Harald Tammur - 1941.a kevad kuni sõja alguseni

1941.a kevad kuni sõja alguseni

Kevadepoole hakkasime juba rohkem kuulma kompartei siseasjadest. Ühtlasi otsustasime hakata kokkusaamisi korraldama mingi legaalse sildi all. Nii sai meie kooskäimiskohaks ja varsti juba kogu tegevuse keskuseks Tartu Tervishoiu Muuseum (TM). See paiknes Kindral Põdra tänavas. Põiki üle tänava Riia tänava nurgal oli NKVD peahoone ("hall maja"). Läheduses Riia tänavas Kaitseliidu Majas asus Tartu kompartei. TMist oli tehtud Sanitaarhariduse Maja keskusega Tallinnas. Tartus sai TM juhatajaks dr Aleksander Koskel (EÜS), K.Aun asus tööle asjaajaja-sekretärina, Tallinnasse sai samale kohale R.Saago. Sanitaarhariduse levitamise sildi all laienesid omavahelised sidemed nüüd Tallinnale ja osalt maale. Tallinnas sai juhatajaks J.Tõnissoni erakonna üks juhtiv tegelane ja EÜS vilistlane dr Voldemar Sumberg. Ma ei mäleta, millal ta sinna määrati, ega tea, millal ta meie tegevusse kaasa tõmmati.

Meile kogunevast infost tegime järelduse, et varsti algab sõda NSVLiidu ja Saksamaa vahel. Sellele viitasid paar komparteisisest salajast instruktsiooni, millele me jälile saime, kuid eelkõige üha uute punaarmee üksuste toomine Eestisse. Aprillis, osalt juba märtsis, hakati seetõttu senise kitsa konspiratiivse ringi alusel kujundama vastupanugruppi. Lisaks erakorralisele eestseisusele koopteeriti etteotsa A.Koskel, varsti ka Lembit Kriisa ja korp.Rotalia esimees H.Leesment. Sagedamad TM majas käijad võeti ettevaatuse mõttes sanitaarhariduse levitamise vabatahtlike kaastööliste nimekirja. Hakkasime organiseerima põrandaaluseid ahelrühmi, kus igaüks teadis ainult neid, keda ta oli isiklikult kaasa haaranud. Aktiivsematest meestest lähtus igaühest mitu ahelat. Süsteem oli võrdlemisi segane, sest palju mehi võis kuuluda mitmesse ahelasse. Isikud selgusid üldiselt alles siis, kui juulikuus tegutsema hakati. Mäletan järgmisi EÜSlasi: Oskar Altok, Richard Alekõrs, Kalju Arpo, Ovid Avarmaa, Aleksander Ers, Evald Heinsoo, Artur Hint, Artur Kaigas, Martin Kallit, Ants Kerson, Aleksei Kruszevski, Gunnar Kõpp, Uno Kõpp, Johannes Mühlberg, Voldemar Randmäe, Andres Raska, Juss Äärma, Elmar Ülper, Albert Zirk. Neid oli kindlasti palju rohkem, enam ei mäleta. Osa neist oli minu poolt kaasa tõmmatud. Maikuuks hakkas vastupanurühm juba väljuma EÜSi raamest ja hõlmama aktiivset osa kogu üliõpilaskonnast. Teistest seltsidest on meeles Rudolf Laanes (Veljesto), Tasso (Liivika, sealt vist ka Valter Niilus), Elmar Joonase (Põhjala), korporatsioonidest need, keda juba nimetasin. Vironiast August Ilves. Pärast sõja algust lisandus veel reservohvitser Vagi Pärsimägi. Kaasahaaratuid võis sõja alates 7-8 omaette liinis üldse olla ehk peagu sada. Valdav enamus olid üliõpilased, nende seas palju selliseid kes olid sõjaväeteenistuses läbi teinud aspirantide kursused ja saanud reservlipnikeks, mõni reservleitnandiks (ka mina). Kaasahaaratute arvu keegi ei teadnud, eriti pärast küüditamist, kui paljud läksid maale metsadesse. Relvade hankimisega oli väga suuri raskusi. Üksikud relvad olid peidetud Tervishoiu Muuseumisse eksponaatide hulka või taha, enamus (neid polnud küll kuigi palju) oli meeste käes.

Minu poolt mainituist arreteeriti A.Raska aprillis, Tasso 14.juunil, Kruszevski juuni lõpus. Kruszevski oli kindral Laidoneri kasupoeg.

TM maja kolmandalt korruselt jälgisime NKVD tegevust vastasmajas. Enne küüditamist nägime küll suurt askeldamist ning jaamas oli trellitatud vaguneid, aga keegi ei osanud oletadagi niivõrd kuritegelikku plaani nagu tuhandete küüditamine. Pärast küüditamist ei julgenud paljud inimesed Tartus enam oma kodudes magada. Mõned jätkasid veel tööl käimist, kuid olid kogu aeg valmis põgenema.

Tollal õnnestus linnavalitsuse kaudu päästa kolm ohus olevat töötajat, kellele vormistati korraldus minna maale hobuseid ostma. Alla kirjutas Tartu täitevkomitee ülem Jalak, kes oli avara mõistusega ja mitteagressiivne kommunist. Läksid Jaama mõisa valitseja O.Lepik (Rotalia) ja Saral (Vironia), neile autojuhiks Heino Sumbak (VIronia). Kõik kolm läksid metsa. Mehed sõitsid ära kell 18.30, pool tundi hiljem tuli NKVD arreteerima. Järgmisel hommikul tuli mu ülemus Aleksander Erdmann (kirjaoskamatu kommunist) Lepikut otsima, süüdistas mind ja viis Jalaka juurde, kes aga käskis mu rahule jätta. Pärast 14.juunit, kui kõik teed olid suletud, kuulsin juhuslikult Erdmanni rääkimas, et tema poolõde pr.Klaos (sünd. Põltsamaa) kuulub kõrvaldamisele koos oma sõbranna Linda Libesega. Hoiatasin neid ja nad pääsesid. Hiljem sai Lindast mu abikaasa.