Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast
Rahvusvaheliste suhete ajalugu
on selliste inimeste ajalugu,
keda lahutab piir.
René Girault
Rahvusvaheliste suhete ajalugu on poliitiline ajalugu par excellence. Sellisena kuulub see ajaloouurimise kõige vanemate valdkondade hulka. Kuna seda on pikka aega viljeldud, on rahvusvaheliste suhete ajaloo kohta väga palju teavet. Seevastu ei ole sellelt alalt just üldkäsitlusi. Mõned üksikud olemasolevad on kas nime- ja sündmusteloetelusid hirmsasti täis topitud või on ühele aspektile või ajajärgule koondatud üldistused. Kõige parem rahvusvaheliste suhete ajaloo üldkäsitlus, mida mina tunnen, on ikka veel "Histoire des relations internationales" aastailt 1953 – 1958, mille Pierre Renouvin on toimetanud ja osalt ise kirjutanud. Isegi praegusel nappides joontes visandatud kujul haarab see kaheksa osa.
Erakordselt rohke uurimistöö on toonud siiski kaasa, et rahvusvaheliste suhete ajalugu on üks neist harvadest ajalooteaduse valdkondadest, mis on arendanud oma teooriat. Tavaliselt kasutatakse ajaloouurimises ära naaberteadustes väljaarendatud teooriaid, enamasti kultuurantropoloogia või süstemaatiliste ühiskonnateaduste, eelkõige sotsioloogia omi. Oma teooriate väljaarendamine sai alguse "seletava" ajaloo murrangust enne ja pärast Esimest maailmasõda. Ajaloouurimise traditsiooniliste peasuundade historismi ja positivismi kõrvale sündis siis väljakutseid esitavaid suundi. Neile kõigile ühine oli see, et nad ei rahuldunud traditsiooniliste põhisuundade poolt pakutud seletustega. Ajaloolised aja ja kohaga seotud teooriad olid ühtlasi otsesteks metodoloogilisteks juhtnöörideks.
Traditsiooniliste peasuundade probleeme
Kuigi historismil ja positivismil olid erinevad filosoofilised lähtekohad, olid nad oma avaldusvormidelt üpris samasugused. Historistlikud ajaloouurijad püüavad jutustada minevikust võimalikult täpselt ja tõepäraselt, "wie es eigentlich gewesen ist". Seda saavutada aitas kirjalike allikate täpne ja kriitiline läbitöötamine. Mõtestatud tõlgitsusi küll ei olnud, aga kui taheti midagi seletada, siis kasutati kirjalikest allikatest esile tulevat materjali. Seletati niisiis tegutsejate mõtete, ideede, eesmärkide ja taotluste abil. Positivistlikud ajaloouurijad püüdsid ühelt poolt saavutada loodusseaduste taolisi üldisi seaduspärasusi, teiselt poolt "positiivset", võimalikult paikapidavat teavet. Kui ajaloost ei leitud üldisi seaduspärasusi või need olid nii üldised ja triviaalsed, et neil ei olnud seletusjõudu, jäi positivistidelgi järele ainult võimalikult täpne töö allikatega.
Nendesse peasuundadesse kuulub uuenenud kujul ikka veel valdav osa rahvusvaheliste suhete ajaloo uurijaid. Nad jätavad oma seletustes kõrvale vahetud kausaalsed põhjused ning nende taga olevad finaalsed ehk lõplikud põhjused, tegutsejate eesmärgid. Pentti Renvall’i kuulsa, kuigi kahjuks fiktiivse näite põhjal on tegemist kausaalse põhjusega, kui puu langeb, kui mees raiub seda kirvega. Finaalse, kõrgema järgu põhjusega on tegemist, kui mees raiub puud selleks, et ta tahab teed teha. Mõlemad metodoloogilised peasuunad on täiesti legitiimsed ja heakskiidetavad voolud. Nad on ühtlasi kõige lähemal (loodus)teaduslikule ideaalile, kuna seletamiseks kasutatavaid põhjusi tuleb enamasti kirjalike allikatega põhjendada ja sellega tõestada. Uushistoristliku ja uuspositivistliku suuna (väikeste erinevustega) suur eelis on ka selles, et nad toovad ajaloolise sündmuse mitmepalgelisuse kõige paremini esile.
Traditsioonilised peasuunad ei ole viimase saja aasta jooksul suutnud rahuldada kõiki ajaloouurijaid. Need on pannud tähele, et ajaloolist sündmust on ilmselgelt mõjutanud muudki tegurid kui kirjalikes allikates ilmnevad asjaolud. Selleks, et tõlgitseda ja seletada õigesti, tuleks püüda neid tegureid võtta arvesse. Selleks, et süvaanalüüs oleks võimalik, tuleks kasutada kirjalike allikate kõrval analüüsi vahendeid. Või et allika mõistet tuleks laiendada väljapoole kirjalikke allikaid.
Nii jõutakse alale, kus on asjata rahulduda jutustamisega, mis ajaloos on sündinud. Aga kui seda tahetakse seletada võimalikult sügavasti, tuleb tungida sisse nn põhjuste põhjustesse, viimastesse seletavatesse teguritesse, mille taga ei ole enam muid seletavaid tegureid. Need on jällegi kausaalsed põhjused, teise astme kausaalsed põhjused. Renvalli näite varal tähendaks see analüüsi viimist puid raiuva mehe eesmärkide taha. Võib ju olla, et mees elab nii rasketes oludes, et hakkama saamiseks või oma pere elatamiseks on tal hädasti vaja rajada väljapääs inimeste hulka.
Tihtilugu hoiatatakse niisuguse seisukohavõtu eest ja juhitakse tähelepanu ontoloogia ohtudele. Teaduse seisukohalt ongi kõige nõrgem koht selles, et niisuguseid kõige kaugemaid, teise astme kausaalseid põhjusi on raske näidata ainuüksi allikaosutuse põhjal. Tõestus tuleb osadena üldtõlgenduse kaudu ja lõppude lõpuks teaduslikus väitluses teiste tõlgendustega. Seletused ja tõlgendused on ajaloouurimises kõige kergemini haavatav osa. Annaalide ja kroonikate sõnum püsib ning jutustusedki säilitavad väga kaua oma tõepärasuse. Üldtõlgenduste poolitumisaeg on minu enda kogemuse järgi 10 – 15 aastat, pärast seda on nad vananenud ja on põhjust uuesti ümber hinnata. Aga kas see on hea või paha, sel ajal kui nn täppis- või loodusteadustes teadmine vananeb palju kiiremini.
Kõigist metoodilistest ohtudest ja raskustest hoolimata on võimalikult sügavam mõistmine, seletamine ning üldtõlgenduste poole pürgimine võlunud osa ajaloouurijaid. Selles on midagi humanitaarteadustele omast, mis paneb uurijat pürgima kaugemale kui loodusteaduslikus ideaalis. Illustreerivad "kuidas"-küsimused on üksnes aluseks sügavamalt seletavatele "miks"-küsimustele.
Väljakutset esitavate suundade esilekerkimine
Selliseid traditsioonilistele peasuundadele väljakutset esitavaid voole on olnud mitmeid. Juba kirjeldatud peamine püüe täiendada kirjalike allikate antud seletusi analüüsi erinevate vahenditega (või allika mõistet avardades) on neile kõigile ühine. Ajaliselt kõige esimene väljakutset esitav suund oli geopoliitiline koolkond 1880. – 1890.-test aastatest alates. See, nagu ta nimigi ütleb, otsib lisaseletusi maateaduslikest teguritest. Need on nimelt ülimalt tõenäoliselt mõjutanud või vähemalt võisid mõjutada rahvastevahelisi suhteid, ilma et nad otseselt paistaksid välja traditsioonilistes kirjalikes allikates. Seepärast tuli asja lahendamiseks luua kirjanduse ja muude allikate abil ülevaade uuritava objekti maateaduslikest vahekordadest, viia selle raames läbi normaalne uurimistöö allikatega ning kõige lõpuks hinnata järeldustes, kuidas maateaduslikud tegurid on mõjutanud tehtud otsuseid või üldist poliitikat. Või miks läbiviidud poliitika oli niisugune, nagu ta oli. Geopoliitilist koolkonda päriselt enam ei ole, aga selle põhiideed elavad edasi muudes suundades.
Teine traditsioonilistele peasuundadele väljakutset esitav voolude grupp on äratanud tähelepanu sotsiaalmajanduslike seletustegurite ajaloos. Selline on par excellence marksistlik uurimissuund, mis alustab otsinguid 1890.-tel aastatel ja tugevneb 1920.-tel aastatel. See tahtis esitada kogu inimkonna arengu tulenevana tootlike jõudude ja tootmissuhete vahelisest dialektilisest suhtest. See otsis selgesti majandusest ja ühiskonnast seletavaid lisategureid ning tavatses näha rahvusvaheliste suhete ajalugu kas rahvusvahelise klassivõitlusena või majanduslike survegruppide tegevuse tulemusena.
Muudeks vastavateks suundadeks oleksid minu ettekujutuses ühelt poolt ameerika sotsiologiseeriv uurimine, mille juured ulatuvad samuti 1890.-tesse aastatesse, ja teiselt poolt saksa strukturalistlik uurimine, mille esimesed pääsukesed tulevad 1920.-tel aastatel. Esimene pööras seletavate lisateguritena erilist tähelepanu avalikule arvamusele ja poliitilistele survegruppidele, teine esialgu mingi poliitika toetajaskonnale, hiljem võistlevate ja ühteliitunud ühiskondlike eliidirühmitiste vastakatele majanduslikele ja ideoloogilistele taotlustele.
Kolmandaks peamiseks võistlevaks rühmitiseks tahaksin pidada prantsuse totaalse seletuse ideaali. Seda tuntakse paremini prantsuse annalistide koolkonnana. See sai oma nime ajakirjast "Annales. Économies, Sociétés, Civilisations", mis on ilmunud aastast 1929 alates. Selle asutajate Lucien Fèbvre’i ja Marc Bloch’i eesmärgiks oli uuendada historistlikku ja positivistlikku traditsiooni muuhulgas interdistsiplinaarsuse, allika mõiste uuendamise ja uute seletavate tegurite abil. Selle suuna arendas kõige kaugemale annalistide teise põlvkonna esindaja Fernand Braudel. Tema kirjutas oma väitekirja Vahemere maailmast Philippe II ajal kakskümmend aastat ja arendas siis seda edasi järgmised kakskümmend aastat. Tema ei jäänud rahule oma eelkäijate valitud seletavate lisateguritega, vaid püüdis võtta arvesse kõik võimalikud Vahemere maailmas mõju avaldanud tegurid. Sellistena ta valis välja geopoliitilise koolkonna poolt lansseeritud maateaduslikud tegurid, rahvastikuloo mõju, mis on üks iseloomulik prantsuse ajaloouurimise ala, siis majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid ning mentaliteet, mida siis kutsuti kollektiivpsühholoogiliseks teguriks. Veel andis ta ülevaate ametis olevate riigimeeste põhijoontest.
Originaalne oli ka, kuidas ta käsitles ainet vastavalt seda mõjutanud tegureile. Esimeses osas Braudel käsitles kõige põhjapanevamaid asju, väga aeglaselt, kui üldse, muutuvaid tegureid. Tema nimelt alustas pinnavormide moodustamisest. Kuulus oli tema start "Tout d’abord des montaignes" ehk "Kõige alguses olid mäed". Järgnevalt käsitles ta suhteliselt aeglaselt muutuvaid tegureid, nagu demograafilisi tingimusi, majandust, ühiskonda ja kultuuri jooni. Suhteliselt aeglaselt muutuvate joonte hulka kuulusid ka riigimeeste omadused. Alles pärast seda siirdus Braudel käsitlema kiiresti muutuvaid tegureid või sündmuste ajalugu. Pealegi pidas ta seda sügavamat mõju avaldavate tegurite kajastuseks.
Braudel’i teos oma karmis järeleandmatuses on jäänud ainulaadseks annalismi peamiste lahenduste manifestatsiooniks. Aga järgnevad põlvkonnad on keskendunud pigem mingisse tema poolt esile tõstetud teguriterühma. Revolutsioonilise vähemusvooluna alguse saanud koolkond on aja jooksul vallutanud kõik Prantsuse ülikoolid. Kuigi annalistid ei pidanud vajalikuks haarata kaasa poliitilist ajalugu ning rahvusvaheliste suhete uurijad ei ole ka tahtnud end nimetada annalistideks, on see koolkond väljastpoolt vaadatuna selgesti lähedane ka rahvusvaheliste suhete ajaloo uurimisele.
Rahvusvaheliste suhete ajaloo prantsuse koolkonna sünd
Rahvusvaheliste suhete ajaloo prantsuse koolkonna sünd seostub kindlalt Pierre Renouvin’i (1893 – 1974) nimega. Tema arengu jälgimine aitab mõista, milles oli küsimus koolkonna sündimisel. Ühtlasi valgustab see 1930. – 1940.-test aastatest alates toimunud siiret diplomaatia ajaloost rahvusvaheliste suhete ajalukku. Ta alustas traditsioonilist laadi väitekirjaga Suure Prantsuse revolutsiooni poliitilisest ajaloost. Esimene maailmasõda kujunes tema elus pöördepunktiks. Ta sai seal raskesti haavata ja pühendas kogu oma elu selle võimsa kogemuse seletamisele.
Muutus ei toimunud äkki. Renouvin võttis osa arutelust sõjaroimarite üle, toimetades ajakirja "Revue d’histoire de la guerre mondiale" ja avaldas teosed "Les formes du gouvernement de guerre" (1925) ja "Les origines immediates de la guerre" (1925, 2. trükk 1927). Nendes töödes oli ta veel selgesti sündmusteajaloo esindaja.
Paljast sündmuste kujutamisest ja seletamisest traditsiooniliste allikatega ei piisanud siiski kauemaks selle võimsa kogemuse tõlgendamiseks. Renouvin hakkas arutama, millised tegurid võiksid tõepoolest sügavasti seletada ülemaailmse tulekahju süttimist. Ta jõudis selleni, et otsida lahendust muist kollektiivpsühholoogilistest põhjustest, eelkõige natsionalismist ja sõjapsühhoosist, teiselt poolt suurriikide majanduslikust võistlusest. Leidnud kinnitust neist tegureist avaldas ta aastal 1934 ühe oma kõige kesksematest teostest "La crise européenne et la prémière guerre mondiale (1904 – 1918)". Teosest on tehtud uusi laiendatud väljaandeid päris 1980.-te aastateni.
Samu otsinguid jätkas ta pärast Teist maailmasõda. 1946. aastal Renouvin avaldas teose "La Question d’Extrème Orient 1840 – 1940". Selles ta arutles, mis võiks kõige olulisemalt ja sügavamalt seletada Kaug-Ida küsimust viimase saja aasta jooksul. Ta jõudis tulemuseni, et kõige paremini seletab kogu probleemi Aasia tohutu rahvamassi ja Euroopa majanduslike taotluste vaheline kokkupõrge.
Nii oli Renouvin hakanud oma eri teostes otsima lisaseletusi demograafilistest, majanduslikest ja psühholoogilistest teguritest. Pärast seda oli ta valmis esitama oma süstematiseeritud õppekäsitlust. Seda ta tegi kahes järgus. Aastail 1953 – 1958 avaldas ta oma ülalnimetatud kaheksaosalise rahvusvaheliste suhete ajaloo. Ta kirjutas sellest ise neli viimast osa Viini kongressist Teise maailmasõja lõpuni. Peale selle avaldas ta üldise sissejuhatuse ja sissejuhatuse igale osale.
Nende seisukohtade järgi seletasid rahvusvaheliste suhete ajalugu kaks põhitegurit. Olid olemas forces profondes, kõige foonil süvamõju avaldavad jõud. Sellele lisaks mõjutasid rahvusvaheliste suhete ajalugu riigimeeste isiksus, omadused ja varasemad kogemused. Vastavalt sellele arusaamale jagas Renouvin oma käsitluse kolme ossa. Iga järgu alguses on antud ülevaade olemasolevatest süvajõududest, siis on mindud analüüsima riigimehi ja alles kolmandas järjekorras on käsitletud sündmuste ajalugu ennast, üpris tagaplaanil ja napijoonelisena.
Väljastpoolt vaadatuna on lähedus annalistidele ilmne, eriti Fernand Braudel’i Vahemereraamatutele. Pealegi ütles Renouvin deklaratiivselt lahti diplomaatia ajaloost. Uurimisobjektiks ei pidanud olema kitsa eliidi ajalugu, vaid kogu rahvastiku ajalugu. Praktikas võib pildi teha segasemaks see, et uurimisobjektiks on üha enamatel juhtudel riik või välisteenistused, kuna neid nähakse kavakohaselt vastastikustes sisemistes ja välistes mõjusuhetes. Kavakohase tee lõpus on käesoleva kirjutise alguses tsiteeritud Renouvin’i õpilaseõpilase René Girault’ avar määratlus.
Järgnevalt oli Renouvin valmis esitama oma õppesüsteemi teoreetiliselt. Seda ta tegi üheskoos oma õpilase ja järelkäijaga Sorbonne’i (Pariisi I) ülikooli rahvusvaheliste suhete ajaloo õppetoolil Jean-Baptiste Duroselle’iga (1917 – 1992). "L’Introduction à l’histoire des relations internationales" ilmus esimest korda 1964 ning sellest on hiljem tehtud mitu täiendatud väljaannet selle aastakümne saadik. Renouvin keskendus talle kõige omasemale ehk forces profondes’idele. Aineesitus tugineb uurimistulemustest saadud näidismaterjali rikkalikule kasutamisele. Nende abil ta esitas mitu pearühma selliseid tegureid, mis on mõjutanud rahvusvaheliste suhete kujunemist. Järgnevalt ta jagas need üpris erilaadsetesse alarühmitustesse. Need olid 1) maateaduslikud tegurid alates pinnavormide kujunemisest, vahemaadest ja asukohast kuni ilmastiku kujunemiseni välja,
2) demograafilised tegurid alates lihtsalt rahvaarvust selle kasvamise ja migratsiooni mõjudeni välja,
3) majanduslikud tegurid, mis Renouvin jagas kahte peaossa vastavalt nende mõjule, eelkõige kaubanduslikud ja rahanduspoliitilised, ning
4) kollektiivpsühholoogilised tegurid natsionalismist hinnanguteni.
Need süvategurid olid Renouvin’i meelest osutunud ajaloo arengut mõjutavaks. Nende olemasolu ja mõju võisid päris suuresti vahelduda. Aga kui nad olid mõju avaldanud või olnud suutelised avaldama, tuli neid arvestada, kui taheti uuritavat objekti õigesti seletada. Need olid siis seletavad lisategurid, millele tuli püüda anda kuju ja esitada nad traditsiooniliste allikate põhjal loodud pilti toetava raamina. Originaalset lahendust tähendas ometi see, et süvategureid ei tulnud esitada Braudel’i kombel omaette eesmärgina, vaid üksnes taustana, lisaseletusena ja analüüsi vahendina. Praktikas tähendas see, et käsitluse alul oli vaja anda ülevaade küsimusealustest asjadest, teha nende raamides tavaline uurimistöö allikate põhjal ning lõpuks kõige viimaks vaadata lõppjäreldustes, kuidas peamised süvajõud võivad täiendada ja selgitada allikate antud pilti.
Majanduslike tegurite poolest oli Renouvin oma forces profondes-teoorias siiski ebajärjekindel. Kui nende eesmärgiks oli olla süvamõju avaldavateks teguriteks, äsjakirjeldatud viisil fundamentaalseteks põhjusteks, millest kaugemale edasi enam ei pääse, siis see asi libises tal küll ilmselt käest ära. Ta kõneles selles seoses ennekõike majanduspoliitikast kui seletavast tegurist, aga mitte selle taustale jäävast hüviste ja vajaduste jagunemisest. Ka kollektiivpsühholoogilised tegurid nimetati nüüd mentaliteediks.
Duroselle täiendas Renouvin’i esitust oma nägemusega riigimehe hindamisest. Duroselle vaatas alul ajaloos esinevaid riigimeheisiksusi. Ta lõi nende hindamiseks tüpoloogia, mille järgi riigimeheisiksust võib hinnata vastandite teljel – doktrinäär – oportunist, võitleja – lepitaja, idealist – küünik, jäik – paindlik ja riskiv – ettevaatlik riigimees. Omapärase lahendusena käsitas Duroselle ühiskondlikke jõude riigimehe tausta ja ümbruskonna osana. Selliste jõududena vaatles ta riigimehe panust nn rahvuslikku kasusse, põhjapanevate jõudude mõju riigimehele ja vastupidi ning vahetult riigimehe ühiskondlikku tausta. Duroselle lõpetab oma osa ülevaatega otsusetegemiseprotsessist, kus oma maa mõjuvad süvategurid ning riigimeheameti süsteem on kokku viidud muude maade vastavate nähtustega.
Prantsuse koolkonna edasine areng
Renouvin’i ja Duroselle’i õpilased jätkasid oma õpetajate ideede väljaarendamist. Selles oli kaks lainet. Esimese laine õpilased keskendusid lähemalt vaatlema ühe põhijõu, finantspoliitiliste tegurite mõju rahvusvaheliste suhete ajaloos. Selle tulemusel sündisid Jacques Poidevin’i, René Girault’ ja Jacques Thobie’ vormi poolest ühesugused väitekirjad Prantsusmaa ja Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa ning Prantsusmaa ja Türgi rahandussuhteist 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Need kinnitasid Renouvin’i peamist tähelepanekut finantspoliitiliste tegurite aeglasest mõjust rahvusvahelistes suhetes ning finantside kui survevahendi kasutamise riskidest. Samasse rühma tuleks arvestada ka Georges-Henri Soutou’ hilisem väitekiri suurriikide majanduslikest sõjasihtidest Esimeses maailmasõjas.
Teine laine koosnes uurimustest, kus üritati ära kasutada kogu Renouvin’i ja Duroselle’i seletussüsteemi rahvusvaheliste suhete ajaloo tõlgendamiseks. Selle rühma kõige silmapaistvamad tooted on Jacques Barièty’ väitekiri Prantsusmaa ja Saksamaa suhetest 1918 – 1929, Denise Artaud’ väitekiri sõjavõlgadest ja Euroopa ülesehitamisest ning Pierre Milza’ väitekiri Prantsusmaa ja Itaalia suhetest 1900 – 1902.
Barièty nende hulgast tõi rõhutatult välja selle raudse ringi, mis kujunes sellest, et Prantsusmaal oli rohkesti kõrgeklassilist rauamaaki, aga ei olnud sütt, ning Saksamaal rohkesti head koksistuvat sütt, aga mitte rauda. Nii ta nentis muuhulgas, et sellest tulenevalt oli Versailles’ rahulepingusse sisse monteeritud Prantsusmaa majandusprogramm, mis oli suunatud koostööle Saksamaaga. Milza omalt poolt keskendus eriti mentaliteetidele Prantsusmaa ja Itaalia suhete seletajana. Kuigi prantslaste hoiakuline suhtumine itaallastesse oli rõhutatult tõrjuv, olid julgeolekupoliitilised kalkulatsioonid kaaluvamad ning viisid maad salajasse liiduvahekorda.
Kogu selles seletussüsteemi kasutamises on ka üks hoiatav näide. See on Jean-Jacques Fol’i väitekiri Soome iseseisvumisest. Autor esitab selles Renouvin’i ja Duroselle’i kogu repertuaari aina Soome jääolude ja keskmiste temperatuuride saadik, ilma et üritakski nendega midagi seletada Soome iseseisvumisest. Prantslase jaoks on need kindlasti eksootilised asjas, aga nad näitavad, kui arutu on kasutada selliseid seletavaid tegureid, kui lepitakse ainult ajaloost jutustamisega.
Ka Duroselle oli omal ajal arutanud rahvusvaheliste suhete ajalugu mõjutavaid tegureid ja rakendanud neid oma nii Ühendriikide kui Prantsusmaa välispoliitikat käsitlevates uurimustes. 1982. aastal ta esitas oma teoreetilise nägemuse rahvusvaheliste suhete ajaloost pealkirja all "Tout empire périra. Une vision théorique des relations internationales." Duroselle’i lähtekoht on selge. Ta nendib, et nii kaua kuni aju-uurijad ei suuda tõdeda, millest ja kuidas tuleneb inimese ühiskondlik käitumine, peab ajaloo teooria olema empiiriline. Muidu ta lähtub küllaltki elementaarsest antropoloogiast ega aruta muuseas, mis on võõras, välismaine.
Esimene uus või tähelepanuväärne asi on see suur tähelepanu, mida Duroselle osutas nn väikese grupi vastu. See on see vahetu kollektiiv, mille kaudu riigimees või mutatis mutandis mistahes organisatsiooni juht liitub laiema ümbruskonnaga, ühiskonnaga, riigiga ja rahvusvaheliste koondistega. Selle kaudu ta saab oma informatsiooni, selle põhjal ta teeb oma otsused ning see aitab otsuseid ellu viia. Duroselle näitab lugematute näidetega, et kui väike grupp funktsioneerib hästi, on ka poliitikal võimalus paremini õnnistuda.
Duroselle arutas ka oma eelkäijast rohkem lõplikke eesmärke. Renouvin iseenesest, just nagu annalistidki, jättis need kaugele kõrvale kui süvateguritest tulenevad tagajärjenähtused. Duroselle jõuab selleni, et peab julgeolekutaotlusi kõige tähtsamateks lõplikeks põhjusteks, iseäranis rahvusriigi õitseajal. Enne natsionalismi ajajärku võisid ka prestiižikaalutlused, majanduskasu taotlemine ja ideoloogiaseigad olla suure tähtsusega. Päris viimasel ajal, näiteks Lahesõja puhul, näeb ta majanduslikke eesmärke rohkem esiplaanile kerkivat.
Järgnevalt analüüsib Duroselle eesmärkide saavutamiseks kasutatud vahendeid ja nendega liituvaid riske. Nendelt ta läheb edasi otsusetegemisele. Otsusetegemise olukorras tõmmatakse kaasa ka sisepoliitika ning välisreaktsioonide mõju. Otsusetegemine ei lõpe pealegi ühe otsusega, vaid poliitika jätkub protsessisiseste, sisepoliitiliste ja välispoliitiliste tegurite üldisel areenil. Renouvin aga rahuldus üksnes eesmärkide selgitamisega süvategurite abil ning arvas implicite, et teised riigid vastavad samadelt lähtekohtadelt.
Forces profondes on Duroselle’i süsteemis võrreldamatult tagasihoidlikumal kohal. Tema märkimisväärne lisapanus on siiski mõju avaldavate süvategurite jagamine organiseeritud ja organiseerimata jõududeks. Sellega ta parandab ebajärjekindluse, mis Renouvin’il oli majanduslike tegurite osas. Päris süvategurid ilmnevad spontaansete rõhkudena, näiteks toorainete ebaühtlane jaotumine maakeral. Seevastu eri survegrupid ja majanduspoliitikad on organiseeritud jõud ning süvategurite tagajärg.
Raamatu lõpuosa, üle 200 lehekülje, räägibki siis rahvusvaheliste suhete ajaloo avaldusvormide liigitamisest ja süstematiseerimisest. Ta eristab sündmuste ajaloos vahetult süvategureist tuleneva spontaanse arengu ja otsusetegemisest tuleneva loodud elemendi. Ta tüpiseerib rahulikke suhteid sümmeetrilisteks ja dissümmeetrilisteks ning järgnevalt kaubandus-, finants-, kultuuri- ja sõjalis-poliitilisteks suheteks ning sellele vastavalt, milliseid suhete ülalpidamisvorme need eeldavad. Tüpiseerimine jätkub eri konfliktsituatsioonide ja sõja osas.
Laiast tüpoloogiaosast Duroselle naaseb ajalooteooria võimaluste ja alajaotuste juurde. Arutelu lõpetab osa, mille pealkirjaks on raamatu tiitel: kõik ülisuured riigid hukkuvad. See on ometi pigem konstateering sellest, kuidas impeeriumide käsi on käinud, kui näiteks Paul Kennedy’ taoline hinnang, miks nii on läinud.
Duroselle’i teooria on niisiis üldvisioon nähtusest rahvusvaheliste suhete ajalugu. Ühelt poolt see avardab Renouvin’i nägemust ja revideerib mõningaid selle ebajärjekindlaid jooni. Valdavalt osalt meenutab see siiski politoloogilisi kirjeldavaid teooriaid. Need on asjalikud küsimuseasetuse toena ning juhivad tähelepanu kesksetele joontele. Kummatigi ei saavuta Duroselle minu meelest sellist sütitavust kui oli Renouvin’i epohhiloov süsteem.
Uue otsinguid
Renouvin’i ja Duroselle’i saavutuste järel on rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogias valitsenud tüünuse aeg. Õppesüsteem nagu muudki varasemad suunad on üha olemas ega ole veel selle kõiki võimalusi lõpuni välja arendatud, näiteks mentaliteetide osa rahvusvahelisi suhteid seletava tegurina. Peale selle on rahvusvaheliste suhete ajaloos üldse rakendatud ajalooteaduse uusi vaatenurki. Sellised on muuhulgas mikroajalugu, argipäevaajalugu või marginaalajalugu.
Teisest küljest võttes on Renouvin’i – Duroselle’i metodoloogilised seisukohad juba praegugi 20 – 30 aastat vanad. Kuigi metodoloogia areng ei eelda, et tõlgendused vananevad nii umbes 10 – 15 aasta tagant, on teatud seiskumine toonud ebamugavusi selle ala uurijaile.
Üks lahendus, mis on eriti angloameerika ajaloouurimises esile tõstetud, oleks olnud loobuda kogu senisest pärandist või tõlgendada traditsioonilist historistlikku suunda uut moodi. Siin ei ole küsimus enam ajaloo oma teoorialoomisest, vaid impulsid tulevad ühelt poolt keeleteadusest ja filosoofiast, teiselt poolt sotsioloogiast. Üks lähtekoht on nn lingvistlik pööre, mille varasemad juured on juba aastasaja vahetusel teotsenud keeleteadlase Ferdinand de Soussure’i arutlusis. Tema mõtteist, mis käsitavad keelt süsteemina, on arenenud käsitus, et keel mitte ei kajastanud tegelikkust, vaid ise oligi see ja lõi seda. Filosoofidest on seda käsitust kõige järsemalt järginud prantslane Jacques Derrida, kelle järgi väljaspool teksti ei olnud olemas mitte midagi, isegi teisi tekste mitte. Sedasama on praktikas arendanud prantsuse ajaloolane Michel Foucault. Ameeriklane Peter L. Berger ja sakslane Thomas Luckmann on rõhutanud sotsioloogiast lähtudes, samuti 1960.-tel aastatel, et kogu teadmine on ühiskondlikult üles ehitatud.
Diskursianalüüs on sotsiaalse konstruktivismi metoodiline rakendus. See eeldab teksti lähilugemist seal peituvate seletavate tähendussisude avamiseks. Tähendussisude read on loomulikult tõlgendused, mis uurija on "sotsiaalselt tootnud" ja mis võiksid olla teistsugusedki. Sellisena sobib diskursianalüüs kõige paremini olemasoleva ühe tekstiterviku analüüsiks, aga seda on kasutatud ka mitmesuguste hajatekstide hindamiseks.
Kuigi niihästi sotsiaalses konstruktivismis kui diskursianalüüsis on voole, mis tunnustavad mingi sotsiaalsest struktuurist sõltumatu põhiteadmise olemasolu või lubavad tähendussisusid ühendada tekstidest sõltumatul viisil, radikaalsed pooldajad neid ei aktsepteeri. Muudel suundadel on just seda asjaolu olnud raske omaks võtta. Kuigi sotsiaalne konstruktivism on viimastel aastakümnetel leidnud ühiskonnateadustes üha enam poolehoidu, ei ole ajalooteaduses teda küll omaks võetud.
Ainuke diskursianalüüsi tähelepanuvääriv rakendus rahvusvaheliste suhete ajaloos, mida ma tunnen, on Marko Lehti’ ääreriigipoliitika ümberhinnang. See on sangarlik katse tuua rahvusvaheliste suhete ajalukku käibesse uus meetod, kuid see nurjub just nende tegurite pärast, mille eest on kritiseeritud ainuüksi keelele tuginevat uurimissuunda. Diskursside otsimine avalikust arutelust jätab arvesse võtmata need allikad, sealhulgas riikide salalepingud, mis pole olnud arutelu objektiks. Kuna diskursidki on tõlgendused, võib jääda olulist teavet väljapoole valitud diskursse. Lõppude lõpuks kaotab uurija selle kasu, mis ta võitis mineviku hindamisest allikate komplekssuse alusel. Teiste uurimissuundade esindajatel on lubatud tagantjärgi näha seoseid, mida kaasaegsed ei näinud ega tundnud.
Võiks arvata, et kui sotsiaalne konstruktivism ja diskursianalüüs jäävad püsivateks nähtusteks rahvusvaheliste suhete ajalukku, siis tuleneb neist samasugune vajadus täiendada ja otsida lisaseletusi kui omal ajal historismist ja positivismist.
Soome keelest tõlkinud
Enn Tarvel