| < Prev | Next > |
|---|
Aastatel 1940–1988 Eestis nõukogude okupatsioonivõimude poolt teostatud repressiivpoliitika olulise osa moodustas isikute represseerimine, s.t. kehtivale reziimile mittelojaalsete inimeste varjatud mõrvamised (kadumised), avalikud kohtuvälised hukkamised, pidevad plaanipärased arreteerimised poliitilistel põhjustel ja kaugetesse Venemaa vangilaagritesse kadumised. Paari päeva massiüritusena läbi viidud 1941. aasta juuniküüditamine (üle 10000 inimese) ja 1949. aasta märtsiküüditamine (nimekirjas olnud 30119 inimesest pääses küüditamisest 8065), samuti vahepealsete aastate küüditamised hõlmasid Eesti elanikke imikutest liikumisvõimetute raukadeni. 1941. aasta küüditatute perekonnapead ja paljud üksikisikud viidi arreteerituna vangilaagritesse, kus neist hukkus arvatavasti 95 protsenti – nad lasti maha või surid mõne aasta jooksul. 32100 Vene sõjaväkke sundmobiliseeritud eesti mehest hävitati tagala tööpataljonide ebainimlikes tingimustes nälja, külma ja raske tööga lühikese aja jooksul kuni 40 protsenti. Saksa sõjaväkke (sund)mobiliseeritud 59000 eestimaalasest hukkus sõjategevuses 23,7 protsenti ning paljud surid hiljem Venemaa vangilaagrites. Teise maailmasõja lõpul põgenes üle 70000 inimese Eestist punase terrori eest läände ja mujale. Ainuüksi 1940. ja 1941. aastal viidi ZEV-i andmetel (Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten, tegutses aastatel 1942–1944) Eestist Venemaale või hukati kohapeal 59967 inimest.
Dots. Leo Talve (1991) ja prof. Ene Tiidu (1993) andmetel võib 1940.–1988. aasta mitmesuguste vägivallaaktsioonide tulemusena kanda 12 repressioonikategooriasse kokku orienteerivalt 274260 eestimaalast. L. Talve andmetel arreteeriti neil aastail poliitilistel põhjustel 60000–80000 eestimaalast, neist kuni 10 protsenti saksa okupatsioonivõimude poolt. Eesti Riigiarhiivi filiaali fondide 129 ja 130 arreteeritute 32 kartoteegikastis oli 1994. aasta juunis kontroll-lugemisel kokku 43683 isikukaarti ja väljasaadetute (1941, 1949, 1951 ja vahepealsed aastad) 23 kartoteegikastis 40455 isikukaarti. Isikuandmete otsimised tõendavad aga, et väga paljude represseeritute andmeid neis arhiivifondides pole.
Ülaltoodud lünklike ja umbkaudsete andmete täiendamiseks ja täpsustamiseks, iga represseeritu nime ning andmete registreerimiseks, korduvate isikunimede identifitseerimiseks ja väljaselekteerimiseks, samuti andmetöötluse organiseerimiseks moodustati Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu "Memento" algatusel Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB).
"Memento" teabe- ja ajalootoimkond ning selle juurde kuuluv iseseisev ERRB on alates 1989. aastast kogunud ja erineval astmel töödelnud andmeid ligi 94000 represseeritu kohta, neist 74453 andmed olid 1995. aasta lõpuks sisestatud arvutiregistrisse. Register täieneb praeguse töötempo juures aastas 15000–20000 isiku andmetega. 1996. aasta juunis oli elektroonilises represseeritute registris 85000 inimese kohta andmeid kuni 18 parameetri ulatuses. Registri andmebaas on ette nähtud operatiivsete uurimuslike otsingute ja valikuliste väljatrükkide tegemiseks ning registri andmestikku võib ühtlustada rahvastikuregistri mõningate andmetega.
Raamatu "Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988 (§58)" I köide kätkeb eneses 20164 arreteeritu isikuandmeid ja nende andmete töötlemise tulemusi. See nimekirjaraamat tutvustab 1/4 osa ERRB üldandmebaasist ja põhineb 96,71 protsendi ulatuses arhiivimaterjalil: 51,5 protsenti ülemkohtu ja 30,78 protsenti prokuratuuri arhiivide rehabiliteerimise koondkaustadest ning 14,43 protsenti KGB arhiivi toimikutest. Ülejäänud 3,29 protsendi isikute andmed on saadud ERRB spetsiaalsetelt küsitluslehtedelt.
Poliitilistel põhjustel arreteeritute karistamiseks kasutatud paragrahvid nägid vähemalt 89 protsendil juhtudest ette vabadusekaotuse või mahalaskmise "ühes kogu (esineb valdavalt) või osa vara konfiskeerimisega". Ülejäänud 11 protsendi arreteeritute vara äravõtmine ei ole selge. Suurus "vähemalt 89%" tuleneb VENE NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvidest ja nende kasutamissagedusest Eestis. Käesoleva raamatu statistilise ülevaate tabelist 3.7 näeme, et sagedus §58-1a puhul oli 38,11%, §58-11 jaoks 19,60%, §58-13 – 5,29%, 58-10 – 4,44% jne. Arreteerimine ja vara konfiskeerimine, eriti massiline küüditamine ja põgenemine läände vabastas sisustatud eluruume ning meelitas Venemaa immigrante, keda okupatsioonivõim tõi rohkesti kohale organiseeritult, osalema äravõetud varade jagamises. Paljud kasutavad seda varandust tänapäevani.
Poliitilistel põhjustel ebaõiglaselt represseeritud isikute üldine seaduslik rehabiliteerimine toimus aastail 1989.–1991. Rehabiliteerimine võimaldas lülitada peaaegu kõik endised arreteeritud ja küüditatud või nende pärijad, samuti mahalastute ning kinnipidamiskohtades surnute pärijad varanduse tagasisaajate hulka. Reaalne paljude piirangutega tagastamise protsess kulgeb siiski vaevaliselt. Tagastamine muutub üha enam uueks varade ümberjagamiseks.
Arreteeritute põhiandmed on esitatud nimede tähestikulises järjekorras raamatu neljandas peatükis "Isikuandmed alfabeetilises järjekorras". Sealt teid huvitava inimese kohta andmete leidmiseks peate teadma vähemalt tema perekonnanime. Kui soovite aga näiteks meelde tuletada Tallinnast Koidu tänavalt arreteeritud inimeste nimesid, siis tuleb vaadata järgmist registrit "Register kohanimede järgi". Ent kui soovite leida näiteks Irkutski oblasti Ozjorlagi saatusekaaslaste nimesid, siis on otstarbekas otsida kuuendast peatükist "Register kinnipidamiskohtade järgi". Kokkuvõtlikud üldandmed ja keskmised arvandmed poliitiliste arreteerimiste kohta Eestis on kolmandas peatükis "Statistiline ülevaade".
Koostaja ja autorid peavad vajalikuks avameelselt öelda, et nimekirjaraamat on kaugel täiuslikkusest.
Esiteks, töö alustamisel oli võimalik kasutada üksnes kaudseid andmeallikaid: Eesti NSV prokuratuuri ja ülemkohtu arhiivides olevaid rehabiliteerimiste koondkaustu. Hiljem, kui osutus võimalikuks kasutada ka KGB uurimistoimikuid, selgus, et paljud andmed ei ole neiski täpsed. Vigu on kindlasti lisandunud juba eesti nimede ümberpanekul vene keelde KGB dokumentides ja nüüd nende eestipärase vormi taastamisel. Kahjuks ei jätkunud jõudu, et kontrollida kõiki nimesid perekonnaarhiivides, küsitluslehtedega või rahvastikuregistriga ühildamise teel. Teiseks, nimekirjaraamatu autorid pidid ise looma koostamise metoodika, kuna tegevuse alustamisel ei olnud samalaadsed tööd (näiteks natsismiohvrite kohta) kättesaadavad. Andmeid töötleb endistest represseeritutest koosnev ja sümboolse tasu eest tegutsev töörühm.
Napp finantseerimine ei ole ERRB-l võimaldanud pidevalt rakendada spetsialiste, kuid nende abi on olnud siiski mainimisväärne.
Oleme tänulikud iga meile teatatud ebatäpsuse eest, vähendamaks vigu järgmistes nimekirjaraamatutes ning võimaldamaks korrigeerida elektroonilise registri andmeid. Vigade paranduse lülitame järgmisesse köitesse. Meie aadress: ERRB juhataja, postkast 115, EE0090 Tallinn.
Kahjuks on paljud meie saatusekaaslased, kes seda raamatut pikisilmi oodanud, juba toonela teele läinud. Rohkesti on ka neid, kes otsitavat nime sellest raamatust veel ei leia. Loodame, et peagi jõuavad teieni järgmised köited, nii arreteeritute kui küüditatute nimekirjadega.
Raamatu koostamisel on ERRB-ga koostööd teinud ja abi osutanud: Ustus Agur, Ülo Kaevats, Raivo Kasemaa, Peeter Küüts, Leevi Hark, Peep Pillak, Endel Kukk, Aimar Altosaar, Helma Bucht, Valdur Ohmann, Leo Tõnisson, Erich Kaup, Peep Varju, prof. Vello Salo, Mirjam Kaber, dots. Ants Ruusmann, med. kand. Udo Josia, Endel Palmiste, Aadu Oll, August Meema, Tiia Nurmis, Astra Ellmann, Õie Tipner, Helmi Veske, Anne Eenpalu, Elmar Joosep, Lea Rebane, Mart Aru, Maire Ratassepp, Rein Grabbi, Ago Kõrv, Edmund Ranniko, Olav Pihlak, Olaf Aule ja paljud teised. Kvalifitseerituma osa arvutitööst tegid Taivo Harju ja Arvi Prikk. Raamatu trükkimisele aitasid oluliselt kaasa Henno Uus, Ülo Anson ja Veljo Areng.
Suur tänu teile kõigile!
Meie tunnustus küsitluslehtede täitjatele ja nimekirjade kontrollijatele-täiendajatele! Eraldi tänan Ilme Peda tehtud põhitöö eest.
Tarkvara väljatöötamine, osa andmete sisestamine arvutisse, andmetöötlus ja väljatrükkimised olid Informaatikafondiga sõlmitud lepingute peamiseks ülesandeks.
Meie töö tulemuste esimese osa väljaandmine raamatuna osutus võimalikuks üksnes tänu Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu annetatud rahale. Täname väga oma rahvuskaaslasi välismaal, kes selle organisatsiooni kaudu seda ettevõtmist toetasid! ERRB loodab, et raamatu müügist saadud tulu võimaldab trükkida peatselt valmiva arreteeritute nimekirja II köite. Sellel eesmärgil ei ole autorid enda jaoks kavandanud mitte mingisugust honorari.
ERRB tööd on finantseerinud Eesti valitsus ja Informaatikafond, sponsoreerinud Riigiarvutuskeskus, Stockholmi Eesti Rahvusfond, Adelaide Eesti Muinsuskaitse Selts, Sydney Eesti Muinsuskaitse Selts, Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts Ameerika Ühendriikides jt. Suur tänu teile kõigile!
ERRB seadis oma töö eesmärgiks aastatel 1940–1988 Eestis okupatsioonivõimude poolt ellu viidud genotsiidipoliitika olemuse ja ulatuse väljaselgitamise represseeritute isikuandmete registri vahendusel.
Represseeritute registri väljatöötamine, andmete usaldusväärne töötlemine ja täiendamine-korrigeerimine valitud andmetega rahvastikuregistrist, samuti küsitlusandmetega, genotsiidipoliitika andmestiku ja selle töötlemise tulemuste jäädvustamine raamatute ja elektroonilise registrina aitab täiendavalt argumenteerida Eesti kaasaegset sise- ja välispoliitikat (ka suhtumist genotsiidi organiseerijatesse ja ohvritesse) ning muudab repressioone käsitlevad andmed endistele represseeritutele, diplomaatidele, ajaloolastele, sotsioloogidele, ajakirjanikele, teadlastele ja eraisikutele paremini kättesaadavaks.
Raamatusse lülitatud vahistatud isikud on valitud põhimõttel: kõik arhiivist või kõik piki läbivaadatud arhiiviriiuleid
Koostaja
Tallinn, 23. juuni 1996
Eesti ei ole kellelegi sõda kuulutanud. Keegi ei kuulutanud sõda Eestile. Sellest hoolimata olid Eesti kaotused Teises maailmasõjas raskemad kui ühelgi teisel Euroopa riigil.
Kui suured olid need kaotused täpselt? Antud oludes (kui suur osa arhiivimaterjalidest asub väljaspool Eestit) nõuab täpne dokumentatsiooni kogumine veel palju tööd ja vaeva. Kuid seda vajavad niihästi eesti rahvas kui ka kogu maailm – et niisugused ebainimlikud repressioonid enam iial ei korduks.
Kaotuste hulgas raskemad - kuna korvamatud - olid inimkaotused. Käesolev raamat teeb kättesaadavaks suure hulga arhiiviandmeid represseeritute kohta, mida vajavad niihästi kannatanute omaksed kui repressioonide ajaloo uurijad. See on väga väärtuslik teos.
Vello Salo, prof. emeritus
Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees
Prof. Vello Salo on koostanud, toimetanud ja avaldanud trükis alljärgnevad represseeritud isikute registrid:
Küüditatud 1941. – Ont. Canada: Maarjamaa Publications, 1993. – 236 p. // Üldnimestik baseerub Tartu Instituudi arhiivi (Toronto) ja ERRB andmetel seisuga 24. veebruar 1993. – The register is based on the archives of the Toronto-based Tartu Institute and the data of the ERPRB as of Feb. 24,1993.
Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatus 1938–1944. – Ont. Canada: Maarjamaa Publications, 1994. – 73 p. // Teine raamat sama pealkirjaga, samuti 1994. aastast on 28 leheküljeline. – A second volume of the book, also published in 1994, contains 28 pages.
1941. aasta juuniküüditatutest on valmimas juba kolmas täiendatud, ulatusliku vaikeiosaga varustatud ja illustreeritud nimekirjaraamat ligi 850 leheküljel. Selle raamatu koostas suur kodueestlaste kollektiiv Elmar Joosepi juhendamisel ajavahemikus 1989-1996. Raamatu isikuandmete osa sisestas arvutisse E.Joosep 1994.–1995. aastail ERRB palgalise töötajana, kasutades ERRB käsutuses olevaid arvuteid, programme, andmetöötlust ja arvutispetsialiste.