Põllumajandus

Eesti põllumajandus 1940 -1990

Nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal kaasnesid ulatuslikud muudatused Eesti põllumajanduses, nii juhtimissüsteemis kui ka tootmiskorralduses. Põllumajanduse juhtimisel rakendati N. Liidus kehtinud kahekordne süsteem, milles valitsusvõimu kõrval toimis poliitiline juhtimine parteistruktuuride kaudu. Valitsusvõimu esindas Põllumajandusministeerium (25.VIII 1940. - 25. III 1946. a. rahvakomissariaat). Selles toimusid pidevad ümberkorraldused ja nimemuutused. 1950-ndail aastail olid lisaks veel Sovhooside Ministeerium ja ka Loomakasvatuse Ministeerium.

1960-ndate aastate algul lühikest aega polnud üldse põllumajandusministeeriumi, selle asemel moodustati Varumise Ministeerium. Edaspidi jäid tegutsema mõlemad. Sel perioodil tehti ka katse viia Põllumajanduse Ministeerium Tallinnast Saku asulasse. Katse jäi pooleli ja otsus tühistati. Nõukogudeaegseks viimaseks ümberkorraldusürituseks oli ENSV Agrotööstuskoondise moodustamine 1983. aastal (1985. aastast Agrotööstuskomitee). See ei täitnud temale pandud eesmärke: kooskõlastada põllumajanduse ja sidusharude arengut. Ta kujunes raskestijuhitavaks hiidministeeriumiks. Põllumajandusministeeriumi esindasid kohapeal administratiiv
rajoonide täitevorganite koosseisus mitmesuguste nimetuste all tegutsenud põllumajandusosakonnad. Planeerimisküsimustes oli Põllumajandusministeerium sõltuvuses ENSV Plaanikomiteest.

Poliitilise juhtimise tippisikuks oli EKP Keskkomitee põllumajandust koordineeriv sekretär, kelle käsutuses oli põllumajandusosakond. Samasugused allüksused olid partei rajoonikomiteede juures.

Juhtimisfunktsioonid olid antud ka masina-traktorijaamadele (MTJ), kuigi need olid sisuliselt põllumajandust teenindavad ettevõtted. MTJ-e asuti rajama 1941. aastal, 1945. aastal oli neid 24, 1950. aastal 56 ja lõpuks 69. Aastatel 1950-1952 olid MTJ-de juurde moodustatud poliitosakonnad, mis pidid aitama äsjarajatud kolhoose poliitiliselt juhtida. Seejärel viidi MTJ-de koosseisu ka põllumajanduslik nõuandetalitus, agronoomid ja zootehnikud. 1958. aastal MTJ-d likvideeriti ja reorganiseeriti remondi- -tehnikajaamadeks. Traktorid ja muu tehnika müüdi kolhoosidele. Ka põllumajandusspetsialistid läksid sinna vahetult tootmist juhtima.

Ümberkorraldused põllumajandusettevõtete süsteemis järgisid marksismi teoreetikute kavandatud ja N. Liidu põhialadel rakendatud skeemi. Muudatused algasid maa natsionaliseerimisega. Sellega kaasnes 1940. aastal alustatud ning 1945. aastal jätkunud maareform. See oli ettevalmistuseks põllumajanduse kollektiviseerimisele. Püüti kujundada enam-vähem ühesuuruste väiketalude süsteemi, millega põllumajandust oluliselt nõrgestati. Osa suurtalude võõrandatud varadest anti hobulaenutuspunktidele, mis pidid kujutama endast esmast tootmisvarade ühiskasutuse vormi. Nende varad hävisid kiiresti. Seniseid suuremate talude valdajaid püüti laostada ülejõukäivate maksudega ning toodangu müügi- ning metsatöökohustustega.

Seejärel alustati propagandat väiketootmise vähese efektiivsuse kohta. Vabatahtlikule kolhoosidesse ühinemisele siiski ei loodetud. See kavandati läbi viia massirepressioonide ja terrori õhkkonna loomise taustal. Talurahva 1949. aasta Siberisse küüditamise aktsiooni mõjul toimus massiline kollektiviseerimine aastatel 1949-1951.

Põllumajandusliku suurtootmise rajamiseks puudus sel ajal majanduslik vajadus. Peamine oli abstraktne ideoloogiline eesmärk: likvideerida eraomandus põllumajanduses. Polnud ka majanduslikke eeldusi suurtootmisele vajaliku ainelise baasi loomiseks. Minimaalselt vajalik baas kujunes alles paarikümne aasta jooksul 1960. aastate lõpuks.

Ettevõtete süsteemi ümberkujundamine algas seniste riigimõisate ümbernimetamisega sovhoosideks. 1945. aasta lõpuks oli 70 sovhoosi. Maareformiga riigi reservi jäänud maade arvel moodustati neid juurde. 1951. aasta lõpuks oli 127 sovhoosi.

Esimesed 5 kolhoosi moodustati 1947. aastal, 1948. aasta lõpuks oli rajatud 439 kolhoosi. Forsseeritult jätkus kollektiviseerimine 1949. aasta märtsiküüditamise järele, aasta lõpuks oli rajatud 2898 kolhoosi. Esialgu moodustati väikeseid nö. üheküla-kolhoose, kuid juba 1950. aastal algas üleliiduline majandite liitmise kampaania. Selle aasta lõpuks oli Eestis kolhooside üldarv tunduvalt vähenenud ja nende keskmine suurus tõusmnud 1,7 korda (tab. 1). Majandite liitmine jätkus pidevalt. See pidi neid majanduslikult tugevdama, kuid tegelikult hoopis nõrgendas: süvenesid raskused töö korraldamisel ja inimeste ükskõiksus.

Tabel 1. Põllumajandusettevõtete arv ja suurus

1955. aasta teisel poolel hakati taotlema majanduslikult nõrkade kolhooside liitumist sovhoosidega. Sovhoosides oli kindel palk, maksti riiklikke pensione, oli mõningane riigipoolne toetus tootmisbaasi rajamiseks. 1956. aastal liideti 48 kolhoosi sovhoosidega, 1957. aastast hakati aga nõrkade kolhooside baasil moodustama uusi sovhoose. Sovhooside osakaalu suurendamine kujunes riikliku poliiitika suunaks. 1960. aastal oli kolhooside valduses 69% ning sovhoosidel 31% põllumajandusettevõtete maast, 1980. aastaks kujunes suhe 48:52% sovhooside kasuks.

Valdavaks vormiks kujunedes kaotasid sovhoosid oma esialgsed eelised. Ühtlasi osutus kolhoosidele rakendatud vähem jäik majandamisre? iim veidi soodsamaks. Seetõttu likvideeriti juba 1970. aastatel mõned sovhoosid ja anti nende maad üle kolhoosidele. Suurema ulatuse võttis sovhooside reorganiseerimine kolhoosideks 1980. aastate lõpul, veidi enne nõukogude re? iimi lagunemist. Samuti asuti sel ajal ülemäära gigantseteks kujunenud majandeid jaotama ratsionaalsemateks üksusteks, vähenes sovhooside osakaal.

Majandite territooriumi suurendamise kõrval alustati juba 1960. aastatel tootmise kontsentreerimist ja spetsialiseeritud ettevõtete rajamist. Loodi Tallinna Linnuvabrik ja samalaadne Tamsalu ettevõte Põdrangu sovhoosis. Ülejäänud osa linnukasvatusest kontsentreerus vähestesse majanditesse. Rajati ka suuri köögiviljakasvatuse kasvuhoone-ettevõtteid. 1970. aastate keskel rajati suured Viljandi ja Pärnu sea-kasvatuskombinaadid. Samal ajal asuti ehitama lüpsikarja suurfarme, peamiselt 400-, vähemal määral 800-kohalisi. Perioodi lõpul asus suurfarmides üle 60% lehmadest. Tootmise kontsentreerimisel peeti teatud määral silmas maailmatendentse, kuid esines olulisi liialdusi. Ei saavutatud kavandatud efekti, eirati keskkonnakaitse nõudeid.

Nõukogulik agraarpoliitika, eelkõige sundkollektiviseerimine, pärssisid oluliselt põllumajanduse arengut. Vahetult sõjale järgnenud aastatel nõrgestati talumajandust ning sõjaeelne tootmismaht ei taastunud, nagu näiteks Soomes. Järgnenud kollektiviseerimine põhjustas esialgu otsese toodangumahu tagasilanguse ning madalseis püsis 15-20 aastat. Alles 1960. aastate keskpaiku ületati sõjaeelne tase loomakasvatuses, eeskätt rohke ostujõusööda kasutamise abil. Taimekasvatustoodangu kasv jäi kogu perioodi vältel tagasihoidlikuks.

Tabel 2. Peamiste põllumajandussaaduste tootmine Eestis (tuh. t)

Põllumajanduse tootmistaseme kõikumisi erinevatel perioodidel iseloomustavad peamiste saaduste koguste muutused (tab. 2). Rasketel perioodidel püsis enam-vähem põhiliste toiduainete, kartuli ja piima tootmise maht, eeskätt elanike majapidamiste toel. Hiljem kartulikasvatus vähenes kõrge tööjõunõudluse ja vähese mehhaniseerituse tõttu. Taimekasvatuses asuti 1970. aastatel forseerima teraviljakasvatust, kogusaak tõusis miljoni tonni lähedale. Rohusöötade tootmine jäi tagasihoidlkuks. Forsseeritult kasvas piima, eriti aga lihatootmine N. Liidu keskorganite plaanimajandusliku surve mõjul.

Teravilja hektarisaagid ja lehma keskmine piimatoodang olid 1930. aastatel Eestis ja ka naabermaades suhteliselt madalad. Teravilja saagikus kõikus 10-12 ts piires, oli 1939. aastal 12 ts/ha. Lehma keskmine piimatoodang oli 1937/1938. põllumajandusaastal 2185 kg. Sõja-aastatel saagikus ja produktiivsus langesid veelgi, kuid ka järgneval aastakümnel varasem tase ei taastunud. 1950. aastatel saabus kollektiviseerimise tõttu uus langus, 1955. aastal oli keskmine teraviljasaak 6,5 ts/ha ning lehma keskmine piimatoodang 1669 kg. Alles 1960. aastate lõpul tootmistase paranes. Teravilja keskmine hektarisaak oli 1970. aastal juba 17,6 tsentnerit, 1980. aastal 21,4 ning 1989. aastal 24,4 ts/ha. Lehma keskmine piimatoodang jõudis juba 1960. aastaks 2844 kg tasemele, 1970. aastal oli 3315 kg, 1980. aastal 3658 kg ning 1989. aastaks tõusis 4217 kilogrammini.

Eesti põllumajanduse arengut mõjustasid aastail 1940-1990 mitmed pärssivad, kuid ka mõned soodustavad tegurid. Pärssivalt toimis psühholoogiline tegur. Vägivaldselt teostatud ja repressioonidega kaasnenud põllumajanduse kollektiviseerimine halvas aastateks maarahva töömotivatsiooni. Sellele lisandus paari aastakümne vältel peaaegu palgata töö, töötasu jõudis enam-vähem rahuldavale tasemele alles 1960. aastate lõpuks. Absoluutse laostumise ja lootusetuse periood kestis N. Liidu põhialadel veerand sajandit 1953. aastani, Eestis ja teistes Baltimaades leevendus olukord mõne aasta järel.

Ratsionaalse ja efektiivse tootmise arengut piiras ainuvalitsev suurettevõtete süsteem, edukuse tagaks mitmesuguste vormidega agraarstruktuur. Ühtlasi puudusid majanduslikud võimalused suurettevõtetele tootmisbaasi kiireks rajamiseks. Samuti piiras niigi väheste tehnikavahendite efektiivset kasutamist nende rakendamine ebaratsionaalses vormis masina-traktorijaamade kaudu kuni 1958. aastani.

Soodsalt mõjus Eesti põllumajandusele N.Liidu kroonilise toiduainetepuuduse taustal kujunenud majanduspoliitika: Balti maadesse suunati rohkem tootmisressursse, teades, et neid kasutatakse efektiivsemalt. Soodsatel tingimustel sai Eesti põllumajandus tehnikavahendeid ja tootmisbaasi rajamiseks ehitusmaterjale, samuti mineraalväetisi ning ostujõusööta jooksva tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust.

Oluliselt pärssisid põllumajanduse arengut ja tootmisressursside efektiivsemat kasutamist N. Liidu agraarpoliitikaga kujundatud majandamistingimused. Kuni 1950. aastateni püsis taotlus arendada tööstust ja teisi majandusharusid põllumajanduse arvel. Põllumajandusest eemaldati tulu madalate varumishindade kaudu, mis ei katnud tootmiskulusid. Kahjumi kattis kolhoosiliikmete saamata jäänud töötasu. Ka hilisem hinnapoliitika oli kaootiline ja ebajärjekindel. N. Liidu majanduse arengu peamiseks piduriks oli käsumajanduseks väärastunud plaanimajandus. See viis tootmisresssursside väheefektiivsele kasutamisele ja ettevõtete juhtide algatusvõime langusele. Käsumajandusega seondus kõikvõimalike partei ja täitevvõimu ametnike õigus sekkuda ettevõtete tegevusse. Tagajärjeks oli tootmisvõimsuste ebapiisav kasutamine.

Johannes Kaubi