NELI KILDU RAHVASTIKUTEADUSE METODOLOOGIAST
Artikkel põhineb ettekandel, mis peetud Kistler-Ritso Eesti sihtasutuse korraldatud konverentsil "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme". See ettevõtmine ise väärib kiidusõnu, sest tänapäeva kiire tempo juures ei paista Eesti sotsiaalteadlastel üldiselt jaguvat vajalikku tähelepanu metodoloogilistele probleemidele, mis kõige muu kõrval nõuavad palju aega ja süvenemist. Veel enam väärivad korraldajad tunnustust seetõttu, et seminari programm oli üles ehitatud laiema eesmärgiga, kui üks teadussuund omaette – ajalooteadus – oleks traditsiooniliselt seda nõudnud. Palutud olid mitme lähedase teaduse metodoloogilisi probleeme vaagivad ettekanded, teiste hulgas ka rahvastikuteaduslik käsitlus.
Ühe ettekande raamidesse pole muidugi võimalik ega arvatavasti mõtetki valada kogu demograafia metodoloogia alast probleemistikku. Ettekandes ja käesolevas kirjatükis leidsid valikulist arendamist neli metodoloogilist kildu, mis autori arvates võiksid või koguni peaksid pakkuma laiemat, ka ajalooteadust hõlmavat huvi.
1. Seaduspärasused rahvastikuarengus
Kaasaegse rahvastikuteaduse tekkeloos on erakordne koht John Graunt'i raamatul "Natural and Political Observations Mentioned in the Following Index, and Made Upon the Bills on Mortality", mis ilmus Londonis 1662. aastal. Sageli pakutakse kõnealune töö välja kogu teadussuuna alguspunktina. Selleks on ka päris kaalukas põhjus: esmakordselt, pealegi andmeanalüüsile toetuvalt, esitas Graunt inimese, resp. rahvastiku elu ja surma müstika kohta statistiliselt olulised ja tõestust leidnud seaduspärasused, mida polnud tarvis seletada jumaliku tahteväljenduse või muu 'kõrgema jõu' poolt määratud arengutee kaudu. Mitmed viidatud teoses käsitletud rahvastikuarengulised seosed kuuluvad tänapäevalgi demograafiliste teadmise raudvarasse.
Mitut laadi põhjustel, millel pole siinkohal võimalust peatuda, jäi demograafia pikaks ajaks teaduseks, mis tegeles eelkõige andmete kogumise ja korrastamisega ning nendega ümberkäimise meetoditega. Selles seoses on põhjust ära märkida rida tuntud matemaatikuid, astronoome ja teisi peamiselt täppis- ja loodusteaduste alal tuntud isikuid, kes on andnud tähelepanuväärse panuse kaasaja rahvastikuteaduse kujunemisse, nagu Euler, Gompertz, Guillard, Halley, Laplace, Lexis, Lotka, Quételet. Nimekiri on muidugi palju pikem ning asjahuviline võib äratundmisrõõmu pakkuvaid teadusnimesid leida kasvõi rahvastikuteaduslikke entsüklopeediaid sirvides.
Kaua aega oli demograafia kui sotsiaalteadus koos asjaomase metodoloogiaga sisuliselt olematu. Üks tuntud katse rahvastikuteaduslikud andmestikud 'sotsialiseerida' on ajaloost siiski teada. Tegemist on muidugi omamoodi kuulsa Robert Malthus'ega, kes 1798. a. käsitles rahvaarvu kasvu ja majandusarengu vahelisi seoseid. Põhiliselt USA arvandmetele toetudes pakkus ta välja mõned lihtsakoelised seaduspärasused rahvastiku ühesuunalise paljunemisinstikti pinnalt, mida tema arvates kippusid kammitsema ja lõppkokkuvõttes ka teisendama eelkõige majanduslikud tegurid. Malthus'e väited osutusid liialt lihtsustatuiks, nagu paljud teised tollased sotsiaalteaduslikud seisukohad, ja oleksid ilmselt jäänud hilisema tähelepanuta, kui neid poleks rakendatud sotsiaalpoliitilises praktikas. Nimelt pakkus Malthus'e käsitlus teoreetilise aluse vaesemate rahvakihtide vastu suunatud, tänapäeva mõistes koguni inimvaenulike otsuste põhjendamiseks. Seetõttu sai Malthus'est üks enimkritiseeritud autor 19. sajandi sotsiaalteaduse raamistikus.
Olgu kas selle kurva kogemuse tõttu või ka mõnel muul põhjusel, katsed kasvatada demograafia sotsiaalteaduseks jäid enam kui sajandi vältel kobavaiks, millel väljaspool teaduslugu pole eriti põhjust peatuda. Alles 1930-ndatel aastatel algas uus või täpsemini murranguline areng rahvastikuteaduses, kui formuleeriti demograafilise ülemineku teooria põhitõed. Grand old man'ide reas on esikohal Adolphe Landry prantsuskeelses teadusmaailmas ja Warren Thompson ning eriti Frank Notestein ingliskeelses. Esmapilgul ehk koguni ootamatul kombel on kõnealune kontseptsioon jäänud tänaseni mitte ainult püsima, vaid on ülepea ainsaks tõsiseltvõetavaks teooriaks rahvastikuteaduses. Muidugi on tehtud katseid formuleerida teisi, kuid kõik need on üsna kiiresti tõsiteadusest kadunud. Tähelepandaval määral on niisuguse teadusloo taga suhteliselt hea, ja sotsiaalteaduste vallas ülihea, ruumi- ja ajamõõtes võrreldava andmestiku olemasolu rahvastikuarengu kohta ning samavõrra ka süsteemselt, mitmesaja aastase töö tulemusena väljatöötatud metoodikaaparaat.
Igasugune üldistav kokkuvõte rahvastikurevolutsiooni teooriast peab arvestama lihtsustustega, mis vahel võivad koguni ebaselgust külvata. Proovin siiski kõnealuse lähenemisviisi metodoloogilised põhiväited alljärgnevalt lugejani tuua. Esiteks, rahvastikuarengut on tarvis käsitleda omaette sotsiaalsüsteemina, mis toimib valdkonnaspetsiifiliste seaduste ja seaduspärasuste raamistikus. Kõigi teiste ühiskonnaprotsessidega on rahvastikuarengul muidugi mitmelaadseid seoseid, mis aga ei kätke endas, rahvastikuteaduslikes teoreetilistes töödes nii otseöelduna kui ka kaudselt selguvana, põhjuslikku vahekorda. Süsteemteooria terminoloogias, mida eriti vahepeal ohtrasti kasutati, moodustab rahvastikuareng ühe põhilise sotsiaalse süsteemi, mille dünaamika ja areng allub süsteemisisestele, resp. demograafilistele seaduspärasustele ega ole kuigivõrd sõltuvuses teistest sotsiaalsetest süsteemidest. Igatahes tundub see sõltuvus olema väiksem enamiku kui mitte kõigi teiste sotsiaalsete süsteemidega võrreldes.
Öeldule vaatamata on tõsiasi, et küllalt sageli, eelkõige empiirilistes majandus- ja sotsioloogiatöödes, püütakse mitmesugustele käsitletavatele andmekorrelatsioonidele anda tähendust, mis ei pruugi olla kooskõlas rahvastikuarengu metodoloogia seisukohtadega ja eriti demograafiliste seaduspärasuste suhtelise iseseisvuse printsiibiga. Selliste tööde puhul pole reeglina siiski tegemist mõnest muust teoreetilisest kontseptsioonist lähtumise, vaid empiirilistele töödele nii tavapärase ebapiisava tähelepanuga metodoloogilisele tasandile ning sageli ka rahvastikuteooria mitte just parima tundmisega.
Küll väärib tähelepanu, et kõnealune rahvastikumetodoloogiline väide on otseses vastuolus marksismi põhimõttega, mis omistab majandussuhetele ühiskonna arengu alusmootori tähenduse. Muuseas tuleb just siit otsida ühte põhjust, miks demograafia oli pikka aega Nõukogude Liidus keelatud ja hiljem küll lubatud, kuid mitte kuigivõrd soositud teadussuund. Huvitav on meenutada, et rahvastikuteadust salliva otsuse järel kuuekümnendate aastate alguses tehti Nõukogude Liidus katse formuleerida nn sotsialistlik või kommunistlik rahvastikuarengu kontseptsioon, kuid tulemus jäi ilmselgelt nõrgaks võrreldes tolleks ajaks kujunenud metodoloogiliste teadmistega rahvastikuarengust. Nii sai just demograafia esimeseks sotsiaalteaduseks Nõukogude Liidus, mis seitsmekümnendate aastate lõpus võttis Läänes välja töötatud ja marksismiga sisulises vastuolus oleva rahvastikuarengu metodoloogia oma teadussuuna tegelikuks aluseks: Višnevski selleteemalise doktoritöö kõrval lähtusid tollased juhtivad rahvastikuteadlased nii või teisiti kõnealusest kontseptsioonist.
Teine rahvastiku arengu metodoloogia oluline tõdemus on demograafiliste seaduspärasuste üldisus. Ühe lausega seletatult tähendab see asjaolu, et sõltumata konkreetsest rahvast ja elukeskkonnast, tema kultuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljust muust maailma rahvaid eristavatest asjaoludest on demograafilise arengu seaduspärasused oma põhimõtteliselt laadilt ühesugused. Küll aga kipub maade ja rahvaste lõikes märkimisväärselt erinema rahvastikuprotsesside ajastatus, igatahes tuleb seda tõdeda murranguliste ajajärkude puhul, nagu näiteks demograafiline üleminek. Seetõttu võib eri rahvaste demograafiline hetkeseis ajalõikeliselt ühel ja samal momendil olla kaugel kattuvusest või teatud protsesside osas koguni vastanduda. Kõnealuse asjaoluga seoses on tavaks rääkida rahva demograafilisest arenguastmest, sh tuua näiteks esile pioneer- ja arenguriigid rahvastikuarengus.
Kirjeldatud metodoloogiline seisukoht on saanud aluseks praktilisele tegevusele mitmes suunas. Vähemalt kaks suunda väärivad esiletoomist. Esimene neist seostub ÜRO raames moodustatud rahvastikuosakonnaga, millele muude ülesannete kõrval pandi rahvastikuprognooside koostamine kõigi maailma maade kohta. Neid tehakse ühtviisi defineeritud andmestiku põhjal alates aastast 1951, viimastel kümnenditel iga kahe aasta tagant. Rahvastikuprognoosid on osutunud, võrreldes paljude teiste ühiskonnaarengu valdkondade tulevikukäsitlustega nii ÜRO kui muude institutsioonide autorluses, päris asjalikeks ning leidnud laialdast kasutamist. Seejuures on oluline, et prognoosimeetodite rakendus tänapäeva nii erineva arengutasemega maailma maade kohta on lähtunud just rahvastikuarengu üldisusest. Teiseks näiteks on ülemaailmsete küsitlusuuringute, nagu Maailma Sündimusuuring (WFS - World Fertility Survey) ja Maailma Rahvaterviseuuring (WHS - World Health Survey, hiljem DHS - Demographic and Health Survey, Demograafiline ja Terviseuuring), metodoloogiline ettevalmistus, läbiviimine, andmetöötlus ja -analüüs, mis samuti on tuginenud demograafilise arengu üldisusprintsiibile.
Kolmandaks, eriti kaasaja arengusuundade seisukohalt oluliseks rahvastikuarengu metodoloogia põhitõdemuseks tuleb lugeda demograafilise revolutsiooni (prantsuskeelne teaduskirjandus) või ülemineku (ingliskeelne teaduskirjandus) kui rahvastikuarengu ainulaadse etapi esiletoomist rahvastikutaaste pikaajalises arenguloos. Kõnealune protsess asendab endise, traditsioonilise rahvastiku taastetüübi uuega, mida iseloomustab varasemaga võrreldes demograafilise süsteemi hoopis teistsugune tasakaal. Üleminek ise tundub olevat paratamatu, kuivõrd täna saame kõigi rahvaste osas tõdeda vähemalt selle algust, ja üsna kindla arenguskeemi järgi kulgev. Väärib meenutamist, et just kõnealuse ülemineku kirjeldusest ja selgitamiskatsetest saigi alguse kaasaja rahvastikuteooria.
Tänaseks on kogunenud aukartustäratav andmestik rahvastikuülemineku kohta. Demograafiliselt arenenud maade puhul hõlmab andmestik reeglina protsessi kogu tema pikaaegse toime ulatuses, kuigi ülemineku algus on arusaadavalt halvemini dokumenteeritud kui protsessi hilisemad järgud. Euroopa riikide kõrval kuuluvad sellesse rühma ka peamiselt eurooplastega asustatud maad. Seetõttu hõlmab näiteks Euroopa regioon ÜRO määratluse alusel ka USA, Kanada, Austraalia. Hilisema rahvastikuarengulise ajastusega rahvaste ja maade kohta on andmestik esialgu puudulik, kuivõrd protsess pole üldiselt veel lõppenud. Teiselt poolt aga osati selle rühma maades õigeaegselt andmeid koguda ja nii mõnegi rahva kohta on informatsioon kogu seni käidud üleminekutee kohta küllalt hea. Seetõttu ei pruugi imestada, kui poole sajandi pärast ületab nii mõnigi tänane arengumaa demograafilise ülemineku kohta olemasoleva teabe osas Euroopa riike.
Rahvusvahelistest võrdluskäsitlustest demograafilise ülemineku kohta on tuntuim Princetoni projekt, mille raames analüüsiti demograafilist üleminekut sündimusarengu kaudu. Arvatavalt on selle projekti näol tegemist kõige ulatuslikuma võrdlusuuringuga sotsiaalteadustes seni üldse. Princetoni projekt hõlmas sündimusarengut alates protsessi intensiivsuse langusest 19. sajandil kuni ülemineku lõpuni, kajastades niiviisi rahvastikutaaste põhitrendi enam kui saja aasta jooksul. Ruumiliselt hõlmas projekt Euroopa kontinenti, kusjuures territoriaalüksus defineeriti provintsi/maakonna tasemel. Teisisõnu, enam kui sajandi kestnud arengut käsitleti pooletuhande territoriaalüksuse kaupa. Projekti kahekümne tööaasta vältel koguti rahvastikuarengu andmete kõrval andmestik ka kõigi teiste peamiste ühiskonnaprotsesside ja eluväljenduste kohta, et võimaldada mitmelaadsete hüpoteeside kontrolli demograafilise ülemineku ja selle raames sündimusülemineku alguse ja põhjuste selgitamiseks. Mitme riigi ja/või riikide rühma kohta valmis andmetihe ja võrdleva analüüsi alusel koostatud monograafia ning projekti võttis kokku üldistav raamat.
Eelmine lõik püüdis sihiteadlikult välja tuua seda suurt tööd, mis nii ajalises kui ruumilises mõttes on rahvastikuarengu murrangulise perioodi käsitlemisel läbi viidud. Märkimisväärselt üksikasjalisele läbitöötatusele ja mitmesuunaliste hüpoteeside kontrollimisele vaatamata pole aga demograafilise ülemineku alguse ja ülepea asetleidmise põhjused kaugeltki selged. Tõsi, negatiivseid seletusi on järjest kogunenud ning Princetoni projekt lisas sellesse ritta hulga käibehüpoteese. Niiviisi on ära kukkunud sellised tavapäraselt eeldatavad rahvastikuülemineku põhjused nagu industraliseerimine või mõni muu majandusprotsess, pere- ja leibkonna elukorralduse muutus, urbanisatsioon, individualiseerumine jms. Veidi keerulisem on koondprotsesside, nagu näiteks ühiskonna üldine moderniseerumine, mõju hindamisega, aga ka siin on andmeanalüüs osutunud midagi lubavaks alles siis, kui tõesti võimalikult palju ühiskonna uuendusi kokku koondada.
Kirjeldatud kolmele põhiseisukohale toetudes ja veel kord tähelepanu juhtides paratamatule lihtsustusele nende sedavõrd lühidal esitamisel, saab viimase poolsajandi rahvastikuteadusliku mõtte arengu ja tänapäevase metodoloogilise seisu kokkuvõtlikult esitada alljärgnevalt. Rahvastikuarengu seaduspärasuste üldkehtivus ja järjest enam tunnetatav iseseisvus teiste eluvaldkondade suhtes on leidnud kinnitust. Samuti on tasapisi avanenud nende seaduspärasuste sisu ja toime, mis muuhulgas on teinud võimalikuks tulevikuprognooside koostamise täpsusega, mis ületab suurusjärgu võrra majandus- või muid sotsiaalvaldkonna prognoose.
Öeldule vaatamata on rahvastikuteadus jäänud suures osas empiirilisele alusele, nagu põhitõdede formuleerimise alguaegadel. Muidugi on mäekõrguselt kasvanud demograafiline andmestik ja selle läbitöötatuse aste. Samuti on mitmesuunaliselt ja sageli küllalt detailsel tasemel läbi uuritud demograafilise arengu sotsiaalseid seoseid jms, aga rahvastikuarengu kui süsteemi seaduspärasuste seletamisel ning arengut määravate ja selgitavate põhjuste tundmisel on inimkond 21. sajandi hakul pea sama tark kui pool sajandit tagasi. Kuigi edusamme n-ö positiivse metodoloogilise teadmise osas pole just palju ette näidata, on siiski kogunenud märkimisväärne teaduslik pagas n-ö negatiivset teavet, s.t mitmete hüpoteeside kontrollimisel on nende poolt eeldatud põhjuslikud seosed osutunud olematuks või toimelt vasturääkivaks eri rahvaste, kultuurikeskondade jm asjaolude võrdlusel.
Üsna ühemõtteliselt on siiski kinnitust saanud tänapäeval nii oluline demograafilise arengu ajastuse erisus ja selle järjest kasvav üldühiskondlik tähtsus rahvaste ja riikide, aga ka tervete maailmajagude lõikes. Pole üle pakutud öelda, et tänapäeva terav lahknevus riikide majandusarengus, julgeolekupoliitilised probleemid, rahvaste haridustaseme erinevused, rändepotentsiaali ebavõrdne jaotus ja palju teisi sedalaadi ülemaailmseid muresid tulenevad otse või kaudselt rahvastikuarengu ajastuse erinevusest, resp. demograafilise ülemineku alguse väljavenitatusest ligikaudu 150 aasta peale. Rahvastikuprobleem on õigusega saanud globaalprobleemi nime ja koha ning rahvusvahelised organisatsioonid käsitlevad teda sellisena.
2. Rahvastikuprotsesside inertsus
Rahvastikuarengu omapäraks tuleb lugeda demograafiliste protsesside inertsust. Metodoloogilises plaanis on tegemist küll sügavalt olemusliku, kuid samal ajal ka lihtsa ja arusaadava tõsiasjaga. Sedavõrd ei ilmne rahvastikuarengu seaduspärasused tavapärase ajaühiku – aastasammuga – mõõtes, vaid selleks otstarbeks tuleb rakendada demograafilist ajastandardit – põlvkonda. Rahvastikuarengu inertsus toetub olulisel määral demograafiliste protsesside kumulatiivsusele, mille toime kuhjub eluea vältel, nii iga inimest eraldi kui ka kogu sünnipõlvkonda tervikuna käsitledes. Kumulatiivse toimega rahvastikuarengut on aga arusaadavalt keeruline asetada perioodseisundite ja -sündmuste mõõtkavva ning seevõrra tekitab võrdlus mitmete teiste sotsiaalprotsessidega metodoloogilisi, seda enam praktilisi probleeme.
Põlvkonnapikkuste ajavahemike käsitlemine, analüüsides üksikute demograafiliste protsesside ja/või rahvastikutaaste kui terviku seaduspärasusi ning põhimõttelisi ja ka ajutisi suunamuutusi, on rahvastikuteaduses ammuilma kujunenud enesestmõistetavaks lähenemisviisiks. See ei tähenda muidugi lühemate ajavahemike jooksul toimuva arengu kõrvaleheitmist, kuid sedalaadi käsitlemisel ei püüta teha järeldusi rahvastikuprotsesside põhimõtteliste suunamuutuste või seaduspärasuste muude väljendusvormide kohta. Lühiaegse arengu analüüsi puhul on põhjust kõnelda eelkõige juhuvõngetest ning aeg-ajalt tõesti ka tõsisemat laadi uussuundumuste märguannetest, mida siis põlvkonnapikkuse ajajärgu käsitlus peab kinnitama või ümber lükkama. Rahvastikuarengu või mõne demograafilise protsessi käsitlemisel lühemate ajavahemike vältel, on kasutusel omaette termin – konjektuurdemograafia – laenuna prantsuse koolkonnast Gerald Calot’ tõhusal toetusel, et vältida segiminekut tavapärase lähenemisviisiga.
Oskus eristada rahvastikuprotsesside konjektuuruurimusi demograafilise arengu seaduspärasustest ja trendidest kuulub rahvastikuteadlase professionaalse ettevalmistuse juurde ega nõua igal sammul rõhutamist. Kaasaja teaduse viljaka integratsiooni ning piirteaduste kiire arengu ajajärgul on rahvastikuteadusliku teabega sageli tegemist ka ilma demograafilise ettevalmistuseta teadlastel, aga kõnealune oskus pole üldiselt sugugi mitte välja kujunenud. Iseenesest triviaalset laadi metodoloogiline tõsiasi, täpsemini selle eiramine, on määranud äpardumisele aukartustäratava hulga empiirilisi töid, kus demograafilised indeksid koos mitmesuguste muude näitarvudega kaasatakse nii- või naasugustesse mudelitesse ilma ajategurit, resp. rahvastikuprotsesside inertsustegurit, arvestamata. Väljundina saadakse muidugi sisutu tulemus, mis mõnikord uurijale endale ei pruugi selgudagi. Näiteks võib majandusteaduse raames leida töid, mis seletavad madalat sündimust raske majandusolukorra ja sissetulekute väiksusega, kõrvuti uurimustega, mis põhjendavad sedasama, just vastupidi, parema elujärje ja raharohkusest loodud uute elualternatiividega.
Ajalooteaduse seisukohalt pruugib inertsele aja kulgemisele rahvastikuarengus pöörata erilist tähelepanu ennekõike kahest vaatenurgast. Esimene neist seondub ajalooteaduse üsna olulise teemaga – ajaloo periodiseerimisega – mille kohta kasvõi Kistler-Ritso sihtasutus avaldas äsja Enn Tarveli artikli. Samavõrra tähtis on periodiseerimine rahvastikuteaduses ning selles mõttes on mõlemad teadussuunad päris sarnased. Asi on aga selles, et rahvastikuarengu murdepunktid ei lange reeglina kokku ajaloo põhisündmustega ega lange vastavalt siis kokku ka kummaski teaduses kasutatav periodiseering. Silmatorkavalt puudub rahvastikuarengul kokkulangevus poliitiliste tähtsündmuste ja asjakohaste oluliste pööretega ajaloos. Näiteks pole rahvastikuteaduses suurt midagi peale hakata vana-, kesk-, uus- ning uusima aja ja/või nende osiste väljatoomisega. Väiksemate ajavahemike puhul on kahe teadussuuna tavapärase periodiseeringu kokkusobimatus veelgi silmnähtavam, näiteks kasvõi sündmusterohke 20. sajandi või Eesti rahva saatuses selle nii keerdkäigulise sajandi teise poole osas.
Rahvastikuarengu käsitlemisel on keskne demograafilise ülemineku algus ning edasi ülemineku kulg, sageli ka selle erinevate arengufaaside väljatoomine. Üleminekueelsel perioodil tuuakse Euroopa kontekstis eraldi välja euroopa abielutüübi levik kui esimene tõsine märguanne traditsioonilise taastetüübi lagunemise algusest. Üleminekujärgsel ajal on sageli omaette välja toodud nn teine demograafiline üleminek. Veel aste detailsuse suunas on põhjust eristada kaasaja jätkusuutmatu sündimuse perioodi, depopulatsiooni ajajärku jms. Samavõrra on ka traditsioonilise taastetüübi valitsemisel võimalik eristada osaperioode, nagu näiteks demograafilised kriisid. Ainuüksi ülalviidatud rahvastikuarengu ajajärkude loetelust, ilma ajaraame täpsustamata, piisab mõistmiseks, et tavapärase ajalooteadusliku periodiseeringuga pole kokkulangemist eeldada.
Väärib omaette rõhutamist, et asi pole lihtsalt erinevate, omavahel kokkulangematute periodiseeringute kasutamises. Rahvastikuteaduses, eriti nimelt ruumilisel võrdlusel, on oluline tasandada eri maade ja rahvaste demograafiline areng ühele ajateljele, s.t käsitleda rahvastiku arengu omavahel võrreldavaid järke. Olgu näiteks ülesandeks analüüsida demograafilise ülemineku teise alaperioodi algust, mil tuleb tavaliselt ilmale rahvastiku suurim sünnipõlvkond. Arusaadavalt toimus kõnealune sündmus erinevates maades eri ajajärkudel, rääkimata aasta täpsusega kokkulangemisest. Rahvastikuteaduslikus käsitluses tuleb võrdlusalused rahvad n-ö nihutada demograafilise arengu skaalal kohakuti, jättes reaalse aja kulgemise koos mistahes sündmustega hoopis teisejärguliseks.
Väärib rõhutamist, et aja kahene kulg, kohort- ja perioodperspektiivi pidi, on demograafia metodoloogia üks põhialuseid. Nõnda võib ajaloo- ja rahvastikuteadusliku periodiseerimise erinevuse võtta kokku ka sedaviisi, et esimesel juhul on tegemist ühe-, teisel aga kahedimensioonilise (täpsemalt küll kolmedimensioonilise) aja kulgemisega. Sellel tõsiasjal põhineb Lexise võrk, mis teadupärast on suure osa kaasaja demograafiliste meetodite aluseks. Tänapäeval on kiiresti arenenud kohortperspektiivil põhinev sündmusloolise analüüsi metodoloogia.
Teine rahvastikuarengu ajainertsile tuginev metodoloogiline tõsiasi kuulub eelkõige ühiskonna otsustusprotsessi või poliitika valdkonda, kuid kaudselt puudutab kaheldamatult ka ajalooteadust. Nimelt on demograafilise arengu mõjutamine ja isegi selle arengu tühipaljas arvestamisvajadus, võrreldes paljude muude ühiskonnaotsuste tegemisega, suurusjärgu võrra keerukam, kuivõrd põhjus ja tulemus on rahvastikuarengus üksteisest üldreeglina pika ajavahemiku võrra lahus. Lihtsaks näiteks võiks olla kaasajal kasvavat tähelepanu köitev rahvastikuvananemine, mille põhjus (demograafiline üleminek) jääb Euroopa kontekstis 19. sajandi keskpaika, tulemus oma küpseis ilminguis aga 21. sajandi esimestesse kümnenditesse. Mõne teise demograafilise protsessi puhul pole ehk põhjus ja tulemus nii pika ajavahemiku võrra teineteisest eraldatud, kuid pea alati on tegemist tuntava ajavahega. Kõnealune asjaolu nõuab seadusandlike ja muude tähtsate ühiskonnaotsuste järjepidevust demograafilises, s.t põlvkonna ajaskaalas, sõltumata ajaloo keerdkäikudest.
Ülalkirjeldatud kontekstis tuuakse sageli näiteks omaaegne Prantsusmaa rahvastikupoliitika, mida suudeti enam-vähem muutumatuna säilitada isegi läbi Saksa okupatsiooni, kuigi sotsiaalpoliitika tervikuna arusaadavalt oma järjepidevuse kaotas. Jättes murrangulised ajajärgud kõrvale, on rahvastikuarengu kulg ja selle mõjustamise ajasamm ülepea pikem tavapärase poliitilise valimistsükliga võrreldes. Niiviisi panevad rahvastikupoliitika läbiviimise soov ja asjaomased katsetused poliitikategelased alati tõsiselt proovile, sageli asjaosaliste endi teadmata. Teisisõnu pakub rahvastikuteadus omalaadse kriteeriumi riigimeeste eristamiseks karjeristi tüüpi isikutest ja muidu õnneotsijatest poliitikas.
3. Rahvastikuteaduse andmemetodoloogia
Ühiskonnas kogutava informatsiooni, ja vastavalt riigi andmekorralduse, võib lähteallika sisu seisukohalt jagada tinglikult kahte suurde ossa. Esimese moodustab institutsioonidelt ehk juriidilistelt isikutelt pärinev teave, mille hulgas nii mahult kui tähtsuselt on esmane majandusinformatsioon. Seetõttu nimetatakse kogu kõnealust andmeosa sageli majandus- ja/või institutsionaalstatistikaks. Teise, kuid kaasaja taastearengu raames tähtsuselt küll pigem esimese rühma moodustab nn füüsilistelt isikutelt, resp. otse inimestelt pärinev informatsioon. Seda osa nimetatakse isikustatistikaks ja ta hõlmab tervikuna inimese (ühiskonna tasandil rahvastiku) kohta käiva teabe.
Mõistliku ja toimiva riigi andmekorralduse aluseks on andmeahela järjestikuste lülide – kogumise, kodeerimise, töötluse, standard- ja teadusanalüüsi, publitseerimise ja arhiveerimise – tasakaalustatud tervik. Mistahes lüli puudumine või nõrkus andmekorraldussüsteemis võib muuta ühiskonna seisukohalt mõttetuks teiste lülide töö, sealjuures ka väga hea töö. Teise nurga alt vaadatuna koondab terviklik isikuandmekorraldus endasse kolm, üksteist täiendavat andmekogumisviisi: loenduse, isikusündmuste kõikse registreerimise ja valimküsitluse. Vastavalt kõneldakse andmeallikale viitavalt loendus-, sündmus- ja küsitlusstatistikast. Kõigi kolme allika andmeühilduvuse tagab eelkõige ühtsete definitsioonide rakendamine ning nn standardsete isikutunnuste fikseerimine kõigis andmeallikais. Kesisevõitu üldteadmised peamiste andmeallikate tugevatest ja nõrkadest külgedest ja nendele esitatavatest rahvusvahelistest nõuetest annavad põhjust igaühel neist lühidalt peatuda.
Loendus on rahvusvaheliste andmekorralduslike seisukohtade järgi kõige tähtsam isikuandmeallikas, teatud mõttes ka praktilisest tarvidusest lähtuvalt, kuivõrd just loendusstatistilised näitajad rahvastiku arvu ja koostise kohta on denominaatoriks mistahes isikustatistiliste suhtnäitajate ehk kordajate arvutamisel. Loenduslaadsetel ettevõtmistel on pikk ajalugu. Näiteks korraldati maksumaksjate ja potentsiaalsete sõdalaste arvu teadasaamiseks rahvastiku ülestähendusi Hiinas, Egiptuses ja Mesopotaamias veel enne, kui Euroopa kultuurühiskonna arenemisest juttu saab teha. Vanas Kreekas ja Roomas olid rahvastiku ülestähendamised juba üsna regulaarse iseloomuga. Ometi hälbisid tollased loendused, nagu ka Vene hingerevisjonid, mitme olulise nõude seisukohalt tänapäevastest ja neid ei arvata kaasaja loendussüsteemi hulka.
Kaasaja nõuetele vastavate loenduste sünd langeb peamiselt 19. sajandi algusesse, üksikute ettevõtmistena (Kanada, USA) ka veidi varasemasse aega. Just 19. sajandi vältel alustas üks riik teise järel perioodiliselt läbiviidavaid rahvaloendusi, mille põhimõtteid üldistati sajandi keskel ellukutsutud statistikakonverentsidel ning vormistati nende suurfoorumite otsuste kaudu rahvusvahelisteks nõueteks. Väärib rõhutamist, et pea poolteist sajandit tagasi kokkulepitud põhimõtted on püsinud sisult muutumatutena tänini. Teise maailmasõja järgsel perioodil on maailmas läbiviidavate loenduste ühtluse süvendamiseks tehtud tõhusat tööd ÜRO juhtimisel. Välja on töötatud suhteliselt üksikasjalikud juhtnöörid loenduse metodoloogia ja korralduse mitmelaadsete asjaolude kohta. Arvatavasti pole üleliigne tutvustada kaasaja peamisi loenduskriteeriume, mis alljärgnevalt on summeeritud viieks põhinõudeks.
Esiteks, loenduse üldisus, mis tähendab riigi poolt kontrollitaval territooriumil viibivate kõigi inimeste hõlmamist loendusregistreerimisega. Kriteeriumi rõhuasetus on just kõiksel ülestähendusel, sõltumata ühe või teise isiku riigis viibimise põhjusest ja/või kestusest. Muidugi täiendab kõikset registreerimisnõuet kahekordse ülestähenduse lubamatus, mille peavad välistama loenduskorralduse asjaomased võtted. Rahvastiku kõikne hõlmatus on ühtlasi loendusandmestikule esitatav peamine kvaliteedikriteerium. Ajaloolasel on arvatavasti huvitav tõdeda, et sedasama kriteeriumi on rakendatud ka loenduse kui andmekogumisviisi defineerimisel ja eristamisel näiteks mitmesugustest hingeloendustest ja -revisjonidest.
Teiseks, loenduse üheaegsus, mis toob esile loendusstatistika võrreldavuse ajas. Loenduskorralduses fikseeritakse nn kriitiline moment, s.t üksühene andmestiku kogumise ajaseis. Kõnealune kriteerium nõuab loenduse läbiviimist näiteks ka nendes viies riigis, kus on loodud loendusstatistilise hõlmatusega võrreldav rahvastikuregister. Mõistetavalt on ka korraliku registri puhul kirjed selles ühe või teise sündmuse (seisundi muutuse) toimumisaja järgsed, aga mitte ühtse ajahetke seisuga. Veel tasub tähele panna, et hea ettevalmistusega loendus viiakse läbi võimalikult lühikese ajaga, ühe-kahe päevaga. Näiteks Eestis viidi esma- ja paraku ka ainukordselt ühe päevaga läbi 1934. aasta rahva- ja eluasemeloendus.
Kolmandaks, loenduse perioodilisus, mis tähistab nõuet loendusi korraldada kindlate ajavahemike järel. Tavaliselt on loendusvahemikuks 10 aastat, kuid rikkamates ja parema andmekorraldusega maades on vahe pigem 5 aastat. Perioodilisuskriteeriumi kõrval on arutuse alla võetud ka rahvusvaheline üheaegsus ning tänapäeval soovitab ÜRO loendusi läbi viia arvudega 0 või 5 lõppevatel aastatel. Selles osas on siiski traditsioonidel suur mõjujõud ja näiteks enamik Euroopa Liidu maid viib loendusi läbi arvuga 1 lõppevatel aastatel. Heitlik poliitiline areng 20. sajandil on Eestis väljendunud rahvaloenduste äärmiselt ebakorrapärases läbiviimises.
Neljandaks, loenduse isikulisus, mis nõuab informatsiooni kogumist kõigi üksikisikute kohta eraldi kirjena. Lubatud pole inimeste ülestähendamine näiteks perekonnapea kaudu (ajalooliselt sagedasti esinenud võte), laste või ka teiste ülalpeetavate esitamine vanemate või hooldajate kaudu (sage võte isikudokumentide korraldamisel). Samuti kogutakse loenduse käigus kõigi isikute kohta ühelaadne informatsioon. Kui põhiküsimustikku täiendab valikküsitlusleht, milline korraldus on iseenesest järjest enam populaarsust võitnud, rakendatakse ilmtingimata juhuvalimit. Näiteks esitati Eesti 1989. aasta rahvaloendusel täiendava loenduslehe alusel viis lisaküsimust igale neljandale isikule.
Viiendaks, loendusandmete kättesaadavus ja avalikkus, millisest nõudest püüti nõukogude ajal võimalikult vähe juttu teha. Rahvusvaheliste kriteeriumite kohaselt ei saa loendust lugeda lõppenuks enne, kui andmed pole tabuleeritud ja kõigile soovijaile kättesaadavad. Muidugi nõuab loendusandmestiku avaldamine teatud aja, kuid täpne töötluskava on juba loenduse ettevalmistamise tähtis koostisosa. Loendusandmete avalikkuse nõuet täiendab iga üksiku isikukirje täielik konfidentsiaalsus. Tuleb tähele panna, et konfidentsaalsus eelkõige mistahes ametiasutuste ja ametnike suhtes: seda ei tohi kasutada mitte ühekski administratiivset laadi vajaduseks ega tegelikult mingil muul viisil, kui ainult statistilistel ja teaduslikel eesmärkidel. Politseiriigis pole see nõue vahel endastmõistetav, ometi hoiduti isegi Nõukogude Liidus rahvaloenduse isikukirjete kasutamisest administratiivsel eesmärgil.
Eesti alal on toimunud kümme kaasaja loenduskriteeriumidele vastavat rahvaloendust. Esimesele neist 1881. aastal olid eelnenud Liivimaa ja Eestimaa linnade loendused, vastavalt 1867 ja 1871, ning prooviloendused. Järgmine oli ülevenemaaline loendus 1897. aastal, mis jäi ka ainukeseks Vene Impeeriumis. Eesti Vabariigi Statistika viis läbi kolm loendust. Kaks aastat pärast Vabadussõja lõppu (1922) läbiviidud loenduse peaeesmärgiks oli saada vajalik informatsioon Eesti ühiskonna korraldamiseks ja oluliste reformide läbiviimiseks. Tolle loenduse materjalide töötlus on jäänud seniajani kõige täiuslikumaks. Eelkõige tuleb märkida maakondade, valdade ja linnade andmevajaduste rahuldamist, sest infopuudus omavalitsustasandil oli suur. 1934. aastal läbiviidud Eesti rahvaloendus on aga tuntud kui metodoloogiliselt tugevaim ja ka korralduse poolest korrektseim.
Esimese Nõukogude okupatsiooni mõju Eesti ühiskonnale oli sedavõrd suur, et taastatud Eesti Statistika esimeseks sammuks oli loenduse läbiviimine. Ettevalmistustega saadi hakkama paari kuuga ning loendus toimus 1. detsembril 1941, siiski lühendatud küsimustikuga. Loendus osutus võimalikuks seetõttu, et Ostlandi tsiviilvalitsus ei olnud veel kohal ning Saksa rindelähedane sõjaväevõim lasi korraldada kohalikku elu vabamalt kui hilisem reeglistik, õigemini, ei sekkunud eriti kohalikku tsiviilkorraldusse. Samas õnnestus loendusandmeid kiiresti kerkinud vastuolude tõttu avaldada ainult päris napilt ja kohalikku statistilist oskusjõudu arvestades naljakas vormis. Järgnenud Vene okupatsiooni vältel püüti kogu Saksa ajal toimunut hoopis maha vaikida ja edukalt, kuivõrd näiteks Statistikaamet ei näi kõnealust loendust tundvat siiani.
Nõukogude perioodil toimus Eesti alal neli loendust: 1959, 1970, 1979 ja 1989. Tuleb märkida, et kolmest peamisest andmeallikast jälgisid rahvusvahelisi soovitusi tol ajal kõige suuremal määral just rahvaloendused, mistõttu loendusandmed moodustavad parima olemasoleva andmestiku Eesti rahvastiku ja korteriolude kohta Nõukogude perioodil. Näiteks on need ainsad andmekogumid, kus inimene on fikseeritud tema tegeliku elukoha, mitte administratiivse sissekirjutuse järgi. Ainuüksi nimetatud asjaolu tõttu on viimase loenduse (1989) andmestik ka täna täpseim valimialus küsitlusstatistika korralduse tarvis, vaatamata kaunis pika aja möödumisele sellest loendusest. Märtsis 2000 toimus Eesti territooriumil kümnes rahvaloendus. Eesti loendusandmestiku avaldamine sajandi jooksul on olnud küllalt heitlik, kaasajal on ühtlusarvutatud andmestik leitav Eesti Rahvastiku Andmepangas, mida hoiab ja arendab Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus (EKDK).
Erinevalt loendusest kui ühekordsest, kuigi perioodiliselt korduvast ettevõtmisest keskendub isikusündmuste registreerimine ja sellele toetuv sündmusstatistika teatud kindlate isikusündmuste pidevale ja kõiksele fikseerimisele, sõltumata millal või kus antud sündmus aset leiab. Isikusündmuste kõikne registreerimine täiendab loendusel hangitud isikuandmeid loendusvahelise aja jooksul toimuvate põhisündmustega, hoides ka loendusandmestiku sedaviisi aktuaalsena. Isikusündmuste kõikse registreerimise korraldamiseks on samuti jõutud tänapäevaks kokku leppida päris suures hulgas nõudeis, mis enamasti on vormistatud rahvusvaheliste soovituste kujul. Alljärgnevalt on neist nimetatud mõnda metodoloogiliselt olulisemat. Muidugi kattub osa põhimõtteid, seal kus see on võimalik, loendusstatistika rahvusvaheliste kriteeriumidega.
Esiteks, sündmuste registreerimise üldisus. Statistiliselt hõlmatud isikusündmuste registreerimine on vaja korraldada sellisel viisil, et tõesti kõik antud liiki sündmused oleksid fikseeritud. Muidugi elavad inimesed hajutatult üle maa, viibides pealegi aeg-ajalt eemal oma alalisest elukohast, ka välismaal, ning seevõrra pole sündmuste kõikehaaravat registreerimist niisama lihtne korraldada. Ka rikastes riikides piirdutakse tavaliselt küllalt väikese arvu, tõesti kõige olulisemate isikusündmuste registreerimisega. Eestis loodi isikusündmuste süsteemseks registreerimiseks omaette institutsioon – Perekonnaseisuamet – alles iseseisvuse saavutamise järel. Kuigi Perekonnaseisuamet säilis ka nõukogude ajal, hajus või täpsemini ametkonnastus peale sõda isikusündmuste registreerimine uuesti. Tänases Eestis on korratus koguni kasvanud ja isikusündmuste üldisuse nõude tagamiseks on tarvilik laiaulatuslik reform.
Teiseks, registreeritava isikusündmuse definitsiooni täpsus. Arusaadavalt on iga registreerimisega hõlmatud isikusündmus tarvis määratleda selgepiiriliselt. Tänapäeval on kõigi selliste sündmuste definitsioonid üldreeglina rahvusvaheliselt ühtlustatud niiviisi, et alati jääb ruumi rahvusliku eripära arvestamiseks. Eesti olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et Nõukogude Liidus ei järgitud ideoloogilistel kaalutlustel mitmeid rahvusvahelisi definitsioone eriti täpselt või koguni moonutati sihiteadlikult. Vastavalt on mitme olulise isikusündmuse (ja muuseas veelgi enam -seisundi) puhul rahvuslik eripära teadmata ja selle statistiline kirjeldamine nõuab tõsist metodoloogilist tööd. Rahvusvahelise sünnimääratluse sisseviimine (1993) meditsiinistatistika poolt oli üks esimesi samme selles vallas, kuid ühtlasi tõi see esile hulga probleeme, mille raskusaste on keerukamate sündmuste puhul eeldatavalt palju suurem. Osa isikusündmuste puhul, nagu näiteks elukohavahetus, on arutelu läinud esialgu administratiivses, resp. statistilises mõttes kasutus suunas, mõne puhul aga on veel algamata.
Kolmandaks, standardtunnuste ülestähendamine koos sündmuse fikseerimisega. Arusaadavalt ei kätke isikusündmuste kõikne registreerimine pelgalt sündmuste arvu fikseerimist, piltlikult öeldes kriipsu tõmbamist iga asetleidnud sündmuse kohta. Üheaegselt pannakse kirja ka teatud hulk isikuandmeid inimes(t)e kohta, kellega antud sündmus toimub. Mõistlik on püüelda selle poole, et erinevate isikusündmuste fikseerimisel registreeritaks võimalikult ühesugune kogum andmeid, mida võib nimetada standardtunnusteks. Üldreeglina püüdleb rahvuslik andmekorraldus selle poole, et standardtunnused kattuksid võimalikult täielikult loendusstatistika teabega. Kaasaegse isikustatistika efektiivsuse võti peitubki selles, et erinevatest allikatest ning erinevate sündmuste kohta kogutud andmed on omavahel võrreldavad, veel parem kui isikukirjete tasandil ühendatavad. Viimasena märgitud võimaluse puhul on hoopis lihtsam teha andmestike kvaliteedikontrolli, resp. hoopis ulatuslikumalt rakendada kaasaja teadusmetodoloogiat ja metoodilisi võtteid. Tavaliselt just siitpeale hakkab riigistatistiline andmekvaliteet kiiresti tõusma.
Standardtunnuste registreerimine pole, metodoloogilisele lihtsusele vaatamata, korralduslikult ülepea mitte kerge ülesanne. Nimelt eeldab see sujuvat koostööd mitmekümne ametkonna vahel. Kõnealuse ülesande edukus omakorda ei saa põhimõtteliselt toetuda administratiivsele käsu-keelu mehhanismile, vaid sõltub riigi andmekorralduse keskinstitutsiooni sisulisest tugevusest, antud juhul definitsioonide hoidmisest. Viimane sisaldab endas muidugimõista rahvusvaheliste soovituste sisulist tundmist ja järgimissoovituste läbimõeldust, rahvuslike detailide väljatöötamist ja põhjendamisoskust, asjaomase väljaõppe ja tarviliku metodoloogilise abi korraldamist seda soovivatele ametkondadele. Kui rahvuslik andmekorralduse keskinstitutsioon pakub asjaomastele ametkondadele kõige selle juures ka riigisiseselt ja rahvusvaheliselt võrreldavat ja kõneka näitajasüsteemi abil esitatavat statistikat, pole ilmselt vähemalt enamiku ametkondade koostööd raske saavutada. Küll on aga Eesti kaasaja tingimusis raske viidatud keskinstitutsiooni tarvilikul kombel tööle suunata.
Sündmusstatistika areng Eestis on olnud küllaltki huvitav ja mitmetahuline. Eesti kuulus Rootsi Kuningriigi koosseisu, kui Karl XI Kirikuakt kohustas õpetajaid registreerima, ja just kõikselt, kolme põhilist demograafilist sündmust. Nõnda on Eesti teatud mõttes osaline maailma vanimas kaasaja põhimõtetele toetuvas isikusündmuste registreerimiskorralduses. Ajaloolased teavad hästi, et Eesti alal säilis rahvastikusündmuste kõikne registreerimine ka Venemaale allutamise järel, etendades Balti erikorda rõhutavalt koguni teatud osa venestamise ja õigeusu leviku vastu. Venemaal ei suudetud ju teatavasti kõikset registreerimist korraldada impeeriumi lõpuni, mis võimaldas Balti kubermangudel positiivselt silma paista. Varasemad isikusündmuste ülestähendused Eesti alal pole kaugeltki mitte kõik säilinud, ka tuleb ette kirikuõpetaja surma või pikaleveninud vahetuse tõttu registreerimisega katmata ajavahemikke. Alates 1834. aastast on siiski kõik Eesti alal asetleidnud rahvastikusündmused niihästi kõikselt kirja pandud kui ka säilinud.
Eesti Perekonnaseadus reformis põhjalikult kohaliku sündmusstatistika korralduse aastal 1926. Isikusündmuste registreerimine anti kirikult üle just asjaomaseks otstarbeks asutatud ilmalikule Perekonnaseisuametile. Koos eeskujulikult töötava Riigi Statistikabürooga suudeti realiseerida Eestis kõik toonased rahvusvahelised statistika-alased soovitused ning Eesti sündmusstatistika kujunes Teise maailmasõja alguseks üheks kõige üksikasjalikumaks ja täpsemaks maailmas. Isegi sõja ajal säilis isikusündmuste registreerimisel täpsus ja korrektsus, milleni tänane tase enam kaugeltki ei küüni. Väärib rõhutamist, et korrastatud sündmusstatistika oli aluseks sotsiaalteaduste kiirele arengule Eestis. Nagu tänapäeval üldiselt teada, andis teadus omakorda uue tagasiimpulsi riigistatistika paremaks korraldamiseks. Igatahes on näiteks professor Kanti hiljem nimetatud Rootsi sotsiaalstatistika üheks rajajaks. Nii sai üks ring täis.
Vene okupatsioon Eestis on teiste andmeallikatega võrreldes eriti tugevasti räsinud just sündmusstatistikat. Rahvuslik statistikakorraldus pole mitte ainult kõrvale jäänud poole sajandi pikkusest arenguteest, vaid on koguni kaotanud omajagu ka varem saavutatud tasemest. Nõukogude aja lõpuks moodustas sündmustatistika Eesti kui terviku kohta ehk kolmandiku sõjaeelsest, olles aga peaaegu olematu piirkondlikul tasemel. Järgnenud iseseisvusaastate jooksul on andmemaht kahtlemata kiiresti kasvanud, kuid täpsus ja andmekvaliteet kahjuks veelgi langenud. Samuti on omapärase neosovjetismina kasvanud andmekorralduse ametkondlikkus.
Küsitlusstatistika toetub valimi kaudu määratletud, suhteliselt väikesearvulist osarahvastikku hõlmavale süvaandmestiku kogumisele. Tavaliselt saab aga küsitlusstatistika kaudu teha järeldusi ka üldkogumi ehk kogurahvastiku kohta. Arusaadavalt tagab valimi põhjal tehtavate järelduste üldistamine, et valimisse sattunud rahvastik on koostise poolest võimalikult täpne kogurahvastiku koopia. Viimane ülesanne ongi küsitlusstatistika keskne probleem: mistahes ebatäpsus valimis moondab paratamatult küsitlusstatistilist andmestikku, ka sellisel määral, et ei luba enam ülepea üldistamist.
Korrektse valimi moodustamise eelduseks on valimialuse, s.t üldkogumi täisloendi olemasolu ja täpsus. Isikustatistilise küsitluse puhul täidab kõnealust rolli kogurahvastiku nimekiri. Enesestmõistetavalt on valimialuse üldisus äärmiselt oluline, sest ebatäieliku rahvastikuhõlmatuse korral jääb nulliks teatud isikute või koguni mõne rahvastikurühma tõenäosus sattuda valimisse ja küsitlusstatistika jääb vastavalt moonutatuks, kuigi valimiprotseduur ise võib olla teostatud eeskujulikult. Valimialuse puudumisel või lubatut ületava ebatäpsuse korral on küsitluse läbiviimiseks võimalik rakendada nn empiirilist valimit, mille puhul puudub võimalus hinnata tulemuste täpsust ega ole võimalik teha valimi piirest väljuvaid üldistusi.
Rahvusvahelise tava kohaselt loetakse isikustatistiliste uuringute puhul kõige sobivamaks valimialuseks (viimase) rahvaloenduse individuaalandmestikku ehk loendusel kirjapandud isikute nimekirja. Tagab ju rahvaloenduse üldisuspõhimõte kõige paremal viisil riigi rahvastiku kõikse hõlmatuse, pealegi on loendusstatistilisel valimialusel veel kaks üpris olulist eelist. Esiteks, loendusandmestikule toetuva valimi korral on juba eelnevalt olemas rikkalik taustinformatsioon kõigi küsitletavate, sealhulgas ka küsitlusest väljalangenute ehk küsitluskao vanuse, soo, rahvuse, perekonnaseisu, leibkonnakoostise, lapsesuse, hariduse, majandusaktiivsuse, elamistingimuste jms kohta. Selline taustinformatsioon annab võimaluse mõõta küsitlusstatistilise väljalangevuse mõju, milline ülesanne on kujunenud kaasaja metodoloogia rutiiniks.
Teiseks, loendusandmestiku rakendamine valimialusena lihtsustab andmedefinitsioonide hoidmist ning aitab niimoodi astuda tõhusa sammu andmevõrreldavuse tagamise suunas. Viimane asjaolu, nimelt loendus- ja sündmustatistikaga ühilduvate definitsioonide ja määratluste rakendamine, on aga ülemaalise valimi kõrval teine kahest peamisest kriteeriumist, mis eristab kaasaja küsitlusstatistikat ja selle aluseks olevat riigiuuringute süsteemi kõikvõimalikest muudest küsitlusel põhinevatest testidest ja uuringutest.
Eestis on loendusstatistilist valimialust kasutatud nelja üleriigilise küsitluse, nimelt Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (naiste ja meeste osa), Eesti Tööjõu-uuringu, Eesti Terviseuuringu ning Eesti Põlisusuuringu ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Varem piirasid rahvaloendusandmestiku kasutamist valimialusena eeskätt nõukogudeaegse "andmekaitse" kitsendused, samuti andmestiku sobiva arvutikuju puudumine kuni 1991. aastani. Loendusandmestiku asemel on varem valimialusena kasutatud kõige sagedamini valijanimekirju ja muid nimekirjasarnaseid andmekogumeid. Sedalaadi nimekirjadele on tänapäeva Eestis omistatud kõlavaid nimetusi – näiteks register – kuid nimekirjade täpsus pole seeläbi paranenud. Suurimaks puuduseks on sissekirjutuse või muu administratiivse fikseeringu kasutamine inimese elukoha määramisel. Märgatav hulk inimesi ei elanud juba nõukogude aja viimastel kümnenditel sissekirjutusjärgsel aadressil ja jäi valimisse sattudes reeglina kätte saamata. Hoopis lubamatu on selliseid andmepanku, kus isikuaadress kajastab juriidilist elukohta, kasutada käesoleval ajal. Vahemärkusena tuleb tõdeda, et niisuguste andmestike hulka kuulub ka näiteks AS Andmevara rahvastikuregister.
Küsitlusstatistika kasutamisel peab alati arvestama asjaolu, et mistahes valimi põhjal leitud näitarv erineb alati teatud määral üldkogumi vastava näitaja väärtusest. Ühe küsitlusstatistilise andmestiku piires iseloomustab üld- ja väljavõtukogumi erisust esindusviga, riigi andmekorralduses tervikuna tagab küsitlusstatistika täpsuse aga individuaalandmestikulise seose hoidmine muidugimõista küsitlusstatistiliste andmestike endi, aga ka kahe teise peamise andmeallika, loendus- ja sündmusstatistika vahel. Viimatinimetatud allikad kindlustavad rahvastiku kõikse hõlmatuse (nii isikute kui sündmuste lõikes), millele küsitlusstatistika lisab metodoloogilise põhjalikkuse ja detailirohkuse. Ühtlaselt tugeva loendus-, sündmus- ja küsitlusstatistika ning nende eeskujuliku ühilduvuse korral on kerge rakendada käsitlusaluse protsessi või seisundi analüüsiks metodoloogilisest seisukohast enimsobivaid meetodeid ja näitarve.
4. Ajaloo allikakriitika ja rahvastikuteaduse andmekvaliteet
Ajalooteaduses on sihiteadlikult välja arendatud allikakriitiline lähenemisviis, mis on eeskujuks arvatavasti kõikidele teistele sotsiaalteadustele, kaheldamatult ka demograafiale. Teaduskäibesse toodud allik- ja teisesmaterjali tõsise läbitöötamise ja viitamise nõue väldiks parajalt suure arvu pelgalt kordusi sisaldavate tööde publitseerimist ja teeks tõhusamaks plagiaadi piiramise. Tõenäoselt oleks niiviisi aegade jooksul mõnes teadussuunas mõnigi üldisele teooriale ja/või metodoloogiale pretendeerinud käsitlusviis jäänud koguni välja arendamata. Allikakriitika tähtsusele ja teatud mõttes ilmselgele vajadusele vaatamata on rahvastikuteadus läinud, kui nüüd intrigeerivalt ja parasjagu lihtsustades vastandada, pigem teist teed. Tõsi küll, sisult sama eesmärgi saavutamise nimel.
Rahvastikuteaduse sünni ja arengu üldistamisel on ilmne, et õpetusel meetoditest ja andmekorraldusest laiemalt ning korrastatud andmestike akumulatsioonil on olnud erakordselt tähtis koht. Tänapäeval on demograafia teiste sotsiaalteadustega võrreldes, kuigi endiselt mõnel määral rohkem ja kindlasti süsteemsemalt kvantitatiivseid meetodeid rakendav, üsna tasakaalustatud ning hõlmab olulise osana teoreetilis-metodoloogilist ainest. Siiski lööb arengu varasem eripära endiselt välja, kuid hoopis teisel viisil. Nimelt on rahvastikuteaduslikes töödes kombeks põhjalikult kirjeldada andmestikku või tuua asjakohased viited, mille alusel teadusanalüüs on teostatud, ning anda süsteemne selle andmestiku usaldusväärsuse ja esinduslikkuse hinnang. Viimatinimetatud osa pole rahvastiku-alastes töödes formaalne (nagu sagedasti sotsioloogilistes tekstides) ega ülepea lihtsakoeline, kuivõrd erinevate andmeallikate puhul tuleb rakendada erinevaid kvaliteedianalüüsi võtteid ning mitmesuguseid sätestatud, ka rahvusvaheliselt, reegleid.
Rahvusvaheline andmekorralduslik koostöö, mis algas hiljemalt esimestest statistikakonverentsidest 19. sajandi keskel, alustas oma tegevust ühtsete soovituste väljatöötamisega loendusstatistika vallas. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et ka esimesed Eesti linnarahvastiku loendused (aastal 1867 Liivimaa ja aastal 1871 Eestimaa kubermangus), samuti 1881. aasta loendus on läbi viidud paljuski just kõnealuste soovituste alusel. Aegade jooksul laienes samalaadne tegevus sündmusstatistikale ning viimase paarikümne aasta vältel jõudsalt ka küsitlusstatistikale. Võrreldavuse kõrval, aga sisult esmasena, on kõnealusel rahvusvahelisel koostööl olnud eesmärgiks andmekvaliteedi tõstmine. Küsimus pole mitte niivõrd pidevas ja lõputus püüdes kvaliteeti tõsta, kuivõrd teatud kindlate kvaliteedinormide tagamises võimalikult laial alusel nii ajas kui ruumis.
Sedasama tegevust saab lahti mõtestada ka niimoodi, et eesmärgiks on seatud andmestike kvaliteedi ja nende alusel tehtavate järelduste vastavus üksteise suhtes. Tänapäeval on rahvastikuteaduses enesestmõistetav, kuigi ehk mitte piisavalt lahtiseletatud teiste teadussuundade tarvis, et analüüse on võimalik ja lubatud teostada küllalt erineva kvaliteediga andmestike alusel, kuid järelduste haare ja sügavus peab olema üksüheses vastavuses tuvastatud ja kontrollitud andmetäpsusega.
Niisiis andmekvaliteedile pööratakse demograafilistes töödes äärmiselt suurt tähelepanu. Samavõrra on välja arendatud ja üldkasutatavaks kujunenud vastavad kvaliteedihinnangu võtted ja meetodid. Viimase raames või teatud mõttes paralleelselt, ja see on teiste sotsiaalteadustega võrreldes kindlasti rahvastikuteaduse omapära, on välja töötatud andmetaaste tehnika — indirect techniques. Nimelt siis, kui olemasolev andmestik ei vasta nõutavale kvaliteedile, teisisõnu, asjakohase andmestiku alusel ei saa analüüsi tegemisel (rahvusvaheliselt) kokkulepitud kriteeriume järgida, teadustöö esimese etapi raames selline andmestik luuakse või moodustatakse mainitud taastetehnika abil.
Niiviisi võib rahvastikuteaduslikes töödes päris sageli kohata liigendust, kus algselt taastatakse analüüsitav andmestik ja edasi asutakse huvialuse protsessi käsitlemise ja analüüsi juurde. Ajalooteadusega paralleeli tuues, historiograafiline lähenemisviis jäetakse kõrvale ja analüüsil eelistatakse vastloodud andmestikku, resp. ebatäpsetele andmetele eelistatakse andmetaaste rakendamisel moodustatud nõuetekohast andmestikku. Arusaadavalt peavad sellise lähenemisviisi korral andmetaaste võtted olema päris tugevad. Enamiku teiste sotsiaalteaduste puhul ei kujutaks sellist, iseenesest voluntarismi võimaldavat metodoloogilist lähenemisviisi üldjuhul ettegi. Väga tugeva andmemetodoloogilise pagasi tõttu on aga rahvastikuteaduses selline käsitlus võimaldanud uurida protsesse ja nähtusi, mis pole andmestikega tavapärasel viisil ülepea kaetud.
Andmetaaste metodoloogia rakendusest on asjakohane tuua paar konkreetset juhtumit. Nõukogude Liidu ajast on õpikunäitena tuntuks saanud suremuse ja keskmise eluea arvestused. Nimelt viis Nõukogude Liidu kogurahvastikus tõusma hakanud suremus elutabelite ja üldse suremusandmete salastamiseni 1974. aastast, sest valitsenud ideoloogiline kontseptsioon eeldas hoopis inimese elujärje, ja sealhulgas tervise, pidevat paranemist käsikäes sotsialismi süvenemisega. Seejuures oldi salastamisel üsna järjepidevad: klassifitseeriti mitte ainult surmade vanusjaotus (see on aluseks elutabeli koostamisel), vaid koguni ka rahvastiku vanuskoostis. Veel enam, kogu 1979. aasta rahvaloenduse andmestiku vanuslõige salastati. Kõigile neile pingutustele vaatamata arvutasid prantsuse rahvastikuteadlased välja ja avaldasid Nõukogude Liidu rahvastiku keskmise eluea dünaamika näitarvude teise komakoha täpsusega, seda ikka andmetaaste tehnika oskusliku rakendamse tõttu. Ajakohane puänt seisnes selles, et vene demograafid, teades ülihead kokkulangevust, said nüüd analüüsida prantslaste poolt avaldatud andmestikku ning avaldasid ka tulemusi, kuid ei läinud seejuures vastuollu nõukogude statistikakorralduse keeldudega.
Samavõrra kurioosset seika pakub esimene rahvastikuteaduslik entsüklopeedia Nõukogude Liidus. Selles on näiteks ära toodud Afganistani ja veel paari riigi, kus tolleks ajaks polnud veel ühtegi üldist rahvaloendust läbi viidud, rahvaarv ja vanuskoostis koos vanuspuu graafilise esitusega. Samas aga puudusid vastavad andmed Nõukogude Liidu ja tema liiduvabariikide, ka Eesti kohta, kuivõrd vanuseandmestik oli tollal salastatud. Niisiis valdasid demograafid ka Nõukogude Liidus andmetaaste metodoloogiat piisavalt hästi, et tuletada rahvastikuarengu peamisi näitajaid tõsise andmedefitsiidi tingimusis, mille taustal muutusid oma maa kohta kehtinud piirangud eriti naeruväärseks.
Rahvastikuteaduse kvaliteedinõuete järgimine on üsna loogilise, kuid siiski omapärase arengu tulemusena leidnud väljundi andmetaaste metodoloogia ja meetodite vahendusel loodud andmestike eelistamises kehvavõitu tegelike andmete kasutamisele. Sellise väljakujunenud rahvusvahelise praktika tundmine ja austamine teadustöös pole Kesk- ja Ida-Euroopa maades üldine isegi mitte demograafide hulgas, seda vähem teiste sotsiaalteadlaste puhul. Selle tagajärjel on märkimisväärne osa regiooni teaduskirjandusest jäänud kõrvale tõsise rahvusvahelise tähelepanu alt, kuigi uurimismetodoloogia, rakendatud meetodite ja tehniliste võtete, tulemuste ja järelduste seisukohalt võib tegemist olla heade või väga heade teadustöödega või mõnel puhul koguni tervete koolkondadega. Kui ikka kasutatav andmestik pole hoolikale kvaliteedikontrollile allutatud, või pole viidata selle teostusele ja avaldatusele kusagil mujal, on üsna tõenäoline, et publikatsioon arvatakse teisejärguliste hulka.
See tõdemus ei puuduta ainuüksi teadustööde väärtusskaalat, vaid teatud mõttes koguni ühe või teise rahva riiklikku staatust ja valitsemiskorda. Nimelt on rahvastikuteadusliku ja -statistilise kirjanduse maht, kaasa arvatud ka iseenesest lihtsakoelised arvtabelite publikatsioonid, omandanud teadusest kaugelt üldisema tähenduse. Sellele on kaheldamatult kaasa aidanud rahvastikualase teaduskirjanduse annoteeritud andmepank, mida Princetoni ülikool peab 1936. aastast. Pikka aega on see olnud kättesaadav ajakirja "Population Index" kaudu ning viimased viisteist aastat ka elektroonilisel kujul POPLINE-nimelise andmepangana.
Tõepoolest on rahvastikuteadusliku kirjanduse maht silmnähtavalt seotud kahe asjaoluga, ühe või teise rahva riikliku staatuse ning teisalt demokraatliku, resp. inimkeskse riigikorra valitsemisega. Näiteks sobib tuua sõjaliselt aktiivse ja mõnda aega rahvusvahelise poliitika keskmes püsinud Iraak, kelle kohta POPLINEis (laserdisk, juuni 1999) on annoteeritud 313 rahvastikuteaduslikku publikatsiooni. Võrdluseks on ühe teise, rahvaarvult ja territooriumilt hulga väiksema, sõjaliselt mitteagressiivse ja palju vähem rahvusvahelise meedia tähelepanu all olnud araabia riigi – Tuneesia – kohta annoteeritud publikatsioone neli korda enam: 1295. Vahe on aga selles, et Tuneesia on üks demokraatlikumaid araabia maid ning vastavalt on asjakohane ja tarvilik tegelda rahvastikuteadusliku tööga andmekvaliteeti austavalt. Arvatavasti on Iraagi kohta avaldatud mitmesuguseid rahvastiku arengut puudutavaid analüüse, olgu kas või sõjaväe arvukusega seonduvalt, kuid andmekvaliteedi probleemidest ja/või muudest nõuetevastavuse asjaoludest johtuvalt pole neid POPLINEi lülitatud.
Euroopasse tulles võib lisada kasvõi Valgevene ja Hollandi vahelise võrdluse: annoteeritud rahvastikuteaduslike tööde arv on vastavalt 20 ja 2668. Valgevene puhul tuleb tähele panna, et sedavõrd madal rahvastikuteaduslike publikatsioonide arv on kahe olulise teguri kumulatiivse mõju tulemus. Ühelt poolt seesama demokraatia vähesus (vrd Albaania 182, Bulgaaria 663, Rumeenia 753), teiselt poolt veel ka omariikluse puudumine. Viimase teguri olulisest mõjust saab täiendavalt aimu kõrvutades näiteks Sloveeniat (79) ja Ungarit (1531) või Slovakkiat (189) ja Poolat (1588), milliseid rahvaid iseloomustab sõjajärgsel ajal enam-vähem ühesugune demokraatia aste, kuid erinev positsioon omariikluse seisukohalt.
Sedalaadi võrdlusi saab POPLINEi abil kiiresti teostada. Need kinnitavad üllatava järjekindlusega kõnealuseid globaalseid seoseid. Muidugi väärib eelkõige tähelepanu asjaolu, et seda teatud mõttes omapärast, aga tegelikult üsna loogilist, ning mis peaasi, hästi toimivat seost on paljude poolt märgatud ning teda kasutatakse päris laialdaselt. Muidugi pole tegemist mingi tõsiteadusliku seose ega ühiskonnale antava hinnangu ühese kriteeriumiga ning vaevalt võtab keegi seda üks-üheselt. Aga samas on tugev ja kindlasuunaline seos tõsistele andmekvaliteedi kriteeriumitele vastavate rahvastikuteaduslike tööde hulga ja ühiskonna arenguastme vahel kõnekas. Ka on POPLINEi lihtne ja kiire käsitleda ning tema ülemaailmse leviku eest on hoolitsenud ÜRO, kes näiteks arengumaade teaduskeskustele on levitanud seda osahinnaga või hoopis tasuta.
Arutluse lõpetuseks olgu toodud annoteeritud rahvastikuteaduslike tööde arv POPLINEis nende kuue riigi kohta, kes lülitati Euroopa Liiduga ühinemiskõneluste esimesse ringi: Eesti (129), Küpros (166), Poola (1588), Tšehhi (1261) ja Ungari (1531). Ilmselgelt on Eesti koht silmatorkavalt tagasihoidlik. Seda on teadlaskonnas aeg-ajalt ka jutuks võetud. Lohutuseks võib muidugi kasutada teist võrdlustausta: Armeenia (53), Moldova (16), Ukraina (146) jt omariiklusest vahepeal ilmajäetud rahvad, kellel ka demokraatia astmega olid ühiskonnakorralduses Eestiga sarnased probleemid. Niiviisi viib rahvastikuteaduse andmekvaliteedi nõue, leides omalaadse kajastuse iga rahva kohta annoteeritud tööde arvus, koguni välja hinnangukriteeriumini maa ja rahva ühiskonna arengu kui terviku kohta.