Sissejuhatus - Mäletamiseks ja mälestamiseks

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Sissejuhatus
Saateks
Foreword
POLIITILISED VAHISTAMISED EESTIS AASTATEL 1940-1988
Suuremad kinnipidamiskohad
Puuduv lüli
Mäletamiseks ja mälestamiseks
Kommunismi must raamat
Üldist informatsiooni Mementost
Represseritute registri töötajad.
Raamatu autorid
STATISTILINE ÜLEVAADE
Kõik leheküljed

To remember and to commemorate

Half a century of occupation left numerous wounds in the people and country of Estonia. In everyday life we more often talk about slips and restraints of economic and social development, collating it to freely progressing nations. Still nothing can compare to the wounds that are bleeding in the flesh of our nation - the Estonians' human losses and sufferings.

Now the reader has received yet another bibliographical book about mass arrests of people. The first volume had over 20,000 personal entries, this volume adds another 15,000 entries. The third volume is in work and also the fourth has been planned. In addition, three volumes about deportation victims are on the way. To be followed by the book about those who were coercively mobilized into labour battalions in Russia. Then about war refugees or, in other words, about thousands of people who fled from the new Soviet occupation, new arrests and deportations.

"Bend my head at every doorstep: every house is clad in mourning," said the troubled poet in the 1941 Christmas speech. At that time the road to Calvary was yet in store for tens of thousands of Estonians. To date, decades later we presume that every single page in these books invokes memories or recollections of the next-of-kin and more distant predecessors, and last but not least, national or regional public figures.

The occupation regime totally destroyed the leaders, political elite of the country. For example, if we take a look at the photo of the cabinet members appointed into office in 1938 (p. C3) and then read under the picture what was the destiny of these men in the prime of their life – imprisonment in 1940 or 1941, death in some prison camp in Russia in 1942 or 1943 at the latest. Leaders of the Estonian defence forces, self-government officials and business elite suffered similar fate.

Naturally, also the intellectual elite, the representatives of the Estonian national ideas, was not left in peace. Look at the so-called prisoner's profiles, the most inhuman of all human depictions: composer Tuudur Vettik, actors Mari Möldre and Ruut Tarmo, writer Leida Kibuvits. To add, the "no-return" prisoners from among the literary circles: Juri Pärijõgi, Julius Gengo, Heiti Talvik, Hugo Raudsepp.

These books compiled by the Bureau of Estonian Register of Repressed Persons will become a valuable series of books in memory and remembrance of the generations who coined the victory in the Independence War, built up our statehood and for two decades developed efficiently the economic and intellectual life of the country. Without the appreciation of their work and destiny many an essential fact from our new history until the present day would lose a causal link. The most important of them, how and in which way did a small, much suffered nation was able to hold upright the backbone of its statehood and to nurture the longing for independence. And on the other hand, why in the initial years after the restoration of independence do we suffer from deficient political culture, why our public life is so severely affected by a crisis of ethics.

Of course, we need for our own use as well as for the international community well researched data about the heavy human losses and sufferings caused by the Soviet occupation regime to the Estonian nation. Like holocaust, extermination of our people as well as of all three Baltic nations will remain an ominous dark smirch tainting the 20th century history of Europe.

Thus the work done by the Bureau of Estonian Register of Repressed Persons deserves recognition, support and gratitude.

Mäletamiseks ja mälestamiseks

Poolsada aastat väldanud okupatsioon jättis Eesti maasse ja rahvasse arvutul hulgal haavu. Me võtame igapäevaelus ehk kõige sagedamini kõneks majandusliku ja sotsiaalse arengu. väärastusi ja peetusi võrreldes vabalt edenenud riikidega. Ometi ei ole miski kõrvutatav nende haavadega, mis veritsevad meie rahvuskehas – Eesti inimkaotuste ja -kannatustega.

Nüüd on lugeja käes järjekordne andmeraamat inimeste massilise vangistamise kohta. Esimeses köites oli üle 20000 isikukirje, siin lisatakse 15000 kirjet. Teoksil on kolmas köide ja kavandamisel veel neljaski. Peale nende tuleb kolm köidet küüditamisohvritest. Siis Venemaa tööpataljonidesse sundmobiliseeritud. Siis sõjapõgenikud ehk teisisõnu kümned tuhanded põgenejad uue Nõukogude okupatsiooni, uute arreteerimiste ja küüditamiste eest.

"Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata," lausus poetessi murelik suu 1941. aasta jõulutervituses. Aga veel kümnete tuhandete eestlaste kolgata tee oli siis alles ees. Nüüd, aastakümnete järel, võib uskuda, et kõnealustes andmeraamatutes pole ühtegi lehekülge, mis ei elustaks kellegi mälestusi või mälestuste mälestusi oma lähematest või kaugematest eelkäijatest, rääkimata ülemaaliselt või paikkonniti tuntud avaliku elu tegelastest.

Totaalselt hävitas okupatsioonivõim riigi juhtkonna, poliitilise eliidi. Vaatame näiteks 1938. aastal ametisse astunud valitsuse ülesvõtet (Ik. C5) ja loeme pildi alt, mis neid parimas teostuseas mehi ees ootas – 1940. või 1941. aastal vangistus ja 1941., 1942. või hiljemalt 1945. aastal surm mõnes Venemaa vangilaagris. Samasugune saatus tabas Eesti kaitseväe juhtkonda, omavalitsustegelasi ja majanduseliiti.

Muidugi ei jäetud rahule ka vaimueliiti, kes kandis eesti rahvuslikku meelsust. Vaatame nn. vangifotosid, kõige ebainimlikumaid inimeste pildistusi: helilooja Tuudur Vettik, näitlejad Mari Möldre ja Ruut Tarmo, kirjanik Leida Kibuvits. Lisame siia tagasiteeta vangistused kasvõi ainult kirjanikkonnast: Jüri Parijõgi, Julius Oengo, Heiti Talvik, Hugo Raudsepp.

Eesti Represseeritute Registri Büroo koostatavatest andmeraamatutest kujuneb tänuväärne teostesari nende põlvkondade mäletamiseks ja mälestamiseks, kes viisid võidule Vabadussõja, rajasid omariikluse alused ning edendasid kaks neile antud aastakümmet tulemuslikult majandus- ja vaimuelu.

Nende tööd ja nende saatust mäletamata jääks põhjusliku tagamaata mõnigi ülioluline tõik meie hilisemast ajaloost tänapäevani välja. Nendest kõige tähtsamana see, kuidas, mille toel hoidis üks väike räsitud rahvas püsti oma rahvusliku selgroo ja püsistas igatsuse omariikluse järele. Või teisest küljest, miks me põeme taasiseseisvuse algusaastatel poliitilise kultuuri vaegust, miks meie avalik elu kannatab eetikakriisi all.

Ja muidugi me vajame nii enda kui ka rahvusvahelise üldsuse tarbeks korralikult läbitöötatud andmestikku selle kohta, mis ränki inimkaotusi ja -kannatusi tõi Nõukogude okupatsioonivõim Eesti rahvale. Nii nagu holocaust, jääb ka meie ja kõigi kolme Balti rahva kallal toimepandud hävitustöö Euroopa 20. sajandi ajaloo sünkmustaks plekiks.

Seepärast väärib Eesti Represseeritute Registri Büroo töö tunnustust, toetust ja tänu.

Mart Siimann