III. Mida kujutasid endast eriti range režiimiga
vangilaagrid (Berlag)
Kuna vangide etapeerimis-, elu- ja töötingimusi on küllalt põhjalikult ja tõetruult kirjeldatud memuaarkirjanduses, ei pea autor siinjuures otstarbekohaseks neil asjaoludel pikemalt peatuda.
Küll on aga asjakohane kirjeldada Berlagi režiimi iseärasusi, sest need ei ole seni üldteatavaks saanud, kuigi valdav enamus eestlastest 1940-50-ndate aastate poliitvange Kolomal on selle laagri mitmest osakonnast läbi käinud.
Berlagi režiimi sätestas NLiidu siseministri kindral-polkovnik S.Kruglovi 1948. aasta oktoobris kinnitatud juhend (vt. lisa 3 [16, dok. 412]), mis kehtis moningate väikeste muudatustega kuni Berlagi likvideerimiseni. Et aga Moskva oli kaugel, harrastas laagriadministratsioon seda juhendit rakendades rohkesti "loomingulist isetegevust".
Tööpäev kestis Berlagis 10 - 12 tundi, puhkepäevi oli küll ette nähtud neli korda kuus, aga tegelikult anti neid eri laagri-jaoskondades vastavalt administratsiooni äranägemisele tihti kuu kohta vaid üks kuni kolm. Erariiete kandmine oli keelatud. Rahapalka ei makstud ja raha ei tohtinud olla (see reegel kaotati 1952. aastal, mil hakati töötasu arvestama ja mingi osa sellest maksti vangile ka kätte, et ta saaks laagripoest veidi söögilisa voi suitsu osta). Vois kirjutada 2 kirja aastas. Konvoivabu vange ei olnud, ööseks pandi barakid lukku. Rangelt oli keelatud igasugune tööväline suhtlemine eraisikutega. Sellise suhte ilmsikstulekul anti molemad kohtu alla ja said karistuse.
Kinnipeetavate väline erinevus seisnes peamiselt selles, et igale vangile oli antud identifitseerimistähis, mida administratsioon kasutas nime asemel. Identifitseerimistähis koosnes kolmest sidekriipsudega eraldatud osast, näiteks M-2-881. Esimene oli ühest slaavi tähest koosnev indeks, teine ühekohaline seerianumber ja kolmas kolmekohaline järjekorranumber seerias. Tähistuses esines paiguti ka erinevusi. Seerianumber võeti tarvitusele peale seda, kui terve tähestik oli esimene kord ära kasutatud, mitte kõikjal ei eraldatud teda sidekriipsudega ja mõnel pool pruugiti hoopis rooma numbreid.
Arvesse võttes viimaseid teadaolevaid idenfitseerimistähiseid võis Berlagist läbi käinud vangide üldarv olla 350 000 - 400 000 inimest. Edmund Heintare, kes töötas vangina aastatel 1949-51 Berlagi tapilaagri (18. laagrijaoskonna) eriosakonnas (), mis tegeles vangide arvestusega, on hinnanud, et vangide kartoteegis võis olla umbkaudu 35 000 kaarti. Kui arvestada 10 % ellujäänutega, siis tunduvad need arvud tõenäolistena.
Identifitseerimistähised omistati vangidele Berlagi saabumisel. Otse Berlagi toodutel toimus see 4. km tapilaagrijaoskonnas, juba varem Kolõmal USVITLi süsteemis olnuil siis, kui nad vastavasse Berlagi süsteemi laagrisse kohale jõudsid.
Identifitseerimistähise kandmine vangiriiete paremal põlvel, seljal ja mütsi ees oli kohustuslik. Tähis kirjutati musta värviga valgele riidest või plekist lipikule mõõtmetega 6x15 sm, ning õmmeldi ettenähtud kohale. Lipiku all olid rõiuvas katki lõigatud. Mõnelpool lubati tähised kirjutada ka otse riietele.
Kuni Berlagi moodustamiseni eksisteerisid ka USVITLi süsteemis erirežiimiga laagrijaoskonnad - nn sunnitöölaagrid (), mis olid moodustatud NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1943.a. 22. aprilli seadlusega. 1947.a. septembrikuus oli NLiidu sunnitöölaagrites 60 021 vangi [16, dok. 448]. Nende laagrite režiim sarnanes Berlagi omaga. Pärast Berlagi moodustamist formeeriti nad ümber Berlagi laagrijaoskondadeks voi toodi neist vangid Berlagi üle. Ka sunnitöölaagrite vangid kandsid identifitseerimistähiseid, kuid nende süsteemi ei ole onnestunud välja selgitada.