Lennart Meri kõne

Saada link Prindi PDF

Ekspresident Lennart Meri Okupatsioonimuuseumi nurgakivipanekul
22. oktoobril 2002 kell 15.00 Toompea tänava ja Kaarli puiestee nurgal

Me avame täna muuseumi, mille nimi on okupatsioonimuuseum. Me oleme käinud maailmas ringi ja teame, et see okupatsioonimuuseum, mida me avame, ei ole ei esimene ega viimane. Ma mäletan Holocausti muuseumit Washingtonis, mida mul oli au külastada varsti pärast muuseumi avamist. Ma mäletan Checkpoint Charley muuseumit, mis rikkas muuseumide linnas Berliinis on minu arvates ikkagi Saksamaa kõige olulisem muuseum ja seda ma ütlesin ka Berliini ülemlinnapeale härra Diepgensile, kui ta veel ametis oli, et Berliin on selle muuseumi eest halvasti hoolt kandnud. Paljud Teist on kindlasti käinud Riias ja tundud meile nii iseloomulikku vennalikku kadedust nähes, kui kenasti Riia linn on oma okupatsioonimuuseumi avanud ja kui suur ta külastatavus on.
Ma pean teile siin rõõmuga tähendama, et sellel kevadel, kui ma külastasin Ungarit ja ennekõike Budapesti, oli Budapesti peatänavas üsna meie peatuskoha lähedal hommikuti kella kaheksast kujunemas pikk järjekord inimestest. Nad seisid järjekorras, et pääseda Budapestis avatud terrorimuuseumisse, mille käsutusse Ungari valitsus oli andnud endise Ungari julgeoleku kogu maja. Ja ma tahaksin öelda, et selles muuseumis tajusin ma äkki, mida tähendab muuseumikunst - see on kõigi Ungari tugevate kunstialade süntees.
Ma astusin sinna viiekordsesse majja sisse, maja sisehoovis nägin ma ühte lääbakil T-34 tanki, millest lakkamatult nirises välja tankikütus, mis kattis kogu sisehoovi; ja mõistagi tuli mul meelde sügis 1956, novembrikuu, see, mis tundus peaaegu võimatuna minu põlvkonna hulgas ja mis ometi oli võimalik, nimelt Budapesti teistkordne vallutamine.
Nii. Mida tahame selle siinse muuseumiga öelda? Ma tahaksin veelkord kõigi meie kaasmaalaste nimel tänada neid inimesi, kellele me võlgneme siinse ehituse ja eriti meie tulevikulootuse. Nimelt, Olga Kistler, sündinud Ritso, ja tema abikaasa Walter Kistler, asutasid 1998 Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse selle muuseumi loomiseks. See sihtasutus, mille koosseisus on ainult kaks inimest, ei alustanud oma tööd praegu. Ta on juba pikka aega tööd teinud, on kogunud juba üle 12000 eksponaadi ja on ette valmistanud seda rasket, meie Eesti noores bürokraatias nii aeganõudvat tööd nagu ühe uue muuseumi rajamist, projekteerimist, detailplaneeringu kaitsmist ja ennekõike muuseumikontseptsiooni kujundamist.
See muuseum ei ole mitte midagi muud kui meie tänu kõigile neile, kes on andnud oma elu Eesti Vabariigi sõltumatuse eest ja kelle haudasid me enamasti isegi ei tunne. Ta võtab kokku Eesti ajaloo ühe karmi lehekülje. Ta kõneleb kõigist neist, kes on näinud vaba Eesti valgust, selle eest oma elu ohverdanud, oma vabaduse ohverdanud, ta kõneleb kõigist neist, kes on Siberis olnud, sinna jäänud, tagasi tulnud, ta kõneleb kõigist neist, kes totalitarismi eest on põgenenud Läände, kuid jätnud oma südame Eestisse, kindlas veendumuses, et nad tulevad Eestisse tagasi, et nad näevad Eestit vabana. Väga paljudele jäi see unistuseks, ja mitmed eeskätt teise põlvkonna eestlased, ongi oma Läände pagenud vanemate unistused teoks teinud ja seisavad praegu meie kõrval üles ehitades Eestit, niisugust Eestit, kellel uut okupatsioonimuuseumit tulevikus mitte kunagi vaja ei lähe.
See veendumus, et me siin õpime minevikust, selleks, et paremat tulevikku ehitada, demokraatlikku tulevikku, on sügavasti ankurdatud sellesse Eesti paepõhja, mida siin katab tugev betoon, juba selle asjaoluga, et meie riik ja rahvas seisab väga lähedal NATOsse astumisele ja väga lähedal Euroopa Liitu astumisele. Millega me astume NATOsse ja Euroopa Liitu? Me astume oma poliitilise tahtega, oma raske tööga, mis on meid kandidaatriikide esiridadesse viinud; aga ennekõike me astume oma poliitilise kogemusega.
Ja see poliitiline kogemus on väärtus, mis tõenäoliselt väga paljudel riikidel on aegamööda kadunud, ära auranud, - ma tahaksin teile kõigile meelde tuletada, et Teine maailmasõda oli kogu Euroopale raske katsumus. Aga Teise maailmasõja järgne aeg, see pilvitu rahupõlv, on loonud ohtliku illusiooni tarbimisühiskonnas, et rahu tuleb iseenesest, et julgeolek tuleb iseenesest, et meie ees ei ole kohustust päevast päeva endalt küsida, kas oleme kodanikuülesandeid täitnud, kas me oleme tugevdanud demokraatiat, kas me oleme üles ehitanud seda, mis teeb võimatuks totalitarismi tagasituleku. Pidage meeles, et kõik need võimalused seisid Euroopa ees ka pärast Berliini olümpiamänge, ka 1937-1938, pidagem meeles, kui ränki vigu tehti sel ajal. Pidage meeles president Roosevelti kirja Masarykile, kus ta kirjutas: "Mu armas härra, mu tungiv soov on, et Te leiaksite ühise keele rahu eest võitleva Adolf Hitleriga, sest meie ülesanne on tagada rahu."
Need on kibedad Euroopa õppetunnid. Ja nende kibedust tunneb Eesti ja Läti ja Leedu rahvas, ja kindlasti ka Poola rahvas palju paremini ja palju sügavamalt, kui muud Euroopa rahvad. See minu arvates ongi meie ajalooline kogemus, mida me peame endas hoidma mitte vihaga, ja mitte kättemaksuga, vaid hoiatava tarkusena selleks, et me mõistaksime, missugused erakordsed vahendid, demokraatiavahendid, on meile antud selleks, et Euroopa säiliks ühtsena, demokraatlikuna, avatuna ja ometi nõudlikuna nende väärtuste kaitseks.
Mu daamid ja härrad, Eesti ajalooline kogemus ulatub tagasi Vabadussõtta. Ja Vabadussõjast ma ei kõnele mitte sellepärast, et see oli meie rahva ülim saavutus, kus me relvaga käes kaitsesime iseenda enesemääramisõigust. Siin ja praegu ma räägin Vabadussõjast selle tõttu, et kohe pärast Rakvere vabastamist astus eesti keelde sõna, vähe tuntud sõna Palermo. Esimene terrori massihaud, mis avati Eestis ja millele on neid nii palju lisandunud. Ma viitan kasvõi Tartu Krediitkassa keldrile ja paljudel teistele kohtadele. Aga mida ma sellega siin öelda tahan, on ju väga lihtne tõde. Eesti oli Euroopas esimene demokraatlik riik, kes puutus kokku massiterroriga. Ja seda ei tohi unustada, seda me ei tohi unustada, nagu me oleme vahepeal unustanud Palermo nimetuse.
See, mu daamid ja härrad, on meie ajalooline kogemus. See kogemus kuulub meile ja meie ülesanne on seda vahendada nendele inimestele, nendele poliitikutele, sellele vennalikule Euroopale, kes on sellel kaunil rahulikul ajal valmis ajaloolisi kogemusi unustama ja pöörduma tarbimiskultuuri poole.
Mu daamid ja härrad, mul on tulnud nendel teemadel kõnelda ka Rootsi parlamendis. Ja ma tahaksin oma tänuliku kõne lõpuks teile ette kanda need read, mida ja millega ma pöördusin seal oma kuulajaskonna ja kaastöötajate poole.
Natslik ja nõukogude reþiim usaldasid teineteist, sest nad mõistsid teineteise ajendeid ja liikumapanevaid jõude. Nad mõistsid võimu. Hitleri-Stalini pakt on pikaajalise lähenemise ja teineteise imetlemise kroon. See, et Hitler Stalini üle kavaldas, oli Stalini ajutine ebaõnnestumine.
Totalitaarsed reþiimid on võimelised lühiajaliselt talitama uskumatult efektiivselt, kuid teevad seda tuleviku arvel. Valgemere-Balti kanali või Dneprogessi ehitamiseks, või minu pärast ka Reichsautobahni ehitamiseks, vajati kuulekust, mitte loovust. Loovus tähendab iseseisvat mõtlemist, kodaniku vastutusvõimet ja seda ei ole saanud lubada ükski totalitaarne ühiskond.
Eesti kaotus kommunistliku ja natsistliku totalitarismi tagajärjel ei piirdu ainult mõrvatute, küüditatute ja sõdades langenutega. Eesti kaotus on ennekõike Eesti elukvaliteedi, eesti moraali, eesti oskuste langus. Professor plagieerib oma õpilaste artikleid; kohtunik koostab grammatiliselt ebakorrektse kohtuotsuse; riigiametnik ei suuda langetada selgeid ja seadustega kooskõlas otsuseid. Totalitaarsete reþiimide inerts Eestis ja Kesk-Euroopas on hoopis suurem, kui seda vabanemise rõõmus endale tahtsime tunnistada.
Marksistlikest poliitökonomistidest on saanud turustusspetsialistid, marksismi-leninismi lektoritest filosoofid, teadusliku kommunismi professorid peavad end politoloogideks ja kommunistliku partei ajaloolased kirjutavad nüüd raamatuid kommunismi kokkuvarisemisest Eestis. Milliseks kujuneb nende õpilaste maailmapilt?

Eestlased on väike rahvas. Enamikul meist on täna sugulaste seas keegi, kes on Siberis surnud; keegi, kes on langenud II maailmasõjas Saksa poolel ja keegi, kes on langenud Teises maailmasõjas Nõukogude poolel; keegi kes on kuulunud kommunistlikusse parteisse ja keegi, kes on kommunismi eest Läände põgenenud. Sellise eestlase jaoks ei ole küsimusel, kas kommunism oli parem kui natsism või vastupidi kõige vähematki tähendust.
Ma arvan, et selles lauses on enam optimismi, kui esimesel pilgul tundub. Selles avaldub eestlase ajalookogemus, mis on tugevam paljudest Euroopa rahvastest. See ongi aidanud meil jääda iseenesteks, hoolimata sellest, et kaotasime 25% oma kodanikest.
Mu daamid ja härrad, sellel muuseumil saab olema palju külastajaid, selle muuseumi asend loob kena võimaluse ühendada muuseum meie mälestusväljakuga, kuhu ma oleksin tahtnud näha kinnitatuna Toompea kantsi müüri külge pikka kivitahvlit saja tuhande eesti kodaniku nimega, kes on langenud, kadunud, vangis olnud, küüditatud ja kelle tulevikulootus enne surma oli alati seotud Eesti vabadusega, Eesti õnnega, niisuguse Eesti tulevikuga, mis on lõputu.
Ma tahaksin, et see muuseum oleks meie demokraatia kool. Tuleviku Eesti lahingute suurim võit on see Eesti mis astub nüüd Euroopasse kui võrdne võrdsete seas. Olgu sellel muuseumil palju õnne nende eesmärkide säilitamisel ja nende eesmärkide edendamisel meie mineviku abil.

Tänan teid