihtasutus avaldas äsja Enn Tarveli artikli. Samavõrra tähtis on periodiseerimine rahvastikuteaduses ning selles mõttes on mõlemad teadussuunad päris sarnased. Asi on aga selles, et rahvastikuarengu murdepunktid ei lange reeglina kokku ajaloo põhisündmustega ega lange vastavalt siis kokku ka kummaski teaduses kasutatav periodiseering. Silmatorkavalt puudub rahvastikuarengul kokkulangevus poliitiliste tähtsündmuste ja asjakohaste oluliste pööretega ajaloos. Näiteks pole rahvastikuteaduses suurt midagi peale hakata vana-, kesk-, uus- ning uusima aja ja/või nende osiste väljatoomisega. Väiksemate ajavahemike puhul on kahe teadussuuna tavapärase periodiseeringu kokkusobimatus veelgi silmnähtavam, näiteks kasvõi sündmusterohke 20. sajandi või Eesti rahva saatuses selle nii keerdkäigulise sajandi teise poole osas.
Rahvastikuarengu käsitlemisel on keskne demograafilise ülemineku algus ning edasi ülemineku kulg, sageli ka selle erinevate arengufaaside väljatoomine. Üleminekueelsel perioodil tuuakse Euroopa kontekstis eraldi välja euroopa abielutüübi levik kui esimene tõsine märguanne traditsioonilise taastetüübi lagunemise algusest. Üleminekujärgsel ajal on sageli omaette välja toodud nn teine demograafiline üleminek. Veel aste detailsuse suunas on põhjust eristada kaasaja jätkusuutmatu sündimuse perioodi, depopulatsiooni ajajärku jms. Samavõrra on ka traditsioonilise taastetüübi valitsemisel võimalik eristada osaperioode, nagu näiteks demograafilised kriisid. Ainuüksi ülalviidatud rahvastikuarengu ajajärkude loetelust, ilma ajaraame täpsustamata, piisab mõistmiseks, et tavapärase ajalooteadusliku periodiseeringuga pole kokkulangemist eeldada.
Väärib omaette rõhutamist, et asi pole lihtsalt erinevate, omavahel kokkulangematute periodiseeringute kasutamises. Rahvastikuteaduses, eriti nimelt ruumilisel võrdlusel, on oluline tasandada eri maade ja rahvaste demograafiline areng ühele ajateljele, s.t käsitleda rahvastiku arengu omavahel võrreldavaid järke. Olgu näiteks ülesandeks analüüsida demograafilise ülemineku teise alaperioodi algust, mil tuleb tavaliselt ilmale rahvastiku suurim sünnipõlvkond. Arusaadavalt toimus kõnealune sündmus erinevates maades eri ajajärkudel, rääkimata aasta täpsusega kokkulangemisest. Rahvastikuteaduslikus käsitluses tuleb võrdlusalused rahvad n-ö nihutada demograafilise arengu skaalal kohakuti, jättes reaalse aja kulgemise koos mistahes sündmustega hoopis teisejärguliseks.
Väärib rõhutamist, et aja kahene kulg, kohort- ja perioodperspektiivi pidi, on demograafia metodoloogia üks põhialuseid. Nõnda võib ajaloo- ja rahvastikuteadusliku periodiseerimise erinevuse võtta kokku ka sedaviisi, et esimesel juhul on tegemist ühe-, teisel aga kahedimensioonilise (täpsemalt küll kolmedimensioonilise) aja kulgemisega. Sellel tõsiasjal põhineb Lexise võrk, mis teadupärast on suure osa kaasaja demograafiliste meetodite aluseks. Tänapäeval on kiiresti arenenud kohortperspektiivil põhinev sündmusloolise analüüsi metodoloogia.
Teine rahvastikuarengu ajainertsile tuginev metodoloogiline tõsiasi kuulub eelkõige ühiskonna otsustusprotsessi või poliitika valdkonda, kuid kaudselt puudutab kaheldamatult ka ajalooteadust. Nimelt on demograafilise arengu mõjutamine ja isegi selle arengu tühipaljas arvestamisvajadus, võrreldes paljude muude ühiskonnaotsuste tegemisega, suurusjärgu võrra keerukam, kuivõrd põhjus ja tulemus on rahvastikuarengus üksteisest üldreeglina pika ajavahemiku võrra lahus. Lihtsaks näiteks võiks olla kaasajal kasvavat tähelepanu köitev rahvastikuvananemine, mille põhjus (demograafiline üleminek) jääb Euroopa kontekstis 19. sajandi keskpaika, tulemus oma küpseis ilminguis aga 21. sajandi esimestesse kümnenditesse. Mõne teise demograafilise protsessi puhul pole ehk põhjus ja tulemus nii pika ajavahemiku võrra teineteisest eraldatud, kuid pea alati on tegemist tuntava ajavahega. Kõnealune asjaolu nõuab seadusandlike ja muude tähtsate ühiskonnaotsuste järjepidevust demograafilises, s.t põlvkonna ajaskaalas, sõltumata ajaloo keerdkäikudest.
Ülalkirjeldatud kontekstis tuuakse sageli näiteks omaaegne Prantsusmaa rahvastikupoliitika, mida suudeti enam-vähem muutumatuna säilitada isegi läbi Saksa okupatsiooni, kuigi sotsiaalpoliitika tervikuna arusaadavalt oma järjepidevuse kaotas. Jättes murrangulised ajajärgud kõrvale, on rahvastikuarengu kulg ja selle mõjustamise ajasamm ülepea pikem tavapärase poliitilise valimistsükliga võrreldes. Niiviisi panevad rahvastikupoliitika läbiviimise soov ja asjaomased katsetused poliitikategelased alati tõsiselt proovile, sageli asjaosaliste endi teadmata. Teisisõnu pakub rahvastikuteadus omalaadse kriteeriumi riigimeeste eristamiseks karjeristi tüüpi isikutest ja muidu õnneotsijatest poliitikas.
3. Rahvastikuteaduse andmemetodoloogia
Ühiskonnas kogutava informatsiooni, ja vastavalt riigi andmekorralduse, võib lähteallika sisu seisukohalt jagada tinglikult kahte suurde ossa. Esimese moodustab institutsioonidelt ehk juriidilistelt isikutelt pärinev teave, mille hulgas nii mahult kui tähtsuselt on esmane majandusinformatsioon. Seetõttu nimetatakse kogu kõnealust andmeosa sageli majandus- ja/või institutsionaalstatistikaks. Teise, kuid kaasaja taastearengu raames tähtsuselt küll pigem esimese rühma moodustab nn füüsilistelt isikutelt, resp. otse inimestelt pärinev informatsioon. Seda osa nimetatakse isikustatistikaks ja ta hõlmab tervikuna inimese (ühiskonna tasandil rahvastiku) kohta käiva teabe.
Mõistliku ja toimiva riigi andmekorralduse aluseks on andmeahela järjestikuste lülide – kogumise, kodeerimise, töötluse, standard- ja teadusanalüüsi, publitseerimise ja arhiveerimise – tasakaalustatud tervik. Mistahes lüli puudumine või nõrkus andmekorraldussüsteemis võib muuta ühiskonna seisukohalt mõttetuks teiste lülide töö, sealjuures ka väga hea töö. Teise nurga alt vaadatuna koondab terviklik isikuandmekorraldus endasse kolm, üksteist täiendavat andmekogumisviisi: loenduse, isikusündmuste kõikse registreerimise ja valimküsitluse. Vastavalt kõneldakse andmeallikale viitavalt loendus-, sündmus- ja küsitlusstatistikast. Kõigi kolme allika andmeühilduvuse tagab eelkõige ühtsete definitsioonide rakendamine ning nn standardsete isikutunnuste fikseerimine kõigis andmeallikais. Kesisevõitu üldteadmised peamiste andmeallikate tugevatest ja nõrkadest külgedest ja nendele esitatavatest rahvusvahelistest nõuetest annavad põhjust igaühel neist lühidalt peatuda.
Loendus on rahvusvaheliste andmekorralduslike seisukohtade järgi kõige tähtsam isikuandmeallikas, teatud mõttes ka praktilisest tarvidusest lähtuvalt, kuivõrd just loendusstatistilised näitajad rahvastiku arvu ja koostise kohta on denominaatoriks mistahes isikustatistiliste suhtnäitajate ehk kordajate arvutamisel. Loenduslaadsetel ettevõtmistel on pikk ajalugu. Näiteks korraldati maksumaksjate ja potentsiaalsete sõdalaste arvu teadasaamiseks rahvastiku ülestähendusi Hiinas, Egiptuses ja Mesopotaamias veel enne, kui Euroopa kultuurühiskonna arenemisest juttu saab teha. Vanas Kreekas ja Roomas olid rahvastiku ülestähendamised juba üsna regulaarse iseloomuga. Ometi hälbisid tollased loendused, nagu ka Vene hingerevisjonid, mitme olulise nõude seisukohalt tänapäevastest ja neid ei arvata kaasaja loendussüsteemi hulka.
Kaasaja nõuetele vastavate loenduste sünd langeb peamiselt 19. sajandi algusesse, üksikute ettevõtmistena (Kanada, USA) ka veidi varasemasse aega. Just 19. sajandi vältel alustas üks riik teise järel perioodiliselt läbiviidavaid rahvaloendusi, mille põhimõtteid üldistati sajandi keskel ellukutsutud statistikakonverentsidel ning vormistati nende suurfoorumite otsuste kaudu rahvusvahelisteks nõueteks. Väärib rõhutamist, et pea poolteist sajandit tagasi kokkulepitud põhimõtted on püsinud sisult muutumatutena tänini. Teise maailmasõja järgsel perioodil on maailmas läbiviidavate loenduste ühtluse süvendamiseks tehtud tõhusat tööd ÜRO juhtimisel. Välja on töötatud suhteliselt üksikasjalikud juhtnöörid loenduse metodoloogia ja korralduse mitmelaadsete asjaolude kohta. Arvatavasti pole üleliigne tutvustada kaasaja peamisi loenduskriteeriume, mis alljärgnevalt on summeeritud viieks põhinõudeks.
Esiteks, loenduse üldisus, mis tähendab riigi poolt kontrollitaval territooriumil viibivate kõigi inimeste hõlmamist loendusregistreerimisega. Kriteeriumi rõhuasetus on just kõiksel ülestähendusel, sõltumata ühe või teise isiku riigis viibimise põhjusest ja/või kestusest. Muidugi täiendab kõikset registreerimisnõuet kahekordse ülestähenduse lubamatus, mille peavad välistama loenduskorralduse asjaomased võtted. Rahvastiku kõikne hõlmatus on ühtlasi loendusandmestikule esitatav peamine kvaliteedikriteerium. Ajaloolasel on arvatavasti huvitav tõdeda, et sedasama kriteeriumi on rakendatud ka loenduse kui andmekogumisviisi defineerimisel ja eristamisel näiteks mitmesugustest hingeloendustest ja -revisjonidest.
Teiseks, loenduse üheaegsus, mis toob esile loendusstatistika võrreldavuse ajas. Loenduskorralduses fikseeritakse nn kriitiline moment, s.t üksühene andmestiku kogumise ajaseis. Kõnealune kriteerium nõuab loenduse läbiviimist näiteks ka nendes viies riigis, kus on loodud loendusstatistilise hõlmatusega võrreldav rahvastikuregister. Mõistetavalt on ka korraliku registri puhul kirjed selles ühe või teise sündmuse (seisundi muutuse) toimumisaja järgsed, aga mitte ühtse ajahetke seisuga. Veel tasub tähele panna, et hea ettevalmistusega loendus viiakse läbi võimalikult lühikese ajaga, ühe-kahe päevaga. Näiteks Eestis viidi esma- ja paraku ka ainukordselt ühe päevaga läbi 1934. aasta rahva- ja eluasemeloendus.
Kolmandaks, loenduse perioodilisus, mis tähistab nõuet loendusi korraldada kindlate ajavahemike järel. Tavaliselt on loendusvahemikuks 10 aastat, kuid rikkamates ja parema andmekorraldusega maades on vahe pigem 5 aastat. Perioodilisuskriteeriumi kõrval on arutuse alla võetud ka rahvusvaheline üheaegsus ning tänapäeval soovitab ÜRO loendusi läbi viia arvudega 0 või 5 lõppevatel aastatel. Selles osas on siiski traditsioonidel suur mõjujõud ja näiteks enamik Euroopa Liidu maid viib loendusi läbi arvuga 1 lõppevatel aastatel. Heitlik poliitiline areng 20. sajandil on Eestis väljendunud rahvaloenduste äärmiselt ebakorrapärases läbiviimises.
Neljandaks, loenduse isikulisus, mis nõuab informatsiooni kogumist kõigi üksikisikute kohta eraldi kirjena. Lubatud pole inimeste ülestähendamine näiteks perekonnapea kaudu (ajalooliselt sagedasti esinenud võte), laste või ka teiste ülalpeetavate esitamine vanemate või hooldajate kaudu (sage võte isikudokumentide korraldamisel). Samuti kogutakse loenduse käigus kõigi isikute kohta ühelaadne informatsioon. Kui põhiküsimustikku täiendab valikküsitlusleht, milline korraldus on iseenesest järjest enam populaarsust võitnud, rakendatakse ilmtingimata juhuvalimit. Näiteks esitati Eesti 1989. aasta rahvaloendusel täiendava loenduslehe alusel viis lisaküsimust igale neljandale isikule.
Viiendaks, loendusandmete kättesaadavus ja avalikkus, millisest nõudest püüti nõukogude ajal võimalikult vähe juttu teha. Rahvusvaheliste kriteeriumite kohaselt ei saa loendust lugeda lõppenuks enne, kui andmed pole tabuleeritud ja kõigile soovijaile kättesaadavad. Muidugi nõuab loendusandmestiku avaldamine teatud aja, kuid täpne töötluskava on juba loenduse ettevalmistamise tähtis koostisosa. Loendusandmete avalikkuse nõuet täiendab iga üksiku isikukirje täielik konfidentsiaalsus. Tuleb tähele panna, et konfidentsaalsus eelkõige mistahes ametiasutuste ja ametnike suhtes: seda ei tohi kasutada mitte ühekski administratiivset laadi vajaduseks ega tegelikult mingil muul viisil, kui ainult statistilistel ja teaduslikel eesmärkidel. Politseiriigis pole see nõue vahel endastmõistetav, ometi hoiduti isegi Nõukogude Liidus rahvaloenduse isikukirjete kasutamisest administratiivsel eesmärgil.
Eesti alal on toimunud kümme kaasaja loenduskriteeriumidele vastavat rahvaloendust. Esimesele neist 1881. aastal olid eelnenud Liivimaa ja Eestimaa linnade loendused, vastavalt 1867 ja 1871, ning prooviloendused. Järgmine oli ülevenemaaline loendus 1897. aastal, mis jäi ka ainukeseks Vene Impeeriumis. Eesti Vabariigi Statistika viis läbi kolm loendust. Kaks aastat pärast Vabadussõja lõppu (1922) läbiviidud loenduse peaeesmärgiks oli saada vajalik informatsioon Eesti ühiskonna korraldamiseks ja oluliste reformide läbiviimiseks. Tolle loenduse materjalide töötlus on jäänud seniajani kõige täiuslikumaks. Eelkõige tuleb märkida maakondade, valdade ja linnade andmevajaduste rahuldamist, sest infopuudus omavalitsustasandil oli suur. 1934. aastal läbiviidud Eesti rahvaloendus on aga tuntud kui metodoloogiliselt tugevaim ja ka korralduse poolest korrektseim.
Esimese Nõukogude okupatsiooni mõju Eesti ühiskonnale oli sedavõrd suur, et taastatud Eesti Statistika esimeseks sammuks oli loenduse läbiviimine. Ettevalmistustega saadi hakkama paari kuuga ning loendus toimus 1. detsembril 1941, siiski lühendatud küsimustikuga. Loendus osutus võimalikuks seetõttu, et Ostlandi tsiviilvalitsus ei olnud veel kohal ning Saksa rindelähedane sõjaväevõim lasi korraldada kohalikku elu vabamalt kui hilisem reeglistik, õigemini, ei sekkunud eriti kohalikku tsiviilkorraldusse. Samas õnnestus loendusandmeid kiiresti kerkinud vastuolude tõttu avaldada ainult päris napilt ja kohalikku statistilist oskusjõudu arvestades naljakas vormis. Järgnenud Vene okupatsiooni vältel püüti kogu Saksa ajal toimunut hoopis maha vaikida ja edukalt, kuivõrd näiteks Statistikaamet ei näi kõnealust loendust tundvat siiani.
Nõukogude perioodil toimus Eesti alal neli loendust: 1959, 1970, 1979 ja 1989. Tuleb märkida, et kolmest peamisest andmeallikast jälgisid rahvusvahelisi soovitusi tol ajal kõige suuremal määral just rahvaloendused, mistõttu loendusandmed moodustavad parima olemasoleva andmestiku Eesti rahvastiku ja korteriolude kohta Nõukogude perioodil. Näiteks on need ainsad andmekogumid, kus inimene on fikseeritud tema tegeliku elukoha, mitte administratiivse sissekirjutuse järgi. Ainuüksi nimetatud asjaolu tõttu on viimase loenduse (1989) andmestik ka täna täpseim valimialus küsitlusstatistika korralduse tarvis, vaatamata kaunis pika aja möödumisele sellest loendusest. Märtsis 2000 toimus Eesti territooriumil kümnes rahvaloendus. Eesti loendusandmestiku avaldamine sajandi jooksul on olnud küllalt heitlik, kaasajal on ühtlusarvutatud andmestik leitav Eesti Rahvastiku Andmepangas, mida hoiab ja arendab Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus (EKDK).
Erinevalt loendusest kui ühekordsest, kuigi perioodiliselt korduvast ettevõtmisest keskendub isikusündmuste registreerimine ja sellele toetuv sündmusstatistika teatud kindlate isikusündmuste pidevale ja kõiksele fikseerimisele, sõltumata millal või kus antud sündmus aset leiab. Isikusündmuste kõikne registreerimine täiendab loendusel hangitud isikuandmeid loendusvahelise aja jooksul toimuvate põhisündmustega, hoides ka loendusandmestiku sedaviisi aktuaalsena. Isikusündmuste kõikse registreerimise korraldamiseks on samuti jõutud tänapäevaks kokku leppida päris suures hulgas nõudeis, mis enamasti on vormistatud rahvusvaheliste soovituste kujul. Alljärgnevalt on neist nimetatud mõnda metodoloogiliselt olulisemat. Muidugi kattub osa põhimõtteid, seal kus see on võimalik, loendusstatistika rahvusvaheliste kriteeriumidega.
Esiteks, sündmuste registreerimise üldisus. Statistiliselt hõlmatud isikusündmuste registreerimine on vaja korraldada sellisel viisil, et tõesti kõik antud liiki sündmused oleksid fikseeritud. Muidugi elavad inimesed hajutatult üle maa, viibides pealegi aeg-ajalt eemal oma alalisest elukohast, ka välismaal, ning seevõrra pole sündmuste kõikehaaravat registreerimist niisama lihtne korraldada. Ka rikastes riikides piirdutakse tavaliselt küllalt väikese arvu, tõesti kõige olulisemate isikusündmuste registreerimisega. Eestis loodi isikusündmuste süsteemseks registreerimiseks omaette institutsioon – Perekonnaseisuamet – alles iseseisvuse saavutamise järel. Kuigi Perekonnaseisuamet säilis ka nõukogude ajal, hajus või täpsemini ametkonnastus peale sõda isikusündmuste registreerimine uuesti. Tänases Eestis on korratus koguni kasvanud ja isikusündmuste üldisuse nõude tagamiseks on tarvilik laiaulatuslik reform.
Teiseks, registreeritava isikusündmuse definitsiooni täpsus. Arusaadavalt on iga registreerimisega hõlmatud isikusündmus tarvis määratleda selgepiiriliselt. Tänapäeval on kõigi selliste sündmuste definitsioonid üldreeglina rahvusvaheliselt ühtlustatud niiviisi, et alati jääb ruumi rahvusliku eripära arvestamiseks. Eesti olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et Nõukogude Liidus ei järgitud ideoloogilistel kaalutlustel mitmeid rahvusvahelisi definitsioone eriti täpselt või koguni moonutati sihiteadlikult. Vastavalt on mitme olulise isikusündmuse (ja muuseas veelgi enam -seisundi) puhul rahvuslik eripära teadmata ja selle statistiline kirjeldamine nõuab tõsist metodoloogilist tööd. Rahvusvahelise sünnimääratluse sisseviimine (1993) meditsiinistatistika poolt oli üks esimesi samme selles vallas, kuid ühtlasi tõi see esile hulga probleeme, mille raskusaste on keerukamate sündmuste puhul eeldatavalt palju suurem. Osa isikusündmuste puhul, nagu näiteks elukohavahetus, on arutelu läinud esialgu administratiivses, resp. statistilises mõttes kasutus suunas, mõne puhul aga on veel algamata.
Kolmandaks, standardtunnuste ülestähendamine koos sündmuse fikseerimisega. Arusaadavalt ei kätke isikusündmuste kõikne registreerimine pelgalt sündmuste arvu fikseerimist, piltlikult öeldes kriipsu tõmbamist iga asetleidnud sündmuse kohta. Üheaegselt pannakse kirja ka teatud hulk isikuandmeid inimes(t)e kohta, kellega antud sündmus toimub. Mõistlik on püüelda selle poole, et erinevate isikusündmuste fikseerimisel registreeritaks võimalikult ühesugune kogum andmeid, mida võib nimetada standardtunnusteks. Üldreeglina püüdleb rahvuslik andmekorraldus selle poole, et standardtunnused kattuksid võimalikult täielikult loendusstatistika teabega. Kaasaegse isikustatistika efektiivsuse võti peitubki selles, et erinevatest allikatest ning erinevate sündmuste kohta kogutud andmed on omavahel võrreldavad, veel parem kui isikukirjete tasandil ühendatavad. Viimasena märgitud võimaluse puhul on hoopis lihtsam teha andmestike kvaliteedikontrolli, resp. hoopis ulatuslikumalt rakendada kaasaja teadusmetodoloogiat ja metoodilisi võtteid. Tavaliselt just siitpeale hakkab riigistatistiline andmekvaliteet kiiresti tõusma.
Standardtunnuste registreerimine pole, metodoloogilisele lihtsusele vaatamata, korralduslikult ülepea mitte kerge ülesanne. Nimelt eeldab see sujuvat koostööd mitmekümne ametkonna vahel. Kõnealuse ülesande edukus omakorda ei saa põhimõtteliselt toetuda administratiivsele käsu-keelu mehhanismile, vaid sõltub riigi andmekorralduse keskinstitutsiooni sisulisest tugevusest, antud juhul definitsioonide hoidmisest. Viimane sisaldab endas muidugimõista rahvusvaheliste soovituste sisulist tundmist ja järgimissoovituste läbimõeldust, rahvuslike detailide väljatöötamist ja põhjendamisoskust, asjaomase väljaõppe ja tarviliku metodoloogilise abi korraldamist seda soovivatele ametkondadele. Kui rahvuslik andmekorralduse keskinstitutsioon pakub asjaomastele ametkondadele kõige selle juures ka riigisiseselt ja rahvusvaheliselt võrreldavat ja kõneka näitajasüsteemi abil esitatavat statistikat, pole ilmselt vähemalt enamiku ametkondade koostööd raske saavutada. Küll on aga Eesti kaasaja tingimusis raske viidatud keskinstitutsiooni tarvilikul kombel tööle suunata.
Sündmusstatistika areng Eestis on olnud küllaltki huvitav ja mitmetahuline. Eesti kuulus Rootsi Kuningriigi koosseisu, kui Karl XI Kirikuakt kohustas õpetajaid registreerima, ja just kõikselt, kolme põhilist demograafilist sündmust. Nõnda on Eesti teatud mõttes osaline maailma vanimas kaasaja põhimõtetele toetuvas isikusündmuste registreerimiskorralduses. Ajaloolased teavad hästi, et Eesti alal säilis rahvastikusündmuste kõikne registreerimine ka Venemaale allutamise järel, etendades Balti erikorda rõhutavalt koguni teatud osa venestamise ja õigeusu leviku vastu. Venemaal ei suudetud ju teatavasti kõikset registreerimist korraldada impeeriumi lõpuni, mis võimaldas Balti kubermangudel positiivselt silma paista. Varasemad isikusündmuste ülestähendused Eesti alal pole kaugeltki mitte kõik säilinud, ka tuleb ette kirikuõpetaja surma või pikaleveninud vahetuse tõttu registreerimisega katmata ajavahemikke. Alates 1834. aastast on siiski kõik Eesti alal asetleidnud rahvastikusündmused niihästi kõikselt kirja pandud kui ka säilinud.
Eesti Perekonnaseadus reformis põhjalikult kohaliku sündmusstatistika korralduse aastal 1926. Isikusündmuste registreerimine anti kirikult üle just asjaomaseks otstarbeks asutatud ilmalikule Perekonnaseisuametile. Koos eeskujulikult töötava Riigi Statistikabürooga suudeti realiseerida Eestis kõik toonased rahvusvahelised statistika-alased soovitused ning Eesti sündmusstatistika kujunes Teise maailmasõja alguseks üheks kõige üksikasjalikumaks ja täpsemaks maailmas. Isegi sõja ajal säilis isikusündmuste registreerimisel täpsus ja korrektsus, milleni tänane tase enam kaugeltki ei küüni. Väärib rõhutamist, et korrastatud sündmusstatistika oli aluseks sotsiaalteaduste kiirele arengule Eestis. Nagu tänapäeval üldiselt teada, andis teadus omakorda uue tagasiimpulsi riigistatistika paremaks korraldamiseks. Igatahes on näiteks professor Kanti hiljem nimetatud Rootsi sotsiaalstatistika üheks rajajaks. Nii sai üks ring täis.
Vene okupatsioon Eestis on teiste andmeallikatega võrreldes eriti tugevasti räsinud just sündmusstatistikat. Rahvuslik statistikakorraldus pole mitte ainult kõrvale jäänud poole sajandi pikkusest arenguteest, vaid on koguni kaotanud omajagu ka varem saavutatud tasemest. Nõukogude aja lõpuks moodustas sündmustatistika Eesti kui terviku kohta ehk kolmandiku sõjaeelsest, olles aga peaaegu olematu piirkondlikul tasemel. Järgnenud iseseisvusaastate jooksul on andmemaht kahtlemata kiiresti kasvanud, kuid täpsus ja andmekvaliteet kahjuks veelgi langenud. Samuti on omapärase neosovjetismina kasvanud andmekorralduse ametkondlikkus.
Küsitlusstatistika toetub valimi kaudu määratletud, suhteliselt väikesearvulist osarahvastikku hõlmavale süvaandmestiku kogumisele. Tavaliselt saab aga küsitlusstatistika kaudu teha järeldusi ka üldkogumi ehk kogurahvastiku kohta. Arusaadavalt tagab valimi põhjal tehtavate järelduste üldistamine, et valimisse sattunud rahvastik on koostise poolest võimalikult täpne kogurahvastiku koopia. Viimane ülesanne ongi küsitlusstatistika keskne probleem: mistahes ebatäpsus valimis moondab paratamatult küsitlusstatistilist andmestikku, ka sellisel määral, et ei luba enam ülepea üldistamist.
Korrektse valimi moodustamise eelduseks on valimialuse, s.t üldkogumi täisloendi olemasolu ja täpsus. Isikustatistilise küsitluse puhul täidab kõnealust rolli kogurahvastiku nimekiri. Enesestmõistetavalt on valimialuse üldisus äärmiselt oluline, sest ebatäieliku rahvastikuhõlmatuse korral jääb nulliks teatud isikute või koguni mõne rahvastikurühma tõenäosus sattuda valimisse ja küsitlusstatistika jääb vastavalt moonutatuks, kuigi valimiprotseduur ise võib olla teostatud eeskujulikult. Valimialuse puudumisel või lubatut ületava ebatäpsuse korral on küsitluse läbiviimiseks võimalik rakendada nn empiirilist valimit, mille puhul puudub võimalus hinnata tulemuste täpsust ega ole võimalik teha valimi piirest väljuvaid üldistusi.
Rahvusvahelise tava kohaselt loetakse isikustatistiliste uuringute puhul kõige sobivamaks valimialuseks (viimase) rahvaloenduse individuaalandmestikku ehk loendusel kirjapandud isikute nimekirja. Tagab ju rahvaloenduse üldisuspõhimõte kõige paremal viisil riigi rahvastiku kõikse hõlmatuse, pealegi on loendusstatistilisel valimialusel veel kaks üpris olulist eelist. Esiteks, loendusandmestikule toetuva valimi korral on juba eelnevalt olemas rikkalik taustinformatsioon kõigi küsitletavate, sealhulgas ka küsitlusest väljalangenute ehk küsitluskao vanuse, soo, rahvuse, perekonnaseisu, leibkonnakoostise, lapsesuse, hariduse, majandusaktiivsuse, elamistingimuste jms kohta. Selline taustinformatsioon annab võimaluse mõõta küsitlusstatistilise väljalangevuse mõju, milline ülesanne on kujunenud kaasaja metodoloogia rutiiniks.
Teiseks, loendusandmestiku rakendamine valimialusena lihtsustab andmedefinitsioonide hoidmist ning aitab niimoodi astuda tõhusa sammu andmevõrreldavuse tagamise suunas. Viimane asjaolu, nimelt loendus- ja sündmustatistikaga ühilduvate definitsioonide ja määratluste rakendamine, on aga ülemaalise valimi kõrval teine kahest peamisest kriteeriumist, mis eristab kaasaja küsitlusstatistikat ja selle aluseks olevat riigiuuringute süsteemi kõikvõimalikest muudest küsitlusel põhinevatest testidest ja uuringutest.
Eestis on loendusstatistilist valimialust kasutatud nelja üleriigilise küsitluse, nimelt Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (naiste ja meeste osa), Eesti Tööjõu-uuringu, Eesti Terviseuuringu ning Eesti Põlisusuuringu ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Varem piirasid rahvaloendusandmestiku kasutamist valimialusena eeskätt nõukogudeaegse "andmekaitse" kitsendused, samuti andmestiku sobiva arvutikuju puudumine kuni 1991. aastani. Loendusandmestiku asemel on varem valimialusena kasutatud kõige sagedamini valijanimekirju ja muid nimekirjasarnaseid andmekogumeid. Sedalaadi nimekirjadele on tänapäeva Eestis omistatud kõlavaid nimetusi – näiteks register – kuid nimekirjade täpsus pole seeläbi paranenud. Suurimaks puuduseks on sissekirjutuse või muu administratiivse fikseeringu kasutamine inimese elukoha määramisel. Märgatav hulk inimesi ei elanud juba nõukogude aja viimastel kümnenditel sissekirjutusjärgsel aadressil ja jäi valimisse sattudes reeglina kätte saamata. Hoopis lubamatu on selliseid andmepanku, kus isikuaadress kajastab juriidilist elukohta, kasutada käesoleval ajal. Vahemärkusena tuleb tõdeda, et niisuguste andmestike hulka kuulub ka näiteks AS Andmevara rahvastikuregister.
Küsitlusstatistika kasutamisel peab alati arvestama asjaolu, et mistahes valimi põhjal leitud näitarv erineb alati teatud määral üldkogumi vastava näitaja väärtusest. Ühe küsitlusstatistilise andmestiku piires iseloomustab üld- ja väljavõtukogumi erisust esindusviga, riigi andmekorralduses tervikuna tagab küsitlusstatistika täpsuse aga individuaalandmestikulise seose hoidmine muidugimõista küsitlusstatistiliste andmestike endi, aga ka kahe teise peamise andmeallika, loendus- ja sündmusstatistika vahel. Viimatinimetatud allikad kindlustavad rahvastiku kõikse hõlmatuse (nii isikute kui sündmuste lõikes), millele küsitlusstatistika lisab metodoloogilise põhjalikkuse ja detailirohkuse. Ühtlaselt tugeva loendus-, sündmus- ja küsitlusstatistika ning nende eeskujuliku ühilduvuse korral on kerge rakendada käsitlusaluse protsessi või seisundi analüüsiks metodoloogilisest seisukohast enimsobivaid meetodeid ja näitarve.
4. Ajaloo allikakriitika ja rahvastikuteaduse andmekvaliteet
Ajalooteaduses on sihiteadlikult välja arendatud allikakriitiline lähenemisviis, mis on eeskujuks arvatavasti kõikidele teistele sotsiaalteadustele, kaheldamatult ka demograafiale. Teaduskäibesse toodud allik- ja teisesmaterjali tõsise läbitöötamise ja viitamise nõue väldiks parajalt suure arvu pelgalt kordusi sisaldavate tööde publitseerimist ja teeks tõhusamaks plagiaadi piiramise. Tõenäoselt oleks niiviisi aegade jooksul mõnes teadussuunas mõnigi üldisele teooriale ja/või metodoloogiale pretendeerinud käsitlusviis jäänud koguni välja arendamata. Allikakriitika tähtsusele ja teatud mõttes ilmselgele vajadusele vaatamata on rahvastikuteadus läinud, kui nüüd intrigeerivalt ja parasjagu lihtsustades vastandada, pigem teist teed. Tõsi küll, sisult sama eesmärgi saavutamise nimel.
Rahvastikuteaduse sünni ja arengu üldistamisel on ilmne, et õpetusel meetoditest ja andmekorraldusest laiemalt ning korrastatud andmestike akumulatsioonil on olnud erakordselt tähtis koht. Tänapäeval on demograafia teiste sotsiaalteadustega võrreldes, kuigi endiselt mõnel määral rohkem ja kindlasti süsteemsemalt kvantitatiivseid meetodeid rakendav, üsna tasakaalustatud ning hõlmab olulise osana teoreetilis-metodoloogilist ainest. Siiski lööb arengu varasem eripära endiselt välja, kuid hoopis teisel viisil. Nimelt on rahvastikuteaduslikes töödes kombeks põhjalikult kirjeldada andmestikku või tuua asjakohased viited, mille alusel teadusanalüüs on teostatud, ning anda süsteemne selle andmestiku usaldusväärsuse ja esinduslikkuse hinnang. Viimatinimetatud osa pole rahvastiku-alastes töödes formaalne (nagu sagedasti sotsioloogilistes tekstides) ega ülepea lihtsakoeline, kuivõrd erinevate andmeallikate puhul tuleb rakendada erinevaid kvaliteedianalüüsi võtteid ning mitmesuguseid sätestatud, ka rahvusvaheliselt, reegleid.
Rahvusvaheline andmekorralduslik koostöö, mis algas hiljemalt esimestest statistikakonverentsidest 19. sajandi keskel, alustas oma tegevust ühtsete soovituste väljatöötamisega loendusstatistika vallas. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et ka esimesed Eesti linnarahvastiku loendused (aastal 1867 Liivimaa ja aastal 1871 Eestimaa kubermangus), samuti 1881. aasta loendus on läbi viidud paljuski just kõnealuste soovituste alusel. Aegade jooksul laienes samalaadne tegevus sündmusstatistikale ning viimase paarikümne aasta vältel jõudsalt ka küsitlusstatistikale. Võrreldavuse kõrval, aga sisult esmasena, on kõnealusel rahvusvahelisel koostööl olnud eesmärgiks andmekvaliteedi tõstmine. Küsimus pole mitte niivõrd pidevas ja lõputus püüdes kvaliteeti tõsta, kuivõrd teatud kindlate kvaliteedinormide tagamises võimalikult laial alusel nii ajas kui ruumis.
Sedasama tegevust saab lahti mõtestada ka niimoodi, et eesmärgiks on seatud andmestike kvaliteedi ja nende alusel tehtavate järelduste vastavus üksteise suhtes. Tänapäeval on rahvastikuteaduses enesestmõistetav, kuigi ehk mitte piisavalt lahtiseletatud teiste teadussuundade tarvis, et analüüse on võimalik ja lubatud teostada küllalt erineva kvaliteediga andmestike alusel, kuid järelduste haare ja sügavus peab olema üksüheses vastavuses tuvastatud ja kontrollitud andmetäpsusega.
Niisiis andmekvaliteedile pööratakse demograafilistes töödes äärmiselt suurt tähelepanu. Samavõrra on välja arendatud ja üldkasutatavaks kujunenud vastavad kvaliteedihinnangu võtted ja meetodid. Viimase raames või teatud mõttes paralleelselt, ja see on teiste sotsiaalteadustega võrreldes kindlasti rahvastikuteaduse omapära, on välja töötatud andmetaaste tehnika — indirect techniques. Nimelt siis, kui olemasolev andmestik ei vasta nõutavale kvaliteedile, teisisõnu, asjakohase andmestiku alusel ei saa analüüsi tegemisel (rahvusvaheliselt) kokkulepitud kriteeriume järgida, teadustöö esimese etapi raames selline andmestik luuakse või moodustatakse mainitud taastetehnika abil.
Niiviisi võib rahvastikuteaduslikes töödes päris sageli kohata liigendust, kus algselt taastatakse analüüsitav andmestik ja edasi asutakse huvialuse protsessi käsitlemise ja analüüsi juurde. Ajalooteadusega paralleeli tuues, historiograafiline lähenemisviis jäetakse kõrvale ja analüüsil eelistatakse vastloodud andmestikku, resp. ebatäpsetele andmetele eelistatakse andmetaaste rakendamisel moodustatud nõuetekohast andmestikku. Arusaadavalt peavad sellise lähenemisviisi korral andmetaaste võtted olema päris tugevad. Enamiku teiste sotsiaalteaduste puhul ei kujutaks sellist, iseenesest voluntarismi võimaldavat metodoloogilist lähenemisviisi üldjuhul ettegi. Väga tugeva andmemetodoloogilise pagasi tõttu on aga rahvastikuteaduses selline käsitlus võimaldanud uurida protsesse ja nähtusi, mis pole andmestikega tavapärasel viisil ülepea kaetud.
Andmetaaste metodoloogia rakendusest on asjakohane tuua paar konkreetset juhtumit. Nõukogude Liidu ajast on õpikunäitena tuntuks saanud suremuse ja keskmise eluea arvestused. Nimelt viis Nõukogude Liidu kogurahvastikus tõusma hakanud suremus elutabelite ja üldse suremusandmete salastamiseni 1974. aastast, sest valitsenud ideoloogiline kontseptsioon eeldas hoopis inimese elujärje, ja sealhulgas tervise, pidevat paranemist käsikäes sotsialismi süvenemisega. Seejuures oldi salastamisel üsna järjepidevad: klassifitseeriti mitte ainult surmade vanusjaotus (see on aluseks elutabeli koostamisel), vaid koguni ka rahvastiku vanuskoostis. Veel enam, kogu 1979. aasta rahvaloenduse andmestiku vanuslõige salastati. Kõigile neile pingutustele vaatamata arvutasid prantsuse rahvastikuteadlased välja ja avaldasid Nõukogude Liidu rahvastiku keskmise eluea dünaamika näitarvude teise komakoha täpsusega, seda ikka andmetaaste tehnika oskusliku rakendamse tõttu. Ajakohane puänt seisnes selles, et vene demograafid, teades ülihead kokkulangevust, said nüüd analüüsida prantslaste poolt avaldatud andmestikku ning avaldasid ka tulemusi, kuid ei läinud seejuures vastuollu nõukogude statistikakorralduse keeldudega.
Samavõrra kurioosset seika pakub esimene rahvastikuteaduslik entsüklopeedia Nõukogude Liidus. Selles on näiteks ära toodud Afganistani ja veel paari riigi, kus tolleks ajaks polnud veel ühtegi üldist rahvaloendust läbi viidud, rahvaarv ja vanuskoostis koos vanuspuu graafilise esitusega. Samas aga puudusid vastavad andmed Nõukogude Liidu ja tema liiduvabariikide, ka Eesti kohta, kuivõrd vanuseandmestik oli tollal salastatud. Niisiis valdasid demograafid ka Nõukogude Liidus andmetaaste metodoloogiat piisavalt hästi, et tuletada rahvastikuarengu peamisi näitajaid tõsise andmedefitsiidi tingimusis, mille taustal muutusid oma maa kohta kehtinud piirangud eriti naeruväärseks.
Rahvastikuteaduse kvaliteedinõuete järgimine on üsna loogilise, kuid siiski omapärase arengu tulemusena leidnud väljundi andmetaaste metodoloogia ja meetodite vahendusel loodud andmestike eelistamises kehvavõitu tegelike andmete kasutamisele. Sellise väljakujunenud rahvusvahelise praktika tundmine ja austamine teadustöös pole Kesk- ja Ida-Euroopa maades üldine isegi mitte demograafide hulgas, seda vähem teiste sotsiaalteadlaste puhul. Selle tagajärjel on märkimisväärne osa regiooni teaduskirjandusest jäänud kõrvale tõsise rahvusvahelise tähelepanu alt, kuigi uurimismetodoloogia, rakendatud meetodite ja tehniliste võtete, tulemuste ja järelduste seisukohalt võib tegemist olla heade või väga heade teadustöödega või mõnel puhul koguni tervete koolkondadega. Kui ikka kasutatav andmestik pole hoolikale kvaliteedikontrollile allutatud, või pole viidata selle teostusele ja avaldatusele kusagil mujal, on üsna tõenäoline, et publikatsioon arvatakse teisejärguliste hulka.
See tõdemus ei puuduta ainuüksi teadustööde väärtusskaalat, vaid teatud mõttes koguni ühe või teise rahva riiklikku staatust ja valitsemiskorda. Nimelt on rahvastikuteadusliku ja -statistilise kirjanduse maht, kaasa arvatud ka iseenesest lihtsakoelised arvtabelite publikatsioonid, omandanud teadusest kaugelt üldisema tähenduse. Sellele on kaheldamatult kaasa aidanud rahvastikualase teaduskirjanduse annoteeritud andmepank, mida Princetoni ülikool peab 1936. aastast. Pikka aega on see olnud kättesaadav ajakirja "Population Index" kaudu ning viimased viisteist aastat ka elektroonilisel kujul POPLINE-nimelise andmepangana.
Tõepoolest on rahvastikuteadusliku kirjanduse maht silmnähtavalt seotud kahe asjaoluga, ühe või teise rahva riikliku staatuse ning teisalt demokraatliku, resp. inimkeskse riigikorra valitsemisega. Näiteks sobib tuua sõjaliselt aktiivse ja mõnda aega rahvusvahelise poliitika keskmes püsinud Iraak, kelle kohta POPLINEis (laserdisk, juuni 1999) on annoteeritud 313 rahvastikuteaduslikku publikatsiooni. Võrdluseks on ühe teise, rahvaarvult ja territooriumilt hulga väiksema, sõjaliselt mitteagressiivse ja palju vähem rahvusvahelise meedia tähelepanu all olnud araabia riigi – Tuneesia – kohta annoteeritud publikatsioone neli korda enam: 1295. Vahe on aga selles, et Tuneesia on üks demokraatlikumaid araabia maid ning vastavalt on asjakohane ja tarvilik tegelda rahvastikuteadusliku tööga andmekvaliteeti austavalt. Arvatavasti on Iraagi kohta avaldatud mitmesuguseid rahvastiku arengut puudutavaid analüüse, olgu kas või sõjaväe arvukusega seonduvalt, kuid andmekvaliteedi probleemidest ja/või muudest nõuetevastavuse asjaoludest johtuvalt pole neid POPLINEi lülitatud.
Euroopasse tulles võib lisada kasvõi Valgevene ja Hollandi vahelise võrdluse: annoteeritud rahvastikuteaduslike tööde arv on vastavalt 20 ja 2668. Valgevene puhul tuleb tähele panna, et sedavõrd madal rahvastikuteaduslike publikatsioonide arv on kahe olulise teguri kumulatiivse mõju tulemus. Ühelt poolt seesama demokraatia vähesus (vrd Albaania 182, Bulgaaria 663, Rumeenia 753), teiselt poolt veel ka omariikluse puudumine. Viimase teguri olulisest mõjust saab täiendavalt aimu kõrvutades näiteks Sloveeniat (79) ja Ungarit (1531) või Slovakkiat (189) ja Poolat (1588), milliseid rahvaid iseloomustab sõjajärgsel ajal enam-vähem ühesugune demokraatia aste, kuid erinev positsioon omariikluse seisukohalt.
Sedalaadi võrdlusi saab POPLINEi abil kiiresti teostada. Need kinnitavad üllatava järjekindlusega kõnealuseid globaalseid seoseid. Muidugi väärib eelkõige tähelepanu asjaolu, et seda teatud mõttes omapärast, aga tegelikult üsna loogilist, ning mis peaasi, hästi toimivat seost on paljude poolt märgatud ning teda kasutatakse päris laialdaselt. Muidugi pole tegemist mingi tõsiteadusliku seose ega ühiskonnale antava hinnangu ühese kriteeriumiga ning vaevalt võtab keegi seda üks-üheselt. Aga samas on tugev ja kindlasuunaline seos tõsistele andmekvaliteedi kriteeriumitele vastavate rahvastikuteaduslike tööde hulga ja ühiskonna arenguastme vahel kõnekas. Ka on POPLINEi lihtne ja kiire käsitleda ning tema ülemaailmse leviku eest on hoolitsenud ÜRO, kes näiteks arengumaade teaduskeskustele on levitanud seda osahinnaga või hoopis tasuta.
Arutluse lõpetuseks olgu toodud annoteeritud rahvastikuteaduslike tööde arv POPLINEis nende kuue riigi kohta, kes lülitati Euroopa Liiduga ühinemiskõneluste esimesse ringi: Eesti (129), Küpros (166), Poola (1588), Tšehhi (1261) ja Ungari (1531). Ilmselgelt on Eesti koht silmatorkavalt tagasihoidlik. Seda on teadlaskonnas aeg-ajalt ka jutuks võetud. Lohutuseks võib muidugi kasutada teist võrdlustausta: Armeenia (53), Moldova (16), Ukraina (146) jt omariiklusest vahepeal ilmajäetud rahvad, kellel ka demokraatia astmega olid ühiskonnakorralduses Eestiga sarnased probleemid. Niiviisi viib rahvastikuteaduse andmekvaliteedi nõue, leides omalaadse kajastuse iga rahva kohta annoteeritud tööde arvus, koguni välja hinnangukriteeriumini maa ja rahva ühiskonna arengu kui terviku kohta.
Mis on majandusajalugu?
Majandusajalugu käsitleb küsimust, kuidas inimene on läbi aegade rahuldanud oma vajadust tarbimise ja teenuste järgi. Majandusajaloo peateemad on traditsiooniliselt olnud põllumajanduse areng, kaubanduse areng ja lõpuks industrialiseerimisprotsess ning muudatused tööstuses. Tänapäeval räägitakse palju nn Uuest Majandusest, aga veel ei ole päris kindlat arusaama, mida selle all mõeldakse. Ollakse nõus, et elame ajastul, kus suurtööstus kaotab osa oma tähtsusest, tema osakaal väheneb. Aga kas pearõhk oleks nüüd informatsioonitehnoloogial või teenindusel üleüldse ja eriti finantsteenindusel, selle üle käivad veel vaidlused.
Majandusajaloo eripära juurde kuulub, et tema temaatika haarab laiu rahvakihte – nende tööd ja tootmist, elamistingimusi ja tarbimist. Poliitiline ajalugu seevastu oli vanasti peamiselt eliidi ajalugu. Sotsiaalne külg oli majandusajalool olemas juba varakult, enne kui alustati argielu teoretiseerimist. Majanduse juurde kuulusid ka tehniline areng ja töö areng, ühiskondlike hüvede jaotus, elutingimused ja mittetootlike gruppide elu.
Majandusajalugu ei ole igal pool eraldi distsipliin või ülikooliõppeaine. Soomes ja Inglismaal käsitletakse seda õppeaines majandus- ja sotsiaalajalugu, Economic and social history, mis on poliitilisest ajaloost eraldatud. Mujal Lääne-Euroopas on majandusajalugu üks ajaloo aine koostisosa, Ameerika Ühendriikides õpetatakse seda osana majandusteadusest. Rootsis on see omaette eriala, mis kuulub ühiskonnateaduste teaduskonda, kusjuures aga ajalugu on humanitaarteadus. On olemas rahvusvahelised majandusajaloo konverentsid, mis toimuvad iga neljas aasta, eri teaduslikud ajakirjad nagu "Journal of Economic History", "Economic History Review", "Past and Present" ja teised.
Koostisosad
Võiks kõnelda kolmest eri distsipliinist, millest igaüks on andnud oma panuse majandusajaloole. Ajalugu muidugi mõista, aga ka majandusteadus ja statistika.
Ajalugu. 19. sajandil oli ajaloo peaosaks riikide tekkimine ja areng, riigi huvidest lähtuti ajaloo uurimisel. Aegamisi hakkas huvi nihkuma rohkem indiviidide poole, kõigepealt eliit, tähtsad isikud juhtivatel kohtadel, kelle isiksust tarvitati seletusena arengu suunatusele. Demokratiseerimisprotsessi süvenedes nihkus ka ajaloouurimise huvi laiematele rahvakihtidele. Ei olnud enam juhid ainutähtsad, vaid ka organisatsioonide liikmed, erakondade poolt hääletajad, algatajad, ettevõtjad ja teised olid kesksed. Näiteks maareformide uurimisel ei olnud ainult reformi algatajad või põllumajanduse kogutoodang huvipakkuvad, reformi õnnestumist pidi uurima ka lähtudes talupoegade ja nende perekondade heaolust ning arenemisvõimalustest. Nii on vaatevinkel muutunud üle terve Läänemaailma, eriti pärast Teist maailmasõda. Eliitide ajalugu on ainult üks eriala, teisteks on näiteks talupoegade ajalugu, töölisajalugu, naiste ajalugu, aga ka institutsioonide või organisatsioonide ajalugu.
Majandusteadus. Majandusajaloo mõistmiseks on üks tähtis vahend majandusteooria, mida kõik tudengid peavad vähemalt elementaartasemel tundma. Hindade liikumised, konjunktuurid, tootlikkuse areng pakuvad ühist huvi mõlemale erialale, aga vahe seisab käsitletavas ajavahemikus. Majandusteaduses uuritakse kümnete aastate arengut ja tehakse ennustusi ka edaspidiseks. Majandusajaloos seevastu uuritakse arengut sadade aastate kaupa, aga tulevikku ei vaadata.
Viimase viiekümne aasta jooksul on majandusteadus kasutanud peamiselt neoklassikalist teooriat. See on iseloomult staatiline ja tegeleb lühikeste ajavahemikega. Üks selle põhivahendeid on majandusliku tasakaalu analüüs, mis uurib, mis siis juhtub, kui üks näitaja muutub, kõigi teiste jäädes muutmata, ceteris paribus. Niisugune analüüs on majandusajaloos väga piiratult kasutatav, kuna majandusajaloo peahuviks on muudatused. Pikas ajavahemikus ei ole ceteris paribus realistlik eeldus. Selle erineva keskendusega on majandusajalool olnud nüüd vähem kokkupuutumist kui varem, klassikalise majandusteooria või ka institutsionalismi ajastul.
Teine vahe seisneb selles, et majandusteooria on siiski turumajanduse teooria, majandusajalugu aga haarab ka teisi majandusvorme. Näiteks sotsialistlik majandus ei ole turumajandus ja ka varasemad majandusvormid erinevad tugevasti turumajanduse printsiipidest.
Statistika. Majanduslike näitajate ajaseeriad on majandusajaloolises käsitluses põhiline tööriist, tabel on meie teaduses keskne. Statistiline analüüs on arvutite kasutamisega viimasel ajal väga kiiresti arenenud. Selle abil saab väga täpselt kindlaks teha vahekorda ühe seletatava näitaja ja seletavate näitajate vahel, nii kaua kui näitajaid saab kvantifitseerida.
Statistika tähtsus on peamiselt selles, et tema abil saab mõnda seletust toetada – kuigi väga harva täiesti tõestada – teisi seletusi tuleb selle abil ajaloo kuulsale prügihunnikule heita. Kuna majandusajaloos on kvantifitseerimist palju rohkem kui teistes ajaloo harudes, siis on see võimas tööriist.
Eriline raskus majandusstatistikas on, et näitajad keskelt läbi ei ole normaaljaotusega, nn normal distribution, vaid jaotus on hoopis väga viltune – väikese sissetuleku, toodangu, varanduse, säästuga on suurem osa inimesi, väga suurega seevastu vähesed. Niisugune jaotus teeb statistilise metoodika vähe keerulisemaks kui normaaljaotus. Ka teine raskus, lünklik ajaseeria, tuleb meil tihti ette. Tänapäeval on aga olemas spetsiaaltehnikad, mis neist raskustest üle aitavad, ja koostöö ajalooainest töötlevate statistikute ja ajaloolaste vahel on tihe. Lihtsamate analüüside tarbeks on arvutiprogrammid olemas, mille abil saab arvulist allikmaterjali päris põhjalikult läbi vaadata.
Ka demograafiaga on majandusajalool palju ühist. Eriti vanema ajaloo osas tegeldakse palju demograafiaga. Kui veel rahamajandust oli vähe ja teavet rahaliste näitajate kohta veel vähem, siis sündivus ja surevus on kiriklikust raamatupidamisest teada ja selle läbi paistavad ka majandusliku arengu põhijooned.
Lühike ajalooline ülevaade
Majandusajalugu on noor teadusharu ja sündis õieti kriitikast, mis suunati majandusteaduse liigse abstraktsuse vastu 19. sajandi lõpul, kui neoklassikaline teooria levis. Eriti saksa ajaloolased ja majandusteadlased, kes moodustasid die Historische Schule, ajaloolise koolkonna, olid sellel arvamusel ja jäid koolkonna raskuspunktiks. Neil oli arusaam, et majanduse reeglipärasuse saab kätte ainult konkreetse ja kirjeldava metoodikaga, mitte aga abstraktsete teooriatega. Koolkonna kuulsad nimed olid Wilhelm Roscher, tema lähedal Friedrich List. Järgmises põlvkonnas, mida nimetati ka Kathedersozialismus, kateedrisotsialism, oli peategelane Gustav von Schmoller, aga ka Max Weber ja Werner Sombart kuulusid koolkonna hulka. Ka Eestis oli seesama koolkond tegev, Adolf Wagner ja Theodor Grass Tartus kuulusid sinna.
Ka Inglismaal esines samasugune poleemika Alfred Marshall’i ja William Cunningham’i vahel. Ameerika Ühendriikides, Thorstein Veblen’i juhtimisel, tuli reaktsioon uue tendentsi vastu institutsionalismi nime all. Ühine sellele mõtlemisviisile oli tahe olla vähem teoreetiline, tugineda ajaloolistele faktidele ja teha selget vahet ühiskonnateaduste ja loodusteaduste vahel. Nende protest omaaegse ajaloo vastu oli vähem printsiibi asi. Taheti luua uut ajalugu, kus majandusel, sotsiaaloludel ja kultuuril oleks suurem osa, poliitikal seevastu väiksem osa.
Ameerikas asutati esimene majandusajaloo professuur 1892 Harvardi ülikoolis. Inglismaal tehti esimene professuur 1910 Manchesteris ja teine asukohaga London School of Economics alles 1921. Prantsusmaal ja Saksamaal ei olnud majandusajalugu omaette õppeaine, aga selle eest tegelesid mitmed nimekad ajaloolased ja majandusteadlased sellega sisuliselt. Neist on nimetatud Gustav Schmoller ja Max Weber. Marc Bloch, Lucien Fèbvre ja Fernand Braudel Prantsusmaal ühendasid oma uurimistöös samuti majandust ja ajalugu.
20. sajandi esimesel poolel oli konflikt majandusteadusega vaibunud, majandusajalugu oli arenenud omaette, empiritsismi tähe all. Ajalooteaduses on see üks täpsemaid harusid, kus rõhku pannakse kvantifitseerimisele, ja peale allikakriitika on ka representatiivsuse probleemid selles kesksed. Üks koolkond, nn Business history, on palju tegelnud ettevõtete ja ettevõtluse ajalooga. Joseph Schumpeter oli selle peamine teoreetik. Ka rõhutati neid tegureid, mis majandust mõjutasid väljaspool turumehhanismi, s.t reegleid, institutsioone, poliitikat, demograafilist koosseisu jne. Marksism ja teised nn staadiumiteooriad mõjutasid ka mingil määral majandusajalugu, aga 1930. – 60.-tel aastatel siiski vähem kui hiljem, väljaarvatud Nõukogude Liidus.
Tendentsid 1970 – 1999
Majandusajaloo arengu peajooned on viimastel aastakümnetel olnud suurema üksmeele poole. Koolkonnad, mis kaldusid sotsiaalajaloo poole, ja koolkonnad, mis olid rohkem puhtmajanduslikud, on leidnud ühise pinna institutsionalismis. Kultuuri ja mõtlemisviiside mõju tunnustatakse rohkem, puht materialistliku lähenemisviisi arvel. Teine äge vastuolu, marksismi kapitalismi-kriitika ja turumajanduse pooldajate vahel, on ka väiksemaks jäänud. Osalt on tänapäeval vähe üldist kriitikat turumajanduse vastu, osalt on ka turumajanduse pooldajad, mõne erandiga, valmis tunnistama, et turumajandus üksi ei ole loosung, mis suudab lahendada kõiki probleeme, eriti majandusliku arengu probleeme. Ka sellel alal on institutsioonide tähtsus esiplaanil. Siiski esitaksin selle ajastu koolkondi ja teooriaid kahes rühmas.
a) Laiahaardeline economic and social history, majandus- ja sotsiaalajalugu (interdependentsi uurimine). Selle huvialaks on peamiselt küsimus, kuidas majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja teised tegurid koos mõjuvad. Väga lihtsa näitena võiks tuua, kuidas rahvastiku muudatused mõjutavad nii tarbimist kui ka tootmist. Vastupidi, kuidas elutaseme langus mõjutab rahva iivet. Aga ka, kuidas naiste üldine elamise muutumine, näiteks tööpanus, mõjutab iivet ja selle läbi lõpuks ka tarbimist ja tootmist. Nende tegurite vahelisi seoseid võib mitut moodi kirjeldada.
Marksism. Marksism Läänemaailmas arenes teistmoodi kui Nõukogude Liidus. Läänemaailmas seisis selle tähtsus eriti kapitalismi probleemide vastu suunatud kriitikas, selle abil kritiseeriti üldist ebavõrdsust ja eriti kolonialismi. Sel mõtlemisviisil oli 20-30 aastat tagasi võrdlemisi suur mõju ajaloos ja majandusajaloos, aga rohkem Marx’i enda ajalooteooriast kui Nõukogude marksismist-leninismist lähtudes. Nõukogude Liidus kritiseeriti Lääne-Euroopa marksismitõlgendust võrdlemisi kõvasti ja seda nimetati "gauchism’iks" (pahempoolsuseks) või trotskismiks. Samuti kritiseerisid marksismi pooldajad ka Nõukogude Liitu ja eriti stalinismi ning eeskuju ei otsitud mitte sealt, vaid loodeti pigem, et uued kommunistlikud maad, nagu Hiina ja Vietnam, oleksid nende mõiste järgi rohkem sotsialistlikud. Marksismis omistati majanduslikule baasile peatähtsus muudatuste seletamisel. Kaks selle marksistliku tendentsi põhimõtet jäid ka edaspidi tähtsaks. Esiteks, ajalugu vaadeldi lihtinimese, ja eriti tööliste, vaatepunktist, sellega saadi uus perspektiiv. Teiseks oli majandusliku arengu probleemide uurimine, arengumaade ja ajaloolise imperialismi mõju käsitlemine Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Sellega kujundati uut arusaama vaesuse põhjustest ja tõsteti esile üks koledam külg Euroopa ajaloost. Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal ja Itaalias oli marksismi koolkond üsna kõrgel tasemel. Ühe tähtsa esindajana nimetaksin siin Eric Hobsbawm’i.
Annales’i koolkond. Pärast Teist maailmasõda oli see domineeriv Prantsuse koolkond. Nagu marksismgi koondab ka see koolkond majandust, sotsiaalolukorda, poliitikat ja mentaliteeti, aga vähem deterministlikus suunas. Võiks lihtsustatult öelda, et mõjud on mitmekülgsed, ei ole ette nähtud, nagu marksismis, missuguses suunas nooled näitavad. Teiseks pole töölisklassil erilist osa selles mõtlemisviisis. Vastupidi, üks suundus on olnud eliitide uurimine, aga perspektiiv sellel uurimisel on sotsiaalsuhetele ja mentaliteedile suunatud. Kui marksismi huvi 1970.-te aastate lõpul hakkas selle vastu vähenema, siis Annales’i koolkond juhtis ajaloolasi mentaliteetide poole. Aga kui Ameerikas jäeti struktuurid maha ja ainult keelt ja mõistet ja nn diskurssi uuritakse, siis Pariisis on üleminek vähem järsk ja struktuurid on alles, kuigi rohkem tagaplaanil. Koolkonnast väärivad nimetamist Marc Bloch, Fernand Braudel esimesest põlvkonnast, Emmanuel Le Roy Ladurie teisest ja Roger Chartier kolmandast põlvkonnast. Tähtsam kui üksikud isikud on aga ajakiri "Annales. Économies, Sociétés, Civilisations". Erilist huvi pakub veel sama koolkonna teine ajakiri, mis on suunatud Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu ajaloole, "Cahiers du monde russe et soviétique". Seal tehakse tänapäeval tähtsat tööd Nõukogude Liidu ajaloo kohta, eriti kollektiviseerimisest ja kolmekümnendatest aastatest, koostöös parimate vene ajaloolastega nagu Viktor Danilov ja Oleg Khlevniouk.
Bourdieu. Pierre Bourdieu on tegev samas Prantsuse kultuuriruumis, aga on sotsioloog ega kuulu Annales’i koolkonda. Tema tähtis panus on, et ta proovib ehitada silda kultuuri ja majandusliku struktuuri vahel. Tema on klassimõistet edasi arendanud mitme täpsustusega, eriti finantskapitali ja kultuurkapitali vahel. Näiteks võiks tuua, kuidas esteetilist maitset tarvitatakse selleks, et teha vahet tõusiku ja vana kodanluse vahel, haritud ja vähem haritud inimeste vahel, nagu seda kirjeldatakse tema kõige paremas raamatus "La distinction". Seal tema analüüsib, kuidas meie ühiskondlik elu kipub muutuma lahinguväljaks, mitte klassidevaheliseks, vaid pigem klasside murdosade vaheliseks, ja missuguseid kapitale selles lahingus maksma pannakse. Bourdieu ei ole majandusajaloolane, aga ta on ka majandusajaloolaste sotsiaalanalüüsi edasi arendanud ja tema mõju võib igalpool näha. Tema tööd võiks klassifitseerida kui marksismist edasi arenenud, mittedeterministlikku, aga majandusoludele ülesehitatud sotsiaalanalüüsi, mille abil saab ka moodsat kapitalistlikku ühiskonda uurida.
Kultuuriajalugu. Ajaloo- ja ka majandusajalootudengite seas, vähemalt Rootsis, on tänapäeval kõige populaarsem kultuuriajalugu. Isiklikult mina ei tunnistaks vastuolu selle ja majandusajaloo vahel, aga pean siiski ära näitama, et on olemas ka postmodernistlik vool, mis täiesti keeldub struktuuriga tegelemisest, ja väidab, et selle taga on üks realiteet, mida meie üleüldse ei saa tundma õppida. Ainuke, mida meie sellest võime teada, on selle realiteedi pealispinnalised nähtused meie mõistete ja mõtlemisviiside kujul. Seega peaks analüüs piirduma keele ja ettekujutustega. See vool hakkab nüüd juba vaibuma, aga selle tagajärjel on skeptikutel jäänud valmisolek ka mõisteid ja ettekujutusi tähele panna ja nende mõju arvesse võtta. Majandusajaloolase vaatevinklist võiks aga öelda, et see teoreetiline vool ei ole väga otstarbekas, kui pearõhk on põllumajanduse, kaubanduse ja tööstuse uurimisel, kus tihti sõnastamine on üks asi, arvude areng aga näitab midagi hoopis muud.
b) Kitsam majandus-statistiline suund – New Economic History. Ameerika Ühendriikides toimub majandusajaloo õpetamine ja uurimine peamiselt majandusteaduskonna raames. Seal on ka tõsisemalt rakendatud neoklassikalist majandusteooriat majandusajaloo uurimisel.
Probleem seisab sealjuures allikates ja nende kvaliteedis. Neoklassikalisel teoorial on välja arenenud väga kõrge statistilise ja matemaatilise tasemega analüüsid, lähtumisviis on liialt tehniline. Kui aga uurimise objektiks on ajaloolised nähtused või laiemad ühiskondlikud nähtused, siis tekib analüüsitehnika täpsuse ja analüüsi tarvis kättesaadavate andmete ebatäpsuse vahel õnnetult suur vahe. Näiteks tarvitatakse sotsiaalolude hindamiseks või ligikaudsete muutujate arvestamiseks sissetuleku kihistumise andmeid. See on muidugi tähtis informatsioon olude kohta, aga ei ole mitte väga täpne näitaja, võrreldes näiteks Bourdieu’ peensustega.
New Economic History oli koolkond, mis arenes Ameerikas 1960.-tel aastatel. Sel oli eriline formaalne, loodusteadusega vähe seotud ülesehitus, kus keskne mõiste oli counterfactual hypothesis, kontrafaktiline hüpotees. Näiteks prooviti kalkuleerida, kuidas oleks olnud Ameerika majanduslik juurdekasv, kui ei oleks raudteid ehitatud, vaid selle asemel kanaliehitusi läbi viidud. Robert Fogel viis niisuguse uurimuse läbi. Kui seda täpselt arvestada saaks, siis oleks ju ka raudteede majanduslik tähtsus sellega ära näidatud. Teised suurejoonelised kontrafaktilised hüpoteesid olid, kuidas oleks Ameerika ilma orjuseta arenenud. Lõpuks proovis Patrick O’Brian Inglismaalt kalkuleerida ja väita, et Euroopa ilma kolooniateta oleks majanduslikult niisama kiiresti arenenud kui tegelikult.
Sellel lähenemisviisil oli kõrge formaliseerimistase, aga tundub, et majandusajaloolased olid sellega liiga julged. Palju on kritiseeritud nende eeldamisi ja hindamisi, mida oli vaja selleks, et analüüsi läbi viia. Tänapäeval vaevalt selle koolkonna pooldajaid leidub. Need, kes niisuguseid analüüse tegid, on juba ise edasi läinud ja töötavad rohkem empiirilisel pinnal.
Ökonomeetria. Arvutitega on majandusajaloo statistiline külg kiiresti arenenud. Paraku on see meile teistele piiranguks – ei või enam niisama umbes väita, et elatustase langes või tõusis, vaid tuleb näidata täpselt ja eraldada üldist hindade tõusu ja spetsiifilisi näitajaid iga konkreetse grupi kohta, tuleb eraldada tsüklilisi näitajaid ja nii edasi. See on üks näide, teisi on palju, nagu inflatsiooni põhjused, tootlikkuse kasvu põhjused, koguprodukti liikumine ja teised arvulised näitajad. Neid saab tänapäeval täpselt analüüsida, kui selleks andmeid on olemas, näiteks meetodiga multivariate analysis, multivariaatne analüüs, mis protsentuaalselt ära näitab, mis igal konkreetsel juhtumil on tähtis ja mis on vähemtähtis tegur. See on muidugi suur võit, kuna tõesti ei või enam mõne väikese juhusliku näite põhjal teha suuri järeldusi. Sellel alal on spetsialiseerumine väga suur, meie, surelikud, sellest alati palju aru ei saa, vaid peame spetsialistide tulemusi jälgima.
c) Institutsionalism ja võrdlev majandusajalugu. Douglass North ja Robert Fogel, kes olid kord New Economic History pooldajad, tegid umbes 30 aastat tagasi neoklassikalise majandusteooria abil tuntud analüüsi prantsuse feodalismist. Nemad näitasid, kuidas ühiskond muutus efektiivsemaks, kui inimesed vabastati feodaalmajanduse reeglitest. Sellest sündis uus institutsionalismi koolkond, või õigemini neoinstitutsionalism, kus pandi rohkem rõhku ühiskondlikkudele teguritele, reeglitele, seadustele, poliitilisele ümbruskonnale ja kus turumajandus kõige selle sees oli ainult üks koostisosa. Sellega läheneti kitsamast majanduslikust voolust laiahaardelisema poole ja vana ameeriklaste-prantslaste vastuolu on vähenenud. Lähtumisviis on küll vähe erinev, aga peasuund on siiski, et majandust tuleb uurida laiemas keskkonnas, tuleb poliitilistele ja sotsiaalsetele olukordadele niisama tähelepanu pöörata kui puht-turumajanduslikele näitajatele. Siin me tänapäeval oleme.
Siiski on tahtmine jõuda ka teaduslikkudele üldistustele. Kui vana hüpoteeside püstitamine ja uurimine kontrafaktilisel taustal sai halva maine, otsiti uusi teid. Eksperimenti ju majandusega teha ei saa, aga selle eest on püütud teooriaid teaduslikult testida võrdluste abil. Proovitakse mitte niisama üldiselt võrrelda, vaid just otsustava teguri ümber võrdlusi ehitada, nii et saaks kindlalt öelda, et kui see tegur on mängus, siis tuleb lõpptulemus üks, ja kui seda ei ole, siis on lõpptulemus teine.
See on kindlasti hea tee, ega teist võimalust ei olegi nähtaval. Kahjuks on aga ajaloolase töö selle iseloomuga, et lõpptulemus on juba teada. Võrdlusi ehitatakse sellega õieti tagantpoolt üles – leitakse näiteid, kus tulemused sarnastest protsessidest oleksid võimalikult erinevad, ja hakatakse erinevuste põhjuseid otsima. See on muidugi vähem põnev kui täppisteadustes, kus eksperiment tehakse vastupidi, aga annab siiski analüüsiks palju materjali.
Teoreetilisel õpetusel on majandusajaloos lõppkokkuvõttes suur tähtsus. Meie proovime ikka trügida edasi lihtsast jutustamisest selleni, et saaksime aru ühiskonna mehhanismidest ja reeglipärasustest. Siiamaani on aga edenemine seisnud rohkem selles, et saame kindlasti öelda, et üks teooria ei pea paika; seevastu ei oskaks öelda, et on olemas teooriaid, mis alati paika peaksid. Ja nii see ülevaade peabki lõppema, kriitilise ja enesekriitilise observatsiooniga.
Bibliograafia (Valitud palad)
1. Friedrich List’i tuntuim, 1841. aastal ilmunud töö on "Das nationale System der Politischen Ökonomie". Stuttgart, 1940.
2. Gustav von Schmoller’it on parem lugeda tema ajakirjas nimega "Schmollers Jahrbuch für Gesetzgebung, Verwaltung und Volkswirtschaft", välja antud aastail 1876 – 1938.
3. Max Weber on väga palju kirjutanud. Siin on tähtis "Wirtschaftsgeschichte". München, 1923. Tuntuim on "Der protestantische Ethik und der "Geist" des Kapitalismus". Tübingen, 1934. (Uuesti välja antud Weinheim, 1996.)
4. William Cunningham. "Outlines of English Industrial History". Cambridge, 1895.
5. Näit Thorstein Veblen. "The Theory of the Leisured Class. An Economic Study of Institutions". New York, 1899.
6. Joseph Schumpeter. "Theorie der wirtschaftlichen Entwicklung". München, 1926 (2. Auflage).
7. Marc Bloch. "La société féodale". Paris, 1939.
8. Lucien Fèbvre. "Combats pour l’histoire". Paris, 1953 ja "Pour une histoire à part entière". Paris, 1962.
9. Eriti Fernand Braudel. "La Méditerranée et le monde méditerranéen à l’époque de Philippe II". Paris, 1949.
10. Näiteks Eric Hobsbawm. "Primitive Rebels". Manchester, 1969. Ka neljas köites ülevaade: "The Age of Revolution 1789 – 1848". London, 1962; "The Age of Capital 1848 – 1875". London, 1975; "The Age of Empire 1875 – 1914". London, 1987; "The Age of Extremes 1914 – 1989". London, 1994.
11. Emmanuel Le Roy Ladurie sai isiklikult hakkama ühe pöördega Annales’i koolkonnas. Tema väitekiri oli väga majandusajalooline, "Les Paysans de Languedoc", vol. 1-2. Paris, 1966; hiljem aga kirjutas ta kultuuriajaloolise teed rajava ja väga tuntuks saanud "Montaillou". Paris, 1975.
12. Pierre Bourdieu. "La distinction". Paris, 1979.
13. Robert Fogel. "Railroads and American Growth". Baltimore, 1964.
14. Douglass C. North, Robert Paul Thomas. "The Rise of the Western World". Cambridge, 1971; Douglass C. North. "Institutions, Institutional Change and Economic Performance". Cambridge, 1990.
15. Patrick K. O’Brian. "Economic Growth in Britain and France 1780 – 1914". London, 1978.
16. Ühiskondlike võrdluste üle on palju mõelnud näiteks Theda Skocpol. "Vision and Method in Historical Sociology". Cambridge, 1984.
Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis
Priit Pirsko
Igasugune tegevus on meetodi küsimus, seega rohkem või vähem metoodiline, mõnikord isegi metodoloogiline. Istumine ja astumine, sündimine ja suremine, kirjutamine ja mõtlemine, aga kindlasti ka ühiskonna dokumenteerimine ning kultuuripärandi säilitamine on küsimus meetodist. Pea kõike saab teha mitutmoodi ning sellest johtuvalt saavutada erinevaid resultaate. Nagu iga teinegi eesmärgistatud tegevusala vajab ka arhiivindus – nii teoreetilises kui ka praktilises mõõtmes – metodoloogiliselt kaalutletud otsuseid. Alates dokumendi loomishetkest kellegi põlvel või kirjutuslaual, selle käsitlemisest jooksvas asjaajamises kuni tema hävitamise või hävimiseni.
Käesoleva artikli sihiks on sõnastada need arhiivinduse metodoloogilised sõlmküsimused, mis kõige otsesemalt mõjutavad tänaste ja eriti homsete arhiivikasutajate tööd. Mõned neist probleemidest on piisavalt läbi arutamata, mõned isegi täpselt teadvustamata, saati siis lahendatud. Võimaluse korral katsun visandada järeldusi, mida üks või teine lahendus pakuks ajaloouurimise seisukohast, kuigi – ja seda on siinkohal sobilik üle korrata – arhiivitöö mõõt ja eesmärk ei ole tänapäeval mitte eelkõige ega ainult ajaloouurimise tagamine.
Aga kõigepealt paar sõna teema täpsustuseks. Nimelt soovin osundada, et risti vastupidi pealkirjas lubatule, pole arhiivimetodoloogiat võimalik käsitleda pelgalt lähiajaloo kontekstis. Seda seepärast, et arhiivitöö on tulevikutöö. Harva mõtleme sellele, et mingi dokumendi või arhiivi saatust puudutav otsus ei lähe reeglina korda tänasele arhiivikliendile. Põhjalikumale analüüsile tuginevad metodoloogilised lahendused mõjutavad, ja loodetavasti ka kergendavad, eelkõige järgmistest põlvkondadest uurijate tööd. Seega, erinevalt minevikku mõtestavatest arhiivikasutajatest, peab arhivaar üritama ennustada tulevikku, ette kujutama tulevikuühiskonna teabevajadust.
Ja teiseks, ning seda võetagu isikliku arvamusena – lähiajalugu on pigem teaduspoliitiline kui analüütiline termin. Kuigi periodiseerimine on teadustöös hädavajalik, meenutab see sõna siiski eelkõige hilisminevikust tuttavat "lähivälismaa" kontseptsiooni. Midagi, mis tegelikult ei saa olla oma olemuselt midagi muud kui "välismaa" (või lähiajaloo puhul siis vastavalt "ajalugu"), kuid samas mingist hetke- või olupoliitikast lähtuvalt siiski on.
Lähiajaloost mõeldes jääb alati vähemalt kolm küsimust. Millal algab ja millal lõpeb lähiajalugu? Kas lähiajalugu on liikuv või liikumatu ajavahemik, s.t kas näiteks aastal 2050 kirjutatakse nõukogude okupatsioonist kui lähiajaloo sündmusest või on selleks hoopis Eesti ühinemine NATO-ga, oletagem, et aastal 2010? Ja kolmandaks ning kõige olulisemana: kas lähiajaloo uurimisel on metodoloogilises mõttes tegemist teistsuguse lähenemisega kui n-ö kaugajaloo puhul? Ja kui on, siis kas tuleneb väidetav eripära ajast, seega lähiajast või hoopis konkreetsetest allikatest, s.t dokumentidest, nende loojatest, loomisviisist ja loomispõhjustest? Või tuleneb see erinevus ühtäkki sellest, et vastukaja lähiajaloolisele käsitlusele ei pruugi mitte alati piirduda teadusliku argumentatsiooniga, vaid resonants võib kanduda ka mentaalsele või isegi poliitilisele pinnale?
Seega väidan, et metodoloogilises mõttes lähi- ja kaugajaloo uurimise vahel kuristikku ei eksisteeri. Küll ei saa aga eitada ühiskonna kui terviku teravdatud huvi hilismöödaniku analüüsi vastu, olgu siis tegemist stabiilse arenguperioodi või dramaatilise murranguga. Arvan, et just nimelt nn ühiskondlikust tellimusest tuleneb lähiajaloo populaarsus ja lähiajaloolaste arvukus. Ometi, uurimisvaldkonna loomupärane tundelisus ei tohiks mõjutada professionaalse ajaloolase meetodeid või koguni tema järeldusi. Teadusliku lähenemise puhul peaks välistuma emotsioonid ja see kehtib samavõrra nii minevikuühiskonna vaatlemise ehk ajaloo kui ka tänapäeva dokumenteerimise ehk arhiivinduse kohta. Sestap jäängi käesoleva artikli kontekstis truuks seisukohale, et kuigi arhiivi kogumis- või hindamispoliitikas lähiajaloolist aspekti välistada ei saa, ei tohiks seda ka teiste hindamiskriteeriumide ees eelistada või ülearu rõhutada.
Arhiivi roll ühiskonnas on alati mitmetahuline. Omaenese kahepalgelisusest, tõsiasjast, et tegemist on ühtaegu nii riigi- kui teadus- ja kultuuriasutusega, võib arhiiv nii võita kui kaotada. Riigiaparaadi ja täitevvõimu tugisüsteemina dokumendihalduses peab arhiiv tagama ka kodanike õiguste ja kohustuste tõendamise. Ajaloolaste ja teiste teadlaste elitaarsete kasutajasoovide rahuldamise kõrval tuleb täit tähelepanu pöörata ka lihtsalt uudishimulikele, näiteks suguvõsauurijatele. Niisiis arhiivi põhifunktsioone on mitu, samuti nagu teid nende ülesannete täitmiseks.
Ometi saab arhiivi põhiülesandeid ka sootuks lihtsamal kujul esitada, sest meie igapäevatöös nõuavad vastamist kolm põhiküsimust:
Milliseid dokumente tuleb arhiveerida ehk millist informatsiooni peaks tulevastele põlvkondadele arhiivis talletama?;
Kuidas arhiiviainest paremini säilitada, selleks et tagada arhivaalide ja/või (näiteks kopeerimisel) arhiiviteabe võimalikult kvaliteetsem ja pikaajalisem säilimine?;
Milliste vahenditega saavutada võimalikult parem, s.t kõige kiirem ja täielikum, arhiiviteabe kättesaadavus kasutajaskonna igas spektris?
Seega on küsimus arhivaalide kogumises, nende säilitamises ja neile juurdepääsus. Need on arhiivitöö, seega ka arhiiviteooria ja -praktika kolm vaala. Ühtlasi on tegemist küsimustega, millele vastamisest sõltub kogu ühiskonna kirjaliku mälu kvaliteet. Loomulikult sõltub neist ka ajaloouurimise kvaliteet või kogunisti võimalikkus. Ja mõistagi on nii kogumispoliitika, säilitamise põhitõed kui ka juurdepääsu printsiibid otsapidi metodoloogilised küsimused. Vaatamata tõsiasjale, et need kolm põhiteemat on nii teoorias kui praktikas omavahel tihedalt läbipõimunud, katsun süvitsi arutlemise huvides keskenduda järgnevalt eelkõige arhiivi kogumis- ja hindamistegevusele. Just lähiajaloo keerdkäikudest tulenevalt vajab see lõik arhiivitöös kõige kiiremaid ja innovatiivsemaid lahendusi.
Aga kõigepealt mõnest terminist ja definitsioonist. Asjaajamise ja arhiivinduse põhisubjektiks on dokument ja/või arhivaal. Eesti arhiiviseadus defineerib "dokumenti" kui mistahes teabekandjale jäädvustatud teavet. Lisatingimusena teabe dokumendiks olekul tuuakse esile veel (1) asutuse või isiku tegevuse käigus loomist või saamist ning (2) sisu, vormi ja struktuuri piisavust faktide või tegevuse tõestamiseks.
Mis puutub viimatimainitusse, siis sisu, vormi ja struktuuri piisavus fakti või tegevuse tõestamiseks pole üheski õigusaktis kindlasti mitte objektiivne ega piisav kriteerium. Teavet ei saa selle alusel üheselt dokumendist eristada. Fakti (ja juhin siinkohal tähelepanu, et seadus ei räägi mitte teatud liiki, näiteks õigusfaktidest, vaid lihtsalt faktidest) ja/või tegevuse tõestamine sõltub sellest, mida soovitakse tõestada, seega sõltub faktist endast, mitte dokumendist. Põhimõtteliselt võib leida alati mingi fakti või tegevuse, mille tõendiks konkreetne teave ehk dokument on. Näiteks, mistahes teave on fakt selle teabe olemasolu või loomise kohta, järelikult ka dokument.
Resümeerides, dokument võib olla mis iganes, kui ta on tekkinud inimühiskonna tegevuse produktina. Ja sellises kõikehõlmavuses puudub dokumendi definitsioonil igasugune praktiline tähendus meie ülimalt detailseks ponnistatud ja varasemate õigusaktidega ühte joonde nüsitud arhiiviseaduses. Muide, "praktilise tähenduse" all pean silmas arhiivinduslikku praktikat ja õiguspraktikat, eristades seda mistahes teooriast. Õigusakt peab teooriale tuginema, kuid õigusakt ei saa koosneda teooriast, eriti mitte maavillasest tõlgitud teooriast. See tähendab, et "dokumenti" ja muid haakuvaid termineid peaks jätkuvalt üritama lahti seletada emakeelses arhiiviteoreetilises kirjanduses ja -sõnastikes, ning ei mujal.
"Arhivaaliga" tundub asi olema esmapilgul lihtsam, kuid ainult esmapilgul. Dokumendist eristavat arhivaali kaks tahku. Esiteks, arhivaal on dokument, millele on kehtestatud säilitustähtaeg. Või arhivaal on dokument, mida säilitatakse tema väärtuse tõttu ühiskonnale, riigile, omanikule või teisele isikule ehk teisisõnu, kellele iganes. Säilitustähtaeg kui arhivaali eristamiskriteerium dokumendist on igati korrektne, kuid definitsiooni muudab mõttetuks pisike sõna "või" kahe tingimusliku kriteeriumi vahel – "säilitustähtaja" ja "väärtuse tõttu säilitamise" vahel. Miks? Aga sellepärast, et väärtuse tõttu säilitamine kaasab kõik dokumendi olekud alates selle loomishetkest kuni hävitamise või hävimiseni. Väidan, et ei ole olemas dokumendi olemasolu ilma tema säilitamiseta, või kui siiski on, siis ei ole see reaalselt, s.t arhiivi- ja õiguspraktikas tuvastatav. Säilitustähtaeg esimese kriteeriumina muutub seega täiesti ülearuseks täpsustuseks, sest väärtuse tõttu säilitamine ükskõik kelle jaoks (ühiskond, riik, omanik, teine isik) hõlmab ka sisult kitsama säilitustähtaja aspekti. Nõnda, tähttähelt lähenedes, kaob aga igasugune erinevus seaduses defineeritud dokumendi ja arhivaali vahel.
Siinkohal tuleb ometigi rõhutada, et tegemist on kõigest õigusaktiga ja ei enamat. Seaduses nenditakse isegi, et nimetatud terminid kannavad ülalesitatud sisu ainult antud seaduse mõttes. Kuid see on väike lohutus, sest hapra arhiiviteoreetilise diskursuse puhul on paratamatu, et õigusakt – arhiiviseadus – mõjutab, s.t kas arendab või solgib arhiiviteooriat ja sedakaudu ka -praktikat.
Arhiiviteoreetiline erinevus dokumendi ja arhivaali vahel on eelpoolöeldule vaatamata ikkagi olemas, samuti nagu on olemas nende terminite mõtteline erinevus mitmes keeles. Tegelikult on võimalik eristada dokumenti arhivaalist ka eesti keeles, sest dokument on seotud rohkem asjaajamise mõistetesüsteemiga ja arhivaal kuulub enam arhiivileksikasse. Selles asi ju ongi, et mingi sõna või termin evib adekvaatset sisu ja mõistelist katet eelkõige omaenese genuiinses keeleruumis. Keel on aga omakorda mõtlemise vahend ja peegeldus. Seega, mõtlemine mitte alati ei korrastu juurdunud mõistete õigusloomelisel lõikamisel rahvusvahelistele standarditele vastavaks, vaid pahatihti hoopis hägustub. Eriti puudutab see noort kirjakeelt (nagu eesti keel), noort riiklust, jurisprudentsi ja rahvuslikku haldust (arhiivindus on teadagi üks haldussüsteemi sisulisi osiseid) ja noort teoreetilist distsipliini (nagu seda on arhiiviteooria ja sellest tulenev arhiiviterminoloogia). Pealegi, arhivaaride keelepruuk pole ainult arhivaaride endi asi. Indrek Kuuben on arhivaali, dokumendi, sarja, säiliku ja toimiku vahekordi klaarivas artiklis õigustatult tähendanud, et "… ebamäärasus arhiivinduslike terminite kasutamisel pärsib ühelt poolt arhivaaride omavahelist arutelu probleemide lahendamisel, teiselt poolt puudub meil seetõttu ka julgus ühiskonnaga dialoogi alustamiseks".
Kõigest eelöeldust johtuvalt käsitlen antud artiklis dokumenti ja arhivaali peaaegu sünonüümidena, esimest rohkem asjaajamise kontekstis, teist arhiveeritud või arhiveerimisele määratud dokumendi tähenduses.
Dokumendi ja arhivaaliga on lahutamatult seotud elutsükli kontseptsioon, mille sõnastas aastal 1940 ameeriklane Philip C. Brooks. See lihtne teoreetiline mudel argumenteeris arhivaaride seaduspärase huvi dokumendiloome ja asjaajamise vastu, seega dokumendi arhiivieelse elukäigu vastu. Brooksi järgi (vt joonis) võib igasuguse dokumendi puhul eristada kolme faasi: aktiivset (current), poolaktiivset (semi-current) ja mitteaktiivset (non-current).
Joonis
Aktiivne faas hõlmab dokumendi loomist või saamist arhiivimoodustaja poolt (kusjuures arhiivimoodustajana või dokumendiloojana peetakse silmas eelkõige asutust, mitte üksikisikut), selle registreerimist ja aktiivset kasutamist kohapeal. Poolaktiivses faasis säilitatakse dokumenti teatud aeg väljaspool tema looja resp. saaja vahetut haardeulatust (meie mõistes – asutuse arhiivis), eesmärgiga tagada dokumendi kasutamine vastavalt vajadusele. Kuid see vajadus pole enam pidev nagu aktiivses faasis, vaid mitteregulaarne. Ning lõpuks, kui dokumendi aktiivne kasutamine on lõppenud, eraldatakse arhiiviväärtusega dokumendid arhiivi ja ülejäänud hävitatakse. Nii üks kui teine tähendab dokumendi elutsükli lõppu ehk mitteaktiivset faasi.
Elutsükli mudeli peamine häda seisneb selles, et see eraldab dokumendi asjaajamises arhivaalist arhiivis, omistades arhivaalile mitteaktiivse dokumendi staatuse. Põhimõtteliselt polegi see mitte ekslik, vaid pigem ebaotstarbekas lähenemine. Teabe füüsilisest haldamisest palju olulisem on dokumendis sisalduva informatsiooni intellektuaalne püsivus. Nimetatud põhjusel arendasid kanadalased eesotsas Jay Atherton’iga 1980-ndail aastail välja info järjepidevuse (kontiinuum) mudeli, mis sai teoreetiliseks nurgakiviks dokumendi ja arhivaali ühtesidumisel nii hindamise kui ka kirjeldamise protsessis. Arhiiviteoreetilises plaanis oli sellega veelahe dokumendi ja arhivaali, asjaajamise ja arhiivinduse vahel ületatud.
Eelnev arutlus terminitest ja mudelitest on autori arvates vältimatu jõudmaks ettekande põhiprobleemini ehk hindamiseni. Mis on hindamine? – tuleb kõigepealt küsida.
Rahvusvaheliselt kokkulepitud definitsioon kõlab järgnevalt: hindamine on arhiivi põhifunktsioon, otsustamaks arhiiviväärtuse põhjal dokumentide eraldamine (ja siinkohal tuleks siis lisada: kas eraldamine hävitamiseks, kui dokument on arhiiviväärtusetu, või eraldamine arhiivi just nimelt vastava väärtuse tõttu). Eesti arhiiviseadus annab hindamisele põhimõtteliselt sama sisu, märkides, et hindamine on (1) avaliku arhiivi funktsioon ja (2) et see toimub kas arhivaali hävitamiseks, arhiivi üleandmiseks või arhivaalile arhiiviväärtuse andmiseks. Seega mõlema definitsiooni puhul on hindamine enamvähem bürokraatlik protseduur avalikus arhiivis. Mis võiks ja peaks aga olema hindamine tegelikult, s.t tänapäevase arhiiviteooria valgusel, arhiivikasutaja huvisid kõige täielikumalt silmas pidades ja avaliku arhiivi nappe ressursse kõige efektiivsemalt kasutades? Selles ongi küsimus.
Dokumendi või arhivaali väärtuse hindamisel tuleb nii teoreetilises kui ka metodoloogilises plaanis alustada kolmest probleemist:
Kes hindab teabe või dokumendi või vastavalt arhivaali väärtust? Kas kõige pädevam selleks on dokumendi looja (siis enamasti mingi ametnik), arhivaar või keegi kolmas?
Milliste kriteeriumide alusel dokumenti hinnatakse, mis on teabekandja väärtuse mõõt?
Millal, s.t millises dokumendi elutsükli faasis toimub hindamine?
Esimesele küsimusele on lähiajaloo vältel vastatud erinevalt. Arhiiviteooria esimesi suurnimesid Sir Hilary Jenkinson sõnastas selgelt, et hindamine, s.t dokumendi arhiiviväärtuse üle otsustamine, on dokumendi koostaja ülesanne. Jenkinson pidas sellega silmas riigiametnikku, kes asjaajamist korraldab. Ta väitis, et dokumendid on oma olemuselt halduse ja administratsiooni loomulik kõrvalprodukt, selle tegevuse (acts) ja tehingute (transactions) autentne tõendusmaterjal. Arhiivi ülesanne on tagada erapooletu tõendus (impartial evidence) vastavate arhivaalide alalhoidmise kaudu.
Jenkinson oli veendunud, et asutuseväline hindamine vääraks dokumendikogumi ühtsust. Kogu terviku tähendus muutuks, kui midagi sellest eraldada. Seega valik peab toimuma arhiivi loomise käigus, sest ainult siis pole see vägivaldne, vaid loomulik. Arhivaar peab arhivaale säilitama, mitte neid mingite oma valikukriteeriumite järgi hävitama. Mistahes subjektiivne hindamisotsustus ähmastab dokumentide erapooletust (s.t tõendusväärtust), leidis Jenkinson.
Käesoleva teema kontekstis tahan tähelepanu juhtida, et Jenkinsoni meelest oli lubamatu ka arhivaalide hindamine nende tegeliku või eeldatava kasutamise aspektist. "The Archivist is not and ought not to be an Historian", kõlab Jenkinson’i enimtsiteeritud lause arhivaari ja ajaloolase (ehk arhiivikasutaja) vahekorrast. Arhivaari roll on hoida, mitte hinnata või valida arhivaale.
60 – 70 aasta võrra targematena on tänapäeva arhiiviteoreetikud leidnud, et Jenkinson’i käsitus hindamisest õõnestab riigi ja ametnikkonna demokraatliku vastutuse põhimõtet, aga samuti kahandab võimalusi ajalooalaseks analüüsiks. On oletatud, et Jenkinson’i vale-eelduse lähtepunktiks sai tema isiklik kogemus briti viktoriaanlikust valitsusametnikust, kes erinevalt sajandilõpu riigiametnikust polnud ei ebaaus, harimatu ega tendentslik.
Siinkohal on asjakohane osundada, et Jenkinson’i ideede edasiarendamine või neist loobumine tänapäeval pole mitte ainult inimmõtte edenemise ja ideede kiire arengu tundemärk. Kiiremini kui teadvus on muutunud ühiskond ning akuutsed arhiiviteoreetilised seisukohad peegeldavad suuremal või vähemal määral muutusi majanduses, tehnikas, halduses ja muuhulgas ka dokumendiloomes. Erinevalt Esimesest maailmasõjast tõi teine üleilmne verevalamine kaasa meeletu dokumentide hulga kasvu ning arhiiviväärtusega teabe samaaegse suhtelise vähenemise dokumentide koguhulgas. Nii näiteks kasvas 1934. aastal Ameerika Ühendriikides föderaalarhivaalide hulk 60 000 jooksva riiulimeetri võrra, vahetult Teise maailmasõja järel oli juurdekasv aga juba kümnekordistunud, ulatudes 600 000 riiulimeetrini aastas. See oli põhjus, miks Põhja-Ameerikas tekkis asjaajaja (records manager) elukutse. Dokumentide hulga hüppeline kasv oli ka põhjuseks, miks arhiivitöö põhieesmärgiks sai erinevalt Jenkinson’i ajast mitte säilitamine, vaid arhivaalide valik ja eraldamine säilitamiseks – seega hindamine.
Klassikaliste hindamiskriteeriumide sõnastajat ameeriklast Theodore R. Schellenberg’i nimetatakse õigustatult hindamisteooria isaks. 1956. aastal sõnastas ta kontseptsiooni, mille kohaselt dokumentidel on loomupäraselt kahetine väärtus: (1) primaarne väärtus, mis peegeldab dokumendi väärtust tema looja jaoks, ja (2) sekundaarne väärtus, mis peegeldab dokumendi väärtust selle hilisemate kasutajate jaoks.
Just viimase, sekundaarse väärtuse mõõtmisel on aastakümneid teostatud hindamist nii Ameerikas kui Euroopas, arhiiviväärtusega aines eraldatud väärtusetust, terad sõkaldest. Schellenberg’i järgi jaguneb dokumendi sekundaarne väärtus veel omakorda kaheks: tõendusväärtuseks (evidential value) ja teabeväärtuseks (informational value). Tõendusväärtus kajastab vastava arhiivimoodustaja (asutuse) funktsioone, organisatsiooni ülesehitust, tegevusprogramme, poliitikat ja otsustamise mehhanismi. Teabeväärtus hõlmab aga dokumendi sisu isikute või asutuste, asjade, probleemide, tegevuste, olukordade ja tingimuste kohta, millega arhiivimoodustaja kokku puutus, kuid mis tema enese toimimise seisukohast on juhuslikud või ebaolulised.
Kuna Schellenberg ise tõendus- ja teabeväärtuse lahutamist praktilises arhiivitöös üle ei tähtsustanud, siis mingem siitkohalt edasi põhiküsimusega number üks ehk: Kes hindab? Erinevalt Jenkinson’ist on Schellenberg’i vastus selgelt arhivaari kasuks. Ta leidis, et otsused tuleb teha lähtudes dokumentide kasulikkusest, nende tulevaste kasutajate huvisid ja soove silmas pidades. Seega, hindama peab arhivaar.
Selline kannapööre valmistas ette pinnase Ameerika arhiivipraktika kaugenemiseks traditsioonilisest arhiiviteooriast. 1960-ndaiks – 1970-ndaiks aastaiks kujunes just Ühendriikides hindamismetodoloogia, mis tugines ajaloouurijate ekspertarvamusele ühe või teise arhiivi, dokumentide kogumi või sarja, dokumendi või arhivaali väärtusest. Nüüdseks on üldiselt jõutud seisukohale, et ajaloouurimise hetkeseis ei tohiks siiski hindamisotsustes domineerida. Arhiiv peab praeguste veendumuste kohaselt peegeldama laiemaid tunnetuslikke ja tõenduslikke huvisid, katma kogu ühiskonna kogemuste spektri ajaloouurimuslike moeteemade asemel. Võib-olla kõige tabavamalt on ameeriklaste kasutajakeskse hindamismetodoloogia kokku võtnud Gerald Ham, võrreldes seda ajaloohistoriograafia tuulelipuga.
Kuivõrd saab üldse arhivaar näiteks aastal 2000 ette kujutada, milliseid tänapäeva dokumente, milliseks tunnetuslikuks otstarbeks ja milliste uurimuslike meetodite abil soovib arhiivikasutaja X lugeda aastal 2099? Kas võis näiteks Nikolai Köstner aastal 1915 oma "Rahva arvu kasvamine Eestimaal" kirjutades ette kujutada andmekvaliteedi kontrolli võimaldavat kvantitatiivsete meetodite süsteemi, millest nii veenvalt kõneleb vaid paari põlvkonna võrra hilisem Kalev Katus? Kas Hans Kruus, kes muide oli nn lähiajaloolane, suutis oma Eesti ärkamisajale pühendatud kirjatöödes ennustada näiteks Ea Janseni ette kerkivaid uurimusküsimusi? Vastus peaks olema: "Ei".
Sestap ongi arhiiviteoreetikud tänapäeval üldiselt ühel meelel, et arhivaari koolitus peab looma ajaloolasest erineva mõtlemisviisi, ajaloolasest erineva lähenemise dokumendile. Kui arhivaar peaks mistahes dokumendi puhul esijoones pärima: "mis see on?", siis ajaloolase jaoks on põhiküsimuseks: "millest see dokument pajatab?" Erinevalt ajaloolasest, kes huvitub arhivaali sisust, tuleb arhivaaril süüvida dokumendi loomise konteksti. Loomulikult ei tohi arhivaar ignoreerida ajaloouurimist, vaid ta peab lihtsalt dokumendile lähenema erinevast lähtekohast kui seda teeb ajaloolane. Eriti kehtib öeldu hindamismetodoloogia kohta.
Hindamine on arhiiviteooria üks lemmikteemasid. Erinevatest teoreetilistest seisukohtadest, erinevast arhiivinduslikust kultuurist ja asjaajamistavast on välja kasvanud erinevad metodoloogilised lähenemised. Eesti hindamispraktika olukord hetkel on mõnevõrra kummaline, kuid see-eest paljulubav.
Miks kummaline? Sellepärast, et siinkirjutaja arvates puudub eesti arhiivinduse hindamispraktikas teadvustatud teoreetiline mõõde. Ma ei eita, et mitmed eelistused, s.t meetodid viitavad ühe või teise teooria rakendamisele, kuid ma väidan, et need meetodid ei ole iseseisva arhiiviteoreetilise analüüsi tulemus, vaid pigem kauge kaja vene nõukogude arhiivindusest. Võtkem näiteks Schellenberg. Vaatamata sellele, et ideoloogilises plaanis käsitleti Ühendriike kurjuse kehastusena, on sovetiaegne arhiivinduslik ekspertiis ülimalt sarnane ameeriklaste hindamisele 1960-ndail – 1970-ndail aastail, mil vaadeldi eelkõige dokumendi sisu ja mitte selle loomise konteksti. Schellenberg’i ei nimetatud, kuid tema teooriat rakendati. Tõsi, ideoloogiline alus erines, kuid usk hindamise hetkel valitseva ajalookontseptsiooni kestmisele püsis sama vankumatuna nii siin- kui teispool ookeani.
Eesti arhiiviseaduse hindamist käsitlevas osas on kirjeldatud teoreetilised raskused ka selgelt nähtavad. Arhivaalide hindamiskriteeriumitena tuuakse esile kuus punkti:
kasutatavus avaliku võimu teostamisel või isikute õiguste ja kohustuste tagamisel – see on põhimõtteliselt Schellenberg’i primaarne väärtus;
tõestus- ja teabeväärtus – see on Schellenberg’i sekundaarne väärtus;
ajalooline- ja kultuuriväärtus – see on Schellenberg’i mõistes täpselt seesama, mis eelmine punkt ehk sekundaarne väärtus, kuid enesekindluse puudumine arhiiviteoorias on sundinud seaduseloojaid teabeväärtust teisisõnu üle kordama;
arhivaalide välistunnused, seisukord ja korrastatus – nõukogude arhiivindusest üle võetud kriteerium, mida ei saa teiste punktidega võrdsel alusel arvestada;
teiste arhivaalidega olemasolevad seosed – see on moodsat arhiiviteooriat arvestav punkt ja selle nimetamine on igati kiiduväärt;
dokumendi säilitustähtaeg.
Viimane, kuues kriteerium viitab ühele kurbnaljakale ponnistusele, nimelt püüdele lahutada eelhindamine (s.t dokumendi säilitustähtaja omistamine arhiivimoodustaja poolt) hindamisest kui avaliku arhiivi privileegist. Siin on tegemist just sellise näitega, kus teoreetiline nõrkus põhjustab probleeme praktikas. Ühe või teise erialase definitsiooni mehhaaniline tõlkimine eesti seaduskeelde ei ole kunagi lahendus. See on arhiiviteoreetilises mõttes kontekstivaba lähenemine. Paratamatult tekivad seeläbi raskused seaduse rakendamisel, sellest johtuvalt kasvab bürokraatia, mis omakorda viib varem või hiljem võõrandumiseni. Pean silmas kaugenemist seaduselooja parimast tahtest, mõtestatud ja efektiivse arhiivitöö raskenemist ja koostöö välistumist arhiivi ja arhiivimoodustaja (asutuse) vahel. Konkreetselt dokumendi säilitustähtaja "juhtumi" puhul seadustatakse bürokraatlik kooskõlastuste ahel hindamise asemel. Mida rohkem on teavet, mida avalik arhiiv peab analüüsima (pean silmas arhiivi sekkumist ka lühiajalise säilitusväärtusega dokumentide elutsüklisse) ja mida rohkem on dokumendi elutsüklis hetki, kus keegi (arhiivimoodustaja või arhiiv või meie oludes tihti nii üks kui teine) dokumenti hindab, seda formaalsemaks muutub hindamisotsustuse langetamine arhiivis. Sellepärast arvangi, et seaduses viimase hindamiskriteeriumina äratoodud säilitustähtaeg hakkab arhiivi üleandmisel mängima esimest ja enamikel juhtudest ainsat rolli. Ehk teisisõnu, bürokraatlik menetlemine asendab hindamise.
Ometigi nimetaksin olukorda Eesti hindamispoliitikas ka paljulubavaks. Just seepärast, et miski ei takista meil välja töötamast oma hindamismetodoloogiat, mis põhineks nii akuutse arhiiviteooria tundmisel kui kaugema ja lähema arhiivipraktika kogemustel. Meil lihtsalt puudub väärikas rahvuslik asjaajamiskultuur ja seega ka oht komistada juurdunud põhimõtetele arhiivitöö neis lõikudes, mis vajaksid moderniseerimist. Arvan, et Eesti kontekstis tasuks tugineda eelkõige kolmele teoreetilis-metodoloogilisele suundumusele, mis leiavad hetkel arhiivimaailmas suuremal või vähemal määral arutamist ja kasutamist ja nimelt:
makrohindamine (macroappraisal) ja kogumisstrateegia (acquisition strategy);
dokumenteerimisstrateegia (documentation strategy);
statistiline väljavõtt (sampling);
Makrohindamine ja vastav metodoloogia on välja arendatud Kanadas ja selle põhiideeks on hinnata pigem arhiivimoodustaja funktsioone kui dokumenti ja pigem arhivaali loomise konteksti kui sisu. Niisiis üritatakse üle minna arhivaali kui füüsilise ühiku hindamiselt selle loomise sotsiaalse ja administratiivse konteksti hindamisele. Makrotasandi hindamisest tulenevat kogumisstrateegiat saabki käsitleda kui vastava kontseptsiooni metodoloogilist arendust.
Loetledes põhjusi, mis on viinud makrotasandil hindamise metoodika väljatöötamiseni, tuleb mõistagi alustada infotehnoloogilisest murrangust. Infotehnoloogia ja telekommunikatsioonide peadpööritav areng on ühiskonnas tekitanud üha kasvava teabevahetuse ja -vajaduse. See omakorda on sünnitanud arvukalt erinevaid dokumendiformaate ja -liike, samuti erinevad infokandjaid. Ja viimasest on tulenenud üha laienev andmete integreerimine, kombineerimine ja nendega manipuleerimine dokumendiloomes. Kõrvuti tehnoloogilisest muudatusest põhjustatud infotulvaga on märgata ka sotsiaalsete väärtushinnangute muutumist.
Kõikjal maailmas suureneb surve juurdepääsuks dokumentidele ja arhivaalidele kõigi arhiivi kasutajagruppide poolt. Teisalt mõjutab ka demokraatia areng ehk vajadus tagada avaliku halduse läbipaistvus, otsustamise adekvaatsus ja otsustajate vastutus.
Ja lõpuks, kõik need mõjurid on kaasa toonud vastastikuse sõltuvuse suurenemise infotöötluses – asjaajajad, arhivaarid, süsteemianalüütikud, bibliograafid ja informaatikud on tahes-tahtmata sunnitud otsima teid üha tihedamaks koostööks. Seda selleks, et leida aina paremaid meetodeid teabe kättesaadavuse lihtsustamisel olenemata teabekandjast ja silmas pidades iga kliendi spetsiifikat.
Need käesoleva kümnendi hakul Põhja-Ameerikas ilmnenud nähtused on kümnendi lõpul teada-tuntud ka Maarjamaal. Seega, sarnaselt Põhja-Ameerikale, peaks ka siin kaaluma võimalust asendada küsimus: "Milliseid dokumente peaks alles hoidma?" küsimusega: "Mida peaks dokumenteerima?".
Makrotasandi hindamist on üha enam hakatud rakendama ka Euroopas, näiteks Hollandis ja Šveitsis. Metodoloogilises plaanis on võimalik märgata ka teatud eripärasid. Nõnda näiteks hinnatakse Kanadas asutuse struktuuri ja funktsioone üheskoos, Euroopas eelistatakse seevastu analüüsida kõigepealt funktsioone ja teises järjekorras struktuuri. Kõikjal ollakse aga ühel meelel selles, et funktsionaal-strukturaalne mudel ei kata kogu ühiskondliku tegevuse spektrit. Makrotasandi hindamine on vastavates rahvusarhiivides ellu viidud eelkõige avaliku sektori tegevuse paremaks dokumenteerimiseks, ühiskonna teine ja kolmas sektor jäävad aga makrohindamise "vihmavarju" alt välja.
Probleemi lahendamiseks on aina enam ja enam hakatud vaagima dokumenteerimisstrateegia rakendamise võimalusi. See kontseptsioon on võrsunud USA ülikoolide ja teadusinstituutide ajaloo-osakondadest ning mõjutatud suuresti saksa arhiiviteoreetiku Hans Booms’i Dokumentationsplan-teooriast. Just Booms sõnastas aastal 1972 esimesena ühiskonna tõetruu dokumenteerimise postulaadi. Alates 1986. aastast seondub nimetatud alusväide peamiselt Helen W. Samuels’i nimega. Erinevalt Jenkinson’ist, kes pidas hindajaks riigiametnikku ja Schellenberg’ist, kes rõhutas akadeemilise ajaloolase väärtushinnangule tuginevat arhivaari otsust, tõstavad Booms ja Samuels kilbile ühiskonna kui inimkollektiivi arvamuse. Arhivaari ülesandeks hindamise protsessis on Booms’i arvates avaliku arvamuse uurimine, Samuels’i arvates pigem selle arvamuse kokkusulatamine ja hindamise korralduslik tagamine.
Dokumenteerimisstrateegid lähtuvad kahest eeldusest. Kõigepealt tõsiasjast, et informatsioon on üha enam ja enam institutsiooniülene, s.t ei ole seotud ainult ühe arhiivimoodustajaga. Ja teiseks sellest, et informatsioon esineb tänapäeval erinevates vormides: kirjalikus, suulises, audiovisuaalses, elektroonses.
Sellest tulenevalt tuleb tähele panna, et mõiste "dokumenteerimine" (documentation) on sisult laiem kui "hindamine" (appraisal). Dokumenteerimine hõlmab peale hindamise ka dokumendihaldust kui strateegilist tegevust. Nii saab dokumenteerimist käsitleda kui protsessi, mis erinevalt mingist kindlast hindamisteooriast peaks arvestama pidevalt muutuvat reaalsust ja sellele vastavalt kohanema.
Dokumenteerimisstrateegia on selgelt funktsionaalanalüütiline. Rõhutatakse, et enne hindamist tuleb analüüsida seda, mida peaks dokumenteerima. Rõhk lasub sellel, mida organisatsioon teeb, mitte sellel, milline on ta struktuur. Vähemoluline on seega, kes täpselt organisatsiooni sees midagi teeb. Muuseas, funktsiooni dokumenteerimisel pole antud juhul mingi probleem ületada arhiivimoodustaja juriidilised raamid, segades näiteks teadustöö pärandi ametlike dokumentidega. Korralduslikust aspektist on oluline koostöö erinevate arhiivide ja teadusasutuste vahel hindamisotsustuste langetamisel. Pärast funktsionaalanalüütilise uurimisteema määratlemist peetakse vajalikuks teatud töögrupi moodustamist arhivaaride, konkreetse asutuse esindajate, teadlaste, bibliograafide ja heritoloogide osavõtul.
1992. aastal konkretiseeris Samuels oma lähenemist raamatus "Varsity Letters", kus esitatakse dokumenteerimisstrateegia alusel koostatud hindamismetoodika ülikoolide pärandi kohta. Selles on määratletud ülikooli seitse põhifunktsiooni, mida tuleks autori arvates dokumenteerida: diplomite väljaandmine ja kraadide omistamine, teadmiste vahendamine, (tudengite) sotsialiseerimise edendamine, teadusliku uurimistöö läbiviimine, institutsiooni haldamine, avalikud kohustused ühiskonnas, kultuuri edendamine.
Loetelus leidub nii funktsioone, mis on üleliigselt dokumenteeritud kui ka tegevusi, millest ei jää enamasti kirjalikku jälge. Seetõttu tuleks Samuels’i arvates esmalt välja selgitada dokumentaalse pärandi olemasolu või puudumise fakt. Kui kindlaksmääratud funktsiooni dokumenteerimisega on raskusi (s.t dokumente on vähe või need puuduvad üldse), peab arhivaar ise dokumendiloomes osalema. Selleks soovitatakse intervjuude võtmist, fotografeerimist, mitteametlike märkmete väljanõudmist näiteks ülikooli campuse sotsiaalse suhtluse ja kontaktide kohta. Järelikult ei saa Samuels’i järgi arhivaar piirduda ainult arhivaalide kogumise, säilitamise ja kasutatavaks tegemisega. Arhivaari neljandaks ülesandeks on kultuuripärandi loomine või vähemasti selle tekke aktiivne mõjutamine.
Kahtlemata on dokumenteerimisstrateegia näol tegemist veidi idealistliku vaatenurgaga, kuid kas oleks meil sellest ka midagi õppida? Usun, et on. Ja eelkõige mõistmist, et avaliku arhiivi ülesanne Eestiski ei peaks olema mitte ainult avalikke ülesandeid täitvate asutuste (ministeeriumid, ametid, inspektsioonid) dokumentide hindamine ja kogumine. Rahvusarhiiv ei tohi olla eelkõige ja ainult valitsusasutus. Või kui ta seda siiski on, siis häda Eesti ühiskonnale.
Ekskursi korras ja eelpoolöeldu illustreerimiseks meenub hiljutine vestlus perekond Ilvesega Rootsist, kes andis 1999. aastal Ajalooarhiivi üle Rootsi Eesti Skautluse Arhiivi. Arhiiviseaduse kuuele hindamiskriteeriumile toetudes pole selle arhiivi teabeväärtuses alust kahelda. Jutuajamise käigus selgus aga, et perekond Ilvese valduses on ka umbes viis riiulimeetrit ainest, mis kajastab nende Rootsi kodulinnas asutatud humanitaarabiorganisatsiooni tegevust. 1990-ndate aastate esimesele poolele iseloomulikult vahendas see vabatahtlik ühendus Eestisse kõikvõimalikku materiaalset abi. Kõik koguti, seati korda ja läkitati teele eraalgatuslikus korras. Sidemeis oldi kolme Eesti vallaga, kusjuures suhete iseloomust annab tunnistust tõik, et säilinud on andmebaas abisaanud valdade inimeste kehamõõtudest. Niisiis, kogu tegevus on ülima täpsusega dokumenteeritud: kirjavahetus, arved, koosolekute protokollid, Eesti-reisid.
Eeldan, et nimetatud dokumentide arhiiviväärtust rutiinne hindamisprotseduur ei tuvastaks. Sellise materjali vastuvõtmine avalikku arhiivi ei oleks kooskõlas meie arhiiviseaduse vaimuga. Tegelikult aga ei ole asi mitte niivõrd selles, kas kõnealuse viie riiulimeetri arhiveerimine oleks "seadusevastane" tegu või mitte. Probleem seisneb selles, et meie arhivaaridel puudub seisukoht, kardan, isegi teadvustus ühiskondlikult eriti iseloomulike ja oluliste suundumuste dokumenteerimise vajadusest ilmingute puhul, mis jäävad väljapoole avalikku võimu ja väljapoole traditsioonilist kultuuri- ja ajalooväärtust. Ning selles plaanis, intellektuaalse mõistmise ja professionaalse vastutuse kontekstis, on meil dokumenteerimisstrateegiast väga palju õppida.
Arvan, et ka väljavõtu metodoloogia senisest sihikindlam kasutamine hindamises annaks tuge elu avaldumisrohkuse ja mitmepalgelisuse arhiveerimiseks. Statistilist väljavõttu kasutatakse arhiivinduses, kui dokumentide teabeväärtus kogumis on suhteliselt madal või nende hulk on suur või ka siis, kui dokumendid on unifitseeritud vormi ja sisuga.
Sellisel puhul on üsna tavaline, et mingi dokumendiliigi või -seeria hindamisel rakendatakse statistilisi, harvem kvalitatiivseid meetodeid. Juhu-, süstemaatilise, kronoloogilise või topograafilise väljavõtu kaudu hinnatakse peamiselt just isikuandmestikku, aga tihti ka lihtsalt vähemoluliste arhiivimoodustajate põhitegevust. Eesmärgiks on niisiis statistiliselt representatiivse näite kaudu (tavaliselt 5 – 20 % üldhulgast) tagada nii dokumentide kasutatavus uurimistöös kui saavutada ruumi kokkuhoid arhiivis.
Meetod, mis on tuttav ka Eesti arhiivinduses, tuleks siinkõneleja arvates siiski üle vaadata mitte ainult säilitamiskulude säästmise huvides. Just eelnevalt esitatud näide humanitaarabist kui ühele ajastule äärmiselt iseloomulikust fenomenist juhib mõtte sellele, et teatud perioode lähiajaloos, näiteks aastaid 1987 – 1992 tuleks eriti hoolikalt hinnata. Ühiskondlikult murranguliste aastate puhul peaks ilmselt kasutama perioodilise väljavõtu meetodit, mis tähendab seda, et sihikindlalt kogutakse ja arhiiviväärtus antakse ka sellistele dokumentidele mis tavaelus mitte kunagi elutsükli poolaktiivsesse faasi ei jõua, arhiiviriiulist ehk passivsest faasist rääkimata. Eesti kodanikuks registreerimise taotlused, toidutalongid, rahaasendajad, igasugused ületrükitud ja mitmekeelsed dokumendid kuni humanitaarabini välja võiksid tõusta just niisuguselt metodoloogiliselt pinnalt arhivaali staatusesse.
Siinkohal tuleks täpsustada, et perioodiline väljavõtt saab olla vaid hädaabinõu. Tegemist on tagasiulatuva hindamisega. Hindamisteooria tänane päev toonitab üha enam ja enam aga hindamist kui protsessi, mis algab dokumendi loomehetkel või koguni enne seda. Eriti just elektroonilise dokumendi puhul rõhutavad tõendusväärtuse kontseptsiooni kirkaimad tähed nagu David Bearman ja Luciana Duranti eelhindamise tähtsust juba dokumendihalduse süsteemi projekteerimise staadiumis Ehk lihtsamalt öeldes, mistahes elektrooniline dokument säilib asjatundjate väitel ainult siis, kui tema väärtus on n-ö ette teada. See omakorda kaasab nii automaatse säilitamise (elektroonilise dokumendi puhul siis automaatse ja regulaarse kopeerimise) kui ka automaatse hävitamise säilitustähtaja möödumisel. Kas eesti arhivaarile tähendab see hindamisega seotud murede kestmist või kadumist, jäägu siinkohal täpsustamata. Sest see on mitte niivõrd lähiajaloo kui pigem lähituleviku küsimus.
Kokkuvõtteks arvan, et hindamisteoreetilised raskused ja neist johtuv metodoloogiline peataolek on Eesti arhiivinduse lähiajalooline paratamatus. Paratamatu on aga ka selle nn ajaloolise paratamatuse ületamine, mida varem, seda parem. Meie arhiivinduse ees seisab seega intellektuaalne kaasajastumine, seda nii teoreetilises mõõtmes kui praktilises töökorralduses. Hindamisalaste ja üldse metodoloogiliste sõlmküsimuste lahtiharutamisel on aga ka mentaalseid premisse. Seepärast lõpetangi kahe lihtsa, kuid ometi põhimõttelise arhiivindusliku väljakutsega. Niisiis, eelkõige vajavad teadvustamist arhiivinduse õiguslikud kitsaskohad. Me peame julgema iseendile tunnistada, et seadustatud teoreetilised probleemid pole mitte Jumalast antud, vaid kohalik näputöö, s.t peame julgema loobuda bürokraatlikust hindamise matkimisest moodsale arhiiviteooriale tugineva sisulise hindamise kasuks. Ja teiseks, me peame julgema ikka ja jälle rõhutada, et arhiivimetodoloogiast ei olene mitte ainult arhiiviriiulite pikkus või failide suurus, vaid kogu ühiskonna mälu olemasolu, sealhulgas lähi- ja kaugajaloolise vaatluse võimalikkus. Selle tunnistamine tähendaks aga loobumist büropaatiast arhivaari ühiskondliku vastutuse ja eetika kasuks. Lihtne ja loomulik, kas pole?
Karl Jaspers esitas kaasaja teadust analüüsides Horatiuselt laenatud loosungi "Julge mõista!" (Sapere aude!), s.t julge talitada enda mõistuse järgi. Jaspers väitis, et kaasaja teadust iseloomustab kategooriate ja meetodite universaalsus ning et on võimalik selline teaduslik positsioon, mis lubab iga objekti kohta püstitada küsimusi, uurida, kontrollida. Omandada meetod tähendab sealjuures ühtlasi ka tunnetada teadmiste piiri. Kõik see tähendab, et töö teooria vallas, vähemalt pidev teoreetiline järelemõtlemine on absoluutselt vajalik eeltingimus iga teaduseharu arenguks ning tema probleemide sügavamaks mõistmiseks. Filosoof esitab küsimusi ajaloo kohta, ajaloolane esitab ja peab esitama küsimusi ajaloo sees. Mõnikord on tunne, et Eesti ajalooteaduses jääb vajaka teoreetilistest otsingutest ja isegi arusaamadest. Seepärast tuleks tänast konverentsi käsitada kui Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse tagasihoidlikku panust Eesti ajalooteaduse hoidmise üritusse.
Tänasel konverentsil on käsitlusaineks Eesti lähiajalugu. Eesti ajalookirjutus käsitleb valdavalt oma maa ajalugu. Aga teoreetilistes küsimustes ta peab paratamatult orienteeruma n-ö rahvusvahelisele teadusele. Lähiajaloo metodoloogilised küsimused ja valupunktid on ühised ja üldised. Üks neist on allikate küsimus. Ühelt poolt on see allikate nappus, tingituna lünklikust säilivusest või tervete allikakomplekside kättesaadamatusest, suletusest. See viimane nähtus on Eesti lähiajaloouurijaile hästi tuntud. Teiselt poolt koormab tänapäeval tohutu allikate rikkus. Probleem on, et milline meetod või meetodid võimaldab haarata kogu uusima allikmaterjali hulka ja sellest olulist informatsiooni välja sõeluda. On avaldatud arvamust, et uuema ajaloo allikate rohkus nõuab erilisi valikuprintsiipe, et on vaja kasutada ainult primaarallikaid, et narratiivse iseloomuga allikmaterjal tuleb jätta kõrvale, et järeldused ja probleemilahendused peavad baseeruma aktimaterjalil. Selline seisukohavõtt on üldse küsitava väärtusega, aga totalitaarse ühiskonna uurimisel eriti kõlbmatu: kaalukalt suur osa ametlikust allikmaterjalist oli tendeeritud, s.t kavatsuslikult kõrvale kallutatud, või päris võltsitud. Ainult kõigi kõne alla tulevate allikate kasutuselevõtmine aitab kuidagi harmoniseerida ja üldpilti korrigeerida.
Siit hargneb muude narratiivsete allikate hulgas suulise ajaloo (nn oral history) rakendamise allikaõpetuslik küsimus. Hans Günter Hockerts märgib õigesti, et oral history on neologism ürgvana nähtuse tähistamiseks. Sellised kaasaja ajaloo uurimise suurkujud nagu Herodotos või Thukydides või Liivimaa kroonik Henrik kasutasid ohtralt silmanägijate ja oma kõrvaga kuuljate tunnistusi, mis sellest, et nad ei võtnud neid lindile. Seda meetodit on korduvalt kahtluse alla seatud; ka meil – käib magnetofoniga mööda küla, võtab peale, mis vanaeided räägivad, aga see pole veel ajaloo uurimine. Selge, et suulise ajaloo allikat saab kasutada ainult muude allikate kõrval ja nendega seoses, kontrollides ühtlasi tunnistaja usaldusväärsust ning tunnistajate valiku representatiivsust. Massilise allikana, n-ö rahva mälu kajastajana on suulisel ajalool rohkem väärtust, sealt saab kaudseid vihjeid võimalikele senitundmata allikatele ning täiendavat heuristlikku või situatsiooni taastavat informatsiooni.
Üks oluline küsimus on ajalise distantsi küsimus. On selge, et emotsioonid räägivad kaasaja ajaloo uurimisel rohkem kaasa kui varasematel perioodidel – nii uurija poolt kui uurimistulemuste tarbija poolt. Meenutagem kas või hiljutist Konstantin Pätsu puudutavat "Postimehe" artikliseeriat ja selle vastukajasid. Võiks küsida, kas kaasaja ajalugu on distantsi puudumise pärast vähem teaduslik kui n-ö muu ajalugu. Ilmselt mitte. Uurimisobjekti töötluse kvaliteeti ei määra distantsi pikkus, vaid hoopis probleemide püstitamise õnnestumine, argumentatsiooni loogiline rangus, tulemuste baseerumine usaldusväärsete allikate kontrollival teabel. Kõik samuti nagu n-ö muu ajaloo puhul. Ainuke erinevus, ma ei tahaks öelda puudus, oleks võib-olla see, et kaasaja ajaloo uurija ei tunne veel sündmuste edasist arengut, ei pruugi ette näha pikalainelisi tagajärgi ega mõjutusi ega saa sellepärast näha asju kaugemas perspektiivis, kõrgemalt sünteesitasandilt, tal ei ole ajaloolasele omast tagantjärgi tarkust.
Ajalise distantsi küsimusega haakub tihedalt ajaloolise uurimise objektiivsuse kriteeriumi küsimus. Pole kahtlust, et üldaktsepteeritud loogikareeglid ja kasutatav allikmaterjal tõmbavad piirid, mida ennast uurijaks pidav ajalookirjutaja ei tohi rikkuda. Aga neis piirides on ajaloolase objektiivsusel veel palju mänguruumi. Allikaid ei saa nii pimesi usaldada, et neilt loota, et nad iseenesest, omal jõul, ehitaksid üles ajaloolise teadmise. Ilma uurija konstitueeriva, määrava panuseta ei saa ajalooteadmine üldse tekkida. Nimetatud panus algab valikuga probleemide püstitamisel, kui määratakse, mis üldse võiks olla teadmisväärne.
See tähendab väärtussüsteemi loomist. Vaevalt oleks keegi nii naiivne arvamaks, et on olemas mingi objektiivselt eksisteeriv etteantud väärtussüsteem. Kõige puhtamal, teoreetilisemal ja teaduslikumal ajalookäsitusel on oma sotsiaalsed ja rahvuslikud eelhinnangud, eelarvamused. See ei tähenda mingit küünilist pragmatismi, mis praktikas väljenduks argumentide väljaotsimises leivaandja kasuks. Ka kõige parema tahtega teadusmees saab olla objektiivne ainult teadliku mõtlemise tasandil, alateadvuses saab ta ikkagi mõjutusi mitmetelt vooludelt. Juba lähiajaloolane Caesar ütles, et mida tahame, seda usume hea meelega (quae volumus, ea credimus libenter – De bello civili II, 27).
Ühtki ajaloo fakti ei saa tunnetada ilma eelnevalt teadvuses kujundatud väärtussüsteemita. Miks kirjutatakse näiteks Ümera lahingust 1210. a. või lahingust Karula mõisa juures jaanuaris 1919 või Liivamäe lahingust 4. juulil 1941 Suvesõjas? Eks ikka sellepärast, et eeldatakse, et nad on tähtsamad. Sellise hinnanguta, s.t ilma väärtussüsteemita, ei saaks näha seoseid ega ühtsust, oleks omaette, tähtsuseta üksiksündmuste segadik. Liivamäe lahing oleks hulk üksikuid teotsemisi, paarisaja mehe vastastikust paugutamist kolm tundi, surmasaamisi, ilma ühtsuseta ja ühise tähenduseta. Ajaloouurija teadvus teeb temast terviku, lahingu, ja paneb ta Suvesõja Pärnumaa konteksti, kus tal on oma tähtsus. Uurija loob selge, teadlikult, struktuurselt ülesehitatud teadmise. Selle teadmise loomise valiku- ja korrastusprintsiibid olekski siin väärtussüsteem. Kõik uurimistehnikad on vahendid ja teed küsimuste vastamiseks. Aga enne kui saab vastama hakata, tuleb püstitada küsimused. Ja küsimuste olulisus on määratud ühiskonna väärtusstruktuurist ning selle kaudu uurija loodud väärtussüsteemist.
Selles seoses tahaks hoiatada uurimusliku sallimatuse, intolerantsuse eest. Erinevad väärtussüsteemid viivad erinevate maailmapiltide, erinevate ajaloopiltide loomiseni, mis kõik võivad kokku sobida faktidega. Dogmaatilise mõtlemise jaoks on iga pilt ja iga mõte, mis temast kuidagi lahku läheb, lihtsalt väär. Teist seisukohta ei taheta arutluse alla võttagi. Ometi ei tohiks mingit mõttekäiku nimetada mõttetuks, enne kui teda on kaalutud võimalikult kõigist seisukohtadest ja väärtussüsteemidest lähtuvalt.
Sellele väärtussüsteemide valikule ja loomisele järgneb kasutatavate mõistete defineerimine, ilma milleta pole ju midagi aru saada. Ja siis hakkab uurija rajama ehitust taastatava tegelikkuse elementidest. Uurija määrab eri mõjutegurite erikaalu, olulisuse astme üldises seoste kompleksis. Ja uurija langetab ka otsuse, millal ta loeb asja küllaldaselt põhjendatuks. Tavaliselt leidub ju ikka küllaldaselt asjaolusid ja kaudset tõestusmaterjali, mida saaks lõpmatuseni juurde tuua.
See kõik tähendab, et objektiivsus pole põhimõtteliselt võimalik – objektiivsus selles mõttes, nagu saaks ajalugu tunnetada ajaloolase seisukohtadest ja konstitueerivast panusest sõltumatult. On ju sõnadeta selge, et ei saa kirjutada, näiteks, Baltimaade lähiajalugu n-ö objektiivselt selles mõttes, et see oleks ühtviisi vastuvõetav kõigile arvessetulevatele poliitilistele jõududele siseriigis ja välismaal. Küsimus on teaduse ja poliitika vahekorras. Subjektiivsust selle mõttes, et ajaloouurija osavõttu vältida, tema hoiakuid elimineerida, on võimatu saavutada ja subjektiivsust pole vajagi karta. Nõutav objektiivsus, nagu juba öeldud, saavutatakse elementaarsete metodoloogiliste põhimõtete silmaspidamisega: objektiivse, seinast seina ulatuva allikate valikuga ning ajalooalase uurimistöö loogikareeglite ja metoodiliste võtete järjekindla rakendamisega.
Kui küsida, mida siis ajaloolane taga ajab, vastatakse harilikult, et ajaloolist tõde, nagu sinilindu. Kui teaks sedagi, mis tõde on, rääkimata ajaloolisest! Klassikaliselt, entsüklopeediliselt tähendaks tõde kas väite vastavust tegelikkusele või väite kooskõlas olemist teiste väidetega. Analoogiliselt võiks käsitleda ajaloolist tõde. Ajaloolise tõe sisu on üritanud välja tuua Rootsi ajaloolane Ragnar Björk kahe Rootsi historiograafia suurkuju näite varal. Üks neist oli Lauritz Weibull (1873 – 1960), Lundi ajalooprofessor. Tema 1911. a. ilmunud uurimust "Kritiska undersökningar i Nordens historia omkring år 1000" loetakse üsna üldiselt moodsa kriitilise ajaloouurimise alguseks Rootsis. Weibull tahtis rakendada allikakriitikas moodsat ajaloolist meetodit, ta ei lubanud kasutada allikana ajalootöid, mis olid palju hilisemad kirjeldatud sündmustest – näiteks islandi saagad. Kui mõni jutustus oli tõestatult sõltuv teisest, siis Weibull ei tunnistanud tema tõestusväärtust. Kui üks kriitik arvas, et hüpoteesid ja lõplikult tõestamata väited võivad rikastada ajaloolase perspektiivi, siis Weibull vastas, et ajalugu ei pea olema rikas, vaid õige. Björk leiab, et Weibull’i koolkond seadis esikohale paikapidava argumentatsiooni, neile oli tähtis argumenteerida veenvalt, tulla loogika vahenditega eeldustest ja aktsepteeritud faktidest vääramatute järeldusteni. See oli neile ajalooline tõde, mille õigsuses nad olid veendunud. Teisel pool on Uppsala ajalooprofessori Harald Hjärne’ (1848 – 1922) koolkond. See tunnistas eelkõige tõepärast reprodutseerimist, pani rõhku sellele, kas rekonstruktsioon oli äratuntav, tõepärane ajaloo objekti (seda kõige laiemas mõttes) kujutis. See tõepärasus oli neile ajalooline tõde, aga juhuslik, relatiivne tõde.
Äsja kõlas sõna fakt. See mõiste, mida argielus ja igapäevases kõnepruugis nii kergel käel ekspluateeritakse, on ajaloo metodoloogias ka kõike muud kui selge; faktist on kirjutatud terveid dissertatsioone. Igal juhul ajalooline fakt on ajaloouurimise oluline koostisosa. Ajaloolist fakti mõistetakse harilikult kaheti: ontoloogilises, olemisõpetuslikus käsituses on see objektiivselt eksisteeriv ajaloouurimise objekt, sündmus ise, see, mis tegelikult on sündinud. Epistemoloogilises, tunnetusteoreetilises käsituses on ajalooline fakt üks teaduslik konstruktsioon, sündmuse käsitus. Selleks, et eristada fakt-objekti, n-ö ajaloolise tegelikkuse osa, tema ajaloolase poolt loodud rekonstruktsioonist, on viimast mõnikord nimetatud historiograafiliseks faktiks. Mõnikord käsitatakse mõistet nii, et iga fakt koosneb kahest komponendist: ühelt poolt kui mingi ajaloosündmus, teiselt poolt kui suhe, seos selle ajaloosündmusega. Faktid koosnevad seega mitmesugusest informatsioonist. Asjaolud saavad informatsiooni vahendamisel faktideks. Faktid ei ole sealjuures asjaolude puhtakujulised peegeldused, vaid mitmesugused ühiskondlikud ning subjektiivsed ja individuaalsed tingimused ja eeldused mõjutavad informatsiooni edasiandmise protsessi. Fakt ei ole niisiis garanteeritult tõetruu ja kogu informatsiooni haarav asjaolude peegeldus. Historiograafiline fakt on allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. See tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest, ajaloolane on järelikult ka ajaloolise fakti looja.
Fakte tuleb järjestada nende tähtsuse järgi. Järjestamises on jälle väärtushinnangutest tulenevaid subjektiivseid eelistusvõimalusi, sõltuvalt ideoloogiast, teemaasetusest, kontekstist jne.
Jerzy Topolski kirjutas, et tema pooldab väga avarat ajaloolise fakti käsitust, nii avarat, et see hõlmaks kogu ajaloolise tegelikkuse selle staatikas ja dünaamikas. Sel juhul vastaks ajalooline fakt ajaloouurimise objektile ning nn historiograafiline fakt vastaks selle objekti rekonstrueerimise üritusele.
Kui juba "tõde" ja "fakt" kõlavad, tuleks rääkida ka ajaloolase tõestusest, arutlusest, kus tõeste argumentide abil üritatakse teha kindlaks väite õigsust või tõesust. Positivismi formaalloogiliste rõhu- ja sihiasetuste juures käib see tõesuse demonstratsioon tavalise loogilise operatsioonina. Aga uuemal ajal ajaloolased tihtilugu ei taha leppida ega piirduda niisuguse lähenemisega. Rootsis käis kümmekond aastat tagasi elav diskussioon Lauritz Weibull’i ja tema koolkonna, weibulliaanlaste teadusliku pärandi üle. Göteborgi ajaloolane Rolf Karlbom kirjutas selgesõnu, et nende nn ajaloolis-kriitiline meetod ei vasta tõendihindamisel ja materjali analüüsil tänapäeva teaduse standardile. Ta väitis, et Lauritz Weibull ei arvestanud 19. sajandi lõpukümnendite inimteaduse arengut ning et tema allikatöötluse arutelud on lähedased klassikalise rooma õigusteadusliku analüüsi laadile. Seal eristatakse nimelt facta permanentia (püsivad tõsiasjad) ja facta transeuntia (mööduvad tõsiasjad). Facta permanentia on puhas materjal (näiteks, surnukeha), mis allub objektiivsele tõlgendusele ning kujutab endast iseseisvat tõendit. Facta transeuntia on kirjas, piltkujutuses või kõnes avaldatud tõestusmaterjal, mis sisaldab ja võimaldab ainult subjektiivset tõlgendust. Harald Hjärne eristas 1890.-tel aastatel allikates relikte ja jutustusi, tehes seda ilmselt Ernst Bernheim’i otseste ja kaudsete allikate eeskujul. Reliktide alla luges ta nii muinasjäänuseid kui ürikuid – viimased oleksid aga õigusteaduse mõttes ainult üks liik "mööduvaid tõsiasju" (facta transeuntia), millele ei tohiks omistada samasugust objektiivset tõestusväärtust kui muinasjäänustele. Lähiajaloos on ürikute inflatsioon eriti tugev, nagu kõik mõistavad. Mitmesuguste valedokumentide (olgu kas või vangilaagrite surmatõendite) fabritseerimine oli totalitaarühiskonnas ju päris igapäevane ja massiline asi. Weibull’i allikakriitiline meetod on lähedane kohtutes kõrgkeskajast peale kasutatud nn legaalsele tõestusteooriale. Mõlemad lähtuvad eeldusest, et rahuldav tõestus eeldab kindlat kinnipidamist eelnevalt kehtestatud reeglitest (näiteks, et kahe tunnistaja kokkulangev tunnistus on täistõend, ühe tunnistaja tunnistus pool tõendit). Lauritz Weibull deklareeris 1928. aastal uue ajakirja "Scandia" programmi esitades, et ajakirja ülesanne on rakendada üha rangemalt neid allikakriitilisi seisukohti, mis on kõige varem avaldunud diplomaatikas ja klassikalises filoloogias ning mida nüüdsel ajal suurema valjusega ja üldkehtivalt kujundatakse välja ajaloouurimiseks. Ajakirja eesmärgiks oli üksnes kindlatel lähtekohtadel baseeruv rekonstruktsioon. Weibull võrdles mõnikord ajalugu täppisteadustega. Karlbom aga väidab 1991. aastal, et ajalooline rekonstruktsioon, kui ta baseerub ainuüksi kindlatel lähtekohtadel, peaks olema üles ehitatud eranditult "püsivatele tõsiasjadele" (facta permanentia) – nagu sõrmejäljed, vereproov, DNA-analüüs jms. Muide, eks selliseid suundumusi olegi: arheoloogias, numismaatikas, mujalgi, kas või laibareliktide uurimises. Niihästi kohtumenetluses kui ajalooteaduses on hakatud kasutama individuaal- ja sotsiaalpsühholoogia abi: uuritakse tunnistajate psühholoogiat ning tunnistajate ja tõendite usaldusväärsust. Kohtus rakendatakse ammugi vaba tõendite esitamist, enam ei rakendata legaalset tõestusteooriat. Ei ole enam nii, et kahe mehe tunnistused on täistõend, kui need kokku langevad (tvägga manna vittne äro fullt bevis, däri de sammanstämde). See tähendab, et pluralismiprintsiip enam ei aita – olgu või mitukümmend kokkulangevat tunnistust kohtus, see pole veel vääramatu tõend. Allikakriitikas on sama lugu. Jörgen Weibull kirjutas: "On suur oht ära vahetada detailirikkus ja samaaegsus tõele vastavusega ja usaldusväärsusega." Kui mõelda totalitaarsüsteemide propaganda kõikehaaravusele ja massilisusele, siis on küll selge, et lähiajaloos ei ole pluralismiprintsiibiga suurt midagi peale hakata.
Karlbom jõuab üpris tapvale järeldusele, et saja aasta jooksul on allikakriitika meetod muutunud stagneeruvaks ja konservatiivseks tehnikaks ning et tuleks tõsiselt mõelda nn allikakriitika reeglite ümberhindamisele. Küllap see on mõneti õige. Allikakriitika meetodid on tõesti töötatud välja teistsuguseid allikaid kasutades ja arvestades kui kaasaegsed lähiajaloo omad ning küllap nad ootavad tõesti ka sisulist, tunnetatud ümbertöötamist ja läbitöötamist, mitte ainuüksi tehnilisi innovatsioone, olgu need kui tahes kaasaegsed ja kõrgel tasemel.
Ajaloolane peab igatahes tegema oma käsituse ja käsitluse vastuvõetavaks, arusaadavaks teabe kasutajale. Seda ta teeb harilikult vastates kolmele põhiküsimusele. Need on kuidas?, mis?, miks? Need kolm küsivat asesõna vastavad kolmele arusaadavaks tegemise viisile (modes of comprehension): kirjeldus, tõlgendus ja seletus. Nende viiside all mõeldakse mooduseid, kuidas, ühelt poolt, läheneda ajaloolisele tegelikkusele, mis pakub huvi, teiselt poolt, kuidas esitada uurimisel saadud teavet. Kirjeldus on neist esmane, esitab asja, näitab, kuidas see on loodud, kuidas näeb välja ja toimib, kuidas muutub ja areneb. Kirjeldus on mitmekülgne ja täielik, aga ta ei erista kirjeldatavaid objekte nende tähtsuse järgi, ei kvalifitseeri neid. Korrastuspõhimõtte puudumine on kirjelduse põhitunnus. Kui on tegemist ajadimensioonis esinevate nähtustega, siis esitatakse need loomuliku korrastuspõhimõtte järgi, kronoloogilises järjestuses.
Tõlgendus on katse luua uut teavet, pannes vaadeldav ja kirjeldatav objekt suhtesse millegi muuga, iseloomustades teda väljaspool sellest, mis sisaldub kirjelduses.
Seletus on peamine ja metodoloogiliselt kõige läbitöötatum arusaadavaks tegemise viis. Seletus teeb lugejale selgeks, kuidas seos (või tagapõhi, eeldus vms) on objektiga ühendatud ja miks just see põhjus avaldas just seda mõju. Carl Gustav Hempel näitas, et ajaloos, nagu igas empiirilises uurimisharus, saab seletust üles ehitada ainult sobivate üldiste hüpoteesidega või teooriatega, mis kujutavad endast süstemaatiliselt ühendusse viidud hüpoteeside kogumeid. Hempel ei nõustu väitega, et ajaloos ehitatakse väited üles empaatilise (sisseelamise, kaasaelamise) mõistmise meetodil, sel moel, et ajaloolane identifitseerib end kujutluses sündmuses osalenud isikuga, mõtleb end selle asemele, et asjaolusid mõista. Ajaloolane ei saa piirduda palja mineviku kirjeldamisega, see on lahutamatus seoses hüpoteetiliste üldistustega ja teooria kujunemisega. Selles mõttes Hempel leiab, et ka ajaloos on üldiseid seaduspärasusi. Need pole küll niisugused nagu loodusseadused, ta nimetab neid universaalseteks hüpoteesideks.
Metodoloogias eristatakse palju seletuse liike: 1) kirjeldavad, 2) geneetilised, mis selgitavad objekti, näidates tema geneesi, 3) strukturaalsed, mis selgitavad, näidates objekti koha struktuuris, 4) defineerivad, 5) kausaalsed ehk põhjuslikud. Kõige tavalisem ja olulisem seletuse tüüp on kausaalne seletus. See annab teavet tegureist, mis arvatakse olevat tinginud vaadeldava nähtuse. Karl Popper defineerib seda oma "Uurimise loogikas" (1934): "Anda põhjuslik seletus mingist sündmusest tähendab dedutseerida seda kirjeldav väide koos teatud üksikväidetega algtingimusele, kasutades deduktsiooni eeldusena ühte või mitut üldist seadust." Algtingimused on siin see, mida tavaliselt nimetatakse põhjuseks. Üldised seadused või väited oleksid hüpoteesid ja neist saadakse deduktsiooni teel üksikväide. Niisuguse deduktiivse-nomoloogilise seletuse – üldistelt seaduspärasustelt üksiknähtustele – Popper samastab kausaalseletusega. Topolski kirjutab, et ainult kausaalseletust võib käsitada seletusena selle sõna otseses mõttes. See on peamine vahend, mis viib ajaloolase lihtsalt kirjeldamiselt edasi teooria ja teaduse seaduspärasuste teele. Kausaalseletus esitatakse harilikult süllogismi kujul – kaks eeldust ja tuletis – või seaduspärasus, põhjus, sündmus (või tagajärg). See on tõestusprotseduur, millega tehakse väide mingi nähtuse kohta tõeseks.
Viimastel aastakümnetel on õpetatud ajalooteadlaste hulgas mitmel maal levinud vaade, et nemad pole enam ajalookirjutajad jutustaja mõttes. See mõte on võib-olla tulnud teooria ja meetodi osatähtsuse suurenemisest ajalooteaduslikus analüüsis. Mõnedki ajaloofilosoofid või majandusajaloolased või ajaloolised demograafid või kliomeetrikud püüavad oma töötulemusi esitada võimalikult täppisteaduslikus vormis ja hoiduda jutustavast vormist, narratsioonist. Vastandatakse ajaloouurimist (analüüsi) ja ajalookirjutamist (esitust).
Paljud metodoloogid käsitavad jutustust, narratsiooni ometi kui meetodit, millel võib olla seletavaid omadusi. On uurijaid (W. Dray, W. B. Gallie jt), kes leiavad, et jutustus ise võib täita seletuse ülesandeid. Praktikas tähendab see seda, et ajaloolane laseb lool endal jutustada ning ainult vajaduse korral lisab selgitusi ja kõrvalekalduvaid kommentaare. Jutustusel võib niisiis olla teoreetilisi väärtusi. Kui võtta meie lähiajaloost näide – kui keegi kirjutab Suvesõjast, siis me ei saa mitte ainult põneva, dramaatilise ja isamaalise jutustuse nende paari suvekuu sündmustest, vaid see jutustus, kui ta on tasemel, annab panuse partisanisõja teooria uurimisse üldse.
Teised uurijad (H. White, A. C. Danto) väidavad, et esitades tavalist kausaalseletust, ajaloolane ühtlasi jutustab. Narratsioon tunnistatakse seega kasulikuks meetodiks, kuigi on raske leida ja esile tuua tema erijooni. Jerzy Topolski on pööranud tähelepanu narratiivse teksti peidetud koele. Ta eristab tekstis kolm enam-vähem märgatavat kihti. Esimene on ajaloolase poolt tekstis väljaöeldu. Teine on ütlematajäetu, eeldusel, et lugeja mäletab eelnevaid väiteid ja jutustust. Kolmas tase on teoreetiline süvakiht. Sel kihil on teooriaväärtust ja tema tagab, et üksikud faktid ja seletused põimuvad, ning määrab ära kogu esituse tõeväärtuse. Sellepärast, et kogu jutustust tuleb käsitada tervikuna.
Lõpuks tahaks puudutada veel üht ajaloouurimise olulist probleemi. Kuidas toimida teabega, mis esineb ühes ainsas allikas ega leia kinnitust teistes? Kas kasutada seda allikat ja teavet või jätta kõrvale kui kontrollimatu? Ajaloolased, kes ei kaldu hüperkrititsismi, kipuvad harilikult kasutama. Näiteks Herodotose jutustusi Pärsia ajaloost või sküütidest oleks hirmus kahju kõrvale jätta. Ka Eesti lähiajaloost on lõputu palju näiteid, kus kerkib eraldiseisva allika usaldusväärsuse küsimus – ettekanded metsavendade tegevuse kohta, ülekuulamisprotokollid jms. Või allikas, kus keegi on fikseeritud KGB agendina jne. See on allikateabe ja allikavälise teabe probleem. Jerzy Topolski rõhutab, et ajaloouurimise edenemise peamine eeldus ei ole niivõrd allikateabe dešifreerimise ja kriitika tehnika viimistlemine, kuivõrd muutused allikavälise teabe struktuuris. Allikaväline teave on kõik see, mida me teame (või võime teada) lisaks üldisele või allikatest ammutatud informatsioonile ajaloofaktidest. Allikaväline niisiis selles mõttes, et väljaspool ajalooallikate analüüsi.
Tegelikult on allikavälisel teadmisel, nagu kogu inimteadmisel, ka oma allikas. See on vaatlus, tegelikkuse jälgimine. Seda vaatlust ei teosta konkreetne ajaloouurija ise, üksi. Kõik ülejäänud ajaloolased ning teiste teaduste esindajad võtavad sellest osa. Vaatlus koosneb 1) isikliku maailmavaatluse tulemustest (iseenda vaatlus kaasa arvatud), 2) isikliku minevikuvaatluse tulemustest, 3) ajaloouurimuste tulemustest, 4) teiste teaduste uurimistulemustest. Kui ajaloouurimuste tulemused kaasa arvestada, siis on ka ajalooallikate teave ühtpidi allikavälise teabe läte.
Mõnikord esitatakse tunnetuse ühe alusena nn tervet mõistust, mis opereerib kindlate argitõenditega, mida ei seata küsimuse alla. Jerzy Topolski leiab, et nn jooksev teadmine (s.t igasugune teadmine, mille allikaks ei ole teaduslik tunnetus) ja nn. terve mõistuse teadmine ei loo tingimusi teaduslikuks uurimiseks. Nn jooksva teadmise osa on suurem kaasaja ajaloo uurimisel, mis on ajaloolasele kui kaasaegsele tuttav. Jooksev teadmine aitab seal isegi allikaid lahti mõtestada. Sealjuures ta muidugi ei suuda asendada ajastu teaduslikku, ajalookriitilist tunnetamist.
Ajaloolase allikaväline teadmine koosneb niisiis jooksvast ja terve mõistuse teadmisest ning teaduslikust teadmisest. Esimese alla käib teadmine inimese käitumisest, ajajärgu üldine tundmine (kui on tegemist kaasajaga) ning populaarne maailmakäsitus; teise alla käib ajalooteadmine, teoreetiline teadmine, metodoloogia, ajaloo abiteadused, teistest teadustest saadud teadmised.
Allikaväline teave pole õigupoolest midagi muud kui olukorra üldhinnang, lähtehoiak, analüüsi lähtekoht. Aga see aitab paljudel juhtudel interpreteerida ja mõista eraldiseisvat ajalooallikat, teeb võimalikuks selle kasutamise. Jerzy Topolski rõhutab, et tema allikavälise teadmise analüüsi ei tohi mingil juhul käsitada kui allika tähtsuse vähendamist ajaloouurimises. "Allikas jääb ajaloouurija hinnalisimaks aardeks, milleta ta ei saaks olla ajaloolane." Ta astus ainult vastu allika ja allikateabe fetišeerimisele, ta rõhutas, et allikas annab seda enam informatsiooni, mida rohkem erinevaid küsimusi talle esitatakse. Küsimuste esitamine aga nõuab mitmekülgsemaid teadmisi. Ükspäinis allikatest ei piisa, samuti nagu ei piisa ükspäinis eruditsioonist.