Sõjavangilaagrite dokumendid

Saada link Prindi PDF

Sõjavangilaagrite dokumendid ajalooallikaina

Käesolevas ülevaates on võetud vaatluse alla arhiividokumendid ja -materjalid, millised käsitlevad aastail 1944-1949 Eestis paiknenud nõukogude sõjavangilaagrite süsteemi asutuste tegevust.

Sõjavangilaagrid N.Liidus kuulusid Siseasjade Rahvakomissariaadi, hilisema Siseministeeriumi alluvusse. Sellest tulenevalt kandsid kõik dokumendid, mis neis kinnipidamiskohtades sündisid või nendega vähegi seotud olid, algusest peale salastatuse griffi. Nõukogude perioodil ajaloouurijatel nende juurde ligipääsu ei olnud.

Nüüdseks on keelud dokumentidelt ja materjalidelt maha võetud, kuid takistused nende põhjalikumaks läbitöötamiseks püsivad edasi. Asi on selles, et 1964. a. sügisel toimetati käsukorras Eesti NSV ORKA-s (Eesti Riigiarhiivis) asunud sõjavangilaagrite dokumendid Moskvasse Eriarhiivi (nüüd Ajaloodokumentide Kollektsioonide Säilitamise Keskus - ADKSK). Kohapeale jäid ENSV Siseministeeriumi Arhiivis säilitamisel olnud dokumendid ja materjalid, millised 1993. a. anti üle Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi).

1. Andmed dokumentaalse baasi iseloomustuseks

Esitame orienteerumiseks põgusa ülevaate nimetatud arhiivides säilitatavatest dokumentidest ja materjalidest: kus asuvad, milliseid struktuuriüksusi käsitlevad, millisel hulgal on need säilinud Moskvas ja Tallinnas.

Koondtabel:

 

 

Jrk/nr

 

 

Struktuuriüksused

 

 

ADKSK-s

ERAF-is

1

ENSV SM Sõjavangide ja Interneeritute Osakond

101 s., 43 s.

49 s.

2

Sõjavangide koondamispunkt nr. 1

10 s.

3

Sõjavangide koondamispunkt nr. 12

5 s.

4

Sõjavangilaager nr. 71

10 s.

5 s.

5

Sõjavangilaager nr. 135

42 s., 36 s.

40 s.

6

Sõjavangilaager nr. 279

14 s.

12 s.

7

Sõjavangilaager nr. 286

44 s.

49 s.

8

Sõjavangilaager nr. 287

26 s.

12 s.

9

Sõjavangilaager nr. 289

40 s., 47 s.

41 s.

10

Kontroll-filterlaager nr 0316

22 s.

11

Sõjavangilaager nr. 331

4 s., 84 s.

7 s.

12

Sõjavangilaager nr. 332

1 s.

1 s.

13

Sõjavangilaager nr. 392

8 s.

5 s.

14

Üksik ehituspataljon nr. 483

4 s.

15

Erihaigla nr. 1011

16 s., 15 s.

27 s.

16

Baltvojenmorstroi

139 s.


Peale selle on säilitamisel eraldi ENSV SM Sõjavangilaagrite ja Erihaigla nr. 1011 poliitosakondade dokumendid.

550 s.

598 s.

409 s.


Kokku:

1148 s.*

409 s.

* Kahekordne säilikute numeratsioon on tingitud sellest, et ühendatud arhiivifondi nr. 491/ c moodustamisega säilitati ühe või teise laagri dokumendid endistes nimistutes: need millised olid Moskvas varem ja need millised tekkisid alates 1944. a. sügisest Eestis.

Seega on Eestis dislotseerunud sõjavangilaagrite ja teiste selle süsteemi struktuuri-üksuste kohta kokku poolteist tuhat arhiivitoimikut. Koos kartoteekide ja muude materjalidega, mis nende fondide juurde kuuluvad, on see mahukas ja rikkalik allikbaas. Uurimistööd raskendava asjaoluna võiks siinjuures märkida ehk seda, et suur osa dokumentidest on kirjutatud käsitsi halvale paberile või paljundatud mitmes eksemplaris läbi kopeeri, kusjuures sageli viimane neist on köidetud toimikusse. Omaette tõsiseks probleemiks on isikunimede moonutamine vene keelde transkribeerimisel, kuna nimed said tihti üleskirjutatud vaid kuulmise järgi. Töö käigus peaks nendest probleemidest siiski üle saama.

Moskvas Ajaloodokumentide Kollektsioonide Säilitamise Keskuses leidub dokumente ka nende Eesti sõjameeste kohta, kes võitlesid Saksa armees ning relvastatud formeeringutes ja kes vastavalt Moskva korraldusele saadeti sõjavangidena väljaspoole Eestit: Petrozavodskisse, Kondopogasse, Volossovosse, Gat‰inasse, Novgorodi, Vologdasse, Novosibirskisse, Kolõmale, Petsoorasse, Vorkutasse, Norilskisse ja paljudesse teistesse kohtadesse.

Sõjavangilaagritega seonduvaid dokumente leidub samuti Eesti Riigiarhiivis ning reas teistes Eesti Riigiarhiivi Filiaali (Parteiarhiivi) fondides: EKP Keskkomitee materjalide hulgas; Eesti NSV Siseministeeriumi Keskaparaadi fondis nr. 17/1 ja Informatsioonikeskuse fondis nr. 17/2; Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee fondides nr.-d 129 ja 130, millised sisaldavad ka sõjavangide uurimistoimikuid ning fondis nr. 133, mille põhisisuks on välisriikide järelepärimised seoses sõjakuritegude uurimisega.

2. Mis aendas sõjavange põgenema laagritest?

Traditsiooniliselt kuulub sõjavangilaagrite temaatika sõja-ajaloo ainevaldkonda, kuid tegelikult, nagu näitab ka viimaste aastate arhiivitöö praktika Eesti Riigiarhiivi Filiaalis, on nende dokumentide kasutamisala tunduvalt laiem.

Olenevalt uurimisteemast on ühe või teise probleemi selgitamiseks kindlasti vaja otsida täiendavaid andmeid ülalnimetatud arhiivifondidest. Üheks niisuguseks teemaks, millega viimasel ajal tegeldakse, on saksa sõjavangide ning eesti vabadusvõitlejate, metsavendade, kontaktide ja koostöö kujunemise lugu.

Teema kasvas välja sõjavangilaagrite dokumentide läbitöötamise käigus. Lugedes laagrite operatiivosakondade ettekandeid, äratas tähelepanu fakt, et vaatamata relvastatud laagrivalvele ja konvoile, õnnestus küllaltki sageli sõjavangidel sealsest põrgust põgeneda.

Mis siis sundis neid ette võtma selliseid eluohtlikke samme? Peamine põhjus, nagu näitavad laagrite dokumendid, peitus sõjavangide ebainimlikes töö- ja elutingimustes. Olgugi et sõjavangilaagrite dokumentides püüti vältida negatiivsete, nõukogude korda kahjustavate andmete esitamist, leidub neis suurel hulgal fakte vangide raskest, ülejõukäivast tööst. Nendele laagriametnikele, kelle ülesandeks oli sõjavangide tööle rakendamine, ei eksisteerinud sõjaväelised auastmed (need olid mõõdupuuks nn Smer‰i ja operatiivosakondade töös).

Tsiviliseeritud riikides olid sõjavangidest ohvitserid vabastatud füüsilisest tööst. Nõukogude Liidus sellest reeglist kinni ei peetud, kuna ta ei olnud ühinenud 1929. a. Genfi konventsiooniga sõjavangide kohta (seda tehti alles kakskümmend aastat hiljem, 1949. aastal). Siin olid aluseks teised kriteeriumid, kus peamist rolli etendas sõjavangi võime teha füüsilist tööd. * Sellest lähtuvalt jaotati sõjavangid kolme gruppi. Esimesse kuulusid füüsiliselt tugevad mehed, kelle õlule langes raske töö kaevandustes, ehitustel, metsamaterjali varumisel. Teine grupp oli tavaliselt kõige arvukam ja neid sõjavange rakendati väga mitmesugustel töölõikudel. Ja kolmandasse gruppi arvati viletsa tervisega, invaliididest sõjavange, keda sunniti pidevalt tegema mitmesuguseid laagrisiseseid toiminguid.

Samal ajal kannatasid sõjavangid alatoitluse all, nende riietus oli räbaldunud, barakid olid külmad ja neis valitsesid antisanitaarsed tingimused. Vangid vaevlesid mitmesuguste haiguste küüsis. Kõige raskemaks ajaks pidasid näiteks eestlastest sõjavangid, kes olid saadetud Karjalasse, Siberisse ja mujale, perioodi 1945. aasta lõpust 1947. aasta kevadeni. Ka Eestis oli see raskeks ajajärguks. Selle tunnistajaks on ka (olgugi puudulikult täidetuna) sõjavangilaagrite kalmisturaamatud.

Kodumaale pääsemise võimalustest ei olnud sõjavangilaagrites siis veel midagi kuulda. Ja põgenemises nähti reaalset võimalust orjusest vabanemiseks ja metsavendadega ühinemiseks. Innustust selleks said eelkõige need sakslastest jt rahvustest sõjavangid, kes mitmesugustel objektidel töötades puutusid päev-päevalt kokku tsiviilisikutega ning kuulsid lähemalt teateid selle kohta, kuidas areneb Eestis põrandaalune vabadusliikumine, metsavendade tegevusest ja levitatavast illegaalsest kirjandusest, mis seda võitlust suunas.

3. "Vaba Eesti Tähistel"

Sel ajal oli põrandaalune nõukogudevastane tegevus haaranud paljusid linnu ja maakondi. Sellest võtsid osa ka kooliõpilaste illegaaalsed organisatsioonid. Üks nendest "Eesti Iseseisvuse Liit" loodi Tallinnas 1946. aasta algul. Selle juhiks oli õpilane Ageeda Paavel. Anti välja ja levitati lendlehti. 7. mail 1946. a. õhkisid organisatsiooni liikmed Tõnismäel punasõduritele püstitatud puust monumendi.

Inimesed mäletasid veel hästi 1940. -1941. aastail toimunud punast terrorit ja ulatuslikku massiküüditamist, mis puudutas väga paljusid peresid, ja uskusid nüüd kommunistliku reLiimi peatsesse likvideerimisse inglaste-ameeriklaste abiga. Sellest räägiti lendlehtedes, sellest kirjutas lähemalt ka põrandaalune häälekandja "Vaba Eesti Tähistel". Seda

* Selles oli ka erandeid. Mitmel pool N.Liidus rakendati hulgaliselt sõjavangidest erialaspetsialiste, teadlasi, insenere, konstruktoreid strateegiliselt tähtsates valdkondades. Nende teadmisi ja kogemusi kasutati katsetehaste konstrueerimisbüroodes ja laboratooriumides.

andis välja Võrumaal Kõlleste vallas grupp põrandaaluseid võitlejaid eesotsas Valter Tammsaluga. Detsembris 1944. a. läks ta põranda alla ning koos mõttekaaslaste Kiidjärve raudteetöölise Jaan Tsopi ning Varbuse külavoliniku Virve Kanaga hakkas välja andma nõukogudevastast trükist "V.E.T" ("Vaba Eesti Tähistel"). Üliõpilane Olev Mihkelsaare kaudu jõudis kohale vajalik informatsioon Rootsis ilmuvast eestikeelsest trükisõnast, sealhulgas taskuformaadis trükitud väljaanne "Päris Eesti", septembrist 1943. a. ja "Eesti Teataja", augustist 1944.a.

Nõudmine Eestis vaba kirjanduse järele oli tunduvalt suurem kui seda paatidega üle mere kohale õnnestus tuua. Seepärast otsustatigi neid trükiseid kohapeal paljundada. Nii sündiski põrandaalune väljaanne "Vaba Eesti Tähistel". Selle esimesest numbrist (selles avaldati "Päris Eesti" nr. 1 materjale) sai lugeja lähemalt teada sellest, kuidas Saksamaa müüs 1939. a. Eesti Nõukogude Liidule. "V.E.T" avaldas USA valitsuse ametliku seisukoha, nn 1940.a . 23. juuli deklaratsiooni, milles öeldi, et Ameerika Ühendriigid ei tunnista Balti riikide okupeerimist N. Liidu poolt. Tutvustati Eesti välisesinduste tegevust, avaldati Vabariigi saadikute protestid Vene ja Saksa okupatsioonide vastu ning esitati konkreetseid fakte Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide toetusest võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.

Veebruarist oktoobrini 1945.a. ilmus ühtekokku 7 numbrit kirjutusmasinal paljundatud väljaannet "Vaba Eesti Tähistel" kogutiraaLiga 350 eksemplari. See perioodiliselt ilmunud väljaanne, mis levis ka väljaspool Võrumaad, sisendas inimestesse usku ja jõudu võitluseks Eesti vabastamise eest nõukogude okupatsioonist, toetas metsavendlust ja üldse arenevat vastupanuliikumist.*

4. Võitlus jätkub...

Selline oli üldjoontes poliitiline taust vabadusvõitluse arenemisest Eestis, millest ulatusid teated ka sõjavangideni ning olid kahtlemata tõukejõuks nende põgenemisele laagritest. Uurides vastavaid dokumente, selgub, et suhteliselt kõrgem oli põgenemiste protsent Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 linnas paiknevates jaoskondades. Kahtlemata oli soodustavaks asjaoluks see, et töötati mitmesugustel objektidel ja sealt oli hõlpsam kaduda. Ent kas oli see ainukeseks põhjuseks? See huvitas ka laagrivõime.

Sõjavangilaagri nr. 286 1946.a. esimese poolaasta aruandes, mis saadeti Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjavangide ja Interneeritute Osakonna ülemale alampolkovnik Sant‰ukile, märgitakse: "Laagri operatiivosakonna käsutuses olevad agentuurandmed annavad alust kinnitada, et Eesti natsionalistlik põrandaalune liikumine on huvitatud omale kaadri saamisest sõjavangide hulgast nõukogudevastaseks tegevuseks ja esmajärjekorras põrandaaluste salkade täiendamiseks.

On teada juhtumeid, kus laagrist põgenenud sõjavangide jaoks on varem kindlaks määratud varjupaigad, kust nad saadetakse edasi. Ümbruskond osutab neile igakülgset kaasabi, varustab riietuse, toidu ja rahaga."

Niisiis teati milles on asi, aga piiri põgenemistele siiski ei suudetud panna. Seda kinnitavad andmed sama 286. sõjavangilaagri aruandest 1946. aasta neljanda kvartali kohta. Sellel ajavahemikul, so oktoobrist – detsembrini, põgenes laagrist 30 sõjavangi. See arv ei olnud suur, kui arvestada, et sel ajal oli selles laagris ligi 12,5 tuhat vangi. Arvestada tuleb sedagi, et osa põgenikest, kes ei valmistanud oma põgenemist vajalikult ette, või kellel polnud lihtsalt õnne, saadi varem või hiljem kätte ja toodi laagrisse tagasi.

Nendel, kellel see õnnestus, kujunesid sidemed põrandaaluste organisatsioonidega. Dokumentides leidub andmeid selle kohta, et mitmetes sõjavangilaagrites, kust vangidel õnnestus vabadusse pääseda, hakati aktiivsemalt tegutsema selleks, et organiseerida vastupanu laagriametnike toorele omavolile, saboteeriti tootmisplaanide täitmist, otsiti võimalusi enda vabastamiseks jõuga ning loodeti selleks abi nõukogudevastaselt põrandaaluselt liikumiselt.

Samal ajal peeti vajalikuks teha kõik selleks, et teavitada rahvusvahelist üldsust sõjavangide ebainimlikest töö- ja elutingimustest Nõukogude Liidus. Üheks niisuguseks tõe ja õigluse eest võitlejaks kujunes ka 286. sõjavangilaagrist põgenenud sõjavang, kelle tegevusest tuleb antud ülevaates lähemalt juttu.

5. Kirjad Inglise saatkonda

... 1946. aasta 3.aprilli hommikul, nagu tavaliselt, läks laagrijaoskonna nr. 6 leedulasest sõjavang Alfonsas Stravinskas kaasvangidega, kelle brigadiiriks ta oli, Oksa tänavale ehitusobjektile. Lõuna ajal astus ta tööasjus läheduses asuvasse Studemeisteri puutöökotta. Läks ja kadus... Kuhu ta jäi või mis mehest sai, sellele laagridokumentidest vastust ei leia.

Selguse nendesse küsimustesse toob aga A.Stravinskase ja tema eestlastest kaasvõitlejate kohta koostatud kaheköiteline uurimistoimik. "Töökojast läksin ma ühe töölise saatel samas Oksa tänaval elava töölise Laksi korterisse, et hankida viina," ütles Alfonsas Stravinskas ülekuulamisel 07. aprillil 1948.a. "Mind tutvustati kahe tütarlapsega, Laksi tütardega. Kui nad said teada, et kavatsen põgeneda, ja et mul ei ole erariideid, sõjavangi omadega kukub aga peagi sisse, teatasid nad: Meie saame need muretseda. Ja mõne aja möödudes üks tütarlastest tõigi mulle soovitud ülikonna. Nende korteris riietusin ka ümber."

Esimese öö vaba mehena veetis põgenik Tartu maanteel varemetes. Järgmisel päeval aga otsis üles tubavabrikus "Ahto" töötava Ida Lillepooli, keda tundis ajast, mil käis sõjavangina selles vabrikus remonditöid tegemas. Algul palus A. Stravinskas ulualust mõneks päevaks. Jäi aga kaasüüriliseks Leineri t. 41-3a korterisse kogu suveks, augustikuuni 1946. a. Ida toitis teda ning muretses talle paberit kirjatöödeks.

Alfons Stravinskase esmaseks ülesandeks oli luua kontakt oma brigaadi liikmetega, et nende kaudu saata laagrisse vajalikku informatsiooni ja kirjasõna ning äratada sel teel sõjavangid aktiivsele võitlusele oma õiguste eest...

1946. aasta juulis said Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 6. laagrijaoskonna sõjavangid, ohvitserid Hans Jäger ja Klaus Petersen ning antifa‰ist T‰ervinski töölt tulnud kahe sõjavangi käest A.Stravinskase koostatud ja tema poolt saadetud saksakeelsed lendlehed ning kirja.

Varasem nendest, mis kandis 1946. a. 09. juuni kuupäeva, oli adresseeritud: "Õilsatele, kultuursetele Tallinna kodanikele." Üleskutses öeldi:

Kui leiad selle lehekese, ära viska minema, aita hädasolijaid. Kirjuta ümber ja saada see kiri:

1. Inglise saatkonda Moskvasse.

2. Sõjavangilaagrite Valitsusele Moskvas.

3. Saada see kiri kolmele sõbrale, las ka nemad kirjutavad selle ümber ja levitavad omakorda edasi.

Lühidalt kokkuvõtteks räägiti selles järgmist:

Vene orjade piinad

Kas olete kunagi tulnud koju läbimärgadena, vihma all! Vaid üksnes sõjavangi võidakse sundida terve päeva töötama märgades riietes, magama kogu öö märgades riietes koikus, kus igaühe jaoks on ruumi vaid 40 sm, nagama temperatuuriga 37,5 märgades riietes ja minema järgmisel hommikul uuesti tööle... Noor inimene suudab selle üle elada, kuid vanadele meestele on see aeglane surm.

Häbi sotsialistlikule riigile! Mitte ühelgi maal, mitte üheski kapitalistlikus riigis ei ole sellist kultuuritust ja barbaarsust, kui see valitseb Nõukogude Liidu ekspluataatorite juures. Miks ei vabastata vanu inimesi?

See kes külvab vihkamist, ärgu oodaku kaastunnet!

Nõukogude Liit on väiklane ja arg, oma nõrkuse pärast maksab ta kätte kaitsetutele.

Millal lõpeb see piin?

Pigem surra, kui teenida orjana.

Allkiri: Vana antifasist.

Lendlehed levisid salaja 6. laagrijaoskonna sõjavangide hulgas. Kui paljud nendega tutvusid ei ole teada. Siis oli jaoskonnas ligi 3000 meest.

A.Stravinskas koostas juulis-augustis veel neli üleskutset-märgukirja vägivalla kohta sõjavangide kallal, mis olid määratud saatmiseks Inglise saatkonna kaudu Rahvusvahelisele Punasele Ristile.

7. "Schef Werwolf", "Must Jaaguar" ja teised

Üks üleskutsetest, mida sõjavangide hulgas levitati, kandis allkirja "Schef Werwolf" (Libahunt). Tõlk, kes selle vene keelde ümber pani, märkis, et allkiri ei ole loetav. Kuid uurimistoimikut lugedes saab see selgeks, samuti nagu selguvad mitmed põrandaaluse tegevuse tahud ja üksikasjad, millest siis sõjavangisd osa võtsid.

Alustame järgnevate sündmuste peategelasest Alfonsas Stravinskasest. Rahvuselt leedulane, sündis ta 04. jaanuaril 1921. a. Tauragese maakonnas Leedus.* Samal aastal läksid ta vanemad lahku. Isa siirdus Leningradi, kus töötas insenerina. Viimane teade temalt tuli 1938. aastal. Ema, elukutselt arst, läks Saksamaale, Essenisse. Alfonsas elas aga kuni 1931. aastani oma sünnikohas onu juures ja siirdus siis ema juurde Saksamaale. Hiljem õppis ta Viinis Meditsiini Ülikoolis ning omandas arsti diplomi.

Siis algas sõjatee. A. Stravinskas kui Saksamaa kodanik, mobiliseeriti Hannoveris sõjaväkke ning saadeti Idarindele. Ta võttis osa rasketest lahingutest Ukrainas. Oli 6. armee 16. tankidiviisi 11. tankirügemendi 3. tankiroodu komandör vanemleitnandi auastmes. Lahingutes hävitas isiklikult 10 nõukogude tanki. Ülesnäidatud vapruse eest sai ta 1942. a. mais teise järgu Raudristi ja juulis esimese järgu Raudristi. 11. märtsil 1943.a. autasustati teda Stalingradi lahingute eest Kuldristiga.

Sõjas sai A.Stravinskas seitsmel korral haavata. Viimati 19. novembril 1943. a. raskesti. Oli seejärel pikemat aega ravil Itaalias ja Münchenis. Seal olles tekkis A.Stravinskasel raske tüli ühe majoriga ja haiglast vabanemisel võeti ta sõjaväearvelt maha. Aprillis 1944.a. läks A.Stravinskas tagasi Leetu. Sama aasta augustis, enne nõukogude armee tulekut, läks ta põranda alla ning võttis aktiivselt osa vabadusvõitlejate organisatsiooni "Werwolf" tegevusest. Ülekuulajate hinnangul olevat A. Stravinsaks jäetud põranda alla Saksa luure poolt selleks, et jätkata nõukogudevastast tegevust Punaarmee tagalas.

1944.a. detsembri alul A.Stravinskas arreteeriti ning saadeti sõjavangina Eestisse, esiteks Kontroll-filterlaagrisse nr. 0316 ja sealt Tallinna sõjavangilaagri nr. 286 6.-sse laagrijaoskonda, kust ta põgenes.

Selleks, et saada vabamaid olusid liikumiseks ja vajalike kontaktide loomiseks, hakkas A.Stravinskas, Leineri tänaval elades, otsima võimalusi "ametlike paberite" saamiseks. See tal ka õnnestus. Endise Kontroll-filterlaagri nr. 0316 kaasvangi Eugen Urmi kaudu sai ta Kohtlas elavalt Adolf Kortelilt, kes ka ise oli laagrist põgenenud, blanketi järeletehtud pitsatite ja ülema, alampolkovnik Sant‰uki allkirjaga, Filterlaagrist nr. 0316 vabastamise kohta. A.Stravinskas trükkis sellele kirjutusmasinal vajaliku teksti ning sai lõpuks 13. septembril 1946. aastal Järvamaa TRSN Täitevkomitee Siseasjade osakonnast ametliku nõukogude passi.

Hiljem aitas ta ka ise, A.Korteli kaudu, muretseda mitmele metsavennale vajalikud dokumendid.

1946. aasta juuli lõpul, elades Ida Lillepooli korteris, tutvus A.Stravinskas Lilly Priskariga, kes töötas Pärnu mnt. asuvas juuksuritöökojas. Hiljem otsustati abielluda ning augusti lõpul sõitsid nad maale Lilly ema juurde Lehtse valda Tõrma külla. Oktoobris nad abiellusid ning kolisid hiljem elama Tapale. Siin sai A.Stravinskas linna polikliinikus arstina tööd, olgugi, et tal ei olnud ettenäidata kutsetunnistust. Nii laabusid tema isiklikud asjad.

Samal ajal aga laienesid A.Stravinskase sidemed vabadusvõitlejatega. 1947.a. kevadel tutvus A.Stravinskas lähemalt "Relvastatud Võitluse Liitu" kuuluva metsavenna Pootsiga. Viimase kaudu saadetuna võttis A.Stravinskas maha üheksal eesti metsavennal SS veregrupi märgi. Poots oli omakorda seotud metsavendade staabiga Läänemaal ja neil oli ühendus ka Rootsiga. A.Stravinskasele pakuti kasutada võimalust sinna sõiduks, kuid ei ole teada kuidas ta sellele reageeris.

A.Stravinskas jõudis täita ka ilmselt oma kõige raskema ülesande: hoogustada sõjavangide võitlust ja koguda ning saata tõepäraseid andmeid laagrite elust rahvusvahelise üldsuse kätte.

1947.a. mais külastas A. Stravinskast tema leedulasest tuttav sõjapäevilt Jagus Inglise tsoonist Saksamaalt. Temaga saatis A. Stravinskas inglaste kätte kolm salajast materjali:

1. 80-st nimest koosneva antifa‰istide nimekirja, mille ta koostas öösiti kartoteegi alusel, magades siis ruumi kitsikuse tõttu 6. laagrijaoskonna arvestusruumis.

2. Pani kirja samuti mõned nendest sõjavangidest, kelle kohta tehti kindlaks nende koostöö NKVD-ga.

3. Mahuka materjali, mille ta 1946. a. suve jooksul Ida Lillepooli juures elades kirja pani "Sotsiaalse olukorra kohta Nõukogude Liidus".

Tagasiteel üle Hamburgi, toimetas Jagus need käsikirjad inglaste kätte.

A.Stravinskase kontaktidest ja kirjasõnast, mida levitati laagrikaaslaste hulgas oli samuti tulemusi märgata. Hans Jägeri juhtimisel moodustati 6. laagrijaoskonnas sõjavangidest salajane löögirühm, kelle ülesandeks oli metsavendade pealetungi korral kõrvaldada laagrivalve ning puhastada väljapääs traattõketest. Väljaastumise parooliks oli "Must Jaaguar".

Selliselt talitati ka sõjavangilaagri nr. 286 2. laagrijaoskonnas, kus loodi salajane grupp "Tallinna Ühendus". Selle ülesandeks oli ühenduse loomine teiste jaoskondade sõjavangidega.

Kuid paraku ei olnud nendel ettevõtmistel siiski edu, sest agentuuri abil jõuti väljaastumised ennetada. Ükshaaval võeti kinni ka Alfonsas Stravinskas ja tema kaaslased.

... 17. septembril 1948.a. mõistis ENSV Sisevägede Sõjatribunal Vene NFSV §58 jt alusel Alfonsas Stravinskasele, Adolf Kortelile ja Albert Sangale, igaühele 25 aastat sunnitööd.

A.Kortel jõudis tagasi 1956. a. Vorkutast. A.Sang samal aastal Komsomolskist Amuuri ääres. Aga järelepärimisele A.Stravinskase kohta teatati 23. novembril 1956. a., et 1949. aastal saadeti ta Moskvast Butõrka türmist Vorkutasse erilaagrisse nr. 6. Rohkem teateid ei ole.

Nii lõppes üks lehekülg vabadusvõitluse ajaloost.

Erich Kaup