Sissejuhatus - Puuduv lüli

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Sissejuhatus
Saateks
Foreword
POLIITILISED VAHISTAMISED EESTIS AASTATEL 1940-1988
Suuremad kinnipidamiskohad
Puuduv lüli
Mäletamiseks ja mälestamiseks
Kommunismi must raamat
Üldist informatsiooni Mementost
Represseritute registri töötajad.
Raamatu autorid
STATISTILINE ÜLEVAADE
Kõik leheküljed

Puuduv lüli

The Missing Link

Lennart Meri,

Eesti Vabariigi President

President of the Republic of Estonia

Kahe aasta eest ilmus selle teose esimene köide. Mu saatesõna kandis pealkirja "Repressioonidest õigusriiki". Pean vajalikuks seda täiendada kolme märkusega.

Esiteks, õigusriik on kiire hävima, kuid vaevaline taastuma. "Repressioonidest õigusriiki" oleks võinud olla ka käesoleva köite saatesõna, sest pealkiri sisaldab pikaajalist programmi. Õigusriigi taastamise raskused on silmatorkavalt sarnased isegi siis, kui nende hävingud on olnud erinevad. Saksa õigusriik hävines parlamentaarsel teel, Vene kujunemisjärgus õigusriik terroristliku kliki võimuhaaramise kaudu, Eesti õigusriik totalitaarsete suurriikide okupatsioonide (17. juuni 1940, 1941, 1944) tagajärjel. Oleks naiivne arvata, et kapitulatsiooniakt või mitmeparteilised valimised või rahvahääletusel jõustatud põhiseadus (Eestis 3. juulil 1992) suudab hoobilt taastada õigusriigi. Paremal juhul taastub õigusriigi võimalus, mida tuleb kannatlikult realiseerida riigi õiguspraktikas ja kodanike õigusteadvuses.

Teiseks, õigusriik ei saa mööda vaadata mitte ühestki oma territooriumil toime pandud kuriteost. Okupatsiooniaastatel, kui Eesti Vabariik eksisteeris üksnes de jure ega olnud suuteline oma territooriumil tagama õiguskorda, pandi totalitaarsete riikide, nende administratsioonide ja kohalike käsilaste poolt toime üle 274.000 vägivallaakti Eesti elanike vastu. Miljonilise väikerahva kohta on see suur arv. Eesti rahval on olnud oma Katyn, oma Buchenwald, oma Lidice. Käesolev köide avardab ennekõike rahvusvahelise üldsuse teadmisi Eestis toime pandud inimsusvastastest kuritegudest, aga ka Eesti kodanike õigustajust: iseseisvuse taastamise järel augustis 1991 ei ole Eesti Vabariigis toime pandud mitte ainsatki omavoliakti kvislingite vastu, ehkki ei ole välistatud, et inimsusvastaste kuritegude täideviijaid elab Eestis praegugi. Selles õiguskuulekas käitumises avaldub iseseisvuse tagasi võitnud rahva väärikus, Eesti ajalookogemuse väärtus. Julgen loota, et selle vahendamine rahvusvahelisele avalikkusele aitab tugevdada demokraatiat ja õigusriiklust ka väljaspool Eesti piire.

Kolmandaks. Mis on käesoleva raamatu eesmärk? Selleks on kõigepealt kõigi nende meelespidamine, kes kaotasid oma kodu, perekonna ja elu totalitaarsete võõrvõimude vägivalla läbi. Eestis toime pandud inimsusvastased kuriteod on osa Euroopa ajaloost, mis peab jääma ajalooks. Erapooletu hinnangu langetamine organisatsioonidele, rühmadele ja inimestele, kes kannavad vastutust sadadele tuhandetele osaks saanud kannatuste eest tähendab ennekõike omaenese mineviku ületamist, vabanemist ja leppimist, kuid mitte unustamist. Siia kaante vahele kogutud dokumentatsiooni eesmärk ei ole kättemaks, vaid õiglus.

Meie oleviku ja tuleviku vabastamine inimsusvastaste kuritegude kordumisest on raamatu teine, veelgi olulisem eesmärk. Peame jõudma olukorrani, kus mitte keegi ei söandaks oma kuritegu õigustada väitega, et ta täitis käsku. Veel enamgi. Sajandi lõpul on maailma avalikkus jõudnud äratundmiseni, et inimsusvastaseid kuritegusid on diktaatorite kõrval korda saatnud ka põhiseaduslikud poliitikud, riigiametnikud ja eraisikud ning on seda teinud nii sõja kui ka rahu ajal. Detsembris 1948 Ühinenud Rahvaste Peaassamblee poolt vastu võetud resolutsioon genotsiidi kui inimsusvastase kuriteo ennetamise vajadusest ei takistanud nõukogude administratsiooni kõigest kolm kuud hiljem Eestis läbi viimast kõigi aegade suurimat küüditamist. Lõhe õiguse ja tegelikkuse, moraali ja poliitika vahel lõi Orwelliku maailma, kus rahu võis tähendada sõda, demokraatia totalitarismi ja vabadus orjust. Rahvusvahelisse õigussüsteemi sigines tühik. Puuduvat lüli ei asendanud ka Haagi Rahvusvaheline Kohus, mis käsitles üksnes riikidevahelisi asju ega omanud mandaati üksikisiku vastutusele võtmiseks. Samas muutus järjest suuremaks vajadus ennetada ja ära hoida inimsusvastaseid kuritegusid ehk, kasutades ÜRO peasekretäri Kofi Annani sõnu: "Paljud arvasid, et Teise maailmasõja koledused – laagrid, elajalikkus, tapmised, holocaust – ei kordu enam iial. Ja ometi on nad kordunud.".

Eesti õigusriigi taastamine on toimunud küll raskustega, aga kooskõlas demokraatliku maailma õigustaju süvenemisega. Seda kinnitab äsja Roomas 18. juulil 1998 saavutatud kokkulepe ellu kutsuda Rahvusvaheline Kriminaalkohus. Rahvusvahelise õiguse puuduv lüli on teadvustatud. Uue kohtu kompetentsi kuuluvad genotsiid, inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja relvastatud kallaletungid. Kohtu praktilisest tegevusest ehk olulisemgi on äratundmine, et inimõigused peavad olema turvatud ja inimõiguste rikkumised karistatavad rahvusvaheliselt. Sellest veendumusest on lähtunud ka "Memento" tegevus: "Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis" teine köide kinnitab taas rahvusvahelise koostöö vajadust inimsusvastaste kuritegude ennetamiseks.

– – –

Two years ago, the first volume of this work was published. The heading of my foreword to that volume was: “From Repressions towards the Rule of Law”. I think it necessary to add three observations.

First, rule of law is easily destroyed and slowly restored. “From Repressions towards the Rule of Law” could also have been the foreword of the present edition, for this heading contains a long-term programme. The difficulties with the restoration of the rule of law are remarkably similar, even if the methods for its destruction have been different. In Germany, the rule of law was destroyed by parliamentary means, in Russia it was nipped in the bud by the coup of a terrorist clique, in Estonia the destruction was due to the occupations of the totalitarian powers (June 17, 1940; 1941, 1944). It would be naive to assume that an act of capitulation or democratic elections or a constitution enforced by means of referendum (in Estonia, on July 3, 1992) would once and for all restore the rule of law. Only the possibility of the rule of law will be restored, which then has to be patiently implemented both in the legal practice of the state and the legal consciousness of the citizens.

Secondly, any country governed by rule of law can not ignore a single crime perpetrated on its territory. During the years of occupation, when the Republic of Estonia only existed de jure and was unable to guarantee the rule of law on her territory, more than 274,000 acts of violence against the inhabitants of Estonia were perpetrated by the totalitarian states, their administrations and their local collaborationists. For a small nation of one million this number is enormous. The Estonian people have had their own Katyn, their own Buchenwald, their own Lidice. This volume will first and foremost expand the knowledge of the international community of the crimes against humanity committed here in Estonia, but also about the Estonian citizens’ sense of justice – ever since the restoration of our independence in August 1991, the Estonian people have left it to the competent authorities to mete out justice for the local Quislings, although the possibility that those who have committed crimes against humanity are still living in the Republic of Estonia can not be excluded. This law-abiding behaviour demonstrates the dignity of the nation that has restored its independence, and the value of Estonian historical experience. I hope that, as this volume is also available to the international community, it will help to foster democracy and the rule of law also beyond the borders of Estonia.

Thirdly. What is the goal of the present volume? It is, first and foremost, to perpetuate the memory all those who lost their homes, families and lives through the violence of alien totalitarian powers. The crimes against humanity perpetrated in Estonia are a part of the European history and must remain so. Impartial judgement of the organisations, groups and people who are responsible for the sufferings of many hundreds of thousands means above all that we have overcome our past, it means absolution from and reconciliation with our past but not oblivion of the past. The documents gathered between these covers are meant to set down justice, not to enact revenge.

The book has another, even more important goal – the liberation of our present and future from the recurrence of crimes against humanity. We should achieve the situation where no one would have the daring to justify their crimes with the claim that they had orders to fulfil. Furthermore. At the end of this century the global community has reached the understanding that besides dictators also constitutional politicians, state officials and private citizens have perpetrated crimes against humanity, both in wartime and during peace. The Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide adopted by the Resolution of the UN General Assembly in December 1948 was no obstacle for the Soviet administration for the perpetration of the greatest deportation ever only three months later in Estonia. The gap between law and reality, between morals and politics, created an Orwellian world where peace could mean war, democracy could mean totalitarianism and freedom could mean slavery. A gap occurred in the international legal system. The missing link could not be provided by International Court of The Hague, which only handled cases between States, not individuals. At the same time the need to prevent and preclude crimes against humanity grew, or, to use the words of Kofi Annan, the Secretary-General of the UN: “Many thought that the horrors of the Second World War – the camps, the cruelty, the exterminations, the Holocaust – could never happen again. And yet they have.”

The restoration of the rule of law in Estonia has not been an easy task, but the developments have been in concord with the intensifying sense of justice of the democratic world. This is emphasised by the agreement achieved on July 18, 1998, in Rome, to establish the International Criminal Court. The missing link in the international law has been recognised. The new Court’s competence will include genocide, crimes against humanity, war crimes and armed assault. The recognition that human rights must be protected and their violation punishable internationally, is perhaps even more important than the functioning of the Court. The activities of the Estonian NGO “Memento” have proceeded from this conviction: the second volume of “Political Arrests in Estonia under Soviet Occupation” once more emphasises the need for international co-operation in the prevention of crimes against humanity.

Paslepa, 18.07.1998