Harald Tammur - Tartu lahingud

Tartu lahingud

Punased põgenesid Emajõe lõunakaldalt 9.juulil. Nad tulid raekoja ette, autojuht oli juba põgenenud, täitevkomitee läks järele. Varahommikul lasti Kivisild õhku, õhtupoole ka Jänese raudteesild. Vabadussild jäi veel õhkimata, kuid oli mineeritud. Mõned punaste patrullid, peamiselt miilits ja julgeolek, liikusid veel siin-seal lõuna pool jõge, ja linnast kulgesid läbi üksikud taganevate punaarmeelaste salgad. Kogu linn ja maakond olid ennast varjavaid eesti mehi täis. Meil oli loodud kontakt mõne linnas asuva põrandaaluse organiseeritud vastupanu rühmaga ja maal tegutsevate metsavendade salkadega. Kõige sõjakam Tartus oli rühm, mille keskus asus suletud Centrali kohvikus. Nad surmasid juba 9.juulil esimese vastase ja tahtsid kohe ööl vastu 10ndat ülestõusu alustada. Meie pidasime seda liiga ohtlikuks, sest ühendus ülejõe linnaosaga, kuhu olid kogunenud suured punaarmee üksused, oli ikka veel alles. Aun leppis Centrali rmeestega kokku, et alustamise hetke määrab TM, kes seega pidi saama ülestõusu koordineerijaks ja keskuseks.

10.juulist sai otsustav päev. Punased püüdsid õhkida Ropka relvaladu, kuid see õnnestus vaid osaliselt. Öösel vastu 10ndat olid eriti koolipoiste rühmad sealt ära tassinud suure hulga relvi ja laskemoona. Päeva esimesel poolel toimus eesti rühmadel juba hulk relvakokkupõrkeid punaste patrullidega. Tollastest sündmustest on palju ja põhjalikult kirjutatud, tervikpilti sündmustikust pole siiamaani. Seepärast piirdun edaspidi ainult sellega, mida ise kogesin või tean ja mäletan.

10.juuli hommikul asuti TM majas ülestõusu plaane arutama. Kohal oli üle kümne mehe. Moodustati kolmeliikmeline staap, hakati paljundama üleskutset Tartu rahvale. Mina läksin, lühike ratsaväe püss mantli all, Raekoja juurde luurele. Oli liikvel punaste patrulle. Teiselt poolt jõge tuli lisaks kaks veoautotäit hävituspataljoni mehi. Ruttasin TM mehi hoiatama, sest telefonid enam ei töötanud. Hävituspataljon asus piirama Kaitseliidu maja, kust punased olid jalga lasknud. Nägin, kuidas sealt õnnestus viimsel hetkel pääseda meie rühma mehel Ants Kersonil. Teise veoauto mehed asusid ümber piirama mahajäetud NKVD maja Riia tänava nurgal. Hoiatus jõudis TM majja õigeaegselt. Mehed lahkusid sealt, võttes kaasa kõik ülestõusuga seotud varustuse ja materjalid. Aun oli viimane, minu ees astus H.Leesment, kes kandis porttfellitäit püstoleid. Kui jõudsime eemale Pepleri nurgale, hakkas vastane juba TM maja piirama. NKVD maja keldrisse olime kinni pannud ühe hommikul võetud vangi, keda olime TM majas üle kuulanud. Võttis palju aega, enne kui see mees üles leiti ja TM kohta teada saadi. Meie mees, kes vangi valvas, pääses oma julguse tõttu. Ta sundis miilitsad relvaähvardusel õuest lahkuma ja põgenes ise vastassuunas.

Vahejuhtum halvas mõneks tunniks TM rühma tegevuse. Samal ajal jätkusid linnas juhuslikud tulistamised vastase patrullide ja relvastunud eestlaste vahel. Järsu pöörde olukorda tõi pärastlõunal saksa eelluure ilmumine 3 soomusautoga, baltisaksa ohvitseri v.Glasenappi juhtimisel. Algas spontaanne ülestõus, mis koos sakslaste edasiliikumisega levis Ropkast Riia mäeni ja kesklinna. V.Randmäe tõi välja parteikomiteelt röövitud mõlkis auto ja sõitis suure eesti lipuga Ropka ja Karlova linnajagude tänavad läbi, kutsudes rahvast üles relvi haarama ja lippe heiskama. Üks saksa auto tegi all-linnas ringsõidu ja andis Vabadussilla lähikonnas üle Emajõe punaste kaevikute suunas tuld. Mitmel pool lehvisid eesti lipud ja lauldi hümni. Riia mäe ümbruskonda kogunes murruna rahvast, nende seas ka mitmed TM rühma mehed koos Olev Reintaluga. Kaitseliidu maja vastas asuvale ning TM aiaga külgnevale firma Puhk ja Pojad harukontori õuele hakkas tekkima midagi juhtimiskeskuse taolist. Kui sakslased kella 18 paiku lahkusid, võttis O.Reintalu seal üldjuhtimise enda kätte ja hakkas koordineerima omaette tegutsevate rühmade ja rühmakeste tegevust. Kogu aeg tuli mehi juurde, igale poole saadeti välja appikutsed metsavendadele. Emajõe äärde kuni Jänese sillani moodustati kaitserinne. Öösel hakkasid saabuma metsavendade üksused kogu Lõuna-Eestist, kus võim oli eestlaste poolt juba üle võetud.

Venelased olid sakslaste ilmumisest ja eestlaste ülestõusust paanikasse sattunud. Esimese ehmatusega hakkasid nad põhja pool Emajõge linnast välja taanduma ning õhkisid kella 22 paiku Vabadussilla, viimse ühendustee ülejõe linnaosaga. Siis algas ka pidev suurtükituli linna vabastatud osale. See kestis üle kahe nädala. Palju tegemist oli linna puhastamisega majadesse peitupugenud punastest salalaskuritest.

Sakslased saatsid mõne järgmise päeva jooksul Tartusse appi üksikuid väikesi luure- ja eelrühmi ning organiseerisid oma välikomandantuuri, saabus ka välisandarmeeria esindus ja hiljem paar rindekompaniid. Sakslasi oli esialgu vaid paarsada meest, Emajõe rinnet pidas umbes 1000-meheline eesti partisanide pataljon. Olev Reintalu andis 11.juuli keskpäeva paiku juhtimise üle selleks ajaks koos metsavendadega appi saabunud major Fr.Kurele ja jäi selle abiliseks. Mõne päeva pärast määrati major Kurg Lõuna-Eesti partisanide üldjuhiks. Sealsetesse Kaitseliidu (Omakaitse) üksustesse kuulus varsti juba ligi 10000 meest. Suurimad tõrjelahingud Emajõe rindel olid Võrtsjärve Jõesuu rajoonis. Punaarmee taganes Emajõe joonelt 25.juulil. Mina osalesin võitlustes Tartus ja Võrtsjärve juures.