< Eelmine | Järgmine > |
---|
SISSEJUHATUS NIMEREGISTRILE
Käesolev represseeritud isikute registri (RIR) raamat 5 “Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949 2. osa”, koosneb valdavalt suuremahulisest 3. peatükist “Isikuandmed perekonnapeade nimede tähestikulises järjekorras”. Nimetagem seda lühidalt nimeregistriks või nimestikuks.
Raamatu 2. peatükk “Lühendid, paragrahvid ja allikad” on abivahend nimeregistri isikuandmete ehk isikukirjete lugemiseks. Selle peatüki inglisekeelsed tõlked ja lühiselgitused lubavad ka sel lugejal, kes eesti keelt ei valda, mõista isikukirjete sisu nimeregistris. Isikukirjed on suurel määral korduvate, enamasti kindlas järjekorras esitatud lühendite ja mõistete read inimsaatuste kirjeldamiseks. Seega muutub nimeregister lühendite tõlke vahendusel kakskeelseks – eesti- ja inglisekeelseks.
1.1. NIMEREGISTRI ALGANDMED
Märtsiküüditatute nimeregistri algandmete päritolu on järgmine:
- Perekonna- ja isikutoimikud vastavatest arhiivi-fondidest. Toimikud koostati Moskva käsul [1-2].
- Nende fondide kartoteegid abi- ja kontrollvahenditena, Tallinnas Tõnismäe arhiivis.
- ENSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse erifondide grupis koostatud küüditamisele määratud isikute üldnimekiri. Politseiarhiivis registreerimata abivahend.
- Mäluandmed – trükis avaldatud lühinimekirjadele laekunud parandused ja täiendused, küsitluslehed, kirjavahetusest ja kohtumistelt saadud parandused.
- Kulaklike majapidamiste koondnimekirjad maakondade järgi, mis vastavalt ENSV MN määrustele nr. 014 14.-st ja nr. 05 22.-st märtsist 1949 muutusid küüditamise alusmaterjaliks, [3-6]. Need kuni 2 nädalat varem kinnitatud maakondlikud kulakute koondnimekirjad erinevad olulisel määral 25.03.49 alanud küüditamise tegelikest nimekirjadest. Seda väidab ka A. Rahi [7].
1.2. MÄRTSIKÜÜDITATUTE TOIMIKUTEST
Märtsiküüditatute perekonna-arvestustoimiku ja küüditatu isikutoimiku tüüpdokumentidest, nende sisust ja muust on põhjalikumalt juttu 1. osas (RIR raamat 4), kus on ka tüüpdokumentide koopiaid. Siin pisut arhiivifondidest, toimikute üldarvust ja kartoteekidest.
Andmed selle raamatu nimestikus pärinevad valdavalt Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiiviosakonnas asuvatest küüditatute toimikutest. Need toimikud on 4-s ENSV Siseministeeriumi fondis:
- Fond 3-N nimetusega “1940–1950-ndatel aastatel Eesti NSV-st väljasaadetute (natsionalistide) arvestustoimikud”. Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) fondide loendi (1998) [8] järgi on neid 6488. Iga toimik on koostatud perekonna kohta, kuid selle juurde on sageli lisatud ka isikutoimikuid, nii et tegemist on toimikukomplektiga.
- Eesti Vabariigi Riikliku Politseiameti Teabe- ja Analüüsibüroo (EV RPA TAB) direktori Ivar Teeääre 15.06.92 õiendi juurde lisatud EV SM arhiivi kollektsioonide ja fondide iseloomustuse (alla kirjutanud juhtivinspektor V. Kašina 12.06.92) andmetel [9] oli enne arhiivi üleandmist selle fondi üldmaht (seisuga 01.01.92) 7089 toimikut. Seega on neid andmeid arvestades praegu 601 toimikut vähem. Nimetagem seda arhiivi Pagari tänavalt Tõnismäele üleandmise kaoks.
- Fond 4-K nimetusega “1949. aastal Eesti NSV-st väljasaadetute (kulakute) arvestustoimikud”. Neid on 3020, jälle terve perekonna kohta + isikutoimikuid. EV RPA TAB-i varemail andmeil oli 3109 toimikut, seega üleandmiskadu 89 toimikut.
- Fond 6-R nimetusega “1956. a. seadusega rehabiliteeritute arvestustoimikud”. Neid on arvel 1007, üleandmisel on arv suurenenud 3 võrra. See fond on tekkinud aastatel 1956–1990 ning on moodustatud nii 1941. kui ka 1949. a. suuraktsiooni ning kõigil teistel aegadel küüditatute toimikutest.
- Fond nr. 8 nimetusega “Kollektsioon eriväljasaadetute isiklikest toimikutest” arvuga 12339 ja üleandmiskaoga 32, piirdaatumitega 1948–1992. See fond kuulub samuti küüditamiste valdkonda. ERRB töötajad on neid isikutoimikuid hulgaliselt kasutanud perekonnatoimiku andmete täpsustamiseks, kuid see toimikukogum on veel lõplikult läbi töötamata. Nagu eespool märgitud, on osa isikutoimikuid liidetud perekonnatoimikutega ülalnimetatud fondides.
Kui nüüd püüda kokku lugeda märtsiküüditatute perekondi, siis perekonnatoimikuid on kolmes fondis kokku 10515. Kuna aga fond 6-R sisaldab peale märtsiküüditatute perekonnatoimikute ka teisi, siis ei saa toimikute kokkulugemisega määratleda märtsiküüditatute perekondade arvu.
Küüditamisele määratud perekondade ja isikute arv esineb eri variantides ka dokumentides, millega NSVL MN kohustas NSVL RJM (MGB) teostama küüditamine Balti riikidest ning millega määrati Eestile, Lätile ja Leedule küüditamisülesandeid.
Nende dokumentidega kavandati inimeste laadimist vagunitesse raudteejaamades, jagati kohustusi maakondadele ja valdadele. Sama kehtib aruandlusdokumentide, sõjaväeoperatsiooni “Pri-boi” skeemide, Siberi eri paikkondade taotluste kohta, millega näidati liikumisvabaduseta, sõna-kuulekate ja peaaegu tasuta töötavate inimeste (orjade) vastuvõtmise soovi jne. [1, 2, 10, 11, 12].
Loetletud fondidele lisaks on arhiivis ka nende kartoteegid. Vastavalt ERAF-i direktori V. Ohmanni ja ERRB juhataja L. Õispuu korraldusele lugesid ERRB töötajad G. Talve, V. Holos-zay, A. Meema, E. Bauman üle kaartide arvu kartoteegikastides. Küüditatute fondide (3-N, 4-K, 5-J, 6-R, 2-M/O ja 8) 23 kartoteegikastis oli 13.06.94 kokku 40455 kaarti. Mõne isiku kohta oli koostatud üks või mitu lisakaarti, neid märgati vähemalt 50. Fondi nr. 8 isiklikke toimikuid oli kartoteeki kantud vaid ca 50% ulatuses. Seega vastab kartoteegikaartide arv ligilähedaselt eelda-tavale küüditatute arvule: 29000 (1949)+10000 (1941)+1500 (suuraktsioonide vahepealsetel ja neile järgnenud aastatel).
Kuigi arhiivitoimikute, samuti kartoteegikaartide arvu kokkulugemine ei võimaldanud määrata märtsiküüditatute üldarvu, näitas see, et suur enamik küüditatute perekonnatoimikutest asub siiski Tallinnas Tõnismäe tänava arhiivis. ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) endisest asupaigast Pagari tänaval arhiivitoimikute üleandmisel Eesti Riigiarhiivi Filiaalile (ERAF) Tõnismäe tänaval on kaotsi läinud fondidest 3-N ja 4-K 690 küüditatute perekonnatoimikut ja 32 isikutoimikut fondist 8. Sellist "kaotsiminekut" ei saa pidada ainult lohakuse tulemuseks, kuna samuti on kaotsi läinud 11532 väljasõidutoimikut ehk 58% endise ENSV SM fondist nr. 7. See tähendab, et varem oli 19918 [9] ja uues kohas on arvele võetud 8386 väljasõidutoimikut viisade ja välismaalaste registreerimise osakonnast [8, lk. 303]. Kõik need toimikud fondidest 3-N, 4-K, 7 ja 8 olid alalise säilitustähtajaga. Analoogiliselt on endise ENSV RJK fondi 136 esialgsest 87000 väljasõidutoimikust [9] ERAF-i fondide loendis [8, lk. 308] arvele võetud kõigest 48846 toimikut jne.
ENSV Siseministeeriumis oli veel üldine kriminaalkartoteek, mis siseministeeriumi ja julgeolekukomitee arhiivifondide üleandmisel jäi Politseiarhiivile. Kaudsetel andmetel võib arvata, et sinna olid kantud ka märtsiküüditatute nimed, kuigi nad valdavalt polnud kunagi kohtu all olnud.
Märtsiküüditatute kohta leidub andmeid veel mitmes teiseski KGB ja siseministeeriumi arhiivifondis, mis on veel läbi uurimata, samuti Eesti maakonnaarhiivides. Viimaseid ERRB ei ole kasutanud.
1.3. ENSV SISEMINISTEERIUMI KÜÜDITAMISTE ÜLDNIMEKIRI
ENSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse erifondide grupp (hilisema nimetusega Eesti Vabariigi Riikliku Politseiameti Teabe- ja Analüüsibüroo erifondide sektor) koostas Eestist Venemaale küüditamiseks määratud inimeste üldnimekirja (edaspidi “Üldnimekiri”) rohkem kui 2422 lehel. See Üldnimekiri koosneb väikestest eraldi nimekirjadest numbritega 1 kuni 398. Nendel "väikestel" kuni 20-leheküljelistel nimekirjadel on koostamiskuupäevad ajavahemikust 18.01.1989–24.03.1993. Nimekirju on siiski rohkem kui 398, sest esinevad ka korduvad numbrid, näiteks 358, 358A ja 358B. Üldnimekirja kui dokumentidekogumi juurde kuuluvad loetelud, iga köite juurde üks, seega 14 loetelu kokku 40 leheküljel pealkirjadega “Sisemine loetelu dokumentidest, mis asuvad toimiku nr. 9/59 köites 1 (...14) aastast 1989 (1990)”.
Iga köite kohta koostatud “Sisemises loetelus...” on selle köite nimekirjade (maksimaalselt 51) järjekorranumbrid ja üldnumbrid, mis köiteid läbides suurenevad 398-ni; nimekirjade tähised ja kuupäevad; järgneb pealkiri, näiteks “ENSV-st väljasaadetud Viljandi maakonna kulaklike perekondade liikmete nimekiri”, lehekülgede arv ja represseeritud isikute arv selles nimekirjas. Köidete nr.1...13 “Sisemised loetelud...” on alla kirjutatud 1989. ja 1990. aastal, köite nr. 14 oma 1993. aastal.
Siseministeeriumi küüditamisnimekirjades üldnumbritega 1...398 on iga nimekirjas oleva inimese kohta märgitud: arhiivitoimiku number; perekonna-, ees- ja isanimi, sünniaasta; elukoht enne küüditamist, mis on igal pereliikmel sama; küüditamisnimekirja lülitamise otsus ja kuupäev; küüditamiskoht ja mis kuupäevani oli küüditatu; märkuste lahter – näiteks surma kuupäev kinnipidamiskohas, mitte küüditatud – kui ei saadud kätte (ei olnud kodus).
Üldnimekiri ja “Sisemised loetelud...” anti härrade Ain Soidla, Ivar Teeääre jt. vahendusel üle “Memento” teabe- ja ajalootoimkonnast välja kasvanud Eesti Represseeritute Registri Büroole (ERRB) järkjärgult alates detsembrist 1989 kuni Üldnimekirja viimaste osade valmimiseni 1993. a. Nende üleandmine ERRB-le sai teoks “Memento” initsiatiivil. Saime lahkumismeeleolus töötajate väljaotsitud ja ümberkirjutatud hunniku halvastisüstematiseeritud andmeid, “Sisemiste loetelude” järgi kokku 38975 isiku kohta.
ERRB lülitas aastail 1991–1993 korduvkirjed üldnimekirjast välja. Pärast seda jäi Üldnimekirja ligi 38500 isikukirjet, mis jagunesid kategooriateks järgmiselt:
- 1949. a. märtsiküüditamisele määratud (küüditatud + mitte küüditatud) - 29278
- 1941. a. juuniküüditatute nimekirjadesse kuuluvad - 5363
- Teistel aastatel küüditatute nimekirjadesse kuuluvad - 1288
- 1949. a. küüditamisele mittekuulunud kulaklike perede liikmed - 2626
- Kokku - 38555
Ilma korduvandmete väljaarvamiseta on üldnimekirja juurde kuuluvate "Sisemiste loetelude" andmetel siin represseeritud isikuid 38975, seega oli korduvkirjeid 420.
Üldnimekirjas hõlmavad 1949. a. märtsiküüditatud 2045 lehekülge (kogumaht 2422 lk). Esineb ka küüditatute eri kategooriate segalehekülgi ja seganimekirju.
Nendele lehekülgedele kirjutatud andmete alusel oli:
Üldnime-kirjas
Toimi-kutes*
Märtsiküüditamisele määratute arv.
29278
29858
Neist küüditati märtsipäevil.
21215
21726
Mitte küüditatud (ei olnud kodus jne.).
8063
8132
Suri asumisel.
2404
1969+ 54 (teel)
* Andmete töötlemisel need arvud aina täpsustuvad, eriti arhiivitoimikute ja küüditatute endi abi kasutamisel.
Üldnimekirja kui teisejärgulise ajaloo allikamaterjali väärtus seisneb selles, et ta sisaldab andmeid ka nende küüditatute kohta, kelle perekonnatoimikud Siseministeeriumi arhiivist 1992–1993 ERAF-i riiuleile üleandmiskadudena ei jõudnud või kelle kohta toimikuid Siseministeeriumi arhiivis ei olnud. Seda kinnitavad järgmised asjaolud.
Üldnimekirja 398 osanimekirjast on 385 valminud enne novembrit 1990. Arhiivitoimikud hakkasid kaduma alates augustist 1991. Viimased 13 nimekirja on kaudselt seotud märtsiküüditamisele määratutega – neis nimekirjades, numbritega 386-398 on andmed 2626 kulakliku pere liikmete kohta, “kes 1949. aasta märtsis jäid välja saatmata ja kelle kohta puuduvad toimikud Siseministeeriumi arhiivis enne 24.03. 1993”.
Ligi 38,5 tuhande küüditamisele määratud isiku Üldnimekirja ja selle juurde kuuluvate “Sisemiste loetelude...” koostamine oli töö, mis püüdis arvestada demokratiseerimisajastu tulevasi vajadusi. Ilmselt mõeldi neid 2500 lehekülge kasutada arvuti vahendusel abivahendina küüditatute rehabiliteerimisel, vara tagastamisel ja kompenseerimisel, pensionistaaži määramisel, otsinguteks, teabe andmiseks jne. “Mementole” üleantud kujul, peamiselt jaanuarist 1989 kuni oktoobrini 1990 valminud leheküljed olid siiski vaid lõpetamata töö. Nimeregistri koostamisel on selgunud väga palju vigu ja andmevaegust. Need 2500 ülesotsitud ja osaliselt ümberkirjutatud lehekülge on teise astme dokumentidena nagu kokkuvõte-aruanne kompartei, siseministeeriumi ja riikliku julgeoleku organite pikaajalisest, ulatuslikust ja kaugele ulatuvate tagajärgedega kuritööst. Kirjeldatakse peamiselt eesti naiste, laste ja raukade vastu suunatud kuritöö vahepealseid formaalseid üksiktulemusi aastatest 1949–1957. See on Eesti rahva asiaatliku hävitamistöö ühe lõigu kokkuvõte, mille esitasid osalenud institutsioonid.
1.4. NATSIONALISTIDE EHK RAHVUSLASTE ALLIKANDMETEST
Enne 1949. a. märtsiküüditamist (ja ka pärast seda) poliitilistel põhjustel ilma kohtuta kommunistide poolt tapetute, kohtuotsusel hukatute ja vangistusse määratute perekonnapeade, poegade ja tütarde, vendade ja õdede pärast küüditati reeglina terve perekond, see tähendab, korteris, majas või talus koos elavad inimesed. Sageli tehti seda vaatamata eri perekonnanimedele või leibkondadele. Poliitilistel põhjustel süüdimõistetute perekonnaliikmed kuulusid represseerimisele – küüditamisele vastavalt NL Siseasjade Rahvakomissariaadi ja NL Prokuratuuri direktiividele Nr. 215/51 30. maist ja nr. 252 27. juunist 1942. Selle toimingu registreerimiseks kasutati eritemplit arreteeritu toimikusse panemiseks (vt. koopia “Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1989”, 2., Tallinn, 1998, lk. B8). Pitsatijäljend toimikus tähendas, et abinõud perekonnaliikmete represseerimiseks on kasutusele võetud. Pereisa “kuritöö” karistuse ülekandmine kogu perele, nii lastele kui ka vanaemale jne. oli kommunistide moraali kohaselt loomulik ja seaduslik.
Selliseid 1949. a. märtsiküüditamisele määratud perekondi nimetati natsionalistideks (tänapäevases kontekstis oleks õigem termin “rahvuslased”). Toimikud nende “kuritöö” kohta on säilinud ERAF-i ENSV SM fondis 3-N. Arreteeritud perekonnapeade toimikud on ENSV RJK fondides nr. 129 ja 130.
Kulaklikeks tunnistatud talude peremehed olid samuti 1949. a. valdavalt juba vangilaagrites. Neid karistati kulaklikele majapidamistele määratud ülejõu käivate maksude ja töökohustuste mittetäitmise eest, aga mittepoliitiliste paragrahvide alusel. “Kulaklikena” küüditatud perekondadest vangistatud pereisade (ka pereliikmete) toimikuid tuleb seega otsida peale fondide 129 ja 130 veel kriminaalkurjategijate andmekogumite hulgast.
Küüditatute hulgas oli “natsionalistide” perekondi tunduvalt rohkem kui “kulaklikke” – perekonnatoimikute arvu järgi vastavalt 68% ja 32 %.
Vangilaagreist vabanenud perekonnapead, nii “natsionalistid” kui ka “kulakud” saadeti reeglina asumisele oma perekondade juurde Siberisse pärast 1949. aastat. Seda tehti nii nendega, kelle kohtuotsuses sisaldus vangistusele lisaks ka asumiskaristus, kui ka nendega, kellele asumisaastaid polnud mõistetud.
Palju peresid eelistasid asumisaastaid edasi taluda mitte Siberi kolhoosides, vaid taotlesid ja loa saanud, sõitsidki pereisa (või mõne teise pereliikme) asumispaika Habarovski kraisse, Jakuudi ja Komi ANSV-sse, Magadani oblastisse, Kasahhi NSV-sse karmidesse tingimustesse.
Seega tuleb 25.–29. märtsil 1949 loomavagunitesse laaditutele lisada peaaegu iga pere (umbes 7,5 tuhat) kohta lisada 1...2 pereliiget, kes pere juurde saabunutena võeti komandantuurides arvele eriasumisele küüditatuina. Vabatahtlikult perekondadele järelesõitnud võeti samuti arvele, nende kohta tehti ka küüditamisotsuseid.
Küüditatute arvu suurendasid ka asumisel sündinud 230 last, hoopiski rohkem aga need “mitte küüditatud”, kes pärast märtsiküüditamist üles otsiti, vangistati ning kas pärast määratud vangikaristuse ärakandmist või ilma kohtuotsuseta lihtsalt läbi tapivanglate küüditati.
1.5. KASUTATUD KIRJANDUS
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
t.s.* täiesti salajane |
** eriti suure tähtsusega |
*** ERAF on Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) vana tähis ja siin kasutame seda ka sama arhiivi uue nimetuse – Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiiviosakonna puhul. ENSV SM (Siseministeeriumi) fondid asuvad selles arhiivis. |
Rist ja kivikangur Pilistvere mälestuspargis 1999. a. suvel. Pilistvere mälestuspark on seni ainus üle-eestiline mälestusmärk Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest võidelnutele ja kannatanutele – tapetutele, vangistatutele ja küüditatutele. Mälestuspargi, ka kivikangru kujundamine ei ole veel jõudnud lõpule, kuid ta täieneb iga aastaga.
Foto on saadud mälestuspargi idee algataja ja visa edasiviija, Pilistvere koguduse õpetaja Vello Salumi vahendusel.