Muuseumi püsinäitus ja filmid annavad ülevaate okupatsiooniajast, repressioonidest, rahvuslikust vastupanuvõitlusest ja laulvast revolutsioonist Eestis aastatel 1940–1991, mil Eesti oli vaheldumisi okupeeritud Nõukogude Liidu, Saksamaa ja veelkord Nõukogude Liidu poolt.

 

Avatud ajutised näitused:     

Fotonäitused “Kes Sa oled, metsavend?!ˮ ja “Vana-Läänemaa maastikudˮ
avatud 3. detsembrini

Ajaloolane Martin Andreller on uurinud metsavendlust möödunud kümnel aastal, mil ta töötas Okupatsioonide muuseumis. Käesoleva aasta kevadel osales ta harrastusfotograafina Eesti Kunstiakadeemia korraldatud kursusel, mille raames sündis fotoseeria südamelähedasel teemal “Kes Sa oled, metsavend?!ˮ. Näha saab ka teist, loodusest inspireeritud fotoseeriat, “Vana-Läänemaa maastikudˮ. 

 “Kes Sa oled, metsavend?!ˮ

 Mõistet “metsavend” kasutati Eestis tegelikult juba
 19. sajandil mõisaorjuse eest varjunute kohta.
 Samuti 1941. aasta sõjasuvel Nõukogude võimu vastu   võidelnud inimeste kohta. Rahval oli selgelt meeles aastatel   1940–41 toimunud Nõukogude terror – arreteerimised ja   massiküüditamine – mis puudutas suurt osa elanikkonnast.   Repressioonide kordumise hirmus ja sooviga vabaduse nimel   võidelda, asus tegevusse üle 15 000 metsavenna. Metsavendi   oli kõigist ühiskonnakihtidest ja elualadelt ― näitlejatest   sõjaväelasteni.

Metsavendade eesmärk oli kaitsta iseennast ja oma perekondasid võõrvõimu vägivalla eest ja taastada Eesti riiklik iseseisvus. Metsavennad ei uskunud, et okupatsioon jääb kestma. Pärast Teise maailmasõja lõppu loodeti 1941. aastal Lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Atlandi Hartale, milles oli sõnastatud rahvaste õigus valida endale ise riigikord ning taastada ennesõjaaegsed riigipiirid. Kuni poliitilise olukorra selginemiseni pidid metsavennad keerulistes tingimustes ellu jääma ja olema valmis relvastatud võitluseks vabaduse eest. Sarnane vastupanu toimus ka teistes Nõukogude võimusfääri sattunud Ida-Euroopa riikides.

Kui Nõukogude võim käsitles metsavendi ühemõtteliselt bandiitide ja Nõukogude võimu vaenlastena, kes tuli iga hinna eest likvideerida, siis 1994. aastal andis Eesti Vabariigi Riigikohus metsavendluse kohta omapoolse hinnangu: “Enda varjamine metsas oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.”

Kuid kas me täna enam teame, kes olid metsavennad? Milline oli nende elu? Selle näituse eesmärk on panna vaataja mõtisklema inimeseks olemise ja jäämise üle. Mõtisklema, miks sünnivad keerulistel aegadel erinevad otsused ja kuidas need mõjutavad meie elu. Panna mõtlema selle üle, kes olid need metsades liikunud müütilised, justkui näota inimesed. Kes Sa oled, metsavend?!

 

“Vana-Läänemaa maastikudˮ
Minu fotograafiapisik on väga värske. Vähemasti kui seda võrrelda minu elueaga. Igapäevases elus liigume me kõik sedavõrd kiirelt, et mõnikord märkame „elu“ vaid fotodelt. Isegi meie mälupildid kipuvad ajas hägustuma ja sootuks kaduma. Aga ühest hetkest alates meeldis mulle neid mälupilte läbi kaameraobjektiivi talletada. Kõlab klišeena, eksole?
Aga tule jaluta minuga vanal heal Läänemaal ja Sa saad minust ehk aru!

Näituse fotod on tehtud valdavalt „vanal heal Läänemaal“, kuigi tänaste halduspiiride järgi ei ole kõik need kohad enam seda teps mitte. Haldusjaotuseid võib muuta, aga sealset ürgset sisemist hinge ei ole võimalik nii lihtsalt kummutada. Minu jaoks on ja jääb see vana maanurk koduks. Müstiliseks paigaks, kus kohtuda sellega, mida mujal maailmas ei näe. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda...

Varahommikused sookurgede huiked viljapõldudel või rebase haugatused ristikupõllus on täpselt see, mis tekitab minus alati tunde – ma olen kodus.

 

 

 

 

 

 


Autor Martin Andreller            

 

Näituse “Holodomor 1932-1933. Ukraina tragöödiaˮ avamine 23. novembril

Näitus meenutab 85 aasta möödumist Nõukogude Liidu valitsuse tahtlikult tekitatud näljahäda algusest Ukraina NSV-s. Selles stalinlikus, ukraina rahva vastu toime pandud genotsiidis hukkus peaaegu neli miljonit inimest. Eesmärgiks ainult vabaneda “klassivaenulikust elemendistˮ…

Näitus on avatud 31. detsembrini 2017.
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Näitus "Naine, kes kinkis Eestile muuseumi – Olga Kistler-Ritso"

 Näitus kõneleb Okupatsioonide muuseumi asutaja Olga Kistler-Ritso (1920-2013)  sündmusterohkest elust. Olga arstiõpingutest ja tööst Eestis, põgenemisest Saksamaale ning  sidemetest kodumaaga pärast elama asumist Ameerika Ühendriikidesse.

 Olga Kistler-Ritso sündis 26. juunil 1920. aastal Ukrainas. Ta käis koolis Tallinnas ning lõpetas  1944. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1944. aasta sügisel põgenes Olga Saksamaale. Sealses  põgenikelaagris töötas ta silma- ja lastearstina. 1949. aastal emigreerus Olga Ameerika  Ühendriikidesse, kus tal õnnestus sihikindla töö tulemusena avada oma silmakirurgia praksis.
 Dr Olga Kistler-Ritso oli oma eriala tunnustatud spetsialist.

 Olga hoidis end Eestis toimuvaga pidevalt kursis. Esimest korda pärast Eestist lahkumist külastas ta  oma kodumaad ja lähedasi 1976. aastal.
1990. aastatel tekkis perekond Kistleril soov Eesti heaks midagi teha. 1998. aastal loodi nii Ameerika Ühendriikides kui Eestis Kistler-Ritso Sihtasutus Eesti lähiajaloo uurimiseks ning sündis idee asutada muuseum.
Okupatsioonide muuseum avati külastajatele juulis 2003. See on esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone Eestis ning selle rajamist finantseeriti ainult Olga Kistler-Ritso eraannetuse toel.

Näitus valmis 2013. aastal Okupatsioonide muuseumi 10. sünnipäevaks.

Näitus on muuseumis püsivalt avatud. 

 

Free Joomla! template by L.THEME