5.1. Üksikisiku õiguste kaitsmisest
Inimõigused, nii nagu need on sätestatud rahvusvahelistes paktides ja konventsioonides, kuuluvad peamiselt üksikisiku ja riigi suhete valdkonda ning on rõhuvas enamikus üksikisiku õigused. Peaasjalikult temale on antud ka võimalus nõuda hüvitust oma õiguste rikkumise korral. Nõukogude võimu kuriteod Eestis taotlesid eestlaste hävitamist, sündimuse vähendamist ja rahva venestamist. Niisiis olid nad suunatud rahva kui terviku vastu, kuid selle üldise ürituse läbiviimisel rikuti mõistagi massiliselt ka üksikisikute inimõigusi.
Tähtsaim õigusallikas võimu kuritegude hindamiseks üksikisiku vaatekohast on Rahvusvaheline pakt tsiviil- ja poliitiliste õiguste kohta, millega N. Liit ühines 1968. aastal ning mis järelikult kohustab ka praegust Venemaad kui N. Liidu õigusjärglast. N. Liit jätkas inimõiguste rikkumist Eestis teadagi ka pärast seda, kui ta oli paktile alla kirjutanud. Pakti vaike on käesoleval ajal kõigile kättesaadav, mistõttu piirdume siinkohal vaid loeteluga selle artiklitest, mida Eestis nõukogude ajal on rikutud: art. 1, 2, 3, 5.1, 6.1, 6.3, 7, 8.2, 9, 10.1, 12, 14, 15.1, 17, 18, 19, 20.2, 21, 22, 23.1, 24.1, 25, 26, 47.
Igaühele, kes on langenud meelevaldse arreteerimise ohvriks või kelle suhtes tehtud ebaõiglane kohtuotsus tagantjärele tühistati, annab pakt õiguse kompensatsioonile ja õiguse seda kohtu korras hageda. Võimu väärkasutuse hüvitamise põhimõtteid täpsustab ÜRO PA resolutsioon 40/34 1985. aasta 29. novembrist. Seal sätestatakse (§ 11), et kui seadusi on rikkunud riigi ametikandjad või muud ametlikes või poolametlikes ülesannetes tegutsenud isikud, siis ohvrid peavad saama hüvituse vastavalt riigilt, aga kui riiki või valitsust enam ei ole, siis selle õigusjärglaselt. Eesti ei ole mingil juhul Nõukogude Liidu õigusjärglane, vaid on pärast õigusvastast agressiooni ja okupatsiooni taastatud riik. Järelikult tuleb arvesse hüvituse saamine Venemaalt.
Vene territooriumil toimunud poliitiliste repressioonide hüvitamist korraldab VNFSV ÜN 1991. aasta 18. oktoobri seadus repressiooniohvrite rehabiliteerimisest, mida on hiljem täiendatud Vene Föderatsiooni valitsuse mitmete määrustega, seni laekunud andmeil viimati 3. mail 1994. Seadus hõlmab ka mujal N. Liidus toimunud poliitiliste repressioonide ohvreid, kes alaliselt Venemaal elavad. Iga repressioonikuu eest nähakse ette kenake rahaline hüvitus ja hulk lisasoodustusi. Represseerimises osalenuile näeb seadus ette kriminaalvastutuse. Sellega tunnistatakse nende teod õiguserikkumiseks, nagu seda käsitleb eespoolmainitud resolutsioon nr 40/34. Rehabiliteeritavate isikute ring on Venemaal kitsam kui meil, kuid vastab tingimustele, mille alusel Eesti Vabariigi Ülemkohus sooritas rehabiliteerimisi kuni 1992. aastani.
Ohvreile ettenähtud hüvitusi, kaasa arvatud rahalist kahjutasu, lubab Vene Föderatsioon ka “endistes NSVL vabariikides” poliitiliselt represseerituks tunnistatud isikuile. Nende suhtes kehtib aga lisatingimus, et nad peavad praegu elama Vene Föderatsiooni territooriumil. Elukohapiirang on vastuolus Tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktiga ning tundub olevat vastuolus ka Vene Föderatsiooni konstitutsiooni §-ga 19 (kõik on seaduse ees võrdsed, sõltumata elukohast), §-ga 53 (igaühel on õigus saada hüvitust riigiorganite või ametiisikute poolt tekitatud kahju eest) ja §-ga 15 (seadused ei tohi konstitutsiooniga vastuolus olla). Igal juhul saab aga Eesti kodanik pöörduda Vene kohtutesse EV ja VF vastastikuse õigusabi lepingu alusel. Selles on ühe lepingupoole kodanikule tagatud tema isiklike ja varaliste õiguste valdkonnas teise lepingupoole territooriumil õiguskaitse, nii nagu teise kodanikelegi. Tal on õigus pöörduda takistamatult teise lepingupoole kohtute ja muude justiitsasutuste poole ning võimalus saada õigusabi. Ta võib seal esitada hagisid ja osaleda menetlustoiminguis samadel tingimustel kui teise poole kodanikudki. Järgnevalt näeme, et pöördumine Vene kohtuisse ja edasikaebamine kuni kõrgeima kohtuastmeni on vältimatu ka siis, kui sealt midagi loota pole, kuid soovitakse hüvitust taotleda rahvusvaheliste organite kaudu.
Isikutel on võimalik pöörduda Vene kohtutesse hüvitusnõuetega või kaebustega inimõiguste rikkujate peale muidugi ka rahvusvahelisest õigusest lähtudes. Loetelu tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti artiklitest, mida on rikutud, oli toodud eespool. Oluline on saada Vene kohtu otsus, olgu see siis milline tahes. Kui kaebaja taotlusi ei rahuldata, siis tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti rikkumise juhul tekib ohvril õigus pöörduda pakti alusel loodud Inimõiguste Komitee poole. Selle õiguse annab talle pakti lisaprotokoll 16. detsembrist 1966, millega Venemaa ühines 1. oktoobril 1991. aastal ja mis tema suhtes jõustus 1. jaanuaril 1992. See protokoll lubab inimõiguste arvatava rikkumise ohvril esitada Komiteele vastava kirjaliku teadaande, millele järgneb asja lahendamise protseduur. Komitee võtab üksikisikuilt teadaandeid vastu ainult tingimusel, et samas asjas ei ole käigus ühtki muud rahvusvahelise uurimise või reguleerimise menetlust ning et isik on siseriiklikus liinis kõik ettenähtud õiguskaitse võimalused ammendanud. Viimast nõuet ei rakendata, kui riik on asjaajamist õigustamatult venitanud. Teadaande esitamisele ei sea protokoll mingeid tähtaegu.
Riigile, kes on väidetavalt rikkunud teadaande esitanud isiku õigusi, antakse kuus kuud aega asja uurida. Selle aja jooksul on riik kohustatud komiteele esitama kirjalikud selgitused või avalduse, mis valgustavad asjaolusid ja küsimuse lahendamiseks võib-olla juba võetud meetmeid. Komitee uurib kõiki saadud andmeid kinnisel istungil ning edastab riigile ja teadaande esitanud isikule oma seisukohad. Kokkuvõte kogu tegevusest tuleb lülitada ka komitee aastaaruandesse, mis esitatakse ÜRO Peaassambleele. Kui komitee leidis, et riik on rikkunud pakti sätteid, siis riik peab oma järgmises pakti alusel esitamisele kuuluvas perioodilises aruandes selgitama, mida ta on komitee poolt tuvastatud rikkumise asjus ette võtnud.
ÜRO Inimõiguste Komitee poole pöördumisel võib muidugi ilmneda ettenähtamatuid raskusi, sest kaevatakse ju mitte süüdlasriigi enda, vaid selle õigusjärglase peale, ja Venemaa puhul pole teada sellekohast praktikat. Ometi, hoolimata ennakjuhtude arvatavast puudumisest oleks siiski mõtet proovida, kuidas Inimõiguste Komitee asja lahendab. Soodsaid väljavaateid on enam neil represseerituil, kes rehabiliteeriti Nõukogude seaduste alusel veel enne Eesti iseseisvuse taastamist. Selliseid on kümneid tuhandeid, peamiselt kohtuväliste organite (näiteks Erinõupidamise) otsustega karistatud isikud, nende hulgas kõik küüditatud. Raskusi võib tekkida seoses praeguste õiguskaitse võimaluste ammendamise nõudega.
Nüüd on avanemas veel teine rahvusvahelise menetlusabi taotle-mise liin Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle juurde kuulu-vate täiendprotokollide alusel. Eurokonventsiooniga tagatud inimõigused langevad oma sisult ühte tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti poolt tagatud õiguste ja vabadustega. Eesti on need eurolepped (välja arvatud surmanuhtluse kaotamist käsitlev protokoll nr 6) ratifitseerinud. Ka Venemaa on Euroopa Nõukogu maade hulka vastu võetud, on ühinenud konventsiooniga ja protokollidega ja lubanud tunnustada üksikisikute õigust esitada inimõigusi rikkunud riikide vastu kaebusi. Ratifitseerimiseni pole Venemaa veel jõudnud.
Konventsioon annab igaühele õiguse tõhusale kaitsemenetlusele. Konventsiooni sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvritele on otseselt ette nähtud täitmisele kuuluv õigus hüvitusele. Vene Föderatsiooni kohtutes menetlemist on eespool juba selgitatud. Vene lõpliku kohtuotsuse (konkreetselt kaitsemenetluse puudulikkuse või hüvitusest keeldumise) peale saab kuue kuu jooksul esitada kaebuse Euroopa Inimõiguste Komisjonile ning komisjoni arvamuse alusel Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Varasemate asjade (nõukogude ajal toimunud represseerimiste) peale küll otseselt kaevata ei saa, kuid kaebus praeguse hüvitusest keeldumise peale oleks juba kaasaegne hagi.
Inimõiguste komisjon ja kohus on Euroopas tegutsenud palju aastakümneid. Komisjoni ja kohtu otsused, mille arv ulatub nüüdseks juba sadadesse, kajastavad konventsiooni ja selle juurde kuuluvate protokollide tõlgendamise praktikat ning moodustavad nende jaoks olulise täienduse. Selle kõige arvestamine nõuab põhjalikku juriidilist haridust ja eriettevalmistust. Menetlus on aeganõudev, kuid kogemused näitavad, et see tagab inimõiguste rikkumise ohvritele hea kaitse.
Kui süüdlasriigi õigus lubab kahjustatud isikule ainult osalist hüvitust, võib Euroopa kohus määrata õiglase hüvituse. Praktika näitab, et see hüvitus kujuneb sageli niivõrd suureks, et vastav riik hakkab edaspidi eelistama kohtueelseid kokkuleppeid kaebajatega (lepitusprotseduur on menetluse sunduslik osa). Mitu inimõigusi austavat riiki on asunud kannatanuile hüvituste andmist vabatahtlikult lihtsustama. Näiteks Saksamaa on kõigi tema süü läbi kannatanud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega (ka Eestiga) kokku leppinud nende rahvastele makstavate üldiste kahjutasusummade asjus, arvestamata pärast sõja lõppu (N. Liidule) juba tasutud reparatsioone. Jaapan on siirdumas samasugusele käitumisviisile.
Eestis on endiste poliitvangide, vabadusvõitlejate ja küüditatute ühingud ja liidud pärast vabariigi taastamist pöördunud iga valitsuse poole märgukirjadega, milles on taotletud, et Eesti riik nõuaks Vene Föderatsiooniga peetavate läbirääkimiste käigus sellelt represseerituile ettenähtud hüvitusi. Tulemuste kohta infot ei ole. Ligi sada tuhat eesti poliitvangi on Venemaal kümneid aastaid pidanud tegema tasuta sunnitööd linnade, raudteede, kaevanduste ja tehaste ehitamisel ning rahvamajandusele olulise toorme, peamiselt metsamaterjali, söe ja metallide tootmisel. Selleks kõigeks on ligikaudsetel hinnangutel kulutatud vähemalt paarsada miljonit tööpäeva, peale selle veel küüditatute ja asumisele jäetute töö. Praeguseni ellu jäänud ja pensioni saavate represseeritute poolt vangistuses ja asumisel veedetud tööaastad on meie sotsiaalministeeriumi andmebaasis eraldi arvel, kuid keegi pole vaevaks võtnud neid kokku lugeda. Kogu represseeritute poolt tehtud töö viljad jäid Vene Föderatsiooni käsutusse.
Vene Föderatsiooni ühinemine Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga on nüüd loonud tingimused hüvituste taotlemiseks eraalgatuslikus korras. Tuleb ainult ära oodata, kuni Venemaa Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerib. Esimesed kohtuprotsessid kujunevad ilmselt väga aeganõudvaiks ja kulukaiks, kuid soodsad ennaklahendid võimaldaksid järgmistel taotlejatel asju ajada juba lihtsamal viisil. Kõige otstarbekam tundub olevat taotleda hüvitusi Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art. 5.5, 13 ja 50 alusel. Lisaks hüvitusele kinnipidamise eest on mõtet taotleda ka palka sunnitööl antud toodangu eest eurokonventsiooni art. 4.2 põhjal. Ka kolhoosides töötamise eest ei makstud palka.
Eestis on veel üks väga suurearvuline liik okupatsioonivalitsuse all kannatanuid: need on sundkorras Nõukogude sõjaväes teeninud isikud. Okupeeritud riigi kodanike võtmine okupeeriva riigi sõjaväkke on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Juba 1907. aasta Haagi IV konventsiooni lisa artikkel 45 keelas, et okupeeritud territooriumi elanikke ei tohi sundida vaenulikule riigile truudusevannet andma. Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal tunnistas oma kohtuotsusega 1946. aastal selle dokumendi tagasiulatuvalt rahvusvaheliseks tavaõiguseks ja seega üldkohustuslikuks kogu tsiviliseeritud maailmale. Otsus kinnitati ÜRO poolt. Täiendavalt käsitles küsimust 1949. aasta Genfi IV konventsioon ning tunnistas okupeeritud territooriumi elanike sunniviisilise võtmise okupeeriva riigi sõjaväkke “tõsiseks õiguserikkumiseks” ehk sõjakuriteoks. Eurokonventsiooni mõttes on tegemist sunniviisilise või kohustusliku töötamisega, mida kelleltki ei või nõuda; erandina lubab konventsioon küll sõjalist laadi teenistust, kuid vastavalt eespoolöeldule oli see Eesti kodanike puhul rahvusvahelise õiguse vastane. Nii võiks nõukogude sõjaväes sundkorras teeninuile Venemaa käest hüvituse saamine Euroopa Inimõiguste Kohtu kaudu olla võrdlemisi tõenäone. Ühtlasi annaks see ametliku juriidilise lahenduse Venemaa poolt siiamaani vaidlustatavale küsimusele Eesti seisundist okupeeritud riigina.
Äsjamainitud sõjakuritegu käsitletakse põhjalikumalt allpool (osades 6.1, 6.4 ja 7.3).
5.2. Inimkoosluste õigustest ja nende kaitsmisest
Suuremate inimkoosluste, sealhulgas eriti rahvaste kollektiivseid inimõigusi käsitleb vaid väike osa rahvusvahelisest õigusest. Rahvaste õigused on piisaval määral lahti kirjutatud ainult Inimeste ja rahvaste õiguste Aafrika Hartas, mis kui piirkondlik leping meil kehtida ei saa. Rahvusvahelises ulatuses laialt tunnustatud inimõiguste hulka kuuluvad selles hartas toodud pikast loetelust rahva õigus enesemääramisele, õigus arengule, õigus rahule ja julgeolekule ning õigus tervislikule keskkonnale. Sealjuures õigus enesemääramisele ja arenemise õigus käivad koos ning hõlmavad ka rahva õigust vabalt määrata oma poliitilist staatust ning õigust vabalt vallata ja kasutada oma loodusvarasid ja ressursse. Õigus enesemääramisele ja arengule eeldab muidugi rahva õigust olemasolule, järelikult õigust rahva iseoleku ehk identiteedi säilitamisele, sest oma iseoleku kaotanud rahvast pole enam olemas ja olematu rahvas ei saa ennast määrata. Aafrika hartas on need õigused otsesõnutsi välja toodud, peale selle üht-teist enamatki.
Inimõiguste jaotamine individuaalseteks ja kollektiivseteks on mõneti kunstlik teoretiseerimine, sest paljud üldtunnustatud õigused on ühekorraga nii seda kui teist (õigus usuvabadusele, perekonna õigused, ühingutesse koondumise õigus, vähemuste õigused jm). Valitseb seisukoht, et kõik inimõigused ja põhivabadused on jagamatud ja seisavad vastastikuses sõltuvuses, moodustades seetõttu ühise terviku. Kui üldse mingit vahet teha, siis ainult selle järgi, milline riik on missuguste paktidega ja konventsioonidega ühinenud. Kuid isegi niisugune eristamine on kaheldava väärtusega, sest kõige mõjurikkam rahvusvahelise õiguse dokument, ÜR Harta, kohustab kõiki riike ühiselt ja igaüht iseseisvalt kaasa aitama kõigile kuuluvate inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja järgimisele. Seetõttu soovitatakse ÜR Harta inimõigusi puudutavaid sätteid, mille hulka kuulub ka rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte kinnitus, lugeda üheskoos nn “inimõiguste rahvusvahelise billiga” (sinna arvatakse inimõiguste ülddeklaratsioon, kaks inimõiguste pakti ning tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti lisaprotokoll).
Rahvaste õigused rahvusvahelistes dokumentides kipuvad sageli jääma ilusateks sõnadeks ilma nende elluviimise tagatisteta. Oma enesemääramise õiguse on suutnud ÜR Harta toel teoks teha peamiselt koloniaalrahvad, kes peale ÜRO asutamist vastavasse nimestikku võeti. Nüüdseks on see nimestik peaaegu ammendatud, iseseisvuseta on jäänud ainult mõned koloniaalrahvad. Nõukogude Liitu haaratud rahvaid pole kunagi nimestikku võetud, sest nõukogulike “konstitutsioonide” andmeil nad juba olidki suveräänsed. Seda usuti või tehti vähemalt nägu, et usutakse.
Eesti taastas oma iseseisvuse mitte uue enesemääramise kaudu otseselt, vaid riikliku järjepidevuse alusel kui Nõukogude Liidu õigusvastase agressiooni ja okupatsiooni ohver. Ainult see andis maailma demokraatlikele riikidele vaidlustamatu aluse Eesti vabadustaotluste järjekindlaks toetamiseks ja kohesteks tunnustusest järelduvateks sammudeks pärast iseseisvuse taastamist.
Lähtudes ilmselgest tõest, et Nõukogude Liit oli ja tema järglane Vene Föderatsioon on tegelikult maailma viimne koloniaalimpeerium, on meil eesti rahva tuleviku huvides aeg-ajalt püütud rahvusvahelisest õigusest tuge otsida Eesti dekoloniseerimise taotlusele, mida tõlgendatakse kui õigust kolonistide kojusaatmiseks. Põhjendusi otsitakse ÜRO resolutsioonidest, eelkõige 1960. aasta resolutsioonist nr 1514(XV) koloniaalmaade ja koloniaalrahvaste iseseisvuse tagamise kohta. Kogu see üritus seisab juriidiliselt nõrgal jalal kas või juba ainuüksi sellepärast, et ÜRO resolutsioonidel on vaid soovitav iseloom (vt eespool 2.2), mistõttu Venemaaga suhtlemiseks nad kuigi hästi ei kõlba. Resolutsiooni nr 1514 sissejuhatuses kõneldakse küll tõepoolest, et kolonialismile tuleb kogu maailmas lõpp teha, kuid otsusest endast selgub, et dekoloniseerimise all mõeldakse hoopis järkjärgulist koloniaalmaadele iseseisvuse andmist, mitte kolonistide väljaviimist. Eesti on aga de iure iseseisev juba 1918. aastast saadik ja resolutsioon seega Eestit ei puuduta. Pealegi, ükski ÜRO liikmesriik ei saa mõne teise poolt koloniseeritud olla, mistõttu nendevahelisi suhteid on võimalik korraldada üksnes riikide suveräänse võrdsuse põhimõtte alusel. Ja vaevalt küll hakkaks ÜRO kunagi tegelema dekoloniseerimisega kolonistide emamaadele tagasitoimetamise mõttes. Palju rohkem tekitab suurriikidele muret pöördprobleem, s.o. kuidas emamaades lahti saada nn arenguriikidest ja endistelt asumaadelt tulnud sisserändajaist.
Resolutsiooni nr 1514 vaikeis leidub aga märkus, et tuleb lõpp teha kolonialismiga sageli kaasnevale segregatsioonile ja diskrimineerimisele. See puudutab Eestit juba vahetult, sest rahvuslik segregatsioon ja diskrimineerimine olid eesti rahva järkjärgulise hävitamise ja nõukoguliku ümberrahvustamise olulised meetodid. Nende väärnähtuste endi ja nende tagajärgede kaotamist käsitleb Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis on pärit 21. detsembrist 1965. Edaspidi nimetame seda diskrimineerimisvastaseks konventsiooniks.
Konventsiooni sissejuhatuses avaldavad selle osalisriigid muret maailma mõnedes piirkondades täheldatava riikliku poliitika üle, mis rajaneb rassilise ülevõimu põhimõttel, ning toovad selle näidetena apartheidi-, segregatsiooni- ja eraldamispoliitika. Oma kindlaks eesmärgiks seavad nad niisuguse rahvusvahelise ühiskonna loomise, mis on vaba kõigist rassilise segregatsiooni ja rassilise diskrimineerimise vormidest. Etteruttavalt olgu tähendatud, et konventsioon kasutab sõnu “rassiline” ja “rass” eesti keelepruugiga võrreldes palju avaramas tähenduses ning need sõnad võivad siin tähistada niihästi inimese välimust kui ka rahvust või koguni perekondlikku ja klassikuuluvust, nagu järgmises osas näidatakse.
5.3. Diskrimineerimisvastane konventsioon
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegi 26. septembril 1991. aastal otsuse, millega Eesti ühines ühel hoobil umbes 30 rahvusvahelise pakti ja konventsiooniga. Nende hulgas ratifitseeriti ka diskrimineerimisvastane konventsioon. Kaasaegses rahvusvahelises õiguses on see ainuke seaduslikult kohustav ja kõikehaarav juriidiline dokument, mis võimaldab rassilise diskrimineerimise tagajärgi parandada. See oleks juba 1992. aastal pakkunud võimaluse hakata eesti rahvale diskrimineerimisega tehtud kurja hüvitama. Ent isegi konventsiooni eestikeelne vaike ilmus Riigi Teatajas alles aastal 1995 ning siiamaani pole tema täitmiseks Eestis mitte kõige vähematki ette võetud. Tegemist on konventsiooni rikkumisega. Ometi oleks konventsiooni alusel võinud arendada seadusandlust okupatsiooni tagajärgede leevendamiseks ja eriti selleks, et “tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade”, nii nagu võimudele ette kirjutab põhiseadus (vt eespool osa 1.1 ja lõpus osa 10.6).
1989. aastaks oli diskrimineerimisvastase konventsiooni ratifitseerinud 127 riiki. Kuna N. Liit on konventsiooni ratifitseerinud, on see Venemaale kohustuslik. USA on konventsioonile küll alla kirjutanud, kuid pole seda ratifitseerinud. Diskrimineerimisvastase konventsiooni ratifitseerimata jätnud riigid (suhteliselt väike vähemus) näevad inimõigusi eelkõige üksikisiku õigustena ja kalduvad mõnikord eirama inimkoosluste diskrimineerimise probleemi.
Diskrimineerimine tähendab üldjuhul inimeste vahel mis tahes vahede või erandite tegemist, mis kellegi olukorda pahendavad, niisiis ühtede ahistamist või neile kitsenduste seadmist mingite inimesi iseloomustavate tunnuste põhjal ja teiste eelistamist. Rassilise diskrimineerimise mõistemäärangus loetakse sellisteks tunnusteks inimeste rass või nahavärvus või natsioonist lähtuv (eesti keelde tõlgitud kui “rahvuslik”) või etniline või sugukondlik päritolu.
Rahvusliku ja etnilise päritolu eristamine on tingitud inglise ja prantsuse keele iseärasusest, mille järgi national tähendab sidet pigemini mingi riigiga kui rahvusega, seega umbes nagu riigirahva hulka kuulumist. Nii näiteks arvatakse täiesti erinevaid keeli kõnelevad prantslased, baskid, bretoonid ja korsiklased Prantsusmaal kõik ühe ja sama prantsuse natsiooni liikmeiks ja eitatakse koguni vähemusrahvuste olemasolu. Ja Ühinenud Rahvad (United Nations) tähendab tegelikult ühinenud riike. Allpool (osas 6.3) näeme, et vahetegemine natsiooni ja etnose vahel võib osutuda väga oluliseks, kuid eesti tõlkes on see iseärasus kahjuks kaotsi läinud, sest “rahvuslik” on peaaegu sama mis “etniline”.
Eesti keeles veidi ebamääraseks jääb ka sugukondliku päritolu tunnus. Selle all tuleb siin mõista sünnijärgset kuuluvust mõnda suguseltsi (suguvõssa) või perekonda (ingliskeelses vaikeis seisab lihtsalt descent ehk põlvnemine). Meie juhtumil kuulub siia ka nõukogudeaegne ametlikult sätestatud diskrimineerimine nn klassipäritolu järgi, samuti rahva eliidi küüditamine või represseeritud isikute perekondade küüditamine, neile Eesti piirides või mõnes linnas või rajoonis elamise keelamine või neile pääsu takistamine mitmesugustele tööaladele, õppeasutustesse või juhtivatele kohtadele. KGB kirjeldas ju inimese süüd kriminaalkoodeksi paragrahvi asemel sageli lihtsa sõnapaariga tšlen semji ehk perekonnaliige, millest põhimõtteliselt piisas.
Seega tuleb sõnu “rassiline diskrimineerimine” konventsiooni kogu vaikeis mõista kui käsiteldava nähtuse tinglikku nimetust, eelkõige tuleb aga arvestada kõiki äsjaloetletud lisatähendusi, mis siin sisalduvad sõnas “rassiline”.
Mõistemäärangu vaikeist selgub lisaks, et diskrimineerimisvastane konventsioon on pearõhu asetanud mitte riigis väljakuulutatud taotlustele, vaid tegelikele tulemustele ja tegelikule “rassigruppide” võrdsusele. Rassiline diskrimineerimine tähendab inimkoosluste võrdsete õiguste nõude rikkumist, kusjuures võrdsus peab olema tagatud niihästi eesmärkide (näiteks seadustes sätestatu) kui ka tagajärgede (näiteks riigivõimu tegevuse tõeliste tulemuste) tasemel. Sama mõtet rõhutab mõistemäärang teistkordselt, kui ta nõuab ühelt poolt õiguste tunnustamist ja teiselt poolt, et neid saaks kasutada ja teostada. Avaliku elu aladena, kus tuleb tagada rasside (=natsioonide või rahvuste või suguseltside või perekondade või klasside) võrdsus, loetleb mõistemäärang otsesõnu poliitikat, majandust, sotsiaalala ja kultuuri, kuid igaks juhuks on veel lisatud, et püstitatud nõuded kehtivad ka mis tahes muul ühiskondliku elu alal.
Konventsioon sisaldab pika loetelu õigustest, mille kasutamisel tuleb võrdsuse nõuet eriti silmas pidada. Nõukogude okupatsioonivõim on Eestis võrdõiguslikkuse vääramatut nõuet rikkudes piiranud mitmete inimgruppide puhul peamiselt järgmisi selgesõnutsi kaitstud õigusi: õigus isiklikule julgeolekule ja riigi kaitsele ametiisikute vägivalla eest, õigus valimistel oma kandidatuuri üles seada, õigus osa võtta riigi valitsemisest ja riigiasjade juhtimisest igal tasemel ning õigus pääseda võrdsetel alustel riigiteenistusse, õigus riigi piires vabalt liikuda ja elukohta valida, õigus maalt lahkuda ja kodumaale tagasi pöörduda, õigus varanduse omamisele, õigus mõtte- ja usuvabadusele, õigus veendumuste vabadusele ja nende vabale avaldamisele, õigus rahulike koosolekute korraldamisele ja ühinemisvabadusele, õigus töö vabale valikule, õigus eluasemele, õigus haridusele ja kutseõppele, õigus võrdsele osalusele kultuurielus.
Kaitstavate inimkoosluste suuruse on konventsioon määratlemata jätnud. vaikeis nimetatakse neid kõikjal rassilisteks gruppideks, kusjuures sõna “rassiline” tuleb mõista muidugi eespoolkirjeldatud üliavaras tähenduses. Meie tingimustes võib seega, olenevalt asjaoludest, tegemist olla Eesti Vabariigi natsiooniga ehk riigirahvaga kui tervikuga (lähtudes sõna nation inglis- ja prantsuskeelsest põhitähendusest) või ainult eestlaskonnaga või meie põliste vähemusrahvustega või üksikute klasside, suguseltside või perekondadega — ja seda kõike kogu riigi ulatuses ning samal ajal ka kitsamates piirkondades ja eraldi veel tegevusvaldkondades.
Konventsioon mõistab diskrimineerimise hukka niihästi riiklikul kui ka kohalikul või organisatsioonilisel tasandil ja võtab oma kaitse alla igasugused isikud, inimgrupid ja institutsioonid (=organiseeringud, asutused), tunnistades lubatuks üksnes ebavõrdsuse kodanike ja mittekodanike vahel (vt allpool). Konventsioonis osalevad riigid kohustuvad selleks rassilist diskrimineerimist igal pool keelama ja diskrimineerimisele igal võimalikul viisil lõppu tegema, kasutades mis tahes vahendeid, sealhulgas seadusandlust. Esitatakse ka nõue rassiline diskrimineerimine kuritegelikuks tunnistada ja selle eest karistada.
Lisaks keelamisele ja karistamisele on konventsioonist osavõtvad riigid kohustatud rakendama meetmeid erinevate rassigruppide eraldatuse kaotamiseks ning vastastikuse arusaamise, sallivuse ja sõpruse edendamiseks. Ametlikes konventsiooni kommentaarides käsitletakse seda mitte üksnes siseriikliku, vaid ka rahvusvahelise kohustusena, mille alusel tuleb riikidel üksteist abistada konventsiooni sissejuhatuses määratletud tähtsaima eesmärgi saavutamiseks, nimelt rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise kõigist vormidest vaba rahvusvahelise koosluse loomiseks. Selle kohta on diskrimineerimisvastast tegevust suunav ÜRO erikomitee andnud seletuse, et hoolitsus kõigi inimeste võrdsuse ja väärikuse eest ei tohi riigi piiridel järsult lõppeda, vaid peab kujunema riikide ühiseks püüdluseks.
Konventsiooni osalisriigid mõistavad eriti hukka rassilise segregatsiooni ja apartheidi ning kohustuvad ära keelama ja välja juurima kõik sedalaadi nähtused. Mõlemad sõnad tähendavad tegelikult peaaegu ühte ja sama, nimelt rasside (=rahvuste) eraldamist ja lahus hoidmist, kusjuures apartheidi iseloomustab eriti selge püüe ühe rassigrupi (=rahvuse) ülevõimu kindlustamisele. Konventsioon kahjuks ei määratle kumbagi mõistet, kuid vaikeist järeldub, et tegemist on “rassismi kõige jõhkrama teostusviisiga”, nagu kommentaarides konventsiooni vastava artikli kohta seletatakse. Neid Eesti jaoks olulisi mõisteid täpsustame käesoleva peatüki järgmises osas.
Diskrimineerimisvastase konventsiooni kõige tähtsam iseärasus on luba rakendada “rassigruppide” kollektiivsete õiguste rikkumise korral ka kollektiivset hüvitamist ja nende gruppide “järeleaitamist”. Selle poolest on konventsioon kogu rahvusvahelises õiguses ainulaadne. Kuulutatakse lubatuks erimeetmed, mille ainus otstarve on tagada ahistatud rassilistele või etnilistele gruppidele vajalik areng ning inimõiguste ja põhivabaduste võrdne kasutamine. Ekstra märgitakse, et niisuguseid soodustusi ei loeta rassiliseks diskrimineerimiseks. Samas kehtestatakse aga tingimus, et kaitse alla võetud gruppide eriõigused ei tohi püsima jääda ja kuuluvad pärast taotletud eesmärkide saavutamist tühistamisele. Konventsioon näeb ette, et vajaduse ilmnedes on osalisriigid ahistatud gruppide selliseks kaitsmiseks koguni kohustatud. Sealjuures võib aru saada ka niiviisi, et see on kõigi osalisriikide ühine rahvusvaheline kohustus.
Diskrimineerimisvastane konventsioon oleks juba 1992. aastast alates võimaldanud asuda rakendama erimeetmeid eesti rahva ja eesti rahvuse arengu soodustamiseks, kas või näiteks eestlaste iibe tõstmiseks ja Eestis toimunud rahvusliku segregatsiooni tagajärgede leevendamiseks. Ka praegu pole veel hilja. Kuidas meetmeid kavandada ja kuidas konventsiooni täitmist jälgiva, ÜRO juurde moodustatud rahvusvahelise eriorganiga koostööd teha — sellest pikemalt allpool (osas 10.6).
Konventsioon ei kehti meie nn “venekeelse kogukonna” kohta, sest püüe käsitada erinevast rahvusest inimeste rühmi ühtse “kogukonnana” üksnes suhtluskeele järgi, mida nad kuskil kasutama juhtuvad, on juriidiliselt mõttetu ja poliitiliselt šovinistlik. Küll on aga mõõduandev isikute kodakondsus, mille kohta on konventsioonis otseselt öeldud, et riigis kehtestatud erinevusi, erandeid, kitsendusi või eelistusi, mis tekitavad ebavõrdsust riigi kodanike ja mittekodanike vahel, ei loeta diskrimineerimiseks. Veelgi enam: konventsioon sätestab, et ühtki tema sätet ei tohi tõlgendada niiviisi, et see võiks mingil määral mõjutama hakata riigi seadusandlust rahvusliku kuuluvuse, kodakondsuse või naturalisatsiooni (=kodakondsuse omistamise) küsimustes, lisades ainult tingimuse, et need seadused ei tohi diskrimineerida ühtki rahvust omaette.
Nõudmised, mida on “diskrimineerimise kaotamise” ettekäändel esitatud Eesti seaduste, eriti kodakondsusseaduse ja välismaalaste seaduse muutmiseks, on järelikult täiesti alusetud. Üldse, jutud meie “venekeelsete” elanike ja mittekodanike rahvuslikust diskrimineerimisest Eestis tõendavad kas poliitikuile andestamatut võhiklust rahvusvahelise õiguse küsimustes või sihilikku hämamist propagandistlikel eesmärkidel. Kollektiivseid õigusi saab olla ainult riigi kodanikest koosnevatel inimkooslustel, näiteks ka vähemusrahvustel, mitte aga välismaalastel või siis kodanikke ja mittekodanikke ühendavatel segarühmadel, mida püütakse kokku panna nende suhtluskeele järgi.
See kõik ei tähenda sugugi, nagu oleksid mittekodanikud Eesti riigivõimu ees kaitsetud. Mittekodanikel on üksnes individuaalsed õigused, kuid selles pakuvad neile vägagi tõhusat kaitset paljud muud inimõiguste paktid ja konventsioonid, millega Eesti on ühinenud, iseäranis tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakt koos oma lisaprotokolliga ja Euroopa inimõiguste konventsioon. Teiseks annab ka diskrimineerimisvastane konventsioon igaühele, nii ka mittekodanikule õiguse nõuda üksikisikuna riigi kohtutelt kaitset ja saada hüvitust otseste rassilise diskrimineerimise tegude puhul, mis rikuvad tema inimõigusi ja põhivabadusi. See õigus kehtib aga üksikisiku, mitte kollektiivi tasemel. Seni pole teada ainsatki juhtumit, kus mõni välismaalane oleks Eestis kedagi kohtusse kaevanud enda diskrimineerimise pärast või inimõiguste rikkumise pärast. Järelikult on Venemaa riigitegelaste ja diplomaatide jutud väidetavast välismaalaste ahistamisest Eestis põhjendamatu propagandamüra.
5.4. Apartheidi ja rassilise segregatsiooni hüvitamisest
Apartheid kui päriselanike õiguste rikkumise süsteem mõisteti ÜRO dokumentides hukka 1960.-ndate aastate alguses. 1968. aasta Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes tunnistas apartheidipoliitika koguni inimsusevastaseks kuriteoks. Kuid alles Apartheidikuriteo tõkestamise ning selle eest karistamise rahvusvaheline konventsioon, mis on pärit 30. novembrist 1973, määratles esimest korda apartheidi mõiste.
Mõned arvavad, et apartheid on vaid Lõuna-Aafrika kohalik nähtus. Ent konventsioon tunnistab inimsusevastaseks kuriteoks ja võrdsustab apartheidiga üldse igasuguse rassilise segregatsiooni ehk eraldamise ja diskrimineerimise poliitika ja praktika sõltumata kohast, kus see toimub. Lõuna-Aafrikat käsitleb konventsioon ainult kui üht võimalikku näidet. Sellega ühenduses juhime tähelepanu tõlkeveale Riigi Teatajas avaldatud apartheidivastase konventsiooni eesti vaikeis: artikli II alguses öeldu järgi piirdub kogu kuritegu ainuüksi Lõuna-Aafrikaga, kuigi ametlikus inglis- ja venekeelses vaikeis on samas kohas öeldud, et apartheidikuritegu “hõlmab Lõuna-Aafrika omadega sarnanevaid rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise poliitikaid ja praktikaid (shall include similar policies and practices ...)”. Inimõiguste konventsioonide ÜRO käsiraamat rõhutab täiesti ühemõtteliselt, et apartheidikuriteo suhtes pole olemas mingeid geograafilisi piiranguid ning see võib esineda kõik-jal.
Apartheidikuriteo mõistemäärang on antud pika “ebainimlike tegude” loetelu kaudu, mille kohta nõutakse, et need oleksid korda saadetud eesmärgiga kehtestada ja säilitada ühe rassirühma ülevõimu ehk domineerimist suvalis(t)e teis(t)e rassirühma(de) üle ning süstemaatiliselt rõhuda sinna kuuluvaid isikuid. Apartheidi mõiste ise jääb määratlemata. Kuritegude loeteluga seotud kaudse mõistemäärangu asemele annab apartheidi üldistatud definitsiooni 1985. aasta Konventsioon apartheidi vastu spordis: apartheid tähendab seadustatud (i.k. institutionalized) rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise süsteemi, mille eesmärgiks on kehtestada ja säilitada ühe rassirühma isikute ülevõim teise rassirühma isikute üle ning neid süstemaatiliselt rõhuda. Sisu on sama, kuid esitusviis õnnestunum.
Apartheidi mõistel on kaks tahku: ühelt poolt on tegemist rassilise diskrimineerimise nähtusega, teiselt poolt inimsusevastase kuriteoga. Siinkohal käsitleme ainult seoseid diskrimineerimisvastase konventsiooniga ja apartheidi hüvitamise rahvusvahelist kohustust. Apartheidikuritegude loetelu esitame alles inimsusevastaste kuritegude peatükis (osas 6.2), kuhu need õieti kuuluvadki. Küll aga on vajalik juba ette rõhutada kaht olulist iseärasust. Esiteks, apartheidikuritegude hulka on üle võetud ka kõik genotsiidikuriteod, nii nagu nad on sõnastatud vastavas omaette konventsioonis (välja arvatud laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest rassirühmast teise). Kuriteokoosseisude haaret on sealjuures veidi täpsustatud ja laiendatud. Teiseks, apartheidi mõistemäärangust ja loetelust on näha, et apartheidikuriteod eeldavad kurjategija tahtlikku tegevust.
Apartheidivastane konventsioon koos sellesse kaasatud genotsiidikuritegudega on tihedas seoses diskrimineerimisvastase konventsiooniga. Ühtepidi sisaldab diskrimineerimisvastane konventsioon otsese viite apartheidile ja rassilisele segregatsioonile kui rassilise diskrimineerimise kõige jõhkramatele viisidele. Teistpidi mainib apartheidivastane konventsioon diskrimineerimisvastast konventsiooni kui oma olemasolu üht õigustust ning konventsiooni artikkel X näeb ette, et mõlema aruandlus on mingil määral ühine. Järelikult nii apartheidi kui ka genotsiidi tuleb alati käsitada ühtlasi ka rassilise diskrimineerimisena.
Seos nende konventsioonide vahel on erakordselt oluline. Esiteks, diskrimineerimisvastase konventsiooniga kehtestatud õigus ja kohustus ahistatud või kannatanud rassirühmade kollektiivseks hüvitamiseks ja järeleaitamiseks laieneb seetõttu ka kõigile apartheidi, rassilise segregatsiooni ja genotsiidi juhtudele. Teiseks, diskrimineerimise puhul kasutatav sõna “rassiline” avar tähendus laieneb ka apartheidi ja rassilise segregatsiooni mõistetele, kus seda pole eraldi märgitud. Kolmandaks järeldub diskrimineerimisvastase konventsiooni nõuetest, et rassilistele (=rahvuslikele või etnilistele või sugu- või perekondlikele või klassipäritolust tulenevaile) rühmadele tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda tegelikult sündinud olukorrast, mitte aga riigivõimu seadustest või deklaratsioonidest, ning pole vaja tõestada apartheidi tahtlikkust. Näiteks rassirühma osalisel hävimisel tegelikkuses loodud halbade elutingimuste tõttu (võimalik genotsiid!) on lubatud rühma arengut edaspidi soodustada, kuid süüdlased võivad karistamata jääda, kui pole tõestatud, et rassirühma kahjustamine oli nende otsene tahe. Arengu soodustamiseks läheb muidugi vaja, et riik oleks diskrimineerimisvastase konventsiooniga ühinenud.