Sissejuhatus

Print
There are no translations available.

Aastatel 1940–1988 Eestis nõukogude okupatsioonivõimude poolt teostatud repressiivpoliitika olulise osa moodustas isikute represseerimine, s.t. kehtivale reziimile mittelojaalsete inimeste varjatud mõrvamised (kadumised), avalikud kohtuvälised hukkamised, pidevad plaanipärased arreteerimised poliitilistel põhjustel ja kaugetesse Venemaa vangilaagritesse kadumised. Paari päeva massiüritusena läbi viidud 1941. aasta juuniküüditamine (üle 10000 inimese) ja 1949. aasta märtsiküüditamine (nimekirjas olnud 30119 inimesest pääses küüditamisest 8065), samuti vahepealsete aastate küüditamised hõlmasid Eesti elanikke imikutest liikumisvõimetute raukadeni. 1941. aasta küüditatute perekonnapead ja paljud üksikisikud viidi arreteerituna vangilaagritesse, kus neist hukkus arvatavasti 95 protsenti – nad lasti maha või surid mõne aasta jooksul. 32100 Vene sõjaväkke sundmobiliseeritud eesti mehest hävitati tagala tööpataljonide ebainimlikes tingimustes nälja, külma ja raske tööga lühikese aja jooksul kuni 40 protsenti. Saksa sõjaväkke (sund)mobiliseeritud 59000 eestimaalasest hukkus sõjategevuses 23,7 protsenti ning paljud surid hiljem Venemaa vangilaagrites. Teise maailmasõja lõpul põgenes üle 70000 inimese Eestist punase terrori eest läände ja mujale. Ainuüksi 1940. ja 1941. aastal viidi ZEV-i andmetel (Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten, tegutses aastatel 1942–1944) Eestist Venemaale või hukati kohapeal 59967 inimest.

Dots. Leo Talve (1991) ja prof. Ene Tiidu (1993) andmetel võib 1940.–1988. aasta mitmesuguste vägivallaaktsioonide tulemusena kanda 12 repressioonikategooriasse kokku orienteerivalt 274260 eestimaalast. L. Talve andmetel arreteeriti neil aastail poliitilistel põhjustel 60000–80000 eestimaalast, neist kuni 10 protsenti saksa okupatsioonivõimude poolt. Eesti Riigiarhiivi filiaali fondide 129 ja 130 arreteeritute 32 kartoteegikastis oli 1994. aasta juunis kontroll-lugemisel kokku 43683 isikukaarti ja väljasaadetute (1941, 1949, 1951 ja vahepealsed aastad) 23 kartoteegikastis 40455 isikukaarti. Isikuandmete otsimised tõendavad aga, et väga paljude represseeritute andmeid neis arhiivifondides pole.

 

Ülaltoodud lünklike ja umbkaudsete andmete täiendamiseks ja täpsustamiseks, iga represseeritu nime ning andmete registreerimiseks, korduvate isikunimede identifitseerimiseks ja väljaselekteerimiseks, samuti andmetöötluse organiseerimiseks moodustati Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu "Memento" algatusel Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB).

"Memento" teabe- ja ajalootoimkond ning selle juurde kuuluv iseseisev ERRB on alates 1989. aastast kogunud ja erineval astmel töödelnud andmeid ligi 94000 represseeritu kohta, neist 74453 andmed olid 1995. aasta lõpuks sisestatud arvutiregistrisse. Register täieneb praeguse töötempo juures aastas 15000–20000 isiku andmetega. 1996. aasta juunis oli elektroonilises represseeritute registris 85000 inimese kohta andmeid kuni 18 parameetri ulatuses. Registri andmebaas on ette nähtud operatiivsete uurimuslike otsingute ja valikuliste väljatrükkide tegemiseks ning registri andmestikku võib ühtlustada rahvastikuregistri mõningate andmetega.

Raamatu "Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988 (§58)" I köide kätkeb eneses 20164 arreteeritu isikuandmeid ja nende andmete töötlemise tulemusi. See nimekirjaraamat tutvustab 1/4 osa ERRB üldandmebaasist ja põhineb 96,71 protsendi ulatuses arhiivimaterjalil: 51,5 protsenti ülemkohtu ja 30,78 protsenti prokuratuuri arhiivide rehabiliteerimise koondkaustadest ning 14,43 protsenti KGB arhiivi toimikutest. Ülejäänud 3,29 protsendi isikute andmed on saadud ERRB spetsiaalsetelt küsitluslehtedelt.

Poliitilistel põhjustel arreteeritute karistamiseks kasutatud paragrahvid nägid vähemalt 89 protsendil juhtudest ette vabadusekaotuse või mahalaskmise "ühes kogu (esineb valdavalt) või osa vara konfiskeerimisega". Ülejäänud 11 protsendi arreteeritute vara äravõtmine ei ole selge. Suurus "vähemalt 89%" tuleneb VENE NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvidest ja nende kasutamissagedusest Eestis. Käesoleva raamatu statistilise ülevaate tabelist 3.7 näeme, et sagedus §58-1a puhul oli 38,11%, §58-11 jaoks 19,60%, §58-13 – 5,29%, 58-10 – 4,44% jne. Arreteerimine ja vara konfiskeerimine, eriti massiline küüditamine ja põgenemine läände vabastas sisustatud eluruume ning meelitas Venemaa immigrante, keda okupatsioonivõim tõi rohkesti kohale organiseeritult, osalema äravõetud varade jagamises. Paljud kasutavad seda varandust tänapäevani.

 

Poliitilistel põhjustel ebaõiglaselt represseeritud isikute üldine seaduslik rehabiliteerimine toimus aastail 1989.–1991. Rehabiliteerimine võimaldas lülitada peaaegu kõik endised arreteeritud ja küüditatud või nende pärijad, samuti mahalastute ning kinnipidamiskohtades surnute pärijad varanduse tagasisaajate hulka. Reaalne paljude piirangutega tagastamise protsess kulgeb siiski vaevaliselt. Tagastamine muutub üha enam uueks varade ümberjagamiseks.

Arreteeritute põhiandmed on esitatud nimede tähestikulises järjekorras raamatu neljandas peatükis "Isikuandmed alfabeetilises järjekorras". Sealt teid huvitava inimese kohta andmete leidmiseks peate teadma vähemalt tema perekonnanime. Kui soovite aga näiteks meelde tuletada Tallinnast Koidu tänavalt arreteeritud inimeste nimesid, siis tuleb vaadata järgmist registrit "Register kohanimede järgi". Ent kui soovite leida näiteks Irkutski oblasti Ozjorlagi saatusekaaslaste nimesid, siis on otstarbekas otsida kuuendast peatükist "Register kinnipidamiskohtade järgi". Kokkuvõtlikud üldandmed ja keskmised arvandmed poliitiliste arreteerimiste kohta Eestis on kolmandas peatükis "Statistiline ülevaade".

Koostaja ja autorid peavad vajalikuks avameelselt öelda, et nimekirjaraamat on kaugel täiuslikkusest.

Esiteks, töö alustamisel oli võimalik kasutada üksnes kaudseid andmeallikaid: Eesti NSV prokuratuuri ja ülemkohtu arhiivides olevaid rehabiliteerimiste koondkaustu. Hiljem, kui osutus võimalikuks kasutada ka KGB uurimistoimikuid, selgus, et paljud andmed ei ole neiski täpsed. Vigu on kindlasti lisandunud juba eesti nimede ümberpanekul vene keelde KGB dokumentides ja nüüd nende eestipärase vormi taastamisel. Kahjuks ei jätkunud jõudu, et kontrollida kõiki nimesid perekonnaarhiivides, küsitluslehtedega või rahvastikuregistriga ühildamise teel. Teiseks, nimekirjaraamatu autorid pidid ise looma koostamise metoodika, kuna tegevuse alustamisel ei olnud samalaadsed tööd (näiteks natsismiohvrite kohta) kättesaadavad. Andmeid töötleb endistest represseeritutest koosnev ja sümboolse tasu eest tegutsev töörühm.

 

Napp finantseerimine ei ole ERRB-l võimaldanud pidevalt rakendada spetsialiste, kuid nende abi on olnud siiski mainimisväärne.

Oleme tänulikud iga meile teatatud ebatäpsuse eest, vähendamaks vigu järgmistes nimekirjaraamatutes ning võimaldamaks korrigeerida elektroonilise registri andmeid. Vigade paranduse lülitame järgmisesse köitesse. Meie aadress: ERRB juhataja, postkast 115, EE0090 Tallinn.

Kahjuks on paljud meie saatusekaaslased, kes seda raamatut pikisilmi oodanud, juba toonela teele läinud. Rohkesti on ka neid, kes otsitavat nime sellest raamatust veel ei leia. Loodame, et peagi jõuavad teieni järgmised köited, nii arreteeritute kui küüditatute nimekirjadega.

Raamatu koostamisel on ERRB-ga koostööd teinud ja abi osutanud: Ustus Agur, Ülo Kaevats, Raivo Kasemaa, Peeter Küüts, Leevi Hark, Peep Pillak, Endel Kukk, Aimar Altosaar, Helma Bucht, Valdur Ohmann, Leo Tõnisson, Erich Kaup, Peep Varju, prof. Vello Salo, Mirjam Kaber, dots. Ants Ruusmann, med. kand. Udo Josia, Endel Palmiste, Aadu Oll, August Meema, Tiia Nurmis, Astra Ellmann, Õie Tipner, Helmi Veske, Anne Eenpalu, Elmar Joosep, Lea Rebane, Mart Aru, Maire Ratassepp, Rein Grabbi, Ago Kõrv, Edmund Ranniko, Olav Pihlak, Olaf Aule ja paljud teised. Kvalifitseerituma osa arvutitööst tegid Taivo Harju ja Arvi Prikk. Raamatu trükkimisele aitasid oluliselt kaasa Henno Uus, Ülo Anson ja Veljo Areng.

Suur tänu teile kõigile!

Meie tunnustus küsitluslehtede täitjatele ja nimekirjade kontrollijatele-täiendajatele! Eraldi tänan Ilme Peda tehtud põhitöö eest.

Tarkvara väljatöötamine, osa andmete sisestamine arvutisse, andmetöötlus ja väljatrükkimised olid Informaatikafondiga sõlmitud lepingute peamiseks ülesandeks.

Meie töö tulemuste esimese osa väljaandmine raamatuna osutus võimalikuks üksnes tänu Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu annetatud rahale. Täname väga oma rahvuskaaslasi välismaal, kes selle organisatsiooni kaudu seda ettevõtmist toetasid! ERRB loodab, et raamatu müügist saadud tulu võimaldab trükkida peatselt valmiva arreteeritute nimekirja II köite. Sellel eesmärgil ei ole autorid enda jaoks kavandanud mitte mingisugust honorari.

ERRB tööd on finantseerinud Eesti valitsus ja Informaatikafond, sponsoreerinud Riigiarvutuskeskus, Stockholmi Eesti Rahvusfond, Adelaide Eesti Muinsuskaitse Selts, Sydney Eesti Muinsuskaitse Selts, Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts Ameerika Ühendriikides jt. Suur tänu teile kõigile!

ERRB seadis oma töö eesmärgiks aastatel 1940–1988 Eestis okupatsioonivõimude poolt ellu viidud genotsiidipoliitika olemuse ja ulatuse väljaselgitamise represseeritute isikuandmete registri vahendusel.

Represseeritute registri väljatöötamine, andmete usaldusväärne töötlemine ja täiendamine-korrigeerimine valitud andmetega rahvastikuregistrist, samuti küsitlusandmetega, genotsiidipoliitika andmestiku ja selle töötlemise tulemuste jäädvustamine raamatute ja elektroonilise registrina aitab täiendavalt argumenteerida Eesti kaasaegset sise- ja välispoliitikat (ka suhtumist genotsiidi organiseerijatesse ja ohvritesse) ning muudab repressioone käsitlevad andmed endistele represseeritutele, diplomaatidele, ajaloolastele, sotsioloogidele, ajakirjanikele, teadlastele ja eraisikutele paremini kättesaadavaks.

Raamatusse lülitatud vahistatud isikud on valitud põhimõttel: kõik arhiivist või kõik piki läbivaadatud arhiiviriiuleid

Koostaja

Tallinn, 23. juuni 1996

 

 

Eesti ei ole kellelegi sõda kuulutanud. Keegi ei kuulutanud sõda Eestile. Sellest hoolimata olid Eesti kaotused Teises maailmasõjas raskemad kui ühelgi teisel Euroopa riigil.

Kui suured olid need kaotused täpselt? Antud oludes (kui suur osa arhiivimaterjalidest asub väljaspool Eestit) nõuab täpne dokumentatsiooni kogumine veel palju tööd ja vaeva. Kuid seda vajavad niihästi eesti rahvas kui ka kogu maailm – et niisugused ebainimlikud repressioonid enam iial ei korduks.

Kaotuste hulgas raskemad - kuna korvamatud - olid inimkaotused. Käesolev raamat teeb kättesaadavaks suure hulga arhiiviandmeid represseeritute kohta, mida vajavad niihästi kannatanute omaksed kui repressioonide ajaloo uurijad. See on väga väärtuslik teos.

Vello Salo, prof. emeritus

Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees

Prof. Vello Salo on koostanud, toimetanud ja avaldanud trükis alljärgnevad represseeritud isikute registrid:

Küüditatud 1941. – Ont. Canada: Maarjamaa Publications, 1993. – 236 p. // Üldnimestik baseerub Tartu Instituudi arhiivi (Toronto) ja ERRB andmetel seisuga 24. veebruar 1993. – The register is based on the archives of the Toronto-based Tartu Institute and the data of the ERPRB as of Feb. 24,1993.

Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatus 1938–1944. – Ont. Canada: Maarjamaa Publications, 1994. – 73 p. // Teine raamat sama pealkirjaga, samuti 1994. aastast on 28 leheküljeline. – A second volume of the book, also published in 1994, contains 28 pages.

1941. aasta juuniküüditatutest on valmimas juba kolmas täiendatud, ulatusliku vaikeiosaga varustatud ja illustreeritud nimekirjaraamat ligi 850 leheküljel. Selle raamatu koostas suur kodueestlaste kollektiiv Elmar Joosepi juhendamisel ajavahemikus 1989-1996. Raamatu isikuandmete osa sisestas arvutisse E.Joosep 1994.–1995. aastail ERRB palgalise töötajana, kasutades ERRB käsutuses olevaid arvuteid, programme, andmetöötlust ja arvutispetsialiste.

Saateks

Repressioonidest Õigusriiki

Lennart Meri

Eesti Vabariigi President

Rahvusvahelisel õigusel on Eesti saatuse kujundamisel olnud keskne osa. Ta on olnud aluseks Lääneriikide poliitikale, mida tuntakse mittetunnustamispoliitika nime all: demokraatlik maailm ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimisele järgnenud inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Teisisõnu, rahvusvaheline õigus hoidis elavana Eesti riikluse järjekestvust Nõukogude okupatsiooni rasketel aastatel.

Seepärast ongi loomulik, et peame taas pöörduma rahvusvahelise õiguse poole, et õiguslikult hinnata ja lõplikult jagu saada sellest luukambrist, mis on ikka veel nii visa hingega. Pean silmas Nürnbergi kogemusi. Vahetult pärast Teist maailmasõda said rahvusvahelised õigusnormid Nürnbergi protsessi mõjul aluseks põhimõttele, mille kohaselt on olemas kuritegelikke organisatsioone (toona Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei ja mitmed teised), kuid iga sellise kuritegeliku organisatsiooni liikme üle mõistab õigust kohus konkreetse liikme tegude või tegematajätmiste põhjal.

Miks ma läksin siinse köite saatesõnas minevikku?

Esiteks, see minevik on tänases maailmas kahjuks ikka veel olevik. Totalitaarsed riigikorrad on ennast pea kõigis maailmajagudes määrinud oma rahvaste verega. Veel enamgi, Nürnbergi kogemused on totalitaarseid riigikordi õpetanud inimsusevastaseid kuritegusid efektiivsemalt varjama.

Teiseks, nende ridade kirjutamisel tuleb nentida, et meile kõigile nii tavakeelseks muutunud mõistel isikute represseerimine puudub Eesti Vabariigi õigusaktides veel legaaldefinitsioon.

Kolmandaks, Haagis on taas tööd alustanud sõjakuritegusid ja genotsiidi uuriv ÜRO kohus, niisiis maailmaorganisatsiooni kohus, mille liikmeks on ka Eesti Vabariik. Olgu Eesti juristide hinnata sellest tulenevad järeldused.

"Memento" tegevust tuleb kõrgelt hinnata kahel põhjusel. Esiteks, käesolev köide ja sellele järgnevad köited põlistavad mälestuse Eesti Vabariigi kodanikust, kes on pidanud kannatama, kelle inimlikku väärikust on kuritahtlikult alandatud ja teotatud, kes on totalitaarsete rezhiimide ja nende loodud kuritegelike organisatsioonide tegevusel hukkunud või hukatud.

Teiseks, - rahvusvahelise õiguse see osa, mis on Nürnbergist alguse saanud, on ilmutanud esimesi tundemärke, et inimsusevastaseid kuritegusid mõistetakse hukka ühtselt, sõltumata nende ideoloogilistest lähtealustest.

"Memento" on oma senise tegevusega seadnud isiku kõige kõrgemaks väärtuseks õiguse elule. Eesti Vabariigi põhiseaduse kõige mahukam peatükk on pühendatud inimese põhiõigustele, vabadustele ja kohustustele. "Memento" on säilitanud meie ajaloomälu ja ühtaegu tugevdanud rahvusvahelise õiguse alusmüüri. Totalitarismi mistahes vormid kätkevad ohtu demokraatiale ja õigusriiklusele, järelikult julgeolekule, nii rahvuslikule kui rahvusvahelisele. Selles mõttes on "Memento" igapäevase töö ja käesoleva köite kandepind hoopis laiem ja aktuaalsem kui kannatusrohke möödaniku pelk jäädvustamine.

image209.jpg (15469 bytes)

Kadriorus 12. juulil 1996


Foreword

From Repressions Towards the Rule of Law

Lennart Meri,

President of the Republic of Estonia

International law has been pivotal in the formation of Estonia's fate. It has been the bedrock of the West's policy known as the non-recognition policy: the democratic world has never recognized the incorporation of the Baltic states in the Soviet Union after it had occupied them. In other words, international law sustained the continuity of Estonian statehood through the callous years of Soviet occupation.

Therefore it is only natural that in order to give a legal assessment to this nightmare, still so hard to die, we must again turn to international law. What I mean is the Nuremberg experience. Right after World War II, as an effect of the Nuremberg Trial, international legal standards lay in the foundation of the principle according to which there may be criminal organizations (at that time the National Socialist Labour Party of Germany and several others), but for each member of such a criminal organization justice shall be administered by a court of law on the evidence of the actions or nonfeasance of that particular member.

Why have I drifted to the past in the foreword to this volume?

First: that past, regrettably, still persists as the present in the contemporary world. Totalitarian regimes have stained themselves with the blood of their own people on almost every continent. Moreover, the Nuremberg experience has taught totalitarian regimes to conceal their crimes against humanity.

Second: as I am writing these lines I have to admit that the notion repression of persons, which has become quite an everyday phrase for all of us, to this day lacks a legal definition in the legal acts of the Republic of Estonia.

Third: a court making inquiries into war crimes and cases of genocide has again started work in The Hague, launched by the UN -- a world organization in which the Republic of Estonia is a member. May the Estonian lawyers rate the implications of this fact.

The activities of MEMENTO must be highly appreciated for two reasons. First, this volume and the subsequent ones will immortalize the memory of the citizen of the Republic of Estonia, who has been put to suffering, whose human dignity has been humiliated and abused, who has perished or has been executed through the actions of totalitarian regimes and the criminal organizations conceived by them.

Second, the division of international law that has its roots in Nuremberg has given first signs to the effect that crimes against humanity have to be denounced on a uniform basis rather than on a selective ideological basis.

Through its activities so far, MEMENTO has upheld the right to live as the highest value a person can possess. The largest chapter of the Constitution of the Republic of Estonia is devoted to man's fundamental rights, freedoms and duties. MEMENTO has preserved our historical memory, at the same time reinforcing the foundation of international law. Any form of totalitarianism poses a threat to democracy and the rule of law, hence also to security, both national and international. In this sense the significance of MEMENTO's everyday work as well as of this volume is by far wider and more topical than the mere perpetuation of the distressful past.

 

Kadriorg, 12 July 1996


POLIITILISED VAHISTAMISED EESTIS AASTATEL 1940-1988

Analüütiline ülevaade

Poliitilistel põhjustel okupatsioonivõimude poolt vahistatud Eesti kodanike üldarvuks saame L.Talve artiklist [1] mitte vähem kui 90 tuhat, neist umbes 10% Saksa okupatsiooni aastatel. L.Talve surma tõttu jäi edaspidine ülaltoodud andmete täpsustamine tegemata. E.Laasi kirjutab [2], et juba enne seda, kui nõukogude võim Eestis 21. juulil 1940 välja kuulutati, hakati inimesi vangistama. K.Arjakas kirjutab [3] okupatsioonide ohvritest tuhandelise täpsusega: "1940. aasta augustist kuni aasta lõpuni kadusid teadmatusse umbes 1000 inimest; sõja algul langes hävituspataljonide ja Punaarmee ohvriteks umbes 2000 tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal lasti maha või suri koonduslaagris umbes 4000 eestlast" jne. R.J.Misiunase ja R.Taagepera avaldatud [4] Eesti rahvastikumuutuse andmetest leiame: nõukogude ja natside deporteerimised ning hukkamised 1940-41 kokku 15000 isikut, 1941-45 10000 isikut, 1944-45 30000 isikut jne. Ka need andmed on ülemäära ligikaudsed. Deporteerimistest, massimõrvadest ja genotsiidist Eestis, eriti 1941. ja 1949. aastate küüditamistest, on arvukalt lehekülgi kirjutatud raamatutes [5] ja [6], kuid arvandmed arreteerimistest praktiliselt puuduvad. Seega teadaolevad avaldatud arvandmed represseerimistest, eriti vahistamistest on ebatäpsed ja lünklikud. Professor H.Ligi poolt uuritud Eesti rahvastikukaotuste teema ja eriti erisurmade andmebaasi lõpetamine ning avaldamine tema kolleegide poolt [7] oleks tänuväärne täiendus käesoleva arreteeritute teema juurde.

Kogu tsiviliseeritud maailmas peetakse loomulikuks, et ükski riik ei loe oma ohvreid nimetult miljonites või tuhandetes. Loodame, et ka Eesti ajaloo repressiivpoliitika kontseptsioonide alus-materjaliks saavad nimekirjad, mis sisaldavad iga isiku identifitseerimist võimaldavaid andmeid, on kompetentsel tasandil kontrollitud ja võib olla isegi kinnitatud. Arreteeritute register-andme-baasi väljatöötamine on "Memento" teabe- ja ajalootoimkonnal ning Eesti Represseeritute Registri Bürool (ERRB) lõpetamata, kuid 17 tuhande isiku analüüsitud andmete alusel, mis ilmselt moodustavad umbes ühe kolmandiku või neljandiku lõplikust KGB poolt arreteeritute andmebaasist Eesti arhiivides, on otstarbekas teha esialgse ülevaate.

Algandmete iseloomustamine

Allpool on töödeldud nende vahistatud Eestimaa elanike andmeid, kes rehabiliteeriti Eesti Vaba-riigi Ülemkohtu ja Eesti Vabariigi Prokuratuuri poolt. Nii ülemkohtu kui ka prokuratuuri rehabi-liteerimise koondkaustadest kirjutati andmeid välja spetsiaalselt trükitud tabelvormidele. Nendel vormidel, mis arvestasid edaspidist andmete masintöötlemist, on 13 lahtrit (parameetrit) isiku kohta ja vajaduse korral on võimalus ära märkida huvitavaid lisaandmeid-kommentaare. And-mete väljakirjutamist vormidele alustasid ERRB töötajad Mare Saks ja Ilme Peda veebruaris 1992. aastal dotsent Leo Talve juhtimisel. Siis ei olnud veel võimalik pääseda siseministeeriumi arhiivi ja ühtlasi sisaldavad ülemkohtu ning prokuratuuri rehabiliteeritute koondkaustad sise-ministeeriumi ja julgeoleku arhiivitoimikutest väljakirjutatud kontsentreeritud ning mingil mää-ral süstematiseeritud andmeid. See võimaldas 1992. aasta lõpuks tabelvormidele välja kirjutada ligi 14000 isiku andmed ja 1993. aasta lõpuks, kui me jätkasime juba vahistatud isikute andmete väljakirjutamist KGB arhiivitoimikutest, jõudsime 20000 isiku andmete sisestamiseni arvutisse.

Siin analüüsitavate isikute toimikud on nüüd Eesti Riigiarhiivi Filiaali fondis N°130 nimetusega "Lõpetatud juurdlustoimikud" piirdaatumitega 1954-1990, säilikute (toimikute) koguarvuga 14464 ja alalise säilitustähtajaga. Osa arreteeritud isikute toimikud on ERA Filiaali fondis N°129 nimetusega "Juurdlustoimikute kollektsioon", säilikute koguarvuga 13843 tükki ja samuti alalise säilitustähtajaga, nagu on kirja pandud 1992. aasta 1. jaanuari seisuga. Fondide N°129 ja 130 ühes säilikus on 1 kuni 12 arreteeritud ja süüdi mõistetud isiku dokumendid. Isikute kartoteegi-kaarte on välja kirjutatud umbes 70000 fondidele N°129 ja 130 kokku.

Aastatel 1940 kuni 1988 arreteeritud ja siin analüüsitud 10200 isiku süüdimõistmisel on aluseks olnud 12852 korral nimetatud paragrahvid, ning seejuures sagedasemad paragrahvid olid alljärgnevad:

Paragrahv

Sagedus

Protsentides

Karistusmäär

58-1 "a"

6739

52.4

mahalaskmine või 10 aastat

58-11

2642

20.6

6 kuust kuni mahalaskmiseni

17-58-1 "a"

488

3.8

kuni mahalaskmiseni

58-1 "b"

367

2.9

ainult mahalaskmine

58-10 lg.1

275

2.1

mitte alla 6 kuud

60 lg.3

250

1.9

kuni 1 aasta (kulakumaksud jne.)

58-13

214

1.7

3 aastat kuni mahalaskmine

58-12

204

1.6

mitte alla 6 kuud

58-3

185

1.4

3 aastat kuni mahalaskmine

182 lg.1

174

1.4

erinev - sõltuvalt asjaoludest

Kõik need paragrahvid on "VNFSV kriminaalkoodeksist", mis võeti vastu 22. novembril 1926 ja kehtis Eestis 1940. aastast (tagasiulatuva toimega) kuni 1. aprillini 1961. Paragrahv 58-1 "a", mille alusel karistati 52.4 % arreteeritutest, on alljärgneva sisuga [8]:

"Kodumaa reetmise, s.t. tegude eest, mis on toime pandud NSVL kodanikkude poolt NSVL sõjalise võimsuse, NSVL sõltumatuse või tema territooriumi puutumatuse kahjustamiseks, nagu spionaaz, sõjalise või riikliku saladuse väljaandmine, üleminek vaenlase poole, põgenemine või lendamine välismaale, karistatakse kriminaalkaristuse ülemmääraga -

mahalaskmisega, ühes kogu vara konfiskeerimisega, kergendavail asjaoludel aga - vabaduskaotusega kümneks aastaks, ühes kogu vara konfiskeerimisega".

Arreteeritutest 20.6% karistati paragrahvi 58-11 alusel, mis on alljärgneva vaikeiga:

"Igasugune organiseerimistegevus, mis on sihitud käesolevas peatükis (Riiklikud kuriteod §58-1 kuni §59-13) ettenähtud kuritegude (kontrrevolutsioonilised ja NSVL-le eriti oht-likud valitsemiskorra-vastased) ettevalmistamisele või toimepanemisele, samuti osavõt-mine organisatsioonist, mis moodustatud käesolevas peatükis ettenähtud (§58-1 ... §58-14, §59-1 ... §59-13) mõne kuriteo ettevalmistamiseks või toimepanemiseks, toob kaasa -

sotsiaalse kaitse vahendid, mis ette nähtud käesoleva peatüki vastavais para-grahvides".

Tabel 1

Aastatel 1938-1988 arreteeritud 17168 Eesti elaniku andmed aastate

lõikes ja summarselt

Aasta

Arreteeritute

Mitmele on

Keskm.

Surma-

Laagris

Mehi

Naisi

arv,

karist.

kar. määr,

otsuseid

surnute

määratud

aastates

arv

38

2

2

7.50

0

2

2

0

39

2

1

8.00

1

2

2

0

40

486

340

8.10

126

332

477

9

41

3643

2177

6.88

1248

2470

3348

295

42

115

34

8.65

11

25

113

2

43

45

32

9.84

6

9

41

4

44

1910

1783

12.44

84

616

1823

87

45

4628

4477

10.14

31

1010

4292

332

46

823

793

9.41

5

136

737

86

47

412

395

12.90

1

46

341

71

48

897

882

16.45

0

73

714

182

49

1050

965

13.63

1

64

743

304

50

1371

1337

17.17

9

71

1059

310

51

1014

981

20.12

11

59

824

185

52

324

312

16.11

3

13

260

64

53

180

173

16.77

0

6

138

42

54

12

11

8.91

1

2

8

4

55

13

11

12.64

0

0

12

1

56

14

13

8.08

1

0

14

0

57

15

15

6.33

0

0

12

3

58

5

5

10.80

0

1

4

1

59

9

9

5.44

0

0

9

0

60

0

0

0.00

0

0

0

0

62

8

7

3.71

0

0

8

0

63

1

1

2.00

0

0

1

0

64

3

3

1.33

0

0

3

0

66

1

1

2.00

0

0

1

0

68

1

0

0.00

0

0

1

0

70

2

2

9.50

0

0

2

0

71

2

1

6.00

0

1

2

0

74

2

2

5.00

0

0

2

0

75

3

2

4.50

0

1

3

0

77

1

0

0.00

0

0

1

0

80

4

2

6.00

0

0

4

0

81

2

1

2.00

0

0

2

0

83

3

3

5.33

0

0

2

1

84

2

1

4.00

0

0

2

0

85

1

1

3.00

0

0

1

0

88

1

1

2.00

0

0

1

0

Teadmata

161

15

10.33

11

39

98

26

1938-88

17168

14791

12.01

1550

4978

15107

2009

%

100%

86.2

9.0

29.0

88.0

11.7

Niisiis rakendati vahistamistel Eestis (ülemkohtu rehabiliteeritud 10200 isiku dokumentide and-metel) "kontrrevolutsiooniliste kuritegude" paragrahve 58-1 ...58-14 summarselt 92.3% sage-dusega; "NSVL-le eriti ohtlike valitsemiskorra-vastaste kuritegude" paragrahve 59-1 ... 59-13 rakendati kõigest 0.16% sagedusega; ühe isiku suhtes rakendati keskmiselt vähemalt 1.26 erinevat paragrahvi. Süüdimõistmise alusparagrahvid ei ole teada 13.8% arreteeritutest.

Analüüsi algandmed on välja kirjutatud EV Prokuratuuri ja Ülemkohtu arhiividest, vähemal määral (senini) otseselt KGB arhiivitoimikutest ja "Memento" teabe- ja ajalootoimkonna ning Muinsuskaitse täidetud küsitluslehtedelt (viimaseid kasutati algandmete täpsustamiseks ja täien-damiseks). Prokuratuuri ja ülemkohtu andmete iseloomustamiseks on koostatud alljärgnev tabel:

Allikas

Isikute arv

Surma- otsuseid,%

Surid kinnipidamis- kohtades%

Mehi,%

Naisi,%

Sugu teadmata,%

Prokuratuur

6968

15.5

40.9

85.6

14.0

0.4

Ülemkohus

10200

4.6

20.9

89.7

10.1

0.2

Summeeritult on need andmed tabelis 1. Arreteeritute soolise ja vanuselise struktuuri algandmed on tabelis 2 promillides. Vanus arreteerimisel on teadmata 2.4% isikutel ja arreteerimisaasta puudub 0.9% isikutel. Surmaotsuseid meile teada olevatel andmetel ei jäetud täide viimata. Tabelis 1 lahter "Laagris surnute arv" hõlmab surmajuhtumeid eeluurimisel, transpordil laag-risse ja vanglates ning laagrites, kuid ei hõlma mahalaskmisi, mis on eraldi lahtris. Algaasta 1938 tähendab seda, et KGB tegevus ennetas poliitilisi sündmusi.

Tabel 2

Arreteeritute sooline ja vanuseline

struktuur (9593 isiku andmete alusel)

Andmete analüüs

Toetudes ülaltoodud algandmete iseloomustusele loeme analüüsi aluseks võetud 17168 isiku andmeid küllaldaselt esinduslikuks väljavõtteks lõplikust arre-teeritute andmemassiivist, mis eespool väljakirjutatud andmetel ilmselt saab sisaldama (paari aasta töö tule-musel) 70-90 tuhande isiku andmeid. Seega kasutatav väljavõte 17 tuhat on 1/4 ... 1/5 lõplikust arreteeritute andmemassiivist.

Vanus

Arv

Mehi

Naisi

0/00

0/00

13-14

1

0.1

0

15-19

411

37.2

5.6

20-24

1024

93.5

13.2

25-29

1012

91.1

14.4

30-34

1199

115.5

9.5

35-39

1418

136.5

11.4

40-44

1536

148.8

11.4

45-49

1230

116.7

11.6

50-54

843

78.2

9.7

55-59

506

46.6

6

60-64

226

21.6

2

65-69

122

10.7

2

70-74

41

3.3

0.9

75-79

17

1.6

0.2

80-83

7

0.6

0.1

13-83

9593

902.0

98.0

Arreteeritud ja süüdimõistetud isikute arv aastate lõikes perioodile 1938-1960 on kujutatud joonisel 1. Sellel joonisel kujutatud andmetel oli arreteerimistel 3 maksimumperioodi: aastatel 1940-1941 kokku 2.8+ +21.2=24.0% arreteeritutest, aastatel 1944-1946 kokku 11.1+27.0+4.8=42.9% ja aastatel 1948-1951 kokku 5.2+6.1+8.0+5.9=25.2%. Need kolm vahistamislainet, ilma vahepealsete aastate pidevat KGB tegevust arvestamata, moodustab vahistamiste koguarvust 92.1% kokku. 1941. aasta suur vahistamiste arv on osaliselt seletatav sellega, et 1941. aasta juuniküüditamisel perekonnapead arreteeriti ja lahutati naistest-lastest.

Vahistatutele määratud aastakeskmised karistumäärad aastatena perioodile 1938-1960 on kujutatud joonisel 2. Kogu perioodi 1938-1988 keskmisest 12.01 aastasest karistusmäärast suuremad aastakeskmised olid 1944., 1947.-1953. ja 1955. aastatel. Ajavahemikul 1947-1953 ilmselt rakendati 25+5+5 aastaseid karistusmäärasid, siin on vangistusaastad + asumisaastad + õiguste kaotamise aastad komplektselt antud.

Vahistatud isikute sooline ja vanuseline struktuur on kujutatud rahvastikupüramiidina joonisel 3. Aastatel 1938-1988 arreteeritud Eesti elanike sooline ja vanuseline struktuur joonisel 3 oluliselt ei erine Tartu Ülikooli teadlaste A.Rahi ja A.Must'a koostatud "Kuni 1949. aastani Nõukogude vangilaagrites hukkunute (erisurmade) rahvastikupüramiidist", vt. [7]. Järelikult kinnipidamis-kohtades surid Eestimaa elanikud proportsionaalselt vanuseklasside arvukusele, mitte peamiselt vanemad inimesed, nagu toimub vabaduses. Joonisel 3 puudub kõige nooremate vanuseklass, 13-14 aastased 0.1 promilliga. Seega arreteeriti nii raukasid kui ka alaealisi.

Esialgsed järeldused

1. Poliitilistel põhjustel aastatel 1940-1988 Eestis vahistatud isikutest lasti maha keskmiselt 9% ja täiendavalt sellele suri kinnipidamiskohtades 29%, seega nõukogude genotsiidi-ohvreid on kokku 38% vahistatud isikute arvust, vt. tabel 1.

2. Vahistamistel võib eraldada 3 maksimumperioodi (lainet):

2.1. 1944.-1946. aastatel, 3 aastaga arreteeriti 42.9% üldarvust;

2.2. 1948.-1951. aastatel, 4 aastaga arreteeriti 25.2% üldarvust ja

2.3. 1940.-1941. aastatel, 1.5 aastaga arreteeriti 24.0% üldarvust.

Kõige suurem vahistamiste intensiivsus oli 1941. aastal ja 1945. aastal.

3. Ajavahemikul 1938-1988 keskmiseks karistusmääraks oli 12.01 aastat. Sellest keskmisest karistusmäärast suuremad aasta keskmised olid aastatel 1944, 1947-1953 ja 1955. Maksimaalne aasta keskmine karistusmäär oli 20.12 aastat 1951. aastal, siis kui rakendati laialdaselt 25+5+5 aastaseid karistusmäärasid.

4. Arreteeritute eeldatavast lõplikust üldmassiivist 80000 isikut moodustavad ainuüksi 3 aasta (1944-1946) vahistamised 42.9% ehk 34.3 tuhat isikut. Need 34 tuhat isikut olid vahistamisel suhteliselt noored inimesed, tõenäoliselt 88% ulatuses mehed ja 38% neist surid laagrite ebainimlikes tingimustes. Seega 3 aasta vahistamiste genotsiidikuritegu (kol-mest vahistamistelainest suurim, üksinda) ületab arvuliselt paljuräägitud 1941. aasta ja 1949. aasta paari päeva massiüritusena teostatud naiste/laste küüditamised kokku võetuna.

Ettepanek

Eesti Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule:

Tunnistada järelduste punktis 2 nimetatud vahistamiste maksimum-perioodid Eesti rahva vastu toime pandud kolmeks eraldi genotsiidi-ürituseks.

Käesolev artikkel baseerub suure kollektiivi mitmeaastase töö tulemustele. Erilist tänu tehtud töö eest väärivad kollektiivi liikmed L.Talve (posthuumselt), M.Saks, I.Peda, T.Harju, V.Holoszay, G.Talve, Ü.Ojatalu ja teised.

Kasutatud kirjandus

1. Leo Talve "Repressioonide alla kannatas pool Eesti elanikkonnast". "Memento" teabe- ja ajalootoimkonna ülevaade. Rahva Hääl, 19.-23. oktoober 1991. (Rahvastikunihked Eestis).

2. Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani. Koost. S.Õispuu. Autorid A.Aarelaid, J.Ant, K.Arjakas, M.Laar, E.Laasi, H.Valter, L.Õispuu, S.Õispuu jt. Tallinn: Koolibri, 1992. 335 l.

3. Eesti ajalugu. Õpik 11. klassile. K.Arjakas, M.Laur, T.Lukas, A,Mäesalu. Tallinn: Koolibri, 1991. 479 l.

4. R.J.Misiunas, R.Taagepera. The Baltic States Years of Dependence 1940-1980. C.Hurst&Company, London, 1983. 275 p.

5. The Baltic States 1940-1972. The Baltic Committee in Scandinavia. Stockholm, 1973. 121 p.

6. A.Vööbus. Studies in the History of the Estonian People XIII. ETSE, Stockholm, 1984. 213 p.

7. A.Rahi, A.Must. Katkenud töö. Herbert Ligi: Eesti rahvastikukaotused Nõukogude Liidu vanglates ja sunnitöölaagrites. Kleio 8, 1993. Ajaloo ajakiri. L. 8-15.

8. VNFSV kriminaalkoodeks. II trükk. ENSV Kohtu Rahvakomissariaat. Tallinn, 1941. 219 l.

Ettekanne konverentsil

"Eesti Riigi ja rahva vastu toime pandud kuriteod",

25.-26. märts 1994. a.


SUUREMAD KINNIPIDAMISKOHAD

Sulgudes kinnipeetute arv

MAJOR SITES (PRISON CAMPS AND JAILS)

In brackets number of prisoner

ALTAI KRAI

Kemerovo obl. (42)

Ju?kuzbasslag (11)

Mariinsk (1)

Siblag (79)

Novosibirski obl. (75)

Novosibirsk (19)

Arhangelski obl. (83)

Arhangelsk (27)

Jagrinlag (18)

Kargopollag (103)

Mehrenlag (11)

Molotovsk (5)

Astrahani obl. (4)

Astrahan (14)

Gorki obl. (13)

Gorki (4)

Unžlag (83)

HABAROVSKI KRAI (31)

Habarovsk (13)

BA?KIIRI ANSV (39)

I?imbai (12)

Nagajevo (80)

Salavat (10)

EESTI

Harku (23)

Narva (39)

Paide (14)

Rakvere (31)

Tallinn, T:vanglad (100+336)

Tartu (110)

Viljandi (22)

Valga (31)

Vasalemma (78)

Karaganda obl. (136)

Dolinka (47)

D?ezkazgan (66)

Kamõ?lag (72)

Karaganda, Karlag (75+102)

Lugovoilag (43)

Pe?t?anlag (102)

Steplag (197)

KASAHHI NSV (23)

Akmola (13)

Kokt?etavi obl. (11)

Kirovi obl. (87)

Kirov, K:linna vangla nr.1 (48+26)

Vjatlag (134)

KOMI ANSV (235)

Intalag (169)

Minerallag (226)

Pet?orlag (83)

Ret?lag (191)

Sev?eldorlag (42)

Uhta, Uhtalag (23+12)

Vorkuta, Vorkutlag (312+380)

KRASNOJARSKI KRAI (243)

Gorlag (62)

Krasnojarsk, Kraslag (56+111)

Norilsk, Norillag (138+286)

Irkutski obl. (113)

Angarlag (69)

Bratsklag (26)

Irkutsk (156)

Ju?lag (18)

Ozjorlag (309)

Tai?et, Tai?etlag (38+75)

Magadani obl. (80)

Beregovoilag (65)

Kolõma (20)

Magadan (101)

Sevvostlag (158)

MORDVA ANSV (84)

Dubravlag, Javassi as. (270+123)

OMSKI obl. (77)

Omsk (70)

 

Permi obl. (35)

Nõroblag (75)

Ponõ?lag (16)

Solikamsk (39)

Ussollag (342)

PRIMORJE KRAI (3)

Nahhodka (5)

Vladivostok (3)

Sverdlovski obl. (80)

Bogoslovlag (76)

Ivdellag (22)

Sevurallag (443)

Sosva as. (24)

Sverdlovsk (43)

Vosturallag (17)

Tjumeni obl. (33)

Tjumen (3)

VENEMAA

Astrahani obl. (4)

Astrahan (14)

Gorki obl. (22)

Un?lag (83)

Jaroslavli obl. (19)

Jaroslavl (4)

Uglit?lag (2)

Volgolag (14)

Leningradi obl., Leningrad (24+41)

Saraatovi obl., Saraatov (8+24)

T?eljabinski obl. (8)

T?eljabinsk (7)

Vologda obl. (13)

Vologda (10)

Kokku 8720 perekonnanime

In all 8720 prisoner`s surname


Puuduv lüli

The Missing Link

Lennart Meri,

Eesti Vabariigi President

President of the Republic of Estonia

Kahe aasta eest ilmus selle teose esimene köide. Mu saatesõna kandis pealkirja "Repressioonidest õigusriiki". Pean vajalikuks seda täiendada kolme märkusega.

Esiteks, õigusriik on kiire hävima, kuid vaevaline taastuma. "Repressioonidest õigusriiki" oleks võinud olla ka käesoleva köite saatesõna, sest pealkiri sisaldab pikaajalist programmi. Õigusriigi taastamise raskused on silmatorkavalt sarnased isegi siis, kui nende hävingud on olnud erinevad. Saksa õigusriik hävines parlamentaarsel teel, Vene kujunemisjärgus õigusriik terroristliku kliki võimuhaaramise kaudu, Eesti õigusriik totalitaarsete suurriikide okupatsioonide (17. juuni 1940, 1941, 1944) tagajärjel. Oleks naiivne arvata, et kapitulatsiooniakt või mitmeparteilised valimised või rahvahääletusel jõustatud põhiseadus (Eestis 3. juulil 1992) suudab hoobilt taastada õigusriigi. Paremal juhul taastub õigusriigi võimalus, mida tuleb kannatlikult realiseerida riigi õiguspraktikas ja kodanike õigusteadvuses.

Teiseks, õigusriik ei saa mööda vaadata mitte ühestki oma territooriumil toime pandud kuriteost. Okupatsiooniaastatel, kui Eesti Vabariik eksisteeris üksnes de jure ega olnud suuteline oma territooriumil tagama õiguskorda, pandi totalitaarsete riikide, nende administratsioonide ja kohalike käsilaste poolt toime üle 274.000 vägivallaakti Eesti elanike vastu. Miljonilise väikerahva kohta on see suur arv. Eesti rahval on olnud oma Katyn, oma Buchenwald, oma Lidice. Käesolev köide avardab ennekõike rahvusvahelise üldsuse teadmisi Eestis toime pandud inimsusvastastest kuritegudest, aga ka Eesti kodanike õigustajust: iseseisvuse taastamise järel augustis 1991 ei ole Eesti Vabariigis toime pandud mitte ainsatki omavoliakti kvislingite vastu, ehkki ei ole välistatud, et inimsusvastaste kuritegude täideviijaid elab Eestis praegugi. Selles õiguskuulekas käitumises avaldub iseseisvuse tagasi võitnud rahva väärikus, Eesti ajalookogemuse väärtus. Julgen loota, et selle vahendamine rahvusvahelisele avalikkusele aitab tugevdada demokraatiat ja õigusriiklust ka väljaspool Eesti piire.

Kolmandaks. Mis on käesoleva raamatu eesmärk? Selleks on kõigepealt kõigi nende meelespidamine, kes kaotasid oma kodu, perekonna ja elu totalitaarsete võõrvõimude vägivalla läbi. Eestis toime pandud inimsusvastased kuriteod on osa Euroopa ajaloost, mis peab jääma ajalooks. Erapooletu hinnangu langetamine organisatsioonidele, rühmadele ja inimestele, kes kannavad vastutust sadadele tuhandetele osaks saanud kannatuste eest tähendab ennekõike omaenese mineviku ületamist, vabanemist ja leppimist, kuid mitte unustamist. Siia kaante vahele kogutud dokumentatsiooni eesmärk ei ole kättemaks, vaid õiglus.

Meie oleviku ja tuleviku vabastamine inimsusvastaste kuritegude kordumisest on raamatu teine, veelgi olulisem eesmärk. Peame jõudma olukorrani, kus mitte keegi ei söandaks oma kuritegu õigustada väitega, et ta täitis käsku. Veel enamgi. Sajandi lõpul on maailma avalikkus jõudnud äratundmiseni, et inimsusvastaseid kuritegusid on diktaatorite kõrval korda saatnud ka põhiseaduslikud poliitikud, riigiametnikud ja eraisikud ning on seda teinud nii sõja kui ka rahu ajal. Detsembris 1948 Ühinenud Rahvaste Peaassamblee poolt vastu võetud resolutsioon genotsiidi kui inimsusvastase kuriteo ennetamise vajadusest ei takistanud nõukogude administratsiooni kõigest kolm kuud hiljem Eestis läbi viimast kõigi aegade suurimat küüditamist. Lõhe õiguse ja tegelikkuse, moraali ja poliitika vahel lõi Orwelliku maailma, kus rahu võis tähendada sõda, demokraatia totalitarismi ja vabadus orjust. Rahvusvahelisse õigussüsteemi sigines tühik. Puuduvat lüli ei asendanud ka Haagi Rahvusvaheline Kohus, mis käsitles üksnes riikidevahelisi asju ega omanud mandaati üksikisiku vastutusele võtmiseks. Samas muutus järjest suuremaks vajadus ennetada ja ära hoida inimsusvastaseid kuritegusid ehk, kasutades ÜRO peasekretäri Kofi Annani sõnu: "Paljud arvasid, et Teise maailmasõja koledused – laagrid, elajalikkus, tapmised, holocaust – ei kordu enam iial. Ja ometi on nad kordunud.".

Eesti õigusriigi taastamine on toimunud küll raskustega, aga kooskõlas demokraatliku maailma õigustaju süvenemisega. Seda kinnitab äsja Roomas 18. juulil 1998 saavutatud kokkulepe ellu kutsuda Rahvusvaheline Kriminaalkohus. Rahvusvahelise õiguse puuduv lüli on teadvustatud. Uue kohtu kompetentsi kuuluvad genotsiid, inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja relvastatud kallaletungid. Kohtu praktilisest tegevusest ehk olulisemgi on äratundmine, et inimõigused peavad olema turvatud ja inimõiguste rikkumised karistatavad rahvusvaheliselt. Sellest veendumusest on lähtunud ka "Memento" tegevus: "Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis" teine köide kinnitab taas rahvusvahelise koostöö vajadust inimsusvastaste kuritegude ennetamiseks.

– – –

Two years ago, the first volume of this work was published. The heading of my foreword to that volume was: “From Repressions towards the Rule of Law”. I think it necessary to add three observations.

First, rule of law is easily destroyed and slowly restored. “From Repressions towards the Rule of Law” could also have been the foreword of the present edition, for this heading contains a long-term programme. The difficulties with the restoration of the rule of law are remarkably similar, even if the methods for its destruction have been different. In Germany, the rule of law was destroyed by parliamentary means, in Russia it was nipped in the bud by the coup of a terrorist clique, in Estonia the destruction was due to the occupations of the totalitarian powers (June 17, 1940; 1941, 1944). It would be naive to assume that an act of capitulation or democratic elections or a constitution enforced by means of referendum (in Estonia, on July 3, 1992) would once and for all restore the rule of law. Only the possibility of the rule of law will be restored, which then has to be patiently implemented both in the legal practice of the state and the legal consciousness of the citizens.

Secondly, any country governed by rule of law can not ignore a single crime perpetrated on its territory. During the years of occupation, when the Republic of Estonia only existed de jure and was unable to guarantee the rule of law on her territory, more than 274,000 acts of violence against the inhabitants of Estonia were perpetrated by the totalitarian states, their administrations and their local collaborationists. For a small nation of one million this number is enormous. The Estonian people have had their own Katyn, their own Buchenwald, their own Lidice. This volume will first and foremost expand the knowledge of the international community of the crimes against humanity committed here in Estonia, but also about the Estonian citizens’ sense of justice – ever since the restoration of our independence in August 1991, the Estonian people have left it to the competent authorities to mete out justice for the local Quislings, although the possibility that those who have committed crimes against humanity are still living in the Republic of Estonia can not be excluded. This law-abiding behaviour demonstrates the dignity of the nation that has restored its independence, and the value of Estonian historical experience. I hope that, as this volume is also available to the international community, it will help to foster democracy and the rule of law also beyond the borders of Estonia.

Thirdly. What is the goal of the present volume? It is, first and foremost, to perpetuate the memory all those who lost their homes, families and lives through the violence of alien totalitarian powers. The crimes against humanity perpetrated in Estonia are a part of the European history and must remain so. Impartial judgement of the organisations, groups and people who are responsible for the sufferings of many hundreds of thousands means above all that we have overcome our past, it means absolution from and reconciliation with our past but not oblivion of the past. The documents gathered between these covers are meant to set down justice, not to enact revenge.

The book has another, even more important goal – the liberation of our present and future from the recurrence of crimes against humanity. We should achieve the situation where no one would have the daring to justify their crimes with the claim that they had orders to fulfil. Furthermore. At the end of this century the global community has reached the understanding that besides dictators also constitutional politicians, state officials and private citizens have perpetrated crimes against humanity, both in wartime and during peace. The Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide adopted by the Resolution of the UN General Assembly in December 1948 was no obstacle for the Soviet administration for the perpetration of the greatest deportation ever only three months later in Estonia. The gap between law and reality, between morals and politics, created an Orwellian world where peace could mean war, democracy could mean totalitarianism and freedom could mean slavery. A gap occurred in the international legal system. The missing link could not be provided by International Court of The Hague, which only handled cases between States, not individuals. At the same time the need to prevent and preclude crimes against humanity grew, or, to use the words of Kofi Annan, the Secretary-General of the UN: “Many thought that the horrors of the Second World War – the camps, the cruelty, the exterminations, the Holocaust – could never happen again. And yet they have.”

The restoration of the rule of law in Estonia has not been an easy task, but the developments have been in concord with the intensifying sense of justice of the democratic world. This is emphasised by the agreement achieved on July 18, 1998, in Rome, to establish the International Criminal Court. The missing link in the international law has been recognised. The new Court’s competence will include genocide, crimes against humanity, war crimes and armed assault. The recognition that human rights must be protected and their violation punishable internationally, is perhaps even more important than the functioning of the Court. The activities of the Estonian NGO “Memento” have proceeded from this conviction: the second volume of “Political Arrests in Estonia under Soviet Occupation” once more emphasises the need for international co-operation in the prevention of crimes against humanity.

Paslepa, 18.07.1998


To remember and to commemorate

Half a century of occupation left numerous wounds in the people and country of Estonia. In everyday life we more often talk about slips and restraints of economic and social development, collating it to freely progressing nations. Still nothing can compare to the wounds that are bleeding in the flesh of our nation - the Estonians' human losses and sufferings.

Now the reader has received yet another bibliographical book about mass arrests of people. The first volume had over 20,000 personal entries, this volume adds another 15,000 entries. The third volume is in work and also the fourth has been planned. In addition, three volumes about deportation victims are on the way. To be followed by the book about those who were coercively mobilized into labour battalions in Russia. Then about war refugees or, in other words, about thousands of people who fled from the new Soviet occupation, new arrests and deportations.

"Bend my head at every doorstep: every house is clad in mourning," said the troubled poet in the 1941 Christmas speech. At that time the road to Calvary was yet in store for tens of thousands of Estonians. To date, decades later we presume that every single page in these books invokes memories or recollections of the next-of-kin and more distant predecessors, and last but not least, national or regional public figures.

The occupation regime totally destroyed the leaders, political elite of the country. For example, if we take a look at the photo of the cabinet members appointed into office in 1938 (p. C3) and then read under the picture what was the destiny of these men in the prime of their life – imprisonment in 1940 or 1941, death in some prison camp in Russia in 1942 or 1943 at the latest. Leaders of the Estonian defence forces, self-government officials and business elite suffered similar fate.

Naturally, also the intellectual elite, the representatives of the Estonian national ideas, was not left in peace. Look at the so-called prisoner's profiles, the most inhuman of all human depictions: composer Tuudur Vettik, actors Mari Möldre and Ruut Tarmo, writer Leida Kibuvits. To add, the "no-return" prisoners from among the literary circles: Juri Pärijõgi, Julius Gengo, Heiti Talvik, Hugo Raudsepp.

These books compiled by the Bureau of Estonian Register of Repressed Persons will become a valuable series of books in memory and remembrance of the generations who coined the victory in the Independence War, built up our statehood and for two decades developed efficiently the economic and intellectual life of the country. Without the appreciation of their work and destiny many an essential fact from our new history until the present day would lose a causal link. The most important of them, how and in which way did a small, much suffered nation was able to hold upright the backbone of its statehood and to nurture the longing for independence. And on the other hand, why in the initial years after the restoration of independence do we suffer from deficient political culture, why our public life is so severely affected by a crisis of ethics.

Of course, we need for our own use as well as for the international community well researched data about the heavy human losses and sufferings caused by the Soviet occupation regime to the Estonian nation. Like holocaust, extermination of our people as well as of all three Baltic nations will remain an ominous dark smirch tainting the 20th century history of Europe.

Thus the work done by the Bureau of Estonian Register of Repressed Persons deserves recognition, support and gratitude.

Mäletamiseks ja mälestamiseks

Poolsada aastat väldanud okupatsioon jättis Eesti maasse ja rahvasse arvutul hulgal haavu. Me võtame igapäevaelus ehk kõige sagedamini kõneks majandusliku ja sotsiaalse arengu. väärastusi ja peetusi võrreldes vabalt edenenud riikidega. Ometi ei ole miski kõrvutatav nende haavadega, mis veritsevad meie rahvuskehas – Eesti inimkaotuste ja -kannatustega.

Nüüd on lugeja käes järjekordne andmeraamat inimeste massilise vangistamise kohta. Esimeses köites oli üle 20000 isikukirje, siin lisatakse 15000 kirjet. Teoksil on kolmas köide ja kavandamisel veel neljaski. Peale nende tuleb kolm köidet küüditamisohvritest. Siis Venemaa tööpataljonidesse sundmobiliseeritud. Siis sõjapõgenikud ehk teisisõnu kümned tuhanded põgenejad uue Nõukogude okupatsiooni, uute arreteerimiste ja küüditamiste eest.

"Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata," lausus poetessi murelik suu 1941. aasta jõulutervituses. Aga veel kümnete tuhandete eestlaste kolgata tee oli siis alles ees. Nüüd, aastakümnete järel, võib uskuda, et kõnealustes andmeraamatutes pole ühtegi lehekülge, mis ei elustaks kellegi mälestusi või mälestuste mälestusi oma lähematest või kaugematest eelkäijatest, rääkimata ülemaaliselt või paikkonniti tuntud avaliku elu tegelastest.

Totaalselt hävitas okupatsioonivõim riigi juhtkonna, poliitilise eliidi. Vaatame näiteks 1938. aastal ametisse astunud valitsuse ülesvõtet (Ik. C5) ja loeme pildi alt, mis neid parimas teostuseas mehi ees ootas – 1940. või 1941. aastal vangistus ja 1941., 1942. või hiljemalt 1945. aastal surm mõnes Venemaa vangilaagris. Samasugune saatus tabas Eesti kaitseväe juhtkonda, omavalitsustegelasi ja majanduseliiti.

Muidugi ei jäetud rahule ka vaimueliiti, kes kandis eesti rahvuslikku meelsust. Vaatame nn. vangifotosid, kõige ebainimlikumaid inimeste pildistusi: helilooja Tuudur Vettik, näitlejad Mari Möldre ja Ruut Tarmo, kirjanik Leida Kibuvits. Lisame siia tagasiteeta vangistused kasvõi ainult kirjanikkonnast: Jüri Parijõgi, Julius Oengo, Heiti Talvik, Hugo Raudsepp.

Eesti Represseeritute Registri Büroo koostatavatest andmeraamatutest kujuneb tänuväärne teostesari nende põlvkondade mäletamiseks ja mälestamiseks, kes viisid võidule Vabadussõja, rajasid omariikluse alused ning edendasid kaks neile antud aastakümmet tulemuslikult majandus- ja vaimuelu.

Nende tööd ja nende saatust mäletamata jääks põhjusliku tagamaata mõnigi ülioluline tõik meie hilisemast ajaloost tänapäevani välja. Nendest kõige tähtsamana see, kuidas, mille toel hoidis üks väike räsitud rahvas püsti oma rahvusliku selgroo ja püsistas igatsuse omariikluse järele. Või teisest küljest, miks me põeme taasiseseisvuse algusaastatel poliitilise kultuuri vaegust, miks meie avalik elu kannatab eetikakriisi all.

Ja muidugi me vajame nii enda kui ka rahvusvahelise üldsuse tarbeks korralikult läbitöötatud andmestikku selle kohta, mis ränki inimkaotusi ja -kannatusi tõi Nõukogude okupatsioonivõim Eesti rahvale. Nii nagu holocaust, jääb ka meie ja kõigi kolme Balti rahva kallal toimepandud hävitustöö Euroopa 20. sajandi ajaloo sünkmustaks plekiks.

Seepärast väärib Eesti Represseeritute Registri Büroo töö tunnustust, toetust ja tänu.

Mart Siimann


Kommunismi must raamat

Kuriteod, terror, repressioon

Black Book of Communism

Crimes, terror, repression

SISUKORD

Lk./Page

Kommunismi kuriteod 9

1. osa

Inimvaenulik olukord

  1. Oktoobriarusaamatuse paradoksid 49
  2. “Proletariaadi diktatuuri relv” 64
  3. Punane terror 83
  4. “Must” (räpane )sõda 94
  5. Suure nälja Tambov 123
  6. “Suur“ vaherahu 148
  7. Kollektiviseerimise jõud ja antikulaklus 164
  8. Suur nälg 178
  9. Sotsiaalsuse element ja repressiivsed tsüklid 189
  10. Suur terror (1936–1938) 206
  11. Laagrite impeerium 226
  12. Ühe võidu pahupool 240
  13. Kriisi haripunkt 258
  14. Viimane vandenõu 269
  15. Stalinismi väljapääs 277

Kokkuvõtteks 289

2. Osa

Maailmarevolutsioon, kodusõda ja terror

  1. Kominterni tegevus 299
  2. NKVD varju ulatus Hispaaniasse 365
  3. Kommunism ja terrorism 387

3. Osa

muu Euroopa – Kommunismi ohver

  1. Poola …397
  2. Kesk–Euroopa ja …429

4. Osa

Aasia kommunism

  1. Hiina … Tiibet …503
  2. Põhja-Korea, Vietnam, Laos …598
  3. Kambuchea …630

5. Osa

Kolmas maailm

  1. Kuuba … Nikaraagua … Peruu …705
  2. Etioopia … Angoola … Mosambiik …743
  3. Kommunism Afganistanis 768

CONTENTS

Crimes of Communism

Part 1

Misanthropy

Paradoxes of October Misapprehension

Arms of the Proletariat Dictatorship

“Red” Terror

Dirty War

Tambov of Famine

Armistice

Collectivisation Power and Anti-Kulak Movement

Famine

Social Element and Repressive Cycles

Great Terror (1936–1938)

Camps’ Empire

The Other Side of a Victory

Top of Crisis

Last Plot

Stalinism’s Escape

Conclusion

PART 2

World Revolution, Civil War and Terror

Comintern’s Actions

NKVD’s Umbrella till Spain

Communism and Terrorism

PART 3

Another Europe – Victim of Communism

Poland …

Central–Europe and …

PART 4

Communism of Asia

China … Thibet …

North-Korea, Viet-Nam, Laos …

Gambodia …

PART 5

The Third World

Cuba … Nicaragua … Peru …

Ethiopia … Angola … Mozambique …

Communism in Afghanistan

 

ÜHE ILLUSIOONI MINEVIK (PAST OF AN ILLUSION)

Essee 20. sajandi kommunismiideest

SISUKORD

Tänuavaldused 9

Eessõna 11

  1. Revolutsiooniline kirg 17
  2. Esimene Maailmasõda 49
  3. Oktoobri ülemaailmne võlu 79
  4. Usklikud ja järeltulijad 121
  5. Sotsialism ühel maal 155
  6. Kommunism ja fashism 189
  7. Kommunism ja antifashism 249
  8. Antifashistlik kultuur 311
  9. Teine maailmasõda 365
  10. Stalinism - kommunismi kõrgem staadium 415
  11. Kommunismi külm sõda 455
  12. Lõpu algus 503

Järelsõna 547

Indeks 573

CONTENTS

Acknowledgements

Preface

Revolutionary Passion

World War I

October’s World-wide Charm

Believers and Descendants

Socialism in One Country

Communism and Fascism

Communism and Anti-fascism

Anti-fascist Culture

World War II

Stalinism - Higher Stage of Communism

Cold War of Communism

Beginning of the End

Epilogue

Index


“MEMENTO’’ LIIT

Koosneb Eesti iseseisvuse eest võidelnute ja kannatanute ühendustest kõikides maakondades (v.a. Rapla-, Põlva- ja Jõgevamaa), Tallinnas ja Narvas ning Eesti Endiste Tööpataljonlaste Ühendusest, lisaks assotsieerunud liikmetena Eesti Endiste Poliitvangide Liit ja selle Loode-Eesti Ühendus.

Kuna saatuse tõttu viimaste liikmeskond esimestega osaliselt kattub, on liitunud isikute täpset arvu raske öelda. Üldarv umbes 4000, hõlmatav isikute arv 2500. Et aga eakuse ja halva tervise tõttu hulk saatusekaaslasi ei suuda tegevuses osaleda, on isikute (saatusekaaslaste) arv, kelle huve “Memento” esindab, 10 000 ringis. Seda kinnitab ka Tallinna ja Harju pensioniameti andmete vaatlus.

Enamik liikmesühendusi ja Liit on juriidilised isikud. “Memento” Liidu esimees on Endel Palmiste, tel. 645 09 74 esmaspäeviti ja kolmapäeviti k 14 - 17. Postiaadress pk 115, Tallinn, Peapostkontor, EE 0090, a/a Eesti Ühispank10052038378001

Tegutsevad ühenduste toimkonnad. Peale nende on “Memento” Liidu üheks tegevusstruktuuriks Eesti Represseeritute Registri Büroo (juhataja Leo Õispuu), mille peamine tegevussuund võidelnute ja kannatanute nimekirjade kokkuseadmine ja üllitamine (andmebaasis 110 000 isiku saatuseandmed, on ilmunud 2 köidet poliitilistel põhjustel arreteeritute nimekirjast, milles avaldatud 35 000 isiku saatuseandmed. Käib töö 1949.a. märtsiküüditatute nimekirjaraamatu - esialgseil andmeil 30 000 nime - käsikirja kallal).

“Memento” maakonnaühendused on osalenud Vabadussõja mälestusammaste taastamisel ja

kommunistliku terrori ohvrite mälestusmärkide püstitamisel. Viljandi “Memento” on aastaid abistanud Enno Piiri ainulaadse sarja “Sakalamaa ei unusta” üllitamisel, Rakvere “Memento” on välja andnud teose “Lääne-Virumaa elanikkonna kaotused okupatsiooniaastatel”, trükist n ilmumas raamat Lääne-Virumaalt 25.märtsil l949 küüditatutest.

“Memento” liikmeskond ja ühinemata saatusekaaslased vajaksid palju rohkem moraalset ja tegevabi, kui Liidul praegu selleks võimalusi on. Eelkõige on ebapiisavaks jäänud õigusabi, kuigi Tallinna, Tartu, Pärnu jt. ühendused on seda püüdnud pakkuda nii okupatsioonivõimude repressioonide all kannatanute poliitiliste ja kodaniku- kui ka majanduslike õiguste taastamise alal. Just viimases küsimuses on olukord halvim, sest sellega seoses on palju saatusekaaslasi kehvas majandusolukorras. Nende abistamine on seisnenud paraku üksnes väliseestlastelt ja välisriikide kodanikeühendustelt saadud humanitaarabi jagamises.

Moraalse toetamise valdkonnas on olulisim Eesti Raadio kaudu eakatele saatusekaaslastele sünnipäevaõnnitluste saatmine, mida kasutab mitu saatusekaaslaste ühendust. Ent on väga vähe võimalusi klubiliseks tegevuseks, mida aina eakaaslasi kaotavad vanurid eriti vajaksid.

Kõikidele raskustele vaatamata on igas “Memento” ühenduses hulk eakust trotsivaid vabadusvõitlejaid, kes annavad palju jõudu oma saatusekaaslastele ja Eesti iseseisvusaatele.

1989. - 1997.a-ni ilmus teabeleht “Memento”.


Eesti Represseeritute Registri Büroo töötajad 29.01.98 Tallinnas, Piiskopi tn. 2 “Memento” Tallinna ühenduse suures toas.

Esireas vasakult Riina Leevald, Hedi Liit, Leo Õispuu, Gerda Talve, Silvi Korp, Helgi Pukk;

tagareas Vello Laos, Ilme Peda, Tiia Nurmis, Ülo Ojatalu, Mare Saks, Heino Jagomägi ja Erik Baumann.

Fotolt puuduvad Udo Josia ja Ants Ruusmann.

Staff of the Estonian Repressed Persons Records Bureau on Jan.29, 1998 in the hall of ”Memento” Tallinn Association at 2, Piiskopi Street.

In the front row from the left: Riina Leevald, Hedi Liit, Leo Õispuu, Gerda Talve, Silvi Korp, Helgi Pukk;

in the back row: Vello Laos, Ilme Peda, Tiia Nurmis, Ülo Ojatalu, Mare Saks, Heino Jagomägi and Erik Baumann. Udo Josia and Ants Ruusmann are missing from the photo.


7. AUTORID

AUTHORS

 

LEO ÕISPUU

Sünd. 3. aug. 1930 Kuressaares.

Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi dotsent.

Küüditatud 1941–1946, 1950–1958 ja mõned kuud vanglates 1950. a.

ERRB-s aastast 1989, juhataja alates 1992.

ÜLO OJATALU

Sünd. 16. jaan. 1935 Tallinnas.

Kõrgharidus, ajakirjanik.

§ 58-10, -11, 1953–1956.

ERRB-s aastast 1992.

Sept. 9, 1922 – Sept. 25, 1992.

LEO TALVE

9. sept.1922-25.sept.1992

TPI Dotsent, mäeinsener.

Küüditatud 1941-1946.

Memento asutajaliige, teabe - ja ajalootoimkonna esimene esimees.

Eesti Represseeritute Registri Büroo(ERRB) moodustaja ja esimene juhataja.

LEO ÕISPUU

B. Aug. 3, 1930 in Kuressaare.

Asst. Prof., Ph.D. of the Thermal Engineering Department of the Tallinn Technical University.

Deported in 1941–46 and 1950–58, imprisoned for some months in 1950.

Joined ERPRB in 1989, head since 1992.

ÜLO OJATALU

B. Jan. 16, 1935 in Tallinn.

Higher education, journalist.

Sentenced under Art. 58, sub-clauses 10 and 11, 1953–56.

Joined Memento in 1992.

Tallinn Technical University Asst. Prof., Ph.D., mining engineer.

Deported in 1941–46.

Founding member of Memento, first chairman of the information and history committee, founder and first head of the Estonian Repressed Persons Bureau (ERPRB)

 

 

MARE SAKS

Sünd. 12. dets. 1935 Harjumaal.

Kõrgharidus, õpetaja. Küüditatud 1949–1957.

ERRB-s alates 1991.

VIRVE HOLOZSAY

Sünd. 10. aug. 1942 Harjumaal.

Keskeriharidus.

Küüditatud 1952–1953.

"Memento" teabe- ja ajalootoimkonnas juunist 1989, ERRB-s selle loomisest peale.

GERDA TALVE

Sünd. 20. märtsil 1926 Tallinnas.

Keskharidus, raamatupidaja.

ERRB-s aastast 1992.

MARE SAKS

B. Dec. 12, 1935 in Harjumaa County.

Higher education, schoolteacher.

Deported in 1949–57.

Joined Memento in 1991.

VIRVE HOLOZSAY

B. Aug. 10, 1942 in Harjumaa County.

Vocational secondary education.

Deported in 1952–53.

Joined Memento immediately after its foundation and the information and history committee, in June 1989.

GERDA TALVE

B. March 20, 1926 in Tallinn.

Secondary education, accountant.

Joined Memento in 1992.


3. STATISTILINE ÜLEVAADE

STATISTICAL OVERVIEW

Ülevaatlik lühiinformatsioon tabelites ja joonistel esitatud materjalidest

Survey of the Material Presented in Tables and Figures

Raamatusse lülitatud poliitilistel põhjustel arreteeritud 20164 eestimaalase isikuandmete töötlemise tulemused näitavad, et koos järelasumisega oli keskmiseks karistusmääraks 15,74 aastat. Maksimaalne karistusaeg oli 25+5+5, mis tähendab 25 aastat vanglas või vangilaagris, viis aastat sundasumist ettenähtud kohas (peamiselt Siberis) ja viis aastat mitmesuguste õiguste piiranguid. Selles raamatus ei ole viimatiosutatud viit piiranguaastat arvestatud. Karistusmäär on süüdimõistva otsuse langetanud organi (tribunali, erinõupidamine, kohaliku riikliku julgeoleku komitee vm.) otsusega või muul viisil määratud aastate arv. Karistusmäära võis vangla-aastate jooksul ka pikendada või lühendada. Umbes kümne aasta jooksul alates Stalini surmast 1953. aastal vaadati karistusmäärasid uuesti läbi, vähendati neid või hakati vangistatuid järk-järgult ennetähtaegselt vabastama. Seega oli tegelik kinnipidamiskohtades viibitud aeg üldjuhul karistusmäärast lühem.

Vanglast vabaneti ja naasti väga mitmeti: invaliidistumise tagajärjel, üleminekuga asumisele või nõndanimetatud armuandmisega, samuti põgenemise teel ja tähtaja lõppemisel. Ka vangivalvurite või kaasvangide poolt tapetud (0,5 %) ja kinnipidamiskoha rasketes tingimustes haigustesse surnud isikud (25,8 %) loeti karistusekandmisest vabanenuks. 28 protsendi isikute puhul ei ole vabanemine või vanglast muudel põhjustel väljumine ehk naasmine dokumentidel märgitud või on küsitluslehe alusel teadmata. Vabanemise ja naasmise andmeid ei ole ülevaatlikes tabelites ja joonistel esitatud, kuid neid võib leida neljandas peatükis toodud põhiandmetes isikute kohta eraldi.

Küllaldase põhjalikkusega on poliitilistel põhjustel vahistatud inimeste arv (ka protsent) arreteerimisaastate järgi kujutatud joonisel 3.1.-1. Vahistatute või arreteeritute vanuseline ja sooline struktuur on kujutatud joonisel 3.3.-1. Jätame need joonistel ja joonistele eelnenud tabelites 3.1 ja 3.3 esitatud arvandmed lugejale kommenteerimiseks.

Arreteeritutest langetati surmaotsus 8,4 protsendile ja üldjuhul lasti need inimesed ka maha. Tihti püüti mahalaskmist varjata võltssurmatunnistusega, milles surma põhjendati haigusega. 26,4 protsenti vahistatutest suri laagrite ebainimlikes tingimustes või mõrvati.

The results of the processing of personal data of 20,164 Estonian inhabitants arrested for political reasons presented in this book show that the average time of imprisonment including the subsequent banishment was 15.74 years. The maximum term, for example, was 25+5+5 years, which means 25 years in prison or prison camp, five years of banishment in a prescribed location (mostly Siberia) and five years of restriction of different rights. The present book does not take into account the years of restriction. The penalty is the sum of the years one had to serve by a decision of a prosecuting organ (tribunal, special council, local body of the KGB, or other) or some other institution. The time of imprisonment could be extended as well as reduced while one was in prison. During ten or so years after Stalin's death in 1953, sentences were being revised, terms of imprisonment reduced and prisoners gradually released before they had served the full sentence. Thus, the actual time spent in prison or camp was shorter than the sentence.

Release from prison and return could occur for a variety of reasons: because of disablement, transfer to banishment or so-called pardon, but also through escape and expiry of the term of imprisonment. Also persons killed by prison guards or fellow inmates (0.5 percent) and those who died of illnesses because of the difficult conditions in detention institutions (25.8 percent) were counted as released. The documents andanswers to questionnaires of 28 percent of the convicts make no mention of whether they were released or got out of prisonfor some other reason. Data on release and return have notbeen presented in the tables and figures, but they can befound among the basic data in Chapter 4.

Fig. 3.1-1 depicts in sufficient detail the number and percentage of persons arrested for political reasons by year of arrest. The structure of arrested persons by sex and age is depicted in Fig. 3.3-1. We leave comment on the numerical data presented in those figures as well as the preceding tables 3.1 and 3.3 up to our readers.

Of the arrested persons, 8.4 percent were sentenced to death and, as a rule, they were executed by shooting. The shooting was often camouflaged by bogus death certificates stating some illness as the cause of death. Of the arrested, 26.4 percent died in the inhuman conditions prevailing in camps or were killed.

Seega on igaveseks ajaks vangilaagritesse jäänud 34,8 protsenti. Arreteeritutest olid 88,7 protsenti mehed; mehi ja naisi vanuses 21–55 aastat oli 82,5 protsenti üldarvust, kuni 20-aastasi oli 4,8 protsenti (sealhulgas 7 imikut), 66–90-aastased pensionärid moodustasid 1,5 protsenti. Kõige intensiivsemalt arreteeriti 1945. aastal (22,64 % üldarvust), 1941. aastal (18,7 %) ja 1950. aastal (8,31 %). Maksimaalse kestusega aastakeskmised karistusmäärad olid 1951. aasta arreteeritutel – 25,45 aastat koos asumisajaga, mis tavaliselt ei ületanud viit aastat. Üle 20-aastased aastakeskmised karistusmäärad olid veel 1948., 1950., 1952. ja 1953. aasta arreteeritutel. Surmaotsuste suhteline sagedus vähenes 1937. aasta 81,36 protsendilt selgelt väljendunud tendentsina 1947. aastal 0,94 protsendini. Surmaotsuste suhteline sagedus suurenes taas 1952. (1,59 %) ja 1953. aastal (2,13 %).

Süüdimõistmisel kasutati Eestis tagasiulatuvalt kehtinud Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a sagedusega 38,11 protsenti, § 58-11 sagedusega 19,6 protsenti, § 58-13 sagedusega 5,29 protsenti ja § 58-10 sagedusega 4,43 protsenti. Neile järgnesid kriminaalkoodeksi paragrahvid 58-4, 17-58-1a, 58-16 ja 58-10 lg. 1 kasutamissagedusega 3,11–2,21 %. Ülejäänud paragrahvide kasutamissagedused on alla 1,9 protsendi.

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1940. aasta 6. novembri seadlusega, millele on alla kirjutanud presiidiumi esimees Mihhail Kalinin ja sekretär Aleksander Gorkin, kehtestati Vene NFSV koodeksi alusel kriminaalvastutusele võtmine süütegude eest, mis on Eesti, Läti ja Leedu territooriumil toime pandud enne nõukogude võimu kehtestamist neis riikides. Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 1940. aasta 16. detsembri seadlusega pandi vastavalt sellele seadlusele Eesti territooriumil kehtima Vene NFSV kriminaalkoodeks niisuguste süütegude eest kriminaalvastutusele võtmisel, mis olid toime pandud enne nõukogude võimu kehtima hakkamist. 1940. aasta 16. detsembri seadlusele kirjutasid alla Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares ja sekretär Voldemar Telling. Vene NFSV kriminaalkoodeks (1926. aasta redaktsioon koos muudatustega kuni 15. novembrini 1940) avaldati eesti keeles ametliku tõlkena 1941. aastal.

Thus, 34.8 percent of the total never returned from the camps. Men accounted for 88.7 percent of the arrested. Men and women between ages 21 to 55 formed 82.5 percent of the total, persons of up to 20 years of age (including seven babies) formed 4.8 percent and old-age pensioners in the 66-90 age group formed 1.5 percent of the arrested. The peak of arrests was in 1945, when 22.64 percent of the total were seized. In 1941, 18.70 percent and in 1950, 8.31 percent of the arrests took place. People arrested in 1951 received the longest average sentences – 25.45 years, including banishment, which usually did not exceed five years. The length of sentence averaged more than 20 years also in 1948, 1950, 1952 and 1953. The share of death sentences dropped from 81.36 percent in 1937 to 0.94 percent in 1947, but increased again in 1952 (1.59 percent) and 1953 (2.13 percent).

Convictions in Estonia were based retroactively on articles 58-1a (in 38.11 percent of cases), 58-11 (19.60 percent), 58-13 (5.29 percent) and 58-10 (4.43 percent) of the Russian SFSR penal code. The frequency of application of other articles, such as 58-4, 17-58-1a, 58-16 and 50-10 (paragraph 1), remained between 2.21-3.31 percent of the total, while the rest were used in 1.9 percent or less cases.

A decree of the USSR Supreme Council Presidium of Nov. 1940, signed in the Kremlin in Moscow by the chairman of the presidium, Mikhail Kalinin, and secretary Aleksandr Gorkin, enacted prosecution in compliance with Russian laws for "crimes" committed on the territories of Lithuania, Latvia and Estonia before the establishment of Soviet power in those states. By a resolution of the presidium of the provisional Estonian SSR Supreme Council of Dec. 16 of the same year, the Russian penal code became effective on Estonian territory in prosecution for crimes committed before Soviet power was established here. The resolution was signed by the chairman of the presidium, Johannes Vares, and secretary Voldemar Telling. An Estonian translation of the 1926 version of the Russian penal code including amendments up to Nov. 15, 1940 was published in 1941.

Nagu tõendab kompartei ja KGB edaspidine praktiline tegevus, andsid seltsimehed Vares ja Telling oma allkirjaga (kas neil selleks volitust oli või mitte) Kalininile ja temale alluvale (võib-olla tegelikult ka mittealluvale) genotsiidimehhanismile võimaluse maha lasta või vangistada vähemalt pool Eesti elanikkonnast. Eriti hästi sobisid selleks § 58 (riiklikud kontrrevolutsioonilised kuriteod, 6,5 leheküljel) ja § 59 (NSV Liidule eriti ohtlikud valitsemiskorravastased kuriteod), aga ka teised paragrahvid.

Paragrahvide 58-13, 58-3, 58-10 ja ka muude järgi mõisteti süüdi ja karistati inimesi tegevuse eest, mis oli toime pandud iseseisvas Eesti Vabariigis ja oli igati kooskõlas tollaste seaduste ning tavadega. Nende paragrahvide alusel karistati ministreid, Riigikogu liikmeid, poliitikategelasi, politseinikke, kaitseliitlasi, linnapeasid, maavanemaid, Vabadussõjast osavõtnuid, välisesinduste ja saatkondade töötajaid jne. Igasugust sõnas ja trükis avaldatud kriitikat Nõukogude Liidu suhtes käsitati laimuna ja karistati § 58-10 järgi.

Arreteeritud eestimaalaste sagedasemate kinnipidamiskohtadena (vangilaagrite ja vanglate asukohana) on dokumentides märgitud Komi ANSV (18 %), Sverdlovski oblast (12,4 %), Krasnojarski krai ja Irkutski oblast (kokku 12,3 %) ning Karaganda oblast (9,4 %). Ülaltoodud andmeid võib leida statistilise ülevaate tabelites ja joonistel.

Aastatel 1936–1939 arreteeritud isikud olid valdavalt Venemaa eestlased, kelle toimikud on hilisema elukoha järgi, teistkordse vahistamise või lihtsalt järelevalve tõttu toodud Eestis asuva KGB arhiivi riiulitele. Nende, enne Eesti okupeerimist arreteeritud isikute hulgas oli ka Eestist mitmesugustel põhjustel üle piiri Venemaale siirdunud inimesi, kes vangistati seal peamiselt nõndanimetatud spioonidena.

Tabelite numbris, näiteks "3.4", tähistab esimene arv peatüki numbrit, teine tabeli järjekorranumbrit. Jooniste numbris, näiteks "3.4.-2", osutavad esimesed kaks arvu sellele, millises tabelis on joonise koostamisel kasutatud arvandmed, viimane on tabeli juures oleva joonise järjekorranumber.

As the subsequent activity of the Communist Party and KGB proves, comrades Vares and Telling, by signing the resolution (whether or not they were authorized to do so), gave Kalinin and the genocide mechanism under his jurisdiction the opportunity to shoot or arrest at least half the Estonian population. Particularly well suited for this purpose were articles 58 (counterrevolutionary crimes – on six and a half pages) and 59 (crimes against the ruling system perceived as especially dangerous to the Soviet Union), but others as well.

Under Articles 58-13, 58-3, 58-10 and others, people were convicted and punished for activities practised in the independent Republic of Estonia and fully in agreement with Estonian laws and customs. Under those articles, punishments were inflicted on Estonian Cabinet ministers, members of parliament, politicians, policemen, members of Kaitseliit (paramilitary defence organisation), mayors and county governors, participants in the War of Independence, employees of representations and embassies abroad, etc. Any criticism of the Soviet Union, whether spoken or published, was regarded as slander and punished under Article 58-10.

As documents show, most arrested Estonians were sent to prison camps and prisons in the Komi ASSR (18 percent), the Sverdlovsk region (12.4 percent), the Krasnoyarsk and Irkutsk regions (12.3 percent) and the Karaganda region (9.4 percent). The above data are to be found in tables and figures included in the statistical overview.

Most of the persons arrested in 1936-39 were Russian Estonians, whose files were transferred to the archives of the Estonian branch of KGB either because they later returned to Estonia, were arrested for a second time or were kept under surveillance. Among those persons arrested even before the occupation of Estonia were people who for different reasons had moved from the Republic of Estonia to Russia. Most of them were arrested for alleged espionage.

In the numeration of tables in this chapter, for example, Table 3.4, the first number denotes the number of the chapter and the second, the number of the table in it. In the numeration of figures, for example, Fig. 3.4-2, the first two numbers indicate the table that contains the numerical data the figure is based on and the last number shows the number of the figure pertaining to the table.