Muusika

< Eelmine		Järgmine >

Muusika Nõukogude Eestis

Kuigi nõukogude võimud hakkasid kohe 1940. aastal muusikaelu ümberkorraldama, eriti seltsitegevusele toetuvat osa, jäi aeg põhimõttelisteks muutusteks lühikeseks. Oluline murdepunkt on 1944. aasta, siis lahkus suure põgenikelainega palju muusikaelus tooni andnud inimesi (Olav Roots, Eduard Tubin, Juhan Aavik ja palju teisi). Järgnes tegelik muusikaelu- ja hariduse ümberkorraldamine nõukogude mustri järgi, vangistamised ja küüditamised (nt. esimese sõjajärgse laulupeo korraldajad Riho Päts ja Alfred Karindi, Tuudur Vettik), 1948. aasta otsus ja kodanlike natsionalistide nõiajaht ning töölt vallandamine (nt. Karl Leichter, Aurora Semper). Teisalt: nõukogude süsteem nägi ette teatud professionaalse kultuuri harude olemasolu ja institutsioonide funktsioneerimise igas vabariigis küsimata rahast (muusikakoolid, konservatoorium, ooperi- ja balletiteater, filharmoonia, sümfooniaorkester, professionaalsete kooridena jäid tööle tagalas asutatud segakoor ja Ernesaksa-meeskoor, mõlemad kasvasid väga suurteks koorideks). Mõjukaks organisatsiooniks sai Heliloojate Liit, mida üleliiduline Musfond üsna heldelt finantseeris. Eesti muusikakultuuri järjepidevuse seisukohalt on kindlasti oluline, et sõja lõpu ja uue suure küüditamise (1948) ning kodnatside kampaania (muusika alal algas nõiajaht Moskvas otsusest Muradeli ooperi "Suur sõprus" kohta 10. veebruaril 1948, Eestis veidi hiljem) vahele jäi paar aastat. Esialgu juhtisid ümberkorraldusi omad haritud inimesed, osalt isegi eestiaegsed liidrid (näiteks Konservatooriumi rektoriks sai tagalas olnud Vladimir Alumäe, dekaanideks aga Karl Leichter, Riho Päts ja Mart Paemurru, kompositsiooni õpetasid Heino Eller ja Mart Saar). Laiema muusikakultuuri seisukohalt oli otsustav, et enne natsionalismi-kampaania algust toimus 1947. aasta laulupidu. Sellega oli antud laulupidudele uuesti nende esialgne ambivalentne funktsioon ja nad legaliseeritud, ühtlasi aga taastati ka ülemaaline laulukooride liikumine. Pole sugugi kindel, kas hiljem oleks õnnestunud vältida laulupeo keelamist süüdistustega natsionalistlike tunnete õhutamises (ja täie õigusega).

Järgnevad neli aastakümmet nõukogude eesti muusikakultuuri on mõne joone poolest sarnased:

(1) Omaalgatuslik organiseerumine ja ettevõtlus oli võimalikult mahasurutud -- see tähendab, et nii professionaalne kui isetegevuslik muusikaelu pidi toimuma mingite riiklike või ametlike asutuste juures. Vabakutselised võisid olla loominguliste liitude liikmed, seega siis heliloojad, aga Heliloojate Liit ise oli juba oluline ametlik institutsioon ning tal oli suur mõju tellimustele, ostudele, esitustele (olulisim loomingu ostja oli Kultuuriminsiteeriumi ostukomisjon, millesse kuulusid HL esindajad ja põhiliselt toetuti HL koosolekutel esitatud arvamustele kuulatud muusika kohta). Suuremad kutselised muusikakollektiivid kuulusid kas Filharmoonia või Raadio (hiljem Televisiooni ja Raadio) juurde. Pillimängijad ja lauljad töötasid orkestris/ teatris või õpetajatena ning enamik nende tasulisi kontsertesinemisi toimus Filharmoonia kaudu. Soliste Filharmoonias palgal praktiliselt polnud (periooditi vist üksikud olid), tipp-interpreedid töötasid TRK õppejõududena, kontsertmeistritena või teatrisolistidena (lauljad). Raske oli altpoolt tuleva initsiatiivi ajel teha uut palgalist kollektiivi, aga kui mingi kollektiiv oli olemas võis ta ka kunstilisi madalseise rahulikult üle elada.

Eesti ajal korraldas isetegevuskoori (orkestri) majandusasju enamasti mingi selts, nüüd otsiti mingi peremees-asutus. 1940. aastal läksid Tallinna tuntumad koorid ja Töölismuusika Ühingu orkester Rahvaloomingu Keskmaja alla, pärast sõda loodi klubisid ja kultuuripaleesid (Tallinnas olulisemad J. Tombi nim. Kultuuripalee, J. Kreuksi nim. Noorsoo Kultuuripalee, Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee jt.). Neis töötas tugevaid koore ja ansambleid. Taidluskoorid, orkestrid ja ansamblid leidsid varju ka ettevõtete juures. Mingil määral kasutati neid aktustel ja esindusüritustel (tantsuansambleid muidugi pidudel), aga korraldati ka sõite, osteti varustust. Kui 1960. aastate lõpus hakkas massiliselt tekkima kitarriansambleid (ametlikult nimetati neid vokaal-instrumentaal ansamblid), näidati suurt fantaasiat leidmaks peremehi klubides, isegi majavalitsustes, rääkimata koolidest.

(2) Suhtlemine oli päriselt avatud ainult ida poole ja see tekitas loomulikult protesti (kui palju energiat pandi mängu, et kild killu haaval panna kokku pilt 20. sajandi muusikast, kuulati raadiot, laenati plaate, noote ja raamatuid), aga ka kohandumist uue keskkonnaga. Mõtlen kohandumist selle muusikalise maailmaga, mille piires elu toimus. Vene traditsiooniline muusikakoolitus oli tugev, eriti pillimängu professionaalse taseme osas (siin on ilmselt paralleele sõnalavastusteatri ja balletiga). Moskva ja Leningradi konservatooriumide õpetajate hulgas oli maailmaklassi interpreete, neis õppimine ja võistlus oma koha eest kontserdielus oli siinsele interpretatsioonikunstile kõva karastus. Ka loomingulises aspektis võime eristada Moskvast lähtunud ametliku kammitseva toime sellest ideedevahetusest, mis tegelikult välja kujunes. Näiteks Veljo Tormis õppis Moskva Konservatooriumis ju kõige "mustasajalisemal" ajal 1951-56, kuid tema õpetaja Vissarion Šebalin oli laia silmaringiga tugev kompositsiooniõpetaja (1948. aasta otsuse järel lasti ta rektori kohalt lahti) ning Tormise (samal ajal ka Ester Mägi ja Anatoli Garšneki) õpingukaaslaste hulgas hulgas olid hilisemad maailmanimed Rodion Štšedrin, Edison Denissov ja Alfred Šnitke. Kui mitte vaimselt avatum, siis professionaalselt nõudlikum kui Tallinnas oli see keskkond kindlasti. Näide hilisemast ajast ja teisest vallast: eesti noortel vanamuusika-huvilistel oli 1970. aastate alguses praktiliselt võimatu tellida noote, kirjandust, käia õppimas tegelikes vanamuusika keskustes, küll aga pääseti ligi Moskva ansamblile "Madrigal" ja Andrei Volkonski noodikogule, siin käisid esinemas mitmed kõrgelt hinnatud mängijad (nt. Aleksei Ljubimov).

(3) Vastukaaluks Moskva tsentraliseerivale ja ühtlustavale kultuuripoliitikale tekkis 1960. aastatel mitmetel elualadel omaalgatuslik suhtlemine Baltimaade vahel. Kuigi suheldi vene keeles, oli ühendavaks probleemiks rahvuslike traditsioonide kaitsmine. Baltimaid ühendas ka ametlike kunstiringkondade suurem tolerantsus modernismi ja igasuguste uute ideede suhtes, nii et päris põrandaalust liikumist nagu Moskvas siin ei tekkinud (pean silmas eelkõige muusikat, aga vististi kehtib see laiemalt). Kui tsentraalsed piirkondlikud üritused (näiteks üleliiduliste interpreetide võistluste regionaalsed eelvoorud) grupeerisid kokku Baltimaad ja Valgevene, vahel ka Moldaavia, siis näiteks muusikateadlaste Balti konverentsidest hoiti Valgevene teadlikult eemal. Üleliiduline standard muusikaloo kujutamiseks nägi ette, et enne nõukogude aega nagu midagi olulist ei oleks tohtinud sündida, paguluses elavatest muusikutest ei räägitud jne. Balti muusikateadlaste kokkutulekutel püüti neist asjadest rääkida ning neil üritustel oli tugev ideoloogiline roll (Leedu poolt oli üheks initsiaatoriks nende tulevane president Vytautas Landsbergis, Eestis oli periooditi väga aktiivne Vardo Rumessen).

(4) Palju on räägitud sellest, et kunsti prestiiñ Nõukogude Liidus oli kõrge propagandistlikel eesmärkidel, et kunstnikke (laias mõttes) püüti ära osta jne. See on üks aspekt ja kahtlemata peame seda arvestama Nõukogude Eesti muusikalugu uuesti kirjutades (õnneks ei jõutud seda köidet "Eesti muusikast" valmis). Sellest aspektist on põnev uurimisobjekt näiteks Gustav Ernesaks. Kas teda kasutati ära või kasutas tema hoopis osavasti võime? Temast loodi nõukogulik müüt, mida levitasid Moskva infokanalid, aga ka eesti rahvas lõi temast müüdi kui oma Laulutaadist.

Nõukogudeaegse kunstielu prestiiñile aitas tahtmatult kaasa aga tollase elu üldine surutus: loomingulisus oli paljudel elualadel piiratud ja huvi kunsti vastu palju laiem kui nn. normaalses ühiskonnas (kui sellist üldse olemas on). Siin võiks tõmmata paralleeli I Maailmasõja järgse Saksamaaga: kuigi eluolu seisukohalt pööraselt raske, oli see muusikaelus (ja vist üldse kunstielus) erakordselt produktiivne aeg. Suhteliselt suurem tegevusvabadus ja tegevuse mõttekus loomingulistel aladel tõi palju andekaid inimesi teadusesse ja kultuuriellu, kes olude muutudes kohe poliitikasse ja ärisse suundusid. Vaatleksin siin paari punkti, kuidas see nähtus muusikas väljendus:

-- Plahvatuslikult kasvas nende inimeste arv, kelle põhitegevuseks oli muusika (lastemuusikakoolide õpetajad, kultuurimajade ringijuhendajad, igasugu instruktorid ja toimetajad, koolide juurde tekkis muusikaklasse, Filharmoonia, Eesti Raadio ja Televisiooni koosseisulisi töötajaid saadi muudkui juurde, Konservatooriumi õppejõudude arv saavutas maksimumi 1980. aasta paiku, muusikaosakond avati ka Pedagoogikainstituudis jne.). Professionaalset muusikukarjääri planeerida oli üsna ohutu, kõik lõpetajad suunati tööle (tegelikult õnnestus enamikul Konservatooriumi lõpetanutest hea tahtmise korral Tallinnas töö leida). Kuigi enamik neist ametitest ei pakkunud just rikkalikku äraelamist, tähendas see meeldivat igapäevast tegevust ja ka suhtelist ettevõtmisvabadust võrreldes näiteks karjääriga võimuorganites või majanduses. Üle maa väikelinnadesse ja alevitesse tekkis laste-muusikakoolide võrk (näiteks Tallinnast Narva poole olid lastemuusikakoolid Viimsis, Kuusalus, Loksal, Rakveres, Kundas, Sillamäel, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Narvas). Kui tagantjärele vaadata 1960. aastate teisel poolel igas teises-kolmandas koolis tekkinud kitarriansamblite koosseise, leiame suure hulga viiulit või mõnda muud pilli õppinud poisse.

-- Kiriku keelamine tugevdas oluliselt tõsise muusika sakraalset funktsiooni. See tekitas inimestes mitte ainult religioossete, vaid üldse sakraalsete tunnete vaakumi. Usun, et just seda vaakumi täitsid ühtemoodi nii Arvo Pärdi "Credo" (1968) kui ka Veljo Tormise "Maarjamaa ballaad" (1969). Otsene kiriku ja kirikus mängimise jälitamine nõukogude võimu poolt aga tekitas emotsionaalse pinge, mis sageli väljendus erilises huvis kirikumuusika ja vanamuusika vastu, see lisas neile "keelatud vilja" võlu.

Lisaks on traditsioonilises euroopa kultuuris kirik oluline muusikaelu institutsioon: seal juures töötavad organistid ja koorid, korraldatakse kontserte ja väiksemas keskuses on kirik sageli ainus süvamuusika esitamiseks sobiv paik. 1930. aastate lõpus osalesid maakohtade kirikukoorid üldises seltsielus ja korraldati üsna suuri kontserte. Nõukogude ajal sidus väga vähe professionaalsete ambitsioonidega muusikuid end kirikutööga, sest see tähendas pidevat jälitamist ja nöökimist muus avalikus tegutsemises, ka kontserttegevuses (hilisemale nõukogudeajale omaselt oli selleski asjas mõni üksik erand, keda siis laialt eksponeeriti kui näidet usuvabadusest, muusikutest tuntuim on organist professor Hugo Lepnurm). Oreliklass Tallinna Konservatooriumis pandi esimese hooga 1940. aastate lõpul päris kinni, hiljem taastati oreliõpetus lisaerialana klaveriklassis. Kiriku arvel ilmselt kasvas teiste tõsise muusikaga tegelevatele institutsioonide roll (võimalik, et rohkem väiksemates kohtades ja vähem Tallinnas-Tartus). Kuigi võimatu on näidata, mis nimelt kuhu juurde läks, võiks mõtiskleda näiteks kontsertkooride rohkuse üle nõukogude ajal, samuti teenis isetegevuse (eriti koorilaulu) toetamine jõukates ettevõtetes ja kolhoosides-sovhoosides mingil määral ka Ahingeharimise@ huve.

Nime poolest ühtne nõukogude aeg aga oli siiski täis olulisi muutumisi ning nüüd püüaksin välja tuua erinevusi:

-- 1944-1956 šokiseisund, tegelik "nõukogude aeg" -- konservatiivsema rahvusliku muusika jätkumine, kuna kurikuulus 1948. aasta otsus nõudis rahvaviiside kasutamist heliloomingus; 1944 asutati RAM, 1945 asutati Eesto Raadio Segakoor.

-- 1956-1968 eesti modernism-avangardism: Eino Tambergi Concerto grosso, Jaan Räätsa Kammerkontsert, Arvo Pärdi "Nekroloog", "Perpetum mobile", "Collage", 1. ja 2. sümfoonia, Veljo Tormise "Kihnu pulmalaulud" ja "Sügismaastikud"; käisid olulised külalisesinejad läänest -- näiteks rootsi kuulsa dirigendi Eric Ericsoni koor ja soome Klemetti-oppisto koor, mõlemad tutvustasid uuemat repertuaari ja täpset puhast koorilaulu (see mõjus kontrastina siin valitsenud suure ja võimsa koori "mühinale"); loodi Heliloojate Liidu eksperimentaalkoor, millest sai varsti Tallinna Kammerkoor ja selle järgi tekkis hoopis uue repertuaari ja kõlaideaaliga kammerkoore ridamisi, repertuaaris sai oluliseks renessansmuusika, spirituaalid ning uuemad eesti laulud, aga ka Kreek; siin käis Tšiili vanamuusika ansambel ja Moskva uue muusika ansambel (Aleksei Ljubimov mängis Ligeti oreliteost "Volumina", mängiti Steve Reich'i); hakati looma turismigruppe sõiduks rahvusvahelistele muusikafestivalidele (eriti oluline oli uue muusika festival "Varssavi sügis"), reisidelt toodud plaate ja noote laenati ja uuriti seltskonniti; siin käis mitmeid kammerorkestreid, aga ka Leningradist suur Filharmoonia orkester Jevgeni Mravinskiga, tollal tõesti maailmaklassi orkester; noorema põlvkonna jaoks toimus Tubina avastamine -- 1956 esitas ERSO "Estonia" kontserdisaalis Sergei Prohhorovi juhatusel 5. sümfoonia, mille esiettekanne oli olnud 1947 Stockholmis.

Sel perioodil toimusid ka Tallinna dñässifestivalid külalistega läänest; "Beatlite" eeskujul tekkis hulgaliselt noorteansambleid, kes eristasid end selgelt veidi vanema ja muusikaliselt harituma seltskonna dñässistiilist; esialgu matkiti populaarsete lääne ansamblite muusikat, järgmisel kümnendil aga kujunes originaalne eesti rockmuusika.

Raadiote ja grammofonide kõrval muutusid laiatarbekaubaks magnetofonid ja televiisorid. Magnetofonide abil sai võimalikuks kaugetest raadiojaamadest lindistada ja käest kätte levitada muusikat, mida Nõukogude Liidus avalikult ei tunnustatud, samuti väga uusi asju. Lindilt mahakirjutamine oli kerge muusika vallas peamine moodus saada ruttu kätte maailmas kuumad lood. Loodi üleliidulise plaadifirma "Melodija" eesti osakond, mis hakkas välja andma plaate eesti muusikast (lindistati Tallinnas, aga plaadid tehti Riia vabrikus; paremad lindistamisvõimalused olid Moskvas ja ka seal on eesti plaate tehtud). Suurim arhiiv eesti muusika salvestustest on siiski Eesti Raadiol.

-- 1968-1979 aastaid iseloomustab huvi vanamuusika vastu ja vana eesti rahvamuusika, soomeugri ja üldse loodusrahvaste vastu, kaugete kultuuride vastu: Arvo Pärdi 3. sümfoonia ja "Tintinnabuli lood", Veljo Tormise "Raua needmine" ja pikad rahvalaulud, "Unustatud rahvaste" sarja neli tsüklit; mingisugune murdepunkt kirjutatava muusika stiilis oli 1967-68 aasta paiku -- Tormise "Eesti kalendrilaulud" ja Pärdi "Credo" ühendasid 1960. aastatele omase dissonantsi-kõla ja 1970. aastatele omase pöördumise mineviku ja heakõlalisuse (kolmkõlade) poole; omamoodi organisatsiooniline imetrikk oli vanamuusika ansambli Hortus Musicus loomine, täpsemalt selle viimine riigi palgale, plaadistamised ja välisreisid 1970. aastate lõpus -- see paneb kahtluse alla kaebused tsensuuri ja ideoloogilise kontrolli paralüseeriva toime kohta ja näitab, et tõeliselt ettevõtlik inimene (Andres Mustonen) suutis ka neis oludes edukalt tegutseda; Tõnu Kaljuste kujundas 1970. aastate algul alustanud "Ellerheina" kammerkoorist uue professionaalse koori, Eesti Filharmoonia Kammerkoori (1981).

Folkfestivalid, Tartu levimuusika päevad, rockansamblid muutuvad professionaalseks.

-- 1979-1991 kümnendi algus oli ahistuste aeg, 1979 emigreeris Neeme Järvi ja 1980 Arvo Pärt, Tormis kirjutas oma dissidentlikud lood (aga ka "Eesti ballaadid"). Siiski väidaks, et muusikaelus väljendus üldine ahistamine vähem kui teistes kultuurivaldkondades. Muidugi olid keelud mängida Pärti, Neeme Järvi salvestustelt kadus dirigendi nimi, Tubinat võis mängida ja temast rääkida vähem kui varem, Tormisel oli keelatud laule. Seevastu koorid ja Hortus, üldse muusikud reisisid järjest rohkem ja Eestis käis rohkem inimesi läänest (suhtluskanal läbi Soome oli väga tähtis). Tõeline avanemine toimus aga kiiresti kümnendi teisel poolel; 1989. aastal tuli Neeme Järvi Tallinnasse esinema koos Göteborgi sümfooniaorkestriga (pidulikud kontserdid 4.-8. septembril olid ülevas meeleolus, kavas muuhulgas Eino Tambergi Trompetikontsert ja Arvo Pärdi Sümfoonia nr. 3 -- 1970. aastate alguse eesti sümfoonilise muusika väga olulised teosed).

Tähtsamaid organisatsioone ja kollektiive

ENSV Riiklikud Kunstiansamblid e. ERKA asutati NSVL RKN Kunstide Komitee otsusel märtsis 1942 Jaroslavlis rinde ja tagala teenindamiseks, sinna kuulusid muusikutest sümfooniaorkester (dir. E. Kapp ja R. Matsov, sega- ja meeskoor (dir. G. Ernesaks, H. Kõrvits ja J. Variste), estraadiorkester (dir. R. Merkulov), solistid V. Alumäe, A. Arder, A. Klas, T. Koha, B. Lukk, O. Lund, M. Rungi jt.), heliloojad E. Arro, G. Ernesaks, E. Kapp, B. Kõrver, H. Kõrvits, H. Lepnurm, L. Normet; 1944-45 sai meeskoorist RAM=i tuumik ning segakoorist Eesti Televisiooni ja Raadio Segakoori tuumik.

ENSV Riiklik Filharmoonia, riiklik kontserdiorganisatsioon, asutati 1941 Tallinnas, korraldas kontserte kogu Eestis ja ka eesti interpreetide kontsertreise mujale, selle juures töötas 1980. aastate lõpus RAM, ERF Kammerkoor, Hortus Musicus, Vanalinna Stuudio, kümmekond (küllalt muutlik arv) vokaalinstrumentaalansamblit. Filharmoonial oli praktiliselt kontserdielu korraldamise monopol; teised asutused (TRK, koorid, isetegevusklubid) korraldasid oma inimeste kontserte, kus esineti valdavalt tasuta.

ENSV Rahvaloomingu Maja asutati 1940. aastal Tallinnas nimega Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmaja, 1944. aastal taastatuna sai sellise nime ning hiljem 1979. aastast oli ametlik nimetus ENSV Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teaduslik Metoodikakeskus. Loodi klubitööd ja isetegevust juhendavaks ja kontrollivaks riiklikuks keskasutuseks, pärast seda kui 1940. aastal Eesti Lauljate Liit ja muud taolised omaalgatuslikud organisatsioonid olid laiali saadetud. Selle juures töötas Laulupeo Büroo (Üldlaulupeo Peakomisjoni kuulusid koorijuhid ja kõrged ametnikud, büroos aga töötasid asju tegelikult korraldavad ametnikud).

Eesti NSV Heliloojate Liit (aastani 1957 Eesti Nõukogude Heliloojate Liit) asutati 1944. aastal Leningradis (organiseerimistoimkond oli loodud 1941 Tallinnas), ühendas heliloojaid ja muusikateadlasi, kuulus vabariikliku organisatsioonina NSVL HL=i, tegutses Tallinnas ja tal oli Tartu osakond; 1986. a. 87 liiget. HL juurde kuulus majandusorganisatsioonina Muusikafond; algul nimetati seda NSVL Musfondi Eesti Vabariiklik osakond, hiljem lihtsalt Muusikafond.

Eesti NSV Kooriühing asutati 1982. aastal Tallinnas, ühendas koori- ja orkestrijuhte, muusikaõpetajaid, koorilauljaid ja pillimehi, osakonnad üle maa, 1986. a. u. 25000 liiget.

ENSV Riiklik Teatri- ja Muusikamuuseum (aastani 1977 Teatri- ja Muusikamuuseum), Tallinnas, sai alguse 1924. aastal Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühingust, mis 1931. aastal korraldati ümber Muusikamuuseumi Ühinguks, esimene ekspositsioon avati 1934, Teatri- ja Muusikamuuseum moodustati 1941. Kogub ja säilitab, uurib ja tutvustab eesti teatri- ja muusikaellu puutuvat materjali. 1986. a. oli fondides 550 muusikariista, u. 17 000 helitöö originaalkäsikirja, u. 17 000 dekoratsioonikavandit, 87 000 fotonegatiivi, 4400 heliplaati; erialaraamatukogu.

ENSV Riiklik Sümfooniaorkester (1975. aastani Eesti Televisiooni ja Raadio Sümfooniaorkester) e. ERSO sai alguse 1926. a. Tallinna Raadio-Ringhäälingu triost, mis 1930. aastatel kasvas orkestriks, komplekteeriti uuesti 1944, 1986. aastal 110 liiget.

ENSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor e. RAM asutati 1944 Tallinnas, algtuumik tuli Jaroslavis tegutsenud ENSV Riiklike Kunstiansamblite meeskoorist, kuulub ENSV Riikliku Filharmoonia juurde, nimetus Akadeemiline 1953.

Eesti Televisiooni ja Raadio Segakoor (aastani 1955 Eesti Raadio segakoor) asutati 1945, tuumik Kunstiansamblite segakoorist; peaülesanne on salvestada ER=le kooriloomingut; hiljem kujunes peamiseks oratooriumikooriks, kes koos ERSO=ga kandis ette vokaalsümfoonilisi suurteoseid.

Eesti Televisiooni ja Raadio Estraadiorkester (aastani 1955 Eesti Raadio estraadiorkester) asutati 1944, eelkäijaks kunstiansamblite estraadiorkester; peamine kergema muusika lindistaja ja estraadilaulude saatja, samuti kontserdid, zanriliselt oli repertuaar lai operettidest biitmuusika töötlusteni.

ENSV Riikliku Filharmoonia Kammerkoor asutati 1981 Tallinnas, tuumik endisest AEllerheina@ kammerkoorist, dirigent Tõnu Kaljuste.

Muusikateatrid: Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater AEstonia@ Tallinnas oli puhtalt muusikateater, repertuaaris ooper, ballett, operett, muusikal; samu zanre viljeldi Tartu AVanemuises@, kuid väiksema orkestri ning solistidetrupi tõttu oli repertuaar piiratum; eriti 1960. aastate keskelt umbes 1970. aastate keskpaigani oli aga Vanemuises rohkesti ärksat vaimsust ja sündis eesti teatriloos olulisi muusikalavastusi.

Kerge muusika: Eesti Televisiooni ja Raadio Estraadiorkester ja Filharmoonia ansamblid olid palgalised, nende kõrval palju lühema-pikema tegevusajaga orkestreid ja ansambleid; 1949-67 korraldati Tallinnas dzässifestivale, 1968. a. toimus kinos AKosmos@ esimene rockansamblite kontsert, 1980. aastate algul said oluliseks Tartu levimuusikapäevad.

Muusikaharidus: Tallinna Riiklik Konservatoorium (1944 tuli nimesse Riiklik, ühe õppeaasta 1964/65 oli ametlik nimetus ENSV Riiklik Muusika- ja Teatrikunsti Instituut), TRK juures asuv Tallinna Muusikakeskkool (asut. 1961), Tallinna Muusikakool (aastast 1975 G. Otsa nimeline), Tartu Muusikakool (aastast 1971 H. Elleri nimeline), koolimuusika avati 1960. a. paiku Tallinna Pedagoogilise Instituudi juures ja toodi 1970. aastate algul järkjärguliselt TRK=sse (TPedI kultuuriteaduskonda jäi muusikaosakond); EE andmetel oli 1988. aastal Eestis 47 lastemuusikakooli.

Kirjandus: 1941. aastal ilmus 6 numbrit ajakirja Teater ja Muusika; läbi nõukogude aja oli muusikaosakond kultuurilehes Sirp ja Vasar; 1982. a. asutati ajakiri Teater. Muusika. Kino, see on olnud ka ainus koht eestikeelsete muusikateaduslike artiklite avaldamiseks. Kirjastamine oli piiratud peamiselt Eesti Riikliku Kirjastuse/ Eesti Raamatu kultuuritoimetuse võimalustega (populaarsed raamatud üksikutest eesti muusikategelastest, Artur Vahteri koostatud Eesti muusika I ja II 1968-1973, 5 köidet Muusikalisi lehekülgi jms.). Vähesel määral ja peamiselt noote kirjastas Muusikafond. TRK=l ei olnud kirjastusõigust ning hilisematel aastatel anti vähesel määral õppekirjandust välja läbi ministeeriumi kirjastusgrupi (selle paberi- ja muud limiidid ning toimetamisplaanid olid äärmiselt piiratud).

Salvestamine: Eesti Raadio -- jooksvate muusikasaadete kõrval on oluline, et selle heliarhiiv on peamine eesti helilooomingu ja interpretatsioonikunsti säilitamise paik. Heliplaatide tegemine oli äärmiselt tsentraliseeritud. 1964. aastal asutati üleliiduline heliplaadifirma Melodija ja paremaks läks olukord, kui tasapisi hakkas tööle selle Tallinna heliplaadistuudio. Tallinnas muusika salvestati ja valmistati ette plaadiümbris, enamasti tehti plaat Riia vabrikus. Muusikute suulises folklooris on palju juttu sellest, et eesti muusika plaatide tiraazist sattus suurem osa müügile kusagile teise NL otsa ja kadus. Siiski võttis eesti muusika ja interpreetide plaadistamine 1960. aastate lõpuks tasapisi ilmet, plaadiümbristel olid eesti- ja venekeelsed, hiljem vahel ka ingliskeelsed tekstid. Tallinnas oli Helikassetitehas, nii et kassettide tegemine-müümine oli operatiivsem. Melodija Tallinna Heliplaadistuudio arhiiv on teine oluline kogu eesti muusika salvestisi.

Raamatukogud: peamised muusikaraamatukogud olid Fr. R. Kreutzwaldi nim. ENSV Riikliku Raamatukogu muusikaosakond ning TRK raamatukogu ja fonoteek (1970. aastatest kuni nõukogude aja lõpuni oli mingi valuutaostude võimalus ainult Kreutzwaldi nim. Raamatukogul, TRK kogu oli õpperaamatukogu staatuses; õnneks aga trükiti NLiidus piraatlikult palju klassikalist muusikat ja müüdi poolmuidu -- seega oli kogus puudu eelkõige haruldasem päris vana ja päris uus muusika, samuti kaasaegsem muusikakirjandus).

Tähtsamad isetegevuslikud kontsertkoorid: Tallinna Kammerkoor (praktiliselt professionaalsed muusikud, kuid tegutsesid palgata); 1960-70 aastatel Teaduste Akadeemia Nais- ja Meeskoor (Arvo Ratassepa juhatusel), lastekoor AEllerhein@ (Heino Kaljuste), segakoor ANoorus@ (Ants Söödi, hiljem Ene Üleoja juhatusel), TPI, TÜ jt. koorid.

Laulupeod: esimene nõukogude-aegne oli üldlaulupidu oli XII 1947, edasi 1950 ja iga 5 aasta järel, v.a. suurim ja vabameelseim nõukogude-aegsetest laulupidudest pühitsemaks sajandit esimesest eesti laulupeost 1969. aastal (XVII; järgmine oli 6 aasta pärast 1975). Ametlikult seoti laulupeod seoti ENSV aastapäevadega, samas oli mingi osa kavast alati rahvuslikest patriootilistest lauludest ning pidusid võeti kui rahvuslikke kokkutulekuid. Pidevalt töötas Üldlaulupeo Peakomisjon ning üldlaulupidude vahel korraldati koolinoorte ning piirkondlikke laulupidusid, laulupidude ettevalmistamine kujutas endast kogu kooriliikumist ühendavat organisatsiooni enne Kooriühingu loomist. 1969. aasta laulupeo eel toimus eesti kooride võistulaulmine, 1972. aastal aga esimene rahvusvaheline Tallinna Koorifestival.

Tallinna Klaverivabrik -- pärast sõda ehitas endine klaverivabrikant Ernst Hiis (Ihse) käsitsi paar kontsertklaverit, kuna sõjas olid põlenud nii Tallinna Konservatooriumi kui ka Estonia ja Eesti Raadio klaverid; 1950. aastal rajati NSVL MN määrusega Tallinna Klaverivabrik ning E. Hiisi juhtimisel (peainsener) alustati klaverite tootmist (kontsert- ja kabinettiibklaverid), mõnda aega tehti ka pianiinosid, samuti kandleid. Hiljem sai TK klaverite firmamärgiks "Estonia".

Urve Lippus