Sissejuhatus

Email Print PDF
There are no translations available.

Vilniuses juunis-septembris 2000 toimunud Rahvusvahelise Avaliku Tribunali (International Public Tribunal) kohtuotsuse viimase 6. osa “Kohtuotsuse operatiivosa (Operative Part of the Judgement)” esimeses punktis on kirjutatud:
Kommunistlik doktriin on kuritegelik, kuna ta on mitteteaduslik, ebahumaanne ja vägivaldne, tekitab rahvuste vahel tülisid, mis viib erinevate sotsiaalsete ja etniliste gruppide genotsiidile, ja seepärast tuleb see doktriin keelata kõigis maailma maades.
Sama kohtuotsuse operatiivosa 2. punktis kirjutatakse, et valitsevad kommunistlikud parteid muutusid repressiivorganisatsioonideks. Sellised olid nad sellepärast, et juhindusid kuritegelikust kommunistlikust doktriinist ja kasutasid seda praktikas oma teoreetilise ja praktilise programmina.
NSVL valitsuse peamised struktuuriüksused kui valitseva kommunistliku partei repressiivorganisatsioon rikkusid juuniküüditamisega (aga samuti massiliste põhjendamatute vangistamistega jne.) rahvusvahelist õigust. 14. juuni 1941. aasta küüditamise korraldajad ning täideviijad panid toime inimsusevastase kuriteo. Eesti Vabariigil on säilinud õiguslik nõue NSV Liidu õigusjärglase Vene Föderatsiooni suhtes hüvitada Eesti Vabariigi kodanikele Nõukogude okupatsiooni ajal läbiviidud küüditamisega tekkinud kahju.
Lisaks kompensatsioonile kuulub Eestile ka õigus satisfaktsioonile ehk Vene riigipea ametlikule vabandamisele mitte ainult 1941. aasta juuniküüditamise, vaid ka massiliste arreteerimiste-mahalaskmiste ja 1949. aasta märtsiküüditamise eest Eestis. Vabandamisel võib sellistel juhtudel olla erakordne moraalne ja lepitav jõud, nagu näiteks Saksa LV kantsleri Willy Brandti vabandamisel ehk põlvililaskumisel Varssavi juudi geto mälestusmärgi juures natside kuritegude pärast.

Lisaks riigi vastutusele võime rahvusvahelises õiguses rääkida üksikisiku kriminaalvastutusest 1941.a. küüditamise korraldajate ja täideviijate osas ning ka kuritegeliku organisatsiooni vastutusest. See oleks Nürnbergi protsessiga võrreldav lähenemine, kus teatavasti natsipartei ladvik, SS, SD ja Gestaapo kuulutati kuritegelikeks organisatsioonideks.

Käesoleva raamatu sissejuhatuses ei tohi jätta märkimata seda, et Saksa okupatsiooni ajal (1941–1943) avaldatud andmete kohaselt olnud nõukogude võimudel kavas korraldada 1941. aasta jooksul veel kaks, esimesest tunduvalt ulatuslikumat küüditamist. [3]. Sama arvamust jagavad käesoleva raamatu autorid, kuna järgmise peatüki andmetel Eesti osas 1941. aasta väljasaatmise “Beria plaan” jäi olulisel määral täitmata, Läti ja Leedu osas aga ületati tunduvalt. Samal ajal juuniküüditamise jätkuna alanud 1. juuli väljasaatmine suurel määral nurjus alanud sõja ja Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu.

Ülalpool asuva teksti koostamisel on kasutatud materjale trükistest:
L. Mälksoo. 14. juuni 1941. a. küüditamine ja rahvusvaheline õigus: Mõtteid vastutusest. Rahvusvaheline konverents: Kommunismi kuriteod. (14.06.2000, Tallinn). Kõnede kogumik, lk. 28-36. M. Laar, U. Ott, S. Endre. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 1996. 851 lk., lk. 28.

See nimekirjaraamat püüab anda üldnimekirjad kõigist Nõukogude okupatsioonide ajal Eestist küüditatuist peale märtsiküüditatute (nende isikunimede register on ilmunud ERRB nimekirjaraamatute sarjas – nr. 5).
Registrid käesolevas raamatus on paigutatud n.ö. ajalises järjekorras.
Esimestena küüditati Johan Laidoner – 19. juulil 1940 – ja Konstantin Päts – 30. juulil 1940, mõlemad perekonnaga. Nende kirjed asuvad väljaspool registreid, juuniküüditatute nimeregistri ees.

Juuniküüditatute registrisse on võetud ka Eesti saartelt 1. juulil 1941 küüditatute kirjed. Põhjenduseks asjaolu, et kogu “massioperatsioon” viidi läbi samasugusena kui juuniküüditamine, et ERRB-l pole teada mitte mingeid eraldi juhendeid juuliküüditamise kohta ja et küüditatute saatust määrati kogu nõukogude režiimi aegu samuti kui juuniküüditatuil. Peale ühe väikese ja ühe suurema erandi: väike osa arreteeritud mehi suunati Tallinna vanglast mobiliseerimisele ning juulikuus Saaremaalt mandrile toodud küüditatud perekondi ei jõutud Harkust ära vedada ja nad vabanesid augustis 1941.

Pisut eelselgitust vajab ka kogum “vahepealsetel aastatel küüditatud”. See pidev küüditamine algas 1945. ja lõppes 1953. aastal, kusjuures küüditati nii ühe kui ka mitme (-kümne) perekonna kaupa. Raamatu koostajail ei olnud tahtmist hajutada neid kirjeid mingi teise registri hulka.

15. augusti 1945 (sakslastena) ja 1. aprilli 1951 (Jehoova tunnistajatena) küüditamised olid pisemad, kuid siiski “massioperatsioonid”, seetõttu ei vaja nende andmestiku omaette esitamine põhjendusi.

Iga registrikogumi juures on kasvõi napp sissejuhatus.

Praegused nimekirjad ei ammenda isikuid ega nende saatuseandmeid. Loodetavasti täidavad lünki lugejad. ERRB on tänulik iga täpsustuse, täienduse ja paranduse eest

1.1. JUUNIKÜÜDITAMISEGA SEOTUD DOKUMENTIDE AEGRIDA

Allpool on mittetäielik rida teadaolevatest olulisematest 1941. aasta juuniküüditamisega seotud iseloomulikest dokumentidest. Need dokumendid selgitavad küüditamise massioperatsiooni varasemate kogemuste üldistamist, juuniküüditamise planeerimise ja täideviimise mehhanismi ning käskude täitmise aruandlust kuni 1941. aasta septembrini. Dokumentide nimetused on erinevad – määrused, käskkirjad, instruktsioonid, plaanid, aruanded, direktiivid, eelarved, otseside teated, korraldused, ettekanded jne. Nende omavaheline seos, järgnevus ja ühine käsuliin ei tekita kahtlust. Neid dokumente koostasid ja allkirjastasid küüditamise korraldajad ning täideviijad, kes sellega jäädvustasid toimepandud inimsusevastase kuriteo süüdlasi nii riigi kui ka üksikisikute ja kuritegelike organisatsioonide tasandil.
Dokumentide aegrida ehk käsuliin sai alguse Moskvas ÜK(b)P, NSVL RKN, NSVL RJRK, NSVL SaRK, NSVL SaRK GULAGi ja sõjaväe struktuurides ning hargnes edasi oblastite, kraide, vabariikide, nende rajoonide partei, riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi ja valitsuse allüksustesse. Allpool loetletud-kirjeldatud dokumendid on valdavalt pealdisega “Täiesti salajane” või mõne muu nõrgema salastuse astmega. Eesti arhiivides on enamuse juuniküüdi-tatute perekonnatoimikud ja arreteeritud perekonnapeade kriminaaltoimikud, kuid olulisi küüditamist planeerivaid, korraldavaid ja reguleerivaid dokumente on vähe. Ka Moskva arhiivides on 1941. aasta küüditamise põhidokumentide esindusliku täiskomplekti kogumine kui mitte võimatu, siis väga raske. Tihti tuleb piirduda koopiatega koopiatest või dokumentide tööeksemplaridest. Mõningate dokumentide nimetused ja sisu on teada vaid käsuliini teiste alamate dokumentide viidetest ning täidetava käsu refereeritud osadest.
Analoogilised iseloomulikud dokumendid kordusid 1949. aasta märtsiküüditamise läbiviimisel, kuid siis juba edasiarendatud ja lihvitud kujul. Juuniküüditamise järjestatud dokumentide kohta on allpool esitatud: järjekorranumber käesoleva peatüki ulatuses (D1-D27), dokumendi kuupäev, nimetus, kes koostas-allkirjastas ja kellele saadeti, dokumendi väljasaatmis- või registreerimisnumber ja mõningad olulisemad andmed dokumendi sisu kohta.

D. 1. 03.01.1923. NSVL SaRK määrus “Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee administratiivse väljasaatmise määruse (10.08.22) kasutamise instruktsioon”. [Sbornik zakonodatelnõh i normativnõh aktov... Kogumik seadus- ja normatiivakte poliitiliste repressioonide läbiviimise ja ohvrite rehabiliteerimise kohta. Moskva, Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu, 1993. 223 lk, lk. 105]. See dokument kehtestas suhteliselt kerged tingimused väljasaadetutele: asumise kestvus kuni 3 aastat, järelvalve asumiskohal, aktiivsest ja passiivsest valimisõigusest ilmajätmine ning põgenemise karistamine kriminaalkoodeksi §95 alusel.
D. 2. 30.01.1930. ÜK(b)P KK määrus. Kulakumajapidamiste likvideerimisest lauskollektiviseerimise piirkondades. [H. Ligi, Kleio 3, 1991].
D. 3. 02.02.1930. Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) käskkiri nr. 44/21. [Kogumik ... 1993, lk. 107-110 / NSVL Riiklik Rahvamajanduse Keskarhiiv, f. 9414, n.1, s.-ü. 1944, l. 17-25]. Kulakluse kui klassi likvideerimise kõrgema organiseeritusega läbiviimiseks tuleb esmajärjekorras välja saata kulakud koos arreteeritute ja mahalastute perekondadega järgmistest NL rajoonidest: Ukraina NSV-st kuni 35000 perekonda, Põhja-Kaukaasiast ja Dagestanist 20000 perekonda, Kesk-Volga kraist kuni 10000 perekonda, Alam-Volga kraist kuni 12000 perekonda, Valgevenest 7000 perekonda jne., kokku 154000 perekonda. Ülejäänud oblastite ja vabariikide jaoks kavatseti väljasaadetavate perekondade arvutused teha lähiajal. Asumispaikadeks 142000 väljasaadetava perekonna jaoks määrati Uural (23000). Kasahstan (5000), Põhjakrai (70000) ja Siber (44000). See oli väga laialdane tegevus kuritöökogemuste saamiseks.
D. 4. 1.06.1939. NSVL SaRK käskkiri nr. 0143. Juhend väljasaadetute sihtkohta transportimiseks, teenindamiseks transpordil, arvestuseks ja registreerimiseks asumiskohas. [Sabbo. Võimatu vaikida, 1. Tallinn, 1996, 823 lk. (allpool “Sabbo 1996”), lk. 757, dok. 249 punktis 9 sisalduv viide Vene Föderatsiooni Riigiarhiiv (VFRA), f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 3-8]. Kolossaalse mahuga kuritöö praktilised kogemused on üldistatud juhendiks.
D. 5. 11.10.1939. NSVL riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja 3. järgu julgeolekukomissar Ivan Serovi allkirjastatud instruktsioon operatsiooni “Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist” läbiviimise kohta nr. 001223. [Teabeleht “Memento”, nr. 2, 1989]. Represseerimiskogemuste rakendamise detailne kava Eestis, Lätis ja Leedus, mis on oletamisi dateeritud.
D. 6. Juuni 1940. Lehekülg A. Ždanovi Tallinna märkmetest, millel rasvaste tähtedega kirja pandud sõnad: “Estontsev v Sibir” (Eestlased Siberisse). [Kultuur ja Elu, 3/453, 1998, lk.1 / RTsHIDNI, f.77, n. 3c, s.-ü. 164, l. 57]. Ilmselt Moskva kõrge emissar A. Ždanov teadis asjade arengut kaugele ette. Juunis 1940 oli veel päevakorral riigipöörde läbiviimine Eestis.
D. 7. 24.11.1940. NSVL SaRK konvoivägede 153. üksikpataljoni kiri nr. 0027 EK(b)P KK sekretär sm. Särele. Allkiri: SaRK KV 12. brigaadi komandör polkovnik Loskutov . [ERAF, f.1, n.1. s.-ü. 311, l. 45 / Kultuur ja Elu, 3/453 1998, lk.8]. Moskva võimude nõudel hakati tegema konkreetseid ettevalmistusi inimeste massiliseks represseerimiseks Eestis. 1940. aasta sügisel loodi selleks otstarbeks Tallinnas NSVL SaRK-i konvoivägede 153. üksikpataljon. See kuulus 12. konvoivägede brigaadi koosseisu, mille staap asus Leningradis.
D. 8. 26.03.1941. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati senine SaRK kaheks ametkonnaks – Siseasjade Rahvakomissariaadiks eesotsas Andrei Murroga ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadiks (RJRK) Boris Kummi juhtimisel. [ERAF, f.1, n.47, s.-ü. 38, l. 166-167 / Eesti NSV Teataja 1941, nr. 34, art 500]. Karl Säre, Boris Kumm ja Andrei Murro koos oma lähemate kaastöötajatega olid kahtlemata Eestipoolsed tähtsamad juuniküüditamise kuritöö – Moskva juhitud massilise mõrtsukatöö ja genotsiidi teostajad. Ka Moskva käskude täitjad on süüdlased.

D. 9. 31.03.1941. NSVL SaRK Parandusliku Töö Laagrite ja Kolooniate Peavalitsuse (PTLKPV) korraldus nr. 406 ENSV SaRK-i Parandusliku Töö Kolooniate osakonnale. Allkirjad: SaRK PTLKPV ülema asetäitja Riikliku julgeoleku kapten Kuzne-tsov ja Laagrite peavalitsuse teise osakonna ülem riikliku julgeoleku leitnant Granovski. [ERAF, f.1., n.1, s.-ü. 311, l. 45 / Kultuur ja Elu nr. 3 1998]. Esimesed repressioonid ei lasknud ennast oodata.

Selle Moskva korraldusega nõuti 300 vangi saatmist Komimaale Petšorlagi. Vastav nimekiri valmis 15.05.41 ja anti üle 153. konvoivägede pataljonile vangide sihtpunkti toimetamiseks. Nende vangide hulgas oli 19 isikut vangi mõistetud Eesti Vabariigi ajal, 133 oli saanud karistuse Vene sõjatribunalidelt, 148 kandis karistust ENSV Ülemkohtu ja rahvakohtute otsuste alusel. Kurikuulsa poliitilise paragrahviga 58 oli nimekirjas 34 meest. Ilmselt küüditati paljude nende vangide perekonnad 14.06.41. Korralduses nõuti tervete, tugevate, füüsiliseks tööks kõlblike meeste saatmist, arvestades polaar-joonetaguseid tingimusi. Eesti mehi hakkas hukkuma suretamisrežiimiga sunnitöölaagrites. Sellele vangiešelonile järgnes teisigi. Perekonnad viidi küüditamisrongidega.
D. 10. 11.05.1941 Valitsuse otseside lühiteade SaRK-i Krasnojarski valitsuse ülema asetäitjalt Hmarinilt NSVL siseasjade rahvakomissari asetäitjale Tšernõšovile, 1405 11.05.41 nr. 102. [Sabbo 1996, lk. 781, dok. 258 / VFRA, f. 9479, n.1c, s.-ü. 87, l. 87]. Vastuseks Teie nr. 30/5516 /016 teatame, et 6850 väljasaadetud sundasuniku laialivedamiseks, desinfitseerimiseks ja arvestus-blankettide valmistamiseks on vaja orienteeruvalt 600 000 rubla üle kanda numbrile 1212529.
D. 11. 14.05.1941. ÜK(b)P KK ja NSVL RKN otsus nr. 1299-526 cc “Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti vabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. [ERAF, SM f. 17/2, n.1, s.-ü. 306, l. 2] (Vaata koopia peatükis 4 “Dokumendid”.) Kokkuvõte otsusest, mis sai otseseks aluseks 14. juuni 1941 massiküüditamisele.
Selles on loetletud väljasaatmisele kuuluvate isikute 9 kategooriat: 1) kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed ja nende perekonnad; 2) sandarmid ja vangivalvurid, politsei ja vanglate juhtiv koosseis, reapolitseinikud ja vangivalvurid; 3) endised mõisnikud, kaupmehed, vabrikandid ja kodanlike valitsuste kõrgametnikud koos perekondadega; 4) endised ohvitserid; 5) surmamõistetute perekonnad; 6) Saksamaaga seotud isikud; 7) põgenikud endisest Poolast ...
D. 12. 26.05.1941. NSVL RJRK allüksuse “Aruanne nõukogudevastasest ja sotsiaalselt võõrast elemendist, mis on arvele võetud Leedu, Läti ja Eesti NSV RJRK-des 1941. aastal”. [Sabbo 1996, lk. 761 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 189] (Vt. koopia ptk.4.) Seisuga 26.05.41 oli Eestis arvele võetud 14471 isikut, sealhulgas perekonnapeasid 4665, nende perekonnaliikmeid 9115 ja veel kriminaalkurjategijaid ning prostituute 691 isikut. Arvu 9115 on Moskva-Siberi vahelistes dokumentides korduvalt kasutatud asumiskohtade tellimisel ja ettevalmistamisel.
D. 13. 30.05.1941. NSVL siseasjade rahvakomissari asetäitja sm. Kruglovi direktiiv nr. 1684/b asumispaikade, siinkohal Novosibirski oblasti siseasjade ja julgeolekuorganitele. [Sabbo 1996, lk. 774, viide dokumendile]. Lääne-Ukrainast saabunud ja edaspidi saabuvate väljasaadetud sundasunike arvestus ja registreerimine asumispaikades peab toimuma vastavalt instruktsioonile, mis on kehtestatud NSVL SaRK käskkirjaga nr. 0143 01.06.39. See tähendas ettevalmistustöid juuniküüditatute vastuvõtmiseks.
D. 14. 07.06.1941. Valitsuse otseside lühiteade. NSVL Siseasjade rahvakomissari asetäitjalt Tšer-nõšovilt SaRK-i Krasnojarski valitsusele, Lossevile. [Sabbo 1996, lk. 781, dok. 256 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 71 ]. Dokumendi sisu: 15.06.41 (see kuupäev oli juba teada, koostaja) suunatakse Eesti NSV-st 9115 inimest väljasaadetud sundasunikena Krasnojarski kraisse; 48 tunni jooksul teatage väljalaadimise raudteejaamad, sundasumise rajoonid, vajalikud vahendid laialivedamiseks ja toitlustamiseks sihtkohtadeni. – Tegelikult küüditati 1941. aastal Eestist Novosibirski oblastisse (1944 moodustati neist aladest Tomski oblast) ja Kirovi oblastisse kokku tunduvalt vähem inimesi: alanud sõda ilmselt segas. Krasnojarski kraisse küüditatuid ei viidud.
D. 15. 10.06.1941. Valitsuse otseside lühiteade NSVL Siseasjade rahvakomissari asetäitjalt Tšer-nõšovilt SaRK-i Barnauli valitsusele, Topolinile. [Sabbo 1996, lk. 781, dok. 257 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 83]. 15.06.41 suunatakse Eesti NSV-st 9000 inimest (ilmselt samad, keda 07.06 pakuti Krasnojarski kraisse) väljasaadetud sundasunikena Altai kraisse. Telegrafeerige 24 tunni jooksul majutamisrajoonid, väljalaadimisjaamad, töölerakendamise võimalused. Kontingent koosneb peamiselt naistest ja lastest (juba mitu päeva enne küüditamist teati seda Siberis). Krasnojarski krais võis olla raskusi küüditatute vastuvõtmise ja majutamisega.
D. 16. 12.06.1941. Otseside lühiteated: nr. 30/5695 /016, 12.06.41; nr. 30/ 8696/016, 12.06.41 ja nr. 41/1232 NSVL Siseasjade rahvakomissari asetäitjalt Tšernõšovilt SaRK-i Kirovi valitsuse ülemale, SaRK-i Novosibirski valitsuse ülemale sm. Kudino-vile ja ühine lühiteade 6-l aadressil: Kasahhi NSV SaRK-ile, SaRK-i Krasnojarski krai, Altai krai, Novosibirski, Omski ja Kirovi oblasti valitsuse ülematele. [Sabbo 1996, lk. 782, dokumendid 259-261 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l.95, 96 ja 148].
Kirovi oblastisse teatati, et 15. juunil suunatakse sinna Eestist 4000 inimest (peamiselt naised ja lapsed) väljasaadetud sundasunikena. Ööpäeva jooksul telegrafeerige väljalaadimisjaamad. Novosibirski teatati, et seoses oblasti kontingendi suurendamisega suunatakse sinna Eesti NSV-st täiendavalt 3700 inimest (naisi, lapsi) väljasaadetud sundasunikena. Otsekohe telegrafeerige väljalaadimisjaamad, arvestades otstarbekust paigutada nad mõne perekonna kaupa laiali külanõukogudesse, nii on kergem majutada ja tööga kindlustada.
Mitmele adressaadile saadetud lühiteatega nõutakse 15. septembriks ettekandeid Lätist, Leedust, Eestist, Moldaaviast, Ukraina NSV-st ja Valgevene NSV-st väljasaadetud erikontingendi laialipaigutamisest rajooniti, majutamiskohtade, töö- ja olmetingimuste korraldamise kohta. Tegelikult Eestist Kirovi oblastisse KGB andmetel suunati ainult 2049 inimest (15.09.41 seisuga). [vt. D 27] Memento ERRB isikuandmetel (seisuga mai 2001) viidi Kirovi oblastisse 2149 ja Novosibirski (hilisemasse Tomski) oblastisse 3680 perekonnaliiget.

D. 17. 11.06.1941 ja 14.06.1941. NSVL SaRK-i “MEETMETE PLAAN Leedu, Läti, Eesti ja Moldaavia NSV-st väljasaadetavate erikontingentide etapeerimise, laialimajutamise ja tööhõive kohta”. Alla on kirjutanud SaRK-i Laagrite Peavalitsuse ülem RJ vanemmajor Nassedkin; kooskõlastanud on NSVL riikliku julgeoleku aserahvakomissar Kobulov ja NSVL SaRKi aserahvakomissar Tšernõšov; kinnitas NSVL siseasjade rahvakomissar L. Beria 14.06.41. [Sabbo 1996, lk. 762-768, dok. 251 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 37, 41, 45-49] (Vt. koopia peatükis 4.) See “Beria meetmete plaan” nägi ette Eestist väljasaadetavate 4665 perekonnapea ja Leedust 4450 perekonnapea suunamist Starobelski laagrisse (Ida-Ukraina Vorošilovgradi oblastis, Donetsi söebasseinis).
Eestist väljasaadetavad 691 kriminaalkurjategijat nähti ette suunata Ussollagi metsatöölaagreisse. Eestist väljasaadetavad 9115 perekonnaliiget kavandati suunata Altai kraisse liiginimetusega väljasaadetud-sundasunikud (ssõlno-pereselent-sõ). Kirovi oblasti asumiskohad 6000 inimese jaoks jäeti selle dokumendi alusel reservi. Nii Leedust kui Lätist kavandati välja saata vähem inimesi (perekonnapeasid ja -liikmeid kokku) kui kõige väiksema elanike arvuga Eestist, vt. Järeldused punkt 4.
Väljasaadetavaid perekonnaliikmeid 4-st vabariigist kokku on selles dokumendis ette nähtud 46557, perekonnapeasid 22885, kriminaalkurjategijaid 4159 ja prostituute 794, seega 4-st vabariigist väljasaadetavate erikontingentide koguarv oli 74395 isikut. Nende toitlustamiseks teel nähti ette 3 rubla (sealhulgas 600 grammi leiva jaoks) päevas inimese kohta. Arvestuslike 60000 inimese väljasaatmise ja etapeerimise kulude eelarve oli 13 000 000 rubla.

D. 18. juuni 1941. NSVL SaRK-i ja RJRK-i ühine “Kulude eelarve 85000 inimese ümberasustamiseks Baltikumi ja Moldaavia territooriumilt“. Alla on kirjutanud SaRK-i osakonna aseülem 2. järgu intendant Volubujev, töö- ja eriasulate osakonna poolt Konradov ning RJRK poolt rahandusosakonna aseülem 1. järgu intendant Gorjatšov. [Sabbo 1996, lk. 777-778, dok. 253 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 42-43]. 85000 inimese ümberasustamiseks koostatud eelarve kogusumma on 18 500 000 rubla. Ilmselt oli see üksikasjalik eelarve aluseks dokumendis D. 17 Beria “meetmete plaani” 13 000 000 rublale arvestusliku 60000 inimese jaoks – mõlemal juhul tuleb inimese kohta 217–218 rubla.

D. 19. Juuni 1941. “Plaan peatselt saabuvate välja-saadetud sundasunike majutamiseks Novosibirski oblasti rajoonidesse” vastavalt NSVL siseasjade aserahvakomissari sm. Tšernõšovi korraldusele suunata 9115 väljasaadetud sundasunikku Novosibirski oblastisse. SaRK-i Novosibirski valitsuse ülemalt RJ major Kudinovilt. [Sabbo 1996, lk. 769-771, dok. 251, “Beria meetmete plaani” D. 17 juurde kuuluv dokument / VFRA f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 57-61]. Selles dokumendis arv 9115= 8900+195+20 on nõukoguvastaste ja sotsiaalselt võõraste elementide kategooriate perekonnaliikmete arv, kes olid seisuga 26. mai 1941 Eesti NSV RJRK-s (vaata D.12) arvele võetud. Vaadeldava dokumendi kolmeleheküljelise detailse tabelplaani andmeid on kasutatud allosas “Eestlaste küüditamisest Novosibirski (Tomski) oblastisse”.

D. 20. Juuni 1941.
“Teade: Leedu, Läti ja Eesti NSV-st väljuvate raudtee-ešelonide sihtkohad”. SaRK Laagrite Peavalitsuse ülem Konradov RJRK 3. valitsusele. [Sabbo 1996, lk. 783, dok. 262 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 185]. Dokument on allkirjata ja kuupäevata. Eestist väljuvate ešelonide numbriteks on 286, 287, 288 ja 289 ning nende kõigi sihtkohaks Novosibirski oblast. Kokku 21 ešeloni hulgas on kirjas vaid 4 Eestist väljuvat.

D. 21. 16.-21.06.1941.
Baltimaadest ja Moldaaviast väljunud eriešelonide liikumisest. [Sabbo 1996, lk. 784 ja 785, dok. 263-266 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 106, 132, 136-139]. Eestist on väljunud 8 ešeloni numbritega 286-290 ja 292-294. Vähemalt 2 ešeloni sõitsid ka Moskva-Donbassi raudteel Starobelski suunas.

D. 22. 17.06.1941.
NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissari Merkulovi kokkuvõte nr.... / 2288 m ÜK(b)P KK sm. Stalinile, NSVL RKN sm. Molo-tovile ja NSVL SaRK sm. Beriale. [Sabbo 1996, lk. 818 ja 819, dok. 282 / KDSK (Kaasaegsete Doku-mentide Säilitamise Keskus) Moskvas, f. 89, n. 48, s.-ü. 6, l. 1-4].

Ajakirjas “Kultuur ja Elu” 3, 1998, lk. 4 on viide, et kinnitatud koopia sellest dokumendist asub Arhiiviinformatsiooni Bülletääni 1993-3 andmetel Kremli ja Staraja Ploštšadi arhiivides; seeria 1, 2. väljaanne, Moskva, l. 8. See dokument on kokkuvõte “Operatsioonide tulemustest nõukogudevastase, kriminaalse ja sotsiaalselt ohtliku elemendi arreteerimisest ja väljasaatmisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-st”.

Selle dokumendi andmetel on 1941. aasta väljasaatmisoperatsioonide tulemusel Eestis arreteeritud 3173, väljasaadetud perekonnaliikmeid 5973 ja kokku represseeritud 9146 inimest.

D. 23. 18.06.1941. ENSV RKN esimehe korraldus “Linna ja maakonna ja valla täitevkomiteede esimeestele väljasaadetutest maha jäänud varanduse realiseerimise korraldamise kohta”. Alla on kirjutanud ENSV RKN esimehe asetäitja O. Sepre. [Sabbo, 1996, lk. 786-787, dok. 267 / ERAF, f. R-1, n. 1s, s.-ü. 12, l.11-12].

Väljavõtteid: Põllumajapidamiste hooned antakse üle Põllutöö Rahvakomissariaadi käsutusse. Elamud linnades ja vabanenud korterifond antakse Kommunaalmajanduse Rahkomaadi käsutusse. Isiklik vara ja põllupidamiste elus ja elutu inventar tuleb realiseerida usaldusmeeste poolt nimestiku järgi, ostja allkirja vastu iga müüdud eseme summa äratähendamisega, 10 päeva jooksul. Realiseerimist toimetada mõõdukate hindadega. Laekunud summad üle anda varanduse omanikele edasisaatmiseks RJRK kohalikkudele organitele koos realiseeritud vara nimestikuga ja ostjate allkirjadega tõestatud müügilehega. (Raha üle ei antud. Koostaja.)

14.-19.06.1941. EK(b)P maakondade ja linnade juhtkommunistid, parteikomiteede sekretärid, instruktorid ja EK(b)P KK esindajad koostasid ja saatsid EK(b)P KK sekretärile Karl Särele aruanded edukast tegevusest 1941. aasta juuniküüditamise täideviimisel, s.t. inimsusevastase aegumatu kuriteo sooritamise kohta. [ERAF, f. 1, n.1, s.-ü. 45, 46, 48, 49,51, 52, 55,56,57, 59, 188]. Neid kuriteo aruandeid on avaldanud Kultuur ja Elu 3, 1998, lk. 13-47.

22.06.1941 algas sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel, mis Saksa vägede kiire edasiliikumisega takistas kommunistidel 1. juulil 1941 Saaremaal ja Hiiumaal alustatud küüditamise teise laine lõpetamist. Juba enne sõja algust Novosibirski ja Kirovi oblastis kooskõlastatud ja ettevalmistatud väljasaatmiskohad eestlaste jaoks jäid suurel määral täitmata. (Vt. D. 12, 14, 15, 16, 17, 19 käesolevas peatükis.)

D. 24. 03.09.1941. NSVL siseasjade rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku 3. järgu komissar Tšernõšovi kiri SaRK-i Novosibirski oblastivalitsuse ülemale sm. Kovšukile nr. /1585, 03.09.41. [Sabbo, 1996, lk. 796, dok. 271 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 205]. Kontingente, mis saadeti välja Leedu, Läti, Eesti, Moldaavia, Valgevene ja Ukraina NSV-st administratiiv-sundasunikena (administrativno-ssõlnõmi), ei tohi võrdsustada eriümberasustatutega (spetspereselentsami) ja seetõttu NSVL RKN määrust nr. 2122/617-cc ei tohi neile kohandada.

D. 25. 10.09.1941. SaRK-i Novosibirski oblastivalitsuse ülema julgeolekumajori Kovšuk-Bekmani “Ettekanne väljasaadetud sundasunike majutamise ja tööga kindlustamise kohta Novosibirski oblasti rajoonides”. See dokument nr. 166558 on saadetud 10.09.41 Moskvasse NSVL siseasjade rahvakomissari asetäitjale sm. Tšernõšovile. [Sabbo, 1996, lk.796-799, dok. 272 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 232-237]. Seisuga 05.09.41 oli Novosibirski oblasti rajoonidesse majutatud ja orjatööle rakendatud 19362 väljasaadetud sundasunikku Leedu, Läti, Eesti, Moldaavia vabariikidest ning Ukraina ja Valgevene läänepoolsetest oblastitest. Sundasunike hulgas oli alla 16-aastaseid lapsi 6748 ja täiskasvanute hulgas mehi 3640 ning naisi 8974. Eraldi andmeid eestlaste kohta pole. Need sundasunikud jõudsid kohale 1941.aasta juunis ja juulis.

D. 26. 15.09.1941. SaRK-i Kirovi oblastivalitsuse ülema abi julgeolekukapteni Jegošini ja 1. eriosakonna ülema julgeolekuleitnandi Predeini allkirjadega jõudis 15.09.41 Moskvasse NSVL SaRK sm. Tšernõšovile kiri nr. 5-1722 “Ettekanne läänepoolsetest vabariikidest väljasaadetud ja Kirovi oblastis majutatud erikontingentide arvukusest” [Sabbo, 1996, lk. 800-803, dok. 273 / VFRA, f. 9479, n. 1c, s.-ü.87, l. 220-223]. Kirovi oblastisse oli majutatud üksnes Eesti NSV-st väljasaadetuid 2049 inimest, kes elasid 18 rajoonis. Nende hulgas oli 567 last vanusega alla 16 aasta. Selle dokumendi andmeid on kasutatud allpool eraldi allosas 1.7. “Kirovi oblast eestlaste asumiskohana”.

D. 27. 28.09.1941. Õiend Leedu, Läti, Eesti, Moldaavia NSV-st ning Ukraina NSV ja Valgevene NSV läänepoolsetest oblastitest saabunud väljasaadetud sundasunike arvu kohta. Alla on kirjutanud NSVL SaRK-i Laagrite Peavalitsuse töö- ja eriasulate osakonna ülem RJ kapten Konradov. [Sabbo 1996, lk. 810, dok. 275 / VFRA f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 224].

Mais-juunis 1941 5-st NSV-st sundasumise kohtadele saabunud väljasaadetud 85716 inimest oli laiali paigutatud 7 NSV, krai ja oblasti territooriumil, kusjuures väljasaadetud Eestist olid ära märgitud neist 4-s:

Väljasaatmise sihtkoht / Destination of deportation

Arvestuse aeg / Time of accounting for

Väljasaatmise lähtekoht / Source of deportation

09.1941

02.1942

Altai krai / Altai Kray

17446

3600*

Leedu ja Eesti NSV-st / Lithuanian and Estonian SSRs
Kasahhi NSV / Kazakh SSR

15413

15464

4 NSV-d ilma Eestita / 4 SSRs without Estonia
Kirovi oblast / Kirov Oblast

2049

2049

Ainult Eestist**** / Only from Estonia ****
Komi ANSV / Komi Autonomous SSR

3109

2103

Ainult Leedust / Only from Lithuania
Krasnojarski krai / Krasnojarsk Kray

16784

8169

Lätist ja Ukrainast / From Latvia and Ukraine
Novosibirski obl.** / Novosibirsk Oblast **

19362

19362

Läti, Moldaavia, Eesti***, Ukraina NSV-st / Latvia, Moldavia, Estonia ***, Ukrainian SSR
Omski oblast / Omsk Oblast

11556

11556

Moldaavia, Eesti, Ukraina NSV-st / Moldavia, Estonia, Ukrainian SSR

Kokku / Total

85716

62303


* arvestuse aeg 15.09.42; osa väljasaadetuid viidi Jakuudi ANSV-sse kala püüdma [Sabbo 1996, lk. 817].
** alates 1944 Tomski oblast.

*** Vaadeldava dokumendi andmete alusel küüditati Eestist Novosibirski (Tomski) oblastisse ainult 1619 inimest. Memento ERRB andmeil (mai 2001) oli Eestist Novosibirski oblastisse küüditatute arv 3680 inimest koos paarisaja asumisel sündinud lapsega. Seega tegelik Eestist küüditatute algarv oli üle kahe korra suurem kui aruandlusridadel.

**** Memento ERRB andmetel oli Eestist Kirovi oblastisse küüditatute arv 2149 inimest miinus paarsada last, kes sündisid hiljem. Seega siin on aruandlusarv 2049 ligi saja võrra suurem küüditatute ERRB algarvust enne surmasid ja sündimisi.

1941. aastal Eestist Altai kraisse ja Omski oblastisse väljasaadetud perekonnaliikmete otsesed ERRB arvandmed on väga väikesed. Kaudsete arvutustega Eestist represseerimisele määratute üldarvust 10861 leiame, et Altai krais ja Omski oblastis kokku võis olla vaid mõnisada Eestist väljasaadetud isikut: 10861-3344-468-512-3680-2149 ... vt. ptk. 5.

Selles arvutuses: 3344 on väljasaadetud perede arreteeritud perekonnapeade arv, osaliselt ka varem tapetud või teiste ešelonidega Venemaale viidud; 415 – erinevatel põhjustel mitteküüditatud (kodudest leidmata, põgenenud jne.); 512 – väljasaatmisele määratud ja kodudest kättesaadud perekonnaliikmed, kes vabastati augustis 1941, kuna Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu Venemaale etapee-rimine oli võimatu; 3680 ja 2149 – Novosibirski ja Kirovi oblastisse väljasaadetud sundasunike arvud.

JÄRELDUSED

Nii sisuliselt kui ka mastaabilt olid kogemused 1941. aasta väljasaatmiseks Venemaal välja arendatud alates 1920.-test aastatest. Uudne oli see, et Eestis, Lätis, Leedus, Moldaavias, samuti Ukraina ja Valgevene lääneoblastites toimus väljasaatmine hiljuti okupeeritud võõralt territooriumilt ja kolhooside moodustamine ei olnud üheks põhjuseks. Toimus eeldatava poliitilise vastase likvideerimine koos juurtega ja algas Suur-Vene uute okupeeritud piirialade ümberrahvastamine.

Väljasaatmise käsuliinid said alguse Moskva kõrgemates võimuorganites, hargnesid edasi Siberisse ja alles seejärel Balti vabariikidesse. Eesti okupatsioonivõimude ja kohalike kollabo-rantide osatähtsus väljasaatmisel oli väike, kuid nende roll ülimalt ebainimlik:

  • sisseveetud võimumeeste ootamatult julmale tööle kaasaaitamine okupeeritud riigis, kus varem olid sügavalt juurdunud demokraatlikud traditsioonid;
  • ilma kohtuotsuseta ja uurimiseta 10 tuhande inimese, peamiselt naiste-laste-vanurite kodudest vägivaldne kiire eemaldamine, isegi öisel ajal;
  • perekonnapeade arreteerituteks kuulutamine ning perekondadest lahutamine;
  • süütute inimeste teadlik ilma ettevalmistuseta saatmine suretamisrežiimiga laagritesse ja alaarenenud kaugetesse piirkondadesse külma ja nälja kätte sunnitöölistena kõngema. Kollabo-rantide ridade kindlustamiseks usaldati neile väljasaadetute vara jagamine.

NSVL Riikliku Kaitsekomitee ja Valitsuse otsused üksikute rahvaste sunniviisilise ümberasustamise ja pikaldase hävitamise kohta käesolevas dokumentide aegreas puuduvad, kuid need väärivad jätkuvat tähelepanu, vaatamata sellele, et NSVL Ülemnõukogu need otsused teatavaks tegi ja 07.03.91 määrusega tühistas.

Beria kooskõlastuse ja kinnitusega “Meetmete plaanis” 11.-14.06.41 (vt. D. 17) nähti ette Balti riikide hulgas kõige väiksema rahvaarvuga Eestile kõige suurem arreteeritavate perekonnapeade ja väljasaadetavate perekonnaliikmete koguarv: Eesti 13780, Läti 12620 ja Leedu 8050. Stalinile, Molotovile ja Beriale NSVL Riikliku Julgeoleku kõige kõrgema ülema sm. Merkulovi poolt 17.06.41 saadetud aruande (vt. D. 22) andmete alusel täitis Eesti Balti vabariikide hulgas kõige suuremat väljasaatmise plaani kõige tagasihoidlikumalt. Selle selgituseks arreteeritud ja väljasaadetud inimeste ehk represseeritute koguarv ja sulgudes protsent “Beria meetmete plaanis” antud arvu suhtes: Eesti 9146 (66,4%), Läti 15171 (120,2%) ja Leedu 15851 (196,9%).

Memento juures töötava Eesti Represseeritute Registri Büroo väljaselgitatud arreteeritute ja väljasaadetute isikuandmete kirjete alusel Eesti siiski natukene ületas Stalinile saadetud “Merku-lovi aruandes” esitatud arvusid:

Allikas / Source

Arreteerituid Arrested

Väljasaadetuid Deported

Kokku represseerituid / Total number of repressed

Merkulov

3173

5973

9146

ERRB

3344*

7517**

10861 (78,8%)***

* Nende hulgast paarsada tapeti enne väljasaatmist või viidi teiste kuupäevade ešelonidega.
** Nende hulgast 415 õnnestus vältida väljasaatmist.
*** ERRB arvudes sisalduvad 1. juulil küüditatud, mis muudavad juunioperatsiooni täitmise protsenti.

Vaata ka seletusi viimases lõigus enne “Järeldusi”.

Leo Õispuu

KASUTATUD LÜHENDID JA TERMINID

Lühendid / Abbreviations

ÜK(b)P / USSR C(b)P
Üleliiduline kommunistlik (bolševike) Partei
All-Union Communist (bolshevik) Party
NSVL RKN / USSR CPC
Nõukogude Sotsialistlik Vabariikide Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (praeguses mõistes valitsus)
Union of Soviet Socialist Republics’ Council of People’s Commissars /as in: government/
NSVL RJRK / USSR PCSS
NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (ministeerium)
Union of Soviet Socialist Republics’ People’s Commissariat /ministry/ for State Security
NSVL SaRK / USSR PCIA
NSVL Siseasjade Rahvakomissariaat (siseministeerium)
Union of Soviet Socialist Republics’ People’s Commissariat for Internal Affairs /ministry of internal affairs/
NSVL SaRK GULAG
NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Laagrite (vangilaagrite) Peavalitsus
Union of Soviet Socialist Republics’ PCIA’s GULAG – Main Administration for (prison) Camps
SaRK / Kirovi obl. Valitsus
Siseasjade Rahvakomissariaadi Kirovi oblastivalitsus
PCIA’s Kirov Oblast administration
Kommunaalmajanduse Rahkomaat
Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaat (ametkondlik släng)
PCCE – People’s Commissariat for Communal Economy
VFRA / RFSA
Vene Föderatsiooni Riigiarhiiv
Russian Federation State Archive
ZEV
Vt. “Saateks” V. Salolt
See “Foreword” of V. Salo

Terminid* / Terms*

küüditama / to deport
sunniviisil ümber asustama
to forcefully send to a new place of permanent residence
administratiivne väljasaatmine / administrative deportation
administrativnaja võsõlka
“administrativnaja võsõlka” in Russian
väljasaadetu / deportee
ssõlnõi
“ssõlnõi” in Russian
väljasaadetav inimene / deported person
võsõlajemõi tšelovek
“võsõlajemõi tšelovek” in Russian
väljasaatmine / deportation
võsõlenije
“võsõlenije” in Russian
väljasaadetu-sundasunik / deported forced settler
ssõlno-poselenets
“ssõlno-poselenets” in Russian
administratiiv-sundasunik / administrative forced settler
administrativno-ssõlnõi
“administrativno-ssõlnõi” in Russian
eriümberasustatu / special resettled person
spetspereselenets
“spetspereselenets” in Russian
erisundasustatu / special settler
spetsposelenets
“spetsposelenets” in Russian
ümberasustatu / resettled person
pereselenets
“pereselenets” in Russian
sundasunik, asumisele väljasaadetu / forced settler, sent for settlement
ssõlnõi
“ssõlnõi” in Russian
sundasumisele määratu / designated for forced settlement
poselents
“poselenets” in Russian

 

* Venekeelsetes dokumentides kasutatud terminid ja nende tõlkimine eesti ning inglise keelde käesolevas raamatus.

Alates oktoobrist1948 NSVL siseminister S. Kruglov oma pika juhendi viimastel lk.-del andis paljudele ülaltoodud terminitele täpsustatud sisu.
Näiteks: Mis on väljasaatmine (ssõlka)? Mis on administratiivne väljasaatmine (võsõlka)? Mis on väljasaatmine asumisele (ssõlka na poselenie)? Mida tähendab avalik järelvalve (glasnõi nadzor)?
Asumisele väljasaatmise rajoonidest: Mida tähendab eriasumine ja eriasulad (spetsposelenie i spets-posjolki)?
Aastal 1948 viibisid väljasaadetute ja administra-tiiv-väljasaadetute režiimil 53 370 inimest ja ligi 30 000 oli oodata täiendavalt. Eriasumisel viibis üle 2 miljoni inimese. [Sabbo 1996, lk. 1158-1160, dok. 412]

Leo Õispuu

 

1.2. KES KUULUVAD KÄESOLEVAS RAAMATUS JUUNIKÜÜDITATUTE HULKA

Enne 14. juunit küüditatutena on teada ainult Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri perekond. Kuigi Eesti riigitegelasi, politseiametnikke ja sõjaväelasi vangistati alatasa, ei ole enne juuniküüditamist teada nende perede äraviimist.
Kõigepealt on juuniküüditatute nimeregistrisse võetud need, kes küüditati terve perega 1941. aasta 13./14. juuni ööl ja järgmistel päevadel enne küüditamisrongide ärasaatmist. Nende hulgast on välja jäetud ainult need sõjaväelased, kes vangistati Punaarmeest erikorralduse alusel, liideti sõjaväelaagreist vangistatud ohvitseridega Babõninos ja viidi Norilskisse. Kui samal ajal küüditati nende pered, on need muidugi juuniküüditatute hulgas. Kuid nende perekondadest jäi osa küüditamata, nende kohta mingeid küüditamisdokumente pole leitud.
Juuniküüditatute hulka ei saa arvata ega ole võetud neid perekonnapeasid, kes olid juba varem, alates 1940. aastast, vangistatud. Paraku, aegunud arvutiprogrammi jäikuse tõttu ei õnnestunud neid kõiki isikunimede registrist välja tõsta. Nende kirjed on tähistatud märkusega Avaldatud uuesti. Nende pered küüditati 14. juunil.
Juba nädal pärast küüditamist alanud sõda ei katkestanud küll vangistamisi, kuid nende pered jäid puutumata. Kas oli põhjuseks Saksa vägede kiire pealetung, mis ei lasknud järgmist küüditamist korraldada või polnud mandril seda kavaski? Kuid saartel jõudis punavõim korraldada ka teise küüditamise. Nimekirju hakati koostama kiirustades 30.juunil, juulikuu esimese 4 päeva jooksul küüditati Eesti saartelt veel umbes 1000 inimest. Mehed eraldati pärast laevadelt mahavõtmist rongidele panemisel, viidi Tallinna Keskvanglasse, kuulati seal üks kord üle ja veeti Irkutski. Kõik ei mahtunud ühele rongile ja osa neist veeti ära laevadega. Arvuliselt teadmata väike osa aga viidi Tallinna Keskvanglast tagasi Haapsalusse, kus nad kuulutati mobiliseerituiks. Mälestuste järgi sattus neid Hankosse või Kroonlinna evakueeritutena tööpataljonidesse.

Saartelt teise küüditamisega kogutud naised, lapsed ja vanad viidi Harku vangimajja, kust nad pääsesid augustis 1941. Vabastatute kohta küüditamisdokumente pole leitud.
Just saartelt teise küüditamisega viidute kokkulugemisega kerkib kõige rohkem küsimusi.
Kas saartelt viidi mandrile koos oma peredega või peredeta ka neid mehi, kes olid vangistatud pärast 14.juuni küüditamist?
Perekondadest eraldatud meeste arreteerimisdokumendiks kriminaaltoimikus on enamasti arreteerimismäärus, mis kannab 4.juulist hilisemat kuupäeva, sõltumata sellest, on see koostatud Eestis või mujal. Kas osa neist, kelle toimikus on niisugused dokumendid, on ka tegelikult vangistatud pärast küüditamispäevi juuli algul?
Et saartelt juuli algul küüditatud perede kohta perekonna arvestustoimikuid pole, siis on andmed nende kohta kogutud küüditatute eneste, nende sugulaste ja naabrite-tuttavate käest – alates juba ZEVi tegevusest.
Saartelt küüditatute nimekirju koostanutelt, ka mälestustest on kõlanud arvamusi, et kommunistlikul režiimil oli kavas korraldada saartelt veel kolmaski küüditamine. Dokumente niisuguse kavatsuse kohta pole leitud.
Vähestel juuniküüditamisele määratutel õnnestus, vähemalt esialgu, pääseda. Osa neist vangistati veel 1941.a., osa aga alles teise Nõukogude okupatsiooni ajal. Isikukirjesse on märgitud “mitte küüditatud”, nende edasise saatuse andmed, olgu siis dokumentidest või mistahes teadetest saadu, on ka kirja pandud. Kuid pääsenute edasise saatuse üksikasjalikku jälgimist pole selle nimekirja koostajad endale ülesandeks seadnud. Üldistavalt võib öelda, et neid on 1941.a. metsavendadena ja Punaarmee vastu võideldes Saksa poolel langenute, 1941.a. Punaarmeesse sundmobiliseeritute, 1944.a. Läände pagenute ja teise nõukogude okupatsiooni ajal vangistatute ja küüditatute hulgas.
Nimekirja on võetud ka asumispaikades sündinud lapsed. Andmeid nende kohta on toimikuis napilt, teateid on saadud nii mälestustest kui ka kodu-uurijailt ja mementolastest andmekogujatelt.

Ülo Ojatalu

1.3. JUUNIKÜÜDITATUTE TOIMIKUD

Kõik toimikud, millest tuleb jutt, on Rahvusarhiivi Riigiarhiivi Filiaalis (Parteiarhiivis) Tallinnas, Tõnismäe 16. Fondide ja säilikute numbrid on pärit ENSV (hilisema EV) Siseministeeriumi Infokeskusest ja ENSV Julgeolekukomiteest, kust need avalik-õiguslikku arhiivi jõudsid. Kokku on ERRB juuniküüditatute puhul kasutanud ligi 2000 perekonna arvestustoimikut ja umbes 3,5 tuhandet kriminaaltoimikut, peale nende veel sadu toimikuid teistest fondidest.
Juuniküüditamise ja küüditatute saatust käsitlevate üldiste dokumentide: kompartei otsuste, riigiorganite seaduste ja seadluste, repressiivorganite määruste ja instruktsioonide arv peaks ulatuma üle poolesaja. Tekste on teada aga alla paarikümne. Pisitasa leitakse neid aga juurde ja küllap on kord kõik ajaloolaste kasutada.
Mis puutub Eestist (aga ka Lätist ja Leedust) 1941. a. küüditamise instruktsioonidesse ja kõrgorganite dokumentidesse, siis täna teame, et need kõik olid Nõukogude Liidus juba ammu olemas – karistati ju vangistuse või asumisega ka 20.-30.-te aastate igasuguste “rahvavaenlaste” perekondi. Oli juba olemas ka kategooria “estontsõ”. Muide, 1941. a. algul oli neid süüdimõistetutena laagreis üle 7,5 tuhande. Iseasi, kui palju on praeguseni teada saadud mingi kategooria kohtlemise eripärasse puutuvat. Näiteks saab nimekirjade lihtvaatusel märgatavaks juutide oluline hulk juuniküüditatute hulgas. Venelaste samasuguse hulga kohta jäävad silma viimaste palju rängemad karistused. Tõsi küll, Eestis oli hulgaliselt Kodusõja aegu punavõimu vastu võidelnuid, ka Tsaari-Venemaa ohvitsere. Oli venelaste organisatsioone, mis valdavalt ei olnud nõukogudesõbralikud. Need on repressiivpoliitika nüansid, mille uurimine jääb ajaloolaste pärisosaks. Tõde on aga see, et kommunistlik repressiivpoliitika polnud sugugi rassismivaba.
Juuniküüditatute kui isikute kohta koostati repressiivdokumentide kogumeid – mitut liiki toimikuid.

Juuniküüditatute andmed sisalduvad peamiselt neljas SM fondis.
Teatavasti vangistati enamik perekonnapeasid, aga ka mõningane hulk naisi. Vangistatute kohta moodustati kriminaaltoimikud. Vangistatute hulka, seega vanglasse ja laagrisse sattusid ka mõned lapsed (näit. perekonnast Lamp), kelle kohta kriminaaltoimikut siiski ei avatud. Dokumente nende kohta leidub vangistatud vanemate kriminaaltoimikuis. Vangistatute toimikud olid koondatud fondidesse 129 ja 130, kus nad leiduvad koos kõigi teiste poliitilistel põhjustel vangistatutega. Ja kui jutt on juuni-küüditatuist, siis peab märkima, et hulk 14.juunil küüditatute pereisasid oli vangistatud ja karistatudki juba enne 14.juunit 1941.

Vangistatute kriminaaltoimikuist läks vangide äravedamisega osa kaduma, mõned lõplikult. Kaotsiläinu asemele moodustati Venemaa vangistuspaigas uus. Mõni kaotsiläinud toimik leiti aga hiljem üles ja nii on mõnel ka kaks uurimistoimikut. Kaks toimikut on ka neil, kellele vangistuses esitati fabritseeritud süüdistus laagriülestõusu ettevalmistamises. Mõni neist on erinõupidamiselt saanud ka kaks surmaotsust. Vangistatute toimikus on enamasti vangistatu ankeet, milles napid andmed vanemate, õdede-vendade ning perekonnaliikmete kohta. Saartelt 1.juulil 1941 küüditatute kohta on ERRB kasutanud ka neid andmeid.

Peredest eraldatute kriminaaltoimikut alustati sageli alles Siberis. Vähesel hulgal, aga on ka neid, kelle toimikuis leidub nn. kompromiteerivaid dokumente juba sügisest 1940.

Perekonnatoimikud, mille järgi praegu saabki leida suurema osa juuniküüditatute andmeid, on fondis 2-M/O. Kokku on selles fondis 1898 säilitusühikut, kuid mitte kõik ei ole koostatud juuniküüditatute kohta.

Perekonna arvestustoimikus on mõned dokumendid ka vangistatud pereliikmete kohta, sest nõukogude repressiivsüsteemi järgi inkrimineeriti perekonnapea või -liikme poliitilistel põhjustel määratud karistuse puhul kõigile sama leibkonna liikmetele kaassüü töörahva riigi vastases kuriteos. Pole teada ühtegi juhtumit, kus seda oleks tehtud õiguslikult – pärast seaduslikku eeluurimist kohtu otsusega. Asumisele määrasid naisi, lapsi ja elatanud vanemaid “maakonnatroikad” või NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõupidamine.

Kuid juuniküüditatute perekonnatoimikut pole mitte alati alustatud enne küüditamist, ei ka küüditamise ajal ega asumispaika saabumiselgi. Suur osa toimikuist algab alles küüditatute endi avaldustega, mida nad hakkasid kirjutama juba 1944. a. sügisest alates. Väga sageli on ainsaks otseseks dokumendiks küüditamise kohta maakonnatroika otsuse käsitsikirjutatud koopia, tehtud pärast vabastamistaotluse esitamist küüditatu asumisrajooni keskuses (ilmselt hoiti siis seal kõiki olemasolevaid dokumente asumiseletoodute kohta), seega sõjajärgsetel aastatel.

Kõik järgmised paberid, mille järgi ERRB on andmeid kogunud, on samuti sõjajärgsetel aastatel tehtud koopiad, enamasti aga teatised – s.t. teisesed dokumendid, nende alusel tehtud kokkuvõtted, järeldused ja määrused. Originaalid lisanduvad hiljem – need on eelkõige korduvad vabastamisest keeldumise otsused. Alles pärast aastatepikkust visadust lisanduvad saavutatud vabastamisotsused, mis endast kujutavad esmadokumente, ent kõik needki on alates 40.-te lõpust.

Ainus kahtlev järeldus, mida eeltoodust võib teha, on järgmine: perekonna arvestustoimikut kõigi tulevaste küüditatute kohta ei jõutud teha küüditamise eel. Kuid samavõrd on võimalik ka see, et suur hulk toimikuid läks NKVD dokumentide evakueerimisel kaduma. Kumbagi oletust ei kinnita lõplikult ka järgmised asjaolud:
Sõja ajal ja hiljem surmaotsuse saanute perekondade küüditamisdokumendid on kas vangistatu uurimistoimikus või on selleks moodustatud eraldi toimik, mis asub seniajani vangistatute kriminaaltoimikutega ühises fondis. Nii on aga ainult nende perekondadega, keda ei küüditatud. 15.08.45 küüditatud saksa rahvusest isikutest on väga vähestel omaette perekonnatoimik, kuigi tegelikult küüditati terveid perekondi. Suurem osa nende dokumentidest on koondatud köidetesse kahe säilikunumbri all (1735 ja 1736), mis on samas fondis kui juuniküüdi-tatute toimikud (2 M/O). Toimikud surmaotsuse saanute perekonna kohta, keda mitmetel põhjustel teise nõukogude okupatsiooni aegu otsustati mitte küüditada, on ühises fondis kriminaaltoimikutega. Nende perekondade arvestustoimikuid ei ole ole teada.

Neljandas fondis numbriga 8 on asumispaigas moodustatud eriasuja isikutoimikud. Eriasujana ei võetud arvele alaealisi, mistõttu just lastena küüditatute ja asumisel sündinute kohta on andmed sageli väga lünklikud. Et vanureid suri teel ja esimestel asumiskuudel, siis ei jõutud ilmselt ka nende kohta isikutoimikuid teha ja jällegi on uurimistöö tänapäeval, toimunust üle poole sajandi hiljem raskendatud. Kuigi asumispaikades sündinud laste kohta leidub andmeid peamiselt emade isikutoimikuis, pole seegi andmestik täielik. Fondist nr 8 on palju juuniküüdi-tatute isikutoimikuid pandud perekonnatoimiku juurde – arvatavasti pärast ellujäänute jõudmist Eestisse.

Mõningaid juuniküüditatute perekonnatoimikuid on ka fondis 6-R. Fondi nimetus “1956. a. seadusega rehabiliteeritute arvestustoimikud” ütleb veidi ta sisu kohta. Kuid nagu isikutoimikute fond, ei koosne ka see mitte ainult juuniküüditatute dokumendikogumitest.

Väiksem hulk juuniküüditatute perekonnatoimikuid asub ka fondis 3-N, nimetusega “1940.-1950.-tel aastatel Eesti NSV-st väljasaadetute (natsionalistide) arvestustoimikud”. Selles fondis nende dokumendid, kes lapsena küüditatutena mitmetel asjaoludel olid märtsiküüditamise ajaks Eestisse tagasi jõudnud. Siis aga küüditati lapsed, kes 1946.–1947. aastal olid vanavanemate või sugulaste juurde tagasi jõudnud, koos nende hooldeperedega kas “kulakute” või “natsionalistidena”. Nii leidub mõne juuniküüditatu andmeid ka fondis 4-K.

Teistkordne küüditamine tabas ka üksikuid täiskasvanuid, kel oli õnnestunud sõja-aastail vangilaagreis ellu jääda ja lühikese karistusaja järel vabanenult Eestisse tulla.

Enamasti kuulutati kõik Eestisse tagasisaabunud, olgu lapsed või täisealised, olgu passiga või passitud, üleliiduliselt tagaotsitavaiks, leidmise korral võeti eriarvele ja järelevalve alla ning saadeti kas erinõupidamise, kohtu või lihtsalt niisama tapikorras asumisele tagasi. Osa niisuguseid saatusi kajastub fondis nr 16, kus leidub sellekohaseid aruandlusdokumente.

Tegelikult on kõik ülalnimetatud toimikud, välja arvatud ainult isikutoimikud, arhiivis toimikukogumid.

Vangistatute toimiku juures on peaaegu alati prokuratuuri järelevalvetoimik, harva ka vangi isikutoimik, veel harvem igasuguseid muid toimikuid, mida iga vangi kohta ei koostatudki (näiteks vara tagastamise toimik mõne rehabiliteeritu puhul).

Nagu eelpool öeldust võib järeldada, on küüditatu perekonnatoimikule lisaks nende isikutoimikud. Mõnevõrra leidub kõikides kompleksides ka jälitustoimikuid. Nimekirjade koostajaile pakuvad need erandid andmeid napilt, on aga väga väärtuslikud küüditatute elu-olu uurimiseks.
Vangide isikutoimikud on arvatavasti suuremalt jaolt jäänud Venemaale, sest Savisaar-Bakatini lepingu aegu ei vaevutud endistelt poliitvangidelt küsima, missuguseid toimikuid nende kohta võib olla ja kus need võivad asuda. ENSV “asjatundjad” ei teinud suud lahti – ega ole teinud tänaseni – ja Bakatini meeskonnal polnud põhjust endale rohkem tülinat teha. Küllap on just seetõttu äärmiselt vähe dokumente veel kolme vähema represseeritute kategooria – sakslastena küüditatute, aastakümnete kestel ühe kuni kümnete perede kaupa küüditatute ja mitmesugustel põhjustel küüditamata jäänute kohta.

Siinkohal jäävad pikema jutu alt välja vangistatute toimikud, sest kuigi juuniküüditatute toimikute arvust on neid umbes sama palju kui perekonnatoimikuid, on kriminaaltoimikud dokumendikoostiselt põhimõtteliselt ühesugused ja neist ka teatakse palju rohkem kui dokumentidest küüditatud pereliikmete kohta. Huviline võib nende kohta rohkem teada saada ERRB koostatud vangistatute nimekirjaraamatutest (“Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988”, seni ilmunud 2 köidet, ettevalmistusel kolmas).

Praeguseks on dokumentaalselt teada, et erinõupidamise otsusega mahalaskmise andmeid võltsiti süstemaatiliselt kuni 1989.aasta lõpukuudeni enamikes dokumentides. Nõnda on ka Eesti perekonnaseisuarhiivid täis ebaõigeid surmakuupäevi. 1989. aastast on küll saadetud varasemate võltsandmete korrigeerimisteatisi, kuid vaevalt et kõigi võltsingute kohta. Samad valeandmed on arvatavasti ka nn. Erisurmafondis. Seda pole seni tahtnud uskuda mitmed kodu-uurijad. Ometi on selged võltsingud jälgitavad mitmes-mitmes toimikus, hulk inimesi on saanud aegade jooksul kuni 3 dokumenti oma abikaasa või isa surma kohta.

Üldistav korraldus võltsimise kohta on lõpuks ilmunud venekeelses teatmikus: GULAG: Glavnoje upravlenije lagerei. 1918–1960. Pod. red. akad. A. J. Jakovleva, sost. A. I. Kokurin, N. V. Petrov. M.: MFD, 2000, 888 s. Üksikasjalikke võltsimisjuhendite tekste siiski veel pole leitud, viiteid ja kasutuskorraldusi aga küll.

On asjakohane märkida, et asumispaikades anti kohtu alla ja said vangistuskaristuse palju küüditatuid. Põgenemise (loata asumispaigast lahkumise) eest määras erinõupidamine 20 aastaks türmi, sama süü eest rahvakohtu alla antud said enamasti 3–5 aastat. Ilmselt pehmenesid ettenähtud karistused hiljem: erinõupidamine on määranud ka lihtsalt asumisele tagasisaatmist. Rahvakohus karistas ka kolhoosivara riisumise eest – näljasurma edasilükkamiseks võetud kartulimugulad, terapeotäied või muu toit – enamasti 5–8 aastat laagrit. 10 või 25 aastat laagrit oli karistuseks vestlustes või laulmisega ilmutatud nõukogudevastasuse eest, otsustajaiks kas ringkonna- või oblastikohus, aga ka sõjatribunal. Andmed nende karistustamiste kohta on napid, sest kõigi nende süüasjade kriminaaltoimikud on peaaegu eranditeta Venemaa arhiivides.

Põhimõtteliselt ei erine juuni- ja märtsiküüditatute perekonnatoimikud kuigi palju. Ei erinenud kuigivõrd ka represseerijate küüditamiseelsed toimingud.

Vangistamisnimekirjade koostamine algas ilmselt juba enne Eesti okupeerimist. Ilmus ju Eestis hulk trükiseid, milles teavet vabariigi mistahes kihi eliidi kohta – Riigi Teataja, entsüklopeedia, biograafilised leksikonid, aastaraamatud, ajakirjad, ajalehed. Kõik need olid nii kodumaal kui ka teistes riikides vabalt saadaval. Ja olgu Serovi käskkirja all mistahes kuupäev, andmestikku võõrvõimule ohtlike, Eestitruude kodanike kohta võisid koguda ka Nõukogude saatkonnaga lepingulistes töösuhetes olnud Eesti kodanikud. Nõnda igatahes oli lugu avaliku majanduseluga, miks pidi see teisiti olema siis politsei, Kaitsevägede või Kaitseliiduga?

Igatahes küsiti ühe Valgamaalt küüditatu kohta maavalitsusest tema vara kohta teatist juba septembris 1940 ja toimikus ei ole sellest ajast varasema kuupäevaga pealekaebust. Ja on ju teada, et ühtaegu või lausa koos Ždanoviga tuli ju Eestisse ka NSVL NKVD erigrupp.

Vaevalt küll, et neil ainult nagaanid kaasas olid, mõnedki tollased Venemaalt tulnud uurijad on ülekuulamisprotokollides üles näidanud Eesti ühiskonnast ja selle funktsioneerimisest paremaid teadmisi kui Eestist palgatud käsikud. Aegsasti oli korraldatud väljaõpet, varutud teavet leksikonidest, koguteostest ja ajalehtedest.

Kindlasti võib väita, et vähemalt mingit hulka vangistamistoimikuid alustati hulk aega enne 13.juunit 1940, sest seda näitavad mitme dokumendi – kas või eelnimetatud arhiiviteatiste – kuupäevad. Ent osa vangistatute kriminaaltoimikuid (eriti 1. juulil 1941 saartelt küüditatute omi) on alustatud alles Venemaa vangistuspaikades. Seda näitavad tagantjärele koostatud arreteerimisdokumentide kuupäevad, mis ulatuvad juulikuu esimese poole sisse.

Siinsed teabekillud olgu õhutuseks ühtekokku umbes kümnendiku eesti rahva saatuse uurimiseks tulevikus. Kahjuks ei tea mina praegu veel mitte ainsatki juuniküüditamise uurimisele pühendunud kutselist ajaloolast. See on seda kurvem, et dokumendid ja mälestused tunnistavad: vangilaagrites ja asumisel tekkis omalaadne subkultuur, milles peale kannatuste talumise käis ka visa, olgugi ohvriterohke võitlus: et jääda eestlaseks, et kasvatada selleks ellujäänud lapsed, et jõuda kodumaale tagasi. Kõik see ju saanud ka tänase Eesti iseseisvuse ja vabaduse aluseks.

Käesoleva põgusa vaatluse koostamisel on kasutatud ka ERRB andmekirjutajate aastatepikkuses töös toimikutega kogetut. Tõeline uurimuslik töö toimikutega seisab aga veel ees.

Loodetavasti pole siin kohatu veel üks arutlus, mis põhineb samuti ka toimikutes leiduval.

Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit “Memento” moodustati ajal, mil Eestis kehtis veel Nõukogude Liidu seaduskord. Sellest ajast pärinevad ka terminid “õigusvastaselt” ja “represseeritud” inimeste kohta, kes olid elanud ja töötanud iseseisvas Eesti Vabariigis, selle majanduses, riigi- või omavalitsusasutustes, ning keda okupatsioonivõim selle eest püüdis hävitada, olgu kohtulikult või kohtuta. Sõltumata rahvusest või kodakondsusest, haridusest või elukutsest, usutunnistusest, isegi poliitilistest vaadetest olid nad oma kodumaa, kultuuri ja keele hoidjad, arendajad ja kaitsjad. Ja jäid selleks, kuidas neid ka vaenati, millistesse piinadesse ja viletsusse neid ka viidi. Mitte represseerituteks ei peaks neid nimetatama, vaid Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest võidelnuteks ja kannatanuiks.

Nende juriidilist rehabiliteerimistki peaks tähistama mitte mingi rehabiliteerimistõend (nagu kriminaalsüüdistuse tühistamise puhul!), vaid Eesti Vabariigi järjepidevuse ja kestvuse eest võidelnu tunnistus.

Kui kaks korda iseseisvuse kätte võidelnud Eesti riigil ja rahval on vaja positiivset müüti, siis sisaldub see kommunistliku põrgu süvakoobastes vaevelnuil, kuid inimsuse ja vabadusiha säilitanute saatuses.

Ülo Ojatalu

1.4. MUUD ANDMEALLIKAD

Läbi Vello Salo nimekirjaraamatu “Küüditatud 1941” kahe trüki on andmeallikana põhjust nimetada Eesti Rahva Ühisabi Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Osakonna (Zentralstelle zur Erfassung der vers-leppten und mobilisierten Esten), rohkem teatud lühendina ZEV, kogutud andmeid.

Saksa okupatsiooni oludes suudeti kindlaks teha umbes 90% küüditatute nimedest. Pisut saadi teada ka küüditatute saatusest pärast kodudest äraviimist – meeste lahutamisest perekondadest ja asumispaikadestki. Nimelt jõudis Eestisse ka küüditatute esimesi kirju Venemaalt. Küüditatutega kohtumisest võisid väheseid teateid anda ka Punaarmee 22. Territoriaalkorpuse, hiljem Eesti korpuse vangilangenud ja kojujõudnud mehed. Pole teada, kas oma kuritegudest andsid mingeid andmeid Eestis Saksa okupatsiooni ajal vangistatud hävituspataljonlased ja kom-parteilased.

Laialdasem kirjavahetus kõige raskematel aastatel ellujäänud küüditatutega algas 1944. a. sügisest. Järgmisel aastal saabusid koju need mehed, kes asumispaigast mobiliseeritud Punaarmeesse ja sõjas ellu jäänud. 1946. aastaks olid 5-aastase karistuse kandnud laagrites ellujäänud, Eestisse jõudsid mõned neistki.

Järgmised kojusaabujad olid lapsed ja neid oli juba üsna palju. Lastega koos tulid Eestisse ka mõned emad. Kuid üsna varsti algas nende kõigi tagasiviimine. Kõik küüditamisega seonduv oli sama ohtlik kui metsavendade abistamine. Ja olid alanud ka uued küüditamised.

Kuigi küüditatud ise olid alustanud endi nimekirjade koostamist juba vaguneis, jätkasid seda ka asumisel, peamiselt lahkupaisatud omaste otsimiseks, ei olnud 1990.-te aastate alguseks neist nimekirjadest peaaegu mitte midagi säilinud – igatahes ERRB käsutuses pole olnud mitte ühtegi tollast paberit. Küllap olid üheks põhjuseks karistused, mis said asumispaikades osaks agaramatele omaste ja saatusekaaslaste otsijaile. Nende endi saatus on mõnelgi puhul kirjas ainult kusagil Venemaale jäänud kriminaaltoimikus.

Nii tuli Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” teabe- ja ajalootoimkonnal kogumistööd alustada nagu otsast peale. Saabusid kirjad, levitati koostatud ankeeti, andmeid kogusid kõik “Memento” ühendused.

Teabe- ja ajalootoimkonna kõrval tegutses Elmar Joosepi grupp, millel õnnestus töötada ka toimikutega. Kui loodi Eesti Represseeritute Registri Büroo, sai mõneks ajaks võimalikuks kahe olulisema töögrupi kogutu liitmine. Mõlemad töörühmad jagasid oma andmeid ka Vello Saloga tema raamatu teise trüki ettevalmistamisel. Nimekiri saadi ka EV Siseministeeriumi Infokeskuselt.

Enamik tollal koostatud kirjeid olid aga ikka veel katkendlikud ega andnud küüditatu saatusest täielikku teavet. Eriti asumisel surnutest. Ja ega ole täielikku teavet veel praegugi suure hulga vanurite ja laste, samuti laagritesse viidute kohta, kuigi praeguseks on ilmunud hulk mälestusteraamatuidki.

Kuid siinkohal ei ole mõtet nimetada siiski kõiki rubriigis “Kasutatud kirjandus” loetletud teostes nimetatud allikaid, seda enam, et mõneski pole allikaid täpselt eritletud.

Mitmete andmeallikate täpne eritlemine on olnud võimatu ka Eesti Represseeritute Registri Bürool. Olgu nad siinkohal loetletud.

1941. aasta küüditatute kohta on andmeid andnud ja tuhandeid täpsustusi teinud sajad küüditatud ise, küll oma kirjades, küll andmeid täpsustades memen-tolaste ja endiste poliitvangide, samuti vabadusvõitlejate kokkutulekuil, aastate jooksul ka “Memento” ühenduste ruumes. Niisugune andmetekogumine algas tegelikult veel enne “Memento” Liidu loomist – algatusgrupile 1988.a. saadetud kirjades on edastatud palju saatuseandmeid. Andmeid on kogunud ja ERRBle edasi andnud hukkunud küüditatute sugulased.

Vangilaagrites hukkunute kohta on teateid andnud nende ellujäänud saatusekaaslased.

Palju andmeid on kogunud kodu-uurijad ja perekonnalugude koostajad.

Osa andmeid pärineb “Memento” küsitluslehtedelt, mida levitati 1990.-te aastate algul. Kahjuks jäi levitatud ja täidetult tagasisaadud küsitluslehtede hulk loodetust väiksemaks.

Märkimisväärselt on andmeid kogunenud ka trükkijõudnud mälestusteraamatuist, ka ERRB valdusesse antud käsikirjalistest mälestustest. Sama tuleb öelda Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni kohta – ERRB on olnud Komisjoniga koostöös mõlema võimaluste piires.

Kõik “Mementole” saabunud andmekirjad, küsitluslehed ja mälestused on säilitatud. Loodetavasti on neist abi edaspidi küüditamist uurivatel ajaloolastel.

1941. a. küüditatute nimekirjaraamatu ilmumine ei tähenda hoopiski seda, et ERRB ja “Memento” ühendused oleksid andmekogumise lõpetanud. Vastupidi, võib ju loota, et raamat annab ajendi uueks täpsustuskirjade hoovuseks. Kuni püsib “Memento”, seni jätkub ka andmete kogumine.

Ülo Ojatalu

1.5. NÄLJASURMAD SIBERIS

Peep Varju

Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees

14. juunil 1941. aastal toimunud esimene massiline küüditamine (deporteerimine) Eestist Venemaale on aegumatu genotsiidikuritegu eesti rahva vastu. Toimunud sõjaväelise operatsiooni ulatus ja julmus vapustas inimesi ning määras suures osas sadade tuhandete eestlaste saatuse järgnevaks viiekümneks okupatsiooniaastaks. Genotsiidi vältimise ja genotsiidi eest karistamise rahvusvahelises konventsioonis nimetatud viiest kuriteoliigist vastavad kaks väga täpselt kommunistide sooritatud 1941. aasta kuritööle. Need on:
punkt c. Üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist. punkt e. Laste ühest üksusest teise sunniviisiline ümberpaigutamine.

Selle kuriteo kavandas N. Liidu kõrgeim juhtkond, kes oli oma territooriumil kümneid taolisi operatsioone läbi viinud alates 1929. aastast, kui kolhooside loomise massilise kampaaniaga käis kaasas sadade tuhandete talupoegade vägivaldne väljasaatmine Siberi inimtühjadele aladele. Kolme Balti riigi jaoks kinnitas lõplikult ammu planeeritud deporteerimise Nõukogude valitsuse ja partei Keskkomitee ühismäärus 14. maist 1941. [D. 11, ptk. 1.1]

Demokraatliku Eesti Vabariigi kodanike jaoks oli kommunistlikule impeeriumile tavaline vägivald täielikuks üllatuseks. Inimesed ei uskunud, et lisaks ootamatule väljaajamisele oma kodudest valetavad võimuesindajad avalikult eesootava saatuse kohta, ei anna võimalustki mahajäetud kodust kaasa võtta sundasumisel ellujäämiseks vajalikke tööriistu, rääkimata tarbeesemetest või riietest. Taga ajades iga üksikut kodus mitteviibinud pereliiget, pandi nad otsekohe loomavagunisse kerges suveriides, nii nagu nad olid olnud tabamise hetkel.
Kohapeal valetasid nõukogude võimu esindavad küüditajad ohvritele eelseisvast sõidust naaberpiirkonda, mis pidavat kestma vaid mõned päevad, perekondade kokkujäämisest, üleskirjutatava koduse vara realiseerimisest ja saadud raha saatmisest uude elukohta vara hooldajaks määratud isiku kaudu. Poolteist kuud hiljem Siberis said eestlased teada kohalikelt võimumeestelt, et neile valetati nõukogude võimu nimel teadlikult, sest nii oli vaja!

Need üksikud, kes püüdsid keelduda vägivaldsest Siberi-sõidust, pandi väevõimuga relvastatud sõdurite abil autosse või küüdivagunisse. Rakvere raudteejaamas taheti 4-kuune haige laps Peeter Falk sugulastele üle anda, kuid valvsa sõduri poolt visati imik vagunisse tagasi. Laps surigi juba teel sealsamas vagunis 2. juulil 1941. Küüditajate käskude mittetäitmisel või põgenemisekatsel inimene lasti kohapeal maha. Nii toimiti väikelaste Enn ja Harald Saarse vanaemaga Võisiku vallas. 58-aastane Kata Sepp suri saadud haavadesse Viljandi haiglas 15. juunil 1941. Mäetaguse valla konstaabel Hans Karussaar tapeti küüditamispäeval oma kodus.

Suurem osa ohvritest, olles üles kasvanud õigusriigis, lootsid, et nende represseerimine on põhjendamatu ning varem või hiljem tehakse seaduslikul teel kõik asjaolud kindlaks. Need lootused kustutas karm reaalsus Siberis juba esimestel kuudel ja sundasumisele Venemaale määratud naised, lapsed ja vanurid hakkasid mõistma, et nad on tegelikult mõistetud näljasurma. Järelvalvet teostama määratud külakomandandid sundisid inimesi andma allkirja selle kohta, et nad on kui sotsiaalselt ohtlik “element” mõistetud kahekümneks aastaks eriasumisele etteantud elukohta ja komandandi loata külast lahkumist loetakse kuriteoks, mille eest karistatakse kuni 20-aastase vanglakaristusega. Kui elementaarsetest inimõigustest ilmajäetud naised püüdsid protestida või küsimusi esitada, said nad komandandilt vastuseks jõhkra, hiljem palju korratud sõnumi: “Siia te kõngete niikuinii ja kuuli teie jaoks raisata pole vaja”.

Genotsiidi ohvriks langenud väikelaste surmad haiguste ja nälja tagajärjel algasid juba teel ebainimlikes tingimustes loomavagunites palavuse, vee, toidu ja arstiabi puudumise tõttu. Kõige enam kannatasid süütud inimesed nendes rongides, mis sõitsid üle kolme nädala Novosibirski oblastisse. Järgneval teekonnal inimesi täistopitud pargasel Obi jõel muutusid tingimused veel hullemaks ja surmajuhtumid sagenesid. Virumaalt pärit u. 790 inimest oli koos Lätist väljasaadetud ligi 1100 saatusekaaslasega ühel praamil ja kannatanute mälestused annavad jubeda pildi seal toimunust. Lapsed surevad ja neid maetakse jõekaldale, sealsamas sünnivad haigete kõrval uued lapsed ja peagi tabab surm ka neid koos emadega. Nüüd teame, et kõige halvemad tingimused olidki Vasjugani rajoonis, kus pandi maha Virumaalt väljasaadetud, ja Kargassoki rajoonis, kus olid Tartumaalt, Võrumaalt ja Petserimaalt pärit küüditatud.

Kui 10. juulil 1941 haiged ja vaevatud virulased Aipolovos praamilt maha kamandati, siis tabas neid jõekaldal tohutu rajuilm. Läbimärjad inimesed paigutati Aipolovo klubihoonesse, kus raju tagajärjel olid kõik aknaklaasid purunenud ja haigete laste surmad muutusid massiliseks ning üle 30 surigi sihtpunkti jõudmata. Paljude surmapäevad jäävad igavesti saladuseks, sest keegi neid ei registreerinud. Järgmisel aastal surid nälga terved pered ja vaid mõned täpsed surmadaatumid esimestest traagilistest nädalatest on saatusekaaslaste mälu säilitanud meile. Alles septembrikuus 1941 koostavad komandandid Vasjugani rajooni küladesse saabunutest nimekirjad, mis on õnneks säilinud Tomski arhiivis ja neist saab välja lugeda, et vähemalt 36 last olid hukkunud enne nimekirjade koostamist. Nendele lisandusid paar vanainimest nagu taluperenaine, 69-aastane Mari Tank Kunda vallast, surnud 11. augustil 1941, ja tema mees, 71-aastane Toomas Tank, surnud 27. septembril samal aastal Vesjolõi külas.
Massiliseks muutusid näljasurmad hilisema Tomski oblasti Vasjugani ja Kargassoki rajoonis 1942. aasta talvest kuni suve lõpuni välja. Neis piirkondades nälgisid ka kohalikud elanikud, sest eelmise aasta saak ikaldus ja sõda ettekäändeks tuues rööviti kolhoosid riigi poolt paljaks, jättes alles vaid hädavajaliku seemnevilja kevadkülviks. Nälgivad inimesed püüdsid meeleheite piirini viiduna sisse murda viljaaitadesse või siis töölt tulles kasvõi paar peotäit vilja kaasa viia nälgivate laste elus hoidmiseks, kuid peeti reeglina alati kinni ja mõisteti aastateks sunnitööle, kus nad hukkusid või kadusid teadmatusse. Näljast töö juures nõrkevad emad läksid sageli teadlikult sellisele teole, kui olid mõistnud, et nende vangistamise järel võivad lapsed pääseda lastekodusse ning ellu jääda. Nii võlgnevadki sajad Siberi orvud tänu ellujäämise eest emadele, kes ohverdasid end.
Kui orvud aastaid hiljem suurte raskuste kiuste kodumaale tagasi jõuavad, saab nende kaudu vähemalt teatavaks perekonna teiste liikmete saatus, kuid paljud eesti pered hävivad täielikult. Nende saatus jääb ebaselgeks aastakümneteks. Täielikult hukkub Siberis 6-liikmeline perekond Kuutma Palmse vallast, 4-liikmeline perekond Madar Tudulinnast, perekond Brjunin Narvast ja perekond Laanemets Narva vallast. Vesjolõi külas hukkub juulikuus 1942 üheksa päeva jooksul 3-liikmeline perekond Kalviste Rakverest ja augustikuus kaob kolme nädalaga 3-liikmeline perekond Enn Kundast.



1941. aasta suvel Novo-Vasjugani kalmistule maetud eesti lapsed (esimene rida vasakult paremale).

In the summer of 1941 these children were buried in Novo-Vasjugan cemetery (from left to right)

Kirsti-Mall Küüra

Tauno Küüra

Merike Tuulik

Aino Hermans

Gustav Hermans

Palmse v. *08.07.38

*18.04.1936

Narva ,*14.03.1938

Mahu v., *1936

*09.09.1938

s. 19.07.1941

s. 15.08.1941

s. 08.1941

s. 08. 1941

s. 08.1941

Tagareas võivad olla maetud: Rein-Erik Kultas Narvast, *31.12.1939, ja Palmse vallast pärit Pear Varju, *20.02.1939, Malle Kuutma, *17.09.1940, ja Kalle Kuutma, *01.04.1939. Nad kõik surid juulikuus 1941.
In the back row Rein-Erik Kultas from Narva, born 31.12.39; Pear Varju from Palmse Parish, born 20.02.39; Malle Kuutma born 17.09.40 and Kalle Kuutma born 01.04.1939 might be buried there too because they all died in July 1941.

Ognev Jari külas sureb kokku 20 inimest 30-st, Jeršovka külas 11 23-st ja Vesjolõi külas on 66 surmaohvrit 146 küüditatu seas. Medveži Tšvori küla ohvrite arv on 42 ja neile tuleb lisada 7 teel surnud ja kohapeal sündinud last, seega kokku 49 ohvrit nendest 92-st, kes oleksid pidanud KGB plaanide järgi selles näljakülas range järelvalve all oma elupäevad lõpetama. Kamennõi külla määrati sundasumisele 56 inimest, kuid poolteise-aastane Ahti Tuulik Narvast ei jõudnud kohale. Ta suri teel 27. juulil 1941 ja maeti Malinovkas, sihtkohta jõuti aga 29. juulil. Kaks päeva hiljem, 31. juulil on esimene matus Kamennõis, sest sureb 4-kuune Liis Tammaru Rakverest.

Tomski oblasti Kolpaševo rajooni Toguri väikelastekodu sõjaaja suvel 1942.

!942. aasta nälg laastab halastamatult. Nelja kuu jooksul sureb Kamennõis üksteise järel 14 ohvrit. Esimene surnu on 20. märtsil 1942 viiekuune Helle Püss, kes sünnib oktoobrikuus 1941 rehepeksutööde ajal, kus eesti naised sunnitakse tegema 20-tunniseid tööpäevi. Viimane surnu selle aasta 26. juulil Kamennõis on Marie Raudsepp Kundast. Näljasurmaga võitlevad naised tahavad, et kodumaale jõuaks kunagi sõnum nende saatusest ja mitmed peavad päevikut, kirjutades paberi puudumisel vahel ka kasetohule. M. Raudsepa päevikust saamegi teada tema saatusekaaslaste täpsed surmapäevad Kamennõi külast ja teistestki naaberküladest. Päeviku viimane sissekanne on 26. juulist 1942 ja see ongi Marie Raudsepa lahkumise päev. Päevikut peab ka äsja 12-aastaseks saanud Uno Mell Narvast. Tema ema Salme sureb nälga 15. juulil 1942 viimase sooviga, et abikaasa foto oleks talle kirstu kaasa pandud. Viis päeva hiljem, 20. juulil sureb ka 7-aastane tütar Helju Mell ja orvuks jäänud Uno saadetakse Aipolovo lastekodusse. Neid päevikuridu on uskumatult raske lugeda neil, kes olid seal kõrval, jäid siiski imekombel ellu ja saanud endale nagu teise elu, tunnevad hiljem kogu elu jooksul tänuvõlga hukkunute ees. Iga hukkunu aitas mingil viisil kaasa sellele, et meie elama jääks.

Hukkunute mälestuste õigsust kinnitavad ametlikud dokumendid Tomski arhiivis. 19. juunil 1942 Kamen-nõi külas nälga surnud 12-aastase Heino Luuka Haljalast sai töö eest kolhoosis päevas 100 g leiba, mis oli normiks kuni 16-aastastele. Muu toidu puudumine viiski näljasurmani, nagu kirjutab Šmakovka komandant Jaroslavtsev oma ettekandes partei rajoonikomiteele (Tomski oblasti arhiiv ????, f. 102, n. 1, s.-ü. 42, lk. 55)

Vasjugani rajooni sundasumisele saadetud inimeste kohta on säilinud rajooni NKVD ülema salajane ettekanne 11. jaanuarist 1944. Dokumendist selgub, et kahe aastaga on nn. “spetskontingendist”, kes saabunud 1941. aastal Eestist, Lätist, Leedust ja Moldaaviast, nälja tagajärjel surnud juba 358 inimest ning momendil on rajoonis arvel veel 135 inimest, kelle tervislik seisund on nälja tõttu kriitiline. (Tomski oblasti arhiiv ????, f. 102, n. 1, s.-ü. 104, lk. 16.) Tegelik ohvrite arv oli juba enam kui 500, nagu näitasid hilisemad andmed. Külakomandantide arvestus oli puudulik ja veel aastatel 1951-1953 otsis seepärast Tomski oblasti KGB terveid perekondi, kes olid ammu hukkunud esimesel nälja-aastal.

Kargassoki rajooni kohta näitab statistika, et 394 Eestist küüditatu kohta tuli kokku 88 hukkunut. Suurim suremus oli imikute ja vanurite hulgas. Alla 1-aastaseid lapsi suri selles rajoonis 11 13-st ehk 85% ja üle 61 aasta vanuseid suri 14 16-st ehk 90%. Ohvrite hulka on arvestatud ka 1941. aastal asumisel selles rajoonis sündinud 9 last, kellest 8 peagi surid nälga.

Kokku on teada surnute ja teadmata kadunutena ligi 4250 inimest nendest, kes 14. juunil 1941 küüditusrongides Eestist Venemaale eriasumisele saadeti. Võib kindlalt väita, et suurem osa neist surid nälga.

1.6. KÜÜDITATUD ISE KIRJUTAVAD

Minu abikaasa – kolonelleitnant Aleksander Kulgver, alates 1. jaan. 1941. erru arvatud. Mina – Elfriide Kulgver, Vigala mittetäieliku keskkooli õpetaja.

Elfriide Kulgver

Minu isa oli riigiametnik, ema suri 1937 kui olin 12-aastane. Alates aastast 1940 oli meil võõrasema. Mul oli kolm venda – üks neist viis aastat vanem, teised nooremad. Võõrasema oli kodune ja andis linnanaistele kodus ka õmbluskursusi. Pere jõukustase oli keskmine, naabritega saime hästi läbi. Isa oli Kuressaare Esperanto Seltsi juhatuses ja osales ka Kaitseliidu tegevuses, oli endine vabadussõjalane.

Juta Kaju-Vessik

Isa, Anton Üksti, Haapsalu Gümnaasiumi ja Haapsalu Rootsi Gümnaasiumi direktor.

Lembit Üksti

Minu mees (Stanley) oli sõjaväelendur, mina kodune. Poliitiliselt keegi sugulastest aktiivne ei olnud, üks onu küll Kaitseliidus. Minu mehe isa oli admiral Johannes Pitka, tema tegevus on teada.

Veera Pitka (Kasak)

Isa, Johannes Tomasson, oli edukas tööstur, tal oli väikene – kuni 40 töötajat – vabrik Tallinnas, kus valmistati alumiiniumist nõusid.

Uuno Tomasson
Minu isa, Heinrich Luberg, A/S “Savi” kaasomanik, Kaitseliidu liige, vaps ja Vabadusristi kavaler; ema oli kodune. Elasime Kadaka teel “Savi” vabriku kõrval oma majas.
Tiia Luberg

Isa, Ernst Klaas, töötas bussijuhina, ema oli kodune. Perekond elas keskmiselt, isal oli hea palk. Poliitikaga oli tegemist niipalju, et isa Ernst oli vaps.

Erich Klaas

Reedel, 13. juunil 1941 kell 11 õhtul ilmusid meie juurde Kloostris vangistajad, kes mitmetunnilise läbiotsimise järele kuulutasid, et tuleb terve perega ära sõita Venemaale. Pere koosseis: abikaasa, mina ja lapsed: Ülo 19 a., Lembit 13 a., Jüri 3a. 11 k. ja Arvo 11 kuud vana.

Elfriide Kulgver

Küüditajad tulid 13. juuni öösel vastu 14. juunit, nii umbes kella 3 paiku. Küüditajaid oli 4 meest – 1 eestlane ja 3 sõjaväelast, meile olid nad kõik võõrad.

Juta Kaju-Vessik

Meie klassist 14. juunil 1941 Venemaale küüditatuid oli seitse – Vilma, Albert, Eve, Meeme, Georgi Kisseljov, Hans Medell ja mina.

Lembit Üksti

Minu meest ja mind, ning tema kaks venda, küüditati 14.06.1941. Mehed arreteeriti kohe ja juba 1942 hukati nad, kaks nooremat 1. sept. Solikamski vanglas, vanem vend juulis Butõrka vanglas.

Veera Pitka (Kasak)

Küüditamine toimus järgnevalt. Ema oli tööl, kus ta arreteeriti ja toodi koju. Anti natuke aega, et saaks asju kaasa võtta. Veoauto ootas väljas, sõdurid valveks kaasas. Isa arreteeriti eraldi... See toimus Koplis vanaema Johanna majas, kuhu isa oli parajasti tulnud lõunale.

Uuno Tomasson

Minu mälestused 1941. aasta 14. juunist on 4,5-aastase lapse mälestused, kes ei saa aru, miks teda nii vara äratatakse ja ruttu riidesse pannakse, miks seisab lastetoa uksel vene sõdur, püss käes?

Tiia Luberg

Liivalaia tänaval oli meil hästi väike elamine ja vähe mööblit. Elati kasinalt ja kokkuhoidlikult, kuid otsest puudust ei tuntud. Elati rahulikult, arvamata, et tuleb küüditamine. Kuid siis, 14. juunil 1941 kell viis hommikul tuli Liivalaia tänava korterisse neli meest jutuga, et teil tuleb Tallinnast ära minna 100 km kaugusele... Väljas ootas auto, kus oli ka kaks relvastatud ja mundris sõdurit valves.

Erich Klaas

14. juunil äratas Theodor Pooli pere kell 3 öösel äge kloppimine aknale. Majja sisenes kolm tsiviilisikut ja üks vene sõdur püssiga, teine valvas väljas. Kogu pere kamandati kokku maja alumisele korrusele ega lubatud kellegi majast lahkuda ega ka telefoniga rääkida. Emal ja vanaemal kästi pakkida kiiresti hädavajalikud riided ja voodipesu ning võtta kaasa toitu paariks päevaks. Isa koos kahe mehega koostas vara üleandmise akti. Vara hooldajaks määrati talu vanim tööline, kes nuttis vappudes, kui me oma pakkidega veoauto peale ronisime. Minu isa, Theodor Pool, hukati 1942. aastal Sverdlovskis.

Mall Pool

Meid viidi Pääskülla, mind pandi ühte loomavagunisse, teda hoopis teise... Enam ma oma meest ei näinud. Loomavagunis olid kahekordsed narid, väiksed trellitatud aknad. Paraskit ei olnud, vaid põranda sisse oli neljakandiline auk saetud. Vagunis oli ca 41-42 inimest. Kõige väiksem tüdruk oli 3-aastane, teised lapsed olid 7–18-aastased.

Veera Pitka (Kasak)

Kogu pere viidi raudteejaama... Seal pered lahutati – mehed viidi ära, naised lastega jäid omaette. Öeldi, et võtku asjad, kuidas juhtub, sest Venemaal saavad nad kokku. Juhtuski, et emale jäid enamasti isa riided.

Uuno Tomasson

Papiniidu jaamas ootasid meid trellitatud akendega loomavagunid. Seal eraldati mehed perekondadest. Seal nägin ka viimast korda oma isa. Meid neljakesi: ema, vanaema, venda ja mind pandi teisse vagunisse. Algas sõit teadmatusse, toiduks 300 grammi leiba päevas, kulbitäis hirsiputru või vedelat supisarnast asja ning keedetud vett.

Mall Pool

Lõpp-peatus oli Kotelnitšis – vist 23. juunil, seal saime teada, et sõda käib. Meid pandi laevale. Sõideti mööda Vjatka jõge ja igas sadamas pandi osa inimesi maha. Meid viidi Lebjažje külasse. Elukohaks sai Okunevo sovhoos. Meie uus asumispaik vapustas meid oma mustuse ja sanitaartingimuste puudumisega (käimlad). Meie “residents” oli ühekordne puitehitis, mõeldud kasutamiseks suvel – “letni klub”. Ahjusid polnud. Inimesed pidid mahtuma saali ja lavale.

Tegime sovhoosis kõike töid – metsas, põldudel hobustega jne. Oli füüsiliselt raske ja paljudele harjumatu, aga sellega sai hakkama, oleks olnud ainult süüa rohkem.

25. detsembril 1944 mind arreteeriti. Enne mind oli kaks meie noormeest naaberkolhoosist ära viidud. Tapil Kirovisse olin mina ainuke poliitvang, 64 meest, koledad tüübid, ja kolm naist – kriminaalkurjategijad-retsidivistid. See 140 km teed oli kohutavalt raske. Juba füüsiliselt. Oli väga külm ja tuisune, käia tuli nii hommikul kui õhtul pimedas. Käisime “tihedas kolonnis” konvoi ja koerte saatel. Ikka jälle loeti sõnad peale: samm vasakule või paremale arvatakse põgenemiseks, lasen maha. Ka psüühiliselt ja moraalselt sai kannatada.

Ainult üks episood sellest: see oli minule nii kohutav, et igatsesin surma – ainukene kord nende Venemaal veedetud 18,5 raske aasta jooksul.

Teel jõudsime ühte asulasse, kus oli vangla, administratsioon oli nõus meid ööbima võtma, kuid nõudis meie riiete “kuumtöötlemist”. Meid aeti ühte tühja lattu, kästi end paljaks võtta, riided kokku siduda ja väljas ootavale reele visata. Nii istusime, kõik 68 inimest, kägaras põrandal ja ootasime. Umbes kahe tunni pärast toodi asjad tagasi, keerati regi kummuli lumme ja kästi meid välja tulla ja oma asjad otsida. Kujutate ette, kuidas ligi 70 läbikülmanud inimest lume seest oma asju otsib.

Neid inimväärikust solvavaid juhtumeid oli alati ja igal pool.

Lõpuks anti meid üle Kirovi vanglasse. Mind süüdistati nõukogudevastases propagandas (§58–10) ja määrati 10+5 töölaagris.

Veera Pitka (Kasak)

Sihtpunktiks oli Striži jaam Kirovi linna lähedal, seal oli turbaraba, kuhu meie olime töölisteks määratud. Saime korterisse koolimajja, kuhu klassiruumidesse olid voodid paigutatud, meie toas oli 14 inimest.
Meie pere oli vist kõige raskemas olukorras, sest rahad jäid mehe kätte, 2 nooremat last jäi juba teel haigeks bronhiiti, millele lisandus veel kõhulahtisus. Tuli lapsed ambulantsi tassida, et 3-ks päevaks tööst vabastamist saada. Nähes, et asi kastoorõli ja seljale pandavate kuppude abil ei parane, määras arst minu naaber-raudteejaama Oritši juures asuvasse haiglasse. Lapsed hakkasid vähehaaval paranema. Kuna oli alanud sõda, tehti Oritši haigla haigetest tühjaks haavatute tarvis ja meid viidi üle 16 km kaugusel olevasse maahaiglasse. Arstide asemel olid seal kaks patsidega neiut Leningradist praktikantidena. 30. juulil tulid need 2 “arsti” meie palatisse Arvole, kes oli siis aastane, süste tegema. Esimene süst oli glükoos ja see mõjus lapsele väga hästi, instinktiivselt palusin teist süsti mitte teha. Kuid süst tehti ära ja kohe hakkas laps hinge vaakuma. Ta suri umbes poole tunni pärast. Hiljem kuulsin, et olevat kamferisüst olnud.

Selleks ajaks, kui sakslane Eestimaa vallutas ja piir kinni jäi, olin saanud kodumaalt kokku 2160 rubla.

Palkasin hauakaevaja, kes haua kaevas, lapse süles surnuaeda viis ja kellega kahekesi haua juures palvetasime.

27. veebruaril 1942 töölt koju minnes ootas mind hirmus üllatus – poeg Jüri oli kuidagi apaatne ega tormanudki kohe rõõmsalt supi kallale. Samal õhtul kaotas ta mõistuse ja lamas niisuguses olukorras kuni 6. märtsini, mil ta kell 12 hinge heitis. Võimatu oli teda selles olukorras pakasega 7 km kaugusele haiglasse viia, kus veidi varem 2 eesti last oli surnud.

Elfriide Kulgver

Meie pere küüditati Siberisse Tomski oblastisse. Algas võitlus näljaga ellujäämise nimel. Kõige raskemad aastad olid 1942–1943. Ema ja vend töötasid 12 tundi päevas kolhoosis. Õhtuti õmbles ema peerutule valgel sitsist madrusepluuse venelannadele 1,5 l piima eest. Vend õppis ära puulusikate valmistamise ning teenis sellega mõnikord tüki leiba. Kolhoosist said ema ja vend normipäeva eest 0,3 kg hernejahu ja 0,3 kg leiba. Mind pandi kooli, kuid see katkes kohe, kuna polnud sooje riideid ega jalatseid (kool asus 4 km kaugusel). Vanaema heegeldas kõigile takusest nöörist pastlaid, et tööl käia ja ka metsast kütet varuda.


Meie põhitoiduks esimestel aastatel oli vedel hernejahukört, leiba harva, vahel lisatasuna saadud liiter piima. Kevadel lisandus menüüsse nõges, mida tihti ka ei jätkunud, kuna kõik eestlased korjasid seda. 1942. aastal ikaldus kartulisaak ja nälg jätkus. Ka kaasavõetud riided olid aastaks 1943 ära müüdud. Elu keerles neil aastatel ainult kõhumurede ümber. Kergemaks muutus elu alates 1945. aastast, kui taastus ühendus Eestiga.

Mall Pool

Minu pere asukohaks sai Kirovi oblast Slobodskoi rajooni töölisasula Vahruševo, kus oli suur nahatööstuse kombinaat. Eestlased elasid põhiliselt koos – kas mõnes koolimajas või ühiselamus. Elu oli väga karm. Nälg oli tohutu, kaardi järgi sai tavaliselt paarsada grammi väga kehva leiba. Kõik täiskasvanud pidid käima tööl. Selle eest sai mingi palga rahas, millega polnud midagi teha, ja toidukaardid. Need viimased olid põhivaluuta, sest nendega sai mingisuguse leivanormi kätte.

Me käisime koolis, seal anti õpilastele suurel vahetunnil 100 grammi leiba – see oli väga tähtis stiimul. Koolist veel niipalju, et täid tegid liiga – need lausa rippusid ja kubisesid riietel. Koolis tehti regulaarselt ühes vahetunnis täidetapmist – kõik lapsed võtsid riided seljast ja algas üks suur klõpsutamine – täide litsumine küünte vahel. Meil ju viisnurgaga täimütse polnud, nagu sõduritel. Õpetaja oli juures ja andis juhtnööre sellele toimingule.

Uuno Tomasson

Meie elukohaks sai Borovskoi sovhoos Kirovi oblastis, kuhu oli toodud umbes 160 eestlast. Esimeseks eluruumiks sai sovhoosi klubi, kus inimesed magasid (elasid) kokkulükatud pinkidel nii saalis kui ka laval. Peale klubi elasime veel koolimajas, väljas telgis, kuni sügisel 1942 paigutati 25-30 m2 suurusesse pesuruumiks ehitatud tuppa 7 perekonda ehk 14 inimest. Elasime seal neli aastat. Igal perekonnal oli oma nari kus magati, söödi, hiljem tehti kooliülesandeid. Nari all oli varanatuke.

Esimesest suvest saadik oli ainult üks mõte: kui saaks süüa. Laste mänguks oli “kui saame Eestisse, mida siis sööme ?” Minu unistuseks oli tangupuder ja leib. Mäletan ennast suvel 1942 õues uurimas, miks on mul nii suur, kõva ja raske kõht ees. Mäletan end aasta enne kooliminekut istumas külmas toas oma naril ja mõtlemas ainult söögist. Iga maja juures oli umbes 50 m kaugusel välikäimla. Tee selle juurde koosnes külmunud solgist ja väljaheidetest. Minnes käimlasse leidsin sealt solgimäelt kord suure kartuli, kahjuks oli see mädanenud ja külmunud. Kuid igal järgmisel päeval uurisin ikka seda kartulit: järsku on ta muutunud ja ma saan seda küpsetada pliidiraual. Oli aeg, kus leiba anti ainult emale kui töötajale ja sedagi 300 grammi – meie aga olime kolmekesi.

Tiia Luberg

Meid viidi Kirovi oblasti Slobodskoi rajooni ja puistati laiali küladesse. Tööd polnud kevadeni, leiba 400 grammi päevas, ei muud. Olukorras, kus inimelul polnud mingit väärtust, murdsid meie inimesi Suur Nälg, haigused ja raskesti kirjeldatav koduigatsus. Näiteks Viilma pere Taeblast suri täies koosseisus, algul ema, siis üksteise järel kolm last. Kevadeks olid ligi pooled meist surnud. Ka minu õde Eha jäi vene talutares kõrgesse palavikku ja viidi haiglasse, kust paari päeva pärast tuli nimetu surmateade. Ema oli nädal aega kõrges palavikus. Matma tuli minna minul, kuigi olin paari kuu eest paranenud kõhutüüfusest ja ikka veel nõrk. Appi tuli Marta Aren, kellele ema lubas oma leiva. Minna oli 7 km jalgsi läbi hangede, sealt paar jaamavahet rongiga. Pika otsimise peale leidsime puusepa, kes päevase leivanormi eest tegi lihtsa kirstu. Kusagilt saime viimaste rublade eest laenata kelgu, kuid see kippus jäätanud kirstu raskuse all lagunema. Keegi juhuslikest möödujaist ei tahtnud aidata kirstu uuesti peale tõsta. Kui kalmistule jõudsime, hakkas juba pimenema.

Hauakaevaja nõudis kaks teeklaasitäit tubakat. Kust pidime selle võtma... Külma oli ehk 35 kraadi. Mul oli seljas laenatud palitu, käsi külmetas, pistsin käe taskusse ja võtsin välja pooliku paki paberosse “Maret”. Ehaga ühte hauda matsime Haapsalu neiu Lehte Jakobsoni.

Lembit Üksti

Neli aastat olin Vjatka metsalaagris. Töö oli väga raske – ainult metsa langetamine ja vagunite laadimine palkidega. Kuid 1948. aastal tuli mingi korraldus, mis mind päästis. Kõik Kirovi poliitvangid toodi kokku ja viidi Komi laagrisse. Naised viidi Intasse, seal oli üks meestelaager tühjaks tehtud ja meid, ca 3000 naist, paigutati sinna. Käisime öösiti raudteed ja teid lumest puhastamas, remontisime sõdurite barakke jne.

1954. aasta novembrikuus vabanesin. Pidin 5 aastaks jääma Intasse sundasumisele. 19. okt. 1959 sõitsime tagasi Tallinna. Siis selgus, et sinna, kust me olime välja saadetud, meie elamisluba ei saa. Peame otsima midagi 100 km raadiuses. Elukohaks sai Ahtme.

Veera Pitka (Kasak)

Iga täiskasvanud väljasaadetu pidi üks kord kuus kindlal päeval käima ennast näitamas, et ta pole kuhugi põgenenud ja on elus. Aga kuhu naisterahvas, ema alaealiste lastega põgeneb, seda enam, et käis sõda ja transport praktiliselt puudus.

Aga neile oli vähe füüsilisest vägivallast. Nad tahtsid valitseda ka meie hingede üle. See küll ei õnnestunud. Eestlaste seast püüti värvata nuhke, äraandjaid, kes kannaksid ette järelvalve võimudele kehtivaid meeleolusid ja jutte, mida räägitakse.

Mu väikevend Mati suri juba esimesel aastal, imikuna, talvel 1941 jõulude ajal.

Uuno Tomasson

Veebruaris 1947 sain rajooni julgeolekust ajutise passi ja loa sõita Eestisse, kuna olin välja saadetud alaealisena. Oli teada, et küüditusest tulnud eesti noori veetakse Venemaale tagasi. Mind tuldi arreteerima 19. juuni öösel 1950. Järgnes 2 kuud elukooli, algul Lasnamäe vanglas (seal oli meid 28 noort), siis Leningradis ajaloolises Krestõ vanglas ja Kirovis. Augustis jõudsin taas Vahrušisse, kus mind ootas ema. Vabanesime emaga 1954, esimestena sellest eestlaste rühmast, ja sõitsime koju – unelmatemaale Eestisse.

Lembit Üksti

Sõitsin ema teadmisel Eestisse. Rongide katused olid kõik vatijopedes poisse täis. Mingit kahtlust ei äratanud. Vagunis anti teed, endal oli kaasas leib. Narvast Tallinna sõiduks enam raha ei olnud, nii tuli pool leiba ära müüa. Tallinna jõudsin 16. juulil 1946 vanatädi juurde. Kodu oli hävinud sõjas. Nüüd tuli kooli minna. Siberis koolis ju ei käinud.

Erich Klaas

Aastal 1947 sõitis Eestisse minu õde Milvi, loomulikult omavolilisel. Mina sõitsin ära aasta hiljem, 1948. Kui ma Eestisse tulin, olin alatoitlusest väga kurnatud, väikest kasvu. Igatahes aasta-poolteisega ma kasvasin ja kosusin niipalju, et klassi rivistuses olin juba eest teine-kolmas. Toitumise vahe Venemaalt Eestisse tulles oli nii suur, et paljud inimesed jäid haigeks.
1951. aastal pidin Eestist lahkuma, kuna võeti kinni mu õde Milvi. Käidi ka minu juures, et arreteerida, aga mind polnud kodus. Otsustasin, et lähen Venemaale iseseisvalt, lootsin saada sealt puhta passi, kuna sain 9. veebruaril kuueteistaastaseks. Sest kui mind oleks arreteeritud ja sinna saadetud, poleks seda võimalust olnud. Puhast passi, mida ma taotlesin seoses 16-aastaseks saamisega, mulle ei antud. Sain tavalise valgel blanketil täidetud tõendi. Tõend, muide, oli ilma fotota.

Uuno Tomasson

Pärast keskkooli lõpetamist õppisin aasta Gorki linnas. Seal ka suvel 1956 vabanesin. Eestisse hakkasin sõitma septembris. Tallinnas mind mitte keegi ei oodanud, ema oli ikka Borovskoi sovhoosis, õde õppis Molotovis ning Eestis olid vanaemad ja tädi vahepeal surnud; meie maja oli venelasi täis ja rüüstatud. Kuid olin õnnelik ja tundsin ennast kangelasena, kes oleks nagu isamaa eest kannatanud ja tuleb nüüd tagasi oma unistuste maale. Leningradi jaamas Tallinna rongi oodates nägin gruppi eesti noori. Viimase aasta olin elanud venelaste keskel eesti keelt kuulmata ning nüüd nägin ja kuulsin eestlasi. See oli nagu tervitus kodumaalt. Muidugi läksin ma nende juurde ja püüdsin öelda, et olen ka eestlane. Vastuseks pöörati mulle seljad ja hakati mu üle naerma. See oli esimene “tervitus” kodumaalt. Ka polnud kerge TPI-s eestikeelses rühmas õppides taluda muigeid mu eestikeelsete terminite üle, mida ma venekeelses keskkoolis polnud kunagi kuulnud.

Tiia Luberg

Koju hakkasime tulema veebruaris 1957 suure tuisuga. Mina tulin ees ära ja vennad pidid mulle hiljem järgi tulema. Teeraha pidi igaühel endal olemas olema. Kõigepealt sõitsin 35 kilomeetrit bussiga Kirovisse ja sealt läksin rongi peale. Kojusõit võttis aega 5 päeva. Kodumaale jõudnud oli kõige imelikum kuulata kõikjal äkki eesti keelt. Tallinnast sõitsin ma Virtsu ja sealt edasi juba Kuressaarde. Kodus oli mul tööleminekuga tõesti raskusi, sest Siberist tulnute peale vaadati viltu.

Juta Kaju-Vessik

“Mementos” kogutud kirjalikest mälestustest valis katkendeid Tiia Luberg-Nurmis.

1.7. KIROVI OBLAST EESTLASTE ASUMISKOHANA

Kirovi oblast oli ka 1920.–1930.-tel aastatel Venemaa kulakute ja teiste “rahvavaenlaste” sundasumise kohaks. Näiteks elasid Nagorski rajooni eriasulas nr. 4 1943. aastal, mil eestlased sinna viidi, kunagi tapikorras “taigasse kuuse alla” toodud inimesed. Nüüd paiknes seal rajooni suhteliselt parim põllumajanduslik artell (kolhoos) mitmesajahektariliste põldudega ja tolleaegsete saatusekaaslaste surnuaedadega kaugel kohalikest küladest, keset taigat, Komi piiri ääres. Põhja poole – Komimaa suunas – sai edasi minna vaid jalgsi, mööda metsasihte ja karuradasid. Lõuna poole – rajoonikeskuse suunas liikudes – oli võimalik mõnel kuul, sõltuvalt aastaajast, kasutada kaupade või pakkide vedamiseks defitsiitset hobutransporti. Eriasula nr. 3 oli Nagorski rajoonis. Numbriga 2 tähistatud eriasulaid oli kaks: Polomi ja Ülem-Kama (endises Kai) rajoonis. Numbriga 1 tähistatud eriasula asukoht ei ole teada.

Beria 14.06.1941 kinnitatud “Meetmete plaani” (vt. D.17, ptk. 1.1.) alusel 1941. aasta juunis väljasaadetud perekonnaliikmete jaoks ette nähtud 6000 inimese asumiskohad Kirovi oblastis jäeti esialgu reservi. 12. juunil 1941 teatati Moskvast SaRK-I Kirovi oblastivalitsusele, et 15. juunil 1941 suunatakse Eestist 4000 inimest, peamiselt naised lastega, väljasaadetud sundasunike staatuses Kirovi oblastisse. Nõuti ööpäeva jooksul otseside teadet inimeste (looma)vagunitest väljalaadimise raudteejaamade nimedega. Seejuures tuli otstarbekaks pidada väljasaadetud perekondade hajutamist külanõukogudesse, et neile kergemini tagada elukohad ja töö. Järgmise otseside teatega nõudis NSVL siseasjade rahvakomissari (Beria) asetäitja riikliku julgeoleku (RJ) 3. järgu komissar Tšernõšov 15. septembriks 1941 aruannet Lätist, Leedust, Eestist, Moldaaviast, Ukrainast ja Valgevenest väljasaadetud erikontingendi kohta järgmiste andmetega: majutatute arv rajooniti, majutamiskohad, töö- ja elukondlikud tingimused [D.16].

Eestist Kirovi oblastisse ja mujale suunatud erikontingendiga ešelonide liikumist ajavahemikul 16.-21. juuni 1941 jälgis ja koostas aruandeid NSVL SaRK-I vedude osakonna ülem RJ kapten Zikejev [D.21]. 22. juunil algas sõda.

SaRK-I Kirovi oblastivalitsusele anti korraldus, et kuni erikorralduseni peab erikontingendi arvestus ja elukohajärgne registreerimine toimuma vastavalt NSVL SaRK-I käsule nr. 0143 1. juunist 1939. Sellise korralduse andis NSVL SaRK GULAG’I ülem RJ vanemmajor Nassed-kin [Sabbo 1996, lk. 793]. Tegelikult pidi iga täiskasvanud väljasaadetu käima isiklikult 1-3 korda kuus komandantuuris ja tõendama allkirjaga, et ka alaealised perekonnaliikmed on elus ning ei ole asulast põgenenud. Asulavabadusega isikutõendi edasikehtimiseks pidi komandant tegema sellele iga kord vastava sissekirjutuse.
Järgmise täiesti salajase õiendiga teatab NSVL SaRK GULAGi töö- ja eriasulate osakonna ülem RJ kapten Konradov , et Kirovi oblastis kavandatakse erikontingendi 4000 inimest majutada Kotelnitši, Pinjuga, Luzski, Oparino, Slobotskoi, Kirovi, Oritši ja Taine-Kamski (ilmselt Verhne-Kamski) rajooni külanõukogudesse väikeste gruppidena, kasutades neid mitmesugustel töödel; samuti kavandati kasutada erikontingenti sovhoosides [Sabbo 1996, lk. 794-795].

Vaatamatarepressioonimehhanismi laialdasele ametiasutuste võrgule ja üksikasjalikele plaanidele kujunes tegelik olukord siiski veidi teistsuguseks. Kirovi linnas, Lenini tänaval asuva SaRK-I oblastivalitsuse ülema abi RJ kapten Jegošin ja sama valitsuse 1. eriosakonna ülem RJ leitnant Predein teatasid oma 15.09.41 aruandes Beria asetäitjale Tšernõšovile Moskvasse alljärgnevat.
Kirovi oblastisseon paigutatud väljasaadetud ainult Eesti NSV-st (st Lätist, Leedust, Moldaaviast jm ei toodud Kirovi oblastisse esialgu kedagi), üldarvuga 2049 inimest. Seisuga 15.09.41 elasid nad 18 rajoonis:

Rajoon / Region

Andmed / Data from

Rajoon / Region

Andmed / Data from

SaRK PCIA

ERRB ERPRB

SaRK PCIA

ERRB ERPRB

Nagorski

198

227

Nema

51

42

Belaja Holunitsa

99

97

Oritši

373

266

Verhošižemje

50

48

Polomi

49

54

Darovskoi

54

63

Slobotskoi

118

177

Kotelnitši

134

160

Sovetski

68

45

Kilmezi

55

66

Uržumi

123

130

Kõrtšanõ

51

37

Šurma

59

52

Lebjažje

133

112

Šestakovo

21

12

Malmõži

289

311

Muud / Other

-

137

Molotovi

124

113

Kokku / Total

2049

2149

 

ERRB andmed 60 aastat hiljem on nimelised, koos sündinud lastega ning tapiteel ja asumisel surnuid maha arvamata. ERRB andmetel elasid väljasaadetud eestlased peale loetletud 18 veel 8 rajoonis, näiteks Zujevo rajoonis 91, Oparino rajoonis 11 jne, kokku veel 137 inimest. Seega suunati Eestist Kirovi oblastisse ERRB andmetel 2149 väljasaadetut. Kui arvestada, et Kirovi oblastis asumisel sündinud 151 lapsest, kes alates sündimisest loeti väljasaadetud pereliikmeteks, on enamik sündinud pärast 1941. a. septembrit, siis on SaRK-i oblastivalitsuse ja ERRB 2001. a. maikuus kokku loetud väljasaadetute arvud täiesti rahuldavalt kokkulangevad. Ühtlasi peab märkima, et rajoonide, isegi asulate vahel toimusid väljasaadetute üleviimised vaid piiratud arvul ning rangelt põhjendatult. Näiteks toodi eestlasi esimestel kuudel ja aastatel Karinstroist Sinegor-jesse (umbes 150 km), Sinegorjest viidi Belaja Retškasse (umbes 12 km kaugusele taigasse), Lipovka külasse (25 km), eriasulasse nr. 4 (50 km) jne ainult järelevalveorganite korraldusel.

Veidi hiljem viidi lõunarajoonides asumisel olevaid inimesi SaRK-i alluvasse Muhhino sovhoosi. Pärast sõja lõppu viidi väljasaadetute hulgast ehitustöölisi rajoonidest Kirovi linna, Siseministeeriumile kuuluva Dünamo staadioni ehitusele.

SaRK-iKirovi oblastivalitsuse andmetel oli 15.09.41 seisuga 2049 väljasaadetud eestlasest 1482 inimest 16-aastased ja vanemad. Neist töötas 1145, sealhulgas kolhoosides ja sovhoosides 360, metsatöödel 240, turbavarumistöödel ja kivimurdudes 234, rajoonikeskuste ettevõtetes 109 ning rajoonide organisatsioonides 202 väljasaadetut. 337 inimest ei töötanud. Nende hulka kuulusid vanuse tõttu töövõimetud inimesed, väikelastega emad ning tühine arv materiaalselt kindlustatud inimesi, kes ise ei soovinud töötada.

Siseministeeriumi ametnike arvates olid väljasaadetute majutus ja olme piisavalt korraldatud. Need, kes töötasid turbatööstuses, kivimurdudes ja metsatöödel, elasid barakkides samades oludes teiste töölistega. Kolhoosides ja sovhoosides töötavad väljasaadetud olid paigutatud kolhoosi (sovhoosi) hoonetesse ja neile eraldatud majadesse. Ainult 20 peret elasid suvehoonetes.

Organeid häiris suur arv avaldusi (90) talveriietuse saamiseks ja perekondadega ühinemiseks. Väljasaatmisel perekonnad enamasti lahutati ning sageli elati eri rajoonides, isegi eri oblastites. Ka riietusesemed olid eri paikades. Oblasti ametkond palus Moskvalt informatsiooni, mis võimaldaks selgitada väljasaadetutele perekondade ühinemisvõimalusi [D.26].

Väljasaadetud Karpaatide-taguse Ukraina elanikud ja volgasakslased ilmusid Kirovi oblastisse eestlastega samadesse asumispaikadesse sõja lõpuaastatel 1944–1945. Volgasakslased toodi või tulid ise karmi kliimaga kaugetest Siberi asulatest Kirovi oblastisse, kus tingimused olid mõnevõrra paremad. Intelligentsed ja meesterikkad saksa pered (neid sõjaväkke ei võetud) said eestlastega hästi läbi.

Kõige raskematelaastatel – 1942-1943 – avati Nagorski rajooni eriasula nr. 3 lähedal metsatööliste tühjades barakkides Ameerika Punase Risti abijagamise punkt. Seda tehti poolakate (okupeeritud Poola aladelt või Poolast põgenenud ning seejärel Komimaale surema saadetute) elu päästmiseks. Poolakad tulid talvisel ajal mööda mahalangenud puudega risustatud metsasihte Komi ANSV-st, otse läbi teedeta taiga, rinnuni lumes ning haigeid ja lapsi kelkudega järele lohistades. Nad liikusid läbi Sine-gorje edasi 3. eriasula suunas. Ameerika abi – toiduaineid, munapulbrit ja muinasjutuliselt ilusaid konservkarpe ning rõivaid – jagus ka kohalikele ametimeestele. Nälgasurevaid Nagorski rajooni väljasaadetud eestlasi Ameerika Punane Rist ei abistanud, kuna need pidanud olema NSVL kodanikud.

Kirovi oblasti peamine veomagistraal oli Kama harujõgi Vjatka koos oma harujõgedega. Samuti 3 raudteeliini: läänest itta Siberi raudtee läbi Vologda-Kirovi-Permi (Molotovi), põhjasuunalised Kirov-Kotlas-Vorkuta raudtee ja harutee Omutninsk-Kirs-Rudnitšnõi Kai vangilaagritesse. Kõvakattega maanteid (ilmselt veel tsaariaegseid) oli oblasti põhjaosas vaid umbes 75 km Kirovist läbi Slobotskoi Belaja Holunitsasse. Oblasti lõunaosas oli maanteid rohkem.

Vjatkaoli regulaarselt laevatatav suudmest Kirovi linnani, st 700 km ulatuses. Kevadeti oli Vjatka laevatatav kaugemalegi, Polomi, Nagors-ki ja Kirsi jõesadamateni, see tähendab Kirovi linnast kuni 300 km ulatuses kirde suunas (vt lisatud Kirovi oblasti kaart). 130 km kaugusel Kirovist asuvas Nagorskis Kobra jõe suudmes oli suur palkide, kergete ja raskete parvede vahesadama reid. Vjatka harujõel – Kobra koos Sozi jõega – kuni 4. eriasulani olid liiklemas vaid palgiparvetajad, kalameeste paadid ja mõni kord aastas ka burlakkide moodi kaldalt köiega vastuvoolu veetavad laevad. Neid kasutati soola ja muu kauba vedamiseks.

Kirovi linnast lõuna poole on Vjatka suuremad jõesadamad Halturinis (praegune Orlov), Kotelnitšis, Lebjažjes, Uržumis (Uržumka harujõel), Malmõžis ja Vjatskije Poljanõs. Kõik need jõesadamad on ka rajoonikeskused ning kõigis (välja arvatud viimases, kõige lõunapoolsemas) rajoonides oli 1941. aasta juunis väljasaadetud eestlasi. Mida enam lõuna poole, seda rohkem oli külasid ja külvimaad ning vähem metsamaad ja sääski.

Kirovi oblasti asustatud punktid liigitatakse linnadeks (aastal 1972 oli neid 19), linnatüüpi alevikeks (53), seal hulgas 23 rajoonikeskust; küladeks ja väljasaadetute ning vangilaagrite eriasulateks. Eriasulaid varem kaardile ei kantud ning sageli polnud neil ka ametlikke nimesid. Linnatüüpi alevikud olid 1958. aastani valdavalt suured külad, mille tänavad olid niiske ilmaga raskesti läbitavad; olulisemad kõnniteed olid laudadest.

Kirovi oblasti pindala on 120,8 tuhat km2, seega ligi 2,7 korda suurem kui Eesti (45,2 tuhat km2), jaguneb 29 rajooniks. Elanike üldarv oli 1688 tuhat (1972. a.) ja elanike keskmine tihedus oli kõige väiksem oblasti põhjaosas, näiteks Nagorski rajoonis 3 inimest/km2. Kõige tihedam asustus oli lõunapoolseimas Vjatsko-Poljanski rajoonis: 78 inimest/km2. Oblasti mõõtmed on põhja-lõuna suunas 550 km ja lääne-ida suunas 440 km. Võrdluseks: Tallinn-Vilniuse sirgjooneline vahekaugus on 540 km.

Leo Õispuu



Kirovi oblasti administratiivne kaart, seisuga oktoober 1993.

 

 

1.8. NOVOSIBIRSKI (TOMSKI) OBLAST EESTLASTE ASUMISKOHANA

Arhiividokumentide andmetelküüditati suur osa eestlasi 1941. aastal Novosibirski oblastisse, kuid see osa Novosibirski oblastist, kuhu paigutati Eestist väljasaadetud, sai 1944. aasta augustis nimetuseks Tomski oblast. Tomski oblast asub Venemaal, Lääne-Siberi kaguosas, praegusest Novosibirski oblastist kirde suunas. Pindala on 316 900 km2 , mis on Eesti pindalast 7 korda suurem ning tunduvalt suurem järelejäänud Novosibirski oblastist (175 200 km2). Ligi 30% Tomski oblasti territooriumist moodustavad sood, 2,5% – lahtised veekogud ja jõed, 56% – metsad ning alla 10% – põllumajanduslikku maad. 1975. aastal elas Tomski oblastis 824 tuhat inimest; territoorium jagunes 20 rajooniks.

Nagu Kirovi oblast, oli ka Tomski oblast 1920–1930.-tel aastatel kujunenud Venemaa kulakute ja teiste “rahvavaenlaste” sundasumiskohaks. Vasjugani rajooni Maiski asulasse jõudnud Narvast pärit juuni-küüditatu Hilda Orn kirjutab oma mälestusteraamatus “Ka see oli elu” järgmist.

Kohalike elanike vanemad olid varem sinnasamasse välja saadetud – täiesti asustamata taigasse, kus paiknes vaid mõni üksik ostjaki osmik või telk... See, mis kohalikud elanikud rääkisid oma asustamisest Siberisse ja rahva väljasuremisest nälja tõttu, kõlas meile mingi hirmu- ja õudusjutuna, mitte 20. sajandi reaalsusena. Paraku oli see siiski elus tõde... Altai krai ja Musta mere äärest toodi siia sakslasi, nendel olevat omaette küla eemal soos, väga viletsas kohas, nimega Berjozovka. Kaardil on see 15-20 km lõuna pool Maiskit.

NSVL SaRK pakkus juba 07.06.41, see tähendab 7 päeva enne tegelikku küüditamist, Eestist väljasaadetavat 9115 perekonnaliiget Krasnojarski kraile [D.14, ptk.1.1.]. Mõni päev hiljem, 10.06.41 pakkus seesama SaRK-i kõrge ametnik, Beria asetäitja Tšernõšov, 9000 Eestist väljasaadetavat perekonnaliiget Altai kraile [D.15].

Kahe päeva pärast, 12.06.41 pakkus Tšernõšov 3700 Eestist väljasaadetavat perekonnaliiget Novosibirski oblastile [D.16]. Sellega oli Novosibirski oblast esmakordselt märgitud eestlaste asumispaigana. Ka oli 3700 inimest 9115 asemel enam-vähem reaalne arv Eesti jaoks. Beria 14.06.41 kinnitatud n.n “Beria meetmete plaani” [D.17] alusel oli Eestist kavandatud välja saata 9115 perekonnaliiget ning viia nad Altai kraisse. Sama plaan nägi ette saata 10 000 Moldaaviast väljasaadetud perekonnaliiget Novosibirski oblastisse.

Samuti nagu Kirovi oblasti puhul (vt ptk. 1.7.) kujunes ka Novosibirski oblasti “rahvavaenlaste paradiisi” täitmine uute sundasunikega esialgsetest kavadest erinevaks. Eestist saadeti välja tunduvalt vähem inimesi, kui Beria oli planeerinud. Arreteeritud perekonnapead saadeti vangilaagritesse. Üle 2 tuhande väljasaadetud perekonnaliikme saadeti Kirovi oblastisse, repressiivorganite aruandluse andmetel saadeti eestlasi ka Altai kraisse ja Omski oblastisse. Novosibirski oblastisse saatmiseks jäi ligi 3,5 tuhat perekonnaliiget.

SaRK-i Novosibirski oblastivalitsuse ülema, RJ major Kovšuk-Bekmani aruande [D.25] andmetel seisuga 05.09.41 on oblastisse sisse veetud ja laiali majutatud kokku 19 362 sundasunikku. Need olid märgitud väljasaadetutena Lätist, Leedust, Eestist, Moldaaviast ning Ukraina ja Valgevene lääneoblastitest. RJ major kinnitab, et saabunud sundasunikud on majutatud Narõmi piirkonna 14 põhjarajoonis (Tomski oblastis oli 20 rajooni). Eraldi andmeid eestlaste kohta selles dokumendis ei leidu. Kovšuk-Bekmani märgitud arvu 19 362 on edaspidistes dokumentides korduvalt kasutatud.

Koguarvu 19 362 on seisuga 09.09.1941 jaotatud asumiskohtade järgseteks andmeridadeks SaRK-i Novosibirski oblastivalitsuse kahe osakonnaülema – Bassovi ja Mitjušovi – allkirjastatud dokumendiga [Sabbo 1996, lk. 812, dok. 277 / VFRA f. 9479, n. 1c, s.-ü. 87, l. 238].Sellest nähtub, et Eestist on Novosibirski oblastisse saabunud 564 perekonda, kokku 1619 inimest. Nende hulgas on alla 16 aasta vanuseid lapsi 663, täiskasvanud mehi 269 ja täiskasvanud naisi 687. Sedagi koguarvu 1619 on Eestist väljasaadetute arvuna kasutatud 15.09.41, 28.09.41 ja edaspidigi koostatud dokumentides. Taolise suhteliselt väikese arvu saamist on raske seletada. Oletatavasti ei loetud kokku kõigisse Novosibirski oblasti rajoonidesse saadetud eestlasi või on osa eestlasi loendatud lätlaste, leedulast või moldaavlaste hulka, keda oli Novosibirski oblastis kokku ligi 12 tuhat.

Nii Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) kui ka Vadim Makšejevilt Peep Varju vahendusel saadud andmed Eesti kontingendi kohta Tomski oblastis on tunduvalt suuremad kui 1619 inimest. V. Makšejevi andmed on võetud 2000. aastal säilinud arhiivikataloogidest ning 1941. aasta Eesti kontingenti käsitlevatest registreerimise raamatutest. V. Makšejev on kogunud kolme liiki arvandmeid: 1948. aastal arvel olnud isikute kohta; 1941–1948 arvestusest väljalangenud isikute kohta, st surnute ja Eestisse põgenenute kohta, kes olid tagaotsitavateks kuulutatud; asumisel 1941–1948 sündinud laste kohta.

ERRB andmed pärinevad valdavalt Rahvusarhiivis säilitatavatest perekonnatoimikutest, vahistatud pe-rekonnapeade kriminaaltoimikutest, vähemal määral ka küsitluslehtedelt ja kirjadest endistelt küüditatutelt, nende lastelt, sugulastelt, naabritelt jne. Tabelis “Eesti kontingent Tomski oblastis” on võrreldud erinevaid andmeid inimeste arvu kohta rajoonides.

EESTLASED TOMSKI OBLASTIS

Rajoon / Region

1941

1948

1941–1948****

ERRB / ERPRB

Makšejev ja teised Makšejev and others

Arvel Accounted for

Väljalangenud Removed

Sündinud Born

Vasjugani

789

787*

781=743+38

743

38 (1941)

1 (1941)

Kargassoki

396

394**

480

368

88**

137

25

Aleksandrovskoje

344

313

290

46

23

Baktšari

309

215

174

41


Tšainski

1377

705

580

162

37

Krivošeino

397





Parbigi

33





Kolpaševo

29





Muud rajoonid / Other regions

6





Kokku / Alltogether

3680***

2408-2500




* Pargasel loendasid Eestist küüditatuid juuli algul 1941 kaks noormeest. Robert Koppeli andmed (sünd. 1920, Narva).

** Voldemar Rannaste andmed (1925, Petserimaa).

*** ERRB andmed on koos Tomski oblastis asumisel 1941–1958 sündinud mitte vähem kui 202 lapsega.

**** Surnute ja asumisel sündinute kohta on andmed siin fragmentaarsed; vastavad üldised andmed on statistikapeatüki tabelites.

Tabeli arvud näitavad, et: 1) ERRB ja üksikisikute R. Koppeli ning V. Rannaste loendatud küüditatud eestlaste arvud Vasjugani ja Kargassoki rajoonis on paari inimese täpsusega kokkulangevad; 2) V. Makšejevi poolt Venemaa arhiividest väljakirjutatud küüditatud eestlaste arvud 1941. aasta kohta rajooniti on ERRB andmetest enamasti oluliselt väiksemad; erandi moodustab Kargassoki rajooni kohta antud arv 480, mis P. Varju andmetel sisaldab ka naaberrajoonis elanud eestlaste arvu.

Ilmselt ei ole V. Makšejev Venemaa arhiividest üles leidnud kõiki andmeid Novosibirski, täpsemalt Tomski oblastisse küüditatud eestlaste kohta. See on ka arusaadav, kuna seal oli 1941. aastal väljasaadetud erikontingendi koguarv 19 362 inimest pluss varem ja hiljem juurde toodud sundasunikud. Ent V. Makšejevi töö väärib erakordset tunnustust ning lisab meie tegevusele kindlusetunnet.

Erikontingendi veoks raudteel Leedust sihtkohtadeni kasutati 8, Lätist 9, Eestist 8 ešeloni, neist 4 Novosibirski oblastini. Moldaaviast välja saadetud inimeste sihtkohtadeni viimiseks kasutati 9 ešeloni. Eelarvetes nähti ette raudteetranspordiks keskmiselt 15 päeva ja 3 rubla ühe väljasaadetu toitmiseks päevas. Transpordiks raudteejaamast majutuskohtadesse nähti ette keskmiselt 200 km ja 5 päeva ning samuti 3 rubla söögiraha päevas inimesele. Veetute arvates ei jõudnud vähemalt pool ettenähtud toidurahast transporditavateni.

Küüditatute laialipaigutamise ja tööle rakendamise rajoonid määrati Novosibirski oblasti täitevkomitee otsusega kindlaks juba enne nende Eestist väljasaatmist. Konkreetsetele asutustele eraldatavate perede ja inimeste arv määratleti samuti eelnevalt kooskõlas direktorite ja esimeeste orjatöö tellimustega.

Repressiivorganite eriline hinnang Novosibirski oblasti mõningate rajoonide suhtes väljendus esmajärjekorras selles, et vagunitest väljalaaditud inimeste transport raudteejaamast sundasumise rajoonikeskusteni oli vaevaline.

Näiteks oli tapiteekond Vasjugani rajooni puhul 1700 km, Parbigi puhul 700 km, Kolpaševo puhul 558 km, Kargassoki puhul 177 km jne. Vasjugani rajooni viidi Novosibirski jõesadamast pargasega. Ühele pargasele mahutati 787 Eestist ja 1100 Lätist väljasaadetud perekonnaliiget. Pargas sõitis 1.-10. juulini. Teel suri paar väikelast ja sündis vähemalt üks laps (P. Varju andmetel). Sõit toimus algul põhja suunas, mööda Obi jõge allavoolu, siis mööda Vasjugani jõge vastuvoolu, algul lääne ja siis tagasi lõuna suunas. Siberi suurimad sood ja teedeta taiga ei võimaldanud liikuda otsesuunas. Tomski ja praeguse Novosibirski oblasti piiril lääne-ida suunas, rohkem kui 400 km ulatuses asuv soode, rabade ja metsaga Vasjugani tasandik ei ole otse lõunast põhja poole liigeldav.

GULAGI ülem RJ kapten Konradov on 15.09.41 kirjutanud Novosibirski oblastisse küüditatute olmest kriitiliselt. Majutus- ja elutingimused on äärmiselt ebarahuldavad, kuna majutamine toimus vaba elamispinna olemasolu arvestamata, elamuid ettevalmistamata. Sisseveetud inimesed on osaliselt majutatud suvebarakkidesse, muldonnidesse, klubidesse, punanurkadesse, kolhoosikontoritesse jne. Kohati on tekkinud epideemiate puhkemise oht, eriti asulates, kuhu on viidud palju väljasaadetuid; saunu ja pesumajasid (isegi lihtsaid pesemisvõimalusi) pole.

Väljasaadetud ei ole võimelised tegema füüsilist tööd, töötavad halvasti, ei täida töönorme ja elavad kaasatoodud vahenditest. Nende hulgas on perekondi, kes ei ole võimelised ära elama ilma abita, kuna nende perekonnapead on represseeritud. (Need perekonnad surid nälga. L.Õ.) Asumisrajoonide majanduse suunitlus seisnes külvipindade laiendamises metsamaa puhtaksjuurimise teel, puidu tootmises, kalamajanduses ja küttimises. Püüda kala ja küttida oma tarbeks, selleks polnud väljasaadetutel vahendeid, oskusi ja liikumisvabadust.

Selles peatükis on kasutatud andmeid dokumentidest D.1...D.27, mida on kirjeldatud peatükis 1.1. “Juuniküüditamisega seotud dokumentide aegrida”.

Leo Õispuu

Tomski oblasti kaart. 1941. aastal Eestist väljasaadetud inimesed olid sundasumisel Tšainski (keskus kaardil Podgornoje), Vasjugani (Nowy Wasjugan), Aleksandrovskoje (Alexandrowskoje), Kargassoki (Kargassok), Baktšari (keskus kaardil Baktschar) ja teistes rajoonides.

1.9. PÄEVIK MATEMAATIKAÕPIKU SERVADEL

Päeviku teksti ja joonistuste autor on Vaike Kask, kes sündis 15.05.1928 Muhu vallas. Ta küüditati seega 13-aastase tüdrukuna koos ema Juuli (s. 1902), vend Tervo (s. 1935) ja õe Külliga (s. 1936) Kirovi oblasti Nagorski rajooni taigasse metsatöödele. Isa Vassili Kask sündis 31.12.1896 ja lasti maha Molotovi (Permi) oblasti Ussollagi vangilaagris 07.02.1942. Vaike Kask oli asumisel ligi kuu Slobodskoi rajoonis 22.06.41–17.07.41, siis Nagorski rajooni Belaja Retškas 23.07.41–1943, Sinegorjes 1943–aprill 1944 ja eriasulas (posjolkas) nr. 4 alates aprillist 1944.

Päeviku lühike sisu on: nälgiva lapse lakoonilised kirjalikud tähelepanekud, tegevus oma noorema venna ja õe elu säilitamiseks, igatsused kodumaa ja vanemate järele ning rahvusliku identiteedi säilitamine. Tänu tasakaalukusele, looduse kiirele tundmaõppimisele ja käsitööoskusele jäid sellest perest ellu kõik 3 last ja ema. Samal ajal küüditamiskaaslaste hulgast üle veerandi surid Nagorski rajooni rasketes tingimustes. Kirovi oblasti NKVD aruandes Moskvale 15.09.1941 sisaldavate andmete alusel elas Nagorski rajoonis, see tähendab Sinegorjes ja Belaja Retškas kokku 198 küüditatud eestlast. Sinegorje 4-klassilises algkoolis õppis jalanõude ja riietuse puudulikkuse ja vanemate venestamisvastase hoiaku tõttu lühiajaliselt vaid 2-3 eestlast.

Päeviku originaalteksti on muudetud minimaalsel määral. Lisatud on mõningad koostaja Leo Õispuu poolsed seletused, mis on eraldatud sulgudega. Koostaja elas samuti Sinegorjes, Belaja Retškal, Lipovkas ja asulas nr. 4 enne Eestisse põgenemist. Päevik, ehk tiitellehtedeta matemaatikaõpik, ilmselt 4. või 5. klassile, pealekirjutusega SÄILITAMISEKS on hoiul Külli Kask-Väli juures, kuna Vaike Kask on surnud.

1941

02.07. Täna on mul kole paha tuju – ainult mõtlen kodu ja papa pääle.

01.08. Täna hommikul oli – terve päev oli kange äikese ilm. Ei tea mis see tähendab, ehk tuleb lõpp sellele soojale ja saame koju.

05.08. Täna anti (lubati kaardi või nimekirja alusel osta) 1/2 kg soola.

02.12. Eile juut (müüjanna kaupluses) korjas mamma talongid ära ja leiba ei andnud.

22.12. Meil on praegu suur raha puudus. Olen väga mures.

 

1942

11.02. On kuulda, et eestlased (Sinegorjest) viiakse kolme kohta laiali.

03.06. Irja (Varest, s. 1926 ja surn. 10.01.1943) saatis Vaikele “Mälestuseks Belajas” (Retškas) pildi, joonistatud 7 baleriiniga ja allkirjaga L. van Beethoven, Mondschein Sonate. (Kuressaare advokaadi tütar I. Varest organiseeris ja sisustas eesti laste talvist barakielu peeruvalges või täiesti pimedas koridoris küdeva ahju suudme lähedal. Isegi “tantsukursused” toimusid. Pastoriproua Leonida Janno rääkis mitu õhtut Pariisi maailmanäituse külastamisest; räägiti ooperist, balletist, loomadest jne. Sama koridori lõpus oli külm tuba, kus hoiti järjekordset surnut enne matmist.)

14.06. Täna sai meie kannatustel aasta täis.

24.06. Belaja Retškal. Täna on jaanipäev. Eile oli võidupüha. Mu Eesti mu sünnimaa, kui armas oled sa. Millal saame koju!

25.06. Homme hommikul peale leiva saamist ma lähen Saimaga (Koppel) koos Sinegorje.

27.06. Jõudsime väsinuna koju (Belaja Retška barakituppa. Belaja ja Sinegorje vaheline 12 km pikkune tee on hoburakendiga läbitav vaid mõningatel kuivadel suvenädalatel ja talvel külmaga. Põhja poole edasi on vaid karurajad ja Komi ANSV).

01.07. Täna mamma 15-ndal pulmajuubeli päeval oleme alles Venemaal Belaja Retškal. Tegime endile ka natuke jahu kooki ja peale võtsime veel prääniku. Loodan, et tuleval aastal oleme sellele ajal kodus.

05.07. Täna hommikul ma tulin Sinegorjest ja tõin 4 liitrit piima. Nüüd peame käima 24 km (12 km üks ots) kui tahame saada liitrit piima.

12.07. Täna hommikul mamma läks Sinegorje. Täna ma tõin esimesi mustikaid ja keetsime mustika suppi.

28.07. Vara hommikul mamma läks Sinegorje, et tuua natuke piima ja võid.

Early in the morning Mum went to Sinegorje to fetch some milk and butter.

07.08. Me eksisime metsa ära. Ühed rumalad naised karjusid metsas, nagu oleks neil karu kallal.

13.08. Käime nüüd iga päev marjul. Täna oleme juba teist päeva ilma leivata ja kolm päeva pidada arvatavasti veel ilma olema. Sööme ainult marju, seeni ja nõgeseid.

1942. aastal korjasime kokku 234 liitrit marju, 1943 – 120 liitrit marju (Marju korjati riigile. Korjajale anti leivatalonge ja sümboolne summa raha marjade eest).

14.08. Täna on viis inimest (eestlast) metsa ära eksinud hommikust saadik juba... Millal me koju (Eestisse) saame. Ah kuidas tahaks koju saada !

15.08. Täna mindi Andersoni kirja järele (Sinegor-jesse). See olla jälle üks kena kiri (See oli ilmselt Lembit Anderson’i, sünd. 1918, küüditatud Malmõži Kirovi obl., järjekordne rahvuslik optimistlik kiri, mida ümberkirjutamisega paljundati ja posti teel levitati küüditatute hulgas. Selle eest L. Anderson arreteeriti, ta suri Vjatlagis).

27.09. Homme hommikul mamma hakkab haiglasse minema.

3.11. Ma ootan mammat, mis ta seal haiglas teeb ja kuidas tal läheb.

16.11. Täna on niisugune vinge tuuline ilm. Puid on tarvis aga kuskilt ei tohi võtta. Kõike peab varastama. Küll on hirmus see elu. Mamma on juba üle kahe nädala haiglas olnud.

24.12. Täna on jõululaupäev. Peame vesise suuga mõtlema jõulutoitudele. Kõht on tühi. Mamma on haiglas. Kole on mõtelda. Papast ei ole aimugi.

1943

01.01. Tänase päeva võtsime vastu ilma leivata. Annaks Jumal, et see aasta tuleks parem kui endine ja et saaksime tulevase aasta kodus vastu võtta.

11.02. Varsti vist mamma tuleb haiglast koju.

16.02. Praegu on suured tuisud, tuul on külm ja vali. Ootan kangesti millal mamma koju tuleb. Kaheksa päeva ja 5 kuu pärast on papal kaks aastat vangis olla (isa lasti maha 07.05.1942, nagu paarikümne aasta pärast teada anti).

08.03. Sinegorjes. Lastele ei ole ikka veel leivakaarte tulnud. Me oleme vahepeal jälle kolm päeva ilma leivata olnud, siis jälle natuke saanud. Praegu ei tea kas lapsed hakkavad 300 või 400 grammi saama.

11.03. Seisame päevas paar korda sabas aga ikka ei saa leiba: venelasi on nii palju.

12.03. Tervo jäi eile haigeks. Täna on väga haige, sonib kogu aeg. Rinnas on kange valu, vist kopsupõletik. Palavik oli praegu 39,4.

18.03. Sinegorjes Eile anti lastele 300 grammi leiba aga täna anti (s.t. talongi alusel sai osta) jälle 400 grammi. Tervo on jälle peaaegu terve, kui ainult oleks süüa. Eile õhtul tuli Altosaare mehe käest kiri (Suri vangilaagris 1943. Ilmselt oli selles kirjas nimekiri surnud isadest ja emad nutsid, kuid lastele ei rääkinud).

21.03. Täna on pööripäev. Täna hommikul sõime 200 grammise leiva või ja meega, lõunaks tegime hernejahu suppi kartulitega.

23.03. Ilm on ilus. Sain täna mamma käest kirja. Eile mamma oli saatnud niisugust supi pulbrit meile. Homme ma lähen kööki koka nireks (?) Tervo (vend) on nüüd terve.

26.03. Täna ei antud laste söögimajast lõunat, sest produkte pole antud. Mamma saatis meile igaühele ühe võileiva.

30.03. Täna ja homme antakse laste söögimajast ainult ühe korra vesist seene suppi. Eile ja üleeile läksid paljud eestlased Lipovka. (Eestlaste abil asutati seal väiketööstus villaste esemete, taburettide, suuskade ja köite valmistamiseks).

11.04. Praegu on igal pool sula lumi, on varsti kadunud. Mamma on ikka veel haiglas, ma ootan teda nii kangesti koju. Eile hommikul (10.04.43) läksid jälle muist eestlasi Lipovkasse (seal on rohkem põldusid ja vähem sääski).

13.04. Täna on ilus päikesepaisteline kevadilm. Söögimajast saab praegu kenad tangusuppi. Seal on nüüd kontroll.

15.04. Täna me kolisime väikesest barakist ära siia vanasse suurde barakki. Praegu on tuju nii paha, et kas või hakka nutma. Ootan nii väga mammat koju peaks ta ikka ruttu tulema.

20.04. Täna on Tervo sünnipäev. Pr. Kongats kinkis Tervole pool viilu leiba ja ühe sibula sünnipäevaks (sai 8-aastaseks).

1. mai. Mamma on nüüd jälle haiglast kodus.

06.06. Täna me käisime jõhvikal esimest korda. Küll olen väsinud.

13.06. Täna on nelipühi esimene püha. Eile käisid venelased surnuaial. Nendel on seal süüa kaasas ja siis nad annavad leiba ja šange seal lastele. Paljud eestlased olid ka käinud seal (sööki) palumas, samuti Tervo ja Külli (sündinud 1936).

14.06. Õhtul mamma ketrab, Külli kraasib, ma käisin taimi kastmas. Täna on kaks aastat täis aga meie elu läheb ikka edasi. Lootust ei paista kuskilt.

Pilt teksti serval: ilus väike plekk-katusega maja, aed ümber ja lipuvardas Eesti lipp. Suurte tähtedega pealkiri EESTI LIPP SININE MUST VALGE. (Sellist pilti ja teksti meie armastasime ja ka peitsime KGB läbiotsimiste puhul).

23.06. Sinegorjes. Täna on võidupüha. Homme on jaanipäev.

23.06. Nüüd meil on väga palju käsitööd (kudumine, kraasimine, ketramine, kohalike elanike villa töötlemine).

24.06. Kui me täna oleksime kodus olnud siis me kindlasti oleksime käinud surnuaial.

24.06. Sinegorjes. Täna on jaanipäev. Hommikul sõime oma homse leiva ära ja võid oli ka peal. Lõunaks tegime igaühele 3 kotletti soustiga, õhtuks on nõgesesupp. Inimesed on tööl.

30. juunil. See kuu saab jälle lõpule, ei mingit pööret. Uudised on küll head (saksa vägede edasiliikumine oli kõigi meie jaoks suurim reaalne lootus), kuid meie ellu pole nad veel midagi toonud. Loodame jälle edasi.

27.09. Täna vara hommikul me käisime mammaga kartuleid “kopaitamas” (tühjakskoristatud kartulipõllul järelnoppimist tegemas). Vanaeit tuli ja ajas ära. Sõimas meid teab milleks.

23.11. Nüüd lapsed saavad 200 grammi leiba ja töölised 500.

30. nov. Praegu on mul kange leiva isu ja lapsed (nooremad vend ja õde) ajavad leiba peale. Küll on kole see nälg.

1944

12.04. Praegu oleme 4. posjolkas karantiinis valve all. Antakse praegu ainult 200 grammi leiba, muud mitte midagi.

23.04. Oleme 4. posjolka suures majas, kõik on pakitud ja ootame, millal komandant tuleb käsku andma, et saab korterite peale minna. Oleme kaks nädalat olnud siin karantiinis. Muud ei anta kui ainult igaüks on oma leivanormi peal. Me kõik saame 200 grammi. Nüüd meil on kõik kartulid ja jahu otsas ja ainult kahe päeva leib on veel. Täna on jüripäev.

02.05. Oleme juba nädal omas korteris. Elu on vilets ja vaene. Kahe päeva peale anti leiba igaühele 400 grammi päevas.

07.05. Käisin eile põllult (korjamisel mahajäänud, mädanenud, külmunud ja siis sulanud) kartuleid otsimas, sain ka natuke. Küll on tühja kõhuga hääd.

22.05. Korjame põllult läbimädanenud kartulaid ja teeme neist ise kooki, küll on head. Mul parema käe pöial mädaneb kondi vastust, hirmus valus.

28.05. Täna mamma teeb kurgi peenart.

25.06. Eile oli jaanipäev. Käisime metsas silo tegemas ja saime 600 grammi jahu. Tegime putru ja anti 6 päeva leib kätte, siis sõime selle ka veel ära.

 

09.07. Täna me oleme juba teist päeva ilma leivata. Sööme ainult nõgese suppi ia oleme nii nõrgad, et ei suudaks üldse käia.

Viimane sissekande kuupäev on 18.04.1945. Täna on palmipuude püha.

 

Hilisemaid märkmeid “Vaike Kase matemaatika raamatus” ei ole.

1944. ja 1945. aastal Eestist saabuma hakanud postipakid toiduainetega leevendasid paljude küüditatute majanduslikku olukorda. 1947. aastal Vaike Kask tuli omavoliliselt asumiselt ära Eestisse: noored tahtsid õppima asuda Eesti koolides. Eestis ta arreteeriti, oli vanglates jaanuarist aprillini 1950 ja saadeti tapiga asumisele tagasi Kirovi oblasti Nagorski rajooni eriasulasse nr. 4. Näljasurma ohtu siis enam ei olnud. Teistkordsel asumisel V. Kask koos H. Koppeli ja H. Teäri jt. paistis silma kõrgetasemelise kunstilise isetegevuse organiseerimisega küüditatute asulas nr. 4. Nagorski alevis toimunud rajooni kunstilise isetegevuse ülevaatusel küüditatud lääne-ukrainlased (Poola endistelt aladelt), eestlased ja volga-sakslased ületasid oluliselt kohaliku elanikkonna vastavat tegevust.

Teistkordselt asumiselt vabanes Vaike Kask 17. märtsil 1958. Venda Tarmot ja õde Küllit teistkordsele asumisele ei viidud, kuna vanglad ja tapivanglad alaealisi vastu ei võtnud.

Kask’ede perega sarnaseid küüditatud eestlaste perekondi oli Kirovi oblastis palju. Kirovi oblasti NKVD oblastivalitsuse ülema abi riikliku julgeoleku kapteni Jegošini ja 1. eriosakonna ülema riikliku julgeoleku leitnandi Predeini aruandekirjas nr. 5-1722, septembrist 1941 NSVL Siseasjade aserahvakomissarile sm. Tšernõšov’ile vastavalt tema järelpärimisele 06.07.1941 teatatakse alljärgnevat. Eestist Kirovi oblastisse eriasumisele saadetud (küüditatud) eestlasi on paigutatud elama kokku 2049 isikut ja nad asuvad Kirovi oblasti 18 rajoonis. Kõige suurem arv küüditatud eestlasi oli Oritši rajoonis – 373 isikut, Malmõži rajoonis 289 isikut, Nagorski rajoonis 198, Kotelnitši rajoonis 134, Lebjazje rajoonis 133 jne.

[H. Sabbo, Võimatu vaikida I, Tallinn 1996, lk. 800-803 / Vene Föderatsiooni Riiklik Arhiiv, f. 9479, n.1.c, s.-ü. 87, lk. 220-223]
Leo Õispuu

 

1.10. KIRJANDUS

Eestikeelne kirjandus

Courtois, Stephane; Werth, Nicolas; Panne, Jean-Louis, Paczkowski, Andrzej; Bartosek, Karel; Margoli, Jean-Louis jt. Kommunismi must raamat. Kuriteod. Terror. Repressioonid. Tallinn, 2000, 975 lk.

Lisa: Mart Laar. Eesti ja kommunism
Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1998, 822 lk. Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos. 2. trükk, Tallinn, 1995. 839 lk. Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused,

-rühmad ja -killud. Koostaja Jüri Viikberg. Tallinn, 1999, 597 lk.

Koguteos rahvaloendustel Eestis registreeritud 140 rahvusest, nende saatusest Eestis esimestest teadetest tänapäevani.
Jürjo, Indrek. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996, 359 lk.

Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Andmeid ka mõne juuniküüditatu kohta.

Kriminaalpolitseinik Ida Inn ja tema saatusekaaslased (Lugu kirjades). Koostaja Mai Krikk, Tallinn, 2000, 335 lk.

14.06.41 küüditatud ja vangilaagrisse mõistetud EV naispolitseiniku Ida Inni laagrist ja asumiselt õele ja tuttavaile kirjutatud kirjad. Raamatu lisana andmeid ~350 kirjades nimetatud isiku saatuse kohta.
Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940–1960. Tallinn, 2000, 1200 lk.

Lk. 1141: Eesti arstid, kes arreteeriti või küüditati 1940–1941.
Sabbo, Hilda. Võimatu vaikida I. Tallinn, 1996, 842 lk., ill. Salo, Vello. EV kaadriohvitseride saatus 1938–1996. Tartu, 1996, 40 lk.

Salo, Vello. Küüditatud 1941. Canada, 1993. 236 lk.

Üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebr. 1993.
Sarv, Enn. Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. Tartu, 1997, 336 lk.

Ptk. 4. Ülevaade okupantide rahvuspoliitikast Eestis.
Umsieldung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestis. Koost. Sirje Kivimäe. Tallinn, 2000, 140 lk.

Jürjo, Indrek. Täiendusi baltisakslaste ümberasumise ja Eestisse jäänud sakslaste saatuse kohta NKVD arhiiviallikate põhjal.
Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999. Koostanud Jaan Toomla. Tallinn, 1999, 474 lk. Varju, Peep. Eesti poliitilise eliidi saatusest. Tallinn, 1994, 11 lk. Varju, Peep. Eesti laste küüditamine 14. juunil 1941 kui genotsiidikuritegu. Tallinn, 1994, 16 lk. Varju, Peep. Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953. Tartu, 1997, 33 lk. Vessik, Juta ja Varju, Peep. Saaremaa inimkaotused esimese nõukogude okupatsiooni tagajärjel. Tallinn, 1995, 20 lk.

Venekeelne kirjandus

GULAG: Glavnoje upravlenije lagerei.1918–1960. Pod. red. akad. A. J. Jakovleva, sost. A. I. Kokurin, N. V. Petrov. M.: MFD, 2000, 888 lk.

SISTEMA ispravitelno-trudovõh lagerei v SSSR 1923–1960. Spravotšnik. Moskva, 1998, 600 lk. Makšeev, Vadim. Narõmskaja hronika 1930–1945. Tragedia spetspereselentsev. Doku-mentõ i vospominanija. Moskva, 1997, 255 lk.

14.06.41 Kiviõlist küüditatu koostatud dokumentide- ja mälestustekogumik Vasjugani rajooni küüditatute kohta. Andmeid ka Eestist küüditatute, nende saatuse kohta.

JUUNIKüüDITAMINE 1941 MEMUAARIDES JA ILUKIRJANDUSES

Balder-Nigol, Lehte. Kuningatütar uinuval maal. Ühe eesti naise elu lugu. Tallinn, 2000, 138 lk., ill.

Narvast tütarlapsena Tomski obl. Vasjugani rajooni küüditatu lugu läbi nälja ja surma Eestisse naasmiseni.
Eliaser, Rutt. Passita ja pajata. Lund, 1985, 236 lk.

Juuniküüditatu mälestused.
Gross, Hans ja Järvik, Alli. Suurehaua talu algus ja lõpp. Tartu, 1993, 170 lk, ill.

Ühe Käru valla pere saatus.
Kaup, Johannes. Siber. Maria Jürvetson’i Jüri-mäe elu- ja surmakirju ristilöödud elu maalt. New York, 1963. 320 lk., ill.

1941. a. küüditatud Tomski oblastis.
Kivikas, Albert. Kodukäija. Romaan. Lund, 1963, 308 lk. II trükk. Tallinn, 2000, 263 lk.

Ka juuniküüditamisest.
Koppermann, Maria. Minu 12 aastat Siberis. Stokholm, 1975, 116 lk., ill.

Arreteerimine 1941, Sverdlovski ja Novosibirski oblasti vanglad ja vangilaagrid. Asumine Tomski obl. Põškino-Troitski rajooni samanimelises külas. 2. küüditamine 1949. a., asum. Krasnojarski krai Nazarovo rajoonis.
Me tulime tagasi. Tartu, 1999, 334 lk. (Eesti elulood).

Ka 1941. a. küüditamine.
Mäelo, Helmi. Teised tuuled. Romaan. Lund, 1970, 270 lk.

Juuniküüditamine.
Mälestusi vanast Narvast. Koguteos, 1999, 88 lk. Ill.

Ka juuniküüditamisest Narvas, nii küüditatutelt kui ka küüditamata jäänutelt.
Müüripeal, Heili. Pihlaksaare Leida. Leida Savi mälestuste järgi. Tallinn, 1996, 318 lk.

Juuniküüditamine.

14. juuni 1941. Koost. Mart Laar. Stokholm, 1990, 250 lk.

14  juuni 1941. Mälestusi ja dokumente. Koost. Mart Laar. Tallinn, 1990, 212 lk. Neumann, Marie. Siberiteelt pääsenud. Mäles-tused Teisest maailmasõjast. Vancouver, 1985, 99lk., ill. Orn, Hilda. Ka see oli elu. Tallinn, 2000, 180 lk, ill.

Juuniküüditatu mälestusi.
Paju, Juhan. Vanaema mõis. [1.-2. osa. Romaan]. Tallinn, 2000, 256 lk. Peets, Peeter. Sügavad haavad. Tallinn, 1992, 207 lk.

1941. a. küüditatu mälestused. Lisas 264 Tomski obl. Tšainski raj. Kolominskije Grivõ külas sundasumisel olnu nimekiri.

Raamot, Mari. Minu mälestused. Geislingen, 1962, 383 lk. Üks peatükk ka pääsenu meenutusi terrorist ja küüditamispäevist.
Raid, Robert. Kui venelased tulid,1.-2. kd. Toronto, 1954, 700 lk. 2. tr. – Toronto, 1955, 700 lk. 3. tr. – Tallinn, 1995, 608 lk.

Reportaažromaan. Ka juuniküüditamisest.
Sanden, Einar. Mitme näo ja nimega. Cardiff, 1978, 224 lk.

Dokumentaalteos juuniküüditatu Juhan Tuldava elukäigu ja tegevuse mõningatest asjaoludest.
Siberilood. Eestlaste Siberiteekond ja selle järelkajad 1940–1996.

Valimik elulugusid Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolisest Arhiivist. Toronto, 1998, 415 lk., ill.
Silliksaar, Silver. Sinasilmitsi Siberiga. Mälestusraamat 1951. aasta küüditamisest. Tallinn, 2001, 288 lk., ill.

Jehoova tunnistajatena ja nende lähisugulastena küüditatute ja arreteeritute mälestusi, nimekirju, repressiivdokumente.
Sirge, Rudolf, Maa ja rahvas. Romaan. Tallinn, 1956, 639 lk.

Episood suurtalu peremehe küüditamisest.

Sissas, Hans. Meenutused, 2. osa. Võru, 1998, 347 lk., ill.

1945. a. küüditamised Võrumaal.

Ingliskeelne kirjandus

Lehtmets, Ann; Hoile, Douglas. Sentence: Siberia. Kent Town (South Australia), 1944, 375 p., ill.

1941. a. Rakverest noore gaidijuhina küüditatu mälestused.
Raid, Robert. When the Soviets come...vol. 1.-2. Cardiff, 1985-1986, 242+280 p. 2. tr. – Cardiff, 1989, 532 p.

Saksakeelne kirjandus

Raid, Robert. Wenn die Russen kommen... Freiburg ja Frankfurt Maini ääres, 1953, 670 s.

Raid, Robert. Wenn die Sowjets kommen... Cardiff, 1983, 670 s.