Harald Tammur - Arreteerimine ja vangistus

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Harald Tammur
Periood kevadeni 1941
1941.a kevad kuni sõja alguseni
Pärast sõja puhkemist
Tartu lahingud
Saksa okupatsiooni aeg
Arreteerimine ja vangistus
Kõik leheküljed

 

 

Arreteerimine ja vangistus

 

Suur osa meie põrandaalusest organisatsioonist (ka mina) arreteeriti aprillis 1944, alates 20ndast. Otsest ajendit ei oska ära arvata, aga olime ju sakslastel ja nende käsilastel kõik teada oma 1941.a suve tegevuse tõttu. Kindlasti hoiti meil pidevalt silma peal. Olulisematest meestest õnnestus pääseda ainult Karl Aunal, Arno Raagil ja Madis Üürikesel, Tallinnas Miša Tomsonil. Minu arreteerija nimi oli Tibar.

Tahaksin selles ühenduses avalikustada SD-IV eesti haru juhi Ervin Viksi kohta mulle teadaolevat. Uurisime tema tagapõhja oma sidemete kaudu pikka aega. Jõudsime veendumusele, et Viksist oli arvatavasti juba nõukolgude baaside ajal 1939/40 saanud NKVD nuhk. Tema viimane töökoht Eesti poliitilises politseis oli Saaremaal. Esimesel nõukogude okupatsiooniaastal kolis ta Haapsallu ja – ehkki oli polpoli mehena laialt teada – kõndis seal kogu aasta vabalt ringi. Saksa ajal torkas silma, et ta lasi ülikiiresti hukata iga inimese, kes Haapsalust ja Läänemaalt NKVD sidemete eest arreteeriti. Ka ltn V.Aasoja, kes Viksi kohta süstemaatiliselt andmeid kogus, tapeti Tallinnas 1943.a augustis Viksi korraldusel.. 1941.a sõjasuvel tegeles Viks koos Roland Lepikuga juutidelt kulla ja muu vara röövimisega. Tema oli see, kes jälgede varjamiseks korraldas Lepiku tapmise (või tegi seda ise, mis aga kinni mätsiti). Viks teadis, et mul on teda paljastavat informatsiooni. Kui olin SD arreteerituna Tallinnasse saabunud, siis ütles Viks toojale, et see mees oleks tulnud küll juba Tartus maha lasta. Saksa okupatsiooni lõpus ajasid meie Tallinnas olevad ja vanglast vabaneda jõudnud mehed Viksi taga, et teda Eesti kohtu alla anda. Seepärast võttis ta meid seitsmekesi Patarei vanglast pantvangideks kaasa, oli kuni Paldiskisse jõudmiseni ja laeva väljumiseni kogu aeg meie läheduses ja saatis lõpuks Danzigis, kui meid enam vaja polnud, Stutthofi koonduslaagrisse.

Saksaaegsest Patareis istumisest väärib märkimist, et EVR asjas arreteeritud olid peaaegu kõik nn "üksikute" 4-korruselises osakonnas segamini surmamõistetutega ja nendega, kelle kohta võis sellist otsust oodata. Osakond oli ületäidetud, igas kambris 3-5 meest. Mina olin teisel korrusel kambris 19, Enn Sarv kambris 17 ja L.Kriisa tema all asuvas kambris nr 5. Kambrite vahel seintes olid vist veel Eesti-aegsetest kommunistidest saadik salajased sidepidamise augud. Olin Sarve kaudu ühenduses Kriisaga, kellele Sarv edastas ja kellelt sai mu kirju aknast väljariputatud niidi otsas. Valvurid avastasid sidepidamise augud augustis 1944 ja need müüriti siis kinni.

Saksa laagris olemise ja sõjajärgse pääsemise kohta on mu mälestused eraldi kirja pandud, ei hakka siin kordama. Saime laagris varsti kontakti Leedu ja Läti põrandaaluste juhtkondade vangistatud liikmetega, kellega EVRahvuskomitee organisatsioonil oli 1943/44 side olnud. Nad viibisid Stutthofi koonduslaagris nn "auvangide" (Ehrenhäftlinge) seisuses. See tähendas, et elasid omaette toas, ei tarvitsenud tööl käia. Kui aga soovisid, siis said ise endale töö valida. Töötades meeskonnas, kes vedas Danzigi linnast laagrile leiba, avanes neil võimalus leiba kõrvaldada. Nad kinnistasid meie seitsmiku meestele leedulastest abistajad, kes meid leivaga varustasid. Nende kaasabil korraldati ka meile kergema töö saamine ja vajaduse korral laagri haiglasse paigutamine. Mina pääsesin haiglasse küll ühe teise kaasvangi, poolakast arsti Kruszewski kaudu, kes oli meie samanimelise EÜS kaasvõitleja (kindral Laidoneri kasupoja) vend.

Meie seitsmiku mehed sattusid laagris igaüks eraldi barakki. Kaks meest (Viirand ja Määrits) sokutasid end varsti Buchenwaldi kooonduslaagrisse viidavasse transporti, lootes seal "saksa korra" tingimustes paremat elu (Stutthofis oli 80% vange poolakad). 1944.a veebruari lõpus hakati meie laagrit rindejoone liginemise tõttu läände evakueerima. Meie ülejäänud 5 meest sattusid jällegi igaüks eraldi marsikolonni. Teekonnal eraldati minu kolonnist kommunistid ja kriminaalvangid ning lasti maha. Edasi minnes liitusin kolonnis oleva Läti teedeministri Einbergsiga ja veel mõne "auvangiga", kellest mäletan Kaunase ülikooli professorit Zeja’t ja leedu advokaati Noreikat. Kui ma näljakurnatuse ja kopsupõletiku tõttu enam käia ei jaksanud, siis Einbergs ja leedulased vedasid mind kelguga, et mind kui nõrkenut maha ei lastaks. Päästsid mu elu. Jõudsime ühte jaama. Hiljem selgus, et vangid pidi rongiga viidama mere äärde ja praamile pandama. Rong sai puupüsti täis, minu ees trepil oli veel üksainus koht. Pakkusin kohta Einbergsile, kes aga loovutas selle Bruno Kalninšile, Läti kunagise sotsiaaldemokraatide juhi pojale (põhjendusel, et temast kui nooremast mehest on Lätile rohkem kasu). Rongitäis vange viidi sadamasse ja pandi praamile. Valvemeestel oli käsk praam merel koos vangidega põhja lasta, aga need saksa vanamehed ("volkssturm") seda ei teinud, vaid sõitsid Taani randa. Kalninš pääses sealt pärast sõda Rootsi.

Eluga pääsnud juudi kaasvangid (keda olin laagri haiglas arstimitega abistanud) paigutasid mu Punaarmee saabudes haiglasse. Mind ravisid mitu kuud juudi arstid, kes mu tervise enamvähem taastasid. Tänu neile pääsesin ka NKGB kontrollidest. Seda eluperioodi on pikemalt kirjeldatud mu mälestustes. Saksamaalt jõudsin Tartusse 28.oktoobril 1945. MGB arreteeris mu juba 4.novembril. Mind viidi Tallinnasse. Ülekuulamised algasid seal 24.detsembril 1945 ja kestsid kuni 27.juunini 1946. Ülekuulamiste alguses viidi mind varsti peksutuppa. Teatasin neile, et mul on gestaapo kool seljataga ja kui mind peksma hakatakse, siis garanteerin, et suud enam lahti ei tee, aga kui viisakalt koheldakse, siis võime rääkida. Pärast seda jätkusid ülekuulamised kuni lõpuni enamvähem normaalses MGB stiilis. Sain ilma kohtuta (nn erinõupidamise otsusega) 1947.a 27.märtsil 5 aastat, pärast seda olin sundasumisel Krasnojarski krais kuni Hruštšovi ajal 1.juulil 1954 Eestisse lubamiseni.

Tartus, detsembris 1999. /Harald Tammur/