Harald Tammur - Periood kevadeni 1941

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Harald Tammur
Periood kevadeni 1941
1941.a kevad kuni sõja alguseni
Pärast sõja puhkemist
Tartu lahingud
Saksa okupatsiooni aeg
Arreteerimine ja vangistus
Kõik leheküljed

 

 

Periood kevadeni 1941

 

Jaan Tõnissoniga EÛSi nimel kontakti pidamine jäi peamiselt minu hooleks. Juuli alguses juhtusin tema pool olema, kui Heinrich Mark tuli Võrust ja jutustas riigivolikogu valimiste organiseerimisest Võrumaal. EÜSi kaasvõitlejad tõmmati kaasa rahvuslikele vastukandidaatidele toetusallkirju koguma. Vaja oli igaühele 50 allkirja. Sellega polnud raskusi, sest rahvas oli kommunistide vastu. J.Tõnissoni korraldusel tuli pigemini hoolitseda, et allkirju liiga palju ei koguneks. Ta kartis, et see kujuneb punastele tegelastele signaaliks, et nad valimistel kaotavad. Aga nad teadsid seda niikuinii, et vabadel valimistel pole neil midagi loota. Kogusin allkirju Tartu linnas Jaan Tõnissonile ja oma kodukohas Varnja kandis pastor Arnold Keremile. Mäletan, et Karl Aun tegeles allkirjade kogumisega oma kodukohas Vaimastvere vallas, kuskil Tartumaal tegutses ka Rudolf Saago. Teiste tegevust ei mäleta, neid oli palju. Suur töö oli telefoni teel sidepidamine kandideerijatega ja nende abilistega kogu Lõuna-Eestis. Tartus peeti valimiste ettevalmistamise ajal "Vanemuises" koosolek, kuhu ilmusid peaaegu kõigi üliõpilasorganisatsioonide esindajad. Ka korporandid, kellega seal ühistöö asjus kokku lepiti. Koosolekul kõneles Jaan Tõnisson. EÜSist oli kohal palju kaasvõitlejaid, silmapaistvamaist on peale Seltsi eestseisuse meeles A.Raska. Liivikast oli vist R.Tasso, Veljestost mäletan August Annistit, korporantidest Heikki Leesmenti (Rotalia esimeest) ja Ervin Pangi (Estica).

Kuni Jaan Tõnissoni arreteerimiseni käisin aeg-ajalt teda külastamas. Viisin tema ülesandel siia-sinna sõnumeid ja pidasin ülal ta kontakti Arnold Keremiga. Ta elas Tööstuse tänava hoovimajas. Maja ümber oli suur aed, ligi 1 ha. Käisin sisse-välja läbi aiaaugu, kust pääses kõrvalkrundi kaudu Vabriku tänavale. Sellel krundil olevas majas elas Joh.Voldemar Veski, kelle perekonnaga olin läbikäimises. Olin ilmselt viimne külastaja, kes nägi Jaan Tõnissoni öösel enne tema arreteerimist. Tollase külastuse eesmärk oli J.Tõnissoni päästmine – tema pakkuaitamine. Jaan Tõnisson keeldus: "Ma olen nii ümber piiratud, et ei pääse siit enam kuskile, isegi kui oleksin hiir". Olin tema juures öösel kella 3-ni, siis saatis ta mu aiaauguni. Järgmisel hommikul vara, vist 12.dets., ta arreteeriti.

Kuni kevadeni oli EÜSi erakorralise eestseisuse põhieesmärk luua ja hoida kontakte EÜSi peres ja väljaspool, säilitada rahvuslikku meelsust, hankida ja levitada infot punaste tegevusest ja plaanidest, eriti arreteerimistest, ning hoiatada ohtu sattunuid. Juhtivasse keskusse kuulusid eelkõige Aun-Tammur-Saago-Turviste. Kirjatoimetaja Kornel viibis palju väljaspool Tartut, käis harva. 1941.aasta kevadel koopteeriti juurde veel hulk kaasvõitlejaid. Nendest allpool.

Ohtlik moment oli talvel, kui "Tartu Kommunist" (endine "Postimees") ründas ühes oma artiklis EÜSi "jäänuseid". Oli ka mitmeid EÜSi liikmete ülekuulamisi NKVD poolt. Ülekuulatavate seas oli ksv A.Raska, ka mina. Tunti huvi, kas käiakse koos ja kes juhib. Midagi ei avastatud. See andis tõuke omapoolseiks vastumeetmeiks eesmärgiga õigeaegselt avastada, mida vastane ette võtab.

Ega meil teab-mis erilist informeerijate võrku punaste tegevuse uurimiseks polnud, kuid teadlikult arendatud laiad kontaktid Seltsi peres ja mujal tagasid küllaltki ulatusliku info kogunemise ühte keskusse. Üks juhtus kuulma üht, teine teist, ning killukestest koguneva teabe kokkupanek ja analüüsimine võimaldas saada võrdlemisi hea pildi sellest, mis toimus. Allikaid, kust mingit infot saadi, vastastikku ei mainitud. Minu üks olulisi allikaid oli EÜSi endine esimees Villem Muld, kes sattus oma tutvuskonna tõttu juunipäevil 1940 nõukogude kandidaatide sekka. Ta polnud neile siiski "oma mees", mistõttu jäi kandidaadiks üles seadmata. Ometi säilitas ta mingil määral nende usalduse ja kuulis ühtteist. Ta oli kooliõpetaja. Saksa okupatsiooni alguses saatis koolivalitsuse juhataja Hilda Kauri ta Kuressaarde tööle. Sealt põgenes ta juba 1943 Rootsi.

EÜSi nimel loodi informatsiooniside ka teiste üliõpilasorganisatsioonidega Tartus. Üliõpilasseltsidega oli juba varasem tihe kontakt tollase Üliõpilasseltside Liidu tegelaste kaudu. Ettevaatuse mõttes hoiduti usalduslikkudest vahekordadest E.Ü.S.Ühendusega, sest sealt läks hulk vasakpoolse maailmavaatega isikuid uue korraga kaasa. Neid kasutati aga ära infoallikaina. Korporatsioonidega pidas sidet Karl Aun. Nende kontaktisikud olid Heikki Leesment (Rotalia), Ervin Pang (Estica), keegi oli ka Vironiast, nime ei mäleta. Ühiseid koosolekuid nendega polnud, aga kui meie keskuse asukohaks hiljem sai Tervishoiu Muuseum, siis käisid kontaktisikud seal aeg-ajalt Aunaga vestlemas. Minul kujunes kõige tihedam kontakt ja koostöö H.Leesmentiga, kes oli tööl Tartu maavalitsuses. Puutusin temaga palju kokku, sest töötasin linnavalitsuses, olin töö- ja maaosakonna asjadevalitseja.

Väga tähtis üritus oli EÜSi ajaloolise lipu (Eesti esimese sinimustvalge lipu) peitmine. See oli alguses hoiule antud Eesti Rahva Muuseumi. Kohta ei peetud kindlaks, lipp toodi muuseumi juhtkonna (vilistlase direktor Gustav Ränki) kaasabil välja. Lipp pakiti kinnijoodetud metallkasti. Seda tegi aseesimees Turvo Turviste oma tööstuses Viljandis. Kast müüriti selleks lisatud korstna vundamendi alla Karl Auna kodutalus Vaimastveres. Täpset kohta teadsid ainult eestseisus ja Karl Auna isa. Kui isa hakkas surema, viibis Karl Aun Kanadas, Saago ja mina vangis. Isa ei teadnud meist midagi ning laskis seetõttu kutsuda oma naisevenna Rudolf Korgi, kellele näitas kätte lipu asukoha. Nii võtsid taasvabanenud Eestis lipu peidukohast välja mitte EÜS volitatud isikud, vaid võõrad inimesed. Ei hakka pikemalt seletama, sest olen lipuloo juba eraldi kirja pannud ja ka paljud teised on kirjutanud.

1940.a sügisel, kui Tartu Ülikooli usuteaduskond oli suletud, olin sunnitud ülikoolis käimise jätkamiseks teaduskonda vahetama. Läksin üle õigusteaduskonda. Mind abistas vilistlane Hillar Randalu, kellele tema ema abikaasa, rektor Hans Kruus oli andnud korralduse koguda avaldusi õpinguid teisel alal jätkata soovivatelt usuteaduskonna üliõpilastelt. Ainult ei tohtinud kellelegi öelda, et selle ürituse taga seisab H.Kruus.