(kasutatav museoloogilise liigendusskeemina)
Üldpõhimõtted
|
Perioodide ajalised piirid |
Põhjendus piiridele, kommentaarid | Võimalik tinglik piir | Perioodi nimetus |
| August 1939 | Eeltakt, annektsiooni ettevalmistus | 23.08.1939 | Baaside aeg |
| juuni 1940 | Selge poliitilise ja kultuuriajaloo ning kollektiivpsühholoogiline piir (majandus pisut retardeerub) | 16.06.1940 | Esimene nõukogude (resp punane) aasta |
| suvi 1941 | Selge poliitiline piir: sõja algus (või Tallinna vallutamine) tingliku piirina | 22.06.1941 või 28.08.1941 | sõjaaeg, saksa okupatsiooni aeg |
| sügis 1944 | Selge poliitiline ja sõjaline piir: Eesti (tinglikult Tallinna) taasvallutamine. (Sõja lõpp polnud üldse piiriks.) | 22.09.1944 | Stalini aeg |
| 1949-1950 | Aastapikkune perioodiraja algab suurküüditamisega, sisaldab massilise kolhoosiajamise ning lõpeb EKP VIII pleenumiga, st. Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsuse suurendamisega võimuorganites ning ideoloogilise surve tugevdamisega. Nii alg- kui lõpp-piir on dateeritud lokaalsetel alustel. | 25.03.1949
26.03.1950 |
|
| Alaperiodi piir 1953 | Poliitiline ja kollektiivpsühholoogiline piir: Stalini surmast Beria arreteerimiseni. Lootuste tekkimine. | 05.03- 26.06.1953 | |
| 1956-1958 | Osalt majandusajaloolised piirid: õrnad uuenduskatsed põllumajanduses 1953-55, rahvamajandusnõukogude loomine 1957, masinatraktorijaamade likvideerimine 1958. Osalt poliitilised piirid ja kollektiivpsühholoogilised: NLKP XX kongress, mis lõi elu demokratiseerumise ja normaliseerumise illusiooni, permanentse Siberi-hirmu kadumine, Ungari sündmused, illusioone purustavad, mis lõpetasid valge laeva ootamise. Need kokku panid aluse rahva demoraliseerumisele, massilisele poliitilisele kaasajooksiklusele (EKP liikmete arv 1951.a.19, 1956. 23, 1961. 38, 1967. 62 tuhat). | 14.02.1956 | "sulaperiood", reziimi stabiliseerumine |
| 1965-1968 | Üleliidulised raamid. Piir nii poliitilises kui majandusajaloos, ka kollektiivpsühholoogias. 1965 üleminek majanduse ametkondlikule juhtimisele (rahvamajandusnõukogude kaotamine). Eestis ometi 1964 põllumajanduses pigem positiivse märgiga piir (üleminek rahapalgale). Ka Eesti kunstielus piir 1964 tähendab pigem vabameelsema aja (Hrustsovi meelevald- susega võrrelduna) algust. Tsehhoslovakkia sündmused 1968 tähendasid osale kohane- nuist illusioonide lõppu, küünilisuse uude järku astumist. | 20.08.1968 | |
| 1979 | Piirid nii majandus- kui kultuuriajaloos:üleliidulise varjatud majanduskriisi algus, Eesti põllumajanduses 1975 agrotööstuskomplekside rajamise algus.1978.aasta lõpust venestussurve tugevnemine. Kunstielus algab stagnatsioon juba 1975 | stagnatsiooniaeg | |
| 1987 | Süsteemi lagunemise algus igas valdkonnas Majandusjuhtimises väikese nihkega: 1986 algas teatud liberaliseerimine, kuid Moskvast juhtimine kestis 1988-89.aastani. Piir peamiselt kohalik (fosforiit, Hirvepark), üleliiduline areng hilineb veidi. Psühholoogiline murrang (hirmu kadumine, resp. vähenemine) väga oluline. | 23.08.1987 | Uus ärkamiseaeg, "perestroika", uutmisaeg |
| 1991 | Puhtpoliitiline piir. Rahvusvaheline ja üleliiduline foon esmatähtsad | 20.08.1991 |
Periodiseerimine on käsitletava ajalooprotsessi tinglik jaotamine kronoloogilisteks ajalõikudeks, perioodideks vastavalt nende lõikude eripärale, mida saab määrata mitmesuguste kriteeriumide järgi (mille valik on põhimõtteliselt vaba). Kõne alla tuleb mitmesuguste elualade (resp. ajalooteadusharude) kasutamine kriteeriumina. See tähendab, et põhimõtteliselt saab periodiseerida mitte üksnes poliitilise ajaloo (valitsejate, riigivormide jms.) järgi, vaid ka majanduse, kultuuri, teaduse (eriti tehnika), kirjandus- või kunstivoolude (kas või näiteks moeajaloo) jne. jne. arengujärkude järgi. Järgnevalt ongi üldise periodiseeringu väljatöötamisel üritatud kombineerida eri eluvaldkondade tunnuseid ning viia neid mingi ühisnimetaja alla, püüdes tõmmata piiri seal, kus võimalikult palju dominantseid näitajaid kokku langeb.
Periodiseerimine on vajalik uurimistöö struktureerimiseks (nii probleemiti kui kronoloogiliselt), konkreetseks museoloogiliseks tööks, eeskätt ekspositsiooni ülesehitamiseks.
Tegemist on siin Eestimaa ajalooga, s.t. Eesti territooriumil toimunud ajalooprotsesside liigendamisega, mitte niivõrd eesti rahva ajalooga, kus tuleb kaalukalt arvestada väljaspool Eestit (paguluses ja deportatsioonis) asunud suurte rahvaosadega. Nende rahvaosade käsitlemisel võib (resp. tuleb) rakendada ajaliselt nihutatud, s.t. mõnevõrra erinevat periodiseeringut.
Periodiseerimise aluseks on siin poliitilise ajaloo periodiseering. (Mitte puhtkalendaarne, nagu viiekümnendad, kuuekümnendad aastad vms., mis on, kuigi laialt levinud, paraku, formaalne ega ava protsesside sisu vajalikul määral.) See ei tähenda, et periodiseerima peaks valitsejate (peasekretäride) järgi või taandama Eesti ajaloo NLKP kongresside ja pleenumite järgi liigendatud parteiajalooks. Ajalised nihked ja erinevused, mis kohati ilmnevad teiste eluvaldkondade järgi otsustades, võivad leida arvestamist (näiteks ekspositsiooni eri alalõikudes). Sealjuures tsesuurid ajajärkude vahel ei tarvitse olla lõigatud kogu pikkuses sirgjooneliselt, vaid võivad olla just nagu murtud, siksakilised, erinedes mõnevõrra eri valdkondades. Niikuinii tuleb arvestada, et piirid on harilikult tinglikud, mitte kuupäevalise või aastaajalise täpsusega paika pandud; pigem on tegemist ajavahemikuga, mil mingi üleminek toimus. (Nagu Geoffrey Barraclough 1964.a. luges kaasaja ajaloo algupiiriks aega 1890-1961, s.t. Bismarcki lahkumise ja Kennedy ametisseastumise vahel.)
Periodiseeringu põhialus on Eesti-väline, öelgem üleliiduline, sest okupeeritud Eesti oli nii poliitiliselt kui majanduslikult täiesti sõltuv ning põhiliselt välisimpulsid määrasid siinse arengu, ajalooprotsesside võnkealgused ja -lõpud. Raske oleks üles ehitada päris Eesti-keskset põhjendatud periodiseeringut. Ometi on maksimaalselt arvestatud kohalikku eripära, tegureid, mis teatud laadis esinesid ja mõjusid ainult Eestis (näiteks kollektiivpsühholoogilised, osalt ka majanduslikud). Vastavalt ei ole periodiseerimisskeemi lülitatud selliseid üleliidulisi tegureid, mis ei avaldanud Eestis otsest mõju. Arvestatud on ka ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside Eestis toimimisel, kui neid esines. Tänapäev soovitakse ja soovitatakse ju üldiselt, et ajalookäsitlus (sealhulgas periodiseering) oleks kooskõlas Euroopa ja maailma ajalooga. Seetõttu ongi soovitav hoida periodiseering Ida-Euroopa ajaloo ja maailma ajaloo üldises kontekstis. Ja seda esitatud periodiseering ongi (juba kogu ajajärgu algus - Teise Maailmasõja algus - ning selle lõpp - punase imperiaalsüsteemi kokkuvarisemine).
Enn Tarvel