Harald Tammur - Saksa okupatsiooni aeg

Saksa okupatsiooni aeg

Juba sügisel 1941 selgus sakslaste suulisest vastusest Eesti presidendi kohusetäitja prof.Uluotsa märgukirjale, et Eesti riigi taastamiseks pole lootust. Meie põrandaalune rühm asus opositsiooni. Meie seisukoht oli, et tuleb oodata ja eesti mehi säilitada edaspidiseks, kuni ehk tekib vajadus ja võimalus vahetult Eesti eest võitlema hakata. Seetõttu tegime kihutustööd Saksa üksustes, iseäranis Eestist kaugel asuvates kohtades sõdurina teenimise vastu. Ühtlasi olime aga veendunud, et me ei tohi sakslaste sõda kahjustada.

Õigusteaduskonnas oli mul jäänud sooritamata umbes 5 eksamit. Saksa okupatsiooni ajal usuteaduskond taastati. Läksin sinna tagasi ja 1943.a lõpetasin cum laude. Kohe alustasin Tartu ülikooli kirikus oma prooviaastat, samal ajal õpetasin Tartu õhtugümnaasiumis usuõpetust ja ladina keelt. See kõik oli Saksa okupatsiooni ajal mu põhitegevus, kuid osalesin ka rahvuslikus vastupanuliikumises.

Hakkasime võrdlemisi varsti avaldama ja levitama põrandaaluseid lendlehti. Ma ei mäleta, millal. Mõnikord paljundasime ka teiste poolt tehtud lendlehti, mis meile meeldima juhtusid. Alguses paljundati kirjutusmasinal, hiljem hankisime vändaga seadme, mis paljundas vahapaberile kirjutusmasinaga trükitud matriitsidelt ja millega sai paljundada isegi üle poole tuhande eksemplari. Seda tööd tehti minu korteris Riia mäel. Seal olid sageli peidetud ka lendlehtede pakid, kuni nad käiku läksid. Juhtivalt tegutses Aun. Üks autoreid oli Postimehe toimetaja Arno Raag, kes on sellest oma mälestustes kirjutanud. Tekstid arutati ühiselt läbi. Lendlehtedega seotud isikuist peaks veel alles olema Kukemelk, kes elab Kalevi tänaval.

Kui 1943.a algasid sakslaste mobilisatsioonid, siis tekkis vajadus päästa meile olulisi mehi tööteenistusse (hiljem saksa väkke) mineku eest. Vabastati arstitunnistusega, millele pidi andma allkirja dr.A.Koskel, kes kuulus meie rühma juhtkonda juba 1941.aastast. Kaasa oli haaratud ka EÜSi vilistlane dr. Edgar Piirak Maarjamõisa haiglast. Temalt abi saamiseks kehtis märgusõna. Vajaliku dokumendi vormistas tema soovitusel üks Maarjamäe naisarst ja Koskel kinnitas oma allkirjaga. Ent vabastamist käsitasime erandina, põhiline oli meeste toimetamine Soome, kus nad pidid astuma vabatahtlikena Soome väkke. Soome toimetamist korraldas meie esindaja Tallinnas Rudolf Saago, kellel olid sidemed paadimeestega ja kes aitas põgenikke veoautodega randa vedada. Saago juurde mindi Auna ja minu kaaskirjaga, mille said ainult paremad mehed. Soome saatmise liin töötas tükk aega edukalt, kuni sakslased jälile said ja Saago arreteerisid. Neil polnud aga tõestusmaterjali, mistõttu Saago vabastati. Ta põgenes kohe ise Soome ja kujunes seal meie sidemeheks. Tallinnas võttis suure osa Saago funktsioone üle ksv Mihhail (Miša) Tomson, kes töötas kriminaalpolitseis. Saago abilistest Tallinnas jäi alles ka Benita Lahe, kes vangistati alles aprillis 1944. B.Lahe elas ja töötas peale suvesõda Tartus ETK süsteemis, siis kolis Tallinnasse.

Üks meie tegevusliin oli relvade varumine ja peitmine. See toimus Lõuna-Eesti Omakaitses salaja tegutsevate meeste kaudu. Alguses võeti relvi mahajäänud punaarmeelastelt, edaspidi venelaste poolt allaheidetud parašütistidelt, keda Omakaitse kinni võttis. Nende kaasabil olevat koguni venelaste käest parašütistide tulesignaalidega lisa tellitud. Kogu ürituse algataja oli minu teada Lõuna-Eesti metsavendade juht kapten Karl Talpak. Temalt lähtus suurel määral ka algatus asuda eesti poisse Soome toimetama. Sakslased kahtlustasid teda, ta oli varsti (1943 alguses?) sunnitud Soome põgenema. Talpaku lähimad sõbrad meie hulgas olid Koskel, Saago ja mina. Mäletan Koskeli pool peetud Talpaku sünnipäeva 1942. Relvade varumisega tegeles meie hulgast kõige enam O.Reintalu. Relvad peideti asjaga seotud isikute taludes. Kaasa haaratud oli ka res.-leitnant A.Püvi Võrust..

Olime veendunud, et Eesti iseseisvust saab taastada ainult lääneliitlaste kaasabil ja et selleks on vajalik EV põrandaaluse valitsuse loomine. Käisin meie organisatsiooni nimel selles küsimuses kolm korda prof.Uluotsaga rääkimas ja teda veenmas, et ta teeks valitsuse. Jaatava vastuse andis ta alles märtsis-aprillis 1944.

Meie organisatsioon saatis välismaale (Soome) ka Eesti välissaadikute tööks vajalikku informatsiooni: ülevaateid poliitilisest ja majanduslikust olukorrast Eestis, rahva meeleoludest, põrandaaluseid lendlehti, andmeid majanduse rüüstamisest jms. Seda tegevusliini juhtis Lembit Kriisa, kes töötas SD 3ndas osakonnas, mis tegelikult asendas sakslastel vaba ajakirjandust ja just sedalaadi infot neile koguski. Andmed saadeti Soome saadikule Warmale algul Saago kaudu, siis aga Ernst Kulli vahendusel, kes juhtis Tallinnas EV Rahvuskomitee organiseerimist ja tööd.