In Memoriam AUGUST PUUSTE

Email Print PDF
There are no translations available.

In Memoriam AUGUST PUUSTE (28.11.1913-02.03.2014)

Meie hulgast on lahkunud Teise maailmasõja eelne kaitseliitlane, Sakala maleva taasasutaja ja auliige August Puuste.


Alljärgnevalt Auguste Puuste sajanda juubeli puhul avaldatud artikkel.

 

August Puuste – sajandivanune kaitseliitlane

Priit Silla

 

Aeg-ajalt oleme näinud teleris vanavanaemasid ja –isasid, kes kõrge ea tõttu kuuluvad tugitooli.
August Puuste on üliõpilane Pärnu väärikate ülikoolis. Ta ütleb, et üks asi on vaadata maailma mätta otsast, teine asi – mäe otsast. Viimane tähendab haridust. „Ega ma enam maailmas teha ei suuda, ainult vaadelda võin. Mul pole enam eakaaslasi, mõttekaaslasi veel jätkub“, võtab härra Puuste oma juubelieelsed mõtted kokku. Ta pakub jutuajamise juurde oma külalistele Sakala Malevast kohvi, liikudes nobedalt toa ja köögi vahet, katab laua ja jätkab vestlust mõttelõnga katkestamata.

Ta elab juba ammu üksi, saab ise kõigega hakkama, käib iga päev linnas, sest on seltskondlik inimene. Peale õnnestunud silmaravi näeb vanahärra prillideta lugeda, mida ta ka rohkesti teeb. Televiisor ja ajalehed hoiavad teda ilma eluga kursis. Oma elust räägib ta olulisi seiku, mille teadmisest on kuulajal kasu. Pisiasjad ja oma isiku kirjeldamise jätab ta ära.


August Puuste on sündinud 28. novembril 1913 Viljandimaal Polli vallas taluperes. Tööd jätkus talus igale hingele, aga kooliharidust ei suudetud anda nii palju, kui August oleks tahtnud. Ta õppis Polli-Peraküla vallakoolis (4 kl) ja seejärel Karksi-Nuia 6-klassilises koolis ning püüdis ennast harida omal käel, saavutades nõnda umbes kihelkonnakooli taseme. Sellele lisandus Tallinnas kaitseväes teenides allohvitseride kursus. Peale kaitseväge töötas ta Polli metskonnas metsavahina ning pidas n-ö palgatalu (15 ha). August Puuste moodustas Lillis Kaitseliidu jao ning tõusis hiljem Polli rühma pealikuks. Saksa ajal oli ta Lilli Omakaitse rühma pealik. Vabadussõjas olid võidelnud Augusti kolm vanemat venda, kellest üks langes.

 

Kui venelased 1939. aastal sisse marssisid, pandi kaitseliitlased neid julgestama. August Puuste sai ülesandeks kolonnid Nuiast edasi suunata. Ta seisis tänava nurgal trepil ja imestas, miks venelased talle au annavad. Põhjus selgus hiljem: August oli just kätte saanud oma metsaametniku vormi koos ilusa karusnahkse mütsiga. Niisugune võis vene sõjaväes peas olla alates polkovnikust. Metsaametniku vorm oli samas ka Kaitseliidu vorm, millele oli lisatud vaid Kaitseliidu käeside. Sissemarssivad kolonnid seevastu olid määrdunud haisvais mundrites, nälginud ja hämmeldunud nägudega. Nemad ju ei teadnud, kus nad on või kuhu neid viiakse.

Kui Kaitseliidult relvad ära korjati, oli Augustil õnnestunud maha matta kast padruneid. Peagi läks neid ka tarvis. Otse kohale jõudvate sakslaste ees liikusid taganevate punaväelaste jälgedes hävituspataljonide riismed, röövides ja põletades, nagu käskis Stalini põletatud maa taktika. Lillile lähenes niisugune voor läti punastega. Augusti jaol polnud muid relvi kui üks nagaan ja jahipüss. August kamandas nagaani ähvardusel voori seisma, mispeale tema mehed metsast välja kargasid. Läbiotsimisel leidsid nad ühest vankrist 14 tuliuut vintpüssi - seega sai jagu jälle relvad ning padrunid kaevati üles. Taasrelvastumine tekitas ümbruskonnas kõmu, mille tõttu kohalikud hävituspataljonlased loobusid Lillit ründamast. Üks asi on röövida ja põletada, hoopis teine asi aga relvastatud meestele vastu astuda. Puuste „armee“ suutis küla päästa ilma pauguta.

Saksaaegsel Omakaitse rühmal polnud õieti mingeid ülesandeid. See oli rohkem nagu kombe pärast, ei mundreid ega ka nimetamisväärseid relvi. Midagi poleks ilmas muutunud, kui Lilli rühma polekski moodustatud. Või siiski: sakslased olid vahistanud kaks kommunistide „aktivisti“ ja toonud need metsapunkti, kus August töötas. Ohvitser kärkis ja ähvardas kinnipeetuid mahalaskmisega. „Mitte ilma kohtuta!“ hüüdis August kuidagi loomusunniliselt. „Kas tunnete neid?“ päris ohvitser. “Ühte ma ei tunne, teine on debiil Juhan Mägi, minu koolivend. Seepeale vabastas sakslane debiili ja saatis teise vangi püssimehe saatel ära. Oma tollast tegu on August hiljem mitu korda kahetsenud, siis on jälle inimlikkus kättemaksuhimu tasakaalustanud ja lasknud mehel rahus edasi elada. Koolivend Juhanist sai peale venelaste tagasitulekut Viljandi julgeolekuülem, kelle nõmedaid aga seda verisemaid tegusid said tunda paljud viljandimaalased. Ka August Puuste ise puutus Juhaniga hiljem kokku.

1944. aasta sügisel mõistis „vabastajate“ võim Puustele 15+5, millest suurema osa suutis ta vastu pidada Norilski kurikuulsates laagrites. Norilsk asetseb Kaug-Põhjas (teisel pool polaarjoont) Taimõri poolsaarel, kus juba 1935. aastal rajati NKVD-le alluv mäekombinaat. Selle tööliskonna moodustasid vangid, teiste rahvuste seas paljud eestlased. Rasketes laagrioludes kaevandustes ja välitöödel  (talvel kuni 60 kraadi külma) hukkus, lasti maha või sandistus seni veel teadmata arv inimesi. Norilski piirkonnas oli üle 40 vangilaagri.

Tänu oma senisele töökale ja karskele eluviisile pidas Augusti tervis hulk aega vastu. Vilets toit ja raske töö aga põhjustasid temalgi kurnatuse, mis viis vangi 6. laagripunkti – surmaeelsete lesilasse (haiglaks oleks niisugust asutust palju nimetada). Ühel hommikul tulid kaks väljakandjat Augusti aseme juurde ja imestasid, et mees polegi veel surnud. Nende käes olnud kott, kuhu laip pea ees sisse tõmmatakse ja jalutsisse vangi numbriga vineertahvlike kinnitatakse, jäi seda korda tühjaks. Norilski tavasid eirates August tervenes.

Tema eest hoolitses vist eestlaste jumal, sest ka Stalini surmale järgnenud Norilski mässu elas ta üle. Sõjavägi tulistas vangide massi, kus paljud said pihta, kuid Augustit kuulid ei tabanud. Esimeses veresaunas 6. juunil 1953 lasti 3. laagris, kus Augustit hoiti, maha kuus ja haavati 18 vangi. See täiesti põhjuseta julmus kutsus ka selles laagris esile ülestõusu. Keelduti tööle minemast. Juhiks sai poliitvang, endine lendur major Morozov, kes võttis laagris juhtimise üle. Vangid nõudsid laagriülemalt kapten Tarhovilt seletust, miks tulistati ja tapeti rahulikke relvituid inimesi, kes andis tulistamiskäsu. Samuti nõuti väljastpoolt erapooletut komisjoni, kes asja uuriks ja süüdlased välja selgitaks. Mingit komisjoni muidugi ei tulnud, selle asemel hakati taas nõudma tööleminekut, vastasel korral ähvardati laager jätta ilma toiduta ja joogiveeta. Nüüd valmistati lendlehtede trükkimiseks matriits, mille tähed lõikas eestlane Arnold Kõrgessaar. Lendlehtedes anti teada, et 3. laagris tapetakse ja ähvardatakse näljutamisega. Olukorrast paluti teatada Moskvasse. Lendlehed saadeti tuulelohega laagrist välja, kus need tõusid  õhuvoolude ja tuule mõjul kõrgele ning langesid kõikjale laiali nagu lumehelbed. Toitlustamine jätkus, kuigi vangid tööle ei läinud – kas kardeti tõepoolest, et mõni lendleht jõuab Moskvasse või oli mingi muu põhjus. Kuna vangid ootasid komisjoni, hoiti tapetute laibad kirstudega polikliiniku terrassil. Suvine aeg aga ei võimaldanud matuseid edasi lükata üle nädala. Kirstud kanti õlgadel ümber laagri traataia ja sängitati leinatalituse saatel klubi juurde kaevatud ühishauda.

Jätkus vangide võim laagri üle. Sai päevitada, sest ilmad olid ilusad, korraldati valveteenistus ja kindlustati väravatagune, et konvoi sõdurid sisse ei pääseks. Need üritasidki mitmel korral, kuid löödi kivirahega tagasi. Tuulelohed viisid endiselt välja mitmesuguse sisuga lendlehti. Endine Viljandimaa kooliõpetaja
Ilmar Praks moodustas laulukoori, mis esines sageli klubis. Kõlasid laulud „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad“, „Sääl, kus Emajõgi voolab“, „Ma tahaksin kodus olla„  ja mitmed teised, mis võtsid kuulajail silmad märjaks.

Järjekordsele üleskutsele laagrist välja tulla järgnes u 400 araverelist. Töötsoonis püüti tehaseid töös hoida teistest laagritest toodud meestega. Juuni lõpul täiendati konvoid ja valvemeeskonda mujalt toodud sõjaväelastega ning rivistati need vangide hirmutamiseks traataia taha pikka kolonni. Valjuhäälditest kõlasid jälle üleskutsed laagrist välja tulla ja keeldujaid ähvardati karistada. Mitte keegi välja ei läinud. Vangide suureks üllatuseks marssis minema hoopis sõjavägi. Hiljem saadi teada, et N Liidu julgeoleku ülem Lavrenti Beria oli Moskvas arreteeritud ja tema käsku laager relvade kasutamisega vallutada ei riskitud täita.

Elu laagris jätkus endiselt. Tuulelohede abil lennutatud palvetele vaatamata ei saabunud 6. juuni veretööd uurima ükski volitatud komisjon. Laagrisse püüdsid tulla küll mitu isehakanud komisjoni, kelle hulgas oli isegi keegi kindral, kuid need sunniti lahkuma. Nähtavasti otsustati juhtunu kas hoopis maha vaikida või mõnel muul süüdlastele kasulikul viisil  lahendada vange ära kuulamata.

Jõudis kätte 4. august. Paistis, et midagi tõsisemat oli kavas, sest divisjonis algas elav sagimine. Rivistuti jälle traataia taha.Valjuhääldite kaudu esitati nõudmine kõigil laagrist lahkuda 15 minuti jooksul. Loeti minuteid. Kui 15 minutit oli täis saanud, algas tõeline põrgu. Veoautoga, mis oli sõdureid täis, purustati laagri puidust väravad. Automaatidest inimeste pihta tulistades sõideti laagrisse. Kammiti läbi kogu laagri maa-ala ja barakid. Keda leiti, need käsutati laagri taha tundraväljale, kus tuli heita kõhuli üksteise kõrvale. Kui kõik ellujäänud olid laagrist välja aetud, juhiti nad lähedal asuvate laudade juurde,
kus kontrolliti kartoteegikaartide järgi vangide isiklikke andmeid ja jagati mehed kolme gruppi. August sattus nende hulka, kes senisesse laagrisse tagasi viidi. Ülejäänud kaks gruppi jaotati arvatavasti teistesse laagritesse. Ülestõusnute juht koos oma aktiiviga viidi ära mustade ronkadega. Laagrisse tagasi läinud vangid koondati aia nurka ja hoiti seal paar tundi valve all. Samal ajal korjati kokku tapetud ja asetati nad üksteise kõrvale  veemaja juures olevale platsile.

4. augusti tapatalgutel sai surma 79 ja haavata 200 vangi. Tapetuid oli kokku tassimas ka üks Pärnumaa mees Jüri Põldur, kes siis ka teadis nende täpset arvu. Pärast ülestõusu ja kahte veresauna muutus spetslaagri olme tunduvalt: akendelt võeti ära trellid, uksi ei lukustatud, numbrid riietel tuli riidelapiga üle õmmelda või üle värvida. Töö eest hakati tasu maksma, millest pärast mitmesuguseid mahaarvamisi suurt küll järele ei jäänud, kuid laagri poest lisaleiva ostmiseks jätkus.

25. mail 1955 oli laagris Krasnojarski Krai Kohtu väljasõiduistung. Vaadati läbi laagriülema esitatud nimekirjas olevate vangide toimikud ja langetati otsused. August vabastati enne tähtaega, kuid alles jäid viis aastat asumist. Asumiselt Krasnojarski linnas saatis ta vabastamistaotluse NSV Liidu peaprokurörile. Vabastamise otsus saabus 9. aprillil 1956. August hakkas kojusõiduks raha teenima, kuna Norilski aastatepikkusest „teenistusest“ polnud ülejääke. 
6. augustil 1956 jõudis mees Tartusse, kus elas ta ema.

Endise poliitvangi elukohaks sai aga Pärnu. Algul otsustas ta hakata leiba teenima autojuhina, läks autokooli ja sai kutselise juhi tunnistuse. Vana armastus – mets – aga võitis roolikeeramise. August lõpetas keskkooli, seejärel metsandustehnikumi, misjärel töötas aastakümneid Pärnu metsamajandis, lõpupoole metsapunkti juhatajana, kuni jäi pensionile.

 

Ta meenutab, kuidas kohtus mehega, kelle elu ta oli korra päästnud ja kes vastutasuks aitas teda saata külmale maale. Kord tuli metsapunkti uksest sisse mees, kes tundus Augustile kuidagi tuttav. Kuuldes tulija häält ja märgates tema tähtsustavat kõneviisi, kahtlus süvenes. Veendumaks oletuse õigsuses laskis August kui metsaametnik tulijal mingile kviitungile allkirja anda. Kui too oli paberile maalinud Mägi, ei jäänud kahtlust: koolivend, toonane julgeoleku mees, debiil. Allakirjutanu umbusklikku pilku nähes ütles metsaametnik , et tema on August Puuste. Võimutsev toon Juhan Mägi häälest kadus: “Jah, toona olid niisugused ajad“. „Ka mehed olid  n i i s u g u s e d !“ kostis  Puuste.

Kaitseliidu taastamise aegu võttis Sakala Malev oma sõjaeelse rühmapealikuga kohe sidet. August oli teretulnud kui EW ja EV side ning järjepidevuse kinnitus. Ta oli ja on oodatud ning tervitatud maleva tähtpäevadel, tema sõnavõtud on tunnustavad ja muretsevad nagu kõigil maleva liikmetel. Oma osa on ta andnud ka ülevaateraamatusse „Sakala Malev 1937-2002“ ning kirjutanud tuumakaid artikleid Kaitseliidu ajalehele Oma Maa. Kaitseliit on August Puustet autasustanud Valgeristi III ja II klassi medalitega ning Eesti Vabariigi president Riigivapi teenetemärgiga. Sakala Maleval on põhjust uhke olla oma auliikme üle ja kogu malev soovib talle jätkuvat tugevat tervist.

 

Noppeid August Puuste kirjutistest

* Enne sõda käis Lillis elav seltsielu. Hästi saadi läbi naabrite lätlaste kaitseliiduga, kelle orkester käis mängimas Lilli pidudel.

* 1939.aasta hilissügisel  ajasin ma viimati juttu leitnant Alfons Rebasega. Ta oli siis Sakala Maleva instruktor. Olime koos neljakesi: vaneminstruktor Julius Ellandi, kompanii õppepealik Artur Kõdar, Rebane ja mina. Arutasime, mis saab edasi. Ellandi arvas, et Pätsi järeleandmine baaside asjus oli paratamatu. Rebane aga ütles: “Mehed, oleme veel elus, vaatame, mis saab edasi.“ Kahju, et Rebane ei näinud Eesti riigi taastamist, Ta suri Augsburgis 1976. aastal.

* 14. juuni küüditamisega pani Stalin toime ime: eestlane hakkas üleöö armastama sakslast.

* Elama jäid laagris enamasti need, kes sundisid end töötama. Väga tähtis oli sealjuures ka inimese sisemine jõud – moraal ja selle säilitamise võime.

* Olen rahul, et on taastatud Karksi malevkond, millel oli kunagi oma lipp nagu teistelgi Sakala malevkondadel. Enne sõda kuulus Karksi malevkonda kaks kompaniid. Praegu on siin mehi umbes poole võrra sõjaeelsega kõrvutades, kuid malevkond hõlmab palju suuremat maa-ala kui vanasti.

* Olen karsklane. Andsin karskustõotuse 7. märtsil 1938 ega ole seda kordagi murdnud. See, kuidas noored tänapäeval oma tervist hävitavad, teeb mulle muret.

* Veel praegugi leidub inimesi, keda ei jahmata represseeritute tohutu, seni veel kindlaks tegemata arv. Need inimesed on ka veel praegu valmis väitma, et tookord talitati õigesti.

 

Allikad:

August Puuste. Minu elulugu, Karksi Sõna, 1997 nr 2,3,4,5,8,9,10

August Puuste. Kaks kuud poliitvangide omavalitsust, Oma Maa, sept. 2001

Priit Silla. August Puuste meenutab, Oma Maa,  jaan. 2001

August Puuste. Miks me1939/40 a vastu ei hakanud, juuni 2003

Priit Silla. August Puuste – 90, Oma Maa, nov 2003