Ajalooliste tõe otsingul 2

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Ajalooliste tõe otsingul 2
Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast
Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast
Majandusajaloo metodoloogiast
Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis
Ajaloolase analüüsist
Kõik leheküljed

Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus

AJALOOLISE TÕE OTSINGUIL II

 

Suur kunst metodoloogia

 

7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi

"Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme"

materjalid

Tallinn 2000

Toimetanud ja saatesõna kirjutanud Enn Tarvel

Kujundanud Jüri Titov

© Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 2000

ISBN 9985-895-20-7

SISUKORD

Saateks 5

Pertti Grönholm

 

Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nõukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates. 7

Kalervo Hovi

 

Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast 29

Kalev Katus

 

Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast 39

Anu Mai Kõll

 

Majandusajaloo metodoloogiast 57

Priit Pirsko

 

Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis 65

Enn Tarvel

 

Ajaloolase analüüsist 77

Nimeregister

SAATEKS

Nõukogude ajalookirjutuse vägivaldne metodoloogiline hoiak, nõukoguliku marksistlik-leninliku ajaloolise materialismi isevalitsus tekitas nii mõneski siiras ajalooteadlases allergia igasuguse metodoloogilise lähenemise vastu. Nad hakkasid õigeks pidama ainult puhtempiirilist ajalootunnetust, ranget kinnihoidmist ajalooallikate vahetust puhtfaktoloogilisest teabest. Nagu Molière’i härrasmees, kes oli eluaja proosas kõnelnud, seda ise teadmata, ei pääse ometi ükski ajalookirjutaja ühe või teise uurimispõhimõtte rakendamisest oma töös. Metodoloogiat, teaduslike uurimismeetodite tundmist on igaühele väga vaja oskamaks esitada ajalooallikale võimalikult palju mitmesuguseid küsimusi saamaks sealt võimalikult palju mitmesugust teavet ajaloopildi maalimiseks. Raymundus Lullus, keda ajaloos ikka nimetatakse esimeste metodoloogide hulgas, ei pealkirjastanud 13. sajandil asjata oma teost Ars magna (Suur kunst).

Meie noores lähiajaloouurimises on metodoloogilist lähenemisoskust vaja. Seepärast Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, püüdes Eesti lähiajaloo uurimist arendada ja tõhustada, korraldas 7. detsembril 1999 ühepäevase metodoloogilise konverentsi. Käesolevas publikatsioonis on ära toodud konverentsi viis ettekannet, mida on täiendatud noorema põlvkonna Turu ajaloolase Pertti Grönholmi pikema kirjutisega.

Konverents oli küll puhtajalooteaduslik, kuid tavapärasest mõnevõrra laiema ülesehitusega; kaasa oli haaratud mõne lähedase teaduse problemaatika oma metodoloogiliste sõlmküsimustega. Kalervo Hovi ja Anu Mai Kõll andsid historiograafiliselt ülesehitatud globaalse probleemse ülevaate neile kõige lähematest ajalooteaduse harudest, vastavalt rahvusvaheliste suhete ajaloost ja majandusajaloost. Tutvustuslikku huvipakkuvust lisab autorite lähtumine Soome, resp. Rootsi lähtepunktist. Priit Pirsko esitas tõeliselt aktuaalse strateegilise kontseptsiooni Eesti arhiivinduse metodoloogilistest sõlm- ja valuküsimustest. Nentides arhiiviteoreetikute ja ajaloolaste kui arhiiviklientide töö ja selle lõppeesmärkide kokkulangemist teatud osas, tutvustab autor rahvusvahelisel metodoloogilisel tasandil Eesti arhiivinduse kitsaskohti ja neist ülesaamise teid. Kalev Katuse rahvastikuteaduslik ülevaade läheneb ühelt poolt K. Hovi ja A. M. Kõlli, teiselt poolt P. Pirsko ettekandele. Ta annab põgusa ülevaate kaasaegse rahvastikuteaduse tekkeloost ning sel foonil fikseerib Eesti rahvastikuteaduse saavutused, hetkeolukorra ja valupunktid. K. Katus mõistab hästi rahvastikuteadlaste ja ajaloolaste tulukooslust ning näeb selle avardamise teid. Pertti Grönholmi artikkel väärib samuti tähelepanu oma kaheaspektsuse poolest. Ühelt poolt tutvustab see eesti ajaloouurijaile üpris vähetuntud moodsaid ajalooteaduse arsenali ülevõetud uurimismeetodeid nagu diskursianalüüs, teksti- ja kontekstianalüüs, argumentatsioonianalüüs, narratoloogilised uurimismeetodid, teiselt poolt aga teeb seda Eesti nõukogude ajalookirjutuse taustal ning sealt võetud näidete varal.

Tahaks loota, et ka see järjekordne kogumik leiab ajaloohuviliste ja ühiskonnateadlaste heasoovlikku vastuvõttu kui panus Eesti lähiajaloo uurimise teoreetilise külje arendamisse.

NARRATIIV JA ARGUMENTATSIOON

DISKURSIANALÜÜS NÕUKOGUDE AJALOOKIRJUTUSE KRIITILISES LÄHIVAATES

Pertti Grönholm

1. Selle artikli eesmärgiks on revideerida, mida on diskursiuurimisel anda marksismi-leninismi ja eelkõige marksistlik-leninliku ajalookirjutuse uurimisele. Ma ise olen diskursiuurimist rakendanud oma Eesti nõukogude ajalookirjutust käsitlevas litsentsiaaditöös ning oma tulevases doktoriväitekirjas; minu uurimuses on keskne koht narratiivaspektil ja narratoloogilistel analüüsimeetoditel ning argumentatsioonianalüüsil. See artikkel tuginebki suuresti minu litsentsiaaditöö sissejuhatavale peatükile, kus olen selgitanud oma uurimuse teoreetilisi ja metodoloogilisi lähtekohti.

Kuna ajaloouurijate toodetud tekstid on minu uurimuses keskseks allikaks ja analüüsi objektiks, tähendab diskursiuurimise meetodite rakendamine eelkõige allikakriitika laiendamist ja süvendamist. Vaadeldes kultuuri tooteid, antud juhul ajaloouurimise tekste, kommunikatiivsest vaatenurgast, mis diskursiuurimises praegusel ajal domineerib, käsitletakse neid sotsiaalse, vastastikust toimet taotleva tegevusena. Nii olen üritanud analüüsida ja mõista ajalookirjutuse tekste ühenduses muude tekstidega ning nende relevantsete kontekstidega, mida on kommunistlik partei ja nõukogude süsteem, eriti Eesti kommunistlik partei ja Eesti ühiskond ning Nõukogude Eesti ajalooteaduslik üldsus, kuhu kuulusid institutsioonid, teadlaskond ja üksikud teadlased. Nii olles on minu uurimisteemas küsimus väga avarast poliitilisest, sotsiaalsest, kultuurilisest ja intellektuaalsest kompleksist.

Nõukogude Eesti ajalookirjutuse all mõtlen seda marksismil-leninismil põhinevat uurimis- ja publitseerimistegevust, mida harrastati Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudis ja Tartu ülikooli ajaloo osakonnas, unustamata ometi EKP Keskkomiteed ning selle propaganda- ja agitatsiooniosakonda, mis teoreetiliste sihtjoonte seadjana oli Nõukogude Eestis kõige tähtsam.

Minu litsentsiaaditöös on kolm ajatasandit. Esimene tasand on kaasaeg, kuhu on fikseeritud minu enda uurimuslik seisukohavõtt ning situatsioon, kus Nõukogude Eestit või Nõukogude Liitu pole enam ligi kümme aastat olnud olemas. Teine ajatasand on Nõukogude Eesti aeg (1940 – 1991). See ajajärk Eesti ajaloost on minu töö otsene uurimisobjekt. Kolmas ajatasand on Nõukogude Eesti ajaloo üldkäsitlustes ja uurimustes esitatud jutustus Eesti vabariigi ajast (1918/1920 – 1940). Eesti iseseisvuse aeg ei ole minu uurimuse esmane objekt, vaid see kujutab endast mingit peeglit, mille abil püüan näha Nõukogude Eesti ajalookirjutuse tekstide ja kontekstide sisse. Analüüsi objektiks on need Nõukogude Eesti ajal avaldatud üldkäsitlused ja monograafiad, kus kujutatakse Eesti vabariigi iseseisvuse aega.

Minu uurimuse peaülesanne on kujutada ja analüüsida Nõukogude Eesti ajalookirjutuses toodetud narratiive Eesti vabariigi ajast; püüan niisiis seletada, millel need narratiivid põhinesid, mida neis väideti, kes neid kirjutasid, kuidas need üles ehitati ja mis funktsioonid neil olid. Historiograafiline analüüs ja diskursianalüüs ei ole siiski üksnes ülesanded omaette eesmärgina, vaid ma olen nende abil toonud esile ka nõukogude süsteemi ja eriti Nõukogude Eesti ühiskonna keskseid ideelisi ja sotsiaalseid mehhanisme ning visandanud neis toimunud muutusi.

Ma käsitan oma uurimuses Nõukogude Eesti ajaloouurimist, ühiskonda ja ajalookirjutust mingi identiteetide ja ideoloogiate võitlusväljana, kus Eesti rahvusliku ajaloo traditsioon põrkas kokku NLKP ja Nõukogude Liidu ajaloo traditsiooniga. Oma litsentsiaaditöös olen ma vaadelnud eriti seda, milliseid piiranguid seati nõukogude süsteemis ajaloouurijale ja millisel määral need suutsid säilitada oma teaduslikku vajadust ja hoida oma erialast taset.

Kandvaks lähtekohaks minu litsentsiaaditöös ja tulevas doktoriväitekirjas on hermeneutiline aspekt; püüan mõista nõukogude ajalookirjutust ja selle toodetud tekste seoses uurijate ja uurimiskollektiivi sotsiaalsete, ideeliste ja kultuuriliste kontekstidega. Erinevuseks historiograafia traditsioonilisest pragmaatilis-realistlikust lähenemisviisist on siiski minu konstruktsionistlik kaemus keelest, mis on muuhulgas viinud mõnede struktureerivate mudelite, nagu narratiivianalüüsi ja argumentatsioonianalüüsi kasutamiseni.

1.1. Totalitarismiuurimise aspekt on liiga kitsas

Minu enda seisukoht Nõukogude Liidu ja marksismi-leninismi uurimise lääne traditsiooni suhtes on kuskil totalitarismiuurimise ja sotsiaalajaloolise aspekti vahel, kuid siiski viimasena nimetatule lähemal. Minu uurimisviis, näiteks, on rohkem interdistsiplinaarselt orienteeritud kui traditsiooniline totalitarismiuurimine, mis keskendub võimupoliitikale. Olen tahtnud vältida totalitarismikontseptsiooni kindla kohustusliku eelarvamuse näol ning kasutan seda pigem kui üht tõlgendusvahendit teiste hulgas; käsitan totalitarismi pigem ühe väga tugeva taotlusena kui täielikult realiseeritud olukorrana.

Totalitarismiteooria jäik vaatenurk toob hõlpsasti kaasa, et see, mis tõepoolest on kirjutatud ja avaldatud, kaotab oma tähtsuse. Kõiki tekste saaks vaadelda ainult kui totalitaarsete taotluste kas kordaläinud või ebaõnnestunud manifestatsiooni. Nõukogude ajalookirjutust võikski Jukka Paastela’ kombel nimetada "organiseeritud valeks". Jäiga totalitarismivaatenurga probleemiks on siiski, et keskendutakse ainult täielikku kontrolli taotleva külje (juht, partei, riigiaparaat) eesmärkidele, kusjuures hõlpsasti jäetakse tähele panemata kõik muu, mis toimub süsteemi sees, nagu see, milliseid muid funktsioone on ühiskonnas intellektuaalsel tegevusel, näiteks ajalookirjutusel.

Kuigi organiseeritud vale ongi mõne arvates nõukogude propagandat hästi kujutav mõiste, hakkavad selle mõiste enda totaalsus ja terav hinnangulisus vaatevälja liialt valitsema ja piirama, kui ta võetakse oletuslikuks eelduseks uurimistöös. Eriti, kui tahetakse analüüsida näiteks teadusetegemise ja poliitika keerulisi vastastikuseid mõjuvahekordi.

Ajaloouurimise traditsioonilised meetodid, nagu võrdlus ja allikakriitika, ei ole minu meelest piisavad nende teemade ja probleemide sügavaks ja mitmekülgseks vaatluseks, mida eelpool käsitlen. Kui näiteks kommunistliku partei ja ajalookirjutuseasutuste tegevust näha ainuüksi kavatsuslikuna, ei tule inimese toimimisega liituvad tahtest sõltumatud või ebajärjekindlad jooned üldsegi mitte esile. Rääkimata sellistest nähtustest, mis ei ole masside või suurte juhtide saavutus, vaid väikeste või marginaalsete rühmade algatatud.

1.2. Konteksti- ja tekstianalüüs on allikakriitika laiendus

Kasutan oma uurimuses kaheosalist teoreetilis-metodoloogilist programmi. Esimene abistav vaatenurk on funktsionaalne. Funktsionaalses vaatenurgas kerkib esile ajalookirjutuse tähendus poliitilise, sotsiaalse ja episteemse struktuurina. See vaatenurk on suuresti kinnistunud sotsiaalteaduste viiteraamistikku ja selle eesmärgiks on abistada ajalookirjutust ühiskonda puutuvate poliitiliste ja sotsiaalsete suhete mõistmisel. Funktsionaalse vaatenurga seisukohalt kujutavad endast relevantset konteksti episteemsed kollektiivid või kommunistliku partei teatud osad (keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakond ning partei ajaloo instituut) ning ajaloouurimisega tegelev akadeemiline teadusüldsus (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut ja Tartu ülikooli ajaloo osakond). Muud relevantsed kontekstid on minu arust NLKP Keskkomitee seisukohavõtud, mis käivad ajaloo tõlgendamise kohta ja nende rakendamise üleliidulised suunised ning marksismi-leninismi üldine teoreetiline ja ideoloogiline raamistik. Selles artiklis ma siiski ei kirjelda funktsionaalset vaatenurka täpsemini.

Teine abistav ning mu uurimisse kindlalt sissemonteeritud element on kommunikatiivne vaatenurk, mille esitamisele see artikkel ongi kontsentreeritud. Lühidalt, kommunikatiivsest vaatenurgast käsitatakse ajalookirjutust mitmemõõtmelise keelelise ja diskursiivse tegevusena ja vastastikuse mõjutusena. Kommunikatsiooni vaatenurgast nähtuna on minu uurimuses analüüsitud ajalootekstide, Eesti NSV ajaloo üldkäsitluste relevantseks kontekstiks muud tekstid ehk muud koguteosed, monograafiad, artiklid, propagandakirjandus jne.

Tekstianalüüs on sisemise allikakriitika teatud laiendus või süvendus, aga eelkõige on tekstianalüüs allikate lähilugemine, mille abil tulevad paremini ilmsiks erinevad mõjutustaotlused. Traditsiooniline historistlik-pragmaatiline allikakriitika ei ole üldse tähelepanu pööranud teksti väljendamise tasemele ega diskursiivsetele struktuuridele, vaid on pidanud rangelt kinni faktide ja dokumenteerituse vaatenurgast.

Lähtekohaks kommunikatiivses vaatenurgas on prantsuse keeleteadlase Émile Benveniste’i jaotelu, mille järgi inimese kogu keelekasutuses saab eristada kaks tasandit: väljendamise (énonciation) tasand ja väljendatu (énoncé) tasand. Väljendamise tasandi all mõtlen selles seoses ajalooteadusliku esituse narratiivseid ja argumentatiivseid struktuure, nagu liigendus- ja esituspraktikat, stiili, retoorilisi kujundeid jne. Väljendatu tasandil omalt poolt mõistan informatsiooni, mida ajalooteaduslik tekst vastuvõtjale vahendab ehk nn faktiteavet, oletusi, tõlgendusi ja seletusi. Lääne ajaloouurimine on historiograafilisel läbivaatamisel pööranud traditsiooniliselt tähelepanu ainult nimetatud tasandile. Need kaks tasandit loomulikult ei ole reaalsetes tekstides lahus, vaid moodustavad üksteisesse põimuva informatsiooni ja tähenduste kimbu.

Väljendamise tasandil Benveniste eristas üksteisest kaks keelekasutuse taset. Tase, mille ta nimetab histoire, on näiliselt objektiivne ja isikupäratu keelekasutus, kus kõne allikas püütakse kaotada. Selles väljendamislaadis kerkib esile see, mida öeldakse. Tüüpiliseks histoire-keelekasutuse valdkonnaks võib pidada ajalookirjutust, kus väljendav subjekt on võimalikult hästi ära peidetud ja kus on püütud jätta muljet, et subjektiivne element puudub täielikult. Tagapõhjal avaldab tugevat mõju ajaloouurimise traditsiooniline nn realistlik käsitus keelest kui neutraalsest vahendist mõtlemise ja tõelisuse vahel. Teine väljendamisviis discours on Benveniste’i järgi avalikult subjektiivne ja kommunikatiivne. Discours-tüüpi väljendamine toob selgesti esile väljendamise discours-taseme ega püüa peita kõne allikat. Tüüpiline discours-taseme intersubjektiivse kommunikatsiooni näide on vestlussituatsioon; seal on kõne allikas aina juures avalikult ja varjamatuna.

Nõukogude ajalookirjutus kuulub selgesti histoire-tüüpi keelekasutusse. Üldiselt võttes marksistlik-leninlik kõne, oli see siis kas keskkomitee teadaanne, ametlik propaganda või argielus ilmnev indoktrineeriv keelekasutus, ei olnud oma laadilt konverseeriv, vaid see püüdis anda igas olukorras ammendava, kõikehaarava ja õige käsituse vaatlusalusest nähtusest. See joon oli eriti tugev kõigis ühiskonnateadustes, kuhu ajalugugi loeti. Sellest ühesuunalisusest hoolimata leian, et nõukogude ajalookirjutuses olid kommunikatsioon ja mõju avaldamine kõne all kõige suuremal määral.

 

1.3. Ajalookirjutus koosneb erisugustest kommunikatsiooniprotsessidest

Olen oma väitekirja valmistades vaadelnud Nõukogude Eesti ajalookirjutuse raamides toodetud tekste ja seda mitte eraldi olevate ja ennastrahuldavate objektidena, vaid kommunikatsioonivahendeina või teadetena, mil on saatjad ja vastuvõtjad. Tekstide vaatlemine kommunikatsiooni ja vastastikuse mõjuavaldamise seisukohalt annab minu arust avaramad võimalused analüüsida uurija positsiooni ning tema tööd suunavate diskursiivsete eeltingimuste mõju diskursiivsetele konventsionaalsustele. Esimene kommunikatsiooniprotsess on uurimisprotsess ehk olukord, kus ajaloouurija esitab allikaile küsimusi ja püüab allikaist saada talle vajalikku informatsiooni. See protsess ilmneb publitseeritud tekstides loomulikult ainult kaudselt ja osaliselt, kuid mõningaid järeldusi protsessi kohta saab teha muuseas sellel alusel, millist informatsiooni on tekstidesse valitud ja mis on ära jäetud. Nii nagu Hannu Salmi on tõdenud, uurija kommunitseerib selles protsessis peamiselt iseendaga; ta on niihästi saatja kui vastuvõtja, kes püüab konstrueerida allikaile (teade) minevikku (saatja).

Teine kommunikatsiooniprotsess on jutustusprotsess, kus ajaloouurija (saatja) rüütab oma uurimistulemused sõnadeks ja koostab neist narratiivse esituse (teade), mis on suunatud võimalikule publikule (vastuvõtja). Siiski võib öelda, et ka sel juhul on peidus uurija iseendaga peetud kahekõne. Eriti olukorras, kus ilmneb erinevus selle vahel, mida uurija teab ja mida tohib jutustada, võib öelda, et sisemisel kommunikatsiooniprotsessil on ka narratiivi seisukohalt keskne tähendus. Nõukogude Eesti ajaloouurijad (saatja) üritasid sisse elada teate vastuvõtja (partei ja tsensorid) seisukohale ja siis hinnata narratiivi sobivust. Niisugust eneseuurimist kutsutakse ka enesetsensuuriks ning kommunikatsiooniteooriate järgi oli kindlasti tegemist kommunikatsioonitakistustega. Lisaks võib üksteisest veel eraldada uurija (tegelik saatja) ja partei kui kõrgeima autoriseeritud ajaloo tõlgendaja (implitsiitne saatja), mis lisab sellesse pilti omalt poolt veel keerukust. Just seda jutustusprotsessi ma olen oma uurimuses analüüsinud.

Ajalooteaduslik jutustus on üldiselt nii konstrueeritud, et uurimis- ja jutustusprotsess ühinevad või et uurimisprotsessist endast või uurija isikust ei jää jutustusse otseseid jälgi. See tuleneb ajaloouurimisele omasest jutustamistavast ja keelekasutusest, mida Benveniste’i histoire-iseloomustus kujutab minu meelest tabavalt.

Kolmas kommunikatsiooniprotsess on vastuvõtmine. Lugeja (vastuvõtja), olgu see siis teine uurija, tsensuuriametnik või nn tavaline lugeja, püüab saada tekstidest ootuspärast informatsiooni ja tähendusi. Vastuvõtmisprotsessis lugeja kommunikeerib eelkõige iseendaga, vastastikune mõjutamine sünnib tekstis vahendatud faktide, oletuste ja tähenduste ning lugeja enda teadmiste, uskumuste ja väärtuste vahel. Kolmandat kommunikatsiooniprotsessi ma ei saanud oma väitekirjatöö raames vaadelda otseselt, sest see nõuaks süstemaatilist retseptsiooniuurimist või praktikas rohkesti intervjuusid.

Tuleb meeles pidada, nagu Salmi on tähelepanu juhtinud, et ajaloouurimise jagamine eri kommunikatsiooniprotsessideks on labastamine, kus tuleks võtta arvesse see, et tihti on tegemist pealistikku ja samaaegsete kommunikatsioonisündmustega, konteksti, autori, teksti ja lugeja mitmekihilise dialoogiga.

2. Diskursiuurimine avardab historiograafia meetodivalikut

Milliseid teoreetilisi vaatenurki ja meetodeid on ajalookirjutusel siis pakkuda kommunikatsiooniprotsesside kujutamiseks ja tekstide tasemel analüüsimiseks? Nagu juba varem nentisin, ei piisa traditsioonilise ajaloouurimise allikakriitilisest aparaadist tihti tekstide sügavamaks lähilugemiseks, kuna see realistliku keelekäsituse mõjul ei tunne tingimata ära väljendamise taset selle mitmemõõtelisuses. Sotsiaalteaduste ning kultuuri- ja kunstiuurimise vallas diskursside uurimiseks väljaarendatud analüüsimeetodid annavad kätte tööriistad selle probleemi lahendamiseks.

Diskursianalüüs, mida eri viisidel rakendatakse muuhulgas ühiskonnateadustes ja keeleteadustes, on äratanud senisest enam huvi ka ajalooteaduste vallas. Diskursianalüüs ei ole siiski mingi üks meetod, vaid eriliste kvaliteetsete uurimismeetodite hajus kogum. Diskursianalüütilisi meetodeid on muuhulgas müüdiuurimine, narratoloogia ja retoorikauurimine.

Keeleteaduses on diskursiuurimise ja analüüsi objektiks keele semantilised, süntaktilised ja pragmaatilised struktuurid, näiteks sõnade tähendused ja keele (langue) abstraktse süsteemi ja selle praktikas rakendamise ehk kõne (parole) vahekord. Sotsiaalteadustes kuuluvad diskursianalüüsi uurimisvalda selle asemel lausetasandist suuremad tähendusväljad, eri kollektiivide vahelises ja siseses kommunikatsioonis mõju avaldavad struktuurid. Sotsiaalteaduslikku diskursianalüüsi on arendanud peaasjalikult ühiskonna ja kultuuri teoreetikud Euroopa mandrilt.

2.1. Mis kasu on ajaloolasel diskursianalüüsist?

Ameeriklase Nancy S. Struever’i järgi on diskursianalüütilistest meetoditest ajaloouurimise abina kahesugust kasu. Analüüs võib kõigepealt aidata mõista allikaid ning tõlgitseda neid kõnepruuke, mille peale ajaloolane põrkab minevikku rekonstrueerides. Struever’i järgi on diskursianalüüsi abil võimalik tabada tähtsaid sotsiaalseid protsesse. Diskursiivsete kasutusviiside kujutamine on tema järgi ühtlasi ka sotsiaalse tegevuse protsesside ja struktuuride kujutus.

Teine kasulik aspekt on see, et uurijate endi diskursiivsete kasutusviiside analüüs näitab, kuidas ajaloolased ise kasutavad eri esitusvahendeid ja diskursiivseid struktuure või et tegemist on ka refleksiivse projektiga. Diskursianalüütilised meetodid annavad võimaluse kujutada ajaloouurimist ajalookirjutuse sündmustena ja toimingutena, teiste sõnadega kommunikatsioonina. Struever’i järgi on ajalooliste tekstide diskursianalüüs oma oluliselt osalt historistlik projekt, mis kujutab erilisi informatsioonivahetuse toiminguid, nagu hüpoteeside kinnitamist ja tugevdamist ning uurimise eesmärkides ja eeldustes toimunud argumentatiivseid muutusi.

Minu enda uurimisprobleemi vaatenurgast võin kindlalt ühineda Struever’i visiooniga. Diskursiivsete struktuuride taga tuleb leida vastuseid ja mõistmist abistavaid vaatenurki mitmesugustes mineviku sündmusi ja nähtusi puutuvates probleemides. Usun, et diskursiivsed meetodid täiendavad suurepäraselt olulisel viisil ajalooteaduslikku kujutust ja tõlgendust.

Usun ka, et diskursiivsete struktuuride ja praktika analüüs ning nende liitmine ajaloosündmustega suudab anda ühiskonna olemusest ja tegevusest sellist informatsiooni, mida ehk muidu ei oleks võimalik saada. Eriti nõukogude süsteemis, kus enamikust ametlikest toimingutest, nagu otsustest, juhtimisest ja kontrollist ei jäänud tingimata kirjalikke dokumente üldse järele, on süsteemi poolt toodetud avalike tekstide ja neis esinevate diskursside mõistmine seda tähtsam.

Nõukogude süsteemi ja nõukogude diskursi kui jutustusliku või semiootilise nähtuse analüüsi ei ole igatahes ulatuslikult tehtud, kuid näiteks prantslane Alexandre Bourmeyster on kasutanud A. J. Greimas’ aktandimudelit analüüsides NLKP peasekretäri Juri Andropov’i tekste. Bourmeyster’i järgi meenutab nõukogude süsteemi poliitiline diskurss palju põlisvene "legendi" (skaz), kui see esitab Nõukogude Liidu kogu müütilise ajaloo 1917. aasta oktoobrist kuni käesoleva hetkeni kui marksismi-leninismi pideva kinnituse (konfirmatsiooni). NSV Liidu ajaloo jutustus kujutab endast tema järgi nõukogude rahva kollektiivset "isikutunnistust", mis sisaldab eluloolised andmed, elulookirjelduse ja programmi tuleviku jaoks.

2.2. Narratiivsus ajaloo diskursi võtmestruktuurina

Esitan selles seoses kaks üksteist täiendavat diskursianalüütilist vaatenurka ja meetodit, mis minu meelest on kõige paremini vastavuses minu enda käsitusega ajalooteadusliku diskursi ja kommunikatsiooni iseloomust. Need on narratoloogia ja argumentatsioonianalüüs, millest viimane on olnud valitsev meetod minu litsentsiaaditöö ja doktoriväitekirja tegemisel.

Miks ma olen otsustanud rakendada narratiivi analüüsi historiograafilises uurimuses? Kõigepealt, et ma käsitan ajaloouurimist ja -kirjutust tugevasti narratiivse või jutustusliku tegevusena. Sellele käsitusele on mõju avaldanud narratoloogia ehk jutustuse teooria ja analüüsi arendamine humanitaar- ja ühiskonnateadusliku kultuuriuurimise kindlakujuliseks metoodikaks ning peale selle osalt ka rahvusvaheline ja soome diskussioon ajaloo narratiivsusest.

Diskursianalüütilise uurimise avarates raamides nähti narratoloogias kaua aega ainult üht diskursiivsete toimingute kujutamise ja analüüsi mudelit, mille abil saadakse analüüsida avalikult jutustuse vormil põhinevaid kultuurisaadusi. Narratiivsust ongi alguses mõistetud ennekõike esitamisega liituvatena konventsionaalsustena. Narratoloogia on siiski avardunud tekstianalüüsist intertekstuaalsete ja kontekstuaalsete vaatekohtade kaudu suuremate diskursiivsete väljade uurimise poole. Ning sellisena on teda ka sotsiaalteadustes laialt omaks võetud.

Narratoloogia on esialgselt strukturalistlik jutustuse teooria ja analüüsimudel, mida arendasid 1950.-tel ja 1960.-tel aastatel muuhulgas Claude Lévi-Strauss, Vladimir Propp, Tzvetan Todorov, A. J. Greimas ja Roland Barthes. Hiljem on analüüs täpsustunud süstemaatiliseks mudeliks tänu muuhulgas jutustusteoreetikutele nagu Gerard Genette ja Seymour Chatman. Keeleteadlane Émile Benveniste on omalt poolt toonud kaasaja narratoloogiasse mõtte muuhulgas jutustuse kommunikatiivsusest, mis on suuresti mõjutatud kommunikatsiooniteooriate poolt.

Minu käsitus ajalooteadusliku jutustuse kommunikatiivsusest ja kontekstuaalsusest pärineb peaosis moodsast narratoloogiast ja eriti Émile Benveniste’ilt. Just kommunikatiivsus ning sotsiaalsete ja ideeliste kontekstide nägemine diskursiivsete väljadena on teinud narratoloogiast ajaloouurimise seisukohalt huvitava vaatenurga.

Ajalookirjutuse nägemine jutustusetaolise, narratiivse nähtusena on vaatenurk, millest on viimase 20 aasta jooksul ajalooteadlaste hulgas rohkem arutletud kui millestki muust diskursiuurimise vaatenurgast. Arutelu algas 1970.-tel aastatel ja jätkus uuesti vilkalt 1980.-te aastate keskpaigast 1990.-te aastate alguseni. Diskussioon on käinud küll rohkem filosoofide kui professionaalsete ajaloolaste hulgas ning paistab, et see ei ole veel toonud eriti palju uut ajaloouurimise ‘teooriasse’ või metoodikasse.

Diskussiooni ajalooteaduse ja mineviku narratiivsusest peeti alul anglo-ameerika analüütilise filosoofia ringkondades 1960. – 1970.-tel aastatel. Siis muuhulgas Arthur C. Danto ja Hayden White kritiseerisid historistlik-pragmaatilist traditsiooni ja ajaloouurijaid selle pärast, et need toodavad ainult narratiivseid konstruktsioone ja annavad minevikule sellise vormi, nagu sel ei ole olnud. White ja mõned muud analüütilise filosoofia esindajad mõistsid narratiivi ainult kunstliku esitustehnilise konventsionaalsusena, mille mõjul ajaloolane näeb minevikku jutustusetaolisena. Kriitika ja kahtlus, et minevikku süžeelistatakse tahtlikult, viis nii kaugele, et 1970.-tel aastatel diskussioon jooksis ummikusse poleemikana ajalookirjutuse teaduslikkuse üle. Paljud professionaalsed ajaloolased tundsid, et nad on ülekohtuselt sattunud kohtu alla. Ka ühiskonnateadustes peeti ajalugu liiga ebaanalüütiliseks ja spekulatiivseks. 1970.-tel aastatel sündinud antropoloogiliselt suunatud visioon seevastu rõhutas, et ajaloo mõistmine ja esitamine narratiivselt põhineb inimese loomupärasel taval kujutada aja kulgu narratiivsena. Selle suuna esindajad on, kui valida, muuhulgas David Carr, Paul Ricoeur ja Jörn Rüsen. Rüsen’i järgi näiteks on sündmuste kujutamine narratiivitaolisena inimloomuse põhiline kogemisviis, mida ei tohi ka inimteadustes kõrvale jätta. Antropoloogilise visiooni järgi narratiiv ei ole lihtsalt esitustehniline konventsioon, vaid minevik kui niisugune on juba kujutatud narratiivses vormis. 1980.-tel aastatel on nii analüütilises kui ka hermeneutilises filosoofias hakatud aktsepteerima mõtet, et aja ja sündmuste narratiivne mõistmine on inimmeele põhiline funktsioon.

Soomes käinud diskussioonis tõstsid 1990.-te aastate algul narratiivi mõiste ja narratiivsuse üles Heikki Lempa, Jorma Kalela ja Hannu Salmi. Näiteks Lempa on tõdenud, et narratiivsus läbib kõik ajaloouurimisprotsessi tasandid argikogemusest metoodika ja seletuse kaudu tulemuste esitamiseni. Lempa peab narratiivi loomulikuks ja kas või domineerivaks ajaloouurimise seletusmudeliks. Tema arvates on narratiivne kujutamine ja jutustamine, mis kujutavad struktuuride ja tegevuse vahelist ajalist ja sisemist suhet, domineerival positsioonil konstruktiivse ja intentsionaalse seletamise suhtes.

Narratiivsuses ongi tegemist rohkematasandilise nähtusega kui paljalt esitustehnilise konventsiooniga. Argimõtlemisest tuntud aja kujutamine lineaarse või spiraalse või perioodilise nähtusena ning mineviku nähtuste mõistmine sündmuste sarjadena jutustab inimese ajaorientatsioonist midagi olulist. Nagu Carr ja Rüsen on esitanud, on aja kulgemise kujutamine oma lähtekohalt narratiivne, sõltumata sellest, kas on tegemist ettekavatsetud tegevusega või kausaalsete sündmustega. Samuti on huvitav, kuidas jutustus tõstetakse põhjapanevaks seletusmudeliks ajaloouurimise traditsiooniliste intentsionaalsete ja strukturaalsete seletusmudelite kõrvale.

Narratoloogilisi meetodeid võib minu meelest rakendada viljakalt ka historiograafilises uurimistöös, kus on vaja avarat ja sügavamat allikakriitilist uurimismaterjali haaret – see sõltub siiski objektist ja küsimuseasetusest. Ajalooteadusliku teksti analüüs ei ole siiski küsimus fiktiivsete jutustuste eristamisest arendatud mudelite mehhaanilisest kopeerimisest. Mudeleidki tuleks minu meelest rakendada ja kohaldada nii, et ajalooteaduslike jutustuste argumenteerivat ja teaduslikku funktsiooni pandaks tähele.

2.3. Argumentatsioon ajaloo diskursi võtmestruktuurina

Narratiiv ei ole ajalooteaduslikus esituses ainus ega isegi tingimata kõige tähtsam selle loomust ja struktuuri kujutav mõiste. Näiteks Nancy Struever on sel arvamisel, et kui ajalookirjutust vaadeldakse paljalt retooriliste vahenditega avaldatud jutustusena, ei suudeta sel alusel üksteisest eristada teaduslikku ajalookirjutust ja muud minevikku puutuvat kirjandust, nagu ajaloolist romaani.

Enda uurimistöös ma olen paralleelseks diskursianalüütiliseks vaatenurgaks seadnud ajalookirjutuse teise põhifunktsiooni, argumentatsiooni. Ajalooteaduslikku jutustust eristab muist ajaloolistest jutustustest selle püüe esitada faktid ja tõlgendused nii, et need oleksid avalikkuse poolt heakskiidetavad, argumentatsioon võib olla eksplitsiitne (propaganda), aga väga sageli see on implitsiitne (indoktrinatsioon); selles seoses viitan Benveniste’i käsitusele ajaloolise diskursi histoire-iseloomust, mille olen varem juba esitanud.

Ajalookirjutus püüab veenda oma lugejat teaduse alal üldiselt heakskiidetud abinõudega, nagu dokumenteerimisega, et küsimuseasetus ja meetodid on pädevad ning tõlgendus ja jutustus usutavad. Argumenteerimise ehk teadusliku veenmise ja keelitamise vaatenurgast ongi ajaloolise esituse süžeestruktuuris tegemist peale minevikusündmuste mõistmise ja esitamise tehnika ka ajalooteadusele omase argumentatsioonistruktuuriga.

Argumentatsiooni vaatenurgal, mis kuulub muuhulgas uue retoorika nime all tuntud filosoofilisse suunda, on see tähtis omadus, et väites argumendi olevat ajaloolise diskursi võtmestruktuuri, see püüab paljastada ajaloo selliseid diskursiivseid kasutusi, mis ei liitu fiktsiooniga. Nii vaadeldakse ajalookirjutust argumentatsiooni vaatenurgast just nimelt teaduse alana ja kommunikatiivse kollektiivina. Viimane vaatenurk minu arust ühtib Benveniste’i narratoloogiakäsitusega. See vaatenurk tõstab esile ka küsimused ajalooalase teabe jagamisest ja vastuvõtmisest.

Argumenteerimise ja narratiivi vahel valitseb mitmetahuline vastastikuse mõjutamise vahekord ning neid ei tohi vaadelda üksteisest täiesti lahtikistuna. Minu uurimisteema problemaatika vaatenurgast narratiiv ja argumentatsioon ei välista üksteist. Minu arust on tegemist sama ajalooteadusliku diskursi vastaspooltega või üksteise vahel paiknevate tasanditega, mida saab analüüsida osalt samade, osalt erinevate meetoditega. Ka Struever näeb ajalookirjutuses argumendi ja narratiivi vahel mitmemõõtmelist suhet. Struever’i järgi ajaloouurija, erinevalt jutuvestjast, ei pea ainult jutustama argumente, vaid peab ka argumenteerima terveid narratiive. Ajalooteadusliku jutustuse argumenteering äratab vastuvõtjas aina mingisugust kriitilist ja kontrollivat reaktsiooni, mida fiktsioon Struever’i meelest tingimata ei tekita.

Uue retoorika alal mõju avaldanud diskussiooni algatajatest on minu uurimistöö küsimuseasetuse seisukohalt kõige huvipakkuvamad Kenneth Burke ja Cha?m Perelman, kellest viimase argumenteerimise üldiste lähtekohtade ja tehnikate mudelit kasutan mina oma uurimuses. Argumenteerimise üldise määratlemise poolest on Kenneth Burke’i ideed mulle endale siiski tähtsamad.

Ameeriklane Kenneth Burke oli elukutselt kirjandusteadlane ja -kriitik, aga tema tegevust keele, kultuuri ja poliitika nähtuste analüüsijana ja kriitikuna iseloomustas ehk kõige paremini interdistsiplinaarsus. Burke’i projekt pürgis inimtegevuse täieliku mõistmise poole. Tema meelest kogu inimtegevus, olgu see keeleline või mittekeeleline, on ainult sümbolite kasutus. Burke defineeribki inimese sümboleid kas õigesti või valesti kasutavaks loomaks. Teadlase ülesanne on tema meelest sümbolite loomise ja kasutamise tõlgitsemine ning selle kaudu inimtegevuse motiivide selgitamine. Retoorika roll on Burke’i projektis väga piiratud ja täpne; selle abil saab mõista mitteharmooniliste suhetega liituvat tegevust.

See, mis muudab Burke’i projekti huvipakkuvaks minu enda argumentatsioonianalüüsis, ilmneb kolmest tema loomingus esilekerkivast vaatenurgast. Esiteks, Burke käsitab inimtegevust dramaatilisena; tema järgi võib inimtegevust analüüsida samadest lähtekohtadest ja samade mõistete abil kui näiteks kirjandust. Ta tõstis esile kommunikatsiooni ja muu inimtegevuse esitavat iseloomu ning ühtlasi vastastikuse mõjutamise ning institutsioonide rituaalset ja sümboolset olemust. Teiseks, Burke’i meelest on kogu inimtegevus ühtekokku retooriline ehk seal on aina tegemist esitaja ja publiku suhtega ja vastastikuse mõjutamisega. Kolmandaks, Burke rõhutab vajadust mõista inimtegevust pluralistliku ja dialektilise programmina, milles kõige tähtsam on interdistsiplinaarsus ja üksikvaatenurkade piiratuse märkamine.

Burke’i retoorikakäsituse aluseks on identifikatsiooni ehk samastamise mõiste. Identifikatsioon, mis sisaldab niihästi nähtuse samastamise ja teiseks määratlemise kui ka isiku samastumise mingisse rühma, on Burke’i meelest olemas kõigis sümbolisüsteemides. Identifikatsiooni abil hoitakse ülal sotsiaalset korda, kusjuures retoorika ülesanne on kompenseerida inimeste lahusolekut. Retoorika ongi tema järgi üksikisikute ja inimrühmade vaheliste konfliktsituatsioonidega seonduv nähtus, mis meenutab pigem konflikti kui organiseeritud tegevust. Retoorika, kus aina ilmneb mõnel määral erapoolikust ja jõutendentse, esineb mitteharmoonilistes olukordades ehk seal, kus identifitseerumine ja eraldumine esinevad kõrvuti. Retoorilisus kuulub olukordadesse, kus on ruumi võistlevatele identifitseeringutele ja eraldamistele.

Burke’i mõistetepaar retoorika ja identifikatsioon sobib minu meelest kujutama ka Nõukogude Eestis valitsenud olukorda oma võistlevate ajalootraditsioonidega. Vaadeldes Nõukogude Eesti üldkäsitluste jutustusi Eesti Vabariigi ajast retseptsiooni ja lugeva publiku seisukohalt, tõusevad identifitseerimine, samastumine ja konflikt küsimusteks, millest ei saa mööda, eelkõige hinnates tekstide usutavust, mõju ja tähendust.

Belgia filosoof Cha?m Perelman on teine keskne retoorika “rehabiliteerija”. Perelman’i tähtsaim panus retoorika alal on argumentatsiooniteooria ning sellega liituvad argumentatsioonitehnikate süstemaatika ja argumentatsiooni lähtekohtade süstemaatika. Perelman’i kõige suurem teene on see, et ta tõi retoorika tagasi tema klassikalisse seosesse otsustamise ja väitmise uurimisena ning vääras sellega temale aastasadu omistatud paljalt ilukõnega piiratud tähenduse.

Perelman’i retoorikas ei ole vorm ja sisu enam kaks eri asja nagu näiteks Aristotelese klassikalises retoorikas, vaid üksteisega on segunenud mõjutamise ja otsustamise elemente. Tema argumentatsiooniteooria põhineb siiski, vastupidiselt Burke’i projektile, sellel lähtekohal, et kõik retoorilised olukorrad oleksid sellised, kus konsensust taotlev ratsionaalne argumenteering on võimalik. See seik teeb Perelman’i teooria üldisel tasemel viljatuks nõukogude marksistliku argumenteeringu analüüsimisel, kus tähtsaks koostisosaks on ajaloo eri traditsioonide vaheline konflikt, aga Perelman’i argumenteerimistehnikate kujutamisest ja süstematiseerimisest on suur kasu mistahes teksti argumentatiivseid struktuure eritledes. Perelman’i projekti teatud nõrkuseks on ka see, et ta pöörab enamasti tähelepanu ainult argumentatsiooni ratsionaalsele poolele. Afektiivne, tunnetele orienteeritud keelitamine (ehk klassikalise retoorika stiililis-esteetiline pool) jääb temal peaaegu tähele panemata.

Minu enda uurimispositsiooni ja metoodilisi lahendusi on mõjutanud muuhulgas teadussotsioloogias domineeriv mõte, et teadus on retooriline tegevus. See tuleneb oletusest, et argumentatsioon ja teaduslik otsustamine on oma loomult retoorilised, kuna modelleerimine ja abstraheerimine on vaieldamatult metafoorne tegevus. Argumenteerimisel ei ole niisiis tegemist näiteks õigete ja väärade järeldustega, nagu formaalses loogikas, vaid sellega, et järeldused teha aktsepteeritavateks. Argumenteerimine ei saa olla õige või vale, vaid ainult kas aktsepteeritav või mitteaktsepteeritav. Teaduse retoorikas on tegemist, mõistagi, muugagi kui väitmise tehnikaga. See on oma loomuselt episteemiline ehk see muudab meie arusaamu teadmisest.

 

3. Narratoloogia ja argumentatsioonianalüüs kui historiograafilised meetodid

Ajalooteaduslik esitus ei koosne, nagu olen eespool püüdnud esile tuua, ainult faktidest, tõlgendustest ja dokumenteerimisest, vaid ka mitmemõõtmelistest argumentatiivsetest ja narratiivsetest struktuuridest. Argumentatiivsete struktuuride all mõtlen seda retoorilist praktikat, millega kirjutaja või kõneleja üritab saada oma tõlgendus aktsepteerituks. Narratiivsete struktuuride all jällegi mõistan ajaloo ja aja visandamisega ning mineviku sündmuste ja nähtuste esitamisega liituvat praktikat.

Diskursiivsed struktuurid mitte ainult ei ühenda minevikku puutuvaid fakte ja tõlgendusi järjekindlaks tervikuks, vaid ühtlasi vahendavad ja annavad edasi eri mõttemalle, mõisteid, väärtusi ja hoiakuid. Argumentatiivsed ja narratiivsed kasutused toovad endaga kaasa oma kasutaja teadlikke ja ebateadlikke kohustusi, sümpaatiaid, hinnanguid. Poliitilises, mõju avaldada püüdvas keelekasutuses on argumentatiivsed ja narratiivsed struktuurid ja nende kasutamisviisid parimaks võtmeks koguideesse või ideoloogia mõiste- ja väärtussüsteemi.

Diskursiivsed kasutused peavad üldiselt kinni teatud domineerivatest mudelitest ja normidest, mida üksikisikud kohaldavad võimalust mööda oma eesmärkidele. Nõukogude ajalookirjutusega seoses pakub huvi, millist mõju avaldasid marksismi-leninismi diskursiivsed normid ja mudelid ajaloouurijate argumentatiivsetele ja narratiivsetele valikutele, ning mida muutused nende normide ja mudelite kohandamisel reaalsetes ajalooteaduslikes tekstides jutustavad teaduskollektiivi ja laiemalt kogu ühiskonna mentaalsest olukorrast. Argumentatiivsete ja narratiivsete struktuuride "paljastamine" ja analüüs ei ole eesmärk omaette, vaid abinõu pääseda ligemale küsimustele teadusetegemise ja poliitilis-ideoloogilise võimukasutamise suhtest.

3.1. Nõukoguliku jutustuse ja marksistlik-leninliku argumenteeringu struktuurid

Minu litsentsiaaditöös on narratiivsuse ja argumentatsiooni vaatenurgad toodud sisse eelkõige tõlgenduslike ja hermeneutiliste põhimõtetena ja alles teises järjekorras analüütiliste meetoditena. Meetodid ei anna automaatselt mingeid lõplikke seletusi minu esitatud küsimustele, kuid nad aitavad visandada tervikuid ning mõista nähtuste tähendusi. Järgnevalt esitan veidi lähemalt kaks jutustuse ja argumenteeringu mudelit. Kõnealuseid mudeleid on kasutatud nii kirjandusteaduses kui sotsiaalteadustegi alal.

Kõige tähtsam minu poolt kohaldatud narratoloogiline mudel on Pertti Alasuutari’ koostatud üldine süžeestruktuurianalüüs ja seda saab kohaldada mistahes jutustusesituse struktuuride analüüsiks. Seevastu minu poolt kasutatud argumenteerimisstruktuuri mudel on suurelt osalt sündinud uurimistöö edenedes ning ma olen seda arendanud eelkõige nõukogude ajalookirjutusele ja marksistlik-leninlikule argumenteeringule suunatud küsimuste esitamiseks. Selle tagapõhjaks on siiski suuresti niihästi Kenneth Burke’i kui Cha?m Perelman’i ideed ja mudelid. Usun, et minu kasutatud analüüsimudeleid saab kasutada väga mitmesuguste ajalooteaduslike tekstide lähilugemiseks.

Jutustuse süžeestruktuurianalüüs

 

Alasuutari süžeestruktuurianalüüsi mudelis on lähtekohaks fiktiivse jutustuse süžeelisus ehk see, kuidas teksti osad liituvad üksteisega ning moodustavad ühtse terviku. Süžee on element, mis viib teksti loogiliselt edasi. Jutustuse teatud osa ei ole ainult selle poolest tähtis, mis seal öeldakse, vaid ka sellest küljest, mis on selle funktsioon tervikus. Kasutan oma uurimuses Alasuutari’ mudelit peamiselt neis osis, kus see vaatleb süžeelisust sihiratsionaalse tegevuse vaatenurgast. Alasuutari oma mudelis vaatleb jutustust, eristades selles tegevuse eesmärgid, tegevuse vahendid, tegevuse tõkked või takistajad ning takistamise abinõud või viisid. Mudeli tagapõhjal võib näha mõjutusi nii Vladimir Propp’i muinasjuttude morfoloogiast kui ka A. J. Greimas’ aktandimudelist.

Olen kohaldanud Alasuutari’ mudelit nii, et olen jaganud neljaväljase mudeli uut moodi ning võtnud oma vaatlusobjektiks tegutsejad (oma eesmärkide ja abinõudega), muud tegevust edendavad tegurid (näiteks olud), tegevuse takistajad (oma eesmärkide ja abinõudega) ning muud tegevuse tõkked (näiteks olud). Nii võib jutustusi taandada mõnele põhimõistele ja tegevusele, millega süžeede tüpologiseerimine ja jutustuste võrdlemine läheb hõlpsamaks.

Süžeestruktuurianalüüs annab võimaluse näiteks nõukogude marksistlike suurte teemade, nagu vaesumisteooria, klassivõitluse või revolutsiooni, analüüsimiseks. Samuti võib selle abil pääseda ligemale ka eksplitsiitsetele narratiivsetele struktuuridele, nagu periodiseerimise tähendusele ja ülesandele nõukogude ajalookirjutuses. Periodiseerimises ei olnud tegemist üksnes mehhaanilise aja või mineviku sündmustesarjade liigendamisega, vaid sel oli tähtis osa ka tähtsamate mõistete ja tõlgenduste defineerimises ja juurutamises. Periodiseering oli marksismis-leninismis ka deduktiivne otsustus- ja seletusmudel. Partei juhtkonna ja Nõukogude Eesti ajaloouurijate loodud põhimõisted ja periodiseering olid selgroog, mis hoidis koos kogu Eesti vabariigi aja tõlgendust. Periodiseering seadis ka raamid sellele, milliseid fakte ja tõlgendusi ajaloouurijatel tuli esile tõsta, alles hoida ja võimendada.

Olen oma uurimuses seda Alasuutari’ mudelit kasutanud muuhulgas Eesti kommunistliku partei ja Nõukogude Liidu tähenduse ja rolli hindamiseks Nõukogude Eesti ajalookirjutuses eri aegadel. Lühidalt, asi on selles, kuidas kommunistliku partei pilt üles ehitati ja kuidas see muutus 1940.-test aastatest 1980.-te aastateni. Süžeestruktuurianalüüs, kuigi see on formaalne struktuuride analüüsimise viis, ei ole mingi seletav mudel, vaid heuristlik abivahend, mis aitab visandada ja mõista tekstides sisalduvaid narratiivseid elemente.

Argumenteeringu struktuurianalüüs

 

Argumenteeringu süžeetasand või argumentatiivne skeem on struktuur, mis koosneb väidete vastastikusest hierarhiast ja süsteemist. See on ülem struktuur, mis liigendab üksikargumendid oma kohtadel järjekindlaks tervikuks. Nõukogude marksistlikus keelekasutuses, kas oli siis tegemist propagandaga või ajaloo üldkäsitlusega, oli see tasand tugevate poliitilis-ideoloogiliste manipuleerimistaotluste objektiks.

Kesksed nõukogude marksistliku argumentatsiooni ülemat struktuuri kujutavad mõisted, mida mina kasutan, on dogma, võtmeargument, tugiargument ja fakt. Olen täheldanud selle struktuuri olemasolu konkreetsete tekstide tasandil või võrreldes Nõukogude Eesti ajalootekste omavahel, nii et mõisted dogma, võtmeargument, tugiargument ja fakt püüavad minu uurimuses kujutada erilist nõukogude marksistlikku struktuuri, kus tugeva juhtiva tõlgendusliku ja argumentatiivse põhiideena toimib deduktiivne järelduskujund.

Dogma all mõtlen ma sellist Nõukogude Eesti ajaloouurimise väidet, mis tugines partei keskkomitee formuleeritud, tihti marksismi-leninismi teooriast tuletatud definitsioonile või kontseptsioonile. Dogmad olid üldiselt ideoloogilised õpetuslaused, kanoniseeritud peatükid, mille puutumine oli üksikuurijail keelatud. Nii dogma tähenduse avardamine kui ka selle uuestitõlgendamine oli väljaspool ajaloolaste käeulatust. Dogmad olid marksistlik-leninliku argumenteeringu esmased tugisambad, mille varal tuli põhimõtteliselt kogu muu argumenteerimisstrateegia üles ehitada. Need olid näiteks määratletud "kodanlik diktatuur", "fašistlik diktatuur" ja "klassivõitlus". Nagu neistki näiteist on märgata, nad kandsid endas eriti tugevaid seletavaid ja hinnangulisi tähendusi ja olid oma stiililt hästi afektiivsed.

Võtmeargument on tähtsaks peetud mineviku sündmuse, protsessi või struktuuriga liituv dogma. Nagu dogmad, nii sisaldasid ka võtmeargumendid ise üldiselt hinnangulise või seletava tõlgenduse objektist. Võtmeargumendid on hierarhias siiski madalamal tasandil; kuigi need tuletati dogmadest, olid nad enamasti uurijate endi formuleeritud ning puutusid konkreetseid, üldises teabes olnud nähtusi. Võtmeargumendid olid tihti seletavad ja üldistavad tõlgendused, millel eriti marksistlik-leninlikus ajalookirjutuses oli tähtis osa. Analüüsi vaatenurgast lähtudes olid need võtmeteks marksistlik-leninliku argumentatsiooni süžeele. Võtmeargument on näiteks nõukogude ajalookirjutuse väide aastate 1920 – 1924  "revolutsioonilisest kriisist", mis oli "klassivõitluse"-teesi kinnitunud tõlgendus Eesti vabariigi ühiskondlikust olukorrast.

Võtmeargumentide tähtsus nõukogude ajalookirjutuses seisis selles, et need seadsid mineviku nähtuste tõlgendamisele ja seletamisele normikohase mudeli. Põhimõtteliselt määratles võtmeargument selle, millist informatsiooni allikaist valiti ja kuidas neid tõlgendati. Mudeliks oli see, et mineviku nähtustest tõsteti esile ainult need, mis toimisid ‘tõenditena’ ehk tugiargumentidena ja faktipõhjendustena võtmeargumentidele ja selle kaudu dogmadele.

Nõukogude ajalookirjutuses tugiargumendid on dogmad, mis sisaldavad mingi võtmeargumendi poolt kaetud segmendiga liituvaid tugitõlgendusi. Tugiargumendid üldiselt ei sisalda katvaid tõlgendusi või laiu üldistusi. Tugiargumentides sisalduv põhjendus võib olla oma loomult kas viiteaparaadis dokumenteeritud faktiinformatsioonile tuginev või nn üldisel teadmisel põhinev. Esimene põhjendusviis tugineb ajalooteaduste vallas aktsepteeritud dokumenteerimise ja tõestatavuse konventsioonidele. Teine põhjendusviis omalt poolt moodustub ‘üldiselt teadaoleva käsituse’ või oletatava vastuvõtja teadmiste põhjal.

Nõukogude Eesti ajaloo üldkäsitluste argumenteeringu deduktiivne struktuur põhineb siis peale teeside ka tugevatel tõlgenduslikel võtmeargumentidel, mille toeks konstrueeriti tugiargumente, mida omalt poolt tuletati tõlgitsedes minevikku marksismi-leninismi mõistete ja teooria järgi ning kohaldades ja üldistades autoriteetide mõtteid. Sageli põhjendati argumente ka faktidena esitatud informatsiooniga ning viidates nn üldisele teadmisele.

Argumenteerimistehnikate analüüs

 

Kui ma analüüsisin Nõukogude Eesti ajalookirjutuse toodetud Eesti NSV ajaloo üldkäsitluste argumenteerimisvahendeid, kasutasin abivahendina Cha?m Perelman’i argumenteerimise üldiste tehnikate klassifikatsiooni. Ta on oma klassifikatsiooni esitanud muuhulgas teoses "Retoorika riik". Tehnikate näol on tegemist vahenditega, millega kõneleja või autor püüab saada heakskiitu vahendatavale informatsioonile või faktidele ja tõlgendustele ning võib-olla ka suuremale kogumile, näiteks jutustusele. Need tehnikad on hästi tuntud igale keelekasutajale, aga harva kui on kellelgi teadvustatud ja identifitseeritud. Eriti huvitavaks teeb tehnikate analüüsi see, et nii tulevad hõlpsamini ilmsiks peale "kanoniseeritud" kontseptsioonide ja dogmade omavaheliste seoste ning nende seoste diskuteeritava teooriaga ka nende mõjumehhanismid ja argumenteeringu nõrgad kohad.

Perelman’i klassifikatsiooni teeb minu enda töö seisukohalt kasutoovaks, et see võtab arvesse nii argumenteeringu kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse mahu ning näib identifitseerivat enamiku neist mõjutusmehhanismidest, mis nõukogude marksistlikus keelekasutuses esines. Afektiivse ehk emotsionaalse elemendi eritlemise puudulikkust olen püüdnud korvata hinnates intuitiivselt afekti olemasolu argumenteeringus.

Kuigi siin pole otstarbekohane Perelman’i tüpoloogiat otsast otsani läbi arutada, toon siiski esile selle põhijaotuse ja kesksemad mõisted, kuna minu väitekirjas on tehnikate analüüs ‘uputatud’ muu kujutamise ja analüüsi hulka. Kõigepealt Perelman jagab argumenteerimistehnikad assotsiatiivseteks ehk siduvateks ja dissotsiatiivseteks ehk eralduslaadseteks tehnikateks.

Assotsiatiivsed tehnikad teevad võimalikuks muuta eelduste kohta käiv heakskiit ka järeldusi puutuvaks. Siduvlaadsete argumentatsioonitehnikate hulka kuuluvad muuhulgas kvaasiloogilised argumendid, tegelikkuse struktuuril põhinevad argumendid ning tegelikkuse struktuuri loovad argumendid.

Perelman’i järgi püüavad kvaasiloogilised argumendid esineda formaalloogilisest või matemaatilisest mõtlemisest kinnipidavate väidetena, kuid tegelikkuses need eeldavad lähtekohana teatud ei-kujuliste väidete aktsepteerimist. Teiste sõnadega, kvaasiloogilistes argumentides ainult jäljendatakse formaalse loogika täpset järeldamist. Tüüpilisi nõukogude marksistlikus argumenteeringus kasutatud kvaasiloogilisi argumente olid muuhulgas normatiivsed määratlused ("diktatuur"), deskriptiivsed määratlused ("kodanlik diktatuur", "relvastatud rahvaülestõus"), analüüsid tautoloogiatena, milles pole midagi uut ("kodanlus koosneb suurkodanlusest ja väikekodanlusest") ning võrdlused, kus võrdlusobjekti ei määratleta veenvalt ("tööliste ekspluateerimine kasvas ennenägematuks").

Tegelikkuse struktuurile tuginevad argumendid võimaldavad Perelman’i järgi siirduda üldiselt aktsepteeritult sellele, mida tahetakse saada aktsepteerituks. Nõukogude marksistlikus argumenteerimises olid sellisteks argumentideks muuhulgas pragmaatilised argumendid ("kodanlus veeretas majandusseisaku tagajärjed töörahva õlgadele"), epiteedid ("rahvavaenlane Päts"), autoriteetidele osutamine("nagu V. I. Lenin on näidanud..."), takistamistehnikad ("kogutoodangu veelgi kiiremat kasvu takistas siiski..."), ideaaltüüpide kategooriate tootmine ("tagurlik kirjanik", "oma klassist irdunud tööline", "kapitalism", "kosmopolitism"), sümboolne seos ja metonüümia ("töörahva kangelane", pidades silmas näiteks Viktor Kingisseppa), kaksikhierarhia ("kulakud olid kõige elajalikum kodanluse osa") ja periodiseering ("imperialismi ajajärk", "kapitalismi ajutise ja ebakindla stabiliseerumise periood").

Tegelikkuse struktuuri kujundavate argumentide abil, üksikute aktsepteeritud asjade abil püüti saada üldiseid seaduspärasusi aktsepteerituks. Selliseid argumente nõukogude marksistlikus ajalookirjutuses olid muuhulgas näitlikustamine ("klassivõitluse teravnemine ilmnes streikide lisandumises ja tööliste rahutuses"), mudel ("nõukogude rahva innustav näide"), analoogia ("jõhkra terrori laine veeres üle kogu Eesti") ja metafoor ("kodanluse sõda töörahva vastu", "töörahva timukad").

Dissotsiatiivsete argumenteerimistehnikate hulka, selliste, mis püüavad eristada kaks asja, kuuluvad Perelman’i järgi mõiste-eristamised, argumentide arvu ja kaalukuse reguleerimine ning argumentide järjestus esituses. Marksistlik-leninlikus keelekasutuses ja argumenteeringus olid eriti üldisteks mõiste-eristamisteks muuhulgas jutumärkide või eesliidete ja epiteetide abil konstrueeritud eristelu ("’demokraatia’", "’ühiskasu’", "näiline rahu", "nõukogudevastane", "poolproletaarne"), paradoksism ("ebakindel stabiliseerumine"), näilik tautoloogia ("kaks Eestit" [kodanlik-natsionalistlik Eesti ja töörahva Eesti]). Ka argumentide arvul ja kaalul oli nõukogude argumenteeringus õige suur tähendus. Tekstides võib sageli märgata püüet vältida nõrgaks osutunud argumente. Ka see põhimõte, mille järgi kõige suurem kaalukus omistati dogmadele ja neist deduktiivselt tuletatud võtmeargumentidele, valitses kindlalt Eesti vabariigi aja kujutamist peaaegu kõigis üldkäsitlustes sisalduvates tekstides. Nõukogude marksistlikus argumenteerimises torkab silma ka argumentide kuhjamine.

Argumentide järjestusele seevastu ei pööratud tingimata erilist tähelepanu, kuigi eriti 1950. – 1960.-te aastate tekstides argumenteering pidas üldiselt kinni klassikalisest dispositsioonist, aga see oli vist küll üldine tava ajalookirjutuses mujalgi. Ka see joon, et kõige tugevamad argumendid (dogmad ja võtmeargumendid) seati üldiselt algusesse (sissejuhatusse) ja lõppu (kokkuvõte või lõpulause), ei olnud tingimata mingi marksistlik-leninliku argumenteeringu erijoon.

Perelman’i argumenteerimistehnikate süstemaatikat olen ära kasutanud, püüdes analüüsida neid erijooni, mis annavad nõukogude marksistlikule keelele selle originaalse iseloomu. Peale selle olen püüdnud näitlikustada, kuidas eri tehnikate kasutamine kujutas eri teadlaste suhtumist ajalookirjutusse ning muudatustesse ajalookirjutuse ja üldkäsitluste funktsioonides.

3.2. Nõukogude jutustuse usutavus ja argumenteeringu aktsepteeritavus

Kuigi ma ei ole oma uurimistöö raames saanud eriti sügavasti puudutada Nõukogude Eesti ajaloouurimise poolt toodetud üldkäsitluste ja uurimuste loetavuse ja vastuvõtu küsimust, käsitlen oma töös sedagi vaatenurka, kuna see on tähtis eriti siis, kui küsida, mis mõju ja tähtsus ajaloo üldkäsitlustel ja jutustustel Eesti vabariigi ajast oli lugevale publikule. Eriti küsimus sellest, mil määral parteil õnnestus või ebaõnnestus saavutada ajalookirjutusele seatud eesmärgid, nõuab ajalooteaduslike jutustuste ja argumenteeringu kommunikatiivse diapasooni kaalumist.

Selle küsimuse jaoks olen kohaldanud kolm eri diskursianalüütilist vaatenurka, millest siinkohal tutvustan lühidalt kahte. Kõigepealt olen eristanud Hannu Salmi’ poolt formuleeritud, David Bordwell’i tüpoloogial põhineva kriteeriumide kompleksi abil nõukogude ajalookirjutuse narratiivset usutavust. Teiseks olen analüüsinud üldkäsitlustes kasutatud argumenteeringu heakskiitu mõjutanud tegureid. Teine mudel põhineb Cha?m Perelman’i süstemaatikal argumenteeringu üldistest lähtekohtadest ja heakskiidust.

Jutustuse usutavuse hindamine

 

Kontrollides seda, kuidas Eesti lugev publik ja eri publikurühmitised selle sees võtsid vastu ametliku ajalookirjutuse konstrueeritud jutustuse Eesti vabariigi ajast, tuleb eelkõige püüda selgitada, millistest elementidest narratiivne usutavus tekib. Episteemilisest seisukohast lähtudes on ajalooteaduslikes jutustustes tegemist tõesarnasusega, sest et professionaalselt toodetud ajalootekstidele seatakse üldiselt juba eelduseks nõue kinni pidada ‘tõest’ nii teaduslikus kollektiivis kui ka lugeva publiku hulgas. Tõesarnasus on siiski kogu ajaloolise jutustuse seisukohalt selles seoses problemaatiline mõiste, kuna see eeldaks vastuvõtjate poolt peaaegu samast kogemust ja nägemust sellest, milline jutustuse objektiks olev reaalmaailm ja selle eri nähtused on ‘tõepoolest’ olnud ja mida jutustus peaks sisaldama, et see oleks tõepärane. Tõesarnasus ongi mõistena võib-olla ehk liiga totaalne, selleks et ta oleks tarvitamiskõlblik ajalootekstide konkreetsel tasandil.

Hannu Salmi on minu meelest suurepäraselt pööranud küsimuse jutustuste üldisest tõepärasusest küsimuseks jutustuste usutavusest. Selles vaatenurgas tõuseb kõigepealt esile see, mis on üksikvastuvõtja, antud juhul lugeja kogemus loetud tekstist. Salmi on tuletanud briti jutustusteoreetiku David Bordwell’i tüpoloogiast kriteeriumide kompleksi, millega võib hinnata ka ajalooteadusliku jutustuse usutavust. Jutustuse usutavus koosneb Bordwell’i ja Salmi’ järgi neljast osategurist, mis on kompositsiooniline, teaduslik, transtekstuaalne ja realistlik usutavus.

Kompositsiooniline usutavus on jutustuse lähtekohtade ja liigenduse usutavus. Asi on selles, kas Nõukogude Eesti jutustused aja käsitlemise ja narratiivse terviklikkuse poolest vastasid oma rahva käsitusele järjekindlast jutustusest. Transtekstuaalne usutavus on kriteerium, mille abil saab hinnata ajalooteadusliku jutustuse usutavust uurimistraditsiooniga võrreldes. Selleks, et jutustus rahuldaks seda kriteeriumi, pidi ta suutma põhjendada oma mõistlikkust traditsiooni seisukohalt ja pidama kinni kindlaks kujunenud narratiivsetest ja argumentatiivsetest vahenditest. Marksistlik-leninlikus ajalookirjutuses oli sellele küljele pööratud erilist tähelepanu; nii ajaloolisele ja dialektilisele materialismile vastavad skeemid ja mõisted kui ka jutustuse- ja argumenteerimisetraditsioonid olid ju põhimõtteliselt kindlalt suunatud ja standardiseeritud.

Realistlik usutavus tähendab seda, kui hästi jutustus tervikuna vastab lugejate käsitusele objektiks olevast ajajärgust. Küsimus on kokkusobivusest üldise teadmisega ja ajalootunnetusega ega mitte ainuüksi allikate abil toimuvast argumenteerimisest. See usutavusekriteerium on lähedane eelpoolmainitud tõesarnasuse mõistele. Realistlikkust võidakse ka vastuvõtja seisukohalt pidada kõige tähtsamaks usutavuse kriteeriumiks. Nõukogude Eesti ajalookirjutuse usutavusprobleemid laiemalt rahva hulgas kristalliseerusid välja minu meelest just üldise teadmise ja ametliku ajalookirjutuse vahelise vastavuse puudumises; näiteks ajalookirjutuse poliitilis-pragmaatiliste funktsioonide (näiteks partei võimu ja tegevuse legitimeerimise ja ratsionaliseerimise) seisukohalt oli ajalooteksti realistlik usutavus võtmeküsimuseks.

Ajalooteadusliku jutustuse neljas usutavusekriteerium on Salmi’ järgi teaduslik usutavus. See, kas ajalooline esitus peab jutustuse poolest kinni ühtselt kokkulepitud teadusliku narratiivi mängureeglitest, on üksikuurimuse seisukohalt ikka tähtsaim usutavuse kriteerium, mis peaks vähemalt teaduskollektiivisiseses kommunikatsiooniprotsessis edastama transtekstuaalse usutavuse. Nõukogude teadussüsteemis tuli küll teadlasel teostada selle selgesti väljendatud põhimõtte järgi, et teadusel tuli esmajärjekorras teenida ideoloogiat ja süsteemi ega mitte mingeid abstraktseid (loe "kodanlikke") teadusväärtusi.

Argumenteeringu aktsepteeritavuse hinnang

 

Teine tähtis nõukogude tõlgenduste vastuvõtmisega liituv küsimus narratiivse usutavuse kõrval on argumenteeringu aktsepteeritavus. Aktsepteeritavus tähendab seda, kuivõrd marksistlik-leninlik argumenteerimispraktika ja selle taga mõju avaldavad episteemilis-eetilised, esitustehnilised ja tõlgenduslikud esialgsed oletused edendasid või nõrgendasid nõukogude teeside ja nende argumenteeringu aktsepteeritavust. See vaatenurk aitab mõista argumenteeringu tasandil, miks nõukogude ajalookirjutuse loodud jutustused ei leidnud jagamatut heakskiitu laiemalt rahva hulgas. Narratoloogilised analüüsimeetodid ei võta minu meelest küllaldaselt arvesse ajalootekstide mõjutada või veenda ja peale käia püüdvat iseloomu.

Nagu varem märkisin, valisin läbivaatamise lähtekohaks nn uue retoorika koolkonda kuuluva Kenneth Burke’i mõtted ajaloolisest diskursist. Burke’i käsituses on kesksel kohal mõisted retoorika, identifikatsioon ja konflikt. Sellist valikut mõjutas see, et ametlike nõukogude tekstide ja lugeva publiku vaheline kommunikatsiooniolukord oli hästi vastuoluline ja konfliktne. Kuna marksistlik-leninlik jutustamis- ja argumenteerimisstiil oli vähemalt ajaloo üldkäsitlustes hästi skemaatiline ja ideoloogiliselt jäik, tekitas see vastuvõtjais peale umbusalduse ka tugevat tõrjuvust. Samuti see, et kogu marksistlik-leninlik diskurss oli juurutatud Eesti ajaloouurimisse Stalini sundsovjetiseerimise ja terrori ajal, jättis kustumatu jälje ka lugeva publiku ettekujutusse marksistlik-leninlikust ajalootõlgendusest.

Kuigi Burke’i retoorikakäsitus sobibki minu meelest paremini argumenteeringu vastuvõetavuse analüüsimise lähtekohaks, olen oma uurimuses Nõukogude Eesti ajalootekstides kasutatud argumenteerimiskonventsioone analüüsinud Cha?m Perelman’i mudelite abil. Perelman’i argumentatsiooniteooriast on kasu hinnates, millised struktuursed seigad tugevdasid ja millised nõrgendasid argumenteeringu vastuvõtmist.

Perelman’i järgi ei püüta argumentatsioonis tõestada järeldusi, vaid kanda eeldustele antud aktseptsioon üle ka järeldustele. Marksistlik-leninlik mõju avaldada püüdev keelekasutus on Perelman’i vaatenurgast siiski problemaatiline niivõrd, kui selle loomusesse kuulub tugeva elemendina uudsus, irdumine vanast, orienteerumine tulevikku ja leppimatu agressiivsus vastaste suhtes. Nii olles oli see juba algusest peale seadnud end valmis konfliktolukorda võistleva, kodanliku keelekasutuse vastu.

Perelman’i seisukohast nõukogude marksistlik keelekasutus ei olnudki argumenteering, vähemalt mitte sellises publikus, kes ei kiitnud heaks selle lähtekohti ja eeldusi, vaid pigem puhas propaganda. Propaganda mõiste ei suuda siiski kirjeldada nõukogude ajalookirjutuses sisaldunud teaduslikku elementi ega seleta sedagi, miks nõukogude ajalookirjutusel õnnestus siiski osalt hämardada eestlaste rahvuslikku ajalootunnetust.

Kas siis oli tegemist otsese agitatsiooni ja propagandaga teabevahendeis või indoktrineeriva keelega ühiskonna ja argielu eri tasandeil, nõukogude keelega mugandumine ja kohanemine ei olnud iseenesest selge asi, eriti Baltimaades, mis olid vägivallaga liidetud Nõukogude Liiduga. Nii on kommunikatsiooniolukord kodanike ja ametivõimude poolte vahel juba siis olnud kõvasti konfliktne. Kokkupõrge äratas eestlastes hämmeldust, kartust, umbusku ja tõrjuvust. Võikski öelda, et nõukogude ajalookirjutusel ja muudel ametlikel tekstidel tuli jätkuvalt võidelda sellegi eest, et nõukogude narratiivi ja tõlgenduste eeldused, mille all mõistan marksistlik-leninlikke dogmasid ja skeeme (süžeesid), leiaksid vastuvõttu. Minu meelest on partei taotlused olnud kahesuunalised; sel ajal kui eeldused moodustasid aluse üksikuurijate tehtud tõlgendustele, püüti tekstides mineviku üldtuntud sündmustele ja üksikasjadele võimalikult osaks saanud aktseptsiooni laiendada ametlikele dogmadele ja skeemidele.

Nõukogude Eestis oli lähtekohaks see, et mujal Nõukogude Liidus oli marksistlik-leninlik keelekasutus juba kindlaks kujunenud kui mitte täiel määral heaks kiidetud, siis ikkagi valitsevaks argumenteerimisviisiks. Okupeeritud Baltimaade tarbeks nõukogude marksismi keelt siiski spetsiaalselt ei kujundatud ega kohaldatud, vaid see püüti mehhaaniliselt istutada uutesse Nõukogude liiduvabariikidesse sellisena, nagu see oli, ja loodeti, et esialgse šoki järel see hakkab juurduma ja leiab heakskiitu. Võib-olla oletati ka parteis, et üksikametnikud ja näiteks kohalikud tõlkijad ja teadlased kannavad piisavalt hoolt kohandamise eest. Minu meelest oli tegemist tõelise konfliktolukorraga, kus eeldustel ei olnud algusest peale piisavaks peetud aktseptsiooni, vaid neid tuli kõigi vahenditega tugevdada. Tuleb, tõsi küll, kohe nentida, et Nõukogude Eesti kommunikatiivne olukord näib olevat aastakümnete jooksul märgatavalt muutunud, võrreldes sellega, mis ta oli olnud kohe Nõukogude okupatsiooni järel. Hirmu, ebakindluse ja totaalse tagasitõrjumise asemel hakkasid iroonia ja varjatud vastupanu üha enam andma kommunikatsioonile ilmet; teiselt poolt võis hämmeldus vahetuda ka osalise aktsepteerimisega või käegalöömisega.

Perelman on siiski kõigest hoolimata koostanud kasuliku süstemaatika argumenteeringu üldistest lähtekohtadest, mida võib teatud ettevaatusega kohaldada ka konfliktolukordadesse ja eelkõige argumenteeringu aktsepteeritavuse analüüsimisse. Olen kasutanud Perelman’i süstematiseeringuid, nagu muidki siin esitatud struktureerivaid mudeleid, tõlgenduslike tööriistadena, aga mitte konstruktiivse seletusena.

Perelman’i mudel põhineb kohandamise, valiku, presentsi ja esitamise ning tähenduse ja tõlgendamise mõisteil. Kohandamise tasandil on tegemist publikut ühendavate teguritega, mis on tegelikkusesse puutuvad tegurid (tõsiasjad ja oletused) ning soovitavusse puutuvad tegurid (väärtused, hierarhiad, otsustamisreeglid). Tõsiasjade ja väärtuste valiku, presentsi ja esitamisega liituvad omalt poolt retoorilised kujundid: amplifikatsioon ehk argumentide arendamine ja suurendamine, agregatsioon ehk loetelude abil ühendamine, sünonüümi või sama tähenduse väljendamine eri viisidel, tegusõna aegade vahetus, hüpotüpoos ehk asjade esitamine justnagu jutuna, mis toimus "siin ja nüüd" ning prolepsis ehk vastuväidete esitamine ainult eesmärgil need otsekohe kummutada. Tõlgendus seostub niihästi asjade valikuga, nende tähtsaks tegemisega (signifikatsioon) kui ka asjade paigutamisega uude teooriasse või viiteraamistikku.

Nende mõistete abil on osutunud võimalikuks eritleda argumenteeringu aktsepteeritavust eri argumentatiivsete struktuuride tasandil. Olen näiteks analüüsinud tähtsamate nõukogude dogmade ja võtmeargumentide aktsepteeritavust, argumenteeringusse kuuluvaid otsustamiskujundeid ja loogilisust ning argumenteeringu ökonoomsust või argumentide kvantitatiivset ja kvalitatiivset piisavust.

 

Lõpuks

 

Eelpool lühidalt esitatud analüütilised meetodid seostuvad minu töös tihedasti historiograafilise läbivaatamisega ning on selle allikakriitilisteks ja heuristlikeks abivahenditeks. Mingit üldkehtivat ajalootekstidele kohaldatud analüüsimudelit ei ole olemas ning minu meelest ei ole võimalik sellist luuagi, vaid iga uurimisobjekt, oma ainukordse ajalise ja ruumilise konteksti seoses olev probleem nõuab omapäraseid uurimismeetodeid.

Historiograafilises uurimuses, mille eesmärgiks on välja selgitada ajalooteadusliku esituse ja tõlgenduste taga toiminud struktuure ja protsesse, ideesid ja ideoloogiaid ning mudeleid ja norme, toimivad narratoloogilised meetodid ja argumentatsioonianalüüs minu arust hästi ning aitavad uurijal mitte ainult klassifitseerida objektiks olevat materjali ja seda kriitiliselt läbi vaadata, vaid pääseda ligi teksti tähendusi vahendavaile ja tootvaile mehhanismidele. Tekstianalüüs mingil tasandil ongi minu silmis möödapääsmatu etapp, kui uurija tahab mõista oma objektiks olevat materjali ja selle konteksti vahelist suhet ja tähendust.

Soome keelest tõlkinud

Enn Tarvel