REEDEL, 2. novembril linastub Okupatsioonide muuseumis dokumentaalfilm Jaapani diplomaadist Chiune Sugiharast "He defied the Tide of Time. Chiune Sugihara and the Saving of the Six Thousand"

Saada link Prindi PDF

Chiune Sugihara (1900-1986) aitas Kaunases konsulina töötades 1940. aasta suvel tuhandetele Poola ja Leedu juutidel Jaapanisse põgeneda. Filmis meenutavad tunnistajad, kuidas tal see õnnestus.

Dokumentaalfilm “Jaapani Raoul Wallenbergist” esilinastus 8. veebruaril käesoleval aastal Jaapani filmipäevadel Filmhuset'is Stockholmis. Filmi autor filoloog, luuletaja ja kirjanik Susanne Concha Emmrich on sündinud Saksamaal, kuid emigreerus 1985. aastal Rootsi. Paljude tema raamatute ja filmide keskmes on kohtumised soomlaste, rootslaste ja sakslastega Peterburis ja Baltimaades.

Filmi valmimist toetas Japan Foundation 2012.

Film linastub inglise keeles ja on 29 minutit pikk.

Olete oodatud!

REEDEL 26.oktoobril kell 16.00 Okupatsioonide Muuseumis linastub film "Good Evening, Mr. Wallenberg". Film on inglise keeles.

Saada link Prindi PDF

Biography/filmography for Kjell Grede

Mr. WallenbergKjell Grede, born in 1936, is one of Sweden's leading film directors and screenwriters. He is most well-known internationally for his films Hugo and Josefin (1967), Harry Munter (1969), Claire Lust (1972) and Good Evening, Mr. Wallenberg (1990). He has also written and directed two major television series about August Strindberg: A Madman's Defense (1976) and three parts of Strindberg – a Life (1983-85). In addition, Grede has directed memorable productions for television of two plays by Jean-Paul Sartre, No Exit and The Prisoners of Altona.

 

 

 

Original titleRaoul Wallenberg, aged 32, arrived in Budapest in July, 1944, on a life and death mission. His approach was unorthodox and his methods unconventional. In six short months he made possible the largest and most successful rescue of Jews during World War II. Raoul Wallenberg was taken prisoner by the Russians on January 17th, 1945. He was never released. The film deals exclusively with Raoul Wallenberg's final two or three weeks in Budapest (Christmas 1944---- January 1945). There are two central events: Raoul's attempts to liberate 20 or so people captured on a truck, and his efforts to save 65,000 others who are confined to the ghetto. Raoul Wallenberg, was born in 1912, member of a famous Swedish banking family, educated as a businessman and as an architect in the USA. He returned to Sweden in 1936 and took a job with a trading company importing and exporting food between Sweden and Hungary. During the war he was able to move freely in Germany, France and Hungary. But it was obvious that he had not achieved what he wished to with his life.

God Afton Herr Wallenberg

Kogumise kunst. Jagamise kunst 23.11.2012–3.02.2013

Saada link Prindi PDF

Kuraator: Tiina Sarapu

Näituse kujundus: Sylvia-Johanna Annus

Näitusel esitatud tööd on valminud Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna magistrandide semestriprojekti käigus. Projektis osalesid üliõpilased tootedisaini, naha, tekstiili, keraamika, klaasi ning ehte- ja sepakunsti osakondadest. Näituse idee on välja kasvanud 6. rakendustriennaali teemast “Kogumise kunst” (kuraator Love Jönsson) ja seda on laiendatud kogumisega vastassuunalise, ent samas tihedalt seotud jagamise teemaga.

Näitusel osalevad: Andra Jõgis, Anne Reinberg, Anneli Metsmaa, Birgit Pählapuu, Hans-Otto Ojaste, Heleri-Alexsandra Sits, Karin Kallas, Katarina Kotselainen, Kaupo Holmberg, Külli Nidermann, Liina Lõõbas, Marika Jylhä, Merle Visak, Niina-Anneli Kaarnamo, Pille Kaleviste, Rainer Kaasik-Aaslav, Sandra Allemann, Tatjana Kuusik, Urmas Lüüs, Veronika Anders.

Raamatu "Õigluse ja vabaduse vahimehed. Heinrich Marga ja Enn Sarve kirjavahetus 1994 - 2003" esitlus Okupatsioonide Muuseumis reedel, 21.septembril kell 16.30.

Saada link Prindi PDF

Õiguse ja vabaduse vahimehed.

Heinrich Marga ja Enn Sarve kirjavahetus 1994–2003

Lugejale avanev kirjavahetus ilmestab kahte kõrges eas rahvuslast, kes on taastatud Eesti Vabariigi tunnistajad ning kellest üks on oma seadusliku rolli EV järjepidevuse kandjana jõudnud väärikalt üle anda esimesele pärast okupatsiooni valitud õiguspärasele parlamendile. Kuid kumbagi paneb muretsema teadmine, et okupatsioonipärandile ning selle valedele pole ka pärast 1991. aastat suudetud lõppu teha. Nad tunnetavad oma kohustust olla jätkuvalt võitlusliinil ning seista selle eest, et tõde tõuseks ja vale vajuks. See ei olnud kerge ülesanne. Ometi võib Heinrich Mark oma sõpra Enn Sarve õnnitleda järeldusega, et Sarve kirjutistega on EV kontinuiteet ajavahemikus 1940–1992 lõpuks paika pandud. Ükski riiklik asutus pole teinud siiani seda tööd, mida tegi oma piiratud jõuga ning algelise arvutiga Enn Sarv — mees, kelle elust oli kaks kolmandikku kulutatud okupatsioonile: kaks aastat põrandaalust aktiivset tegevust, 14 aastat vanglat ja asumist ning 30 aastat pideva nuhkimise all elamist.

Mõnigi lugeja võib tunda end riivatuna kahe härrasmehe kõrvalepõigetest – kriitilistest kommentaaridest iseseisvunud Eesti poliitika ja poliitikute suhtes. Kuid need arvamusavaldused ei allu tsensuurile ning mõlema autori vaieldamatu isiklik ausus ja elukogemus kohustab meid nende seisukohtadesse suhtuma lugupidamisega ka siis, kui me neid tingimata ei peaks jagama.

Tunne Kelam

Priit Silla raamatu esitlus toimub Okupatsioonide Muuseumis 28.septembril kell 16.00.

Saada link Prindi PDF

Priit Silla raamatu esitlus toimub Okupatsioonide Muuseumis 28.septembril kell 16.00.

Kõik huvilised on teretulnud!

Põnev raamat

Tõe  äratundmine on ammendamatu väärtus. Selle kuulutamist on aga raske nõuda igal  pool ja igas olukorras. Kuid valetamist peaks vältima, sest vale reostab meie tsivilisatsiooni.

Fanny de Sivers

Trükikoja Vali Press vahendusel jõudis hiljuti lugejani Priit Silla raamat „Tõe karvane pool”. See on raamat valikutest, mis sageli määravad nii üksikisiku kui rahvaste saatuse ajalootuultes. Inimesed kahel pool tõe ja vale eraldusjoont –  motiiv, mis raamatu ligemale kolmesajal leheküljel ikka ja jälle kordub. Selleks, et lugejal oleks võimalik võrrelda. Ja ka selleks, et inimestele hoiatavalt meelde tuletada – otsustamine toimub valikusituatsioonis.  Tavaolukorras valitakse elus parim. Kui rohkemat valikuks pole antud, siis näiteks kahe enam-vähem võrdse võimaluse vahel. Aga mida teha siis kui totalitaarreziim on sulle  valikuks vaid ühe võimaluse jätnud?  Selles olukorras avaneb inimliku tõe hetk selle klassikalisel kujul, mis tuleb esile ka Priit Silla raamatus.

Lühidalt öeldes: otsused tuleb langetada ja valikud teha enne arreteerimist. Või siis vahetult enne ülekuulamist. Sest vaimse terrori ja inimpsüühika lammutamise käigus võib  keegi  meeltesegaduses tõe valeks või vale tõeks tunnistada. Autor kirjeldab värvikalt, mis toimus temaga elu rasketel hetkedel  ning kuidas tal õnnestus vastu pidada, säilitada inimväärikus, päästa au ja aated. Ja lisada tuleb – mitte ainult iseenda vaid meie kõigi jaoks. Autori elusaatus on veenev kinnitus tõdemusele – ka üks on lahinguväljal sõdur.

„Laagris oli koos söakam osa kuuendiku kuivamaa rahvast. Ei nad olnud terasest,vaid luust ja lihast. Nad väsisid aeg-ajalt ja mõnedki murdusid. Aga nad moodustasid vastuhakkajate klassi. Nad olid märgitud põletusrauaga, mis neid eraldas teistest ja sundis omavahel ühte hoidma. Impeeriumi saatuses nad ei kahelnud: olgu vale või härja suurune, ükskord see lõpeb”, kirjutab autor oma raamatus, meenutades episoode tõe tundasaamise teekonnalt.

Tõe tunnetamine teeb vabaks. Aga mõnikord ka aheldab. Inimene sünnib vabana, sellegi poolest näeme teda kõikjal ahelais, on Jean Jacques Rousseau öelnud. Küsimus oli ajaloos ja on ka tänapäeval selles, milliseid ahelaid keegi kanda soovib. Kas tõe või vale omi. Rasked on

nad mõlemad. Vahe on vaid selles, et tõe omadest vabanetakse tõe väljaütlemisega, vale ahelad jäävad valetajaid vaevama aga nende näruse elu lõpuni... Seda kirjakohta peaksid need, kes end eliidiks nimetanud või muidu etteotsa rebinud, kohe mitu korda üle lugema. Siis ehk jääb pasundamine majanduskriisist vaiksemaks ning mõtted suunduvad mujale – näiteks  meilgi laialt levinud inimlikule eetika ja moraalikriisile. Kohati otsesõnu, kohati kaude on  pärispatule – valetamisele – tähelepanu Priit Silla raamatu lehekülgedel korduvalt juhitud.

„Tõe karvane pool” ei ole ei ilmutuslik ega avastuslik teos. Küll aga eluline, sest kirjeldab inimelu heitlusi, ebaõnne ja nukrust, kaotusvalu ja kannatusi ent ometigi läbi positiivsuse, mida kannab kustumatu lootus jõuda lõpuks tõeni. Sellega näib autori süda rahule jäävat. Ja nõnda peaks see olema meie kõigiga. Mis on veel kõrvale parem kuulda kui väljakannatatud hädade lõpu hümn?  Kui tunned, et oled lõpuks võitja. Ja see võit pole

mitte ainult sinu raskete pingutuste vaid su armastuse vili, mille oled külvanud igaveseks  isamaa mulda...

Priit Silla on teie käes oleva raamatuga  tugevalt toetanud Eesti ühiskonnas seni vähe tähelepanu pälvinud ent suuri  kasvueeldusi omavat isamaalise kasvatuse taime. Meie igaühe võimuses on selliseid püüdlusi märgata ja sellesse misjonitöösse ka omapoolne, võimetekohane panus lisada.

Ants Sild,  ajakirjanik ja toimetaja

Lehekülg 18 / 21