Vastupanu

Prindi

Eesti kodanikud Saksa relvajõududes

1. jaanuaril 1939 oli Eestis 1 133 917 elanikku. Eesti kaitseväe mobilisatsioonikava nägi ette veidi rohkem kui 100 000 mehe väkkekutsumise üldmobilisatsiooni korral.

Peale selle rakendati sõjaväkke saatmist ametikoha järgi või muudel põhjustel. Punaarmeest Saksa poolele üle tulnud eestlased vabastati sõjavangilaagritest tingimusel, et nad lähevad vabatahtlikena Idarindele. 1942.–1943. a talvel reorganiseeriti Omakaitse senised palgalised üksused rinde- või vahipataljonideks ja viidi Omakaitse alluvusest välja. 1943. a formeeriti Eesti välispolitseinikest 286. politseipataljon, mis oli rindel kuni 1944. a veebruarini. Seejärel saadeti mehed endistesse teenistuskohtadesse tagasi. Korvamaks Eesti SS-Leegioni alakomplekteeritust eesti allohvitseride ja ohvitseridega kohustas H. Mäe 1943. a märtsis Eesti Omavalitsuse asutustes teenivaid ohvitsere ja allohvitsere Eesti Leegioni astuma. Kokkuleppel Julgeolekupolitsei ja SD ülemaga Eestis Martin Sandbergeriga laiendati kohustus ka Julgeolekupolitsei ja SD teenistuses olevaile eesti ohvitseridele ja allohvitseridele.

Väljaspool operatiivset alluvust rindel allusid eesti üksused administratiivselt eri peakorteritele ja staapidele: idapataljonid 18. ja 16. armee tagalaülematele, kaitse- ja politseipataljonid väegrupi Nord julgestusdiviisidele ning Eesti SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale, SS-üksused Relva-SSi juhtkonnale ja piirikaitserügemendid Ostlandi kõrgemale SS- ja politseijuhile. Saksa relvajõudude taganedes lõpetas enamik nendest institutsioonidest ja väekoondistest tegevuse. H. Himmler nõudis kõigi mittesaksa üksuste ja väekoondiste koondamist oma juhtimise alla. Nii koondati kõik 1944. a sügiseks Saksamaale jõudnud Eesti sõjaväelased Neuhammeri õppelaagris 20. Eesti SS-diviisi, mis võitles sõja lõpuni.

Pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu sõlmimist 23. augustil 1939 lahkus Eestist ümberasujatena (1939–1940) ja järelümberasujatena (jaanuarist aprillini 1941) umbes 21 000 inimest. Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal 1940–1941 vangistati vähemalt 7000 inimest, kes kas viidi Venemaa vangilaagritesse või hukati Eestis. 1941. a juunis ja juulis küüditati üle 10 000 inimese. 1941. a juulis ja augustis viidi vähemalt 32 000 mobilisatsioonikäsu põhjal kokkukogutud kutsealust ja reservväelast Venemaale, kus neist enamik saadeti tööpataljonidesse. Peale nende evakueeriti Eestist vähemalt 25 000 isikut: “partei- ja nõukogude töötajad” koos perekondadega ja olulisemate ettevõtete ning asutuste töötajad. Suur osa nendest lahkus Eestist vabatahtlikult. Juunist oktoobrini 1941 tapeti NKVD hävituspataljonide ja taganevate Punaarmee üksuste poolt üle 2000 inimese. Üle 5000 eesti sõjaväelase saadeti 1941. a juulis Punaarmee 22. Eesti Territoriaalkorpuse ridades rindele, kus neist enamik langes Saksa vägede kätte või läks Saksa poolele üle ja pääses aasta lõpuks koju. 1941. a suvest 1942. a suveni hukati Saksa Julgeolekupolitsei korraldusel vähemalt 5500 Eesti kodanikku ja elanikku, umbes sama palju saadeti vangilaagritesse.
Nõukogude repressioonid – välja arvatud küüditamine – tabasid eeskätt väeteenistusealisi mehi. Suuri kaotusi kandis Eesti ohvitserkond: enamik tegevväe kindralitest ja vanemohvitseridest kas vangistati või viidi Punaarmee koosseisus Venemaale. Väeteenistusealiste meeste arv Eesti territooriumil vähenes 1939–1941 ligi poole võrra.
1. detsembril 1941 registreeriti Eestimaa Kindralkomissariaadi territooriumil 1 017 475 inimest: 450 601 meest ja 566 874 naist.
Saksamaa poliitiline juhtkond ei soovinud sõja alguses okupeeritud alade vabatahtlikele relvi anda. Sõda oli Saksamaa sõda ja võidu au pidi langema täielikult Wehrmachtile. Sel ajal kehtinud Haagi konventsioonid ei lubanud okupeeritud alade elanike värbamist okupeeriva riigi relvajõududesse. Ehkki Nõukogude Liit ja Saksamaa ei tunnustanud omavahelises sõjas Haagi IV konventsiooni “Maasõja seadustest ja tavadest”, tunnistavad dokumendid ja mälestused, et vähemalt Eestis pidas Wehrmacht sellest enamasti kinni.
1941. a sügisel hakkas Wehrmachti juhtkonna suhtumine muutuma. Ühelt poolt okupeeritud alade elanike valmisolek võitluseks Nõukogude Liidu vastu, teiselt poolt aga kaotused ja eriti vajadus tohutu suure tagala julgestamiseks partisanide vastu, sõjavangide valvamiseks ning teede ja muude objektide kaitseks sundisid sõjaväe juhtkonda alustama kohalikest vabatahtlikest julgestuspataljonide formeerimist. Alguses oli Saksamaa poliitiline juhtkond endiselt vastu kohalike värbamisele, kuid 1942. a talve tagasilöögid panid neid vabatahtlike üksuste moodustamisega leppima.
1940–1941 värvati Relva-SSi koosseisu esimesed vabatahtlikud Lääne-Euroopa riikidest. 28. augustil 1942, Tallinna vallutamise 1. aastapäeval, kuulutati välja Eesti Relva-SSi Leegioni moodustamine. Relva-SS ei kuulunud Wehrmachti koosseisu, vaid allus SS riigifüürerile Heinrich Himmlerile. Rindel tegutsesid Relva-SS diviisid ja korpused Wehrmachti suuremate väekoondiste alluvuses. Relva-SS välismaa vabatahtlike leegionide moodustamisel võis olla eeskujuks Prantsuse Võõrleegion. Mittesakslaste värbamist Wehrmachti üksustesse, mida mõnikord ette tuli, Saksamaa juhtkond ei soovinud.
1943–1944 halvenes Saksa relvajõudude olukord Idarindel ning hakati otsima võimalusi kaotuste korvamiseks okupeeritud aladelt värvatud meestega. Seda ka Eestis. 1943. a veebruaris mobiliseeriti aastakäigud 1919–1924. Ehkki ettekäändena kasutati teenistuskohustuse kehtestamist ja anti valida Riigi Tööteenistuse, niinimetatud sõjaväe abiteenistuse (Hiwi sõnast Hilfswilliger) või Eesti SS-Leegioni vahel, kallutati teenistusse kutsutavate otsus enamasti Leegioni kasuks. Nõnda sai Leegion juurde 5000 meest. 1943. a oktoobris laiendati väeteenistuskohustus aastakäigule 1925. Ehkki sadu selle aastakäigu mehi põgenes mobilisatsiooni eest Soome, saadi kokku veel umbes 4000 meest, kes jaotati täiendustena Eesti SS-üksuste, idapataljonide ja politseipataljonide vahel. 1943. a detsembris võeti teenistusse ligi 1000 kevadel väkke kutsumata jäänud 1924. aastakäigu meest.
1944. a alguses, kui Leningradi all pealetungi alustanud Punaarmee ähvardas Eestisse tungida, andis Saksamaa poliitiline juhtkond riigikomissariaadi Ostland kõrgemale SSi ja politseijuhile Friedrich Jeckelnile loa üldmobilisatsioonide korraldamiseks Eestis ja Lätis. Eestis kuulutas mobilisatsiooni välja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944. Punaarmee sissetungi oht sundis ka Eesti rahvuslikke ringkondi mobilisatsiooni toetama. 7. veebruari 1944. a raadiointervjuus kutsus Eesti viimane peaminister Jüri Uluots üles pealetungivale Punaarmeele vastu astuma. 1944. a veebruaris ja märtsis mobiliseeriti aastakäigud 1904–1923. Osa mehi saadeti täiendustena Relva-SSi üksustele ja politseipataljonidele, ülejäänutest formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement. Seni mobilisatsioonist eri põhjustel puutumata jäänud meeste väkkekutsumine jätkus kuni augustini, kui mobiliseeriti 1926. aastakäik.
2. augustil 1944 kutsuti 1927. aastakäigu poisid tööteenistuskohustuse alusel lennuväe abiteenistusse. Vabatahtlikult astus teenistusse ka nooremaid poisse. Kokku mobiliseeriti 1944. a ligi 40 000 meest.

Eesti kodanikud Soome relvajõududes Teise maailmasõja ajal

Eestlasi põgenes Soome juba 1939.–1940. a talvel, et minna vabatahtlikena Talvesõtta. Peale selle elas Soomes Eesti kodanikke ka varasemast ajast. Talvesõjas osales umbes 60 eestlast, kellest moodustatud kompanii kuulus rahvusvahelise brigaadi Sisu koosseisu. Sõtta brigaad ei jõudnud ja oli Talvesõja lõpuni väljaõppel. Mais ja juunis võitlesid Sisu brigaadi kuulunud 10 eestlast Alta pataljonis Põhja-Norras sakslaste vastu.

1940–1941 õnnestus umbes 70 eestlasel Soome põgeneda. 1941. a märtsis organiseeris viimane Eesti sõjaväeline esindaja Soomes major Aksel Kristian 18 eesti mehele raadiotelegrafistide kursused. 23. juunil 1941, pärast Saksamaa ja NSV Liidu sõja algust, koguti eesti vabatahtlikud kokku ja õpetati välja luuresalgaks Erna. Salga ülem oli kolonel Henn-Ants Kurg, Eesti viimane sõjaväeatašee Prantsusmaal. Salk moodustati Soome ja Saksa sõjaväeluurete koostöös luureks Punaarmee tagalas. Juuli alguses saadeti 65-meheline salk mere- ja õhudessandina Eestisse. Baas rajati Kautla soosaarele. Salk pidas lahinguid hävituspataljonide ja 22. NKVD diviisi väeosadega ning läks 6. augustil 1941 üle rinde Saksa poolele. Hiljem moodustati Erna salga baasil samanimeline eesti vabatahtlike pataljon, mis võttis Wehrmachti 217. jalaväediviisi koosseisus osa Vormsi, Muhu ja Saaremaa vallutamisest ning likvideeriti 10. oktoobril 1941.
Pärast dessanti Muhusse, mis toimus Soome sõjaväe kiirpaatidel, läksid mõned Erna liikmed koos soomlastega Soome ja osalesid detsembris Hanko vallutamisel. 1942. a kevadel organiseeris Abwehri esindaja Soomes Cellarius Erna meestest 13-liikmelise kaugluure salga, mis heideti Punaarmee tagalasse ja mille kõik liikmed hukkusid. Eestlasi oli ka soomlaste kaugluure salkades.
1943. a kevadel algas suurem Soome põgenemine. Enne seda oli Soomes üle 400 eesti pagulase. 1943. a põgeneti eeskätt veebruaris välja kuulutatud 1919.–1924. aastakäigu varjatud mobilisatsiooni eest Riigi Tööteenistusse, sõjaväe abiteenistusse või Eesti SS-Leegioni. Aprillis ja mais jõudis Soome 300–400 meest, aasta lõpuks oli lisaks neile Soome jõudnud veel vähemalt 2500 meest.
1941–1943 Soome jõudnud eesti vabatahtlikud paigutati 47. jalaväerügemendi III pataljoni ehk niinimetatud Vallila pataljoni. Eestlased teenisid peaasjalikult 10. kompaniis ja olid 1942–1944 rindel. 1943. a kevadel saabunud eesti vabatahtlikud koguti Jalkala õppelaagrisse, õpetati sügiseks välja ja saadeti Vallila pataljoni koosseisus, mis sügisel koosnes juba enamasti eestlastest, rindele.
8. veebruaril 1944 andis Soome Sõjaväe Ülemjuhataja marssal Mannerheim korralduse moodustada eesti vabatahtlikest 200. jalaväerügement (JR 200). Selleks ajaks oli Soomes mitu tuhat väeteenistusealist eesti meest. 26. veebruaril 1944 anti Vallila pataljon JR 200 esimeseks pataljoniks. Teine pataljon moodustati värskematest tulijatest. Rügemendi koosseisuks nähti ette 2 neljakompaniilist jalaväepataljoni (kompaniid 1.–8.), 13. granaadiheitja- ja 14. tankitõrjekompanii. 4. mail 1944 oli JR 200s 1973 eestlast ja 361 soomlast, viimastest 67 ohvitseri ja 165 allohvitseri. 10. juunil saadeti I pataljon 10. diviisi koosseisus rindele. Juuli alguses saadeti Viiburi lahe ääres rindele ka II pataljon. Juulis sai JR 200 oma rindelõigu Viiburi lahe ääres ja tegutses edaspidi rügemendina.
Rindeolukorra halvenedes Eestis soovis osa JR 200 mehi Eestisse tagasi minna, et seal Punaarmee vastu võidelda. Ka Soome eelseisev vaherahu Nõukogude Liiduga võinuks muutuda ohtlikuks Soome armees sõdivatele Eesti vabatahtlikele. JR 200 toodi rindelt ära, arvati Soome armee koosseisust välja ja mehed, kes soovisid Eestisse minna, saadeti 19. augustil 1944 Hankost Paldiskisse (1752 meest). 2. septembril saadeti neile järele 49 Soome mereväes teeninud meest. Soome mereväes teenis ligi 400 eestlast.
Soome jäänud eesti vabatahtlikud läksid pärast vaherahu sõlmimist enamasti Rootsi. Üksikuid Soome jäänuid jälitati Nõukogude Liidu esindajate nõudmisel, mõned mehed anti pärast sõda Nõukogude Liidule välja.
Eestis saadeti soomepoiste I pataljon Emajõe rindele, kus see 26. augustil määrati 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljoniks Narva rindel puruks löödud senise pataljoni asemele. II pataljon saadeti Kehra õppelaagrisse (seal paiknes 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon). 600 meest saadeti erinevatesse 20. Eesti SS-diviisi allüksustesse. 114 Soomest tulnud ohvitseri saadeti Kloogale 20. Eesti SS-diviisi tagavara-väljaõpperügementi. Osa nendest, peamiselt suurtükiväe- ja tankitõrjeväljaõppe saanud mehed, saadeti Narva rindele SS-diviisi Nordland ja SS-brigaadi Nederland. 1944. a septembris taganes I soomepoiste pataljon Emajõe rindelt Eestist välja. Ka osa Kehras, Kloogal ja SS-üksustes olnud soomepoisse viidi Eestist välja. Teine osa meestest otsustas Eestis vastupanu jätkata, osa nendest J. Pitka löögiüksuse ridades. 18. septembril 1944 ametisse nimetatud Tiefi valitsuse kaitsemeeskond koosnes samuti soomepoistest.
Soomes langes vähemalt 180 soomepoissi (neist 32 hukkus laskemoona plahvatuses Jalkala õppelaagris 17. aprillil), Eestis 1944. a augustis ja septembris 62 meest. 200. jalaväerügemendi ülem oli Soome kolonelleitnant Eino Kuusela. Pataljoniülemateks nimetati 1944. a juulis eestlased: vastavalt kapten Voldemar Pärlin ja major Johann Peiker. Pärast Pärlini hukkumist septembris 1944 määrati tema asemele leitnant Karl Pärnoja.

Eesti üksused Saksa relvajõududes Teise maailmasõja ajal

Esimene Saksa relvajõudude üksus, mille koosseisus olid eestlased, oli SS- ja politseipataljon Ostland. Pataljon formeeriti alates 6. juulist 1941 Berliini lähedal järelümberasujatena Saksamaale läinud eestlastest ja lätlastest ja allus Saksa korrapolitseile. Pataljoniülem oli läti kolonel H. Branschnewitz, kes ühtlasi oli 1., läti kompanii ülem. Ülejäänud kaks kompaniid koosnesid eestlastest. 1941. a oktoobris saadeti pataljon Ukrainasse. 1942. a suvel ja sügisel suunati osa mehi Heidelaagrisse (Debica) Poolas formeeritava Eesti SS-Leegioni tuumikuks. Järelejäänud mehed saadeti 1943. a samuti Heidelaagrisse, kus nendest sai Narva pataljoni tuumik. Seejärel pataljon Ostland likvideeriti.

Eesti Omakaitse

1941. a juulist oktoobrini vallutas Wehrmacht Eesti. Saksa vägesid abistasid metsavendade salgad, kes võtsid Kagu-Eestis, mille Punaarmee oli võitluseta maha jätnud, ja mujalgi võimu oma kätte enne Saksa vägede saabumist. Vabatahtlike ja Omakaitse üksused, mis võitlesid Wehrmachti diviiside alluvuses, desarmeeriti pärast sõjategevuse lõppu Eestis.

1941. a juulis alustati Kaitseliidu eeskujul vabatahtliku Eesti Omakaitse formeerimist. Omakaitse territoriaalüksused täitsid julgestusülesandeid kohtadel, peale selle moodustati palgalised kasarmeeritud üksused. Omakaitse allus alguses Eestimaa SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale (Kommandeur der Ordnungspolizei beim SS- und Polizeiführer Estland) ooberst Wilhelm v. Thadenile, alates 1. oktoobrist 1942 väegrupi Nord tagala ülemjuhatajale jalaväekindral Franz v. Roques’ile. Omakaitse kasarmeeritud palgalised üksused jäid korrapolitsei ülema alluvusse, viidi Omakaitse koosseisust välja ja reorganiseeriti kaitsepataljonideks.
Eesti Omavalitsuse süsteemis allus Omakaitse sisedirektori alluvuses tegutsevale Politsei ja Omakaitse Valitsusele (hiljem Politseivalitsus, sügisest 1941 ülem kolonelleitnant Eduard Reissaar). Omakaitse ülem oli kolonel Jaan Maide. 1943. a märtsis moodustati eraldi Omakaitse Peavalitsus, mille ülem oli kolonelleitnant Arnold Sinka. 1944. a allus Omakaitse administratiivselt Eesti SS-üksuste kindralinspektorile Johannes Soodlale. Kohtadel allusid Omakaitse malevad (rügemendi staatuses) politseiprefektidele, malevaülem oli ühtlasi politseiprefekti abi. 23. juulil 1942 oli Omakaitses 43 347 meest, 38 890 territoriaalsetes ja 4457 kasarmeeritud üksustes. Ka 1943. a mais-juunis oli territoriaalses Omakaitses ligi 38 000 meest (282 kompaniid), püsse oli umbes 60% meeste jaoks. Seoses mobilisatsioonidega hakkas Omakaitse potentsiaalne võitlusvõime järjest kahanema: nooremad aastakäigud võeti tegevväkke. 12. augustil 1944 saatis 18. armee ülemjuhataja suurtükiväekindral Herbert Loch armee piirkonnas olevad Omakaitse üksused rindele. Viljandi, Pärnu, Valga, Lääne ja Järva malevate pataljonid võitlesid augustis ja septembris Lõuna-Eestis XXVIII armeekorpuse alluvuses. Ealise koosseisu, relvastuse ja väljaõppe poolest ei vastanud need aga enam moodsa sõja nõudmistele.

Julgestusgrupid ja idapataljonid

1941. a augustis alustati Eestis vabatahtlike värbamist Wehrmachti 18. ja 16. armee tagala julgestuspataljonidesse, niinimetatud julgestusgruppidesse (Sicherungsgruppe), mille liikmetega sõlmiti aastane teenistusleping. 1941–1942 formeeriti eestlastest 6 julgestusgruppi (nr 181–186) ja tagavara-väljaõppe julgestusgrupp. Julgestusgrupid olid määratud teede, raudteede ja teiste sõjaliste objektide kaitseks, sõjavangide valvamiseks, metsadesse jäänud punaarmeelaste püüdmiseks ning pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemiseks, kuid mida aeg edasi, seda rohkem suunati neid ka rindele. Administratiivselt allusid julgestusgrupid armeede tagalaülematele (Kommandeur des rückwärtigen Armeegebiets, nn Korück) ja operatiivselt Wehrmachti diviisidele. 1942. a jaanuaris alustati Eestis veel nelja julgestusgrupi värbamist 18. armee jaoks, kuid veebruaris peatati Hitleri korraldusel balti üksuste värbamine Wehrmachtile.

1. mail 1942 oli julgestusgruppide nimekirjas 4050 meest. Julgestusgruppide ülemad olid eesti ohvitserid, kelle juures asus Saksa sideohvitser.
1942. a sügisel, pärast aastaste teenistuslepingute lõppu 1. septembril 1942, läks osa mehi tsiviilellu tagasi; teine osa astus vabatahtlikult Eesti SS-Leegioni. Samal ajal korraldati ümber ka Wehrmachti alluvuses tegutsenud idaüksused ja senised julgestusgrupid reorganiseeriti idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti 3 idapataljoni – nr 658–660 – ja 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale, kes oli rügemendiülema staatuses. Operatiivselt allusid idapataljonid Wehrmachti diviisidele või suurematele väekoondistele. Idapataljonide viimased ülemad olid majorid Alfons Rebane, Georg Sooden ja Heinrich Ellram.
Eesti idapataljonid paistsid silma lahingutes Leningradi rindel, eriti 1944. a jaanuari ja veebruari taganemise ajal. 10. jaanuaril 1944 oli 658. pataljonis 246, 659. pataljonis 275 ja tagavarapataljonis 205 meest. 660. pataljoni kohta andmeid pole.
1. augustil 1943 andis H. Himmler korralduse allutada eesti idapataljonid Relva-SSile. Siiski jäid pataljonid 18. ja 16. armeealluvusse kuni 1944. a alguseni. 1944. a aprillis formeeriti idapataljonide baasil 20. Eesti SS-diviisi pataljonid: 658. ja 659. pataljonist 47. SS-rügemendi kaks pataljoni, 660. idapataljonist 46. SS-rügemendi III pataljon.

Kõrgema SS- ja politseijuhi Rußland-Nord ja väegrupi Nord tagala ülemjuhataja korraldusel värvitud vadatahtlikud kaitsepataljonid (nr 37-42)

Ametlik üldtermin okupeeritud alade elanikest moodustatud julgestusüksuste kohta oli Schutzmannschaft. Eesti Schutzmannschaftid olid pataljonisuurused, seega kasutatakse eesti keeles terminit kaitsepataljon. 1943.–1944. a vahetusel nimetati nad politseipataljonideks ja senised Schutzmannschafti auastmed (eesti, läti ja leedu üksustes kasutatud Wehrmachti auastmed) asendati politsei auastmetega.

1941. a augustis alustati vabatahtlike värbamist väegrupi Nord tagala ülemjuhataja F. v. Roques`i alluvuses formeeritavatesse kaitsepataljonidesse. Meestega sõlmiti lepingud kuni sõjategevuse lõpuni idarindel. Väegrupi Nord tagala ülemjuhatajale allusid 3 julgestusdiviisi, mis vastutasid julgeoleku eest väegrupi tagalas. Esialgu formeeriti neli eesti kaitsepataljoni: Tartus 207. julgestusdiviisi, Viljandis 285. julgestusdiviisi ja Põltsamaal 281. julgestusdiviisi jaoks, lisaks värvati Lõuna-Eestis üks kaitsepataljon julgestusülesanneteks Pihkvas. Oktoobris formeeriti veel kaks pataljoni: väljaõppe-tagavarapataljon Tartus ja pioneeripataljon. 1942. a märtsis anti pataljonidele eelpoolloetletud järjekorras numbrid 37–42. Kaitsepataljoni ettenähtud koosseis oli 507 meest, tagavara-väljaõppepataljonil 975 ja pioneeripataljonil 588. 1941–1942 allusid pataljonid administratiivselt väegrupi Nord peakorteri juurde määratud kõrgemale SS- ja politseijuhile ning operatiivselt julgestusdiviiside juurde antud reserv-politseipataljonidele. 1942. a juulis anti eesti kaitsepataljonid Eestimaa SS- ja politseijuhi juures asuva korrapolitsei ülema administratiivsesse ja julgestusdiviiside staapide operatiivsesse alluvusse.
Kaitsepataljonid tegutsesid 1941–1944 väljaspool Eestit: umbes Läti-Leedu-Valgevene piiride kokkupuutepunktist lõunas kuni Peipsitaguseni põhjas. Tagavara-väljaõppepataljoni (nr 41) staap asus kogu aeg Tartus, ka selle allüksusi rakendati kompaniide ja rühmade kaupa Venemaal. 1943. a likvideeriti 39. pataljon ja mehed saadeti teistele pataljonidele täienduseks. 1944. a osalesid 37., 38. ja 40. pataljon lahingutes Pihkva järvest lõunas ja taganesid Eestisse. 28. veebruaril 1944 oli pataljonide nimekirjas vastavalt 312, 236 ja 139 meest. 1944. a augustis 40. pataljon likvideeriti ning selle mehed jaotati 38. pataljoni ja 20. Eesti SS-diviisi vahel. 1944. a augustis ja septembris olid 37., 38. ja 42. pataljon kaitsel Emajõe rindel. Augusti lõpus likvideeris Wehrmachti 87. jalaväediviis (ülem kindralmajor vabahärra Mauritz v. Strachwitz) koos 37. ja 38. politseipataljoni ja nn soomepoiste pataljoniga Punaarmee Kärevere sillapea ja märgiti selle eest nimeliselt ära Wehrmachti ülemjuhatuse rindeteates. Pärast Eestist taandumist liideti 37. ja 38. pataljoni mehed 20. Eesti SS-diviisiga. 42. pataljon jäi Eestisse. Pataljonide ülemad vaheldusid; pikemat aega oli 37. pataljoni ülem major Friedrich Kurg, 38. pataljoni ülem kolonelleitnant Johannes Raudmäe, hiljem major Jaan Pärn, 39. pataljoni ülem major Aleksander Sobolev, 40. pataljoni ülem kapten Karl Nortmaa, 41. pataljoni ülem algul kolonelleitnant Oskar Särev, hiljem kolonelleitnant Juhan Vermet ja 42. pataljoni ülem major August Schiller (Siller).

Eesti SS- ja politseijuhi korraldused värvatud vadatahtlikus kaitsepataljonid (nr 29-36)

Pataljonid värvati mitmesugusteks ülesanneteks: nii vahiteenistuseks Eestis ja Venemaal (vahipataljonid, Schutzmannschafts-Wach-Bataillonen) kui ka lahinguülesannete täitmiseks (rindepataljon, Schutzmannschafts-Front-Bataillon).

29. kaitsepataljon värvati 1941. a sügisel vahiteenistuseks Tallinnas, kuid saadeti 1942. a märtsis Leningradi rindele. 1943. a alguses toodi kaotusi kandnud pataljon Eestisse puhkusele (palju mehi oli läinud ka Eesti Leegioni) ja likvideeriti; mehed anti teistele pataljonidele täienduseks. 30. kaitsepataljoni värbamist alustati 1942. a jaanuaris. Pataljon asus Tallinnas ja ilmselt täiskoosseisu ei saavutanudki, 1942. a lõpus oli ta arvel tagavarapataljonina ja likvideeriti 1943. a jaanuaris. Ka 31. ja 32. kaitsepataljon ei saavutanud kunagi täiskoosseisu. 33. kaitsepataljon värvati 1941./1942. a talvel Tartus ja saadeti rindele sulgema Oranienbaumi kotti, kus oli kuni 1942. a detsembrini. Seejärel toodi Eestisse tagasi ja likvideeriti, mehed jaotati teiste pataljonide vahel.
34. kaitsepataljon värvati 1942. a alguses Valgas ja Võrus. Mõne aja pärast anti ta organisatsiooni Todt alluvusse ja julgestas Todti objekte Pihkvas, Luugas, Idritsas, Oudovas, Dnos ja mujal kuni taganemiseni Venemaalt.
35. kaitsepataljon värvati Pärnus alates 1942. a jaanuarist. 1942. a kevadel saadeti umbes 200 meest täiendusena 33. kaitsepataljonile Oranienbaumi rindele. Järelejäänud mehed viidi Tallinna ja 35. kaitsepataljon reorganiseeriti 1943. a kevadel kaitsepataljonide täienduspataljoniks. 1944. a veebruaris asus pataljon Tallinnas ja selle nimekirjas oli 1500 meest. Eestist evakueerimisel viidi pataljon Saksamaale.
36. rindekaitsepataljon värvati alates 1941. a novembrist Haapsalus ja saartel. Pataljon sai rindeväljaõppe. 1942. a augustis saadeti pataljon Valgevenesse Novogrudoki lähedal, kus võitles partisanide vastu. Pataljoni väidetav osalemine Novogrudoki geto likvideerimises ja juutide hukkamises ei ole tõestatud. 1942. a novembris ja detsembris võitles pataljon Stalingradi välisrindel. 1943. a veebruaris toodi pataljon Eestisse ja saadeti laiali, mehed jaotati teiste pataljonide vahel. 29. pataljoni ülem oli major Peikner, 33. pataljoni ülem kapten Voldemar Pärlin, hiljem major Johannes Koort, 34. pataljoni ülem major Rudolf Martinson, 35. pataljoni viimane ülem oli kapten Ervin Kivi ja 36. pataljoni ülem algul major Julius Renter, hiljem kapten Harald Riipalu.

Omakaitse kasarmeeritud üksustest moodustatud kaitsepataljonid (nr 29-33)

Pärast territoriaalse Omakaitse allutamist väegrupi Nord tagala ülemjuhatajale 1. oktoobril 1942 jäeti Omakaitse palgalised kasarmeeritud üksused Eestimaa SS- ja politseijuhi juures asuva korrapolitsei ülema alluvusse. Need formeeriti 8 vahipataljoniks (Schutzmannschafts-Wach-Bataillonen) numbritega 286–293. 1943. a veebruaris 291. ja 292. pataljon likvideeriti ning ülejäänutele anti laialisaadetud vabatahtlike pataljonide numbrid 29–33. Kuni 1944. a alguseni olid pataljonid vahiteenistuses oma senistes asupaikades: 29. pataljon Tallinnas ja Lääne-Eestis, 30. pataljon Tallinnas, Paides, Türil ja Tapal, 31. pataljon asus Rakveres, Kundas, Jõhvis ja Narvas, 32. pataljon Tartus, Viljandis ja Põltsamaal, 33. pataljon Võrus, Valgas, Petseris ja Antslas. Pataljonid 29–32 osalesid veebruaris ja märtsis 1944 lahingutes Narva rindel ja olid hiljem rannakaitses Ida-Virumaal. 33. pataljon osales veebruaris Meerapalu dessandi likvideerimises ja asus ka hiljem Kagu-Eestis, alludes mais 1944 11. jalaväediviisile. Suvel pataljonid likvideeriti ja mehed anti täienduseks 37., 38. ja 40. politseipataljonile.

29. pataljoni ülem oli major Richard Ant, 30. pataljoni ülem major Julius Ellandi, 31. pataljoni ülem kapten Lannu, 32. pataljoni ülem major Plado ja 33. pataljoni ülem major Robert Tammiste.

Eesti välispolitseist, Punaaermeest ületulnutest ja mobiliseeritutest formeeritud pataljonid(286-293)

286. kaitsepataljon (1943. a lõpust politsei-jalaväepataljon, Polizei-Füsilier-Bataillon) moodustati 1943. a kevadel Eesti välispolitsei meestest. Pataljonis oli 632 meest. Pärast väljaõpet Riia lähedal võitles pataljon juulist 1943 veebruarini 1944 partisanide vastu Leedus ja Valgevenes ning Neveli rindel. Seejärel toodi pataljon Eestisse, politseinikud saadeti senistesse teenistuskohtadesse ja asemele toodi mobiliseeritud. 1944. a suvel oli pataljon rannakaitses Toila piirkonnas, juunis oli pataljonis 639 meest.

287. kaitsepataljon (1943. a lõpust politsei-vahipataljon) moodustati alates 1943. a veebruarist 33., 36. ja 39. kaitsepataljoni baasil, aga ka Punaarmeest Velikije-Luki all Saksa poolele ületulnud meestest. 1943. a sügisest kuni 1944. a sügiseni oli pataljon SS Halduse Peaameti Eestis asuvate vangilaagrite komandantuuri käsutuses ning oli kompaniide ja rühmade kaupa paigutatud vangilaagrite välisvalvesse. 1944. a sügisel viidi pataljoni 842 meest Saksamaale ja anti 20. Eesti SS-diviisi koosseisu.

288. kaitsepataljon (1943. a lõpust politsei-jalaväepataljon) moodustati 1943. a likvideeritud kaitsepataljonidest ülejäänud meestest ja 1943. a mobiliseeritutest. Pataljon oli 1943. a sügisel Leedus, võitles Rossonõ piirkonnas partisanide vastu ja oli 1944. a alguses Neveli all. Seejärel toodi Eestisse ja paigutati 1944. a kevadel Kirde-Eestis rannakaitsesse. 1944. a juunis oli pataljonis 639 meest.
289. kaitsepataljoni hakati formeerima 1943. a, kuid mehed liideti 288. pataljoniga.
291. ja 292. politsei-jalaväepataljon formeeriti 1944. a mobiliseeritutest ja need olid Narva rindel rannakaitses. 1944. a juunis oli pataljonide nimekirjas vastavalt 637 ja 638 meest.
290. ja 293. pataljon formeeriti samuti 1944. a mobiliseeritutest. 290. pataljon oli politsei-pioneeripataljon (Polizei-Bau-Pionier-Batallion), kuhu saadeti Eestist mobiliseeritud venelased. 286. pataljoni ülem oli algul major Rudolf Martinson, hiljem kapten August Kübar. 287. pataljoni ülem oli major Johannes Koort, 288. pataljoni ülem oli algul major Otto Kommusaar, hiljem kapten Lannu.

Eesti politseirügemendid

1944. a aprillis formeeriti 1. Eesti Politseirügemendi staap Kirde-Eestis rannakaitses olevate politsei-jalaväepataljonide (286, 288, 291, 292) juhtimiseks. 1944. a juulis nimetati staap ümber 2. Eesti Politseirügemendi staabiks, mis juhtis 37., 38. ja 40. politseipataljoni, mis võitlesid juulist augustini Leedu, Läti ja Valgevene piiride kohtumispunkti piirkonnas. 12. augustil 1944 taandusid pataljonid üle Väina jõe ja toodi Eestisse, rügemendi staap likvideeriti 20. augustil 1944. 1. politseirügemendi ülem oli major Karla Saimre.

Eesti lennuüksused

Eesti lennuüksuste tuumiku moodustasid endised Eesti lennuväelased, kes võeti üle Punaarmeesse Eesti okupeerimise järel. Pärast sõja algust põgenes neist suurem osa Jägala õppelaagrist, et vältida Venemaale viimist. 1941. a sügisel alustas baltisaksa päritolu eesti lendur Gerhard Buschmann eesti lennuüksuse formeerimist. Üksus (niinimetatud Sonderstaffel Buschmann) allus alguses Eestimaa SS- ja politseijuhile ning lendas trofeelennukitel. Ametlikult moodustati eesti lennuüksus 12. veebruaril 1942.

1942. a detsembris allutati eesti lennuüksus H. Himmleri käsutuses olevale erilennugrupile. 1. aprillil 1943 reorganiseeriti eesti lennuüksus 127. luurelennugrupiks ja allutati otse Luftwaffe 1. Õhulaevastikule. 127. luurelennugrupp lendas vesilennukitel, baseerus Ülemiste järvel ning tegi õhuluuret Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal. Suvel said grupi kolmest lennusalgast kaks maismaalt startivad lennukid ja saadeti idarindele, kolmas salk jäi Eestisse. 28. novembril 1943 eraldati Idarindele viidud salgad 127. luurelennugrupist ja formeeriti 11. öiste pommitajate grupiks. 127. luurelennugrupp reorganiseeriti üksikuks luurelennusalgaks (1./127), mis asus Ülemistel kuni 21. septembrini. Seejärel viidi salk Ida-Preisimaale, kus saadeti 1944. a oktoobris laiali. 11. öiste pommitajate grupp toodi 1944. a veebruaris Eestisse, kus rakendati Narva ja hiljem ka Emajõe rindel. Septembris 1944 viidi grupp Eestist välja ja likvideeriti 12. oktoobril 1944 Ida-Preisimaal. Endised Eesti lennuüksuste mehed saadeti Saksamaa väljaõppekeskustesse ja valmistati ette teistel lennukitel lendamiseks või õpetati välja raskete õhutõrjesuurtükkide meeskondadeks. Osa mehi saadeti ka 20. Eesti SS-diviisi. Kokku teenis eesti lennuüksustes (koos maapealse personaliga) umbes 1000 eestlast.

Eesti üksused Relva-SSis

28. augustil 1942 kuulutas Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann välja vabatahtlike värbamise Eesti SS-Leegioni. Leegioni vabatahtlikele kehtestati tingimused: rassiline ja väekõlblikkus, vanus 17–30 aastat, pikkus vähemalt 1,70. Esimesed tuhatkond vabatahtlikku jõudsid Heidelaagri väljaõppekeskusse sügisel. Paljud neist tulid julgestusgruppidest ja kaitsepataljonidest.

1943. a veebruaris andis Leegioni esimene pataljon vande, arvati märtsis Leegioni koosseisust välja, anti SS-vabatahtlike pataljonina Narva (koosseisus 776 eestlast ja 197 sakslast) SS-soomusdiviisi Wiking alluvusse, vahetades välja Soome vabatahtlike pataljoni, ja saadeti aprillis Ukrainas rindele. Pataljon sõdis Ukrainas 1944. a veebruarini, kui murdis välja Tšerkassõ piiramisrõngast. Märtsis saadeti pataljoni järelejäänud mehed Eestisse ja nende baasil formeeriti 20. Eesti SS-diviisi 20. füsiljeepataljon (üksik jalaväepataljon). Pataljoni esimene ülem oli SS-Sturmbannführer Georg Eberhardt, tema langemise järel veel neli sakslasest ohvitseri. 1944. a juhtisid pataljoni SS-Obersturmführer Oskar Ruut ja viimasena SS-Hauptsturmführer Hando Ruus.

1943. a kevadtalve varjatud mobilisatsiooniga sai Leegion juurde umbes 5000 aastakäikude 1919–1924 meest. Lisaks saadeti Leegioni Eesti Omavalitsuse ja politsei teenistuses olnud ohvitsere ja allohvitsere. 5. mail 1943 nimetati Eesti SS-Leegion ümber 3. Eesti SS-Vabatahtlike Brigaadiks. Pärast väljaõpet saadeti brigaad 24. oktoobril 1943 Neveli rindele. Brigaadi koosseisu kuulusid kaks kahepataljonilist rügementi, suurtükidivisjon, tagavara-väljaõppepataljon ja abiüksused. 31. detsembril 1943 oli brigaadi nimekirjas 5099 meest.

24. jaanuaril 1944. a nimetati brigaad 20. Eesti SS-Vabatahtlike Diviisiks, toodi 8. veebruaril Neveli rindelt ära ja saadeti Eestisse, kus osales veebruaris ja märtsis kaitselahingutes Narva all ning Meerapalu dessandi likvideerimises. Seejärel algas diviisi ümberformeerimine: likvideeritud idapataljonide meestest ja mobiliseeritutest moodustati rügementide kolmandad pataljonid ning lisaks veel üks rügement. Tagavara-väljaõppepataljon formeeriti tagavara-väljaõpperügemendiks ja paigutati Kloogale, suurtükidivisjon formeeriti samuti suurtükirügemendiks. 17. aprillil oli ettenähtud 16 135-st mehest rivis 7760, 30. juunil 1944 13 423. 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Relva-SS-Grenaderidiviisiks (Eesti nr. 1) [20. Waffen-Grenadier-Division-SS (estnische Nr. 1)]. 1944. a juulis saadeti diviis III Germaani SS-Soomuskorpuse koosseisus Narva all rindele ja ta osales lahingutes Narva all ja Sinimägedes ning ka Emajõe rindel (Wagneri grupp) kuni Eestist väljaviimiseni 1944. a septembris. Narva all puruks löödud diviisi 46. rügemendi III pataljoni asemele anti augustis enne Emajõe lahinguid soomepoiste pataljon.
Eestist viidi diviis Neuhammeri õppelaagrisse Poolas, formeeriti ümber ja õpetati uuesti välja. Diviisi täiendati Eestist Saksamaale toodud teiste eesti üksuste sõjaväelastega. 1. oktoobril 1944 oli diviisis 11 000 meest. Pärast väljaõpet saadeti diviis 1945. a jaanuaris Sileesias rindele, kus oli märtsini. Seejärel paigutati diviis Tšehhimaale, kus võitles sõja lõpuni. Suurem osa meestest jäi Tšehhi partisanide või Punaarmee kätte. Diviisi tagavararügement paigutati 1945. a veebruaris Taani. Tagavararügemendi mehed andsid end sõja lõpus Põhja-Saksamaal Briti vägedele vangi.
Eesti SS-Leegioni, 3. Eesti SS-Brigaadi ja 20. Eesti SS-Diviisi ülem oli SS-Brigadeführer Franz Augsberger. Pärast tema langemist 1945. a märtsis SS-Oberführer Berthold Maack. (42.) 45. rügemendi ülemad olid järgemööda SS-Oberführer Johannes Soodla ning SS-Standartenführerid Henn-Ants Kurg, Paul Vent ja Harald Riipalu, (43.) 46. rügemendi ülemad SS-Standartenführerid Juhan Tuuling ja Alfons Rebane, 47. rügemendi ülem SS-Standartenführer Paul Vent. Suurtükidivisjoni, hiljem -rügemendi ülem oli SS-Standartenführer Aleksander Sobolev, hiljem SS-Obersturmbannführer August Võhma, tagavararügemendi ülem SS-Obersturmbannführer Georg Ahlemann.

Piirikaitserügemendid

 

Piirikaitserügemendid formeeriti 1944. a mobiliseeritud 1904.–1923. aastakäigu meestest. Mobilisatsioonikorralduse andis Heinrich Himmlerile alluv riigikomissariaadi Ostland kõrgem SS- ja politseijuht Friedrich Jeckeln, mobilisatsiooni kuulutas välja H. Mäe ja selle läbiviimise eest vastutas Eesti SS-üksuste kindralinspektor Johannes Soodla. Administratiivselt allusid piirikaitserügemendid Ostlandi kõrgemale SS- ja politseijuhile, kellele Eestis allus Eesti SS- ja politseijuht Hinrich Möller. Operatiivselt allusid piirikaitserügemendid väegrupi Nord 18. armee ja armeegrupi Narva diviisidele ja suurematele väekoondistele. Alguses oli rügementide ametlik nimetus Eesti Piirikaitserügement, hiljem Eesti SS-Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz-Regiment), ehkki mehed kandsid Wehrmachti mundreid ja neil olid Wehrmachti auastmed. Rügemendid formeeriti julgestusüksuste koosseisuskeemi järgi 2500-mehelistena, nende tulejõud oli nõrgem kui tavalistel jalaväerügementidel.

Esimesena saadeti 1944. a veebruaris rindele rügement Tallinn, mis oli moodustatud esimestest mobiliseeritutest. Rügement jaotati Narva rindel pataljonide kaupa Wehrmachti diviiside alluvusse ning pärast sõjategevuse vaibumist suvel anti selle liikmed enamjaolt 20. Eesti SS-diviisile. Veebruaris ja märtsis moodustati veel kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement. Piirikaitserügemendid katsid lahinguüksuste tiibu Narva jõel, Peipsi põhjakaldal ja Pihkva järve ääres. 2., 3., 4. ja 6. rügement koondati 1944. a suvel 300. eriotstarbeliseks diviisiks. Diviisi staabiks määrati purukslöödud 13. Luftwaffe välidiviisi staap. 1944. a augustis ja septembris asusid 300. diviisi rügemendid Narva rinde paremal tiival Peipsi põhjakaldal, 1. ja 5. piirikaitserügement Emajõe rindel ja tagavararügement Viljandis. 1944. a septembris suunati 300. diviisi rügemendid Emajõe rindele täienduseks, kuhu need aga transpordivahendite puudumise tõttu kunagi ei jõudnud ja jäid Eestisse. 1. piirikaitserügement purustati 17. septembril alanud Punaarmee pealetungil täielikult, osa 5. piirikaitserügemendi ja tagavararügemendi mehi pääses Eestist välja. Rügemendi Tallinn ülem oli major Richard Rubach, 1. rügemendi ülem major Jaan Tamm, 2. rügemendi ülem kolonelleitnant Juhan Vermet, 3. rügemendi ülem kolonelleitnant Mart Kaerma, 4. rügemendi ülem major Valter Pedak, 5. rügemendi ülem kolonelleitnant Johannes Raudmäe ja 6. rügemendi ülem major Paul Lilleleht. Tagavararügementi juhtis alguses August Tomander, alates augustist major August Vask. 300. eriotstarbelise diviisi ülem oli kindralmajor Richard Höfer.

Lahingud Eestis 1944

1944. a jaanuaris murdsid Punaarmee Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde ning Balti Laevastiku üksused läbi väegrupi Nord rinde Leningradist Valgeveneni ja jõudsid märtsi alguseks umbes Narva jõe, Peipsi järve ja Läti-Leedu-Valgevene piiride puutepunkti joonele. Rinne stabiliseerus 1943. a rajatud kaitsevööndil Pantriliin, mis oli põhjapoolne lõik niinimetatud Idavallist. Suvel rakendas Punaarmee oma peajõud väegrupi Mitte vastu ning tungis augustis Poolasse ja Ida-Preisimaa piirini.

Eesti hoidmine oli Saksa väejuhatusele oluline. Esiteks takistas see Balti Laevastiku väljapääsu Läänemerele, teiseks oli Eesti hoidmine oluline Soome sõjas hoidmise pärast. Kolmandaks vajas Saksa sõjamajandus Eesti põlevkiviõli.
1944. a jaanuari lõpus jõudis Punaarmee Narva jõeni. Narva suunal tungisid peale 8. ja 59. armee ning 2. löögiarmee laskurkorpused. Wehrmachti 18. armee rinne lõhuti kaheks: 18. armee põhijõud jäid Peipsi ja Pihkva järve taha. Narva rindelõigus moodustati 2. veebruaril LIV armeekorpuse baasil iseseisev armeegrupp, mille ülemjuhatajaks määrati jalaväekindral Johannes Friessner ja mis 23. veebruaril nimetati armeegrupiks Narva. Alates juulist oli armeegrupi ülemjuhataja jalaväekindral Anton Grasser.
Alguses kuulusid armeegruppi 18. armee parema tiiva kaotusi kandnud üksused: 61., 170., 225. ja 227. jalaväediviis ning Luftwaffe 9. ja 10. välidiviis. Veebruaris paisati Narva lõiku lisajõud: 11. ja 214. jalaväediviis, soomusgrenaderidiviis Feldherrnhalle ja III Germaani SS-Soomuskorpuse üksused: 11. SS-diviis Nordland ja 4. SS-brigaad Nederland. Soomuskorpusele allutati ka 20. Eesti SS-diviis. Narva rindele suunati ka teised eesti üksused: politseipataljonid nr 29–32, 658. ja 659. idapataljon ning piirikaitserügement Tallinn, veidi hiljem ka 2. ja 3. piirikaitserügement.
Narvast lõunas tungis Punaarmee 8. armee üle jõe ja moodustas Auvere tugiala. 14. veebruaril saadeti Saksa tagalasse kaks pataljonisuurust dessantüksust: üks Merikülas põhjarannikul ja teine Meerapalus Peipsi kaldal. Mõlemad hävitati mõne päevaga. Veebruari lõpus ja märtsi alguses likvideerisid eesti, norra, taani ja hollandi Relva-SS rügemendid Riigikülas, Vepskülas ja Siivertsis Punaarmee sillapead Narva jõe läänekaldal. Seejärel lahingud Narva rindel soikusid.
Juuli teisel poolel kavatses Saksa väejuhatus Narva maha jätta ja taanduda Sinimägedesse rajatud Tannenbergi kaitseliinile, et lühendada Auvere platsdarmi tõttu pikaks veninud rinnet. 24. juulil alustas Punaarmee pealetungi: Narvat üritas põhjast sisse piirata 2. löögiarmee, Auvere tugialalt ründas 8. armee. Raskete lahingutega taandusid kaitses olnud 20. Eesti SS-diviis, 11. SS-diviis Nordland ja 4. SS-brigaad Nederland Sinimägedesse. Narva jäeti maha 26. juulil. Punaarmee kandis raskeid kaotusi, kuid kaotusi oli ka Saksa poolel: Nederlandi 48. rügement piirati sisse ja purustati täielikult, Eesti SS-diviisi 46. rügement kaotas samuti palju mehi, selle III pataljon purustati. Sinimägedes jätkusid verised lahingud kuni 9. augustini. Punaarmee kaotas 109. ja 122. laskurkorpuse, raskeid kaotusi kandsid ka nende asemele saadetud 110. ja 124. laskurkorpus. Tõsiseid kaotusi kandis ka Saksa pool: kõrgematest ohvitseridest langesid norralaste, taanlaste ja hollandlaste rügemendiülemad ning Nordlandi diviisi ülem SS-Gruppenführer Fritz von Scholz. Eestlased kaotasid kaks pataljoniülemat: langesid 47. SS-rügemendi I pataljoni ülem Georg Sooden ja 20. füsiljeepataljoni (endine Narva pataljon) ülema kt Oskar Ruut. Punaarmee Sinimägedes läbi murda ei suutnud.
Samal ajal ründas Punaarmee 3. Balti rinne Wehrmachti 18. armee positsioone Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. 10. augustil murti läbi Marienburgi kaitseliin Peipsi-Petseri-Aluksne joonel. 13. augustil vallutas Punaarmee Võru. Lõuna-Eestis olid kaitsel XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused. Tagalas paiknes 207. julgestusdiviis, mille staap oli 1941. a suvest alates Tartus. Sellele allusid ka 1. ja 5. eesti piirikaitserügement ning 42. eesti politsei-pioneeripataljon. 12. augustil saatis 18. armee juhatus lahingusse ka Omakaitse Viljandi, Pärnu, Valga, Lääne ja Järva malevate pataljonid. Punaarmee ründas 1. löögiarmee ning 67. ja 54. armee väekoondistega.
14. augustil suunas Saksa väejuhatus Eestisse II armeekorpuse (ülemjuhataja jalaväekindral Wilhelm Hasse), millele allutati 31. grenaderidiviis, 87. jalaväediviis ja mõned väiksemad üksused, mis võitlesid Karula-Sangaste piirkonnas. Alates 21. augustist koondas Punaarmee Karula-Sangaste piirkonda 10 laskurdiviisi ja 5 tankikoondist, mis tungisid Tartu suunas. Hyazinth krahv Strachwitzi tankigrupi vasturünnak Punaarmee tankikoondiste vastu 24. augustil Elva lähedal Tamsal jäi eduta. 25. augustil tungis Punaarmee Tartusse. Samal päeval anti II armeekorpus armeegrupi Narva alluvusse ülesandega hoida rinnet Emajõel Võrtsjärvest Peipsini.
Armeegrupist Narva oli 14. augustil Emajõe rindele suunatud Jürgen Wagneri (4. SS-brigaadi Nederland ülem) võitlusgrupp, millesse suurematest üksustest kuulusid 11. jalaväediviisi 23. rügement, 5. SS-ründebrigaad Wallonien (ülem Léon Degrelle) ja 11. SS-diviisi Nordland suurtükidivisjon. Võitlusgrupile anti Emajõe rindel juurde 207. julgestusdiviis koos sellele allutatud üksustega, Paul Venti võitlusgrupp (eesti 45. SS-rügemendi I pataljon ja eesti 46. SS-rügemendi allesjäänud mehed), 37. ja 38. eesti politseipataljon ning Alfons Rebase võitlusgrupp (eesti 47. SS-rügemendi II pataljon ning 11. jalaväediviisi kergesuurtükkide divisjon ja füsiljeepataljon). 26. augustil toodi Emajõe rindele ka soomepoiste pataljon, mis anti enne lahingut eesti 46. SS-rügemendi III pataljoniks.
Pärast Tartu vallutamist oli Punaarmee Käreveres üle Emajõe tunginud. 28.–30. augustil likvideerisid 87. jalaväediviis koos soomepoiste pataljoni ning 37. ja 38. eesti politseipataljoniga Kärevere sillapea. Selle eest märgiti need üksused ära Wehrmachti ülemjuhatuse rindeteates. Saksa vägede katsed Tartut tagasi vallutada jäid edutuks. Lahingutegevus Emajõe rindel soikus kaheks nädalaks.
Punaarmee väejuhatus tõi Emajõe rindele 3. Balti rinde väekoondiste asemele Leningradi rinde 2. löögiarmee, mille koosseisus oli Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus ja 108., 116. ning 118. laskurkorpus. Saksa väejuhatus saatis Emajõe rindele Saksamaalt 563. rahvagrenaderidiviisi, mis võttis üle kaitse Emajõe ülemjooksul. 14. septembril algas 1., 2. ja 3. Balti rinde pealetung Riia suunas eesmärgiga väegrupp Nord emamaast ära lõigata.
17. septembril algas 2. löögiarmee pealetung Emajõel. Pealöögi suunal olnud 1. eesti piirikaitserügement purustati täielikult. Samal päeval hävitas 90. laskurdiviis 207. julgestusdiviisi staabi, diviisiülem kindralmajor Bogislaus krahv von Schwerin sai surma. Saksa üksused taandusid loodesse. Emajõe rindele appi määratud 300. diviisist, millele allusid 2., 3., 4. ja 6. eesti piirikaitserügement, jõudis pärale vaid staap, mis võttis üle 207. julgestusdiviisi juhtimise. 18. septembril sai Mustvees Punaarmee suurtükipaatide tules surma kindralmajor Paul Gallas, kes juhtis 1. ja 5. eesti piirikaitserügemendist moodustatud võitlusgruppi. Wagneri võitlusgrupp, 87. jalaväediviis, 563. rahvagrenaderidiviis ja 207. julgestusdiviisi riismed taandusid ümber Võrtsjärve Eestist välja. Punaarmee tungis edasi Tallinna peale ja Lääne-Eestisse.
16. septembril andis Hitler loa Mandri-Eesti evakueerimiseks (nn plaan Aster). 18. septembril hakkasid Saksa väed oma positsioone maha jätma. Eesti piirikaitserügemendid ja mõned 20. Eesti SS-diviisi pataljonid ning väiksemad Saksa üksused, kes olid Narva rindel, ei jõudnud taganeda ja sattusid lahingusse Emajõelt pealetungivate Punaarmee üksustega. 20. septembril toimus Avinurmes kokkupõrge nende ja Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse 45. üksiku tankipolgu vahel. Saksa üksuste taganemistee lõigati ära. Umbes 50 raskemini haavatud Saksa mundris eesti sõjaväelast jäeti Avinurme kirikusse, kus punaväelased nad granaatidega tapsid. 21. septembril kohtusid taganevad eesti sõjaväelased Porkunis Punaarmee 249. Eesti laskurdiviisi allüksustega. Lahingus hukkus umbes 400 ja langes vangi 700 Saksa mundris eestlast.
22. septembril jätsid sakslased Tallinna maha. Osa eesti sõjaväelasi, nende hulgas eriti Kehrast tulnud soomepoiste II pataljoni mehed ja Johan Pitka võitlusüksuse liikmed, ründasid taganevaid sakslasi, et neilt relvad ära võtta ja vastupanu jätkata. 26. septembri ajaleht Uusi Suomi teatas, et 21. ja 22. septembril lehvis Toompeal sini-must-valge lipp. Kokkupõrked jätkusid Tallinna sadamas kuni 22. septembri varahommikuni. Evakueerimist julgestanud 531. mereväe suurtükidivisjoni ülem teatas kokkupõrgetest eesti “terroristidega”: 25 eestlast tapeti, 150 relvitustati ja viidi Saksamaale. 22. septembril sisenes sakslaste poolt maha jäetud Tallinna Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse eelüksus. Pärast Tallinna mahajätmist panid väikesed eestlaste võitlusgrupid Punaarmeele vastu veel Pääskülas, Keila lähedal ja mujal.
24. septembril jätsid sakslased maha Haapsalu, ka seal toimusid kokkupõrked eesti sõjaväelaste ja Saksa mereväe korrakaitseüksuse vahel. Kaks pantvangi võetud eestlast lasti maha. Rohuküla platsdarmil jäeti taganemist katma kaks turkmeeni pataljoni. Punaarmee vallutas erilise vastupanuta 29.–30. septembril Muhu ja 2.–3. oktoobril Hiiumaa.
5. oktoobril tegi 8. Eesti Laskurkorpus koos 109. laskurkorpusega Muhust dessandi Saaremaale, mida kaitsesid 16. armee 23. jalaväediviis, 218. jalaväediviis ja 12. Luftwaffe välidiviis, mereväelased ning väiksemad üksused. Saksa väejuhatus pidas oluliseks Sõrve kaitsmist, et võita aega Kuramaa ranniku kindlustamiseks. 7. oktoobril jätsid Saksa väed Kuressaare maha ja sõjategevus koondus Sõrve poolsaarele, kus oli 16 000 Saksa sõjaväelast. Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus pidas Saaremaal kaks suuremat lahingut. Tehumardi öölahingus 8. oktoobril põrkasid kokku 67. Saksa jalaväerügement ja 249. Eesti laskurdiviis. Ebaõnnestunud Vintri dessandis 12. oktoobril hukkus sadu ja langes vangi 215 7. Eesti laskurdiviisi 300. polgu sõjaväelast. 16. novembril oli Sõrves rohkem kui 10 000 Saksa sõjaväelast. 20. novembril langes Sõrves 531. mereväe-suurtükidivisjoni ülem, Rüütliristi kavaler korvetikapten Hossfeld. Tema divisjon oli julgestanud kõigi olulisemate Eesti tugipunktide evakueerimist. Viimased Saksa sõjaväelased evakueeriti Sõrvest 24. novembri varahommikul.

Põgenemine Läände

Enne Eesti vallutamist Nõukogude sõjaväe poolt 1944. aastal põgenesid tuhanded inimesed Läände, põhiliselt Rootsi ja Saksamaale. Põgeneti sellepärast, et kardeti vägivalda. Inimestel olid värskelt meeles 1940.–1941. aasta arreteerimised, küüditamised, mahalaskmised. Osal inimestel oli põgenemise põhjuseks see, et neil tuli Saksa okupatsiooni ajal teha koostööd sakslastega ja nad kartsid, et Nõukogude võim hakkab neid represseerima. Põgenemine kodumaalt algas juba 1939. aastal pärast baaside lepingu sõlmimist. 1940. aastal lubati Rootsi ümber asuda 110 Pakri rootslasel. Rootsi-Saksa kokkuleppel läks 1943.–1944. aastal Rootsi enamik eestirootslasi.

Suur Rootsi põgenemine oli 1944. aasta septembris-oktoobris. Põgeneti nii inimeste endi paatide ja väikeste laevadega kui ka mõningal määral Rootsist saadetud paatidega. Rootsis korraldasid ülevedu eesti põgenike organisatsioonid Stockholmis: Eesti Abistamisorganisatsioon ja Eesti Komitee. Umbes seitse tuhat inimest põgenes Rootsi Soome kaudu. Rootsi ametlikel andmetel 8. juunist 1945 oli Eestist Rootsi saabunud 6554 eestirootslast ja 21 815 eestlast, seega 28 369 Eesti elanikku. Ei ole teada, kui palju põgenikke uppus tormisel Läänemerel, aga Rootsi laevad päästsid merel paljud uppumisohus olevad paadid. Rootsi riik võttis põgenikud abivalmilt ja heatahtlikult vastu: majutas, toitis, andis riideabi jms. Lotad (naiskodukaitse) võtsid paljudes kohtades põgenikke vastu võileibade ja sooja kakao või kohviga. Rootsi tulnud põgenikud koondati põgenikelaagritesse, eestlased olid umbes 175 laagris. Sealt asusid nad tööle. 1945. aasta hilissuveks olid põgenikelaagrid likvideeritud. Esimestel sõjajärgsetel aastatel läks Rootsist umbes 7000 eestlast teistesse riikidesse, peamiselt Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Nad otsisid paremaid töö- ja palgatingimusi, aga osalt kartsid ka väljaandmist NSV Liidule. Enamik põgenikke jäi Rootsi pagulastena elama.
Suur Saksamaale põgenemine toimus 1944. aasta septembri teisel poolel, kui Saksa sõjavägi Eestist taandus. Eestlased tahtsid põgeneda Rootsi, aga sakslased takistasid seda, sest Saksamaal oli tööjõudu vaja. Põgeneti peamiselt laevadega, aga ka rannaäärset teed mööda läbi Läti ja Leedu autodega, mõned ka hobusevankriga. Nii maal kui merel sattusid põgenikud Nõukogude sõjaväe rünnakute alla. 22. septembril uputasid Nõukogude lennukid Saksa laatsaretlaeva Moero, Saksa mereväe andmeil uppus üle kuuesaja inimese, kellest suur osa olid põgenikud Eestist. 6. oktoobril hukkus Nõukogude allveelaevalt saadud torpeedotabamusest transportlaev Nordstern, uppus mitusada põgenikku. Tööealised põgenikud pandi Saksamaal tööle. Põgenike abistamiseks loodi Saksamaal kaks eestlaste organisatsiooni: Töötavate Eestlaste Peaesindus ja Eesti Toimkond. Põgenike elutingimused olid Saksamaal rasked: toidupuudus, viletsad korteriolud, pommitamine. Paljud põgenikud hukkusid. Nendel eestlastel, kes asusid Saksamaa idaosas, tuli 1945. aastal enne Nõukogude sõjaväe saabumist põgeneda Lääne- või Lõuna-Saksamaale. Osa neist langes NSV Liidu okupatsioonivõimude kätte. Pärast Teist maailmasõda oli Saksamaal lääneriikide okupatsioonitsoonides umbes 42 tuhat eestlast, kes enamasti elasid põgenikelaagrites. Teise maailmasõja ajal põgenes Eestist Läände umbes 75 tuhat inimest.

DP laagrid

Pärast Teist maailmasõda jagati Saksamaa neljaks (Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu) okupatsioonitsooniks. Sel ajal oli Saksamaal mitu miljonit välismaalast, kes mitmesugusel viisil olid sinna sattunud. Välismaalased koondati DP (Displaced Persons – kodukohast siirdunud isikud) laagritesse. Eestlasi oli lääneriikide okupatsioonitsoonides umbes 42 tuhat ja DP laagreid, kus nad asusid oli 1945. aastal üle 150. Edaspidi laagreid ühendati ning nende arv vähenes. 1946. aasta lõpul oli Saksamaa DP laagrites 31 221 eestlast, kellest 53% paiknes Ameerika Ühendriikide, 43% Suurbritannia ja 4% Prantsuse tsoonis. Umbes 10 tuhat eestlast elas väljaspool laagreid. DP laagreid olid ka Austrias, kus elas umbes 1500 eestlast.

Laagrid allusid ja nende ülalpidamiskulud kandis Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration – UNRRA). Eestlased elasid koos lätlaste, leedulaste, poolakate, ukrainlaste jt rahvustega, oli vähe neid laagreid, kus elasid ainult eestlased. Üks selline asus Geislingenis, kus oli üle viie tuhande eestlase. Laagreid juhtisid UNRRA poolt määratud direktorid, aga laagrites moodustati rahvuste järgi komiteed, kes korraldasid siseelu.
Eestlased asutasid laagrites laulukoore, näiteringe ja rahvatantsurühmi, tekkisid koolid, lasteaiad, skaudi- ja gaidirühmad. Pühapäeviti peeti jumalateenistusi. Korraldati pidusid, kontserte, käsitöö- ja kunstinäitusi, tegeldi spordiga. 1947. aasta augustis toimus Augsburgis Saksamaa eestlaste laulupidu, kus oli üle 5000 eestlase. Eesti muusikutest oli Saksamaal tuntuim viiuldaja Hubert Aumere, kes töötas kontsertmeistrina Müncheni Rahvusteatri orkestris, aga ta esines ka viiulikontsertidega DP laagrites. Ametite õppimiseks asutati laagritesse töökodasid ja organiseeriti lukksepa, autojuhi, elektrotehnika, fotograafia, õmblemise, käsitöö jm kursusi. Informatsiooni levitamiseks anti algul välja laagrilehti, hiljem ilmusid ajalehed, neist suuremad olid Augsburgis Eesti Rada ja Geislingenis Eesti Post. Kemptenis ilmus ajakiri Kauge Kodu. Saksamaal trükiti ka eestikeelseid raamatuid.

Pärast Teist maailmasõda taotles Nõukogude Liidu valitsus põgenike sundrepatrieerimist. Pagulaste mõjutamiseks kasutati nii valepropagandat kui ka meelitamist ja hirmutamist. Pagulastel tuli teha lääneliitlaste okupatsioonivõimudele palju selgitustööd okupeeritud kodumaale saatmise vastu.

1947. aastal lõpetas tegevuse UNRRA ning DP laagrid läksid Rahvusvahelise Pagulasorganisatsiooni (International Refugee Organization – IRO) alla. IRO korraldas pagulaste ümberasumist teistesse riikidesse. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate algul lahkus enamik eesti pagulasi Saksamaalt. Esimesed riigid, kuhu neid piiratud arvul vastu võeti, olid Suurbritannia ja Belgia, aga kõige enam asus eestlasi elama Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja Austraaliasse. 1951. aastal lõpetasid tegevuse viimased DP laagrid.

Eesti sõdurid lääneliitlaste sõjavangilaagrites

1945. a algul koondati kõik Saksamaal olevad eesti sõdurid 20. SS-diviisi ja paisati Sileesia rindele. Mais 1945 üritati üle Tšehhimaa taganeda lääneliitlaste juurde sõjavangi, et mitte sattuda venelaste kätte. Suur osa (umbes 6000 meest) aga langes tšehhi ülestõusnute kätte vangi, kes nad mõne nädala pärast venelastele üle andsid. Paljud eesti sõjaväelased mõrvati vägivallatsevate tšehhide poolt. Taanis asunud 20. diviisi tagavararügement alistus mais 1945 inglastele. Inglise sõjavangilaagrites oli kokku umbes 3500 eestlasest sõjavangi. Nende saatus oli kolme Saksamaad okupeeriva lääne suurvõimu (USA, Inglismaa, Prantsusmaa) all olevatest laagritest kõige parem. Suuremad laagrid olid Ukleis (3400 meest), Putloses (1188 meest), Neuengammes ja Zedelghemis (ligi 2800 meest). 12. septembril 1945 likvideeriti Uklei laager ja eestlastest vangid viidi üle Zedelghemi laagrisse. Teel paljud eestlased põgenesid. Lüübeki Eesti Komiteel õnnestus neile meestele hankida DP-staatus ja paigutada nad eraldi Arnimsruhe barakklaagrisse. Ülejäänud, kes ei põgenenud, viibisid sõjavangilaagris veel u 7 kuud, sest Zedelghemi vangid vabastati alles 7. märtsil 1946 Borghorstis. Zedelghemi sõjavangilaager koondas SS-väeosades teeninuid, selles suurlaagris oli peale eestlaste (2747) veel 14 000 lätlast ja 1600 leedulast. Lisaks Uklei laagri kontingendile toodi Zedelghemi veel grupp eesti lendureid Norrast ja Belgia sõjavangis Brüsselis olnud 70 eestlast. Neuengamme oli tuntud saksa SSi interneerimislaagrina ja seal viibis ka arvukalt eesti ohvitsere. Sellest laagrist, kus kord oli äärmiselt karm ja olud kehvad, viidi eestlased augusti lõpus 1945 siiski Ukleisse. Inglased ei hoidnud eesti ohvitsere ja kahtlasi sõjaväelasi kauem vangis kui tavalisi sõdureid, erinevalt ameeriklastest, kes hoidsid ligi 120 eesti ohvitseri Darmstadti tsiviilinterneeritute laagris kuni Nürnbergi sõjakuritegude kohtu otsuseni novembri alguses 1946. Pärast vabanemist andsid inglased erinevalt ameeriklastest eesti sõjavangidele DP-staatuse, millega kaasnes UNRRA ja hiljem IRO hooldus.
Umbes 750 meest langes ameeriklaste sõjavangi. Eestlasi oli teadaolevalt järgmistes ameeriklaste vangilaagrites: Naumburg (50), Heiligenstadt, Velda, Bad Kreuznach (83), Moosberg (9), Dachau, Bad-Aibling, Heilbronn, Auerbach (148), Aschaffenburg, Darmstadt (95–100), Marburg, Regensburg (333) jt. Prantsusmaal olid eestlased järgmistes ameerika vangilaagrites: Voves, Cherbourg (73, neist 48 anti venelastele välja), Mailly (60), Marseille (45, neist 18 anti venelastele välja), Bolbeck (25), Villa Coublay jt.

1945. aasta kevadsuve veetsid eesti sõjavangid peamiselt suurtes okastraadiga piiratud vabaõhulaagrites (Bad Kreuznachis oli näiteks kokku 300 000 vangi). Suve jooksul sellised suurlaagrid likvideeriti ja enamik vange vabastati, kuid kahtlusalused, teatavate üksuste sõdurid ja ohvitserid ning välismaalased, sealhulgas eestlased, toimetati kindlamatesse vangilaagritesse Saksamaal või Prantsusmaal. Nendes laagrites olid vangid majutatud telkidesse ja barakkidesse ning nendes laagrites elati üle 1945./1946. a talv. Paljud eestlased viidigi 1945. a suvel Prantsusmaale (Marseille, Cherbourg, Bolbeck, Voves, Mailly jt). Enamik Prantsusmaal viibinud meestest jõudis läbi mitme laagri (Bolbeck, Mailly) lõpuks Regensburgi Saksamaal, kus oli ees 20 eestlast ja kuhu liitus veel 148 meest Auerbachist. Regensburgist vabastati vangid 25. juunil 1946, kusjuures osa mehi viidi veel Darmstadti.
Prantsuse laagreisse sattusid eestlased Prantsuse üksuste kätte vangi langenuina, kuid üsna rohkesti oli ka ameeriklaste poolt üle antud mehi. Sealne kohtlemine oli halvem kui ameerika või inglise laagrites. Prantslased andsid eestlasi venelastele välja ja erinevalt inglastest-ameeriklastest sundisid neid tööle, et ehitada üles sõjas kannatanud Prantsusmaa. Eestlastest sõjavange kasutati näiteks kaevandustöödel ja maal põllutöödel. Ka oli vangipõli Prantsuse laagrites pikem. Paljud vabanesid alles 1947. a sügisel. Eestlasi oli järgmistes Prantsuse tsoonis või Prantsusmaal asunud prantsuse laagrites: Bingen, Bad Kreuznach, Freiburg, Zinzig, Andernach, Brumath, Strasbourg, Hagenau, Metz, Dijon, Luneville, Dieppe, Rouen, Cherbourg (allus ameeriklastele), Arras, Lille, Amiens, Compiègne, Marseille (allus ameeriklastele) jt.

Jüri Uluots, Otto Tiefi valitsus ja Eesti järjepidevus

1940. aastal ei tunnustanud Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja veel mõned riigid. Suurem osa Euroopast oli sel ajal Saksamaa kontrolli all ning Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine oli toimunud Saksamaa nõusolekul. Siiski ei kohelnud Saksa okupatsioonivõimud 1941–1944 Eestit ja Eesti Vabariigi kodanikke nagu ülejäänud Nõukogude Liidu osi (nn Vana-Venemaa, Altrußland) ja selle kodanikke. Taastati Eesti Vabariigi seaduste kehtivus 20. juuni 1940. a seisuga, kui need polnud vastuolus Saksa seadustega, ning Eesti jaoskonna- ja ringkonnakohtud ning Kohtukoda. Tehti vahet Eesti ja Nõukogude Liidu kodanike vahel (termini Russen estnischer Nationalität kasutamine peipsitaguste eestlaste suhtes).

USA aseriigisekretär Sumner Welles tegi 23. juulil 1940 avalduse, milles ta muuhulgas ütles: “Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele, olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on ta vastu igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mistahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse.” Eesti viimasel peaministril Jüri Uluotsal õnnestus 1940–1941 arreteerimisest pääseda. Pärast Tartu vallutamist Saksa vägede poolt peeti juuli lõpus tema eesistumisel nõupidamine, kus võeti vastu “Memorandum Eesti olukorrast”, mis anti 29. juulil üle Tartu välikomandandile. Nõupidamisel osalesid 1930. aastate lõpu valitsusmeelsed tegelased. Memorandumis tänati Saksamaad Eesti vabastamise eest ning toonitati Eesti Vabariigi põhiseaduse järgse ja rahva usaldatud Eesti valitsuse moodustamise ja oma sõjaväe formeerimise vajadust. Saksa okupatsioonivõimud ignoreerisid eestlaste ettepanekuid.
Eesti tuleviku üle arutlesid ka K. Pätsi aegse opositsiooni liikmed, kelle 1941. a suvel alanud kooskäimised viisid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee moodustamiseni. Esimene täiskogu oli 14. veebruaril 1944. EVR kujunes põrandaaluseks esinduskoguks, mis tegi koostööd ka J. Uluotsa ringkonnaga, kelle esindajana osales EVRi töös endine Põllumeestekogude liige Juhan Kaarlimäe. EVRil olid kontaktid Eesti välisesindajatega Soomes, Rootsis ja Suurbritannias. J. Uluotsa 7. veebruari 1944. a raadiointervjuu, milles ta kutsus Saksa mobilisatsiooniga kaasa minema, et Punaarmeele vastu astuda, toimus EVRi tegelaste teadmisel ja nõusolekul.
20. aprillil 1944 kogunes Tallinnas salaja Eesti Vabariigi Valimiskogu (põhiseaduses ette nähtud institutsioon presidendi valimiseks). Osalesid viimane peaminister J. Uluots, sõjavägede ülemjuhataja asetäitjana Johan Holberg, Riigivolikogu esimees Otto Pukk, Riiginõukogu II abiesimees Alfred Maurer ja riigikohtunik Mihkel Klaassen. Valimiskogu otsustas, et J. Varese nimetamine peaministriks president K. Pätsi poolt ei olnud seaduslik ja määras J. Uluotsa vabariigi presidendi asetäitjaks. 21. aprillil 1944 nimetas J. Uluots oma käskkirjaga peaministriks Otto Tiefi ja peaministri asetäitjaks Alfred Maureri.
19. ja 20. aprillil arreteeris SD mitusada inimest, keda süüdistati kaotusmeeleolude levitamises, Inglise-meelsuses ja spionaažis. Arreteeritute hulgas oli palju EVRi aktiviste. Allesjäänud EVRi liikmed läksid põranda alla, koopteeriti ka hulk uusi liikmeid, nende hulgas Otto Tief. 1. augustil 1944 kuulutas EVR end J. Uluotsa nõusolekul ajutiseks kõrgema riigivõimu teostajaks Eestis, teatades sellest müürilehtedena välja pandud manifesti ja kahe korraldusega. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots peaministrina vabariigi presidendi kohustustes ametisse valitsuse eesotsas peaministri asetäitjaga peaministri ülesannetes Otto Tiefiga, kes oli ka siseminister. Valitsusse kuulusid Johan Holberg (sõjaminister), Hugo Pärtelpoeg (rahaminister), Johannes Pikkov (teedeminister), Rudolf Penno (kaubandus-tööstusminister), August Rei (välisminister), J. Kaarlimäe (portfellita minister), Arnold Susi (haridusminister), Kaarel Liidak (põllutööminister), Voldemar Sumberg (sotsiaalminister) ja Johannes Klesment (kohtuminister). Lisaks nimetati ametisse riigikontrolör Oskar Gustavson, riigisekretär Helmut Maandi, riigisekretäri asetäitja Endel Inglist, sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide, õiguskantsler Richard Övel ja sisekaitseülem Juhan Reigo. O. Tiefi valitsuse nimel avaldati kaks Riigi Teataja numbrit ja valitsuse deklaratsioon.Ehkki Eesti iseseisvuse taastamise katse 1944. a septembris ei õnnestunud, on O. Tiefi valitsus osa Eesti õiguslikust järjepidevusest. Tiefi valitsuse ametissenimetamine ei jäänud tähelepanuta ka välismaal, sellest teatasid Soome ja Rootsi ajalehed. 21. ja 22. septembril lehvis Pika Hermanni tornis Eesti lipp. Omal kombel tunnustas Tiefi valitsust ka Nõukogude Liidu salapolitsei NKGB – valitsuse liikmeks olemine oli selle kätte saadud liikmete peamine “süü”. Tiefi valitsuse liikmeteks nimetatud Rudolf Penno ja August Rei olid nimetamise ajaks Eestist lahkunud. Eestist õnnestus põgeneda Johan Holbergil, Johannes Klesmentil ja Helmut Maandil. Kaarel Liidak varjas end alates 1944. a aprillist Lõuna-Eestis nii SD kui NKGB eest ja suri 1945. aastal. Ülejäänud Tiefi valitsuse liikmed vangistati NKGB või Leningradi rinde vastuluure poolt. Jaan Maide, Juhan Reigo ja Endel Inglist mõisteti surma ja hukati 1945. a, O. Gustavson hukkus ülekuulamiselt põgenemise katsel 1945. a, ülejäänud mehed mõisteti enamasti kümneks aastaks vangi. Eestisse jõudsid tagasi O. Tief (suri 1976), A. Susi (1968), J. Kaarlimäe (1977) ja R. Övel, teised surid Venemaal. V. Sumberg vabanes vangilaagrist 1960. a ja jäi elama Kemerovo oblastisse, kus ka suri. J. Kaarlimäe arreteeriti Eestis 1969. a mõneks ajaks uuesti. Ka teised Eestisse tagasi pöördunud valitsuse liikmed olid NSV Liidu salapolitsei järelevalve all.
Raskesti haige Jüri Uluots viidi pärast valitsuse ametissenimetamist Rootsi, kus ta 1945. a alguses suri. Enne surma määras ta oma järeltulijaks August Rei, kes 1953. a nimetas Oslos ametisse Eesti pagulasvalitsuse koosseisu. Pagulasvalitsus lõpetas ametlikult tegevuse 7. oktoobril 1992, kui viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Heinrich Mark andis oma volitused Riigikogu ees üle Vabariigi Presidendiks valitud Lennart Merile.
11. veebruaril 1991 otsustas Islandi parlament, et Leedu iseseisvuse tunnustamise otsus, mille Islandi parlament tegi 1922. a, on endiselt jõus. Samasuguse seisukoha võttis Islandi parlament Eesti ja Läti suhtes 1991. a augustis. 27. augustil 1991 tervitas Euroopa Liidu välisministrite erakorraline kohtumine Balti riikide suveräänsuse ja iseseisvuse taastamist ning kinnitas oma liikmete otsuse taastada nendega viivitamatult diplomaatilised suhted. Ka endised nn idabloki riigid Tšehhoslovakkia, Poola, Rumeenia ja Ungari tunnustasid Balti riikide iseseisvuse taastamist. Venemaa NSV Liidu õigusjärglasena peab Eestit, Lätit ja Leedut selle lagunemisel tekkinud uuteks riikideks, ehkki ta mõnedes rahvusvahelise suhtlemise küsimustes tunnistab diplomaatiliste suhete olemasolu ka enne 1940. aastat.

“Ülevaateid okupatsiooniajast” sisaldab 22 sisutihedat uudsel arhiiviainesel põhinevat lühiartiklit seitsmelt Eesti lähiajaloo uurijalt. Need käsitlevad Eesti riigi ja eesti rahva saatust, pöörates esmajärgulist tähelepanu kannatusrohketele 1940. aastatele. Esimene rühmitis artikleid jälgib Eesti riiklike struktuuride ja neid kandnud inimeste hävitamist esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal, teine rühmitis eesti rahva vastu suunatud NSV Liidu hävituslikke surveavaldusi, kolmas aga relvastatud ja poliitilist vastupanu, mida eestlased Teises maailmasõjas püüdsid NSV Liidule osutada.