Rajaotsinguid

Prindi

14. detsembril 1996 Tartus ja 18. märtsil 1997 Tallinnas toimunud lähiajaloo seminaride materjalid.

Tallinn, 1999

Toimetanud Jüri Ant

Kujundanud Jüri Titov

Trükki toimetanud UMARA KIRJASTUS

ISBN 9985-895-02-9

(c) Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 1999

SAATEKS

1996. a 22. novembril alustas Eesti Riigiarhiivi juures omaette institutsioonina tegevust Nõukogude Aja Uurimiskeskus (S-Keskus). Keskuse loomise tingis eluline vajadus uurida lähiajalugu, mitte lasta sel vajuda unustusehõlma. Lähiajaloo või kaasaja ajaloo või nõukogude perioodi ajaloo all on mõistetud Eesti ühiskonna arengukäsitlust 1940. aastast (või ka 1939. aasta sügisest) kõige viimase ajani. See küllaltki pikk aeg, pool sajandit, on oma mitmekülgsete tagajärgede poolest küllap võrreldav Eesti ajaloo kõige rängemalt pöördeliste ajalõikudega - 13. sajandi esimese, 16. sajandi teise, 18. sajandi esimese poolega. Ometi on see aeg ajalooteaduslikult täiesti läbi uurimata. Nõukogude okupatsiooni ajal, eriti selle viimastel aastakümnetel oli ametliku leninliku ajalooteaduse peatähelepanu koondatud just kaasaja ajaloo - sotsialismi perioodi, arenenud sotsialismi perioodi vms - käsitlemisele. Ajalooteaduslikkusega ei olnud sellega tegelevate asutuste produktsioonil midagi tegemist ning eesmärgid olid puhtpropagandistlikud, rahva ideoloogilisele ajuloputamisele ja tema ajalooteadvuse hävitamisele suunatud. Kui mõned sotsialismiperioodi ajaloolased kogusid ja esitasidki konkreetset faktimaterjali, siis loomingu üldises ebamäärases kontekstis jääb täiesti arusaamatuks, kuivõrd seda võib usaldada. Nõukogude ajalooallikate, sealhulgas statistika usaldusväärsuse küsimust ju allikakriitiliselt ei puudutatud ega õigupoolest ei tohtinudki käsitleda. Väliseesti publitsistide ja ajaloolaste kirjutised omakorda kannatasid allikate- ja informatsioonivaeguse all ning seetõttu on neilgi rohkem emotsionaalset kui uurimuslikku väärtust.

Viimastel aastatel on lähiajaloo uurimise tungivale vajadusele juhitud korduvalt tähelepanu nii Eestis kui välismaal. Ajaloolased ise ka tunnevad seda vajadust väga hästi. Ühelt poolt on see ühiskondlik - anda kogu rahvale, eeskätt koolinoorsoole, ehedat ajalooteavet. Teiselt poolt on see ajalooteaduslik, uurimuslik. Ei ole normaalne kui nii oluline ja nii aktuaalne lõik meie ajaloost ei leiaks tõsiteaduslikku, allikakriitilist analüüsi. Nõukogude perioodist on säilinud rikkalikult arhiivifonde, mis on teaduslikult läbi töötamata ja osalt ka korrastamata. Need allikmaterjalid ootavad allutamist kaasaja allikakriitika meetoditele ning kasutamist kvalifitseeritud uurimistöös.

Mitmed aspektid, nagu totalitaarse riigi toimimine, tsiviilühiskonna tasalülitamine nõukogude süsteemiga, mentaliteedi muutumine jne oleksid uurimisteemad maailmateaduse tasemel. Liialdamata võib väita, et siinse euroopaliku tsiviilühiskonna ümberkujundamine totalitaarriigi all annab omapärase hoiatusmudeli riikidele, kus pärast Teist maailmasõda säilis demokraatia.

Eelnevast lähtudes loodi asjahuviliste entusiasmil põhinev S-Keskus.

S-Keskuse põhikiri sõnastas keskuse üldisema eesmärgina aktiviseerida ja süvendada nõukogude aja uurimist Eestis eelkõige teadusprojektide (ka interdistsiplinaarsete) käivitamise ja koordineerimise teel. Selleks peavad kaasa aitama vastavasisulised seminarid, lektooriumid, üliõpilastööde juhendamised. Keskus näeb oma ülesandena vajaliku elektroonilise andmepanga loomist, samuti erialase raamatukogu komplekteerimist, ühenduse pidamist S-Keskusele analoogsete institutsioonidega mujal maailmas.

Üks keskuse esimesi ettevõtmisi oli nn kaardistamise tööseminaride korraldamine. Vastav märksõna tähistas eeskätt püüdu saada ülevaadet nõukogude perioodi ajaloo uurimise praegusest seisust, probleemidest, millega tegeldakse, ja inimestest, kes tegelevad - need andmed n.ö kaardistada. Nii kujutasid need seminarid endast õigupoolest esimesi rajaotsinguid lähiajaloo uurimise põllul.

Esimene seminar leidis aset 14. detsembril 1996 Tartus, teine 18. märtsil 1997 Tallinnas.

Seminaridest osavõtnute hulgas olid esindatud uurijad ja asjahuvilised järgmistest asutustest: Riigikogu, Riigikohus, Tartu Ülikool, Eesti Riigiarhiiv ja selle filiaal Parteiarhiiv, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Ajaloo Arhiiv, Ajaloo Instituut, Eesti Represseeritute Registri Büroo, S-Keskuse kuratoorium.

Ühtekokku kuulati ära 10 ettekannet, mida võiks tinglikult grupeerida järgmiselt:

* Repressiivorganite tegevus (Aigi Rahi, Indrek Jürjo, Leo Õispuu);

* Vastupanu (Viktor Niitsoo, Tiit Noormets);

* Nõukogulikud institutsioonid (Toomas Anepaio);

* Seni tehtust ja tehtavast nõukogude perioodi uurimisel, andmepankade loomisest (Paul Kenkmann, David Vseviov, Erich Kaup);

* Kohalik ajalugu (Anton Weiss-Wendt).

Seminaridel domineeris repressiivorganite ajaloo, repressioonide ja nõukogude süsteemile vastupanu temaatika. See temaatika on rahva

tundlik elunärv, põimub kollaboratsionismi, rehabiliteerimise, sotsiaalse kindlustatuse, omandiõiguse ja veel mitme muu valdkonnaga. On ilmne, et veel mõneks ajaks jäävad repressiivorganite, repressioonide ja neile vastupanu avaldamise küsimused nõukogude perioodi uurimise n.ö kuumadeks teemadeks.

Toimunud seminaride alusel püüdis S-Keskuse kuratoorium oma töökoosolekul 15. aprillil 1997 määratleda prioriteetseid nõukogude perioodi ajaloo uuringute suundi. Kandvaks jäid kõige laiemas haardes poliitiline ja majandusajalugu. Detailsemalt liigendus poliitika, milles eraldusid järgmised alajaotused:

* nõukogulike institutsioonide ajalugu;

* EKP koht ühiskonnas;

* nõukoguliku ideoloogia tehnoloogia, selle mõjud ja vastumõjud;

* rahvuspoliitika;

* vastupanuliikumine ja repressioonid;

* rahva elu-olu.

Loomulikult polnud need määratlused lõplikud. See oli ainult esialgne tähelepanu koondamine valiktemaatikale, toetudes senistele nõukogude perioodi ajaloo uurimuste suundumustele, püüdega neid laiendada ja edasi arendada.

Käesolevaga avaldatakse kahe seminari materjalid helilindistuse alusel koostatud stenogrammi põhjal, kusjuures põhiesinejatel jäi võimalus oma esinemised üle vaadata ja soovi korral neid piiratult korrigeerida, ettekandeid sisuliselt muutmata. Lindistusest on välja redigeeritud seminaride tehnilise korralduse üksikasjad. Anonüümseks on jäänud saalist esitatud küsimused, kuna lindistuselt oli võimatu neid isikuliselt fikseerida.

Jüri Ant

S-Keskuse kuratooriumi esimees 1996-1998

Nõukogude Aja Uurimiskeskuse (S-Keskuse) seminar 14. detsembril 1996 Tartus, Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis

Osalesid: Aimar Altosaar, Jüri Ant, Veiko Berendsen, Erich Kaup, Paul Kenkmann, Mart Laar, Eero Medijainen, Aadu Must, Viktor Niitsoo, Valdur Ohmann, Ago Pajur, Aigi Rahi, Tiit Rosenberg, Tõnu Tannberg, Jaak Valge, Tõnu Viilip, David Vseviov, Peeter Väljas, Leo Õispuu.

Jüri Ant: Täna saab teoks S-Keskuse esimene tööseminar, mille eesmärgiks on hakata pilti looma nõukogude perioodi ajaloo uurimise seisust, allikate baasist, andmepankadest, uuringute metodoloogiast. Mitte kõik, mis algselt tänaseks kavandatud, pole realiseerunud. Kuid S-Keskuse kuratooriumil on heameel täheldada, et kõnelema on tulnud Paul Kenkmann sotsioloogiliste andmete arhiivist ja selle osast lähiajaloo uurimisel; David Vseviov - Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi sotsialismisektori pärandist; Erich Kaup - nõukogude perioodi ajaloo allikatest Eesti Riigiarhiivi filiaalis Parteiarhiivis; Aigi Rahi - sõjajärgsete massirepressioonide allikatest ja uurimisseisust; Leo Õispuu - Eesti Represseeritute Registri Büroo tegevusest ja probleemidest.

Rõhutan veel kord: tegu on tööseminariga, loogem ise töine õhkkond, kus kõikvõimalikud küsimused, mõtted, ideed, soovitused nii esinejatele kui kõigile kohalolijatele on teretulnud.

Sõna esimeseks ettekandeks on prof Paul Kenkmannil.

Paul Kenkmann: Lugupeetud kuulajad! Mul on hea meel olla kutsutud ajalooalasele seminarile kui sotsioloog, kuigi ajaloolase minevikuga. Koostöö sotsiaalteaduse (sotsioloogia esindab seda) ja ajalooteaduse vahel on minu arvates põhjendatud kahe asjaga. Üks asi on see, mis sünnib täna ajaloouurimisel. Vist tegeleb ajalooteadus tänapäevast rääkides üha rohkem massinähtustega, argielu nähtustega ja see läheneb sotsioloogilisele ühiskonnavaatlusele. Teiselt poolt, kui vaadata, millega tegelevad sotsioloogid, tundub, et vähemalt Euroopa sotsioloogias on üsna oluline teemade ja uurimistöö suundumus praegu käimasolevate sotsiaalsete muutuste kaardistamisele, nende protsesside kindlakstegemisele, mis on Euroopas toimunud pärast Teist maailmasõda ja mille osaks on see, kus sees meie praegu oleme. Siin on niisugused uurimused, mille kohta ei oskagi piiri tõmmata, kas see on ajalugu või sotsioloogia, siin on eri maade sotsioloogide võrdlev koostöö, et seda muutuvat ühiskonda analüüsida.

Kui meil on jutt tänapäeva ajaloolisest uurimisest, siis tundub mulle, et see materjal, mida on kogunud tänapäeva kohta (kust see ka peale ei hakka) sotsioloogid, võimaldab vastata põhjalikumalt nendele küsimustele, mida ajaloolased tänapäeva uurimise all minu arusaamist mööda mõistavad. Sellepärast ma võtsingi julguse kokku ja kui prof J. Ant mulle ettepaneku tegi, siis mõtlesin, et on päris mõttekas rääkida sellest, mida viimasel ajal on teinud sotsioloogid (mitte ainult ülikoolis), mille märksõnaks on sotsioloogiliste andmete arhiiv ja mis võiks olla meiepoolne teatud panus ka tänapäeva ajaloo uurimisse.

Küllap siinolijad on üpris kursis, et Eestis on tehtud sotsioloogilisi uurimusi alates 1960. aastate keskpaigast. See oli nõukogude perioodi iseloomulik asi, et sotsioloogia kui teadus oli keelatud, sotsioloogiat õpetada ei olnud võimalik, raamatud Lääne sotsioloogidelt ei tulnud läbi või olid erifondis, aga ühtlasi said Hruðtðovi sula ajal sotsioloogilised uurimused võimalikuks. Ja Eestis, mäletame, oli võimalik teha sotsioloogilisi uurimusi algatatuna Ülo Vooglaiu, Mikk Titma ja teiste poolt, erineva ulatusega ja erineva haardega. Kui kokku võtta, mis ära tehti nende 30 aastaga, niipalju kui meil on olemas selle kohta materjali, katab see üsna olulise osa Eesti ühiskonnaelu protsessidest.

See oli ka tee, kuidas saada sotsioloogilisi teadmisi, sotsioloogilist haridust. Tartu Ülikoolis hakati ju sotsioloogia kursusi lugema 100 aastat pärast seda, kui neid esimest korda Euroopas loeti. Need uurimused andsid mingisuguse baasi sotsioloogiliseks koolituseks, niivõrd kui see oli võimalik.

Nii et umbes 60-ndate aastate keskelt alates on meil olemas laieneva ulatusega sotsioloogiline uurimismaterjal, mis tähendab enamalt jaolt elanikkonna erinevate rühmade küsitlemist. Tänu sellele, et need, kes meil sotsioloogiat algatasid, ei läinud kaasa Nõukogude Liidu mitmes muus keskuses tüüpiliseks saanud praktitsismiga teha nn pritsimehe põhimõttel konkreetseid uurimusi konkreetsetele probleemidele vastuse andmiseks, vaid algatasid Eestis ikkagi fundamentaalset laadi uurimusi, mille tarvis püüti andmete kogumine ning töötlemine metoodiliselt korrektselt üles ehitada, on olemas korralikult kogutud andmestik olulisest osast Eesti ühiskonnaprotsessidest. Statistiline andmetöötlus oli võimalik: te mäletate, et oli olemas Tartu Ülikooli arvutuskeskus 1956. aastast ja Eesti Raadio lõi endale arvutuskeskuse näol tugeva baasi.

Enamus Eestis tehtud sotsioloogilisi uurimusi töödeldi neis kahes kohas. Tänaseks on tekkinud probleem, et seniste uurimuste andmed kipuvad paljus kaduma minema. Esiteks sellepärast, et selleaegne andmetöötluse tehnika on läbi teinud mitu põlvkonda muutusi ja see, kuidas siis andmeid arvutisse viimiseks kodeeriti, kuidas neid salvestati, on tänaseks nagu üleeilne päev ja oht on olemas, et see, mis alles on, võib tehniliselt muutuda mitte olemasolevaks.

Teine asi on see, et paraku ei ole keegi meil korjanud kokku informatsiooni kõikidest sotsioloogilistest uurimustest, mis seniajani on Eestis tehtud. On olemas teatud tükid teatud aastate uurimustest, aga ühte terviklikku pilti - seda praktiliselt kellelgi ei ole. Meie aastakümnel, kui sotsioloogia õpetamine on saanud kindlama aluse ja uurimustel on natuke teine olukord, on kõigepealt ülikooli initsiatiivil alustatud nn päästetöid, s.o hakkasime päästma neid andmestikke, mis olid omal ajal kogutud. Hakkasime neid üle kandma arvutite kõvaketastele, et nad säiliksid.

Edasi, hakkasime koondama andmestikke Eesti Raadio arvutuskeskusest, samuti inimeste endi käest. Asusime kokku korjama andmeid uurimuste kohta, mis on kunagi tehtud - kas siis olid alles ankeedid, perfokaardid või mis iganes. Oleme püüdnud neid säilitada, et nad oleksid kõik tervikuna olemas. Oleme teinud ka arhiivitööd selles osas, et lihtsalt koguda kokku kõik paberile pandud materjalid, mis puudutavad nende aastate jooksul tehtud sotsioloogilisi uurimusi.

Alguses ülikool toetas rahaliselt. Saime ühe Avatud Eesti Fondi uurimistoetuse, professor Peeter Vihalemm on selle granti hoidja ja tänu sellele sai võimalikuks teha eeltöid eesti sotsiaalteaduste andmearhiivi loomiseks. See andmearhiiv on ülikooli sotsiaalteaduskonna üks allüksus, aga teiselt poolt tahab olla sotsiaalteaduste empiiriliste andmete vallas n.ö rahvusliku andmearhiivi rollis (ka teistes maades asuvad need arhiivid kõige sagedamini ülikoolide juures). Seega on meil nüüd olemas sotsiaalteaduste andmearhiiv kui institutsioon oma kinnitatud põhikirja, juhatuse ja töökorraga.

Ja mis meil seal reaalselt on? Mis on see materjal, mis on nüüd kogutud ja kättesaadav, selleks et uurida asju, mis võiksid langeda kokku sellega, mida tahavad teha ajaloolased. Esiteks on andmete kogumine, päästetöö ja kollektsioneerimine andnud tulemuse, et meil on tänapäevasel viisil, arvutite formaadis umbes 200 andmefaili. 200 uurimuse materjalid on korrastatud, passistatud ja säilimiskindlalt olemas. Edasi, veel paljude uurimuste kohta on olemas andmed, kes, mida, mil viisil on uurinud. Katsume kätte saada selle informatsiooni pluss andmed ise, et need oleksid koondatud.

Edasi on olemas programm, mis võimaldab nende uurimuste "passiandmeid" kasutada ja on kõigile kättesaadav.

Meil on töötatud välja režiim andmete loovutamiseks nende uurijate poolt, kes on vastavaid uurimusi teinud. Te saate aru, et see on kaunis keeruline: kuidas neid uurimusi finantseeriti, kes vastutab andmete eest, kes on andmete arhiivile loovutaja, On olemas vastav tüüpleping, kus andmete loovutajal on õigus kehtestada andmete kasutamise režiim. Põhimõtteliselt on meil 3 režiimi kokku lepitud.

Esiteks, mingisugune andmestik on kõigile vabalt kasutatav. Tuleb keegi, kes tahab mingisuguseks otstarbeks mingi uurimuse andmeid kasutada, ja tal on võimalik seda teha ilma piiranguteta. Teine variant on see, kui loovutaja on seadnud tingimuse, et andmeid on võimalik kasutada üksnes teaduslikel eesmärkidel. Näiteks pakuvad kommertskavatsustega tehtud uurimused hiljem huvi teaduslike järelduste tegemisel, (näit avaliku arvamuse küsitlused); lepime kokku, et teadustöö eesmärkidel on need vabalt kasutatavad, kommertseesmärkidel - see on omaette lugu. Kolmas variant on see, kui andmearhiivis on olemas üksnes uurimuse passiandmed, andmed ise aga asuvad omaniku või uurimuse tegija käes. Nende kasutamiseks tuleb pöörduda siis andmete valdaja poole, kes seab oma tingimused.

On olemas ka kokkulepitud kord, kuidas andmeid üldse kasutada saab. See, kes tahab andmeid uurimistööks kasutada, sõlmib lepingu andmearhiiviga, kohustudes teatud tingimusi täitma. Peale andmekasutusrežiimi täitmise on tal ka kohustus viidata andmearhiivile andmete publitseerimisel ning anda eksemplar publikatsioonist andmearhiivile. Tööd, mida oleme Eestis teinud, oleme püüdnud siduda ka mujal siinses Euroopa osas tehtuga ja laiemaltki tehtud sotsiaalteadusliku andmearhiveerimisalase tööga. Kuidas see reaalselt on, näitas ära möödunud nädalavahetusel siinsamas Tartus peetud rahvusvaheline konverents, millega märkisime ära Eesti andmearhiivi tekkimise ja käikurakendamise. Konverents oli korraldatud nii, et kutsusime kohale nende andmearhiivide esindajad, kellega meil on sidemed ja kes esindavad Euroopa selle ala juhtivaid keskusi.

Euroopas tuntumad on praegu vastav Saksa arhiiv asukohaga Kölnis, samuti Göteborgi ülikooli juures asuv arhiiv, mis on Rootsi rahvuslik sotsiaalteaduste andmearhiiv. Ida- ja Kesk-Euroopa maadest (tahtsime võrrelda oma olukorda ka nende maadega) on Ungaris tehtud sel alal kõige rohkem ja on kõige pikemad traditsioonid sotsiaalteaduste andmearhiivide kasutamise osas. Venemaal on mitu niisugust arhiivi püütud käima panna, seni erineva edukusega. Lätis ja Leedus tehakse umbes sama tööd mis meil, aga ollakse natukene kaugemal.

Mis võiks olla siinolijatele eriti huvitav, nõukogude perioodi uurimist on hakanud edendama Kesk-Euroopa ülikool. Kindlasti teate, et Georg Sorosel on tõsine huvi ajaloo ja arhiivinduse vastu, ta on toetanud näiteks Karl Popperi arhiivi, keda ta loeb oma vaimseks isaks. Kesk-Euroopa ülikool tegeleb Popperi arhiivi publitseerimisega.

Üsna hiljuti loodi nn Avatud Ühiskonna Arhiiv - Open Society Archives, mis tegeleb andmete kogumisega kahel põhiteemal: 1) kommunismi ajalugu ja 2) inimõiguste eest peetava võitluse ajalugu. Esimene asi, mis nad tegid, oli ekspositsioon 1956. aasta Ungari sündmuste kajastumisest dokumentaalmaterjalides. Avatud Ühiskonna Arhiivist tuli konverentsile üks esindaja, kellele ma rääkisin meie ajaloolaste kavatsustest, ja sealt on pakutud päris tõsist koostööd. Ma usun, et on täiesti mõtet pöörduda Kesk-Euroopa ülikooli poole.

Praeguseks on meil olemas paarisaja andmefaili ümber, mida on võimalik kasutada, on olemas andmed suurema hulga uurimuste kohta, mis on vabalt kasutatavad kõigile. Ja kõik need, kes nende perioodide vastu huvi tunnevad, mida meie sotsioloogilised uurimused katavad, on teretulnud neid kasutama. Me ise kavatseme neid olulisel määral sisse viia õppetöösse ülikoolis sotsioloogia ja teiste sotsiaalteaduste tudengitele. Andmeid, mis puudutavad viimase ajajärgu võrdlevaid uurimusi, tahame viia ka Interneti kaudu avalikkuse ette.

Meie edasine kavatsus on, et sotsiaalteaduste andmearhiiv peaks laienema teiste analoogiliste arhiivide suunas. Oleme huvitatud sellest, et see materjal, mis meil on viimaste aastakümnete kohta, oleks osa selle perioodi uurimisest kui terviktegevusest. Ajaloo ja sotsiaalteaduse piirid polegi siin teravad, tahaksime näha ühist tegevust. Ja andmearhiiv - mida enam ta laieneb, seda enam on ta kasutatav kõigile, kes seda tarvilikuks peavad.

Jüri Ant: Tähendab, tegu on sotsioloogiliste uurimustega, mida viimased 30 aastat on tehtud ja millele lisandub uut materjali?

Paul Kenkmann: Esimeste uurimuste materjalidest on palju kaduma läinud. Järjest tuleb juurde neid materjale, mis me tagantjärele üles leiame, ja teiselt poolt, praegu tehtavate uurimuste materjale.

Küsimus: Mul on olnud juttu ka professor Peeter Vihalemmaga, kes on püüdnud teha kvalitatiivset analüüsi teiste meetoditega. Ma tean, et üks nõue, mida te andmestikule esitate, on see, et ta peab olema vastaval kujul. Kas ei ole mingeid teistsuguseid formaate, ütleme näiteks, et on mingil muul elektroonilisel moel säilitatud dokumendid?

Paul Kenkmann: Varasemate uurimuste materjalide osas oleme teinud sisuliselt päästetööd. Ei ole muud varianti, kui kanda nad üle tänapäevasesse arvutiformaati.

Küsimus: See ei puuduta nüüd otseselt arhiivi. Kuidas on praegu sotsioloogias see mõte: ajalugu on teatavasti dünaamiline, sotsioloogilised uurimused on teatavasti hetkemuljed. See, mis on kogu aeg tekitanud probleeme, on selle muutuse registreerimine, dünaamika tabamine. Pidev kriitika sotsioloogia aadressil, mida olen lugenud, on selles, et ta ei suuda kajastada dünaamikat. Kas selles suhtes kasvõi nõukogude perioodi või mistahes ajalooperioodi vaadates on midagi, mis suudaks veenda, et hetkeliste sotsioloogiliste küsitluste võrdlus suudaks anda midagi ajaloolastele või ühiskonnale laiemalt?

Paul Kenkmann: See on mõnes mõttes võtmeprobleem. Sotsioloogia liigub selles suunas. Ja kuna kogu Euroopa ühiskond on selgelt nähtavate muutuste ajas, siis selle protsessi kajastamisel on kaks asja.

Esiteks, tuleks andmeid koguda andmearhiivi. See võimaldab ehitada üles sekundaarset uurimist. Kunagi on sotsioloogid mingisugusel eesmärgil teinud uurimuse, mis kajastab ühte kindlat ajahetke. Kui meie andmearhiivis on olemas terve rida uurimusi, mis käivad sama valdkonna kohta, tehtud erinevate uurijate poolt erineva sihiga, siis tänu sellele, et nad on arhiveeritud ja ühesuguses formaadis, on neid võimalik töödelda koos. Saame panna ritta erinevate uurimuste materjalid, see annab dünaamika väljatoomise võimaluse. Teiseks, kui vaadata sotsioloogia arengut, on näha, et sotsioloogilised uurimused tehaksegi niisuguse strateegiaga, et nad kajastaksid protsessi.

Küsimus: Euroopa traditsioon näeb ette, et elektroonilised arhiivid on tihedalt üksteisega seotud ja mitmel pool laienenud tugevasti väljapoole ühe eriala raame. Paratamatult peab Eesti elektroonilise arhiivi arendamise tee minema ka ühtse süsteemi loomise poole. Millised on teie koostööpartnerid ja kas neid üldse on Eestis olemas?

Paul Kenkmann: On küll. Algusest peale on see nii mõeldud. Kõigepealt tehti arhiiv ülikooli juurde, et oleks inimesi, kes seda teeksid, ja ülikool on ka mõnes mõttes kõige neutraalsem asutus.

Sotsioloogilised uurimused on tehtud erinevatel kaalutlustel, muuhulgas tellitud erakondade poolt või siis firmade poolt ärieesmärgil. Ülikool on aga asutus, kuhu ollakse nõus andmeid üle andma, sest eeldatavasti ei ole ülikool seotud erahuvidega. Praegu on andmed tulnud ülikooli üle olenemata sellest, mis ametkonnas nad on tehtud. Meil on kujunemas lootustandev koostöö statistikaametiga. Statistikaamet on nõus teatud osa andmefaile meile andma, ja samal ajal on nad huvitatud oma eesmärkidel sotsioloogiliste andmete ülevõtmisest. Samuti on meil rõõmustav koostöö EMORiga, mis on valmis üle andma küllalt värskeid uurimuste andmefaile, et neid saaks kasutada teaduslikel eesmärkidel - ka uurimusi, mis on tehtud kommertstellimuse alusel. Siin näeme ette edasist laienemist. Rääkimata sellest, et see, mida nimetasime sotsioloogiaks, hõlmab tegelikult ka sotsiaalpsühholoogiat jpm. Nii et asi ei ole ametkondlik, arhiiv tahab olla sotsiaalteaduste andmearhiiv. Kvantitatiivse andmestiku mõttes sotsioloogia praegu domineerib.

Küsimus: Kas Teile ei tundu, et Statistikaamet koostöös mitme muu ametiga üritab arhiivinduse muuta surnud ametkonnaks, mis tegeleb ainult kõige sellega, mis on väga ammu olnud, ja lõigata ta välja tänasest dokumentalistikast, andmete kogumisest ja sisuliselt sellest, mida nimetatakse arhiiviks.

Paul Kenkmann: Normaalsed kontaktid Statistikaametiga on meil, niipalju kui see ala meid puudutab, praegu täiesti olemas.

Küsimus: Kuivõrd on võimalik nende sotsioloogiliste uurimuste materjalides iga küsitletu personaalne taust välja tuua? Kas on võimalik veel arhiivis täiendavalt materjali juurde koguda, et ajaloouurimise seisukohalt seda täiendada?

Paul Kenkmann: See on päris raske asi. Uurimistehnika puutub siin kokku eetikaga. Eesti sotsioloogia tugev külg on algusest peale olnud see, et on püütud kõiki uurimusi siduda rahvastikuga: selles mõttes, et suurem osa uurimusi on statistilises mõttes esinduslikud ja on selge, milliseid elanikkonna gruppe nad reaalselt esindavad. Suurem osa uurimustest on anonüümsed, st ei ole fikseeritud inimese isikut, on vaid vanus, sugu, sünnikoht jne. On rida uurimusi, kus uurijatel on andmebaas isikute kohta, keda uuritakse. Näiteks uurimus 1983. aasta keskkooli lõpetajate põlvkonna kohta, kus meil on olemas täpne andmebaas, kus on kirjas andmed nende isikute kohta. Kuid neid kasutavad ainult uurimust korraldavad uurijad: neid andmeid arhiivis ei ole, see ei kuulu andmefaili, mida saab kasutada teine uurija. Oleme seda inimestele lubanud. Praegu me ei näe võimalust, et hakata selliste uuringute puhul konkreetseid andmeid inimestega siduma.

Jüri Ant: Aitäh. Ettekandes oli palju materjali järelemõtlemiseks, mis suunas peame edasi liikuma. Ja aitäh ka selle eest, et Sinu vahendusel on ehk võimalus luua sidet kommunismiuurimise keskusega Kesk-Euroopa ülikoolis. Edasi läheme otseselt ajaloo valdkonda. Meil on meeldiv võimalus kuulata hr David Vseviovi, kes räägib TA Ajaloo Instituudi sotsialismisektori pärandist.

David Vseviov: Ma ei ole üldse valmis mingisuguseks ettekandeks. Möödaminnes mainisin Tallinnas, et ma võiksin ju meenutada ainsa siinoleva sotsialismisektori kunagise töötajana, mis seal on tehtud.

Mul on tunne, et võiksime isegi tähistada mingis mõttes juubelit. Kui mälu mind ei peta, siis sotsialismiajaloo sektor likvideeriti umbes viis aastat tagasi. Mind seal enam ei olnud, nii et ma ise seda väga rängalt üle ei elanud, kuid pettumus oli suur. Minu ettekujutus oli selline, et kui olud muutuvad, siis sotsialismisektor oleks ainus Ajaloo Instituudis, mis peaks minema laienemisele. Võib-olla mitte vana koosseisuga, kuid suund kui selline oleks pidanud tingimata säilima. Oli see ju ainus suund, mida me ei saanud üldse uurida nii, nagu seda tahtsime. Piirangud olid meil kõigil peal, nii kapitalismil, feodalismil, kuid kõige suuremad olid just sotsialismi uurimisel. Oleme sisuliselt kaotanud viis aastat. Ja siit tulevadki mõned momendid, mida võiksime arutada.

Mida me keskuselt tahame? Milleks me selle keskuse oleme loonud? Kas see oleks meile koht, kus me kõik, kes me natuke nokitseme, saame paar korda mõne kuu tagant kokku ja kanname siis oma uurimise tulemused ette, kuulame kolleegide arvamusi ja seisukohti? Või üritame sellest keskusest moodustada midagi sellist, mis hakkab sotsialismi uurimist mingil teisel organisatoorsel tasandil edendama?

Kui otsustame seda teha, siis on meie ees paratamatult rida küsimusi: 1) Ilmselt tuleks vaadata, mida on tehtud; 2) võiks vaadata, mida kõrgkoolides tehakse. Ma olen nii kõrvalisest koolist nagu Kunstiakadeemia, aga isegi meil on üht-teist tehtud. Praegu veame Teadusfondi ühte programmi, mille nimi on Paindumine. Kuidas kujunes stalinlik keskkond Eestis? See puudutab kunsti ja arhitektuuri. Meil on mõningad diplomitööd vastavalt selle kooli spetsiifikale. Mida tehakse ülejäänud kohtades, pole ilmselt mingit ülevaadet. Keskus võiks mingil määral hakata tehtut kokku võtma.

Järgmine moment, mida keskus võiks aidata teha, on selgitada, milline seis on ettevõtete arhiividega? Ma sattusin üle-eelmisel aastal Sillamäele, ütlen teile, et seal on unikaalne arhiiv, millist teist Eestis ei ole. Seda salastusastet, mis oli 1946-47 Sillamäel, teist Eestis ei ole. Need on need arhiivid, mille saatusel keskus võiks silma peal hoida. Võib-olla Tartus on rohkem tehtud, aga praktiliselt ei ole viis aastat sellega keegi tegelnud.

Ajakirjanduses on kogu tähelepanu koondatud ajajärgule terminiga postsotsialism. Kõik, mis toimus selles ühiskonnas, mida meie nüüd tahame uurida, see on ju absoluutselt teadmata. Mehhanismid on teadmata. Me ei tea, mida vabariigis sai otsustada kohapeal, mida otsustati väljaspool. Kui suured olid iseseisvuse piirid? Mis oli Moskva KK Orgbüroo siin, kui palju see juhtis? Millised on vahekorrad EKP KK kultuuriosakond - ENSV Kultuuriministeerium, EKP KK - KGB jne? Paistab, et selle paari aastaga, kui meie oleme veidi nende asjadega tegelenud, on toimunud niisugune huvitav nähtus nagu "koorelimpsimine". On välja nopitud põnevad üksikasjad, nimed, kes mida ütles jne.

Keskuse ülesanne võikski olla selles, et hakata juhtima tähelepanu tõelistele probleemidele, ja sõlmküsimuste uurimise edendamine. See oleks siis selline minupoolne ettevalmistamata, kergelt emotsionaalne üleskutse, mida siin auditooriumis muidugi pole kellelegi vaja. Keskus institutsioonina võiks mõned need asjad formuleerida. See oleks hoopis teine tasand kui nendele probleemidele ei pööra tähelepanu mitte üksikuurijad, vaid keskus. Ja minu meelest võiks see olla keskuse suur ülesanne, vähemalt üks nendest.

Aadu Must: Milline on TA Ajaloo Instituudi sotsialismisektori kogemus, mida võiks kasutada? Saime teada, mida me ei tea. Kas sealt on ka midagi võtta?

David Vseviov: Ma arvan, et sealt on võtta üsna palju. Kas või näiteks see, et kui tahame saata mõne tudengi arhiivi, ükskõik mis valdkonnast probleemi uurima, võtame näiteks kõik, mis puudutab ehitust. Ma soovitaksin ta saata kõigepealt inimese juurde, kes ammu selle küsimusega ei tegele - Raul Juursoo. Ta ütleb viie minutiga ära, millistest fondidest midagi saab ja millistest ei saa. Muidu võiks selle peale kulutada aasta.

Aadu Must: Ma saan nii aru, et mõne inimese võiks võtta konsultandiks.

David Vseviov: Miks ka mitte, see polegi naljakas. Mitte kunagi pole toodetud nii palju bluffi ja jama kui sel perioodil, te ju teate seda. Midagi tõeliselt huvitavat üles leida on suur töö.

Jüri Ant: Kas Teil on teada, kas dissertatsioonide osa TAs, mis tuli läbi selle sektori, on kasutatav või kanti nad laiali?

David Vseviov: Ma arvan, et nad peaksid olema alles, üks eksemplar läks ju Baltika osakonda ja ma arvan, et see peaks küll alles olema.

Aadu Must: Esitan küsimuse, mis sisaldab ka ettepanekut. Kas ei oleks mõttekas pöörduda omaaegse sotsialismisektori töötajate poole ettepanekuga panna kirja, kuidas nad leidsid allikaid, milline on nende kriitika, et tulevased uurijad näeksid, mis on ülevõetav, mis mitte? Kas see ei oleks üldistav tase?

David Vseviov: Võiks olla. Kuid paljud nendest inimestest ei ole nõus sellega enam tegelema. Vanematest tegijatest on praegu kohal ainult hr Erich Kaup. Omal ajal, kui olid konverentsid, oli aula rahvast täis, parteiajaloolasi oli veel kaks saalitäit.

Jüri Ant: David Vseviovi poolt öeldu vististi ainult laiendab küsimuste hulka, mille osas võime öelda, et teame kole vähe või siis lausa midagi ei tea. Oleks päris loogiline Ajaloo Instituudi möödaniku sektori juurest üle minna Eesti Riigiarhiivi filiaali Parteiarhiivi töömaile. Palun hr Erich Kaup.

Erich Kaup: Mul on üsna palju konkreetseid andmeid. Sellepärast on vaja käsikirja peos hoida. Hr Vseviov lasi minu osas natuke mööda. Mina olengi see mees, vist ainuke, kes endises Partei Ajaloo Instituudis sotsialismi perioodi ei uurinud. Minu viimase uurimistöö viimane aasta oli 1904. Algas see möödunud sajandi 1840. aastaist. Minu tänaseks vestlusaineks oleks Eesti Riigiarhiivi filiaal ja selle materjalid, dokumendid kui nõukogude perioodi uurimise allikas. Siin on palju nooremat rahvast, paar sõna sellest arhiivist, et tulevikus paremini saaksite orienteeruda, kui tulete Tõnismäele.

Esimene dokument selle arhiivi kohta on pärit 1. jaanuarist 1945, sama aasta maikuus algas arhiivis juba regulaarne parteidokumentide vastuvõtt. Esimene suurem osa dokumente toodi arhiivi Leningradist, 1,5 tonni kartulikottides. Hiljem need korrastati. See on arhiivi vanem pool, mis käsitleb aastaid 1917, 1918, 1920, kuni 1937. aastani. 1956. aastal lisandusid arhiivi, tõsi küll, laenatud korras, Moskvast Partei Keskarhiivist Kominterni materjalid, mis puudutasid EKPd ja Töörahva Kommuuni ajalugu. Neid väidetakse olevat olnud 100 karpi. Ma ei kujuta ette, millised need karbid võisid olla. Kokku neid materjale, mis on vanem osa arhiivist, on praegu 16 000 säilikut. On olemas ka 1920. ja 1930. aastate komsomoli ajaloo dokumente.

Põhiline on EKP arhiivi see osa, mille kohta dokumendid hakkasid laekuma osalt sõjaajal, kuid põhiliselt 1945. aastast alates. Praegu on endises Parteiarhiivi osas 3 529 fondi umbes 600 000 säilikuga.

Käesoleval ajal, võib-olla mõnes mõttes suure hilinemisega, tegeleb meie arhiiv endale ja uurijatele väga vajaliku asjaga, nimelt alustasime arhiivi lühiteatmiku koostamist, et oleks lõpuks endal selge, mis seal üldse on. Loomulikult ka uurijatel. Tekib küsimus, miks teistel arhiividel on ülevaated, aga meil mitte. Asi on selles, et see oli kinnine asutus. Need, kes omal ajal seal uurisid, teavad seda.

Et arhiivi pääseda, pidi olema punane pilet taskus, pidid olema partei liige, luba salajasteks töödeks ja nii edasi. Kogu seda tööd arhiivis reguleeris salajane instruktsioon riiklike saladuste hoidmise kohta. Instruktsioon ise oli ka saladus, seda nägime alles hiljem.

Ma räägiksin mõne sõna põhifondist, see on EKP KK fond. Selle algusaeg on 20ndatel, kuid põhimine on 1940, 1941 ja sealt edasi järgnevad aastad. Kokku on selles fondis 50 000 säilikut, mis on paigutatud arhiivi vastavalt KK enda struktuurile. Võtame näiteks üldosakonna protokollisektori, väga vajaliku nõukogude perioodi uurimiseks. See sisaldab andmeid alates 1940. kuni 1992. aastani. Seal säilitatakse palju originaaldokumente: parteikongresside protokollid, stenogrammid, delegaatide ankeedid jm. Ka konverentside, pleenumite materjalid. Samas fondis säilitatakse mitmesuguste toimunud suurürituste materjale. Näiteks intelligentsi, naiste, talurahva jm kongresside protokolle ja stenogramme.

Enne protokollisektorit oli KKs nn erisektor. Selle sektori materjalid on hädatarvilikud seoses represseerimiste uurimisega. See sektor tegutses 1944.-1966. aastani, õieti oli olemas ka juba 1940. a. Selle sektori materjalide hulgas on olemas ligikaudu 200 eriti salajast kausta, ehk nn osobaja papkat. Nüüd on huvitav vaadata, mis asjad need salajased materjalid siis olid. Võib-olla mõnikord oligi vajadus saladuseks, pidades silmas nõukogude süsteemi eripära. Samas on seal ka täiesti absurdseid asju. Näiteks mõnel aastal oli vilja saagikus täiesti salastatud. Absoluutselt oli salastatud suguhaiguste levik või näiteks parteilaste ja kõrgemasse ladvikusse kuuluvate isikute kuritegevus. Olid mitmesugused erijuhtumid.

Konkreetne juhtum: osobaja papka, mis käsitleb Johannes Varese elu ja tema saatust. 1980. aastate lõpul A. Rüütel, tookordne Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, pöördus meie poole, et kas on võimalik tähistada J. Varese sajandat aastapäeva. No miks mitte, tähistame ära!

Tuli välja, et ei ole võimalik tähistada, kuna on olemas osobaja papka. Arhiivimääruses oli kirjas, et keerulisemad küsimused lahendab KK ideoloogiasekretär. Kiri anti Mikk Titmale, Titma andis selle edasi. Pärast tuli välja, et julge mees oli Vaino Väljas, kes kirjutas resolutsiooni peale. Nii sai kirjutatud üks väike lugu ja avaldatud ka J. Varese surmaeelne kiri. Ametlik versioon oli, nagu lehtedest läks läbi, et 29. novembril 1946 suri J. Vares pärast lühikest rasket haigust. Moodustati komisjon, mis väga kergekäeliselt tegi järelduse, et see oli enesetapp. Aga kui seda nüüd põhjalikult uurida ja kõiki muid asjaolusid kokku panna, siis on võimalik see versioon, mida räägitakse, aga mida pole suudetud kinnitada, et võib-olla ta mõrvati, mis on ka üsna tõenäone. Niipalju osobaja papkadest.

On ka parteikomisjonid, millest on järele jäänud suur hulk materjali, umbes 10 000 toimikut. Need käsitlevad kommunistide kuritegusid ja muid niisuguseid asju.

Asjadevalitsuse materjalid, kaadriarvestuse, ümberõppesektori materjalid on väga vajalikud nõukogude perioodi uurijatele. Aastaid tegutses selles süsteemis propaganda- ja agitatsiooniosakond, mis tegeles propagandaga, aga loomulikult ka kultuurharidustöö oli tema vaatevinklis, sport, raadio, ajakirjandus, poliitharidusmaja jne. On väga palju konkreetset materjali, kuidas Moskva käskkirju ellu viidi ja kui mingid vääratused olid, siis kuidas selle eest karistati. Propagandaosakonnast kasvas välja ja sai eluõiguse 1965. aastal EKP KK välissidemete osakond. See on üks asutus nõukogudeaegsetest struktuuridest. Oli ju siis kõik ülisalajane, kõik kartsid võimalike saladuste väljaminekut või ilmsikstulekut. Samasugused struktuurid olid olemas siseministeeriumis. KGBs tegeles mitu osakonda koos välissidemete osakonnaga, kontrollides seda, kes välismaale läks, miks läks ja kas kõik ikka on julgeolekuga kooskõlastatud. Neid toimikuid ei ole palju - 60 säilikut kuni aastani 1988.

Varasemal ajal, aastail 1940-49 tegutses EKP KK struktuuris sõjaosakond, väga huvitavad materjalid täis tõsist ajalugu, repressioone, kaadrivalikut jne. Miks on piiriaasta 1949? Teatavasti selleks ajaks likvideeriti täielikult rahvuslikud väeosad. Enam polnud KKs seda struktuuri tarvis.

Eri aegadel kuulus KK struktuuri veel mitmeid teisi osakondi. Oleme uurinud, millised muutused struktuuris toimusid. Näiteks olid niisugused osakonnad nagu tööstusosakond, põllumajandusosakond, kultuuriosakond, teaduse osakond, hariduse osakond. Osakondadel olid oma allüksused sektorite näol.

Põhilise osa parteiarhiivi dokumentidest moodustavad partei oblastikomiteede, maakonnakomiteede, linnakomiteede, rajoonikomiteede ja rajoonikomitee õigustes olevate asutuste parteikomiteede ja algorganisatsioonide fondid. Muuseas peab kohe ütlema neile, et kes edaspidi puutuvad vastavate materjalidega kokku ja otsivad mõne konkreetse valla mõne konkreetse isiku tegevust jne, et igas asjas valitses dokumentatsiooni nomenklatuur, st mida panna arhiivi ja mida mitte, mida säilitada 10 aastat, mida 15 aastat või mis kohe sekretäri juuresolekul tuli ära hävitada. Ehkki kõik need asjad olid omal ajal olemas, ei leia nüüd näiteks dokumentide hulgast kuigi palju algorganisatsioonide materjale. Pokazuhha oli üks oma aja lahutamatu asi. Oli kindel kord, mis kinnitati KK üldosakonnas, et sel aastal näiteks tuleb võtta rajoonikomiteedest need ja need materjalid. Neid organisatsioone oli väga palju. Ütleme 4-5 tk koolidest, 3-4 tk haiglatest.

ELKNÜ fondid, neid on tohutu palju, neid ma ei hakka nimetama, aga neil on samasugune struktuur.

Loomulikult muutus arhiivi staatus, olukord ja tema fondide maht 1993. aasta kevadel, siis kui meile hakati üle andma säilinud dokumentatsiooni siseministeeriumi arhiivist. Anti üle repressiivorganitega seotud dokumendid ja terve rida teisi dokumente. Siseministeeriumi arhiiv eksisteerib ka veel praegu, osa materjale on seal ja ei ole võimalik neid toimikuid nii steriilselt lahutada või pooleks lõigata. Selle arhiiviga tuleb arvestada nõukogude perioodi uurimisel.

Peab ütlema, et arhiivi ilme muutus veel seetõttu, et koos dokumentidega kohustati meid tegelema rehabiliteerimistunnistustega. See aga tähendab, et oleme möödunud ajavahemikus pidanud suutma koostada umbes 9 000 rehabiliteerimistunnistust meie väga väikese kollektiivi juures. Oleme päris ametnikeks muutunud. Nüüd ehk hakkab aeg juba teadustöö kasuks töötama. Muutub arhiiv ise. Aastail 1962-72 oli endises parteiarhiivis 10 aasta jooksul uurijaid kirja pandud 974 inimest, keskeltläbi 100 uurijat aastas. Nüüd, 1995. aasta kohta on meil täielik arvestus olemas, külastas arhiivi (juhukülastajate kõrval) 1 404 uurijat, s.o need, kes tegelesid mingi konkreetse uurimisteemaga. 15 neist olid välisriikidest.

Mis puutub siseministeeriumi ja KGB materjalidesse, siis neid on meil suur hulk, nimelt siseministeeriumi osas 38 551 säilikut. See arv on veel mõnevõrra kasvanud. KGB osas on meile üle antud seisuga 1. jaanuar 1996 - 82 259 säilikut. Küllalt suur arv.

Kokku on siseministeeriumi ja KGB materjale 204 fondi ümmarguselt 121 000 säilikuga. Neid fonde on uurijad juba kasutanud, kuid rohkem uuritakse üksikisikute toimikuid.

Kõige vajalikumaks on osutunud fondid 129, 130. Kokku on neis 28 515 säilikut, need kõik on represseerimistega seotud materjalid. Iga toimiku taga on ühe või mitme konkreetse inimese saatus. Osa neist on mahukad, sisutihedad materjalid, mis nõuavad väga tõsist uurimist.

On olemas nn eriteadete fond, 419 säilikut, mida omavahel kutsume metsavendade fondiks. Seda tunneb väga hästi Mart Laar ja teised, kes nende materjalidega tutvusid veel enne meie juurde toomist.

On fond 132 kontsentratsioonilaagrite toimikutest.

On fond 133, mille vastu viimasel ajal on hakatud huvi tundma, seoses välisriikide järelepärimistega sõjakuritegude kohta. See fond koosneb põhiliselt päringutest, mis Moskvast KGBst saadeti järelepärimise korras vabariikide julgeolekukomiteedele, seoses 1960. ja 1970. aastatel Saksamaal toimunud suurte protsessidega sõjakuritegude üle.

Huvipakkuvad on eriinstitutsiooni materjalid. See oli inspektsioon, mis nuhkis julgeolekumehi endid. Sisaldab julgeolekumeeste kuritegusid (104 säilikut).

On olemas veel huvitavad dokumendid, mida juba uuritakse fondis 135. Need on erikontrolli materjalid aastaist 1985-90. Sisuks KGB ja sõjakomissariaatide koostöö kutsealuste hindamise osas, keda võib saata eriväeosadesse või keda võetakse sõjakoolidesse.

Tuntud ja ajakirjanduses käsitletud on fond 136, s.o väljasõidutoimikud, millest minul on siin kirjas 48 846 säilikut, kuid on olemas veel väljasõidutoimikud, mis vormistati miilitsavalitsuste kaudu.

On rida teisi väga huvitavaid dokumente, näiteks fondis 138, mis on rohkem kogu kui fond, s.o julgeoleku ja luureorganite tegevust kajastavad dokumendid ja trükised. Need pole otseselt mitte julgeoleku arhiivist meile sattunud, on aga täiesti omaette kompaktne kogu, mille esimesed dokumendid pärinevad minu teada vist 1937. aastast.

Mis puutub Tartusse, siis omal ajal palju räägitud ja kirjutatud Tartu julgeoleku osakonna materjalid on meile üle antud. On ka Tartu sõjakomissariaadi reservohvitseride toimikud.

Siseministeeriumi fondid, nendega olen ma rohkem kokku puutunud seoses sõjavangilaagrite ja muude asjade uurimisega. Ka väga huvitavad materjalid. Eriti fondid 17 ja 17/1. Need aitavad deðifreerida tollal uurijate ja arhiivitöötajate jaoks kasutatud lühendeid, selgitada terminoloogiat, eeskirju, instruktsioone. Samal ajal võime neist leida 8 386 säilikut viisade ja välismaalaste registreerimise dokumentidest. Tähelepanu väärib suur komplekt miilitsaosakondade materjale, kokku on neid 25 fondi umbes 500 säilikuga.

Vastuluure, luure ja sõjatribunali materjale on meil olemas ka siseministeeriumi materjalide hulgas. Näiteks 63. laskurdiviisi vastuluure ja sõjatribunali materjalid ja 118. Eesti Kaardiväe Laskurdiviisi vastuluure osakonna dokumendid. Fond 77 ja veel teisedki sellele paralleelsed fondid sisaldavad suurel hulgal parandusliku töö asutuste valitsuste, kolooniate dokumente jne. Ja siis sõjavangilaagrite materjalid. Kokku oli 10 laagrit, lisaks abiteenistused ja erifilterlaager, mis hoolitses "hingelise puhtuse" eest.

Erihaigla püüdis ravida ja oli ka see, kes hoolitses, et füüsilist koormust oleks. Paraku peab ütlema seda, et need materjalid, mis omal ajal käsu korras viidi ära Venemaale, on praegu säilitamisel ja hoiul Moskvas. Sinna viidi umbes 1 200 säilikut, mis puudutavad sõjavangilaagreid. Järele jäi umbes 300 siseministeeriumis hoiul olnud toimikut. Eriti pingeliselt ja visalt uuritakse meil represseerimisi. Kokku on küüditatute kohta umbes 25 000 säilikut.

See olekski ülevaade Parteiarhiivi põhifondidest. Analüüsides ja üldistades arhiivi baasil tehtavaid uurimusi alates 1993. aastast, võiks need jaotada 8 alalõiku: 1) massirepressioonid - 35 teemat, 2) Eesti sõjaväe ja ohvitseride saatus - 14 teemat, 3) Saksa ja Soome sõjaväes teeninud eesti sõjameeste represseerimine ning sõjavangilaagrid Eestis 1944-1949 - 11 teemat, 4) vastupanuliikumine 1940-1990 - 21 teemat, 5) ühiskondlik-poliitiline elu Eestis aastail 1940-1990 - 53 teemat, 6) EKP temaatika - 12 teemat, 7) kirik ja nõukogude võim - 5 teemat, 8) muid meie tänase seminariga seonduvaid teemasid oleks veel 9. Summeerides saame 160 teemat. 53% sellest moodustavad uurimisteemad, mis käsitlevad nõukogude okupatsioonivõimude poolt teostatud repressioone ja muid kuritegusid. Ülejäänu hõlmab konkreetseid kihelkonna, valla, kolhoosi ajalugusid, mis võivad olla väga tõsised uurimused, aga üldpildis nad ei domineeri.

Põhilised järeldused: 1) analüüsi tulemus on ootuspärane. Pikka aega salastatud materjalid puudutasid ühiskonnas väga suurt kategooriat inimesi, kes said nüüd võimaluse tutvuda neid puudutavate materjalidega; 2) tuleb nõustuda kriitikaga, et nõukogude perioodi ajaloo uurimine ja selle teaduslik käsitlus on põhjendamatult unarusse jäänud; 3) tegelikult vajavad praeguse seisu juures sellest perioodist, millest rääkisime, kõik põhilised protsessid, mis tollele ajastule andsid oma näo, sisu ja tooni, põhjalikku dokumentaalsel alusel uurimist; 4) lähtudes tegelikest vajadustest ja meie võimalustest tuleb alustada dokumentide kogumike väljaandmisest. Vaja on määrata kindlaks prioriteetsed uurimissuunad, et uurida kogu perioodi kompleksselt. Ma arvan, et kogu seda tööd peaks koordineeritama ühtsest keskusest, milleks juba on ja kujuneb S-Keskus. See oleks minu poolt kõik.

Aadu Must: 1 404 uurijat aastas: see on väga kõva sõna, kas need on kõik füüsilised isikud või külastuskorrad?

Erich Kaup: Külastuskordi on siiski palju rohkem.

Küsimus: Kas te julgete hinnata, mitu protsenti siseministeeriumi ja KGB arhiivi maksimummahust on üle antud teie arhiivi?

Erich Kaup: Meil on need arvud olemas. Protsenti hinnata on raske.

Valdur Ohmann: Kasutasime 1993. a materjalide ülevõtmisel 1991. aastal koostatud akti. Kui suur oli tegelik maht, on raske öelda, sest KGB materjale hakati kõrvale toimetama juba enne 1991. aastat. Ma võin niipalju öelda, et Leedus, kus KGB materjalide säilivuse protsent on palju suurem, arvestatakse umbes 300 000 säilikuga. Meil Eestis on see arv 82 000. Kui 1991. a arvestati 120 000 säilikut, siis 1993. a oli järele 82 000. Seega umbes 40 000 on kõrvale läinud.

Erich Kaup: Ma võin veel täpsustada. Siseministeeriumis on olnud 124 261 säilikut, aga siseministeeriumi arhiiv eksisteerib edasi, nii et osa toimikuid on seal. KGB poole pealt on olnud 120 205 säilikut. Meile on üle antud 82 259. Üks osa kindlasti hävitati, üks osa tassiti juhust kasutades laiali, üks osa viidi kas Uljanovskisse või kuhugi mujale.

Jüri Ant: Oleme töötanud pingsalt ja aeg oleks teha kohvipaus. Pärast seda on sõna pr Aigi Rahil.

Aigi Rahi: Kuna ma puudutan ainult 1949. aasta küüditamist, siis ma ei vaataks seda kui üksikut sündmust, vaid pika protsessi kulminatsiooni. Tuleb alustada varasemast perioodist. Mina teen seda 1945. aastast. Nüüd muutub fooni kirjeldus üpris oluliseks, allikate ring läheb järjest laiemaks, kuid seda parema pildi ta tegelikult loob. Millised on allikad üldtausta jaoks? On publitseeritud materjalid (seadused, kõikvõimalikud eeskirjad), on ka väga palju varem salastatud materjale. Kasvõi Parteiarhiivi EKP kohalike komiteede protokollid. Otseselt küüditamist puudutavaid materjale me sealt ei leia. Leiame need pihustatuna varasemast perioodist, leiame hilisemast. Näiteks eriülesande täitmisel tehtud vigade loetelu.

Teine tasand on isikulooline tasand. Millised oleksid allikad, mis sisaldavad isikuloolisi andmeid? Arvestades kontingendi suurust, tuleb kasutada eelkõige just üldistava sisuga dokumente. Alustada tuleb maareformi puudutavaga. Maakomisjonide protokollid, maareformi läbiviimine - sealt leiab suure andmestiku, mis puudutab talusid, talu suurust. Maakonna- ja linnaarhiivides säilitatakse kulakute ja natsionalistide isiklikke toimikuid. Need sisaldavad eelkõige proteste maa vähendamise küsimustes, kulaklike majapidamiste nimekirju ja vabastamisi kulaklike majapidamiste nimekirjadest ning nn rahvavaenlaste toimikuid.

On väga palju erinevaid nimekirju - sakslaste käsilaste, aktiivsete abistajate nimekirju, mis kõik on laiali paisatud eri valdade materjalides. Oluline on need koondada ühtsesse andmebaasi.

Selle suure andmebaasi aluseks on ajavahemikus 1980. aastate lõpp - 1990. aastate algus siseministeeriumi poolt küüditatute isikutoimikute põhjal koostatud nimekiri, mida tuleb täiendada. Olen seda teinud Tartumaa osas.

Üheks mahukamaks ja üldistavama sisuga allikaks on 14. märtsil Arnold Veimeri poolt allkirjastatud kulaklike majapidamiste nimekiri. See nimekiri ei kattu automaatselt küüditatute nimekirjaga, seda nimekirja on muudetud ja need muudatused on päris suured. Nimekiri on vähenenud.

Samasse andmebaasi on lisatud ka üks uus allikate ring. Viidi läbi küüditatute või küüditamisnimekirjas olnute anketeerimine. Välja saadeti ligi 600 ankeeti Tartumaa nimekirja järgi ka neile isikuile, kellel õnnestus küüditamisest pääseda. Need ankeedid on väärtusliku infoga. Hinnates ankeedivastuseid, on mitmeid probleeme. Kõigepealt otsesed mälestused ja nn sekundaarne mälu - vastused loetu või vanematelt kuuldu järgi. Näiteks taluperenaine mäletab väga hästi oma talu seisundit ja olukorda. Tema järeltulijad edastavad juba oma vanemate jutte, oskamata midagi täpsemat öelda. Kõigi nende andmete lülitamine ühtsesse andmebaasi andis suurepärase võimaluse siseministeeriumi nimekirja usaldusväärsuse kontrollimiseks.

Esmane töö sellise koondandmebaasi puhul on isikute identifitseerimine. See on ülimalt töömahukas protsess, sest nimekirjades on hulgaliselt vigu ja mitte ainult tõlkevigu, vaid ka lohakusi ning lünklikkust. Terve rida inimesi, keda ei olnud võimalik kindlaks määrata nimekirjade järgi, said arusaadavaks tänu ankeedi andmetele. Küüditatute nimekirja oli kantud ka selleks ajaks juba surnud isikuid.

Kui rääkida meetodist, kuidas uurida massirepressioone, siis ma rõhutaksin isikuloolise ja perekonnaloolise andmebaasi loomise vajalikkust, kuhu oleks koondatud kogu arhiivi aines selle teema raames. Mina ühendasin saadud küüditatute nimed, maareformi andmestiku ja kulakute ja rahvavaenlaste toimikute andmestiku, nõukogude vangilaagrites surnud perekonnapeade nimed. Nii valmib perekonnalooline andmebaas, kuhu küüditatute nimekirjast saame naised ja lapsed, laagrite andmebaasist lisandub neile meeste pool.

Küüditamise ajalugu ei ole kuskilt võtta ühtsel kujul, see on kildhaaval koondatav. Mingeid imedokumente vaevalt et leiame.

Kokkuvõtteks praegusest hetkeseisust. Kui selle teema uurimine käivitus, siis kõige meelierutavam küsimus oli küüditatute arv. Selle ümber oli palju vaidlusi. See teema on väga emotsionaalne ja arvud tunduvad mõnikord vähendatud. Kuid praegu, kui ma olen läbi vaadanud Tartumaa andmestiku, mis oli suurim Eesti maakondadest, julgen ma öelda, et Boris Kummi aruanne 29. märtsi seisuga kajastabki just selle kuupäeva seisu. Loomulikult küüditatute arv on suurem, segadus selle arvu ümber oli päris suur ka omal ajal võimude jaoks. Ka julgeolek ise tunnistab, et need andmed on ebatäpsed.

Rääkides veel küüditatute arvust, tuli minule üllatusena fakt, et 29. märtsi seis on olnud ära märgitud juba Ervin Kivimaa töös, aga kuna see töö ei tulnud teaduskäibesse, siis mina sellest teadlik ei olnud. Publikatsioonis neid arve ära ei toodud, üllatav on siiski, et kui puhkes diskussioon küüditatute arvu ümber, ei olnud tema tööle üldse mingit viidet. Boris Kummi aruanne on Ervin Kivimaa töös täpselt edastatud. Kuidas uurida massirepressioonide osa edasi? On tehtud ära väga suur töö, on ilmunud publikatsioone. On alustatud väga olulist andmestiku koondamist, kuid uurijate jaoks algab nüüd suur töö selle analüüsi osas. Üldistavalt on see minu poolt kõik. Kui on küsimusi, siis ma vastan konkreetsemalt.

Küsimus: Kas Teil on aluseks võetud siseministeeriumi poolt koostatud nimekirjad või olete läbi vaadanud toimikud?

Aigi Rahi: Kogu siseministeeriumi nimekirja läbivaatamine toimikhaaval ei ole võimalik. Toimikud on muidugi tunduvalt põhjalikumad. Ma tegin endale kontrollgrupi. Võtsin kindlad vallad, näiteks üks selline oli Elva vald, mille puhul ma koondasin kogu andmestiku kuni isiklike toimikuteni välja.

Küsimus: Kas on andmeid ka selle kohta, kuhu vangilaagritesse saadeti inimesed Tartumaalt, ja ka sealt tagasitulemise kohta?

Aigi Rahi: See puudutab Nõukogude Liidu vangilaagrite andmebaasi. Just vaatasin hetkeseisu aastal 1949, kui palju oli küüditamise ajaks Tartumaalt vangilaagritesse saadetuid elus, kui palju surnud. Selleks ajaks oli surnud juba 75% väljasaadetutest. Minu käes olev andmebaas ei kajasta kahjuks tagasitulekuid, selles osas ma ei oska täpsemalt vastata.

Küsimus: Kas legend, mida levitatakse, et küüditamine oli seotud rahvusvaheliste suhetega, kajastub ka kohalikul tasandil.

Aigi Rahi: Ankeedivastustes on ära toodud väga palju variante.

Jüri Ant: Aitäh Aigi Rahile. Järgmine sõnavõtt on hr Õispuult.

Leo Õispuu: Mina ei esinda siin iseennast, vaid organisatsiooni. Ja ma räägiksin sellest paari sõnaga. Meie uurimisgrupp Eesti Represseeritute Registri Büroo moodustati kohe, kui selline võimalus tekkis, 1989. aastal. See moodustati Memento Teabe- ja Ajalootoimkonna juurde, tal oli kindel eesmärk, mida me pole senini muutnud. Eesmärgiks on Eestis aastatel 1940-1989 okupatsioonivõimude poolt teostatud genotsiidipoliitika olemuse ja ulatuse väljaselgitamine isikuandmete registrite vahendusel. Andmed on vaja välja selgitada kuni 274 000 represseeritu kohta. Selleks et arusaadavas vormis jäädvustada seda kauakestnud ajaloolist nähtust ning tulemuste alusel argumenteerida Eesti kaasaegset välis- ja sisepoliitikat. Muuta represseerimisandmed paremini kättesaadavaks ajaloolastele, ajakirjanikele, sotsioloogidele, diplomaatidele ja eraisikutele. Represseerijate kohta andmete kogumisega me otseselt ei tegele.

Meie grupis on praegu 10-12 inimest. Teaduskraadiga inimesi on seal 3-5, enamik kõrgharidusega, kuid kahjuks peaaegu kõik pensionärid. Sellise grupi kooshoidmiseks, et saada kvaliteetset tulemust, peab olema mingi minimaalne finantseerimine. Uurimisgrupi töö finantseerimine on olnud minu ülesanne. Kahjuks on see väga halvasti edenenud. Meie tempo on 15-25 000 represseeritud isiku andmeid aastas, toimikutest väljakirjutamine ja arvutisse sisestamine. Kirjutame iga isiku kohta välja kuni 20 fakti. Viimasel kahel aastal veel ka täiendavaid andmeid, nn kommentaare - huvitavaid andmeid. Kommentaaride hulk on isikute puhul erinev, kuid üldmaht tuleb umbes sama kui isikuandmete maht. 1996. aasta oktoobri seisuga on meil sisestatud elektroonilisse andmebaasi 98 000 isiku andmed. Kahjuks tekivad meil korduvnimed erinevate andmebaaside kasutamise tulemusel. Korduvnimede hulk on 10-15%. Korduvnimede kokkuviimine on väga töömahukas. Meie finantseerijad välismaal ei usalda elektroonilist andmebaasi, soovides andmete publitseerimist.

Siin on raamat, mis sisaldab andmed 20 000 isiku kohta. Võiksime väga lühikese ajaga 5 sellist raamatut välja anda. Kõige suurem represseeritute kategooria on meil arreteerimised, orienteeruv isikute arv 80 000.

Praeguse seisuga on arvutisse sisestatud 40-45 000 arreteeritu isikuandmed. Kasutame ka ligikaudset meetodit, ankeetküsitlust. Inimeste mälu ei ole täpne. Kui ankeedivastuseid võrrelda toimikute andmetega, siis on erinevusi. Küsitluslehtedel on meil andmed 4 000-5 000 isiku kohta. Kuigi nendega on probleeme, peame nad vastu võtma, sest paljude represseeritute andmed on Venemaa arhiivides, kuhu ligipääs on raskendatud. Seni oleme andmestikku koostanud järgmiselt: kuni siseministeeriumi kaustad ei olnud veel kättesaadavad, avaldasime kõik märtsiküüditatute andmed maakonnalehtedes.

Maakonnalehtedes avaldasime need juba töödeldud kujul ja sealt tuli meile vastukajasid, täpsustusi, parandusi, mis oleme oma andmebaasi sisse viinud. Oleme teinud kahel korral erineva töötlusega väljatrükid.

Nüüd mõningaid arvandmeid meie baasis olevatest andmetest. Meie andmeil oli märtsiküüditatute nimekirjas 30 119 nime, neist jäi küüditamata erinevatel põhjustel 8 065. Meie andmetel küüditati seega 22 054 isikut, need on andmed 1995. aasta seisuga. Nagu siin juba mainiti, minister Kummi andmed täiesti salajases kirjas Karotammele 29. märtsil 1949 on 20 498, meil on see arv 22 000. Vahe tekkimise üheks põhjuseks on see, et need, kes jäid maha, olid nagu lindpriid inimesed, kes kadusid kodudest ega julgenud tagasi tulla, ei julgenud end kusagil tööle vormistada, läksid metsa, tüdinesid ära ja paljud läksid järele perekondadele asumiskohtadesse ja seal võeti nad arvele. Sellega võivad meie andmed olla põhjendatud.

Teine osa represseerituid, kelle andmeid on ka juba küllaldaselt uuritud ja avaldatud, on 1941. a küüditatud. Meie andmebaasides on sees praegu andmed 8 945 isiku kohta, neist 6 266 on küüditatud, 2 679 on arreteeritud perekonnapead. Siin ei ole kõiki andmeid, neid peaks olema üle 10 000. Venemaal surnute toimikud on Venemaal, nende toimikud ei ole siia jõudnud. Puuduvaid andmeid saame küsitluslehtedega. Peaaegu kõik meie inimesed on olnud kas vangilaagris või asumisel ja nende usaldus ajaloolaste vastu on vilets. Mind volitati tegema ettepanekut ühistööks, et mitte hakata üksteist kordama. See on minu poolt kõik.

Küsimus: Kas teil on andmeid ka Petserimaalt 1950. aastal küüditatute kohta?

Leo Õispuu: On küll. Andmete viimases väljatrükis on Petserimaa eraldi ära toodud.

Küsimus: Missugune andmebaas Teil on?

Leo Õispuu: Kõik need andmed, mis me välja kirjutame, sisestame ja siis töötleme vastavate programmide alusel.

Küsimus: Te ütlesite, et Teie andmebaasis saab olema 100 000 represseeritut?

Leo Õispuu: Meil juba on 100 000 aastatest 1940-1988. Täpsustan: nende hulgas mõnisada piiriületajat ehk üle Peipsi sõitjat on juba natuke varasemast perioodist.

Küsimus: Mis alusel Te eristate represseerituid muidu arreteeritutest (näit kriminaalkuriteod), kas Te vaatate seal paragrahvi või kuidas?

Leo Õispuu: Pealkirjas on paragrahv 58 ja iga isiku puhul on paragrahv ja karistusmäär. Kindlasti see, kas ta on maha lastud. Nendest 20 000st said surmaotsuse 8,4%, täiendavalt suri 26%.

Mart Laar: Selle raamatu trükkimiseks saite Te väga väärtuslikku abi Kesknõukogult. Kui suur summa see oli, kas Te olete järgmise raamatu trükkimiseks esitanud uue palve ja kui suure summa peale?

Leo Õispuu: Saime väliseestlastelt umbes 225 000 krooni - see on 20 000 USD. Trükkisime raamatut 2 000 eksemplari. Otsesteks trükikoja kuludeks läks umbes 180-190 000 krooni. See summa, mis meile laekub raamatu realiseerimisest, läheb järgmise raamatu väljaandmiseks, kuid seda ilmselt ei jätku. Uuesti me raha ei ole küsinud. Hakkame nüüd valitsuse käest küsima. Kui Laar tuleb uuesti peaministriks, siis ehk annab meile raha.

Küsimus: Kas Teil selle projekti juures on ka teadusnõukogu või metoodikakomisjon või mingisugune põhimõtete kindlaksmääramise komisjon?

Leo Õispuu: Selleks ma täna siin olengi, et see saaks olema. Aadu Mustaga on kontakteerunud minu eelkäija, kes suri 1992. aastal. Kellega teeme koostööd? Need on Eesti Arhiiviamet, Riigi Arvutuskeskus, kõige tõsisemad partnerid on meile kõik need teadlased, kellega otseselt kontakteerume, aga kontaktid on muidugi juhuslikku laadi.

Tiit Rosenberg: Kas ajaloolaste mitteusaldamine tuleneb sellest, et Te olete natukene solvunud nende norivast suhtumisest just metodoloogilistes küsimustes? Või on Teil neile ette heita, et nad on uutes oludes midagi valesti teinud, ajaloolise tõe vastu eksinud?

Leo Õispuu: Ma vast väljendasin natuke teravalt seda usaldusküsimust, aga ma toon ühe näite. Eesti teadlaste kongress oli augusti alguses. Seal toimus rahvastikuprotsesside arutelu rahvusraamatukogu saalis. Meie ettekanne jäeti sealt välja, presiidiumis istus teie ülikooli rektor ja esimese ettekande tegi Tartu Ülikooli esindaja rahvastikuprotsessist, suremustest. Ta lõpetas oma ettekande ütlusega, et küüditatuid oli ka, aga nad tulid kõik tagasi, seepärast me neid ei käsitle, see sündimist ja suremist ei mõjutanud. Tahame siiski väita, et veerand eesti rahvast oli otseselt seotud ja kui igale sellest ühikust tuli vähemalt üks lähedane sõber või sugulane, siis tuleb pool eesti rahvast ja kuidas selline inimene hakkas lapsi muretsema või perekonda soetama, kui mehed olid vangilaagris, naised olid küüditatud, nii et seda tuleb arvestada.

Aadu Must: Mulle tundub, et S-Keskus hakkab tegelema tõepoolest sotsialismiperioodi teadusliku uurimisega, siin on koostöö vajalik. Praegu läheme just sellesse valdkonda, mis seda uurimistööd segab - läheme lihtsalt emotsioonide tasandile. Varsti hr Õispuu võib öelda, et viimane represseerimine toimus S-Keskuse koosolekul. Teen ettepaneku lõpetada selle teema käsitlemine.

* * *

Ülddiskussioon

Aadu Must: Ma tahan öelda niipalju, et nähtavasti tänasest koosolekust peaks kasu olema selles mõttes, et S-Keskus hakkab ilmselt koordineerima teaduslikku uurimistööd selles valdkonnas ja juhtima ta kindlasti ei hakka, hoidku jumal selle eest. Kui nüüd vaadata selle poole pealt, mida on võimalik uurida, mida ei ole võimalik uurida, siis praegu jäi meil üsna nõrgaks kokkuvõte sellest, mis on tehtud, mis tegemata. Ma näen siin tervet rida probleeme, kuidas tuleb hakata selle uurimistöö vundamenti ehitama. Igas mõttes on kiiduväärne see, et S-Keskus loodi arhiivi initsiatiivil, sest kõik peab peale hakkama arhiividest. Tänapäeval üks meie traagikatest on see, et suurt osa sotsialismiperioodi sektori uurimistööst on väga palju lihtsam uurida uuesti algusest peale.

Teine probleem on usaldusküsimus statistika vastu, usaldus ka omaaegse arhiivinduse vastu. Meie häda on selles, et väga suur osa algallikatest sotsialismi kohta tuleb uuesti luua ja mõte on selles, et kui mistahes arhiiviallikad, kui nende esinduslikkus küünib kuskil 40%ni, siis selle uue loodava andmebaasi võlu on selles, et ta annab 100%lise esinduslikkuse. Millest tekib entusiastide ja ajaloolaste konflikt: s.o tööle teadusliku lähenemise osas. Mõte on selles, et väga vajalik on koostöö nende vahel, asjadele professionaalne lähenemine. Ees on väga raske töö ja kui kõik sellest aru saame, läheme edasi.

Mart Laar: Mõned ettepanekud, kuidas S-Keskus saaks seda uurimisvaldkonda edasi viia. Esiteks see, kuidas uurijad hakkaksid kasutama ühtset andmebaasi. Suudaks keskus selle selgelt välja pakkuda? Teine asi on, mida saaks keskusele välja pakkuda, oleks ikkagi tegelikkuses, avalikkuses hinnangute andmine tehtavale tööle. Siin peaks selgelt oma seisukohad välja ütlema.

Veiko Berendsen: Arvan, et ühtne andmebaas ei ole võimalik.

Jüri Ant: Ma ei tahaks Aadu Mustaga mõnes küsimuses täielikult nõustuda. Aga vast ehk vaidleme omavahel need küsimused selgemaks. On ilmne, et nähtavasti tänane seminar ei jää viimaseks. Kindlasti on taolisi seminare tarvis põhjalikumalt ette valmistada kui seda tänaseks tegime.

Lõpuks tänan kõiki osalejaid.

Nõukogude Aja Uurimiskeskuse

(S-Keskuse) seminar (nn jätkuseminar) 18. märtsil 1997 Tallinnas

Eesti Riigiarhiivis

Osalesid: Terje Anepaio, Toomas Anepaio, Jüri Ant, Indrek Jürjo, Tiiu Kravtsev, Eero Medijainen, Viktor Niitsoo, Tiit Noormets, Aigi Rahi, Valdur Ohmann, Anton Weiss-Wendt, Ago Pajur, Arvo Pesti, Priit Raudkivi, Tõnu Tannberg, Jaak Valge, David Vseviov.

Jüri Ant: Esimesel seminaril kuulasime ettekandeid David Vseviovilt "Eesti TA sotsialismisektori pärandist", Erich Kaubilt, kes rääkis "Parteiarhiivi nõukogude perioodi uurimise ajaloo allikatest", Aigi Rahilt "Sõjajärgsetest nõukogude massirepressioonidest", Paul Kenkmannilt "Sotsiaalarhiivist" ja Memento Eesti Represseeritute Registri Büroo juhatajalt Leo Õispuult. Sellest seminarist ei saanud mitmed inimesed ühel või teisel põhjusel osa võtta. Otsustasime, et teeme jätkuseminari ja täna oleme selleks siia kogunenud. Ma ei nimeta siin esinejaid järjekorras, aga kavas on: Toomas Anepaio, kes räägib "Nõukogude Eesti kohtuarhiividest", Anton Weiss-Wendt "Nõukogude rahvusenamusest Narvas: probleemiseade, uurimissuunad, meetodid", Tiit Noormets "Suvesõjast, relvastatud vastupanuliikumisest 1941. a", Indrek Jürjo "KGB aruannete publitseerimisest Parteiarhiivis", Viktor Niitsoo "Eesti NSV Ülemkohtu materjalid vastupanuliikumise uurimise allikana".

Annaksin esimesena sõna hr Toomas Anepaiole ettekandeks nõukogude kohtuarhiividest. Julgen väita, et T. Anepaio on üks paremaid Eesti kohtute ajaloo tundjaid, mida kinnitab ka tema 1993. a edukalt kaitstud magistritöö Eesti Vabariigi kohtunike korpusest (1918-40).

Toomas Anepaio: Eesti ühiskond on nüüdseks juba vormiliselt jätnud, sisuliselt on aga veel pikka aega jätmas selja taha Nõukogude võimu ajajärku, ühtlasi ka Nõukogude õiguse ajastut Eestis.

Nõukogude periood algas senise ühiskondliku ja kultuurilise arengu vägivaldse katkestamisega, millele järgnes täiesti teistlaadse kultuuri ja normide (eriti õigusnormide) sunniviisiline sissetoomine ja juurutamine. See tõi paratamatult kaasa nende vastuvõtmise - mil määral, kui vabatahtlikult või sunnitult, on omaette küsimus. Üheks olulisemaks riigi ja rahva kokkupuutepunktiks, kus toimus nõukogulike õigusnormide rakendamine, oli õigusemõistmine.

Läänemaailma sotsiaal- ja humanitaarteadusele on Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades (sh Nõukogude Eestis) rajatud totalitaarse ühiskonna areng ja probleemid olnud pikka aega tähtsaks uurimisobjektiks, kuid nii mõnigi kord on nende töödes tajutav allikate vähene tundmine. Totalitaarse süsteemi kokkuvarisemisega on avanenud võimalus uurimistöösse lülituda ka endiste sotsialismimaade endi teadlastel, kelle üheks eeliseks peaks kujunema allikate parem tundmine.

Nõukogude Eesti ajajärgust on kujunemas Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadlaste igakülgset ja põhjalikku uurimist nõudev objekt. Tuleb märkida, et nüüdseks on juba (osaliselt) tekkinud ja tekkimas ajalooline perspektiiv selle perioodi käsitlemiseks. Objekti süstemaatiline käsitlemine on võimatu vastava perioodi ja valdkonna allikalist baasi tundmata.

Nõukogude perioodi uurimisel kujuneb üheks olulisemaks valdkonnaks kahtlematult õigus ja selle rakendamisega seotud asjaolud

Vana õigussüsteemi lagunemine või lammutamine ja uue ülesehitamine on õigusteaduse üks olulisemaid uurimisvaldkondi. Eriti aktuaalne on ühest õigussüsteemist teise ülemineku probleem Eestis, kus käesoleva sajandi jooksul on toimunud või toimumas kaks murrangulist üleminekut.

1940. a toimunud Nõukogude okupatsiooni tagajärjel lammutati eraomandil põhinev õigussüsteem ning rajati kollektiivsele-riiklikule omandile toetuv õigussüsteem. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele 1991. a on järgnenud eraomandil põhineva, kuid nüüd juba avatud ühiskonna nõuetele kohandatava õigussüsteemi aluste rajamine.

Õigusemõistmine kui õigussüsteemi nähtavamaid ja rahvale tajutavamaid osi on nende muutuste lahutamatu osa. Samas on kohtute tegevuses paremini kui mujal tunnetatav uue õiguse tulek ja selle vastuvõtmine nii juristide kui tavainimeste poolt.

Vaadates Eesti 20. sajandi üleminekuid ühest õigussüsteemist teise, on antud üleminekuid kuni viimase ajani käsitletud eelkõige kitsalt rahvuslikelt või marksistlikelt seisukohtadelt. Seniste uuringute puhul torkab silma paar üldist asjaolu:

* neid ei ole asetatud Eestist lääne või ida pool toimunud või toimuvate muutuste konteksti,

* 20. sajandi teise poole uurimiseks kasutatud allikate ühekülgsus.

Nõukogude Eesti õigussüsteemi suletus tingib erilise tähelepanu omaaegsete justiitsasutuste arhiivide suhtes. Väga palju informatsiooni, mis avatud tsiviilühiskonna tingimustes jõudis avalikkuseni, ladestus nõukogude süsteemis justiitsasutuste arhiividesse. Seetõttu on Nõukogude Eesti õigusarhiivides seni säilinud materjalide osakaal 20. sajandi teise poole ajaloo uurimisel suurem kui avatud ühiskonna õigusasutuste arhiividel.

Eesti ajaloo uurimise üldise arengu seisukohalt on õigusasutuste arhiividel (eriti eri tasandi kohtute arhiividel) oluline tähtsus veel seetõttu, et varasematest perioodidest on säilinud head õigusasutuste arhiivid, näiteks vallakohtute, tsaariaegsete ringkonnakohtute, Eesti Vabariigi rahukohtute ja Riigikohtu arhiivid. Taoline järjepidevus võimaldab üheliigiliste allikmaterjalide baasil paremini jälgida ühiskonnas ja õiguses ning selle rakendamises asetleidnud muutusi.

Eesti NSV kohtute arhiivid on seni teaduslikus uurimistöös leidnud vähe või ühekülgset (siinkohal pean silmas massirepressioonide uurimist) kasutamist. Üks põhjus on kindlasti kohtuarhiivide vähene teadvustatus. Nõukogude Eesti kohtute tegevuse tulemusena ladestunud materjali võib jagada mitmeti:

a) kohtute liikide järgi: üld- ja erakorraliste kohtute materjalid. Siinjuures tuleb minu arvates silmas pidada, et Eesti NSV territooriumil tegutses aastateni 1954-1956 sisuliselt kaks paralleelset kohtusüsteemi - üldkohtud ehk rahvakohtud ning erakorralised kohtud ehk mitmesugused tribunalid.

Ma arvan, et ei eksi, kui väidan, et tegelikult tuleb ka sel perioodil Eestis tegutsenud erakorralisi kohtuid vaadata siiski kui tavalisi, igapäevaseid kohtuorganeid, seda vähemalt nõukogude võimu seisukohalt. Toetudes Riigikohtu rehabiliteerimisosakonna materjalidele, võib mitmesuguste tribunalide üldarv praeguste teadmiste kohaselt küündida umbes 70-80ni.

b) materjali enda liikide järgi.

c) materjali hoiakute järgi.

Säilitamise järgi on kahesuguseid materjale:

* materjalid, mis on üle antud riiklikesse arhiividesse;

* materjalid, mis on seni kohtute endi arhiivides.

Ettekandja püüab anda ülevaate materjalidest, mis pole jõudnud riiklikesse arhiividesse, st paiknevad praegu tegutsevates kohtutes.

Kõige mugavam on alustada siinkohal Valga Maakohtust, kus arhiiv on olemas alates 1988. aasta jaanuarist, kuna varasem osa hävis tulekahjus. Vajaduse korral on võimalik saada ülevaade Valga rajooni rahvakohtu tegevusest, kasutades Riigiarhiivis ja Riigikohtu arhiivis (alates 1971. aastast) talletatud Eesti NSV Ülemkohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumide kassatsioonimäärusi.

Tallinna Linnakohtu arhiivis on Tallinnas tegutsenud rahvakohtute materjalid alates 1958. aastast. Varasemad jaoskonnakohtute materjalid on üle antud Tallinna Linnaarhiivi. Linnakohtu arhiivis Liivalaia tänaval ja Pärnu mnt. paiknevates arhiivides on praeguse seisuga:

* tsiviilasjad: Mererajooni rahvakohtust 1958-1988, Kalinini rajooni rahvakohtust 1958-1986, Lenini rajooni rahvakohtust 1958-1991, Oktoobri rajooni rahvakohtust 1957-1988.

* kriminaalasjad: Mererajooni rahvakohtust 1958-1991, Kalinini rajooni rahvakohtust 1958-1986, Lenini rajooni rahvakohtust 1958-1991, Oktoobri rajooni rahvakohtust 1957-1985. Samuti on arhiivis ka Tallinna Linnakohtu kriminaalasjad kuni 1992. aastani. Olemasolev materjal on korrastatud kuni 1967. aastani.

Kohtla-Järve ja ka Narva linnakohtu materjalid on sõltumata aastatest kõik kohtute endi arhiivides, kuna kohalikud arhiivid on keeldunud materjale vastu võtmast. Kriminaal- ja tsiviiltoimikud on korrastatud kuni 1982. aastani. Peab aga lisama, et see korrastatus on suhteline. Võin isiklikest kogemustest lähtudes väita, et on tajutav vahe, kas on tegemist n.ö eesti õiguskultuuri mõjupiirkonnas olnud kohtutega või vene õiguskultuuri mõjupiirkonnas olnutega.

Kirde-Eesti ja Paldiski kohtute materjalide juures torkab silma toimikute küllalt raske loetavus. Julgen öelda, et kohtusekretäri venekeelne käekiri ei ole oluliselt parema loetavusega kui mõni gooti kirjas olev allikas.

Sillamäe linna rahvakohus loodi alles 1972. aastal ning kõik selle kohtu materjalid on praeguseks sealse linnakohtu arhiivis. 1951. või 1952. aastast 1972. aastani tegutses Sillamäel Erikohus-77, mille materjalid on praegu osaliselt Riigiarhiivis, osaliselt aga Riigikohtu arhiivis.

Pärnu Linna- ja Maakohtu arhiiv paikneb ühes ruumis. Pärnu Linnaarhiiv ei ole kummaltki kohtult toimikuid vastu võtnud, seega on sealses kohtuarhiivis ka omaaegsete jaoskonnakohtute materjalid. Pärnu Linnakohtu arhiivis olevad tsiviil-ja kriminaalasjad on korrastatud kuni 1982. aastani. Maakohtu arhiiv on korrastatud kuni 1985. aastani, kuid alates 1984. aasta toimikutest on materjalid kohtu kantseleis.

Tartu linnas tegutsenud rahvakohtute materjalid on jagunenud Tartu Linnaarhiivi ja Tartu Linnakohtu arhiivi vahel. Põhiosa Tartu linna 1., 2. ja 3. jaoskonna rahvakohtu materjalidest 1944.-1957. a on linnaarhiivis, kuid sellest perioodist pärinevaid ja arhiivi korrastamisel 1979. a leitud materjale keeldus arhiiv enam vastu võtmast. Kõik materjalid alates 1958. aastast on kohtu arhiivis, korrastatud on kuni 1989. aastani.

Tartu Maakohtu arhiivis on 6 fondi: Elva rajooni 1. jaoskonna rahvakohus 1946-1962 (korrastatud); Kallaste rajooni 1. jaoskonna rahvakohus 1947-1953/64 (korrastatud); Otepää rajooni 1. jaoskonna rahvakohus 1953-1959 (korrastatud); Tartu rajooni 2. jaoskonna rahvakohus 1952-1954 (korrastamata); Tartu rajooni rahvakohus 1955-1990 (korrastamata alates 1980. aastast); Tartu Maakohus 1991-1992 (korrastamata).

Korrastatus on suhteline, kuna osa materjali on õmblemata, asub kiirköitjates või ka lahtiselt kaante vahel. Segavam on asjaolu, et toimikute pealkirjad ei vasta nimistutele, samuti on toimikud nummerdamata.

Haapsalu rajooni rahvakohtu materjalidest on tsiviil- ja kriminaalasjade toimikud maakonna arhiivile üle antud kuni 1971. aastani, asjaajamise toimikud kuni 1975. aastani. Alates 1975. aastast on kõik materjalid maakohtu arhiivis, kusjuures tsiviil- ja kriminaaltoimikud on korrastatud kuni 1984. aastani.

Hiiu Maakohtu arhiivis on tsiviil- ja kriminaaltoimikud alates 1973. aastast, kogu materjal on korrastatud 1990. aasta seisuga. Saaremaa rajooni rahvakohtu toimikud on Saaremaa arhiivis kuni 1979. aastani. Arhiiv on korrastatud kuni 1990. aastani (sh koostatud nimistud).

Jõgeva rajooni rahvakohtu toimikud on maakonna arhiivile üle antud kuni 1956. aastani. Alates 1957. aastast kuni 1993. aastani on kõik maakohtu arhiivis. Kõigi kriminaalasjade kohta kuni 1989. aastani on juba koostatud mahakandmise akt ning toimikud on likvideeritud kuni 1980. aastani. Tsiviilasjad on hävitatud kuni 1989. aasta seisuga.

Võibki öelda, et teatud murdekoht on 1957. aasta, kui toimus rahvakohtute suurendamine, mil likvideeriti jaoskondade rahvakohtud ja loodi rajoonide rahvakohtud.

Osa kohtute materjale on justiitsministeeriumi arhiivis, näiteks on seal Eesti NSV Ülemkohtu materjale, riikliku arbitraaži materjalid aastatest 1945-1991 ja Eesti NSV Kohtuministeeriumi materjalid. Siinkohal peabki ütlema, et nii ülemkohtu kui arbitraaži materjalid on jagunenud justiitsministeeriumi ja riigikohtu arhiivide vahel.

Riigikohtu arhiiv, õigemini endise Eesti NSV Ülemkohtu arhiiv, on kujunenud erinevatel aegadel likvideeritud justiitsasutuste arhiivide koondumiskohaks. Siin paiknevad materjalid riikliku arbitraaži, Erikohtu-77, raudteetribunali, merelaevanduse tribunali ja Paldiskis tegutsenud Erikohtu-52 ning selle järeltulija Eesti NSV Ülemkohtu Alalise Sessiooni kohta. Viimane tegutses aastail 1979-1990. Alalise Sessiooni materjalid jagati 1989. aastal - osa jäi Eestisse ja anti üle Eesti NSV Ülemkohtule, teine osa anti üle Leningradi Oblastikohtu Alalisele Sessioonile. Need materjalid peaksid minu andmete kohaselt asuma praegu Sosnovõi Boris.

Kohtuarhiivides säilitatud materjalid on eriliigilised, loomulikult on suurem osa mitmesugused tsiviil- ja kriminaalasjad. Materjalide säilitustähtajad on olnud väga erinevad. Paremini on säilinud Eesti NSV Ülemkohtu kolleegiumides 1. astmes läbivaadatud tsiviil- ja kriminaalasjad, mis kuulusid reeglina säilitamisele. Erandiks on siin ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee uuritud kriminaalasjad, mida 1. astme instantsina arutas samuti Ülemkohtu kriminaalkolleegium. Need toimikud ei ladestunud mitte Ülemkohtu arhiivi, vaid läksid tagasi julgeoleku käsutusse ja peaksid praegu asuma Parteiarhiivis. Teatud osa toimikuid, mis 1980. aastate teisel poolel on saadetud kas NSV Liidu Ülemkohtusse või NSV Liidu Prokuratuuri, on aegade keerises sinna ka jäänud.

Rahvakohtutes hoitavatel materjalidel on erinevad säilitusajad, näiteks pärandusasjadel 15 aastat, mõnel teisel puhul 5 või 10 aastat. Alalisele säilitamisele kuulus maksimaalselt 2-3% toimikutest. Ülejäänud toimikutest võeti välja originaalotsused ja -määrused ning toimikud ise hävitati. Siin peaks eriti eeskujulik asutus olema minu andmetel Jõgeva Maakohus, kus tsiviilasjad on likvideeritud kuni 1989. aastani.

Vaadates näiteks kriminaaltoimikuid kui ajalooallikaid, leiab sealt väga palju muud materjali. Toimikutes on värvikaid joomapunkrite kirjeldusi, täpseid korterisisustuse kirjeldusi nii tavakodaniku kui dr Johannes Hindi kohta, uurimisaluste päevikuid. Tänuväärne materjal õigusajaloolastele on advokaatide kaitsekõned.

Nõukogude aja kriminaaltoimikute puhul kerkib loomulikult nende kui allikate usaldatavus. Üldjuhul on nad uuemal ajal koostatud siiski protsessuaalseid nõudeid järgides, kuid protsessi normidest kinnipidamine iseenesest ei taga sisu tõesust. J. Hindi toimiku puhul on teada, et toimik on ümber õmmeldud, teatud lehed asendatud, kusjuures asendatud lehtedel on samuti originaalpitsatid, prokuröride originaalallkirjad jms. Ei oskagi öelda, kui palju on selliseid ümbervormistusi.

Jüri Ant: Aitäh ettekande eest ja nüüd on võimalus küsida. Kohe küsin ise: kas ma sain õigesti aru, et Valga rahvakohtu materjalid kuni 1988. aastani hävitati?

Toomas Anepaio: Ei, see oli lihtsalt tulekahju. Kuid Jõgeva on küll täitnud punktuaalselt praktiliselt kõiki omaaegseid ettekirjutusi ja hakanud asju hävitama. Praktiliselt kuni 1989. aastani on seal tsiviilasjad hävitatud, olemas on ainult kohtuotsus või siis määrus. Kriminaalasjades on seis natuke parem. See on tingitud asjaolust, et säilitustähtajad osal asjadest olid 5 aastat ja paraku on olnud juhtumeid, kus seda viieaastast säilitustähtaega on tõlgitsetud omapäraselt: omaaegsed normdokumendid nägid ette, et tsiviilasjadel hakkab see säilitustähtaeg jooksma kohtuotsuse jõustumisest või kui on tehtud määrus, siis määruse jõustumisest. Kriminaalasjadel hakkas aegumistähtaeg jooksma sellest ajast, kui karistuse kandmine täitus. Aga näiteks Sillamäe kohtud on seda tõlgitsenud omapäraselt, sest on olnud juhtumeid, kus inimene istub veel kinni, aga toimik on juba hävitatud.

Jüri Ant: Toomas Anepaiol on hea ülevaade, kus midagi on. Aga kui üks lihtsurelik tuleb oma kriminaaltoimikut otsima, kas ta peab kõik võimalikud kohad läbi käima, et teada saada, kus tema toimik võiks olla?

Toomas Anepaio: Ta peab teadma seda, kus ta süüdi mõisteti esimeses instantsis. Näiteks kui ta mõisteti süüdi Saaremaal, siis peab ta minema Saaremaale ja paluma Jumalat, et ta toimik oleks alles. Näiteks Vastseliina rahvakohtust on alles vaid üks kastikene perfokaarte ja selle alusel on tehtud ka rehabiliteerimisotsused, sest mingeid muid materjale ei ole. Muidugi, kui asi läks edasi, siis on võimalik saada materjale ka näiteks prokuratuuri arhiivist, kuid minu andmetel on see üsna korrastamata. Üle antud on prokuratuuri materjalid Riigiarhiivi vist 1990. aasta seisuga.

Jüri Ant: Kas on mingisugust ülevaadet ajaloo-alastest uurimustest, milles keskseteks allikateks oleksid nõukogude kohtumaterjalid?

Toomas Anepaio: Taolisi õigusajaloo-alaseid töid pole. Kohtumäärusi ja -otsuseid on kasutatud kehtiva õiguse uurimisel, st teatud ajajärkude kohtupraktika üldistamisel.

David Vseviov: Kas olete vaadanud Sillamäe Erikohtu-77 materjale?

Toomas Anepaio: Sillamäel ei ole. Millega ma rohkem kursis olen, on Eesti NSV Ülemkohtu Alaline Sessioon.

David Vseviov: Ma mõtlesin, et kui palju Paldiski ja Sillamäe kohtumaterjalid võiksid sisaldada neid materjale, mida me teistest allikatest peaaegu üldse ei leia?

Toomas Anepaio: Ma arvan, et nad ei ole selles mõttes mitte midagi eriskummalist. See oli Paldiski ja liidulise alluvusega tehaste jaoks eksisteerinud rahvakohus, kus olid koos tsiviil- ja tavalised kriminaalasjad, administratiivasjad. Paldiski eripära on see, et see on rahvakohus ENSV Ülemkohtu kriminaal- või tsiviilkolleegiumi pädevusega. Tähendab kohus, mille peale tegelikult kaevata ei saadud. Ja võib-olla üks eripära Paldiski kohta on veel, et kuni vastava sessiooni loomiseni Riias laienes Eesti NSV Ülemkohtu jurisdiktsioon ka Läti NSV territooriumile. Muidu oli see tavaline nõukogude kohus, aga protsess oli salajane, advokaadid olid erinimekirja järgi, oli "spetsnotariaat" ja kogu kaitsetegevus oli tunduvalt kitsendatud.

Tiit Noormets: Kui palju on neid kohtumaterjale, millest siin praegu juttu oli, koguseliselt? Või vähemalt, milline on ligikaudne suurusjärk?

Toomas Anepaio: Ütleme, ülemkohtus on umbes 5 000-5 500 kriminaalasja, siis Tartu Linnakohtus peaks olema säilitatud umbes 15-18 000, aga siin on nii, et kui ma ütlen säilikute arvu, siis need ei ole mitte ainult toimikud, vaid kõikvõimalikud kaadrimaterjalid, seadusandluse süstematiseerimine, raamatupidamismaterjalid - kõik. Tegelikult kohtuarhiivis ei olegi mitte ainult toimikud, mis võiks olla ühtpidi kõige huvitavam materjal, aga kohtuorganite enda tegevuse käigus ette tulevad mitmesugused kirjavahetused, olgu siis parteiorganite või justiitsministeeriumiga, kohtupraktikaline üldistamine on teinekord samavõrd tänuväärt materjal kohtu enda tegevuse uurimisel. Ja võiks öelda ülemkohtu näitel, et on küllalt arusaamatu, millal üks või teine asi läheb salajaseks. Mis muidugi tekib, on see, et eksisteeris eraldi toimikute nomenklatuur salajaste asjade jaoks ja tavalise asjaajamise jaoks. Ja eraldi kohtuasjade loetelu samamoodi.

Jüri Ant: Järgnevaks ettekandeks on sõnajärg hr Viktor Niitsool.

* * *

Viktor Niitsoo: Härra Ant andis mulle kohe hea aine sissejuhatuseks, kui ta ütles, et ajaloolased ei ole kohtumaterjale kasutanud. Mina olen ilmselt see erand, kelle töö väga paljuski põhines just nimelt ülemkohtu poliitiliste kohtuprotsesside toimikutel - ammutasin sealt põhilise materjali. Mul peaks varsti ilmuma raamat peakirjaga "Vastupanu aastail 1955-1985", mõned siinolijad on töö algvariantidega tuttavad, eelkõige hr Ant ise kui minu diplomitöö juhendaja, hr Pajur kui referent, hr Arvo Pesti, kelle kaudu ma tegin ebaõnnestunud katse seda raamatut välja anda, kuid kahjuks vedasid sõbrad väliseestlased väga tugevalt alt ja ma kaotasin umbes aasta, kuni ülikooli kirjastus nõustus selle raamatu välja andma.

Nüüd natukene selle uurimuse sisust: see hõlmab, nagu öeldud, vastupanuliikumist aastail 1955-1985, s.o perioodi, mil lõppes metsavendade võitlus, praktiliselt oli see läbi juba mõni aeg varem, aga miks ma valisin 1955 - just 1955. aastast peale tulevad sellised repressioonid või kohtuprotsessid.

Repressioon on mul olnud ka kriteerium, mille järgi olen võtnud aluseks organisatsiooni tegevuse, sest vastasel juhul kui keegi näiteks tuleb välja väitega, et tema kuulus mõnda organisatsiooni ja samal ajal ei ole mingisugust jälge jäänud peale tema enese väidete, siis on raske seda tõepärasena võtta. Parim näide on muidugi endine Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, kes räägib, kuidas tema maast-madalast on võidelnud okupatsiooni vastu, aga samal ajal mitte mingisuguseid käegakatsutavaid tõendeid tuua ei ole.

Vastupanu aastail 1955-85 on mul omakorda jaotatud kolme alaperioodi: aastad 1955-1962 - noorte vastupanuorganisatsioonide tegevus, aastad 1968-1975 - demokraatlikud liikumised Eestis, aastad 1977-1985 - mil toimus juba avalik vastupanu nõukogude okupatsioonile.

Neil perioodidel on oma kindlad tunnusjooned, nimelt noorte vastupanuorganisatsioonid. Neid oli ka varem, neid tegutses kohe pärast Eesti taasokupeerimist 1944. a ja ilmselt neid oli ka 1941. a. See on valdkond, mis vajab eraldi uurimist. Kui pärast 1944. aastat tegutsenud noorteorganisatsioonid olid seotud rohkemal või vähemal määral metsavendadega ja nende eesmärk oli varem või hiljem asuda relvastatud võitluse teele, siis 1955. aastast peale jälgitavad organisatsioonid mõnel juhul kogusid ka relvi, kuid nende otsene eesmärk ei olnud relvastatud võitlus. Mõnel juhul oli relvade kogumise eesmärgiks see, et kui puhkeb relvastatud konflikt Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel, siis ollakse selleks ette valmistatud ja ei peaks agressorile ja okupandile paljakäsi vastu minema.

Iseloomulikuks tunnuseks sellele perioodile - 1950. aastate keskpaigale - on kasvõi see, et selleks ajaks, seoses metsavendade võitluse vaibumisega, loobus täiskasvanute põlvkond vastupanust. Päris tühikut ei tekkinud, tühiku täitsid koolinoored. Täiskasvanute põlvkond oli siis juba niivõrd tugevasti represseeritud, ma mõtlen meessugu, väga paljud olid vangilaagrites või küüditatud, ei olnud veel tagasi tulnud. Selleks ajaks noorukiikka sirgunud noored, keda vanuse tõttu või mõnel muul põhjusel repressioonid ei olnud puudutanud, hakkasid moodustama noorte salaorganisatsioone, mõnel juhul olid need üsna rohkearvulised ja nende põhitegevus oli lendlehtede levitamine.

Nad koostasid programme, võtsid endale liikmeid ja sellega tavaliselt see tegevus piirduski, kuni nad üksteise järel avastati mitmesuguste võtetega, mis on hästi jälgitavad KGB 4. osakonna operatiivagentuurtöö aruannete kaudu. Kahjuks ulatuvad need vaid 1958. aastasse, nii et sealt edasi neid asju jälgida ei saa.

Noorte vastupanugruppide tegevus kestis 1962.-1963. aastani. 1962. aastal oli viimane suurem kohtuprotsess Eesti Rahvuslaste Liidu liikmete üle ja pärast seda ei ole enam jälgitav, et oleks olnud suuremaid repressioone. Kui kedagi vahele võeti, siis need profülakteeriti ja ei ole enam teada, et oleks kedagi kohtulikult represseeritud.

Järgmise perioodi, millel oli oma kindel seos ühelt poolt dissidentliku inimõigustekaitse liikumisega Nõukogude Liidus ja ka Tšehhi sündmustega, olen ma dateerinud aastatega 1968-1975. Sel perioodil tegutses üldiselt kahte tüüpi liikumisi: ühelt poolt on täheldatav profašistlike noorterühmituste tegevus, kes erinesid oma eelkäijatest noorte vastupanuorganisatsioonides, kelle ideaaliks oli Eesti taasiseseisvumine ja iseseisev Eesti Vabariik aastatel 1918-1940, nendel selliseid selgeid ideaale ei olnud.

Neil olid ideaalid asendunud kehtiva riigikorra vihkamisega ja eeskujuks kujunes paljuski nõukogude sõjafilmide mõjul hitlerlik Saksamaa, eriti tema välised tunnused. Kuna Saksamaa Teise maailmasõja teatud perioodist oli olnud Nõukogude Liidu peamine vastane, siis tegutsetigi põhimõttel, et minu vaenlase vaenlane on minu liitlane.

On iseloomulik, et erinevalt põrandaalustest noorte vastupanuorganisatsioonidest 1955-1962, millest päris mitmed isikud läbisid lõpuni kõik vastupanuliikumise perioodid (Enn Tarto, Mart Niklus jt), ei ole profašistlikest noorterühmitustest kedagi ei vastupanuliikumisse ega poliitilisse ellu ilmunud. Nad paigutati küll poliitvangilaagritesse, kus oli tegelikult suurim Nõukogude Liidu poliitilise vastupanu kontsentratsioon üle impeeriumi ja mis oli parajaks ülikooliks kõigile, kes sealt läbi käisid, aga nendel jooksis ilmselt see ülikool mööda külgi maha, nii et nendest ei ole midagi enam kuulda olnud.

Teine liin oli nn demokraatlikud liikumised, mille teke võlgnes suures osas tänu mitte eesti algupärale, vaid pigem toimus see eelkõige Moskva, Venemaa intellektuaalsete ringkondade mõjul. Üks huvitav nähtus oli muidugi Balti sõjaväelaste salaorganisatsioon, mille tuumiku moodustasid Paldiskis asuva laevastiku ohvitserid. Nende üle mõistis kohut sõjatribunal ja nende materjalidega ma otseselt ei ole saanud tutvuda. Pole aimugi, kus need materjalid olla võivad, ilmselt neid Eestis praegu ei ole.

Teine suund, mis oli seotud nende ohvitseridega, oli katse moodustada NSV Liidu Demokraatlik Liikumine. See katse, mille initsiaatoriteks olid kaks eestimaalast Sergei Soldatov ja Artjom Juskevitš, impeeriumis toetust ei leidnud ning neid kostitati üsna halbade väljenditega ning eriti tauniti nende põrandaaluseid tegevusmeetodeid, võrreldi lausa Dostojevski sortsidega jne.

Kuid nende inimeste suur teene oli see, et nad sõlmisid sidemeid Venemaa vastupanuliikumistega ja ka Läti ja Leedu vastupanuliikumistega. Näiteks põrandaalustel noorteorganisatsioonidel, kes olid puhtalt eestikesksed, selliseid sidemeid ei olnud. Ja tänu nendele sidemetele hakkas Eestis liikuma Vene samizdatlikku kirjandust, mida demokraadid üsna hoolsalt käepäraste vahenditega paljundasid, peamiselt foto teel või siis lihtsalt trükiti ümber, aga tõlgiti ka eesti keelde. Demokraadid ise olid väga viljakad. Kes kunagi võtab uurida nende kohtutoimikuid, siis on olemas 60 toimikut, mis sisaldavad küllalt palju nende produktsiooni ja toodangut, mitmeid ajakirju nii eesti kui ka vene keeles, mitmeid esseelaadseid asju. Nende programmid olid praeguste erakondade programmidega võrreldes äärmiselt mahukad, kokku isegi 80-100 lk pikad. Kui Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise moodustamise idee läks hingusele, siis selle baasil tekkis kaks poliitilist põrandaalust parteid: üks oli Eesti Demokraatlik Liikumine, mille eesotsas seisid Artjom Juskevitš ja Mati Kiirend ning teine oli Eesti Rahvusrinne.

Mis oli nende kahe liikumise vahe? Eesti Demokraatlik Liikumine luges ennast NSV Liidu Demokraatliku Liikumise, mis teatavasti oli olematu asi, üheks regionaalseks osaks, samal ajal Eesti Rahvusrinne oli eestikeskne, mille põhisihiks oli Eesti iseseisvuse taastamine referendumi teel. Nii nad oma asjadega tegelesid, kuni saabus idee tõstatada Eesti probleemid rahvusvahelisel tasandil, tulemuseks oli memorandum ÜROle, mis koostati juba 1972. a, aga mingitel põhjustel jõudis Läände alles 1974. a. Siin on veel väga palju segast ja üksteise süüdistamist. Süüdistati ka moskvalasi, kes väidetavalt olevat seda takistanud, lihtsalt selle kuhugi ära torganud, aga tulemus oli ka see, et repressioonid lükkusid kaks aastat edasi, nii et selle liikmed arreteeriti põhiliselt ajavahemikus detsember 1974 - jaanuar 1975, kusjuures memorandum jõudis oktoobris 1974 Läände. 1975. a toimus Tallinnas suur kohtuprotsess ja siis nad mõisteti pikaks ajaks vangilaagrisse.

Kolmas periood, mida olen oma uurimuses käsitlenud, hõlmab aastaid 1977-1985. Sel ajal jõuti veendumusele, et põrandaalused võitlusmeetodid on ennast ammendanud ja kui oma taotlustele mingisugust rahvusvahelist kõlapinda üldse tahetakse saavutada, on seda võimalik teha ainult avalikult oma ideesid välja käies. Avalik tegutsemine muidugi oli Nõukogude Liidu tingimustes seotud väga suure riskiga ja selletõttu tuli oma avaldused väga hoolikalt läbi mõelda. Alguses oli kavas luua Moskvas ja teistes impeeriumi osades tegutsevate Helsingi gruppide eeskujul Eesti Helsingi grupp.

Kuna aga see vajas oma koosseisu nimekaid inimesi ja neid sinna kaasata ei õnnestunud, siis otsustati, et endistest poliitvangidest koosneva Helsingi grupi kõlapind jääks natuke mannetuks ja seetõttu sellest üritusest loobuti. Kui sellest loobuti, siis üritas KGB luua Eesti Helsingi gruppi, see plaan õnneks paljastati ja nurjati. Sellel KGB plaanil oli üks kurikaval tagamõte: kui see oleks Eestis õnnestunud luua, siis oleks ilmselt õigel hetkel selle grupi loomise asjaolud toodud avalikkuse ette ja kogu Helsingi gruppide liikumine seatud Lääne silmis väga sügava kahtluse alla.

Seejärel üritati luua Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomiteed, koostati juba programm ja oldi valmis seda välja kuulutama, kuid nähtavasti oli ka KGB väga hästi kõigest sellest informeeritud, nii et Moskva rongilt võeti maha Viktoras Petkus kes suundus Moskvasse pressikonverentsi korraldama. Eestis võeti Moskvasse sõita kavatsev Mart Niklus ka rongi pealt maha. Leedulasele anti 10 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist, Niklus seekord veel pääses. Tulemuseks oli, et Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee jäi moodustamata ja edaspidi loobuti üldse katsetest luua mingisuguseid organisatsioone. Inimesed lihtsalt tegutsesid kui Eesti Helsingi grupp, kui Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee, kuid ilma organisatsioonilise vormita.

Tegevuseks oli Eestis toimuvate inimõiguste rikkumiste üksikjuhtumite avalikustamine, kontaktid Läänega ja hiljem mitmesuguste avalike kirjade ja läkituste Läände saatmine. Neist kõige silmapaistvam oli 1979. aasta 23. augusti kuupäevaga dateeritud Eesti-Läti-Leedu 45 kodaniku avalik kiri NSV Liidu, SDV, SLV ning Atlandi hartale allakirjutanud riikidele, valitsustele ning ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, milles nõuti Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist, tagajärgede tühiseks tunnistamist ja likvideerimist. Juba sel ajal tuldi välja nõudmistega, mis realiseerusid 10 aastat hiljem. See leidis väga tugevat vastukaja, näiteks võttis Europarlament 1983. a vastu Otto von Habsburgi eestvedamisel resolutsiooni, millega tauniti nõukogude okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Minu uurimus lõpeb põhiliselt repressioonide, poliitiliste kohtuprotsessidega, mis leidsid Eestis aset aastatel 1980-1983, mõned veel 1985. a ja sellega minu uurimus piirdub.

Arvo Pesti: Mati Kiirend on asunud korrastama järelejäänud pabereid ja sealt võib tulla väga huvitavaid asju välja. Ta arvas ka, et peaks leidma ülikoolist mõne noore, kes hakkaks siis kas ainult demokraatlikku liikumist või vastupanu laiemalt uurima.

Jüri Ant: Lugedes Viktor Niitsoo käsikirja, tekkis mul küsimus, milline on kasutatavate allikmaterjalide usaldatavuse aste, kas ei teki oht, et asjaosalised loovad ise hiljem allikaid ja võrdlusmaterjale peaaegu pole?

Viktor Niitsoo: Mis puutub allikate usaldatavusse, siis see probleem on kõigil uurijatel. Mina oma töös kasutasin põhidokumentidena liikumiste programme, nende poolt välja antud ajalehti, ajakirju, lendlehti. Vähem tähelepanu pöörasin ma näiteks ülekuulamisprotokollidele ja kohtuistungite protokollidele.

Indrek Jürjo: Mul oleks üks küsimus. Kas te saate teha ka mingisuguseid üldistusi, kes olid selle Eesti vastupanuliikumise kandvad kihid? Mul on jäänud mulje, et otseselt nagu vastupanuliikumises tippintelligents Eestis peaaegu üldse ei osalenud, nad olid küll opositsioonis, aga sellega kaasa niimoodi ei läinud nagu näiteks Venemaal Sahharov ja Solženitsõn ja see nagu annab mingisuguse teatava värvingu sellele Eesti vastupanuliikumisele.

Kas te teete ka mingisuguseid võrdlusi näiteks Ida-Euroopaga, võtame näiteks Ida-Saksamaa, kus oli mitmeid tippintelligentsi esindajaid, kes sattusid teravasse opositsiooni selle režiimiga, kes pandi kinni ja saadeti hiljem Lääne-Saksamaale. Seal liitusid nad küllaltki kiiresti Lääne-Saksa pigem pahempoolsete parteidega. Minul on mulje, et see meie vastupanuliikumine ei olnud võib-olla nii väga kõrgintellektuaalne, aga ta oli mõnes mõttes ehk kuidagi tervelt rahvuslik, mis oli just tingitud sellest, et need kandvad kihid olid tõelised Tarto-sugused mehed.

Viktor Niitsoo: Olen mõningal määral seda käsitlenud, aga sellist võrdlust ma pole teinud. Olen rohkem piirdunud Läti, Leedu, Venemaa, Ukrainaga. Nendega olid sisuliselt kontaktid olemas. Võib-olla oli meil kõige kõrgema positsiooniga Jüri Kukk, ülikooli dotsent.

Aga teisalt - kui neil õnnestus kõrgem haridus saada, siis oli see suur saavutus, enamasti visati nad ülikoolist välja või siis ei lastud neid üldse ülikooli. Intelligents luges küll meelsasti vastupanuliikumise materjale ja mõningal määral kirjutas ka ise nendesse artikleid, aga aktiivselt vastupanuliikumises ei osalenud. Ja seda ei olnud ei Lätis ega Leedus. Leedus oli muidugi see eripära, et seal oli väga tugev katoliku kirik.

Indrek Jürjo: Millega seda siis seletada?

Viktor Niitsoo: Võib olla oli asi ka selles, et kustkohast vastupanuliikumine ikkagi tuli? Vastupanuliikumisele Eestis oli omane järjepidevus, näiteks 1950. aastate koolinoorte liikumises osalenud Enn Tarto, Mart Nikluse jt ümber kogunes kogu aeg inimesi.

Mis nüüd puutub Moskva inimõiguslastesse, siis nende kujunemine toimus puhtalt stalinlikus, kommunistlikus vaimus. Eesti oludes oli vähe tõenäoline, et keegi oleks seda pühalt ja siiralt uskunud. Võin ühe fenomeni veel nimetada, mida Eestis ei olnud. Eestis ei olnud emigratsiooni poliitilist kolmandat lainet, mis Venemaal oli väga tugev. Kui meil oli mingisugune emigratsioon, siis läksid põhiliselt filmiinimesed, läksid muusikud, aga ei läinud kirjanikke, ei läinud ajakirjanikke, kes oleksid sõna ja sulega hakanud seal tegutsema. Sellepärast jäi väljastpoolt toetus ka küllaltki mannetuks.

Arvo Pesti: Ma tooksin siia juurde veel ühe momendi, mida Viktor äärtpidi puudutas. Vabaduse aste Baltikumis ja Venemaal oli äärmiselt erinev. See, kes meil oli opositsioonis, oleks Venemaal olnud totaalne dissident. See kõik on läbiuurimata ala.

Viktor Niitsoo: See on tõsi, meil ei surutud kedagi lõplikult nurka, nii et ta oleks olnud sunnitud emigreeruma.

Indrek Jürjo: On tunne, et suhteliselt liberaalne poliitika siin Baltikumis andis intelligentsile mingisuguse positsiooni legaalses opositsioonis olemise võimalusteks, mis ühest küljest oli hea, teisest küljest võib-olla jällegi halb: see soodustas ka ehk mingisugust kompromisside tegemist ja mitte lõpuni minekut.

Viktor Niitsoo: Samal ajal võin tuua üsna kummalisi näiteid: kes oleks seda uskunud, aga näiteks Tiit Made, lugupeetud poliitik, on hakkama saanud asjaga, mida dissident ei oleks temast uskunud: tema nimelt kirjutas 1980. aastate alguses vale nime all raamatu (valenimi oli Peeter Gustavsson) ja raamatu nimi oli "Tänapäeva mured Eestis" ja avaldas selle Rootsis. Miks ta seda tegi, mis põhjus oli? Ma ise arvan, et ta tegi seda lihtsalt kättemaksuks, natuke tundes ta iseloomu. Nimelt kuskil 1980. alguses tuli ta välistöölt ära ja siis olid tal mingisugused pahandused. Ma küll täpselt ei tea, aga oletan, et see raamat ilmus nende pahanduste tulemusena.

Indrek Jürjo: Mis sellesse paguluse rolli puutub, siis ma olin ise ka hiljaaegu Rootsis ja kontaktis mitmete tegelastega ja juttu tuli ka poliitvangide abistamise keskusest ja selle arhiivist, mis praegu olevat Jüriado käes. Selle saatus on nüüd nii, et ei tea, mis tast saab. On üks idée fixe see siia Eestisse anda, teised jälle, sealhulgas Jüriado, arvavad, et vist on nagu veel vara. Kas neid materjale olete saanud seal vaadata?

Viktor Niitsoo: Ei ole kunagi nii palju aega olnud, et sealt läbi käia.

Jaak Valge: Repliigina ütleksin, et meie kaardistamise seminar kaldub väga tänuväärselt sisuliste probleemide arutelule, mis on väga kena. Üks märkus kõrgintelligentsi väikese osalemise puhul vastupanus, tõenäoliselt võiks seda seostada hoiakuliste küsimustega. Eriti eestlastel ja lätlastel on ju pikaajaline traditsioon vaikseks vastupanuks või n.ö kultuuriliseks vastupanuks ja ilmselt niisugune geen enese säilitamiseks on tugev. Nii et need riigid, mis on võrdluseks toodud ja kus kõrgintelligents osales, seal tekkis see surve ju hoopis hiljem, nendel on teised traditsioonid.

Jüri Ant: Aitäh Viktor Niitsoole, palun Anton Weiss-Wendt.

* * *

Anton Weiss-Wendt: Nii nagu kõik ajaloolased, nii alustan minagi periodiseerimisest ja küsin retooriliselt: millal ometi lõpeb nõukogude aeg Narvas, sest tegelikult see kestab seal seniajani? Aga kui rääkida natuke tõsisemalt, siis tõepoolest, kui räägime nõukogude aja lõpust Eestis, peame silmas ikka aastat 1991, augustiputði, aga Narvas see on väga selgelt edasiviidav vähemalt aastasse 1993 (kurikuulus Narva referendum). Lühidalt minu uurimistööst. See käsitleb vene küsimust Narvas, olles võrdlev, ega käsitle ainuüksi nõukogude perioodi. Alustan keskajast ja lõpetan aastaga 1995. Kuna aga käesolev seminar käsitleb nõukogude aega, piirdun selle perioodi probleemidega. Ma olen selle jaganud kolmeks: esimene nõukogude okupatsioon 1940-1941; teine nõukogude okupatsioon ning viimaks üleminekuperiood 1988-1993. Kõigepealt esimese perioodi kohta. Üpris soodne periood uurimiseks, kuna on olemas erinevaid arhiivimaterjale. Eriti pean silmas neid fonde, mis on loodud nõukogude võimude poolt, ning paralleelselt need mõned fondid, mis osaliselt loodud natsiokupatsiooni ajal.

Põhiliselt olen kasutanud kolme arhiivi allikmaterjale: eeskätt Eesti Riigiarhiivi, siis selle filiaali Parteiarhiivi (väärtuslikem fond - EKP Narva Linnakomitee) ja mõningal määral ka Narva Linnaarhiivi omi.

Olulisema küsimusena kerkis käsitletava teema uurimisel - kas Narva venestamine algas tõesti 1940.-41. aastal? Nii näiteks Peep Varju väidab, et massiline tööjõu värbamine Kreenholmi Manufaktuurile oli juba Narva venestamiskatse ja edasi opereerib ta isegi sellise mõistega nagu etniline puhastamine, mis minu arvates on küll kohatu liialdus.

Tõepoolest, 1941. aasta alguseks oli Kreenholmi Manufaktuuri värvatud kuni 6 000 töötajat. Kuid enamasti olid need Narva linna ja linnalähiste külade elanikud. Alles 10. mail 1941 kirjutas Johannes Lauristin alla ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusele, mille kohaselt Narva pidi toodama 1 500 võõrtöölist Nõukogude Liidu teistest piirkondadest.

Need plaanid jäid tänu sõjale teostamata, aga kuna ajalugu ei salli kaudset kõneviisi, siis ma küll ei julgeks rääkida mingisugusest etnilisest puhastamisest. Järgmise (teise) nõukogude okupatsiooni puhul on võib-olla kaks põhilist probleemi: esimene neist, vanalinna hävitamine, mida peetakse rohkem ideoloogiliseks aktiks, kustutamaks inimeste mälust Vana-Narvat. Ma ei ütleks, et see päris nii oli. Tegelikult oli see pigem hoolimatuse ja traagiliste kokkusattumuste ühine kett. Kui näiteks vaatame Narva täitevkomitee seadusandlikku tegevust 1940ndatel aastatel, siis sealt järeldub, et tegelikult Narva restaureerimise plaanidega tegeldi küllaltki usinasti.

Esimene selline akt on pärit juba 1945. aasta septembrikuust, kus pöörati tähelepanu Narva vanalinna taastamise probleemidele, aga juba 1946. aasta märtsikuus konstateeriti, et puuduvad kaader ja materiaaltehnilised ressursid. Siiski 20. juulil 1946 võttis Narva täitevkomitee vastu otsuse läbi viia arhitektuurifragmentide korjamise kampaania. Oktoobris 1947 järgnes Narva täitevkomitee otsus, mis käsitles juba konkreetselt vanalinna taastamist. Aga samal ajal needsamad vanalinna varemed seisid niisama ja neid hakkas kasutama kriminaalne element. Süüdistada Narva linna täitevkomiteed, et ta ei tegelnud sellega ega püüdnudki tegelda, ei saa.

Siis läksid lahti kampaaniad: 1953. a hakati lammutama esimesi varisemisohtlikke maju vanalinnas, järgnes vanaraua korjamise kampaania vanalinnas jne. 1955. aastast kuni aastani 1962 oli Narva vanalinn juba täis ehitatud.

Teine probleem - keeld vanadel narvakatel naasta kodulinna. See on minu arust muutunud lausa müüdiks. Võib-olla on see ketserlik mõte, aga püüan mingil määral argumenteerida. 31. jaanuaril 1944 evakueeriti Narvast kogu elanikkond. Meid aeti minema - räägivad vanad narvakad, kuid see on mäng terminitega.

Läheme edasi - ainult murdosa vanadest narvakatest tuli tagasi. Nemad ütlevad - meid ei lastud kodulinna tagasi. Seda küll, aga mingisugust otsest dokumenti, kus must-valgel oleks kirja pandud, et neid ei lubatud vanalinna naasta, ei ole. Tõsi küll, takistusi oli tehtud kaudseid teid pidi, aga siin on jällegi olemas poolt- ja vastuargumente. Näiteks võimalus naasta oma kodulinna oli neil narvalastel, kellel varem oli oma eramaja. Siin tekib küsimus, et kui palju siis 1950. aastate lõpus üldse oli neid vanu narvakaid, kes tahtsid siia tagasi tulla. Siin on väga tugev psühholoogiline faktor, mida peame arvestama. On muidugi veel palju ebaselget, mis vajab edasist uurimist.

Viimase perioodi osas piirduksin ainult seminarile esitatava küsimusega - kuidas üldse objektiivselt käsitleda aastaid 1988-1995? Milliseid allikaid kasutada? Seni baseeruvad ju kõik uurimused vaid ajakirjandusele ja memuaaridele.

Terje Anepaio: Esineja küsimus on intrigeeriv. Kas Narvas on nõukogude periood lõppenud? Oma uurimistööga seoses toon markantsema näite: kui ma ühe oma intervjueeritava või uuritava ingeri-soomlase poole koju läksin, siis mitmekorruselise maja trepikojas ühe ukse peal nägin plekktahvlit Suure Isamaasõja ordeniga. Kahjuks ei ole mul iga kord võimalik välitöödele fotoaparaati kaasa saada, aga ma oleksin tahtnud sellest pilti teha ja hiljem ka linna ääres olevast reformierakonna plakatist, nii et see oleks olnud Narva aastal 1996.

Teine asi: Narva venestamine ei käivitunud tõepoolest niivõrd kiiresti. Ma olen nüüd tegelnud nende ingerisoomlastega, kes tulid Eestisse pärast Teist maailmasõda, st kui neid enam ei lubatud tagasi Ingerimaale ja nad põgenesid Venemaalt Eestisse elama. Kreenholmi Manufaktuuris töötanud väitsid, et 1950. aastatel olid väga paljud töökaaslased eestlased ja tulnutel oli vaja eesti keelt õppida ning eesti keeles suhelda.

Muutus keelekeskkonnas toimus just 1960. aastatel, kui Kreenholmi Manufaktuuri baasil tehti tekstiilikool, kuhu hakkas Venemaalt tulema tüdrukuid õppima. Nad muutsid Kreenholmi keskkonna venekeelseks. Paralleelselt hakkasid Narvast lahkuma eesti noored. Praegu on situatsioon niisugune, et Narvas võiks asi pöörduda paremuse poole, see aga sõltub Eesti valitsuse ja eestlaste heast tahtest.

David Vseviov: Kaardistamise vajaduse aspektist lähtudes kuulun ma nende hulka, kes kirjutas kunagi punase töö Narva linnast, selle elanikkonna moodustumisest, kus on "sousti" piisavalt, kuid kus on kõik tööstuskoolid üles loetud koos sinna tulnutega ja kust oblastitest. Noore aspirandina sai tehtud pöörast tööd kuni rahvaloendusteni, mille käigus sai läbi vaadatud isegi see, et kelle sugulane kust on tulnud, selgitamaks Narva elanikkonna kujunemist.

Mõnda vana asja võiks lihtsalt vaadata, et mitte teha topelt. Tehtule tuleb muidugi vaadata hoopis teisest aspektist, läheneda teisiti. Väga tihti paljud asjad, mis tunduvad, et me pole üldse neid käsitlenud, nimelt faktoloogiline tasand, on läbi töötatud, sellele aega raisata pole enam mõtet.

Ja teine moment, mis on väga huvitav ja millele ma olen mõnikord mõelnud. Paar aastat tagasi helistasin paaniliselt arhiivi. Mul hakkas süda valutama Sillamäe arhiivi pärast. Minu meelest on see täiesti unikaalne arhiiv, ma arvan, et niisugust teist samasuguse salastatuse astmega arhiivi meil enam kättesaadavat ei ole. Ma ei tea selle arhiivi saatust, kuid tulid signaalid, mis panid südame valutama. Mõnda materjali vaadates on niisugune tunne, et esialgse plaani järgi Sillamäe kavatseti rajada Narvale tunduvalt lähemale. Mitte sinna, kus ta praegu on. On olemas isegi niisugused plaanid, niisugused dokumendid, mis näitavad, et mitte ainult ei piiratud sinna elama asumist, vaid tõsimeeli arutati, kuidas sealne elanikkond veel läbi filtreerida ja puhastada.

Mul on tunne, et esialgne Sillamäe pidi olema täiesti Narva külje all ja seda vaadates võib jõuda tõeni, miks Narva elanikkond taheti välja puksida. See on üks aspekt, mida tasub vaadata.

Viktor Niitsoo: Ettekandja ütles, et pole olemas dokumente, mis tõendaksid, et määrus, mis keelas vanadel narvakatel Narvasse naasmise, oleks olemas, aga see ei tähenda formaalselt midagi. Juhul, kui see dokument oleks ka olnud, kus oleks saanud seda dokumenti vaidlustada? Mismoodi siiski kõik see tegelikult oli? Ütlesite, et oli ettekääne, et polnud elamispinda, linn oli puruks pommitatud, inimestel ei olnud kuhugi tagasi tulla. Kas oli veel teisi keelavaid meetodeid?

Anton Weiss-Wendt: Mul on olemas üks dokument 1959. aastast, kus on loetletud kõik kategooriaid, keda eelistatakse Narvas elamispinna saamiseks. Seal on igasuguseid kategooriaid kuni äsjaabiellunuteni välja. Seal vanu narvakaid kui selliseid ei ole ja see on minu arust ikka peamine. Teisi ettekäändeid pole ma kohanud. Tegelikult ainuke dokument, mis otseselt puudutab seda küsimust, on pärit 15. aprillist 1950, kui Narva parteiaktiiv taunis väga vanadele narvakatele mingi tühise protsendi - 15-20% elamispinna eraldamist. Eelistati ikkagi nõukogude patrioote teistest nõukogude oblastitest.

David Vseviov: Sillamäe Narva kõrvale rajamise plaan võib selle ära seletada. Sillamäe ümber toimunu on erakordselt põnev. Ma vaatasin natukene isegi neid vangilaagreid, mis sinna tehti. Kartoteegi põhjal oli seal haridustase 2-3 klassi, vangid võimalikult erinevatest Nõukogude Liidu piirkondadest, kinnioleku ajaks 1-1,5 aastat, siis jälle tagasi Kasahstani, tagasi Tatarimaale. Ja võib-olla, kui Sillamäe sinna kõrvale panna, siis seletub palju.

Jüri Ant: Kaevandamine käis ikkagi praeguse Sillamäe kohal?

David Vseviov: Kaevandamine ise oli tühine, põhiliselt tehti ikka uuringuid ja plaan oli tõesti teha suur kompleks Narva külje alla.

Tiit Noormets: Kas Te oma töös mingil määral käsitlete eraldi ka neid esimesi nõukogude perioode 1917.-1918. aasta vahetusel ja siis 1918.-1919. aasta vahetusel. Ma muidugi ei tea, kas otseselt tolleaegsetel Narva võimudel oli rahvusprobleeme, aga ilmselt oli. Arhiivi materjalidest tuleb välja, et Eesti Töörahva Kommuuni ajal oli võitlus eesti keele kasutamise ümber.

Anton Weiss-Wendt: Ma käsitlen seda perioodi ainult seoses Tartu rahu ja piiriküsimusega.

Toomas Anepaio: Võib-olla veel. Rääkisime siin elamispinnast ja sissekirjutusest. Tegelikult ei tasu ainult seda ühte aspekti välja rebida. Kogu omaaegne nõukogude seadusandlus oli piisavalt seotud: sul puudus õigus saada töökoht sissekirjutuseta, samas, kui sul ei olnud töökohta, ei saanud sa sissekirjutust. Tähendab, tegelikult siin tekitatakse surnud ring. Mingi poliitilise suunise punktuaalseks täitmiseks piisas olemasoleva seadusandluse täpsest täitmisest.

Jaak Valge: Ma ütlesin ühe repliigi veel sellesama Sillamäe kohta: võib-olla Sillamäel oli hoopis suurem roll kui tõepoolest oskame arvata. Mina tean sellest ajajärgust enne Teist maailmasõda, et 1938. aastast kogus Nõukogude Liit väga mahukaid majandusandmeid Sillamäe põlevkivikaevanduste kohta. Nii et mine tea, et kui siin mõttes spekuleerida, siis mida see Sillamäe uraan võis üldse provotseerida jne?

Jüri Ant: Aitäh. Jätkame. Sõna saab Tiit Noormets.

* * *

Tiit Noormets: Härra Niitsoo rääkis siin väga põhjalikult vastupanuliikumise probleemidest. Ja tõesti peaks alati meeles pidama, et nõukogude ajal režiimi toimimisel ja tema institutsioonide tegevusel oli n.ö kaasaanne. Vastaspoolel olev kaasaanne oli vastupanuliikumine, ükskõik kui tugev, laiaulatuslik või aktiivne see mingisugusel konkreetsel ajalooperioodil ei olnud, aga see oli alati vähemalt mingil kujul olemas. Kunagi ei ole see ka ära lõppenud, mida võime oma tänasest päevastki näha.

Vastupanuliikumise kõige aktiivsemaks vormiks on relvastatud võitlus, millest ma tahangi rääkida, keskendudes siis vastavalt oma uurimisteemale, 1941. aasta Suvesõjale. Kuna Suvesõda ise ajaloolise terminina ei ole veel üheselt mõistetav nagu näiteks Vabadussõda, siis mõni sõna selle täpsustamiseks.

Teatavasti toimus 1941. a Eestis täiemahuline sõjategevus kahe vastaspoole, Punaarmee ja Wehrmachti vahel ja vastavalt ka kahe riigi vahel. Selle kõrval ja sees pidasid eesti metsavennad teist sõda. Loomulikult olid nad selles sõjas sakslastega ühel pool rindejoont, kuid sellest hoolimata võib klassifitseerida selle sõja teiseks sõjaks, sest metsavendade relvastatud vastupanuliikumine oli: esiteks - nii strateegiliselt kui operatiivselt vähemalt osaliselt iseseisev; teiseks - organisatsiooniliselt ikkagi küllaltki suures osas iseseisev. Demokraadid ise olid väga viljakad. Kes kunagi võtab uurida nende kohtut.Tekkis kaks poliitilist põrandaalust parteid: üks oli Eesti Demokraatlik Liikumine, mille eesotsas seisid Artjom Juskevitð jaesõjaks nimetatud sündmuste eneste kohta seda selgust veel ei ole. Võiks öelda, et eesti ajalooteaduses ja rahvuspoliitikas laiemalt on tekkinud niisugune omamoodi n.ö paradoksaalne seisukord, kus relvastatud vastupanuliikumist on ilmselgelt alauuritud. Samal ajal kui viimastel aastatel nõukogude repressioone on uuritud siiski küllaltki palju.

Ei saa öelda, et seda oleks täiesti ammendavalt tehtud kasvõi mingiski alalõigus. Selle tulemusel tekiks nagu pilt, et eesti rahvas ise ei olegi oma ajaloo looja või aktiivne osaleja ajalooprotsessis, küll aga on ta võõrvõimude vaenuliku tegevuse objekt.

Seetõttu, kuigi ma ise olen veendunud, et Suvesõda on vaja uurida, mõtlesin natuke pikemalt rääkida uurimisvajadusest, kuna vahest oleks just seda vajalik pikemalt lahti rääkida. Üldjuhul tuleneb mingi teema uurimise vajadus sellest, et senine töö ei rahulda oma ulatuselt või siis sisuliselt. Suvesõja kohta võib öelda seda mõlemat. Eesti lähiajaloo tähtsündmusena on selle uurimine alati olnud otseselt sõltuv poliitilistest oludest.

Senised käsitlused, niipalju kui neid on, võime jagada nelja gruppi:

* Saksa ajal ilmunud Aktuaalse Ajaloo Komisjoni 2-köiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus metsavendade võitlusele 1941. aastal on pühendatud umbes 150 lk. See on küllaltki suur osa, kuid sisuliselt on see vaid üksiksündmuste loetelu, mis esitati eesti rahva abina Suur-Saksamaale võitluses bolðevismi vastu.

* Välis-Eestis ilmunud koguteos "Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas", milles on Suvesõjale samuti küllaltki palju mahtu antud. See on esitatud kolmes koguteose köites ja kontseptsioonis, et Suvesõda oli rahvuslik vastupanuliikumine eesmärgiga taastada Eesti Vabariik. Tõestuseks oli valdavas osas esitada ainult mälestusi.

* Nõukogude ajal Suvesõja uurimisele faktoloogilisest küljest peaaegu mitte midagi ei lisandunud, mistõttu kõik esitatud väited jäid õhku rippuma. Iseenesest olid need küllaltki huvitavad. Põhiliselt esitati kaks väidet, kusjuures omavahel olid need suures osas vastuolus. Esiteks vastupanuliikumine ehk tollase terminoloogia järgi banditism oli klassivõitluse ilming, teisalt väideti aga selgelt, et metsavendade võitluse organiseeris saksa luure.

* Tänapäeval enam mingeid kunstlikult kehtestatud piiranguid ajalooteadusele ei ole, aga kogu selle teema uurimise kohta võib tuua ainult ühe tõsiseltvõetava asja: professor Herbert Lindmäe raamatu "1941. aasta sõjasuvi Tartumaal", mis on päris korralikult ja heal tasemel tehtud, kuid see on ainult lokaalajalooline uurimus, mis käsitleb Tartumaad, mitte midagi laiemat.

Kokkuvõte senisest tööst tuleb üsna kõhnuke. Minu arvates on sellistel asjade seisul oma kindlad põhjused, aga need vajavad natuke laiemalt kogu meie varjusurmas viibiva sõjaajaloo vaatlemist, sest vastupanuliikumine kui selline kuulub üldiselt muidugi sõjaajaloo valdkonda.

Kogu muu maailma praktika näitab, et sõjaajaloo uurimiseks on loodud üks kindel organisatsiooniline vorm, selleks on reeglina keskne rahvuslik sõjamuuseum ning see asub kaitseministeeriumi või sõjaväe haldusalas ja seda finantseeritakse riigieelarve riigikaitse realt. Taolist skeemi peetakse vajalikuks ja optimaalseks nii meie lähinaabermaades kui mujal kuni Hiinani välja. See peaks iseenesest juba osutama selgelt, et sõjaajaloo kui väga laiaulatusliku ja samas oma ainelt küllaltki spetsiifilise ajalooharuga tegelemine nõuab vastavat institutsiooni.

Ilma selleta ei saa lihtsalt hakkama, nagu võime veenduda ka Eesti näitel, kus meil on küll tegijaid, ilmub ka raamatuid, kuid pole siiski plaanipärast süsteemset tulemuslikku tegevust, mis muidugi ei tähenda seda, et ilma institutsionaalse toetuseta poleks võimalik üldse midagi ära teha. Selle institutsionaalse toe juures peatudes tahaksin osutada S-Keskuse rollile ja tähtsusele. Loomulikult sõjaajalugu S-Keskuse otsene tegevusvaldkond ei ole, aga kuna ajaloos on kõik asjad nii või teisiti seotud, siis vastupanuliikumine kõige laiemas mõttes peaks ikka S-Keskuse teema olema küll. Seega võiks öelda, et Eesti relvastatud vastupanuliikumine on terve ajaloovaldkond, mida on ebapiisavalt uuritud. On täiesti selge, et seda on vaja edasi uurida ja samas võib leida paar pragmaatilist põhjust selle uurimiseks, nimelt riigikaitse vallas.

Meie Eesti Vabariigi riigikaitse on alles loomise staadiumis ja kui räägime restitutsioonist kuitahes palju, on tegelikult loodud uus riik, mis on tegelikult oma struktuurides terviklikult alles loomisel ning see viis aastat pole mingi eriti pikk aeg. On iseenesest mõistetav, et riigikaitse pole veel valmis. Kuid järelikult tuleb jalgratta leiutamise vältimiseks kusagilt eeskuju võtta. Sisuliselt on eeskuju võimalik võtta kahest kohast: sõbralikelt välismaadelt, mida vahelduva eduga ka tehakse, ja oma ajaloost, mida tehakse, pehmemalt öeldes, ebapiisavalt, sest rahvuslikku sõjaajalugu pole piisavalt uuritud, rääkimata siis selle n.ö eksponeerimisest.

Keegi on küll kunagi öelnud, et inimkond on õppinud ajaloost ainult seda, et ta midagi ei õpi. Siiski ma arvan, et relvastatud vastupanuliikumise ajalool on midagi öelda ka tänapäeva riigikaitse planeerijatele, kui mitte muud, siis näidates vältimist vajavaid vigu, mille kohta ajaloos leiab vägagi värvikaid näiteid. Selle kõrval leiame pragmaatilisest vallast veelgi põhjendusi vastupanuliikumise uurimise vajadusele.

Eesti ajakirjanduses on aeg-ajalt riigikaitse teemadel päris põhjalikult kirjutatud, pea alati osutatakse ka kaitsetahte nõrkusele ning vajadusele seda kuidagi luua, arendada või kasvatada, andmata küll samal ajal ühtegi vajalikku retsepti ja ega neid retsepte veel leitud ei olegi. Kuigi teatud katse kaitsetahte arendamiseks on tehtud, pole tänapäev enam võrreldav näiteks Pätsi-aegsete Eesti oludega ja, ükskõik kuidas ka keegi seda hindab, tollases stiilis isamaakõnedega tänases maailmas, mida iseloomustab ratsionaalne või aateliste väärtuste seisukohalt isegi skeptiline vaim, kaitsetahet ei kasvata. Vastupidi - tulemus võib olla hoopis teistsugune. Kasvatada saab eelkõige just oma ajalooga ja siin jõuamegi taas tagasi eelpool räägitud maailma praktikani sõjaajaloo uurimises, mida korraldatakse ühe osana riigikaitsest. Kuigi Eestis see täna veel nii ei ole, ei anna see ometi mingit põhjust käed rüpes istuda ja mitte midagi teha.

Seega võib öelda, et relvastatud vastupanuliikumise uurimiseks on vajadus nii akadeemilisest kui ka pragmaatilisest seisukohast lähtudes, ning järgnevalt tuleks vaadata, mida on tarvis uurida.

Nagu ma juba põgusalt mainisin, puudub isegi korralik ülevaade Suvesõja sündmustest, kusjuures partisanisõja spetsiifika on igal pool ja igal ajal olnud niisugune, et see koosneb suurest hulgast üksteisega vormiliselt või isegi sisuliselt vähe seotud sündmustest. Kuigi Suvesõda ajaliselt ju eriti kaua ei kestnud, on see mahuliselt väga suur ja selle uurimine nõuab omaette tükk tööd. Teine asi, kuidas seda teha? Senistes käsitlustes, olgu ta siis kas eelpool mainitud "Eesti rahva kannatuste aastas" või mõnes lokaalajaloolises artiklis, esitatakse Suvesõja sündmustik ikka mingisuguse sündmuste reana, kus on kokkupõrkeid, tulevahetusi, lahinguid jne.

Isegi kui me need kõik kirja paneme, esitame korralikult vormistatuna, ei anna see ausalt öeldes meile suurt midagi. See jääb küllaltki segaseks sündmuste kogumiks ning Suvesõja sündmuste uurimisel tuleb appi võtta inimteadmiste valdkond, mida ma ei julgeks teaduseks nimetada, aga mida eri aegadel on nimetatud kord sõjateaduseks, kord sõjakunstiks ehk nende ajalooks. Näiteks vastupanuliikumiste kohta on teoreetilistes käsitlustes toodud järgmised vastupanuliikumiste n.ö võitlusvahendid, mida oleks viis. Need on: vastupropaganda, sabotaaž, diversioon, terror, lahingutegevus.

Siia võiks juurde lisada ka veel luure mõne sõbraliku välisriigi või oma välisliitlase huvides. Kui nüüd kasutame sellist skeemi ning paigutame sellesse kogu Suvesõja sündmustiku, mida on võimalik arhiivist kätte saada, siis selgub teatav pilt, mille alusel on võimalik asuda juba analüüsi juurde.

Sündmustiku analüüsil peaks veel kasutama partisanisõja teooriat ning partisanisõja teooria ajalugu, loomulikult unustamata kõike muud, ka poliitilist ajalugu. Võib tuua sellise näite: sõjaajaloo kogemus on näidanud, et vastupanuliikumise edukuseks on minimaalselt vajalikud järgmised tunnused: ühtne organisatsioon, tsentraalne juhtimine, side välismaaga.

Selle alusel võib juba arendada kõike muud, nagu  põhidokumentidena liikumiste programme, nende poolt välja antud ajalehti, ajakirju, lendlehti. Vähem tähelepanu pöörasin ma näialge terror, kusjuures selle nn valge terrori kohta, millest nõukogude perioodil on kirjutatud ja peatuma jäädud detailsete käsitluste juures, võiks pöörata tähelepanu ka asjaolule, kas ühel või teisel viisil see nn valge terror ei olnud mitte Eesti Vabariigis kehtinud seaduste alusel ja nende raamides organisatsiooniliselt korraldatud ning missuguseid järeldusi sellest üldse võiks teha.

Üheks näiteks on veel 1941. aasta mobilisatsioon, mille kohta ka nõukogude arhiivides ei ole täpseid arvulisi andmeid Eesti kohta tervikuna, rääkimata selle käigu kohta eri maakondades. Kuid Suvesõja perioodi vastupanuliikumine pidas üheks oma tegevuse eesmärgiks just nõukogude mobilisatsiooni nurjamist ning selle eest pääsenud inimeste lülitamist vastupanuliikumisse. Seal on küllaltki palju arvulisi andmeid nõukogude mobilisatsiooni käigu kohta ühes või teises maakonnas, aga just otseselt mobilisatsiooni uurijad ei ole arhiivis neid allikaid kasutanud.

Muidugi, Suvesõjaga haakub üks suur probleem, s.o kollaboratsionism, mida Eestis minu teada nii teoreetilisel kui ka ajaloolisel tasandil on käsitlenud ainukeses põhjalikus artiklis Mart Nutt. Miks see nii on, ei oska öelda. Siin, kollaboratsionismi probleemi juures täpsemalt peatumata, tuleks osutada ainult ühele asjale: kui Suvesõja sündmusi käsitleda sõjateaduse või sõjakunsti seisukohast, siis igasugune teoreetiline käsitlus ütleb selgelt, et vastupanuliikumise edu saavutamise aluseks, kõige määravamaks, on mingi välisabi saamine. Sellest seisukohast näiteks Eesti metsavendade koostööl nende tegevuspiirkonda jõudnud saksa vägedega ei ole mingeid kollaboratsionismi elemente, sest vastasel juhul, kui nad seda ei oleks teinud, olnuks see lihtsalt nonsenss kogu relvastatud võitluse loogikast lähtudes.

Muidugi, kõik teemad, millele ma siin ainult põgusalt osutan, vajavad väga põhjalikku uurimist ja käsitlemist. Võiks tuua veel ühe väikese näite selle kohta, milliseid tulemusi Suvesõja uurimine arhiivis võib anda. Suvesõja lõppfaasis võitles koos saksa vägedega Eesti territooriumil terve rida eesti vabatahtlikke relvastatud üksusi. Opereeritud on arvuga 1 750 - 2 000 vabatahtlikku. Olen arhiivist leidnud, et see arv on pärit Omakaitse dokumentidest 1942. a. Olen oma uurimistööga saanud arvu umbes 4 000 meest. Iseenesest need arvud on ju väikesed, aga kui neid võrrelda, on üks arv teisest kaks korda suurem.

Lõpuks ma osutaksin veel paarile küsimusele kogu Suvesõja kohta, millele peaks uurimine varem või hiljem andma vastuse. Näiteks eesti metsavendade võitluse sõjaline mõju. Mida siis sellega lõppude lõpuks saavutati? On väidetud, et sellega desorganiseeriti kohalik võimuaparaat, järelikult võeti ära alus süsteemse ja kõikehõlmava nõukogude terroriaparaadi tegutsemiseks. Samas on aga väidetud, et just metsavendade üliaktiivne tegevus teatud konkreetsetes kohtades põhjustas vastase repressioone, mis olid suunatud suures osas tsiviilelanikkonna vastu, kuna need kujutasid endast kergemat sihtmärki. Iseenesest, kui neid kahte väidet vaadata, siis ma usuksin nagu rohkem esimest, aga ma ei julge praegu küll esitada põhjalikult süstematiseeritud, analüüsitud statistilisi andmeid, mis näitaksid, et tõesti see esimene väide on õige ja teine on kehtiv ainult üksikjuhtudel ja teatud lokaalsetes punktides. Poliitilisest seisukohast võiks veel ühe, võib-olla natuke ketserliku küsimuse esitada: vastupanuliikumine üldiselt oli aktiivne ja ta oli laiaulatuslik, aga keegi ei ole analüüsinud seda, kui laiaulatuslik ja kui aktiivne ta oli. Kas ta oli siis tõesti n.ö üldrahvalik vastupanuliikumine või võib selles samas sündmustiku kontekstis leida Eesti ühiskonna lõhenemise ja kasvõi nõukoguliku terminoloogia kohaselt klassivõitluse elemente? Mina kaldun arvama, et see oli üldrahvalik vastupanuliikumine, kuid taas mitte kusagilt ei ole võtta konkreetselt vormistatud tõestust sellele väitele.

Jüri Ant: Siin on praegu tegu rohkem suunava ettekandega, mida peaks tegema, ja selles ei ole mingit kahtlust, et see uurimisteema kuulub täiesti S-Keskuse raamidesse. Ma kasutan kohe võimalust küsida. Küsimus on selles, kas 1941. aasta suvel oli tegu klassivõitlusega, nagu seda mõnigi kord käsitas nõukogude ajalooteadus, või üldrahvaliku vastupanuga? Aga ma küsiksin teistmoodi: kas 1941. aastal olid kodusõja elemendid Suvesõjas olemas või ei?

Tiit Noormets: See on erimoodi sõnastus, aga sama küsimus. Pean ütlema, et ma ei saa eitada nende elementide olemasolu.

Jüri Ant: Metsavennad sõdisid hävituspataljonide vastu. See oli Suvesõja põhiraskus. Hiljem hakkavad mõlemalt poolt suured väekoondised liituma. Kui vaadata neid nimekirju nii ühelt kui teiselt poolt, siis on Eestimaa mehed ja naised ju igal pool.

Tiit Noormets: Siin tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et nõukogude sõjandusdoktriinis tehakse juba 1918. aastast alates alati väga selget vahet rindevägede või nn armee ja sisekaitseüksuste vahel ja kunagi ei ole olnud ette nähtud armeel sellist ülesannet, et ta peaks ühel või teisel viisil tagala julgeolekut kindlustama. Ta ei saanud sellele vastavat väljaõpet ega varustust. Neidsamu hävituspataljone ei rakendatud metsavendade vastu mitte sellepärast, et neis oleksid eriti head võitlejad olnud, vaid et kodusõja elemendid ise viisid selleni välja. Hävituspataljonid olid loodud konkreetselt sisekaitsevägede raames, neid juhtisid põhiliselt Eesti piirivalvest võetud või suunatud ohvitserid ja nad täitsid oma otseseid ülesandeid. Aga muidugi, teisest küljest on mõtlemapanev, et Eestimaa pinnalt leiti siiski nii palju inimesi, kellest pataljone formeerida.

Viktor Niitsoo: Võib-olla oli siin ka kättemaksu element.

Jüri Ant: Kättemaksu moment oli siin muidugi tugev.

Terje Anepaio: Praktilised tulemused?

Tiit Noormets: Riigiarhiivis on ettevalmistustega juba selleni jõutud, et välja anda dokumentide kogumik Suvesõja kohta. Põhiliseks, aga mitte ainsaks allikaks oleksid kuni 1944. aastani koostatud Omakaitse malevate ajaloo ülevaated. Ajaliselt sisaldavad need ka perioodi Kaitseliidu likvideerimisest üle Suvesõja kuni Omakaitse loomiseni.

Lühidalt võiks Suvesõja, Eesti relvastatud vastupanuliikumise kohta öelda, et see algas täiesti killustatult ilma mingisuguse organisatsioonita, ilma mingisuguse juhtimiseta ja ka ilma mingi kaugema või laiema eesmärgi püstitamiseta, lihtsalt iseenda ja oma perekonnaliikmete ja lähedaste elu ja siis mõningal määral ka vara kaitsmiseks. Metsavendadel ei olnud relvi. Selleks, et neid saada, algasid rünnakud vallamajadele, miilitsa- ja julgeolekuüksustele, väiksematele punaarmeelaste gruppidele jne ning relvade hankimise käigus konsolideerus metsavendlus väga kiiresti, muutus ründavaks, agressiivseks. See aga on üks relvastatud vastupanuliikumise edu eeldusi. Ta organiseerus n.ö rohujuure tasandil ja jõudis üpris kiiresti kõrgele organiseerumisastmele.

Rääkides üldse Suvesõjast tuleb meeles pidada, et see toimus Lõuna-Eestis ainult paari nädala, Põhja-Eestis paari kuu jooksul. Üldiselt kui räägitakse klassikalistest partisanisõdadest (Afganistan, Vietnam) - seal on jutt ikkagi kümnetest aastatest ning Eesti ühiskonna kiire iseorganiseerumise võime on minu arvates täiesti erandlik ja fenomenaalne, kuigi ma usun, et igal inimesel, kes on Eesti 19. sajandi rahvusliku liikumise ajalooga tuttav, midagi otseselt imelikku siin ka ei ole.

Kuid miks vastupanuliikumine oli siiski ühtse organisatsioonita, keskse juhtimiseta jne? Selle kohta ma ei julgeks küll mingeid järeldusi teha, võib-olla siis viidata Oskar Looritsale, kes pärast sõda on Eesti asjadest kirjutades viidanud ühe iseloomustava joonena Eestis juhtide nõrkusele või eliidi puudumisele. Võib-olla selline oleks kõige üldisem raam nende sündmuste kohta.

Jüri Ant: Läheme viimase teema juurde. Indrek Jürjo räägib, kuidas KGB materjalide publitseerimise ettevalmistamine või publitseerimine käib Eesti Riigiarhiivi filiaalis, Parteiarhiivis.

* * *

Indrek Jürjo: KGB-teema intrigeerib väga palju ja sellest ka räägitakse väga palju, sageli asjatundmatult ja emotsionaalselt ja ERA filiaal on seadnud endale eesmärgiks alustada KGB dokumentide publitseerimise sarja. Siin tulevad mitmesugused valikuprobleemid, näiteks Arvo Valton on ühes arutlevas artiklis KGB allikate kohta kirjutanud, et seal esineb palju bluffi ja kas seda uskuda või mitte ja tema tahab, et kõik need dokumendid publitseeritakse. See ei ole kahjuks võimalik, kui silmas pidada, et KGB kriminaaltoimikuid, mis moodustavad põhimahu, on meil 30 000 säilikut, sageli veel mitmes köites. Samuti ei ole ka reaalne väljasõidutoimikute publitseerimine.

Kõige huvitavam osa sellest KGB arhiivist on koondatud nn eriteadete kollektsiooni, mis algab 1940. aastatega, kuigi neid on vähe.Esimene selline akt on pärit juba 1945. aasta septembrikuust, kus pöörati tähelepanu Narva vanalinna taastamise probleemile, nagu raua korjamise kampaania vanalinnas jne. 1955. aastast kuni aastani 1962 oli Narva vanalinn juba täis ehitatud. Teine probleem nstitutsioon nagu KGB. Teatavasti elas KGB läbi ümberkorraldusi. Pärast julgeolekuorganite reorganiseerimist loodi ENSV MN juurde Riiklik Julgeolekukomitee ja 3. mail 1954 kinnitas EKP KK büroo selle esimeheks Ivan Karpovi. Ta juhtis seda kuni 31. maini 1961. Nagu tema eelkäijal Moskalenkol polnud ka Karpovil enne uuele ametikohale määramist mingeid kokkupuuteid Eestiga. Ta oli töötanud julgeolekuorganites pärast siseasjade rahvakomissariaadi operatiivkooli lõpetamist 1936. a. Aastatel 1943-1953 oli Karpov töötanud NSVL Julgeolekukomitee Arhangelski oblasti valitsuse ülema asetäitjana ja sealt suunati ta Eestisse. RJK juhtkond koosnes tema loomise järel eranditult venelastest. Kõige terviklikuma ja kokkuvõtlikuma ülevaate KGB luure- ja jälitustegevusest annavadki nende osakondade aastaaruanded.

ENSV KGB 1. osakond tegeles välisluurega ja allus NL KGB 1. peavalitsuse välisluurekeskusele. Etterutates peab märkima, et 1. osakonna aastaaruandeid kahjuks ei ole säilinud.

KGB 1. ja 2. peavalitsus koos neile alluvate osakondadega liiduvabariikides olid KGB ajaloo vältel püsivaimad struktuuriüksused.

2. osakond jagunes neljaks allosakonnaks või jaoskonnaks, millest kolm tegeles välismaa luuretalituste ja tegelike või enamasti väljamõeldud agentide väljaselgitamisega ja 4. jaoskond eriti ohtlike riiklike kurjategijate jälitamisega. Paralleelselt 2. osakonnaga tegutses sõjajärgsetel aastatel 2-N osakond, mis oli spetsialiseerunud võitlusele metsavendlusega ning juhtis ja kontrollis hävituspataljone. Pärast julgeolekuorganite reorganiseerimist Riikliku Julgeoleku Komiteeks (see langes üldiselt enam-vähem kokku metsavendluse hääbumisega), läksid osakonna 2-N funktsioonid üle 4. osakonnale. ENSV KGB 4. osakonnal olid 1950. aastatel vastuluureosakonnaga paljuski sarnased ülesanded. Alates 1954. aastast jälitas osakond viimaseid metsavendi, noorsoo põrandaaluseid organisatsioone, intelligentsi ja kirikuid, teostas operatsioone ka välismaal. 1957. a koostatud õiendi põhjal jagunes 4. osakond omakorda viieks jaoskonnaks, mida juhtis neljaliikmeline juhtkond. 1. ja 2. osakonnas töötas 10 ohvitseri, 3., kes tegeles kirikuga, ja 4. jaoskonnas viis ja 5. jaoskonnas neli ohvitseri, millele lisandus veel perifeeriagrupp.

Nendes dokumentides tuleb ilmsiks, et julgeolekuorganite reorganiseerimine tõi kaasa KGB aruandluse tõhustumise. Aastaaruanded koostati kahes või kolmes eksemplaris, täiesti salajased dokumendid, millest siis üks jäi õnneks siia, on säilinud. Sellest aruandlusest tuleb ilmsiks, et KGB struktuuris sisemiselt kõige tihedam ja selgem tööjuhtimine oli peavalitsuse, keskvalitsuse ja allosakonna tasemel. Esitati mitte ainult aastaaruandeid, vaid ka võimalikult konkreetseid plaane. Keskuse kontroll oli üsna tõhus, aruannetes on korduvalt mainitud ka keskusest kohale saadetud kontrollbrigaadide tegevust.

KGB 2. ja 4. osakonna aruanded on säilinud aastatest 1954-58, kokku 10 toimikut kogumahuga umbes 900 masinakirjalehte. Aastaaruannete maht on üsna erinev, alates 39 lehest ja lõpetades juba 144-leheküljelise raamatuga.

Põhiplaanilt on aastaaruanded üsna sarnased. Vastuluureosakond pööras peatähelepanu kapitalistlike maade luureteenistuste Nõukogude Liidu vastu suunatud tegevuse blokeerimisele, desinformatsiooni levitamisele ja ka oma agentide sokutamisele välisluureteenistustesse. Üks osa aruandest on pühendatud tööle agentuuriga. Seal antakse statistiline üldülevaade, agentide arvud, statistiliselt iseloomustatakse ka agentide haridustaset, mis vastuluureosakonnas oli suhteliselt kõrge, kui kõrvutada neid väheseid andmeid, mis on olemas julgeolekuohvitseride endi haridustaseme kohta.

Sellele agentuuri kirjeldavale üldosale järgneb iseloomulikumate värbamisjuhtumite kirjeldus. Agentide iseloomustamise juures on mõnel juhul kirjeldatud ka järelvalvet nende üle, vastavaid kontrolloperatsioone, mille abil on õnnestunud paljastada desinformatsiooni levitavaid agente.

Analoogselt agentuuriga antakse aruannetes statistiline üldülevaade töös olevate operatiivtoimikute kohta. Näiteks 1958. a oli vastuluureosakonnal käigus 975 operatiivtoimikut, st siis 975 operatiivjälituse all olevat isikut või gruppi. Suurema osa ülevaatest moodustavad refereeringud isikute kohta peetud operatiivtoimikutest (tollal nimetati neid formulartoimikuteks), keda kahtlustati sidemetes Lääne luureteenistustega. Sellele vastavalt on rühmitatud toimikute ülevaated. Vastuluurearuanded tunnistavad, et KGB spioonimaania jätkus ka pärast Stalini surma, kuigi väiksemas ulatuses ja kahtlustatavatele vähem saatuslike tagajärgedega.

Leidus ka üksikuid tegelikke spioone, näiteks Ameerika LKA agendid Kukk ja Toomla, kes hiljem julgeoleku poolt tabati. Tabamise kirjeldus on aruannetes olemas. Samuti jätkusid veel ja jõudsid lõpule sõja järel alanud operatiivmängud Inglise ja Rootsi luuretalitustega, mida nii 2. kui ka 4. osakonna aruannetes kirjeldatakse. Aruannetes esinevate operatiivtoimikute tavaliste paarileheküljeliste sisukokkuvõtete väärtust tõstab asjaolu, et need toimikud ise ei ole säilinud, nii et see aruande refereering on ainus allikas.

Omaette alalõigu vastuluureosakonna aruandes moodustab aruanne riiklike kurjategijate (valdavalt peeti nendeks saksa okupatsiooni aegseid tegelasi) jälitamisest ja ülevaade jälitusaparaadi agentuurist.

Teise omaette alalõigu moodustab vastuluuretegevus piiritsoonides, koostöö piirivalvega piiride tugevdamiseks ja kodumaa reetmises kahtlustatavate inimeste väljaselgitamine, kontroll ja abi julgeolekukomiteede rajoonivolinikele.

Vastuluureosakond kureeris 1950. aastatel ka repatrieerimiskomiteed kodumaale tagasipöördumise asjus ja suunas repatrieerimispropagandat, ühtlasi olid repatriandid selle osakonna erilisteks kahtlusalusteks kui potentsiaalsed vaenlased. Loomulikult olid repatriantide jälgimiseks omad agendid. KGB vastuluurevalitsuse üheks ülesandeks oli diplomaatilise korpuse ja Moskvas alaliselt viibivate välismaalaste jälgimine ja töötlemine. Eestis langes see ülesanne ära, kuid vastuluureosakonna kompetentsi kuulus Eestit külastavate välisdelegatsioonide ja üksikute välisturistide jälgimine ning välismaale sõitvate nõukogude turistide kontroll. Alates 1956. aasta aruandest on sellele pühendatud vastavad alalõigud, mis annavad ettekujutuse välisturismi jälgimise mehhanismi väljakujunemisest Eestis ja KGB osalemisest esimeste välismaale sõitvate gruppide koosseisus nii otseselt KGB operatiivtöötajate isikus kui ka agentidena ja KGB usaldusisikutena.

Omaette peatükk on pühendatud vastuluureüritustele välismaal. Siin kirjeldatakse sellal juba lõpule jõudvaid raadiomänge Lääne vastuluureteenistustega ja arvukaid pagulaste värbamise ja neile lähenemise katseid. Hruðtðovi sula aegne suurem liikumisvabadus võimaldas selleks kasutada välismaale turistidena ehk teaduse-, spordi-, või kirikudelegatsioonide koosseisus suunduvaid agente. KGB 4. osakonna peatähelepanu oli suunatud rahvusliku vabadusvõitluse mahasurumisele. Aruande alguses antakse statistiline ülevaade metsavendade salkade ja üksikmetsavendade tegevuse kohta. Pearõhk võitluses viimaste metsavendadega pandi agentuuri tõhustamisele.

Aruannete sisus iseloomustatakse lähemalt ka läbiviidud agentuur-operatiivseid meetmeid. 1950. aastate keskpaiku keelitas KGB metsavendi varjavaid isikuid legaliseeruma, metsavendade ümberveenmisel kasutati selleks agente. Enamik legaliseerunud isikutest tõepoolest vabastati, kuid võeti agentuurse järelvalve alla. Näiteks 1955. a legaliseerus 167 isikut, neist 7 vahistati hiljem.

1950. aastatel oli veel üsna massiline noorte vastupanuliikumine. Vastavates alapeatükkides kirjeldatakse noorte põrandaaluseid organisatsioone, nende likvideerimist. Osa noori vahistati, teiste puhul piirduti nn profülakteerimisega.

Noorsoo-organisatsioone kirjeldava peatükiga seondub ka nõukogudevastaste lendlehtede levitajate jälitamist kirjeldav peatükk, milles esitatakse vastav üldstatistika ja kirjeldatakse iseloomulikumaid juhtumeid. Osa lendlehtede levitajaid tabati, osa jäi tabamatuks. 4. osakonna ülesanne oli ka vangistusest ja asumiselt tagasipöördunud isikute jälgimine. Aruandes refereeritakse näiteks Eestisse naasnud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegelaste (Otto Tiits, Richard Öövel, Ernst Kull) kohta peetud operatiivtoimikuid, milles kirjeldatakse nende jälgimist ja ka värbamiskatseid. Rahvuslikult meelestatud intelligents oli üheks 4. osakonna (1967. a loodud 5. ideoloogiaosakonna eelkäija) huviobjektiks. Sellele viitavad ka aruannetes esinevate mitme kirjaniku (Jaan Kross, Aadu Hint) kohta peetud formulartoimikud, millest esitatakse lühikokkuvõte.

Omaette alapeatükk on pühendatud luteri, õigeusu ja vabakiriku jälgimisele.   Eesti Töörahva Kommuuni ajal oli võitlus eesti keele kasutamise ümber. Mingi poliitilise suunise punktuaalseks täitmiseks piisas olemasoleva seadusandluse täpsest täitmisest.Välisluureosakonna säilinud toimikud on koondatud ühte välisluurekollektsiooni. 1940. ja 1950. aastatest võib seal leida peamiselt üksikute pagulaste kohta peetud formulartoimikuid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et KGB aastaaruanded annavad küllaltki hea ülevaate KGB tegevusest ühe aasta lõikes, neis on suhteliselt vähe ideoloogilist vahtu ja palju jälitusoperatsioonide asjalikke kirjeldusi. Üksikute julgeolekuohvitseride isikud ja nende konkreetsem tööpanus ei tule aruandes aga kuigivõrd esile. Kui ka juhuslikult mõni nimi on mainitud, siis on raske tema biograafiat ja ohvitserikarjääri kirjeldada, sest KGB töötajate isikutoimikud puuduvad täielikult. KGB töötajate, kes valdavalt olid kompartei liikmed, isikuandmeid võib leida küll EKP kaadritoimikute hulgast, kuid ka need ei ole täielikult säilinud.

Nii võime jälgida üsna täpselt KGB tegevust, aga raske oleks kirjutada KGB kui organisatsiooni sisemist ajalugu. Siin on allikad väga puudulikud. Kuna aruannete tekstides on väga palju mainitud isikute vahistamisi, siis võime kohe vastava juhtumi järele vaadata, kontrollida, kas on olemas ka kriminaaltoimik. Tavaliselt need on olemas ja siis võib sellele viidata ja kirjeldada lühidalt selle kriminaaltoimiku sisu või selle isiku edasist saatust. Kui selles kriminaaltoimikus on midagi veel eriti põnevat, mis võiks pakkuda huvi uurijatele edasises uurimistöös, siis võib kommentaarides seda lühidalt kirjeldada.

Samuti on võimalik KGB tegevust teatud isikute osas jälgida veel väljasõidutoimikute lugemisel, mis meil on olemas. See on küll teatud määral juhuslik, sest alati ei ole toimikut olemas või ei ole see säilinud. Seal võib kohata küllaltki pikki edasiarendusi, mõnikord jätkus koostöösuhe veel aastakümneid. Samuti oleme kommentaarides püüdnud avada, kui see vähegi võimalik, ka agentide isikuid. Mõnikord on juba otse aruandes nimeliselt mainitud agendinimi ja kes ta oli, tema nimi välja kirjutatud. Mõnikord seda ei ole tehtud, kuid on esitatud piisavalt isikuandmeid, et inimest identifitseerida. On ka palju sellist, kus on vaid agendinimi, kuid selle agendinime põhjal meil on arhiivis teiste toimikute põhjal võimalik siiski need isikud välja selgitada ja mõnikord lähemalt neid iseloomustada. 1954. aastast on säilinud üks välisluureosakonna agentide nimekiri, kus on esitatud agendipseudonüüm ja isikunimi. See on väga heaks allikaks, aga see ei ole ainus.

Andmeid võib leida veel ka KGB teistest toimikutest, sealhulgas väljasõidutoimikutest, sest seal, kui antud isik oli agent, on esitatud lühike spravka, milles kirjeldatakse teda, iseloomustatakse, millal värvati, kuidas töötas, kui kaua. Agentuuri koosseis oli tõesti väga eripalgeline. Oli inimesi, kes olid värvatud tugeva surve all, kes töötasid vastumeelselt või keeldusid koostööst, aga ka täiesti vastupidiseid juhtumeid, kus inimesed ise ilmutasid aktiivsust ja keda siis väga positiivselt iseloomustati ning kelle koostöö tagajärjel pandi toime ka vahistamisi. Kui need andmed on loogiliselt seotud kümnetes teistes toimikutes sisalduva informatsiooniga, peaks langema ära jutt, et kõik see on lihtsalt lakke vaadates kokku kirjutatud või et KGB veel vahetult enne enda kokkuvarisemist jättis siia tohutu hulga mingisuguseid võltsinguid. Lühidalt oleks see kõik. Loodame, et millalgi ehk näeme sellist sarja, kus KGB ise kõneleb endast, kuidas ta töötas ja missuguste meetoditega.

Jüri Ant: Aitäh põhjaliku KGB tutvustamise eest. Kas on küsimusi?

Viktor Niitsoo: Üks põhiline probleem on pärisnimede õigekirjutus. Kuidas seda kontrollitakse?

Indrek Jürjo: Püüame ühtlasi seda kommenteerimise käigus üle vaadata. Mõnede nimede puhul paraku jäävad probleemid. Ma ei välista, et mõned väikesed vead võivad sisse jääda.

Jüri Ant: Kuidagi ei tahaks täna, nüüd kohe, teise seminari lõppedes, hakata tegema suuremaid üldistavaid järeldusi mõlema seminari tööst ja tulemustest. Analüüsi teeme kindlasti S-Keskuse kuratooriumi ühel lähemal koosolekul. Tahaks loota, et seminaridest osavõtnutel tekivad uued, head ideed ja ehk on nad saanud midagi kasulikku ka oma uurimuste jaoks.

E. Kaup. Johannes Varese surmaeelne kiri. / Keel ja Kirjandus. 1990. Nr 1. Lk 49.

E. Kivimaa. EKP tegevus vabariigi põllumajanduse kollektiviseerimisel aastail 1944-1950. Dissertatsioon. Tallinn 1970. Vt. ka Kleio 1997. Nr 1. Lk 49-50; Nr 2. Lk 56-57.

Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988. Raamat 1. Köide 1. Koostanud ja toimetanud Leo Õispuu. Tallinn, 1996.

1998. aasta lõpu seisuga on järgmisena ilmunud raamatu tiitellehe andmestikul: Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis. Raamat 2. Köide 2. Koostanud Leo Õispuu. Tallinn, 1998.

Viktor Niitsoo uurimus "Vastupanu 1955-1985". Tartu Ülikooli Kirjastus, ilmus 1997 ja selle alusel kaitses autor 1998. aastal magistrikraadi ajaloo alal.

P. Gustavsson. Täna päeva mured Eestis. Stockholm, 1984.

Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn, 1994. Lk 237: 16.-17. juuli /1993/. "Narvas ja Sillamäel vene ringkondade poolt omaalgatuslikult korraldatud referendum "rahvuslik-territoriaalse autonoomia" küsimuses. Riigikohus tunnistab 11. augustil Narva ja hiljem ka Sillamäe referendumi õigustühiseks".

1997. aastal ilmus Tallinnas A. Weiss-Wendti koostatud ja kommenteeritud teos "Must-valge linn. Vana-Narva fotoajalugu".

TÜ ajaloo osakonna doktorand Terje Anepaio uurimisteema on: "Tagasi Eestis. Represseeritute kohanemine Eesti NSVs".

D. Vseviov. Narva töölisklassi formeerumine 1944-1975. Dissertatsioon. Tallinn, 1976.

H. Lindmäe. 1941. aasta sõjasuvi Tartumaal. Tartu, 1992.

M. Nutt. Kollaboratsionism / Looming. 1990. Nr 9. Lk 1269-1273.

Möödunud ajavahemikus on KGB tõepoolest ise endast kõnelema pandud. Vt Aruanne ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 2. vastuluureosakonna tööst ajavahemikul 1. IV 1954 - 1. IV 1955. (Ad Fontes, 2) Tallinn, 1997; Aruanne ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 2. vastuluureosakonna tööst 1955. aastal. (Ad Fontes, 4) Tallinn, 1998.

Ülevaatlik kokkuvõte toimunud seminaridest oli päevakorras 23. mail 1997 S-Keskuse kuratooriumi koosolekul.


16.detsembril 1998 toimunud periodiseerimisnõupidamise osavõtjad:

Heiki Ahonen - Kistler-Ritso eesti sihtasutuse juhataja

Mati Heidmets - psühholoog, Tallinna Pedagoogilise Ülikooli dekaan

Andrei Hvostov - ajaloolane, ajakirjanik

Jaak Kangilaski - kunstiajaloolane, Tartu Ülikooli professor

Alfred Kasepalu - majandusteadlane, pensionär

Kaarel Kilvits - majandusteadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor

Piret Lotman - ajaloolane, Rahvusraamatukogu

Tiit Noormets - ajaloolane, Riigiarhiiv

Arvo Pesti - Riigiarhiivi asedirektor

Juhan Talve - jurist, Välisministeerium

Enn Tarvel - ajaloodoktor, KRES i tesdusprogrammi koordinaator

Jaan Undusk - kirjandusteadlane, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Jaak Valge - majandusajaloolane, Riigiarhiiv

David Vseviov - ajaloolane, Kunstiakadeemia õppejõud


(kasutatav museoloogilise liigendusskeemina)

Üldpõhimõtted

Perioodide ajalised piirid

Põhjendus piiridele, kommentaarid Võimalik tinglik piir Perioodi nimetus
August 1939 Eeltakt, annektsiooni ettevalmistus 23.08.1939 Baaside aeg
juuni 1940 Selge poliitilise ja kultuuriajaloo ning kollektiivpsühholoogiline piir (majandus pisut retardeerub) 16.06.1940 Esimene nõukogude (resp punane) aasta
suvi 1941 Selge poliitiline piir: sõja algus (või Tallinna vallutamine) tingliku piirina 22.06.1941 või 28.08.1941 sõjaaeg, saksa okupatsiooni aeg
sügis 1944 Selge poliitiline ja sõjaline piir: Eesti (tinglikult Tallinna) taasvallutamine. (Sõja lõpp polnud üldse piiriks.) 22.09.1944 Stalini aeg
1949-1950 Aastapikkune perioodiraja algab suurküüditamisega, sisaldab massilise kolhoosiajamise ning lõpeb EKP VIII pleenumiga, st. Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsuse suurendamisega võimuorganites ning ideoloogilise surve tugevdamisega. Nii alg- kui lõpp-piir on dateeritud lokaalsetel alustel. 25.03.1949

26.03.1950

Alaperiodi piir 1953 Poliitiline ja kollektiivpsühholoogiline piir: Stalini surmast Beria arreteerimiseni. Lootuste tekkimine. 05.03- 26.06.1953
1956-1958 Osalt majandusajaloolised piirid: õrnad uuenduskatsed põllumajanduses 1953-55, rahvamajandusnõukogude loomine 1957, masinatraktorijaamade likvideerimine 1958. Osalt poliitilised piirid ja kollektiivpsühholoogilised: NLKP XX kongress, mis lõi elu demokratiseerumise ja normaliseerumise illusiooni, permanentse Siberi-hirmu kadumine, Ungari sündmused, illusioone purustavad, mis lõpetasid valge laeva ootamise. Need kokku panid aluse rahva demoraliseerumisele, massilisele poliitilisele kaasajooksiklusele (EKP liikmete arv 1951.a.19, 1956. 23, 1961. 38, 1967. 62 tuhat). 14.02.1956 "sulaperiood", reziimi stabiliseerumine
1965-1968 Üleliidulised raamid. Piir nii poliitilises kui majandusajaloos, ka kollektiivpsühholoogias. 1965 üleminek majanduse ametkondlikule juhtimisele (rahvamajandusnõukogude kaotamine). Eestis ometi 1964 põllumajanduses pigem positiivse märgiga piir (üleminek rahapalgale). Ka Eesti kunstielus piir 1964 tähendab pigem vabameelsema aja (Hrustsovi meelevald- susega võrrelduna) algust. Tsehhoslovakkia sündmused 1968 tähendasid osale kohane- nuist illusioonide lõppu, küünilisuse uude järku astumist. 20.08.1968
1979 Piirid nii majandus- kui kultuuriajaloos:üleliidulise varjatud majanduskriisi algus, Eesti põllumajanduses 1975 agrotööstuskomplekside rajamise algus.1978.aasta lõpust venestussurve tugevnemine. Kunstielus algab stagnatsioon juba 1975 stagnatsiooniaeg
1987 Süsteemi lagunemise algus igas valdkonnas Majandusjuhtimises väikese nihkega: 1986 algas teatud liberaliseerimine, kuid Moskvast juhtimine kestis 1988-89.aastani. Piir peamiselt kohalik (fosforiit, Hirvepark),  üleliiduline areng hilineb veidi. Psühholoogiline murrang (hirmu kadumine, resp. vähenemine) väga oluline. 23.08.1987 Uus ärkamiseaeg, "perestroika", uutmisaeg
1991 Puhtpoliitiline piir. Rahvusvaheline ja üleliiduline foon esmatähtsad 20.08.1991

Periodiseerimine on käsitletava ajalooprotsessi tinglik jaotamine kronoloogilisteks ajalõikudeks, perioodideks vastavalt nende lõikude eripärale, mida saab määrata mitmesuguste kriteeriumide järgi (mille valik on põhimõtteliselt vaba). Kõne alla tuleb mitmesuguste elualade (resp. ajalooteadusharude) kasutamine kriteeriumina. See tähendab, et põhimõtteliselt saab periodiseerida mitte üksnes poliitilise ajaloo (valitsejate, riigivormide jms.) järgi, vaid ka majanduse, kultuuri, teaduse (eriti tehnika), kirjandus- või kunstivoolude (kas või näiteks moeajaloo) jne. jne. arengujärkude järgi. Järgnevalt ongi üldise periodiseeringu väljatöötamisel üritatud kombineerida eri eluvaldkondade tunnuseid ning viia neid mingi ühisnimetaja alla, püüdes tõmmata piiri seal, kus võimalikult palju dominantseid näitajaid kokku langeb.

Periodiseerimine on vajalik uurimistöö struktureerimiseks (nii probleemiti kui kronoloogiliselt), konkreetseks museoloogiliseks tööks, eeskätt ekspositsiooni ülesehitamiseks.

Tegemist on siin Eestimaa ajalooga, s.t. Eesti territooriumil toimunud ajalooprotsesside liigendamisega, mitte niivõrd eesti rahva ajalooga, kus tuleb kaalukalt arvestada väljaspool Eestit (paguluses ja deportatsioonis) asunud suurte rahvaosadega. Nende rahvaosade käsitlemisel võib (resp. tuleb) rakendada ajaliselt nihutatud, s.t. mõnevõrra erinevat periodiseeringut.

Periodiseerimise aluseks on siin poliitilise ajaloo periodiseering. (Mitte puhtkalendaarne, nagu viiekümnendad, kuuekümnendad aastad vms., mis on, kuigi laialt levinud, paraku, formaalne ega ava protsesside sisu vajalikul määral.) See ei tähenda, et periodiseerima peaks valitsejate (peasekretäride) järgi või taandama Eesti ajaloo NLKP kongresside ja pleenumite järgi liigendatud parteiajalooks. Ajalised nihked ja erinevused, mis kohati ilmnevad teiste eluvaldkondade järgi otsustades, võivad leida arvestamist (näiteks ekspositsiooni eri alalõikudes). Sealjuures tsesuurid ajajärkude vahel ei tarvitse olla lõigatud kogu pikkuses sirgjooneliselt, vaid võivad olla just nagu murtud, siksakilised, erinedes mõnevõrra eri valdkondades. Niikuinii tuleb arvestada, et piirid on harilikult tinglikud, mitte kuupäevalise või aastaajalise täpsusega paika pandud; pigem on tegemist ajavahemikuga, mil mingi üleminek toimus. (Nagu Geoffrey Barraclough 1964.a. luges kaasaja ajaloo algupiiriks aega 1890-1961, s.t. Bismarcki lahkumise ja Kennedy ametisseastumise vahel.)

Periodiseeringu põhialus on Eesti-väline, öelgem üleliiduline, sest okupeeritud Eesti oli nii poliitiliselt kui majanduslikult täiesti sõltuv ning põhiliselt välisimpulsid määrasid siinse arengu, ajalooprotsesside võnkealgused ja -lõpud. Raske oleks üles ehitada päris Eesti-keskset põhjendatud periodiseeringut. Ometi on maksimaalselt arvestatud kohalikku eripära, tegureid, mis teatud laadis esinesid ja mõjusid ainult Eestis (näiteks kollektiivpsühholoogilised, osalt ka majanduslikud). Vastavalt ei ole periodiseerimisskeemi lülitatud selliseid üleliidulisi tegureid, mis ei avaldanud Eestis otsest mõju. Arvestatud on ka ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside Eestis toimimisel, kui neid esines. Tänapäev soovitakse ja soovitatakse ju üldiselt, et ajalookäsitlus (sealhulgas periodiseering) oleks kooskõlas Euroopa ja maailma ajalooga. Seetõttu ongi soovitav hoida periodiseering Ida-Euroopa ajaloo ja maailma ajaloo üldises kontekstis. Ja seda esitatud periodiseering ongi (juba kogu ajajärgu algus - Teise Maailmasõja algus - ning selle lõpp - punase imperiaalsüsteemi kokkuvarisemine).

Enn Tarvel


Nõukogude Eesti ajalugu – see on ka umbes pool sajandit nõukogudelikku ajalooteadust. Selle aja jooksul on ilmunud hulgaliselt publikatsioone nii eraldi raamatutena, kui ka artiklitena ning kaitstud kümneid sotsialismiteemalisi doktori- ja kandidaadiväitekirju. Sotsialismiperioodiga tegelevaid uurijaid töötas nii EKP Parteiajaloo instituudis, Teaduste Akadeemia Ajaloo instituudis kui ka õppeasutuste kateedrites.

Tänase päeva seisukohalt on küllalt oluline küsimus, kas kogu see tuhandetesse lehekülgedesse ulatuv produktsioon on kasutuskõlbmatu, või leidub selle hulgas ka midagi väärtuslikku. Ehk - milline võiks olla tõe osakaal sotsialismiperioodile pühendatud ajaloopublikatsioonides?

Vastuse leidmine püstitatud küsimusele on juba selle pärast küllalt oluline, et vaevalt saab lähemal ajal rakendada arvuliselt nii palju uurijaid selle teemaga tegelemiseks nagu seda tehti institutsionaalselt erinevates asutustes nõukogude ajal.

Kui nõukogude võim eitas olemuslikult kõike seda mis oli tehtud varasematel aegadel, siis oleks tänapäeval põhimõttelisel ebamõistlik visa kõik nõukogude ajal sotsialismi ajaloo valdkonnas kirjutatu prügikasti vaid sellel põhjendusel, et nende kirjutiste tellija ja publitseerija oli võõras võim.

1970 aastal ilmus koguteos "Leninlik etapp eesti ajalooteaduses" kus antakse ülevaade tolleks ajaks ilmunud nõukogudeaegsest kirjandusest. Kitsamaid historiograafilisi käsitlusi sotsialismiperioodi ajaloo kohta on ilmunud ka järgmistel aastatel. Nende seas võiks mainida ülevaadet üleliidulises ajakirjas "Istoria SSSR", 1981, nr.6 ning historiograafilisi kokkuvõtteid mis ilmusid suuremate üldkäsitluste sissejuhatavates osades. Kuid, loomulikult, hindasid kõik need väljaanded tehtud uurimistööd lähtudes nõukogude ajalooteaduse väärtushinnangutest.

Viiekümnendate aastate keskpaigani on need hinnangud valdavalt puhtalt ideoloogilised. Neis tembeldatakse kõik eelnenu valdavalt vaenulikuks ning igandlikuks ja vananenuks, nõudes põhimõtteliselt uue ajaloo kirjutamist. Nii tuli asuda mitte ainult kirjutama uue ajastu ajalugu, vaid sisuliselt ümber kirjutama ka kogu eelnev ajalugu. Kuulusid ju praktiliselt kõik varasemad ajalooalased teosed selle kirjanduse hulka mis keelustati või hävitati.

Kogu stalinlikul perioodil ilmunud ajalooalane kirjandus, mis käsitleb sotsialismi ajajärku, ei sisalda praktiliselt mitte mingisugust faktoloogilist ega teoreetilist väärtust. Lähtudes ajalooalastele publikatsioonidele esitatavatest nõuetest on teadusliku tõe osakaas neis tühine. Need raamatud ja artiklid omavad tänapäeva seisukohalt tähtsust vaid kui toodang, mis on avaldatud mineviku ja oleviku kohta range ideoloogilise kontrolli tingimustes. Ilmunud teosed võivad anda näiteid sellest mida ja kuidas võltsiti, millisel viisil kasutati ajalooteadust ideoloogilises võitluses ja kui armetusse rolli satub ajalugu olles vaid ideoloogia teenistuses.

"Ideoloogia ja ajalugu" on iseenesest niivõrd aktuaalne teema, et annab teatud uue väärtuse ka nendele publikatsioonidele mis ilmusid Eestis kuni viiekümnendate aastate keskpaigani. Olles omal ajal trükitud ainsa eesmärgiga võltsida ajalugu on need tekstid tänapäeval omakorda muutunud selle ajastu tõesteks dokumentideks. Omamata omas ajas mingit tõsist ajaloolist väärtust on need raamatud ja artiklid ajaga muutunud tolle ajastu tõelisuse kandjateks. Ning muutunud seega väärtusetutest propagandistlikest väljaannetest väärtuslikuks ajalooallikaks. Sellesse kategooriasse kuulub ka kogu ulatuslik parteiajalooalane publitseering.

Andmata mingit vastust küsimusele milline oli tegelik olukord nõukogude Eestis, võimaldavad need publikatsioonid tänasel päeval saada aga küllaltki ammendava pildi sellest millisena nõukogude Eesti ajalugu taheti jäädvustada oleviku ja tuleviku jaoks.

Vastates pealkirjas püstitatud küsimusele võib öelda, et sisuline tõe osakaal on Eesti NSV-s stalinlikul ajajärgul ilmunud ajalookirjutistes nulli lähedane. Kuid iseloomustades tolle aja ideoloogilist lähenemist võimaldavad need teosed saada täielikult tõest pilti valitsevast olukorrast sotsialistliku liiduvabariigi ajalooteaduses ning nõukogulikest ajaloo võltsimise mehhanismidest.

Ülaltoodu oleks esimeseks põhjenduseks miks nõukogude ajal ilmunud ajalookirjandus vajab tõsist uurimist ja analüüsi.

Mahukas ning üldistav Eesti NSV ajaloo kolmas köide (ilmunud 1971, laduda antud 1969 aasta jaanuaris) võiks olla selleks tinglikuks verstapostiks, mis arvestades pea- ja tegevtoimetaja ideoloogilist positsiooni, kannab eneses nii vana stalinistlikku ajalookäsitlust, kui ka juba järgneva etappi märke. Loomulikult ei tähenda see seda, et alates sellest ajast algas põhimõtteliselt uus etapp ning Eesti NSV ajalooteadus lakkas täielikult täitmast talle pandud ideoloogilist ülesannet ja põhimõtteliselt pääses ajaloo moonutamisest. Kuid alates sellest ajast hakkavad sotsialismiperioodi ajaloo kirjutised kaotama puht propagandistlikku iseloomu, muutudes vähemalt väliselt, ja osalt ka sisuliselt, tasakaalukamateks ja tõsisemateks.

Selle perioodi, kas otseselt või varjatumalt esitatud, ideoloogilised nõudmised jätsid sotsialismiperioodiga tegelevatele ajaloolastele teatud võimaliku valiku alates valikulisest vaikimisest ja lõpetades tõe vassimisega. Mõlemad, sageli eetiliselt vastandlikud äärmused, kujundasid aga ühtviisi moonutatud pildi ajaloolisest tegelikkusest.

Erinevalt varasemast perioodist, võib alates kuuekümnendate aastate algusest leida eesti sotsialistliku ajajärgu uurimisele pühendatud ajaloolaste töid, millistes pöördutakse klassikaliste ajalooteaduse meetodite poole. Loobudes üldsõnalisest deklaratiivsetest on uurijad pöördunud arhiivmaterjalide poole, püüdes lubatuse piirides saavutada maksimaalse täpsuse. Ideaalses variandis võib isegi eeldada, et mõnedes ilmunud töödes saavutati teatud lõikudes praktiliselt sajaprotsendiline tõde. Kuid see tõde oma kitsastes raamides jäi paratamatult valikuliseks ja seega muutis arusaamise üldisest tõest kogu sotsialistliku ajajärgu, kui terviku kohta, isegi veelgi ähmasemaks. Uus situatsioon võimaldas valikulist tõde ainult niivõrd kuivõrd see oli üldise vale teenistuses. Kuid teatud mõttes lubas selline lähenemine nii kirjutamist, kui ka lugemist ridade vahel, mis poleks stalinlikul ajajärgul olnud võimalik. Noppides neid üksikuid tõeseid fakte ja ühendades ühtseks tervikuks said nõukogude ühiskonna uurijad läänes küllaltki tõepärase pildi sellest milline oli Eesti NSV ajalugu.

Samas, nagu ka varasemal ajal, kuulus rida teemadest salajaste ja keelatute hulka. Nii, näiteks, 70-ndatel aastatel ilmus ajaloolase R.Juursoo sulest rida põhjalikke uurimusi ehitustegevusest, ehitusorganisatsioonidest ja ehitustöölistest Eesti NSV-s mille puhul pole mingit kahtlust, et neis toodud arvud ja struktuursed muutused vastavad täielikult tõele. Need faktid ja neist tulenevad otsesed järeldused on kasutatavad tänapäevani, ning pole mingit vajadus seda põhjalikku tööd uuesti ette võtta. Kuid, kui me aga tahame saada tõest pilti ehitustegevusest Eesti NSV, siis tuleb arvestada sellega, et rida ehitamisega tegelevat institutsiooni (näiteks sõjavangid või Sillamäe ehitajad) ei kajastunud ametlikus aruandluses ja ei saanud jäädvustuda kirjalikus ajaloos. Mis muidugi ei tähenda seda, et konkreetne uurija võis suurepäraselt teada tegelikku olukorda. Nende andmete publitseerimine oli lihtsalt võimatu. Seega on vaadeldava ajajärgu uurimustes tõe osakaal kohati praktiliselt absoluutne. Tervikuna aga annavad ka need väljaanded sama vildaka pildi tõesest olukorras nagu varasemal ajal ilmunud käsitlused.

Kokkuvõtlikul kujul esindab antud suunda 1985 aastal ilmunud venekeelne koguteos "Nõukogude Eesti töölisklassi ajalugu". See raamat sisaldab põhjalikku faktoloogiat mille koguseline ületamine ei paista lähiaastatel olevat võimalik. Samas ei ole see raamat aga tervikuna kasutamiskõlblik. Ta on nagu halvatud, olles vaatamata ühe poole absoluutsele tervisele, käimisvõimetu. Selle ja analoogiliste väljaannete puhul ei saa öelda, et tegemist oleks pooliku tõega. Pigem on tegemist suure valega mis sisaldab eneses olulisel määral kohatist tõtt. Kuid vajaduse puhul on see tõde küllaltki hõlpsasti väljanopitav ja tänapäeval rakendatav.

Ei tule karta tõeseid arve ainult selle pärast, et neid on vahel valikuliselt kasutatud ideoloogilistel eesmärkidel. Need samad arvud võivad tõese seletuse puhul rääkida hoopis teist keelt. Näiteks mitmed nõukogude ajal ilmunud tehaste ja vabrikute ajalood sisaldavad tabeleid tingliku pealkirjaga "tööliskollektiivi internatsionaliseerumine". Nende tabelite eesmärk oli näidata uue nõukogude rahvuse tekkimise protsessi mille käigus ettevõtetes pidevalt suurenes vene rahvusest ja vähenes eesti rahvusest tööliste osakaal. Samad arvud, kui neile anda tõele vastav seletus, illustreerivad aga suurepäraselt seda milliste tempodega toimus tegelikult venestamine nõukogude Eestis. Teatud üllatusega on tõese pildi saamiseks mõningatel juhtudel võimalik osaliselt kasutada sama faktoloogilist materjali mis on varem toodud nõukogudeaegsetes käsitlustes.

Erinevalt stalinliku ajastu valjaannetest sisaldab enamus hilisemat sotsialismi uurimise alast toodangut teatud osa tõtt. Selle osakaal on reeglina suurem nendes uurimustes mis puudutavad konkreetsemaid küsimusi. Need arvud, ja isegi kitsamad järeldused on kasutatavad ka tänapäeva kontekstis mis võimaldab kokku hoida hulgaliselt aega ning energiat.

Tänase päeva seisuga on Eestis sotsialismi sisuliselt uuritud vaid nõukogude ühiskonna tellimusel, ideoloogilistel ja propagandistlikel kaalutlustel. Ligikaudu viiekümne aasta jooksul Eestis eksisteerinud perioodi aga pole tänapäeval veel sisuliselt asutud teaduslikult uurima. Põhjalikumat käsitlemist on leidnud vaid repressiivorganite mõningane tegevus ja vastupanuliikumisega seotud temaatika. Selliste valdkondade nagu näiteks poliitiline ajalugu, majanduse ajalugu ja rahvastiku ajalugu uurimise juurde pole veel praktiliselt isegi asutud. Ning esimeseks sammuks sellel teel võiks saada nõukogude ajal publitseeritu ajalookriitiline läbitöötamine. Võib olla oleks isegi otstarbekas alustada nõukogude perioodi käsitlevate ajaloopublikatsioonide kommenteeritud bibliograafiast. See võimaldaks saada täielikuma ülevaate probleemidest ja teemadest mis leidsid nõukogude ajal vaadeldava perioodiga tegelevate ajaloolaste tähelepanu. Sellele võiksid hiljem tugineda uurimused nõukogude ajalooteaduse metodoloogiast sotsialismi uuringute vallas.

Nõukogude ajaloo uurimine Eesti NSV on jaotatav vähemalt kaheks eristuvaks perioodiks, mis võimaldavad kasutada ilmunud publikatsioone erinevatel eesmärkidel. Stalinliku ajastu omad annavad meile piisavalt palju materjali mõistmaks ajaloo võltsimise mehhanisme. Ja hilisema ajastu omad – kasutada kohati rikkalikku faktoloogilist materjali.

Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et tõe osakaal Eesti NSV ajalookirjutistes sõltub eesmärkidest mille nimel nende teoste juurde pöördutakse.

David Vseviov

Repressiivorganite rolli selitamise tähtsust totalitaarsete reLiimide toimemehhanismide mõistmisel on raske ülehinnata. Täiel määral ja eriti kehtib see mõistagi ka nõukogude süsteemi kohta. Pea võimatu on nimetada eluala, mis ühel või teisel viisil ei oleks julgeolekuorganite huvi- ja mõjusfääri kuulunud. Ehkki lisada tuleks kohe, et see mõju kvalitatiivselt ilmselt siiski mitte nii orwelllikult totaalse haardega ei olnud nagu nimetatud organite töötajad ja nende suunajad ise mõista andsid.

Ülalöeldust tuletub, et meie käsutuses olevatel ENSV Siseministeeriumi (edaspidi SM) /julgeolekuorganite materjalidel Eesti lähiajaloo seisukohalt oluline väärtus on.

Enamikku nimetatud materjalidest, mis Eesti Vabariigi piires asuvad, säilitatakse Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (Parteiarhiivis) (edaspidi ERAF).

Laiemale avalikkusele on nõukogude sunniaparaadi dokumendid olnud kättesaadavad 1990ndate aastate algupoolelt. Kuna teaduslik uurimistöö teatavasti pikemaajalist süvenemist eeldab, on täiesti mõistetav, et esialgu arhiivi talletatu eelkõige massimeedia kaastöötajate ehk jälle publitsistide kaudu vahendus/vahendub. Valdavalt tuleb nimetatute valgustav-tutvustav tegevus kahtlemata positiivseks tunnistada, ehkki, nagu seda igal elualal võib ette tulla, teemaga mõnikord on tegelema asunud ka mitte eriti uuriva ajakirjanduse esindajad kes poole sajandi tagustest sündmustest päevauudiseid tekitavad.

Ajapikku on hakanud ka selguma üldisemad probleemid kõne all olevate materjalide kasutamisel ja tõlgendamisel.

Alljärgnev olekski katse allikakriitilisest vaatepunktist mõningatele üld- ja ka üksiküsimustele tähelepanu osutada.

Riigiarhiivi filiaalis säiliatavad SM/RJK (Riikliku Julgeoleku Komitee) materjalid on tavapärasest erineval viisil arhiveeritud, provenientsiprintsiibist suurt pidamata - ühe fondimoodsustaja dokumendid on mitmes erinevas fondis, omaette fonde on moodustatud üksikute sündmustega näit. küüditamistega seonduvatest materjalidest; mõne allosakonna materjale võib leida mitmest erinevast fondist jne.. Jämedates joontes võib kõnealuse materjali jaotada 4 gruppi : juurdlustoimikud; massioperatsioonide käigus väljasaadetute (1941. ja 1949. a. küüditmine, 1951.a. jehhoovatunnistajate väljasaatmine) arvestus- ja isiklikud toimikud; nn. väljasõidutoimikud ja üksikute SM/julgeolekuorganite osakondade ja allasutuste materjalid (kinnipidamisasutused, miilitsaosakonnad, RJK kaadriosakonna eriinspektsioon, siseministeeriumi keskaparaat jne.).

Käesolev ettekanne toetub põhiosas ERAF fondile nr.131 - ENSV Ministrite Nõukogu j.a. RJK Eriteadaannete materjalid . Tegu on ilmselt osaga RJK arhiiveeritud materjalist , st. materjalist, mis ei olnud enam operatiivkasutuses, fondi 131 võib hinnata ka arhiivikollektsiooniks.

-2-

Arhiivi anti nimetatud fondi 419 säilikut Riigi Kaitsepolitseiameti poolt üle üle jaanuaris 1995a.. Fondi juurde kuulub ka kartoteek viiteandmetega ca 2000 isiku - tapetud metsavenna või kaasaaitaja ja metsavendade poolt tapetute kohta.

Fondi piirdaatumiteks on aastad 1940-1965. Sõjaeelset perioodi puudutavaid dokumente on minimaalselt , valdav osa arhivaalidest pärineb 1945.-50ndatest aastatest.

Olulise osa arhiivifondi materjalidest moodustavad eriteadaanded, õiendid, operatiivkokkuvõtted ja aruanded (igapäevastest operatiivteadaannetest põhjalike aasataaruanneteni), lähetatud hierarhiliselt - linna - ja maakonna (rajooni) osakondadelt ENSV SM/ julgeoleku keskorganitele, viimastelt omakorda NSVL julgeoleku keskaparaadile ja ENSV juhtkonnale - EKP Keskkomiteele ja Ministrite Nõukogule, kus nendega ilmselt tutvus vägagi piiratud arv isikuid.

Nimetatud dokumendid kajastavad muuhulgas nn.poliitilise banditism (st. suures osas metsavendluse) vastast võitlust, nõukogudevaenuliku tegevuse tõkestamist, elanikkonna üldise meelsuse fikseerimist jne..

Nn. banditismiilminguid puudutavad materjalid sisaldavad andmeid rühmituste liikmetest, saksa armees või ”Omakaitses” teeninutest, end varjanutest, legaliseerunutest, relvastatud kokkupõrgetest, teostatud operatsioonidest, julgeolekuorganite agentuurist jms. aga ka nõuk. vägede marodööritsemisest.

”Nõukogudevaenulikus tegevuses” kahtlustatavaid puudutava materjali hulgas leidub, vastavuses formuleeringu laialivalguvusega, andmeid ”salaorganisatsioone” moodustanud algkooliõpilastest alates tippintelligentsi esindajate ja Eesti Vabariigi aegsete ühiskonnategelasteni välja. Laialdaselt on dokumenteeritud ka erinevate konfessioonide vaimulike ”agentuur-operatiivtöötlus”. Kajastamist on leidnud ka elanikkonna meelsus üldisemalt, seda eriti seoses mingite kindlate sündmustega (valimised, riigijuhtide surm vms.).

2. osakonna aastaaruannetes sisaldub põhjalik ülevaade ka vastuluure alasest operatiiv-agentuurtööst 1950ndatel aastatel

Omaette rühma moodustavad materjalid mis puudutavad Kirde-Eestis ja mujal paiknenud erireLiimseid tööstusettevõtteid.

Fondi kuulub ka nn. sisemise asjaajamise materjale - osakondade juhtkonna vahetuse või ümerformeerimise puhul koostatud dokumentatsiooni ja inventari nimekirjad üleande-vastuvõtu aktid, toimikute nomenklatuurid, arhiivi antud või hävitatud dokumentide nimistud ja nimekirjad, raamatupidamise aruanded ( kust võib leida andmeid muuhulgas ka eriotstarbeliste kulutuste - agentuuri tasustamine, salakorterite pidamine jms. kohta).

Esmane probleem, millega uurija ilmselt põrkub, on raskused endale fondimoodustajast - siinkohal siis NSVL julgeolekuorganitest, minimaalselt vajaliku ettekujutuse loomisel. Sagedased ümberkorraldused riigiaparaadis, rahvakomissariaatide/ministeeriumite liitmised ja lahutamised sünnitavad nimerägastiku OGPU, NKVD, NKBG, MVD, MGB, KGB; GRU-st ja SMER·-ist rääkimata.

-3-

Suurusjärgu võrra probleemsem on orienteerumine nimetatud organite sisemises struktuuris.

Kindlasti tuleks aga silmas pidada, et nimetatud ülevaatlikumad trükised kirjeldavad NSVL julgeolekuorganite üldstruktuuri mis kohapealsete (Eesti NSV) allüksuste struktuuriga ei pruugi üks-üheselt kattuda.

Näiteks kuulus banditismivastane võitlus üleliidulises mastaabis 1950.a. juulini NSVL Siseministeeriumi kompetentsi. Kummatigi kannab Eestis ( ka Leedus, Lätis , Lääne -Ukrainas) juba 1947.a. jaanuarist metsavendluse ehk "poliitilise banditismi" vastase võitluse pearaskust mitte Siseministeerium vaid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi banditismivastase võitluse osakond, sama aasta juunist-juulist 2N osakond. Aruanded esitati NSVL RJM 2. Peavalitsusele, mille tegevuse peasuunaks oli vastuluure.

ENSV julgeolekuminister B.Kummi direktiivis 25.03.1947.a. määratakse:

"Seoses SM [banditismivastase võitluse osakonna] ja maakonnaosakondade banditismivastase võitluse jaoskondade üleminekuga Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi alluvusse ja banditismivastse võitluse operatiiv-agentuurtöö õigeks korraldamiseks, sätestada, et RJM osakond, RJM maakonnaosakonnad ja maakondade BVV jaoskonnad teostavad agentuur-operatiivtööd kogu ENSV territooriumil /linnades ja maarajoonides/ ja nende töö peasuunaks on [võitlus] poliitilise banditismiga.[...] Juhtudel, kui agentuurtöötluse käigus, kinnipeetud kurjategijate osas läbiviidud uurimise või kuritegude juurdlusel selgub, et asi ei ole poliitilise banditismi värvinguga, antakse juurdlusmaterjalid ja kinnipeetud kurjategijad organi ülema sanktsiooniga üle SM maakonnaosakonnale, millise funktsiooniks on võitlus kriminaalse banditismiga.[...].

Kohalikud iseärasused ei põhjustanud erinevusi mitte üknes organite struktuuris vaid ka töömeetodites.

Näitena võiks siinkohal tuua Venemaal 1920ndatest aastatest rakendatud nn. hävitusagendid , kellele muuhulgas võidi anda ka ülesandeid reLiimi vaenlaste füüsiliseks likvideerimiseks.

RJK kõrgema kooli vastuluuretegevuse sõnastik annab terminile “hävitusagent” jägneva seletuse - ”riikliku julgeoleku organite agent kes lahingvarustust kasutades täideb eriülesandeid. H.-a. värvatakse reeglina nõukogude patriootide hulgast, kes, omades vastavaid võimalusi ja isikuomadusi, on ideelistel kaalutlustel valmis eluga riskides rakendama otsustavaid meetmeid.

-4-

H.-a.-na võib kasutada ka RJK poolt kinnivõetud ja värvatud vaenlase diversiooni-luuregruppide ja natsionalistlike bandede liikmeid. 1940.-50. aastatel värvati Lääne-Ukraina ja Baltikumi territooriumil h.-a. natsionalistliku põrandaaluse [liikumise] osaliste hulgast.[...]”

Allakirjutanu on hävitusagente puudutava materjaliga pisut põhjalikumalt tutvunud ega oska Eestis tegutsenud nimetatud kategoori agentide puhul nimetada tõepoolest ühtegi kes oleks “nõukogude patrioodina ideelistest kaalutlustest lähtudes” tegutsenud.

1940-50ndatel aastate salajaste kaastööliste puhul on rõhuvas, et mitte öelda absoluutses, enamuses tegu nn. kompromiteerivate materjalide alusel värvatutega, märkused nn. patriootlike tunnete ajel värvatutsest on üsna haruldased.

Arhiivis olevaid julgeolekuorganite materjale iseloomustab eelkõige märksõna fragmentaarsus mida võib pidada kõigi allpool mainitavate probleemide algpunktiks. Mõistagi on meie käsutuses olev vaid murdosa dokumentidest, mis nimetatud asutuste Eesti territooriumil tegutsemise käigus tekkinud/tekib.

Nagu mainitud, on säilinud näiteid mõningate allüksuste ettekannetest oma ametkonna juhtkonnale või kõrgematele partei ja riigiorganitele ning sisemise asjaajamise materjale, pea täielikult aga puuduvad näiteks paljud operatiivtöö käigus tekkinud dokumendiliigid - agentuurtöötluse toimikud, jälgimistoimikud, agentide isiklikud toimikud loomulikult. Siinkohal aitab pilti pisut täiendada meil olemasolevate materjalide kõrvutamine eelkõige Leedus ja Lätis säilinuga - õnneks-kahjuks on kolmes riigis õnnestunud üle võtta üsna eritüübilist materjali.

Olemasolevate allikate puhul tõusetub mõistagi esmaselt küsimus usaldusväärsusest ja autentsusest.

Arhiivis teadlikele võltsingutele sattumise riski võib pidada suhteliselt vähetõenäoliseks. (Siinkohal on juttu mõistagi üksnes nn. tänapäeva suunatud võltsingutest ja kindlasti mitte ülekuulamisel väljapekstud tunnistuste tõepärasuse hindamisest, millel peatun allpool). RJK teadolevalt muidugi fabritseeris dokumente üksikisikute, organisatsioonide jne. kompromiteerimiseks. Püüdes ennast asetada mõne vastava ametkonna töötaja rolli, tekib küsimus otstarbekusest. Kas on mõtet (ja oli 1980ndate aastate lõpul aega) sobitada töödeldud dokumente Eesti riigile üle antavate 1940.-50. aastate materjalide hulka, lootuses, et need Parteiarhiivi riiulilt kunagi mõne uurija või ajakirjaniku abil avalikkuse ette jõuavad ja ühiskonnas vajalikku resonantsi tekitavad? Pigemini võiks siis koostada ja vajalikul hetkel lekitada mingit kindlat liiki üksikdokumendi - agenditoimiku, “podpiska” või nn. väljasõidutoimiku, milliseid teadupärast mõnikümmend tuhat teadmata radadel ringi rändab.

Paradoksaalsel kombel võib materjali usaldusväärsust kergitada ka julgeolekutöötajate eneste kinnitus, et võltinguid kasutati.

-5-

ERAF fondist nr.131 leidub muuhulgas Julgeolekuminister kindralmajor B.Kummi direktiiv 04.03.1947.a. soovitusega operatiivtöötajatel "süstemaatiliselt kompromiteerida bandiitlikke grupeeringute juhte bandiitide ja kohalike elanike silmis agentuuri kaudu levitatavate kuulujuttude teel ja operatiivtöötajate poolt "kaotatud" dokumentide kaudu, mis näitavad üksikute bandede pealike ja bandiitide sidemeid RJM organitega." Ei ole vist eriti tark tegu lisada tegelikke võltsinguid materjalikogumile kus sisalduvad suunised nende kasutamiseks.

Järgmise momendina tuleks tähelepanu pöörata dokumentide mitmetüübilisusele ja eritasandilisusele.

Mitmetüübilisuse all pean silmas seda, et dokumentide hulgas leidub nii originaale kui ka koopiaid ja ärakirju (originaaliks loetakse adressaadini jõudnud dokumenti, saatjale jäänud eksemplari puhul on tegemist ärakirjaga). Uurimistöös ja publitseerimisel tuleks mõistagi eelistada originaali, Moskvasse läkitatud ettekanded on laiali mitmesVenemaa arhiivis ja neile ligipääs on teatavasti problemaatiline. Üldiselt tundub, et saatjale - ENSV julgeolekurganitele jäänud ja adressaadini - NSVL julgeolekuorganite juhtkonnani jõudnud dokumentides ei tohiks olulisi erinevusi olla, kohati on ärakirja teksti siiski tehtud käsikirjalisi parandusi - täiendusi mis ei luba 100% kindlusega väita , milline oli lähetatud ettekande või teadaande täpne tekst.

Eritasandilisuse puhul peetakse silmas seda, et arhiivimaterjalide hulgas esineb repressiivorganite mitmete allüksuste materjale, mis omakorda lähetatud erinevate tasandite riigivõimu- ja valitsemisorganitele. Teatavas osas on seega võimalik materjale kõrvutada. Selline paljusus tuleb uurimistöö puhul loomulikult ainult kasuks, võimaldades fakte mitmest allikast üle kontrollida - võrrelda. Samas tuleb aga mõne perioodi või haldusüksuse puhul piirduda oluliselt lünklikuma allikalise baasiga mis kokkuvõttes üldistuste tegemist raskendab.

Mõnigi kord võib põrkuda vasturääkivustele ja lahknevustele eri tasandi aruannetes.

Näitena võiks siinjuures tuua 1946.a. Harjumaal agent "Atseliku" abil läbiviidud metsavendade Endel ja Lembit Rajandi (esineb ka nimekuju Raiend) likvideerimisoperatsiooni kirjeldused.

SM Harjumaa Osakonna ülema asetäitja major Lillipuu ja SM Harjumaa Osakonna BVVO ülema kapten Balandinski 1946.a ettekandes ENSV SM BVVO ülemale alampolkovnik Iivagale:

"12.07. s.a., 7 päeva peale ülesande saamist, tegi "Atselik" kindlaks terroristi punkri asukoha, punkris viibis ka viimase vend Raiend, Lembit, kes oli kinnipidamiskohast põgenenud.

Punkris viibides kasutas agent soodsat hetke, haaras Raiend, Endlile kuulunud saksa automaadi ja tappis mõlemad bandiidid, mõlemad laibad vedas ta teele, et takistada nende peitmist teiste bandiitide poolt, kes juhuslikult punkrisse võisid tulla. Agent peitis ennast metsa, jälgides ümbrust hetkeni, kuni laibad avastati kohalike elanike poolt, kes sellest miilitsale teatasid [...]. Agent "Atselikule" on antud uus ülesanne legaliseerunute töötlemisel. Bandiit-terrorist Raiendi hävitamise ülesande täitmise eest on agent "Atselik" meie poolt tasustatud."

Sama operatsiooni kirjeldus siseminister A. Resevi ja SM BVVO ülema Iivaga ettekandest NSVL SM BVV Peavalitsuse ülemale kindralleitnant Leontjevile:

-6-

"[...]SM maakonnaosakonna poolt värvati peale operatiivtöötlust pseudonüümi "Atselik" [...] all varem legaliseerunu - korduvalt karistatud ja vahi alt põgenenud kriminaalkurjategija, keda tundsid nii kohalikud elanikud kui ka bandiidid.

Uurimise ajal oli ta avameelne ja, eesmärgiga oma süü lunastada, andis lubaduse SM organeid abistada.

Arvestades agent "Atseliku" avameelsust ja tahtejõulist iseloomu saadeti ta peale põhjalikku instrueerimist Rajandi tõenäolisse asupaika ülesandega ta füüsiliselt hävitada.[...]

Kuuendal "illegaalses olukorras" oldud päeval õnnestus "Atselikul" metsas enda varjamise paiga lähedal märgata Rajand, E. koos vennaga [...] kes olid relvastatud automaadi ja vintpüssiga. "Atselik" jätkas varjatud vaatlust ja tegi kindlaks, et vennad Rajandid tihedas põõsastikus sõid ja seejärel magama heitsid.

Mõnda aega oodanud ja veendunud, et vennad on magama jäänud, lähenes agent neile, haaras magava Rajand, E. juurest automaadi millest tulistas viimase pihta valangu. Samal ajal üritas teine bandiit agent "Atselikku" vintpüssist tulistada kuid agent neutraliseeris tänu oskuslikule ja otsustavale tegutsemisele enda vastu suunatud ründe, tappes ka Rajand, Lembitu."

Põhimõttelist lahknevust ju pole - aktsioon oli resultatiivne, metsavennad likvideeriti. Kui aga juba peeti vajalikuks operatsiooni käiku nii detailselt kirjeldada, millest tekivad siis erinevused kahe ettekande vahel? Moskvasse lähetatud ettekandes rõhutatakse agendi kriminaalset minevikku, juhuslikku kohtumist. Maakonnaosakonna ettekandest võib järeldada agendi lähemaid sidemeid metsavendadega (viibis koos nimetatutega punkris).

Nagu märgitud, tuleb mõnel puhul piirduda suhteliselt väheinformatiivsete ettekannetega EKP-le ja ENSV Ministrite Nõukogule.

Kompartei oli kahtlemata kõrgeim direktiivorgan ja julgeolek suuniste elluviija. Ehkki siinkõneleja ei ole küsimusega süvenenult tegelenud, võiks siiski märkida julgeolekuorganite ja liiduvabariigi parteilise juhtkonna suhete puhul teatud kahetisust ja muutlikkust.

Nii on näiteks 1940date aastate ettekanded EKP KK-le üsna napisõnalised sündmuste loetelud.

Mõningasele usalduse defitsiidile viitab näiteks ka tõik, et 22.07.1947 ENSV RJM käsu nr.0043 "Otsustavate meetmete rakendamisest ENSV territooriumil tegutsevate relvastatud natsionalistlike bandede likvideerimiseks" tutvustamisel EK(b)P maakonnakomiteede esimestele sekretäridele annab ENSV Riikliku Julgeoleku ministri asetäitja polkovnik Pastelnjak korralduse välja jätta, st. sekretäridele mitte tutvustada, operatiiv-agentuurtööd puudutavad käskkirja punktid 4-6.

Samas on 1950datel EKP KK sekretäri lauale jõudnud aruanded oluliselt üksikasjalikumad, sisaldavad ka agentuurtöö peensusi ega erine oluliselt kohalike julgeolekuorganite poolt Moskva keskasutusele lähetatud ettekannetest. Võiks ju arvata, et muudatuse põhjuseks osalt VIII pleenumil toimunu võis olla.

Suhete teatud ambivalentsust näitavad ka julgeolekuorganite keskorganite korduvad direktiivid arvata agentuurvõrgust välja partei-, nõukogude-, ametiühingu-, komsomoliorganisatsiooni juhtivtöötajad ja paretiorganeid teenindavad töötajad. Nimetatud korraldused on julgeoleku kohalikes (rajooni) organites vastuseisu leidnud, mistõttu võib

-7-

järeldada, et initsiatiiv lähtus parteiorganitest kes võisid prognoosida potentsiaalse konflikti võimalust nimetatud kategooria isikute topeltalluvuses (partei- ja julgeoleku liinis).

Järgnevalt tulekski peatuda agentuurvõrku värvatutega seonduvatel, erilist ettevaatlikkust nõudvatel, probleemidel.

Nagu öeldud, ei ole laiema avalikkuse käsutususes olulise tähtsusega materjale, näiteks agenditoimikuid. Siiski võimaldavad olemasolevad dokumendid tuvastada nii mõnegi omaaegse salajase kaastöötaja isiku.

Reeglina võis julgeolekuorganite dokumentides kasutada üksnes agendinime, seda näiteks ka finantsdokumentides agentidele hüvitiste maksmisel. Üksikutel juhtudel, aruannetes peamiselt seoses värbamise asjaolude kirjeldamisega, jäeti agendinime järele teksti lünk kuhu agendi kodanikunimi käsitsi kirjutati, mis võib tekitada raskusi õige nimekuju tuvastamisel ( eriti kui arvestada, et dokumendid on valdavalt venekeelsed). Värbamise fakt ei anna mingit tunnistust sellest, et isik julgeolekuorganitega ka sisulist koostööd tegi. Hulgaliselt on näited sellest, et mingit sisulist informatsiooni ei edastatud, oma agendistaatus paljastati või topeltmängu üritati. Paraku võib olla säilinud/kättesaadav üksnes värbamise fakti kajastav dokument.

Mõistagi ei saa välistada, et üldiselt aruandluslembelises õhkonnas ka julgeolekutöötajad oma raportites statistilisi andmeid endale soodsas suunas kohendasid või ebõnnestumisi pehmendada üritasid, näiteks kasutatakse korduvalt sarnast formuleeringut: "agent peale värbamist andis algul väärtuslikku informatsiooni, hiljem asus aga organite petmise teele", kusjuures jäetakse mainimata, milles seisnes esialgne "väärtuslik informatsioon". Siisiki tundub, et ka sisekontroll üsna tõhusalt toimis ja sanktsioonid ebaausate t‰ekistide suhtes olid kiired järgnema.

Kindlasti tuleks silmas pidada ka tõsiasja, et sageli ajaliselt ja geograafiliselt lähestikku (ühe maakonna piires) võis tegutseda mitu erinevat agenti ühe ja sama pseudonüümiga ("Jaan", "Jüri", Mets", "Kivi").

Sellised kokkulangevused on fikseeritavad näiteks Eesti NSV Siseministeeriumi Keskaparaadi materjalide hulgas säilitatavatest banditismivastaste osakondade agentuuri nimekirjadest 1947a.-st.

Päevakajalisem segadus agendinimede ümber toimub ilmselt August Sabbe kaasuse ümber. Juhtum on ootamatult laia kõlapinna leidnud ehkki Sabbe värbamise katset on kirjeldatud juba 1992.a. ilmunud M.Laari raamatus "Metsavennad".

Kõigepealt lansseeriti ajakirjanduses väide, et A.Sabbe värvati agendiks pseudonüümiga "Ivan", hiljem väideti: "mitte "Ivan" vaid "Jaan"" ja kolmanda versioonina ""Jaan", venepäraselt "Ivan"".

RJM Võrumaa osakonna ülema major Puskarjovi ettekandes ENSV RJM 2N osakonna ülemale polkovnik Taeverele selgub, et 1949.a. juulis on Võrumaal värvatud nii agent “Jaan” kui ka agent “Ivan”, tegu on siiski erinevate isikute, mitte kahestunud A.Sabbega.

18. juulil 1949.a. peeti Sabbe varjatult kinni, kuulati üle, värvati pseudonüümi “Jaan” all ja saadeti nn.”illegaalsesse olukorda” eesmärgiga

-8-

imbuda Jaan Rootsi juhitud metsavendade rühma. Ei ole teada, et Sabbe oleks julgeolekuorganitele mingit informatsiooni edastanud, ilmselt on ta ennast uuesti tegelikult varjama hakanud, 1950ndatel aastatel figureerib ta igatahes tagaotsitavana.

Samas RJM Võrumaa osakonna ettekandes, kirjeldatakse ka teise agendi värbamist 02.juulil 1949 kelle pseudonüümiks sai “Ivan”, (on toodud ka tema kodanikunimi) ja kes suunati Johannes Heska juhitud metsavendade rühmitust otsima.

Võimalik, et täiesti ilmselget asja üle korrutades, tuleks rõhutada, et repressiivorganite materjalidele keskendudes ei tohiks silmist lasta fakti, et tegu on valdavas enamikus ühepoolse(külgse) materjaliga. Selle tõsiasja hägustumist võib soodustada see, et suurem jagu, võimuorganite siseringlusesse mõeldud, dokumente on ideoloogilisest retoorikast suhteliselt vabad. Ilmeka kontrasti tekitavad siinjuures julgeolekuorganitega kooskõlastatud, laiale avalikkusele mõeldud “Kõik tööle!” laadsed legaliseeruma õhutavad üleskutsed kõrvuti tegelikkuses rakendatud meetodite kirjaldustega.

Julgeoleku materjalide hulgast või kriminaaltoimikutele lisatud asitõendite hulgast võib küll vähesel määral leida ka repessioonide ohvrite seisukohti avavat autentset materjali - päevikuid, erakirju, lendlehti vms.. Enamasti tulevad aga tasakaalustava tegurina arvesse üksnes suuline pärimus või aastakümneid hiljem kirja pandud mälestused kõigi oma vooruste ja puudustega. (Siinkohal oleks vajalik muuhulgas uuesti viidata ülaltoodud B.Kummi juhistele kompromiteerivate kuulujuttude ja dokumentide levitamiseks.)

Omaette kategooria moodustavad ülekuulamiste materjalid (kriminaaltoimikutes ERAF f.129 ja f.130). Loomulikult on kõik läbi aegade juurdlus/karistusorganitele antud tunnistused erivormilisi psühholoogilise või füüsilise surve meetodeid rakendades hangitud. Eriti drastilised juhtumid välja arvates, võib kõrvalseisjal üksikasjus kaunis raskeks osutuda selle piiri tabamine, kus tõeste ütluste andmine asendub valmisolekule ükskõik millele alla kirjutada.

Nõukogude repressiivorganite vastavate meetodite kirjeldusi on tänaseks ilmunud ajalookirjanduset leida hulgaliselt, kajastusi neist leidub ka arhiivimaterjalides. Eelkõige mainigem siin kassatsioonikaebusi ja proteste, mida uurimistoimikutes hakkab arvukamalt esinema mõistagi 1950ndate aastate teisest poolest ja siseministeeriumi/julgeolekuorganite kaadriosakonna juures tegutsenud eriinspektsiooni materjale (ERAF, fond.134). Viimatinimetatud allüksus tegeles julgeolekutöötajate seaduserikkumiste ametkonnasisese juurdlusega.

Süüdimõistetute avaldustes räägitakse üldiselt ähvardustest, peksust, öistest või tõlgita läbiviidud ülekuulamistest, samuti sellest, et kirjutati alla ebaõigeid ütlusi sisaldavatele protokollidele lootuses neist kohtus lahti öelda - sageli võis aga järgneda Erinõupidamise otsus kohtualuse osavõtuta jne..

Eriinspektsiooni materjalides leidub dokumente juurdlustest julgeolekutöötajate osas, keda süüdistati “füüsilise mõjutamise meetodite sanktsioneerimata rakendamises.” Toodud eufemismiga märgiti kinnipeetavate piinamisi “lihtsalt peksust” rafineeritumate võteteni nagu

-9-

hukkamise instseneering vms.. Süüdistuse sõnastus viitab sellele, et näidatud võtete kasutamine võis ka sanktsioneeritud olla, vähemalt ühel juhul (1947.a.) on juurdlus lõpetatud põhjusel , et “erireLiimi arreteeritu suhtes [...] sanktsioneeris kindralleitnant Gorlinski”. Tundub, et sageli piisas juurdluse lõpetamiseks julgeolekutöötaja kinnitusest, et ta “kategooriliselt eitab füüsilise mõjutamise meetodite rakendamist”.

Kõrgendatud tähelepanuga tuleb suhtuda ka ettekannetesse elanikkonna hulgas levivatest meeleoludest, mille koostamisel kasutati eelkõige informaatorite ettekandeid aga ka erakirjavahetuse kontrollimisel vms. vahenditega kogunenud andmeid. Nimetatud ettekanded on enamasti sarnase struktuuriga - algul tuuakse esile "positiivsed reageeringud" ja seejärel "negatiivsed ilmingud". Sageli on näited aga juba keeleliselt sedavõrd erinevad, "positiivsel" juhul kantseliidist ja loosunglikkusest pundunud, mis kahtlusi tekitab, et kõneleja või kirjutaja ajuti vähemalt aimas, kes tema seisukohavõtud fikseeris ja kuhu need lõpuks välja jõudsid.

Mõistagi tekib julgeolekuorganite materjalide seonduvalt hulgaliselt eetilist laadi probleeme.

Kokkuvõtteks: Eestis seadusega reglementeeritud korras säilitatavaid ja kasutatavaid NSVL repressiivorganite tegevust kajastavaid allikaid võib üldiselt hinnata autentseiks ja sellelt seisukohalt lähtudes ka usaldusväärseiks, erinevad tõlgendusvõimalused mõistagi vabaks jättes. Küll peaks aga äärmise ettevaatusega suhtuma väljaspool arhiive ringlevatesse analoogilise temaatikaga dokumentidesse.

Peeter Väljas

ERAF arhivaar

Dokumentide mahuline jaotus arhiivide kaupa seisuga 01.01. 1998

Riigiarhiiv

2532398

Jõgeva Maakonnaarhiiv

94944

Ajalooarhiiv

1892841

Võru Maakonnaarhiiv

91258

Parteiarhiiv

671611

Järva Maakonnaarhiiv

89318

Tallinna Linnaarhiiv

313461

Põlva Maakonnaarhiiv

87951

Filmiarhiiv

272927

Rapla Maakonnaarhiiv

81175

Pärnu Linnaarhiiv

150083

Saare Maakonnaarhiiv

74872

Tartu Linnaarhiiv

118898

Valga Maakonnaarhiiv

67280

Harju Maakonnaarhiiv

105204

Narva Linnaarhiiv

61532

Viljandi Maakonnaarhiiv

103594

Lääne Maakonnaarhiiv

55239

Lääne-Viru Maakonnaarh.

100596

Hiiu Maakonnaarhiiv

28724

Ida- Viru Maakonnaarh.

99088

Valdur Ohmann


1980.-ndate aastate lõpus ühiskonnaelus toimunud protsesside taustal kasvas järsult nõudlus lähiajaloo sündmuste objektiivse, adekvaatsema käsitlemise järele. Senine üleideologiseeritus, valikfaktide esitamine, toimunud protsesside väärastunud käsitlemine, ridade vahelt väljaütlemised – kõik see oli oma aja ära elanud ning ei vastanud enam kardinaalselt muutunud ühiskondlik-poliitilisele situatsioonile. See pani ajaloolased ja arhivaarid komplitseeritud olukorda. Väga paljud arhivaalid olid paigutatud arhiivides erifondidesse ning nende kasutamine seetõttu raskendatud. Kujunenud uus olukord avas võimalused ning sundis energilisemalt tegutsema. 1987/1988. aastal võeti arhivaaride eestvedamisel salastatus seni erifondidesse kuulunud Eesti Vabariigi institutsioonide arhivaalidelt. Sellega avanes ajaloolastel ja ajaloohuvilistel takistusteta juurdepääs allikateni, mille varasem eeltsensuurita kasutamine ja tsiteerimine oli välistatud või vähetõenäoline. Nõndanimetatud ridade vahelt väljaütlemise vajadus kadus. Ajaloolaste eestvedamisel korraldati mitmeid lektooriume, kus ettekandjate poolt toodi taas avalikkuse ette Eesti Vabariigi riigimehed, tutvustati nende vaateid ja saatust. Neil rahvast tulvil üritustel püüti anda objektiivne, nõukogude ideoloogiast läbiimbumata hinnang omaaegsetele suurmeestele.

Sellest siiski ei piisanud, sest objektiivset ümberhindamist vajas ka järgnenud Nõukogude okupatsiooniperiood. 1989. a. veebruaris pöördusid Eesti arhivaarid ja ajaloolased avalikkuse poole märgukirjaga, millega kutsuti üles tagama uurijate juurdepääs Eestimaa Kommunistliku Partei, Eesti NSV Siseministeeriumi ja Riikliku Julgeolekukomitee arhivaalidele. Märgukirjale olid alla kirjutanud Kaja Altof, Jüri Kivimäe, Enn Tarvel, Tiit Noormets, Kalju Idvand, Rein Helme, Küllo Arjakas, Helmut Piirimäe, Aadu Must ja Peep Pillak. See oli üheks esimeseks avalikuks väljaütlemiseks, kus tõstatati eelmainitud arhiivide edasise staatuse küsimus.

Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklik Keskarhiiv (lühidalt ORKA), kus säilitati erihoiul Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi dokumente 1940.– 1941. aastaist, tegi ka praktilise sammu märgukirjas täheldatud suunas. Vastavalt ORKA dokumentide kasutuspiirangute läbivaatamise komisjoni aktile 18. maist 1989.a. läksid erifondis asunud Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi dokumendid kasutamise üldrežiimile. Sel moel oli hakatus sarnaste dokumentide üldkasutatavaks muutmisel tehtud, kuid probleemiks oli asjaolu, et hilisema perioodi arhivaale arhiivi käsutuses polnud ning neid säilitati endiselt Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivis. Siseministeerium kui üks jõustruktuure oli allutatud aga üsna tugevalt Moskva diktaadile. 1980.-ndate aastate lõpust rahva arvamusega üha enam arvestava riikliku arhiivisüsteemi ning ajaloolaste suunitlused ja seisukohad olid Eesti NSV Siseministeeriumi ametnikele vastuvõetamatud. Seepärast hoidiski Eesti NSV Siseministeerium oma arhiividokumente kiivalt enda valduses ning nende üleandmine Eesti Riigiarhiivi (1989. aasta lõpul muudeti ORKA taas Eesti Riigiarhiiviks) tundus vaevanõudva ning isegi lootusetuna näiva üritusena.

Rahvusvahelisel areenil ja üsna jõuliselt mainitakse ametkondlikest arhiividest dokumentide ülevõtmise vajadust esmakordselt 1990. a. Peep Pillaku poolt, kes väidab, et KGB, ENSV Siseministeeriumi ja EKP arhiivid peaksid olema kättesaadavad ning kasutatavad avalikkusele, kuid see ei osutu ilmselt võimalikuks enne Eesti taasiseseisvumist.

1990. aastal moodustati siiski komisjon, mille liikmeile tagati juurdepääs EKP arhiivile. Mart Laar ja Lauri Vahtre komisjoni liikmetena kasutasid intensiivselt avanenud võimalust. Laiale uurijaskonnale jäi juurdepääs kompartei arhivaalidele siiski tagamata.

Märkimisväärsete tulemiteni jõuti kompartei ja ametkondlike arhiivide avamise valdkonnas pärast Eesti taasiseseisvumist. Kõige esmalt asuti 1991. a. septembrist üle võtma kompartei arhiivi. Eesti Arhiiviameti peadirektori käskkirja nr. 29 alusel 25.09.1991.a. moodustati Eestimaa Kommunistliku Partei Teaduskeskuse arhiivi ja raamatukogu baasil Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv) keskarhiivi staatuses. Sellele olid eelnenud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27.08.1991.a. ja Eesti Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. otsused, millega Arhiiviameti bilanssi anti Tallinnas, Tõnismägi 16 asuv EKP Teaduskeskuse käsutuses olnud hoone ja muu vara (sealhulgas arhiivi säilitusüksused). 1991. a. oktoobriks oli olemikontroll riiklike arhiivide arhivaaride tõhusal kaasabil teostatud ning see näitas, et arhiivis oli 508780 säilikut ja 12872 fotot.

4.12.1991.a. määras arhivaaridest ja ajaloolastest koosnev komisjon kindlaks arhivaalide edasise kasutamise põhimõtted. Salastatus võeti enamikelt arhiividokumentidelt, kasutuspiirangud jäid vaid isiklikele toimikutele.

Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiividokumentide ülevõtmisele asuti esmalt 1991.a. oktoobri lõpus. Valitsuskomisjoni esimeheks oli Hardo Aasmäe ning nn. Aasmäe komisjonina on see juurdunud avalikkuse teadvusesse tänini. Nimetatud komisjoni peatähelepanu arhiiviainese osas oli koondunud KGB materjalile ning tulenevalt "ponnistustest" niiöelda omal käel toime tulla arhiividokumentide ülevõtmisega, jäi õhku rippuma rida küsimusi, millele küsitavusteta vastuseid tagantjärgi leida on lootusetu.

29. oktoobril 1991. a. kirjutatakse ajalehes "Rahva Hääl", et Eesti Arhiiviameti peadirektori Peep Pillaku arvamuse kohaselt tuleks KGB arhiivide kriminaaltoimikud üle anda riiklikule arhiivisüsteemile ning mainitud küsimustega tegelevasse komisjoni peaks kuuluma ka elukutseline arhivaar. Politseiameti arhiivi esindaja Heino Urvaste seisukohtade järgi ei tohiks mainitud arhiividokumente riiklikule arhiivisüsteemile üle anda seni, kuni kestab rehabiliteerimisprotsess (NB! rehabiliteerimisprotsess vältas veel 1998. aastalgi). Märksa liberaalsema mulje jätab valitsuskomisjoni esimehe Hardo Aasmäe arvamus, mille kohaselt Riigiarhiivi huvi olemasolu korral võiks siiski kaaluda nende üleandmist riiklikku arhiivisüsteemi. Näib, et kaalukeele nihutajaiks osutusid tollal siiski politseiametnikud, sest riiklike arhiivide esindajaid ülevõtmisprotsessi juurde ei lastud. Ka 1991. a. detsembris Uljanovskist saabunud pool tonni KGB dokumente anti Politseiameti valdusesse.

Ametkondlikus arhiivis säilitatavate arhivaalide küsimus tõstatati taas avalikkuse ette rahvusvahelisel areenil Mert Kubu poolt Dagens Nyheteri veergudel 1993. aasta veebruaris. Eesti soost ajalehekorrespondent usutles mitmeid asjaomaseid isikuid ning püüdis välja selgitada salapärastes toimikutes sisalduvat. Mainitud artiklis räägitakse veel 86000 KGB väljasõidutoimikust, mille osalise kaotsimineku kohta oli teave Kaitsepolitseil tõenäoliselt juba 1993. aasta jaanuaris (Kaitsepolitseiametniku Toivo Kameniku suulise väite kohaselt ülevõtmisprotsessi ajal 1993. a. kevadel avastati sama aasta algul, et KGB väljasõidutoimikutele oli vaba juurdepääs, mistõttu võis kahtlustada nende osalist kaotsiminekut. Seda kinnitas nimetatud dokumendiliigi osas teostatud hilisem olemikontroll). Võimalik, et Mert Kubu artikkel ning Kaitsepolitsei varasem teave vabast juurdepääsust KGB väljasõidutoimikutele andis olulise tõuke ca 1,5 kuud hiljem avalikult välja käidud siseministri ja Vabariigi Valitsuse otsuse formeerumisele, mille kohaselt Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee ja Eesti NSV Siseministeeriumi arhivaalid otsustati anda ametkondlikust arhiivist riiklikku arhiivisüsteemi.

13. aprillist 1993. a. pärineb siseministri käskkiri nr. 29, mis kohustas Siseministeeriumi moodustama komisjoni arhiividokumentide üleandmiseks Arhiiviametile. Eesti Politseiametile polnud kummalisel kombel siseminister Lagle Pareki poolt allkirjastatud käskkiri veel piisavalt kaalukas, mistõttu tuli kurioosumina ootama jääda Vabariigi Valitsuse vastavat korraldust.

Vabariigi Valitsuse korralduse nr. 172-k 19. aprillist 1993. a. alusel asuti ENSV Julgeolekukomitee ja ENSV Siseministeeriumi arhiividokumente üle andma riiklikule arhiivisüsteemile.

Eesti Arhiiviamet moodustas ülevõtmisprotsessi käivitamiseks komisjoni, mille esimeheks määrati tollane Arhiiviameti nõunik Indrek Jürjo ning aseesimeheks Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) direktor Valdur Ohmann, kuivõrd eelnevalt oli kokku lepitud üleantavate arhiividokumentide edasise säilituspaigana just nimetatud arhiivi hoidlad. Olemikontrolli teostamiseks kaasati Tallinna riiklike arhiivide töötajad.

1993. aasta lõpuks oli enamik ENSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiivifondidest koos nende juurde kuuluva teatmeaparaadiga jõudnud Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) hoidlatesse. Probleemiks kujunesid veel Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivifondid, mille üleandmise suhtes ilmutas Politseiameti arhiiv taas tõrkuvat suhtumist. Iseäranis kummaline oli Politseiameti eirav hoiak seetõttu, et juba 1993. aasta suvel pandi Siseministeeriumi ja Arhiiviameti ühiskomisjoni poolt paika põhimõtted, millised ENSV Siseministeeriumi arhiivifondid antakse üle ning milliste üleandmine lükkub kaugemasse perspektiivi. Pärast vastava märgukirja tegemist Riigikogu ajutise komisjoni esimees Enn Tartole, siseminister Lagle Parekile ja Arhiiviameti peadirektor Peep Pillakule hakkas protsess taas paigast nihkuma.

Puiklevat suhtumist eriteadete ja väljasõidutoimikute üleandmise suhtes hakkas ilmutama seni üleandmisprotsessi soosivalt suhtunud Riigi Kaitsepolitseiamet. Esilekerkinud kõhkluste motiivid ilmnevad Kaitsepolitseiameti peadirektori Jüri Pihli kirjast riigikogu ajutisele komisjonile "NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks", kus märgitakse, et neis materjalides esineb andmeid veel elavate isikute seotuse kohta julgeolekuorganitega.

Ruumipuudus ning Riigikogu ajutise komisjoni arupärimised sundisid Kaitsepolitseiametit 8. juunil 1994. a. Eesti Riigiarhiivi Filiaalile üle andma KGB väljasõidutoimikud, kuid esialgu fondi juurde kuuluva kartoteegita. Sisuliselt oli sellisel moel üleandmise puhul tegemist deponeerimisega, millele vihjas Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl oma kirjas Riigikogu ajutisele komisjonile. Kaitsepolitseinikud laenutasid tuginedes nende valduses olevale kartoteegile toimikuid ning Eesti Riigiarhiivi Filiaali arhiivihoidla töötajad olid laenutusprotsessi fikseerijaiks ja tunnistajaiks. Aasta lõpupoole jõudis arhiivi seinte vahele ka KGB väljasõidutoimikute kartoteek ning sellest ajast võib arhiivi pidada kõnealuste materjalide täieõiguslikuks peremeheks.

9. jaanuaril 1995. a. andis Kaitsepolitseiamet vastavalt eelnevale lubadusele KGB fondi nr. 131 – Eriteadete materjalid – arhiivile üle. Fondile oli koostatud teatmeaparaat nimistu näol, kuid arhiivi ei rahuldanud niivõrd unikaalse materjali jaoks liialt pealispinnaline ning üksnes vene keelest tõlgitud variant. Arhiivi spetsialistile Peeter Väljasele tehti ülesandeks fondile märksa ülevaatlikuma ja uurijasõbralikuma teatmeaparaadi koostamine. Pärast põhjalikku ning igakülgset tutvumist materjalidega jõuti selle tööga lõpule 1996. aastal ning nimetatud ajast on uurijate käsutuses fondi ajalooline õiend ja laiendatud nimistu.

Kui Kaitsepolitseiametiga jõudis üleandmis-vastuvõtu protsess ajapikku lõpule, siis Politseiameti valduses olevate materjalide suhtes jäid probleemid püsima. 1994. aasta jooksul jõudis valdav osa Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivifondidest Eesti Riigiarhiivi Filiaali. 19. detsembril 1994. a. antakse viimasena üle ENSV Siseministeeriumi fond nr.17 – NSVL ning ENSV Siseministeeriumi käskkirjad ja juhendid ajavahemikust 1944 – 1970. Vastavalt Siseministeeriumi ja Arhiiviameti poolt moodustatud arhiivikomisjoni arvamusele 7. juulist 1993. aastal jäi Politseiameti valdusesse seoses politseitöö korraldamisega rida fonde. Sarnaste materjalide hulka liigitati ka ENSV Siseministeeriumi käskkirjad ja keskaparaadi materjalid ajavahemikust 1971 – 1991. Siseministeeriumi Keskaparaadi fond (17/1) anti siiski Eesti Riigiarhiivi Filiaalile (Parteiarhiivile) 03.03.1994.a. tervikuna üle. Politseiameti Teabebüroo direktori Leonid Zupsmani viimaste seisukohtade järgi kandub ENSV Siseministeeriumi käskkirju sisaldava fondi lõplik üleandmine 2011. aastasse.

Eesti riiklik arhiivisüsteem sai eelmainitud protsesside tõttu juurde hulganisti arhivaale, mis seisuga 1. 01. 1998.a. moodustas kogu arhiivisüsteemi arhivaalide üldmahust ligi 10 %. Sellega tõusis Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv) mahu poolest kolmandaks arhiiviks Eesti arhiivisüsteemis (joon. 1 ja joon. 2).

Suure hulga lähiajalugu käsitlevate arhiividokumentide ülevõtmine riiklikku arhiivisüsteemi tekitas juba koheselt küsimuse, millised peaksid olema nende kasutamise/juurdepääsu kriteeriumid. Domineerivaks jäi juba eelpool mainitud 1991. a. detsembris väljakujunenud arhivaaride-ajaloolaste ühiskomisjoni seisukoht, mille kohaselt kasutamise/juurdepääsu piirangu aluseks võib olla vaid eraellu puutuva informatsiooni olemasolu arhivaalides. Sarnase kriteeriumi alla näisid langevat vaid EKP arhiivifondides säilitatavad isiklikud toimikud. Eraellu puutuv informatsioon kuulutati ka 1994.a. märtsis vastu võetud KGB dokumentide kasutamist reglementeerivas seaduses piiramist väärivaks.

1995. aasta septembris-oktoobris Poolas toimunud rahvusvaheline konverents "Endiste kommunistlike parteide arhiivid Kesk- ja Ida-Euroopa maades" näitas, et Eesti oli sarnaste arhiivide kasutusküsimuses toiminud täiesti õigesti ning rahvusvahelistele arhiivireeglitele vastavalt. Konverentsil avakõnega esinenud Rahvusvahelise Arhiivinõukogu Euroopa komisjoni sekretär Jan van den Broek osundas korduvalt probleemile, mis tuleneb arhiivide võimalikult ulatuslikust avatusest ning eraelu kaitsest. Ta märkis, et eraelu kaitse ning avalikustamise vastastikune suhe on üleüldine probleem ning ei puuduta mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopat, vaid on aktuaalne ka Lääne-Euroopa ühiskonnas.18

Konverentsi peakorraldaja, professor Jerzy Skovronek, rõhutas kahte olulist aspekti, mida erinevate endiste kommunistlike parteide arhiivide esindajad pidasid oluliseks järgida dokumentide lahtisalastamisel. Ühest küljest tuli arvesse võtta riigisaladusega seonduvat (eriti riigikaitse valdkonnas) ning eraelu kaitset ja teisest küljest peeti ülimalt oluliseks laiaulatuslikku juurdepääsu tagamist neile arhiividele.19

Mainitud konverentsil ilmnesid lahtisalastamise suhtes ühtsed seisukohad Eesti, Läti, Leedu ja Sloveenia puhul, kus primaarseks oli kujunenud siiski eraellu puutuvale informatsioonile juurdepääsu piirangu kehtestamine. Samas tuleb märkida, et eelmainitud riikides langetati otsustus sarnaste arhiivide kasutuspõhimõtete osas küllaltki kiiresti pärast taasiseseisvumist ning seetõttu ei olnud ka tõsist vastuseisu vanameelsete poolt, kes tõenäoliselt polnud veel toimunust toibunud. Riikides, kus kommunistliku partei mõju jäi küllalt tugevaks või ajapikku hakkas tugevnema, ei olnud võimalik järske pöördeid teha ning seetõttu on seal kompartei arhiivide lahtisalastamise küsimus jäänud probleemina püsima.

Poolas toimunud konverentsil diskuteeriti ka selle üle, kuivõrd usaldusväärsed on üldse kommunistlike parteide arhiivides säilitatavad dokumendid ning kas nimetatud arhiividel on üldse mingit väärtust. Mis puutub taolistele arhiividele väärtushinnangute andmisesse, siis selles osas rõhutati, et vastavad materjalid kujutavad endast üsna mahukat osa lähiajaloo uurimise dokumentaalsest baasist ning see kajastab uusima aja ajaloo suurimat poliitilist ja sotsiaalset eksperimenti, milleks oli katse üles ehitada nõndanimetatud kommunistlik ühiskond.20

Konverentsi kokkuvõtvas osas nenditi, et endiste kommunistlike parteide arhiivid on tähtsaiks, mõningate küsimuste puhul aga lausa peamiseks allikaliseks baasiks Kesk- ja Ida-Euroopa maade lähiajaloo uurimisel, kuid ka sotsioloogiateaduste puhul. Neisse arhiividesse kontsentreeritud dokumendid võimaldavad esile tuua ajalooprotsesside peamised seaduspärasused. Samuti võimaldavad need arhiivid formuleerida teaduslikud postulaadid alljärgneva kohta eri maades:21

Ühiskonna poliitilise, ühiskondliku, kultuurilise eliidi formeerumine ja evolutsioon viimase viiekümne aasta jooksul

Partei juhtkonna ja riigivõimu ning valitsusorganite vastastikused suhted

Ühiskonna meelsus ja sotsiaal-poliitilised kriisid Kesk- ja Ida-Euroopa maades

Parteiinstantsidesse saadetud kirjad ja avaldused kui dokumentaalne baas sotsiaal-majanduslike elutingimuste uurimiseks

Lääne-Euroopa komparteide mõjutamise vahendid

NSV Liidu välispoliitika formeerumise printsiibid, Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri suhted, samuti kommunismibloki rahvusvaheline poliitika

Kommunismimaade rahvusvahelised suhted

Endiste repressiivrežiimide salateenistuste arhiivide kasutuspohimotetes on rahvusvahelisel tasandil soovitatud rakendada samu kriteeriume, millest oli juttu kompartei arhiivide puhul. Eelkoige peaksid siingi kasutuspiirangutega olema eraelu sisaldavad materjalid.22

Arhiivi praktilises töös pole siiski võimalik kiiresti ja koheselt fikseerida, millised arhivaalid sisaldavad eraellu puutuvat, millised mitte. Mõistagi on teatavaid dokumendiliike, milles eraelu kajastusi esineb rohkem. Niisugusteks on KGB väljasõidutoimikud, kus esineb konkreetse isiku lähisugulaste kohta andmeid, ette võib tulla fikseeringuid lapsendamiste kohta, koduse miljöö kirjeldusi, isegi seksuaalsuhetesse puutuvat. Sama kehtib ka EKP liikmete personaalküsimusi puudutavate toimikute kohta. KGB kriminaalasjades tuleb ette meditsiinidokumente, mis üldkehtivate tavade kohaselt ei kuulu avaldamisele. Esineb juhtumeid, kus on fikseeritud kuulumine seksuaalvähemuste hulka. Need on küsimused, mis üheselt mõistetavalt kuuluvad määratluse alla – eraelu. Paraku ei ole kusagil täpselt määratletud, kus algab ja kus lõpeb kellegi jaoks eraelu. Selle määratlemine on praegusel hetkel jäänud arhivaaride kanda, mis paneb selle kutseala esindajad üsna komplitseeritud olukorda. Tolerantse suhtumise korral võib uurija kätte sattuda materjale, mis teatud kriteeriumide järgi peaksid kuuluma eraelu valdkonda ning saadud andmeid võidakse kuritarvitada. Jäigema suhtumise korral jääks uurijal saamata unikaalne materjal paarisaja- leheküljelisest toimikust, mis uurimistööks ääretult vajalik, kuna selles võib ette tulla 1 – 2 lehte informatsiooni, mis puutub eraellu. On selge, et siin on arhivaar tõsise dilemma ees, kuidas toimida ning paratamatult on tulnud balansseerida lubatu-lubamatu piiril. Konkreetset retsepti käitumiseks siin pole, kuid Parteiarhiivis kujundati kahtlusttekitavate juhtumite ning eraelu ebamäärasuse tõttu välja kindel toimimisviis, mille kohaselt piirangutega arhivaalide kasutamine on võimalik, kui uurija annab sellekohase allkirja, et ta kohustub eraellu puutuvat mitte avaldama. Ligi 1,5 kilomeetrit arhiiviainest leht-lehelt läbi vaadata olnuks mõttetu ajaraiskamine ning lükanuks vastava materjali uurija töölauale jõudmise määramata ajaks edasi. Arvan, et Eestis on toimitud arukalt, võimaldades uurijatel siiski piiratud tingimustel kasutada unikaalseid arhiivimaterjale kui nende kasutamine on vastavuses uurimisteemaga. Seda võimalust on ka usinasti kasutatud ning arhiivi lugemissaali külastatavus ning arhivaalide laenutuste arv hakkas järsult tõusma ning on praeguseks ilmsesti stabiliseerunud. (joon. 3 ja 4). Üle viie aasta kestnud praktika, mille kohaselt uurija võtab enda peale kirjalikult kohustuse eraellu puutuvat mitte avaldama, on ajaproovile vastu pidanud. Praeguseks pole teada ühtegi juhtumit, kus oleks eraelu käivat teavet avalikustatud, kuritarvitatud ning sellised asjad oleksid jõudnud kohtusse.

Omaette küsimus on arhiiviainese tõlgendamise kaudu esilekerkiv usaldusväärsuse küsimus. Selles valdkonnas on ette tulnud mitmeid juhtumeid, kus arhivaaride poole pöördutakse ning püütakse väita, et dokumentides kirjapandu ei vasta absoluutselt tõele või on väheusutav. Radikaalsemal kujul on avaldatud arvamust, et lähiajaloo arhiividokumendid ei võimalda küllalt lühikese distantsi tõttu anda käsitletavast perioodist objektiivset, piisavalt tõest pilti. Paraku lähevad viimased seisukohad vastuollu prominentse prantsuse sotsiaalajaloolase Marc Blochi arvamusega, kes on oma mõtted kirja pannud alljärgnevalt: "Paljud kordavad siiski meeleldi: 1914. või 1940. aastast peale ei ole enam ajalugu. Muide, mõistmata kuigi hästi selle ostrakismi motiive. Mõned, arvates, et meile kõige lähemad faktid on kogu tõeliselt tõsisele uurimisele kõige tõrksamad, soovivad üksnes säästa süütut Cliod liiga palavatest kontaktidest ... See osutab kahtlemata, et me valitseme nõrgasti oma närve. See tähendab ka unustada, et kui tunded astuvad mängu, siis ei saa piiri kaasaegse ja mittekaasaegse vahel kaugeltki reguleerida ajavahemike matemaatilise mõõtmisega."23

Keerukas on sellele komplitseeritud allikmaterjalile lähenemisviise soovitada, kuid tavapärasest rangema allikakriitika rakendamine peaks aitama pareerida uurimistöö valmimisel esile kerkida võivaid süüdistusi. Tänapäeva humanitaarteaduste teoorias rõhutatakse sageli allikmaterjalide interpreteerimisel olulisena konteksti. Oluline on see ka kompartei ja KGB dokumentide puhul. Vajalik on selgeks teha, kellele on dokument suunatud, kas see oli asjaajamises avalik, salajane või täiesti salajane. Võimaluse korral tuleks oma hüpoteesidele leida toetusi teiste allikate kaudu. Eristada tuleks ajastule omaseid ideoloogilisi aspekte, mis võisid mõjutada ja mõjutasidki dokumendi teket ning selle vormi. Nõukogude asjaajamises esines ebatäpsusi ning nende nähtaval esinemisel oleks otstarbekas hoolikalt kaalutleda selle üle, missuguseid tagajärgi üks või teine eksimus ja selle võimalik avastamine võis endaga kaasa tuua dokumendi koostajale. See ei tohiks siiski kogu arhiividokumentide kompleksi usaldusväärsust kahtluse alla seada.

Ajalooallika kui ajaloofakti usaldusväärsuse ja objektiivsuse tase sõltub võimalusest saada kinnitust toimunule erinevatest allikatest. Allikaõpetuse probleemiks on tõesus, usaldusväärsus ning ajalooline tõde. Allika tõesus peaks üldjuhul välja tulema selle päritolu kaudu. Usaldusväärsuseni viib nähtuse kui sellise kajastumine allikais. Samas pole usaldusväärsus iseenesest veel ajalooline tõde. Selle kaudu üksnes lähenetakse ajalooliste nähtuste objektiivsemale kajastamisele.24

Samas tuleb osundada, et eelpool mainitud allikatega kokkupuutumine võib esile kutsuda ka hüperkriitika, mis tuntud itaalia filosoofi ja ajaloolase Benedetto Croce arvates kujutab endast kriitika loogilist jätku ning on püüdeks lõhestada kriitikat enamaks ja vähemaks.25 Ajaloolaste jaoks kujuneb ajalugu ainult sellest osast inimkonna minevikust, mida on võimalik rekonstrueerida kättesaadavaist dokumentidest. Ajaloolasel ei ole lubatud kujutleda sündmusi, mis põhjendatult ei saanud toimuda. Teatavatel juhtudel võib ta kujutleda seda, mis võis aset leida. Kuid sageli on vajalik kujutada ette asju, mis pidid reaalselt toimuma.26

Eelnevat mõttekäiku toetavad professor Schmidti seisukohad, mille järgi ajaloolasel pole võimalik eksperimentaalsel teel taastada ajaloolisi nähtusi ega kontrollida oma järelduste absoluutset täpsust. Seda põhjustab tavaliselt kõikide faktide puudumine. Fragmentaarsed teadmised viivad aga paratamatult ajaloo rekonstrueerimisele.27 Ajalugu on oma olemuselt paratamatult subjektiivne. Seetõttu on Benedetto Croce jõudnud arusaamisele, et pole «usaldusväärseid» ja «mitteusaldusväärseid» autoriteete. Kõik nad on ebausaldusväärsed ja erinevad vaid oma ebausaldusväärsuse taseme poolest.28

Kokkuvõtvalt võib öelda, et uurijate käsutusse jõudnud hulgaline materjal vajab süsteemikindlat läbiuurimist ajaloolaste poolt, kes peaksid oskama allikakriitiliselt läheneda arhiiviainesele. Kuigi kohati võib ette tulla raskusi allikate tõlgendamisel (seda eelkõige nappide andmete tõttu) tuleks seda siiski üritada, et mõista allika tähendust ja koostamisaegseid eesmärke. Ajaloolane püüdleb üldjuhul objektiivsema tõe poole, kuigi teda paratamatult mõjutavad nii sisemised kui ka välised subjektiivsed tegurid. Siinkohal oleks ehk paslik lõpetada Benedetto Croce alljärgneva mõttekäiguga: Võib tuua palju näiteid selle kohta, mis toimub meis endis, kui me ajaloolist mateeriat vaadeldes aeg-ajalt märkame, kuidas kajastuvad selles protsessis meie sümpaatiad või antipaatiad, meie praktilised huvid, meie isiklikud mälestused ning sõltuvalt sellest kui hästi me suudame neid ületada, jõuame me lähemale ajaloolisele tõele.29

Valdur Ohmann


Nõukogude luure ajaloo uurimine on ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist raskendatud allikate kättesaadamatuse tõttu. Kui julgeolekuorganite repressioone kajastavad dokumendid on osaliselt üle antud Venemaa riiklikule arhiivisüsteemile, siis operatiivtöö toimikud on KGB mantlipärija Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) halduses. Kiivalt varjatakse ka KGB välisluure materjale, mis on Vene Luureteenistuse (SVR) käsutuses, kus neid on osaliselt saanud kasutada vaid üksikud uurijad, reeglina endised KGB-lased. Kõige rikkalikum kogu praegu uurijatele kättesaadavaid KGB välisluure dokumente (860 toimikut) on säilinud Leedu Eriarhiivis. Need dokumendid annavad ligilähedase ettekujutuse ka ENSV KGB välisluure osakonna töömeetoditest ja dokumentatsioonist, mille aktuaalsem osa on peaaegu täielikult kas Venemaale evakueeritud või hävitatud. Eesti KGB 1. osakonna säilinud 60 toimikust on endises Eesti Riigiarhiivi Filiaalis moodustatud välisluure kollektsioon, kuid see hõlmab vaid ajaliselt varasemat perioodi 1924. aastast kuni 1960ndate aastate alguseni.

Leedu NSV KGB 1. osakonna dokumentidega on vahetult pärast KGB arhiivi ülevõtmist tutvunud välisleedu ajaloolane ja politoloog Romuald J. Misiunas, kes on oma uurimistööst avaldanud ingliskeelse tutvustuse. Teiste leedu ajaloolaste tähelepanu on seni peamiselt köitnud massirepressioonide ja rahvusliku vastupanuvõitluse teema, Leedu KGB välisluure dokumente on uuritud suhteliselt vähem.

Leedu KGB välisluure dokumendid ei ole muidugi säilinud täielikult. Leedu KGB arhiivi ülevõtmise lugu puudulikult teades, võib siiski oletada, et osa arhiivist jõuti Venemaale evakueerida, osa hävitati kohapeal. Viimast kinnitavad purukskiskumise jäljed mitmetel dokumentidel, mis leedu arhivaaride poolt on hiljem uuesti taastatud. Vastandina Eestile on Leedus säilinud just KGB välisluure uuemad dokumendid 1960-1980ndatest aastatest, vaid üksikud dokumendid viivad varasematesse aastatesse. Leedu KGB 1. osakonna allesjäänud toimikud on koondatud ühte temaatiliselt liigendatud nimistusse.

Kuna KGB dokumentatsioon on üldse väga isikukeskne, siis moodustavad suure osa Leedu KGB 1. osakonna dokumentidest (ca 200 säilikut) välismaalaste kohta peetud operatiivtoimikud. Põhiliselt olid vaatluse all leedu pagulased, kuid tegeldi ka teiste Leedut külastanud välismaalastega, samuti langesid välisluureosakonna vaatluse alla mõned Nõukogude Liidust emigreerunud või põgenenud leedulased (näiteks Pranas ja Algirdas Brazinskased). Säilinud operatiivtoimikute maht kõigub mõnest leheküljest mitme köiteni. Veel on Leedu KGB välisluure dokumentide seas säilinud üksikud agenditoimikud, suur hulk temaatilisi operatiivtoimikuid, mis samuti puudutavad eelkõige leedupagulasorganisatsioone ja pagulustemaatikat, teaduslik-tehnilise luure alast kirjavahetust, direktiivmaterjale ja aruandlust, operatiivtöötajate töövihikuid, raamatupidamise dokumente, z urnaale, kartoteegikaarte jms.

Leedu KGB välisluureosakond oli allutatud NSVL KGB Esimesele Peavalitsusele Moskvas, mis oli KGB raames tervikuna saavutanud suhteliselt suure iseseisvuse. Väliselt demonstreeris seda ka KGB välisluure kolimine omaette peakorterisse Moskva lähedal asuvas Jasenevos 1972. aastal. KGB 1. Peavalitsuse vastavad struktuuriüksused juhtisid erinevaid luuretöö liine liiduvabariikide julgeolekukomiteede välisluureosakondades. Näiteks teaduslik-tehnilist luuret, mille osatähtsus Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel jätkuvalt tõusis, juhtis KGB 1. Peavalitsuse “T” Valitsus. Liiduvabariigi KGB teaduslik-tehnilise luurepunkti juht oli ühtlasi liiduvabariigi KGB 1. osakonna ülema asetäitja. Kuna liiduvabariikide julgeolekukomiteede välisluureosakondade üheks tähtsamaks valdkonnaks oli paguluse jälgimine, siis said nad palju korraldusi KGB Esimese Peavalitsuse 19. osakonnalt, mis tegeleski ainult emigratsiooniga. Suurearvulise leedu emigratsiooni tähtsusele KGB jälitustegevuses viitab ka asjaolu, et 1980ndate lõpus tõusis 19. osakonnas juhtivale kohale leedulane polkovnik Marcinkus. Romuald Misiunase hinnangul olid Leedu KGB 1. osakonnal paguluse jälgimisel suhteliselt vabad käed ja keskuse juhtimisel oli vaid piiratud tähendus. Leedu KGB luurajate “iseseisvus” oli siiski väga tinglik, sest kõik tähtsamad operatsioonid vajasid keskuse sanktsiooni, samuti tuli keskusse kinnitamiseks esitada tööplaanid, sealt saadi ka arvukalt direktiive ja uusi ülesandeid. Leedu KGB 1. osakond sai mõnikord korraldusi veel KGB 2. Peavalitsuselt, vastuluurekeskuselt ja ka 5. Valitsuselt, mis võitles “ideoloogilise diversiooniga”. Mõnikord tegelesid ühe ja sama pagulasega nii liiduvabariigi KGB kui Moskva keskus (näiteks teadlased Rimvydas Š ilbajoris ja Dietrich Loeber.)

Leedu KGB välisluureosakonna struktuur (nii palju kui seda võimaldavad selgitada säilinud dokumendid) ei kujutanud endast siiski luurekeskuse koopiat miniatuurvariandis, sest oli ka töövaldkondi, mis jäid peaaegu täielikult keskuse kompetentsi.

Sinna kuulub ka nn. illegaalide ettevalmistamine, kus liiduvabariikide julgeolekukomiteedel oli vaid abistav funktsioon. Illegaalid olid KGB töötajad, keda saadeti välismaale luuretööle ilma tavapärase diplomaatilise kattevarjuta. Illegaal pidi esinema tõelise välismaalasena, selleks oli ta saanud vastava väljaõppe ning talle oli loodud legendeeritud biograafia, mille paljud faktid vastasid tõsioludele. Illegaale valmistas ette NSVL KGB Esimese Peavalitsuse “S” Valitsus. Leedu Eriarhiivis on säilinud mitu nn. S-liini toimikut, mis annavad mõningase ettekujutuse liiduvabariikide välisluureosakondade funktsioonist nende keerukate ja aeganõudvate luureoperatsioonide ettevalmistamisel. KGB luurekeskust Moskvas huvitas arvukas leedu diasporaa välismaal, kelle biograafiaid loodeti ilmselt kasutada välismaale saadetavatele illegaalidele legendide loomisel. “S” Valitsus tellis Leedu KGB-lt näiteks hulgaliselt andmeid Ladina-Ameerikas sündinud ja hiljem Leetu repatrieerunud leedulaste kohta. Leedu KGB välisluurajad varustasid keskust nende leedulaste dokumentidega (näiteks ristimistunnistused), tegid päringuid arhiividele ja käisid isegi külades perekonnaloolisi andmeid kogumas isikute kohta, keda loodeti kasutada alusena legendeeritud eluloo loomisel (“v kac estve kornevoi osnovy”). Läbi sõeluti sadu isikuid, kellest legendina läksid kasutusele tõenäoliselt vaid üksikud. Oma illegaalide paljastamise kartuses loobuti näiteks nende repatrieerunud leedulaste kasutamisest, kellel oli liiga tihe side oma välismaale jäänud sugulastega. “S” liinis oli Leedu KGB-l koostöö ka teiste liiduvabariikide julgeolekukomiteedega. Huvitav juhtum on Karjala ANSV-s elav Matti Tuohino, kes oli 1951. aastal koos emaga Nõukogude Liitu elama asunud. Tuohino enda teadmata kasutas tema dokumente ja isikuandmeid välismaal tegutsev KGB illegaal. Kuna Petroskoid, kus Tuohino elas, olles vahepeal isegi ajakirja Punalippu vastutav sekretär, hakkas külastama üha enam soome turiste, tegi Karjala ANSV KGB 1970. aastal oma Leedu kolleegidele ettepaneku paigutada Tuohino koos emaga elama Leetu. Kindlasti oli ka leedu repatriantide seas mitmeid, kelle nime all nende endi teadmata tegutses välismaal KGB luuraja, kuid Leedu Eriarhiivi “S” liini toimikutest tegelikult läbiviidud illegaalide luureoperatsioonide kohta lähemat ettekujutust paraku ei saa.

Illegaalide ettevalmistamisel tegi Leedu KGB koostööd ka Nõukogude sõjaväeluure GRU-ga. Näiteks 1. juulil 1971. pöördus Balti sõjaväeringkonna luurevalitsus Leedu KGB esimehe poole palvega hankida neile näidiseid Skandinaaviamaade ja Saksa Liitvabariigi mitmesuguste isikudokumentide kohta.

Kuigi sõjaväeluure oli peamiselt GRU pärusmaa, tegeles sellega mõnevõrra ka KGB. Ka Leedu KGB 1. osakond on pidanud sõjandusluure alaseid toimikuid, kuhu on talletatud välismaal viibinud agentide juhuslikke tähelepanekuid NATO sõjaväeosade, lennuväljade ja sõjalaevade kohta sadamates (peamiselt transiitveoautojuhtide ja meremeeste ettekanded). Spioneerimisülesandeid täitis ka uurimislaev “Lev Titov”, mille pardal viibinud agendid ja usaldusisikud püüdsid kirjeldada Karlskrona sõjasadamat. Sõjalise luure eesmärkidel püüdis Leedu KGB ilma suurema eduta rakendada ka paari oma välisagenti, kuid kogu see sõjaväeluure informatsioon jäi, vähemalt Leedu Eriarhiivis säilinud toimikute põhjal otsustades, väga pinnapealseks.

Leedu Eriarhiivi dokumendid annavad ka mingisuguse ettekujutuse Leedu KGB välisluure osakonna agentuurist kodu- ja välismaal. Imekombel on alles isegi mõned 1. osakonna agentide isiku- ja töötoimikud. Näiteks agent “Vitautase” isikutoimik annab detailse pildi Moskva Rahvusvaheliste Suhete Riikliku Instituudi lõpetanud ja Leedu NSV Välisministeeriumisse tööle asunud Gediminas Blaz yse agendiks värbamise kohta 1979. aastal. Värbajaks oli sealjuures sama ministeeriumi töötaja, KGB tegutseva reservi major Medekš a. Peale raportite kontaktivõtust ja värbamisest sisaldab isiklik toimik veel kontrollandmeid vastse agendi kohta, tema iseloomustust ja tema kohta peetud kirjavahetust. Töötoimikus on agendi koostatud ettekanded, kus muuhulgas kirjeldatakse ka end juba iseseisvaks kuulutanud Leedu Vabariigi välisministeeriumi siseolusid. Agent “Vitautase” toimik viitab ühtlasi, kui tihedalt oli Nõukogude diplomaatiline teenistus seotud luurega: kui tegemist ei olnud otseselt KGB operatiivtöötajaga, kes töötas diplomaadi kattevarju all, siis tegi ka nn. “puhas” diplomaat sageli ikkagi koostööd KGB-ga kas agendi või usaldusisikuna.

Agenditoimikuid on siiski ka Leedu Eriarhiivis säilinud vaid üksikuid ja enamjaolt kajastub agentide salajane koostöö KGB operatiivtoimikutes, kus leidub hulgaliselt agentuurettekandeid ja raporteid ning kirjavahetust ja õiendeid agentide kohta. Alati ei ole neis toimikuis agente otseselt nimepidi mainitud, kuid seal sisalduva informatsiooni põhjal on agentide isikud enamjaolt ikkagi identifitseeritavad. Mingit kokkuvõtlikku statistikat Leedu KGB välisluureosakonna agentuuraparaadi kohta ei ole mul õnnestunud leida, kuid ka ilma statistikat tegemata tuleb toimikutega tutvumisel ilmsiks, et suure osa KGB 1. osakonna agentuurist (s.t. agendid ja usaldusisikud) moodustas intelligents. Teiste osakondade agentuuraparaadis oli intelligentsi osakaal kindlasti tunduvalt väiksem. Sealjuures on kodumaise agentuuri arv välisallikatega võrreldes palju suurem. See on ka enesestmõistetav, sest asusid need inimesed ju otseselt KGB mõjupiirkonnas, välisreisi võimalus oli iseenesest ka üks töötasu vorme salajase koostöö eest.

Välisallikate koostöö astet KGB-ga on palju raskem kindlaks määrata. Leedu KGB välisluure dokumente uurinud Romuald Misiunas on siin üliskeptiline. Ta on arvamusel, et suurem osa välisagentidest on KGB poolt fabritseeritud. Leedu ajaloolane Arvydas Anuš auskas, kes kirjutab praegu raamatut Leedu KGB ajaloost, ei ole seevastu nii hüperkriitilisel seisukohal. Tema hinnangul oli Leedu KGB-l erinevatel aastatel 50 kuni 70 eri rahvusest välisagenti. Näiteks seoses Balti vabadusristlemisega (Baltic Cruise) 1985. aastal kogus Leedu KGB andmeid tervelt hulgalt välisallikatelt, kellest paljud kuulusid USA välisleedu ühiskonna kõrgemasse kihti: agent “Dmitri”, USA Leedulaste Ühenduse juhatuse liige New Yorgis; agent “Vilnjale”, pagulasajakirjanik New Yorgis; agendid “Muza” ja “Charlotta”, teenistujad Philadelphias ja Washingtonis; agent “Baron”, üks USA Leedulaste Ühenduse juhte Clevelandis; agent “Š arunas”, pagulasajakirjanik Chicagos; agent “Omar”, kirjandusteadlane Chicagos ja agent “Parik”, tuntud arst Chicagos, kellel oli palju sidemeid pagulastegelaste hulgas.

Osa välisallikatest olid kindlasti vaid nn. usalduskontaktid, sageli naiivsed ja usaldavad inimesed. Mõnikord on märgitud, et informatsiooni saadi ka värbamistöötluse objektilt. Kuid mitmetel juhtudel kirjeldatakse välisagentide külaskäike Leetu, kus KGB ümbritses neid erilise tähelepanuga ja viis läbi konfidentsiaalseid vestlusi ja instruktaaz e. Sellisel puhul on ilmne, et välisagent pidi endale täiel määral aru andma, millega ta tegeleb.

KGB agentide hindamise skaalal olid kõige kõrgemalt koteeritud ideelistel kaalutlustel tegutsevad agendid. Kuid tavaliselt järgisid välisagendid egoistlikke eesmärke, saades oma teenete eest raha või muid soodustusi. Ühe näitena võib nimetada Läände abiellunud välisagent “Mariat”, kes hakkas Torontos pidama reisibürood, mis korraldas välisleedulaste reise Leetu. Enne iga reisigrupi saabumist sai Leedu KGB alati “Marialt” andmeid grupi liikmete kohta. Leedu KGB võimuses oli seevastu agent “Maria” reisibüroole Leedus soodsamate tingimuste loomine.

Mõnikord rakendas KGB oma välisagente ka väga küüniliste ülesannete täitmisel. Näitena võiks nimetada välisagent “Lenat” Lüübekis, kes andis üksikasjalikku informatsiooni 1979. aastal Lääne-Saksamaale ära hüpanud leedu kapteniabi kohta. “Lena” abil oli KGB väga hästi informeeritud kapteniabi majanduslikust kitsikusest ja ka hingelisest masendusest. 1984. aasta KGB tööplaan näeb ette ära kasutada meremehe ebakindlat psüühilist seisundit ja igatsust tütre järele ning “instrueerida välisagent “Lenat” M.-le mõju avaldama tema läbielamiste ja koduigatsuse suurendamiseks”. Sama küüniliselt kasutas KGB ka kapteniabi kodumaale jäänud naist, apelleerides mahajäetud naise solvumistunnetele. Takistamaks ärahüppaja töölevõtmist “Vaba Euroopa” toimetusse, püüdis KGB oma agentide turismireise Lääne-Saksamaale ära kasutades jätta kohalikele võimudele muljet, nagu püüaks KGB meremehega ühendust võtta, suurendades nii Lääne-Saksa eriteenistuste umbusku tema suhtes.

Välismaal viibinud või välismaalastega kohtunud KGB agentide raportid võttis vastu operatiivtöötaja, kes kohtus agendiga regulaarselt konspiratiivkorteris. Agent esitas oma tööaruande kas kirjalikul kujul või siis koostas operatiivtöötaja suulise ettekande põhjal kirjaliku raporti. Mõni agent luges oma ettekande ka magnetofonilindile, mille hiljem KGB tehnilised töötajad kirjutusmasinal ümber tippisid. Kirjaliku kuju saanud agentuuraruandel algas juba nagu omaette elu KGB bürokraatlikus paberimaailmas. Esmalt ladestus agentuurteade agendi töötoimikusse, kuid vastavalt operatiivtöötaja korraldusele lisati koopiaid ja väljavõtteid agentuurteadetest ka mitmetesse KGB operatiivtoimikutesse. Mitmesugused üldinformatsioonilised toimikud, mis kannavad mõnikord pretensioonikat pealkirja “Analüüsimaterjalid”, sisaldavadki peamiselt agentide ja usaldusisikute ettekandeid, samuti KGB töötajate vestlusi välismaal viibinud isikutega, mis hiljem samuti dokumenteeriti. Vastandina levinud arvamusele, et KGB fabritseeris oma dokumentides agente ja niimoodi “täitis plaani”, esinevad need isikud, kellega KGB niisuguseid infokogumise vestlusi läbi viis, KGB toimikutes oma tegeliku nime all, neile ei ole külge kleebitud mingeid agendinimesid ega funktsioone. Agentuurteadetest tehti tavaliselt väljavõtteid ka seal esinevate KGB vaatlusaluste välismaalaste kohta ning lisati need väljavõtted nende isikute kohta peetud operatiivtoimikutesse. Nii võis mõne aktiivsema ja pikemat aega tegutsenud agendi aruannetest jälgi jääda sadadesse KGB operatiivtoimikutesse.

Välismaal viibinud agentide aruanded ei paista tavaliselt silma mingite eriliste luureandmete või väljanuhitud saladuste poolest. Oma sisu poolest võiks neid rahulikult kõrvutada näiteks VEKSA arhiivi reisiaruannetega. Tervikuna annavad aga need agentide ja usaldusisikute raportid, kus üksikult võetuna nagu midagi erilist ei olekski, küllaltki rikkaliku ja diferentseeritud pildi leedu pagulasühiskonnast. Kui vaadelda näiteks KGB vastuluurevalitsuse poolt koostatud viieleheküljelist küsimustikku, mida operatiivtöötajad pdid kasutama välismaale suunduvate agentide ja usaldusisikute instrueerimisel, siis kipub jääma mulje, et KGB-d huvitas peaaegu kõik: eriti kinnistati tähelepanu Lääne vastuluureteenistuste võimalike aktsioonide hoolikale registreerimisele ja pagulaste tegevuse igakülgsele valgustamisele, kuid huvi tunti ka nõukogude turistidega kokku puutunud välismaalaste aadresside ja muude isikuandmete kohta.

Leedu KGB operatiivtoimikud annavad ka hea ettekujutuse KGB töömeetoditest pagulaste jälgimisel ja informatsiooni kogumisel. Välismaalaste jälgimiseks oli KGB-l väljakujunenud oma kindel menetluste kogum, võiks öelda töörutiin. Tavaliselt oli selleks ajaks, kui otsustati operatiivtoimik avada, vaatlusaluse välismaalase kohta juba mingeid andmeid ja signaale kogunenud. Siin võib näiteks tuua operatiivtoimiku “Ameerika Hääle” töötaja Romas Sakadolskise kohta. Kuigi toimik avati alles 1984. aastal, on sinna lisatud väljavõtteid välisagentide ja välismaal reisinud turistidest agentide ettekannetest juba 1970ndatel aastatel, mis annavad ettekujutuse Sakadolskise poliitilistest hoiakutest.

Operatiivtoimikutesse kleebiti isikut käsitlevad artiklid pagulaspressis, millele enamasti on lisatud venekeelne tõlge. KGB uuris alati oma objekti sidemeid kodumaaga. Selleks tehti päringuid arhiividele ja selgitati välja vaatlusaluse pagulase kodumaal viibivaid sugulasi, püüdes nende seast sobivaid isikuid agentideks värvata. Kui objekt pidas kodumaal elavate sugulaste või tuttavatega kirjavahetust, siis võib toimikust sageli leida nende kirjade mahapildistatud koopiaid või ka konfiskeeritud eksemplare, mis kunagi adressaadini ei jõudnudki. Ulatuslikuma kirjavahetuse korral on selle sisu kohta koostatud eraldi kokkuvõtlikke õiendeid. Objekti tegevuse kohta välismaal saadi peale välisagentide veelgi sagedamini teateid välismaal viibinud nõukogude turistidelt, 1. osakonna agentidelt ja usaldusisikutelt, kelle ettekannetest tehti toimikutesse vastavad väljavõtted.

KGB võimalused avardusid tunduvalt, kui vaatlusalune isik otsustas külastada kodumaad. Sageli oli see asjaolu ka üldse põhjuseks välismaalase kohta operatiivtoimiku avamisel, mõnikord tegi KGB aga ise pingutusi, et pagulast kodumaad külastama meelitada. Siis käivitus juba hoopis põhjalikum jälitusarsenal. Külastuse eel oli KGB jõudnud koostada täpse agentuur-operatiivsete meetmete plaani, kus välismaalase jälgimine oli detailselt paika pandud ja funktsioonid jagatud. Objekti asus kohe jälgima varjatud jälgimise teenistus (7. osakond), kes esitas põhjalikke raporteid tema liikumiste kohta, millele on sageli lisatud ka salaja pildistatud fotod. Jälgitavale isikule on neis raporteis antud veel omaette varjunimi. Inimeste kohta, kellega objekt ka juhuslikult kohtus, on koostatud eraldi õiendid (ustanovkad). Varjatud jälgimise teenistusele sekundeerisid telefonide ja hotellitubade pealtkuulamise teenistused, kelle teated on samuti lisatud toimikule. Need alati vene keelde tõlgitud teated paistavad silma erilise tehnilise perfektsionismiga: mitmekümneleheküljelised vene keelde tõlgitud stenogrammid on koostatud ka täiesti tühise sisuga hotellivestlustest, dokumenteeritud on ka üksinda hotellitoas viibiva väliskülalise omaette pomisemised (boz e moi jne.), köhatused, olmemürad ja isegi vaikus. Objekti äraolekul otsiti tema asjad salaja läbi (nn. meroprijatie “D”) ja pildistati maha tema märkmikke, isiklikke dokumente jm. kaasasolevat kirjandust. Salajastel läbiotsimistel midagi ära ei võetud, kuid sel kombel väljaselgitatud nõukogudevastase kirjanduse levitamist püüti hiljem takistada kas ametlikus korras või agentide kaasabil. Telefonikõnede pealtkuulamine õnnestus KGB-l mõnikord isegi välismaal. Siin võib näiteks tuua jälle Sakadolskise operatiivtoimiku, kus leidub stenogramm tema Ameerikast võetud telefonikõnest raadio “Vaba Euroopa” leedu toimetusse Münchenis, mille Leedu KGB 1. osakonnale edastas NSVL KGB 16. Valitsus.

Varjatud jälgimise ja salajase pealtkuulamisega tegelesid KGB vastavad tehnilised osakonnad, kuid sisulisi otsustusi langetas alati 1. osakonna operatiivtöötaja, kes suunas ka objektiga kokkupuutuvaid agente ja usaldusisikuid ja võttis neilt vastu raporteid. Kuigi iga kõige vähemalgi määral informeeritud välismaalane, eriti pagulane, oli teadlik välisturistide varjatud jälgimisest Nõukogude politseiriigis, siis oli tal siiski psühholoogiliselt raske kahtlustada nuhke inimeste seas, kellest nii mõnigi võis olla hea tuttav varasematelt kohtumistelt välismaal või lausa sugulane. Mõnikord suutsid ka mitmesuguste ametkondade sildi all töötavad KGB tegutseva reservi ohvitserid välismaalastele endast soodsa mulje jätta.

Viimastel aastatel ilmunud endiste KGB-laste (või ka Stasi luurebossi Markus Wolfi) memuaarides valitseb tendents kujutada KGB-lasi eelkõige puhtakujuliste luurajatena, inimõiguslaste ja intelligentsi jälitamisest ja ahistamisest minnakse vaikimisega mööda. Kuigi KGB välisluure otseselt teisitimõtlejate jälitamisega vähe tegeles, olid ka välisluure eesmärgid ja kogu dokumentatsioon samuti ideologiseeritud ja allutatud nõukogulikule must-valgele maailmapildile. Välisvõitlusele pühendunud balti pagulaste jälgimine ja nende tegevuse nurjamispüüded teenisid ju otseselt sama rahvusliku vastupanuliikumise mahasurumise eesmärki, millega Nõukogude Liidu piires tegeles KGB 5. Valitsus ja selle allüksused liiduvabariikides. Mitmeid operatsioone teostasid Leedu KGB välisluureosakond ja 5. teenistus ka ühiselt. Kui KGB 5. Valitsuse ohvitseid jälitasid dissidente sisemaal, siis välismaal kogusid selle teema kohta andmeid ja püüdsid teha vastupropagandat KGB välisluure töötajad. 1977. aasta Belgradi nõupidamise eel, kus kesksel kohal oli inimõiguste küsimus, on Leedu KGB 1. ja 5. osakond ning 2. Valitsus koostanud vastavalt NSVL KGB 5. Valitsuse näpunäidetele operatiivtöö plaani, mis näeb ette välisagentide rakendamist ja Lääne “ideoloogiliste keskuste” vastu suunatud propagandakampaaniat nii kodu- kui välismaal. Siinkohal võiks mainida KGB katseid halvata ja takistada Balti vabadusristlemist 1985. aastal. Juba mitu kuud enne Balti vabadusristlemist ja Balti tribunali 28. märtsil 1985 on Leedu KGB 1. osakond ja 5. teenistus ühiselt koostanud agentuur-operatiivsete ja kontrapropagandistlike meetmete plaani nende ürituste tagasitõrjumiseks. Leedu luuretöötajate plaan imponeerib küll seal rakendatavate välisagentide hulga poolest (13, neist kaheksa KGB 1. osakonnast, neli 5. teenistusest ja üks Leedu KGB vastuluurevalitsusest), kuid tegelikult ei suutnud ka KGB välisluure ja ideoloogilise diversiooni osakondade ühispingutused balti pagulaste meeleavaldusi märkimisväärselt halvata.

Leedu KGB 1. osakonna ja 5. teenistuse ühistöös kulges ka Vilniuse ülikooli juures alates 1973. aastast korraldatavatele lituanistika kursustele saabunud noorte välisleedulaste jälgimine ja “läbitöötamine”. Lituanistika kursused noortele välisleedulastele kujutasid endast analoogi VEKSA poolt noortele väliseestlastele korraldatud kultuuriseminaridele, paraku ei ole aga Eestis säilinud selliseid KGB töödokumente nagu operatiivtoimik “Kursanty” Leedu Eriarhiivis. Kursuste KGB köögipoolt valgustavast toimikust ilmneb, et see oli lahutamatult seotud ürituse kultuuripoolega, kuna paljud seminari juhtivad lektorid olid KGB agendid ja tegutsesid otseselt KGB tööplaani järgi. 1984. aastal Vilniuse ülikooli juures korraldatud lituanistika kursustel osalesid kolm KGB tegutseva reservi ohvitseri: Kõrgema ja Keskerihariduse ministeeriumi esindaja Vilkuotis, välisministeeriumi esindaja Medekš a ja ühingu “Teviš ke” (VEKSA sõsarühing Leedus) esindaja Bitinaitis. Veelgi paremad võimalused kursuslastele lähenemiseks olid nendega kursuste raames tegelevatel KGB mittekoosseisulistel töötajatel: üheksal agendil, kolmel usaldusisikul ja ühel värbamiskandidaadil. Sealjuures olid kaks agenti “Vingis” ja “Tomas” ülikooli õppejõud, kes otseselt juhatasid kursust. Agendid püüdsid vestluste käigus välja selgitada kursuslaste suhtumisi ja muljeid Nõukogude Leedust, nende poliitilisi vaateid ja tutvusringkonda, samal ajal kui KGB operatiivtöötajad salaja tuhnisid nende asjades, mis toimikus on samuti hoolikalt dokumenteeritud.

Nende kursuste efektiivsust KGB seisukohalt aitab hinnata Leedu KGB 5. teenistuse ülema polkovnik Baltinase pikem 1984. aasta detsembris koostatud tagasivaade. Baltinas nendib, et kursuse algaastatel saavutati noorte pagulaste ajupesuga tuntavat edu: kursuslased korraldasid välismaal fotonäituse Nõukogude Leedust ja esinesid ka muidu positiivsete ettekannete ja artiklitega, mis kutsusid esile pagulaste vanema põlvkonna vihapurske. Ka olevat õnnestunud kaks lituanistika kursustel osalenud noormeest KGB agentideks värvata. Kuid leedu pagulus muutis kiiresti oma hoiakut ja 1970ndate aastate teisest poolest peale hakati Leetu saatma eelnevalt hästi instrueeritud noori, kes kasutasid kursusi eelkõige informatsiooni hankimiseks ja rahvusliku propaganda tegemiseks Leedu opositsioonilest meelestatud ringkondades. Mitmed kursuslased puudusid loengutelt, püüdsid salaja pääseda välismaalastele suletud piirkondadesse ja tegid korduvalt katseid sõlmida koduleedulastega fiktiivabielusid. Positiivsete artiklite ja intervjuude andmisest kursuslased reeglina keeldusid, pärast välismaale tagasi pöördumist asusid aga mitmed endised kursuslased juhtivatele kohtadele antikommunistlikes organisatsioonides. Seetõttu oli KGB vahepeal isegi sunnitud lituanistika kursuste korraldamise lõpetama, 1984. aasta kursused olid aga eriti hoolikalt ette valmistatud ja toimusid kõrgendatud valvsuse tingimustes.

Leedu KGB 1. osakond võttis samuti üle välismaale pääsenud teisitimõtlejate jälgimise, kellega varem olid tegelnud nende kolleegid 5. teenistusest. Ilmekas näide selle kohta on operatiivtoimik “Dekadent”, mille Leedu KGB 1. osakond avas 1977. aastal USA-sse siirdunud dissidentliku kirjaniku Tomas Venclova kohta. Leedu KGB välisluureosakond püüdis oma agentide abil jälgida Venclova tegevust välismaal ja levitada tema kohta desinformatsiooni, et teda pagulasringkondade silmis kompromiteerida, Leedu KGB 5. teenistus lõi aga usaldussidemed tema kodumaale jäänud naisega. Manipuleerides igatsusega kojujäänud tütre järele, ei olnud KGB-l raske Venclovale emotsionaalset survet avaldada. Venclova hingeseisundit aitas KGB jaoks kontrollida veel välismaale sõitnud agent “Harris”, loomulikult luges KGB ka poeedi kirju kodustega, mille koopiad on samuti talletatud toimikus.

Võiks küsida veel Leedu KGB välisluure tulemuslikkuse üle pikemas ajalises perspektiivis. Varasema perioodi kohta on leedu tš ekistid ise ajaloolisi materjale kogunud. Leedu KGB poolt sõjaeelsest perioodist kogutud ajalooliste materjalide kõrval võib esile tõsta masinakirjalist Leedu KGB välisluure sõjajärgseid aastakümneid kajastavat ülevaadet: “Kratkij obzor operativnoj dejatel`nosti I-go otdela KGB Litovskoj SSR za 1945-1965 gody”, mis üsna kiretus ja objektivistlikus vormis kirjeldab luureoperatsioone välismaal. Külma sõja perioodil harrastas KGB eriti ründavat stiili ja oli sealjuures tihti edukas. 1945. aasta suvel röövis KGB operatiivgrupp Saksamaa läänetsoonist kindral Patras Kubiliunase, kes uimastati kloroformiga ja toimetati Ida-Berliini ning sealt edasi Leetu, kus ta ülekuulamistel andis ulatuslikke tunnistusi leedu pagulaste kohta. Edukad olid ka vastuluureoperatsioonid, millega tegelesid kõikide Balti liiduvabariikide julgeolekukomiteed sõjajärgsetel aastatel. Ka hiljem õnnestus Leedu KGB-l mitmed agendid infiltreerida juhtivatele positsioonidele leedu pagulaskonnas, naastes Leetu esinesid nad paljastustega, mis kutsusid esile segaduse leedu pagulaskonnas (agendid “Orest” ja “Tuvim”).

Kuid juba alates 1960ndatest aastate lõpust, mil esmatähtsaks muutus ideoloogiline võitlus, need klassikalise luure meetodid, mida KGB oma loomisajast peale väga hästi valdas, enam nii edukalt ei toiminud. Sellele juhib muuhulgas tähelepanu ka Eesti KGB 1. osakonna ülem polkovnik Paul Toom oma kirjas leedu kolleegidele 29. veebruaril 1988, kus ta nendib, et KGB peatähelepanu on olnud suunatud pagulasorganisatsioonidesse agentuursele sisseimbumisele ja informatsiooni hankimisele, kuid see ei vii kuhugi, kuna samal ajal vastane võidab ideoloogilises sõjas enda poole järjest suuremaid inimhulki. Nn. aktiivsed meetmed ja propagandasõda olid aga kogu aeg olnud KGB tegevuse kõige nõrgem külg.

Mitmed juhtivad KGB ohvitserid (Oleg Gordijevski, Oleg Kalugin) on väitnud, et Breznevi ajastul haaras stagnatsioon ka KGB välisluuret. Ka Leedu KGB välisluure toimikutest jääb mulje, et töö jätkus sissesõidetud rööbastes, hoolikalt vormistati toimikuid, mis tegelikult ei viinud mitte kuhugi. Erandiks on vaid teaduslik-tehniline luure, mille osatähtsus KGB süsteemis vaadeldaval perioodil tõusis ja kus saavutati ka olulisi tulemusi, mida aga Nõukogude majandussüsteemi ebaefektiivsuse tõttu tavaliselt ei suudetud rakendada seeriatootmisse.

Põhimõttelisi muudatusi KGB töös ei jõudnud tuua ka lühiajaline perestroika periood, mida on võimalik jälgida Leedu KGB kuni 1991. aastani säilinud dokumentide põhjal. Eeldatavad rahvuslikul pinnal tekkinud lahkarvamused leedulastest ja venelastest julgeolekuohvitseride vahel neis dokumentides küll ei kajastu. KGB jätkas oma luuretegevust ka Nõukogude impeeriumi viimastel aastatel, kuid ei suutnud enam sündmuste käiku oluliselt mõjutada. Kohati olid Leedu KGB-l leedu rahvuslaste jälgimiseks vägagi soodsad positsioonid. Leedu KGB välisagent “Graatsia” sai Sajudise USA informatsiooniagentuuri direktoriks. 1990. aastal tegutses “Graatsia” juba Leedus, olles Leedu Ülemnõukogu informatsioonikeskuse direktor ja Landsbergise usaldusalune. 1990. aasta suvel on Leedu KGB 1. osakond maksnud “Graatsiale” informatsiooni eest 1000 USA dollarit. Peale rahahimu sundis “Graatsiat” jätkuvale koostööle KGB-ga ka hirm paljastamise ees.

Leedu KGB mitmed agendid said Sajudise aktiivseteks liikmeteks ja edastasid jätkuvalt KGB-le informatsiooni. Näiteks agent “Jurgis”, üks Sajudise juhtivatest liikmetest, viibis 1989. aasta kevadel USA-s, kus ta kohtus paljude ameerika teadlaste ja leedu pagulastega. Tagasi saabunud, koostas ta Leedu KGB 1. osakonnale aruka analüüsi USA sovetoloogide hinnangutest perestroikale ja leedu paguluse hoiakutest Sajudise suhtes.

Ka selliste perestroika aastatel tekkinud uute institutsioonidega nagu Kultuurifond ruttas KGB koostööd tegema. 31. juulil 1987 on Leedu KGB esimees Eismuntas koostanud pöördumise Leedu Kommunistliku Partei Keskkomiteele, milles ta juhib tähelepanu leedu pagulaste valduses olevatele suurtele kunstiväärtustele ja lisab sellele nimekirja USA leedulastest, kes soovivad ära anda oma kunstikogud, muud kollektsioonid ja arhiivid. Nüüd tagantjärele võiks ju KGB-d isegi kiita tema ponnistuste eest välismaal asuvate kultuurivarade kodumaale toomisel, kuid Leedu KGB ei tegutsenud sealjuures sugugi mitte ainult kultuurpoliitilistel kaalutlustel: materiaalsete ja vaimsete väärtuste kogumise kõrval loodeti välisleedulaste kaasamisega Kultuurifondi tegevusse neid eemale hoida “reaktsiooniliste formeeringute” tegevusest ja tugevdada nende välisleedulaste positsiooni, kes pooldasid Leeduga kultuurisidemete arendamist.

Koos süveneva demokratiseerumisprotsessiga ja Nõukogude Liidu lagunemisega lõppesid ka kõik KGB püüdlused perestroika olusid oma taktikalistes huvides ära kasutada läbikukkumisega. Hästi illustreerib seda eelpoolkirjeldatud Tomas Venclova toimik. Juba 1988. aasta juunis ei suutnud Leedu KGB enam takistada Venclova külaskäiku Moskvasse ja Leningradi ning 1991. aasta aprillis oli Leedu KGB koguni sunnitud tegema ettepaneku ennistada Venclovale Nõukogude kodakondsus, millest viimane küll vaevalt enam huvitatud oligi. Selle kirjaga toimik “Dekadent” ka lõpeb.

Kuna Eesti KGB värskemad operatiivtoimikud (kui enamjaolt väheütlevad väljasõidutoimikud kõrvale jätta) on kadunud, siis omandab igasugune Eestit puudutav materjal Leedu KGB toimikutes erilise tähenduse. Paraku ei maksa siinkohal eriti suuri lootusi hellitada, sest peamine teabevoog KGB bürokraatlikus maailmas liikus vertikaalset telge pidi Moskva keskuse ja liiduvabariigi KGB vahet. Nn paralleelset telge pidi on liiduvabariikide julgeolekukomiteed põhiliselt omavahel informatsiooni vahetanud. Mõningatel juhtumitel tegelesid Leedu ja Eesti KGB 1. osakonnad ka ühiste “objektidega”. Siin võiks mainida läänesaksa ajakirjanikku Marianne Butenschöni, kellele ühiselt püüti ideoloogiliselt positiivset mõju avaldada ja KGB mõtteviisile tüüpiliselt selgitada välja tema võimalikke sidemeid Lääne eriteenistustega. Leedus korraldas Butenschöni liikumisi ja kohtumisi agent “Marius”.

Eesti KGB tegevust puudutavad ka keskusest alla saadetud direktiivmaterjalid, mis kehtisid ühiselt kõikidele julgeolekukomiteedele ning välismaal tegutsevate KGB residentide teated, mida vastavalt teemale saadeti sageli tutvumiseks kõigile Balti liiduvabariikide julgeolekukomiteede luureosakondadele ja mis Leedu Eriarhiivis on säilinud. Eriti palju on eestlastest juttu KGB Helsingi residendi telegrammides, mis Moskva KGB keskuse korraldusel saadeti edasi tutvumiseks Balti liiduvabariikide julgeolekukomiteedele. Mingit erilist luureinformatsiooni KGB residentide telegrammid ei edasta. Tavaliselt on neis juttu eesti poliitikute ja kultuuritegelaste avalikest esinemistest, ka Lääne ajakirjanduse ja riigitegelaste avaldustest Balti sündmuste kohta perestroika ajal.

Omavahel vahetati ka informatsioonilisi materjale pagulaskonna tegevuse kohta. Nii on Eesti KGB 1. osakonna ülem Torpan saatnud 8. aprillil 1977 leedu kolleegidele tutvumiseks Ants Kippari Lüneburgis peetud ettekande inimõiguste rikkumisest Balti riikides venekeelses tõlkes. Eesti KGB 1. osakond on Leedu KGB-le ka hiljem saatnud mitmeid informatsioonilisi õiendeid eesti paguluse kohta. Tavaliselt järgivad need õiendid nõukogulikke ideoloogilisi stampe ega sisalda mingeid konkreetseid andmeid Eesti KGB agentuur-operatiivse tegevuse kohta. Tõelist huvipakkuvat luureinfot edastas Eesti KGB vaid keskusele.

Indrek Jürjo

Minu huvi on piirdunud põhiliselt KGB likvideerimiseelsete aastatega. Sellest ajast on dokumente säilinud minimaalselt. Leedu Eriarhiivis Vilnuses säilitatakse mõnikümmet Leedu NSV KGB 1. (välisluure) osakonna operatiivtöötaja märkmikku, bloknooti, kausta, mis võiks koondada ühisnimetaja “töövihik” alla.

Kuna tegu on üleliidulise sõjaväelise organisatsiooniga ning lähtudes paremini säilinud aegade ja osakondade dokumentatsioonist, võib järeldada, et Leedu 1. osakonna operatiivtöövihikud sarnanesid nii Leedu näiteks 5. osakonna operatiivtöövihikutega kui ka Eesti NSV KGB osakondade operatiivtöövihikutega. Seetõttu aitavad Leedust leitud dokumendid mõista ka Eestis baseerunud organisatsiooni nii struktuuri kui funktsioneerimist laiemalt.

Seega on vaadeldav ajaline piir kaheksakümnendate aastate keskpaigast 1991. aastani. Viimane dateeritud dokument mida mina näinud olen, on 30. juuli 1991.a.

KGB oli äärmiselt bürokraatlik organisatsioon. Iga toimingu või isiku kohta oli tingimata mitu kannet ja enamasti erinevates osakondades. Kogu tegevus oli rangelt reglementeeritud. Kaasa arvatud operatiivtöö.

Loomulikult ei tohtinud majast välja viia ühtegi paberit. Seetõttu oli igal operatiivtöötajal kuni osakonna ülemani välja kõige muu hulgas ka mustandite kirjutamise kaustikud. Neid oli erinevat liiki; lehed nummerdatud, antud ja võetud allkirja vastu ning hoitud sheifis. Hiljem kuulusid nad hävitamisele, kuid nagu Leedu näitel näeme, sageli õnneks ei hävitatud.

Teenistuslikke dokumente mitte ainult ei tohtinud hoonest välja viia, neid tohtis hävitadagi vaid ettenähtud korras ehk aktiga ning operatiivtöötaja võis teada ainult rangelt tema tööd puudutavaid materjale.

Enamlevinud mustandite kaustikuid nimetatigi “töövihikuteks” (rabotsaja tetrad). Mida need siis sisaldasid? Eelkõige iganädalast tööplaani, mille operatiivtöötaja ise koostas ning osakonna ülem kinnitas. Seal oli kirjas kogu agentuur (ühel operatiivtöötajal oli tavaliselt veidi üle kümne agendi ja usaldusisiku), sageli agendinimede järel ka isikuandmed ning konspiratiivkorterite aadressid. Plaanis oli ette nähtud kellega, millal ja kus kohtuda ning vahel ka mõni lahendamist vajav küsimus.

Tingimata olid kirjas juhtnöörid, kuidas täita KGB lõputut dokumentatsiooni: kaarte, ankeete, toimikuid. Näiteks koosnes agendi isiklik toimik 17 erinevast punktist/dokumendist.

Edasi sisaldasid töövihikud kõikvõimalike dokumentide mustandeid. Alates autoostu loa taotlusest ja lõpetades agentide ettekannetega. Viimaste puhul olid protseduurireeglid järgmised: agent, kellega operatiivtöötaja kohtus mitte harvem kui kord kahe nädala jooksul, esitas oma varjunimega allkirjastatud omakäelise ettekande operatiivtöötajale, kes siis selles leiduva vajaliku ümber kirjutas või trükkis vastavale blanketile. Operatiivtöötaja kirjutas ettekande juurde omapoolsed märkused ja kommentaarid agendile antud ülesande täitmise või täitmata jätmise kohta ning dokument köideti vastavasse toimikusse. Agendikäeline originaal ilmselt hävitati.

Range perioodilisusega toimusid KGB-sisesed loengud, mida siis töövihikutesse konspekteeriti. Neid nimetati “tshekisti õppusteks” (tshekistskaja utcoba). Loengute pidajad olid teiste osakondade töötajad, pealinna ülemused või hoopis kõrged parteitöötajad. Sageli loengupidaja nimi puudub. Näiteks teema “Juudi rahvusest isikute värbamise eripära” raames nimetas lektor juute iseloomustavateks eripärasusteks nende egotsentrismi, etnilist solidaarsust ning valmidust vastastikuseks abiks. 1987.a. aprillis peetud loengust saame teada, et Vilniuses kasutatakse iga päev “vahendit NN” (naruzhnoje nabljudenje) - varjatud jälgimist - 3-5 objekti puhul. Ühe objekti kallal töötas 5 inimest ja 2 operatiivautot.

Peeti loenguid ka üldpoliitilistel teemadel nagu näiteks olukorrast Poolas jmt.

Veel leidub töövihikutes konspekte Moskva direktiividest nagu “Võitlusest mittetöiste tulude saamise vastu (KGB süsteemis)”, “KGB ohvitseride atesteerimisest” (toimus, muuseas, iga nelja aasta tagant), “Agentide ja usaldusaluste isikute riigi piiripunktist ja tollist läbilaskmise korrast” (piiripunkti peab ette hoiatama vähemalt kolm päeva enne isiku saabumist, viimasel peab olema tingimata konkreetne registreeritud ülesanne jne.) jne.

Aga ka igasugu pudi-padi nagu “Kirjanduse nimekiri, mida soovitada agendile konspiratsiooni küsimuses”, mis sisaldas 11 Lenini artiklit. Erinevate osakondade ülemate nimed, aukraadid, telefonid jmt.

Enamasti on KGB direktiivdokumendid säilinud vaid töövihikute konspektidena.

Peale “rabocaja tetradide” on säilinud mõned “spetstetradid” ja “spetsbloknoodid” - erivihikud ja eribloknoodid, mis sisult sarnanevad eelkireldatutega, kuid olid ette nähtud rohkem mustandite tarbeks. Arhiivi töötajate poolt on kaustadesse pandud ka ilmselt prügikastist leitud sarnase käekirjaga dokumentide hulgad, mis sisult samuti sarnanevad töövihikutele. Ühest viimasest leidus “Evakueerimisele kuuluvate dokumentide ja toimikute loend” 10 nimetust, ilmselt aastast 1991. See on ainuke teadaolev dokument, mis kinnitab KGB dokumentatsiooni kuhugi evakueerimist.

KGB tsentraalsest juhtimisest annab peale direktiivdokumentide aimu ka 1. osakonna ülema Karinauskase Moskvas käiku 1990. aasta veebruaris kajastav töövihik. Kahepäevaste loengute ajal kõnelesid KGB ülem isiklikult, erinevate osakondade ülemad ja erinevates maades platseeruvad residendid. Juba kujunevas ärevuse situatsioonis anti järgmiseid juhiseid: a) mitteametlike kaastöötajate arvu suurendamine; b) varifirmade loomine; c) enese- ja perede kaitse tugevdamine. Muuseas, kõneall olevatest töövihikutest selguvad andmed kahe Leedu KGB poolt loodud varifirma kohta.

Töövihikutes sisalduva teabe tõepärasuse üle võib vaielda, kuid need on seni ainsad allikad, mis iseloomustavad KGB operatiivtöö “viimaseid päevi”. Vahel harva on võimalik neis sisalduvat teavet võrrelda muu säilinud dokumentatsiooniga.

Arvo Pesti


20-ndal sajandil on agraarajaloo põhiallikaks agraarstatistika. Esimeses Eesti Vabariigis viidi agraarstatistika arenenud riikidega võrdsele tasemele. 1929. ja 1939.a. põllumajandusloendused toimusid Euroopas üldtunnustatud vormide alusel. 1925.a. asutatud Põllumajanduslik Raamatupidamistalitus esitas igal põllumajandusaastal põhjaliku valikuurimuse talude arengust ja majandusseisust. Statistika Keskbüroo põllumajandusosakond tegi omapoolsete valikuurimustega kindlaks saagid ja toodangud. Oluliseks allikaks olid rahvaloendused ja jooksev demostatistika.

Nõukogude okupatsioonivõim Eestis pidi agraarstatistikas rakendama üleliidulisi vorme, mis hõlmasid põhjalikumalt kolhoose ja sovhoose, puudutasid aga siineksisteerivaid talusid vähe ning pealiskaudselt. Alles pärast sundkollektiviseerimist muutusid nad tegelikkust kajastavaiks. Aastail 1945 - 1948 pidi ENSV Statistika Keskvalitsus rakendama mitmesuguseid lisavorme ja lisaküsimusi talude kohta. Väga suureks miinuseks oli see, et Põllumajanduslikku Raamatupidamistalitust ei taastatud. Kogusummas – sõjajärgne agraarstatistika on mitmeti vaesem 30-ndate aastate omast.

Sellegi poolest võimaldab ta tõepärased ülevaateid ja uuringuid maaelu ning põllumajanduse kõigist sfääridest. Suurem osa agraarstatistikast koondus Statistika Keskvalitsusse, kuid olulisi andmeid leiab ka ministeeriumide fondidest, ühiskondlike organisatsioonide, plaaniorganite, pankade ja muudest fondidest.

Pikka aega statistilisi andmeid ENSV kohta ei avaldatud. Ka kogu agraarstatistikat nägi ainult kõrgem juhtkond. Esimesed väheldase mahuga statistikakogumikud ilmusid alles 60-date aastate keskel (1). Siiski võis huviline inimene saada Eesti põllumajanduse kohta andmeid juba 50-date teisel poolel, kuid seda üleliidulistest kogumikest (2). Eesti väljaannetes jäigi nii, et andmeid avaldati vaid 1945 ja 1950.aasta kohta, mitte aga vahepealsete aastate kohta.

Eesti vaadeldavate aastate agraarajalugu on puudutanud paljud autorid, kuid põjalikumad uuringud pärinevad kolmelt kandidaaditöö kirjutanud mehelt. Evald Laasi kaitses oma dissertatsiooni 1966, Ants Ruusmann 1968 ja Ervin Kivimaa 1970 aastal. Sel ajal polnud enamik materjale veel riigiarhiivi jõudnud, dissertandid said vajalikud andmed statistika, ministeeriumide, riigipanga ja muude asutuste arhiividest. See oli tülikas kogumistöö. Kolm dissertanti olid oma allikakriitilistes analüüsides võrdlemisi üksmeelsed, väiksemaid hinnangute lahknevusi esines vaid Laasi ja Ruusmanni vahel.

Trükitud allikad

Tänaseks on kõik allikmaterjalid juba ammu riiklikes ja maakondade arhiivides. Osa neist on trükitudki. Allikatrükiste hulka kuuluvad ka kõnedekogumikud ja nõupidamiste avaldatud materjalid.

Aastad 1945 - 1950. 1945.a. peeti Tallinnas Eesti NSV talurahva esimene ja 1947.a. teine kongress. Mõlema materjalid kohe ka avaldati (3). Uurijaile pakuvad nad vähe, kuna ettekanded, kõned ja otsused olid väga paraadlik-propagandistliku iseloomuga. Eesti NSV kolhoosnike esimene kongress toimus Tallinnas 1948.a. novembris ja esimene naiskolhoosnike konverents 1950.a. Nendegi tulemused avaldati (4).

Tolleaegne EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm üllitas oma aastail 1945 -1949 peetud kõned kolmes raamatus, kus igaühes üle 400 lehekülje (5). Kõik ülalloetletud raamatud võivad tõsisemat huvi pakkuda vaid propagandauurijaile. Karotamme kõnedest võib aga siiski välja lugeda ka tema isiklikud ideed ja kavad Eesti põllumajanduse arendamiseks nõukogude okupatsiooni tingimusteks.

Eesti põllumajandusteaduse tasemest, probleemidest ja arengust annavad hea ülevaate kaks materjalidekogumikku, mis kajastasid 1947.a. Tartus toimunud ENSV Teaduste Akadeemia teadussessiooni põllumajanduse küsimustes ning 1949.a. Tallinnas läbi viidud vabariiklikku nõupidamist loomakasvatuse küsimustes (6). Neiski on palju propagandat, kuid põllumajandusteadus siiski prevaleerib.

Vaadeldava perioodi üheks tähtsamaks allikapublikatsiooniks tuleb pidada Nikolai Buzulukovi pikemat artiklit, mis ilmus 1950.a. (7) Buzulukov oli Venemaalt tulnud ja Eestis kõrgele kohale pandud mees, kes pani endale doktoritööd tegema Eesti parimad põllumajandusökonoomika spetsialistid eesotsas Endel Vindiga. Kaheköiteline mammuttöö kaitsti 1950.a. (8). See sisaldab sadade lehekülgede kaupa marksistlik - leninlikku agraarteoreetilist vahtu (ilmselt autori enda kirjutatud). Ent töös on ka väärtusi.

Autor suunas oma abimehed kolme valda (Peningisse, Olustverre, Saardesse), kus need uurisid majapidamisraamatuid ja talusid endid. Nii valmis põhjalik valikuurimus, mis andis sotsiaalsete gruppide lõikes ülevaate talude majandustulemustest 1947.a. ja ka hiljem. Kuigi uurimus jääb kaugele Eestiaegse Raamatupidamistalituse uuringuist, on see ometi ainuke allikas, mis ütleb midagi olulist talude kogu- ja kaubatoodangu kohta, naturaal- ja rahatulude kohta, nende suhte kohta maksudega.

Uurija jaoks omab teatavat allikalist ja pedagoogilist väärtust ka 1949.a. ilmunud kolhoosiaktivisti käsiraamat (9), kus väga mitmesugune materjal.

70-dad aastad.1978.a. ilmus dokumentide ja materjalide kogumik “Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine” (10). 664-leheküljelises raamatus on 298 suuremat ja väiksemat dokumenti. Peatoimetajaks oli küll tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist, kuid koostajana tegi tegeliku töö E.Laasi.

Kogumikus on üle 100 mitmesuguse tabeli, mis sisaldasid varemavaldamata andmeid. Dokumentideks on mitmesugused ülevaated, aruanded, kokkuvõtted, ettekanded, selgitused, kaebused, avaldused (eriti kolhoosidesse astumise avaldused) jne. On ka tähtsamaid seadusi, palju määrusi, juhendeid, instruktsioone. Dokumendid pärinevad EK(b)P Keskkomitee, maakonnakomiteede ja vallakomiteede fondidest (EKPA-st), ENSV Ministrite Nõukogu ja põllumajandusministeeriumi ning ENSV Põllumajandusliku Ühistegevuse Keskliidu Fondidest (ENSV ORKA-st, praeguse nimega ERA-st) ning Tartu linna ja 7 rajooni (nüüdse maakonna) arhiividest. Veel on andmeid Statistika Keskvalitsuse tolleaegsest jooksvast arhiivist ning perioodikast.

Kogumik algab ülevaatega Saksa okupatsiooniajal Eesti põllumajandusele tekitatud kahjudest. Selles dokumendis on liialdusi. Kogumiku esimene osa kannab pealkirja “Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimise ettevalmistav ajajärk (1944 - 1947)”. On rohkesti andmeid nõukoguliku maareformi taastamisest, kohalike partei- ja nõukogude organite tegevusest, metsavendlusest, sotsialistlikust võistlusest, šeflusest, ühistute tegevusest, traktorijaamadest, hobulaenutuspunktidest, maksudest, taludele määratud põllumajandussaaduste sundnormidest jne.

Kogumiku teise osa pealkirjaks on “Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimise elluviimine”.Siin esitatakse palju ülevaateid ja õiendeid esimeste kolhooside loomisest, nende majandustulemustest. On põhjalik kollektiviseerimisstatistika majandite ja perede lõikes, ülevaated kolhoosimajandusest 1949. ja 1950 aastal. Mõningais dokumentides kajastub kaudselt ka maarahva vastuseis kolhooside loomisele. Metsavendlusest räägitakse vähe. Küüditamisest on juttu vaid ühes dokumendis ja sedagi ühe valla ulatuses. Tollane aeg rohkem ei võimaldanud.

Arvuline andmestik ja ka muu faktoloogia on esitatud dokumentides enamasti tõepärane. Juurdekirjutusi on sotsialistliku võistluse, šefluse, propagandaürituste, operatiivandmete ja muu säärase osas. Samuti on hinnangud, iseloomustused ja selgitused mitte objektiivsed, vaid “parteilised” ja “nõukogulikud”.

70-ndail aastail ilmusid ka esimesed kolm köidet “Artiklite ja retsensioonide kroonikat”, mis andsid bibliograafilised andmed kõigi aasta jooksul Eesti NSV ajakirjanduses ilmunud artiklite kohta. Järgmised kolm köidet ilmusid alles 1988, 1990 ja 1992.a. (11).

Allikapublikatsioonid taasiseseisvunud Eestis. Et ülalkirjeldatud kogumikus sai E.Laasi maarahva vastupanu nõukogude võimule ning eriti kollektiviseerimisele kajastada suhteliselt vähe ja kaudselt, andis ta pärast Eesti taasiseseisvumist välja uue kogumiku, mille 147 dokumenti valgustavad just ajajärgu seda külge (12). Enamik neist pärinevad EKPA-st, mõned rajooniarhiividest. Kuigi dokumentide keelepruuk on “parteilis - nõukogulik”, annavad nad selge ülevaate vastupanu ulatusest ja ägedusest, ohvriterohkusest. Selliseid dokumente publitseerisid V. Boikov ja A. Ruusmann ka ajakirjas “Akadeemia” (13).

Eriline tähtsus nüüdis-Eesti ajaloolises allikakirjanduses on punavõimude poolt represseeritud inimeste nimekirjadel. Neid hakkas ajalehtedes ja ajakirjades ilmuma juba 80-ndate lõpul. Koostajaiks kodu-uurijad või represseeritud ise. Nimed saadi küsitluste teel või juhuslikest allikaist. Nimekirjad olid puudulikud, vahel ka vigaderohked. Selline isetegevus asendus varsti tõsisema uurimistööga. 1989.a. asutati Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit (EÕRL) “Memento”. Organisatsiooni ülesandeks sai oma liikmete huvide kaitse omandi tagastamise, pensionide ja muudes küsimustes. Samal aastal loodi Leo Talve juhtimisel “Memento” teabe- ja ajaloo toimkond, mis nimekirjade väljaselgitamise, täpsustamise ja muud ajaloo küsimused võttis oma pädevusse. Toimkond sai siseministeeriumilt küüditatute nimekirjad, toimkonna liikmed pääsesid ligi kõigile arreteeritute ja küüditatute toimikutele, mis koondati riigiarhiivi. Nii algas tõsiteaduslik uurimistöö ja publitseerimine. Küüditatute nimekirjad sai ka Tartu Ülikooli ajalooteaduskond.

Esimesena publitseeris “Memento” teabe- ja ajalootoimkond 1949.a. märtsis küüditatute nimekirjad 12 maakonna lõikes (aastail 1991-1993) .a. kohalikes lehtedes (14). 1990.a. reorganiseerus teabe- ja ajalootoimkond Eesti Represseeritute Registri Bürooks (ERRB). Algas suur ja pikaajaline punavõimude poolt arreteeritud Eesti kodanike nimekirjade koostamine.

Tänaseks on ilmunud kaks paksu kõidet arreteeritute nimede ja lühiandmetega arreteerimisaja, süüdistuse, mõistetud aastate ning vabanemisaja või surmadaatumi kohta (15). Hinnangute järgi on sellega pisut enam kui poole arreteeritute andmed avaldatud. Töö jätkub. ERRB kavatseb avaldada ka kõigi küüditatute lühiandmed.

Viimatimainitud töös on edu olnud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnal. Kleio erinumbris (1992) üllitati 1949.a. märtsiküüditatute isikuandmed Tallinna, Nõmme ja Harjumaa osas, 1998.aaastal raamat samade andmetega Tartu linna ja maakonna lõikes (16). Väliseestlase Vello Salo raamat andmetega 1941.a. küüditamisest on vigaderohke (17). Ka Hilda Sabbo väga mahukas repressioone kajastavas dokumentide kogumikus on vigu (18).

Kohalikest uurijaist on repressioonide-temaatikaga kõige enam tegelenud Enno Piir Viljandimaal. Kogunud peamiselt küsitluse teel andmeid represseerituilt endilt või nende sugulastelt, on ta need avaldanud mitme Viljandimaa kihelkonna lõikes (19).

Maarahva üldarvu ning selle jagunemise kohta soo, vanuse ning tööharude järgi (aastate 1947 - 1993 lõikes) avaldas koondandmed Lembit Tepp (20). On huvitav märkida et kogu okupatsiooniperioodi vältel hoiti maarahva arvu ja jaotumust aastaist 1945 - 1949 ranges saladuses. Sama L.Tepp, töötades Statistika Keskvalitsuse ülema asetäitjana, keelustas kahe siinkirjutaja artikli avaldamise, kus neid andmeid oli kasutatud.

Allikad arhiivides

Maareformi allikmaterjalid. 17.septembril 1944 kogunes Võrus Eesti NSV Ülemnõukogu. See oli esimene istung Eesti pinnal pärast kolmeaastast vaheaega. Võeti vastu seadus “Saksa okupantide poolt äravõetud maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele”. Niiviisi hakati taastama 1940.a. maareformi, mille saksa okupatsioonovõimud olid tühistanud. Enamik maareformialaseid seadusi ja määrusi avaldati trükis, sealhulgas määrused, mis nägid ette karme sanktsioone saksa okupantide käsilasteks kuulutatud talupidajate ja metsavendade abistajate suhtes.

Põllumajandusministeeriumi fondist (R-6, nim.2) ja EKP Keskkomitee fondist (f.1, nim.37a) leiab uurija maareformi üleriigilised statistilised andmed.

Andmed maakondade ja valdade lõikes asuvad enamjaolt maakondlikes arhiivides. Osale maareformiga maad saanud uusmaasaajaile anti ka riiklikke laene. Need andmed leiab NSV Liidu Põllumajanduspanga Eesti Vabariikliku Kontori Fondist (R-1020, nim.3). Eesti NSV Ministrite Nõukogu fondis (R-1) on maareformialaseid materjale suhteliselt vähe.

Maareformialane stastistika näib olevat suhteliselt usaldusväärne. Seniste uurijate analüüsid pole tõsiseid puudusi või lünke avastanud. Väga ettevaatlikult tuleb aga suhtuda valdadest kõrgematele organitele saadetud ettekannetesse, kus räägitakse rahva meeleoludest ja suhtumistest reformiperioodil. Neis on poolehoidu nõukogude võimule kõvasti üle hinnatud, kriitilist hoiakut aga varjatud. Tuleb kahetsusega nentida, et kõik senised nõukogude maareformi uuringud pärinevad okupatsiooniajast, mil objektiivne käsitlus polnud võimalik ja paljud tõsiolusid kajastavad allikad jäeti kõrvale.

Majapidamisraamatud. Totaalriikide okupatsioonivõimudele oli omane püüd võtta eramajandus oma range kontrolli alla. Sel eesmärgil seati sisse mitmesuguseid uusi kontrolldokumente. Saksa okupantide poolt rakendati 1942.a. kevadel kõigis taludes erilised põhiraamatud, millega talude kogu tootmine läks võimude üksikasjaliku kontrolli alla. Raamatuisse märgiti maa suurus kõlvikute lõikes, külvipinnad kõigi kultuuride lõikes, kõik loomad ja okupatsioonivõimude poolt taludele peale pandud normikohustused.

Nõukogude okupatsioonirežiim läks sama teed. 1945.a. kevadel loodi Eestis külanõukogud – igas vallas 2 - 4 (olenevalt valla suurusest). Kokku sai neid 637. Need olid väikesed administratsiooniüksused – pooltes elanikke alla 1000, ülejäänuist enamik 1000 - 1500 elanikuga, üksikuis ka üle 1500 elaniku. Külanõukogus oli vaid kaks madalapalgalist töötajat – esimees (palk 150 - 200 rbl) ja sekretär (palk 125 - 150 rbl).

Eesti NSV Rahvakomissaride nõukogu määrusega 4.detsembrist 1945 seati kõigis külanõukogudes alates 1.jaanuarist 1946 sisse majapidamisraamatud, millede korrashoiu eest vastutasid sekretärid. Need raamatud hõlmasid nii talusid kui töölis-teenistujate majandeid. Majandit mitteomavad ükskisikud kanti erilistesse nimekirjadesse.

Majapidamisraamatuisse kanti kõik elanikud sünniaega ja kohta fikseerides, uued sünnid, surmad, lahkumised ja saabumised, äraoleku põhjused, sugulusuhe perekonnapeaga, haridus ja õppimine, töökohad ning muud demograafilised andmed.

Majapidamisraamatuis fikseeriti talude ja majandite maa üldsuurus, põllu- , heina- ja karjamaad, metsa- ja muud maad. Igal suvel toimus külvipindade loendus (ametnike ja aktivistide poolt) ning tulemused kanti raamatuisse, koondandmed läksid aga valda. Loomade loendusi korraldati isegi kaks korda aastas (jaanuari algul ja suvel) ning tulemused läksid jällegi nii raamatuisse kui valdadesse. Majapidamisraamatuis on andmed elu- ja majapidamishoonete kohta, kõigi põllumajandusmasinate ja inventari kohta, vankrite-regede kohta.

Kokkuvõttes võib öelda, et majapidamisraamatud on unikaalne allikmaterjal, mis võimaldavad põhjalikke demograafilisi ja põllumajandusuuringuid vaadeldavaist aastaist. Senini on vaid E. Laasi neid võimalusi kasutanud, püüdes määratleda eesti maarahva sotsiaalset seisundit kolhoosieelseil aastail (21).

Majapidamisraamtuis esitatud andmete tõepärasuse osas peab mainima, et külvipindade ja loomade osas võib olla väikesi vajakajäämisi. Iga-aastased kontrollkäigud näitasid, et loendustel mõned talunikud varjasid loomi või esitasid nende kohta ebatäpseid andmeid. Kontrollimistega 1947.a. suvel selgus, et loendamata oli jäänud 3% lehmadest, 11% vasikatest, 7% sigadest, 10% lammastest, 1% tööhobustest ja 7% varssadest. Näeme, et väiksemaid loomi varjati enam kui suuri. Tööhobused ja lehmi oli raskem varjata, kuna nad olid kõigile teada. Esines aga juhtumeid, kus äsja lüpsma tulnud lehmi loendati paaritatud mullikate rubriiki, mullikaid vasikaiks jne. Tavalisest suurem oli kodulindude varjamise protsent.

Kuna kontrollkäikudel kontrolliti üle 10-13% majandeist, siis nende alusel on parandatud vaid kokkuvõtlikke andmeid. Majapidamisraamatuid sel alusel parandada ei saanud. See aga ei vähenda nende allikalist väärtust kuigivõrd. Praegu – arvutite ajastul saaks sõjajärgsete aastate talumajandust väga edukalt uurida.

Igal aastal tegid külanõukogud enamikust majapidamisraamatute andmeist kokkuvõtted, mis esitati valdadele. Vallakokkuvõtted läksid maakondadesse ja maakonnakokkuvõtted Statistika Keskvalitsusse, kus koostati üleriigilised kokkuvõtted koos analüütiliste seletuskirjadega. Nii said EK(b)P Keskkomitee, Ministrite Nõukogu ja Plaanikomitee selge pildi olukorrast Eesti talumajanduses.

Toodangustatistika. Loomade loenduste andmeile tuginedes arvestas Statistika Keskvalitsus välja kogutoodangud. Talude ja töölis-teenistjate majandite toodang arvestati põhimõtteliselt samal viisil, nagu seda tehti sõjaeelses Eestis. Lihatoodangu arvutamisel oli aluseks loomade arvu liikumine ja keskmine tapakaal, piimatoodangu arvutamisel toetuti kontrollkarjade statistikale.

Keerulisem oli lugu maaviljeluse saakide arvestamisel. Esimeses Eesti vabariigis tegutses nn. korrespondentide süsteem. Igas kihelkonnas oli ärksamaid talupoegi, kes värvati korrespondentideks. Nemad kogusid oma ümbruskonna taludest andmeid põllukultuuride külvipinna, külviaegade, oraste seisukorra ja muu kohta. Sügiseti aga hindasid nad hektarisaakide suuruse. Korrespondentidelt saadud andmete alusel arvestas Statistika Keskbüroo nii üleriigilised kui maakondlikud ja kihelkondlikud külvipinnad, hektarisaagid ja kogusaagid.

Sõjajärgseil aastail korrespondentide süsteemi ei taastatud. Statistika Keskvalitsus nõutas andmeid valdadelt ja maakondadelt ning määras kuidagiviisi 1945. ja 1946.a. saagid. 1947.a. asutati aga üle terve Nõukogude Liidu erilised saagimääramise inspektuurid, mis töötasid 1954.aastani. Eestis loodi kaks inspektuuri (Tallinnas ja Tartus) ning nende etteotsa pandi Venemaalt tulnud mehed. Eeskirjade kohaselt pidid nad saaki hindama kõrrel ja juurel (kartulil ja juurviljal), see tähendab ilma koristus- ja peksukadudeta. Moskva kahtlustas, et “vennasvabariikide” kolhoosides ning Baltikumi taludes hinnatakse saake liiga madalalt ja kadude sildi all toimetatakse osa saaki kõrvale. Samal ajal algas kampaania, et kadusid ei tohigi üldse olla.

Tagajärjeks oli see, saake hakati kõvasti üle hindama. Seda teed läksid ka Eesti inspektuurid, näidates kohati lausa fantastilisi saake. Hiljem on Statistika Keskvalitsus neid põhjalikult korrigeerinud. Siinkirjutajale tunduvad korrigeeritud saagid üsnagi usaldusväärseina. Kadunud E.Laasi oli aga veendunud, et on vähe korrigeeritud, et sõjajärgsed saagid olid üldse väga madalad.

Kohaliku elu juhtimine. Totalitaarriikides on kohaliku elu juhtimine hoopis teistsugune, kui demokraatlikes maades. Seda hakkas Eesti maarahvas tunda saama alates 1940.aastast. Vallavalitsuste vahetamine valdade täitevkomiteedega polnud lihtne sildivahetus. Täitevkomitee võim oli palju suurem ja laiem. Vallavalitsus võis talunikule käske ja korraldusi jagada vaid vähesel määral. Täitevkomiteed ja partorgid pidid oma kontrolli ja juhtimise all hoidma taluelu kõik sfäärid. Selleks pidid nad värbama palju kaasa-aitajaid ehk aktiviste, nagu siis nimetati. Juba 1945.a. lõpul oli neid kokku umbes 30 000, hiljem see arv suurenes. Kuid kaugeltki kõik neist polnud veendunud nõukogulased. Osa aktiviste küüditati 1949.a. märtsis isegi Siberisse.

Vallavõimud jagasid talunikele põllumajandussaaduste normikohustused, metsa- ja teetöö kohustused ning jälgisid nende täitmist, taludele koostati külvi- ja koristusplaane, loomade paaritusplaane (mis palju nalja tekitasid) ja igasuguseid muid plaane. Talupoegi sunniti osalema igasugustes nõukogulikes üritustes jne.

Arhiivimaterjale sellest kõigest on palju. ERA filiaalis asuvad igal tasemel parteiorganisatsioonide fondid, kohalikes arhiivides maakondade ja valdade täitevkomiteede fondid ning külanõukogude fondid. Selle allikmaterjali usaldusväärsus on aga märksa madalam, kui majandusallikail. Parteikoosolekute protokollid on täis õõnsaid loosungeid, hinnangud inimeste kohta võivad olla väga tõekauged nii positiivses kui negatiivses mõttes, operatiivaruandluses on massiliselt juurdekirjutusi ja ülespuhumisi. Need allikad nõuavad suurt kriitilist analüüsi ja hindamist.

Kohustustestatistika. Hitleri ja Stalini riigid ladusid Eesti talurahvale kaela palju raskeid kohustusi. Põllumajandussaaduste riigile andmise kohustused kuulutati 1941.a. algupoolel küll välja, kuid enne sõja Eestisse jõudmist jõuti väga vähe kokku võtta. Saksa võimud nõudsid kohe suuri toidukoguseid ja kahandasid sellega oma populaarsust. 1942.a. kevadel muudeti suurte toiduandamite nõudmine süsteemiks.

1944.a. suvel ja sügisel langes talurahvale esimese kohustusena kaela Nõukogude sõjaväe edasiküütimine oma hobuste ja vankritega, samuti õhkulastud sildade taastamine ning teede parandamine. Kohe tulid ka toidunormid, mis polnud aga suured, sest sakslased olid oma normidest osa juba kokku võtnud. 1944.a. andis eesti talupoeg toitu kahele suurriigile.

Järgmisel aastal viidi asi süsteemi, mida edaspidi vähe muudeti. Sümboolse tasu eest tuli taludel anda vilja, kartulit, heina, piima, liha, mune, villa. Suuremad talud pidid ära andma üsna suured kogused. Talveks pandi taludele kaela metsatöö kohustused, mille eest samuti vaid sümboolselt maksti. Suveti värvati osa talunikke tasuta teetöödele.

Müüginormide määramist ja sissenõudmist ei usaldatud kohalikele okupatsioonivõimudele. Eestis loodi NSV Liidu Varumisministeeriumi Voliniku ametkond, mis sellega tegeles. Normide täitmise tagamist peeti kohalike parteiorganisatsioonide ja täitevkomiteede tähtsaimaks ülesandeks. Eriti võimsalt arendati viljavarumiskampaaniat, mil maale saadeti sadu volinikke, organiseeriti punavoore, ähvardati tõrkujaid jne.

Enamik varumisstatistikat asub Voliniku fondis (R-1990). Nagu vene ametkonnale omane, on materjalides palju segadust, tabelid on sageli dateerimata. Tõepäraste andmete väljapeilimine nõuab palju tööd. Parteiorganite ja täitevkomiteede fondides leidub rohkesti materjale varumiskampaaniate kohta, kuid neidki tuleb allikakriitiliselt hoolsalt analüüsida. Vähe tõtt on varumiskampaaniaid kajastavais ajaleheartikleis.

Andmed maksude kohta. Maksudega talurahvast kohe pärast sõda eriti ei koormatud. Tõsiseks läks asi alles 1947.a., mil põllumajandusmaks kasvas kahekordseks. Samal aastal hakati jõukamaid talunikke ja külaettevõtjaid kulakuks kuulutama ning neid tunduvalt kõrgemalt maksustama teiste talupoegadega võrreldes. Eriti järsult tõusis põllumajandusmaks 1948.a., võttes tavaliste talude rahasissetulekuist umbes kolmandiku. Kulakukskuulutatute maksud aga tõusid kõrgemale nende sissetulekuist. Maksupressiga püüti talupoegi kolhoosidesse suruda ning kulakuid laostada.

Maksustatistika kajastub hästi rahandusministeeriumi fondis (R-4). Rahandusministeeriumi ja alamate rahandusorganite töökultuur oli sel ajal tunduvalt parem, kui paljudes teistes riigiasutustes. Maksustatistika usaldusväärsuses kahelda ei tule.

Andmed kulakuks kuulutamise kohta, samuti vaidlused selle üle on üsna laiali paljudes fondides. Kõige enam on neid parteikomiteede ja täitevkomiteede fondides. Toimikuiks koondatuina leidub neid ka Ministrite Nõukogu fondis. Ettepanekutes ja otsustes kulakuteks kuulutamise kohta on palju vigu ja võltsinguid, eriti 1948.a. lõpust ja 1949.a. alguskuudest. Kulakumaterjalid vajavad alati tõsist allikakriitilist analüüsi, neid ei saa kasutada umbropsu.

Ühistegevust kajastavad allikmaterjalid. Sõjajärgseil aastail oli põllumajanduslikul ühistegevusel eriline roll, kuna tolleaegne parteijuht Nikolai Karotamm püüdis ühistute jõulise arendamisega kollektiviseerimist edasi lükata. Ühistute liikmeiks oli lõpuks enamik talurahvast, ühistuile anti üle enamik erasektorist võõrandatud traktoreist ja muust varast. Paljud ühistud kujunesid võimsaiks majandusorganisatsioonideks, kes tegelesid mitmel alal. Põllumajandusühistute Keskliit (PÜK) ehitas Tallinna uhke maja.

PÜK-I fond (R-711) on on hästi korrastatud, omab väga häid nimistuid. Materjalid on enamasti tõepärased, ühistute tegevust kõigekülgselt kajastavad. Olulisi ühistegevust kajastavaid andmeid leidub ka Statistika Keskvalitsuse fondis (R-10).

Põllumajanduse riigisektorit kajastavad materjalid. Aastail 1845 - 1948 oli Eestis 24 riiklikku masina-traktorijaama (MTJ) ning kuni 1947.aastani ka üle 200 hobulaenutuspunkti. 1945.a. loodi 70 sovhoosi ja järgmisel aastal veel 21. MTJ-de arv kasvas 1949.a. 39-ni ja 1950.a. 62-ni.

MTJ-de ja sovhooside aasta-aruanded on väga põhjalikud ja asuvad Statistika Keskvalitsuse fondis. Aruannete tõepärasus peaks olema üsna suur. Vaid töömahtude osas võib olla mõningaid juurdekirjutusi. Andmestik hobulaenutuspunktide kohta on üldiselt puudulik. Punktidest õiget nahka ei saanudki. Talviti vaevlesid hobused söödapuuduses, oli palju korralagedust ja kuritarvitusi.

Kollektiviseerimist kajastavad andmed. Need asuvad suurelt jaolt parteiorganite ja täitevkomiteede fondides (protokolliraamatud, ettekanded, aruanded, koosolekute protokollid jne.). 1949.a. suvel viidi läbi kolhooside loendus, millega fikseeriti suur hulk täpseid andmeid. Palju teavet sisaldavad tekkinud kolhooside asutamisdokumendid (asutamiskoosolekud, varade ühistamisaktid, ametitesse määramised jne.).

Nende materjalide faktoloogiline külg on suhteliselt usaldusväärne. Maarahva meeleolu kajastatakse aga moonutatult, ülespuhutult. Ei ilmne paaniline hirmutunne, mille tekitas 1949.a. märtsiküüditamine ega rusutus ja alistuvus seoses maksupressiga. Kolhoosivastaste meeleolude ilminguid aegajalt siiski fikseeritakse, kuulutades need kulaklikuks õõnestustööks.

Tuleb möönda, et kollektiviseerimist kajastav allikmaterjal vajab allikakriitilist töötlemist ja hindamist, enne kui seda kasutada. Suure töö kollektiviseerimismaterjalide süsteemipanekul tegid Alfred ja Vaike Kasepalu, koostades laialipillatud materjalidest kolhooside registri, kus kirjas kõigi kolhooside nimed ja astamistähtajad, nende liitumised omavahel ja teistega, muutumised sovhoosideks jne. (22).

Allikmaterjalid kolhooside arengu kohta aastail 1948-1950. Siin on tähtsamateks dokumentideks kolhooside aastaaruanded, üldkoosolekute ja juhatuse koosolekute protokollid, aruanded, ettekanded ja seletuskirjad kõrgematele organitele, finantsdokumendid jne. Suurem osa materjalidest asub maakonnaarhiivides, koondandmed keskarhiivides, eriti Statistika Keskvalitsuse fondis.

Ülalkirjeldatud allikad on suhteliselt usaldusväärsed, kuid tuleb arvestade võimalikke juurdekirjutusi ja ka sahkerduslikke mahakandmisi. Vähem usaldusväärsed on noorte kolhooside partei- ja komsomoliorganisatsioonide materjalid, sotsialistlikku võistlust kajastav materjal ja muud ideoloogiast tugevalt mõjustatud dokumendid.

Kaebused. Vaadeldaval ajajärgul esitati mitmesugustele partei- ja võimuorganitele palju erisuguseid kaebusi. Maakondade parteikomiteedes täideti nendega igal aastal paksud toimikud. Enamikes kaebustes kajastub nõukogude võimu lammutav ja inimesi ahistav tegevus. Paljud arvavad naiivselt, et mitte nõukogude võim, vaid kohalikud võimumehed teevad neile liiga ning otsivad kaebusi esitades õigust.

Teise kaebuste liigi moodustavad pealekaebamised. Punavõimudega kaasajooksikud süüdistavad oma naabreid, tuues neile kaela repressioonid. Kohati leidub ka väga kummalisi kaebusi,selhulgas juhus, kus kaebaja süüdistab võimuorganeid, et need tema leiutatud perpeetum mobilet ei tunnusta ega rakenda.

Kaebuste uurimiseni pole meie ajaloolased veel jõudnud. Materjal on põnev, kuid raske, tõe ja vale piirid selles väga ähmased.

Allikapublikatsioonid

25 aastat Nõukogude Eestit. Statistiline kogumik. Tallinn. 1965. 175 lk.

Posevnõie ploštšadi SSSR. T. I. Moskva. 1957. Str. 6-9.

Životnovodstvo SSSR. Moskva. 1959.

Eesti NSV talurahva kongress. 1. Tallinn. 1945. 112 lk.

Eesti NSV talurahva kongress. 2. Tallinn. 1947. 128 lk.

EestiNSV kolhoosnikute kongress. Tallinn. 1948. 184 lk.

Eesti NSV naiskolhoosnikute konverents. Tallinn. 1949. 104 lk.

N. Karotamm. Uut elu ehitades: kõnesid ja kirjutisi 1945/1946.aastal . Tallinn. 1946. 422 lk

Karotamm. Meie järjekordsed ülesanded: kõnesid ja kirjutisi 1946/1947 aastal. Tallinn. 1947. 410 lk.

N.Karotamm. Sotsialistlikul teel: kõnesid ja kirjutisi 1947-1949. Tallinn. , 1949. 450 lk.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia põllumajanduslik sessioon 16.-18. jaan. 1947. Tartu. 1947 . 264 lk.

Eesti NSV vabariiklik nõupidamine loomakasvatuse küsimustes. Tallinn. 1949. 468 lk.

N. Buzulukov. Eesti NSV talundite majanduse analüüs alates nõukogude maareformist (1944-1947.a.) kuni massilise kollektiviseerimiseni (1949.a.). Rmt: Nõukogude teaduse arengust Eesti NSV-s. 1940-1950. Tallinn. 1950. Lk.. 147-195.

N. Buzulukov. Razrešenije agrarnova voprosa v Estoniji. Tallin-Moskva. 1238 lk. Käsikiri Teaduste Akadeemia arhiivis.

Kolhoosi aktivisti käsiraamat. Tallinn. 1949. 758 lk.

Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine. Dokumentide ja materjalide kogumik. Tallinn. 1978. 664 lk.

Artiklite ja retsensioonide kroonika. 1944-45. Tallinn. 1972. 779 lk.

Artiklite ja retsensioonide kroonika. 1946. Tallinn. 1975. 735 lk.

Artiklite ja retsensioonide kroonika. 1947. Tallinn. 1979. 752 lk.

Artiklite ja retsensioonide kroonika. 1948. Tallinn. 1988.

Artiklite ja retsensioonide kroonika. 1949. Tallinn. 1992.

Artiklite ja retsensioonide kroonika. 1950. Tallinn. 1990.

E. Laasi. Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Dokumentide kogu. Tallinn. 1992. 123 lk.

Dokumente metsavendlusest ja vastupanuliikumisest Eestis. Akadeemia. 1991. Nr. 10, 11, 12. 1992. Nr. 1,2.

Ühistöö. 1991,august. 1992,märts. Raplamaa nimekirjad.

Valgamaalane. 1992,märts-aprill. Valgamaa nimekirjad.

Läänlane. 1992, märts-juuni. Läänemaa nimekirjad.

Põhjarannik. 1992,märts-juuni. Ida-Virumaa nimekirjad.

Järva Teataja. 1992, mai-juuni. Järvamaa nimekirjad.

Viru Sõna. 1992, aprill-august. Lääne-Virumaa nimekirjad.

Võru Teataja. 1992, juuli-september. Võrumaa nimekirjad.

Koit. 1992, juuli-august. Põlvamaa nimekirjad.

Hiiumaa. 1992, juuli. Hiiumaa nimekirjad.

Harju Elu (Harjumaa). 1992, august-oktoober. Harjumaa nimekirjad.

Vooremaa. 1992, september-detsember.1993, jaanuar-märts.Jõgevamaa nimekirjad.

Kesknädal. 1992, september-detsember. 1993, jaanuar-juuni. Pärnumaa nimekirjad.

Poliitilised arreteerimised Eestis. 1940-1988 ( 58). Köide 1. Tallinn. 1996. 757 lk.

Poliitilised arreteerimised Eestis. Köide 2. Tallinn. 1998. 744 lk.

16.A.Rahi. 1949.aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Tartu.1998. 292 lk.

17.V.Salo. Deported in 1941.General indeks of Deportees from Estonia.1993.

H.Sabbo. Võimatu vaikida. Tallinn. 1996. 824 lk.

E.Piir. Halliste kihelkond. Inimkaotused ja repressioonid alates 21.juunist 1940. 1991. 135 lk. ; Kõpu kihelkond. 1993. 163 lk.

L.Tepp. Maarahvastiku arvu ja koosseisu muutumine majapidamisarvestuse andmetel. Eesti Statistika.1995. Nr.1(37). Lk.19-52.

E.Laasi. Eestimaa Kommunistlik Partei ellu viimas V.I.Lenini kooperatsiooniplaani. 1944-1950. Lk. 71-107.

A. ja V. Kasepalu. Eesti NSV kolhoosid ja sovhoosid ning nendega toimunud muudatused aastail 1950-1972. Tallinn. 1972. 814 lk. Käsikiri Teaduste Akadeemia raamatukogus.

Ants Ruusmann


Käesolevas ülevaates on võetud vaatluse alla arhiividokumendid ja -materjalid, millised käsitlevad aastail 1944-1949 Eestis paiknenud nõukogude sõjavangilaagrite süsteemi asutuste tegevust.

Sõjavangilaagrid N.Liidus kuulusid Siseasjade Rahvakomissariaadi, hilisema Siseministeeriumi alluvusse. Sellest tulenevalt kandsid kõik dokumendid, mis neis kinnipidamiskohtades sündisid või nendega vähegi seotud olid, algusest peale salastatuse griffi. Nõukogude perioodil ajaloouurijatel nende juurde ligipääsu ei olnud.

Nüüdseks on keelud dokumentidelt ja materjalidelt maha võetud, kuid takistused nende põhjalikumaks läbitöötamiseks püsivad edasi. Asi on selles, et 1964. a. sügisel toimetati käsukorras Eesti NSV ORKA-s (Eesti Riigiarhiivis) asunud sõjavangilaagrite dokumendid Moskvasse Eriarhiivi (nüüd Ajaloodokumentide Kollektsioonide Säilitamise Keskus - ADKSK). Kohapeale jäid ENSV Siseministeeriumi Arhiivis säilitamisel olnud dokumendid ja materjalid, millised 1993. a. anti üle Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi).

1. Andmed dokumentaalse baasi iseloomustuseks

Esitame orienteerumiseks põgusa ülevaate nimetatud arhiivides säilitatavatest dokumentidest ja materjalidest: kus asuvad, milliseid struktuuriüksusi käsitlevad, millisel hulgal on need säilinud Moskvas ja Tallinnas.

Koondtabel:

Jrk/nr

Struktuuriüksused

ADKSK-s

ERAF-is

1

ENSV SM Sõjavangide ja Interneeritute Osakond

101 s., 43 s.

49 s.

2

Sõjavangide koondamispunkt nr. 1

10 s.

3

Sõjavangide koondamispunkt nr. 12

5 s.

4

Sõjavangilaager nr. 71

10 s.

5 s.

5

Sõjavangilaager nr. 135

42 s., 36 s.

40 s.

6

Sõjavangilaager nr. 279

14 s.

12 s.

7

Sõjavangilaager nr. 286

44 s.

49 s.

8

Sõjavangilaager nr. 287

26 s.

12 s.

9

Sõjavangilaager nr. 289

40 s., 47 s.

41 s.

10

Kontroll-filterlaager nr 0316

22 s.

11

Sõjavangilaager nr. 331

4 s., 84 s.

7 s.

12

Sõjavangilaager nr. 332

1 s.

1 s.

13

Sõjavangilaager nr. 392

8 s.

5 s.

14

Üksik ehituspataljon nr. 483

4 s.

15

Erihaigla nr. 1011

16 s., 15 s.

27 s.

16

Baltvojenmorstroi

139 s.


Peale selle on säilitamisel eraldi ENSV SM Sõjavangilaagrite ja Erihaigla nr. 1011 poliitosakondade dokumendid.

550 s.

598 s.

409 s.


Kokku:

1148 s.*

409 s.

* Kahekordne säilikute numeratsioon on tingitud sellest, et ühendatud arhiivifondi nr. 491/ c moodustamisega säilitati ühe või teise laagri dokumendid endistes nimistutes: need millised olid Moskvas varem ja need millised tekkisid alates 1944. a. sügisest Eestis.

Seega on Eestis dislotseerunud sõjavangilaagrite ja teiste selle süsteemi struktuuri-üksuste kohta kokku poolteist tuhat arhiivitoimikut. Koos kartoteekide ja muude materjalidega, mis nende fondide juurde kuuluvad, on see mahukas ja rikkalik allikbaas. Uurimistööd raskendava asjaoluna võiks siinjuures märkida ehk seda, et suur osa dokumentidest on kirjutatud käsitsi halvale paberile või paljundatud mitmes eksemplaris läbi kopeeri, kusjuures sageli viimane neist on köidetud toimikusse. Omaette tõsiseks probleemiks on isikunimede moonutamine vene keelde transkribeerimisel, kuna nimed said tihti üleskirjutatud vaid kuulmise järgi. Töö käigus peaks nendest probleemidest siiski üle saama.

Moskvas Ajaloodokumentide Kollektsioonide Säilitamise Keskuses leidub dokumente ka nende Eesti sõjameeste kohta, kes võitlesid Saksa armees ning relvastatud formeeringutes ja kes vastavalt Moskva korraldusele saadeti sõjavangidena väljaspoole Eestit: Petrozavodskisse, Kondopogasse, Volossovosse, Gat‰inasse, Novgorodi, Vologdasse, Novosibirskisse, Kolõmale, Petsoorasse, Vorkutasse, Norilskisse ja paljudesse teistesse kohtadesse.

Sõjavangilaagritega seonduvaid dokumente leidub samuti Eesti Riigiarhiivis ning reas teistes Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) fondides: EKP Keskkomitee materjalide hulgas; Eesti NSV Siseministeeriumi Keskaparaadi fondis nr. 17/1 ja Informatsioonikeskuse fondis nr. 17/2; Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee fondides nr.-d 129 ja 130, millised sisaldavad ka sõjavangide uurimistoimikuid ning fondis nr. 133, mille põhisisuks on välisriikide järelepärimised seoses sõjakuritegude uurimisega.

2. Mis aendas sõjavange põgenema laagritest?

Traditsiooniliselt kuulub sõjavangilaagrite temaatika sõja-ajaloo ainevaldkonda, kuid tegelikult, nagu näitab ka viimaste aastate arhiivitöö praktika Eesti Riigiarhiivi Filiaalis, on nende dokumentide kasutamisala tunduvalt laiem.

Olenevalt uurimisteemast on ühe või teise probleemi selgitamiseks kindlasti vaja otsida täiendavaid andmeid ülalnimetatud arhiivifondidest. Üheks niisuguseks teemaks, millega viimasel ajal tegeldakse, on saksa sõjavangide ning eesti vabadusvõitlejate, metsavendade, kontaktide ja koostöö kujunemise lugu.

Teema kasvas välja sõjavangilaagrite dokumentide läbitöötamise käigus. Lugedes laagrite operatiivosakondade ettekandeid, äratas tähelepanu fakt, et vaatamata relvastatud laagrivalvele ja konvoile, õnnestus küllaltki sageli sõjavangidel sealsest põrgust põgeneda.

Mis siis sundis neid ette võtma selliseid eluohtlikke samme? Peamine põhjus, nagu näitavad laagrite dokumendid, peitus sõjavangide ebainimlikes töö- ja elutingimustes. Olgugi et sõjavangilaagrite dokumentides püüti vältida negatiivsete, nõukogude korda kahjustavate andmete esitamist, leidub neis suurel hulgal fakte vangide raskest, ülejõukäivast tööst. Nendele laagriametnikele, kelle ülesandeks oli sõjavangide tööle rakendamine, ei eksisteerinud sõjaväelised auastmed (need olid mõõdupuuks nn Smer‰i ja operatiivosakondade töös).

Tsiviliseeritud riikides olid sõjavangidest ohvitserid vabastatud füüsilisest tööst. Nõukogude Liidus sellest reeglist kinni ei peetud, kuna ta ei olnud ühinenud 1929. a. Genfi konventsiooniga sõjavangide kohta (seda tehti alles kakskümmend aastat hiljem, 1949. aastal). Siin olid aluseks teised kriteeriumid, kus peamist rolli etendas sõjavangi võime teha füüsilist tööd. * Sellest lähtuvalt jaotati sõjavangid kolme gruppi. Esimesse kuulusid füüsiliselt tugevad mehed, kelle õlule langes raske töö kaevandustes, ehitustel, metsamaterjali varumisel. Teine grupp oli tavaliselt kõige arvukam ja neid sõjavange rakendati väga mitmesugustel töölõikudel. Ja kolmandasse gruppi arvati viletsa tervisega, invaliididest sõjavange, keda sunniti pidevalt tegema mitmesuguseid laagrisiseseid toiminguid.

Samal ajal kannatasid sõjavangid alatoitluse all, nende riietus oli räbaldunud, barakid olid külmad ja neis valitsesid antisanitaarsed tingimused. Vangid vaevlesid mitmesuguste haiguste küüsis. Kõige raskemaks ajaks pidasid näiteks eestlastest sõjavangid, kes olid saadetud Karjalasse, Siberisse ja mujale, perioodi 1945. aasta lõpust 1947. aasta kevadeni. Ka Eestis oli see raskeks ajajärguks. Selle tunnistajaks on ka (olgugi puudulikult täidetuna) sõjavangilaagrite kalmisturaamatud.

Kodumaale pääsemise võimalustest ei olnud sõjavangilaagrites siis veel midagi kuulda. Ja põgenemises nähti reaalset võimalust orjusest vabanemiseks ja metsavendadega ühinemiseks. Innustust selleks said eelkõige need sakslastest jt rahvustest sõjavangid, kes mitmesugustel objektidel töötades puutusid päev-päevalt kokku tsiviilisikutega ning kuulsid lähemalt teateid selle kohta, kuidas areneb Eestis põrandaalune vabadusliikumine, metsavendade tegevusest ja levitatavast illegaalsest kirjandusest, mis seda võitlust suunas.

3. "Vaba Eesti Tähistel"

Sel ajal oli põrandaalune nõukogudevastane tegevus haaranud paljusid linnu ja maakondi. Sellest võtsid osa ka kooliõpilaste illegaaalsed organisatsioonid. Üks nendest "Eesti Iseseisvuse Liit" loodi Tallinnas 1946. aasta algul. Selle juhiks oli õpilane Ageeda Paavel. Anti välja ja levitati lendlehti. 7. mail 1946. a. õhkisid organisatsiooni liikmed Tõnismäel punasõduritele püstitatud puust monumendi.

Inimesed mäletasid veel hästi 1940. -1941. aastail toimunud punast terrorit ja ulatuslikku massiküüditamist, mis puudutas väga paljusid peresid, ja uskusid nüüd kommunistliku reLiimi peatsesse likvideerimisse inglaste-ameeriklaste abiga. Sellest räägiti lendlehtedes, sellest kirjutas lähemalt ka põrandaalune häälekandja "Vaba Eesti Tähistel". Seda

* Selles oli ka erandeid. Mitmel pool N.Liidus rakendati hulgaliselt sõjavangidest erialaspetsialiste, teadlasi, insenere, konstruktoreid strateegiliselt tähtsates valdkondades. Nende teadmisi ja kogemusi kasutati katsetehaste konstrueerimisbüroodes ja laboratooriumides.

andis välja Võrumaal Kõlleste vallas grupp põrandaaluseid võitlejaid eesotsas Valter Tammsaluga. Detsembris 1944. a. läks ta põranda alla ning koos mõttekaaslaste Kiidjärve raudteetöölise Jaan Tsopi ning Varbuse külavoliniku Virve Kanaga hakkas välja andma nõukogudevastast trükist "V.E.T" ("Vaba Eesti Tähistel"). Üliõpilane Olev Mihkelsaare kaudu jõudis kohale vajalik informatsioon Rootsis ilmuvast eestikeelsest trükisõnast, sealhulgas taskuformaadis trükitud väljaanne "Päris Eesti", septembrist 1943. a. ja "Eesti Teataja", augustist 1944.a.

Nõudmine Eestis vaba kirjanduse järele oli tunduvalt suurem kui seda paatidega üle mere kohale õnnestus tuua. Seepärast otsustatigi neid trükiseid kohapeal paljundada. Nii sündiski põrandaalune väljaanne "Vaba Eesti Tähistel". Selle esimesest numbrist (selles avaldati "Päris Eesti" nr. 1 materjale) sai lugeja lähemalt teada sellest, kuidas Saksamaa müüs 1939. a. Eesti Nõukogude Liidule. "V.E.T" avaldas USA valitsuse ametliku seisukoha, nn 1940.a . 23. juuli deklaratsiooni, milles öeldi, et Ameerika Ühendriigid ei tunnista Balti riikide okupeerimist N. Liidu poolt. Tutvustati Eesti välisesinduste tegevust, avaldati Vabariigi saadikute protestid Vene ja Saksa okupatsioonide vastu ning esitati konkreetseid fakte Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide toetusest võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.

Veebruarist oktoobrini 1945.a. ilmus ühtekokku 7 numbrit kirjutusmasinal paljundatud väljaannet "Vaba Eesti Tähistel" kogutiraaLiga 350 eksemplari. See perioodiliselt ilmunud väljaanne, mis levis ka väljaspool Võrumaad, sisendas inimestesse usku ja jõudu võitluseks Eesti vabastamise eest nõukogude okupatsioonist, toetas metsavendlust ja üldse arenevat vastupanuliikumist.*

4. Võitlus jätkub...

Selline oli üldjoontes poliitiline taust vabadusvõitluse arenemisest Eestis, millest ulatusid teated ka sõjavangideni ning olid kahtlemata tõukejõuks nende põgenemisele laagritest. Uurides vastavaid dokumente, selgub, et suhteliselt kõrgem oli põgenemiste protsent Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 linnas paiknevates jaoskondades. Kahtlemata oli soodustavaks asjaoluks see, et töötati mitmesugustel objektidel ja sealt oli hõlpsam kaduda. Ent kas oli see ainukeseks põhjuseks? See huvitas ka laagrivõime.

Sõjavangilaagri nr. 286 1946.a. esimese poolaasta aruandes, mis saadeti Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjavangide ja Interneeritute Osakonna ülemale alampolkovnik Sant‰ukile, märgitakse: "Laagri operatiivosakonna käsutuses olevad agentuurandmed annavad alust kinnitada, et Eesti natsionalistlik põrandaalune liikumine on huvitatud omale kaadri saamisest sõjavangide hulgast nõukogudevastaseks tegevuseks ja esmajärjekorras põrandaaluste salkade täiendamiseks.

On teada juhtumeid, kus laagrist põgenenud sõjavangide jaoks on varem kindlaks määratud varjupaigad, kust nad saadetakse edasi. Ümbruskond osutab neile igakülgset kaasabi, varustab riietuse, toidu ja rahaga."

Niisiis teati milles on asi, aga piiri põgenemistele siiski ei suudetud panna. Seda kinnitavad andmed sama 286. sõjavangilaagri aruandest 1946. aasta neljanda kvartali kohta. Sellel ajavahemikul, so oktoobrist – detsembrini, põgenes laagrist 30 sõjavangi. See arv ei olnud suur, kui arvestada, et sel ajal oli selles laagris ligi 12,5 tuhat vangi. Arvestada tuleb sedagi, et osa põgenikest, kes ei valmistanud oma põgenemist vajalikult ette, või kellel polnud lihtsalt õnne, saadi varem või hiljem kätte ja toodi laagrisse tagasi.

Nendel, kellel see õnnestus, kujunesid sidemed põrandaaluste organisatsioonidega. Dokumentides leidub andmeid selle kohta, et mitmetes sõjavangilaagrites, kust vangidel õnnestus vabadusse pääseda, hakati aktiivsemalt tegutsema selleks, et organiseerida vastupanu laagriametnike toorele omavolile, saboteeriti tootmisplaanide täitmist, otsiti võimalusi enda vabastamiseks jõuga ning loodeti selleks abi nõukogudevastaselt põrandaaluselt liikumiselt.

Samal ajal peeti vajalikuks teha kõik selleks, et teavitada rahvusvahelist üldsust sõjavangide ebainimlikest töö- ja elutingimustest Nõukogude Liidus. Üheks niisuguseks tõe ja õigluse eest võitlejaks kujunes ka 286. sõjavangilaagrist põgenenud sõjavang, kelle tegevusest tuleb antud ülevaates lähemalt juttu.

5. Kirjad Inglise saatkonda

... 1946. aasta 3.aprilli hommikul, nagu tavaliselt, läks laagrijaoskonna nr. 6 leedulasest sõjavang Alfonsas Stravinskas kaasvangidega, kelle brigadiiriks ta oli, Oksa tänavale ehitusobjektile. Lõuna ajal astus ta tööasjus läheduses asuvasse Studemeisteri puutöökotta. Läks ja kadus... Kuhu ta jäi või mis mehest sai, sellele laagridokumentidest vastust ei leia.

Selguse nendesse küsimustesse toob aga A.Stravinskase ja tema eestlastest kaasvõitlejate kohta koostatud kaheköiteline uurimistoimik. "Töökojast läksin ma ühe töölise saatel samas Oksa tänaval elava töölise Laksi korterisse, et hankida viina," ütles Alfonsas Stravinskas ülekuulamisel 07. aprillil 1948.a. "Mind tutvustati kahe tütarlapsega, Laksi tütardega. Kui nad said teada, et kavatsen põgeneda, ja et mul ei ole erariideid, sõjavangi omadega kukub aga peagi sisse, teatasid nad: Meie saame need muretseda. Ja mõne aja möödudes üks tütarlastest tõigi mulle soovitud ülikonna. Nende korteris riietusin ka ümber."

Esimese öö vaba mehena veetis põgenik Tartu maanteel varemetes. Järgmisel päeval aga otsis üles tubavabrikus "Ahto" töötava Ida Lillepooli, keda tundis ajast, mil käis sõjavangina selles vabrikus remonditöid tegemas. Algul palus A. Stravinskas ulualust mõneks päevaks. Jäi aga kaasüüriliseks Leineri t. 41-3a korterisse kogu suveks, augustikuuni 1946. a. Ida toitis teda ning muretses talle paberit kirjatöödeks.

Alfons Stravinskase esmaseks ülesandeks oli luua kontakt oma brigaadi liikmetega, et nende kaudu saata laagrisse vajalikku informatsiooni ja kirjasõna ning äratada sel teel sõjavangid aktiivsele võitlusele oma õiguste eest...

1946. aasta juulis said Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 6. laagrijaoskonna sõjavangid, ohvitserid Hans Jäger ja Klaus Petersen ning antifa‰ist T‰ervinski töölt tulnud kahe sõjavangi käest A.Stravinskase koostatud ja tema poolt saadetud saksakeelsed lendlehed ning kirja.

Varasem nendest, mis kandis 1946. a. 09. juuni kuupäeva, oli adresseeritud: "Õilsatele, kultuursetele Tallinna kodanikele." Üleskutses öeldi:

Kui leiad selle lehekese, ära viska minema, aita hädasolijaid. Kirjuta ümber ja saada see kiri:

1. Inglise saatkonda Moskvasse.

2. Sõjavangilaagrite Valitsusele Moskvas.

3. Saada see kiri kolmele sõbrale, las ka nemad kirjutavad selle ümber ja levitavad omakorda edasi.

Lühidalt kokkuvõtteks räägiti selles järgmist:

Vene orjade piinad

Kas olete kunagi tulnud koju läbimärgadena, vihma all! Vaid üksnes sõjavangi võidakse sundida terve päeva töötama märgades riietes, magama kogu öö märgades riietes koikus, kus igaühe jaoks on ruumi vaid 40 sm, nagama temperatuuriga 37,5 märgades riietes ja minema järgmisel hommikul uuesti tööle... Noor inimene suudab selle üle elada, kuid vanadele meestele on see aeglane surm.

Häbi sotsialistlikule riigile! Mitte ühelgi maal, mitte üheski kapitalistlikus riigis ei ole sellist kultuuritust ja barbaarsust, kui see valitseb Nõukogude Liidu ekspluataatorite juures. Miks ei vabastata vanu inimesi?

See kes külvab vihkamist, ärgu oodaku kaastunnet!

Nõukogude Liit on väiklane ja arg, oma nõrkuse pärast maksab ta kätte kaitsetutele.

Millal lõpeb see piin?

Pigem surra, kui teenida orjana.

Allkiri: Vana antifasist.

Lendlehed levisid salaja 6. laagrijaoskonna sõjavangide hulgas. Kui paljud nendega tutvusid ei ole teada. Siis oli jaoskonnas ligi 3000 meest.

A.Stravinskas koostas juulis-augustis veel neli üleskutset-märgukirja vägivalla kohta sõjavangide kallal, mis olid määratud saatmiseks Inglise saatkonna kaudu Rahvusvahelisele Punasele Ristile.

7. "Schef Werwolf", "Must Jaaguar" ja teised

Üks üleskutsetest, mida sõjavangide hulgas levitati, kandis allkirja "Schef Werwolf" (Libahunt). Tõlk, kes selle vene keelde ümber pani, märkis, et allkiri ei ole loetav. Kuid uurimistoimikut lugedes saab see selgeks, samuti nagu selguvad mitmed põrandaaluse tegevuse tahud ja üksikasjad, millest siis sõjavangisd osa võtsid.

Alustame järgnevate sündmuste peategelasest Alfonsas Stravinskasest. Rahvuselt leedulane, sündis ta 04. jaanuaril 1921. a. Tauragese maakonnas Leedus.* Samal aastal läksid ta vanemad lahku. Isa siirdus Leningradi, kus töötas insenerina. Viimane teade temalt tuli 1938. aastal. Ema, elukutselt arst, läks Saksamaale, Essenisse. Alfonsas elas aga kuni 1931. aastani oma sünnikohas onu juures ja siirdus siis ema juurde Saksamaale. Hiljem õppis ta Viinis Meditsiini Ülikoolis ning omandas arsti diplomi.

Siis algas sõjatee. A. Stravinskas kui Saksamaa kodanik, mobiliseeriti Hannoveris sõjaväkke ning saadeti Idarindele. Ta võttis osa rasketest lahingutest Ukrainas. Oli 6. armee 16. tankidiviisi 11. tankirügemendi 3. tankiroodu komandör vanemleitnandi auastmes. Lahingutes hävitas isiklikult 10 nõukogude tanki. Ülesnäidatud vapruse eest sai ta 1942. a. mais teise järgu Raudristi ja juulis esimese järgu Raudristi. 11. märtsil 1943.a. autasustati teda Stalingradi lahingute eest Kuldristiga.

Sõjas sai A.Stravinskas seitsmel korral haavata. Viimati 19. novembril 1943. a. raskesti. Oli seejärel pikemat aega ravil Itaalias ja Münchenis. Seal olles tekkis A.Stravinskasel raske tüli ühe majoriga ja haiglast vabanemisel võeti ta sõjaväearvelt maha. Aprillis 1944.a. läks A.Stravinskas tagasi Leetu. Sama aasta augustis, enne nõukogude armee tulekut, läks ta põranda alla ning võttis aktiivselt osa vabadusvõitlejate organisatsiooni "Werwolf" tegevusest. Ülekuulajate hinnangul olevat A. Stravinsaks jäetud põranda alla Saksa luure poolt selleks, et jätkata nõukogudevastast tegevust Punaarmee tagalas.

1944.a. detsembri alul A.Stravinskas arreteeriti ning saadeti sõjavangina Eestisse, esiteks Kontroll-filterlaagrisse nr. 0316 ja sealt Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 6.-sse laagrijaoskonda, kust ta põgenes.

Selleks, et saada vabamaid olusid liikumiseks ja vajalike kontaktide loomiseks, hakkas A.Stravinskas, Leineri tänaval elades, otsima võimalusi "ametlike paberite" saamiseks. See tal ka õnnestus. Endise Kontroll-filterlaagri nr. 0316 kaasvangi Eugen Urmi kaudu sai ta Kohtlas elavalt Adolf Kortelilt, kes ka ise oli laagrist põgenenud, blanketi järeletehtud pitsatite ja ülema, alampolkovnik Sant‰uki allkirjaga, Filterlaagrist nr. 0316 vabastamise kohta. A.Stravinskas trükkis sellele kirjutusmasinal vajaliku teksti ning sai lõpuks 13. septembril 1946. aastal Järvamaa TRSN Täitevkomitee Siseasjade osakonnast ametliku nõukogude passi.

Hiljem aitas ta ka ise, A.Korteli kaudu, muretseda mitmele metsavennale vajalikud dokumendid.

1946. aasta juuli lõpul, elades Ida Lillepooli korteris, tutvus A.Stravinskas Lilly Priskariga, kes töötas Pärnu mnt. asuvas juuksuritöökojas. Hiljem otsustati abielluda ning augusti lõpul sõitsid nad maale Lilly ema juurde Lehtse valda Tõrma külla. Oktoobris nad abiellusid ning kolisid hiljem elama Tapale. Siin sai A.Stravinskas linna polikliinikus arstina tööd, olgugi, et tal ei olnud ettenäidata kutsetunnistust. Nii laabusid tema isiklikud asjad.

Samal ajal aga laienesid A.Stravinskase sidemed vabadusvõitlejatega. 1947.a. kevadel tutvus A.Stravinskas lähemalt "Relvastatud Võitluse Liitu" kuuluva metsavenna Pootsiga. Viimase kaudu saadetuna võttis A.Stravinskas maha üheksal eesti metsavennal SS veregrupi märgi. Poots oli omakorda seotud metsavendade staabiga Läänemaal ja neil oli ühendus ka Rootsiga. A.Stravinskasele pakuti kasutada võimalust sinna sõiduks, kuid ei ole teada kuidas ta sellele reageeris.

A.Stravinskas jõudis täita ka ilmselt oma kõige raskema ülesande: hoogustada sõjavangide võitlust ja koguda ning saata tõepäraseid andmeid laagrite elust rahvusvahelise üldsuse kätte.

1947.a. mais külastas A. Stravinskast tema leedulasest tuttav sõjapäevilt Jagus Inglise tsoonist Saksamaalt. Temaga saatis A. Stravinskas inglaste kätte kolm salajast materjali:

1. 80-st nimest koosneva antifa‰istide nimekirja, mille ta koostas öösiti kartoteegi alusel, magades siis ruumi kitsikuse tõttu 6. laagrijaoskonna arvestusruumis.

2. Pani kirja samuti mõned nendest sõjavangidest, kelle kohta tehti kindlaks nende koostöö NKVD-ga.

3. Mahuka materjali, mille ta 1946. a. suve jooksul Ida Lillepooli juures elades kirja pani "Sotsiaalse olukorra kohta Nõukogude Liidus".

Tagasiteel üle Hamburgi, toimetas Jagus need käsikirjad inglaste kätte.

A.Stravinskase kontaktidest ja kirjasõnast, mida levitati laagrikaaslaste hulgas oli samuti tulemusi märgata. Hans Jägeri juhtimisel moodustati 6. laagrijaoskonnas sõjavangidest salajane löögirühm, kelle ülesandeks oli metsavendade pealetungi korral kõrvaldada laagrivalve ning puhastada väljapääs traattõketest. Väljaastumise parooliks oli "Must Jaaguar".

Selliselt talitati ka sõjavangilaagri nr. 286 2. laagrijaoskonnas, kus loodi salajane grupp "Tallinna Ühendus". Selle ülesandeks oli ühenduse loomine teiste jaoskondade sõjavangidega.

Kuid paraku ei olnud nendel ettevõtmistel siiski edu, sest agentuuri abil jõuti väljaastumised ennetada. Ükshaaval võeti kinni ka Alfonsas Stravinskas ja tema kaaslased.

... 17. septembril 1948.a. mõistis ENSV Sisevägede Sõjatribunal Vene NFSV §58 jt alusel Alfonsas Stravinskasele, Adolf Kortelile ja Albert Sangale, igaühele 25 aastat sunnitööd.

A.Kortel jõudis tagasi 1956. a. Vorkutast. A.Sang samal aastal Komsomolskist Amuuri ääres. Aga järelepärimisele A.Stravinskase kohta teatati 23. novembril 1956. a., et 1949. aastal saadeti ta Moskvast Butõrka türmist Vorkutasse erilaagrisse nr. 6. Rohkem teateid ei ole.

Nii lõppes üks lehekülg vabadusvõitluse ajaloost.

Erich Kaup