Nõukogude perioodi ajaloo uurimine

Saada link Prindi PDF

Nõukogude perioodi ajaloo uurimise allikalise baasi avardumine 1990.-ndail aastail

1980.-ndate aastate lõpus ühiskonnaelus toimunud protsesside taustal kasvas järsult nõudlus lähiajaloo sündmuste objektiivse, adekvaatsema käsitlemise järele. Senine üleideologiseeritus, valikfaktide esitamine, toimunud protsesside väärastunud käsitlemine, ridade vahelt väljaütlemised – kõik see oli oma aja ära elanud ning ei vastanud enam kardinaalselt muutunud ühiskondlik-poliitilisele situatsioonile. See pani ajaloolased ja arhivaarid komplitseeritud olukorda. Väga paljud arhivaalid olid paigutatud arhiivides erifondidesse ning nende kasutamine seetõttu raskendatud. Kujunenud uus olukord avas võimalused ning sundis energilisemalt tegutsema. 1987/1988. aastal võeti arhivaaride eestvedamisel salastatus seni erifondidesse kuulunud Eesti Vabariigi institutsioonide arhivaalidelt. Sellega avanes ajaloolastel ja ajaloohuvilistel takistusteta juurdepääs allikateni, mille varasem eeltsensuurita kasutamine ja tsiteerimine oli välistatud või vähetõenäoline. Nõndanimetatud ridade vahelt väljaütlemise vajadus kadus. Ajaloolaste eestvedamisel korraldati mitmeid lektooriume, kus ettekandjate poolt toodi taas avalikkuse ette Eesti Vabariigi riigimehed, tutvustati nende vaateid ja saatust. Neil rahvast tulvil üritustel püüti anda objektiivne, nõukogude ideoloogiast läbiimbumata hinnang omaaegsetele suurmeestele.

Sellest siiski ei piisanud, sest objektiivset ümberhindamist vajas ka järgnenud Nõukogude okupatsiooniperiood. 1989. a. veebruaris pöördusid Eesti arhivaarid ja ajaloolased avalikkuse poole märgukirjaga, millega kutsuti üles tagama uurijate juurdepääs Eestimaa Kommunistliku Partei, Eesti NSV Siseministeeriumi ja Riikliku Julgeolekukomitee arhivaalidele. Märgukirjale olid alla kirjutanud Kaja Altof, Jüri Kivimäe, Enn Tarvel, Tiit Noormets, Kalju Idvand, Rein Helme, Küllo Arjakas, Helmut Piirimäe, Aadu Must ja Peep Pillak. See oli üheks esimeseks avalikuks väljaütlemiseks, kus tõstatati eelmainitud arhiivide edasise staatuse küsimus.

Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklik Keskarhiiv (lühidalt ORKA), kus säilitati erihoiul Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi dokumente 1940.– 1941. aastaist, tegi ka praktilise sammu märgukirjas täheldatud suunas. Vastavalt ORKA dokumentide kasutuspiirangute läbivaatamise komisjoni aktile 18. maist 1989.a. läksid erifondis asunud Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi dokumendid kasutamise üldrežiimile. Sel moel oli hakatus sarnaste dokumentide üldkasutatavaks muutmisel tehtud, kuid probleemiks oli asjaolu, et hilisema perioodi arhivaale arhiivi käsutuses polnud ning neid säilitati endiselt Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivis. Siseministeerium kui üks jõustruktuure oli allutatud aga üsna tugevalt Moskva diktaadile. 1980.-ndate aastate lõpust rahva arvamusega üha enam arvestava riikliku arhiivisüsteemi ning ajaloolaste suunitlused ja seisukohad olid Eesti NSV Siseministeeriumi ametnikele vastuvõetamatud. Seepärast hoidiski Eesti NSV Siseministeerium oma arhiividokumente kiivalt enda valduses ning nende üleandmine Eesti Riigiarhiivi (1989. aasta lõpul muudeti ORKA taas Eesti Riigiarhiiviks) tundus vaevanõudva ning isegi lootusetuna näiva üritusena.

Rahvusvahelisel areenil ja üsna jõuliselt mainitakse ametkondlikest arhiividest dokumentide ülevõtmise vajadust esmakordselt 1990. a. Peep Pillaku poolt, kes väidab, et KGB, ENSV Siseministeeriumi ja EKP arhiivid peaksid olema kättesaadavad ning kasutatavad avalikkusele, kuid see ei osutu ilmselt võimalikuks enne Eesti taasiseseisvumist.

1990. aastal moodustati siiski komisjon, mille liikmeile tagati juurdepääs EKP arhiivile. Mart Laar ja Lauri Vahtre komisjoni liikmetena kasutasid intensiivselt avanenud võimalust. Laiale uurijaskonnale jäi juurdepääs kompartei arhivaalidele siiski tagamata.

Märkimisväärsete tulemiteni jõuti kompartei ja ametkondlike arhiivide avamise valdkonnas pärast Eesti taasiseseisvumist. Kõige esmalt asuti 1991. a. septembrist üle võtma kompartei arhiivi. Eesti Arhiiviameti peadirektori käskkirja nr. 29 alusel 25.09.1991.a. moodustati Eestimaa Kommunistliku Partei Teaduskeskuse arhiivi ja raamatukogu baasil Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv) keskarhiivi staatuses. Sellele olid eelnenud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27.08.1991.a. ja Eesti Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. otsused, millega Arhiiviameti bilanssi anti Tallinnas, Tõnismägi 16 asuv EKP Teaduskeskuse käsutuses olnud hoone ja muu vara (sealhulgas arhiivi säilitusüksused). 1991. a. oktoobriks oli olemikontroll riiklike arhiivide arhivaaride tõhusal kaasabil teostatud ning see näitas, et arhiivis oli 508780 säilikut ja 12872 fotot.

4.12.1991.a. määras arhivaaridest ja ajaloolastest koosnev komisjon kindlaks arhivaalide edasise kasutamise põhimõtted. Salastatus võeti enamikelt arhiividokumentidelt, kasutuspiirangud jäid vaid isiklikele toimikutele.

Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiividokumentide ülevõtmisele asuti esmalt 1991.a. oktoobri lõpus. Valitsuskomisjoni esimeheks oli Hardo Aasmäe ning nn. Aasmäe komisjonina on see juurdunud avalikkuse teadvusesse tänini. Nimetatud komisjoni peatähelepanu arhiiviainese osas oli koondunud KGB materjalile ning tulenevalt "ponnistustest" niiöelda omal käel toime tulla arhiividokumentide ülevõtmisega, jäi õhku rippuma rida küsimusi, millele küsitavusteta vastuseid tagantjärgi leida on lootusetu.

29. oktoobril 1991. a. kirjutatakse ajalehes "Rahva Hääl", et Eesti Arhiiviameti peadirektori Peep Pillaku arvamuse kohaselt tuleks KGB arhiivide kriminaaltoimikud üle anda riiklikule arhiivisüsteemile ning mainitud küsimustega tegelevasse komisjoni peaks kuuluma ka elukutseline arhivaar. Politseiameti arhiivi esindaja Heino Urvaste seisukohtade järgi ei tohiks mainitud arhiividokumente riiklikule arhiivisüsteemile üle anda seni, kuni kestab rehabiliteerimisprotsess (NB! rehabiliteerimisprotsess vältas veel 1998. aastalgi). Märksa liberaalsema mulje jätab valitsuskomisjoni esimehe Hardo Aasmäe arvamus, mille kohaselt Riigiarhiivi huvi olemasolu korral võiks siiski kaaluda nende üleandmist riiklikku arhiivisüsteemi. Näib, et kaalukeele nihutajaiks osutusid tollal siiski politseiametnikud, sest riiklike arhiivide esindajaid ülevõtmisprotsessi juurde ei lastud. Ka 1991. a. detsembris Uljanovskist saabunud pool tonni KGB dokumente anti Politseiameti valdusesse.

Ametkondlikus arhiivis säilitatavate arhivaalide küsimus tõstatati taas avalikkuse ette rahvusvahelisel areenil Mert Kubu poolt Dagens Nyheteri veergudel 1993. aasta veebruaris. Eesti soost ajalehekorrespondent usutles mitmeid asjaomaseid isikuid ning püüdis välja selgitada salapärastes toimikutes sisalduvat. Mainitud artiklis räägitakse veel 86000 KGB väljasõidutoimikust, mille osalise kaotsimineku kohta oli teave Kaitsepolitseil tõenäoliselt juba 1993. aasta jaanuaris (Kaitsepolitseiametniku Toivo Kameniku suulise väite kohaselt ülevõtmisprotsessi ajal 1993. a. kevadel avastati sama aasta algul, et KGB väljasõidutoimikutele oli vaba juurdepääs, mistõttu võis kahtlustada nende osalist kaotsiminekut. Seda kinnitas nimetatud dokumendiliigi osas teostatud hilisem olemikontroll). Võimalik, et Mert Kubu artikkel ning Kaitsepolitsei varasem teave vabast juurdepääsust KGB väljasõidutoimikutele andis olulise tõuke ca 1,5 kuud hiljem avalikult välja käidud siseministri ja Vabariigi Valitsuse otsuse formeerumisele, mille kohaselt Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee ja Eesti NSV Siseministeeriumi arhivaalid otsustati anda ametkondlikust arhiivist riiklikku arhiivisüsteemi.

13. aprillist 1993. a. pärineb siseministri käskkiri nr. 29, mis kohustas Siseministeeriumi moodustama komisjoni arhiividokumentide üleandmiseks Arhiiviametile. Eesti Politseiametile polnud kummalisel kombel siseminister Lagle Pareki poolt allkirjastatud käskkiri veel piisavalt kaalukas, mistõttu tuli kurioosumina ootama jääda Vabariigi Valitsuse vastavat korraldust.

Vabariigi Valitsuse korralduse nr. 172-k 19. aprillist 1993. a. alusel asuti ENSV Julgeolekukomitee ja ENSV Siseministeeriumi arhiividokumente üle andma riiklikule arhiivisüsteemile.

Eesti Arhiiviamet moodustas ülevõtmisprotsessi käivitamiseks komisjoni, mille esimeheks määrati tollane Arhiiviameti nõunik Indrek Jürjo ning aseesimeheks Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) direktor Valdur Ohmann, kuivõrd eelnevalt oli kokku lepitud üleantavate arhiividokumentide edasise säilituspaigana just nimetatud arhiivi hoidlad. Olemikontrolli teostamiseks kaasati Tallinna riiklike arhiivide töötajad.

1993. aasta lõpuks oli enamik ENSV Riikliku Julgeolekukomitee arhiivifondidest koos nende juurde kuuluva teatmeaparaadiga jõudnud Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) hoidlatesse. Probleemiks kujunesid veel Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivifondid, mille üleandmise suhtes ilmutas Politseiameti arhiiv taas tõrkuvat suhtumist. Iseäranis kummaline oli Politseiameti eirav hoiak seetõttu, et juba 1993. aasta suvel pandi Siseministeeriumi ja Arhiiviameti ühiskomisjoni poolt paika põhimõtted, millised ENSV Siseministeeriumi arhiivifondid antakse üle ning milliste üleandmine lükkub kaugemasse perspektiivi. Pärast vastava märgukirja tegemist Riigikogu ajutise komisjoni esimees Enn Tartole, siseminister Lagle Parekile ja Arhiiviameti peadirektor Peep Pillakule hakkas protsess taas paigast nihkuma.

Puiklevat suhtumist eriteadete ja väljasõidutoimikute üleandmise suhtes hakkas ilmutama seni üleandmisprotsessi soosivalt suhtunud Riigi Kaitsepolitseiamet. Esilekerkinud kõhkluste motiivid ilmnevad Kaitsepolitseiameti peadirektori Jüri Pihli kirjast riigikogu ajutisele komisjonile "NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks", kus märgitakse, et neis materjalides esineb andmeid veel elavate isikute seotuse kohta julgeolekuorganitega.

Ruumipuudus ning Riigikogu ajutise komisjoni arupärimised sundisid Kaitsepolitseiametit 8. juunil 1994. a. Eesti Riigiarhiivi Filiaalile üle andma KGB väljasõidutoimikud, kuid esialgu fondi juurde kuuluva kartoteegita. Sisuliselt oli sellisel moel üleandmise puhul tegemist deponeerimisega, millele vihjas Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl oma kirjas Riigikogu ajutisele komisjonile. Kaitsepolitseinikud laenutasid tuginedes nende valduses olevale kartoteegile toimikuid ning Eesti Riigiarhiivi Filiaali arhiivihoidla töötajad olid laenutusprotsessi fikseerijaiks ja tunnistajaiks. Aasta lõpupoole jõudis arhiivi seinte vahele ka KGB väljasõidutoimikute kartoteek ning sellest ajast võib arhiivi pidada kõnealuste materjalide täieõiguslikuks peremeheks.

9. jaanuaril 1995. a. andis Kaitsepolitseiamet vastavalt eelnevale lubadusele KGB fondi nr. 131 – Eriteadete materjalid – arhiivile üle. Fondile oli koostatud teatmeaparaat nimistu näol, kuid arhiivi ei rahuldanud niivõrd unikaalse materjali jaoks liialt pealispinnaline ning üksnes vene keelest tõlgitud variant. Arhiivi spetsialistile Peeter Väljasele tehti ülesandeks fondile märksa ülevaatlikuma ja uurijasõbralikuma teatmeaparaadi koostamine. Pärast põhjalikku ning igakülgset tutvumist materjalidega jõuti selle tööga lõpule 1996. aastal ning nimetatud ajast on uurijate käsutuses fondi ajalooline õiend ja laiendatud nimistu.

Kui Kaitsepolitseiametiga jõudis üleandmis-vastuvõtu protsess ajapikku lõpule, siis Politseiameti valduses olevate materjalide suhtes jäid probleemid püsima. 1994. aasta jooksul jõudis valdav osa Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivifondidest Eesti Riigiarhiivi Filiaali. 19. detsembril 1994. a. antakse viimasena üle ENSV Siseministeeriumi fond nr.17 – NSVL ning ENSV Siseministeeriumi käskkirjad ja juhendid ajavahemikust 1944 – 1970. Vastavalt Siseministeeriumi ja Arhiiviameti poolt moodustatud arhiivikomisjoni arvamusele 7. juulist 1993. aastal jäi Politseiameti valdusesse seoses politseitöö korraldamisega rida fonde. Sarnaste materjalide hulka liigitati ka ENSV Siseministeeriumi käskkirjad ja keskaparaadi materjalid ajavahemikust 1971 – 1991. Siseministeeriumi Keskaparaadi fond (17/1) anti siiski Eesti Riigiarhiivi Filiaalile (Parteiarhiivile) 03.03.1994.a. tervikuna üle. Politseiameti Teabebüroo direktori Leonid Zupsmani viimaste seisukohtade järgi kandub ENSV Siseministeeriumi käskkirju sisaldava fondi lõplik üleandmine 2011. aastasse.

Eesti riiklik arhiivisüsteem sai eelmainitud protsesside tõttu juurde hulganisti arhivaale, mis seisuga 1. 01. 1998.a. moodustas kogu arhiivisüsteemi arhivaalide üldmahust ligi 10 %. Sellega tõusis Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv) mahu poolest kolmandaks arhiiviks Eesti arhiivisüsteemis (joon. 1 ja joon. 2).

Suure hulga lähiajalugu käsitlevate arhiividokumentide ülevõtmine riiklikku arhiivisüsteemi tekitas juba koheselt küsimuse, millised peaksid olema nende kasutamise/juurdepääsu kriteeriumid. Domineerivaks jäi juba eelpool mainitud 1991. a. detsembris väljakujunenud arhivaaride-ajaloolaste ühiskomisjoni seisukoht, mille kohaselt kasutamise/juurdepääsu piirangu aluseks võib olla vaid eraellu puutuva informatsiooni olemasolu arhivaalides. Sarnase kriteeriumi alla näisid langevat vaid EKP arhiivifondides säilitatavad isiklikud toimikud. Eraellu puutuv informatsioon kuulutati ka 1994.a. märtsis vastu võetud KGB dokumentide kasutamist reglementeerivas seaduses piiramist väärivaks.

1995. aasta septembris-oktoobris Poolas toimunud rahvusvaheline konverents "Endiste kommunistlike parteide arhiivid Kesk- ja Ida-Euroopa maades" näitas, et Eesti oli sarnaste arhiivide kasutusküsimuses toiminud täiesti õigesti ning rahvusvahelistele arhiivireeglitele vastavalt. Konverentsil avakõnega esinenud Rahvusvahelise Arhiivinõukogu Euroopa komisjoni sekretär Jan van den Broek osundas korduvalt probleemile, mis tuleneb arhiivide võimalikult ulatuslikust avatusest ning eraelu kaitsest. Ta märkis, et eraelu kaitse ning avalikustamise vastastikune suhe on üleüldine probleem ning ei puuduta mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopat, vaid on aktuaalne ka Lääne-Euroopa ühiskonnas.18

Konverentsi peakorraldaja, professor Jerzy Skovronek, rõhutas kahte olulist aspekti, mida erinevate endiste kommunistlike parteide arhiivide esindajad pidasid oluliseks järgida dokumentide lahtisalastamisel. Ühest küljest tuli arvesse võtta riigisaladusega seonduvat (eriti riigikaitse valdkonnas) ning eraelu kaitset ja teisest küljest peeti ülimalt oluliseks laiaulatuslikku juurdepääsu tagamist neile arhiividele.19

Mainitud konverentsil ilmnesid lahtisalastamise suhtes ühtsed seisukohad Eesti, Läti, Leedu ja Sloveenia puhul, kus primaarseks oli kujunenud siiski eraellu puutuvale informatsioonile juurdepääsu piirangu kehtestamine. Samas tuleb märkida, et eelmainitud riikides langetati otsustus sarnaste arhiivide kasutuspõhimõtete osas küllaltki kiiresti pärast taasiseseisvumist ning seetõttu ei olnud ka tõsist vastuseisu vanameelsete poolt, kes tõenäoliselt polnud veel toimunust toibunud. Riikides, kus kommunistliku partei mõju jäi küllalt tugevaks või ajapikku hakkas tugevnema, ei olnud võimalik järske pöördeid teha ning seetõttu on seal kompartei arhiivide lahtisalastamise küsimus jäänud probleemina püsima.

Poolas toimunud konverentsil diskuteeriti ka selle üle, kuivõrd usaldusväärsed on üldse kommunistlike parteide arhiivides säilitatavad dokumendid ning kas nimetatud arhiividel on üldse mingit väärtust. Mis puutub taolistele arhiividele väärtushinnangute andmisesse, siis selles osas rõhutati, et vastavad materjalid kujutavad endast üsna mahukat osa lähiajaloo uurimise dokumentaalsest baasist ning see kajastab uusima aja ajaloo suurimat poliitilist ja sotsiaalset eksperimenti, milleks oli katse üles ehitada nõndanimetatud kommunistlik ühiskond.20

Konverentsi kokkuvõtvas osas nenditi, et endiste kommunistlike parteide arhiivid on tähtsaiks, mõningate küsimuste puhul aga lausa peamiseks allikaliseks baasiks Kesk- ja Ida-Euroopa maade lähiajaloo uurimisel, kuid ka sotsioloogiateaduste puhul. Neisse arhiividesse kontsentreeritud dokumendid võimaldavad esile tuua ajalooprotsesside peamised seaduspärasused. Samuti võimaldavad need arhiivid formuleerida teaduslikud postulaadid alljärgneva kohta eri maades:21

Ühiskonna poliitilise, ühiskondliku, kultuurilise eliidi formeerumine ja evolutsioon viimase viiekümne aasta jooksul

Partei juhtkonna ja riigivõimu ning valitsusorganite vastastikused suhted

Ühiskonna meelsus ja sotsiaal-poliitilised kriisid Kesk- ja Ida-Euroopa maades

Parteiinstantsidesse saadetud kirjad ja avaldused kui dokumentaalne baas sotsiaal-majanduslike elutingimuste uurimiseks

Lääne-Euroopa komparteide mõjutamise vahendid

NSV Liidu välispoliitika formeerumise printsiibid, Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri suhted, samuti kommunismibloki rahvusvaheline poliitika

Kommunismimaade rahvusvahelised suhted

Endiste repressiivrežiimide salateenistuste arhiivide kasutuspohimotetes on rahvusvahelisel tasandil soovitatud rakendada samu kriteeriume, millest oli juttu kompartei arhiivide puhul. Eelkoige peaksid siingi kasutuspiirangutega olema eraelu sisaldavad materjalid.22

Arhiivi praktilises töös pole siiski võimalik kiiresti ja koheselt fikseerida, millised arhivaalid sisaldavad eraellu puutuvat, millised mitte. Mõistagi on teatavaid dokumendiliike, milles eraelu kajastusi esineb rohkem. Niisugusteks on KGB väljasõidutoimikud, kus esineb konkreetse isiku lähisugulaste kohta andmeid, ette võib tulla fikseeringuid lapsendamiste kohta, koduse miljöö kirjeldusi, isegi seksuaalsuhetesse puutuvat. Sama kehtib ka EKP liikmete personaalküsimusi puudutavate toimikute kohta. KGB kriminaalasjades tuleb ette meditsiinidokumente, mis üldkehtivate tavade kohaselt ei kuulu avaldamisele. Esineb juhtumeid, kus on fikseeritud kuulumine seksuaalvähemuste hulka. Need on küsimused, mis üheselt mõistetavalt kuuluvad määratluse alla – eraelu. Paraku ei ole kusagil täpselt määratletud, kus algab ja kus lõpeb kellegi jaoks eraelu. Selle määratlemine on praegusel hetkel jäänud arhivaaride kanda, mis paneb selle kutseala esindajad üsna komplitseeritud olukorda. Tolerantse suhtumise korral võib uurija kätte sattuda materjale, mis teatud kriteeriumide järgi peaksid kuuluma eraelu valdkonda ning saadud andmeid võidakse kuritarvitada. Jäigema suhtumise korral jääks uurijal saamata unikaalne materjal paarisaja- leheküljelisest toimikust, mis uurimistööks ääretult vajalik, kuna selles võib ette tulla 1 – 2 lehte informatsiooni, mis puutub eraellu. On selge, et siin on arhivaar tõsise dilemma ees, kuidas toimida ning paratamatult on tulnud balansseerida lubatu-lubamatu piiril. Konkreetset retsepti käitumiseks siin pole, kuid Parteiarhiivis kujundati kahtlusttekitavate juhtumite ning eraelu ebamäärasuse tõttu välja kindel toimimisviis, mille kohaselt piirangutega arhivaalide kasutamine on võimalik, kui uurija annab sellekohase allkirja, et ta kohustub eraellu puutuvat mitte avaldama. Ligi 1,5 kilomeetrit arhiiviainest leht-lehelt läbi vaadata olnuks mõttetu ajaraiskamine ning lükanuks vastava materjali uurija töölauale jõudmise määramata ajaks edasi. Arvan, et Eestis on toimitud arukalt, võimaldades uurijatel siiski piiratud tingimustel kasutada unikaalseid arhiivimaterjale kui nende kasutamine on vastavuses uurimisteemaga. Seda võimalust on ka usinasti kasutatud ning arhiivi lugemissaali külastatavus ning arhivaalide laenutuste arv hakkas järsult tõusma ning on praeguseks ilmsesti stabiliseerunud. (joon. 3 ja 4). Üle viie aasta kestnud praktika, mille kohaselt uurija võtab enda peale kirjalikult kohustuse eraellu puutuvat mitte avaldama, on ajaproovile vastu pidanud. Praeguseks pole teada ühtegi juhtumit, kus oleks eraelu käivat teavet avalikustatud, kuritarvitatud ning sellised asjad oleksid jõudnud kohtusse.

Omaette küsimus on arhiiviainese tõlgendamise kaudu esilekerkiv usaldusväärsuse küsimus. Selles valdkonnas on ette tulnud mitmeid juhtumeid, kus arhivaaride poole pöördutakse ning püütakse väita, et dokumentides kirjapandu ei vasta absoluutselt tõele või on väheusutav. Radikaalsemal kujul on avaldatud arvamust, et lähiajaloo arhiividokumendid ei võimalda küllalt lühikese distantsi tõttu anda käsitletavast perioodist objektiivset, piisavalt tõest pilti. Paraku lähevad viimased seisukohad vastuollu prominentse prantsuse sotsiaalajaloolase Marc Blochi arvamusega, kes on oma mõtted kirja pannud alljärgnevalt: "Paljud kordavad siiski meeleldi: 1914. või 1940. aastast peale ei ole enam ajalugu. Muide, mõistmata kuigi hästi selle ostrakismi motiive. Mõned, arvates, et meile kõige lähemad faktid on kogu tõeliselt tõsisele uurimisele kõige tõrksamad, soovivad üksnes säästa süütut Cliod liiga palavatest kontaktidest ... See osutab kahtlemata, et me valitseme nõrgasti oma närve. See tähendab ka unustada, et kui tunded astuvad mängu, siis ei saa piiri kaasaegse ja mittekaasaegse vahel kaugeltki reguleerida ajavahemike matemaatilise mõõtmisega."23

Keerukas on sellele komplitseeritud allikmaterjalile lähenemisviise soovitada, kuid tavapärasest rangema allikakriitika rakendamine peaks aitama pareerida uurimistöö valmimisel esile kerkida võivaid süüdistusi. Tänapäeva humanitaarteaduste teoorias rõhutatakse sageli allikmaterjalide interpreteerimisel olulisena konteksti. Oluline on see ka kompartei ja KGB dokumentide puhul. Vajalik on selgeks teha, kellele on dokument suunatud, kas see oli asjaajamises avalik, salajane või täiesti salajane. Võimaluse korral tuleks oma hüpoteesidele leida toetusi teiste allikate kaudu. Eristada tuleks ajastule omaseid ideoloogilisi aspekte, mis võisid mõjutada ja mõjutasidki dokumendi teket ning selle vormi. Nõukogude asjaajamises esines ebatäpsusi ning nende nähtaval esinemisel oleks otstarbekas hoolikalt kaalutleda selle üle, missuguseid tagajärgi üks või teine eksimus ja selle võimalik avastamine võis endaga kaasa tuua dokumendi koostajale. See ei tohiks siiski kogu arhiividokumentide kompleksi usaldusväärsust kahtluse alla seada.

Ajalooallika kui ajaloofakti usaldusväärsuse ja objektiivsuse tase sõltub võimalusest saada kinnitust toimunule erinevatest allikatest. Allikaõpetuse probleemiks on tõesus, usaldusväärsus ning ajalooline tõde. Allika tõesus peaks üldjuhul välja tulema selle päritolu kaudu. Usaldusväärsuseni viib nähtuse kui sellise kajastumine allikais. Samas pole usaldusväärsus iseenesest veel ajalooline tõde. Selle kaudu üksnes lähenetakse ajalooliste nähtuste objektiivsemale kajastamisele.24

Samas tuleb osundada, et eelpool mainitud allikatega kokkupuutumine võib esile kutsuda ka hüperkriitika, mis tuntud itaalia filosoofi ja ajaloolase Benedetto Croce arvates kujutab endast kriitika loogilist jätku ning on püüdeks lõhestada kriitikat enamaks ja vähemaks.25 Ajaloolaste jaoks kujuneb ajalugu ainult sellest osast inimkonna minevikust, mida on võimalik rekonstrueerida kättesaadavaist dokumentidest. Ajaloolasel ei ole lubatud kujutleda sündmusi, mis põhjendatult ei saanud toimuda. Teatavatel juhtudel võib ta kujutleda seda, mis võis aset leida. Kuid sageli on vajalik kujutada ette asju, mis pidid reaalselt toimuma.26

Eelnevat mõttekäiku toetavad professor Schmidti seisukohad, mille järgi ajaloolasel pole võimalik eksperimentaalsel teel taastada ajaloolisi nähtusi ega kontrollida oma järelduste absoluutset täpsust. Seda põhjustab tavaliselt kõikide faktide puudumine. Fragmentaarsed teadmised viivad aga paratamatult ajaloo rekonstrueerimisele.27 Ajalugu on oma olemuselt paratamatult subjektiivne. Seetõttu on Benedetto Croce jõudnud arusaamisele, et pole «usaldusväärseid» ja «mitteusaldusväärseid» autoriteete. Kõik nad on ebausaldusväärsed ja erinevad vaid oma ebausaldusväärsuse taseme poolest.28

Kokkuvõtvalt võib öelda, et uurijate käsutusse jõudnud hulgaline materjal vajab süsteemikindlat läbiuurimist ajaloolaste poolt, kes peaksid oskama allikakriitiliselt läheneda arhiiviainesele. Kuigi kohati võib ette tulla raskusi allikate tõlgendamisel (seda eelkõige nappide andmete tõttu) tuleks seda siiski üritada, et mõista allika tähendust ja koostamisaegseid eesmärke. Ajaloolane püüdleb üldjuhul objektiivsema tõe poole, kuigi teda paratamatult mõjutavad nii sisemised kui ka välised subjektiivsed tegurid. Siinkohal oleks ehk paslik lõpetada Benedetto Croce alljärgneva mõttekäiguga: Võib tuua palju näiteid selle kohta, mis toimub meis endis, kui me ajaloolist mateeriat vaadeldes aeg-ajalt märkame, kuidas kajastuvad selles protsessis meie sümpaatiad või antipaatiad, meie praktilised huvid, meie isiklikud mälestused ning sõltuvalt sellest kui hästi me suudame neid ületada, jõuame me lähemale ajaloolisele tõele.29

Valdur Ohmann