Välisministeerium

Eesti NSV välisministeerium

Mida lugeda Eesti NSV välisministeeriumi alguseks (1940 või 1944)?

Kuidas hinnata Nikolai Andreseni ja tema asetäitja Hans Kruusi tegevust välisministeeriumi eesotsas 1940? Alates 23. juulist 1940 oli sisuliselt tegemist juba Eesti NSV välisministeeriumiga, kuigi vana nimetus ja muud atribuudid säilusid. 25. augustil muudeti senised ministeeriumid rahvakomissariaatideks. Stalinliku konstitutsiooni alusel puudus aga liiduvabariikidel iseseisev välispoliitika. Eestis kehtestatud uus põhiseadus tähendas senise välisministeeriumi likvideerimist, millega jõuti lõpule 1941. a. jaanuariks. (vt. Medijainen Akadeemia. 1993 Nr. 11. Lk. 2323-2351, 2460-2461.)

1940. aasta suvel lühiajaliselt tegutsenud "rahvavalitsuse" välisministeerium oli vajalik tagamaks "juunipöördele" seaduslikkuse kate. Samas arvasid nii Andresen, Kruus kui ka mitmed tööle jäetud endised välisministeeriumi ametnikud siiralt, et Eesti NSV-l säiluvad vähemalt paar saatkonda ja ka keskasutus. Ilmselt tuli välisministeeriumi tegevust likvideeriv korraldus paljudele juunikommunistile üllatusena, vormistati see Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 11. septembrist 1940.

Uus etapp algas 1944. aasta sügisel. Siis asutatud Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaadi loomisel võime arvestada peamiselt kahe erineva põhjusega:

USA, N Liidu, Suurbritannia ehk liitlaste konverentsidel 1943 Moskvas ja Teheranis otsustati luua ÜRO. Enne viimase struktuuri ja rolli kindlaksmääramisest lootis Moskva lülitada selle koosseisu ka oma "suveräänsed" liiduvabariigid. Neile tuli seega anda iseseisva riigi atribuudid sh luua välisministeeriumid. Plaani õnnestumine andnuks Moskvale ÜRO-s 16 lisahäält. Vene, Ukraina ja Valgevene liiduvabariigid õnnestuski "iseseisvatena" ÜRO-sse lülitada. Neil pidi seega ka oma välisministeerium olema. Tsentraliseeritud riigi puhul ei saanud paarile liiduvabariigile suuri erandeid teha. Välisministeeriumid taastati (need olid olemas kuni 1923) seepärast teistelgi liiduvabariikidel. N Liidu Välisasjade Rahvakomissariaati reformiti sõjaaastail vähemalt kolmel korral. Liiduvabariikide välisasjade rahvakomissariaatide loomisel toetuti 1. veebruaril 1944 allkirjastatud seadusele. Balti riikide taasokupeerimise järel oli propagandistlikus mõttes kasulik näidata, et need saavad olema "iseseisvad" N Liidu koosseisus. Samas ootasid lahendamist emigrantide, sõjapõgenike, -vangide, sõjast osavõtnute ja nüüd tagasi koju soovivate, paljude sunddeporteeritutega jms seotud probleemide, milliste hulk nõudis vastavate asutuste olemasolu kohtadel, eeskätt N Liidu läänepoolsematel aladel. Loodavad välisasjade rahvakomissariaadid olid nn liiduvabariiklikud keskasutused ehk ministeeriumid. Üleliidulise seaduse alusel tehti analoogiline formaalne otsus Eesti välisasjade rahvakomissariaadi loomiseks 17. septembril 1944 Võrus.

Eesti NSV välisministeeriumi ajaloo periodiseerimise aluseks võiks võtta kas seda institutsiooni juhtinud meeste ametis olemise ajad või vastavad struktuurimuutused, mis personaalsete muudatustega suurtes joontes kokku langesid.

I ) Kruusi periood 1944-50. Tingimisi võiks selle perioodi lõpuks lugeda ka 1954. aastat, mil vabastati viimane Kruusi-aegne ametnik.

EK(b)P büroo otsusega nimetati 20.oktoobril 1944 Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariks Hans Kruus. Märtsis 1946 muudeti rahvakomissariaadid ministeeriumideks. Kruus jätkas välisministrina kuni märtsini 1950. Ajale iseloomulikuks tundub säilivat naiivne usk Eesti NSV iseseisva välissuhtlemise võimalikkusesse. Seda jagasid lisaks Kruusile teisedki töötajad. 1946. aasta sügiseks oli välisministeeriumi palgalehel koos kolme autojuhi ja kojamees-kütjaga 32 inimest, mis jäigi selle asutuse laeks. Kruus tegi kaadrivalikul panuse haritud ja ennast täiendada püüdvatele inimestele. Natsionalistide kampaania ajal heideti talle koguni ette, et ta eelistas välisministeeriumisse tööle võtta eestlasi, kes oskasid mõnda võõrkeelt ja ei pidanud vene keele oskust esmatähtsaks.

Muidugi ei saanud ta (vaevalt püüdiski?) takistada Moskvast suunatud kaadri ametisse nimetamist. Nii saabusid 1944. aasta lõpul tema alluvusse Ellinor Leede ja Valentin Poljakov. Viimane suunati Tallinna tõenäoliselt NKVD ülesandel. Poljakov juhtis sealjuures kauemat aega ministeeriumi salajast ehk šifreerimisosakonda. Tema abiks nimetati omakorda Juri Pereverzjev. 1946. aasta kevadeks töötas ministeeriumis vähemalt 7-8 venelast. Nende kõrval töötasid juhtivatel kohtadel mitmed hiljem nõukogude ajaloolaste ja propagandistidena tuntuks saanud mehed nagu Jaroslav Raid, August Sunila, Ilo Sildmäe. Ministeeriumi eelarveks kirjutati 1946. aastal 1,68 miljonit rubla.

Kruusi mitmete kohustuste tõttu (näiteks osalemine Pariisi rahukonverentsil) vastutas ministeeriumi tegevuse eest ministri (esialgu koguni kaks) abi,. Sel kohal said palka alates detsembrist 1944 Aleksander Renning, kes alustas diplomaadi karjääri 1940 suvel Eesti NSV saadikuna Riias. Koos H.Kruusiga valmistati teda tulevaseks tööks välisministeeriumis ette juba nõukogude tagalas 1944 suvel. Milline oli ministeeriumi parteisekretäri A.Renningu roll 1950. märtsipleenumi eel- ja ajal pole täpselt teada, 1951. aasta detembrist alates töötas ta Teaduste Akadeemias.

Aleksander Aben tuli välisministeeriumi Kruusi abiks (dets. 1944 - 1949) EKP KK Põllumajanduse osakonna juhataja kohalt. Tema vastutusele jäi eelkõige propagandatöö pagulaste seas Rootsis. Mõnda aega (1945-46) töötas ta N Liidu saatkonnas Stockholmis. Sel ajal asendas teda abi kohal (1945 märtsist kuni 1946. detsembrini) Feliks Roose. Sarnaselt Abeniga tegeles pagulas- ja repatrieerimisküsimustega samuti ministri abina töötanud Anton Vaarandi.

Minister ja abid vastutasid esmajoones kaadripoliitika, aga samuti finantsasjade korrasoleku eest. Teiselt poolt lasus neil üldvastutus poliitilise (hiljem I.) osakonna juhtimisel.

Millega tegeldi:

1940. aastate teise poole ministeeriumi tegevust iseloomustab kõige paremini Kruusi enda lootus või veendumus, et "hobust ei hakata siis toitma, kui tuleb kündma minna" nagu ta kirjutas ühele dokumendile omakäelise relutsioonina mais 1945. Välisministeeriumi valmisolekut välissuhtlemiseks pidid tagama kõigepealt pidev enesetäiendamine. Võõrkeelte ja diplomaatia ajaloo õppimine oli kohustuslik kõigile töötajatele. Samamoodi olid kohustuslikud korrapärased loengud-ülevaated rahvusvahelisest olukorrast (peamiselt küll TASS-i atlaste alusel), Eesti pagulaste tegevusest, Eesti ja maailma ajaloost jne. Nii luges näiteks Kruus kolmapäeviti ministeeriumi töötajaile loengusarja "Eesti kodanlik riik 1918-1940."

Teiseks hoolitseti järjekindlalt ministeeriumi raamatukogu täiendamise eest. Lisaks kiiresti kasvavale venekeelsele kogule püüti üles osta Eestis sõja eel ilmunud endiste diplomaatide mälestusi, võõrkeelseid üldteoseid diplomaatia ajaloost jms. Samuti otsiti võimalusi kõigi paguluses ilmuvate teoste ning eriti ajakirjanduse muretsemiseks. Eesti NSV välisministeeriumi erifond sai peatselt koos Riigiraamatukogu fondidega peamiseks baasiks kõigile, kes tundsid huvi pagulaste tegevuse vastu. Vastava loa andimine käis üsna kõrgel tasemel. Näiteks Paul Kuusbergile taotles 1949. aastal luba tutvuda pagulasajakirjandusega EKP KK agit.-propaganda sekretär Ivan Käbin.

Kolmandaks töötasid välisministeeriumi ametnikud Marino Talfeld, Georg Kimask, Ilo Sildmäe, Eduard Kubjas jt regulaarselt läbi endise välisministeeriumi dokumente ja koostasid vastavaid temaatilisi ülevaateid. Sealhulgas täideti mõnikord N Liidu välisministeeriumi tellimusi, näiteks valmistati ette omandiõiguse alaseid dokumente endiste Eesti saatkondade kohta. Alates veebruarist 1947 asuti koguma materjale Eesti välismininsteeriumi, saatkondade ja konsulaaresinduste isikkoosseisude kohta. Kahjuks pole teada kui kaugele sellega jõuti ja mis kogutud materjalidest sai.

Kruusi ajal püüti parandada ka endise Eesti välisministeeriumi hoone füüsilist olukorda ning korraldada regulaarselt jooksvaid remonte, kuigi hoonet jagati teiste asutustega, eeskätt Riigiraamatukoguga. Välisministri vastutusel oli sealjuures hoone kaunistamine. Nii planeeriti 1946. aastal muretseda ligi 60 nimetust N Liidu riigijuhtide portreid, skulptuure ja maale Eesti looduse, mütoloogia, olme, samuti sõja ning 1343 ülestõusu teemadel.

Praktiliseks tegevuseks välissuhtlemise alal jäid Kruusi päevil peamiselt eeslastest pagulastele suunatud sammud. Valmistati ette vastavaid propagandistlikke kirjutisi Eesti ajakirjandusele, TASS-ile ning otseselt suunati ja kontrolliti raadisaadet "Kodumaatund". Samal ajal ei suudetud aga midagi teha eestlaste huvide ja igapäevaste vajaduste kaitsmiseks. Isegi Briti KP liikme, Aira Kaalu abikaasa A.R.Hone palvele pääseda korraks tagasi kodumaale öeldi ära ja asi suunati nagu kümned sarnased Moskvasse. Eesti NSV alaline esindus Moskvas ei allunud sealjuures samuti Tallinnas asuvale välisministeeriumile.

Seega Kruusi lootused ilmselt ei täitunud. Kuidas pidigi ta aitama Rootsi kodanikku, kes Kruusile saadetud kirjas nõudis 1949. küüditamise eel Tartus elanud perekonna abistamist: "palun teha kõik mis võimalik, et mu ilmsüüta naine ja laps saaks oma elukohta tagasi toodud".

II - III periood ehk Aleksei Müürisepa ning Arnold Greeni aeg

Alates külma sõja algusest 1949. ja ÜRO põhikirja väljatöötamist ning vastuvõtmist kadus vajadus liiduvabariikide välisministeeriumide järele. Võimalik, et nüüd alanud piirangute taga kajastus N Liidus 1950. aastate alguses toimunud võitlus L.Beria (liiduvabariikide autonoomia laiendamise katse) ning tema suuna vastaste vahel. Pärast Beria arreteerimist 1953 juulis järgnes koosseisude kokkutõmbamine liiduvabariikide välisministeeriumides. Uut välisministrit ei nimetatud Eestis ametisse juba H.Kruus kõrvaldamise järel. Ministrite kohustes oli kuni märtsini 1951 ministri asetäitja Rudolf Auendorf.

Seejärel hakkas seda kohta kohakaasluse alusel täitma ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp. Järgnes totaalne puhastus kogu ministeeriumi senises koosseisus. 1952. aastal töötas seal veel 12 inimest, 1962. aastaks kahanes see arv neljale. 1962 hakkas välisministri kohuseid täitma Eesti NSV MN esimehe asetäitja, alates 1940. aastast innukalt parteitööd teinud Arnold Green. Kuid temagi nimi ei kajastunud ministeeriumi palgalehel. Sarnane olukord püsis kuni 1991. aastani. 1960. aastate lõpuks saadi juurde 3 ametikohta ja Eesti NSV välisministeeriumis töötasid sel ajal ministri asetäitja (pikemat aega nt. Eero-Lembit Toomaru), protokolli-konsulaarosakonna juhataja (G.Pais), 2 vaneminspektorit ja 3 inspektorit. Hiljem nimetati inspektorid ümber sekretärideks.

Miks näiliselt tarbetu välisministeerium siiski säilus?

Arvestada tuleks mitmeid momente:

säilus ja kasvas vajadus teha propagandat väliseestlaste seas, millega koostöös VEKSA, KGB jt. asutustega tegeles ka Eesti NSV välisministeeriumi vähene kaader. Välis-Eesti ajakirjandus ja raamatukogu jäid edaspidigi ministeeriumi vaneminspektori kontrolli alla.

liiduvabariikide välisministeeriumide likvideerimisel ei tahetud luua pretsedenti, mille alusel saaks nõuda Vene, Ukraina ja Valgevene esinduste ärakutsumist ÜRO-st. Neid ministeeriume tasus ilmselt säilitada nn igaks juhuks propagandasõjas lääneriikidega.

Tööks Baltikumist pärit emigrantidega vajas N Liidu välisministeerium ja teised asutused spetsialiste, ka diplomaate. Neid otsis välja, valmistas ette ja suunas tööle muude asutuste kõrval ka Eesti NSV välisministeerium. Sobivaks inimesteks tööks N Liidu saatkonnas Stockholmis leiti 1955. aastal Enno-Lembit Mikkelsaar, hiljem A.Toompuu, P.Toom, F.Meiner jt. Arnold Greeni algatusel hakati Moskvalt nõudma oma esindajate saatmist ka Saksamaale, Suurbritanniasse, USA-sse ja Kanadasse. Nii saigi E.-L. Toomarust N Liidu Londoni saatkonna 2. sekretär, põlevkivi asjatundja Georgi Ozerov saadeti tööle ÜRO juurde. (Baltikumist pärit kaastöötajate kohta N Liidu saatkondades vt. erikäsitlusi). Balti liiduvabariikide välisministeeriumid võisid seega olla oluliseks reserviks sobiva kaadri valimisel N Liidu välisteenistuse jaoks.

Eesti NSV välisministeerium pidi täitma mõningat protokollilist rolli. Aeg-ajalt soovitati (soovisid ise?) sõbralike riikide diplomaatidele teha ringreise nõukogude Baltikumis. Mõnikord sattusid külla ka kapitalistlike riikide diplomaate ja teisi ametlikke esindajaid. Nende vastuvõtmise eest vastutas osaliselt välisminnisteeriumi vastav ametnik. Protokolli osakond loodi juba 1944. aastal koos Kruusi ametisse asumisega. Esialgu anti protokolli küsimustes suhteliselt vabad käed. Vastavalt Moskva ettekirjutusele juulis 1946 võisid liiduvabariikide välisministeeriumid protokolli küsimustes juhinduda üsna ebamäärastest reeglitest "iga vabariik lahendab iseseisvalt protokolli-tseremoonia iseloomuga seotud küsimused, vastavalt N Liidu praktikale ja protokolli traditsioonidele ja rahvusvahelistele nõuetele." Väliskülalised jäid siiski haruldaeks ja erakordseteks kogemusteks Eesti NSV välisministeeriumi tegevuses. Aktiivsemalt tegeldi väliskülalistega nn Hruštšovi sula ajal. Suurimaks sündmuseks kujunes kahtlemata Soome presidendipaari külaskäik Eesti NSV-sse märtsis 1964, kuigi vastuvõtu põhiraskust kandis muidugi EKP KK. Sealt pärinesid ka üsna üksikasjalikud protokollilised eeskirjad. Sama kordus 1974 Iraani šahhi ja 1981 India peaministri vastuvõtmisel.

Eesti NSV välisministeerium jäi lõpuni sobivaks propagandistlikuks vahendiks, et tõestada liiduvabariikide võrdõiguslikkust N Liidu koosseisus ning teha selgitustööd Baltikumist pärit pagulaste seas.

Eero Medijainen