Harald Tammur - Pärast sõja puhkemist

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Harald Tammur
Periood kevadeni 1941
1941.a kevad kuni sõja alguseni
Pärast sõja puhkemist
Tartu lahingud
Saksa okupatsiooni aeg
Arreteerimine ja vangistus
Kõik leheküljed

 

 

Pärast sõja puhkemist

 

Pärast 21.juunit hakati Tartus eriti palju arreteerima. Kunagi juuni lõpupoole tuli Villem Muld mind hoiatama: ta oli kuulnud, et küsiti Tammurit, linnavalitsuse töötajat (maamõõtjat) Laagust ja veel kedagi kolmandat, kelle nime olen unustanud. Teatasin mõlemale teisele, põgenesin kohe läbi Raekoja II korruse mööda veetoru alla ning varjusin üle tänava kohvik Centrali hoovi. Hetkegi aega viitmata põgenes ka kolmas mees. Laagus aga kui korralik ametnik hakkas laualt pabereid kokku panema. Ta arreteeriti ja sattus Tartu vangimaja kaevu 182 mõrvaohvri sekka.

Sellest ajast kuni Tartu lahingute alguseni varjasin ennast mitmel pool linnas, päeviti viibisin ja tegutsesin TM majas. Sel perioodil oli seal ootamatu läbiotsimine. Mul õnnestus põgeneda, kuid Karl Aun, kes magas muusemi akvaariumitoas (olime veidi napsutanud), oleks peaaegu kinni kukkunud. Õnneks teda ei leitud. Ta pääsis tänu TM kojamehe Aleksander Villa (tuntud maadleja) ja selle abikaasa külmaverelisusele. Nad teatasid miilitsale, et muuseumi tööaeg on läbi ja majas pole kedagi (Villa abikaasa oskas vene keelt), korraldasid neile kogu majas pika ja ülikeerulise ringkäigu ja viisid nad lõpuks pööningukorrusele. Villa võttis hiljem osa selle suve Kaitseliidu (Omakaitse) tegevusest. Kui olin 1945.a lõpul juba venelaste käes vangis, kohtasin teda ootamatult Pagari sisevangla kambris. Ta sai Omakaitse eest 10 aastat ja hukkus laagris.

Meile Aunaga tegi muret TM gruppi kaasatõmmatud seltsivend Voldemar Randmäe, kes kaldus hulljulgetele tegudele ja seadis paaril korral meid kõiki ohtu. Ta oli parteikomitees autojuht. Kui sõda juba käis, pidi ta Tallinnast ära tooma Tartu partei esimese sekretäri Ilmar Kruusi. Tee peal korraldas ta meelega avarii, viskas Kruusi välja ja põgenes autoga metsa. Sama autoga mängis ta Tartu lahingutes olulist osa. Hiljem võitles ta ka Erna rühma koosseisus. Lõpuks heideti Soome kaugluure mehena langevarjuga Vene rindelähedasse tagalasse, kus vangistati. Pagari tänava vangikongis sain Toomas Hellatilt teate, et Randmäe on surnud (maha lastud?). Üks Randmäe protokoll on minu ja Enn Sarve ühises uurimistoimikus. Eitasime mõlemad tutvust Randmäega.

Seadsime oma rühma eesmärgiks Tartus võimu haaramise, kui venelased taganema hakkavad ja selleks sobiv moment tekib. Tuli ju päästa linn, selle elanikud, majad ja ettevõtted kommunistide poolt plaanitsetud laushävitamisest. Esialgu oli meil plaan lasta end juhtida elukutselistel sõjaväelastel, Tartus asuvate eesti väeosade ohvitseridel. Me ei osanud arvata, et eesti väeosad kohe Venemaa suunas teele saadetakse. Siis aga ei jäänud enam muud üle, kui hakata meid endid vaatlema jõuna, kellel lasub vastutus võitlust koordineerima hakata. Vahetult enne Tartu lahinguid, juuli alguses, kohtusin Centralis seltsivenna Olev Reintaluga, kes oli sinnamaani ennast metsades varjanud ja lõpuks Tartusse olukorda uurima jõudnud. Viisin ta TMi Auna juurde ja ta lülitus kohe meie tegevusse. Ta oli meie hulgas ealt kõige vanem ohvitser (lipnik), nii saigi temast sõjalise tegevuse juht.

Sellesse perioodi langeb ka sanitaarpaunade ja võitlusteks arstiabi korralduse ettevalmistamine, millega tegeles ja millest on kirjutanud A.Koskel.