Priit Silla raamatu esitlus toimub Okupatsioonide Muuseumis 28.septembril kell 16.00.
Kõik huvilised on teretulnud!
Põnev raamat
Tõe äratundmine on ammendamatu väärtus. Selle kuulutamist on aga raske nõuda igal pool ja igas olukorras. Kuid valetamist peaks vältima, sest vale reostab meie tsivilisatsiooni.
Fanny de Sivers
Trükikoja Vali Press vahendusel jõudis hiljuti lugejani Priit Silla raamat „Tõe karvane pool”. See on raamat valikutest, mis sageli määravad nii üksikisiku kui rahvaste saatuse ajalootuultes. Inimesed kahel pool tõe ja vale eraldusjoont – motiiv, mis raamatu ligemale kolmesajal leheküljel ikka ja jälle kordub. Selleks, et lugejal oleks võimalik võrrelda. Ja ka selleks, et inimestele hoiatavalt meelde tuletada – otsustamine toimub valikusituatsioonis. Tavaolukorras valitakse elus parim. Kui rohkemat valikuks pole antud, siis näiteks kahe enam-vähem võrdse võimaluse vahel. Aga mida teha siis kui totalitaarreziim on sulle valikuks vaid ühe võimaluse jätnud? Selles olukorras avaneb inimliku tõe hetk selle klassikalisel kujul, mis tuleb esile ka Priit Silla raamatus.
Lühidalt öeldes: otsused tuleb langetada ja valikud teha enne arreteerimist. Või siis vahetult enne ülekuulamist. Sest vaimse terrori ja inimpsüühika lammutamise käigus võib keegi meeltesegaduses tõe valeks või vale tõeks tunnistada. Autor kirjeldab värvikalt, mis toimus temaga elu rasketel hetkedel ning kuidas tal õnnestus vastu pidada, säilitada inimväärikus, päästa au ja aated. Ja lisada tuleb – mitte ainult iseenda vaid meie kõigi jaoks. Autori elusaatus on veenev kinnitus tõdemusele – ka üks on lahinguväljal sõdur.
„Laagris oli koos söakam osa kuuendiku kuivamaa rahvast. Ei nad olnud terasest,vaid luust ja lihast. Nad väsisid aeg-ajalt ja mõnedki murdusid. Aga nad moodustasid vastuhakkajate klassi. Nad olid märgitud põletusrauaga, mis neid eraldas teistest ja sundis omavahel ühte hoidma. Impeeriumi saatuses nad ei kahelnud: olgu vale või härja suurune, ükskord see lõpeb”, kirjutab autor oma raamatus, meenutades episoode tõe tundasaamise teekonnalt.
Tõe tunnetamine teeb vabaks. Aga mõnikord ka aheldab. Inimene sünnib vabana, sellegi poolest näeme teda kõikjal ahelais, on Jean Jacques Rousseau öelnud. Küsimus oli ajaloos ja on ka tänapäeval selles, milliseid ahelaid keegi kanda soovib. Kas tõe või vale omi. Rasked on
nad mõlemad. Vahe on vaid selles, et tõe omadest vabanetakse tõe väljaütlemisega, vale ahelad jäävad valetajaid vaevama aga nende näruse elu lõpuni... Seda kirjakohta peaksid need, kes end eliidiks nimetanud või muidu etteotsa rebinud, kohe mitu korda üle lugema. Siis ehk jääb pasundamine majanduskriisist vaiksemaks ning mõtted suunduvad mujale – näiteks meilgi laialt levinud inimlikule eetika ja moraalikriisile. Kohati otsesõnu, kohati kaude on pärispatule – valetamisele – tähelepanu Priit Silla raamatu lehekülgedel korduvalt juhitud.
„Tõe karvane pool” ei ole ei ilmutuslik ega avastuslik teos. Küll aga eluline, sest kirjeldab inimelu heitlusi, ebaõnne ja nukrust, kaotusvalu ja kannatusi ent ometigi läbi positiivsuse, mida kannab kustumatu lootus jõuda lõpuks tõeni. Sellega näib autori süda rahule jäävat. Ja nõnda peaks see olema meie kõigiga. Mis on veel kõrvale parem kuulda kui väljakannatatud hädade lõpu hümn? Kui tunned, et oled lõpuks võitja. Ja see võit pole
mitte ainult sinu raskete pingutuste vaid su armastuse vili, mille oled külvanud igaveseks isamaa mulda...
Priit Silla on teie käes oleva raamatuga tugevalt toetanud Eesti ühiskonnas seni vähe tähelepanu pälvinud ent suuri kasvueeldusi omavat isamaalise kasvatuse taime. Meie igaühe võimuses on selliseid püüdlusi märgata ja sellesse misjonitöösse ka omapoolne, võimetekohane panus lisada.
Ants Sild, ajakirjanik ja toimetaja