Miks Vabamu?

Miks Okupatsioonide muuseumist saab Vabamu?

Muuseumi asutaja Olga Kistler-Ritsol oli unistus, et see muuseum räägiks lugu vabadusest ja nüüd oleme tema perekonna ning paljude kaasamõtlejate algatusel ja toel jõudnud selle unistuse elluviimiseni.

Olga perekonna eestvedamisel ja toetusel laiendame muuseumi sisu, sest okupatsioonid ja vabadus on mündi kaks poolt. Et tunnetada vabadust, peame tundma, mida tähendab, kui see meilt ära võetakse. Lähiajalugu on midagi, millest igaühel on võimalik õppida, kuid me ei taha jääda kinni ohvri ja kannataja narratiivi, sest sel juhul ei räägi me väga paljust olulisest: vabaduse ihalusest ja lootusest, ühtehoidmisest, vabadusvõitlusest ja taastamisest, vaba olemise väärtustamisest ning muidugi vastutusest, mis vabadusega kaasneb. Vabadus ei ole midagi, mille meie emad-isad, vanaemad-vanaisad meile kätte võitsid, iga põlvkond peab seda hoidma ja selle eest seisma.   

 

Kust sai alguse mõte vabaduse majast?

Okupatsioonide muuseum on praeguseks kolmteist aastat tegutsenud päris mitme nimega - nii Lähimineviku Okupatsioonide Muuseumi, Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumi kui ka Okupatsioonide Muuseumi nime all. Juba muuseumi avamisel kutsus president Lennart Meri maja ümber nimetama vabaduse muuseumiks, sõnades: "Nimetagem seda hoonet Eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse - vabadust pole maailmas kunagi liialt palju". President Lennart Meri lausus ka:  "See maja pole vihkamise maja, vaid meie võidu maja, meie vabaduse maja". Seega on vabadusega seotud sisu ja nime teema meid saatnud algusest peale. Vabaduse haprust saab tunnetada vaid mõeldes meie lähiminevikule, kuid vabadust tuleb hoida ja kaitsta iga päev. Me soovime, et Vabamust saaks kohtumispaik, kus erinevate vabaduste nagu sõna-, liikumis- või ettevõtlusvabaduse üle mõeldakse ning neid väärtustatakse. Just Toompea jalamil asuvas Vabamus võiks mõelda lähimineviku üle, koguneda vabakond, toimuda erinevad ühiskondlikud ja akadeemilised konverentsid ning seminarid.

 

Kas selles majas okupatsioonidest enam ei räägita?

Okupatsioonide kajastamine jääb selle maja keskmeks ning okupatsioonide alane ekspositsioon suureneb nii pindalalt kui ka temaatiliselt. Okupatsioon, vastupanu, vabadus ja taastumine on neli märksõna, mis muuseumit tulevikus iseloomustavad. Kindlasti ei eita me okupatsioone, me ei taha ega saa seda teha. Okupatsioonid moodustavad väga suure osa meie rahva loost, meie vanemate ja vanavanemate loost ning vaid vabaduse kaotust meeles pidades ja okupatsioonide kogemust edasi kandes saame täna vabadust hinnata. Lähimineviku muuseumina on meie peamine eesmärk viimasel sajandil toimunut noorele põlvkonnale edasi anda ja kõikidele eestimaalastele meelde tuletada. Täna on vaid 10% muuseumi külastajatest eestimaalased, mis tähendab ligikaudu 2000 inimest aastas. Et inimesi muuseumisse tuua, peame me muutma viisi, kuidas me neid lugusid räägime. See ei tähenda ideoloogilist suunamuutust, me ei pelga rääkida rasketel teemadel ega keerulistest aegadest nii nagu nad on olnud. Aga me peame klaasi taga olevatelt esemetelt tolmu maha pühkima ning kajastama ka lugusid, mis neile esemetele konteksti annavad.

Okupatsioonidest kõneleval ekspositsioonialal tahame lisaks inimsusevastastele kuritegudele, holokaustile, küüditamistele ja vangilaagrites läbielatule rääkida ka väliseestlaste saatusest ning suurest põgenemisest aastal 1944. Samuti on meie eesmärk kajastada vastupanu ja Nõukogude korra vastu võitlemist ENSV-s. Seega on tulevikus külastajal võimalik tutvuda erinevate elusaatustega, mis kõnelevad meie rahva lugu. Vabaduste alal käsitleme me samuti erinevaid vabadusi lähtuvalt okupatsioonide alal kajastatud piirangutest. Vaid selline lähenemine võimaldab meil noorele põlvkonnale meelde tuletada , et midagi nii “igapäevast” nagu vabadus, on tegelikult suur väärtus.

 

Kas uuendused vähendavad muuseumi tõsiseltvõetavust?

Vabamust peab saama uusi teadmisi, aga peab olema ka võimalus neid emotsioonide kaudu kinnistada, tõlgendada, läbi elada ja peegeldada. Muuseumi eesmärk ei ole öelda, mis on tõde või vale, vaid kajastada erinevaid perspektiive ja elusaatuseid. Siinkohal ei pelga me rääkida ka äärmiselt julmadest ning rasketest saatustest, lugudest ja tegudest. Aga täna ei piisa enam esemete paigutamisest klaasi taha, sest noored ei mõista nende esemete konteksti ja olulisust. Seepärast on vaja panna esemed "kõnelema". Lugude rääkimine annab esemetele tähenduse ning nende lugude ja esemete sidumine vabaduse ja väärtustega võimaldab koolinoortel tunnetada sidet vanemate ja vanavanemate lugudega. Vastasel juhul jääb muuseum pigem memoriaaliks ning okupatsioonide aeg “kellegi teise looks kusagil kaugel”.

Meie esimene eesmärk on anda edasi lähiajalugu ning teha seda paeluvalt ja reflektiivselt. Uue ekspositsiooni arendamisel on meie eeskujuks näiteks Los Angeles´es asuv Simon Wiesenthali Keskuse juhitav Museum of Tolerance või Berliinis asuv Jewish Museum. Mõlema muuseumi keskseks teemaks on holokaust, kuid nad lähenevad sellele teemale palju laiemalt. Need muuseumid on suutnud ühendada mineviku olevikuga, pannes inimesi osalema ning peegeldama oma tundeid, mõtteid ja kogemusi.

Sealjuures soovime me äratada muuseumi ellu. Totalitaarsed režiimid ei ole midagi, mida vaid kaugelt vaadata. Vastupidi, me peame iga päev pidama ühiskondlikke arutelusid nii piirangute kui ka vabaduste, nii kannatuste kui ka võimaluste üle. Nagu ka Lennart Meri oma 2003. aastal peetud muuseumi avamiskõnes viitas, rahu ja julgeolek ei tule iseenesest - meil on kohustus endalt iga päev küsida, kas me oleme täitnud kodanikuülesandeid, kas me oleme tugevdanud demokraatiat ning üles ehitanud seda, mis teeb võimatuks totalitarismi tagasituleku.

Just neile küsimustele proovime me vastata ka täna. Meie ajutised näitused käsitlevad väga paljusid teemasid, mis kõik on otseselt seotud inimeste õiguste, ebaõigluse, kannatuste, aga ka lootuse, ühtehoidmise ja julgusega. Jaanuaris avasime Sergei Loiko näituse Donetski lennujaama pommitamisest ning koostöös Eesti Rahvusarhiivi ja Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni arhiiviga korraldatud näituse Srebrenica massimõrvast. Veebruarst juunini oli muuseumis avatud ajutine näitus, mis kõneles kodust kui varjupaigast nii okupatsioonide ajal kui ka täna. Näituse jaoks loodud laste õigustest, kohustusest ja vabadustest ning enda kodu ja kodumaa väärtustamisest kõnelevast haridusprogrammist võttis osa 600 õpilast.

 

Kuidas kaasa lüüa?

Heameelega ootame kõiki inimesi, kes soovivad uue püsinäituse loomises või muuseumi kujundamises kaasa lüüa, meiega ühendust võtma. Tutvustame ja selgitame teile meie plaane ning ideid ja kuulame teie head nõu!  

Free Joomla! template by L.THEME