Haridus

< Eelmine		Järgmine >

Nõukogude haridussüsteem Eestis 1940-1991

Eesti Vabariik inkorporeeriti 1940.a. NSV Liitu, kus ei olnud veel jõutud üldise kirjaoskuseni (1930.a. oli kirjaoskajaid 62,6%) ja kehtis demokraatlikest läänemaadest tunduvalt erinev koolikorraldus: valitses riiklik koolisüsteem, keskharidus oli suhteliselt lühema (10 a.) kursusega, koolikohustus piirdus maal 4 aastaga (üldine 7-klassiline koolikohustus kehtestati NSV Liidus 1949.a.). Eesmärgiks seati sarnastada Eesti kool NSV liidu omaga, kuid esialgu säilis erijooni. Erakoolid reorganiseeriti riiklikeks või suleti, koolikohustus pikendati 14 eluaastalt 15-ni. Kõik koolitüübid jäid algul 25.aug. 1940 moodustatud Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi alluvusse. Keskharidust andnud progümnaasium, reaalkool ja gümnaasium asendati ühtse keskkooliga; kuhu kuulus VII-XII klass (ka XI klass võidi lugeda lõpuklassiks). Paljudes 6-kl. algkoolides avati VII klass. Õppekavast arvati välja usuõpetus, kodanikuõpetus, vanad keeled, oluliseks aineks sai vene keel. Kogu õpetus pidi lähtuma marksismi-leninismi seisukohtadest. Hulgaliselt paigutati ümber ja vallandati pedagooge, paljud tapeti või küüditati, likvideeriti Eesti Õpetajate Liit. Paljudes koolides moodustati komnoorte ja pioneeride allorganisatsioonid. Hariduse juhtimiseks ja järelvalveks moodustati 1941.a. jaanuaris rahvahariduse osakonnad maakondade (1950.a.-st rajoonide) ja linnade TSN täitevkomiteede juurde. 1941.a. augustis evakueeriti Hariduse RK Venemaale.

Eesti taasokupeerimise käigus suudeti 1944.a. oktoobris mandriosa koolid enamasti avada. 1944/45 õ.-a. töötas 198 algkooli, 790 7-klassilist ja 38 keskkooli. Järgnevatel aastatel algkoolide arv kasvas, 7-klassiliste arv aga mõnevõrra langes. Kaugemalt kooliskäimise võimaldamiseks asutati kooliinternaate. Kuni 1958.a. kehtis Eesti NSV-s 7-klassiline koolikohustus, mida 1950.aastate esimesest poolest alates üldjoontes suudeti täita.

Neljanda viisaastaku (1946-1950) plaani kohaselt tuli suunata 50% VII klassi lõpetajatest üldhariduskooli VIII klassi. Avati uusi keskkoole linnades ja alevites (1949/50 õ.-a. oli 75 keskkooli), lisaks õhtu- ja kaugõppekeskkoole. Esimestel sõjajärgsetel aastatel olid veel osaliselt kasutusel iseseisvusaja õpikud ja programmid. Okupatsiooni ja sõja tõttu oli eesti intelligents, s.h. õpetajaskond kandnud suuri kaotusi. 1944/45.õ.-a. oli koolides 3642 õpetajat (neist kõrgharidusega vaid 431). Enam kui kolmandikul õpetajatest puudus pedagoogikutse. Seoses “vana intelligentsi” hävitamiskampaaniaga EKP VIII pleenumi järel (1950) kaotasid koha paljud hea ettevalmistusega õpetajad ja koolijuhid.

1946.a. reorganiseeriti Eesti NSV Hariduse RK Eesti NSV Haridusministeeriumiks.

1952-1953.a. olid vahelülideks ENSV Haridusministeeriumi ja rajoonide haridusosakondade vahel oblastite (Tallinn, Tartu, Pärnu) TK-de haridusosakonnad. Riiklikku kontrolli õppe- ja kasvatustöö üle teostasid Haridusministeeriumi ja haridusosakonna kooliinspektorid. Seejuures kujunes hierarhiline kontrollisüsteem, kus Haridusministeeriumi inspektorid kontrollisid linna- ja rajooniinspektoreid. 1950.aastate esimesel poolel muudeti seni veel säilinud poeg- ja tütarlaste keskkoolid ühiskoolideks.

1956.a. kinnitati internaatkooli põhimäärus, mille alusel avati üldhariduskoolid, kus õppimine ühendati tootmistööga. 1968/69. õ.-a. töötas 12 üldtüüpi ja 15 eriinternaatkooli. 1956/57.õ.-a.-st organiseeriti pikapäevarühmi, kus lapsed olid kogu päeva pedagoogi valve all. Eesmärgiks seati kollektiivis toimuva ühiskondliku kasvatuse tõhustamine.

Sidemete edasist tugevdamist õppimise ja nn. tootva töö vahel nõuti NLKP XX kongressil (1956) 1958.a. 24.dets. võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu seaduse “Kooli ja elu sidemete tugevdamisest ja haridussüsteemi edasiarendamisest NSV Liidus”, millele 24.aprillil 1959 järgnes vastav Eesti NSV seadus. Töö ja õppimise seostamine pidi tagama tööviljakuse kasvu. Laiendati õhtu- ja kaugõppekoolide võrku: nende arv tõusis 64-lt 1959/60.õ.-a. 119-le 1965/66.õ.-a. Kehtestati üldine 8-klassiline koolikohustus, millele üleminekut alustati 1959/60.õ.-a.-st (üleminek loeti lõppenuks 1962/63.õ.-a., mil anti esimesed 8-klassilise kooli tunnistused, kuid veel 1977.a. lõpetas 8-klassilise kooli normaalajaga 92% sinna astunuist).

Keskkooli IX-XI klassi õppeplaani viidi 10-12 tunniga nädalas tootmisõpetus -teoreetiline ja praktiline väljaõpe mingil kutsealal koos tööga tootmisettevõttes. Tootmisõpetus lõppes kohustusliku kvalifikatsioonieksamiga. Et puudus vastav õppepersonal ja väljaõppebaasid, täisväärtuslikku kutseharidust anda ei suudetud. Töö kasvatust pidi tugevdama ka õpilaste iseteenindamine (näit. klassiruumide koristamine). Samas vähenes teiste õppeainete (eriti humanitaarainete) osakaal keskkoolis ja noorte üldhariduslik ettevalmistus kõrgkoolis õppimiseks kannatas.

Üldhariduse tõhustamiseks taastati võõrkeeleõpetus kooli keskastmes. 1962/63.õ.-a-st hakati üldhariduskooli lõpuklassis õpetama ühiskonnaõpetust tugevdamaks ideoloogilist kasvatust. Eesti keele õpetus koondati ühte põhikontsentrisse V-VIII klassis, mis emakeele õpetamisele mõjus negatiivselt. Vene keele õpetamisel pandi pearõhk kõnekeele omandamisele. Et mõnedes koolides lubati süvendatult õpetada teatud aineid, tekkisid 1960.aastate keskel nn. erikallakuga klassid (süvaõppeklassid) ja koolid täppisteaduste, võõrkeele, ajaloo, kunsti, muusika jne. alal. Õppeplaani arvati vabalt valitavaid aineid (fakultatiivained). Üleliiduliste juhtnööride alusel lubati vabariigil koostada oma õppeplaane ja -programme. Teatud liberaliseerimise ja vabariigi piiratud iseotsustamise poliitika pidurdamisest andis tunnistust NSV Liidu Haridusministeeriumi asutamine 1966.aastal, misjärel Eesti NSV Haridusministeerium degradeeriti liidulis-vabariiklikuks.

Teise maailmasõja järel oli eestlaste osakaal Eestis üle 97%, vastavalt oli ka peaaegu kogu haridussüsteem eestikeelne. 1956/57.õ.-a. oli 77% Eesti üldhariduskoolidest eesti, 23% vene õppekeelega. Sisserändu soodustav poliitika viis eestlaste osakaalu rahvastikus kiirele langemisele (1988.a. 60,6%) ja venekeelne haridussektor laienes ulatudes 1980.aastate algul üldhariduses ligi 1/3-ni. Vene koolides kasutati Vene NFSV õppeprogramme, teadliku poliitika tulemusena oli nendel koolidel nõrk side Eesti maa ja kultuuriga, eesti keele õpetus oli ebaefektiivne või puudus üldse. Eestlastest kasutasid vähesed võimalust saada venekeelset haridust - peamiselt Venemaa eestlased ja Siberist naasnud küüditatud.

1964/65.õ.-a-st vähendati tootmisõpetuse tundide arvu ja loobuti kohustuslikust kvalifikatsioonieksamist. Tootmisõpetus asendus polütehnilise tööõpetusega (1977.a-st süvendatud tööõpetus). 1978.a. avati esimesed õppetootmiskombinaadid (1985.a. oli neid 10). Vene õppekeelega koolid, mis seoses tootmisõpetusega olid muudetud 11-klassilisteks, viidi taas üle 10-aastasele kursusele. Seda taheti teha ka eestikeelse kooliga, kuid kultuuriavalikkuse toel õnnestus säilitada eestikeelne kool 11-klassilisena.

1960.aastate keskel hakati maal väiksemaid koole sulgema, linnas õppijate osakaal kasvas 1965/66.õ.-a. 71%-ni õpilaste koguarvust. Sellega kaasnes maarahva koondumine keskustesse, talude tühjenemine ja noorte jätkuv võõrdumine maaelust. 1980.aastate esimesest poolest hakati mõnel pool asutama lasteaed-algkoole, et haridussüsteemi esimesed lülid oleksid elukohale lähemal.

Keskkoolilõpetajate valikuvabadust püüti mitmel viisil piirata. Kõrgkoolidesse siirdujatelt hakati nõudma partei, ametiühingu, komsomoli jm. iseloomustus-soovitusi. Kõrgkooli astumisel olid eelistatud mõneaastast tööstaaz i omavad noored. 1960.aastal piirati vastuvõttu kõrgkoolidesse ja keskeriõppeasutustesse. Eesmärk oli juhtida keskkoolilõpetanuid noorte hulgas ebapopulaarsetele tööaladele ehituses ja põllumajanduses.

1970.aastate keskpaigast hakati laiemalt rakendama kabinetisüsteemi, s.o. õppetöö toimus õppeainele kohandatud ruumis. 1970.a. muudeti algkool 3-klaasiliseks ning alustati aineõpetust IV klassist.

Üldine keskharidus oli pikemat aega NLKP koolialaste (eesmärkide hulgas, XXII kongressil (1961) vastu võetud partei programmis oli see koos noorsoo kommunistliku kasvatamise ja isiksuse harmoonilise arendamisega haridusalaseks põhiülesandeks. Üldist keskharidust püüti tegelikkusesse rakendada eriti 1970.aastatel NLKP KK vastava otsuse (1972) alusel. NLKP XXVI kongressil (1981) kuulutati üleminek üldisele keskharidusele lõpetatuks, selle täielik teostamine osutus siiski ebareaalseks.

1976/77.õ.-a. õppis 71 algkoolis, 272 8-kl. koolis, 173 keskkoolis, 43 erikoolis kokku 192 800 õpilast ja 52 õhtu(vahetustega) koolis 22 285 õpilast. Õpetajaid oli ligi 14 000. Õpetajate ettevalmistus paranes järk-järgult: kõrgharidusega õpetajate osakaal, mis sõja järel oli 12%, tõusis 1960.a. 31%-ni ja 1983.a. 75%-ni. Seejuures oli koolides küllaltki palju kutseta õpetajaid. 1987.a. moodustasid eestlased 71,4% õpetajaskonnast, meesõpetajaid oli 16,8% ja naisõpetajaid 83,2%.

Üldise majandusolukorra halvenemise taustal tugevdati ideoloogilist survet lähtudes rahvuste ühtseks nõukogude rahvaks sulatamise teooriast. Tegelikkuses tähendas see 1970.aastate lõpust uusi vene keele õpetamise tõhustamise katseid, kakskeelsuse ja vene keele kui “teise emakeele” jutlustamist, emakeele ja võõrkeelte õpetamise osatähtsuse vähendamist. 1981.a. hakati vene keelt eesti koolis õpetama esimesest õppeaastast, vene keele õpetamist alustati ka lasteaias.

1984.a. jõustati üldharidus- ja kutsekoolireform parandamaks kutsesuunitlust ja tööks ettevalmistust. Eesmärk oli üld- ja kutsehariduse integratsioon, üleminek üldisele kutseharidusele. Taheti luua üld- ja kutseharidust andev koolitüüp, mis tegelikult tähendanuks oskustööliste ettevalmistamist. Samas oli selge, et töökasvatuse efektiivsus on väike, kui selleks puudub ajakohane varustatus. Üldhariduskeskkooli ja kutsekooli ühtesulatamist ei jõutud lõpule viia.

1972.a-st oli avatud 6-aastaste klasse, 1986.a. läks 65% lapsi kooli 6-aastaselt. Eesti kooli õppeaeg pikenes 12-le aastale.

1980.aastate teisel poolel lõdvenes NSV Liidu kontroll vabariigi hariduselu üle. Kümnendi lõpul alustati hariduse detsentraliseerimist, otsustamisõigust anti kohalikele haridusorganitele ja koolijuhtidele. Uuendati hariduse sisu, venekeelset kooli püüti muuta Eesti-kesksemaks. 1988.a. loodi Eesti Laste Organisatsioon (ELO). 1987.aastal toimus Eesti õpetajate kongress ja 1988.a. hariduskongress, kus juhtmõtteks oli vaba isiksuse kasvatamine.

Kutseõppeasutusi hakati juba 1940/41.õ.-a. NSV Liidu eeskujul viima Eesti NSV Hariduse RK alluvusest teiste ametkondade alluvusse: 1941.a. jaanuaris anti kunsti- ja muusikakoolid (sh. sellealased kõrgkoolid) Eesti NSV Kunstide Valitsusele, märtsis põllumajanduskoolid Eesti NSV Põllutöö RK-le, aprillis osa madalama astme kutsekoole Eesti NSV Tööjõureservide Valitsusele. Nii lõhuti Eesti Vabariigi aegne haridussüsteemi administratiivne ühtsus. Alavääristati kutseõppeasutuste harivat osa ja kutsehariduse prestiiz langes.

Sõja järel koolisüsteemi hajutamine jätkus. Tehnikume anti Eesti NSV Haridusministeeriumi alluvusest teistele ministeeriumidele (enamus 1951.a. märtsis). Haridusministeeriumile jäid vaid pedagoogilised õppeasutused. 1957.aastal allutati enamus tööstuslikke tehnikume Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. 1959.a. kujundati NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeerium ümber liidulis-vabariiklikuks NSV Liidu Kõrgema- ja Kesk-erihariduse Ministeeriumiks, mille alluvuses 1.augustist 1959 moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee. 1968.aastal reorganiseeriti viimane Eesti NSV Kõrgema ja Kesk-erihariduse Ministeeriumiks.

1959.a. anti Eesti NSV Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee alluvusse kunsti-, muusika-, pedagoogilised ja meditsiinikoolid, 1960/61.õ.-a-st ka tööstuslikud tehnikumid. 1984.a. oli Eestis 37 keskeriõppeasutust 22 390 õpilasega. Tööjõureservide kutsekoolid allusid 1959.aastast ENSV Riiklikule Kutsehariduskomiteele, kutsekoole oli aga teistelgi ametkondadel. 1964-1968 muudeti Eestis kõik 12 põllumajandustehnikumi sovhoostehnikumideks (sh. 5 näidissovhoostehnikumi), 1990.aastast lahutati õppeasutused tootmismajandeist ja nimetati põllumajanduskoolideks.

1985.aastal moodustati agraartööstuskompleksi juhtimiseks Eesti NSV Riiklik Agrotööstuskomitee, mille alluvusse läks ka keskeriõppeasutusi.

1987.a. valmistati Eesti keskeriõppeasutustes spetsialiste umbes 110 erialal.

Kutsekoolid muudeti NSV Liidus 1984.aastal kutsekeskkoolideks. Eestis muudeti tehnikakoolid, linna- ja maakutsekoolid kutsekeskkoolideks 1984-1985. 1988.a. oli Eestis 48 kutsekeskkooli, kus õpetati 121 erialal. Kutse- ja keskerihariduskoolid olid korraldatud tööstuse ekstensiivarengu ja põllumajandusliku suurtootmise vajadustest lähtudes, osalt toodi neisse õpilasi ja õpetajaid Venemaalt jm.

Kõrgkoolide ümberkorraldamise kavandas 1940.aasta augustis Eesti NSV Hariduse RK ja selle kiitis heaks NSV Liidu Kõrgemate Koolide Komitee. Vallandati õppejõude, Tartu ülikoolis likvideeriti usuteaduskond, majandusteaduskond aga viidi Tallinna Tehnikaülikooli (viimane nimetati märtsis 1941 Tallinna Polütehniliseks Instituudiks). Õppetoolide süsteem asendati kateedrisüsteemiga, loodi marksismi-leninismi aluste kateedrid, ainesüsteemilt mindi kursustesüsteemile. Loengutest osavõtt tehti kohustuslikuks ja likvideeriti üliõpilasorganisatsioonid. Asuti kujundama uuele võimule sobivat üliõpilaskonna koosseisu: sisseastujatelt nõuti tõendit sotsiaalse päritolu ja vanemate varandusliku olukorra kohta. Ülikool kaotas teaduskraadide omistamise õiguse, tehti plaane arstiteaduskonna eraldamiseks iseseisvaks instituudiks. Nii püüti nõrgendada Tartu ülikooli ja “Tartu vaimu”. Nagu keskkoolis, kaotati ka kõrgkoolis õppemaks, kuid mitte nendele, kelle vanemad said “mittetöist tulu”. NSV Liidus oli keskkool ja kõrgkool maksuline kuni 1956/57.õ.-a.

Sõja järel vähendati Tartu ülikooli kui haridus- ja teaduskeskuse osa endiste õppejõudude jätkuva vallandamise, Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutamisega (1946), samuti Eesti Põllumajanduse Akadeemia asutamisega 1951.a. ülikooli põllumajanduse, metsanduse ja veterinaariateaduskonnast. Sotsiaalse päritolu alusel ei võetud paljusid noori kõrgkooli või heideti neid sealt välja.

Nagu kutse- ja keskerikoolid, käisid kõrgkoolidki ühe ametkonna käest teise kätte. EPA loodi NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumi alluvuses, 1956.a. anti NSV Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi, 1959/60.õ.-a-st Eesti NSV Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee ja 1960/61.õ.-a-st Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi alluvusse. 1980.aastatel allus EPA NSV Liidu Riiklikule Agrotööstuskomiteele.

TRÜ ja TPI anti 1946.a. Eesti NSV Haridusministeeriumi alluvusest NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumi otsealluvusse. 1953/54.õ.-a. allusid need kõrgkoolid NSV Liidu Kultuuriministeeriumi Kõrgema Hariduse Peavalitsusele. 1959.a. augustis anti TRÜ ja TPI Eesti NSV Riikliku Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee alluvusse.

Kõrgem kunstikool “Pallas” nimetati1940 K.Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks, sõja järel tegutses Tartus Riiklik Kunstiinstituut. Tallinnas kujunes Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooli ja Riigi Kõrgema Kunstikooli ühendamisel 1940.a. Koorti-nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool, mille alusel 1944 moodustati Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut. 1950.a. liideti Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut Tallinnas asuvaks Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks. 1950.a. ühendati Tallinna Riikliku Konservatooriumiga Eesti Riiklik Teatriinstituut (asut. 1946). 1952.a. asutati Tallinnas kõrgharidust andev Tallinna Pedagoogiline Instituut, mis allus algul Eest NSV Haridusministeeriumile, 1959/60.õ.-a-st Eesti NSV Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komiteele. Kõrgkoolide hulka arvati ka mõned eriotstarbelised õppeasutused nagu 1945-1958 partei- ja nõukogude töötajaid koolitanud EKP Vabariiklik Parteikool, vene mõju tugevdamiseks Tallinnas 1980.a. asutatud Tallinna Kõrgem Poliitiline Ehitussõjakool ja 1985.a. asutatud ENSV Agrotööstuskompleksi Juhtimise Kõrgem Kool. 1984.aastal oli Eestis 7 kõrgkooli 24 588 õliõpilasega.

Koolieelsetest lasteasutustest oli lastesõimi 1940.aastal vaid 13, kõige rohkem oli neid 1960-1970.aastatel (80-100), hiljem nende arv vähenes. Ka lasteaedu oli kõige enam 1960.-1970.aastatel (ligi 170). 1958.aastast hakati asutama lastepäevakodusid (need ühendasid lastesõime ja -aia). Lastepäevakodude arv kasvas jõudsalt ja 1980.aastate keskel oli neid üle 500.

Koolivälistest lasteasutustest tegutsesid sõjajärgsetel aastatel mõned lastemuusikakoolid (1985.aastal oli neid 40). 1950.-1960.aastatest lisandusid pioneeripaleed ja -majad, laste kunstikoolid jm. 1970.-1980.aastatel oli kõige arvukamalt laste ja noorte spordikoole (1985.a. 57).

Eesti NSV haridusseaduse järgi (1974, uus redaktsioon 1986) koosneski vabariigi haridussüsteem koolieelsest kasvatusest, üldisest keskharidusest, koolivälisest kasvatusest, kutseharidusest, keskeriharidusest ja kõrgharidusest.

Eesti NSV “suveräänsus” osutus ka hariduse vallas juba 1940.-1941.aastal fiktsiooniks. Koolisüsteemi vaadeldi NLKP eesmärkidest lähtuvalt kui nõukoguliku mõtteviisi kujundajat ja kuuleka, vähenõudliku tööjõu koolitajat. Hariduselu juhtnöörid esitas NLKP oma kongressidel ja pleenumitel, millele järgnesid üleliidulised ja nende alusel vabariiklikud haridusseadused ja määrused. EKP, mille ülesanne oli organiseerida NLKP otsuste täitmist Eesti NSV-s, juhtis kogu kultuuri, s.h. haridust ja teadust oma vastavate osakondade, samuti riiklike haridusorganite ja õppeasutuste parteiorganisatsioonide kaudu. Osa koole ja kõrgkoole viidi otse üleliidulisse alluvusse. Seega ei saa rääkida kogu Eesti NSV haridussüsteemi kohalikust juhtimisest. Kuid selleski osas, kus kohalikku juhtimist lubati, oli see alati subordineeritud üleliidulistele partei- ja valitsusorganitele. NSV Liidu haridusorganid juhtisid kogu Eesti NSV haridust nende süsteemi kuulunud Eesti NSV ministeeriumide ja keskasutuste kaudu või vahetult, samuti kontrollisid nad kogu haridussüsteemi. Õpetaja tööd hinnati õppeedukuse protsendi ja ühiskondliku aktiivsuse alusel, mis viis õpetuse taseme ja õpilaste õpimotivatsiooni langemisele. Nõukogude kooli iseloomustas mõõdutundetu reglementeerimine, jõumeetodite domineerimine, valikuvõimaluste suhteline vähesus, õpilaste vabastamine vastutusest ja nende võõrutamine kodust ja vanematest.

Tänu eesti kooli ja õpetajaskonna traditsioonidele õnnestus siiski eestikeelses koolis säilitada kohalikku ja rahvuslikku omapära. See väljendus üldhariduskooli pikemas õppeajas (v.a. 1958-1964/65, mil kogu NSV Liidus oli 11 aastane keskkool), koorilaulutraditsiooni edasikandmises ja õpilaste massilises osavõtus rahvuskultuuri üritustest, mida võib vaadelda õpilaste ja õpetajate passiivse vastupanuna. Pidevalt oli päevakorras kommunistlik ja Nõukogude-patriootiline kasvatustöö, mida alati peeti ebapiisavaks, sest selle tulemuslikkust vähendas oluliselt ideoloogia ja tegelikkuse ilmne mittevastavus.

Nii stalinismi ajal kui 1970.aastate lõpu uusstalinistliku surve tingimustes jäi eesti keel ja kirjandus üheks kõige kesksemaks õppeaineks, emakeelset haridust pidasid nii õpilased kui lapsevanemad eestlaste loomulikuks õiguseks. Haridussüsteemi lausvenestamine 19.saj. lõpu vaimus ei saanud korduda, kuid venestust püüti teostada järk-järgult. Aktiivne vastupanu venestamisele väljendus õpilaste salaorganisatsioonide tegevuses ja noorsoorahutustes (näit.1980.a. sügisel).

Haridussüsteemil oli oluline osa elanikkonna haridustaseme tõusus. 1939.a. tuli Eestis 1000 inimese kohta (10 eluaastast alates) neid, kellel oli kõrg-, kesk- või mittetäielik keskharidus 161 (NSV Liidus 108), 1979.a. aga 630 (NSV Liidus 638). 1970.a. oli keskeri, lõpetamata kõrg- ja kõrgharidusega 20,3%, 1979.a. 29,4% töötavast rahvastikust. Haridustaset Eesti NSV-s mõjutas ka suur rahvastikuränne. Formaalhariduse kvantitatiivsed näitajad olid 1991.a. Eestis mõneski aspektis võrreldavad arenenud riikide omadega. Haridus aitas kaasa rahvusliku identsuse säilimisele, kujundas Eestis elanikkonna professionaalse struktuuri (sh. intelligentsi uued põlvkonnad), mis võimaldas rahumeelselt taastada riikliku iseseisvuse. Samas oli ilmne, et mahajäämuse ületamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks on iseseisva riigi haridussüsteemi tarvis põhjalikult uuendada ja ümber kujundada.

Väino Sirk

Kirjandus:

1. Eesti NSV haridusasutuste ajalooteatmik. I osa. Üldharidus aastail 1940-1960. Tallinn, 1987. II osa. Kõrg- ja keskeriharidus aastail 1940-1960. Tallinn, 1989.
2. Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Koost. ja toim. Endel Laul. Tallinn, 1979.
3. Kera, S. Education in Estonia. Historical overview to 1991. Tallinn, 1998.
4. Kennik, A. Kesk-eriõppeasutuste võrgu kujunemine ja areng Eestis NSV-s aastail 1944-1961. Õppematerjal. Tallinn, 1972. 112 lk.
5. Eesti NSV haridusseadus. Tln., 1974.
6. Eesti NSV haridusseadus. Tln., 1987.