6.1. Karistamise põhimõtted ja aegumatuskonventsioon
Diskrimineerimisvastane konventsioon on ainuke rahvusvaheline konventsioon, mis võimaldab “rassirühmi” nende kollektiivsete inimõiguste rikkumise puhul hüvitada. Süüdlaste karistamiseks on aga konventsioone küllaga. Eesti jaoks tähtsaim on 1968. aasta Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes, mida edaspidi nimetame aegumatuskonventsiooniks. Enne aegumatuskonventsiooniga tegelemist tuleb aga vaadelda mõningaid selle aluseks võetud mõisteid ja põhimõtteid.
XIX sajandist pärinevad mõisted “sõjakuritegu” ja “inimkonnavastane ehk inimsusevastane kuritegu” tõi kaasaja jaoks uuendatud kujul kasutusele Nürnbergi sõjatribunali põhikiri ehk harta 8. augustist 1945. Tõlge “inimsusevastane” pole inglise ja prantsuse vaikeide alusel mitte kõige täpsem. Ametlikud kommentaarid eelistavad sõna “inimkonnavastane” ja nii öeldakse ka vene keeles. Edaspidi kasutame siiski meil eesti keeles juba juurdunud terminit “inimsusevastane”.
Nürnbergi põhikirja pole ükski riik kunagi ratifitseerinud. See kehtestati lihtsa, nelja suurriigi vahelise kokkuleppega (agreement), millega enne kohut ühines 17 riiki ja pärast kohut veel 2 riiki. Põhi-kiri ehk harta ise oli selle kokkuleppe lisa. Kohtuotsus (1. okt. 1946) põhjendas täiendavalt ja täpsustas mõningaid põhikirjas kajastamist leidnud juriidilisi printsiipe. Põhikirja täiendati lisaks veel ÜRO PA resolutsiooniga 3(I) 13. veebruarist 1946, mis kehtestas sõjakurjategijate üldise väljaandmise ja karistamise kohustuse. Nürnbergi sõjatribunali põhikirjas ja kohtuotsuses kajastatud põhimõtted kinnitas ÜRO PA poolt ühehäälselt vastuvõetud resolutsioon 95(I) 1946. aasta 11. detsembrist. See kohustas ühtlasi ÜRO liikmesriike neid “Nürnbergi põhimõtteid” (mida resolutsioon ise ei sõnasta) oma siseriiklikku õigusse lülitama. Nürnbergi põhimõtete kõige mõõduandvamaks sõnastuseks peetakse 1950. aastal ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni (ILC) antut. Kirjeldame kohtuotsuse põhjendustest ja Nürnbergi põhimõtteist järgnevalt ainult neid, mis on olulised hilisemate konventsioonide mõistmiseks.
Viidetega Haagi 1907. aasta konventsiooni ja Genfi 1929. aasta konventsiooni paljudele artiklitele nentis kohtuotsus, et sõjakuritegude mõistemäärang Nürnbergi põhikirjas on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Kohus nõustus, et mitu sõdinud riiki ei ole küll neile konventsioonidele alla kirjutanud, kuid leidis, et seda küsimust pole vaja arutada, sest konventsioonid rajanesid rahvusvahelisel tavaõigusel ja neis kirjapandud sätteid tunnustasid sellistena 1939. aastal juba kõik tsiviliseeritud riigid. Niisiis kehtestas Nürnbergi kohtuotsus pretsedendina õigusliku reegli, et kui mingit paljude riikide poolt tunnustatud rahvusvahelist lepingut saab vaadelda rahvusvahelist tavaõigust sisaldavana, siis kõik selle sätted on täiel määral siduvad kõigile riikidele sõltumata sellest, kas nad on lepingule alla kirjutanud või mitte. Teiste sõnadega: kohus kõigepealt tuvastas või väitis, et karistamise aluseks võetavad sätted on rahvusvaheline tavaõigus, ja seejärel karistas. Sellisel viisil tunnistati kõik Nürnbergi tribunali põhikirja kuriteomääratlused rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks.
Tribunali põhikiri ja kohtuotsus olid rahvusvahelises õiguses uuenduslikud ka sellepoolest, et sätestasid sõjaõiguse ja inimõiguste rikkumise eest riikide vastutuse asemel üksikisikute vastutuse, isegi kui tegemist on riigipeadega ja ametikandjatega: “kuritegusid panevad toime isikud, mitte abstraktsed subjektid”. Ja veel üks oluline “Nürnbergi põhimõte” väidab, et kui kuriteokoha või kurjategija koduriigi õigus ei peaks ka ette nägema mingi rahvusvahelise kuriteo karistamist, siis sellele vaatamata ei saa miski takistada süüdlase vastutusele võtmist rahvusvahelise õiguse alusel.
Aastatel 1944–1964 mõisteti Lääne-Euroopas Nürnbergi põhikirja ja põhimõtete alusel kohut kokku umbes 70 tuhande Teise maailmasõja aegse sõjakurjategija üle, kellest sai karistuse vähem kui 6115. Siis teatas Saksamaa, et sealse õiguse järgi aegub iga-sugune kuritegu 20 aastaga, nii et sõjakurjategijate karistamine tuleks lõpetada. Selle vastu avaldas ÜROs protesti Poola, kes 1965. aastal sai toetust ka rahvusvahelise õiguse kodifitseerimise ÜRO komisjonilt (ILC). ÜRO PA otsustas üksmeelselt, et sõjakuritegude karistatavus ei tohi lakata. Asuti aegumatuskonventsiooni välja töötama, mis sai valmis 1968. aastaks.
Aegumatuskonventsioon sätestab, mida tuleb pidada inimsusevastaseks ja sõjakuriteoks arvestades vahepealset rahvusvahelise õiguse arengut, ning laiendab mõlemat mõistet. Aegumatuks kuulutatakse kõigepealt kuriteod, mis olid määratletud Nürnbergi sõjatribunali põhikirjas. Oluline on, et põhikiri ja seda täiendavad ÜRO PA resolutsioonid 3(I) ja 95(I), millele konventsioon oma sissejuhatuses otseselt viitab, omandavad nüüd aegumatuskonventsiooniga ühinejate jaoks rahvusvahelise lepingu jõu. Sõjakuritegudena võrdsustatakse Nürnbergi põhikirjas ja põhimõtetes määratletud kuritegudega Genfi 1949. a. konventsioonide “tõsised õiguse-rikkumised” (vt allpool osa 6.4) ning inimkonnavastaste kuritegudena genotsiidikuriteod vastavalt 1948. aasta konventsioonile ja mõned lähemalt määratlemata jäetavad kuriteod, sealhulgas apartheid (vt allpool osa 6.2).
Aegumatuskonventsioon kehtestab kõigi nende kuritegude kohta otsesõnutsi kaks erandlikku põhimõtet. Esiteks, et nende puhul ei kuulu kohaldamisele mitte mingid aegumistähtajad, sõltumata ajast, millal kuriteod toime pandi. Teiseks, kriminaalvastutust kohaldatakse neile kuritegudele isegi siis, kui nad ei tähendanud siseriiklike seaduste rikkumist selles riigis, kus nad toime pandi. Mõlema põhimõtte ühendamine annab järelduse, et konventsioonis määratletud inimsusevastased ja sõjakuriteod on karistatavad alati ning sealjuures sõltumata nende toimepanemise ajast, isegi kui oli tegemist Teise maailmasõja eelse perioodiga.
Aegumatuskonventsiooni erandlikke põhimõtteid selgitab ja täiendab mitu hilisemat ÜRO PA resolutsiooni. Näiteks 1970. aasta resolutsioon 2712(XXV) ja 1971. aasta resolutsioon 2840(XXVI) märgivad heakskiiduga aegumatuskonventsiooni jõustumist, kutsuvad üles karistama või välja andma inimsusevastastes või sõjakuritegudes süüdi olevaid isikuid, keda pole veel kohtu alla antud, ning nendivad, et inimsusevastaseid kuritegusid pannakse mitmes maailma paigas toime ka tänapäeval, seoses agressiivsete sõdadega ning rassismi-, apartheidi- ja kolonialismipoliitikaga, ning et sel-liste kuritegude karistamata jätmine on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega. Õigusteooria seisukohast on suurim tähtsus 1973. aasta resolutsioonil nr 3074 (XXVIII), mis kõneleb rahvusvahelise koostöö printsiipidest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude süüdlaste avastamise, vahistamise, väljaandmise ja karistamise küsimustes. See täpsustab, et rahvusvaheline kriminaalvastutus kehtib millal tahes ja kus tahes toimepandud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude kohta (inglise keeles whenever or wherever, vene keeles kogda bõ i gde bõ). Märkimata on jäetud nõue, et neid kuritegusid täpsemalt määratlenud rahvusvahelised konventsioonid oleksid kuritegude toimumise ajal juba olemas olnud. Sisuliselt peaks järeldama, et igasugused inimsusevastased ja sõjakuriteod on ÜRO PA selle resolutsiooniga tunnistatud kuritegudeks rahvusvahelise tavaõiguse alusel ning nende määratlemine konventsioonides tähendas üksnes alati kehtinud tavaõiguse kirjapanemist.
Hulk riike ei ole aegumatuskonventsiooniga nõustunud ega seda ratifitseerinud. Konventsiooni vastuvõtmise resolutsiooni poolt hääletas ÜRO Peaassamblees 26. novembril 1968 kõigest 80 riiki, vastuhääletajaid polnud, hääletamata jättis 23 riiki. Eespoolmaini-tud hilisemate resolutsioonidega oli umbes samasugune lugu. 1986. aasta septembrikuuks oli konventsiooni ratifitseerinud kõigest 28 riiki, ka hiljem pole ratifitseerijaid kuigi palju lisandunud. Järelikult jagunevad riigid nende poolt rakendatava rahvusvahelise karistusõiguse ajalise kehtivuse poolest kahte gruppi. Need, kes konventsiooniga ei ühinenud, heidavad ette, et kehtestades rahvusvahelise kriminaalvastutuse olenemata kuritegude toimepaneku ajast ei arvesta aegumatuskonventsioon teatavaid õiguse üldisi põhiprintsiipe. Nende meelest rikub konventsioon eelkõige nõuet, et kriminaalnormil ei tohi olla tagasiulatuvat jõudu. Seega on just nemad andnud konventsioonis veidi segaseks jäävale väljendile “sõltumata ajast, millal...” ühese tõlgenduse, et see tähendab nor-mide tagasiulatuvat jõudu.
Probleem on tegelikult pärit juba Nürnbergi tribunali põhikirja ja kohtuotsuse aegadest. Tunnistades kohtuotsuse aluseks olevad normid rahvusvaheliseks tavaõiguseks, loodi tollal väga oluline kohtulik eeljuhtum ehk pretsedent. Üldine õiguslik põhimõte nõuab muidugi, et isikuid ei tohi vastutama panna tegude eest, mille kriminaalsus pole neile eelnevalt teada. Ent tundub siiski olevat vaieldamatu, et seda põhimõtet ei saa rakendada sedavõrd julmade tegude puhul nagu inimsusevastased ja sõjakuriteod. Äsjaöeldu veelgi üldisem sõnastus on toodud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7.2: kui mingi tegu või tegevusetus oli selle toimepaneku ajal tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi kuritegu, siis ei takista miski kohtumõistmist toimepanija üle ega tema karistamist. Inimsusevastaste kuritegude karistatavuse küsimus võiks sõltuda rahvusvahelise tavaõiguse normide tuvastatavusest, kuid Euroopa inimõiguste konventsioon ei nõua isegi mitte tavaõiguse olemasolu, vaid üksnes lähtumist tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtteist.
Normaalse juriidilise mõtlemise alusel tundub, et need, kes tunnustasid Nürnbergi, oleksid pidanud tunnustama ka samasugusest loogikast lähtunud aegumatuskonventsiooni. Tegelikult polnud see tollal ei juriidiline ega loogiline, vaid poliitiline probleem: vahepeal oli alanud Külm Sõda ja sakslastest saanud hädavajalik jõud Lääne poolel. Tänapäevaks on olukord muutunud. Niihästi Nürnbergi tribunali põhikirja kui ka paljusid hilisemaid rahvusvahelise karistusõiguse konventsioone (genotsiidivastast konventsiooni, sõjaohvrite kaitse Genfi konventsioone jt) on rahvusvaheliselt tunnustatud eriteadlased juba hulk aega tagasi hakanud tavaõiguse osaks ning järelikult kõiki riike kohustavaks lugema. Uusim areng on seotud rahvusvahelise tribunali loomisega endises Jugoslaavias toimunud sõjakuritegude karistamiseks. ÜRO Julgeolekunõukogu on selles küsimuses oma resolutsioonidega nr 771, 780, 808 ja 827 (alates 1992. aastast) lisanud vähemalt kaks juriidiliselt olulist eeljuhtumit. Esiteks, ÜRO Peaassambleest mööda minnes moodustas Julgeolekunõukogu (ÜR Harta artikli 29 alusel) rahvusvahelise tribunali oma vahetu abiorganina. Teiseks, tribunali põhikirja kinnitamine andis kõigile Genfi konventsioonidele, genotsiidivastasele konventsioonile, Rahvusvahelise sõjatribunali põhikirjale 1945. aastast ning Haagi 1907. aasta IV konventsioonile ÜRO lõpliku tunnustuse kui osale kõiki riike kohustavast rahvusvahelisest tavaõigusest.
Eelmises kolmes lõigus käsitletud juriidilised probleemid puudutavad riike, kes pole aegumatuskonventsiooniga või sellega seotud konventsioonidega ühinenud. Kuid ka neile on rahvusvahelisest tavaõigusest kinnipidamine kohustuslik. Eesti jaoks pole neid probleeme olemas, sest Eesti on aegumatuskonventsiooniga ühinenud ja lepinguid peab täitma. Kõik olulisemad inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid käsitlevad konventsioonid on Eestile täiel määral kohustuslikud ning moodustavad lahutamatu osa Eestis kehtivast õigusest. Karistamine on kohustuslik sõltumata kuritegude toime-paneku ajast. Seda tuleb vaadelda konventsioonide tagasiulatuva jõuna.
Karistamiseks pole nõutav, et riik, kelle kodanikku karistatakse, oleks aegumatuskonventsiooniga ühinenud. Üldiselt peetakse kohut ja karistatakse sellel maal, kus kuriteod toime pandi, kuid igal riigil, kes on aegumatuskonventsiooniga ühinenud, on ühtlasi õigus nõuda, et ta saaks ise oma kodanike üle kohut mõista. Riigid teevad koostööd süüdlaste vastastikku väljaandmisel ega võimalda neile poliitilist varjupaika. Kehtib põhimõte “kas karistada või välja anda”. Süüdlasteks loetakse niisuguseid riigivõimu esindajaid ja eraisikuid, kes on inimsusevastase või sõjakuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või vahetult õhutanud teisi sellist kuritegu toime panema või võtnud osa vandenõust selle toimepanemiseks, olene-mata kuriteo lõpuleviimise astmest. Konventsioon rõhutab. et vastutavad on ka riigivõimu esindajad, kes olid kuriteo toimepanemisest teadlikud. Kui alluv isik on inimsusevastase või sõjakuriteo toime pannud valitsuse või oma ülemuse käsul, siis tuleb tema suhtes arvesse “Nürnbergi põhimõte”, et käsk ei vabasta vastutusest, aga kui õiglus nõuab, võib seda vaadelda karistust kergendava asjaoluna. Sealjuures pole peamine mitte käsu olemasolu, vaid küsimus, kas süüdistataval oli tegelikkuses moraalse valiku võimalust.
Eesti ratifitseeris aegumatuskonventsiooni 26. septembril 1991. aastal. Nõukogude Liit oli aegumatuskonventsiooni üks peamisi läbisurujaid ja on sellega muidugi ühinenud, niisiis on konventsioon kohustuslik ka Venemaale.
6.2. Inimsusevastased kuriteod
Inimsusevastasteks rahvusvahelisteks kuritegudeks tunnistab aegumatuskonventsioon järgmised kuritegude liigid:
· inimsusevastased kuriteod, nii nagu need on määratletud rahvusvahelise Nürnbergi sõjatribunali põhikirjas 8. augustil 1945 ja kinnitatud ÜRO PA 1946. aasta resolutsioonidega nr 3(I) ja nr 95(I); need kuriteod tunnistatakse inimsusevastaseks olenemata sellest, kas nad on toime pandud sõja- või rahuajal;
· elanike pagendamine relvastatud kallaletungi või okupatsiooni tagajärjel (sealhulgas nähtavasti teod, mida tänapäeval on hakatud nimetama etniliseks puhastuseks);
· ebainimlikud teod, mis on apartheidipoliitika tagajärg;
· genotsiidikuriteod vastavalt sellekohasele konventsioonile.
Aegumatuskonventsiooni otsene viide Nürnbergi sõjatribunali põhikirjale tunnistab konventsiooni lahutamatuks osaks kõik selles täiendavalt loetletud inimsusevastased kuriteod, ja nimelt:
· igasuguste tsiviilelanike vastu toimepandud mõrvamised, nende hävitamine, orjastamine, küüditamine ja muud ebainimlikud teod;
· tagakiusamised (persecutions) poliitilistel, rassilistel või usulistel põhjustel ükskõik missuguste Tribunali kohtumõistmisele allutatud kuritegude toimepaneku käigus või nendega seoses.
Oluline on rõhutada, et viimased kaks kuriteokoosseisu, nagu ka “elanike pagendamise” punkt, hõlmavad igasuguseid, niisiis ka kohtulikult või kohtuväliselt karistatud tsiviilelanikke niihästi sõjategevuse kui ka okupatsiooni tingimustes, kuid ühtlasi ka okupeeriva riigi enda kodakondseid. Aegumatuskonventsiooni sissejuhatuses viidatakse lisaks veel ÜRO PA 1966. aasta resolutsioonidele 2184 ja 2202, millega viimased tunnistatakse lepinguliselt kehtivaks kõigi konventsiooniga ühinenud riikide jaoks. Vastavalt konventsiooni sissejuhatuse sõnastusele tähendab see põliselanikkonna majanduslike ja poliitiliste õiguste rikkumise ning apartheidipoliitika keelamist.
Aegumatuskonventsioonis viidatud genotsiidivastane konventsioon kuulub ajalooliselt kõige esimeste hulka, millega asuti kaitsma rassiliste ja rahvuslike inimkoosluste kollektiivseid õigusi. Konventsioon pärineb 1948. aastast. Nõukogude Liit ratifitseeris selle alles 1954. aastal, kuid USA koguni 1988. aastal ja Ühendatud Kuningriik 1970. aastal.
Rahvusvahelise Kohtu hinnangu kohaselt tuleb genotsiidivastase konventsiooni aluseks olevaid põhimõtteid pidada siduvaks kõigile tsiviliseeritud riikidele, isegi kui need pole endale otseseid lepingulisi kohustusi võtnud. Samuti tuleb üldiseks kohustuseks pidada riikide koostööd “vabastamaks inimkonda sellisest vastikust nuhtlusest”, nagu on öeldud konventsiooni sissejuhatuses. Järeldust, et genotsiidivastased normid moodustavad osa rahvusvahelisest tavaõigusest ning kuuluvad võib-olla rahvusvahelise õiguse imperatiivnormide (= ius cogens’i ehk sundusliku õiguse) hulka, toetab ka riikide üldine praktika.
Genotsiidikuriteo mõistemäärangu kohaselt on selle põhitunnuseks kavatsus hävitada täielikult või osaliselt mingeid rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi gruppe (eestikeelses tõlkes on öeldud “üksusi”, mis on ehk sisuliselt õigem), seega eeldatakse igal juhul tahtlikku tegevust. Genotsiidikuritegudena on loetletud:
· grupi liikmete tapmine,
· grupi liikmetele tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamine,
· tahtlik selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustavad grupi täielikku või osalist hävimist,
· abinõude rakendamine sündimuse takistamiseks grupis,
· sunniviisiline laste ümberpaigutamine ühest grupist teise.
Lisaks vahetule genotsiidile loetakse karistatavaks ka vandenõu genotsiidi toimepanekuks, otsene ja avalik genotsiidi õhutamine, genotsiidi teostamise katse ja genotsiidist osavõtt. Riigi Teatajas avaldatud konventsiooni eestikeelses vaikeis sisaldub tõlkeviga: tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste (i.k. serious bodily or mental harm) tekitamise asemel peetakse genotsiidiks raske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamist, mis eeldab tunduvalt rohkemat kui paljas kahjustus. See viga on üle kandunud ka meie kriminaalkoodeksi täiendusse.
Genotsiidivastase konventsiooni puudusteks peavad asjatundjad eelkõige seda, et kaitsmisvääriliseks arvatud üksuste hulgast on välja jäetud poliitilised ja sotsiaalsed inimgrupid. Mõned autorid kahetsevad, et konventsioon võtab arvesse ainuüksi füüsilisi ja bioloogilisi inimgrupi hävitamise meetodeid, mitte aga sotsiaalseid (näiteks vägivaldset ümberrahvustamist). Konventsiooni rakendamise põhiprobleemina rõhutatakse rahvusvahelise sunni möödapääsmatust, sest praegu on lugu kahjuks nii, et riik kui peamine genotsiidi tegelik läbiviija on ise vastutav selle kuriteo jälitamise ja mahasurumise eest. Seetõttu eeldab genotsiidi karistamine süüdlasriigi kadu, mis on küll soovitav, kuid ikkagi haruldane sünd-mus.
Osalt on neid puudusi püüdnud kõrvaldada apartheidivastane konventsioon, mis määratles apartheidi mõiste 5 aastat pärast seda, kui aegumatuskonventsioon oli apartheidi inimsusevastaseks kuriteoks tunnistanud. 1990. aasta augusti seisuga oli apartheidivastase konventsiooniga ühinenud 89 riiki, kuid aasta aega enne seda polnud veel alla kirjutanud USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ega mitu muud suuremat riiki, nende hulgas peaaegu kõik endised koloniaalriigid. Seetõttu ei saa apartheidivastast konventsiooni pidada rahvusvahelise tavaõiguse osaks. Nõukogude Liit oli üks peamisi konventsiooni algatajaid ja ratifitseeris selle ilma reservatsioonideta, järelikult kohustab see täiel määral ka Venemaad. Eesti ühines apartheidivastase konventsiooniga 1991. aastal, kuid avaldas selle vaikei alles 1995. aastal.
Lõuna-Aafrikas tähendas apartheidisüsteem valgenahalise vähemuse ülevõimu vägivaldset kindlustamist ja säilitamist rahva mittevalge enamiku üle kõigil seadusandliku, majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise tegevuse aladel, seega elanike enamuse jõhkrat rassilist diskrimineerimist, inimõiguste ja inimese põhivabaduste massilisi rikkumisi ning poliitiliste vastaste halastamatut tagakiusamist kuni süütute eraisikute mõrvamiseni. Sellest, et apartheid võib maailmas esineda kõikjal ega piirdu ainuüksi Aafrikaga, oli eespool (osas 5.4) juba juttu; sealsamas oli tähelepanu juhitud eestikeelses vaikeis vastupidist muljet loovale tõlkeveale. Kui kõrvale jätta nahavärvist tingitud erijooned, siis torkab silma apartheidisüsteemi kaugeleulatuv sarnasus Nõukogude korraga Eestis (vt allpool osa 6.3). Uurijad täheldavad ühisjooni ka rassilise segregatsiooni süsteemiga USAs, mis pärast orjuse kaotamist kestis veel terve sajandi. Apartheidivastase konventsiooni eelnõu esitasid ÜROle Guinea ja N. Liit juba 1971. aastal. N. Liit nägi selles “kapitalistliku maailmasüsteemi” vastast relva, ühtlasi ka vahendit “kolmanda maailma” riikide kaasatõmbamiseks enda poolele. See seletab, miks mitu mõjukat lääneriiki ning koguni mitu apartheidi poliitikat korduvalt hukka mõistnud riiki ei ole konventsioonile alla kirjutanud.
Apartheidikuriteo mõistemäärang sisaldab loetelu “ebainimlikest tegudest”, mis kõik kuuluvad jälitamisele ja karistamisele kui inimkonnavastased kuriteod, kui vaid nende eesmärgiks on ühe rassirühma ülevõimu kehtestamine ja säilitamine ning ülejäänute süstemaatiline rõhumine (rassi laiendatud mõiste vt eespool osa 5.3 ja apartheidi mõiste kohta osa 5.4). Apartheidikuriteod jagunevad kuude alamliiki, mis on loomulikult igaüks omaette karistatavad:
· rassirühma või -rühmade liikmete ilmajätmine õigusest elule ja isikupuutumatusele (nende mõrvamine, neile tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamine, nende vabaduse või väärikuse ründamine, nende piinamine või julm, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, nende meelevaldne arreteerimine ja ebaseaduslik vangispidamine);
· rassirühmale või -rühmadele tahtlikult niisuguste elutingimuste pealesurumine, mis on mõeldud esile kutsuma nende täielikku või osalist füüsilist hävingut;
· igasugused seadusandlikud ja muud meetmed, mis on mõeldud takistama rassirühma või -rühmade osavõttu riigi poliitilisest, ühiskondlikust, majandus- ja kultuurielust, ning teadlik tingimuste loomine takistamaks nende täielikku arengut, sealhulgas nende ilmajätmine inimese põhiõigustest ja vabadustest (kaasa arvatud õigus tööle, õigus moodustada ametiühinguid, õigus saada haridust, õigus kodumaalt lahkuda ja sinna tagasi pöörduda, õigus kodakondsusele, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida, õigus omada veendumusi ja neid vabalt väljendada, õigus rahumeelselt koguneda ja vabadus ühingutesse koonduda);
· igasugused, sealhulgas seadusandlikud meetmed elanikkonna jaotamiseks rassitunnuste järgi, luues rassirühma või -rühmade liikmeile eraldi reservatsioone ja getosid, segaabielude keelamine erinevate rassirühmade liikmete vahel, rassirühmale või -rühmadele või nende liikmetele kuuluva maaomandi eksproprieerimine;
· rassirühma või -rühmade liikmete tööjõu ekspluateerimine, eriti nende sunniviisiline töölerakendamine;
· organisatsioonide ja isikute jälitamine põhiõiguste ja -vabaduste äravõtmisega apartheidi vastustamise eest.
Neljandas alamliigis vajab seletust sõna “reservatsioonid”. See on eesti tõlkes ebaõnnestunud termin, mis näib olevat pärit ametlikust vene vaikeist. Ka ingliskeelne vaste (reserves) on mitmetähenduslik. Eesti juriidilises terminoloogias on “reservatsioon” üldiselt kasutusel lepingupunkti kohta sõnastatava lisatingimuse tähenduses, millega lepingupool endale täiendavalt mingi õiguse jätab või “reserveerib” (vt eespool osa 2.1). Apartheidi puhul ei vasta kasutatud termin eesti keelepruugile. Otseses mõttes tähistab see siin rassilise segregatsiooni korras eraldatavat asundit või kaitseala (ka reservaati), üldjuhul võib olla ka tegemist mingile rassigrupile tegevusala või eriõiguse tagamisega ehk “reserveerimisega”. Tõlkeraskuste tõttu on siinses kirjutises püütud seda sõna vältida.
Apartheidi mõistemäärangu kommentaarides juhitakse tähelepanu sellele, et apartheid on alati suunatud mingite vahetute ohvrite vastu, aga samal ajal ka inimkonna vastu tervikuna. Seetõttu on inimkonnal nii õigus kui kohustus apartheidiga võidelda ja kannatanuid hüvitada. Rahvusvahelist kriminaalvastutust, nii nagu see on konventsioonis sätestatud, tõlgendatakse hukkamõistuna kogu inimkonna poolt. Vastutama peavad apartheidikuriteo toimepanijad ning selles osalenud, seda õhutanud või seda kavandanud isikud, aga peale nende ka kõik isikud, asutuste ja organisatsioonide liikmed ja riikide esindajad, kes on kuriteole kaasa aidanud, seda soodustanud või toimepanijaga koostööd teinud. Riigid on kohustatud oma seadused konventsioonis määratletuga vastavusse viima.
ÜRO juures töötav Rahvusvahelise õiguse komisjon (International Law Commission ehk ILC) on ÜRO Peaassamblee ülesandel koostanud ja esimesel lugemisel heaks kiitnud rahu ja inimkonna julgeoleku vastu suunatud kuritegude rahvusvahelise koodeksi eelnõu. Selle artikkel 20 määratleb apartheidi peaaegu samas sõnastuses nagu apartheidivastane konventsioon. Erinevus avaldub karistamisele kuuluvate isikute ringi piiramises ja apartheidikuritegude loetelust näidete ärajätmises. Karistatavaks loetakse üksnes eestvedajad või organisaatorid, kes on apartheidikuriteo toime pannud või andnud käsu selle toimepanemiseks. On arvestatud asjaolu, et apartheidisüsteemi puhul on inimõiguste kõikehaarava vägistamise teenistusse rakendatud riigi kogu poliitika, õiguskord ja majandus-elu, nii et oleks raske eristada neid, kes apartheidi aktiivselt toetavad, nendest, kes sellega vaid lepivad või koguni passiivset vastupanu osutavad. Probleem on olemas, kuid Eesti kohtute jaoks on kohustuslikud apartheidivastase konventsiooni kui ratifitseeritud rahvusvahelise lepingu kõik sätted. Küll aga tuleb arvesse “Nürnbergi põhimõtete” reegel, et kuriteo toimepanekut valitsuse või ülemuse käsu täitmise korras võib käsitada vastutust kergendava asjaoluna.
Apartheidivastane konventsioon kuulutab kuritegelikuks kõik organisatsioonid ja asutused, kes apartheidikuriteo toime pane-vad. Sellest järeldub, et kui edaspidi kuskil kindlaks tehakse apartheidikuritegu, kaasa arvatud selles osalemine, selle õhutamine või kavandamine mõne organisatsiooni või asutuse kui juriidilise isiku poolt, siis on see organisatsioon või asutus vastavas riigis automaatselt kuritegelikuks tunnistatud juba ainuüksi seetõttu, et riik on ühinenud apartheidivastase konventsiooniga (see ei välista muidugi vajadust otsuse järele, mis tekkinud olukorra tuvastaks). Et konventsioon ei määratle konkreetseid karistusi (sanktsioone) kuritegude eest, siis üksikisikute puhul on alati vaja kehtestada siseriiklik kriminaalnorm, mis kordab konventsiooniga sätestatud kuriteokirjeldust ja lisab karistuse. Organisatsiooni ega asutust muidugi karistada ei saa. Nende kuritegelikuks tunnistamine tähendab üksnes moraalset hinnangut ning kohustust organisatsioon keelata ja kõik sinna kuulunud isikud uurimisele võtta. Neid aga saab kriminaalvastutusele võtta ainuüksi igaühe individuaalse süü tuvastamise korras, sest tsiviliseeritud riigid ei tunne kollektiivset kriminaalvastutust.
Apartheidi mõistemäärangus kirjeldatud kuritegude iseloom eeldab süüdlase tahtlikku tegevust. Kus tahtlikkus ei järeldu otse teokoosseisust, seal on seda täiendavalt rõhutatud. Konventsioon määrab, et apartheidikuritegu kuulub teo motiividest ja toimepaneku asjaoludest olenemata igal juhul karistamisele.
Rassilise diskrimineerimise eest kaitstud õiguste loetelu on peaaegu üks ja sama nii apartheidivastases kui ka diskrimineerimisvastases konventsioonis. Nende õiguste äravõtmine on apartheidikuriteona karistatav, kui on tegemist eesmärgiga kehtestada mingi rassirühma ülevõim teis(t)e suhtes ja teadliku tingimuste loomisega takistamaks teis(t)e rassirühma(de) täielikku arengut või kui sellisel viisil ahistatakse apartheidisüsteemi vastustajaid. Muudel juhtudel on tegemist “lihtsa” rassilise diskrimineerimisega ning inimsusevastane kuritegu langeb ära. Sisuliselt tähendab see kuriteo aegumise võimalust.
Mitu apartheidivastase konventsiooniga hõlmatud kuritegu kestsid Eestis kuni 1980-ndate aastate lõpuni. Nende karistamiseks vajalikud sätted on aga meie kriminaalkoodeksis sõnastatud väga ebamääraselt (vt osa 7.2). Konventsiooni ratifitseerimisest möödu-nud viie aasta jooksul pole olnud ühtki apartheidivastase konventsiooni alusel algatatud kriminaalasja, nii et puudub ka kohtu tõlgendus olemasolevate sätete kohta. Peame möönma, et meie mõlemad riigikogud, kõik valitsused ja kohtusüsteem on toime pannud konventsiooni rikkumise, sest nad olid ja on kohustatud “rakendama seadusandlikke, kohtu- ja administratiivmeetmeid, et ... kohtu alla anda ja karistada isikuid, kes kannavad vastutust konventsiooni II artiklis defineeritud tegude eest...”.
6.3. Nõukogude apartheid ja selle iseärasused
Eespool (osas 5.4) toodud apartheidi definitsioonist järeldub, et nõukogude okupatsioonisüsteem Eestis oli tegelikult apartheid. See oli riiklikult organiseeritud ja seadustatud rassistlik süsteem ühe rassirühma, nimelt vene ümberasujate ülevõimu kehtestamiseks ja säilitamiseks ning kohaliku rahva plaanipäraseks rõhumiseks ja hävitamiseks. Rõhujate nimetamine venelasteks on teataval määral tinglik. Ehkki etnilised venelased olid tulnukate seas valdavas ülekaalus, leidus nende kõrval ka muude N. Liidu rahvaste (enamvähem venestunud) esindajaid, nii et võib-olla oleks täpsem öelda nõukogude rahvas ehk nõukogude natsioon (kasutame siin natsiooni mõistet nii, nagu see järeldub diskrimineerimisvastase konventsiooni inglise–prantsuse ametlikest vaikeidest, kus eristatakse natsiooni ja etnost, kuid ühtlasi peetakse rassitunnuseks nii ühte kui teist, vt osa 5.3).
Apartheidi mõistemäärangus loetletud kuritegusid Eesti elanikkonna mitmesuguste rassirühmade vastu korraldati kavakindlalt ja väga suures ulatuses. Eriti võigas oli rõhutud rassirühmade ilmajätmine õigusest elule ja isikuvabadusele ning nende vabaduse ja väärikuse ründamine, sealhulgas mitmedkümned tuhanded mõrvad ning rohkem kui saja tuhande eesti inimese meelevaldne arreteerimine ja vangidena või küüditatutena väljasaatmine. Selle kõige ebaseaduslikkust on nüüd koguni Venemaa tunnistama hakanud. Lisaks loodi sadadele tuhandetele eestlastele meelega elutingimused, mis pidid viima eesti rahva järkjärgulisele füüsilisele hävimisele, sealhulgas järglaste saamise takistamisele või vähemalt rahvusliku iseoleku kaotamisele. Teadliku, NLKP eestvõttel riiklikult juhitud diskrimineerimisega püüti ahistatud rassirühmade kõigekülgset arengut pidurdada nende ilmajätmisega paljudest inimese põhilistest õigustest ja vabadustest (vt loetelu eespool osa 5.1 teise lõike lõpus, samuti põhjalikumalt esitatud näiteid osades 4.3 ja 4.4). Niihästi Eestis tervikuna kui ka kohalikel ja valdkondlikel (sh ettevõtete) tasanditel ja tegevusaladel teostati segregatsiooni, mis väljendus elanikkonna liigitamises, jaotamises ja eraldamises rassiliste tunnuste järgi, kusjuures eelistatud ja soodustatud nõukogude immigrantide rassirühmale vastandati hulk mitmete rassitunnuste (riikkondliku, etnilise või perekondliku, kaasa arvatud klassikuuluvuse) alusel ahistatavaid kohalikke elanikerühmi. Korraldati eesti talurahva maaomandi üldine eksproprieerimine, s.t omastamine okupeeriva riigi poolt, suure osa omanike ja nende perekondade küüditamine ja ülejäänute kolhoosidesse sundimine, mis Stalini ajal tähendas otsest sunnismaisust ja teoorjust. Nõukogude süsteemi vastustajaid ja vastustamises kahtlustatavaid jälitati armutult. Kõik need ebainimlikud teod on apartheidi mõiste definitsioonis üles loetud apartheidikuriteo alamliikidena.
Nõukogude apartheidil oli klassikalise lõuna-aafrika apartheidiga võrreldes muidugi mitmeid erijooni, kuid see ei muuda asja olemust. Esimene iseärasus oli ülim silmakirjalikkus, millega apartheidi maskeerida püüti. Näiteks kurikuulus proletaarse internatsionalismi ehk rahvaste sõpruse loosung, mis Eestis tähendas Venemaalt ümberasunute igasuguseid eriõigusi, kaasa arvatud õigus saada eeliskorras tööd ja eluaset ning õigus töötada ja õppida neile kindlustatud majandus- ja erialadel. “Kohalikele” aga tähen-das rahvaste sõprus üksnes kohustust austada “suurt vene rahvast” ehk “vanemat venda”, õppida juba lasteaias sundkorras selle keelt ja edaspidi leppida omaenda kodumaal teise järgu elaniku alandava rolliga. Leppimatus sellega oli karistatav. Vene natsionalism ja šovinism olid lubatud ja koguni soositud, nende vastustamine aga tembeldati kuriteoks nimega “eesti kodanlik natsionalism”.
Silmakirjalikkuse musternäide nii Eestis kui ka kogu maailmas oli suurvene imperialismi maskeerimine “võitluseks töörahva huvide eest”. Sisemaal tähendas see klassivõitlust ehk varasemate omanike perekondade mahasurumist ja hävitamist, väljapoole suunatuna aga impeeriumi pidevat laiendamist, valmistumist selle kaits-miseks väidetavalt kogu aeg ähvardavate välismaiste rünnakute vastu, vägivaldset sekkumist oma ülemvalitsuse alla haaratud riikide siseasjusse ning vaenuliku “kapitalistliku maailmasüsteemi” väidetavate käsilaste usinat otsimist ja hävitamist kõigis nn sotsialistlikes maades. Nõukogude poliitika tegeliku olemuse on veenvalt paljastanud väga paljud uurijad niihästi süsteemi sees kui ka mujal maailmas. Nõukogude riik ilma kommunismi sõnalise viigileheta oli kõige tavalisem totalitaarne imperialistlik režiim, võrreldav Hitleri Suur-Saksamaaga. Erinevalt Suur-Saksamaast valitses totalitaarsus ka majanduses. Antisemitism oli N?ukogude Liidus leebem, selle eest aga lisandus valdava enamiku mittevene rahvaste rassistlik ahistamine.
Nõukogude apartheidi teine iseärasus Eestis oli allasurutud rassirühmade mitmekesisus ja teadlik vahetegemine neisse suhtumises. Rakendati “jaga ja valitse” põhimõtet. Lõuna-Aafrika apart-heid oli lihtne valgete ja mustade vastasseis, põhiliselt kaks rühma ja segregatsioon nahavärvuse alusel. Eestis oli ainsaks eelistatud rassirühmaks nõukogude natsioon, seega siis okupeeriva riigi rahvas, keda okupeeritud Eestisse järjekindlalt ja suures ulatuses ümber asustati. Ahistatud ja rõhutud rühmaks oli eesti põliselanikkonna ehk eesti natsiooni see osa, kes ei teinud koostööd okupantidega. Kuid etnilisi eestlasi ahistati veel eraldi, tehti paljudes asjades vahet eesti ja muude etniliste rühmade vahel ning eestlaste hulgas moodustati täiendavalt ahistatavaid rassirühmi sugukondliku põlvnemise, s.t klassikuuluvuse ja perekondlike sidemete alusel. Niisuguses mitmel alusel ülesehitatud, kuid siiski terviklikus rassilise rõhumise süsteemis moodustas paralleelse liini valdkonniti korraldatud segregatsioon, eelistamine ja ahistamine lähtudes asutuste ja ettevõtete tegevusalast ja sõjalisest tähtsusest. Kohtlemise erinevustega loodeti vältida või vähemalt pärssida rahva ühtset vastupanu. Diskrimineerimise ajendite näiliku paljusega püüti ühtlasi maskeerida apartheidi põhiolemust.
Nõukogude apartheidi kolmas iseärasus oli tingitud rõhuva ja rõhutud rahvaosa suurussuhetest. Lõuna-Aafrikas on valge elanikkonna osakaal väike ja kogu aeg vähenemas, mistõttu sealne rassism püüdis valgete olemasolu ja ülevõimu eelkõige säilitada tingimustes, kus mustanahalise tööjõu pidev juurdevool oli majanduslik paratamatus. See oli rassism kaitseseisundis. Eestis seevastu on nõukogude (suurvene) rassism kogu aeg olnud ründav ja oma ülevõimu kõigi vahenditega laiendav pool, kelle selja taga seisab 140 miljonit venelast, niisiis tohutu jõureserv vaevalt ühe miljoni eestlase vastu. Nõukogude apartheidi eesmärk Eestis polnud seetõttu mitte rõhumist teostava vähemuse enesekaitse ja positsioonide säilitamine, vaid hoopis selle vähemuse muutmine enamuseks. Taotleti senise eesti enamuse, lõppkokkuvõttes kogu eesti rahva likvideerimist. Sellest hoolimata jäi nõukogude rassism Eestis kuni N. Liidu kokkuvarisemiseni vähemuse valitsuseks.
Neist jõusuhetest tingituna võis nõukogude apartheid endale neljanda iseärasusena lubada meetodite paindlikkust, ära kasutades rõhuva vähemuse kiiret arvulist kasvu ja eestlaskonna vastupanuvõime nõrgenemist. Esialgu olid apartheidi kehtestamisel hulk aastaid ülekaalus selle mõistega hõlmatud vägivaldse genotsiidi meetodid. Eesmärk oli poliitilise ja rahvusliku eliidi, ohvitserkonna, haritlaskonna, iseseisva talurahva, keskklassi, tegelike ja arvatavate vabadusvõitlejate ja nende perekondade, üldse eesti ühiskonda kandvate rahvakihtide sihikindel hävitamine, vene asualade ja väiksemate asundite jaoks ruumi tegemine ja põlisrahva vastupanu murdmiseks üldise terroriõhkkonna loomine. Rööbiti loodi piirkondlikke ja ametkondlikke segregatsioonil põhinevaid asu- ja tegevusalasid nõukogude immigrantide jaoks, et vältida nende sulandumist põhirahvastiku hulka. Anastatud üherahvuselisel maal pidid piirkondlikud asualad olema ühtlasi okupatsiooni strateegilisteks tugialadeks. Nende paigutus Eesti territooriumil viitab läbimõeldud plaani olemasolule.
Kui 1950. aastate lõpus hakkas immigrantide arv juba ületama veerandit elanikkonnast, siis asendati rahva vahetu likvideerimine genotsiidi veidi “pehmema” teisendiga, nimelt selliste elutingimuste pealesurumisega, mis pidid ajapikku viima põlisrahva täielikule või osalisele hävimisele, muuseas ka sündimuse pidurdamise teel. Nõukogude apartheidi üks vorm Eestis oli kindlasti ka ümberrahvustamine ehk rahva senise keele ja eripära kaotamine ja venelusega asendamine, seega rahva kui etnilise üksuse hävitamine. Sõjalise tähtsusega tugialad ja ettevõtted säilitati küll endiselt puutumatute vene valdkondadena, kuid vähem tähtsatesse hakati vähehaaval lubama niisuguseid “kohalikke”, kellelt sundvõõrkeelses keskkonnas loodeti rahvusliku iseoleku (identiteedi) nõrgenemist. “Kohalike” osaline üleviimine parematesse tingimustesse oli ühtlasi tasu kollaboratsionismi ehk okupatsiooniga kaasatöötamise eest.
Nõukogude apartheidi pole seni kuigi palju uuritud, mistõttu see mõiste võib mõnele uudne tunduda. Ent vene propagandistid ja mitmed nende eesti mõttekaaslased on juba ammu aru saanud, et nõukogude okupatsiooni ajal Kirde-Eestis, Tallinnas ja mujal rassilise segregatsiooni põhimõttel loodud vene asualad on tege-likult apartheidi ilmingud. Nad eksivad vaid selles, et unustavad meelega ajaloo ja piirduvad üksnes geograafiaga, nimetades seda nähtust “eesti apartheidiks”. Üks endine OSCE esindaja Eestis on ettevaatlikum ja kõneleb peamiselt ohust, et kui Narva ei hakata eestlasi asustama, siis võib sellest linnast kujuneda vene geto. Ta jätab ütlemata, et see, mida ta nimetab “Narva getoks”, on tegeli-kult üks Nõukogude võimu poolt teostatud järjekindla rahvusliku segregatsiooni kujukamaid ilminguid.
Nõukogude apartheidi teaduslikuks käsitluseks läheb vaja muidugi täiendavaid uuringuid, eriti okupatsiooniaegsete direktiivdokumentide läbitöötamist ja põhjalikumat faktide kogumist. Esialgseks iseloomustuseks peaks aga piisama ülalöeldust.
6.4. Sõjakuriteod
Aegumatuskonventsioon sisaldab lisaks inimsusevastastele kuritegudele loetelu kuritegudest, mida tuleb käsitada sõjakuritegudena ja mis on samuti aegumatud. Nendeks on:
· Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunali põhikirjaga 8. augustil 1945 määratletud ja ÜRO PA resolutsioonidega 3(I) ja 95(I) 1946. aastal kinnitatud sõjakuriteod;
· nn tõsised õiguserikkumised (grave breaches), mida loetlevad neli Genfi konventsiooni sõjaohvrite kaitse kohta 12. augustist 1949.
Aegumatuskonventsioonis osundatud Nürnbergi tribunali põhikiri annab esimese osa sõjakuritegudest, mis on määratud järgmise loeteluga:
· sõjapidamise seaduste või tavade (ius in bello) rikkumised; sinna hulka kuuluvad (kuid järgnevaga mitte piirdudes) okupeeritud territooriumilt päritolevate või seal asuvate tsiviilelanike mõrvamine, jõhker kohtlemine või nende küüditamine sunnitööle või muudel eesmärkidel;
· sõjavangide või merd sõitvate isikute mõrvamine või jõhker kohtlemine;
· pantvangide tapmine;
· avaliku või eraomandi rüüstamine;
· linnade, alevite ja külade meelevaldne purustamine või ilma sõjalise vajaduseta laastamine.
Teine osa sõjakuritegudest on määratletud aegumatuskonventsioonis viidatud 1949. aasta Genfi konventsioonidega, mis täiendavad ja asendavad varasemaid Genfi konventsioone 1864., 1906. ja 1929. aastast ning Haagi konventsioone 1899., 1907. ja 1923. aastast. 1949. aasta Genfi dokumentides on kordamist leidnud väga palju nendest varasematest konventsioonidest võetud sätteid. Eriti oluline on 1907. aasta Haagi IV konventsioon maasõja seaduste ja tavade asjus, mis koos sellele lisatud eeskirjadega tunnistati juba Nürnbergi sõjatribunali otsusega rahvusvaheliseks tavaõiguseks, samuti nagu Genfi 1929. aasta konventsioon. Oma kaugele minevikku ulatuva tagapõhja ning maailma riikide üldise tunnustuse tõttu (konventsioonidega oli 1995. aastaks ühinenud 186 riiki) arvatakse tänapäeval kõik neli Genfi 1949. aasta konventsiooni tervikuna rahvusvaheliseks tavaõiguseks ja üldkohustuslikuks kogu maailmas. Veelgi enam: esineb koguni väiteid, et Genfi konventsioonides loetletud tõsiste õiguserikkumiste keeldusid tuleks pidada rahvusvahelise õiguse imperatiivnormide (ius cogens’i ehk sundusliku õiguse) hulka kuuluvaks.
N. Liit ühines Genfi konventsioonidega 1954. aastal. Eesti ratifitseeris Genfi 1949. aasta konventsioonid 1992. aasta 24. augustil, kuid pole nende vaikee tõlkinud ega Riigi Teatajas avaldanud, kõnelemata tõlgete levitamisest kaitseväes ja rahva hulgas või nende üleandmisest teistele konventsioonidega ühinenud riikidele, nagu seda ette näevad otsesed lepingulised kohustused.
Mõned eesti poliitikud ja õigusteadlased on püüdnud väita, et Genfi konventsioonid pole kasutatavad meie minevikuprobleemide lahendamisel, sest nendes on sätestatud, et nad hakkavad iga osalisriigi suhtes kehtima alles kuus kuud pärast ratifitseerimiskirjade deponeerimist. See on ekslik väide. Genfi konventsioonide “tõsiste õiguserikkumiste” artiklid muutusid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks sõltumata nende konventsioonide kehtima hakkamisest, nimelt aegumatuskonventsioonis sisalduva ehtsa viite tõttu, mis kehtestas kriminaalvastutuse Genfi konventsioonide “tõsiste õiguserikkumiste” eest olenemata sellest, kas ja millal keegi on nende konventsioonidega ühinenud. Nendel Genfi konventsioonide sätetel on sellepärast Eestis aegumatuskonventsiooni kaudu vaieldamatult tagasiulatuv jõud. Pealegi, ka Euroopa inimõiguste konventsioon lubab igal ajal karistada tegude eest, mis on tsiviliseeritud rahvaste õiguse üldpõhimõtete kohaselt alati kuriteod olnud. See tingimus on sõjakuritegude osas rahuldatud tänu sellele, et Genfi konventsioone peetakse rahvusvaheliseks tavaõiguseks, nii et nende puhul on rakendatav Nürnbergi kohtuotsusega loodud pretsedent (vt eespool osa 6.1).
Tõsiseid õiguserikkumisi (grave breaches) ehk sõjakuritegusid loetlevad kõik neli Genfi konventsiooni. Esimene ja teine konventsioon käsitlevad relvajõudude haavatute, haigete ja merehädaliste olukorra parandamist sõjatandril ja/või merel. Tõsiseid õiguserikkumisi loetlevad vastavalt nende artiklid 49–52 ja 50–53. Kolmas konventsioon käsitleb sõjavangide kohtlemist, ning tõsiseid õiguserikkumisi puudutavad selle artiklid 13 ning 129–132. Neljas konventsioon, milles käsitletakse tsiviilisikute kaitset sõja ajal ja okupatsiooni tingimustes, on meie jaoks kõige olulisem. Tõsiseid õiguserikkumisi puudutavad selle artiklid 146–149.
Sõjakuritegude artikleid ei saa ega tohi Genfi konventsioonide mõtteseosest välja rebida. Seal kasutatud mõisteist tuleb ilmselt aru saada selle järgi, kuidas neid on määratlenud konventsioonide muu vaike. Järelikult on aegumatuskonventsiooni kaudu tagasiulatuv jõud ka sellistel otsestel või kaudsetel mõistemäärangutel. Enne sõjakuritegude endi käsitlemisele asumist selgitame seetõttu kõigepealt tähtsamaid mõistemääranguid, nimelt Genfi dokumentide rakendusala, kaitstavate isikute liike ja lõpuks ka sätteid, millega on püütud ära hoida sõja- või agressiooniohvrite “vabatahtlik” loobumine neile tagatud kaitsest.
Seoses rakendusalaga on meie jaoks kõige olulisem, et lisaks relvakonfliktidele käivad kõigi Genfi konventsioonide alla ka lepinguosalise riigi territooriumi osalise või täieliku okupeerimise juhud, sealhulgas ka niisugused juhud, kus okupatsioonile relvadega vastu ei astuta. Okupatsiooni puhul on eriline tähtsus Genfi IV konventsioonil, mis kaitseb tsiviilelanikkonda. Seal on öeldud, et kui okupant teostab okupeeritud territooriumil valitsemise funktsioone, siis jääb ta kuni okupatsiooni lõpuni seotuks paljude konventsioonis eraldi loetletud sätetega.
Genfi konventsioonidega reguleerimata juhtudeks (nende näitena mainitakse siseriiklikke relvakonflikte) sisaldab iga konventsioon ühesuguse loetelu tegudest, mis “on keelatud ja jäävad keelatuks igal ajal ja kus tahes”. Needsamad teod on uuesti loetletud sõjakuritegude ehk tõsiste õiguserikkumiste hulgas.
Genfi konventsioonide poolt kaitstavaiks sõjaohvreiks on võitlejad, sõjavangid ja tsiviilelanikkond.
Võitlejad (combatant) on need, kellel on õigus vaenutegevusest vahetult osa võtta. Konventsioonide mõistemäärangud on siinkohal tervikuna esitamiseks liiga keerulised. Eesti olude kohta tuleb märkida, et konfliktipoole relvajõudude kõrval loetakse võitlejaiks ka talle alluvate organiseeritud vastupanuliikumiste liikmed. Samu-ti peetakse võitlejaiks okupeerimata maa elanikke, kes on spontaanselt relvad haaranud lähenevale vaenlasele vastuhakkamiseks. On nõutav ainult relvade avalik kandmine ning sõjapidamise seaduste ja tavade austamine. Nii kuulub võitlejate liiki ka valdav osa eesti metsavendi.
Sõjavang on igasugune vastase võimusesse sattunud, alistunud või võitlusvõimetu isik, kes on olnud Genfi konventsioonide mõttes võitleja. Kui isiku võitlejaseisundi suhtes peaks tekkima kahtlusi, siis arvatakse ta ikkagi sõjavangiks kuni tema seisundi tuvastamiseni pädevas tribunalis. Kõik sõjavangid seisavad konventsiooni kaitse all nende lõpliku vabastamiseni ja kojulubamiseni. Genfi III konventsioon sisaldab 71 lehekülge põhjalikke eeskirju sõjavangide kohtlemise ja nende õiguste kohta. Üks olulisemaid reegleid käsib maksimaalsel määral arvesse võtta seda, et nad pole vangispidava riigi kodanikud ning neil pole selle riigi vastu truuduskohustusi.
Genfi IV konventsioon loeb kaitstavaiks tsiviilisikuiks kõik, kes on konflikti või okupatsiooni puhul ükskõik mis moel sattunud teise võitleva poole või okupandi võimusesse, pole selle kodanikud ega ole ka võitlejad või sõjavangid. Konventsioon keelab tsiviilelanikkonna ründamise ja annab hulga reegleid tsiviilelanikkonna ja tsiviilobjektide kaitsmiseks sõjalistest operatsioonidest tingitud ohtude vastu.
Sõjaohvritele tagatud kaitse on selles mõttes absoluutne, et nad ei saa mitte mingitel tingimustel, ei osaliselt ega täielikult loobuda neile Genfi konventsioonidega kindlustatud õigustest. Tsiviilelanikele on antud veel täiendav tagatis: kui okupatsioonivõim peaks muutma okupeeritud territooriumi asutusi ja valitsemiskorda, siis sealselt tsiviilelanikkonnalt ei saa ühelgi juhul ega ühelgi viisil ära võtta konventsiooniga tagatud õigusi. Seda ei saa teha ka mitte kokkulepetega, mida okupant ja okupeeritud territooriumi võimud omavahel sõlmivad, ega okupeeritud territooriumi täieliku või osalise annekteerimisega. Eesti seisukohast on need eriti olulised sätted: Eesti kodanikud jäid juriidiliselt okupatsiooniohvreiks ning neid ei saanud ühelgi viisil Nõukogude kodanikeks muuta, kuni okupatsioon kestis.
Asume loetlema niisuguseid tõsiste õiguserikkumiste (sõjakuritegude) liike, mis seoses N. Liidu ja Hitleri Saksamaa kunagise tegevusega Eestis meile praegu kõige enam huvi pakuvad, s.t mis iseloomustavad nende režiimide kuritegelikku olemust kõige paremini ja mille puhul süüdlaste jälitamine pole veel päris võimatuks muutunud. Täieliku ülevaate saamiseks soovitame uurida vahetult Genfi dokumente, mis ehk siiski kunagi ka eesti keeles avaldatakse.
“Igal ajal ja kus tahes” keelatud tegude nimestiku alusel arvatakse Genfi konventsioonides tõsisteks õiguserikkumisteks ehk sõjakuritegudeks:
· võitlejate, sõjavangide või tsiviilisikute ettekavatsetud mõrvamine, piinamine ja ebainimlik kohtlemine, kaasa arvatud bioloogilised katsed;
· neile tahtlikult suurte kannatuste põhjustamine või nende kehale või tervisele tõsiste kahjustuste (injury) tekitamine;
· pantvangide võtmine;
· sõjavangide või tsiviilisikute karistamisel nende tahtlik ilmajätmine õigustest ausale ja seaduspärasele protsessile (fair and regular trial), nagu see on kombeks tsiviliseeritud riikides ja nagu Genfi konventsioonid seda ette kirjutavad.
“Ausa ja seaduspärase protsessi” mõttes on Eestis toimunu seisukohast eriti olulised surmanuhtluste kohta kehtestatud suured piirangud, keeld karistada okupatsioonieelsete tegude või tollal avaldatud arvamuste eest, süüdistatu õigused kaitsjale ja tõhusa kaitse ettevalmistamisele, kohustus arvesse võtta, et süüdistatu ei ole okupeeriva riigi kodanik, keeld viia süüdistatuid ja karistusaluseid okupeeritud maalt välja, kohustus anda okupatsiooni lõppedes kõik asjassepuutuvad toimikud vabastatud territooriumi võimudele üle. Mõned eesti juristid on avaldanud arvamust, et kuna N. Liit ühines Genfi konventsioonidega alles 1954. aastal, siis ei saa kaitsja puudumist nõukogude sõjatribunalides sõjakuriteoks lugeda. See väide ei ole õige, sest aegumatuskonventsioonist ja Nürnbergi põhimõtteist järeldub, et siseriikliku õiguse iseärasused ei välista karistamist rahvusvahelise õiguse alusel, ning aegumatuskonventsiooniga ühinedes tunnistas N. Liit Genfi tõsiste õiguserikkumiste sätete tagasiulatuvat jõudu.
“Igal ajal ja kus tahes” keelatud tõsiste õiguserikkumiste kõrval tulevad eespoolöeldu alusel 1940.–1991. aasta Eesti kohta arvesse ka muud Genfi konventsioonides loetletud aegumatud sõjakuri-teod. Need on:
· omandi ulatuslik hävitamine ja omastamine, kui seda ei õigusta sõjaline hädavajadus ning kui seda on toimetatud seadusevastaselt ja hoolimatult;
· sõjavangi või okupeeritud territooriumi tsiviilelaniku sundimine teenistuseks vaenuliku riigi relvajõududes;
· isikute ebaseaduslik küüditamine või ümberpaigutamine või ebaseaduslik vangistamine.
Aegumatuskonventsiooni (ning selles viidatud Nürnbergi dokumentide ja Genfi konventsioonide) kõrval on veel üks täiendav sõjakuritegusid määratlev õigusallikas, nimelt Genfi konventsioonide esimene lisaprotokoll 8. juunist 1977. Genfi I lisaprotokoll käsitleb rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitset. Eesti ratifitseeris protokolli 1992. aastal koos Genfi konventsioonidega. Protokollile oli alla kirjutanud ka N. Liit, kuid ratifitseerimise kohta andmeid pole. Aastaks 1995 oli Genfi I lisaprotokolliga ühinenud 140 riiki (ÜRO hõlmab 185 riiki).
Aegumatuskonventsioonis kui varasemas dokumendis ei saa muidugi olla viidet Genfi I protokollile, kuid protokoll tunnistab temas ja Genfi konventsioonides määratletud tõsised õiguserikkumised ise sõjakuritegudeks ja sätestab, et konventsioonide alusel karistamise kord laieneb ka protokollis kirjeldatud õiguserikkumistele ja tõsistele õiguserikkumistele. Mõistet “sõjakuriteod” võib protokollis pidada viiteks aegumatuskonventsioonile (Genfi konventsioonides endis see mõiste ei esine), nii et aegumatuskonventsiooniga ühinenud riikidel tuleks I protokollis kirjeldatud sõjakuritegude puhul nähtavasti kohaldada põhimõtet, et need on karistatavad olenemata kuritegude toimepanemise ajast ja ilma aegumistähtajata.
Genfi I protokollis on korduvalt märgitud, et see on mõeldud Genfi konventsioonide täienduseks ning riikides, mis on ühinenud nii konventsioonidega kui ka protokolliga, tuleb Genfi konventsioonide sätteid kohaldada täiendatult esimese protokolli omadega. Kuna aegumatuskonventsioon annab Genfi konventsioonidele juriidilises mõttes ehtsa viite ja kuna protokoll määratleb ennast konventsioonide muudatusena, siis järeldub ka siit protokollis loetletud sõjakuritegude aegumatus ja vastavate sätete tagasiulatuv jõud. Genfi I protokolli sissejuhatuses ongi rõhutatud, et protokolli peamine taotlus on relvakonfliktide ohvrite kaitse valdkonnas kehtiva rahvusvahelise õiguse taaskinnitamine, arendamine ja täiendamine. Protokolli art. 1 sätestab lisaks, et Genfi I protokollis ja muudes rahvusvahelistes kokkulepetes käsitlemata juhtudel jäävad nii tsiviilisikud kui ka võitlejad rahvusvahelise õiguse üldprintsiipide kaitse ja mõjuvõimu alla, “nii nagu need on tuletatavad kujunenud tavadest, inimlikkuse põhimõttest ja üldsuse südametunnistuse ettekirjutustest”. Arvestades kõike öeldut ja eriti aegumatuskonventsiooni juriidilises mõttes ehtsat viidet saab järeldada, et Genfi I protokoll näeb endas nii Genfi konventsioonide kui ka aegumatuskonventsiooni täiendust.
Genfi I protokoll täpsustab kõigepealt Genfi konventsioonide rakendusala (vormistades selle täpsustuse konventsioonide ühise art. 2 tõlgendusena). Seletatakse, et konventsioonid hõlmavad ka relvakonflikte, milles rahvad teostavad enesemääramisõigust, võideldes koloniaalse ülemvõimu, võõrriigi okupatsiooni ja rassistlike režiimide vastu. Põhjenduseks annab protokoll viited ÜR Hartale ja ÜRO PA deklaratsioonile 2625(XXV) rahvusvahelise õiguse printsiipidest (vt eespool osad 2.2 ja 2.5). See annab deklaratsioonile 2625 kõigi protokolliga ühinenud riikide jaoks lepingulise jõu. Genfi I protokoll lisab ühtlasi täpsustuse, et okupeeritud territooriumidel peab kõigi Genfi konventsioonide ja Genfi I protokolli rakendamine kestma piiranguteta kuni okupatsiooni lõpetamiseni.
Protokollis määratletakse konfliktipoole relvajõude kui igasuguseid korrapäraseid relvastatud üksusi ja gruppe, mida käsutab oma alluvate käitumise eest vastutust kandev komandör. Konfliktipoolt võib esindada ka niisugune valitsus või võim, mida vastaspool ei tunnusta. Genfi I protokoll lihtsustab ühtlasi võitlejate ja tsiviilisikute mõistemääranguid. Näiteks võitlejaiks arvatakse kõigi relvastatud üksuste ja gruppide liikmed tingimusel, et oleks tagatud kehtivaist rahvusvahelise õiguse reegleist kinnipidamine. Sealjuures piisab, kui võitleja kannab rünnakuks valmistudes ja rünnaku ajal oma relvi vastasele nähtavalt. Võitlejaiks ega sõjavangideks ei tunnistata palgasõdureid ega spioone.
Tõsiseid õiguserikkumisi ehk sõjakuritegusid käsitlevad Genfi I protokollis artikkel 11 ning artiklid 85 kuni 91. Need laiendavad peamiselt tsiviilisikute kaitset, kuid täiustavad ühtlasi ka organisatsioonilisi aluseid kõigi õiguserikkumiste vältimiseks ja karistamiseks. Tinglikult võiks protokollis eristada kolme liiki sõjakuritegude määranguid: 1) varasemates konventsioonides kirjeldatud kuriteokoosseisude ja nendes kasutatud mõistete täpsustused, 2) varasemate lihtkuritegude tunnistamised sõjakuritegudeks ning 3) täiendavad sõjakuritegude määratlused. Kahel esimesel liigil näikse ilma mingi kahtluseta olevat tagasiulatuv jõud.
Vaenutegevuse ohvrite kohtlemise minimaalsete nõuetena on protokollis esitatud uus, pikem nimestik “igal ajal ja kus tahes” keelatud tegudest, millega on kooskõlla viidud ka tõsiste õiguserikkumiste loetelud. Need sätted laienevad tsiviilisikuile ja kõigile, kes on vaenutegevusest osa võtnud ja kellel pole õigust sõjavangi seisundile või soodsamale kohtlemisele Genfi IV konventsiooni alusel. Tähtsaim üldine reegel määrab, et igaühte tuleb kõigis olukordades kohelda humaanselt ja ilma teda mingite isikutunnuste (rassi, nahavärvi, soo, keele, usu või tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisu, sünnipära või muu seisundi vms) pärast diskrimineerimata.
Selle üldreegli lausrikkumist võib Eestis täheldada kogu okupatsiooniaja jooksul.
Täpsustades varasemates Genfi konventsioonides määratletud sõjakuritegude kirjeldusi (= liik 1) selgitab I protokoll põhjalikult, mida tuleb mõista keelatud bioloogiliste katsete ning keha või tervise tõsise kahjustamise all, määratleb arstlike protseduuride sooritamise korra vastaspoole võimuses olevate isikute puhul ja sätestab, et kõik kinnipeetavatele rakendatud arstlikud ja raviprotseduurid tuleb kirjeldada toimikutes, mis peavad olema igal ajal kättesaadavad. Bioloogilisteks katseteks ei peeta vere ja naha võtmist ülekannete tarbeks, kui isik on sellega vabatahtlikult nõustunud. Selle kõigega seoses on lisatud vastava sõjakuriteo üldistatud koosseisu kirjeldus:
· igasugune tahtlik tegu või tegematajätmine, mis tõsiselt kahjustab vastaspoole võimuses oleva ükskõik millise isiku füüsilist või vaimset tervist või puutumatust (rikkudes I protokolli keelde või mitte täites seal kirjeldatud nõudeid).
Ka sõjakuriteona juba varem kirjeldatud “isiku ilmajätmist õigustest ausale ja seaduspärasele protsessile” käsitletakse I protokollis uuesti, kusjuures kuriteoohvrite ringi on laiendatud ja on lisatud uus põhjalik selgitus selle kohta, mida niisuguse protsessi all mõista tuleb.
Genfi I protokollis leidub eraldi osa, milles sõjakuritegudena määratletakse mitmesuguseid varasemates konventsioonides juba karistatavaks tunnistatud või keelatud tegusid (= liik 2). Et need teod olid keelatud konventsioonides, mida Genfi I protokolli jõustumise ajal tuli tervikuna pidada rahvusvaheliseks tavaõiguseks, siis ilmselt tuleb nad nüüd kahtlemata tunnistada sõjakuritegudeks tagasiulatuvalt. Nende hulgas määratletakse sõjakuritegudena järgmised õiguserikkumised (mõnel juhul on ka täpsustatud varasemat sõnastust):
· okupandi enda tsiviilelanikkonna osade asustamine okupeeritud territooriumile, või okupeeritud territooriumi elanikkonna või selle osade küüditamine või ümberasustamine kas okupeeritud ala piires või väljapoole;
· ründed kaitsealuste kultuuri- ja vaimupärandi objektide (näiteks ajalooliste monumentide, kunstiteoste või kultusepaikade) vastu ja nende ulatuslik purustamine, kui nad ei asu sõjaliste sihtmärkide vahetus läheduses ning neid ei kasutata sõjalisel ots-tarbel;
· apartheid või muud ebainimlikud ja alandavad praktikad, kaasa arvatud rassilisel diskrimineerimisel põhinevad inimväärikuse solvamised;
· õigustamatu viivitus sõjavangide või tsiviilisikute repatrieerimisel.
Lõpuks lisab Genfi I protokoll eraldi punktis palju täiendavaid sõjakuritegude määratlusi, mille kohta rahvusvaheline üldsus polnud varem täit üksmeelt saavutanud (= liik 3). Kõige mainimisväärsemad on järgmised tsiviilisikute humanitaarkaitse valdkonnas lisatud sõjakuritegude kirjeldused:
· relvarünnaku tahtlik suunamine tsiviilelanikkonna või üksikute tsiviilisikute vastu, kui see põhjustab surma või tõsiseid kehavigastusi või tõsiseid terviserikkeid;
· tahtlik valimatu toimega rünnak, mis haarab tsiviilelanikkonda või tsiviilobjekte ja on sooritatud teadmises, et see põhjustab liigseid elukaotusi, tsiviilisikute vigastusi või tsiviilobjektide kahjustusi, ja tegelikult põhjustabki neid;
· tahtlik rünnaku suunamine ohtlikke jõudusid sisaldavate objektide või rajatiste vastu teadmises, et see põhjustab liigseid elukaotusi, tsiviilisikute vigastusi või tsiviilobjektide kahjustusi;
· rünnaku suunamine mittekaitstavaks kuulutatud kohtade ja demilitariseeritud tsoonide vastu.
Aegumatuskonventsioon määratleb niihästi inimsusevastaste kui ka sõjakuritegude puhul täpselt ühesuguse isikute ringi, keda saab ja tuleb aegumatute inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vastutusele võtta (vt eespool osa 6.1): need on riigivõimu esindajad, ametnikud ja isikud, kes on kuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või seda vahetult õhutanud või osalenud vandenõus selle toimepanemiseks, olenemata kuriteo lõpuleviimise astmest. Lisaks kõik riigivõimu esindajad, kelle teadmisel kuritegu toime pandi. Peale selle leidub igas Genfi konventsioonis ühtemoodi sõnastatud artikkel, mis kohustab kohtu ette tooma kõiki, kes on tõsise õiguserikkumise (sõjakuriteo) toime pannud või selleks käsu andnud. Genfi I protokoll täpsustab, et ülemused on kohustatud igati ennetama sõjakuritegude toimepanekut, ja kui nad vajalikku informatsiooni omades seda ei tee, siis tuleb neid karistada tegevusetuse eest.
Sõjakuritegude karistamine on eelkõige siseriiklik probleem ning selle riigi kohustus, mille territooriumil kuriteod toime pandi, kusjuures kuritegude oletatavate süüdlaste kodakondsus on ebaoluline. Pole vajalik, et ka süüdlasriik oleks karistamist ettenägevate konventsioonidega ühinenud. Kui ta aga on nendes osaline, siis on tal õigus taotleda, et ta saaks süüdlasi ise karistada.
Riike, kus on rikutud kas Genfi konventsioone või Genfi esimest protokolli, võidakse kohustada selle eest hüvitust maksma, kusjuures iga riik vastutab ka kõigi tema relvajõududesse kuuluvate isikute tegude eest.