TEISE MAAILMASÕJA JA NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI AASTAD (1940-1991)
Esimesed majandusreformid, mida Nõukogude okupatsioonivalitsus läbi viis, olid Nõukogude raha kehtestamine ja tööstuse, kaubanduse ja suuremate elumajade natsionaliseerimine. Kõik vabrikud, kus töötas üle 20 töölise ja kõik mehhaanikatöökojad, kus töötas üle 10 töölise, natsionaliseeriti 1940. aasta sügiseks. Riigistati ka poed, restoranid ja hotellid, ning kogu protsess viidi lõpule 1941. aasta juuniks. Töökohtadel rakendati rangeid distsiplinaarkaristusi (ühekordset tööle hilinemist 20 minuti võrra karistati palga kärpimisega, töökohalt ilma loata lahkumist aga nelja kuni kuuekuulise arestiga). Ametiühingud muudeti valitsuse käepikenduseks. Kasutati massiterrorit - 14. juunil 1941. aastal küüditati Balti vabariikidest tuhandeid inimesi Siberisse ümberasumisele. 1941. aastal pööras Hitleri Saksamaa sõtta Nõukogude Liidu vastu, ning Balti riigid langesid aastail 1941-44 ajutiselt Saksa okupatsiooni alla. Majanduses ei toonud Saksa okupatsioon kaasa kuigi põhjalikke muutusi. Sõjaline okupatsioonirezhiim oli huvitatud eeskätt kohalike ressursside kasutamisest Saksa sõjatööstuse heaks. Mõne arvestuse kohaselt ületas Balti riikide eksport Saksamaale okupatsiooni ajal Saksa impordi Balti riikidesse vähemalt kümme korda. Saksa okupatsioonivalitsus kuulutas Nõukogude majandusreformid kehtetuks, kuid tööstus j„i edasi riigi omandiks ning maad ei antud talupoegadele tagasi kui isiklikku vara, vaid mõned neist said selle endale "igaveseks kasutuseks". Nõukogude okupatsioon ja sõda põhjustasid tohutuid inimkaotusi ning mõlemad okupatsioonid kokku laostasid ka majanduse - 1944. aasta lõpuks oli haritav põllumaa kahanenud umbes poole võrra ja kariloomade arv oli samuti märkimisväärselt vähenenud. Samas ei mõjutanud Saksa okupatsioon pikemas plaanis sotsiaal-majanduslikku arengusuunda. Seepärast ei ole seda perioodi eraldi käsitletud.
Sõjajärgsel perioodil ägenes võitlus Nõukogude okupatsiooni vastu. Kõige suuremad partisanirühmad võitlesid Leedu metsades - umbes 50 000 metsavenda, aga ka mõned naised, moodustasid vastupanupiirkondi, hoides enda valduses märkimisväärselt suuri metsa- ja ääremaa-alasid. Kakskümmend tuhat patriooti tapeti. Lätis võttis aktiivsest vastupanust osa 15 000 - 20 000 meest, ja 2 400 neist sai surma. Eestis võitles niinimetatud metsavendadena vöörvõimu vastu umbes 14 000 - 15 000 inimest.
1. Stalinistliku punaterrori periood (kuni 1953. aastani)
Nõukogude okupatsioonivõimu majanduspoliitika peamine strateegia seisnes 1) industrialiseerimises - uute ettevõtete rajamises ja tööstuse arengu kiirendamises ning 2) põllumajanduse kollektiviseerimises. Nõukogude okupatsiooniperioodi võib jaotada kaheks põhistaadiumiks - enne ja pärast 1953. aastat (kui Stalini surma järel lõppes jõhker poliitiline massiterror).
1.1. Agraarreform ja sundkollektiviseerimine
Balti vabariikides võimule upitatud nukuvalitsused olid petlikult lubanud, et põllumajanduse kollektiviseerimist läbi ei viida. Ometi teostati niinimetatud sotsialistlik maareform 1940. aasta sügisest kuni 1941. aasta suveni. Maaomanikelt võeti ilma mingi kompensatsioonita ära kogu maa, mis ületas 20 - 30 hektarit. Selle reformi läbi sai kahju Leedus umbes 10%, Lätis 15% ja Eestis 20% talunikest. Vöörandatud maa jagati maata sulastele ja popsidele. Leedus said 1940. aasta novembris umbes 75 000 maatameest ja v„ikeomanikku kokku 394 000 hektarit maad; Lätis said maad 52 000 popsi ja 23 000 v„iketalu said seda juurde. Eestis oli uusmaasaajaid koos juurdelõikeid saanud v„ikemajapidamistega üle 40 000. Maareformi käigus laiali jagatud põllutükid olid pere ülalpidamiseks liiga väikesed (Leedus ja Lätis kuni 10 hektarit ja Eestis kuni 12 hektarit). Maareform kujutas endast vaid poliitilist manöövrit, eesmärgiga nõrgestada suurtalunikke ilma uusi mõistlikult majandatavaid talusid loomata.
Kui pärast Saksa okupatsiooni maareformi uuesti ellu viima hakati, siis polnud see enam ilmselgelt suunatud üksnes rikkamate talunike vastu, vaid ka niinimetatud "rahvavaenlaste" vastu, kelle all mõeldi perekondi, kust oli mobiliseeritud mehi Saksa sõjaväkke või kohalikku omakaitsesse.
Protsentuaalselt konfiskeeriti maid järgmises ulatuses:
"rahvavaenlastelt": Lätis - 26,8%; Eestis - 14,2%; Leedus - 31,8%
pagulastelt: Lätis - 24,3%; Eestis - 17,8%; Leedus - 27,4%
üle 20-30 hektari suurustelt taludelt: Lätis - 39,9%; Eestis 65,6%; Leedus - 31,2%
muudelt inimestelt: Lätis - 9,0%; Eestis - 2,4%; Leedus - 9,6%
Pärast reformi jagati maad juurde erineva suurusega majapidamistele protsentuaalselt järgmiselt:
alla 1 ha suurustele taludele: Lätis - 2,7% 0,1%; Eestis - 6,1% 0,2%; Leedus - 4,6% 0,3%
1-5 ha: Lätis - 10,8% 3,2%; Eestis - 10,6% 2,1%; Leedus - 24,5% 8,6%
5-10 ha: Lätis - 21,1% 11,6%; Eestis - 15,4% 7,6%; Leedu - 33,5% 26,9%
10-15 ha: Lätis - 32,3% 31,6%; Eestis - ...; Leedus - 20,0% 25,9%
15-20 ha: Lätis - 15,1% 19,9%; Eestis - 36,3% 36,1%; Leedus - 8,6% 15,3%
20-30 ha: Lätis 18,0% 33,6% 54,0%; Leedus - 8,8% 23,0%
Maareformiga kaasnes ka "sotsialistliku põllumajanduse" aluste rajamine riigimõisate ehk sovhooside näol, millele lisaks loodi veel MTJ-d (masinatraktorijaamad) ning HLP-d (hobulaenutuspunktid). Algusest peale nõuti suuremailt taludelt ülikõrgeid makse - põllumehed, kellel oli üle 20 hektari maad, pidid 1947. aastal loovutama oma tõenäolisest tulust 40% maksudeks ning järgmisel aastal juba 75%. Laostades niimoodi jõukamaid talusid, lootsid okupatsioonivõimud nõrgestada vastupanuliikumist ja sillutada teed kollektiviseerimisele.
1947. aastal hakkas Nõukogude okupatsioonivalitsus, murdes kõiki oma seniseid lubadusi, teostama Balti vabariikides sundkollektiviseerimist. Esialgu tekkis kohalike parteijuhtide ja Kremli vahel teatav vastuolu. Näiteks söandas üks Eesti parteijuhte, Nikolai Karotamm
soovitada, et Eestist ei saadetaks maast ilma jäetud talunikke (kulakuid) Siberisse, vaid hoitaks kohalikes vangilaagrites, kus nad võiksid kivisöekaevandustes töötada. Kuid Stalin lükkas selle ettepaneku tagasi, ning 21. mail 1947. aastal andis üleliidulise kompartei poliitbüroo Moskvast välja salajase dekreedi käsuga üheaegselt nii Eestis, Lätis kui Leedus läbi viia põllumajanduse kollektiviseerimine.
Kuni 1948. aasta lõpuni hakkasid talupojad kangekaelselt ja üksmeelselt kollektiviseerimisele vastu. Erinevate talurahvakihtide hoiak kollektiviseerimise suhtes oli ühesugune - nii uusmaasaajad kui v„iketalunikud, kes olid Nõukogude valitsuselt maa juurdelõikeid saanud, olid põlistalude omanikega sama meelt ehk kollektiviseerimise vastu. 1947. aastal asutati ainult mõned kolhoosid ning 1948. aasta oktoobriks oli Eestis 195 kolhoosi, kuhu kuulus vaid 2,2% kõigist taludest; 1949. aasta alguseks oli Eestis kolhoosidesse ühendatud 8% taludest, Lätis 12% ja Leedus 7%. 1948. aasta lõpul otsustas Kreml terroriga murda ülejäänute vastuseisu kollektiviseerimisele. Tingimused massiliseks kollektiviseerimiseks loodi suurima küüditamiskampaaniaga Balti riikide ajaloos. NKVD (hiljem KGB) kavandas selle ulatusliku sõjalise operatsioonina, mis kandis eriti sümboolset nimetust "Priboi" (Murdlaine). "Kulakute" ja "natsionalistlike" perede arv, keda tuli deporteerida, oli Nõukogude Liidu valitsuse poolt täpselt ette nähtud. Küüditamine viidi läbi 1949. aasta 24. märtsi ööl vastu 25. Igasse külla saabusid veoautodel (enamasti Studebakeritel, mis Nõukogude Liit oli USAlt land-lease'ina saanud) sõdurid ja NKVD ohvitserid. Küüditatavaile anti kaks tundi aega, et pakkida kaasa natuke riideid ja toitu, enne kui nad raudteejaama viidi, kus nad tihedalt loomavaguneisse topiti ja kaugele Siberisse asumisele saadeti - paljud vanad ja haiged inimesed ning lapsed surid sel raskel teekonnal. Siseministeeriumi dokumentide põhjal viidi Eestist sunniviisil minema 22 362 inimest (sealhulgas 7 582 naist ja 4 809 last); Lätist umbes 50 000 (ehk 2,5% kogu elanikkonnast). Aastail 1944-51 vangistati Leedus, deporteeriti või sai punaterrori käigus surma mõningail hinnanguil kokku 200 000 kuni 350 000 inimest (ehk 12% kogu elanikkonnast).
Need jõhkrad meetodid murdsid talurahva vastupanu. Umbes kuu aega pärast küüditamist oli ühistatud üle poolte Eesti taludest; alates aprilli algusest moodustati umbes sada uut kolhoosi iga päev. 20. aprilliks 1949. aastal oli 64% Eesti taludest kollektiviseeritud, 1. jaanuariks 1950. aastal juba 80% ning 1. jaanuariks 1951 - 92%. Lätis kasvas kollektiviseeritud talude arv pärast küüditamist 2 400-lt (1949. aasta alguses) 192 000-ni (1. juuliks 1949. aastal) ning 1949. aasta lõpuks oli Lätis kolhoosidesse ühendatud juba 85% kõigist taludest. Leedus tõusis kollektiviseeritud talude arv 1. juuliks 1949 34%-ni, 1. jaanuariks 1950. aastal 62%-ni ja 1952. aastaks oli kollektiviseerimine praktiliselt lõpule viidud.
Alates 1950. aastast hakkasid Nõukogude okupatsioonivõimud väiksemaid kolhoose suuremateks üksusteks kokku liitma (Leedus langes kolhooside arv 1950-ndate alguses olnud 6 000-lt 1955. aastaks 1 800-ni, Lätis enam kui 4 000-lt 1 800-ni).
Olukord maal muutus peagi väga raskeks. Masinatraktorijaamades ei jätkunud piisavalt tehnikat, et kolhooside põlde õigel ajal üles künda, samas nõudsid nad oma teenuste eest ülikõrget hinda. Igal aastal pidid kolhoosid kohustuslikus korras andma riiginormina ära enamiku põllusaagist ja loomapidamissaadustest. Normipäevade eest maksmiseks jäeti kolhoosile niivõrd vähe teravilja ja raha, et kolhoosnike töötasu oli äärmiselt armetu. Et kuidagi ära elada, pidid nad oma isiklikul maalapil (umbes 0,6 ha pere kohta) kõvasti tööd rabama. Inimestel kadus tööind ja põllumajandus käis täiesti alla. 1950-ndail aastail oli Leedus 100 kg teravilja omahind kolhoosis keskmiselt 123 rubla, kuid riigi monopoolne kokkuostuhind oli kõigest 80 rubla; piima puhul olid need arvud vastavalt 135 ja 120.
Põldude viljakus kahanes ning kariloomade arv ja teraviljasaagid langesid sõjaeelsest tasemest tunduvalt madalamale. Eestis langes teravilja kogusaak 1951. aasta 451 000 tonnilt 1955. aastaks 228 000 tonnini. Lätis langes teravilja kogusaak 1956. aastaks ühe kolmandikuni sõjaeelsest tasemest (1 372 000 tonnilt 436 000 tonnini). Leedus vähenes kariloomade hulk aastail 1939-58 kolmandiku võrra (848 000-lt 531 000-ni). 1950-ndate aastate lõpuks moodustas Balti piirkonna põllumajanduslik kogutoodang ligikaudu kolm neljandikku sõjaeelsest tasemest ning ei võimaldanud piisavalt katta isegi kohalikke vajadusi. Haritav põllumaa oli võrreldes 1939. aastaga märkimisväärselt kahanenud.
1.2. Industrialiseerimine
Sõjajärgseil aastail olid Balti riigid Nõukogude Liidu eelistatuim piirkond, kus arendada ja moderniseerida tööstust. Balti riikides oli olemas suur hulk oskustöölisi ja hästi välja arendatud infrastruktuur, mis oli sõja ajal vähem kannatada saanud kui Nõukogude Liidu läänepiirkondades. Aga kõige määravam kaalutlus oli see, et industrialiseerimise käigus sai Balti riikidesse tuua suurel hulgal venelasi ning muuta seega elanikkonna rahvuslik-demograafilist koosseisu.
Juba 1945. aastal oli suurem osa purustamata jäänud tööstusettevõtteist uuesti käivitatud. Kooperatiivsete töökodade süsteem, mis oli sõjajärgseil aastail hoogsalt edenenud, lammutati 1947. aastal ja ainsaks tööstuse vormiks j„id riiklikud ettevõtted.
Vaatamata kohaliku tööjõu nappusele, ületasid Balti piirkonna tööstusse paigutatud investeeringud tuntavalt Nõukogude Liidu keskmist taset, mis soodustas teistest piirkondadest vöörtööliste juurdevoolu siia. Lätis pandi põhirõhk masinaehitusele ja metallitööstusele. 1947. aastal alustas tööd Riia Elektririistade Tehas ja 1949. aastal Riia Diislivabrik. Riias toodeti elektrimootoreid (peamiselt elektrirongide tarvis), elektriseadmeid autodele, mitmesuguseid elektrilisi mõõteriistu ja diiselmootoreid. Daugavpilsis laienes tekstiilitootmine.
Tööstustööliste arv Eestis kasvas 1945. aasta 26 000-lt 1950. aastaks 81 000-ni. Eesti tööstus hakkas suures osas kasutama teistest Nõukogude vabariikidest sisseveetavat toorainet. Investeeriti peamiselt neisse tööstusharudesse, mille toodangule oli nõudlust väljaspool vabariiki (üleliidulisel turul) - nagu näiteks kütuse- (põlevkivi kaevandamine ja töötlemine) ning tekstiilitööstusse. Eesti põlevkivitööstus taastati ja seda laiendati, et varustada Leningradi elanikkonda põlevkivigaasi ja sellest toodetud sõidukikütusega. Ehkki Kohtla-Järve - Leningradi torujuhe lasti käiku juba 1948. aastal, valmis gaasijuhe Kohtla-Järve ja Tallinna vahel alles 1953. aastal. Sõjajärgseil aastail 1940-50 kasvas põlevkivi kaevandamine 1,9 miljonilt tonnilt 3,5 miljoni tonnini ning 1960. aastaks ulatus juba 9,2 miljoni tonnini. Ruttu arenes ka põlevkivi baasil rajatud energiatööstus - 1947. aastal alustas tööd Kohtla-Järve soojuselektrijaam (56 MW) ja 1951. aastal Ahtme soojuselektrijaam (72,5 MW). Maailma esimesed põlevkivigaasi töötlemise seadmed lasti Kohtla-Järvel käiku 1948. aastal.
Ka Leedus pandi põhirõhk rasketööstusele. Aga kui Lätis ja Eestis oli võrreldes üleliidulise keskmisega industrialiseerimise tempo kahekordne, siis sõjajärgses Leedus jäi see üleliidulisest keskmisest tunduvalt maha. Selle põhjuseks oli osalt ka intensiivne vastupanu ja partisanivõitlus. Kerge- ja toiduainetetööstus jäi Leedu majanduses domineerima. Kasvas ka Leedu tööstuslik sõltuvus üleliidulisest tööstusest.
Balti regiooni industrialiseerimise taga oli Kremli soov oma positsiooni tugevdada, asustades neisse kolme vabariiki hulgaliselt venelasi ning muutes seeläbi kogu piirkonna rahvuslik-demograafilist struktuuri. Praktikas jätkas Nõukogude okupatsioon tsaarivalitsuse poolt XIX sajandi lõpul alustatud venestamispoliitikat. Aastail 1945-59 toodi Lätisse umbes 400 000 venelast ja 100 000 muudest slaavi rahvustest inimest. Selle tagajärjel langes lätlaste osakaal elanikkonna hulgas 1939. aastal olnud 77 protsendilt 1950. aastaks 63 protsendini. Aastail 1945-47 saabus Eestisse elama umbes 180 000 mitte-eestlast ning aastail 1950-53 tuli lisaks veel vähemalt 33 000 muulast. Eestlaste protsent oma kodumaa elanikkonna hulgas langes pärast 1949. aasta küüditamist 1939. aastal olnud 92 protsendilt 76 protsendini ning aastaks 1955 umbes 74 protsendini. Leedus polnud tänu industrialiseerimise madalamale tempole sõjajärgseil aastail vöörtööliste sissevool nii intensiivne.
2. Majandusreformid, stagnatsiooniperiood ja "perestroika kriisiaastad"
Pärast Stalini surma 1953. aastal asendas Nõukogude okupatsioonirezhiim punaterrori ja avalikud hirmuteod veidi varjatuma majandusliku ekspluateerimise ja ideoloogilise survega. Nõukogude majanduse ilmselge mahajäämus sundis Kremlit otsima uusi planeerimis- ja juhtimismeetodeid. Kommunistliku partei toonase liidri Hrushtshovi algatusel ja juhtimisel algas reformide ajastu. Pärast Hrushtshovi mahavõtmist 1964. aastal tugevnesid Nõukogude Liidu poliitikas taas konservatiivsed ja reaktsioonilised tendentsid, ning pikaleveninud Brezhnevi diktatuuri iseloomustas majandusarengu seisak. Viimaks viis see Nõukogude majanduse lõplikku kriisi ja Gorbatshovi "perestroikani".
2.1. Põllumajanduse areng
1955. aastal võttis Nikita Hrushtshov Riia põllumajanduskonverentsil omaks, et agraarpoliitikas on tehtud mõningaid vigu. Põhjalikum murrang põllumajanduses toimus aga 1958. aastal, kui MTJ-d (masinatraktorijaamad) laiali saadeti ja nende masinapark kolhoosidele ja sovhoosidele müüdi. Balti vabariikides, kus oli olemas kunagine pikaajaline masinaühistute kogemus, ostsid kolhoosid MTJ-de varustuse hea meelega kokku - suures osas järelmaksuga ja riigi toetusel. Keerukas ja ebaõiglane põllumajandussaaduste jaotussüsteem (kohustuslik alla omahinna võetav sundnorm riigile, suured väljamaksed näiteks MTJ-dele makstava tasu näol) asendati saaduste kokkuostuga sobiva, mitte pelgalt sümboolse hinna eest. Kõrged maksud ja kolhoosnike isikliku aiamaa saagi osaline konfiskeerimine kaotati samuti. Sestpeale sai Balti piirkonnast mingil määral Nõukogude põllumajanduslike ja majanduslike uuenduste katselava, kus ümberkorraldusi varem läbi prooviti, enne kui teistes piirkondades rakendama hakati.
Kolhooside ja sovhooside juhtkondadele anti majandamisel vabamad käed. "Loomuliku valiku" teel täitusid põllumajandusjuhtide kohad järk-järgult kompetentsemate ja töökamate inimestega. Kolhooside ja sovhooside majanduslik olukord paranes ja maatööliste sissetulek tõusis. Alates 1950-ndate aastate teisest poolest hakkasid Balti Nõukogude vabariikide põllumajandusministeeriumid olemasolevate reeglite ja seaduste raames kolhoose sovhoosideks ümber kujundama, soosides viimaseid suuremate subsiidiumidega masinapargi ostmiseks ja arendades nende infrastruktuuri (ehitades tervishoiu- ja kultuurikeskusi, parandades teeolusid ja ostes neile transpordivahendeid). 1955. aastal oli Eestis 908 kolhoosi ja 97 sovhoosi, 1975. aastaks oli järel kõigest 188 kolhoosi, kuid see-eest tekkinud 166 sovhoosi (millest igaühe koosseisu kuulus mitu varem iseseisvat väiksemat kolhoosi). Lätis oli 1950. aasta 1 176 kolhoosi ja 57 sovhoosi asemel 1970. aastaks jäänud 655 kolhoosi ja loodud 230 sovhoosi (ning 1985. aastaks vastavalt 320 ja 248). Sovhooside arv Leedus tõusis 1945. aastast kuni 1959. aastani 101-lt 226-ni.
Kontsentreerimise ja intensiivistamise tulemusena - ja eelkõige kunstväetiste varasemast rohkema tarvitamise tõttu - hakkasid kaun- ja teraviljasaagid suurenema. Näiteks Eestis peaaegu kolmekordistus 1 ha teraviljasaak ajavahemikus 1951.-55. aastast kuni 1969. aastani. Kariloomade arv Eestis kasvas 260 700-lt 1950. aastal kuni 331 800-ni 1960. aastal ning 520 600-ni 1969. aastal.
Põllumajanduse kogutoodang suurenes ka Lätis. Võrreldes 1940. aastaga oli haritava põllumaa suurus 1985. aastaks kasvanud ühe viiendiku võrra. Riik finantseeris laialdaselt maaparandustöid. Võrreldes 1951.-55. aastatega olid teraviljasaagid 1980.-85. aastail kasvanud kolmekordseks, samas kui kartulisaak oli jäänud samale tasemele - 1,5 miljonit tonni. Ehkki Leedus oli viljeldava põllumaa suurus aastail 1965-75 jäänud enam-vähem samaks, oli teravilja kogusaak kasvanud sellel ajavahemikul 1 691 600 tonnilt 2 143 000 tonnini (ühelt hektarilt kogutud saak oli kasvanud veerandi võrra). Sama perioodi vältel oli kariloomade arv kasvanud 1 526 000 veiselt 2 121 000 veiseni.
Et inimesi maale tagasi meelitada, pidid sovhoosid võimaldama neile samasuguseid kõigi mugavustega kortereid nagu linnas. Riigi toetusel algas linnatüüpi majandikeskuste ehitamine maale. Riik pakkus ka maatöölistele isikliku maja ehitamiseks laenu.
Peagi üsna rikkaks muutunud kolhoose iseloomustas ka abimajandite teke. Alates 1967. aastast kuulutati kolhooside tööstusettevõtted legaalseks ja näiteks Eestis
andsid need üle poole kogu vabariigi tärklise- ja rohkem kui veerand tarbepuidutoodangust. 1970-ndail aastail said paljud Balti vabariikide kolhoosid oma põhisissetuleku veskitest, konserveerimisettevõtteist, veinivabrikuist ja mineraalvee villimistsehhidest. Kolhoosid ja sovhoosid valmistasid mööblit, pagaritooteid, okastraati, naelu ja mitmesuguseid puidust ja metallist tarbeesemeid. Lätis Liepaja rajoonis oli 24 kolhoosi ehitanud endale oma konservitehase. Edukad kolhoosid ostsid ise toorainet ja palkasid linnast tööjõudu lisaks.
Eesti põhjarannikul neelas Tallinna ligidal asunud Kirovi kalurikolhoos järk-järgult alla enamiku v„iksemaist ümberkaudseist majandeist, omandas pikapeale ligi sada traalerit ning hakkas ka Atlandi ookeanil kala püüdma. Kuid suurema osa oma sissetulekuist sai see hiigelmajand karuslooma- ja forellikasvatusest, konservitööstusest, mööbli ja suveniiride valmistamisest ning köögiviljakasvatusest. Sellest sai näidismajand, mida käisid uudistamas igat masti külalised.
Vaatamata ühismajandite kohatisele õitsengule, said kolhoosnikud oma põhisissetuleku ikkagi eelkõige oma isiklikult väikemaalapilt (kuni 0,6 ha) - Lätis tuli sealt 1970. aastal 74% kolhoosnike teenistusest ning Leedus oli see protsent 1975. aastal 43. Leedus saadi erasektorist 39% 1975. aasta põllumajanduse kogutoodangust ning Eestis umbes 20% turustatud põllumajandussaadustest (kuigi Eestis oli erasektori kasutada vaid 7% kogu viljeldavast põllumaast). Leedus oli 1959. aastal erasektori k„es vaevalt 5,8% haritavast põllumaast, aga sellele vaatamata saadi sealt 65% peamisi loomakasvatussaadusi ja 72% kartulisaagist. Seda "majandusimet" põhjendati asjaoluga, et kolhoosid ja sovhoosid rentisid oma töötajaile välja umbes 20% ühismajandi söötis maid, mida usinalt hariti ning karjamaadena kasutati.
Sõjajärgseil aastail toimus üle kogu Euroopa põllumajanduse kontsentreerimine, spetsialiseerimine ja intensiivistamine, mille tulemusel tõusis ka tööviljakus ja kasvasid saagid. Aga riikliku plaanimajanduse raames jäeti põllumajanduslikud ääremaad sööti. Maaparanduse teel üles haritud uudismaad ei suutnud piisavalt kompenseerida endisi hüljatud kõlvikuid. See vanade viljakate kultuurpõldude asendamine uudismaaga oli põllumajandusliku suurtootmise üks halvimaid kõrvalnähtusi.
Enne II maailmasõda oskasid talupojad iga v„iksemagi viljaka põllulapi ära kasutada, kuna siis polnud suurpõllumajanduse riiklikku keskjuhtimise süsteemi. Võrreldes 1940. aastaga oli haritav põllumaa Eestis kahanenud ligikaudu 1 miljoni hektari võrra (umbes 44%). 1935.-39. aastail toodeti Eestis 850 kg kartuleid ühe elaniku kohta, aga 1976.-80. aastail vaid 772 kg. Lätis suurenes haritav põllumaa 45 Nõukogude okupatsiooniaasta jooksul umbes ühe viiendiku võrra, mis on üsna tühine kasv võrreldes esimeste iseseisvusaastate (1920-23) ühe kolmandikuga.
Nõukogude okupatsiooni viimastel aastatel langes põllumajanduse efektiivsus järjekindlalt. Leedu põllumajandusstatistika põhjal on näha, et kuigi riiklikud investeeringud põllumajandusse tõusid 1960.-70. aastail märkimisväärselt, jäi saagikuse kasv neist kaugele maha. Aastail 1965-75 suurendati Leedus investeeringuid põllumajandusse enam kui kaks korda (212 miljonilt rublalt 588 miljoni rublani). Sama aja jooksul tõusis teravilja kogusaak ainult 20%, lihatoodang 60% ning piimatoodang vaevalt 30%. Eestis kaeti kahjumiga töötavate sovhooside tootmiskulud 20% ulatuses riigi arvelt. 1970. aastate lõpuks kasvatasid 60% Eesti sovhoosidest ja kolhoosidest kartulit kui peamist müügiartiklit kahjumiga.
Juba 1930-ndate aastate lõpul pidasid Eesti majandusteadlased ohtlikuks suundumust, et kohalik piimatoodang jääks sõltuvusse importsöödast. Ometi juurutati just sellist poliitikat nii Eesti, Läti kui Leedu põllumajanduses. Nimelt oli selline süsteem suurlinnade jaoks mugav, et neile on vahetuskaubana suhteliselt odava jõusööda eest tagatud pidev varustatus Balti vabariikide piimatoodetega. "Käsumajanduse tingimustes oli kohalikel poliitikutel kõige lihtsam küsida Moskvast jõusööta - see oligi kogu põllumajandusprogramm," kommenteeris riiklik majanduskomisjon oma 1989. aasta ettekandes, olles uurinud neid küsimusi. "See aga viis teraviljasaakide pidevale vähenemisele, kuna piiratud tootmis- ja tööjõuressursse rakendati eeskätt karjakasvatuses, mis põhjustas Eesti põllumajanduse ohtlikku sõltuvust Moskvast..." Eesti põllumajandus toetus suurel määral NSVList sissetoodavale jõusöödale (kuni 1 miljon tonni aastas). Samal ajal läks umbes 40% siinsest piima- ja lihatoodangust pärast töötlemist ekspordiks teistesse Nõukogude liiduvabariikidesse.
Põllumajandustehnika valmistamiseks võisid suured masinatehased kasutada ainult teisejärgulist terast (kõik kvaliteetteras läks relvatööstuse käsutusse). Põllumajandusmasinate kvaliteet oli seetõttu väga nigel ning reeglina pidid kolhooside ja sovhooside kohalikud mehhaanikud need üleni koost lahti võtma ja ise ümber ehitama, enne kui neid üldse kasutada sai. Iga paari tunni järel läks mõni masin rikki ja neid tuli alatasa parandada, samal ajal, kui masinatehastest polnud võimalik varuosi saada. Masinate sagedaste rikete tõttu läks kaotsi hulgaliselt tööaega.
Sotsialistliku plaanimajanduse süsteemis premeeriti plaani ületanuid suurema sissetulekuga, ning põllumajanduse saagikuse normid sõltusid kultiveeritava põllumaa suurusest. Seepärast püüdsid kõik sovhoosi- ja kolhoosidirektorid meeleheitlikult viljeldavat põllumaa pindala vähendada, et saavutada väiksemaid norme, mida oli lihtne ületada. Seegi oli kultuurpõldude söötijätmise üks põhjusi.
2.2. Tööstuse areng
Alates 1950. aastaist viidi tööstuses läbi mitmesuguseid reforme. 1957. aastal reorganiseeriti majanduse planeerimise ja juhtimise süsteem ning seati kõigis kolmes Balti vabariigis sisse niinimetatud piirkondlikud rahvamajandusnõukogud (Sovnarkhoz). Rahvamajandusnõukogud võimaldasid kohalikele juhtidele märksa suuremat autonoomiat ja vähendasid Nõukogude keskministeeriumide sekkumist. Terve hulk tööstusministeeriume, mida varem juhiti korraga nii keskusest kui lokaalselt (mis enne pidid alluma küll kohalikule juhtimisele, aga samas ka Nõukogude keskministeeriumile), muudeti kohalikeks ministeeriumideks ja ühendati piirkondliku rahvamajandusnõukogu alla - ning enamasti juhtisid neid ümberkorraldatud ministeeriume kohalikud spetsialistid. Eestis ja Lätis oli 10 sellist üksust ja Leedus 11. Umbes 420 Eesti ettevõtet, mis andsid ligikaudu 80% kohalikust tööstustoodangust, allutati nüüd Eesti Rahvamajandusnõukogule. Läti Rahvamajandusnõukogu hõlmas 486 ettevõtet ja Leedu oma 443 (mis andsid umbes 83% tööstustoodangust). See oli märkimisväärne erinevus võrreldes perioodiga enne 1957. aastat, kui Moskvale allus 90% Läti tööstusest.
Aga see süsteem, mis oli Balti riikidele suhteliselt kasulik, kaotati peagi ja asendati uue tsentraliseerimiskampaaniaga ning Moskva kontrolli suurendamisega kohaliku tööstuse arengu üle. 1962. aastaks oli tööstuse arendamise planeerimis- ja juhtimissüsteem põhjalikult ümber kujundatud vastavalt tsentraliseeritud harukontrolli printsiipidele. Rahvamajandusnõukogud saadeti laiali ja ettevõtted allutati üleliidulisele kontrollile, samas kui tootmispoliitikat organiseeriti tööstusharude kaupa. 1960-ndate aastate lõpul hakati järk-järgult sisse viima tööstusettevõtete omavalitsussüsteemi "uue planeerimis- ja edutamissüsteemi" nime all. See tähendas ettevõtete suhtelist iseseisvust juhtimises, finantsilist isemajandamist (ja seetõttu ka vajadust kasumit saada), ning töötajate palga sidumist ettevõtte tuludega. Lääne majanduskriteeriumide osaline rakendamine võeti Balti vabariikides vastu kiiresti ja õhinal. Eestis oli selle uue süsteemi 1967. aastaks omaks võtnud üle 49% ettevõtteist, lähtudes tööstuse kogutoodangu hulgast, ning 1970. aastate lõpuks juba 90% kogu vabariigi tööstusest. Leedus oli sama näitaja 1970. aastate lõpuks 96%. Säilinud käsumajanduse tingimustes viis uue süsteemi juurutamine olukorrani, kus tootjate huvid olid vastuolus ühiskonna üldiste huvidega. Manööverdades läbi selle vastuolulise olukorra, võtsid Nõukogude keskvõimud ka vastuolulisi meetmeid - tühistasid mõned reformid ja tegid siin-seal poolikuid parandusi - mis kokku viis neid tagasi tugevdatud keskkontrolli ja omavalitsuse piiramise juurde. Palju räägiti toodangu kvaliteedi ja tööviljakuse kasvu vajadusest, kuid ettevõtte tasemel ei suudetud midagi parandada. Viisaastaku tööstustoodangu kasv Eestis, mis 1960. aastail oli olnud 60%, langes 1970. aastate alguseks 51%-ni ning 1970. teiseks pooleks 41%-ni. Kvantitatiivselt oli tööstuse areng suhteliselt kiire. 1980. aastail kaevandati kivisütt seitsmest karjäärist. Nende toodangut kasutasid Balti Soojuslektrijaam ja Eesti Soojuselektrijaam. Elektrienergia tootmine kasvas aastail 1950-80 nelikümmend kolm korda (0,4 miljardilt kilovatt-tunnilt 18,9 miljardi kilovatt-tunnini). 1970. aastal tootis Eesti 12 000 kilovatt-tundi elektrienergiat ühe elaniku kohta aastas, olles maailmas kolmandal kohal pärast Norrat ja Kanadat.
Ka Lätis kiirenes majanduskasv 1960.-70. aastail. Riia Vaguniehitustehas spetsialiseerus linnalähi-elektrirongidele. Sarkanas Zvaigzne nimeline vabrik hakkas jalgrataste asemel tootma mopeede (1962. aastal toodeti neid 135 000). Läti suurim ja rahvusvaheliselt tuntud Riiklik Elektroonikatehas (VEF) hakkas tootma telekommunikatsioonivahendeid. Ühes Daugavpilsi tehases toodeti sünteetilist kiudu, kolmes Riia tehases kummitooteid, ning veel mitmes ettevõttes alustati ka polüetüleeni tootmist.
Leedus asutati 1960.-70. aastail hulk avara spetsialiteediga tehaseid eeskätt keemia- ja ehitusmaterjalide tootmiseks. 1962. aastal alustas tööd Vilniuse Plastmassivabrik; 1963. aastal Kedainiai Keemiatehas ning 1965. aastal Jonava Väetisetehas (mida Ukraina varustas torujuhtme kaudu maagaasiga). Leedu suurte tööstuskomplekside sekka kuulus ka kõrgtehnoloogiline arvutiettevõtete ühendus "Sigma". Mitmest vabrikust koosnev "Neris" tootis põllumajandusmasinaid ja suurfarmide sisseseadeid.
1965. kuni 1971. aastani avati Leedus 80 uut vabrikut ning lisati olemasolevaile 80 uut osakonda. 1970. aastail arenesid kõige kiiremini masinaehitus, metallurgia, põllumajandusmasinate tootmine ja keemiatööstus. Võrreldes 1960. aastaga oli Leedu tööstustoodangu maht 1970. aastaks kolmekordistunud ja 1975. aastaks kasvanud 4,5 korda.
1970. aastail rauges tööstusarengu tempo kõigis Balti vabariikides märgatavalt. Näiteks Eestis oli tööstuse iga-aastane juurdekasv aastail 1950-60 olnud 11,4%, 1961-65 oli see keskmiselt 9,9%, 1966-70 8,6%, 1971-75 langes see juba 7,1%-ni, ning 1976-80 oli kõigest 4,4%. Rutakal ja vägivaldsel industrialiseerimisel olid hukatuslikud tagajärjed.
Industrialiseerimisprotsessi viidi läbi peamiselt sel teel, et kohalik Balti tööstus hakkas täielikult sõltuma Venemaast ja teistest Nõukogude Liidu piirkondadest. Näiteks Moskvas langetatud otsuste põhjal pidi Eesti Kreenholmi Manufaktuur saama kogu vajamineva toorpuuvilla Kesk-Aasiast (Usbekistanist) ning seal toodetud kangad läksid müüki Nõukogude turgudele. Valdav osa Balti piirkonna tehastest said toorainet ja varuosi teistest Nõukogude Liidu piirkondadest ning pidid oma toodangu neisse piirkondadesse laiali saatma. Balti tööstusettevõtted ei saanud käigus püsida ega areneda ilma tihedate majandussuheteta Nõukogude Liidu kaugete piirkondadega. Balti ettevõtted harjusid tootma ülisuuri koguseid keskmise ja madala kvaliteediga kaupu, mis saadeti kaugele Nõukogude turule. Nad ei olnud huvitatud kvaliteedi parandamisest, mis vastaks nõudlikumale maitsele. Osalt oli see tingitud ka tooraine madalast kvaliteedist.
Pealesunnitud tööstusliku kiirarenguga kaasnes keskkonna kahjustamine ohtlikul määral. Olukord muutus eriti hulluks Eestis. 1980-ndate aastate lõpus kaevandati Kirde-Eestis umbes 23-24 miljonit tonni põlevkivi aastas - 90% sellest läks energia tootmiseks. Ligikaudu 40% Eestis toodetud elektrienergiast läks Venemaale ja L„tisse. Põlevkivi kaevandamine rikkus pinnast ja reostas põhjavett. Soojuselektrijaamad eritasid õhku enam kui pool miljonit tonni saasteaineid aastas. Kogu keskkonnakahjustuse pidi kandma Eesti, samas kui teised piirkonnad said lihtsalt elektrienergiat alla omahinna.
Industrialiseerimist kasutas Kreml ühtlasi selleks, et asustada Balti vabariikidesse massiliselt vöörtöölisi, enamasti slaavikeelsetelt aladelt. See oli Kremli sihilik ja kavandatud poliitika - luua Balti vabariikidesse okupatsioonivõimu toetav "tsiviilgarnison". 1980. aastail langes kohalike elanike osakaal Eestis 64%-ni, Lätis 53%-ni, samas kui Leedus jäi see 80% ümber.
Euroopa XX sajandi sotsiaalmajandusliku arengu peamine tunnusjoon on kolmanda (teenindus-) sektori vohamine ja esimese (põllumajandus- ja metsandus-) sektori kängumine. Seda tendentsi võis täheldada ka Baltimail, aga märgatava ajalise viivitusega ning läbi nõukogulike moonutuste. Näiteks andsid esimene ja teine sektor (põllumajandus, metsandus ja tööstus) Eestis 1989. aastal enam kui kaks kolmandikku rahvuslikust koguproduktist, samal ajal kui Põhjamaades oli nende osakaal veidi üle ühe kolmandiku.
Kohatine edu mõnel majandusalal ja mitme põllumajandus-, kalastus- ja tööstusettevõtte kasvavad tulud 1970-ndail aastail hakkasid õõnestama Nõukogude käsumajanduse alustugesid. Edu saavutati üksnes tänu kapitalistlike majandusmeetodite osalisele rakendamisele ja ettevõtete iseseisvuse suurendamisele. Jõukamate majandite juhid lakkasid peagi käsumajanduse põhimõtteisse uskumast ning neil sai kõrini bürokraatliku juhtimisaparaadi sekkumisest. Okupatsioonivõimude vastane hoiak sai aina hoogu juurde, mida tugevdas veelgi majandusliku iseseisvuse tungiv vajadus. Vastuseis levis laialt tehnilise intelligentsi seas, kuhu kuulus ka palju rahvuslikult meelestatud kommuniste. 1980-ndate aastate keskpaiku oli Nõukogude käsumajandus ammendanud oma ekstensiivse arengu võimalused. Odava nafta, gaasi ja muude loodusvarade üha kasvav defitsiit, võimatus põllumajandusest veel rohkem inimressursse tööstusse ümber suunata, suureks aetud kaitsekulutused ja vohav bürokraatiaaparaat - kõik need tegurid muutsid edasise majandusarengu võimatuks. Niipea, kui Moskva keskvõim püüdis sellest kriitilisest olukorrast välja tulla sel teel, et pakkus vabariikidele suuremat autonoomiat, hakkas Nõukogude Liit lagunema.
1980-ndate aastate teisel poolel algasid Gorbatshovi segased reformid. Ta tegi katset majandust ümber korraldada ja ühtlasi selle arengut kiirendada. Alguses oli igasugune "mittetöine" tulu keelatud, aga mõne aja pärast olid juba lubatud mistahes tehingud. Alustati alkoholismivastast võitlust, mis kahandas riigitulusid. Põllumajanduses alustati suurte agrotööstuskomplekside loomist, mis lõppes põllumajandusliku tootmise hajutamise ja eratalupidamise rehabiliteerimisega. Gorbatshovi reformidest kõige radikaalsem ja tõhusam oli "glasnost" - ajakirjanduse ja massimeedia liberaliseerimine. Näiteks Eestis avas see võimaluse korraldada kampaania fosforiidikaevandamise laiendamise vastu, mis oleks võinud kaasa tuua looduskatastroofi. 1987. aastal esitati juba radikaalsemaid ideid seoses Balti riikide majandusliku iseseisvusega. Alguses olid selle vastu nii kohalikud kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhid, kuid viimaks oli NSV Liidu uus parlament sunnitud seda arvesse võtma. Samal ajal lükkas NSV Liidu valitsus tagasi enamiku üsna tagasihoidlikest ettepanekutest, mis oleksid viinud sammukese ligemale tegelikule majandusautonoomiale, või blokeeris need mõni üleliiduline ministeerium ja keskpank. Selles vastastikuses meelsusvõitluses asendus autonoomiataotlus järk-järgult tingimusteta vabaduse ja iseseisvuse ideaaliga. Üks kõrgemini hinnatud asjatundjaid Ida-Euroopa ajaloo küsimustes, Boriss Meissner on rõhutanud Balti riikide olulist rolli Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel. "Need olid eeskätt Balti rahvad - eestlased, lätlased ja leedulased - kes moodustasid avangardi protsessis, mille eesmärk oli Nõukogude impeeriumi põhjalik ümberkorraldus," kirjutas ta. "Teataval määral sai nende rahumeelne rahvaliikumine eeskujuks isegi väljaspool Nõukogude Liidu piire."
3. Kokkuvõte
Viimase poolsajandi kohta tehtud uurimused ei paku veel piisavat alust üldistusteks. Võib vaid öelda, et pärast "teist uuestisündi" seisavad Balti riigid silmitsi mingis mõttes samasuguste probleemide ja raskustega, nagu neil tuli ületada pärast I maailmasõda. Olles saavutanud iseseisvuse 1991. aastal, alustasid Balti riigid ühiskonna põhjalikku ümberkorraldamist, viies läbi poliitilisi ja sotsiaalseid reforme ning integreerudes Euroopa ja maailmaturuga. Reformid käivitati üleminekuks riigiomandil põhinevalt süsteemilt turumajandusele. See tähendas ka omandisuhete põhjalikku muutmist, kogu ühiskonna institutsionaalse struktuuri ümberkorraldamist ning sotsiaalsfääri süvamuutusi.
Üleminek on raske, kuna see toimub riikides, mille majandus pole kuigi efektiivne, kannatades märkimisväärse makromajandusliku tasakaalustamatuse all, mida põhjustas viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni. Balti riigid pärisid Nõukogude perioodist iganenud tehnoloogia ja juhtimisvõtted. Reformide läbiviimise eelduseks Balti riikides oli uue õigussüsteemi loomine, mis tähendas pädevate seaduseelnõude esitamist ja kehtestamist väga mitmesugustes õigusvaldkondades - eeskätt omandi-, maksu-, eelarve- ja sotsiaalkindlustusreformi sätestamist.
Vahetult pärast iseseisvuse taaskehtestamist toimus äkiline majanduslik langus, mida põhjustas Nõukogude turu ning sealt saadud suhteliselt odava kütuse ja tooraine kaotus. Ümberorienteerumisega Lääne ja Põhjamaade välisturgudele kaasnes hinnatõus. Võrreldes 1991. aastaga langes Eesti tööstustoodangu maht 1992. aastaks 25%, põllumajandustoodangu maht 13% ja rahvuslik koguprodukt 15%. Samasugune langus toimus ka Läti ja Leedu majanduses, kus koguprodukt vähenes vastavalt 27% ja 35%, tööstustoodangu maht 34% ja 37% ning põllumajandustoodangu maht 12% ja 24%. Samal ajal hakkas kasvama väliskaubanduse maht. Võrreldes 1992. aastaga kasvas Eesti ekspordimaht aastail 1993-94 kolmekordseks, Lätis 14% ja Leedus viis korda. Eestis enam kui kolmekordistus ka koguimpordi maht, Lätis suurenes see 17% ja Leedus kaheksa korda. Väliskaubanduse bilanss oli Eestis ja Leedus positiivne aastail 1991-92, kuid muutus negatiivseks 1993. aastal. Imporditi märksa rohkem, kui eksporditi. Kodumaine tööstus ei võimaldanud eksporti suurendada ning hädavajaliku kütuse ja tehnika importimine oli peamine probleem.
Kuni 1991. aastani oli Nõukogude Liit nii peamine ekspordi- kui impordipartner (90%-95%), kuid 1994. aastaks langes Eesti ja Läti eksport endistesse Nõukogude Liidu vabariikidesse 30%-ni ja Leedu oma 50%-ni. Kolme aastaga (1992-94) kasvas Lääne turgude osakaal Eestis 70%-ni, Lätis 57%-ni ja Leedus 53%-ni.
Kui 1991. aastal hinnapiirangud tühistati, hakkasid palgad ja sissetulekud hindadele alla j„„ma. Eestis peatus reaaltulu langus teatud mõttes 1994. aastal, Lätis hakkas alates 1993. aastast rahva reaalpalk tõusma ja Leedus on jäänud umbes samale tasemele. Aastail 1992-94 tõusid sissetulekud kõige enam finantssektoris, kalanduses, kinnisvaraäris, rendi- ja äriteeninduses, avaliku juhtimise ja riigikaitse sektoris, kaevanduses ja transpordis. Kõige madalamad palgad olid haridus-, tervishoiu-, sotsiaaltöötajail ning põllumajanduses.
Asjatundjate arvates, kes on ka mujal selliseid üleminekuprotsesse uurinud, on kolmel Balti riigil õnnestunud plaanimajanduselt turumajandusele ümber lülituda suhteliselt lühikese aja jooksul, ehkki neil tuli seejuures käigu pealt ületada märkimisväärseid raskusi ja lahendada väga keerukaid ülesandeid.
LÕPPSÕNA
Paljud paigad maakera pinnal on oma asukohta vahetanud niinimetatud kontinentaalse nihke käigus, olles varem asunud mingitel teistel laius- ja pikkuskraadidel. Samamoodi on territooriumid ja maad muutnud globaalse evolutsiooni käigus ajapikku oma sotsiaalset ja majanduslikku asendit. Balti piirkonnas arenes üldise arengu piires suhteliselt ammu maaviljelus. Uusimate uurimuste valgusel paigutatakse üleminek põllundusele ajaloos veelgi varasemasse aega. Alates esimesest aastatuhandest enne meie aega kuni esimeste sajanditeni meie aja järgi olid Balti piirkonnal kaubandussuhted Vahemeremaade ja Musta mere äärsete rahvastega. See tähendab, et ehkki Balti piirkond asus geograafiliselt tsiviliseeritud maailma äärealal, oli ta siiski tihedasti integreeritud.
Kristlik kultuur, mis sündis ja tugevnes Vahemeremaadel, suunas Põhja-Euroopa arengut kahest keskusest: Roomast ja Bütsantsist. Esimesel juhul kristianiseeriti Ungari, Böömimaa, Poola ja Põhjamaad esimese aastatuhande lõpul Rooma kaudu; Bulgaaria ja Venemaa kristianiseeriti aga Bütsantsi kaudu. Osa lääneslaavlasi, Preisi ja Balti territooriumid, mis asusid kahe vahel, jäid sellest puutumata. XII sajandi lõpuks oli kahe kristliku kiriku mõjusfääri vahele jäänud kiiluna kitsas paganlik ala, mis ulatus lõuna pool asuvaist preislastest ja leedulastest põhjas elavate soomlaste ja laplasteni. See territoorium oli seotud kaubandussidemetega üle kogu Euroopa. Põllumajandus oli seal arenenud ajakohasel tasemel, kuid võrreldes nende maadega, mis olid rohkem Kreeka-Rooma kultuuri mõju all, polnud neil aladel samavõrd edenenud sotsiaalsuhted, tehnoloogia, linnade areng ja kirjaoskus. Saksa ja Skandinaavia vallutused XII ja XIII sajandil ühendasid Liivimaa, Eesti ja Läti territooriumid jõuga ladina kultuuri mõjuvälja. Neil vallutustel olid kaugeleulatuvad poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud tagajärjed, mis m„„rasid nende maade edasised arengusuunad. Samal ajal tähistasid need vallutused ka poliitilise idapiiri, mis hoidis ära võimaliku Vene invasiooni ja sellega kaasneva venestamise. Integreerumine kristlik-feodaalsesse Euroopasse tõi Balti piirkonnas kaasa feodaalsuhete arengu. Kohalike elanike jaoks tähendas see talupoegade sotsiaalsesse sõltuvusse sattumist koos sünnijärgsete feodaalkoormistega ning mõisamajanduse arengut. Kiirendatud ajaloolise arengu kõige rängem hind oli poliitilise iseseisvuse kaotamine, igasuguse enesemääramise, omavalitsuse ja iseotsustamise lõpp. Mitte ükski germaani ja peaaegu mitte ükski slaavi rahvas pole pidanud niisugust ohvrit tooma. Selles mõttes oli Leedu saatus teistsugune. Leedu suutis vallutajaile vastu panna ning ei langenud nende võimu alla. Sellele vaatamata j„i ka Leedu kristliku kultuuri ja feodaalsüsteemi jaoks avatuks umbes samal ajal - XIII-XIV sajandil - saades võrdselt mõjutusi mõlemalt poolt, nii Idast kui Läänest.
XIII-XVI sajandi jooksul seoti Balti riigid kindlalt üle-Euroopalise turuga; nad võtsid aktiivselt osa Balti- ja Põhjamere kaubavahetusest. XIII sajandil tekkinud Liivimaa linnad (Riia, Tallinn jt.) arenesid kiiresti olulisteks kaubakeskusteks. Leedu (ja Poola) linnad kuni Krakovini haarati samuti kaasa Balti kaubandusse. Hansaliidu tegevusel oli Balti piirkonna konsolideerimisel tohutult tähtis roll. Kuni tänase päevani võib märgata olulist (peamiselt alam-saksa) ühismõju, mis ilmneb laensõnades, teatavais tavades, arhitektuuris jne. Balti riigid vahendasid aktiivselt Ida (Vene) ja Lääne (Hollandi, Inglismaa, kuni Pürenee poolsaareni) vahelist transiitkaubandust. Samal ajal muutus see piirkonnaks, kus toodeti ja kust eksporditi põllumajandussaadusi (teravilja, vaha jms.). Sellega seoses muutus talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord järjest raskemaks, koormised suurenesid; talupojad muutusid pärisorjadeks. Üldtunnustatud hüpoteesi põhjal muutis Lääne ja Ida vaheline tööjaotus Ida-Euroopa alates XV sajandi teisest poolest tegelikult Lääne-Euroopa agraarripatsiks, kus toodeti peamiselt põllumajandussaadusi ja arenes käsitöö. Ei saa eitada või kahandada Lääne-Euroopa agraarturu tähtsust või osakaalu, kuid ilmselt on selle mõju pärisorjusliku mõisamajanduse arengule Ida-Euroopas ületähtsustatud. Näiteks, mis puutub Venemaa pärisorjuslikku mõisamajandusse ja teraviljakasvatusse, siis pole mingeid tõendeid, et sealt oleks teravilja Läände eksporditud.
Sajandeid oli Leedu kuulunud suurriigi koosseisu, olles Poola-Leedu Uniooni liige. Liivimaa liit selle riigiga kestis vaid üürikest aega. Alles Rootsi võimu alla langemine (alates XVI sajandi teisest poolest kuni XVII sajandi esimese veerandini) tõi Eesti ja Liivimaa esimest korda tsentraliseeritud uusaegse riigi koosseisu. Tugev absolutistlik Rootsi riik püüdis integreerida oma uusi provintse poliitiliselt, administratiivselt, majanduslikult (nii rahanduslikult kui kaubanduslikult) ning sotsiaalselt. Uue kaubariigi tolli- ja kaubitsemistingimused osutusid vanade eelisõiguslike Hansalinnade jaoks piiravaiks. Balti talupoegadele olid riiklikud integreerimistaotlused meeltmööda, kuna nende eesmärk oli talupoegade vabastamine pärisorjusest ja baltisakslastest mõisnike võimu alt, et muuta nad Rootsi riigi alamaiks. Balti territooriumid, nagu Venemaa või Poola, polnud oma pärisorjusliku majandusega siiski Ida-Euroopa agraarsüsteemi sedavõrd sisse sulanud, et Rootsi võimudel oleks võimalik olnud läbi viia sügavamaid sotsiaalseid või majanduslikke muudatusi. Merkantiilne Rootsi riik hakkas Balti provintsides rajama manufaktuure. XVII sajandi Kuramaa oli õitsva majanduse (põllumajanduse, käsitöönduse ja kaubanduse) hea näide, aga Leedu aladel, mis olid sõdadest rängalt laastatud, oli põllumajanduse ja tööstuse areng seiskunud.
Rootsi võim kestis Baltimail suhteliselt lühikest aega ja uuendusreforme ei jõutud lõpule viia. Vene anneksioon Baltimaile XVIII sajandi alguses peatas ka sotsiaalsuhete arengu; pärisorjus arenes XVIII sajandil oma äärmuslike vormideni. Stabiliseerunud pärisorjuslik mõisamajandus orienteerus ümber Vene agraarturule. Samal ajal säilitasid Balti provintsid Vene impeeriumi koosseisus teatava eristaatuse. Alates XVIII sajandi lõpust kasutas tsaarivalitsus Baltimaid teatavas mõttes nagu valmivate reformide katsealana. XIX sajandi alguses olid Baltimaade (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) talupojad Vene impeeriumis esimesed, kes pärisorjusest vabaks lasti. Leedu provintsid ühtlustati Vene aladega pärast nende annekteerimist XVIII sajandi lõpul, pidurdades nende sotsiaal- ja majandusarengut.
Vabastavad reformid andsid Balti provintside arengule tugeva tõuke. XIX sajandi keskpaiku hakati tootma vabrikuis, kuna tööjõudu oli küllalt saada. Kõige olulisem oli võimalus küla ühismaid tükeldada ning mõisnikelt vabatalusid päriseks osta. Selle protsessi tulemusel kujunes välja iseseisvate, mõisast sõltumatute talupidajate kiht. Koos esilekerkiva rahvusliku intelligentsiga (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) oli neil rahvuslikus ärkamises peaosa. See oli võimas liikumine, mis toimus ühtviisi kõigi Ida-Euroopa allasurutud rahvaste (soomlaste, eestlaste, lätlaste, leedulaste, poolakate, tsehhide, slovakkide jt.) seas. Rahvuslik ärkamine ühendas etnilisi rahvusi ja lõi uue sotsiaalse kihi - talupojad - millest paari põlvkonna vältel arenesid välja kaasaegsed riigid koos oma talupoegade, kodanluse ja intelligentsiga, mis hakkasid kapitali akumuleerima. Agraarse ja tööstusliku arengu tase oli Balti piirkonnas suhteliselt kõrge, võrreldes ülejäänud Vene impeeriumiga. Need alad integreeriti peagi maailmaturuga.
See areng võimaldas vajalikku poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist baasi rahvusliku iseseisvuse saavutamiseks. Muidugi olid ka poliitilised kokkusattumused väga soodsad; mõlemad Balti alade himustajad - Venemaa ja Saksamaa - olid I maailmasõjast ülimalt nõrgestatud. Sellele vaatamata, võttes arvesse jõudude ja ressursside vahekorda, oli iseseisvuse saavutamine erakordse tähendusega sündmus, tõeline saavutus, samal ajal kui maailmas leidub märksa suuremaid etnilisi rühmi, kes pole kunagi sõltumatud olnud. Kindlakäeliselt ja oskuslikult läbi viidud agraarreformid andsid Balti riikide värskele iseseisvusele kindla poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku aluse. Maareformi eesmärk oli kaotada viimaks lõplikult balti-saksa mõisnike majanduslik ja poliitiline ülemvõim. Aadlike varad ja maavaldused natsionaliseeriti ning jaotati ammu oma maatükki igatsenud talupoegadele laiali. Ilma nende põhjalike reformideta oleksid Balti rahvad vaevalt et võitu saavutanud demagoogilisi sotsialistlikke loosungeid propageeriva enamliku Venemaaga võideldes. Maareformide tulemusel asendati Balti kahetine maaomandivorm, kus domineeris mõisnik, elujõuliste keskmiktalude süsteemiga, mis rahuldas ka ekspordi vajadusi. Põhjalikku ümberkorraldamist nõudis ka Balti riikide tööstus: Vene imperialistlikele vajadustele kohandatud rasketööstus kaotas turu ning see tuli asendada kerge- ja toiduainetetööstusega, mis oleks ekspordivõimeline. Pärast maailma majanduskriisi taastasid Balti riigid oma majandusliku positsiooni ja tõusid taas jalule. Nad kuulusid arvestatavate partneritena maailma majandussüsteemi. Autoritaarsete rezhiimide esiletõus kõigis kolmes riigis oli poliitiline tagasilöök, mis majandusarengut ei pidurdanud. üldjoontes olid Balti riigid siiski poliitiliselt stabiilsed ja majanduslikult elujõulised. Nõukogude okupatsioon tähendas kogu poliitilise ja majandussüsteemi hävitamist. Balti liiduvabariigid lülitati Nõukogude Liidu üldisse süsteemi ning lõigati kogu Ülejäänud maailmast ära. Balti piirkonnas hakati arendama laiaulatuslikku tööstust. Ühest küljest pidi see kasutama kohalikku toorainet ning teisest küljest andma hea võimaluse rahvuslikuks assimileerimiseks ja venestamiseks (nõukogustamiseks) suure hulga tööjõu sissetoomise teel. See protsess kahjustas Leedut vähem kui Lätit või Eestit. Endine taludel põhinev agraarsüsteem hävitati täielikult vägivaldse kollektiviseerimise läbi. Ühekülgne sotsialistlik põllumajandus, mis rajanes endistel taludel, varustas naabruses olevaid Venemaa alasid piima- ja lihatoodetega. Isegi nõukogude perioodil tavatsesid keskvõimud Balti liiduvabariike aeg-ajalt katselapina kasutada, kus uusi reformikavasid läbi proovida.
Nõukogude impeeriumil ei õnnestunud Balti riike sulandada ega assimileerida. Lagundavad tõukejõud olid Balti piirkonnas tugevamad kui muudes Nõukogude Liidu osades. Seetõttu aitasid need rahvad ka enim kaasa Nõukogude Liidu kokkuvarisemise protsessile.
Pärast iseseisvuse taaskehtestamist pole lihtne majandust kaasaja nõuetele vastavaks kujundada ning Euroopa ja maailma majandussüsteemi lülituda. See võtab ilmselt veel aega. Kuid olemasolevad positiivsed arengutendentsid lubavad loota parimat.
Juhan Kahk
Enn Tarvel